Kohtuasi T-213/02

SNF SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Tühistamishagi – Direktiiv 2002/34/EÜ – Polüakrüülamiidide kasutamispiirangud kosmeetikatoodete koostises – Isiklikult puudutatud isik – Vastuvõetavus

Esimese Astme Kohtu määrus (viies koda), 6. september 2004  

Määruse kokkuvõte

1.     Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Normatiivakt – Direktiiv

(EÜ artikli 230 lõik 4)

2.     Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Normatiivakt – Hagi, mille esitab asjaomases sektoris tegutsev ettevõtja, kes kuulub ettevõtjate kinnisesse rühma – Vastuvõetamatus

(EÜ artikli 230 lõik 4)

3.     Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Direktiiv 2002/34, millega piiratakse polüakrüülamiidide kasutamist kosmeetikatoodete koostises – Hagi, mille esitab liikmesriigis polüakrüülamiidide tootmise patenti omav ettevõtja – Vastuvõetamatus

(EÜ artikli 230 lõik 4; komisjoni direktiiv 2002/34)

1.     Kuigi EÜ artikli 230 neljas lõik ei käsitle selgesõnaliselt üksikisikute poolt direktiivi vastu esitatud tühistamishagide vastuvõetavust, siis sellise hagi vastuvõetamatuks tunnistamiseks ainuüksi sellest asjaolust ei piisa. Lisaks ei saa ühenduse institutsioonid pelgalt kõnealuse õigusakti liigi valikuga võtta üksikisikutelt õiguskaitset, mille asutamislepingu nimetatud säte neile annab. Pealegi võib ka üldiselt ettevõtjatele laienev normatiivakt teatud tingimustel neist mõningaid otseselt ja isiklikult puudutada.

(vt punktid 54–55)

2.     Võimalus nende õigussubjektide, kellele meede laieneb, arvu või isegi samasust enam-vähem õigesti määratleda ei tähenda mingil juhul seda, et see meede neid subjekte EÜ artikli 230 lõike 4 tähenduses isiklikult puudutaks, kui on selge, et kõnealust meedet kohaldatakse selles objektiivselt määratletud õigusliku või faktilise olukorra alusel.

Ettevõtja majandustegevusest valdkonnas, mida teatav meede puudutab, ei piisa selleks, et teda võiks käsitleda isiklikult puudutatuna, kui puudub täiendav element, nimelt kõnealuse ettevõtja ja institutsiooni sekkumise vaheline põhjuslik seos, mis näitab, et vaidlustatud meedet vastu võttes määras institutsioon kindlaks, kuidas ettevõtjaga tuleb käituda.

Järelikult sellise direktiivi, mis laieneb objektiivselt määratletud olukordadele ja millel on õiguslik mõju üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele –eelkõige kõigile kosmeetikavahendite tootjatele –, tühistamishagi puhul on vähetähtis, et polüakrüülamiidide tootjaid oli piiratud arv, sest polüakrüülamiidide tootjate ring ei olnud vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise hetkel kinnine, kuna kõnealuses direktiivis ei olnud midagi sellist, mis oleks neid ettevõtjaid, kes enne selle vastuvõtmist veel polüakrüülamiidide tootmisega ei tegelenud, pannud vastavas sektoris hilisemast tegutsemisest loobuma.

(vt punktid 59–63)

3.     Kosmeetikatööstuses kasutatava pulbrilise polüakrüülamiidi tootmise patenti liikmesriigis omava ettevõtja hagi komisjoni 15. aprilli 2002. aasta direktiivi 2002/34/EÜ vastu, millega kohandatakse tehnika arenguga liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastu võetud õigusaktide ühtlustamist käsitleva nõukogu direktiivi 76/768/EMÜ lisasid II, III ja VII (EÜT L 102, lk 19), osas, milles see piirab polüakrüülamiidide kasutamist kosmeetikatoodete koostises, ei ole vastuvõetav. Hagejal siiski ei ole ainuõigust toota direktiivi 76/768 artiklis 1 määratletud kosmeetikatooteid, ja järelikult ei mõjutanud vaidlustatud direktiiv hagejat kui ainuõiguste omanikku, vaid üksnes kui kosmeetikatoodete valmistamisel kasutatava toor- või koostisaine tootjat, ning samal moel kui kõiki teisi neid toor- ja koostisaineid tootvaid ettevõtjaid. Pealegi on hageja ainuõigused alati kehtivad ja nende kasutamine ei ole tingimata piiratud kosmeetikatoodetega, vaid võivad potentsiaalselt laieneda ka farmaatsia- ja veterinaariatoodetele ja pesuainetele.

(vt punktid 67, 69 ja 70)

ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (viies koda)

6. september 2004(*)

Tühistamishagi – Direktiiv 2002/34/EÜ – Polüakrüülamiidide kasutamispiirangud kosmeetikatoodete koostises – Isiklikult puudutatud isik – Vastuvõetavus

Kohtuasjas T-213/02

SNF SA, asukoht Saint-Étienne (Prantsusmaa), esindajad: avocat K. Van Maldegem ja avocat C. Mereu,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: X. Lewis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille esemeks on nõue osaliselt tühistada kahekümne kuues komisjoni 15. aprilli 2002. aasta direktiiv 2002/34/EÜ, millega kohandatakse tehnika arenguga liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastu võetud õigusaktide ühtlustamist käsitleva nõukogu direktiivi 76/768/EMÜ lisasid II, III ja VII (EÜT L 102, lk 19) osas, milles see piirab polüakrüülamiidide kasutamist kosmeetikatoodete koostises,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees P. Lindh, kohtunikud R. García‑Valdecasas ja J. D. Cooke,

kohtusekretär: H. Jung,

on andnud käesoleva

määruse

 Õiguslik raamistik

1       Nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 262, lk 169), enne käesoleva hagi esemeks oleva direktiivi vastuvõtmist viimati muudetud komisjoni 19. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/41/EÜ, millega lükatakse teist korda edasi kuupäev, mille möödudes on keelatud teha loomkatseid kosmeetikatoodete koostisainete või koostisainete kombinatsioonide testimiseks (EÜT L 145, lk 25; edaspidi „kosmeetikadirektiiv”), näeb eelkõige ette, et ühenduses turule viidud kosmeetikatoode ei tohi tavalistes või eeldatavates kasutustingimustes põhjustada kahju inimeste tervisele, arvestades eelkõige toote esitust, märgistust, kasutamis- ja kõrvaldamisjuhiseid ning muud märgistust või teavet, mille esitab tootja või tema volitatud esindaja või toote ühenduse turule viimise eest vastutav isik.

