Kohtuasi T-34/02 DEP

Le Levant 015 EURL jt

versus

Euroopa Komisjon

Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine

Kohtumääruse kokkuvõte

1.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Mõiste – Kulud, mille on tasunud vaidluse suhtes kolmas isik – Kaasaarvamine – Tingimused

(Üldkohtu kodukord, artikkel 91)

2.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Mõiste – Kohtukulud, mis pooled on kandnud hagi esitamisele eelnevas staadiumis – Väljaarvamine

(Üldkohtu kodukord, artiklid 90 ja 91)

3.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Arvesse võetavad asjaolud

(Üldkohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

4.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Arvesse võetavad asjaolud

(Üldkohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

1.      Üldkohtu kodukorra artiklist 91 tuleneb, et hüvitatavad kulud piirduvad ühelt poolt Üldkohtu menetlusega seotud kuludega ning teiselt poolt kuludega, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud.

Peale selle tähistab väljend „poolte kulud” selle menetlusega seoses tekkinud kulusid, milles pooled osalesid. Nimetatud väljend ei tähista seega ainult kulusid, mida on tegelikkuses kandnud pooled. Seega on hüvitatavad Üldkohtu menetlusega seotud kulud, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud, isegi kui need on tegelikult tasunud vaidluse suhtes kolmas isik. Teistsuguseks lahenduseks tuleb poolel, kellelt kohtukulud on välja mõistetud, õiguslikult piisavalt tõendada, et kolmanda isiku huvid lahknevad põhikohtuasja teise menetluspoole huvidest.

(vt punktid 25–27)

2.      Hoolimata asjaolust, et oluline osa õigusalasest tööst tehakse enne kohtumenetluse algust, peetakse kodukorra artiklis 91 nimetatud „menetlusega” silmas üksnes Üldkohtu menetlust, jättes seejuures välja kohtumenetluse eelse menetluse. See tuleneb eelkõige sama kodukorra artiklist 90, milles puudutatakse „menetlust Üldkohtus”.

Seega tuleb tagasi lükata taotlus, millega soovitakse kohtumenetluse eelse ajavahemikuga ning eelkõige advokaatide tööga esindamisel komisjonis seonduvate kulude hüvitamist, ja taotlus, et komisjon hüvitaks kulud, mis on kantud ajavahemikul, mil ei ole koostatud ühtki menetlusdokumenti. Selle ajavahemiku jooksul ei ilmne, et nimetatud kulutused on otseselt seotud advokaadi tööga esindamisel Üldkohtus ning seega ei saa neid pidada menetlusega seotud vältimatuteks kuludeks Üldkohtu kodukorra artikli 91 tähenduses. Samuti tuleb tagasi lükata taotlus, et komisjon hüvitaks kulud, mis on seotud siseriiklikule kohtule esitatud hagi ettevalmistamisega.

(vt punktid 31–33, 35)

3.      Liidu kohtul puudub õigus määrata kindlaks poolte poolt oma advokaatidele makstava esindustasu suurus, aga ta võib kindlaks määrata summa, mis tuleb kohtukulude tasumise eest vastutaval poolel hüvitada. Üldkohus ei ole kohustatud kulude suuruse määramise taotluse lahendamisel arvestama advokaatide siseriiklikke tasumäärasid ega selle kohta asjaomase poole ja tema esindajate või nõustajate vahel sõlmitud võimalikku lepingut.

Üldkohtul tuleb tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel vabalt hinnata juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, esindajate või nõustajate tehtud töö mahtu kohtumenetluses ja poolte majanduslikku huvi vaidluses.

(vt punktid 37 ja 38)

4.      Kohtumenetluses tehtud võimaliku töö mahu hindamisel tuleb liidu kohtul võtta arvesse kohtumenetluse kui terviku jaoks objektiivselt vältimatut vajalikku tööd.

