1

Hageja Acegas-APS SpA, varem Acqua, Elettricità, Gas e servizi SpA (Acegas) on kapitaliühing, milles enamusosalus kuulub Trieste linnale (Itaalia). Hageja loodi aastal 1997 munitsipaalettevõtja Azienda Comunale Elettricità, Gas e Acqua ümberkujundamise tulemusena ning ta võttis õigusjärglasena üle viimati nimetatu õigused ja kohustused. Vastavalt asutamisdokumendile on tema ülesanne osutada avalikke teenuseid, mida varem osutas munitsipaalettevõtja. Hageja tegevusalaks on peamiselt vee-, elektrienergia- ja metaangaasi jaotus ning jäätmete kogumine, vedu ja käitlemine Trieste linna (Itaalia) ja mõne Trieste provintsi kohalike omavalitsusüksuse territooriumil. Hageja võib põhikirjast tulenevalt tegutseda ka muudes täiendava funktsiooniga või Trieste linna poolt või viimati nimetatu eelneval nõusolekul muude avalik-õiguslike või eraõiguslike üksuste poolt talle määratud valdkondades.

2

8. juuni 1990. aasta seadusega nr 142, mis käsitleb kohalike omavalitsuste autonoomset korraldust (legge no 142 ordinamento delle autonomie locali, Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 135, ; edaspidi „seadus nr 142/90”), viidi Itaalias läbi avalike teenuste osutamise korraldamiseks kommuunide käsutusse antud seaduslikke vahendeid puudutav reform, eelkõige vee-, gaasi- ja elektrivarustuse ning transpordisektorit puudutavas osas. Kõnesoleva seaduse artikliga 22 (muudetud kujul) oli kommuunidele nähtud ette võimalus luua avalike teenuste osutamiseks erinevates õiguslikes vormides äriühinguid. Muu hulgas on ette nähtud kommertsühingute ja riigi enamusosalusega aktsiaseltside (edaspidi „seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud”) loomine. Hageja on üks seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutest.

3

Neil asjaoludel anti 9. augusti 1986. aasta seaduse nr 488, mis käsitleb aasta dekreetseadusesse nr 318 kohalike omavalitsusüksuste kiireloomulise rahastamise kohta tehtavaid muudatusi ja selle muutmist seaduseks (legge no 488 di conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 1o luglio 1986, no 318, recante provvedimenti urgentiper la finanza locale, GURI nr 190, ), artikliga 9a avalikke teenuseid osutavatele seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele ajavahemikus 1994–1998 Cassa Depositi e Prestiti (edaspidi „CDDPP”) poolt soodustingimustel intressimääraga laenu (edaspidi „CDDPP laenud”).

4

Lisaks võeti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute kasuks 28. detsembri 1995. aasta seadusega nr 549, mis käsitleb riigi rahanduse ratsionaliseerimist (legge no (su) misure di razionalizzazione delle disposizioni della finanza pubblica, GURI regulaarne lisa nr 302, , edaspidi „seadus nr 549/95”), artikli 3 lõigete 69 ja 70 alusel nende koostoimes aasta dekreetseadusega nr 331 erinevate valdkondade maksusätete ühtlustamise kohta (decreto-legge no331 (su) armonizzazione delle disposizioni in materia di imposte sugli oli minerali, sull’alcole, sulle bevande alcoliche, sui tabacchi lavorati e in materia di IVA con quelle recate da direttive CEE e modificazioni conseguenti a detta armonizzazione, nonché disposizioni concernenti la disciplina dei centri autorizzati di assistenza fiscale, le procedure dei rimborsi di imposta, l’esclusione dall’ILOR dei redditi di impresa fino all’ammontare corrispondente al contributo diretto lavorativo, l’istituzione per il 1993 di un’imposta erariale straordinaria su taluni beni ed altre disposizioni tributarie, GURI nr 203, , edaspidi „dekreetseadus nr 331/93”), järgmised meetmed:

5

Kuna komisjonile oli esitatud kaebus kõnesolevate meetmete kohta, palus ta Itaalia ametiasutustelt 12. mai, 16. juuni ja 21. novembri 1997. aasta kirjadega nende kohta teavet.

6

Itaalia ametiasutused saatsid 17. detsembri 1997. aasta kirjas osa soovitud teabest. Lisaks toimus Itaalia ametiasutuste taotlusel kohtumine.

