KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PHILIPPE LÉGER

esitatud 14. detsembril 2004(1)

Kohtuasi C‑281/02

Andrew Owusu

versus

N. B. Jackson, kes tegutseb ärinime „Villa Holidays Bal-Inn Villas” all,

Mammee Bay Resorts Ltd

Mammee Bay Club Ltd

The Enchanted Garden Resorts & Spa Ltd

Consulting Services Ltd

ja

Town & Country Resorts Ltd

(Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) eelotsusetaotlus)

Brüsseli konventsioon – Brüsseli konventsiooni territoriaalne või isikuline kohaldamisala – Kolmandas riigis toimunud õnnetusjuhtum – Kehavigastus – Hagi, mis on esitatud osalisriigis isiku vastu, kelle alaline asukoht on selles riigis, ja teiste kostjate vastu, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis, kus õnnetusjuhtum toimus – Forum non conveniens’i põhimõte osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes – Vastuolu Brüsseli konventsiooniga

Sisukord

I.     Õiguslik raamistik

A.     Brüsseli konventsioon

B.     Forum non conveniens’i põhimõte Inglise õiguses

C.     Forum non conveniens’i põhimõte pärast Brüsseli konventsiooni jõustumist Ühendkuningriigis

II.   Faktilised asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

III. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste tähendus ja ulatus

IV.   Analüüs

A.     Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalne ja isikuline kohaldamisala

1.     P. Jenard’i ettekanne ja sellest põhjustatud arutelu

2.     Brüsseli konventsiooni artikli 2 sõnastus

3.     Brüsseli konventsiooni üldine ülesehitus

4.     Konventsiooni eesmärgid

5.     Väidetavad takistused konventsiooni artikli 2 kohaldamiseks vaid ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga seotud õigussuhte puhul

a)     Rahvusvahelisest õigusest tulenevad väidetavad takistused

b)     Ühenduse õigusest tulenevad väidetavad takistused

B.     Forum non conveniens’i põhimõtte vastavus Brüsseli konventsioonile

1.     Konventsiooni koostajate tahe

2.     Konventsiooni artikli 2 esimese lõigu sõnastus

3.     Konventsiooni üldine ülesehitus

4.     Konventsiooni eesmärgid ja kasulik mõju

V.     Ettepanek

1.     Kas 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) on vastuolus see, et osalisriigi siseriiklik kohus, kellele on esitatud hagi isiku vastu, kelle alaline asukoht on kõnealuse riigi territooriumil, ja kes on seetõttu pädev nimetatud konventsiooni artikli 2 alusel taolist hagi menetlema, loobub siseriikliku õiguse alusel oma pädevusest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse lahendamiseks sobivam?

2.     Selline on põhimõtteliselt küsimus, mille esitas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) käesolevas menetluses. Nimetatud küsimus ei ole täiesti uus, kuna juba ligi 10 aastat tagasi esitas siseriiklik kõrgeim kohus House of Lords Euroopa Kohtule sarnase küsimuse. Euroopa Kohtul ei avanenud siiski võimalust otsuse tegemiseks selles küsimuses, kuna pärast seda, kui osapooled olid oma erimeelsused kokkuleppel lahendanud, võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuse lõpuks tagasi.(3)

3.     Nagu ka nimetatud varasemas kohtuasjas, on Euroopa Kohtul nüüd võimalus uurida forum non conveniens’i põhimõtte vastavust Brüsseli konventsioonile. Kõnealuse põhimõtte kohaselt, mis on hästi tuntud common law riikides, on kohtul õigus loobuda talle seadusega antud pädevusest, kui ta leiab, et teise riigi kohus oleks antud vaidluse lahendamiseks sobivam.

4.     Käesoleva kohtuasja nagu ka varasema puhul tõusetub küsimus, kas forum non conveniens’i põhimõte on vastavuses Brüsseli konventsiooniga ainult seoses osalisriigi siseriikliku kohtu ja kolmanda riigi siseriikliku kohtu vaheliste suhetega, mitte seoses erinevate osalisriikide siseriiklike kohtute vaheliste suhetega. Antud probleem tõstatab seega küsimusi seoses Brüsseli konventsiooni territoriaalse ja isikulise kohaldamisalaga. Seoses sellega, kuigi siinkohal on probleemid märgatavalt erinevad, võib tuua võrdluse veel poolelioleva arvamuse menetlusega, mis puudutab tulevast muudetud Lugano konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.(4)

5.     Samuti on huvitav märkida, et Euroopa Kohus uuris hiljuti üht teist common law riikides hästi tuntud mehhanismi, mida üldiselt tuntakse kui anti-suit injunctions. Nimetatud mehhanism võimaldab siseriiklikul kohtul välja anda kohtu määruse, millega keelatakse selles kohtus pooleliolevate menetluste osapooltel esitada hagi või jätkata kohtumenetlusi teise riigi kohtus, kui selgub, et kõnealune osapool tegutseb pahauskselt, et takistada juba pooleliolevaid menetlusi. House of Lords palus Euroopa Kohtult otsuse langetamist taolise mehhanismi vastavuse kohta Brüsseli konventsioonile, kui seda kasutatakse erinevate osalisriikide siseriiklike kohtute vahelistes suhetes. Euroopa Kohtu vastus kohtuotsuses Turner(5) oli eitav.