Kui aga ühe poole advokaadid on teda asjaomasele kohtuvaidlusele eelnevate menetluste või toimingute käigus juba abistanud, tuleb samuti arvestada asjaolu, et advokaatidel on olemas teadmised vaidluse oluliste üksikasjade kohta, mis lihtsustavad nende tööd ja vähendavad kohtumenetluse ettevalmistamise jaoks vajalikku aega. Seda kaalutlust ei mõjuta põhimõtteliselt ka asjaolu, et hagejate arv on suur, kuna kõik asjaomased tehtavad toimingud on formaalsed ja standardiseeritud ega mõjuta kohtuasja õiguslikku sisu.

Lisaks sellele, kui pooltel on võimalik teha enda kaitsmine ülesandeks samal ajal mitmele nõustajale, et tagada teenuste osutamine kogenenumate advokaatide poolt, tuleb põhimõtteliselt siiski arvesse võtta kogu töötundide arvu, mis võivad kohtumenetluse tarvis olla objektiivselt vältimatud, vaatamata advokaatide arvule, kelle vahel osutatud teenuseid võidi jagada.

(vt punktid 42–44, 46)

ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)

21. detsember 2010(*)

Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine

Kohtuasjas T‑34/02 DEP,

Le Levant 015 EURL, asukoht Pariis (Prantsusmaa),

Le Levant 271 EURL, asukoht Pariis,

A, asukoht Pariis,

B, elukoht Versailles (Prantsusmaa), ja 255 muud hagejat, kelle nimed on loetletud käesoleva hagiavalduse lisas,

esindaja: advokaat P. Kirch,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindaja: B. Stromsky,

kostja,

mille ese on Üldkohtu (esimene koda laiendatud koosseisus) 22. veebruari 2006. aasta otsusest kohtuasjas T‑34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑267) tulenevate kohtukulude suuruse määramise nõue,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud O. Czúcz ja I. Labucka (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on andnud järgmise

määruse

 Asjaolud, menetlus ja poolte nõuded

1        A asutas 9. detsembril 1996 reisilaeva Le Levant kaasomandi, mis oli jagatud 740 mõtteliseks osaks ehk „kaasomandi osaks”. 1997. aasta jooksul asutasid kaasomanikest füüsilised isikud igaüks ühe osanikuga osaühingud (EURL), kellele A müüs kaasomandi osad avalikul pakkumisel.

2        Investorite huvi selles projektis osaleda oli võimalus nende maksustatavast tulust maha arvata tehtud investeeringu maksumus ning kulud, mis olid seotud laeva omandamisega (maksustatava tulu vähendamise huvi), hoidmisega (amortisatsioon) ja võimaliku käitamisest tuleneva kahjumiga.

3        Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 25. juulil 2001 vastu otsuse 2001/882/EÜ, mis puudutas Prantsusmaa poolt arenguabi vormis antud riigiabi reisilaevale Le Levant, mille ehitas Alstom Leroux Naval kasutamiseks Saint-Pierre’il ja Miquelonil (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Vaidlustatud otsus avaldati 12. detsembri 2001. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT L 327, lk 37).

4        Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et ta on uurinud antud abi nõukogu 21. detsembri 1990. aasta direktiivi 90/684/EMÜ laevaehitusele antava abi kohta (EÜT L 380, lk 27) artikli 4 lõike 7 sätteid silmas pidades, „arvestades, et tegemist on laevaehitusega seotud arenguabiga 1996. aastal abimeetme (Prantsusmaa 11. juuli 1986. aasta seadus (seadus nr 86-824 1986. aasta eelarve muutmise kohta, JORF, 12.7.1986, lk 8688), nn Pons’i seadus) raames, mis oli heaks kiidetud 1992. aastal” (põhjendus 16).

5        Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuses ka seda, et uurimise tulemusel asus ta seisukohale, et asjaomasel projektil puudus tõeline „arengualane” sisu Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsuse kohtuasjas C‑400/92: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4701) tähenduses, arvestades, et sellest projektist Saint-Pierre’ile ja Miquelonile tekkivad majanduslikud ja sotsiaalsed hüved ei olnud piisavad (põhjendused 20 ja 22–33).

