KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 25. mail 2004(1)

Kohtuasi C‑302/02

Nils Laurin Effing 

(Oberster Gerichtshof’i (Austria) esitatud eelotsusetaotlus)

Perehüvitised – Alaealistele lastele määratud alimentide ettemaksed – Kinnipeetava laps – Riigis elamise õiguse tingimus – Vangistuse kandmine teises liikmesriigis

I.      Sissejuhatus

1.     Käesoleva eelotsusetaotlusega palub Oberster Gerichtshof (Austria) vastust küsimusele, kas EÜ artiklist 12 ja määruse (EMÜ) nr 1408/71(2) artiklist 3 tuleneva kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeluga on kooskõlas see, et kinnipeetavate lastele hüvitiste andmisel tehakse vahet, millises liikmesriigis vangistus täide viiakse. Austria õiguse kohaselt makstakse sellise ülalpidamiskohustusega lapsevanema lapsele alimentide ettemakseid, kelle vanem kannab vangistust Austrias, kuid mitte juhul, kui see lapsevanem antakse vangistuse täideviimiseks üle teisele riigile.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

2.     Määruse nr 1408/71 artikli 2 lõike 1 alusel kohaldatakse seda määrust töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.

3.     Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a alapunktis i on töötajana määratletud isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate sotsiaalkindlustusskeemide liigid.

4.     Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine toimub käesoleval juhul artikli 13 lõike 2 kohaselt:

„Arvestades artikleid 14–17:

a) liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid [...];

[...]

f) isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14–17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.”

5.     Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikega 1 sätestatakse määruse kohaldamisalas võrdse kohtlemise põhimõte. Perehüvitisi puudutavad normid on kehtestatud eelkõige artiklitega 73 ja 74.

6.     Määruse nr 1612/68(3) artikli 7 lõike 2 kohaselt on töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

7.     Määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt võetakse teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke.

B.      Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon

8.     Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni(4) kohaselt võib teises riigis kohtulikult karistatud isikuid nende nõusolekul vangistuse täitmiseks päritoluriigile üle anda. Seejuures võib üleandvas riigis määratud vangistuse muuta vastuvõtvas riigis samasuguse kuriteo eest ette nähtud vangistuseks.

9.     Alates jõustumisest Iirimaal 1. novembril 1995 seob konventsioon kõiki liikmesriike. Austrias jõustus konventsioon 1. jaanuaril 1987 ja Saksamaal 1. veebruaril 1992. Vahepeal on selle ratifitseerinud ka kümme uut liikmesriiki.

C.      Siseriiklik õigus

10.   Austria Unterhaltsvorschussgesetz (seadus alimentide ettemaksete kohta) näeb ette, et alaealistele lastele makstakse alimentide ettemakseid juhul, kui ülalpidamiskohustusega lapsevanem ei täida oma ülalpidamiskohustust. See käib ka selle seaduse § 4 punkt 3 ette nähtud ülalpidamiskohustuslase kohta, kes kannab riigi territooriumil kriminaalmenetluses kohtuotsusega määratud enam kui kuu aega kestvat vangistust ega saa seetõttu oma kohustusi täita.

11.   Unterhaltsvorschussgesetzi § 29 lõike 1 kohaselt peab ülalpidamiskohustuslane § 4 punkt 3 alusel makstud ettemakse tagasi maksma ulatuses, mis on põhjendatud tema sissetulekute ja varaliste võimalustega, arvestades tema kui lapsevanema kohustust hoolitseda alaealiste laste eest, pidades silmas kriminaalkaristuse eesmärkide ökonoomiat ja seda, et ei kahjustataks tema majanduslikke võimalusi tema poolt tekitatud kahjude hüvitamiseks.

12.   Ka Saksamaal kehtib Unterhaltsvorschussgesetz.(5) Makseid tehakse 72 kuu kuni 12 aasta vanustele lastele. Kinnipeetavate suhtes erireegleid ei ole.

13.   Kinnipeetavad on nii Austrias kui ka Saksamaal kohustatud tööd tegema.

III. Asjaolud ja eelotsuse küsimus

14.   Nils Laurin Effing (edaspidi „poeg” ) on Saksa kodaniku Ingo Effingi (edaspidi „isa”) 22. aprillil 1992. aastal sündinud abieluväline poeg. Poeg on Austria kodanik ja ta elab Viinis oma ema juures, kes on tema hooldaja. Kuigi eelotsuse küsimuse esitanud kohus lähtub sellest, et isa töötas, teatas Austria valitsus Euroopa Kohtule, et isa oli ettevõtjana hõlmatud Austria sotsiaalkindlustusega 30. juunini 2001. Ta vahistati 7. juunil 2000 Austrias eeluurimise ajaks ning hiljem mõisteti talle vangistus. Seepeale määrati pojale alates 1. juunist 2000 igakuised alimentide ettemaksed Unterhaltsvorschussgesetzi § 4 punkt 3 alusel.

15.   Seejärel hakkas isa kandma talle mõistetud vabaduskaotuslikku karistust Austrias. Austria valituse teatel oli ta seal hõlmatud töötuskindlustusega. Ta anti 19. detsembril 2001 edasise karistuse kandmiseks üle Saksamaale.

16.   Saksamaa valitsuse esitatud andmete kohaselt muudeti isale määratud vangistus konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti b alusel Saksa õiguse kohaseks vangistuseks. Saksamaa valitsus teatas ka, et vangistuse jooksul olevat see isik teinud alates veebruarist 2002 kuni juulini 2002 ja septembrist 2002 kuni märtsini 2003 palgalist tööd. Tema palgast võeti maha töötuskindlustuse ning ravikindlustuse maksed. Ta vabastati vangistusest 3. aprillil 2003. Pärast seda ei ole tema tööleasumise kohta andmeid.

17.   Asjaomased Austria ametiasutused lõpetasid pärast 2001. aasta detsembrit alimentide ettemaksete maksmise. Austria kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt makstakse ülalpidamiskohustusega kinnipeetava eest alimentide ettemakseid ainult juhul, kui karistust kantakse Austrias.