7

Komisjon teatas 17. mai 1999. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Nimetatud otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 220, lk 14).

8

Pärast seda, kui komisjon oli saanud kätte märkused kolmandatelt huvitatud isikutelt ja Itaalia ametiasutustelt, palus ta viimati nimetatutel korduvalt esitada lisateavet. Komisjoni ja Itaalia ametiasutuste ning menetlusse astunud kolmandate huvitatud isikute vahel toimus rida kohtumisi.

9

Osad seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, nagu ACEA SpA, AEM SpA ja Azienda Mediterranea Gaz e Aqua SpA (AMGA), kes pealegi olid esitanud hagi käesolevas kohtuotsuses käsitletava otsuse tühistamiseks (kohtuasjad T-297/02, T-301/02 ja T-300/02), väitsid, et kõnealused kolm meedet ei kujuta endast riigiabi.

10

Itaalia ametiasutused ja Confederazione Nazionale dei Servizi (Confservizi), st liit, mis koondab eelkõige seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühinguid ja eriotstarbelisi Itaalia kohaliku tasandi ettevõtjaid, nõustusid sisuliselt selle seisukohaga.

11

Seevastu Bundesverband der deutschen Industrie e.V. (BDI), Saksa tööstuse ja sellega seonduvate valdkondade teenuste osutajate ühendus, väitis, et kõnesolevad meetmed võivad kutsuda esile konkurentsimoonutusi mitte ainult Itaalias, vaid ka Saksamaal.

12

Ka Gas-it, Itaalia gaasivarustuse sektori eraõiguslike ettevõtjate ühendus väljendas seisukohta, et kõnesolevad meetmed, eelkõige ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, kujutavad endast riigiabi.

13

Komisjon võttis 5. juunil 2002 vastu otsuse 2003/193/EÜ Itaalia poolt seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele maksuvabastuste ja soodustingimustena laenudena antud riigiabi kohta (ELT 2003, L 77, lk 21; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

14

Komisjon rõhutab esmalt, et tema poolt läbiviidud uurimine puudutas üksnes vaidlusaluste meetmetega kehtestatud üldisi abikavasid, mitte erinevatele ettevõtjatele antud individuaalset abi, ja seega uuris ta neid üldiselt ja abstraktselt. Selles osas väljendab ta seisukohta, et Itaalia Vabariik „ei ole andnud individuaalseid maksusoodustusi ning ei ole [talle] teatanud ühestki individuaalsest abiandmise juhtumist, edastades komisjonile kogu selle hindamiseks vajaliku teabe”. Komisjon märgib, et järelikult oli ta kohustatud uurima kõnesolevaid abikavasid üldiselt ja abstraktselt nii nende kvalifitseerimise kui ka ühisturuga kokkusobivuse küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendused 42–45).

15

Komisjon on seisukohal, et CDDPP laenud ja ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus (edaspidi koos „käsitletavad meetmed”) kujutavad endast riigiabi. Niisuguste soodustuste andmine seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele riigi vahenditest toob tagajärjena kaasa nende konkurentsiolukorra tugevnemise võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, kes soovivad osutada samu teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 48–75). Käsitletavad meetmed on ühisturuga kokkusobimatud, kuna nende puhul ei ole täidetud ei EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ega EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud tingimused ning pealegi on rikutud EÜ artiklit 43 (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–122).

16

Seevastu on komisjon seisukohal, et vabastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, arvestades seda, et nimetatud maksud kuuluvad tasumisele uue majandusüksuse loomisel või varade üleminekul ühtedelt majandusüksustelt teistele. Munitsipaalettevõtjad ja seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on sisulisest sama majandusüksus. Seega on nende vabastamine nimetatud maksudest õigustatud süsteemi laadi või ülesehitusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 76–81).

17

Vaidlustatud otsuse resolutiivosa on järgmine:

„Artikkel 1

[…] [V]abastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Artikkel 2

Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ja [CDDPP] laenudest tulenevad soodustused on riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Nimetatud abi ei ole ühisturuga kokkusobiv.

Artikkel 3

Itaalia võtab kõik vajalikud meetmed, et saada abisaajalt tagasi artiklis 2 nimetatud abi, mille andmine oli ebaseaduslik.

Abi tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses ette nähtud korrale, tingimusel et see võimaldab [vaidlustatud] otsuse tõhusat ja viivitamatut täitmist.

