This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62003CC0046
Opinion of Advocate General Stix-Hackl delivered on 9 June 2005. # United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland v Commission of the European Communities. # Structural funds - Decommitment of amounts - Conditions - Manchester/Salford/Trafford 2 ('MST 2') Programme. # Case C-46//03.
Kohtujuristi ettepanek - Stix-Hackl - 9. juuni 2005.
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik versus Euroopa Ühenduste Komisjon.
Struktuurifondid - Summade vabastamine - Tingimused - Programm Manchester/Salford/Trafford 2 ("MST 2").
Kohtuasi C-46//03.
Kohtujuristi ettepanek - Stix-Hackl - 9. juuni 2005.
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik versus Euroopa Ühenduste Komisjon.
Struktuurifondid - Summade vabastamine - Tingimused - Programm Manchester/Salford/Trafford 2 ("MST 2").
Kohtuasi C-46//03.
Kohtulahendite kogumik 2005 I-10167
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2005:369
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
CHRISTINE STIX-HACKL
esitatud 9. juunil 20051(1)
Kohtuasi C‑46/03
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
menetlusse astuja: Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Regionaalarengu Fond – Programm Manchester/Salford/Trafford 2 („MST 2”) – Kulukohustus – Tähtaeg nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 alusel – Komisjoni otsus summad vabastada
Sisukord
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
III. Hagi aluseks olevad asjaolud
IV. Menetlus
V. Hinnang
A. Hagi vastuvõetavus EÜ artiklite 230 ja 231 alusel
B. Põhjendatus
1. Esimene väide: õigusnormide rikkumine, tõlgendus- ja hindamisvead 22. novembri 2002. aasta otsuses
a) Ühendkuningriigi argumendid
b) Komisjoni argumendid
c) Õiguslik hinnang
i) Määruste omavahelised seosed
ii) Väide, mille kohaselt määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 nimetatud taotlus esitati tähtaegselt
iii) Kaalutlusõiguse väidetav kasutamata jätmine
iv) Proportsionaalsuse põhimõtte väidetav rikkumine
v) Õiguskindluse põhimõtte väidetav rikkumine
vi) Hea halduse, ühenduse solidaarsuse, regionaalse koostöö ja EÜ artiklist 10 tuleneva ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide vahelise koostöö põhimõtete väidetav rikkumine
2. Teine väide: komisjoni käitumine
a) Peamised argumendid
b) Õiguslik analüüs
i) Väite tulemuslikkus
ii) Komisjoni teatamiskohustus määruse nr 1260/1999 artikli 31 lõike 2 neljanda lõigu järgi
iii) Komisjoni käitumise üksikasjad
3. Kolmas väide: komisjoni otsuse C(92) 1358/8 põhjendamata jätmine
a) Ühendkuningriigi argumendid
b) Komisjoni argumendid
c) Õiguslik analüüs
VI. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Käesoleva hagiga, mis on esitatud EÜ artiklite 230 ja 231 alusel, palub Ühendkuningriik Euroopa Kohtul tühistada komisjoni 22. novembri 2002. aasta otsus Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) tegevuskava Manchester/Salford/Trafford 2 (edaspidi „MST 2”) raames kantud kulutuste tarbeks mõeldud summa 11 632 600 euro vabastamise kohta. Ühendkuningriik väidab sisuliselt, et nimetatud otsus põhineb nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999(2) artikli 52 lõike 5 ja otsuse C(92) 1358/8 lisa artikli 10 vääral tõlgendusel.
2. Teise võimalusena palub Ühendkuningriik EÜ artikli 241 alusel tuvastada, et juhul, kui komisjon tõlgendab õigesti nõukogu määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõiget 5 ja/või otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10, ei ole need õigusaktid kohaldatavad Ühendkuningriigi suhtes. Nimetatud nõudest loobus Ühendkuningriik oma 23. märtsi 2005. aasta kirjas.
II. Õiguslik raamistik
3. Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega,(3) artikkel 21 kannab pealkirja „Väljamaksed”. Selle lõige 4 sätestab:
„Kohustuse lõppmakse tehakse, kui
– lõikes 1 nimetatud asutus esitab komisjonile väljamaksetaotluse kuue kuu jooksul pärast kõnealuse aasta lõppu või tegevuse sisulist lõpetamist,
– komisjonile on esitatud artikli 25 lõikes 4 nimetatud aruanded,
– liikmesriik saadab komisjonile õiendi, milles ta kinnitab väljamaksetaotluses ja aruannetes esitatud informatsiooni õigsust.” [mitteametlik tõlge]
4. Määrus nr 4253/88 kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 2000, kui jõustus määrus nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta.(4)
5. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 pealkiri on „Üleminekusätted”. Selle lõige 5 sätestab:
„Enne 1. jaanuari 1994 komisjoni poolt heakskiidetud tegevusele või programmile määratud summade osad, mille kohta ei ole lõppmakse taotlust laekunud 31. märtsiks 2001, vabastatakse automaatselt hiljemalt 30. septembril 2001 ning alusetult makstud summa tuleb tagasi maksta, ilma et see piiraks tegevusi või programme, mis on peatatud kohtumenetluse tõttu.”
III. Hagi aluseks olevad asjaolud
6. Ühendkuningriigi 20. septembri 1991. aasta taotluse alusel võttis komisjon 6. juulil 1992 vastu otsuse C(92) 1358/8 Euroopa Regionaalarengu Fondist (edaspidi „ERF”) ja Euroopa Sotsiaalfondist (edaspidi „ESF”) ühenduse abi andmise kohta Manchesteri, Salfordi ja Traffordi integreeritud tegevuskavale ühenduse abi 18. detsembri 1991. aasta raamprogrammi alusel, mis käsitles Ühendkuningriigi Loode-Inglismaa piirkonnas ühenduse struktuuriabi eesmärki nr 2 puudutavat abi (edaspidi „MST 2 tegevuskava”).
7. Komisjon kiitis heaks MST 2 tegevuskava ajavahemikuks 1. jaanuarist 1992 kuni 31. detsembrini 1993 ja kinnitas vastavalt eelarvele ERF-i osaluseks 56,51 miljonit eküüd. Sellest tulenevalt määras ta Ühendkuningriigi lõplikele abisaajatele, kes riigisiseselt vastutasid tegevuskava elluviimise eest, väljamaksete tegemise tähtpäevaks 31. detsembri 1995, mida komisjon võis pikendada Ühendkuningriigi õigeaegse ja põhjendatud avalduse alusel.
8. Sama otsuse artiklis 6 viidati sõnaselgelt sellele, et struktuurifondidest antava abi saamiseks peavad olema täidetud otsuse lisa punktis 10 toodud tingimused, mis on otsuse lahutamatu osa. Nimetatud tingimuste täitmata jätmise tagajärg võib olla abi peatamine.
9. Otsuse C(92) 1358/8 lisa punkt 10 sätestab:
„Iga kohustuse lõppmakse tehakse kõigi alljärgnevate tingimuste täitmisel:
– määratud asutus esitab komisjonile väljamaksetaotluse kuue kuu jooksul pärast kõnealuse aasta lõppu või kõnealuse tegevuse sisulist lõpetamist; taotlus tuleb koostada lõplike abisaajate tegelike kulutuste põhjal, mille kohta on olemas kuludokumendid;
– määruse (EÜ) nr 4253/88 artikli 25 lõikes 4 nimetatud asjakohaste aruannete esitamine kohasel standardvormil;
– tõendi esitamine komisjonile, milles liikmesriik kinnitab väljamaksetaotluses ja aruannetes esitatud andmete õigsust.”
10. Komisjon suurendas ERF‑i osalust 58,163 miljoni eküüni 17. detsembri 1993. aasta otsusega C(93) 3804, millega muutis vastavalt otsust C(92) 1358/8.
11. Komisjoni nimetatud otsuse alusel saatis Government Office for the North West (pädev piirkondlik asutus, edaspidi „GONW”) ametnik 22. detsembril 1993. aastal seirekomitee liikmetele ja komisjonile kirjad, millele lisas korrigeeritud rahastamistabelid. Ta lähtus seejuures ekslikult ERF-i osaluse kogusummast 58,76 miljonit eküüd.