6        Lõpuks tunnistas komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1 arenguabi reisilaevale Le Levant ühisturuga kokkusobimatuks.

7        EURL Le Levant 001 ja teised EURL‑id ning füüsilised isikud esitasid 20. veebruaril 2002 Üldkohtule vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagi.

8        Komisjoni taotlusel peatati põhikohtuasja arutamine kuni ajani, mil Euroopa Kohus lõpetab menetluse kohtuasjas C‑394/01: Prantsusmaa vs. komisjon. Kõnealune kohtuotsus tehti 3. oktoobril 2002. Arvestades 27. septembri 2005. aasta kohtuistungil esitatut, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse 22. veebruari 2006. aasta otsusega kohtuasjas T‑34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑267). Selles kohtuotsuses jättis Üldkohus komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõistis komisjonilt välja põhikohtuasja hagejate kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamisega seotud kulud.

9        Pärast ühelt poolt komisjoni ja A ning teiselt poolt komisjoni ja hagejate nõukogu vahel toimunud kirjavahetust teavitas komisjon 29. novembri 2007. aasta kirjas hagejate nõukogu, et ta keeldub taotletud 509 561,71 euro suuruse summa hüvitamisest, mille moodustavad põhikohtuasjas hagejate huvide kaitsmise eest tasutud kulud ja esindustasud, ettekäändel, et A, kes kandis kõik kulud, ei olnud põhikohtuasja pool.

10      Üldkohtu kantseleisse 31. juulil 2008 saabunud dokumendiga esitasid hagejad Üldkohtu kodukorra artikli 92 lõike 1 alusel käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse. Nad paluvad Üldkohtul selle sätte alusel kinnitada hüvitatavate kulude suuruseks 509 561,71 eurot ning näha ette selle summa suurendamine intresside võrra.

11      Üldkohtu kantseleisse 11. novembril 2008 saabunud kirjalikus avalduses esitas komisjon selle taotluse kohta oma seisukohad. Ta palub Üldkohtul lükata käesolev kohtukulude suuruse määramise taotlus isikut A puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu tagasi ning määrata hagejatele põhikohtuasjaga seotud kulude eest hüvitamisele kuuluvaks summaks 0 eurot.

 Õiguslik käsitlus

 Poolte argumendid

12      Hagejad leiavad, et komisjoni esitatud vastuvõetavuse vastuväide, mille kohaselt A, kes ei olnud põhikohtuasja pool, ei saa kulude tasumist nõuda, tuleb tagasi lükata.

13      Hagejad väidavad ka seda, et 509 561,71 euro suurune summa, mida tuleb suurendada intresside võrra ning mille tasumist nad nõuavad, vastab ajavahemikule 1. augustist 2001, mil neile teavitati vaidlustatud otsusest ning mil nad alustasid tühistushagi ettevalmistamisega, kuni 27. septembrini 2005, mil toimus viimane Üldkohtu asjaomane istung. Nimetatud summa hõlmab ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulusid ning käibemaksu, mis ei kuulu tagastamisele.

14      Hagejad täpsustavad, et „vastavalt Euroopa Kohtu praktikale piirduvad sissenõutavad kulud ja esindustasu nende kulude ja tasuga, millele on õigus advokaadibürool M, s.o advokaadibürool, millele hagejad on andnud õiguse Üldkohtus esindamiseks, välja arvatud muu nõustamine, sealhulgas C.-N.-i poolt, kes töötab advokaadibüroos AO”.

15      Komisjon leiab eelkõige, et A esitatud kulude suuruse määramise taotlus on vastuvõetamatu. Kulude küsimus on põhivaidluse suhtes teisejärgulise tähtsusega ning kodukorra artikli 91 punkti b sõnastusest tuleneb, et hüvitamisele kuuluvad üksnes põhikohtuasja poolte kulud ning et poolte kulusid saab hüvitada üksnes põhikohtuasja pooltele.