Tagastatavale abile lisanduvad viivisintressid, mida arvutatakse alates kuupäevast, mis abisaaja ebaseadusliku abi kätte sai, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni. Viivisintressid arvutatakse piirkondliku abi toetusekvivalendi suhtes kohaldatava määra alusel.

[…]”

18

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. oktoobril 2002.

19

Komisjon esitas 6. jaanuaril 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

20

Hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused 28. veebruaril 2003.

21

Itaalia Vabariik esitas 8. augustil 2002 Euroopa Kohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks; hagi registreeriti numbri C-290/02 all. Euroopa Kohus tuvastas, et nimetatud hagi ning kohtuasjade T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02 ja T-309/02 algatamiseks esitatud hagid on sama esemega, milleks on nõue tühistada vaidlustatud otsus, ning on omavahel seotud, kuna nende raames esitatud väited on suures osas kattuvad. Põhikirja artikli 54 kolmandale lõigule tuginedes andis Euroopa Kohus määruse, millega otsustas peatada menetluse kohtuasjas C-290/02 seniks, kuni Esimese Astme Kohus on teinud otsuse kohtuasjades T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02 ja T-309/02.

22

Euroopa Kohus otsustas 8. juuni 2004. aasta määrusega saata kohtuasja C-290/02 tagasi Esimese Astme Kohtusse, kes on vastavalt nõukogu aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), artiklile 2 pädev lahendama liikmesriikide poolt komisjoni vastu esitatud hagisid. Mainitud kohtuasi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri T-222/04 all.

23

Esimese Astme Kohus otsustas 5. augustil 2004 tehtud määrusega lahendada vastuvõetamatuse küsimus põhinõude üle otsustamisel.

24

Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kaheksas koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse ning esitas pooltele kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikult küsimusi, millele viimati nimetatud vastasid selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

25

Esimese Astme Kohtu kaheksanda laiendatud koja esimehe 13. märtsi 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02, T-309/02, T-189/03 ja T-222/04 suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.

26

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 16. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.

27

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

28

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

29

Komisjon vaidlustab esiteks hageja põhjendatud huvi olemasolu selles osas, milles ta on oma hagis palunud tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2, mis käsitleb CDDPP poolt antud soodustingimustel laene. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nimetatud laenu saanud.

30

Komisjon vaidlustab ka hageja õiguse esitada hagi. Vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

31

Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsust tuleb määratleda üldkohaldatava aktina, kuna see käsitleb abikava, seega kindlaksmääramata – ja määratlematut – hulka ettevõtjaid, mille puhul on kasutatud niisugust üldist kriteeriumit nagu kuulumine ühte teatavasse ettevõtjakategooriasse. Komisjon leiab, et üldakti üldist kohaldatavust ja sellest tulenevat normatiivset iseloomu ei sea kahtluse alla võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu või ka konkreetselt neid õigussubjekte, kellele seda teataval ajahetkel kohaldatakse, kui on selge, et see kuulub kohaldamisele selles õigusaktis määratletud ja selle eesmärgiga seotud õigusliku või faktilise olukorra alusel.

32

Komisjon väidab, et selleks, et üldkohaldatav akt puudutaks isikut isiklikult, peab see akt kahjustama isiku spetsiifilisi õigusi või akti vastu võtnud institutsioonil peab olema kohustus võtta arvesse seda, millised on selle akti tagajärjed kõnesoleva isiku olukorrale. Komisjon leiab, et antud juhul niisuguse olukorraga tegemist ei ole. Vaidlustatud otsus mõjutas negatiivselt kõigi nende ettevõtjate olukorda, kes said kasu käsitletavate meetmete vahendusel. Järelikult ei ole rikutud eriõigusi, mis oleks teatud ettevõtjatel, keda oleks võimalik kõigist teistest käsitletavate meetmete vahendusel kasu saanud ettevõtjatest eristada. Pealegi ei olnud komisjon kohustatud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvestama selle otsuse tagajärgi konkreetse ettevõtja olukorrale ega saanudki seda teha. Ei see, et abi tunnistati vaidlustatud otsuses kokkusobimatuks, ega asjaolu, et sellega nähti ette kohustus see abi tagasi nõuda, ei seostu konkreetsete abisaajate olukorraga.