18.   Austria Oberster Gerichtshof näeb siiski võimalust, et selline alimentide ettemakseid puudutavate normide kohaldamine kinnipeetavate puhul mõjub kaudse kodakondsusel põhineva diskrimineerimisena. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsiooni alusel kannavad teiste liikmesriikide kodanikud üldiselt vangistust mõnes teises liikmesriigis. (Teise riigi) kodakondsus määrab seega reeglina selle, kas Austrias süüdimõistetud ülalpidamiskohustuslane kannab oma vabaduskaotuslikku karistust päritoluriigis ehk välismaal. Nimetatud asjaolu määrab seega kaudselt selle, kas süüdimõistetu ülalpidamist vajaval lapsel on õigus Unterhaltsvorschussgesetzi § 4 punktis 3 nimetatud ettemaksetele. Oberster Gerichtshof esitas seetõttu Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artiklit 12 koostoimes nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes artikliga 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik säte, mis seab halvemasse olukorda sellised alimentide ettemakseid saavad ühenduse kodanikud, kelle ülalpidamiskohustusega isa kannab vangistust oma päritoluriigis (ja mitte Austrias), ja kas Saksa kodaniku Austrias elavat last diskrimineeritakse, kui talle ei maksta alimentide ettemakseid, kuna ta isa kannab vabaduskaotuslikku karistust, mis on talle mõistetud Austrias, oma päritoluriigis (ja mitte Austrias)?”

IV.    Õiguslik hinnang

A.      Määrus nr 1408/71

1.      Poolte argumendid

19.   Pooled lähtuvad kohtuotsustele Offermanns(6) ja Humer(7) tuginedes sellest, et alimentide ettemaksed kujutavad endast määruse nr 1408/71 artikli 4 punkti h tähenduses perehüvitisi.

20.   Austria valitsuse arvamuse kohaselt ei ole tegemist määruse nr 1408/71 isikulise kohaldamisalaga, kuna kinnipeetavad ei ole töötajad. Juhul kui Euroopa Kohus on teistsugusel arvamusel, ei ole käesoleval juhul kohustus maksta perehüvitisi siiski mitte Austrial, vaid Saksamaal. Määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti a kohaselt tuleneb see peamisest tegevuskohast. Täiendavalt näeb määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt f ette elukohajärgse liikmesriigi õigusnormide kohaldamise. Pealegi tuleneb määruse nr 1408/71 artiklitest 73 ja 74, et töötaja pereliikmete õigus perehüvitistele ei tugine selle pereliikme elukohariigi õigusnormidele, vaid töötaja töökohariigi õigusele.

21.   Saksamaa valitsuse arvamuse kohaselt võib isa pidada töötajaks pärast tema üleandmist Saksamaale määruse nr 1408/71 tähenduses, kuna kinnipeetavad on hõlmatud töötuskindlustusega juhul, kui nad vangistuses täidavad oma töötamiskohustust. Ka tema vangistuse aja osas Austrias võib leida kinnitust tema töötaja staatusele, kuna ka Austria kriminaaltäiteõiguse kohaselt tuleb kinnipeetavad kindlustada.

22.   Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõike 1 ja EÜ artikli 12 sätete koostoimest tuleneb kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeld. See on käesoleval juhul kohaldatav, kuna esineb piiriülene mõju. Vangistuskoha kriteerium põhjustab kaudset diskrimineerimist, kuna teiste liikmesriikide kodanikud arvestavad reeglina üleandmise võimalusega. Selline diskrimineerimine ei ole õigustatav ka objektiivsete, kodakondsusest sõltumatute põhjendustega. Kinnipeetava poolt töötamisega teostatava vastusoorituse konstruktsioon ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna alimentide ettemakseid määratakse teistel asjaoludel, ülalpidamist vajava isiku huvides, vastutasust sõltumatult. Vastav õigustus lükati tagasi ka Mora Romero(8) kohtuasjas, milles Euroopa Kohus nõudis, et välismaal kaitseväeteenistuses oldud aeg tuleb orbude üldkindlustuse arvestamisel arvesse võtta. Saksamaa valitsus leiab, toetades mõtet, et ülalpidamist vajava isiku elukohal ei ole perehüvitiste määramisel tähtsust, et ka vangistuse jätkamise korral ei ole vahistamise koht oluline. Nagu tuleneb kohtuotsusest Humer, võib lõpuks ka poeg oma isast sõltumatult tugineda diskrimineerimise keelule.

23.   Ka komisjoni seisukoha järgi annab määruse nr 1408/71 kohaldamine käesolevas asjas õiguse alimentide ettemaksetele. Eelkõige seetõttu, et isa vaadeldakse tema suhtes kehtiva töötuskindlustuse alusel vangistuse ajal Saksamaal töötajana ja seega poega töötaja ülalpeetavana. Kohaldatava õiguse määramisel tuleb lähtuda poja isikust, kuna Austria Unterhaltsvorschussgesetzi õigusnormid on tema suhtes diskrimineerivad. Selline diskrimineerimine põhineb kaudselt kodakondsusel, kuna tavaliselt saadetakse just välismaalased vangistust kandma välismaale ja nende lastele ei maksta enam alimentide ettemakseid. See asjaolu ei ole takistuseks võimalusele, et samal ajal on võimalik esitada nõue ka Saksamaa vastu. Selliseks juhuks näeb määrus nr 1408/71 ette kattumiste vältimiseks kehtestatud reegli, eelkõige artikli 76, mis viib Saksamaa vastu esitatava nõude lõppemiseni.

2.      Seisukoht

24.   Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikest 1 tuleneva kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelu kohaldamine eeldab kõigepealt, et juhtum langeb määruse isikulisse kohaldamisalasse ja kohaldatav on Austria õigus.

a)      Määruse nr 1408/71 isikuline kohaldamisala

25.   Määruse nr 1408/71 artikli 2 järgi langeb poeg määruse isikulise kohaldamisala alla juhul, kui ta on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja pereliige.(9) Käesoleval juhul ei ole ema õigusliku seisundi kohta mingit teavet. Seetõttu tuleb hinnata, kas isa on võimalik pidada töötajaks.