2       Kosmeetikadirektiivi artikli 4 lõige 1 näeb ette:

Ilma et see piiraks artiklist 2 tulenevate üldkohustuste täitmist, keelavad liikmesriigid kosmeetikatoodete turustamise, mis sisaldavad:

[…]

b) III lisa 1. osas loetletud aineid, kui need ületavad ettenähtud piirmäära ja ei vasta ettenähtud tingimustele;

[…]”

3       Kosmeetikadirektiivi artikkel 8 näeb ette:

„1. Artiklis 10 sätestatud korras määratakse kindlaks:

–       kosmeetikatoodete koostise kontrollimiseks vajalikud analüüsimeetodid,

–       kosmeetikatoodete mikrobioloogilise ja keemilise puhtuse kriteeriumid ning meetodid nendele kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks.

2. Samas korras võetakse vajaduse korral vastu kosmeetikatoodetes kasutatud koostisainete ühine nomenklatuur ja pärast konsulteerimist kosmetoloogia teaduskomiteega muudatused, mis on vajalikud lisade kohandamiseks tehnika arengule.”

4       Kosmeetikadirektiivi artikkel 9 sätestab:

„1. Käesolevaga moodustatakse kosmeetikatoodete sektoris tehniliste kaubandustõkete kõrvaldamist käsitlevate direktiivide tehnika arengule kohandamise komitee (edaspidi „komitee”). Komitee koosneb liikmesriikide esindajatest, komitee eesistujaks on komisjoni esindaja.

2. Komitee võtab vastu oma töökorra.”

5       Kosmeetikadirektiivi artikkel 10 näeb ette:

„1. Kui tuleb järgida käesolevas artiklis sätestatud korda, suunab komitee eesistuja omal algatusel või liikmesriigi esindaja taotlusel küsimuse komiteele.

2. Võetavate meetmete eelnõu esitab komiteele komisjoni esindaja. Komitee esitab oma arvamuse eelnõu kohta aja jooksul, mille määrab esimees vastavalt küsimuse kiireloomulisusele. […]

3. a) Kui ettepandud meetmed on komitee arvamusega kooskõlas, võtab komisjon need vastu.

b) Kui ettepandud meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas või kui komitee ei esita oma arvamust, esitab komisjon võetavate meetmete kohta viivitamata ettepaneku nõukogule. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

c) Kui nõukogu ei ole otsust teinud kolme kuu jooksul alates ettepaneku tegemisest, võtab komisjon ettepandud meetmed vastu.”

6       Kosmeetikadirektiivi artikkel 13 sätestab:

„Käesoleva direktiivi kohaselt võetud iga üksiku meetme kohta, millega piiratakse kosmeetikatoodete turustamist või see keelatakse, tuleb esitada üksikasjalikud põhjendused. Sellest teatatakse asjaomasele isikule koos õiguskaitsevahendite üksikasjaliku kirjeldusega, mis liikmesriikides kehtivate seaduste alusel on tema käsutuses, ning selliste õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaegadest.”

7       15. aprillil 2002 võttis komisjon kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõigu 2 alusel ja pärast konsulteerimist kosmeetikatoodete ja tarbijatele mõeldud toiduks mittekasutatavate toodete teaduskomiteega (edaspidi „SCCNFP”) vastu kahekümne kuuenda komisjoni direktiivi 2002/34/EÜ, millega kohandatakse tehnika arenguga direktiivi 76/768/EMÜ lisasid II, III ja VII (EÜT L 102, lk 19; edaspidi „vaidlustatud direktiiv”).

8       Vaidlustatud direktiivi artikkel 1 sätestab, et kosmeetikadirektiivi muudetakse vaidlustatud direktiivi lisa kohaselt. See lisa näeb ette nimelt seda, et kosmeetikadirektiivi III lisasse lisatakse viide nr 66 ning polüakrüülamiidide osas kinnitatakse mittemahapestavates kehahooldusvahendites jäägina esineva akrüülamiidi sisalduse piirmääraks 0,1 mg/kg ja muudes kosmeetikatoodetes 0,5 mg/kg.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

9       Hageja on üks peamistest akrüülamiidi ja sellel baseeruvate polümeeride nagu polüakrüülamiidid tootjatest, kes turustab oma toodangut üle maailma. Polümeeride tehnilise analüüsi kogemuse ja oskusteabe põhjal arendas ta välja rea polüakrüülamiide, mis on loodud spetsiaalselt kosmeetikavahendites ja kehahooldustoodetes FLOCARE kaubamärgi all kasutamiseks.

10     Polüakrüülamiide kasutatakse kosmeetikatoodetes tänu nende võimele toimida jumestusvahendites erineval moel: konditsioneerivate ja kelmet tekitavate ainetena ning koorivate, paksendavate, emulgeerivate ja dispergeerivate polümeeridena.

11     Hageja on Polyacrylamide Producers Group’i (edaspidi „PPG”) liige, kuhu kuuluvad kõik ühenduse seitse polüakrüülamiidide tootjat. Kaks tootjat, sh hageja, on ka akrüülamiidi valmistajad. Hinnanguliselt 99,9% ühenduses toodetavast akrüülamiidist kasutatakse polüakrüülamiidi valmistamiseks.

12     SCCNFP võttis polüakrüülamiidide kasutamise kosmeetikatoodetes oma 14. novembri 1997. aasta koosoleku päevakorda. Euroopa Kosmeetika-, Hügieeni- ja Parfümeeriatarvete Assotsiatsioon (edaspidi „Colipa”) – kosmeetikatoodete tootjaid (kuid kelle hulka hageja taolised toorainete tootjad ei kuulu) ühendav ametiliit – sai 1998. aasta keskel koopia SCCNFP esimesest arvamusettepanekust, mis käsitles kosmeetikatoodetes polüakrüülamiidide kasutamisega kaasnevat vähiriski. Ei PPG ega hageja saanud kõnealuse dokumendi koopiat vahetult. SCCNFP ettepanek seisnes eelkõige selles, et jäägina esineva akrüülamiidi kontsentratsiooni tõttu kaasneb polüakrüülamiide sisaldavate kosmeetikatoodete eluaegse kasutamisega lubamatult kõrge täiendav vähirisk. Colipa edastas arvamusettepaneku PPG-le.