12. 14. veebruaril 1994 saatis komisjon GONW‑ile faksi teel tabeli koopia, milles summa oli käsitsi muudetud 58,163 miljoniks eküüks, ja palus asjaomase asutuse kinnitust. Komisjon sai 21. veebruaril 1994 faksi kinnitusega, et 14. veebruaril 1994. aastal komisjoni faksitud rahastamistabelites toodud arvud olid korrektsed.
13. Komisjon pikendas 4. märtsi 1996. aasta otsusega C(96) 461 Ühendkuningriigi lõplike abisaajate jaoks maksetähtpäeva 31. detsembrilt 1995. aastal kuni 31. detsembrini 1996. aastal ja muutis vastavalt uuesti otsust C(92) 1358/8.
14. 11. juunil 1999 esitas GONW komisjonile MST 2 lõpparuande esialgse versiooni. 31. juulil 2000 saatis GONW komisjonile uuesti lõpparuande täiendatud versioonide koopia.
15. 26. veebruari 2001. aasta kirjas andis GONW komisjonile teada, et MST 2 lõplikud rahastamistabelid on koostamisel. Need lubati saata komisjonile elektronpostiga kohe pärast valmimist, kuid kindlasti enne kulukohustuste automaatset vabastamistähtpäeva 31. märtsil 2001.
16. 15. märtsil 2001 saatis GONW komisjonile tegevuskava MST 2 lõpparuande kirjaga, milles märgiti, et tehtud kulutusi tõendavad dokumendid saadetakse elektronpostiga kohe pärast lahtiste küsimuste selgitamist Manchester City Council’iga, kuid igal juhul enne vabastamistähtpäeva.
17. 21. märtsil 2001 saatis GONW komisjonile elektronkirjaga neli rahastamistabelit märkusega, et nende alusel peaks komisjon saama MST 2 tegevuskava lõpetada. Olles teadlik lühikesest tähtajast, palus pädev ametnik küsimuste korral kohe tagasi helistada.
Tegemist on järgmiste Excel formaadis vormistatud rahastamistabelitega:
heakskiidetud projektid taotlejate järgi (lisa 3)
heakskiidetud projektid prioriteetide järgi (lisa 4)
rahastamise maksimumsummad tegevuste järgi (lisa 5 tabelid 1A, 1B, 1C, samuti 3A ja 3B, kusjuures tabelid 1C ja 3A olid sama sisuga)
abikõlblikud kulutused prioriteetide ja kalendriaastate lõikes (lisa 5 tabelid 2A ja 2B)
heakskiidetud, seotud ja eraldatud toetuste ülevaade tegevuste järgi (samuti lisa 3)
määratud aastamaksete ülevaade (lisa 5 tabel 4).
18. Lisa 3 (heakskiidetud projektid taotlejate järgi) ja lisa 4 tabelites on kõikide projektide abikõlblike kulude kogusummana nimetatud 111 735 335 Inglise naela. Lisa 5 tabel 2A, mis on koostatud prioriteetide järgi, nimetab kogusummana 107 746 599 Inglise naela, kusjuures tabelist puuduvad 1996. aasta kohta 3. ja 5. prioriteedi andmed.
19. Lisa 5 tabelites 1A ja 1B on ERF-i osalusena märgitud 56,51 miljonit eküüd, samal ajal kui tabelites 1C ja 3A on märgitud 58,76 miljonit eküüd.
20. Lisa 3 järgi on kogusumma samuti 58,76 miljonit eküüd. Sealjuures viitab lisa 3 sõnaselgelt komisjoni 1993. aasta detsembri otsusele.
21. Tabelites sisalduvad vastuolulised andmed ERF-i osaluse kogusumma kohta tekitasid seejärel mõlemas pooles ebakindlust ERF-ist lõplikult lubatud abi summa osas. Samas on ilmne, et GONW pidas järjekindlalt siduvaks otsusele C(93) 3804 lisatud rahastamisplaani.
22. 8. mail 2001 palus komisjon elektronposti teel MST 2 tegevuskava korrigeeritud lisasid. Pärast seda vahetati elektronkirju 2001. aasta juulis ja augustis, kusjuures GONW esitas komisjonile korduvalt täpsustatud andmeid 14. juunil, 19. juulil, 6. ja 13. augustil 2001. Sealjuures ei viidanud komisjon kunagi tähtaja lõppemisele 31. märtsil 2001. Ta palus 5. septembril 2001 elektronposti teel hoopis edastada kaks dokumenti, sealhulgas „MST 2 tegevuskava puudutava lõpliku kuludeklaratsiooni koopia”, mis komisjoni asjaomase talituse hinnangul oli edastatud juba 1997. aastal.
23. Komisjon kordas oma päringut 24. oktoobri 2001. aasta elektronkirjas, mispeale elektronposti teel suhtlemine komisjoni ja GONW-i vahel jätkus 20. detsembril 2001 ning 15. jaanuaril 2002.
24. 18. jaanuari 2002. aasta elektronkirjas selgitas komisjon lõpuks GONW-ile vajadust kõigepealt tuvastada, kas allkirjastatud kuludeklaratsioon laekus 31. märtsiks 2001. Viimasest rahastamiskavast, mida hetkel käepärast polnud, oli võimalik hankida koopia. Komisjoni andmete kohaselt oli lõplik rahastamiskava lisatud otsusele C(93) 3804. GONW vastas 25. jaanuari 2002. aasta elektronkirjas, et seni ei ole MST 2 tegevuskava lõplikku deklaratsiooni esitatud põhjendusel, et endiselt oodatakse komisjoni teadet, milline komisjoni otsus tuleb võtta deklaratsiooni aluseks.
25. Ühendkuningriigi alalisele esindusele EL-i juures adresseeritud 24. jaanuari 2002. aasta kirjas palus regionaalpoliitika peadirektoraadi peadirektor kinnitust, et 31. märtsi 2001. aasta seisuga ei ole teatatud kulutuste kohta esitatud lõplikku õiendit ega lõppmakse taotlust ja määras märkuste esitamiseks tähtpäevaks 7. veebruar 2002.
26. 4. veebruaril 2002 teatas GONW vastuseks komisjoni 24. jaanuari 2002. aasta elektronkirjale, et ootab 13. augustil 2001 edastatud rahastamistabeli andmete õigsuse kinnitamist. Seejärel olevat kavas esitada teatatud kulutuste kohta lõplik õiend ja lõppmakse taotlus.
27. Pärast seda, kui komisjon märkis, et ei saanud vastust 24. jaanuaril 2002 esitatud küsimusele, teatas GONW veel 4. veebruaril 2002 nagu ka 6. veebruaril 2002, et vanade tegevuskavade puhul on algdokumentide väljaselgitamine raskendatud, ning seetõttu on üldjuhul tehtud tihedat koostööd komisjoniga. Niikaua, kui komisjon ei ole kinnitanud andmete paikapidavust, on asutusel võimatu esitada lõplikku kinnitust teatatud kulutuste kohta.
28. Komisjon märkis 6. veebruari 2002. aasta elektronkirjas, et kantud kulutuste summat teadmata ei saa ta omalt poolt mingeid arve esitada. Sellest johtuvalt paluti võimalikult kiiresti edastada allkirjastatud tüüpvormide originaalid.
29. Samal päeval allkirjastas GONW komisjoni tüüpvormi, milles tõendati kantud kulutuste summa ja esitati lõppmakse taotlus, ja edastas selle komisjonile. Selle dokumendi järgi oli kulutuste kogusumma 111 735 335 Inglise naela. Vormile lisatud kulutabel sisaldas aastate 1992–1995 prioriteetide lõikes samu summasid, nagu need olid olnud 21. märtsi 2001. aasta elektronkirja lisa 5 tabelis 2A. 1996. aasta kulutused deklareeriti siiski prioriteetide lõikes teisiti, see tähendab andmetes tehti ka muid parandusi peale täienduste prioriteetide 3 ja 5 osas.(5)
30. Ühendkuningriigi alalisele esindajale EL-i juures adresseeritud 18. aprilli 2002. aasta kirjas teatas regionaalpoliitika peadirektoraadi peadirektor muu hulgas, et 6. veebruari 2002. aasta dokumenti ei saa käsitleda lõppmakse taotlusena, sest määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõige 5 näeb kõnealuse dokumendi esitamise tähtpäevana ette 31. märtsi 2001. Sama sätte järgi tuleb lõppmakseks mõeldud summa automaatselt vabastada. Komisjon andis Ühendkuningriigile märkuste esitamiseks kahekuulise tähtaja alates kirja kättesaamisest ja peatas seniks väljamaksemenetluse. Kui märkusi ei esitata tähtajaliselt, lõpetab komisjon tegevuskava, nagu eespool osutatud, ja astub selleks vajalikke samme.