26.   Määruses nr 1408/71 sätestatud töötaja mõiste ei ole sama kui määruses nr 1612/68 või EÜ artiklis 39.(10) EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 raames vaadeldakse töötajana isikut, kes osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu.(11) Seevastu määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a alapunkt i määratleb töötaja kui isiku, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate sotsiaalkindlustusskeemide liigid.

27.   Saksamaa valitsus ja komisjon leiavad õigesti, et isa on töötaja, kuna Saksamaa valitsuse teatel on ta enamuse Saksamaal vangistuses oldud aja jooksul olnud hõlmatud töötuskindlustusega. Samas kahtleb Austria valitsus selles, kas kinnipeetavad saavad olla määruse nr 1408/71 tähenduses töötajad, kuigi selline seisukoht on vastuolus määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a alapunktis i selgelt esitatud mõistega. Selles sättes on kindlustatuse arvessevõtmine samuti õigustatud sellega, et määruse nr 1408/71 peamine eesmärk on liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kooskõlastamine. Sobiv kooskõlastussüsteem peab hõlmama ka sellised kindlustusõigusi, mis võidakse omandada vangistuse kandmise ajal.

28.   Määruse nr 1408/71 kohaldamine ei ole välistatud ka seetõttu, et isa ei saa kinnipeetavana kasutada oma vaba liikumise õigust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kehtib määrus nr 1408/71 kõigi selle artiklile 1 vastavate töötajate kohta, kes on mõne liikmesriigi kodanikud ja kelle osas on kohaldatav määruses sätestatud õiguslik seos välismaaga, ning nende pereliikmete suhtes.(12) Käesoleval juhul esineb vajalik piiriülene mõju juba selles, et isa ja poeg asuvad erinevates liikmesriikides.(13)

29.   Seega oli isa oma vangistuse ajal töötaja määruse nr 1408/71 tähenduses, kuna ta oli hõlmatud töötuskindlustusega. Võimalikud lühiajalised kindlustusperioodi katkemised, näiteks 2002. aasta jaanuaris ja augustis, ei muuda kaheldavaks tema töötaja staatust, kuna need on kvalitatiivselt võrreldavad puhkuse või haigestumiste ajaga.

b)      Kohaldatav õigus

30.   Siiski on kaheldav, kas Saksamaal töötava töötaja poja suhtes saab kohaldada Austria Unterhaltsvorschussgesetzi või tuleks siiski pigem kohaldada Saksa Unterhaltsvorschussgesetzi. Kohaldatav õigus määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 artikli 13 ja sellele järgnevate kollisiooninormide järgi. Juhul kui poja suhtes kohaldatav õigus tuleneb tema enda seisundist, siis tuleb komisjoni arvates vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktile f kohaldada Austria õigust, kuna ta elab Austrias ja talle ei laiene muud kollisiooninormid. Austria valitsuse arvates kuuluks juhul, kui kohaldatav õigus määratakse isa järgi, kohaldamisele Saksa õigus, kuna isa oli Saksamaal tegutsenud alates 2002. aasta veebruarist ja elanud Saksamaal vähemalt alates 2002. aasata jaanuarist.

31.   Kohtupraktikas on viiteid selle kohta, et kohaldatav õigus määratakse vastavalt isa õiguslikule seisundile. Kohtuotsuses Humer(14) sedastas Euroopa Kohus, et Prantsusmaal elaval tütrel on võimalik määruse nr 1408/71 alusel nõuda Austria Unterhaltsvorschussgesetzi kohaseid hüvitisi Austrias tegutsenud ja hiljem töötuks jäänud isalt. Juhul kui määrav oleks olnud tütre isik, siis oleks kohaldatud Prantsuse õigust. Kohtuotsuses Hoever ja Zachow(15) asus Euroopa Kohus seisukohale, et Madalmaades elavatel abikaasadel tekib nõudeõigus Saksamaal tegutsevate töötajate vastu Saksa perehüvitiste osas. See ei oleks olnud võimalik, kui kehtinud oleks Madalamaade õigus.

32.   Seos õigusaktide alusel kohustuslikult kindlustatud töötajaga on määruse nr 1408/71 alusel põhimõtteliselt ka objektiivselt põhjendatud. Nimelt põhineb ülekaalukas osa käsitletud sotsiaaltoetustest kindlustusskeemidel.

33.   Seetõttu peavad järgnevad kaalutlused lähtuma sellest, et põhimõtteliselt on kohaldatav selle liikmesriigi õigus, kus töötaja töötab või füüsilisest isikust ettevõtja, kelle suhtes määrust nr 1408/71 kohaldatakse, tegutseb. Ükskõik missugune viide poja elukohale viiks käesoleval juhul selleni, et kohaldada tuleks kahe liikmesriigi õigusnorme – isa töökohariigi õiguse kõrval ka poja elukohariigi õigust.

34.   Kahe liikmesriigi õigusega seotuse vastu räägib siiski määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõte, et iga isiku suhtes kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi õigusakte. Euroopa Kohus toetab väljakujunenud kohtupraktikas selles osas seisukohta, et määruse nr 1408/71 II jaotis, kuhu artikkel 13 kuulub, moodustab suletud ja ühtse kollisiooninormide süsteemi. Nende sätete eesmärk on muu hulgas ära hoida mitme liikmesriigi õigusnormide üheaegne kohaldamine ja sellest tuleneda võivad raskused.(16) Sedalaadi topeltseos oleks seega kokkusobimatu määruse nr 1408/71 artikli 13 eesmärkidega. Seetõttu on oluline kohaldada pereliikmete nõudeõiguste kindlaksmääramisel ainult esmajärjekorras, käesoleval juhul isa suhtes kehtivat õigust.

35.   Siiski leiab komisjon, et antud juhul tuleks kohaldada nii Austria kui ka Saksa õigust. Ta viitab selles osas määruse nr 1408/71 artiklile 76, mis puudutab reeglit juhuks, kui õigused saada perehüvitisi kattuvad. See säte oleks üleliigne, kui kollisiooninormide alusel oleks alati kohaldatav ainult ühe riigi õiguskord.