13     Colipa saatis 3. septembril 1998 SCCNFP-le ametiliidu ühisvastuse, mille ühe osa oli ette valmistanud PPG. Oma vastuses ta märkis, et SCCNFP arvamusettepanek tuleks läbi vaadata uute andmete ja kaasaegse riskihindamismetodoloogia valguses. SCCNFP, Colipa ja PPG olid seejärel tihedas kirjavahetuses. Colipa ja PPG pidasid SCCNFP-ga koosolekuid ja esitasid viimasele enne vaidlustatud direktiivi 15. aprillil 2002 vastu võtmist mitmeid hinnanguid riskide kohta, mis kaasnevad kosmeetikatoodetes polüakrüülamiidide kasutamisega.

 Menetlus ja poolte nõuded

14     12. juulil 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avaldusega esitas hageja käesoleva hagi.

15     Eraldi dokumendiga, mis saabus kohtu kantseleisse 22. augustil 2002, esitas komisjon Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Sellele vastuväitele esitas hageja omapoolsed märkused 10. oktoobril 2002.

16     28. novembril 2002 palus Esimese Astme Kohus (viies koda) menetlust korraldava meetmena hagejal vastata küsimustele ja eelkõige selgitada oma seisukohta seoses väitega, mille kohaselt vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise tõttu osutusid teatavad hageja patendid de facto väärtusetuteks, ning esitada Esimese Astme Kohtule koopiad kõigist kõnealustest patentidest. Hageja täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.

17     Oma hagis ja vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud märkustes palub hageja Esimese Astme Kohtul:

–       tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks, või teise võimalusena käsitleda vastuvõetavuse küsimusi asja sisulise arutamise käigus;

–       tühistada vaidlustatud direktiiv osaliselt;

–       mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18     Oma vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Esimese Astme Kohtul:

–       jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–       mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Poolte argumendid

19     Hageja väidab, et käesolev hagi on EÜ artikli 230 alusel vastuvõetav, kuna vaidlustatud direktiiv on siduv õigusakt, mille eesmärk on tekitada püsiva iseloomuga õiguslikke tagajärgi, mis teda otseselt ja isiklikult puudutavad. Esmalt palub ta Esimese Astme Kohtul viia sisuline arutlus läbi enne vastuvõetavuse küsimuse käsitlemist või teise võimalusena lükata otsuse tegemine edasi kuni lahendi tegemiseni põhikohtuasjas. Hageja väidab muu hulgas, et käesolev asi puudutab väga mitmetahulist materiaalõiguse valdkonda ning tema õiguslikku olukorda ei saa hinnata sisulistest küsimustest eraldi. Hageja sõnul puudutab käesolev asi eelkõige nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT P 196, lk 1) ja kosmeetikadirektiivi omavahelist seost.

20     Oma väite toetuseks esitab hageja viis argumenti.

21     Esiteks leiab hageja, et vaatamata vaidlustatud direktiivi üldisele sõnastusele puudutab see vaid neid seitset polüakrüülamiidide tootjat ühenduses, kes on PPG liikmed. Kõnealused äriühingud moodustavad nii faktiliselt kui õiguslikult kinnise rühma ettevõtjaid nende faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest ettevõtjatest eristab. Hageja arvates määratleb kosmeetikadirektiiv ise neid „asjaomaste isikutena” (vt artikkel 5a). Tema väitel on polüakrüülamiidide esinemine ühenduse turul ja kosmeetikatoodetes täielikult PPG liikmete jätkuvate pingutuste tulemus. Ta toob esile, et kui PPG ei oleks polüakrüülamiidide arendamisse investeerinud ega komisjonile neid andmeid esitanud, ei oleks kosmeetikavahendite sektoris seda koostisosa kunagi müüdud ning vaidlustatud direktiivi poleks tõenäoliselt kunagi vastu võetud.

22     Hageja leiab, et kuna polüakrüülamiidide tootmisel on tehniline ja kaubanduslik oskusteave tähtis, siis ei ole kolmandatel ettevõtjatel võimalik lühikese ajaga kõnealusele turule siseneda. Ta lisab, et kosmeetikatoodetes jäägina esineva akrüülamiidi sisalduse osas rangemate kontsentratsiooni piirmäärade kehtestamisega on vaidlustatud direktiiv loonud potentsiaalsetele uutele tulijatele täiendava normatiivse takistuse.

23     Hageja leiab, et nende uute kontsentratsiooni piirmääradega on pulbrilist polüakrüülamiidi, mis vastaks jäägina esineva akrüülamiidi sisalduse uutele künnisväärtustele, tehniliselt võimatu toota, kuna praegune tehnoloogia ei võimalda pulbrilises polüakrüülamiidis jäägina sisalduvat akrüülamiidi täielikult eemaldada. Sellest tulenevalt on kosmeetikavahendites kasutatava pulbrilise polüakrüülamiidi turg de iure kinnine.

24     Lisaks väidab hageja, et piirangud laienevad eelkõige hageja toodetele. Hageja sõnul on tema tooted vaidlustatud piirangute põhjuseks ja esemeks ning asjaomaste meetmete võtmise ajendiks. Järelikult esineb vaidlustatud direktiivi ja hageja olukorra vahel põhjuslik seos. Viimane on ainuke ettevõtja, kes toodab tahkeid polüakrüülamiide ja müüb neid pulbrina kosmeetikavahendites kasutamiseks. Teised ettevõtjad toodavad vedelaid emulsioone, mida jäägina esineva akrüülamiidi sisalduse uued kontsentratsiooni piirmäärad ei puuduta. Seega mõjutab vaidlustatud direktiiv hagejat erilisel viisil, kuna ta on ainuke kosmeetikatööstusele pulbrilist polüakrüülamiidi tootev ettevõtja ja tema toodetel on erilised omadused.

25     Teiseks leiab hageja, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda isiklikult, kuna sellel on negatiivne mõju teatavatele varasematele erilistele õigustele, mis tal on, mistõttu on ta teistest ettevõtjatest eristatav.

26     Selles osas väidab ta, et vaidlustatud direktiiv jätab ta alates 2004. aastast ilma patendikaitsest Prantsusmaal, kuna nimetatud liikmesriigil ei jää muud valikut, kui kohaldada piiranguid, mis vaidlustatud direktiiv polüakrüülamiididele kehtestab, muutes hageja patendi de facto väärtusetuks. Hageja väidab, et tema ainuõigus turustada oma leiutamise tulemuseks olevaid tooteid on identne registreeritud kaubamärgist tuleneva õigusega, mis oli hagejal Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsuses kohtuasjas C-309/89: Codorniu v. nõukogu (EKL 1994, lk I-1853).