31. Ühendkuningriigi alaline esindaja vastas 12. juuni 2002. aasta kirjas, et kogu asjakohane teave esitati enne 31. märtsi 2001, kusjuures eeldati, et 21. märtsil 2001 edastatud rahastamistabelid on kulutuste deklareerimiseks piisavad kuni lõpliku rahastamiskava küsimuses komisjoniga tekkinud eriarvamuste lahendamiseni. GONW on kogu aeg olnud seisukohal, et otsus C(93) 3804 on lõplik, ent sellekohane komisjoni kinnitus saabus alles 18. jaanuaril 2002. Taotluse esitamisega viivitamine oli seega vältimatu. Peale selle ei oleks olnud mõttekas esitada taotlust, lähtudes andmetest, mida komisjon lõppmakse heakskiitmise tarvis ei aktsepteeri.
32. Komisjon vaidleb oma 22. novembri 2002. aasta kirjas, mis on ühtlasi käesoleva vaidluse ese (edaspidi „vaidlustatud otsus”), vastu väitele, et taotluse hilinemisega esitamist ei olnud võimalik vältida. Lõppmakse taotlus ja kuludeklaratsioon sõltusid võetud siseriiklikest kohustustest. Nimetatud kohustusi ei saanud tagantjärele muuta. Komisjon leiab, et ei saa nõustuda rahastamiskava puudutavate põhjendustega. GONW-i väited otsuse C(93) 3804 lõplikkusest olid vastuolus lõpparuande lisa 5 tabelis 3A võetud seisukohaga. Seepärast ei saa ükski toodud põhjendustest takistada nõukogu määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 õiguslike tagajärgede saabumist taotluse mittetähtaegsel esitamisel. Peadirektoraadi pädevale üksusele anti korraldus lõppmaksena vabastada 11 632 600 eurot. Seega tuleb tagasi nõuda 9 272 767,82 eurot.
33. GONW juhtis 6. detsembri 2002. aasta kirjaga komisjoni tähelepanu muu hulgas sellele, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 alusel oleks komisjon pidanud summad vabastama 30. septembriks 2001. Seega oli komisjoni enda tegevus vastuoluline.
IV. Menetlus
34. Hagiavaldus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 31. jaanuaril 2003. Euroopa Kohtu presidendi 25. märtsi 2003. aasta määrusega lubati komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda Euroopa Liidu Nõukogul.
35. Ühendkuningriik palub:
1. EÜ artiklite 230 ja 231 alusel tühistada järgmised õigusaktid:
a) Euroopa Ühenduste Komisjoni 22. novembri 2002. aasta kirjas sisalduv otsus vabastada summa 11 632 600 eurot;
b) 2002. aasta detsembris või 2003. aasta jaanuaris Ühendkuningriigile teadmata kuupäeval vastu võetud hilisem otsus, millega otsustati see summa vabastada;
c) kõik nende otsuste rakendamiseks võetud meetmed, kaasa arvatud antud summa vabastamise toiming;
d) 22. novembri 2002. aasta kirjas sisalduv komisjoni otsus, millega tehti korraldus MST 2 raames kantud kulutuste katteks Ühendkuningriigile juba välja makstud 9 272 767 euro tagasinõudmiseks, ja
e) kõik selle otsuse rakendamiseks võetud meetmed;
2. tunnistada kõik loetletud otsused ja meetmed tühiseks EÜ artikli 231 alusel;
3. tuvastada EÜ artikli 241 alusel, et juhul, kui komisjon tõlgendab õigesti nõukogu määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõiget 5 ja komisjoni otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10, ei ole need õigusaktid Ühendkuningriigi suhtes kohaldatavad;
4. mõista kohtukulud välja komisjonilt.
36. Pärast seda, kui komisjon teatas 13. märtsi 2003. aasta kirjas, et ei nõua 9 272 767,82 euro tagasimaksmist, loobus Ühendkuningriik hagist osaliselt (esimese nõude punktidest d ja e). Ühendkuningriik võttis kolmanda nõude tagasi 23. märtsi 2005. aasta kirjas, mille kuupäevaks oli ekslikult märgitud 23. märts 2004.
37. Komisjon palub:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– teise võimalusena, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata põhjendamatuse tõttu;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
38. Euroopa Liidu Nõukogu palub:
– tunnistada Ühendkuningriigi EÜ artikli 241 alusel esitatud nõue vastuvõetamatuks või teise võimalusena põhjendamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
39. Ühendkuningriik loobus 23. märtsi 2005. aasta kirjas EÜ artikli 241 alusel esitatud nõudest, mistõttu ei ole selle nõude vastuvõetavuse üle vaja otsustada. Seepärast ei käsitleta ka lähemalt nõukogu ja komisjoni asjaomaseid seisukohti. Nende asjaomaste nõuete ese on ära langenud.
V. Hinnang
A. Hagi vastuvõetavus EÜ artiklite 230 ja 231 alusel
40. Komisjon väidab, et Ühendkuningriigi nõuded, millega viimane palub tuvastada kõikide pärast 22. novembri 2002. aasta kirja tehtud otsuste ja võetud meetmete, sealhulgas summade vabastamise tühisuse, ei ole vastuvõetavad. Komisjon põhjendab oma seisukohta sellega, et tegemist on 22. novembri 2002. aasta kirja vältimatute tagajärgedega.
41. Haginõuete vastuvõetavuse osas tuleb kõigepealt välja selgitada hagi ese. EÜ artikli 230 kohaselt võivad tühistamishagi esemeks olla kõik komisjoni õigusaktid, välja arvatud soovitused ja arvamused. Järelikult võib õigusakt olla hagi esemeks ainult siis, kui see tekitab õiguslikke tagajärgi, see tähendab kui see oma sisult on kavandatud siduvalt reguleerima konkreetseid olukordi.(6)
42. Käesoleval juhul on küsitav, kas peale liikmesriigile adresseeritud teate, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 kohase vahendite automaatse vabastamise vältimise tingimused ei ole täidetud, oleks hagi esemena vastuvõetav vahendite vabastamine ise asutusesisese korralduse vormis.
43. Siinkohal tuleb meenutada, et vahendite vabastamine on kulukohustuste võtmise teine külg. Kulukohustuste võtmiseks peetakse teatud tegevuskava või projekti rahastamise otsust. Selline otsus teenib eelarve täitmise huve, kusjuures tuleb eristada asutusesisest(7) kulukohustust ja väljapoole suunatud rahastamistaotluse kohta tehtud otsust. Vahendite vabastamisega langeb ära väljamaksmise võimalus ilma uue kulukohustuseta. Eelnevale tuginedes tuleb sedastada, et komisjoni otsus, mille kohaselt on täidetud summade automaatse vabastamise tingimused, on väljapoole suunatud akt, samal ajal kui summade vabastamine ise on asutusesisene toiming, mida ei saa vaidlustada.
44. Esmakordselt märkis komisjon oma 18. aprilli 2002. aasta kirjas, et heakskiidetud ERF-i toetuse lõppmakse tuleb vabastada. Andes Ühendkuningriigile märkuste esitamiseks kahekuulise tähtaja, mille kulgemise ajaks menetlus peatati, selgitas ta ühtlasi, et tegemist ei ole veel asjas siduva otsusega.
45. 22. novembri 2002. aasta kirjas kinnitas komisjon 18. aprilli 2002. aasta kirjas kaalutletud summade vabastamist ja teatas, et pädevale üksusele on vahepeal antud korraldus lõppmakse vabastada.
46. Kõnealune otsus on seega õiguslikke tagajärgi tekitava iseloomuga meede, sest Ühendkuningriigile teatatakse siduvalt, et lõppmakset 11 632 600 euro ulatuses enam ei tehta.
47. Niisiis on nimetatud komisjoni otsus hagi ese. Kõik järgnevad kõnealust otsust kinnitavad otsused ja õigusaktid on vaid eelnimetatu faktiline tagajärg, millel ei ole iseseisvat reguleerivat tähendust.(8)
48. Esimese nõude punktid b ja c on seega vastuvõetamatud.
49. Ülejäänud osas on hagi vastuvõetav.