36.   Tundub, et kohtuotsus McMenamin(17) kinnitab kahe õiguskorra kohaldamist vähemalt perehüvitiste puhul. See kohtuasi puudutas Põhja-Iirimaal töötava ja Iiri Vabariigis elava töötaja perehüvitisi. Ta sai juba hüvitisi Iirimaal ja nõudis neid lisaks ka Suurbritannia õiguse alusel. Vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktile a oleks sellisel juhul kehtinud ainult briti õigus. Euroopa Kohus rõhutas siiski, et artiklist 13 tulenev põhimõte, mille kohaselt töötaja suhtes kehtivad ainult töökohariigi õigusnormid, ei välista, et üksikute hüvitiste puhul kehtivad selle määruse erisätted. Sellest järeldas Euroopa Kohus, et kohaldada tuleb määruse nr 1408/71 artiklist 76 ja määruse 574/72 artiklist 10 tulenevaid hüvitiste kattumiste vältimiseks kehtestatud reegleid.(18)

37.   Lõpuks ei takistanud McMenamini kohtuasjas määruse nr 1408/71 kollisiooninormide alusel teatud õiguskorrale viitamine teise õiguskorra normide kohaldamist. See aga ei tähenda kollisiooninormide tühistamist. Pigem tunnustas Euroopa Kohus ainult seda, et elukohariik võib sõltumata määrusest nr 1408/71 anda hüvitisi, mida tuleb kollisiooninormide raames arvestada. Seevastu ei tulene määruse nr 1408/71 alusel määratavate kollisiooninormide osas õiguslikke tagajärgi hüvitiste kattumiste vältimiseks kehtestatud reeglitest või kohtuotsusest McMenamin. Järelikult piisab ainult viitamisest Saksa õigusele.

38.   Komisjoni arvamus, et aluseks tuleb võtta poja isik, kuna Austria Unterhaltsvorschussgesetzi sätted on tema suhtes kaudselt diskrimineerivad, on samuti väär. Seda, millist õigust kohaldada, ei saa tuletada üksikjuhtumi võimalikest õiguslikest tagajärgedest, kuna õiguslike tagajärgede tekkimise eeldus on, et vastavad normid on üleüldse kohaldatavad. See ilmneb eelkõige diskrimineerimiskeelus. Diskrimineerimine on ainult siis võimalik, kui avaliku võimu kandja käsitleb kahte samasugust olukorda erinevalt või käsitleb erinevaid olukordi ühtemoodi. Kuna Austria sotsiaalõigus poja suhtes ei kehti, siis ei tulene sellest ka Austria poolset diskrimineerimist.

39.   Järelikult ei tule kohaldada juhul, kui isa isikule tuginevalt taotletakse määruse nr 1408/71 alusel perehüvitisi, mitte Austria, vaid Saksa õigust.(19)

c)      Vahejäreldus

40.   Selles osas, milles eelotsusetaotlus puudutab määrust nr 1408/71, tuleb vastata, et määruse artikliga 3 ei ole vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt ülalpidamist vajavatel ühenduse kodanikel, kelle ülalpidamiskohustusega isa ei kanna vangistust riigis, kus ta töötas enne vangistamist, vaid oma päritoluriigis, ei ole õigust alimentide ettemaksetele.

B.      Määrus nr 1612/68

1.      Määruse nr 1612/68 artikkel 7 lõige 2

a)      Komisjoni argumendid

41.   Komisjon teeb ettepaneku eelotsuse küsimus ümber sõnastada, selleks et saaks kontrollida EÜ artiklist 39 koostoimes määruse nr 1612/68 artikliga 7 tuleneva diskrimineerimise keelu rikkumist.

42.   Komisjon tugineb kohtuotsusele Nazli,(20) näitamaks, et ajutine vangistus ei too kaasa seda, et isa kaotaks oma EÜ artiklist 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikest 2 tuleneva töötaja staatuse. Ka poeg võib tugineda määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikele 2. Alimentide ettemaksete puhul on tegemist sotsiaalse soodustusega selle õigusnormi tähenduses. Kuna teisele liikmesriigile võib üle anda ainult kinnipeetavaid, kellel pole Austria kodakondsust, on tegemist kaudse diskrimineerimisega. Töötava kinnipeetava vastutasu ideel on puhtalt majanduslikud kaalutlused, millega ei või õigustada diskrimineerimist.

43.   Teised menetlusosalised ei ole määruse nr 1612/68 osas märkusi esitanud.

b)      Seisukoht

44.   Eelotsusetaotluses siiski määrust nr 1612/68 ei nimetata. Kuna Euroopa Kohus aga püüab eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda kõik vajalikud juhised selleks, et ta saaks langetada põhikohtuasjas ühenduse õiguse kohase otsuse,(21) siis on see komisjoni ettepanek väärt lähemat kaalumist.

45.   Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohaselt on ühe liikmesriigi kodanikust töötajal teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui samast liikmesriigist pärit töötajal. Nimetatud võrdse kohtlemise põhimõttega keelatakse igasugune avalik või varjatud kodakondsusel põhinev diskrimineerimine nimetatud soodustuste määramisel.

46.   Eeltoodud diskrimineerimise keelu kohaldamine eeldab, et töötaja töötab teises liikmesriigis. Seega tuleb kõne alla ainult isa isik. Igatahes ei asunud isa kõnealusel ajal mitte enam vastuvõtjariigis Austrias, vaid oma päritoluriigis Saksamaal.

47.   Lisaks on kaheldav, kas isa oli kinnipeetavana töötaja. Erinevalt määrusest nr 1408/71 kehtib määruse nr 1612/68 jaoks EÜ artiklist 39 tulenev üldine töötaja määratlus, mis ei ole seotud kindlustatusega. Selle kohaselt vaadeldakse töötajana isikut, kes osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu.(22)

48.   Saksamaa vanglates kinnipeetavad osutavad küll põhimõtteliselt juhtimise all teenuseid, mille eest nad saavad teatud määral tasu, kuid kinnipeetava staatus on siiski kokkusobimatu töötajate vaba liikumise ideega. Isikute vaba liikumine väljendub üksikisiku eneseteostuse vabaduses tema poolt vabalt valitud kohas. Kinnipeetavad on igal juhul piiratud eneseteostuse koha valikul ja peaaegu alati on piiratud ka nende tegevusliigi valik. Lisaks on Euroopa Kohus juba välistanud töötaja staatuse juhul, kui tegemist on töö muretsemisega selliste isikute töövõime säilitamiseks, taastamiseks ja arendamiseks, kes oma isikuga seotud asjaolude tõttu ei olnud pikema aja jooksul võimelised tegema tööd tavalistes tingimustes.(23) Euroopa Kohtu jaoks oli määrav, et tegevust ei saanud pidada tegelikuks ega tulemuslikuks, kuna see kujutab endast ainult töötajate töövõime taastamise ja nende tööellu reintegreerimise vahendit. Kinnipeetavate tööhõive on seega võrreldav nende ühiskonnaellu tagasitoomise vahenditega.(24) Järelikult ei saa isa pidada kinnipidamise ajal töötajaks määruse nr 1612/68 tähenduses.