6.     Kõnealune kohtuotsus väärib tähelepanu, kuigi anti-suit injunctions mehhanismi ning forum non conveniens’i põhimõtte eesmärk ja kohaldamistingimused erinevad üksteisest märkimisväärselt ning vastupidi käesolevale kohtuasjale, ei tõusetunud kohtuasjas Turner mingil moel Brüsseli konventsiooni territoriaalse või isikulise kohaldamisala küsimus. Nagu kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer rõhutas oma ettepanekus kohtuasjas Turner, „eeldavad need kaks mehhanismi konkreetsele kohtule hagi esitamise asjakohasuse [või sobivuse] teatavat hindamist”.(6)

I.      Õiguslik raamistik

A.      Brüsseli konventsioon

7.     Vastu võetud Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 220 alusel (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 220 ja seejärel EÜ artikkel 293),(7) on Brüsseli konventsiooni eesmärk, nagu nähtub konventsiooni preambulist, „ühenduses kiiresti tugevdada selles elavate isikute õiguslikku kaitset”.

8.     Selle ainsas põhjenduses on märgitud, et „selleks on tarvis kindlaks määrata nende kohtute rahvusvaheline pädevus, soodustada kohtuotsuste tunnustamist ning seada sisse kiire kohtuotsuste, ametlike dokumentide ja kohtulahendite täitmise kord”.

9.     Seega võib Brüsseli konventsiooni käsitleda kui sellist, mis on üldiselt tuntud kui „topeltkonventsioon”, kuna selles sisalduvad lisaks tunnustamise ja täitmise eeskirjadele ka otsese kohtualluvuse eeskirjad, mis on kohaldatavad algses osalisriigis ehk teisisõnu menetluse sellises faasis, kus võetakse vastu teises osalisriigis tunnustatav ja täidetav kohtuotsus.

10.   Otsese kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse siis, kui vaidlus mõningal määral puudutab või on seotud konkreetse osalisriigi territooriumiga. Selline seotus või seos tuleneb kõige sagedamini kostja alalisest asukohast ning teatavatel juhtudel vaidlusesemest või osapoolte tahtest.

11.   Mis puudutab kostja alalist asukohta, siis see on aluseks üldisele kohtualluvuse eeskirjale. Brüsseli konventsiooni artikli 2 esimene lõik sätestab, et „[k]onventsiooni sätete kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata”. Seega, kui kostja alaline asukoht on osalisriigis, on kõnealuse riigi kohtutel põhimõtteliselt pädevus.

12.   Brüsseli konventsiooni artikkel 3 täpsustab kõnealuse üldise eeskirja ulatust. Ühelt poolt on esimeses lõigus ette nähtud, et „[i]sikuid, kelle alaline asukoht on osalisriigis, saab teise osalisriigi kohtutesse kaevata üksnes käesoleva jaotise 2.–6. jaos sätestatud korras”. Teiselt poolt, nimetatud loogika kohaselt keelab kõnealuse artikli teine lõik hagejal selliste isikute vastu tugineda kohtualluvuse eeskirjadele, mida nimetatakse „ülemäärasteks” (kehtivad osalisriikides) ehk teisisõnu eeskirjadele, mille tagajärjel jääksid kõnealused isikud väljaspoole nende alalise asukoha osalisriigi kohtute põhimõttelisest kohtualluvusest, mis on ette nähtud konventsiooni artikliga 2.

13.   Mis puudutab konventsiooni II jaotise 2.–6. jagu (millele osundatakse artikli 3 esimeses lõigus), loetletakse neis esiteks rida valikulise kohtualluvuse eeskirju, mis võimaldavad hagejal soovi korral esitada hagi sellise osalisriigi kohtusse, mis ei ole kostja alaline asukoht.(8)

14.   Seejärel sätestatakse neis teatavad kohtualluvuse eeskirjad, mis eeldavad kas hagi esitamist ühe osalisriigi kohtutele, välistades mis tahes teise osalisriigi kohtud (sealhulgas kostja alalise asukoha osalisriigi kohtu),(9) või lubavad osalisriigi kohtul asja lahendada, kuigi tal konventsiooniga sätestatud eeskirjade alusel selleks tavapäraselt pädevust ei oleks.(10)

15.   Viimati nimetatud kohtualluvuse eeskirjad (mis sisalduvad konventsiooni artiklites 16, 17 ja 18) põhinevad sellel, et vaidlusel on kostja alalisest asukohast erinev kokkupuutepunkt. Nimetatud kokkupuutepunkt tuleneb kas vaidlusesemest (konventsiooni artikkel 16) või osapoolte tahtest (konventsiooni artiklid 17 ja 18).

16.   Kui vaidlus ei ole seotud konkreetse osalisriigi territooriumiga kostja alalise elukoha, vaidluseseme või isegi osapoolte tahte põhjal, jäävad osalisriikides kehtivad ülemäärased kohtualluvuse eeskirjad põhimõtteliselt kehtima. Konventsiooni artikli 4 esimeses lõigus nähakse ette, et „[k]ui kostja alaline asukoht ei ole osalisriigis, tehakse iga osalisriigi kohtute pädevus kooskõlas artikliga 16 kindlaks selle riigi seaduse kohaselt”.(11)

17.   Nende kõikide kohtualluvuse jagamist puudutavate sätete järel näeb Brüsseli konventsioon ette mitu menetlusmehhanismi kohtualluvuse eeskirjade rakendamiseks. Kõnealuste menetluse peatamist ja seotud menetlusi puudutavate mehhanismide eesmärk on vältida erinevate osalisriikide kohtute otsuste vastuolu.

18.   Nii on konventsiooni artiklis 21, mis käsitleb peatamist, sätestatud, et „[k]ui erinevate osalisriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatavad kohtud, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena” ning kui pädevus on sel moel kindlaks tehtud, peavad teised kohtud loobuma pädevusest esimese kohtu kasuks.