27     Hageja täpsustab, et ta toodab tahkest polüakrüülamiidist tooteid, mis on mõeldud kosmeetikatööstusele, kasutades selleks erilist tootmismeetodit, mis on pikaaegse uurimustöö ja arendustegevuse ning suurte investeeringute vili. Tal on patenteeritud kosmeetikavahendite tootmise meetod, mille abil ta valmistab paksendajatena toimivaid tahkeid polümeere, mis muudavad kosmeetikatoodete – nt šampoonide ja kreemide – viskoossust ja tekstuuri, eemaldades lahusteid (mineraalõlid) ja pindaktiivseid aineid (nonüülfenool jt etoksülaadid), mille kõrvaldamine on võimatu emulsioonide puhul, mida tema konkurendid toodavad traditsioonilisel meetodil.

28     Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele antud vastustes (vt eespool punkt 16) täpsustas hageja, et käesolevas asjas tugineb ta kahele patenditaotlusele: 28. veebruaril 2000 esitatud taotlusele nr 00 02664 (2805461) ja 19. jaanuaril 2001 esitatud taotlusele nr 01 00963 (2819719). Kõnealuste patentidega on kaitstud nii kosmeetikavahendite tootmismeetod kui koostis.

29     Hageja osutab sellele, et toodetes, mida ta oma klientidele ja lõpptarbijatele pakub, on ühendatud kaks olulist tegurit, nimelt tahke olek ja monomeerse akrüülamiidi väiksem jääkväärtus. Need tegurid on hagejale iseloomulikud ning tagavad talle konkurentide ees olulise eelise. Vaidlustatud direktiiv jätab hageja ilma võimalusest kasutada oma patenteeritud kosmeetikavahendite tootmismeetodit, sest tema patenteeritud meetodit kasutades ei saa täita uusi kontsentratsiooni piirmäärasid, mis vaidlustatud direktiiv kosmeetikatoodetes jäägina esineva akrüülamiidi sisaldusele kehtestab.

30     Hageja vaidleb vastu komisjoni väitele, mille kohaselt katab tema patent ka muid võimalikke kasutusviise farmaatsia- ja veterinaariasektoris. Tema väitel on praktikas tavaline esitada patenditaotlus võimalikult paljudele kasutusviisidele, arvestamaks võimalike tulevikus tekkivate turgudega, kuigi tooted ei ole veel üldse valmis kõigil mainitud viisidel turustamiseks. Käesolevas asjas on hageja patent kasutatav ainult kosmeetikavahendite osas. Lisaks ei saa see seaduslike takistuste tõttu samaaegselt katta kasutamist kosmeetika- ja farmaatsiatoodetes.

31     Hageja lisab, et tema õiguste kaitse on ülimuslik õiguspõhimõte, mida peab järgima kõigis individuaalseid õigusi ja vabadusi käsitlevates olukordades. See põhimõte tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitest 6 ja 13.

32     Kolmandaks osutab hageja sellele, et komisjon on rikkunud talle kosmeetikadirektiivi artiklis 13 antud menetlusõigusi. Hageja sõnul näeb nimetatud artikkel ette eelkõige seda, et igale „asjaomasele isikule” teatatakse direktiivi kohaselt võetud igast üksikust kosmeetikatoodete turustamist piiravast meetmest ja võimalikest õiguskaitsevahenditest. Hageja osutab veel täpsemalt sellele, et nimetatud artikkel ei tee mingit vahet komisjoni võetud meetmetel, millega piiratakse keemiliste ainete kasutamist kosmeetikatoodetes, ja nendel meetmetel, mida võtavad liikmesriigid, tagamaks liikmesriigi territooriumil lõpptarbijani jõudvate kosmeetikatoodete vastavuse kõnealustele piirangutele. Hageja leiab, et komisjonil oli seega kohustus talle teatada igast piirangust polüakrüülamiidide kasutamisele kosmeetikatoodetes.

33     Siinkohal vaidleb hageja vastu komisjoni tõlgendusele kosmeetikadirektiivist. Ta väidab, et selle direktiivi reguleerimisalas ei ole komisjonil tavapärast laia kaalutlusõigust, kuna tal tuleb konsulteerida vastava tööstusala asjatundjatega ja pädevate teaduskomiteedega ning ta saab võtta vaid neid kohandavaid meetmeid, mille on heaks kiitnud ad hoc komitee. Hageja arvates on see selgelt kosmeetikadirektiivi artiklites 10 ja 13 sätestatud menetlusnormide mõju. Nendes artiklites asjaomastele ettevõtjatele pakutud eriline kaitse eristab neid EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

34     Mis puudutab komisjoni viidet Esimese Astme Kohtu 16. juuli 1998. aasta otsusele kohtuasjas T-199/96: Bergaderm ja Goupil v. komisjon (EKL 1998, lk II‑2805, punkt 58), siis leiab hageja, et Esimese Astme Kohus on selgesõnaliselt tunnustanud võistlevuse printsiibil põhineva menetluse olemasolu. Hageja väitel teeb Esimese Astme Kohus vahet ühenduse meetme vastuvõtmisele eelneval „haldus-” ja „seadusandlikul” menetlusel ja tunnustab, et isikutel, kellel on otsene huvi haldusmenetluse lahendi suhtes ja/või kes on tegelikult osalenud ühenduse meetme vastuvõtmisele eelnenud menetluses, on selle meetme osas menetluslikud õigused. Käesoleval juhul arvab hageja, et tal on vaidlustatud direktiivist tulenevalt erilised õigused, kuna ta osales haldusmenetluses, esitades teaduslikke andmeid ja lisades omapoolseid kommentaare kogu vastuvõtmise menetluse jooksul. Komisjon ei arvestanud hageja toodet hinnates nende andmetega, mis hageja esitas komisjoni ettepaneku vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluse käigus. Seda tehes on komisjon võtnud vaidlustatud direktiivi vastu menetlusnõudeid järgimata ja vastuolus polüakrüülamiide puudutava ühenduse õigusega.

35     Hageja väidab, et isegi kui Esimese Astme Kohus kiidab heaks komisjoni väite, mille kohaselt hagejal ei ole mingeid kosmeetikadirektiivi artiklist 13 tulenevaid menetluslikke õigusi, kuna vaidlustatud meede on võetud nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 2 alusel, on viimati nimetatud sätte kohane menetlus igal juhul ka haldusmenetlus, kus hagejal on kaitset puudutavad põhiõigused. Hageja toob eriliselt esile, et kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõige 2 näeb ette, et muudatused, mis on vajalikud lisade kohandamiseks tehnika arengule, võetakse vastu pärast konsulteerimist SCCNFP-ga.

