Kohtuasi C-386/02

Josef Baldinger

versus

Pensionsversicherungsanstalt der Arbeiter

(Arbeits- und Sozialgericht Wien’i eelotsusetaotlus)

Isikute vaba liikumine – Endistele sõjavangidele makstav hüvitis – Asjaomase liikmesriigi kodakondsuse omamise nõue hüvitisetaotluse esitamise ajal

Kohtuotsuse kokkuvõte

Isikute vaba liikumine – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Ühenduse õigusnormid –Kohaldamisala – Endistele sõjavangidele makstav hüvitis – Väljajätmine

(EÜ artikli 39 lõige 2; nõukogu määruste nr 1612/68 artikli  7 lõige  2 ja nr 1408/71 artikli 4 lõige 4)

EÜ artikli 39 lõiget 2, määruse nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, artikli 4 lõiget 4 ning määruse nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõiget 2 tõlgendatakse selliselt, et kõnealuste sätetega ei ole vastuolus siseriiklik norm, millega keeldutakse endiste sõjavangide hüvitise määramisest põhjendusel, et hüvitise taotleja ei olnud taotluse esitamise ajal asjaomase liikmesriigi kodanik, vaid omas teise riigi kodakondsust.

Tegelikult, arvestades kõnealuse hüvitise määramise eesmärki ja tingimusi, nähakse selline toetus ette määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikega 4, mis täpsustab, et kõnealust määrust ei kohaldata „sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide suhtes”, seega seda määrust ei kohaldata kõnealuse hüvitise suhtes.

Lisaks ei ole kõnealune hüvitis võrreldav liikmesriigi töötajatele esmajoones töötaja või alalise elaniku staatuse alusel määratava toetusega ning ei vasta seetõttu määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatud „sotsiaalsete soodustuste” peamistele tunnusjoontele.

Sama järelduseni jõuab ka EÜ artikli 39 lõike 2 alusel, mis hõlmab tööhõivetingimusi, töö tasustamist ja muid töötingimusi, kuid mida ei saa laiendada hüvitistele, mis on seotud kodanike poolt nende oma riigi teenimisega sõja ajal ja mille esmane eesmärk on tagada nimetatud isikutele tasu nende kannatuste eest, mida nad pidid oma riigi eest läbi elama.

(vt punktid 16, 18–21 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

16. september 2004(*)

Isikute vaba liikumine – Endistele sõjavangidele makstav hüvitis – Asjaomase liikmesriigi kodakondsuse omamise nõue hüvitisetaotluse esitamise ajal

Kohtuasjas C-386/02,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus,

mille on esitanud Arbeits- und Sozialgericht Wien (Austria) 22. oktoobri 2002. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. oktoobril 2002, menetluses:

Josef Baldinger

versus

Pensionsversicherungsanstalt der Arbeiter,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud  J.-P. Puissochet, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), R. Schintgen ja N. Colneric,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik M.-F. Contet,

arvestades kirjalikus menetluses ja 13. novembri 2003. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

Austria valitsus, esindajad: E. Riedl ja G. Hesse,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Martin ja H.-P. Kreppel,

olles 11. detsembri 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 39 lõike 2 tõlgendamist.

2        Nimetatud taotlus esitati menetluses, mille algatas põhikohtuasja hageja J. Baldinger põhikohtuasja kostja Pensionsversicherungsanstalt der Arbeiter’i vastu seoses viimase keeldumisega määrata hagejale Austria õiguse kohaselt endistele sõjavangidele ettenähtud igakuist hüvitist.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 4 lõiget 4 ei kohaldata „sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide suhtes”.

4        Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2) artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2. Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel. ”

 Austria õigusnormid

5        Kriegsgefangenenentschädigungsgesetz’i (sõjavangidele hüvitise maksmise seadus; avaldatud BGB1. I, nr 40/2002, edaspidi „KGEG”) § 1 sätestab:

„Austria kodanikel, kes:

1)      olid Esimese või Teise maailmasõja ajal sõjavangis; või

2)      olid Teises maailmasõja või Austria okupeerimise ajal liitlasvägede poolt poliitilistel või sõjalistel põhjustel võõrvõimu poolt vahi alla võetud või kinni peetud; või

3)      viibisid Opferfürsorgegesetz’i (BGBl. nr 183/1947) tähenduses poliitilise tagakiusamise või selle ähvarduse tõttu väljaspool Austria territooriumi ning kelle võõrvõimud olid lõikes 2 sätestatud põhjustel vahi alla võtnud ja pärast Teise maailmasõja algust kinni pidanud,

on õigus saada käesoleva föderaalseaduse alusel hüvitist.”