19.   Seoses seotud menetlustega näeb kõnealuse konventsiooni artikkel 22 ette, et kui eri osalisriikide kohtutes algatatakse seotud menetlused ja need on esimeses kohtus pooleli, võib kohus, kellele hagi esitati teisena, ühe poole taotlusel oma menetluse peatada või pädevusest loobuda, kui selle kohtu suhtes kehtiv õigus võimaldab seotud menetlusi liita ning esimesena taotluse saanud kohus on pädev mõlemas asjas. Kõnealuse konventsiooni artikli 22 kolmanda lõigu kohaselt piirdub nimetatud mehhanism menetlustega, mis „on sedavõrd tihedalt seotud, et eraldi menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks on otstarbekas nad lahendada koos”.

20.   Kohtualluvuse kindlaksmääramist või rakendamist käsitlevate sätete loogikast lähtudes sätestas Brüsseli konventsioon III jaotises lihtsustatud mehhanismi kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks. Kõnealust mehhanismi kohaldatakse osalisriigi kohtute otsuste suhtes nende tunnustamise ja täitmise eesmärgil teises osalisriigis.

21.   Pärast seda, kui Amsterdami lepinguga toodi õigusalane koostöö tsiviilasjades ühenduse raamistikku, võttis nõukogu EÜ artikli 61 punkti c ja EÜ artikli 67 lõike 1 alusel vastu määruse nr 44/2001. Kõnealune määrus, mille eesmärk on asendada Brüsseli konventsiooni, kordab suuremat osa viimase sätetest, tehes samal ajal teatud kohandusi.

22.   Kõnealust määrust kohaldatakse kõikides liikmesriikides, välja arvatud Taanis,(12) alates selle jõustumisest ehk 1. märtsist 2002 esitatud hagide suhtes. Käesoleva põhikohtuasja menetlus algatati enne 1. märtsi 2002, seega saab selle suhtes kohaldada ainult Brüsseli konventsiooni ja mitte määrust nr 44/2001.

B.      Forum non conveniens’i põhimõte Inglise õiguses

23.   Forum non conveniens’i põhimõte avaldus esmakordselt Šoti õiguses, teisisõnu õigussüsteemis, mis on oma olemuselt kontinentaalõigus. See kujunes seal lõplikult välja 19. sajandi lõpul, siis võeti see kasutusele erinevates vormides teistes riikides, peamiselt common law riikides, eelkõige Inglismaal, Iirimaal ja Ameerika Ühendriikides.

24.   Inglise õiguses on forum non conveniens’i põhimõte läbi teinud pideva ja märkimisväärse arengu.

25.   Praegu kohaldatakse seda tingimustel, mis on seatud 1986. aastal House of Lordsi otsusega kohtuasjas Spiliada Maritime Corporation v. Cansulex Ltd.(13)

26.   Nimetatud kohus sätestas põhimõtte, mille kohaselt „võib menetluse peatada forum non conveniens’i alusel ainult siis, kui kohus on veendunud, et on olemas teine samavõrd pädev kohus, mis on sobiv vaidluse menetlemise koht, st kus vaidlust saab lahendada vastavuses kõigi osapoolte huvide ja õigusemõistmise eesmärkidega”.(14) Vastupidi sellele, mida võib järeldada väljendist forum non conveniens, ei ole see kohtu jaoks, kellele hagi on esitatud, lihtne praktilise või isikliku „mugavuse” küsimus, mis on konkreetselt seotud kohtu töökoormusega, vaid pigem küsimus, mis puudutab vaidluse menetlemise koha objektiivset sobivust.(15)

27.   Eespool viidatud kohtuotsuse Spiliada kohaselt tuleb Inglise kohtul toimida järgmiselt.

28.   Esiteks peab kohus kindlaks tegema, kas välismaine kohus on „selgelt või eristatavalt sobivam”.(16) See toiming võimaldab kindlaks teha „loomuliku vaidluse menetlemise koha”, teisisõnu „koha, millega hagil on kõige tihedam seos”.(17) Arvesse võetavate kokkupuutepunktidena tuleks lisaks praktilist laadi ja majanduslikele (nagu tunnistajate kättesaadavus)(18) teguritele käsitleda ka selliseid tegureid, nagu asjaomast tehingut reguleeriv seadus ning koht, kus osapooled elavad või tegutsevad.(19)

29.   Teiseks, kui kohus, kellele hagi on esitatud, on kindlaks teinud välismaise kohtu, kes on „selgelt või eristatavalt sobivam”, peab ta kindlaks tegema, et hageja kindlasti selles kohtus „asja lahendatud saab”,(20) ja veelgi enam, saab „tõhusalt lahendatud”.(21) Kõnealust tingimust tõlgendatakse kitsendavalt. Nii ei saa üldiselt menetluse peatamisest keelduda lihtsalt sellepärast, et hageja jääks ilma Inglise õiguses peituvatest eelistest nagu näiteks kahjutasude kõrgem tase, tõhus tõendite kogumise süsteem või hagi pikem aegumistähtaeg kui kõnealuses välisriigis.(22) House of Lords’i sõnul „ei ole hagejale tema eelise andmine kostja arvelt kooskõlas objektiivse lähenemisega”, mis on omane forum non conveniens’ile.(23) Siiski on teatud väga erilistes tingimustes arvesse võetud õiguslikke või praktilist laadi piiranguid seoses välismaise kohtu ees advokaadi teenuste kasutamise võimalikkusega ja seoses võimatusega saada õigusabi, et esitada kõnealusele kohtule hagi, kui taoline abi on kättesaadav Inglismaal ja on ilmselge, et ilma taolise abita loobuks hageja oma hagist.(24)

30.   Inglise õiguses ei teosta kohus, kellele hagi on esitatud, sellist uuringut omal algatusel, vaid ainult ühe poole taotlusel.(25) Kostjal, kes tugineb forum non conveniens’i erandile, et vaielda vastu menetluse jätkumisele kõnealuses pädevas kohtus, tuleb tõendada, et välismaine kohus on samuti pädev ning on selgelt ja eristatavalt sobivam.(26) Kui esimene tingimus on täidetud, on hageja, kes soovib vältida menetluse tagasilükkamist, kohustatud tõendama, et tal ei ole võimalik asja kõnealuses välismaises kohtus lahendada ehk teisisõnu, et tagasilükkamiseks pole teine tingimus täidetud.