B. Põhjendatus
50. Ühendkuningriik esitab 22. novembri 2002. aasta otsuse tühistamisnõude toetuseks kolm väidet. Esimeses väites heidab ta vaidlustatud otsuse põhjal komisjonile ette õiguslikke, tõlgendus- ja hindamisvigu. Teises väites taunib Ühendkuningriik komisjoni käitumist. Oma tegevusetusega jättis komisjon hagejale mulje, et taotlus on esitatud korrektselt ja õiges vormis. Kolmas väide tuleneb vaidlustatud otsuse puudulikust põhjendusest.
1. Esimene väide: õigusnormide rikkumine, tõlgendus‑ ja hindamisvead 22. novembri 2002. aasta otsuses
a) Ühendkuningriigi argumendid
51. Esimese väitega väljendab Ühendkuningriigi valitsus oma arvamust, et komisjoni sedastus, nagu rikuks Ühendkuningriik määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tingimusi, on õiguslike, tõlgendus- ja hindamisvigade tõttu õigusvastane.
52. Ühendkuningriik põhjendab oma seisukohta sellega, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõige 5 ei eelda taotluse esitamist kindlas vormis. Artikli 52 lõige 5 ei näe ette, et liikmesriigid peavad andmed kinnitama. Otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10 nõuded ei ole antud juhul kohaldatavad, kuna asjas on kohaldatavad ainult määruse nr 1260/1999 sätted, mis ei nõua ERF-i tüüpvormi kasutamist.
53. Määruse nr 1260/1999 artikkel 54 muutis alates 1. jaanuarist 2000 kehtetuks määruse nr 4253/88, seega viimane kõnealusel perioodil enam ei kehtinud. Seeläbi muutus kehtetuks ka otsuse C(92) 1358/8 lisa punkt 10. Määrus nr 1260/1999 lõi täiesti uue õigusliku raamistiku.
Kohtuistungil viitas Ühendkuningriigi valitsus komisjoni ja nõukogu õiguslike arusaamade väidetavale vastuolule: kui komisjon tugineb muu hulgas määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikele 4, teeb nõukogu ettepaneku tugineda määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikele 5 koostoimes sama määruse artikli 32 lõikega 4.
54. GONW-i ja komisjoni kirjavahetusest johtub otseselt Ühendkuningriigi tahe ka tüüpvormi täitmata esitada lõppmakse taotlus. Tegelikult oli edastatud kogu tüüpvormis nõutav informatsioon.
55. Asjaomane taotlus oli komisjonile esitatud enne 31. märtsi 2001. See sisaldus Ühendkuningriigi 26. veebruaril, 15. märtsil ja 21. märtsil 2001 edastatud dokumentides, milles komisjonile esitati ka MST 2 kohta lõpliku otsuse tegemiseks kogu vajalik teave. Lõpparuanne, mis ei vajanud enam riigi heakskiitu, sest piirkondlik asutus oli pädev esitama siduvaid andmeid, edastati 15. märtsil 2001. Kuludeklaratsioon edastati tähtajaks elektronpostiga 21. märtsil 2001.
56. Ekslikult märgitud kulutuste kogusumma 107 766 705 Inglise naela 111 735 335 Inglise naela asemel ei mõjutanud tulemust, sest lisas 4 sisaldus õige summa. Ühendkuningriigil oleks isegi väära summa alusel õigus lõppmaksele, sest ka esimesena nimetatud summa alusel oleks lõppmakse tegemine olnud võimalik.
57. Lisaks rikub komisjoni tõlgendus õiguskindluse põhimõtet, sest määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 sõnastus ei esita nõudeid taotluse vormile. Ainult selge ja ühemõttelise sätte vaieldamatu rikkumine toob kaasa artikli 52 lõikes 5 sätestatud äärmusliku sanktsiooni kohaldamise.
58. Tulenevalt sanktsiooni äärmuslikust olemusest on rikutud ka EÜ artiklist 5 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet. Fondi toimimisvõime ei ole kordagi kaalul olnud.
59. Lisa artikli 10 tingimused ei olnud igal juhul kohustuslikud. Otsuse C(92) 1358/8 artiklist 6 nähtub, et komisjonil on siinkohal laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult ei too taotluse esitamisele seatud tingimuste täitmata jätmine automaatselt kaasa teatud kindla sanktsiooni kohaldamist.
60. Lisa artiklis 10 on samuti sätestatud, et esitatavate aruannete vorm peab olema kooskõlastatud. Järelikult on tegemist paindlike menetlussätetega. Komisjoni 22. novembri 2002. aasta kirja väide, et tal puudus otsuse C(92) 1358/8 lisa artikli 10 tingimuste rikkumise puhul kaalutlusõigus, on õiguslikult väär.
61. Komisjon on eksinud hea halduse, ühenduse solidaarsuse, regionaalse koostöö ja EÜ artiklist 10 tuleneva ühise koostöö põhimõtete vastu.
b) Komisjoni argumendid
62. Komisjon on vastupidisel arvamusel, et tegevuskava lõpetamise otsuse tegemiseks pidid artikli 52 lõike 5 mõttest ja eesmärgist lähtuvalt olema kõik asjakohased dokumendid edastatud 31. märtsiks 2001. Seega pidid kõik nõuetekohaselt vormistatud dokumendid olema nimetatud kuupäevaks komisjoni käsutuses. Komisjoni arvates ei saa elektronposti teel Excel formaadis saadetud kinnitamata kuludeklaratsiooni pidada lõppmakse taotluseks mitte ainult seetõttu, et see ei olnud esitatud tüüpvormil, vaid ka seetõttu, et kõnealune dokument ei olnud määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 kohaselt kinnitatud ega allkirjastatud.
63. Tunnustades kõnealuste dokumentide siduvust, eiraks komisjon EÜ artiklist 274 tulenevat usaldusväärse finantsjuhtimise kohustust.
64. Isegi kui määruse nr 1260/1999 artikliga 54 tunnistati kehtetuks määrus nr 4253/88, kehtib see niivõrd, kuivõrd määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 1 sätetest ei tulene teisiti. Programmeerimisperioodi 1989−1993 nagu ka 1994−1999 tegevuskavadele kehtivad jätkuvalt õigusaktid, mis kehtisid 31. detsembril 1999. Seega on MST 2 tegevuskava suhtes jätkuvalt kohaldatav määruse nr 4253/88 artikli 21 lõige 4.
65. Komisjoni tõlgendus ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Komisjoni otsuse C(92) 1358/8 lisa artiklis 10 on lõppmakse väljamaksmise tingimused sõnaselgelt sätestatud. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 on nimetatud 1. jaanuarini 1994 heakskiidetud tegevuskavade lõppmakse taotluste esitamise tähtaeg. Peale selle on üksikasjades sätestatud ka automaatse vabastamistähtaja õiguslikud tagajärjed.
66. Tegemist ei ole ka proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega. Taotluse tähtaegne esitamine on oluline kohustus struktuurifondide tõhusa toimimise seisukohast. Nõude rikkumine oleks vastuolus EÜ artiklist 274 tuleneva komisjoni kohustusega. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 ei ole samuti antud komisjonile kaalutlusõigust, sest see sätestab kohustusliku õigusliku tagajärje.
67. Otsuse C(92) 1358/8 artikli 6 alusel oli komisjonil kaalutlusõigus muuta otsuse sätteid. Ent see ei andnud talle veel kaalutlusõigust muuta ülimuslikku õigusnormi.
68. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c tingimustele ei vasta väide, et komisjon on eksinud hea halduse, ühenduse solidaarsuse, regionaalse koostöö ja EÜ artiklist 10 tuleneva ühise koostöö põhimõtete vastu, sest Ühendkuningriik loetleb lihtsalt põhimõtteid, põhjendamata, mil viisil neid rikuti.
c) Õiguslik hinnang
69. Esmajoones vajab selgitamist õiguslik küsimus, kas ja millises ulatuses tuleb määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõiget 5 tõlgendada nii, et nimetatud säte tühistas määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 ja sama määruse alusel tehtud MST 2 tegevuskava puudutava otsuse C(92) 1358/8 ning selle otsuse lisa sätted osas, mis käsitlevad ühenduse abivahenditest lõppmakse tegemise taotluse vaidlusalust vormi ja sisu.