49.   Kuna määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 vahetu kohaldamine on välistatud, siis võib selle diskrimineerimise keelu kohaldamise aluseks olla ainult võimalik isa varasem töötaja staatus Austrias.

50.   Kohtupraktika kohaselt kaotab menetlusosaline töösuhte lõppedes küll põhimõtteliselt töötaja staatuse, kuid siiski võib see staatus kaasa tuua ka pärast töösuhte lõppemist teatud tagajärgi,(25) millest peamised on välja toodud kohtuotsuses Lair.(26) Need puudutavad tingimusi, mille puhul töötaja võib jääda vastuvõtjariigi territooriumile pärast töösuhte lõppemist vanuse või töövõimetuse tõttu ning teises liikmesriigis töötamise korral.(27) Ka töötuks jäämise korral säilib riigis elamise õigus(28) ja kehtib diskrimineerimise keeld, võrreldes selle riigi kodanikest töötajate tööhõive- ja töötingimustega(29), ning õigus saada koolitust kutseõppeasutustes ja ümberõppekeskustes.(30) Kohtuotsuses Lair laiendas Euroopa Kohus üldisi sotsiaalseid soodustusi puudutavat diskrimineerimise keeldu ka tööalase tegevuse vahetule jätkamisele ülikooliõpingute kaudu.(31)

51.   Mitte ükski nendest töötaja staatusega kaasnevatest tagajärgedest ei puuduta aga kinnipeetava ülalpeetavate alimentide ettemakseid. Samuti ei ole tegemist pensionile jäämisega ning arutluse all ei ole riigis elamise õigus ega ka tööle ennistamine. Erinevalt kohtuasjast Lair ei ole kinnipeetava olukorrale iseloomulik(32) see, et tema varasem töösuhe jätkub, vaid pigem, et see lõpeb.

52.   Komisjon toob esile veel ühe varasema töösuhte jätkumise võimaluse. Analoogselt kohtuotsusele Nazli(33) tuleb vangistust pidada ainult võõrtöötaja töötamise ajutiseks katkemiseks, mis ei õigusta võõrtöötaja ja tema ülalpeetavate õiguste peatamist. See kohtuasi puudutab Türgi töötajate õigust pärast teatud aja töötamist omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul ja sellest tulenevalt riigis elamise õigusega tagatud seisundit. Selle eelduseks on Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta kohaselt pidev vastuvõtva liikmesriigi seaduslikul tööturul töötamine. Euroopa Kohus pidas seda siiski tähtsusetuks juhul, kui see olukord on ajutine.(34)

53.   See otsus ei ole aga käesoleva juhuga võrreldav. Kohtuasi Nazli ei puudutanud mitte töötajate sotsiaalseid õigusi, vaid riigis elamise õigust ja õigust tööturul töötada. Lisaks sellele ei kandnud Ö. Nazli vangistust, vaid oli eeluurimise ajaks vahistatud. Eeluurimisvangistust tuleb juba süütuse presumptsiooni tõttu pidada ametialase tegevuse ajutiseks katkestamiseks. Vangistusel on seevastu palju sügavam mõju, kuna see kestab nii palju kauem, et see välistab töösuhte jätkumise.

54.   Seega tuleb sedastada, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel ei saa isa isikule tugineda ei tema käesoleva ega varasema töösuhte alusel Austrias.

2.      Määruse nr 1612/68 artikkel 12

55.   Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatud diskrimineerimise keelu kohaldamine võib siiski kaudselt tuleneda asjaolust, et poeg tõenäoliselt käib mõnes koolis, kuid mida Oberster Gerischtshof ega ka menetlusosalised siiani ei ole oma avaldustes märkinud. Määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt võetakse teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud [kohtujuristi kursiiv] liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel, kui selle riigi kodanikke. Kuigi see säte puudutab esmapilgul ainult õigust haridusele, on Euroopa Kohus seda arendanud edasi võõrtöötajate laste enda õiguseks vastuvõtjariigis õppimise ajal olla sotsiaalsete soodustuste andmise osas koheldud samaväärselt kui selle liikmesriigi kodanike lapsed. Kuna tegemist on laste enda õigusega ja mitte töötajate õigusega nende laste huvides, siis ei teki ka vastuolu määruse 1408/71 artiklist 13 ja järgmised tulenevate kollisiooninormide põhimõttega, mille kohaselt kohaldatakse põhimõtteliselt ainult ühe riigi õigusnorme.

56.   Euroopa Kohus tugineb oma kohtupraktikas määruse nr 1612/68 artikli 12 kohta põhjendusele, et määruse nr 1612/68 eesmärk – töötajate vaba liikumine – eeldab vabadust ja inimväärikust tagades, ühenduse töötajate perede integreerimiseks parimate tingimuste loomist vastuvõtjariigis. (35) Määruse nr 1612/68 artikli 12 reguleerimisese ei ole seega piiratud mitte kitsalt õigusega haridusele, vaid see puudutab kõiki meetmeid, mille eesmärk on anda nendele lastele võimalikult head tingimused koolituses osaleda, ka siis, kui nende eesmärk on elatise teenimise tagamine.(36) Kohtuotsuses Baumbast ja R viitas Euroopa Kohus nii vanemate riigis elamise õigusele kui ka laste õigusele koolituses osaleda.(37)

57.   Käesoleval juhul on kõige olulisem see, et Euroopa Kohus laiendas kohtuotsuses Echternach jt määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohase diskrimineerimise keelu kehtivust ka võõrtöötajate lastele juhul, kui nad vastavalt selle määruse artiklile 12 osalevad vastuvõtjariigis läbi viidavas koolituses, kuna see säte jääks iga teise tõlgenduse puhul sageli täiesti mõjutuks.(38) Seega on neil lastel endal õigus vastuvõtjariigis samasugustele sotsiaalsetele ja maksusoodustustele nagu sellest riigist pärit töötajate lastel.