31.   Kõnealuseid tingimusi forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamiseks uurib kohus, kellele hagi on esitatud, „kaalutlusõigust kasutades”, kuivõrd kohtul on kõnealuses küsimuses ulatuslik kaalutlusõigus.

32.   Arvestades Inglise õiguse hetkeseisu, on kõnealuse põhimõtte kohaldamise tulemuseks menetluse peatamine, teisisõnu menetluse peatamine ajutiselt ja määramata ajaks, kuid ilma et kohus loobuks kohtuasja käsitlemisest. Selle tulemusel saab menetlust Inglise kohtus uuesti jätkata näiteks juhul, kui tehakse kindlaks, et välismaine kohus ei ole pädev vaidlust menetlema või et hagejal ei ole selles kohtus võimalik asja tõhusalt lahendada. Hageja, kes soovib menetlust uuesti jätkata, on kohustatud selleks esitama vajalikke tõendeid.

33.   Tavaliselt on välistatud, et menetluse peatamise otsusega kaasneks määrus asja üleviimise või suunamise kohta välismaisesse kohtusse. Taoline menetlus võib panna välismaisele kohtule kohustuse tunnistada, et tal on pädevus, ja seda pädevust kasutada. Üldiselt siiski nõustutakse, et teatava riigi kohtud saavad otsustada ainult iseenda pädevuse üle, mitte teise riigi kohtute pädevuse üle. Järelikult tuleb hagejal oma nõuetele kindlaks jäädes kasutada kõiki vajalikke meetmeid uue hagi esitamiseks välismaisele kohtule.

34.   Esimese astme kohtu otsust, milles hinnatakse kaalutlusõiguse alusel forum non conveniens’i erandit, saab põhimõtteliselt apellatsioonikohtus nimetatud põhjendusel muuta üksnes siis, kui viimane leiab esimese astme kohtu põhjenduste kontrollimisel, et viimane on ilmselgelt kuritarvitanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust.(27)

C.      Forum non conveniens’i põhimõte pärast Brüsseli konventsiooni jõustumist Ühendkuningriigis

35.   Brüsseli konventsioon, mida on muudetud 1978. aasta ühinemiskonventsiooniga, jõustus Ühendkuningriigis 1. jaanuaril 1987. aastal.

36.   Selleks võeti vastu Civil Jurisdiction and Judgments Act 1982 (1982. aasta seadus kohtualluvuse ja kohtuotsuste kohta tsiviilasjades). Selle artikkel 49 sätestab, et „[m]itte miski käesolevas seaduses ei takista Ühendkuningriigi kohtul mis tahes pooleliolevate menetluste edasilükkamist, peatamist [...] forum non conveniens’i põhimõtte alusel [...], kui see ei ole vastuolus 1968. aasta konventsiooniga”.

37.   Kõnealune viitamine forum non conveniens’i põhimõtte võimalikule vastuolule Brüsseli konventsiooniga on põhjustanud Inglise kohtute väga erinevaid hinnanguid, eriti juhtudel, kus seda põhimõtet soovitakse kohaldada osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes.

38.   Teisiti kui High Court of Justice (England & Wales) Chancery Division,(28) tunnistas Court of Appeal kohtuotsuses Harrods (Buenos Aires) Ltd(29) Inglise kohtute võimalust keelduda forum non conveniens’i põhimõtte alusel Brüsseli konventsiooni artiklist 2 tuleneva (põhjendusel, et kostja alaline asukoht on Ühendkuningriigis) pädevuse kasutamisest, kui kolmandas riigis on olemas sobivam kohus ning asjaga pole mingil moel seotud ühegi osalisriigi, mis pole Ühendkuningriik, kohtute pädevus. Argumendid, millele Court of Appeal oma otsuse langetamisel tugines, võib kokku võtta järgmiselt.

39.   Esiteks, vastavalt EMÜ asutamislepingu artiklile 220, mille alusel Brüsseli konventsioon vastu võeti, on viimases sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad kohaldatavad ainult suhetele erinevate osalisriikide vahel.(30)

40.   Veelgi enam, kui Brüsseli konventsiooni artikkel 2 oleks osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes imperatiivselt kohaldatav, ei tohiks Inglise kohus – kellel oleks pädevus kõnealuse artikli alusel – peatada oma menetlust põhjustel, mis puudutavad kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppe olemasolu, menetluse peatamist või seotud menetlusi, juhul kui alternatiivne kohus ei asuks osalisriigis. Brüsseli konventsiooni artiklid 17, 21 ja 22, milles sätestatakse ainult sellistest põhjustest tingitud kohtualluvuse jagamise mehhanismid, on kohaldatavad ainult suhetele erinevate osalisriikide kohtute vahel. Court of Appeali arvates oleks sellised tulemused vastuolus Brüsseli konventsiooni koostajate kavatsusega. Sellest järeldub, et Brüsseli konventsiooni artiklit 2 ei saa kohaldada imperatiivselt, kui ainus asjassepuutuv kohtualluvuse konflikt puudutab üheainsa osalisriigi kohtuid ja kolmanda riigi kohtuid.(31)

41.   Lõpuks, forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamine suhetele Inglise kohtu ja kolmanda riigi kohtu vahel ei oleks vastuolus Brüsseli konventsiooni eesmärgiga tagada kohtuotsuste vaba liikumine Euroopas just seetõttu, et kui kõnealune Inglise kohus loobub oma pädevusest, ei langeta ta sisulist kohtuotsust, mis kuuluks tunnustamisele ja täitmisele teistes osalisriikides.(32)

42.   Court of Appeal otsustas, et Brüsseli konventsioon ei takista Inglise kohtul oma menetlust peatamast forum non conveniens’i põhimõtte alusel, „kui vaidluse lahendamise ainus alternatiivne koht on kolmanda riigi kohus”.(33)

43.   House of Lords, kellel paluti kõnealust kohtuotsust muuta, oli otsustanud paluda Euroopa Kohtult selles küsimuses eelotsusetaotlust.(34) Nagu juba öeldud, võeti kõnealused eelotsuse küsimused lõpuks tagasi pärast kohtuvaidluse poolte kokkulepet.