33

Lisaks leiab komisjon, et tema analüüsi toetab riigiabi valdkonna senine kohtupraktika, mille kohaselt ei piisa asjaolust, et isik on saanud abi niisuguse abikava alusel, mis on tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks, et tõendada isiklikku puudutatust EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

34

Hilisemates kohtuasjades ei ole väljakujunenud kohtupraktikat kahtluse alla seatud. Komisjon leiab, et lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 19. oktoobri 2000. aasta otsuses kohtuasjades C-15/98 ja C-105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon (EKL 2000, lk I-8855; edaspidi „Sardegna Lines’i kohtuotsus”), ei saa kasutada kõikide niisuguste hagide puhul, mille on esitanud isikud, kes on saanud abi ebaseaduslikuks ja kokkusobimatuks tunnistatud abikava alusel, mille puhul on ette nähtud ka abi tagasinõudmine. Seda järeldust toetab lisaks asjaolu, et antud juhul käsitletava juhtumi puhul uuriti asjassepuutuvat abikava abstraktselt. Pealegi sai hageja eespool viidatud kohtuotsuse Sardegna Lines aluseks olnud juhtumi puhul tegelikult individuaalset abi, kuna tegemist oli soodustusega, mida anti aktiga, mis oli vastuvõetud piirkondliku seaduse alusel, mis andis ulatusliku kaalutlusõiguse. Lisaks uuriti nimetatud olukorda üksikasjalikult ametliku uurimismenetluse raames.

35

Käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad ka neist, mis iseloomustasid kohtuasja, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 29. aprillil 2004 (C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4087; edaspidi „Alzetta kohtuotsus”), kuna käesoleval juhul ei teadnud komisjon ei käsitletavate abimeetmete alusel abi saavate isikute arvu ega seda, kes on konkreetsed abisaajad, tema käsutuses ei olnud kogu asjassepuutuvat teavet ja tal ei olnud võimalik teada, millises summas igal konkreetsel juhul abi välja makstakse. Pealegi kohaldati käesoleval juhul ettevõtete kolmeaastast tulumaksuvabastust automaatselt, samas kui Alzetta kohtuotsuse aluseks olnud juhtumi raames käsitletavat abi anti hilisema akti vahendusel.

36

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei oma vastuvõetavuse uurimise seisukohast tähtsust mitte konkreetsete ettevõtjate kindlaksmääramise võimalus, vaid see, et komisjon on tuvastanud juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, millest lähtudes võib individuaalne uurimine olla õigustatud. Komisjon on vaidlustatud otsuses märkinud, et talle ei ole esitatud infot, mis tõendaks, et käsitletavad meetmed ei kujuta endast hagejat puudutavas osas riigiabi või et need kujutavad endast olemasolevat või ühisturuga kokkusobivat abi.

37

Komisjon on seisukohal, et igal juhul ei ole ei asjaolu, et hageja on osalenud EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikus uurimismenetluses, ega vaidlustatud otsuses märgitud tagastamiskorraldus piisavad selleks, et hagejat identifitseerida. Arvestades, et hagid, mis on esitatud teatatud abikava raames potentsiaalselt abi saavate isikute poolt, ei ole vastuvõetavad EÜ artikli 230 mõttes, peab sama järeldus kehtima ka niisuguste hagide osas, mille on esitanud teatamata abikava alusel abi saanud isikud.

38

Pealegi ei rikuks hageja poolt käesolevas asjas esitatud hagi vastuvõetamatuks tunnistamine tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, kuna EÜ artiklitega 241 ja 234 ette nähtud õiguskaitsevahendid on piisavad (Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677; edaspidi „UPA kohtuotsus”).

39

Hageja kinnitab põhjendatud huvi olemasolu küsimuses, et kuna ta on vastavalt seadusele nr 142/90 loodud riigi enamusosalusega ettevõtja, on ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus suunatud talle. CDDPP laenude osas märgib hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole täpsustatud selle ratione temporis kohaldamisala. Nimelt ei ole selles täpselt määratletud ajavahemikku, mille vältel antud CDDPP laene tuleb pidada ühisturuga kokkusobimatuks. Seega on raske öelda, kas hageja on niisugust laenu tegelikult saanud. Nii on vaidlustatud otsus teda puudutavas osas loonud õiguslikult äärmiselt ebakindla olukorra. Pealegi saatsid Itaalia ametiasutused hagejale teabetaotluse, mis puudutas CDDPP laenudega seonduva abi tagastamist. Seega on hageja seisukohal, et põhjendatud huvi on olemas. Repliigi raames kinnitab hageja valmisolekut loobuda hagis toodud nõuetest osas, milles see puudutab CDDPP laene, tingimusel et komisjon kinnitab sõnaselgelt, et vaidlustatud otsus puudutab üksnes neid CDDPP laene, mis anti ajavahemikus 1994–1998. Hageja taotleb sellest eeldusest lähtumise korral, et kohtukulude jagamisel võetaks arvesse ebakindlat olukorda, mille vaidlustatud otsus on CDDPP laene puudutavas osas tekitanud.