16      Mis puutub A argumenti, et ta oli põhikohtuasja pool seetõttu, et ta oli osaühingu EURL Le Levant 132 ainuosanik, siis tuletab komisjon meelde, et EURL on „eriline” piiratud vastutusega äriühing, mis nähti ette 11. juuli 1985. aasta seadusega 85-697, mille eesmärk oli piirata üksikisikuna tegutsevate isikute riske. Peale selle on EURL on õiguslikult täiesti sõltumatu juriidiline isik.

17      Komisjon märgib, et kui 259 füüsilist isikut olid põhikohtuasja pooled, siis tegutsesid nad enda nimel. Ta väidab, et hagejaks olemine ei tulenenud asjaolust, et need isikud olid sellise EURL-i ainuosanikud, kes olid saanud reisilaeva Le Levant kaasomanikuks, nagu ka hageja, vaid see oli iga asjaomase isiku tahte selge väljendus. Seevastu ei ole A enne kulude küsimuse arutamist sugugi väljendanud tahet asuda selles kohtuasjas enda nimel hagejaks. Käesoleval juhul ei võimalda juriidiliste isikute sõltumatus käsitada isikut A põhikohtuasja hagejana ainuüksi põhjusel, et ta on äriühingu EURL Le Levant 132 ainuosanik.

18      Mis puutub hagejate argumenti, et A on ainus vaidlustatud otsuse peale hagi esitanud „huvitatud isikute rühma” liige, kellel oli huvi tõhusalt menetluses osaleda, siis lükkab komisjon selle tagasi väitega, et kuigi ühishagi ja ühise huvide kaitsja valimine hõlbustab oluliselt hagejate tegevust, oleks kõiki hagejate osutatud raskusi võinud lahendada A ise. A oleks saanud piirduda erainvestorite esindamisega nende anonüümsust säilitades. Samuti oleks ta võinud neile edastada asjaomase projekti kohta vajaliku teabe ning kanda üle investorite kaitseks vajalikud vahendid.

19      Lisaks väidab komisjon, et reisilaeva Le Levant kaasomanikuks olevad EURL-id on juriidilised isikud ning seega on neil kohtumenetlusõigusvõime, mida nad on pealegi juba kasutanud. Samuti võivad nende omanikuks olevad füüsilised isikud esitada vaidlustatud otsuse peale hagi ning mitmed nendest on seda ka teinud.

20      Komisjon väidab, et A oli algusest peale täiesti teadlik riskidest, mida asjaomane projekt võib riigiabi valdkonnas kohaldatavaid eeskirju silmas pidades kaasa tuua, kuid ta palus „erainvestoritel” siiski asuda laeva kaasomanikeks. Põhikohtuasja kontekstis olid A-l seega erihuvid, mis lahknesid investoritest hagejate omadest ning mis olid seotud nimetatud „erainvestorite” ees võetud kohustustega (nimelt kohustus projekti lõpus osta reisilaeva Le Levant kaasomandi omandanud EURL‑id varem kokkulepitud hinnaga).

21      Komisjon väidab ka seda, et A, kes näib soovivat tugineda asjaomase projekti struktuurile, on selle juriidilise ja finantsilise skeemi ise koostanud ning teinud taktikalise valiku viisi kohta, kuidas ta kavatseb põhikohtuasjas osaleda.

22      Lõpuks ei ole põhikohtuasja hagejad komisjoni sõnul esitanud andmeid ühegi kulu kohta, mida A ei ole juba kandnud. Põhikohtuasja toimikust nähtub, et kõik komisjonile ja käesoleva taotluse raames Üldkohtule esitatud esindustasu arved on adresseeritud A-le. Viimane on asjaomased kulud ja esindustasud lõplikult tasunud ning põhikohtuasja hagejad ei ole enda kaitse tagamise tulemusel talle võlgu. Seega ei ole hagejad asjaomaste kulude ja tasude tasumisega seoses tema ees võlgnikud. Nii ei saa põhikohtuasja hagejad komisjonilt hüvitamist nõuda.