44.   Mõned aastad hiljem rõhutas House of Lords eespool viidatud kohtuotsuses Lubbe,(35) et „vastus sellele küsimusele ei ole selge”, kuid eelistas asja Euroopa Kohtule uuesti mitte suunata, kuna hoolimata sellest, missugune oleks olnud vastus, ei saaks forum non conveniens'i põhimõtet kõnealuses kohtuasjas kohaldada, kuna hagejatel puudus juurdepääs „alternatiivsele” kohtule.(36)

45.   Mõnede arvates väljendub selles House of Lordsi juhuslikus märkuses tõsine kahtlus Court of Appeali vastuvõetud kohtuotsuse Harrods põhjendatuses.(37)

II.    Faktilised asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

46.   Andrew Owusu, Briti kodanik, elukoht Inglismaa, sai 10. oktoobril 1997 Jamaical puhkuse veetmise ajal kannatada väga tõsises õnnetusjuhtumis. Sukeldudes merre kohas, kus vesi ulatus vööni, põrkus ta vastu veealust leetseljakut ja murdis viienda kaelalüli, mille tagajärjel tekkis käte ja jalgade halvatus.

47.   Pärast kõnealust õnnetust esitas A. Owusu Inglise kohtule kahju hüvitamise hagi N. B. Jacksoni vastu, kelle elukoht on samuti selles liikmesriigis.(38) Viimati nimetatu üüris hagejale puhkemaja, kus ta Jamaical viibis ning mille lähedal ta sai vigastada. Oma hagi põhjendamiseks väitis A. Owusu, et leping, mille kohaselt tal oli juurdepääs erasupelrannale, sätestas kaudselt, et rand on mõistlikult ohutu või vaba varjatud ohtudest.

48.   Esimene kostja viitas oma vastuses forum non conveniens’i erandile ning palus seega menetluse peatamist. Lisaks asjaolule, et vaidlus oli tihedamalt seotud Jamaica kui Inglismaaga, väitis kostja esiteks, et tema kindlustuspoliis, mis puudutab majutuse pakkumist Jamaical, ei kata kahjusid, mille sedastab muu kui Jamaica kohus, ning teiseks, et vastutus kahju eest ja kahju hüvitamine lahendataks Jamaical ja Inglismaal enamasti sama moodi.

49.    A. Owusu soovis ka tuvastada mitme Jamaica äriühingu vastutuse Inglise kohtutes. Kõnealune hagi puudutab konkreetselt äriühinguid Mammee Bay Club Ltd (kes omab Mammee Bay supelranda, mida lubati A. Owusul kasutada),(39) The Enchanted Garden Resorts & Spa Ltd (kes majandas puhkekeskust kõnealuse ranna lähedal ja kelle kliendid võisid samuti kõnealust supelranda kasutada)(40) ning Town & Country Resorts Ltd (kõnealuse rannaga piirneva suure hotelli majandaja, kellel oli luba randa kasutada tingimusel, et ta tagab selle halduse, korrashoiu ja järelevalve).(41)

50.   Kõikide nende Jamaica äriühingute vastu esitati lepinguvälise kahju nõue. Neid süüdistatakse selles, et nad ei võtnud ujujate hoiatamiseks veealuste leetseljakutega seotud ohtude eest vajalikke meetmeid, mis oleksid olnud eriti olulised, sest kaks aastat varem oli toimunud sarnane tõsine õnnetus sarnastes oludes, kus vigastada sai briti puhkaja, mille tulemusel esitati kahjuhüvitusnõue Jamaica kohtutele (kuna kõikide kostjate alaline asukoht oli kõnealuses riigis).

51.   Inglise tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt on A. Owusu taotlenud luba kutsuda asjaomased Jamaica äriühingud Inglise kohtutesse. Sellise loa andis Inglise kohtunik (Deputy District Judge Beevers). Siiski tundub, et kohtukutse saadeti ainult kolmele äriühingule (kolmandale, neljandale ja kuuendale kostjale).

52.   Kõnealused kostjad vaidlustasid Inglise kohtu pädevuse, kellele hagi oli esitatud. Mõned taotlesid ka, et Inglise kohus loobuks pädevusest ja annaks loa menetluse jätkamiseks välismaal. Nende arvates on pädevus ainult Jamaica kohtutel, võttes arvesse mitut seost, mis vaidlusel Jamaicaga on.

53.   Oma 16. oktoobri 2001. aasta määruses lükkas kohtunik Bentley, QC, (kes on Deputy High Court Judge Sheffieldis) tagasi kõikide kostjate vastuväited.