36     Neljandaks väidab hageja, viidates Euroopa Kohtu 16. mai 1991. aasta otsusele kohtuasjas C-358/89: Extramet Industrie v. nõukogu (EKL 1991, lk I-2501), et vaidlustatud direktiivi mõju tema olukorrale seisneb selles, et ta eristub kõigist teistest ettevõtjatest – sh PPG siseselt – teatavate talle omaste tunnuste poolest. Sellega seoses väidab hageja, et ta on vähestest ettevõtjatest PPG-s, kes toodab nii akrüül- kui polüakrüülamiidi. Hageja väitel mõjutab vaidlustatud direktiiv tema olukorda sarnaselt direktiivi adressaadiga, kuna kogu tema akrüülamiidi tootmisega seotud tegevus on selle meetme vastuvõtmise tagajärjel ohtu seatud. Aastate jooksul on hageja kujundanud „turunišši”, kasutades oma unikaalset ja kõrgtehnoloogilist polüakrüülamiidide tootmismeetodit. Niisiis on tema positsioon eriline ja eristab teda traditsioonilisel paksendajate turul tegutsevate kokurentide omast. Vaidlustatud direktiivil on seega hagejale eriline majanduslik mõju, kuna viimane on sunnitud loobuma oma tegevusest kosmeetikavahendite sektoris ning kõigist rahalistest investeeringutest ja tööstusomandiõigustest.

37     Hageja kinnitab samuti, et ta ei saa pöörduda ühegi teise kohtu-, haldus- ega täitevorgani poole ühenduses. Ta lisab, et teda ei puuduta otseselt ega isiklikult need meetmed, mille liikmesriigid on vaidlustatud direktiivi täitmiseks võtnud.

38     Viiendaks osundab hageja hiljutisi arenguid EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaldamisega seotud kohtupraktikas, mis tulenevad Esimese Astme Kohtu 3. mai 2002. aasta otsusest kohtuasjas T‑177/01 Jégo-Quéré v. komisjon (EKL 2002, lk II-2365) ja kohtujurist F. Jacobsi ettepanekust kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, mille kohta Euroopa Kohus tegi otsuse 25. juulil 2002 (EKL 2002, lk I-6677, I‑6681).

39     Komisjon vaidleb vastu hageja väidetele, mis puudutavad käesoleva hagi vastuvõetavust. Ta leiab, et Esimese Astme Kohus võib otsustada käesoleva asja vastuvõetavuse küsimuse asja sisuliselt arutamata ning vastupidiselt hageja väidetele puudub side teaduslike andmetega seotud, direktiivi nr 67/548 alusel esitatud küsimuste ja hageja olukorra vahel, mis seondub kosmeetikadirektiiviga.

40     Esiteks leiab komisjon, et hageja ei kuulu akrüülamiidi tootjate kinnisesse rühma. Ta märgib, et hageja ei selgita, miks keegi teine peale nimetatud seitsme ühenduses tegutseva polüakrüülamiidide tootja ei või tulla kõnealusele turule ega konkureerida juba olemasolevate tootjatega.

41     Ta leiab, et kosmeetikadirektiivi artikli 5a eesmärk ei ole muuta kosmeetikavahendite koostisainete tootjate rühma kinniseks. Selle sätte kohaselt koostab komisjon nimekirja kosmeetikatoodete koostisainetest, mitte aga koostisainete tootjatest.

42     Teiseks arvab komisjon, et patenditaotlused ei muuda hagejat ainulaadseks ega aseta teda sarnasesse või analoogsesse olukorda hagejaga eespool viidatud kohtuasjas Codorniu v. nõukogu.

43     Komisjoni väitel ei ole hageja selgitanud, kuidas vaidlustatud direktiiv patente kehtetuks muudab või nendest tuleneva kaitse tõhusust vähendab. Komisjon märgib, et vaidlustatud direktiiv kehtestab lõpptarbijani jõudvates kosmeetikatoodetes jäägina esineva akrüülamiidi piirmäära, et akrüülamiidi kasutamine ei ole keelatud ning et hageja ei ole näidanud, milline oli jäägina esineva akrüülamiidi tegelik sisaldus tema patenteeritud toodetes enne vaidlustatud direktiivi vastuvõtmist. Patenditaotluste hindamisel ei ilmnenud mingeid andmeid selle kohta, millised olid nende patentidega kaitstud toodetes jäägina esineva akrüülamiidi kogused. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et lõpptarbijani jõudvatele kosmeetikatoodetele uute piirmäärade kehtestamine mõjutaks tegelikult tema patenditaotlustega kaetud keemilisi ühendeid.

44     Komisjon viitab 28. veebruaril 2000 esitatud patenditaotlusele nr 00 02664 (2805461) ja 19. jaanuaril 2001 esitatud patenditaotlusele nr 01 00963 (2819719). Tema sõnul ei piirdu teine taotlus ainult kosmeetikatoodetega, vaid puudutab ka farmaatsia- ja veterinaariatooteid ning pesuaineid, mida vaidlustatud direktiiv mingil moel ei puuduta. Ta väidab veel, et esimene patenditaotlus katab „ühe või mitme” mitteioonse monomeeri, sh akrüülamiidi kasutamise. Ta lisab, et tema toodete nimekirja kandmise viis tundub näitavat seda, et need tooted on omavahel asendatavad. Niisugusel juhul ei kaotaks 28. veebruari 2000. aasta patenditaotlus oma väärtust ega tõhusust isegi siis, kui akrüülamiidid oleksid täielikult keelatud.

45     Mis puudutab hageja olukorda kohtuasjas, mis viis eespool viidatud kohtuotsuseni Codorniu v. nõukogu, siis märgib komisjon, et nimetatud juhul tuleb vaidlustatud õigusakti kohaselt kasutada nimetust „crémant” üksnes kvaliteetvahuveinide puhul, mis on eritingimustes valmistatud Prantsusmaal ja Luksemburgis. Hispaania veinitootja Codorniu oli 1924. aastal Hispaanias registreerinud graafilise kaubamärgi „Gran Crémant de Codorniu” ja oli seda märki nii enne kui pärast registreerimist traditsiooniliselt kasutanud. Jättes üksnes Prantsuse ja Luksemburgi veinitootjatele õiguse kasutada nimetust „crémant”, takistas vaidlustatud õigusakt Codorniul oma kaubamärki kasutamast. Vastupidiselt hageja väidetele (vt eelkõige eespool punktid 26–28) ei anna taotletud patendid komisjoni arvates talle „erilisi õigusi turustada poüakrüülamiide kosmeetikatoodete koostisainetena”, vaid üksnes õiguse takistada teisi tootjaid sarnaseid keemilisi aineid müümast.