58.   Kohaldamise seisukohast lähtudes tuleb käesoleval juhul järgmiseks hinnata, kas poega saab pidada võõrtöötaja lapseks määruse nr 1612/68 artikli 12 tähenduses. Kuna määruse nr 1612/68 artikkel 12 laieneb ka endiste võõrtöötajate lastele, siis ei ole oluline, kas määrusest tuleneva õiguse kasutamise ajal lapse poolt asub võõrtöötaja veel vastuvõtvas riigis, ja see, kas ta enam on töötaja.(39) Ka ei pea olema täidetud artikli 10 tingimused. Selle õigusnormiga määratakse, milline isikute ring võib elada pereliikmetena vastuvõtjariigis. Eelkõige on nõutav, et töötaja on asjaomaste isikute ülalpidaja. Määruse nr 1612/68 artiklist 12 tulenevad nõuded on seotud ainult sellega, et selline olukord on kunagi esinenud. Need ei sõltu käesolevast hetkest.(40) Selleks piisab, et laps oleks elanud koos oma vanematega või ühe vanemaga liikmesriigis ajal, kui vähemalt üks vanematest seal töötajana elas.(41) Küll aga peab selle tuvastama siseriiklik kohus, kuna Euroopa Kohtul ei ole ei poja ja isa koos elamise ega ka isa varasema töötaja staatuse kohta Austrias(42) piisavat informatsiooni.

59.   Euroopa Kohus saab aga käesoleval juhul hinnata, kas alimentide ettemakse on sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses, ja võimaluse korral seda, kas selle andmisest keeldumine on kooskõlas nimetatud õigusnormiga.

60.   Sotsiaalsete soodustuste määratlus on üsna lai. Kohtuotsuse Lair kohaselt sisaldab see kõiki soodustusi, mis tagavad vastavalt määruse kolmandale põhjendusele võõrtöötajale võimaluse parandada oma elu- ja töötingimusi selleks, et edendada oma ühiskondlikku edasiminekut.(43) Siia kuuluvad kõik soodustused, mida antakse töölepingu sõlmimisest sõltumatult selle liikmesriigi töötajatele peamiselt selle tõttu, et nad tegelikult töötavad või lihtsalt elavad selles riigis, ja mille andmine teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele tundub, et on õigustatud nende liikuvuse hõlbustamiseks ühenduses.(44)

61.   Sellest järeldas Euroopa Kohus eelkõige, et sotsiaalsed soodustused on toimetulekutoetus,(45) tudengitele toimetulekuks antavad eritoetused(46) või ka Saksa lastekasvatustoetus,(47) mis on määruse nr 1408/71 alusel antav peretoetus.(48)

62.   Pole kahtluski, et alimentide ettemakse on ülalpeetava jaoks soodustus, kuna ta saab ülalpidamist hoolimata sellest, et ülalpidamiskohustuslane oma kohustusi ei täida. Ka on olemas funktsionaalne vastavus Euroopa Kohtu poolt juba tunnustatud toimetulekuks antavate hüvitistega. Nagu komisjon õigesti märgib, tuleb seetõttu alimentide ettemakset pidada sotsiaalseks soodustuseks.

63.   Seega tuleb hinnata, kas vahetegemine ülalpidamiskohustuslase vangistuskoha alusel on kooskõlas määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikest 2 tuleneva diskrimineerimise keeluga. Selline vahetegemine ei ole otseselt seotud kodakondsusega. Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte ei puuduta aga mitte ainult soodustatud isikute ilmset kodakondsuse alusel diskrimineerimist, vaid ka kõiki varjatud diskrimineerimise vorme, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult sama tulemuseni.(49)

64.   Euroopa Kohus on kohtuasjas O’Flynn määratlenud kaudse diskrimineerimise järgnevalt:

„Kaudselt diskrimineerivaks võib pidada […] siseriiklikku sätet, mida kohaldatakse küll sõltumata kodakondsusest, aga peamiselt […] või ülekaalukalt […] võõrtöötajate suhtes […]. Sätet võib pidada kaudselt diskrimineerivaks ka kui selle puhul on võimalik, et see paneb võõrtöötajaid ebasoodsamasse olukorda. Sellist erinevat kohtlemist saab õigustada vaid juhul, kui see põhineb asjaomase töötaja kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel ja siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel […]”.(50)

65.   Alimentide ettemaksete andmisest keeldumisel oli otsustav asjaolu isa kodakondsus. Ainult välismaalastest süüdimõistetud võivad nimelt Austrias mõistetud vangistust kanda väljaspool Austriat. Lisaks võib vastupidi ka teises liikmesriigis süüdimõistetud Austria kodanikke konventsiooni kohaselt üle anda Austriale. Sel juhul on nende lastel õigus saada alimentide ettemakseid. Alimentide ettemaksete maksmisest keeldumine vangistuse kandmise korral väljapool Austriat mõjub seetõttu eriti teistest liikmesriikidest pärit kodanike ülalpeetavaid kahjustavalt.