70. Sellise tõlgenduse ebasobivuse korral tuleks kontrollida, kuivõrd saanuks Ühendkuningriigi edastatud dokumendid ära hoida määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 sätestatud õigusliku tagajärje saabumise, st summade automaatse vabastamise, olenemata sellest, kas ülaltoodud hüpoteesi järgi jätkuvalt kohaldatava määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 või otsuse C(92) 1358/8 lisa artikli 10 vormilised ja sisulised nõuded olid igakülgselt täidetud.
i) Määruste omavahelised seosed
71. Määruse nr 1260/1999 artikli 54 alusel kaotasid selle jõustumisel kehtivuse määrused nr 2052/88 ja nr 4253/88. Sellegipoolest ei piira see sõnaselgelt määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 1 kohaldamist.
72. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 pealkiri on „Üleminekusätted” ja selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et eelkõige ei mõjuta kõnealune määrus seni kehtinud määruste alusel heakskiidetud abi jätkamist. Artikli 52 lõikest 2 tuleneb võimalus, et kehtivuse kaotanud määruste alusel esitatud abitaotlused kiidab komisjon heaks nimetatud määruste alusel.
73. Üleminekusätetega otsustas ühenduse seadusandja varem heakskiidetud tegevuskavade jätkamise ja teatud juhtudel uute abitaotluste läbivaatamise ja heakskiitmise varem kehtinud korra alusel. Kõnealuse MST 2 tegevuskava õiguslikuks aluseks on määrus nr 2052/88 ja rakendusmäärus nr 4253/88 ning otsus C(92) 1358/8, mida on muudetud otsustega C(93) 3804 ja C(96) 461.
74. See Ühendkuningriigi tõlgendus, et määruse nr 1260/1999 jõustumisega kaotasid eelnimetatud sätted kehtivuse, näib väär. Samas jääb endiselt lahtiseks küsimus määruse nr 1260/1999 ja MST 2 tegevuskava algse õigusliku aluse omavahelisest suhtest. Tõsiasjast, et seni heakskiidetud abi saab jätkuda varem kehtinud korra alusel, ei tulene põhimõttelist takistust rakendada kahtlemata ka MST 2 tegevuskavale kohaldatava määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikest 5 tulenevat automaatset summade vabastamist. Seega jääb küsitavaks, milliste konkreetsete eeldustega tuleb siduda nimetatud normis sätestatud õiguslik tagajärg.
75. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 sätestatud automaatse vabastamise instituut on uuendus võrreldes määrusega nr 4253/88. Viimane sätestas osaluse vähendamise, peatamise või tühistamise, kui komisjon tuvastas uurimise käigus eeskirjade eiramise või tegevuse või meetme laadi või rakendamise tingimusi mõjutava olulise muudatuse, mida komisjon ei olnud heaks kiitnud.(9) Igal juhul tuleb silmas pidada, et loetletud õiguslike tagajärgedega sanktsioneeritakse ühenduse lõpliku abisaaja tegevust,(10) samal ajal kui kõnealune summade vabastamine puudutab (ainult) liikmesriigi tegevust.
76. Seadusandja eesmärk uuendusliku automaatse kohustustest vabastamise sätestamisega on tagada ühenduse vahendite usaldusväärne juhtimine, parandades kulutuste prognoosimise ja rahalise teostamise tingimusi.(11)
77. Ühelt poolt on määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikega 5 pikendatud lõppmakse taotluse esitamise tähtaega 31. märtsini 2001, võrreldes varasema tähtajaga kuus kuud pärast kõnealuse aasta lõppu või tegevuse lõpetamist, mis tulenes määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikest 4. Teiselt poolt on tähtaja ületamise õigusliku tagajärjena esmakordselt kehtestatud automaatne kohustustest vabastamine.
78. Tuleb selgitada, kas määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikega 5 kehtestatud „lõppmakse taotluse” esitamise tähtajaga seonduvat õiguslikku tagajärge saab mõista sanktsioonina määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikest 4 ja selles osas identsest otsuse C(92) 1358/8 lisa punktist 10 tulenevate nõuete(12) täitmata jätmise eest.
79. Sellise oletuse vastu räägib kahtlemata määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 puuduv sõnaselge viide määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 nõuetele. Sellega seoses viitab Ühendkuningriik 26. mai 1982. aasta otsusele kohtuasjas Saksamaa v. komisjon,(13) mille kohaselt „eriti siis, kui tähtaega määrava sätte rakendamise tulemuseks võib olla liikmesriigile heakskiidetud abi tühistamine, mida silmas pidades riik on teinud märkimisväärseid kulutusi, tuleb õiguskindluse põhimõtte kohaselt vastav säte sõnastada selgelt ja täpselt, selleks et liikmesriik saaks õiguslikust olukorrast täielikult teadlikuna hinnata, kui oluline on tema jaoks tähtaja järgimine”. Viidatud kohtupraktika omab asjas ilmselt tähtsust, sest määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikega 5 sätestatud tähtpäev on lõplik summade automaatse vabastamise õigusliku tagajärje seisukohast ja tähtpäeva ületamine toob asjaomasele liikmesriigile kaasa rahaliste vahendite kaotuse.
80. Määratud summade automaatne vabastamine artikli 52 lõike 5 alusel kujutab endast sanktsiooni olulist karmistamist võrreldes varasema õigusliku olukorraga(14), mistõttu langeb osundatud kohtupraktika valguses ära võimalus tõlgendada määruse nr 4253/88 artikli 21 lõiget 4 nii, nagu oleks seda muudetud määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikega 5, lisades sellele lõpliku tähtpäevaga seotud uue õigusliku tagajärje.
81. Sellegipoolest ei tulene ülaltoodust, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 järgi ei esitata liikmesriigi lõppmakse taotlusega seotud andmetele mingeid nõudeid. See järeldub juba üleminekusätte eespool nimetatud eesmärgist.(15) Kuigi komisjon ei saanud nõuda määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 ja otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10 teatud tingimuste täitmist määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 alusel, peab talle siiski jääma õigus esitada nõudeid Ühendkuningriigi poolt enne 31. märtsi 2001. aasta tähtpäeva möödumist edastatud andmete õigsusele ja usaldusväärsusele.(16) Komisjoni niisugust õigust tuleb jaatada seda enam, kui pidada silmas, et summade automaatse vabastamise instituudi eesmärk on EÜ artiklis 274 sätestatud ja esmases õiguses kinnistunud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte rakendamine teiseses õiguses.
Selle vastu, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 toodud lõppmakse taotluse mõistet tuleks tõlgendada määruse nr 1260/1999 ja määruse nr 4253/88 teistest sätetest sõltumata, räägib ka asjaolu, et määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 olulist normatiivset sisu on korratud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõikes 4. Olenemata kummagi sätte ajalist kohaldamisala puudutavatest küsimustest, nähtub nimetatud kordusest, et määrus nr 1260/1999 ei mõjuta lõppmakse taotluse vormi, sisu ega funktsiooni ja määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõiget 5 ei saa – vastupidi Ühendkuningriigi valitsuse esindaja seisukohale kohtuistungil – tõlgendada, võtmata asjakohaselt arvesse teisi määruse nr 4253/88 või määruse nr 1260/1999 sätteid.
Seega ei ole oluline, kas nõukogu arusaam määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tõlgendamisel koosmõjus sama määruse artikli 32 lõikega 4 ühtib komisjoni õigusliku arusaamaga või mitte.
82. Tuginedes eelnevale, tuleb määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõiget 5 tõlgendada nii, et summade automaatne vabastamine ei tulene otseselt määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 nõuete täitmata jätmisest, kuid komisjonile jääb õigus kontrollida ja otsustada, kas kantud kulutuste kohta edastatud andmeid, mis ei ole esitatud tüüpvormil, saab pidada lõppmakse taotluseks määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tähenduses.
83. Komisjon lähtus vaidlustatud otsuse tegemisel määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 väärast tõlgendusest, sidudes selles sätestatud summade automaatse vabastamise sanktsiooni määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 ja komisjoni otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10 tingimuste täitmata jätmisega.