46     Kolmandaks leiab komisjon, et vaidlustatud direktiivi vastu võttes ei ole hageja menetlusõigusi rikutud. Ta märgib, et see direktiiv võeti vastu mitte kosmeetikadirektiivi artikli 13, vaid selle direktiivi artikli 8 lõike 2 alusel. Üksikettevõtjad ja ettevõtjate ühendused ei mängi mingit rolli viimases sättes ette nähtud menetluses; ettevõtjad ei algata menetlust ning selle käigus nendega ei konsulteerita.

47     Komisjon juhib tähelepanu sellele, et Esimese Astme Kohus on eespool (punkt 59) viidatud kohtuotsuses Bergaderm ja Goupil v. komisjon selgelt sedastanud, et kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõikes 2 ette nähtud menetluse puhul on tegemist normatiivakti vastuvõtmise menetlusega. Normatiivakti vastuvõtmine ei nõua kaitseõiguste garanteerimist, kui seda ei ole selgesõnaliselt sätestatud, ja kosmeetikadirektiiv niisuguseid sätteid ei sisalda.

48     Neljandaks leiab komisjon, et hageja ei ole selgitanud, kuidas asjaolu, et ta on „üks vähestest” akrüülamiidi ja polüakrüülamiidi tootjatest, eristab tema olukorda teiste tootjate omast. Komisjon arvates pelgalt asjaolu, et vaidlustatud direktiiv mõjutab hageja tegevust akrüülamiidide alal, ei ole piisav selleks, et tal tekiks õigus nõuda nimetatud direktiivi tühistamist.

49     Eespool punktis 37 esitatud hageja argumendi osas märgib komisjon, et ühelt poolt on keeruline nõustuda hageja väitega, mille kohaselt vaidlustatud direktiiv toob endaga kaasa täpse, tingimusteta ja muutumatu mõju, mis jätab liikmesriigid selle rakendamisel ilma mis tahes ulatuses kaalutlusõigusest, ja teiselt poolt väitega, et teda ei puuduta otseselt ega isiklikult need meetmed, mille liikmesriigid on vaidlustatud direktiivi täitmiseks võtnud. Komisjon väidab, et kui vaidlustatud direktiiv hagejat otseselt puudutab, puudutavad teda ka siseriiklikud rakendusmeetmed, sest need kajastavad direktiivi.

50     Viiendaks märgib komisjon, et vastuvõetavuse osas ei ole Esimese Astme Kohtu eespool viidatud kohtuotsuses Jégo-Quéré v. komisjon ja eespool viidatud kohtujurist F. Jacobsi ettepanekus kohtuasjas Unión Pequeños Agricultores v. nõukogu tehtud hiljutised uuendused hagejale mingil moel abiks. Komisjon lisab, et viimases kohtuasjas kinnitas Euroopa Kohus selgelt traditsioonilist kohtupraktikat vastuvõetavuse osas. Igal juhul palus hageja käesolevas asjas tühistada direktiiv, aga mitte määrus nagu eespool mainitud kahes kohtuasjas. Erinevalt määrusest peavad selle adressaadiks olevad liikmesriigid direktiivi oma siseriiklikku õigusesse üle võtma.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

51     Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Esimese Astme Kohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on järgnev menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Esimese Astme Kohus (viies koda) leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ning vajadus suulise menetluse avamiseks puudub. Kohus leiab veel, et ei ole asjakohane käsitleda vastuvõetavuse küsimusi asja sisulise arutamise käigus.

52     Vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib „[i]ga füüsiline või juriidiline isik […] algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus”.

53     Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas selline tühistamishagi on vastuvõetav, mille juriidiline isik nimetatud sätte alusel esitab sellise direktiivi teatavate sätete vastu, mille komisjon on vastu võtnud kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõike 2 alusel.

54     Kuigi EÜ artikli 230 neljas lõik ei käsitle selgesõnaliselt üksikisikute poolt direktiivi vastu esitatud tühistamishagide vastuvõetavust, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast ometi selgelt, et sellise hagi vastuvõetamatuks tunnistamiseks ainuüksi sellest asjaolust ei piisa (Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T-135/96: UEAPME v. nõukogu, EKL 1998, lk II-2335, punkt 63; 10. septembri 2002. aasta määrus kohtuasjas T-223/01: Japan Tobacco ja JT International v. parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II-3259, punkt 28). Lisaks ei saa ühenduse institutsioonid pelgalt kõnealuse õigusakti liigi valikuga võtta üksikisikutelt õiguskaitset, mille asutamislepingu nimetatud säte neile annab (Esimese Astme Kohtu 14. jaanuari 2002. aasta määrus kohtuasjas T-84/01: Association contre l’heure d’été v. parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II-99, punkt 23, ja eespool viidatud määrus kohtuasjas Japan Tobacco ja JT International v. parlament ja nõukogu, punkt 28).

55     Pealegi võib ka üldiselt ettevõtjatele laienev normatiivakt teatud tingimustel neist mõningaid otseselt ja isiklikult puudutada (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt v. komisjon, EKL 1985, lk 207, punktid 11–32, ja Esimese Astme Kohtu 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T­172/98, T­175/98–T­177/98: Salamander jt v. parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk II-2487, punkt 30).

56     Selles osas tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib muu isik kui see, kellele otsus on adresseeritud, vaid siis väita, et meede puudutab teda isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, kui see otsus mõjutab teda teatavate talle ainuomaste tunnuste või selliste faktiliste asjaolude kaudu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ja seega individualiseerib teda analoogselt otsuse adressaadiks oleva isikuga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann v. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; eespool viidatud kohtuotsus UEAPME v. nõukogu, punkt 69, ja eespool viidatud määrus Association contre l’heure d’été v. parlament ja nõukogu, punkt 24).

57     Nimetatud tingimust füüsilise või juriidilise isiku esitatud hagi vastuvõetavuse suhtes on Euroopa Kohus alles hiljuti meelde tuletanud eespool viidatud kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu (punkt 36) ja 1. aprilli 2004. aasta otsuses kohtuasjas C-263/02 P: komisjon v. Jégo-Quéré (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 45).

58     Hageja väidab esiteks, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda isiklikult, kuna ta kuulub nende ettevõtjate kinnisesse rühma, kellele nimetatud direktiiv laieneb.