66.   Sellist ebavõrdset kohtlemist ei saa põhjendada ideega vangi panuse, milleks on tema tehtav töö, ja alimentide ettemakse, mis on vastutasu selle eest, vahelisest seosest. Saksamaa valitsus viitab selles osas õigesti kohtuotsusele Mora Romero, milles Euroopa Kohus lükkas tagasi ühe samasuguse argumendi. Sel juhul oli tegemist orvupensioniga, mille maksmist pikendati maksva liikmesriigi kaitseväeteenistuse aja võrra, kuid mida ei antud teenistusaja eest teistes liikmesriikides. Euroopa Kohus sedastas sellise vahetegemise osas, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega kodakondsuse alusel, mida ei saa õigustada sellega, et hüvitise maksmise pikendamine on kahju hüvitamise iseloomuga.(51)

67.   Käesoleval juhul on seos tööpanuse ja alimentide ettemakse vahel veelgi nõrgem. Alimentide ettemakse eesmärk on eelkõige perekonna ja eriti laste toetamine. Peamine vastutasu on Austria riigi õigus nõuda Unterhaltsvorschussgesetzi § 29 alusel ülalpidamiskohustuslaselt ettemaksete tagasimaksmist. Vangi tööpanuse väärtus seevastu taandub tõenäoliselt täielikult vangistuskuludele,(52) mis välismaal vangistuse kandmise korral enam riigikassat ei koorma.

68.   Siiski tundub olevat õigustatud alimentide ettemaksete määramisel võtta arvesse võimalikke sarnaseid hüvitisi, mida poeg saab määruse nr 1408/71 alusel oma isa töötamise tõttu Saksamaal. Selles osas tuleks kohaldada määruse nr 1408/71 artikli 76 või määruse nr 574/72(53) artikli 10 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaseid hüvitiste kattumiste vältimise reegleid, mille alusel muudest asjaoludest sõltuvalt pannakse esmane vastutus hüvitiste andmise eest kas Saksamaale või Austriale ning mille kohaselt teine riik peab maksma täiendavaid hüvitisi siis, kui selle riigi hüvitised on suuremad kui esmaselt vastutava liikmesriigi omad.(54)

69.   Seega tuleb järeldada, et määruse nr 1612/68 artikliga 12 koosmõjus artikli 7 lõikega 2 on vastuolus selline õigusnorm, mis ei anna ülalpidamiskohustusega võõrtöötaja lapsele õigust alimentide ettemaksele, kui selline töötaja kannab vangistust mitte hüvitist andvas liikmesriigis, vaid oma päritoluriigis, juhul kui

–       see laps õpib seda hüvitist andva riigi üldhariduskoolis, töö käigus toimuva väljaõppe kursustel või kutseõppekursustel ja

–       see laps elas koos vanematega või ühe vanemaga seda hüvitist andvas riigis ajal, kui vähemalt üks vanematest elas seal kui töötaja.

C.      EÜ artikkel 12

70.   EÜ artikkel 12 keelab diskrimineerimise kodakondsuse alusel, ilma et see piiraks asutamislepingus sisalduvate erisätete kohaldamist. Erisätete osas tehtud reservatsioonis, mis on hõlmatud asutamislepingu eri diskrimineerimiskeeldudest tuletatud õigusnormidega,(55) väljendub sihtotstarbelisuse põhimõte. Esitatud küsimustele saab vastata ka määruse artikli 12 ja artikli 7 lõike 2 alusel. Seetõttu ei ole ka vajadust võtta seisukohta EÜ artikli 12 osas.

D.      Menetlusosaliste õigus õiglasele kohtupidamisele

71.   Lõpuks tuleb viidata sellele, et eespool toodud järeldusi määruse nr 1612/68 artikli 12 ja artikli 7 lõike 2 koosmõju kohta võib vaadelda väidetena, mille üle ei ole toimunud kohtuvaidlust menetlusosaliste vahel. Seega tuleb hinnata, kas õiguse olla ära kuulatud põhimõtte järgimiseks on vaja kodukorra artikli 61 kohaselt uuendada suulist menetlust.

72.   Euroopa Kohtu arvates on õiglase kohtupidamise põhimõtte eesmärk vältida seda, et otsuse tegemist võiks mõjutada sellised argumendid, mille üle ei ole toimunud kohtuvaidlust menetlusosaliste vahel.(56) Sellega püütakse vältida üllatavat otsust.

73.   Kuigi ükski menetlusosaline ei ole siiani ette näinud võimalikku määruse nr 1612/68 artikli 12 ja artikli 7 lõike 2 koosmõjus kohaldamist, ei ole neil aga olnud takistusi sellise võimaluse kohta märkuste esitamiseks. See tuleneb nimelt juba komisjoni poolt ulatuslikult viidatud õigusaktist – määrusest – ja väljakujunenud kohtupraktikast. Uusi õiguslikke asjaolusid ei ole esitatud. Menetlusosalistel oli käesoleval juhul seega võimalus märgata määruse nr 1612/68 artikli 12 ja artikli 7 lõike 2 vahelist seost ning esitada selles osas märkusi. Seega võib suulise menetluse uuendamisest loobuda.

V.      Ettepanek

74.            Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:

1.      Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes artikliga 3 ei ole vastuolus siseriiklik säte, mis välistab alimentide ettemakse saajate hulgast ülalpidamist vajavad kodanikud juhul, kui ülalpidamiskohustusega isa ei kanna vangistust mitte riigis, kus ta töötas enne vangistust, vaid oma päritoluriigis.

2.       Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikliga 12 koosmõjus artikli 7 lõikega 2 on vastuolus säte, mis välistab alimentide ettemakse saajate hulgast ülalpidamiskohustusega võõrtöötaja lapse, kui selline töötaja kannab vangistust mitte hüvitist andvas liikmesriigis, vaid oma päritoluriigis, juhul kui

–       see laps õpib seda hüvitist andva riigi üldhariduskoolis, töö käigus toimuva väljaõppe kursustel või kutseõppekursustel ja

–       see laps elas koos vanematega või ühe vanemaga seda hüvitist andvas riigis ajal, kui vähemalt üks vanematest elas seal töötajana.

---

1 – Algkeel: saksa.

---

2 – Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 (EÜT L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 129; edaspidi „määrus nr 1408/71”).

---

3 – Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15), muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92 (EÜT L 245, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 69; edaspidi „määrus nr 1612/68”).

---

4 – Strasbourg, 21. märts 1983, ETS nr 112.

---

5 – Uus versioon avaldatud 2. jaanuaril 2002, BGBl 2002/615.

---

6 – 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑85/99: Offermanns (EKL 2001, lk I‑2261).

---

7 – 5. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑255/99: Humer (EKL 2002, lk I‑1205).

---

8 – 25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑131/96: Mora Romero (EKL 1997, lk I‑3659).