84. Vastupidi komisjoni õiguslikule arusaamale ei oma käesolevas asjas tähtsust asjaolu, et Ühendkuningriik ei kasutanud komisjoni avaldatud tüüpvormi, mida tavapäraselt kasutatakse fondile adresseeritud lõppmakse taotluse ja kulutuste kohta esitatud andmete õigsust kinnitava deklaratsiooni esitamiseks.
85. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 väär tõlgendamine ei omaks tähtsust, kui komisjon käesoleva juhtumi asjaoludel võis õigusega eeldada, et Ühendkuningriik ei esitanud määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 nimetatud taotlust tähtaegselt.
ii) Väide, mille kohaselt määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 nimetatud taotlus esitati tähtaegselt
Lõpparuanne
86. GONW saatis 15. märtsil 2001komisjonile elektronpostiga MST 2 tegevuskava lõpparuande Excel formaadis. Ent 31. märtsiks 2001 ei olnud Ühendkuningriik esitatud andmeid kinnitanud.
87. Siinkohal ei saa nõustuda Ühendkuningriigi seisukohaga, et andmete kinnitamine liikmesriigi poolt ei olnud vajalik, kuna nimetatud asutus oli siseriiklikult pädev komisjonile ise andmeid esitama.
88. Nii määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 kolmandas taandes kui ka selle alusel vastu võetud otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10 kolmandas taandes on nõutud, et liikmesriigid saadaksid komisjonile lõppmakse taotluses ja aruannetes esitatud andmeid kinnitava õiendi. Erinevalt sellest on esimese ja teise taande tingimused täitmiseks siseriiklikule määratud ametiasutusele.(17)
89. Niisugune eristamine vastab kõnealuse sätte mõttele ja eesmärgile. Programmeerimise faasis on aktiivseks tegutsejaks liikmesriik ja komisjon, selle etapi lõppedes usaldab liikmesriik tegevuskava elluviimise määratud asutusele.(18) Selle eelis on, et ametiasutused suudavad programme kohapeal paremini hallata. Liikmeriik vastutab sellegipoolest programmi üle järelevalve teostamise eest.(19)
90. Kuigi siinkohal avaldatud seisukoha järgi ei too määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 4 kolmanda taande ja otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10 kolmanda taande nõuete eiramine iseenesest kaasa määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 nimetatud õiguslikku tagajärge, tuleb siiski silmas pidada, et kohaliku ametiasutuse esitatud kinnitamata lõpparuanne ei ole piisav usaldusväärsuse garantii. Eriti ei nähtu sellisest aruandest, et liikmesriik vastutaks edastatud andmete sisulise ja arvutusliku õigsuse eest. Nii nähtuna ei anna liikmesriik õiguslikult siduvat kinnitust, mis siinkohal tundub möödapääsmatu vaatamata sellele, et eelnimetatud nõudeid ei saa kohaldada vahetult.(20)
91. See, et asutus oli väidetavalt liikmesriigi poolt selleks volitatud, ei õigusta ühtegi muud järeldust. Siseriiklik õigusnorm ei saa ühepoolselt muuta ega tühistada ühenduse õigusest tulenevat kohustust.
Kuludeklaratsioon
92. GONW edastas tähtaja jooksul, 21. märtsil 2001, kuludeklaratsiooni tabeli kujul. Toimiku järgi olid andmed kantud kulutuste kohta siiski vastuolulised ja vigased.
93. Kord oli abikõlblike kulude summana märgitud 111 735 335 Inglise naela, kord 107 746 599 Inglise naela. Õige summa 111 735 335 Inglise naela sisaldus GONW‑i 21. märtsi 2001. aasta elektronpostiga saadetud lisas 4. See ei ühtinud siiski lisa 5 tabelis 2A märgitud summaga ja tekitas seetõttu ebakindlust.
94. Kuigi mõlemad summad – nagu hageja on väitnud – õigustaksid lõppmakse sooritamist, ei selgu midagi nende kahe vastukäiva summa siduvuse kohta. Avaldus, et kulutused jäävad vähemalt teatud piiridesse, ei ole piisav, et esitatavate dokumentide põhjal vajadusel kontrollida andmete õigsust.
95. EÜ artikli 274 kohaselt peab komisjon teostama usaldusväärset finantsjuhtimist. Kuritarvituste vältimiseks tuleb struktuurifondidest eraldatavate maksete üle otsustamisel edastatud andmeid võimalikult täpselt kontrollida. See ei ole võimalik, kui kulude kohta on esitatud vaid ebakindlad arvud, mida on keeruline määratud abiga üks ühele seostada.
96. Kokkuvõttes on vaieldamatu, et kõnealuseid andmeid parandati pärast tähtaja möödumist 14. juunil, 19. juulil, 6. ja 13. augustil 2001, seega hilinemisega. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 sätestatud lõpliku tähtpäeva mõte ja eesmärk on, et enne tähtaja möödumist peavad olema esitatud kõik andmed, mis mõjutavad komisjoni otsust. Ühendkuningriigi eelistatud hilisema korrigeerimise võimalus ei ole kooskõlas nimetatud sätte eesmärgiga.
Esialgne järeldus
97. Tuginedes eelnevale, võib järeldada, et komisjon ei ole ilmselgelt väärkasutanud oma õigust kontrollida määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 nimetatud lõppmakse taotluse andmeid.
98. Kuigi Ühendkuningriigiga võib nõustuda, et osalt ebaõigete arvude ja avalduste esitamine iseenesest ei too kaasa määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 nimetatud õiguslikku tagajärge eelkõige seetõttu, et abiprogrammi kiireks ja majanduslikult otstarbekaks lõpetamiseks, mis toimub vajadusel lõppmakse sooritamisega, on piisav, et esitatust erinevaid see tähendab õigeid summasid ei võeta pärast tähtaja möödumist enam arvesse, kui see koormaks ühenduse eelarvet, tuleb siinkohal sedastada, et käesoleval juhul lisandus ebaõigete andmete esitamisele lõpparuande kinnitamata jätmine. Komisjon ei võinud lubada riskiallikate kumuleerumist.
99. Tuginedes eelnevale, võis komisjon õigusega järeldada, et liikmesriik ei ole lõppmakse taotlust esitanud õigeks ajaks määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tähenduses, kui tema esitatud andmed ei vasta lõppmakse taotluse andmetele esitatavatele usaldusväärsuse kaudsetele, kuid kohustuslikele nõuetele ja on jäänud kinnitamata enne olulise tähtaja möödumist. Vaidlustatud otsus on selles osas õiguslikult igati põhjendatud.(21)
iii) Kaalutlusõiguse väidetav kasutamata jätmine
100. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõige 5 on imperatiivne säte ega jäta komisjonile kaalutlusõigust. See reguleerib määratud summade kohustuslikku vabastamist lõppmakse taotluse 31. märtsiks 2001 esitamata jätmise korral. Komisjoni otsus, mis seda õiguslikku tagajärge täpsustab, ei ole seega kaalutlusvea tõttu õigusvastane.(22)
101. Otsuse C(92) 1358/8 artikli 6 alusel võib väljamaksetaotluse esitamise nõuete täitmata jätmise tagajärjeks olla abi peatamine; Ühendkuningriik märgib põhjendatult, et seeläbi on komisjonile jäetud kaalutlusõigus.
102. Nagu juba selgitatud,(23) on automaatse vabastamise instituut määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikega 5 kehtestatud uuendus. Arvestades selle õigusliku tagajärje äärmuslikku iseloomu, tuleb asjaomast sätet tõlgendada iseseisvalt. Siinkohal ei oma tähtsust, kas määruse nr 4253/88 või sellele tugineva otsuse C(92) 1358/8 alusel oli kaalutlusruum antud teises kontekstis.
103. Tuleb silmas pidada, et komisjonil ei olnud summade automaatse vabastamise kohaldamisel määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 järgi kaalutlusõigust, komisjon üksnes tuvastas esitatud dokumentide läbivaatamisel lõppmakse taotluse puudumise.
iv) Proportsionaalsuse põhimõtte väidetav rikkumine
104. Komisjoni otsus ei rikkunud EÜ artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab, et ühenduse institutsioonide õigusaktide alusel võetud meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale kui eesmärgi saavutamiseks vajalik.(24)
105. Artikli 52 lõikes 5 sätestatud tähtaja range järgimine peab tagama struktuurifondide tõhusa toimimise ja usaldusväärse finantsjuhtimise vastavalt EÜ artiklile 274. Kuna liikmesriigid korraldavad struktuurifondide tegevust detsentraliseeritult, saab komisjon ainult võimalikult kiiresti esitatud lõppmakse taotluste korral kulutusi kontrollida, mis omakorda põhjendavad määratud summade raames väljamakse tegemist.