54.   Seoses esimese kostja esitatud forum non conveniens’i erandiga leidis ta, et Euroopa Kohtu 13. juuli 2000. aasta otsusega kohtuasjas Group Josi(42) takistati menetluse peatamist ainult sel põhjusel, et kohus, kellele hagi esitati, pole vaidluse lahendamiseks sobiv. Kõnealuses kohtuotsuses leidis kohtunik, et põhimõtteliselt on Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse eeskirjad vaidlusele kohaldatavad, kui kostja registreeritud tegevuskoht või alaline asukoht on osalisriigis.(43) Esimese astme kohtu arvates on Brüsseli konventsiooni selline tõlgendamine Euroopa Kohtu poolt vastuolus Court of Appeali seisukohaga, mis võeti mõned aastad tagasi kohtuasjas Harrods.(44) Kuna tal puudus õigus esitada Euroopa Kohtule kõnealuse küsimuse selgitamiseks eelotsusetaotlus,(45) leidis ta, et kohtuotsuse Group Josi alusel ei saa ta peatada menetlust esimese kostja (N. B. Jacksoni) suhtes, kuna tema alaline asukoht oli osalisriigis.

55.   Mis puudutab teiste kostjate (kolmanda, neljanda ja kuuenda) enda kaitseks esitatud väiteid, lükkas esimese astme kohus ka need tagasi, kuigi esiteks ei olnud nendele kostjatele kõnealuses menetluses kohaldatavad Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse eeskirjad ja teiseks oli Jamaica ilmselgelt sobivam vaidluse lahendamise koht kui Inglismaa.

56.   Kohus leidis, et kuna menetlust ei saa peatada esimese kostja suhtes, peaks sama puudutama ka teisi kostjaid. Kui nii ei tehtaks, tekiks oht, et kahe erineva riigi (Ühendkuningriigi ja Jamaica) kohtud peaksid hindama samu asjaolusid samade või sarnaste tõendite põhjal ning võiksid jõuda erinevate järeldusteni. Seetõttu otsustas esimese astme kohus, et Inglismaa ja mitte Jamaica on riigiks, mille kohus on vaidluse lahendamiseks sobiv.

57.   Kõnealuse esimese astme kohtu määruse peale esitasid esimene, kolmas, neljas ja kuues kostja Court of Appealile apellatsioonkaebuse.

58.   Nende väitel ei ole Brüsseli konventsioon vaidlusaluses olukorras kohaldatav, seega ei saa sellega käesolevas kohtuasjas välistada forum non conveniens’i põhimõtte rakendamist. Kõnealuse seisukoha toetuseks esitasid kostjad mitmu argumenti, mis põhimõtteliselt kordavad eespool viidatud kohtuotsuses Harrods Court of Appeali esitatud argumente.

59.   Seega väidavad nad, et Brüsseli konventsiooniga sätestatud kohtualluvuse jagamise kord on kohaldatav ainult osalisriikide vahelistes suhetes ja mitte osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes, kui ei teki küsimust kohtualluvuse jagamises teise osalisriigiga.

60.   Samuti väidavad nad, et kui Brüsseli konventsiooni artikkel 2 oleks imperatiivselt kohaldatav – isegi osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes – peaks Inglise kohus tunnistama oma pädevust menetleda hagi, mis on esitatud isiku vastu, kelle alaline asukoht on Inglismaal, isegi kui samad või sarnased menetlused oleksid juba pooleli kolmanda riigi kohtutes või kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes oleks otsustatud viimati mainitud kohtute kasuks. Niiviisi jõutaks tulemuseni, mis oleks vastuolus Brüsseli konventsiooni mõttega.

61.   A. Owusu väidab, et Brüsseli konventsioon ei puuduta ainult osalisriikide kohtute vahelisi kohtualluvuse konflikte. Konventsiooni kohaldamise piiramine ainult sellistele konfliktidele kahjustaks konventsiooni artikli 2 põhieesmärki ehk õiguskindluse tagamist pädeva kohtu prognoositavuse tõttu.

62.   Lisaks sellele väidab A. Owusu, toetudes eespool viidatud kohtuotsusele Group Josi, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 üldine kohtualluvuse eeskiri on imperatiivne ja sellest võib erandeid teha ainult konventsioonis otseselt sätestatud juhtudel, millega ei ole tegemist käeolevas kohtuasjas.

63.   Siiski võib tema sõnul erijuhtudel (mis ei vasta põhikohtuasjale) lubada teatud erandite tegemist artiklist 2, isegi kui sellised erandid ei ole konventsioonis otseselt sätestatud. Seda võib kohaldada osalisriigi kohtule esitatava vaidluse suhtes, mis on juba kolmanda riigi kohtus pooleli, või kui vaidlus puudutab kolmandas riigis asuva kinnisvaraga seotud in rem õigusi või kui pooled on nõustunud andma oma vaidluse lahendamiseks sellise riigi kohtule.

III. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste tähendus ja ulatus

64.   Võttes arvesse osapoolte esitatud arvamusi, otsustas Court of Appeal menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta on vastuolus see, et kuigi hageja väitel põhineb kohtualluvus artiklil 2, loobub osalisriigi siseriiklik kohus siseriikliku õiguse alusel kolmanda riigi kohtute kasuks oma pädevusest menetleda hagi, mis on esitatud selles riigis asuva isiku vastu:

a)      kui küsimus Brüsseli konventsiooni teise osalisriigi kohtualluvusest ei tõusetu;

b)      kui vaidlusel puuduvad mistahes muud seosed teise osalisriigiga?

2.      Kui vastus esimese küsimuse punktis a või b on jaatav, kas siis selline pädevusest loobumine on Brüsseli konventsiooniga vastuolus kõikidel asjaoludel või üksnes teatud asjaoludel, ja kui, siis antud juhul millistel asjaoludel?”

65.   Court of Appeali sõnul ei ole Euroopa Kohtu praktikast, sealhulgas ka kohtuotsusest Group Josi võimalik leida täpset vastust kõnealustele küsimustele. Neil asjaoludel teatab ta, et tal on olnud mitu võimalust taolisi küsimusi uurida ja kinnitada oma praktikat kohtuotsuses Harrods niihästi seoses Brüsseli konventsiooni kui ka Lugano konventsiooniga.(46)

66.   Samuti juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu tähelepanu asjaolule, et kui viimane kiidaks heaks Brüsseli konventsiooni artikli 2 sellise tõlgendamise, mille on esitanud hageja, ja kui ta ise (eelotsusetaotluse esitanud kohus) leiaks, et vaidlus hageja ja esimese kostja vahel on tõeline (ja mitte kõigest kujuteldav), võib küsimus, mis seejärel kerkiks teiste kostjate kaasamisest Inglise menetluses, tekitada erilisi probleeme.

67.   Hagide liitmise korral võib Inglismaal langetatud kohtuotsus põhikohtuasjas, mis on ette nähtud täitmiseks Jamaical, sattuda vastuollu kõnealuses riigis kehtivate välismaiste kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise sätetega. Veelgi enam, vastupidisel juhul, kui hagide liitmist ei toimu, võivad Inglise kohus ja Jamaica kohus langetada vastukäivad otsused, hoolimata sellest, et lahendavad vaidlust samade või sarnaste tõendite põhjal.(47)

68.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud kolmanda, neljanda ja kuuenda kostja olukorda puudutavatele põhjendustele ainult selleks, et juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu sellele, milline mõju võib olla temapoolsel Brüsseli konventsiooni artikli 2 tõlgendamisel kogu vaidluse lahendamisele, kui ta peab silmas ainult esimese kostja olukorda. On selge, et kolmandat, neljandat ja kuuendat kostjat puudutav vaidluse osa ei saa kuuluda Brüsseli konventsiooni artikli 2 reguleerimisalasse, sest kõnealuste kostjate alalised asukohad on kolmandas riigis.

69.   Eelotsuse küsimuste ulatuse täpsustamiseks on oluline rõhutada, nagu komisjon seda teinud on,(48) et põhikohtuasjas ei ole küsimus menetluse peatamises ega menetluse seotuses kolmanda riigi kohtus poolelioleva menetlusega, mis on algatatud kolmandas riigis enne hagi esitamist osalisriigi kohtule, ega ka kolmanda riigi kohtute kasuks otsustava kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppega. Seetõttu pole vaja uurida, kas Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamise peaks nende puhul välistama, nagu pakuvad välja kostjad põhikohtuasjas (viidates Court of Appeali kohtuotsusele Harrods).

70.   Lisaks, nagu A. Owusu on rõhutanud,(49) kuigi põhikohtuasja vaidlusel on tegelik seos kolmanda riigiga, on selge, et kõnealune seos on laadilt teistsugune kui need, millel põhineb osalisriigi kohtu ainupädevus vastavalt Brüsseli konventsiooni artiklile 16. Seetõttu pole vaja ka otsustada, kas käesoleva kohtuasja puhul peaks välistama Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamise, eriti artikli 16 ainupädevuse eeskirjade võimaliku „peegeldusmõju” tõttu, kui kõnealuses artiklis sätestatud seosed asuvad kolmanda riigi territooriumil.

71.   Nagu A. Owusu, komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus (kes kõik esitasid suulisi seisukohti kõnealuste erinevate juhtumite kohta) arvan ka mina, et Euroopa Kohtu vastus peaks piirduma vaid sellega, mis on hädavajalik põhikohtuasja lahendamiseks.

72.   Seetõttu teen esiteks ettepaneku sõnastada ümber esimene eelotsuse küsimus, tuues esile uuritavate küsimuste erinevad etapid, ja teiseks tunnistada teine eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks.

73.   Esimese eelotsuse küsimuse puhul leian, et on otstarbekas jagada see kaheks eraldi küsimuseks, millest üks eelneks teisele, nii et oleks oluline anda esimesele küsimusele vastus enne teise küsimuse käsitlemist. Enne kui uurida, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus see, kui osalisriigi kohus loobub konventsiooni artikli 2 alusel oma pädevusest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks kohtuvaidluse lahendamiseks sobivam koht, on vaja teha kindlaks, kas saab, nagu väidab hageja, kõnealuse konventsiooni artiklit 2 kohaldada tegelikult käesolevas kohtuasjas, mistõttu kõnealune artikkel võiks olla kohtualluvuse aluseks sellele kohtule, kellele hagi esitati.

74.   Seetõttu leian, et esimest eelotsuse küsimust tuleks käsitleda kahes osas ja seda alljärgnevas sõnastuses.

75.   Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva küsimusega teada saada põhiliselt seda, kas Brüsseli konventsiooni artikkel 2 on kohaldatav juhul, kui hageja ja kostja omavad alalist asukohta sama osalisriigi territooriumil ja kui nende vahel kõnealuse riigi kohtutes menetletaval vaidlusel on teatud seosed kolmanda riigiga, kuid mitte teise osalisriigiga, mistõttu ainus pädevuse jagamist puudutav küsimus, mis käesolevast vaidlusest tekkida võib, hõlmab ainult suhteid osalisriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahel ega hõlma suhteid erinevate osalisriikide kohtute vahel.

76.   Teisisõnu tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasja asjaolud kuuluvad Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalsesse ja isikulisse kohaldamisalasse.

77.   Kui sellele sissejuhatavale küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib siseriiklik kohus põhiliselt teada, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus see, et osalisriigi kohus – kelle kohtualluvus põhineb kõnealuse konventsiooni artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel oma pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse lahendamiseks sobivam paik, kui viimati nimetatud kohut ei ole üheski kohtualluvust kindlaks määravas kokkuleppes nimetatud ning kui talle pole eelnevalt esitatud ühtegi hagi, mis võiks anda põhjuse menetluse peatamiseks või seotud menetlusteks, ja kui seosed vaidluse ja kõnealuse kolmanda riigi vahel ei ole sellised, millele viidatakse Brüsseli konventsiooni artiklis 16.

78.   Teisisõnu tuleb kindlaks teha, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamine sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas.