---

9 – Eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Humer, punkt 35.

---

10 – 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala (EKL 1998, lk I‑2691, punkt 31).

---

11 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 32.

---

12 – 11. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑95/99–C‑98/99 ja C‑180/99: Khalil jt (EKL 2001, lk I‑7413, punkt 55), vt ka varasema määruse nr 3 osas 12. novembri 1969. aasta otsus kohtuasjas 27/69: Compagnie belge d’assurances générales sur la vie et contre les accidents (EKL 1969, lk 405, punkt 4).

---

13 – Vt sarnased juhtumid: 16. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 115/77: Laumann (EKL 1978, lk 805, punkt 5); 5. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑194/96: Kulzer (EKL 1998, lk I‑895, punkt 30) ja eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Humer, punkt 48.

---

14 – Eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus.

---

15 – 10. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑245/94 ja C‑312/94 (EKL 1996, lk I‑4895).

---

16 – Seda on rõhutatud ka 11. juuni 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑275/96: Kuusijärvi (EKL 1998, lk I‑3419, punkt 28).

---

17 – 9. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑119/91: McMenamin (EKL 1992, lk I‑6393).

---

18 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus McMenamin, punkt 14 jj.

---

19 – Saksa Unterhaltsvorschussgesetzist tulenevate nõudeõiguste kontrollimise osas tuleb märkida, et asjaomaste hüvitiste puhul on kohaldatav 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Offermans ja 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Humer sedastatu.

---

20 – 10. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑340/97: Nazli (EKL 2000, lk I‑957).

---

21 – Euroopa Kohus on määrust nr 1612/68 kontrollinud näiteks 20. juuni 1985. aasta otsuses kohtuasjas 94/84: Deak (EKL 1985, lk 1873, punkt 18 jj); määrust nr 1408/71 kontrolliti 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Mora Romero (punkt 21 jj) hoolimata sellest, et eelotsusetaotluses puudus sellekohane viide.

---

22 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 32.

---

23 – 31. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 344/87: Bettray (EKL 1989, lk 1621, punkt 17 jj).

---

24 – Vt Saksamaa Bundesverfassungsgerichti 1. juuli 1998. aasta otsus 2 BvR 441/90, punkt 137 jj.

---

25 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 32.

---

26 – 21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 39/86: Lair (EKL 1988, lk 3161, punkt 31 jj), vt ka 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/97: komisjon v. Prantsusmaa (EKL 1998, lk I‑5325, punkt 41) ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑413/01: Ninni-Orasche (EKL 2003, lk I‑13187, punkt 34).

---

27 – EÜ artikli 39 lõike 3 punkt b ja komisjoni 29. juuni 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 1251/70 töötajate õiguse kohta jääda elama liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist (EÜT L 142, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 32).

---

28 – Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiivi 68/360/EMÜ liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27) artikkel 7.

---

29 – Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 1.

---

30 – Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 3.

---

31 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lair, punkt 37 jj.

---

32 – Töösuhte jätkumine ei ole erandina siiski välistatud juhul, kui kinnipeetav turutingimustel ka vangistuses jätkab Saksa Strafvollzugsgesetzi § 39 lõike 1 alusel oma varasema ameti pidamist nt füüsilisest isikust ettevõtjana.

---

33 – Eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotus Nazli.

---

34 – Eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Nazli, punkt 41 jj.

---

35 – Vt nt 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R (EKL 2002, lk I‑7091, punkt 50) ja 3. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 9/74: Casagrande (EKL 1974, lk 773, punkt 3 jj).

---

36 – Vt nt 15. märtsi 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 389/87 ja 390/87: Echternach jt (EKL 1989, lk 723, punkt 32 jj) ja eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Casagrande, punkt 3.

---

37 – Eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Baumbast, punkt 68 jj.

---

38 – Eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Echternach jt, punkt 34; 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑308/89: Di Leo (EKL 1990, lk I‑4185, punkt 14 jj) ja 4. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑7/94: Gaal (EKL 1995, lk I‑1031, punkt 30).

---

39 – Eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Echternach jt, punkt 20 jj.

---

40 – Eespool 38. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gaal, punkt 20 jj.

---

41 – 21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 197/86: Brown (EKL 1988, lk 3205, punkt 30) ja eespool 38. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gaal, punkt 27.

---

42 – Juhul kui isa ei ole Austrias kunagi olnud töötaja, mille poolt võiks kõnelda kindlustatus ettevõtjana, siis tuleb hinnata, kas asutamisvabadus või üldine diskrimineerimise keeld annab füüsilisest isikust ettevõtjate lastele õigused, mis on otseselt võrreldavad võõrtöötajate laste õigustega, mis tulenevad määrusest nr 1612/68.

---

43 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Nazli, punkt 20.

---

44 – 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx (EKL 1985, lk 973, punkt 20) ja eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 25.

---

45 – Eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hoeckx, punkt 22.

---

46 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lair, punkt 23; eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Echternach jt, punkt 34; eespool 38. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus di Leo, punkt 14 jj, ning eespool 38. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gaal, punkt 30.

---

47 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 26.

---

48 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hoever ja Zachow, punkt 16 jj.

---

49 – 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑237/94: O’Flynn (EKL 1996, lk I‑2617, punkt 17 ja selles viidatu).

---

50 –      Eespool 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus O’Flynn, punkt 18 jj.

---

51 – Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mora Romero, punkt 35.

---

52– Susanne Meyeri väitel (vt S. Meyer „Die Tageshaftkosten der deutschen Strafvollzugsanstalten: Ein Überblick”, Darmstadt Discussion Papers in Economics/Arbeitspapiere des Instituts für Volkswirtschaftslehre, Technische Universität Darmstadt, Nummer 121 (2003)) moodustavad vangistuskulud Baieris 61,09 eurot päevas ja Hamburgis 91,40 eurot päevas. Austria suhtes peaksid kehtima samad summad.

---

53 – Nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83), muudetud ja ajakohastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 (EÜT L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 129).

---

54 – Vt eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus McMenamin.

---

55 – Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mora Romero, punkt 11.

---

56 – 4. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑17/98: Emesa Sugar (EKL 2000, lk I‑665, punkt 18).