106. Fondide toimimisvõime seisukohalt on samuti nõutav, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 kohaselt esitatud lõppmakse taotluste hilinemisega esitatud olulised täiendused või muudatused ei takistaks enam summade vabastamist, sest vastasel juhul halvaksid raskesti mõistetavad taotlused vahendite haldamise.
v) Õiguskindluse põhimõtte väidetav rikkumine
107. Ühendkuningriigi väide, et komisjon rikub artikli 52 lõike 5 tõlgendamisel õiguskindluse põhimõtet, ei ole põhjendatud.
108. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 on sõnaselgelt sätestatud lõppmakse taotluse laekumise tähtpäev 31. märts 2001 ja tähtaja eiramise õiguslik tagajärg on määratud summade automaatne vabastamine.
109. Toimiku materjalide kohaselt oli Ühendkuningriigile ja samuti GONW-ile teada, milliseid andmeid asjaomane lõppmakse taotlus pidi sisaldama. GONW märkis korduvalt ja selgelt, et oli tähtajast teadlik. Eeldatavasti püüdis GONW koostada lõpparuande ja deklaratsioonid õigeks ajaks. Siinkohal tuleb viidata 26. veebruari, 15. ja 21. märtsi 2001. aasta kirjadele, milles GONW nimetab tähtpäeva 31. märts 2001 ja teatab, et on teadlik lühikesest tähtajast kinnipidamise kohustusest.
vi) Hea halduse, ühenduse solidaarsuse, regionaalse koostöö ja EÜ artiklist 10 tuleneva ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide vahelise koostöö põhimõtete väidetav rikkumine
110. Ühendkuningriigi väide, et komisjon rikkus õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel hea halduse, ühenduse solidaarsuse, regionaalse koostöö ja EÜ artiklist 10 tuleneva ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide vahelise koostöö põhimõtteid, ei ole põhjendatud. Ühendkuningriik ei selgita väidetavat rikkumist. Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktile c tuleb esitada kasvõi lühike ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Seejuures tuleb väidetavat rikkumist kirjeldada arusaadavalt.
111. Kokkuvõttes tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine väide: komisjoni käitumine
a) Peamised argumendid
112. Ühendkuningriik rajab oma teise väite peamiselt sellele, et komisjonil ei olnud õigust esitada vastuväiteid taotluse esitamise viisi kohta, sest ta ei teatanud Ühendkuningriigile enne tähtaja möödumist, et taotlus ei vasta määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tingimustele.
113. Lisaks pidanuks komisjon Ühendkuningriigile teatama, et taotluse vorm ei vasta tema arvates kehtivatele nõuetele.
114. Komisjon ei reageerinud 15. ja 21. märtsil 2001 edastatud dokumentidele enne 2001. aasta suve, seega võis hagejal tekkida põhjendatud ootus, et kõik lõppmakse taotlusele esitatavad tingimused on täidetud.
115. Komisjon väidab faktiliste asjaolude osas, et komisjoni talitused ei ole jätnud muljet, et tähtaja lõpuks esitatud dokumendid oleksid piisavad tegevuskava lõpetamiseks. Komisjon leiab, et tema enda käitumine on summade automaatse vabastamise seisukohalt tähtsusetu.
b) Õiguslik analüüs
i) Väite tulemuslikkus
116. Hageja teine väide ei ole tulemuslik ja tuleb tagasi lükata. Isegi kui see väide oleks põhjendatud, ei tooks see kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.
117. Nagu Euroopa Kohus märkis 21. septembri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑46/98 P,(25) osutub tühistamishagi raames esitatud väide vaid siis tulemuslikuks, kui selle põhjendatus toob kaasa hageja taotletud õigusakti tühistamise.
118. Kui komisjonil olnuks vastav teatamiskohustus ja komisjon oleks seda kohustust rikkunud, ei järeldu sellest veel tingimata, et Ühendkuningriik oleks lõppmakse taotluse esitanud tähtajaks.
ii) Komisjoni teatamiskohustus määruse nr 1260/1999 artikli 31 lõike 2 neljanda lõigu järgi
119. Terviklikkuse huvides käsitlen määruse nr 1260/1999 artikli 31 lõike 2 neljanda lõiguga sõnaselgelt kehtestatud komisjoni teatamiskohustust, mille kohaselt peab komisjon liikmesriigile ja makseasutusele õigel ajal teatama, kui tekib oht, et kohaldatakse teises lõigus nimetatud automaatset kohustustest vabastamist.
120. Nimetatud õigusnorm ei ole kõnealuse tegevuskava puhul kohaldatav. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 üleminekusätete kohaselt ei puuduta see määrus varasema määruse nr 2052/88 ja selle rakendusmääruse nr 4253/88 alusel heakskiidetud abi. Määruse nr 1260/1999 artikli 31 lõike 2 neljandas lõigus sätestatud komisjoni kohustus teatada automaatsest kohustustest vabastamise ohust kehtib seega hilisemate tegevuskavade kohta.
121. Siiski ei kohelda Ühendkuningriiki määruse nr 1260/1999 artikli 52 üleminekusätetes halvemini, sest artikli 52 lõige 5 sätestab lõppmakse taotluse esitamiseks kokkuvõttes märkimisväärselt pikema tähtaja võrreldes määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikes 4 sätestatud esialgse tähtajaga.
iii) Komisjoni käitumise üksikasjad
122. Terviklikkuse huvides käsitlen järgnevalt komisjoni käitumise kohta tehtud etteheiteid.
123. Kuigi komisjoni enda käitumine ei olnud selguse etalon, eriti seetõttu, et ta tegi liikmesriigi ja GONW-i vasturääkivate andmete kohta järelepärimisi veel pärast tähtaja möödumist ega teadnud enam ilmselt ka ise, milline oli lõplik rahastamiskava, ei muuda see tõsiasja, et Ühendkuningriik oli põhimõtteliselt kohustatud esitama komisjonile tähtpäevaks kulutuste kohta kogu usaldusväärse informatsiooni, mis võimaldanuks teha lõpliku otsuse.
124. Komisjon ei ole kunagi alahinnanud ega tahtlikult maha vaikinud summade automaatse vabastamise tagajärge. Komisjon andis juba 31. juulil 2000 mõista, et soovib MST 2 tegevuskava lõpetada. Sellega kutsus ta Ühendkuningriiki kaudselt esimest korda üles tegutsema.
125. Õigusaktidest ei tulene komisjoni kohustust teatada tähtaja möödumisest individuaalselt. Teistsugust järeldust ei saa teha ka EÜ artiklist 10, mille kohaselt on ka ühenduse institutsioonid kohustatud tegema lojaalset koostööd liikmesriikidega.(26) Juhul kui komisjon ei juhi tähelepanu tähtaja möödumisele, siis ei tähenda see ebalojaalset käitumist, kui liikmesriik on ilmselt teadlik tähtajast kinnipidamise kohustusest.(27)
126. Õiguspärase ootuse tekitamist silmas pidades tuleb tähele panna, et komisjoni vaidlustatud otsus põhineb nõukogu määrusel, niisiis ei saa komisjoni käitumist mingil juhul hinnata kui loobumist komisjoni enda kehtestatud formaalsetest nõuetest.
3. Kolmas väide: komisjoni otsuse C(92) 1358/8 põhjendamata jätmine
a) Ühendkuningriigi argumendid
127. Kolmanda väitega heidab Ühendkuningriik komisjonile ette EÜ artiklist 253 tuleneva põhjendamiskohustuse täitmata jätmist, kuivõrd 22. novembri 2002. aasta otsuses ei sisaldu selle põhjendavast osast arusaamiseks vajalikud olulised õiguslikud ja faktilised põhjendused.