40

Isikliku puutumuse olemasoluga seonduvalt vaidlustab hageja selle, et vaidlustatud otsust võiks kvalifitseerida üldkohaldatava aktina.

41

Hageja väitel nähtub tema isiklik puutumus selgelt kohtupraktikast, mis käsitleb abikava raames tegelikult abi saanute esitatud hagide vastuvõetavust (Sardegna Lines’i ja Alzetta kohtuotsused). Nimetatud kohtupraktikast tuleneb, et isikliku puutumuse tõendamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust, st tegemist peab olema isikuga, kes on abikava raames tegelikult abi saanud, ja sellele isikule peab olema pandud kohustus saadud abi tagastada. Antud juhul on need tingimused täidetud.

42

Komisjoni väited, mille kohaselt Sardegna Lines’i kohtuotsus puudutab individuaalset abi, ei kahanda selles toodud järelduste mõju. Nimetatud kohtuasja hageja suhtes kohaldatud individuaalne meede oli võetud käsitletava abikava rakendamiseks ning kujutas selle olemuslikku osa. Reaalselt oli mainitud kohtuasjas käsitlusel üks abikava.

43

Hageja leiab, et komisjoni kinnitus, et vaidlustatud otsus puudutab kindlaksmääramata – ja määratlematut – hulka ettevõtjaid, on ekslik. Tema sõnade kohaselt on – vastupidi – tegemist suletud rühmaga, nimelt munitsipaalettevõtjatega, kes muudeti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühinguteks, kes alustasid tegevust enne 31. detsembrit 1999 ja/või on sõlminud CDDPP laenulepingud ajavahemikus 1994–1998. Pealegi olid kõnesolevad äriühingud komisjonile nimeliselt teada.

44

Lõpuks nimetab hageja oma taotluse toetuseks õigust kohtulikule kaitsele. Käesoleva hagi vastuvõetavaks tunnistamine võimaldaks tagada isikute igakülgse ja tõhusa kohtuliku kaitse, mis on ette nähtud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklites 6 ja 13 ning Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artiklis 47.

45

EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu vaid juhul, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

46

Mis puudutab eespool viidatud sätte kohaselt nõutavat isiklikku seost, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole otsuse adressaat, saab vaid siis väita, et see otsus puudutab teda isiklikult, kui otsus puudutab teda teatavate teda iseloomustavate omaduste või asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest, ning mis muudab ta identifitseeritavaks analoogselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja aasta otsus kohtuasjas C-321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I-1651, punktid 7 ja 28).

47

Euroopa Kohus on leidnud, et põhimõtteliselt ei saa ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada. Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 15, ja eespool punktis 35 viidatud Alzetta kohtuotsus, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Igal juhul on Euroopa Kohus kohtuotsuse Sardegna Lines punktides 34 ja 35 väljendanud ka seisukohta, et kuna selles asjas käsitletav otsus ei puudutanud ettevõtjat Sardenga Lines mitte ainult tulenevalt tema kuulumisest Sardiinia navigatsioonisektori ettevõtjate hulka, kes võis potentsiaalselt saada abi Sardiinia laevaomanikele mõeldud abikava alusel, vaid ka tulenevalt sellest, et ettevõtja oli saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab, siis puudutas nimetatud otsus teda isiklikult ning tema poolt selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav (vt selle kohta ka eespool punktis 35 viidatud Alzetta kohtuotsus, punkt 39).

49

Seega tuleb kontrollida, kas hageja on tegelikult saanud sektoriaalse abikava raames niisugust individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-136/05: Salvat père & fils jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4063, punkt 70).