59     Siinkohal tuleb märkida, et võimalus nende õigussubjektide, kellele meede laieneb, arvu või isegi samasust enam‑vähem õigesti määratleda ei tähenda mingil juhul seda, et see meede neid subjekte isiklikult puudutaks, kui on selge, et kõnealust meedet kohaldatakse selles objektiivselt määratletud õigusliku või faktilise olukorra alusel (Euroopa Kohtu 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-213/91: Abertal jt v. komisjon, EKL 1993, lk I-3177, punkt 17, ja 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-209/94 P: Buralux jt v. nõukogu, EKL 1996, lk I‑615, punkt 24).

60     Niisiis selgub kohtupraktikast, et ettevõtja majandustegevusest valdkonnas, mida teatav meede puudutab, ei piisa selleks, et teda võiks käsitleda isiklikult puudutatuna EÜ artikli 230 neljanda lõike tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt v. komisjon, punkt 14, Euroopa Kohtu 21. juuni 1993. aasta määrus kohtuasjas C-276/93: Chiquita Banana jt v. nõukogu, EKL 1993, lk I‑3345, punkt 12, ja 23. novembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C-10/95 P: Asocarne v. nõukogu, EKL 1995, lk I-4149, punkt 42). Sellist kohtupraktikat põhjendab ka üks täiendav tegur nendes kohtuasjades, nimelt kõnealuse ettevõtja ja institutsiooni sekkumise vaheline põhjuslik seos, mis näitab, et vaidlustatud meedet vastu võttes määras institutsioon kindlaks, kuidas ettevõtjaga tuleb käituda (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. mai 1971. aasta otsus liidetud kohtuasjades 41/70–44/70: International Fruit Company jt v. komisjon, EKL 1971, lk 411, punkt 20, ja 6. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-354/87: Weddel v. komisjon, EKL 1990, lk I-3847, punkt 22). See tingimus pole käesolevas asjas siiski täidetud.

61     Vaidlustatud direktiiv muudab kosmeetikadirektiivi, lisades polüakrüülamiidid nende ainete nimekirja, mida kosmeetikatoodetes ei või sisalduda ettenähtud piirmääradest rohkem ega kosmeetikadirektiivi III lisas ette nähtud tingimustele mittevastavalt, ja kinnitades mittemahapestavates kehahooldusvahendites jäägina esineva akrüülamiidi sisalduse piirmääraks 0,1 mg/kg ja muudes kosmeetikatoodetes 0,5 mg/kg. Järelikult laieneb vaidlustatud direktiiv objektiivselt määratletud olukordadele ja sellel on õiguslik mõju üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele, nimelt eelkõige kõigile kosmeetikavahendite tootjatele.

62     On selge, et kõnealused sätted puudutavad hagejat üksnes kui polüakrüülamiide valmistavat ettevõtjat ning samal moel kui kõiki teisi samas olukorras olevaid ettevõtjaid. Nagu eespool punktides 59 ja 60 viidatud kohtupraktikast ilmneb, ei piisa üksnes selle valdkonna ettevõtjaks olemisest selleks, et need sätted hagejat isiklikult puudutaks. Siinkohal on vähetähtis, et polüakrüülamiide toodavad ühenduses ainult seitse ettevõtjat ja et hageja sõnul on ta ainuke kosmeetikatoodetes kasutamiseks mõeldud tahkeid polüakrüülamiide tootev ja neid pulbriliselt turustav ettevõtja.

63     Igal juhul ei olnud polüakrüülamiidide tootjate ring – vastupidiselt hageja kinnitustele – vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise hetkel kinnine, kuna kõnealuses direktiivis ei olnud midagi sellist, mis oleks neid ettevõtjaid, kes enne selle vastuvõtmist veel polüakrüülamiidide tootmisega ei tegelenud, pannud vastavas sektoris hilisemast tegutsemisest loobuma.

64     Teiseks leiab hageja, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda isiklikult, kuna see mõjutab negatiivselt tema patentidest tulenevaid õigusi, eristades teda teistest ettevõtjatest. Ta väidab, et vaidlustatud direktiiv jätab ta ilma tema kahest eespool nimetatud patenditaotlusest tulenevatest õigustest ja asetab ta seega analoogsesse olukorda hagejaga eespool viidatud kohtuasjas Codorniu v. nõukogu.

65     Isegi kui käesoleva väite hindamise eesmärgil tunnustada, et hagejal on kõnealustest patentidest tulenev ainuõigus, leiab Esimese Astme Kohus, et tema positsioon on sisuliselt erinev hagejast kohtuasjas Codorniu v. nõukogu.

66     Tuleb meenutada, et see kohtuasi puudutas Hispaania äriühingut Codorniu, kes tootis ja turustas vahuveine ning kes omas Hispaania graafilist kaubamärki „Gran Crémant de Codorniu”, mida ta kasutas alates 1924. aastast ühe oma vahuveini tähistamiseks. Ta oli seda märki kasutanud nii enne kui pärast registreerimist. Euroopa Kohus on oma otsuses sedastanud, et jättes üksnes Prantsuse ja Luksemburgi veinitootjatele õiguse kasutada nimetust „crémant”, takistas vaidlustatud õigusakt Codorniul oma graafilist kaubamärki kasutamast.

67     Käesolevas asjas hagejal siiski ei ole ainuõigust toota kosmeetikadirektiivi artiklis 1 määratletud „kosmeetikatooteid”. Tegelikult selgub hageja enda argumentidest, et ta toodab tahkeid polüakrüülamiide, mida ta seejärel toormaterjalina või kosmeetikatoodete valmistamisel kasutatava ainena tarnib kosmeetikatoodete valmistajatele.

68     Esimese Astme Kohus leiab, et vastupidi eespool viidatud kohtuasjas Codorniu v. nõukogu vaidlustatud õigusnormile ei ole vaidlustatud direktiivil hageja ainuõiguste kasutamist takistavat või teda õigustest ilma jätvat mõju. Vaidlustatud direktiiv piirab polüakrüülide kasutamist kosmeetikatoodetes. Kuigi on tõsi, et hageja patenteeritud tootmismeetodeid ja koostiseid oleks juhul, kui nad vaidlustatud direktiivis ette nähtud tingimustele ei vasta, oluliselt raskem turustada või nad oleksid hageja olemasolevatele klientidele koguni müügikõlbmatud, on sellisel puhul tegemist üksnes vaidlustatud direktiivi kaudse tagajärjega.

69     Tegelikult ei mõjutanud vaidlustatud direktiiv hagejat kui ainuõiguste omanikku, vaid üksnes kui kosmeetikatoodete valmistamisel kasutatava toor- või koostisaine tootjat, ning samal moel kui kõiki teisi neid toor- ja koostisaineid tootvaid ettevõtjaid. Lisaks tuleb märkida, et patendiomaniku ainuõigused tähendavad seda, et leiutajal on oma toote või tootmismeetodi kasutamise ainuõigus ning see annab talle õiguse saada leiutise eest tulu, mille saamine ei ole igas olukorras tagatud (vt analoogiliselt Euroopa Kohtu 5. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-267/95 ja C­268/95: Merck ja Beecham, EKL 1996, lk I-6285, punkt 31).