23      Täiendavalt märgib komisjon, et summa 509 561,71 eurot ületab ilmselgelt põhikohtuasja hagejate õiguste kaitsmiseks põhjendatud määra, arvestades – ning seda ka Üldkohtu praktikat silmas pidades – vaidluse eseme ja olemusega, selle olulisusega liidu õiguse seisukohast ning kohtuasja keerukusega. Kõnealune summa hõlmab eelkõige kodukorra artikli 91 tähenduses hüvitamatuid kulusid.

 Üldkohtu hinnang

24      Kodukorra artikli 92 lõige 1 sätestab, et kui hüvitatavate kulude üle tekib vaidlus, lahendab selle Üldkohus huvitatud poole taotlusel ja pärast vastaspoole seisukohtade ärakuulamist määrusega, mis ei kuulu edasikaebamisele.

 Vastuvõetavus

25      Kodukorra artikli 91 kohaselt kuuluvad hüvitamisele eelkõige „menetlusega seotud poolte vältimatud kulud, eelkõige reisi- ja elamiskulud ning esindaja-, nõustaja- või advokaaditasud”. Sellest sättest tuleneb, et hüvitatavad kulud piirduvad ühelt poolt Üldkohtu menetlusega seotud kuludega ning teiselt poolt kuludega, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud (vt Üldkohtu 28. juuni 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑342/99 DEP: Airtours vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1785, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

26      Peale selle on juba sedastatud, et väljend „poolte kulud” tähistab selle menetlusega seoses tekkinud kulusid, milles pooled osalesid. Nimetatud väljend ei tähista seega ainult kulusid, mida on tegelikkuses kandnud pooled. Seega on hüvitatavad Üldkohtu menetlusega seotud kulud, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud, isegi kui need on tegelikult tasunud vaidluse suhtes kolmas isik, nagu käesoleval juhul A (vt selle kohta Üldkohtu 2. märtsi 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑373/04 DEP: Fries Guggenheim vs. Cedefop, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 24).

27      Käesoleval juhul aga ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et A huvid lahknesid põhikohtuasja füüsilistest ja juriidilistest isikutest poolte huvidest sel määral ning et nii võib käesolev olukord olla erinev asjaoludest, mis olid eespool viidatud kohtuasjas Fries Guggenheim vs. Cedefop antud määruse aluseks.

28      Seetõttu tuleb tagasi lükata komisjoni argumendid kulude suuruse määramise taotluse vastuvõetavuse kohta niivõrd, kuivõrd see taotlus pärineb hagejatelt, kes olid ka põhikohtuasja pooled.

29      Seevastu tuleb tagasi lükata A argumendid selle kohta, et ta on põhikohtuasja pool. Ühelt poolt tuleb põhikohtuasja hagejaks olnud EURL-i ainuosaniku staatust käsitada seoses seda juriidilist isikut reguleeriva äriühinguõiguse omapäraga. Nimetatud EURL-i juriidiline sõltumatus takistab sarnastada ainuosanikku asjaomase füüsilise isikuga, kes käesoleval juhul on esitanud põhikohtuasjas hagi. Teiselt poolt ei kaota asjaolu, et A sõnul on ta ainus vaidlustatud otsuse peale hagi esitanud „huvitatud isikute rühma” liige, kellel oli võimalik „erainvestoreid selle otsuse vaidlustamisel esindada”, sugugi selle juriidilise isiku võimalust osaleda põhimenetluses enda nimel, ning see kuulub hagemiskulude katmise praktiliste küsimuste alla, mis käesolevas asjas ei mõjuta põhikohtuasjas hagejaks olemist.