6        KGEG § 4 sätestab:

„1)      Käesoleva föderaalseaduse alusel hüvitise saamiseks õigustatud isikutele makstakse aastas kaksteist korda igakuist hüvitist:

14,53 eurot, kui isik oli § 1 tähenduses sõjavang vähemalt kolm kuud;

21,8 eurot, kui isik oli § 1 tähenduses sõjavang vähemalt kaks aastat;

29,07 eurot, kui isik oli § 1 tähenduses sõjavang vähemalt neli aastat;

36,34 eurot, kui isik § 1 tähenduses sõjavang vähemalt kuus aastat.

2)      Lõikes 1 sätestatud hüvitisi ei loeta riikliku sotsiaalkindlustuse sätete kohaselt hüvitistoetuse (Ausgleichszulagen) arvutamisel sissetuleku hulka […]”.

7        KGEG § 11 lõige 1 sätestab:

„Käesolevast föderaalseadusest tulenevad küsimused kuuluvad järgmiste asutuste pädevusse:

1)      pensioni saavate isikute puhul […], pensioni maksev sotsiaalkindlustusasutus, välja arvatud üldine õnnetusjuhtumikindlustusamet (Allgemeine Unfallversicherungsanstalt);

2)      teenistujate riiklikku pensioni (Ruhegenuss), üleelanud abikaasa toitjakaotuspensioni (Versorgungsgenuss), üleminekuhüvitist (Übergangsbeitrag), sotsiaaltoetust (Versorgungsgeld), ülalpidamistoetust (Unterhaltsbeitrag) või erruminekutoetust (Emeritierungsbezug) saavate isikute puhul riiklik pensioniamet (Bundespensionsamt);

[…]

7)      Kriegsopferversorgungsgesetz’i (sõjaohvrite toetamise seadus), Heeresversorgungsgesetz’i (sõjapersonali toetamise seadus) alusel pensioni, toetust või hüvitist saavate isikute ning Verbrechensopfergesetz’i (kuriteo ohvrite seadus) alusel rahalist toetust saavate isikute puhul riiklik sotsiaalküsimuste ja puuetega inimeste amet (Bundesamt für Soziales und Behindertenwesen);

8)      ülejäänud juhtudel riiklik sotsiaalküsimuste ja puuetega inimeste amet.”

 Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus

8        Eelotsusetaotlusest ilmneb, et J. Baldinger sündis Austrias 19. aprillil 1927 ja omandas nimetatud riigi kodakondsuse. 1945. aasta jaanuarist kuni 1945. aasta maini teenis ta Teises maailmasõjas sõdurina Deutsche Wehrmacht’is (Saksa relvajõud). 8. maist 1945 kuni 27. detsembrini 1947 hoiti teda sõjavangina kinni Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus.

9        Pärast seda töötas J. Baldinger Austrias, kust ta 1954. aastal lahkus Rootsi tööotsingule, töötades seal 1964. aastani, ning 1964. aastast kuni 1965. aastani uuesti Austrias. 1965. aasta aprillis emigreerus ta pikemaks ajaks Rootsi, kus ta töötas ja võttis 1967. aastal Rootsi kodakondsuse, loobudes samaaegselt Austria kodakondsusest.

10      Alates 1. maist 1986. aastast maksab põhikohtuasja kostja J. Baldingerile invaliidsus- ja vanaduspensioni. Kostja lükkas oma 1. märtsi 2002. aasta otsusega J. Baldingeri taotluse KGEG alusel hüvitise maksmiseks tagasi, mille peale esitati siseriiklikule kohtule tühistamishagi.

11      Nimetatud kohus märgib, et vaidlusalune hüvitis, mis kehtestati Austria õiguses 2000. aastal, ei ole seotud hüvitise saaja tööalase staatusega ega sellel alusel omandatud õigustega, eriti õigusega saada pensioni. Määrust nr 1408/71 ei kohaldata sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide suhtes. Taoliste skeemide raames saavad ohvrid toetust maksva riigi erihuvidest lähtudes.

12      J. Baldinger vastab vaidlusaluse toetuse saamise tingimustele. Samas keelduti talle selle toetuse määramisest üksnes põhjendusega, et pärast sõjavangis olemist võttis ta vastu töö teises Euroopa Liidu liikmesriigis ning omandas seejärel selle riigi kodakondsuse. Siseriiklik kohus küsib, kas õiguslik tagajärg, mida võib mõju poolest pidada kaudseks diskrimineerimiseks kodakondsuse tõttu ja töötajate vaba liikumise õiguse kasutamisega seoses, on kooskõlas ühenduse õigusega, arvestades eelkõige, et selle aluseks on seadus, mis on vastu võetud pärast Austria Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemist Euroopa Liiduga.

13      Neil asjaoludel otsustas Arbeits- und Sozialgericht Wien menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ [asutamislepingu] artikli 48 lõiget 2 (muudetuna EÜ artikkel 39 lõige 2), mis käsitleb isikute vaba liikumist, tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklik norm, mille kohaselt alates 2000. aastast sätestatud õigus saada rahalist hüvitist isikute puhul, kes:

1)      olid Esimese või Teise maailmasõja ajal sõjavangis; või

2)      olid Teises maailmasõjas või liitlasvägede poolt Austria okupeerimise ajal poliitilistel või sõjalistel põhjustel võõrvõimu poolt vahi alla võetud või kinni peetud; või

3)      viibisid poliitilise tagakiusamise või selle ähvarduse tõttu väljaspool Austria territooriumi ning kelle võõrvõimud olid poliitilistel või majanduslikel põhjustel vahi alla võtnud ja pärast Teise maailmasõja algust kinni pidanud,

on seotud Austria kodakondsuse omamisega hüvitise taotluse esitamise ajal?”

 Eelotsuse küsimus

14      Kõigepealt peab kohus vajalikuks meelde tuletada, et Euroopa Kohtu pädevuses ei ole tõlgendada siseriiklikke õigusnorme, vaid ta arvestab ühenduste ja liikmesriigi kohtute vahel jagatud pädevuse alusel eelotsuse küsimusest tulenevate faktiliste ja õiguslike asjaoludega nii, nagu need on eelotsusetaotluses kirjeldatud (vt eelkõige 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-224/02: Pusa, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 37).

15      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoha järgi tuleb KGEG § 1 „Austria kodanikke” puudutavas osas tõlgendada nii, et selle alusel võivad endised sõjavangid saada hüvitist tingimusel, et neil kodanikel on kõnealuse hüvitise taotlemise ajal Austria kodakondsus. Siseriiklik kohus soovib teada, kas selline tingimus on töötajate vaba liikumist käsitlevate ühenduse sätetega kooskõlas.

16      Määruse nr 1408/71 artikli 4, kus määratletakse nimetatud määruse reguleerimisala, lõikes 4 sätestatakse, et kõnealust määrust ei kohaldata „sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide suhtes”.

17      Põhikohtuasjas vaidluse all olevat hüvitist, mis pole seotud töötaja staatusega, makstakse endistele sõjavangidele, kes peavad tõendama oma pikka sõjavangis viibimist, riikliku tunnustusena nende poolt läbielatud kannatuste eest, ning seega makstakse seda kui vastutasu riigile osutatud teenete eest.

18      Arvestades kõnealuse hüvitise määramise eesmärki ja tingimusi, ei kohaldata määrust nr 1408/71 selle artikli 4 lõikes 4 sätestatu kohaselt kirjeldatud hüvitise suhtes (vt selle kohta 6. juuli 1978. aasta otsus kohtuasjas 9/78: Gillard ja Caisse régionale d'assurance maladie du Nord-est, EKL 1978, lk 1661, punkt 13, ning 31. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas C-207/78: Even ja ONPTS, EKL 1979, lk 2019, punktid 12‑14).

19      Samadel põhjustel ei ole kõnealune hüvitis võrreldav liikmesriigi töötajatele esmajoones töötaja või alalise elaniku staatuse alusel määratava toetusega ning ei vasta seetõttu määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatud „sotsiaalsete soodustuste” peamistele tunnusjoontele (eespool nimetatud kohtuasi Even ja ONPTS, punktid 20–24).

20      Sama järelduseni jõuab ka EÜ artikli 39 lõike 2 alusel, mis hõlmab tööhõivetingimusi, töö tasustamist ja muid töötingimusi, kuid mida ei saa laiendada hüvitistele, mis on seotud kodanike poolt nende oma riigi teenimisega sõja ajal ja mille esmane eesmärk on tagada nimetatud isikutele tasu nende kannatuste eest, mida nad pidid oma riigi eest läbi elama .

21      Nimetatud asjaolude tõttu on vastus esitatud küsimusele, et EÜ artikli 39 lõiget 2, määruse nr 1408/71 artikli 4 lõiget 4 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2 tõlgendatakse selliselt, et kõnealuste sätetega ei ole vastuolus siseriiklik norm, millega käesolevas põhikohtuasjas nimetatud asjaoludel keeldutakse endiste sõjavangide hüvitise määramisest põhjendusel, et hüvitise taotleja ei olnud taotluse esitamise ajal asjaomase liikmesriigi kodanik, vaid omas teise riigi kodakondsust.

 Kohtukulud

22      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega kaasnenud kohtukulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

EÜ artikli 39 lõiget 2, nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, artikli 4 lõiget 4 ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõiget 2 tõlgendatakse selliselt, et kõnealuste sätetega ei ole vastuolus siseriiklik norm, millega käesolevas põhikohtuasjas nimetatud asjaoludel keeldutakse endiste sõjavangide hüvitise määramisest põhjendusel, et hüvitise taotleja ei olnud taotluse esitamise ajal asjaomase liikmesriigi kodanik, vaid omas teise riigi kodakondsust.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.