70     Veelgi enam, nagu ka komisjon on õigesti väitnud, on hageja ainuõigused alati kehtivad ja nende kasutamine ei ole tingimata piiratud kosmeetikatoodetega, vaid võivad potentsiaalselt laieneda ka farmaatsia- ja veterinaariatoodetele ja pesuainetele. Isegi kui hageja neid tooteid hetkel ei tooda, ei saa seda võimalust tuleviku tarbeks välistada.

71     Seega tuleb tõdeda, et sellise võimaluse olemasolu osutab sellele, et hageja olukord käesolevas asjas on erinev hageja olukorrast eespool viidatud kohtuasjas Codorniu v. nõukogu, kus vaidlustatud õigusnorm muutis hageja poolt oma kaubamärgi turul kasutamise viivitamatult ja lõplikult õigusvastaseks.

72     Kolmandaks märgib hageja, et vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisega piirati neid menetlusõiguseid, mis tal „asjaomase isikuna” kosmeetikadirektiivi artikli 13 alusel on ja et seega on ta nimetatud direktiivist isiklikult puudutatud viisil, mis teda teda muudest ettevõtjatest eristab.

73     Esimese Astme Kohus leiab, et see väide on väär. Tuleb märkida, et vaidlustatud direktiivi teisest volitusest nähtub selgelt, et tema õiguslikuks aluseks on kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõige 2, mitte aga nimetatud direktiivi artikkel 13. Tegelikult puudutab kosmeetikadirektiivi artikkel 13 selle direktiivi kohaselt võetud üksikakte, millega piiratakse kosmeetikatoodete turustamist või see keelatakse. Nimetatud säte näeb ette, et sellest teatatakse „asjaomasele isikule” koos õiguskaitsevahendite üksikasjaliku kirjeldusega, mis liikmesriikides kehtivate seaduste alusel on tema käsutuses, ning selliste õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaegadest.

74     Vaidlustatud direktiiv ei ole aga üksikakt, millega piiratakse kosmeetikatoodete turustamist või see keelatakse, vaid üldakt, mille komisjon võtab vastu kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt selleks, et tehnika arenguga kohandada eelkõige selle direktiivi III lisa. Kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõige 2 ei anna hagejale mingeid menetlusõigusi. Järelikult ei saa vaidlustatud direktiivi vastu võttes olla ükski menetlusõigus ka rikutud.

75     Lisaks, kosmeetikadirektiivi artikli 8 lõikes 2 ette nähtud SCCNFP‑ga konsulteerimine ei muuda kõnealuse normatiivakti vastuvõtmisele eelnevat menetlust haldusmenetluseks, nagu väidab hageja, ega loo selles osas õigust olla komisjoni poolt selle menetluse käigus ära kuulatud, mis potentsiaalselt võiks teda kolmandatest osapooltest eristada.

76     Neljandaks, osutades analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsusele Extramet Industrie v. nõukogu, väidab hageja, et vaidlustatud direktiivi mõju tema olukorrale on selline, mis ainult talle omaste tunnuste tõttu eristab teda kõigist teistest ettevõtjatest. Sellega seoses toonitab hageja, et ta on üks vähestest PPG‑sse kuuluvatest äriühingutest, kes toodab nii akrüülamiidi kui polüakrüülamiidi ning et vaidlustatud direktiivil on talle eriline majanduslik mõju, kuna ta on sunnitud loobuma oma tegevusest kosmeetikavahendite sektoris ning kõigist rahalistest investeeringutest ja tööstusomandiõigustest.

77     Esimese Astme Kohus leiab, et neid argumente ei saa vastu võtta. Eespool viidatud kohtuotsusest Extramet Industrie v. nõukogu ilmneb tegelikult, et mõjust majandustegevusele ei piisa selleks, et korraldav meede võiks ettevõtjat isiklikult puudutada. Selles kohtuotsuses käsitletav olukord on tekkinud erinevate tingimuste koostoimest, mida käesolevas asjas ei esine, ja hageja ei ole tõendanud oma olukorra samasust äriühingu Extramet Industrie olukorraga kaltsium‑metalli turul. Selles kohtuotsuses (punkt 17) leidis Euroopa Kohus, et ettevõtjat tuleb pidada isiklikult puudutatuks, kui ta on samaaegselt selle toote tähtsaim importija ja lõpptarbija, mis on kõnealuse dumpinguvastase meetme esemeks, ja kes samas ka tõendab, et tema äritegevus sõltub suures ulatuses selle toote impordist ning et vaidlustatud määrus mõjutab seda äritegevust oluliselt, arvestades asjaomase toote valmistajate piiratud arvu ning raskusi, mis kaasnevad materjalide saamisega ainsalt ühenduse tootjalt, tema peamiselt konkurendilt töödeldud toodete osas. Euroopa Kohus leidis, et nende tegurite kogum on loonud erilise olukorra, mis kõnealuse meetme osas eristab äriühingut Extramet Industrie kõikidest teistest ettevõtjatest. Need tegurid ei ole käesolevas asjas siiski võrreldavad.

78     Viiendaks, hageja argumentide osas, mis tuginevad hiljutistele arengutele EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaldamisega seotud kohtupraktikas, viies eespool nimetatud kohtuotsuseni Jégo-Quéré v. komisjon ja kohtujurist F. Jacobsi ettepanekuni eespool viidatud kohtuasjas Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, piisab sellest, kui tõdeda, et Euroopa Kohus on eespool viidatud otsustes Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu (punkt 36) ning komisjon v. Jégo-Quéré (punktid 37, 38 ja 45) kinnitanud oma sellekohast väljakujunenud kohtupraktikat.

79     Niisiis tuleb kokkuvõtteks tunnistada, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlustatud direktiiv teda isiklikult puudutas.

80     Järelikult on hagi vastuvõetamatu ja tuleb seega jätta rahuldamata ilma, et oleks vaja hinnata küsimust, kas vaidlustatud direktiiv hagejat otseselt puudutab.

 Kohtukulud

81     Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse lisaks tema enda kuludele ka kostja kohtukulud vastavalt viimatinimetatu sellekohasele nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

määrab:

1.      Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.      Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kostja kohtukulud.

6. septembril 2004 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Koja esimees

H. Jung

P. Lindh

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.