 Sisulised küsimused

30      Tuleb meenutada, et hüvitatavad on üksnes menetlusega seotud vältimatud kulud (vt eespool punkt 25).

31      Tuleb meenutada, et kohtupraktika alusel peetakse hoolimata asjaolust, et oluline osa õigusalasest tööst tehakse enne kohtumenetluse algust, kodukorra artiklis 91 nimetatud menetlusega silmas üksnes Üldkohtu menetlust, jättes seejuures välja kohtumenetluse eelse menetluse. See tuleneb eelkõige sama kodukorra artiklist 90, milles puudutatakse „menetlust Üldkohtus” (Üldkohtu 24. jaanuari 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑38/95 DEP: Groupe Origny vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑217, punkt 29).

32      Seega tuleb hagejate taotlus lükata tagasi niivõrd, kuivõrd sellega soovitakse kohtumenetluse eelse ajavahemikuga ning eelkõige advokaatide tööga esindamisel komisjonis seonduvate kulude hüvitamist.

33      Samuti tuleb tagasi lükata hagejate taotlus, et komisjon hüvitaks kulud, mis on kantud ajavahemikul, mil ei ole koostatud ühtki menetlusdokumenti. Selle ajavahemiku jooksul ei ilmne, et nimetatud kulutused on otseselt seotud advokaadi tööga esindamisel Üldkohtus ning seega ei saa neid pidada menetlusega seotud vältimatuteks kuludeks kodukorra artikli 91 tähenduses (vt selle kohta Üldkohtu 27. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑78/99 DEP: Elder vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3717, punkt 17, ja eespool nimetatud määrus kohtuasjas Groupe Origny vs. komisjon, punkt 31).

34      Selles osas tuleb märkida, et ühtki menetlusdokumenti ei ole koostatud ühelt poolt alates 30. aprillist 2002, mil viienda koja esimees peatas oma määrusega põhikohtuasja kuni Euroopa Kohtu lõpliku kohtuotsuse tegemiseni kohtuasjas C‑394/01, 3. oktoobrini 2002, mil Euroopa Kohus tegi kohtuasjas C‑394/01 otsuse, ning teiselt poolt pärast põhikohtuasjas 27. septembril 2005 toimunud istungit. Hüvitatavate kohtukulude sekka tuleb siiski lugeda Üldkohtus ajutiste meetmete kohaldamisega seotud kulud, mis tekkisid 23. aprillist 2002 kuni 13. juunini 2002, kui põhikohtuasi oli peatatud.

35      Peale selle tuleb tagasi lükata hagejate taotlus, et komisjon hüvitaks kulud, mis on seotud siseriiklikule kohtule esitatud hagi ettevalmistamisega.

36      Lisaks tuleb tagasi lükata hagejate taotlus, mis puudutab hagiavalduse lisas 8 esitatud arvetega seotud kulusid, mis ei ole seotud põhikohtuasja ühegi menetlusdokumendiga. Neid ei saa pidada põhimenetlusega seotud vältimatuteks kuludeks.

37      Muude kulude osas, mille hüvitamist hagejad taotlevad, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika alusel puudub liidu kohtul õigus määrata kindlaks poolte poolt oma advokaatidele makstava esindustasu suurus, vaid ta võib kindlaks määrata summa, mis tuleb kohtukulude tasumise eest vastutaval poolel hüvitada. Üldkohus ei ole kohustatud kulude suuruse määramise taotluse lahendamisel arvestama advokaatide siseriiklikke tasumäärasid ega selle kohta asjaomase poole ja tema esindajate või nõustajate vahel sõlmitud võimalikku lepingut (vt eespool viidatud määrus kohtuasjas Airtours vs. komisjon, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb Üldkohtul tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel samuti vabalt hinnata juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, esindajate või nõustajate tehtud töö mahtu kohtumenetluses ja poolte majanduslikku huvi vaidluses (vt eespool viidatud määrus kohtuasjas Airtours vs. komisjon, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Käesolevas kohtuasjas hüvitamisele kuuluvate kohtukulude suurus tuleb määrata nende kriteeriumide põhjal. Seega tuleb võtta arvesse järgmisi hinnatavaid asjaolusid.