50

Esmalt väidab hageja ettevõtete kolmeaastast tulumaksuvabastust puudutavas osas, et kuna ta on ettevõtja, kellele kõnesolev abikava oli suunatud, siis on ta nimetatud abikava alusel tegelikult abi saanud, kuigi tal pole võimalik nimetada saadud abi täpset summat.

51

Itaalia Vabariigi kirjalikust vastusest Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele nähtub, et hageja on asjassepuutuva perioodi osas märkinud negatiivse maksubaasi ning järelikult on maksuvabastus sellistel asjaoludel ainetu.

52

Sellegipoolest nähtub nimetatud vastusest ka see, et maksuamet on kontrollimise tulemusena tuvastanud, et hageja on esitatud deklaratsioonides teatud juhtudel eeskirju eiranud. Nimetatud kontrollimise järgselt taotles hageja, et ajavahemiku 1997–2002 osas kohaldataks tema suhtes 27. septembri 2002. aasta seaduse nr 289 jooksva aasta ja tulevaste aastate riigieelarve koostamise kohta (legge no 289, disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriannuale dello Stato; GURI regulaarne lisa nr 240/L, nr 305, ) artiklis 9 ette nähtud korda (edaspidi „maksuamnestia”); see taotlus rahuldati. Nimetatud maksuamnestia võimaldab põhisumma äramaksmisega lõpetada võimalikud pooleliolevad kontrollimenetlused ja -toimingud. Lisaks on komisjon kohtuistungil esitanud infot – mida Itaalia Vabariik ei ole vaidlustanud –, millest nähtub, et maksuamnestia on lõplik, nii et selle raames makstud summasid ei ole võimalik tagasi nõuda.

53

Selles osas on oluline märkida, et hageja ei ole selgitanud, kuidas seostub tema poolt tasutud või tasumisele kuuluv summa aastatega 1997–1999, arvestades seda, et tema suhtes kohaldatud maksuamnestia puudutab aastaid 1997–2002, ja kuidas on võlgnevuse kustutamine põhisumma äramaksmise tulemusena seotud käsitletava abikavaga.

54

Kuna hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis näitaks, et ta on käsitletava abikava alusel tegelikult abi saanud, siis ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult.

55

Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt ta kuulub suletud ettevõtete rühma ning et komisjonile olid sellesse rühma kuuluvad ettevõtjad nimeliselt väga hästi teada, siis tuleb meenutada, et võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu või ka konkreetselt neid õigussubjekte, kellele seda kohaldatakse, ei tähenda, et see meede puudutaks neid õigussubjekte isiklikult, kui on selge, et see kuulub kohaldamisele selles õigusaktis määratletud õigusliku või faktilise olukorra alusel (Euroopa Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-451/98: Antillean Rice Mills vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-8949, punkt 52, ja Esimese Astme Kohtu aasta määrus kohtuasjas T-108/03: von Pezold vs. komisjon, EKL 2005, lk II-655, punkt 46).

56

Seda järeldust ei kummuta hageja argument, mis tugineb tõhusa kohtuliku kaitsega seonduvatele nõuetele. Esiteks on Euroopa Kohus EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamist puudutavat väljakujunenud kohtupraktikat kinnitanud 1. aprilli 2004. aasta otsuses kohtuasjas C-263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré (EKL 2004, lk I-3425) ning UPA kohtuotsuses. Teiseks, kuigi vastab tõele, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt nõutava isikliku puutumusega seonduva nõude tõlgendamisel tuleb arvestada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, arvestades erinevaid asjaolusid, mis võivad konkreetse hageja puhul asjakohaseks osutuda, ei või niisugune tõlgendamine viia kõnesoleva tingimuse kõrvaleheitmiseni (UPA kohtuotsus, punkt 44).

57

Lõpuks nähtub CDDPP laene puudutavas osas kirjalikust menetlusest, et pärast seda, kui komisjon oli vasturepliigis kinnitanud, et vaidlustatud otsus puudutas üksnes ajavahemikus 1994–1998 antud CDDPP laene, loobus hageja nimetatud laene käsitlevatest nõuetest.

58

Pealegi kuna vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, et käsitletav ajavahemik hõlmab üksnes aastaid 1994–1998, tuleb hageja taotlus kohtukulude jaotamiseks tagasi lükata.

59

Eeltoodud kaalutlustest tervikuna tuleneb, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes ning et seega tuleb hagi tervikuna jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

60

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna otsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: