Kohtuasi C-372/02

Roberto Adanez-Vega

versus

Bundesanstalt für Arbeit

(Bundessozialgericht’i esitatud eelotsusetaotlus)

Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine – Töötushüvitis – Kindlustus- või töötamisperioodide liitmise tingimused – Siseriiklik meede, millega ei arvestata teises liikmesriigis läbitud kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Kohaldatav õigus – Töötaja, kes on elukohajärgses liikmesriigis töötu pärast seda, kui ta on teises liikmesriigis sooritanud kohustusliku sõjaväeteenistuse – Elukohajärgse liikmesriigi õigusnormide kohaldamine

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 13 lõike 2 punkt f)

2.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Töötus – Erikonfliktinormid – Töötu, kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik – Töötamise mõiste

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 71 lõige 1)

3.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Töötus – Õigusnormid, mille kohaselt hüvitiste maksmine sõltub kindlustus- või töötamisperioodide täitmisest – Kindlustus- või töötamisperioodide liitmine – Õiend, milles on märgitud teise liikmesriigi õiguse alusel täidetud kindlustus- või töötamisperioodid – Tõendusjõud teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutuste suhtes – Piirid

(EÜ artikkel 10; nõukogu määrus nr 574/72, artikkel 80)

4.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Töötus – Erikonfliktinormid – Töötu, kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik – Elukoha mõiste

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 71 lõige 1)

5.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Töötus – Erikonfliktinormid – Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii – Ulatus – Üldiste konfliktinormide kohaldamata jätmine – Tingimus – Siseriikliku kohtu poolt teostatav uurimine

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii)

6.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Ühenduse õigusnormid – Isikuline kohaldamisala – Töötaja määruse nr 1408/71 tähenduses – Mõiste – Sõjaväeteenistust sooritav isik – Hõlmamine – Tingimus

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 1 punkt a)

7.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Töötus – Õigusnormid, mille kohaselt hüvitiste maksmine sõltub kindlustusperioodide täitmisest – Kindlustusperioodide liitmine – Teise liikmesriigi õiguse alusel täidetud kindlustus- või töötamisperioodide arvestamine – Töötamisperioodid – Mõiste

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 67 lõige 1)

8.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Töötus – Õigusnormid, mille kohaselt hüvitiste maksmine sõltub kindlustusperioodide täitmisest – Kindlustusperioodide liitmine – Teise liikmesriigi õiguse alusel täidetud kindlustus- või töötamisperioodide arvestamine – Tingimused – Kindlustusperioodide viimati täitumine liikmesriigis, kus hüvitist taotletakse – Siseriikliku kohtu teostatav hinnang

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 67 lõige 3)

9.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Võrdne kohtlemine – Kohaldamata jätmine töötushüvitistele, mida reguleerivad määruse nr 1408/71 erinormid

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artiklid 3 ja 67)

1.        Määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 13 lõike 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast teises liikmesriigis sõjaväeteenistuse sooritamist, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte.

(vt punktid 26, 41, resolutiivosa punkt 1)

2.        Määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 71 lõike 1 – säte, mis määratleb töötajale, kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik, kohaldatavad töötushüvitisealased õigusaktid – mõistet „töötamine” tuleb tõlgendada siseriiklikus sotsiaalkindlustusalases õiguses sellele antud määratluse kaudu. Töötamine selle sätte tähenduses on töötamine, mida peetakse selliseks vastava riigi sotsiaalkindlustusalase õiguse kohaselt, kus see toimub.

(vt punkt 33)

3.        Ühe liikmesriigi pädev ametiasutus peab kindlustus- või töötamisperioodide liitmisel arvestama teise liikmesriigi pädeva asutuse poolt määruse nr 574/72 artikli 80 alusel väljastatud õiendit, milles on märgitud selle õiguse alusel täidetud kindlustus- või töötamisperioodid, nii kaua, kui seda ei ole tagasi võetud või tühiseks kuulutatud. Sellegipoolest kohustab EÜ artiklis 10 väljendatud lojaalse koostöö põhimõte sotsiaalkindlustusameteid õigesti hindama asjakohaseid fakte, eriti kohalduva õiguse kindlaksmääramist ja kindlustus- või töötamisperioodide liitmist puudutavate normide rakendamisel ja seega tagama nende väljastatud õiendites esinevate andmete õiguse. Seetõttu peavad nad kontrollima niisuguste õiendite väljastamise põhjendatust ja vajaduse korral need tagasi võtma, kui esinevad kahtlused nende õiendite aluseks olnud faktide täpsuses ja seega ka neis sisalduvates andmetes.

(vt punktid 34, 36)

4.        Määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 71 lõike 1 – säte, mis määratleb töötajale, kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik, kohaldatavad töötushüvitisealased õigusaktid – tähenduses töötaja elukoht määratakse koha järgi, kus asub peamine huvide keskus. Sellega seoses tuleb mainida töötaja perekondlikku olukorda ja elukoha vahetamise põhjusi ning tehtava töö olemust.

(vt punkt 37)

5.        Määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii – säte, mis määratleb töötajale, kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik, kohaldatavad töötushüvitisealased õigusaktid – tuleb tõlgendada nii, et see on erisäte kohaldatavate töötushüvitisealaste õigusaktide kindlaksmääramiseks, nii et kui selle kohaldamise tingimused on täidetud, tuleb kohaldada selles sättes osundatud õigust, mitte aga selle määruse II jaotise üldisi konfliktinorme. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas nimetatud sätte kohaldamise tingimused on täidetud või mitte.

(vt punkt 41, resolutiivosa punkt 1)

6.        Määruses nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, kasutatud mõiste „töötaja” hõlmab kõiki isikuid, kes on ühe riski suhtes kohustusliku või vabatahtliku kindlustusega kindlustatud mingis üldises või konkreetses sotsiaalkindlustusskeemis, mida on selle määruse artikli 1 punktis a mainitud, ja seda sõltumata töösuhte olemasolust.

Seega tuleb määruse nr 1408/71 (muudetud kujul) tähenduses töötajaks lugeda isikut, kes sooritab sõjaväeteenistust samal ajal, kui tal on sama määruse artikli 1 punkti a tähenduses sotsiaalkindlustus.

(vt punktid 46, 47, 54, resolutiivosa punkt 2)

7.        Ühes liikmesriigis sooritatud kohustusliku sõjaväeteenistuse periood on määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 67 lõike 1 tähenduses töötamisperiood, mis on täitunud selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kui selles õiguses seda nii määratletakse või töötamisperioodina samastatakse ja tunnustatakse. Sellises olukorras peab teise liikmesriigi, mille õigusnormid seavad töötushüvitiste maksmise sõltuvusse kindlustusperioodide täitmisest, pädev ametiasutus selle arvesse võtma kindlustus- või töötamisperioodide liitmisel.

(vt punktid 47, 54, resolutiivosa punkt 2)

8.        Siseriiklik kohus peab hindama, kas on täidetud määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 67 lõike 3 tingimus, mille kohaselt saab isik, kel on täidetud kindlustus- või töötamisperioodid ühes liikmesriigis, nendele perioodidele tugineda, et teises liikmesriigis töötushüvitist saada, üksnes siis, kui tal on viimati täitunud kindlustusperioodid selle viimase liikmesriigi õiguse alusel.

Sellega seoses tuleb kindlustusperioodi lugeda „viimati” täidetuks ühes liikmesriigis, kui sõltumatult ajast, mis on kulunud viimase kindlustusperioodi lõppemise ja hüvitiste taotlemise vahel, ei ole ühtegi teist kindlustusperioodi mõnes teises liikmesriigis vahepealsel ajal täidetud.

(vt punktid 52, 53, resolutiivosa punkt 2)

9.        Määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikliga 3 – milles sätestatakse võrdse kohtlemise põhimõte selle määruse kohaldamisalas – ei ole vastuolus see, kui pädev asutus ei võta töötaja töötushüvitise saamise õiguse määramisel täidetud kindlustusperioodide arvutamisel arvesse teises liikmesriigis sooritatud kohustuslikku sõjaväeteenistust, kuigi see on ette nähtud õiguse kohaselt, mille alusel hüvitist taotletakse, arvestades, et see tuleneb nimetatud määruse erisätte artikli 67 kohaldamisest, millega sätestatakse töötaja õigus töötushüvitisele.

(vt punktid 57, 58, resolutiivosa punkt 3)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

11. november 2004(*)

Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine – Töötushüvitis – Kindlustus- või töötamisperioodide liitmise tingimused – Siseriiklik meede, millega ei arvestata teises liikmesriigis läbitud kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi

Kohtuasjas C-372/02,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus,

mille esitas Bundessozialgericht (Saksamaa) 15. augusti 2002. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. oktoobril 2002, kohtuasjas:

Roberto Adanez-Vega

versus

Bundesanstalt für Arbeit,

 

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann (ettekandja) ja kohtunikud A. Rosas ja S. von Bahr,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        R. Adanez Vega, esindaja: J. López Lerma,

–        Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,

–        Portugali valitsus, esindajad: L. I. Fernandes ja S. da Nóbrega Pizarro,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. Michard ja H. Kreppel,

olles 25. märtsi 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), muudetud nõukogu 25. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 2195/91 (EÜT L 206, lk 2; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 3, artikli 13 lõike 2, artikli 67 ja artikli 71 tõlgendamist.

2        Eelotsusetaotlus tuleneb R. Adanez-Vega ja Bundesanstalt für Arbeit’i (föderaalne tööamet, edaspidi „Bundesanstalt”) vahelisest vaidlusest seoses viimase keeldumisega esimesele töötustoetust või –abi määrata.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

 Mõisted

3        Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti s kohaselt „töötamisperiood ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood – perioodid, mis on vastavalt määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt need on täitunud, ja kõik sellistena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need töötamisperioodi või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodiga”.

 Kohaldatava õiguse kindlaksmääramist puudutavad normid

4        Määruse nr 1408/71 artiklis 13 on sätestatud:

„1.      Isikud, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele […]. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.

2.      Arvestades artikleid 14–17:

a)      liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil;

[…]

e)      liikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või tsiviilteenistusse kutsutud isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid […];

f)      isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14–17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.”

5        Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktis ii on täpsustatud, et töötaja, kes ei ole piirialatöötaja ja kes on täiesti töötu ja „kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev riik […] on kättesaadav tööhõivetalitustele liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, või kes naaseb nimetatud territooriumile, saab hüvitist vastavalt selle riigi õigusaktidele […]; nimetatud hüvitist maksab elukohajärgne asutus oma arvel […]”.

 Põhiküsimust puudutavad normid

6        Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvesid kui kõnealuse liikmesriigi kodanikul, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

7        Töötushüvitiste osas on määruse nr 1408/71 artikli 67 pealkirjaga „Kindlustus- või töötamisperioodide liitmine” lõigetes 1 ja 3 sätestatud:

„1.      Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitise saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest, võtab vajalikul määral arvesse kindlustus- või töötamisperioode, mis on töötajana täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel, nii nagu oleksid need tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodid, tingimusel et kõnealuste õigusaktide alusel täitumise korral oleks nimetatud töötamisperioode arvestatud kindlustusperioodidena.

[…]

3.      Välja arvatud artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii osutatud juhud, sõltub lõigete 1 ja 2 kohaldamine tingimusest, et asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud:

–        lõike 1 korral kindlustusperiood,

–        lõike 2 korral töötamisperiood

vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist.”

 Siseriiklikud õigusnormid

8        Arbeitsförderungsgesetz’i (töökohal edutamise seadus 1996. aasta redaktsioonis) § 100 lõikes 1 on sätestatud, et isikul on õigus töötustoetusele, eriti kui ta täidab kindlustuse kestuse tingimuse. Arbeitsförderungsgesetz’i § 104 sätestatud kindlustuse kestuse tingimus on täidetud, kui asjaomane isik on kolmeaastase võrdlusperioodi jooksul töötanud 360 päeva töökohal, mille eest tuli sissemakseid teha. Võrdlusperiood eelneb vahetult töötusperioodi esimesele päevale, millal töötustoetuse määramiseks vajalikud tingimused on täidetud.

9        Arbeitsförderungsgesetz’i § 134 kohaselt antakse töötusabi teise võimalusena sellistele töötutele, kes on majanduslikult vähekindlustatud ja täidavad muud §‑s 100 toodud tingimused, ent nad peavad 360-päevase töötamise asemel, mille eest tuli sissemakseid teha, tõendama vaid vähemalt 150 päeva jooksul töötamist, mille eest tuli sissemakseid teha, lühema üheaastase võrdlusperioodi jooksul.

10      Vastavalt Arbeitsförderungsgesetz’i §-le 107 võrdsustatakse sõjaväeteenistuses oldud aeg töötamisega, mille eest tuli sissemakseid teha.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11      Hispaania kodanikul R. Adanez-Vegal on alates sünnist 1974. aastal olnud registreeritud elukohaks Saksamaa.

12      Ta läbis ajavahemikus 1. detsember 1991 kuni 4. detsember 1992 Hispaanias koolituse, mille käigus tal oli sotsiaalkindlustuskaitse (nimelt töötuskindlustus). Seejärel töötas ta Saksamaal ajavahemikel 3.–31. august 1994 ja 3. november 1994 kuni 20. aprill 1995, mille käigus oli tal samuti sotsiaalkindlustuskaitse (nimelt töötuskindlustus). R. Adanez-Vega läks 21. aprillil 1995 Hispaaniasse, kus ta ajavahemikus 18. mai 1995 kuni 15. veebruar 1996 täitis oma sõjaväekohustust. Sõjaväeteenistuse lõppedes naasis ta Saksamaale.

13      Saksamaal registreeris R. Adanez-Vega end 25. aprillil 1996 töötuna Bundesanstalt’is ja taotles sellelt töötushüvitist. Ta leidis endale uue töökoha 30. mail 1996.

14      Bundesanstalt keeldus 31. mai 1996. aasta otsusega talle töötushüvitise andmisest ajavahemiku 25. aprill kuni 29. mai 1996 eest, kuna töötushüvitise (töötustoetuse või töötusabi) saamiseks Arbeitsförderungsgesetz’i §-des 104 ja 134 esitatud kindlustuse kestuse tingimused olid täitmata. Kuna Bundesanstalt’i sõnul ei pidanud ta arvesse võtma Hispaanias sooritatud sõjaväeteenistust, ei täitnud R. Adanez-Vega 360-päevase kindlustusperioodi tingimust kolmeaastase võrdlusperioodi jooksul, mis tuleneb Arbeitsförderungsgesetz’i §-st 104, ega ka 150-päevase kindlustusperioodi tingimuste üheaastase võrdlusperioodi jooksul, mis tuleneb sama seaduse §-st 134.

15      Bundesanstalt jättis 16. juuli 1996. aasta otsusega R. Adanez-Vega kaebuse selle otsuse peale rahuldamata. R. Adanez-Vega esitas selle otsuse peale hagi, mille Sozialgericht Hannover (Saksamaa) 26. veebruari 1998. aasta otsusega rahuldas. Bundesanstalt esitas selle otsuse peale Landessozialgericht Niedersachsen’ile (Saksamaa) apellatsioonkaebuse, mis jäeti aga 23. oktoobri 2001. aasta otsusega rahuldamata. Selle peale esitas Bundesanstalt kassatsioonkaebuse Bundessozialgericht’ile.

16      Neil asjaoludel otsustas Bundessozialgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas isiku suhtes, kes enam kui kaks kuud pärast kohustusliku sõjaväeteenistuse lõppu Hispaanias taotleb töötushüvitist Saksa töötuskindlustuse korra alusel, kehtivad

a)      Hispaania õigusnormid määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti e kohaselt?

b)      Saksa õigusnormid määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f kohaselt?

2. Juhul, kui vastus esimese küsimuse punktile a on jaatav:

a)      Kas Hispaanias läbitud sõjaväeteenistus kujutab endast viimast töötamist muus liikmesriigis määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses?

b)      Juhul, kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav:

kas määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti b alapunkti ii esimene lause kinnitab reeglit, et teise liikmesriigi territooriumil viimast töötamist tuleb arvestada töötushüvitiste maksmisel, nagu oleks tegemist elukohariigis töötamisega, ilma et tuleks kontrollida, kas sama määruse artiklis 67 esitatud tingimused on täidetud?

c)      Juhul, kui vastus teise küsimuse punktile b on eitav:

millistel tingimustel kujutab kohustusliku sõjaväeteenistuse läbimise periood, mis siseriikliku (Hispaania) õiguse järgi ei kujuta töötuskindlustuse perioodi ega sellega võrdsustatud perioodi, määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 alusel töötamisperioodi, mis on töötajana täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel?

3. Juhul, kui vastus esimese küsimuse punktile b on jaatav:

a)      Kas isikul, kelle viimane kindlustusperiood Saksamaal täitus enam kui aasta tagasi ja kes seejärel läbis Hispaanias kohustusliku 9-kuulise sõjaväeteenistuse, on määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 tähenduses „viimati” täitunud kindlustusperiood Saksa õiguse kohaselt?

b)      Juhul, kui vastus kolmanda küsimuse punktile a on jaatav:

millistel tingimustel kujutab kohustusliku sõjaväeteenistuse, mis siseriikliku (Hispaania) õiguse järgi ei kujuta ei töötuskindlustuse perioodi ega sellega samastatud perioodi, sooritamise periood määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 alusel töötamisperioodi, mis on töötajana täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel? [See küsimus vastab teise küsimuse punktile c.]

c)      Kui hageja suhtes ei kohaldata määruse nr 1408/71 artikli 67 lõige 1 [kolmanda küsimuse punkt a ja b]:

i)      kas Hispaanias läbitud kohustuslik sõjaväeteenistus kujutab endast viimast töötamist muus liikmesriigis määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses? [See küsimus vastab teise küsimuse punktile a.]

ii)      juhul, kui vastus kolmanda küsimuse punkti c alapunktile i on jaatav:

kas määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti b alapunkti ii esimene lause kinnitab reeglit, et teise liikmesriigi territooriumil viimast töötamist tuleb arvestada töötushüvitiste maksmisel, nagu oleks tegemist elukohariigis töötamisega, ilma et tuleks kontrollida, kas sama määruse artiklis 67 esitatud tingimused on täidetud? [See küsimus vastab teise küsimuse punktile b.]

4. Niivõrd, kuivõrd määruse nr 1408/71 artikli 71 ega artikli 67 alusel ei saa Hispaania kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi arvesse võtta hageja õiguse suhtes Saksa töötuskindlustuse korra kohaste hüvitiste saamiseks, siis kas analoogse õiguse saaks tuletada määruse nr 1408/71 artiklis 3 sisalduvast võrdse kohtlemise põhimõttest või teistest ühenduse õiguse üldsätetest?”

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus: kohaldatava õiguse kindlaksmääramine (määruse nr 1408/71 artiklid 13 ja 71)

17      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1408/71 artiklite 13 ja 71 alusel on isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast teises liikmesriigis kohustusliku sõjaväeteenistuse sooritamist, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte või selle liikmesriigi õigusakte, kus ta sooritas oma sõjaväeteenistuse.

18      Esiteks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad määruse nr 1408/71 kohaldatava õiguse kindlaksmääramise sätted konfliktinormide süsteemi, mille tulemusena piiratakse siseriiklike seadusandjate võimalust määrata nende asjassepuutuva siseriikliku õiguse ulatust ja kohaldamistingimusi seoses sellele õigusele allutatud isikute ja territooriumiga, kus siseriiklikud sätted mõju omavad (vt selle kohta eelkõige 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 302/84: Ten Holder, EKL 1986, lk 1821, punkt 21, ja 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 60/85: Luijten, EKL 1986, lk 2365, punkt 14).

19      Sellega seoses sätestatakse määruse nr 1408/71 II jaotises „kohaldatava õiguse” määramise eeskirjad. Teatavates valdkondades on neist üldistest konfliktinormidest aga sellegipoolest teatavaid erandeid (vt selle kohta 29. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 58/87: Rebmann, EKL 1988, lk 3467, punkt 13). Määruse nr 1408/71 ülesehitusest tuleneb, et konkreetsete konfliktinormide kohaldamine eeldab alati eelnevat kohaldatava õiguse kindlaksmääramist selle määruse II jaotise sätete järgi.

20      Seega tuleb kõigepealt kindlaks määrata, milline on määruse nr 1408/71 II jaotise üldiste konfliktinormide järgi kohaldatav õigus. Seejärel tuleb kontrollida, kas selle määruse konkreetsed konfliktinormid näevad ette mõne muu õiguse kohaldamise.

 Üldised konfliktinormid (määruse nr 1408/71 artikkel 13)

21      Tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktile e laienevad liikmesriigi kaitseväeteenistusse kutsutud isikule selle riigi õigusnormid.

22      Põhikohtuasjas tuleneb sellest, et R. Adanez-Vegale kehtisid teenistuses oleku ajal Hispaania õigusnormid. Sellegipoolest lõppes selle õiguse kohaldatavus tema sõjaväeteenistuse lõppedes.

23      Määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktist f tuleneb, et isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt artikli 13 lõike 2 punktides a–d või vastavalt artiklites 14–17 sätestatud reeglile, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele.

24      Euroopa Kohtu praktika kohaselt on määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt f kohaldatav nii sellistele isikutele, kes on lõplikult lõpetanud igasuguse töötamise, kui ka neile, kes on töötamise vaid ajutiselt lõpetanud (11. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑275/96: Kuusijärvi, EKL 1998, lk I-3419, punkt 39 ja 40).

25      Seega kohaldub töötutele määruse nr 1408/71 II jaotise üldiste pädevusnormide alusel põhimõtteliselt elukohariigi õigus.

26      Põhikohtuasjaga seonduvalt tuleneb sellest, et isiku suhtes, kes sarnaselt R. Adanez-Vegaga elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast seda, kui ta on teises liikmesriigis sooritanud kohustusliku sõjaväeteenistuse, kehtivad määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f alusel elukohajärgse liikmesriigi õigusnormid. Määruse nr 1408/71 II jaotise üldiste konfliktinormide alusel tuleb kohaldada Saksa õigust, et määrata kindlaks, kas R. Adanez-Vega täidab töötushüvitisele õiguse saamiseks vajalikud tingimused.

27      Siiski tuleb veel välja selgitada, kas kohaldatavate töötushüvitisealaste õigusaktide kindlaksmääramist käsitlevad erieeskirjad, mis on sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktis ii, võivad eelnevaid kaalutlusi muuta.

28      Tegelikult pakub määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii, isegi kui see viib samuti asjaomase elukohaliikmesriigi õiguse kohalduvaks õiguseks määramiseni, nagu ka sama määruse artikli 13 lõike 2 punkt f, erilist huvi põhikohtuasja vaatepunktist selles osas, milles see on asjakohane kindlustus- ja töötamisperioodide liitmist puudutava artikli 67 lõike 3 tõlgendamisel.

 Erikonfliktinormid (määruse nr 1408/71 artikli 71 lõige 1)

29      Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõige 1 puudutab töötuid, kes oma viimase töötamise ajal elasid muus liikmesriigis kui sel ajal pädevas liikmesriigis.

30      Sama määruse artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt töötaja, kes ei ole piirialatöötaja ja kes on täiesti töötu ja kes on kättesaadav tööhõivetalitustele liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, või kes naaseb nimetatud territooriumile, saab hüvitist vastavalt selle riigi õigusaktidele, nagu ta oleks seal viimati töötanud.

31      Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 alusel elukohaliikmesriigi õigusaktide kui kohalduvate õigusaktide määramine nõuab seega, et huvitatud isik elaks oma viimase töötamise ajal mõnes teises liikmesriigis kui sel ajal pädevas liikmesriigis.

32      Seoses põhikohtuasja faktidega tuleb seega kindlaks määrata, kas:

–        Hispaanias sooritatud kohustuslikku sõjaväeteenistust võib lugeda määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses töötamiseks;

–        R. Adanez-Vega elas tegelikult selles samas ajavahemikus Saksamaal ja kas

–        Hispaania Kuningriik oli kohustusliku sõjaväeteenistuse sooritamise ajal pädev riik sama artikli tähenduses.

33      Seoses esimesega nendest kolmest tingimusest tuleb meenutada, et määruses nr 1408/71 ei määratleta mõistet „töötamine”. Kuna see määrus ei ole ühenduse meede siseriiklike sotsiaalkindlustussüsteemide ühtlustamiseks, vaid nende süsteemide koordineerimiseks, tuleneb selle ülesehitusest ja eesmärgist sellegipoolest, et määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 mõistet „töötamine” tuleb tõlgendada siseriiklikus sotsiaalkindlustusalases õiguses sellele antud määratluse kaudu. Töötamine määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses on töötamine, mida peetakse selliseks selle riigi sotsiaalkindlustusalase õiguse kohaselt, kus see toimub.

34      Kui selles kontekstis viitab see siseriiklik õigus mõiste „töötamine” määratlemiseks tegevusele, mis toob kaasa kindlustusperioodi või töötamisperioodi, võib nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes rakendamise kord, artikli 80 kohaselt antud õiendit, mille on väljastanud selle liikmesriigi pädev asutus ja milles on märgitud selle õiguse alusel täidetud kindlustus- või töötamisperioodid, kasutada tõendina, et määrata kindlaks, kas kohustuslikku sõjaväeteenistust võib pidada töötamiseks.

35      Toimikust tuleneb, et põhikohtuasjas väljastas Hispaania sotsiaalkindlustusamet määruse nr 574/72 artikli 80 alusel õiendi, et R. Adanez-Vega oli Hispaanias täitnud kindlustus- või töötamisperioodi vaid ajavahemikul 1. detsember 1991 kuni 4. detsember 1992, seega väljaspool kohustuslikku sõjaväeteenistust. Selle alusel võib eeldada, et seda kohustuslikku sõjaväeteenistust ei saa lugeda töötamiseks Hispaania õiguse alusel.

36      Tegelikult peab ühe liikmesriigi pädev ametiasutus vastavalt Euroopa Kohtu praktikale arvestama teise liikmesriigi asutuse väljastatud õiendit nii kaua, kui seda ei ole tagasi võetud või tühiseks kuulutatud. Sellegipoolest kohustab EÜ artiklis 10 väljendatud lojaalse koostöö põhimõte sotsiaalkindlustusameteid õigesti hindama asjakohaseid fakte, eriti kohalduva õiguse kindlaksmääramist ja perioodide liitmist puudutavate normide rakendamisel ja seega tagama neis õiendites esinevate andmete õiguse. Seetõttu peavad nad kontrollima niisuguste õiendite väljastamise põhjendatust ja vajaduse korral need tagasi võtma, kui esinevad kahtlused nende õiendite aluseks olnud faktide täpsuses ja seega ka neis sisalduvates andmetes (vt selle kohta 10. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑202/97: FTS, EKL 2000, lk I-883, punkt 56, ja 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑178/97: Banks jt, EKL 2000, lk I-2005, punkt 43).

37      Mis puudutab määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 kohaldamise teist tingimust, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et elukoht määratakse koha järgi, kus asub peamine huvide keskus. Sellega seoses tuleb mainida töötaja perekondlikku olukorda ja elukoha vahetamise põhjusi ning töö olemust (vt eelkõige 17. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 76/76: Di Paolo, EKL 1977, lk 315, punktid 17 ja 20).

38      Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 kohaldamise kolmanda tingimusega seoses tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 22, et hageja sõjaväeteenistuse ajal olid kohaldatavateks õigusaktideks Hispaania õigusaktid kooskõlas selle määruse artikli 13 lõike 2 punktiga e.

39      Põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas R. Adanez-Vega täidab määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamise tingimused.

40      Kui R. Adanez-Vega täidab määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamise tingimused, siis tema suhtes kohaldatavad õigusnormid oleksid selle sätte alusel samuti selle liikmesriigi õigusnormid, mille territooriumil ta elab, st Saksa õigusaktid.

41      Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast teises liikmesriigis kohustusliku sõjaväeteenistuse sooritamist, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte.

Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et see on erisäte kohaldatavate töötushüvitisealaste õigusaktide kindlaksmääramiseks, nii et kui selle kohaldamise tingimused on täidetud, tuleb kohaldada selles sättes ette nähtud õigust.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhikohtuasjas kindlaks tegema, kas määruse artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamise tingimused on täidetud või mitte.

Kui põhikohtuasjas on määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii tingimused täidetud, siis isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast teises liikmesriigis kohustusliku sõjaväeteenistuse sooritamist, kohaldatakse samuti selle sätte alusel selle liikmesriigi õigusakte, mille territooriumil ta elab.

42      Arvestades vastust esimesele küsimusele, ei ole vaja vastata teisele küsimusele.

 Kolmas küsimus: pädeva asutuse kohustus arvestada teise liikmesriigi õiguse alusel täidetud kindlustus- ja töötamisperioode (määruse nr 1408/71 artikli 67 lõige 1)

43      Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1408/71 artikli 67 alusel peab pädev ametiasutus arvestama täidetud kindlustusperioodide liitmisel teises liikmesriigis sooritatud kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi, määrates kindlaks õigust töötushüvitisele.

Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, millistes tingimustes kujutab teises liikmesriigis sooritatud kohustusliku sõjaväeteenistuse periood määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 tähenduses „töötamisperioode, mis on töötajana täitunud [selle] teise liikmesriigi õigusaktide alusel”.

Teiseks soovib see kohus teada, kas tingimusega, et „asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud […] kindlustusperiood […] vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist” selle määruse artikli 67 lõike 3 alusel, on vastuolus kohustus liita töötamisperioodid, kui asjaomane isik lõpetas oma viimase kindlustusperioodi nende õigusaktide alusel enam kui aasta tagasi ja on seejärel teises liikmesriigis sooritanud 9-kuulise kohustusliku sõjaväeteenistuse.

44      Alustuseks tuleb märkida, et määruse nr 1408/71 artiklite 67 ja 71 eesmärgist ning sõnastusest tuleneb, et artikli 67 liitmisnormide kohaldamine ei sõltu artiklis 71 esitatud kohaldatava õiguse määramise normide kohaldamisest (vt 12. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 388/87: Warmerdam-Steggerda, EKL 1989, lk 1203, punkt 18). See tähendab, et artiklis 67 esitatud liitmisnormid on kohaldatavad isegi olukorras, kus töötushüvitiste alal pädev liikmesriik oleks määratud artikli 71 normide alusel. Selline võimalus on sätestatud ka selle määruse artikli 67 lõikes 3.

 Määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 tähenduses „töötamisperiood […], mis on töötajana täitunud [mõne] teise liikmesriigi õigusaktide alusel”

45      Sellega seoses tuleneb määruse nr 1408/71 artikli 1 punktist s, et töötamise aega loetakse „töötamisperioodiks” vastavalt siseriiklikele õigusnormidele, mille kohaselt need on täidetud.

46      Peale selle hõlmab määruses nr 1408/71 kasutatud mõiste „töötaja” kõiki isikuid, kes on ühe riski suhtes kohustusliku või vabatahtliku kindlustusega kindlustatud mingis üldises või konkreetses sotsiaalkindlustusskeemis, mida on määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis a mainitud, ja seda sõltumata töösuhte olemasolust (12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala, EKL 1998, lk I-2691, punkt 36, ja eespool viidatud Kuusijärvi kohtuotsus, punkt 21).

47      Põhikohtuasjas tuleb R. Adanez-Vega sooritatud kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi käsitleda määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 tähenduses kui „töötamisperiood[i] […], mis on töötajana täitunud [mõne] teise liikmesriigi õigusaktide alusel”, kui ühest küljest Hispaania õiguses seda nii määratletakse või töötamisperioodina samastatakse ja tunnustatakse ning kui teisest küljest R. Adanez-Vega oli sama määruse artikli 1 punkti a tähenduses sõjaväeteenistuse ajal kindlustatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab uurima, kas need tingimused on täidetud.

48      Selles kontekstis tuleneb määruse nr 574/72 artiklist 80, et määruse nr 1408/71 artikli 67 sätetest kasu saamiseks peab asjaomane isik esitama pädevale asutusele tõendi, milles on märgitud kindlustus- või töötamisperioodid, mis tal on täitunud mõne teise liikmesriigi õiguse alusel. Sellegipoolest tuleneb käesoleva otsuse punktist 36, et selline Hispaania pädeva ametiasutuse poolt väljastatud õiend saab olla vaid juhend, mitte Saksa ametiasutuste ja kohtute jaoks vääramatu tõend (vt selle kohta 8. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑102/91: Knoch, EKL 1992, lk I-4341, punkt 54).

 Tingimus, et „asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud […] kindlustusperiood […] vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist” selle määruse artikli 67 lõike 3 alusel

49      Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 artikli 67 lõikes 3 esitatud tingimus ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, kui selgub, et R. Adanez-Vega kuulub sama määruse artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse.

50      Määruse nr 1408/71 artikli 67 lõikes 3 on sätestatud, et pädeva asutuse kohustus arvestada täidetud kindlustusperioodide liitmisel teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt täidetud töötamis- või kindlustusperioodi on allutatud tingimusele, et „asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud […] kindlustusperiood […] vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist”, välja arvatud sama määruse artikli 71 lõike 1 punki a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii mainitud töötute puhul, kuna nad elasid oma viimase töötamise ajal väljaspool riiki, kellel on sellel ajal pädevus.

51      Kohtupraktikast tuleneb, et tingimusega, et „asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud […] kindlustusperiood […] vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist”, peetakse silmas tööotsimise soodustamist selles liikmesriigis, kus isik viimati tegi töötuskindlustusmakseid ning selle riigi kohustamist töötushüvitisi maksma (vt selle kohta 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑62/91: Gray, EKL 1992, lk I-2737, punkt 12).

52      Seega, nagu kohtujurist märgib oma ettepaneku punktides 79 ja 80, tuleb kindlustusperioodi lugeda „viimati” täidetuks ühes liikmesriigis, kui sõltumatult ajast, mis on kulunud viimase kindlustusperioodi lõppemise ja hüvitiste taotlemise vahel, ei ole ühtegi teist kindlustusperioodi mõnes teises liikmesriigis vahepealsel ajal täidetud.

53      Põhikohtuasjas peab küsimuse suunanud kohus uurima, kas R. Adanez-Vega on Saksamaal kindlustusperioode täitnud ja kas vahepealsel ajal ei ole üheski teises liikmesriigis kindlustusperioode täidetud.

54      Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb kolmandale küsimusele vastata esiteks, et teises liikmesriigis sooritatud kohustusliku sõjaväeteenistuse periood on määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 tähenduses „töötamisperiood […], mis on töötajana täitunud [mõne] teise liikmesriigi õigusaktide alusel”, kui selle teise liikmesriigi õiguses seda nii määratletakse või töötamisperioodina samastatakse ja tunnustatakse ning kui teisest küljest R. Adanez-Vega oli sama määruse artikli 1 punkti a tähenduses sõjaväeteenistuse ajal kindlustatud.

Teiseks on määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 tähenduses tingimusega, et „asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud […] kindlustusperiood […] vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist”, vastuolus kohustus liita töötamisperioodid vaid juhul, kui kindlustusperiood täitus teises liikmesriigis pärast viimast kindlustusperioodi, mis on täitunud riigis, mille õiguse alusel hüvitisi taotletakse.

 Neljas küsimus: võrdse kohtlemise põhimõte (määruse nr 1408/71 artikli 3 lõige 1)

55      Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav on määruse nr 1408/71 artikliga 3 vastuolus see, kui pädev asutus ei võta töötushüvitise saamise õiguse määramisel täidetud kindlustusperioodide arvutamisel arvesse teises liikmesriigis sooritatud kohustuslikku sõjaväeteenistust.

56      Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1408/71 artikkel 3 kohaldub üksnes „arvestades [selle] määruse erisätteid”.

57      Põhjustel, mille kohtujurist on esitanud oma ettepaneku punktides 94 ja 97, ei ole määruse nr 1408/71 artikkel 3 põhikohtuasjas kohaldatav, kuna määruses on erisätted, eriti artikkel 67, millega sätestatakse töötu õigus töötushüvitisele.

58      Arvestades eelnevat, tuleb neljandale küsimusele vastata, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav ei ole määruse nr 1408/71 artikliga 3 vastuolus see, kui pädev asutus ei võta töötushüvitise saamise õiguse määramisel täidetud kindlusperioodide arvutamisel arvesse teises liikmesriigis sooritatud kohustuslikku sõjaväeteenistust.

 Kohtukulud

59      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega kaasnenud kohtukulusid, v.a põhikohtuasja poolte kohtukulusid, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes otsustab Euroopa Kohus (esimene koda):

1.      Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83, muudetud nõukogu 25. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 2195/91, artikli 13 lõike 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast teises liikmesriigis sõjaväeteenistuse sooritamist, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte.

Määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et see on erisäte kohaldatavate töötushüvitisealaste õigusaktide kindlaksmääramiseks, nii et kui selle kohaldamise tingimused on täidetud, tuleb kohaldada selles sättes osundatud õigust.

Küsimuse suunanud kohus peab põhikohtuasjas kindlaks tegema, kas määruse artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamise tingimused on täidetud või mitte.

Kui põhikohtuasjas on määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii tingimused täidetud, siis isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on seal töötu pärast teises liikmesriigis sõjaväeteenistuse sooritamist, kohaldatakse samuti selle sätte alusel selle liikmesriigi õigusakte, mille territooriumil ta elab.

2.      Teises liikmesriigis sooritatud kohustusliku sõjaväeteenistuse periood on määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikli 67 lõike 1 tähenduses „töötamisperiood […], mis on töötajana täitunud [mõne] teise liikmesriigi õigusaktide alusel”, kui selle teise liikmesriigi õiguses seda nii määratletakse või töötamisperioodina samastatakse ja tunnustatakse ning kui teisest küljest R. Adanez-Vega oli sama määruse artikli 1 punkti a tähenduses sõjaväeteenistuse ajal kindlustatud.

Muudetud määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 tähenduses tingimusega, et „asjaomasel isikul peaks olema viimati täitunud […] kindlustusperiood […] vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist”, on vastuolus kohustus liita töötamisperioodid vaid juhul, kui kindlustusperiood täitus teises liikmesriigis pärast viimast kindlustusperioodi, mis on täitunud riigis, mille õiguse alusel hüvitisi taotletakse.

3.      Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav ei ole määruse nr 1408/71, ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 2195/91, artikliga 3 vastuolus see, kui pädev asutus ei võta töötushüvitise saamise õiguse määramisel täidetud kindlusperioodide arvutamisel arvesse teises liikmesriigis sooritatud kohustuslikku sõjaväeteenistust.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.