 Kohtuvaidluse ese ja olemus, selle olulisus liidu õiguse seisukohalt ning kohtuasja keerukus

40      Tuleb märkida, et põhikohtuasja ese on komisjoni riigiabi valdkonnas esitatud tühistamishagi. Selle hagiga ei ole tõstatatud uut õigusküsimust ning esitatud küsimused ei ole õiguslikult ega faktiliselt nii keerukad, et nõuaksid õigusnormide üksikasjalikku kontrolli või sügavuti uurimist. Asjaomaseid kriteeriumeid silmas pidades tuleb seetõttu märkida, et põhikohtuasi ei õigusta hageja esindajate suurt töömahtu selles osas.

 Poolte majanduslik huvi vaidluses

41      Tuleb märkida, et kuigi ilmneb, et põhikohtuasi on teataval määral hagejate majanduslikes huvides, kuna see annab neile maksueelise, ei saa seda majanduslikku huvi siiski pidada väga suureks. Kuna asjaomane riigiabi suuruses 11,9 miljonit eurot oli jagatud arvukate investorite vahel, siis kahandab see samavõrd hagejate vastavat majanduslikku huvi. Seega ei ole põhikohtuasja pooltel selle tulemuse suhtes suurt majanduslikku huvi.

 Tehtud töö maht

42      Kohtumenetluses tehtud võimaliku töö mahu hindamisel tuleb liidu kohtul võtta arvesse kohtumenetluse kui terviku jaoks objektiivselt vältimatut vajalikku tööd (vt eespool viidatud määrus kohtuasjas Airtours vs. komisjon, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Kui aga hageja advokaadid on teda asjaomasele kohtuvaidlusele eelnevate menetluste või toimingute käigus juba abistanud, tuleb samuti arvestada asjaolu, et advokaatidel on olemas teadmised vaidluse oluliste üksikasjade kohta, mis lihtsustavad nende tööd ja vähendavad kohtumenetluse ettevalmistamise jaoks vajalikku aega (Üldkohtu 13. jaanuari 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑331/94 DEP: IPK-München vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑51, punkt 59).

44      Seda kaalutlust ei mõjuta põhimõtteliselt ka asjaolu, et hagejate arv on suur, kuna kõik asjaomased tehtavad toimingud on formaalsed ja standardiseeritud ega mõjuta kohtuasja õiguslikku sisu.

45      Lisaks, arvestades asjaolu, et kuna A, oli asjaomase projekti algataja ning ta sai edastada kogu asjakohase teabe põhikohtuasjas esindajateks olnud advokaatidele, oli neil võimalik pakkuda oma teenuseid väga tõhusalt ja kiiresti. See asjaolu pidi igal juhul vähemalt osaliselt hõlbustama advokaatide tööd ning vähendama märkuste koostamiseks kulunud aega (6. märtsi 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑226/00 DEP ja T‑227/00 DEP: Nan Ya Plastics ja Far Eastern Textiles vs. nõukogu, EKL 2003, lk II‑685, punkt 42, ja eespool viidatud määrus kohtuasjas Airtours vs. komisjon, punkt 29).

46      Lisaks tuleb meenutada, kuigi käesoleval juhul oli võimalik teha põhikohtuasja hagejate kaitsmine ülesandeks samal ajal mitmele nõustajale, et tagada teenuste osutamine kogenenumate advokaatide poolt, tuleb põhimõtteliselt siiski arvesse võtta kogu töötundide arvu, mis võivad kohtumenetluse tarvis olla objektiivselt vältimatud, vaatamata advokaatide arvule, kelle vahel osutatud teenuseid võidi jagada (Üldkohtu 30. oktoobri 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑290/94 DEP: Kaysersberg vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑4105, punkt 20).

47      Käesolevale kulude suuruse määramise taotlusele lisatud arvetest nähtub, et kogu töötundide arv, mille eest tasu – keskmiselt hinnaga 240 eurot tunnis – nõutakse, on umbes 1889 tundi.

48      Kuigi see tundide arv näib raamatupidamise seisukohalt õigustatud, tuleb Üldkohtul siiski arvestada eespool punktis 25 meenutatud kriteeriumiga ehk sellega, kas need töötunnid on objektiivselt vältimatud.

49      Esiteks tuleb, nagu eespool punktis 34 märgitud, välistada nende kulude hüvitamine, mis ei vasta Üldkohtu menetluse staadiumile, st ajavahemikku 13. juunist 2002 kuni 4. oktoobrini 2002 puudutavad esindustasud. Samuti tuleb välistada need tasud, mis puudutavad ajavahemikku 20. märtsist 2003 kuni 22. oktoobrini 2004, mis, nagu toimikust ilmneb, ei vasta Üldkohtu menetluse staadiumile.

50      Teiseks ilmneb töötundide üksikasjadest, et teatavatel ülesannetel ei ilmne otsest seost Üldkohtu menetluses olnud põhikohtuasja ettevalmistamisega, eriti mis puudutab siseriiklikule kohtule esitatud hagi ettevalmistamist (vt eespool punkt 35).

51      Kolmandaks toob märkuste koostamise töö jagamine mitme advokaadi vahel paratamatult kaasa tehtud töö teatava kordamise (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑324/00 DEP: CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 91), nii et Üldkohus ei saa tunnistada kogu esitatud töötundide arvu.

52      Nagu esindustasude arvetest tuleneb, koostati põhikohtuasjas neli hagiavalduse ja repliigi projekti. Mitme järjestikuse projekti koostamisega seotud tasusid ei saa aga rangelt võttes pidada Üldkohtu menetlusega seoses vältimatuks ning seega ei ole nende hüvitamine õigustatud.

53      Samuti ületab ühelt poolt tühistamishagi ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse koostamisele kulunud aeg, mis on enam kui 1000 tundi, ning teiselt poolt repliigi koostamisele kulunud aeg, mis on enam kui 450 tundi, oluliselt aega, mida võib pidada nende koostamiseks vajalikuks.

54      Neljandaks leiab Üldkohus, et advokaadibüroo partneri K teenuste eest nõutava tasu määr suuruses 380–400 eurot tunni eest ületab suurel määral seda, mida võib pidada eriti kogenud ning tõhusalt ja kiiresti töötava professionaali teenuste tunnihinnaks (vt selle kohta Üldkohtu 13. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00 DEP: Verizon Business Global vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44). Lisaks toob sellise tunnihinna arvestamine vastukaaluks paratamatult kaasa menetlusega seotud vältimatute töötundide arvu järsu vähenemise (vt Üldkohtu 17. oktoobri 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑33/01 DEP: Infront WM vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb kinnitada põhikohtuasja hagejate advokaatide objektiivselt vältimatu töötundide summaks kohtumenetluse staadiumis esindamisel 600 tundi.

56      Eelnimetatud kaalutlusi arvestades ei saa 509 561, 71 euro suurust kulu, millele on tuginetud käesolevas kohtukulude määramise taotluses, pidada põhikohtuasjaga seoses objektiivselt vältimatuks.

57      Neil asjaoludel tuleb kinnitada põhikohtuasja hagejate vältimatu kuluna hüvitatavaks esindustasu summaks 144 000 eurot.

58      Peale selle tuleb erinevate Üldkohtu menetlusega seotud kulude summaks, nagu reisi- või paljunduskulud, kinnitada 2000 eurot.

59      Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades on põhjendatud kinnitada põhikohtuasja hagejatele hüvitavate kulude suuruseks 146 000 eurot, mis tuleb kohtuasjas T‑34/02 hagejate kaitsmisega seotud kulud eest hüvitada A-le.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

määrab:

Kinnitada Euroopa Komisjoni poolt hagejatele, kes olid põhikohtuasja pooled, hüvitatavate kohtukulude suuruseks 146 000 eurot.

Luxembourg, 21. detsember 2010

Kohtusekretär

Koja esimees

E. Coulon

M. Jaeger

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.