128. Eelkõige puudub igasugune selgitus, miks 2001. aasta veebruaris ja märtsis edastatud dokumentatsioon ei olnud piisav taotluseks määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tähenduses. Komisjon ei selgitanud samuti, miks on tegevuskava lõpetamine võimatu tähtaja lõpuks kohustuslike tingimuste väidetava täitmata jätmise tõttu. Komisjoni seisukoht, et „pädevad ametnikud ei nõustu lõpliku rahastamisplaaniga seoses esitatud argumendiga”, on Ühendkuningriigi hinnangul ebapiisav ja arusaamatu.
b) Komisjoni argumendid
129. Komisjon seevastu leiab, et otsus vastab EÜ artikli 253 tingimustele ja on nõuetekohaselt põhjendatud. 22. novembri 2002. aasta kirja tuleb lugeda Ühendkuningriigiga peetud kirjavahetuse kontekstis, eriti kõrvuti 24. jaanuari, 18. aprilli ja 12. juuni 2002. aasta kirjadega. Nendest nähtub komisjoni arvamus, et 31. märtsiks 2001 ei olnud lõppmakse taotlust esitatud.
130. Samuti tunnistas Ühendkuningriik viimaks oma 12. juuni 2002. aasta kirjas, et 31. märtsiks 2001 ei olnud vormikohast taotlust esitatud. Seega oli ta teadlik otsuse põhjustest, kuigi konsensust selles osas ei olnud saavutatud.
c) Õiguslik analüüs
131. Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab EÜ artikliga 253 nõutavast põhjendusest selgelt ja üheselt selguma akti andnud ühenduse institutsiooni kaalutlused, nii et huvitatud isikud saaksid välja selgitada võetud meetme põhjused ja ühenduste kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamiskohustuse ulatus sõltub õigusakti liigist ja selle vastuvõtmise asjaoludest, samuti asjaomase valdkonna õiguslikust regulatsioonist.(28)
132. Pidades silmas ühenduse finantsabi tühistamise otsuse raskeid tagajärgi lõplikule abisaajale, tuleb otsust õigustavad põhjendused esitada arusaadavalt.(29)
133. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühenduse finantsabi tühistamisega. Samas on tegemist olukorraga, kus tagantjärele keeldutakse välja maksmast varem heakskiidetud abi, nimelt MST 2 tegevuskavale ERF-ist määratud summade lõppmakset.
134. Vaidlustatud 22. novembri 2002. aasta kirjas selgitas komisjon, et ta oli kohustatud tegema määratud summade vabastamise otsuse, sest 31. märtsiks 2001 oli esitamata määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 tingimustele vastav lõppmakse taotlus.
135. Otsuse vastuvõtmise asjaolud kinnitavad, et nimetatud põhjendus on piisav. Põhjendamise kohustus nõuab alati vähem üksikasjalikku käsitlust, kui otsuse adressaat on teadlik otsuse õiguslikest alustest ja nende kohaldamise eeldustest.(30) Nagu märgitud,(31) viitas Ühendkuningriik juba enne tähtaja lõppu selgesti sellele, et ta on teadlik määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõike 5 kohasest lühikesest tähtajast. Seega võib eeldada, et vaatamata poolte erimeelsusele otsuse C(92) 1358/8 lisa punkti 10 tingimuste jätkuva kohaldatavuse osas oli Ühendkuningriigile selge, et määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 5 sätestatud tähtaja eiramise tagajärg on summade vabastamine.
136. Lõpuks arutati poolte erimeelsusi pikas kirjavahetuses, eriti 24. jaanuari, 18. aprilli ja 12. juuni 2002. aasta kirjades, ja Ühendkuningriigile selgitati summade vabastamise põhjuseid.
137. Eelnevast järeldub, et arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, on komisjon oma 22. novembri 2002. aasta otsust piisavalt põhjendanud.
138. Kolmas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
VI. Ettepanek
139. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi hagi täies ulatuses rahuldamata,
– mõista kohtukulud välja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.
1 – Algkeel: saksa.
2 – Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31; edaspidi „määrus nr 1260/1999”).
3 – EÜT L 374, lk 1 (edaspidi „määrus nr 4253/88”).
4 – Vt määruse nr 1260/1999 artikkel 54.
5 – Vt eespool punkt 18.
6 – Vt ka 9. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-123/03 P: komisjon v. Greencore Group, (EKL 2004, lk I11647, punkt 44): „tühistamishagi esemeks olla võivad õigusaktid EÜ artikli 230 tähenduses on meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda.”
7 – Vt 25. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 190/84: Parti écologiste „Les Verts” v. parlament (EKL 1988, lk 1017, punkt 7 jj): „Käesolev hagi on esitatud eelnimetatud [...] kohustusi puudutavate [...] rakendusaktide vastu. Sellised rakendusaktid, millel on õigusmõju üksnes halduse siseselt, ei tekita õiguseid ega kohustusi kolmandatele isikutele. Seega ei ole need kellelegi ebasoodsad.”
8 – 10. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 23/80: Grasselli v. komisjon (EKL 1980, lk 3709) nagu ka otsus eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas C-123/03 P, punkt 39.
9 – Vt määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 2.
10 – Seonduvate õigusriigi probleemide kohta vt Nehl, H.‑P., Europäisches Verwaltungsverfahren und Gemeinschaftsverfassung, Berlin 2002.
11 – Sel eesmärgil olgu 44. põhjenduse kohaselt märgitud, et viivitused tegevuskava rahalisel teostamisel põhjustavad summade automaatse vabastamise.
12 – Lõppmakse taotluse tähtaegne esitamine, samuti täpsemalt kirjeldava aruande ja andmete õigsust kinnitava tõendi esitamine.
13 – Kohtuasi 44/81 (EKL 1982, lk 1855, punkt 16).
14 – Vt eespool punkt 75.
15 – Vt eespool punkt 76.
16 – Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on 5. oktoobri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C-84/96: Madalmaad v. komisjon (EKL 1999, lk I‑6547, punkt 57) tõlgendanud lõppmakse taotluse mõistet – kuigi seoses teise õigusliku alusega – ja sedastanud, et sõltumata vastavate andmete võimaliku kinnitamise küsimusest „peavad liikmesriikide lõppmakse taotlused sisaldama vähemalt sellist teavet, mis võimaldab komisjonil kõnealused tegevuskavad lõpetada ja taotletavad summad välja maksta”.
17 – Sätetes on eristatud liikmesriigile ja ametiasutusele täitmiseks mõeldud tingimused.
18 – Vt määruse nr 4253/88 artiklid 10 ja 14.
19 – Vt määruse nr 4253/88 artikkel 23.
20 – Vt ka määruse nr 1260/1999 43. põhjendus: „usaldusväärse finantsjuhtimise tagamiseks tuleb ette näha kulutuste nõuetekohane põhjendamine ja tõendamine [...]”.
21 – Siinkohal tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt (vt 6. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-86/89: Itaalia v. komisjon, EKL 1990, lk I‑3891, punkt 20) on otsuse õigusjõud piisav, kui selle peamine alus on põhjendatud. Otsuse muu põhjendava osa võimalikud puudused ei mõjuta kõnealuse otsuse õiguspärasust.
22 – Kaalutlusõiguse puudumise kohta seoses summade automaatse vabastamisega vt 5. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-84/96 (viidatud 16. joonealuses märkuses).
23 – Vt eespool punkt 75.
24 – Vt mh 18. septembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 116/82: komisjon v. Saksamaa nn kvaliteetveini, nn kvaliteetveini kohtuotsus (EKL 1986, lk 2519, punkt 21).
25 – European Fertilizer Manufacturers Association (EFMA) v. nõukogu ja komisjon (EKL 2000, lk I‑7079, punkt 38).
26 – Vt 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luksemburg v. parlament (EKL 1983, lk 255) ja 13. juuli 1990. aasta määrus kohtuasjas 2/88-IMM: Zwartveld (EKL 1990, lk I‑3365).
27 – Vt selle kohta ka eespool punkt 109.
28 – 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt (EKL 1990, lk I‑395, punkt 15 jj).
29 – Vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑46/98 ja T-151/98: CCRE v. komisjon (EKL 2000, lk II-167, punkt 48).
30 – Selles mõttes tuleb viidata Euroopa Kohtu praktikale EPATF-i raamatupidamisaruannete kohta, mille kohaselt on põhjendamiskohustuse ulatust silmas pidades oluline, kas liikmesriik osaleb otsuse väljatöötamisel. Vt 14. jaanuari 1981. aasta otsus kohtuasjas 819/79: Saksamaa v. komisjon (EKL 1981, lk 21, punktid 19–21).
31 – Vt eespool punkt 109.