79.   Ainult sellisel juhul, kui viimasele küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib siseriiklik kohus oma teise küsimusega teada saada, kas kõnealuse põhimõtte kohaldamine on Brüsseli konventsiooniga vastuolus kõikidel asjaoludel või üksnes teatud asjaoludel, ja kui nii, siis millistel asjaoludel. Minu arvates tuleks teine küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

80.   Tõepoolest on eelotsusetaotlust lugedes põhjust arvata, et teise küsimusega soovitakse eelkõige teada, kas Euroopa Kohtu vastus sellele eelnevale küsimusele oleks teistsugune, kui põhikohtuasjas oleks küsimus menetluse peatamises või seoses poolelioleva menetlusega kolmanda riigi kohtus, või kui kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppega määrataks pädevus sellisele kohtule, või kui seos kõnealuse riigiga oleks samasugune nagu need, mida käsitletakse Brüsseli konventsiooni artiklis 16.(50) Sellegipoolest, nagu ma eespool mainisin, on tegemist faktiliste asjaoludega, mida põhikohtuasjas ei esine.

81.   Sel viisil tõlgendatuna on teine eelotsuse küsimus hüpoteetiline, mistõttu tuleb see tunnistada vastuvõetamatuks. Eelotsusemenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne iseenda kohtualluvuse kontrollimiseks uurida asjaolusid, mille alusel siseriiklik kohus on tema poole pöördunud. Seoses sellega on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, et „[k]oostöövaim, mis eelotsusemenetluses peab valitsema, eeldab, et siseriiklik kohus austab Euroopa Kohtule usaldatud ülesannet, mis seisneb liikmesriikide abistamises õigusemõistmisel ja mitte nõuandvate arvamuste koostamises üldistes või hüpoteetilistes küsimustes”.(51) Sellest järeldub, et väljakujunenud kohtupraktika alusel on sellised eelotsuse küsimused vastuvõetamatud. Seetõttu teen ettepaneku tunnistada teine küsimus vastuvõetamatuks.

IV.    Analüüs

82.   Kõigepealt uurin Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalset ja isikulist kohaldamisala (ehk esimese küsimuse esimest osa). Seejärel, võttes arvesse vastust kõnealusele ettevalmistavale küsimusele, uurin ma forum non conveniens’i põhimõtte vastavust Brüsseli konventsioonile (ehk esimese eelotsuse küsimuse teist osa).

A.      Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalne ja isikuline kohaldamisala

83.   Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib põhiliselt, kas Brüsseli konventsiooni artikkel 2 on kohaldatav juhul, kui hageja ja kostja omavad alalist asukohta sama osalisriigi territooriumil ja kui nende vahel selle riigi kohtutes menetletaval vaidlusel on teatud seosed kolmanda riigiga, ja mitte teise osalisriigiga, nii et ainus pädevuse jagamist puudutav küsimus, mis käesolevast vaidlusest võib tekkida, hõlmab ainult suhteid osalisriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahel ega hõlma suhteid erinevate osalisriikide kohtute vahel.

84.   Lihtsustatult, selle küsimusega tahetakse selgitada, kas Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamine on sõltuv õigussuhte olemasolust, millel on kokkupuude erinevate osalisriikidega.

85.   Kuna kõnealuse artikli territoriaalne kohaldamisala ei ole konventsioonis täpselt määratletud, on nimetatud küsimus põhjustanud palju arutelu, enamasti õiguskirjanduses, eriti pärast seda, kui Court of Appeal ligi 10 aastat tagasi tegi selles küsimuses oma otsuse kuulsas kohtuasjas Harrods.

86.   Mõned põhikohtuasja pooled on arvamusel, et vastuse käesolevale küsimusele saab selgelt järeldada P. Jenard’i ettekandest Brüsseli konventsiooni kohta(52) (nagu see esialgsel kujul 27. septembril 1968. aastal vastu võeti).

87.   Seetõttu käsitlen ma esmalt P. Jenard’i ettekannet ning sellele järgnevat arutelu õiguskirjanduses. Seejärel uurin ma omakorda artikli 2 sõnastust, konventsiooni üldist ülesehitust ning eesmärke. Lõpuks uurin ma erinevaid argumente, mille on esitanud mõned pooled, kes on põhikohtuasjas Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamise vastu.

1.      P. Jenard’i ettekanne ja sellest põhjustatud arutelu

88.   Nagu ma olen juba märkinud, on konventsiooni preambuli ainsa põhjenduse kohaselt konventsiooni eesmärk „kindlaks määrata [osalisriikide] kohtute rahvusvaheline pädevus […]”.

89.   Oma ettekandes teeb P. Jenard kõnealustest sätetest järgmised järeldused:(53)

„[Brüsseli konventsioon] muudab igas osalisriigis kehtivaid kohtualluvuse eeskirju ainult siis, kui ilmneb välismaaga seotud element. Selles ei määratleta kõnealust mõistet, kuna välismaine element õigussuhtes võib sõltuda kohtule esitatud menetluse konkreetsetest asjaoludest. Konventsioon ei mõjuta harilikult osalisriigi kohtule esitatud hagi, mis puudutab ainult isikuid, kelle alaline asukoht on kõnealuses riigis; artiklis 2 lihtsalt viidatakse tagasi kõnealuses riigis kehtivatele kohtualluvuse eeskirjadele. On siiski võimalik, et sellist liiki vaidluses esineb välismaine asjaolu. Nii oleks näiteks ka siis, kui kostja oleks välismaalane, millisel juhul saab kohaldada artikli 2 teises lõigus sätestatud võrdsustamise põhimõtet, või kui menetlus oleks seotud asjaga, mille suhtes teise riigi kohtutel oleks ainupädevus (artikkel 16) või kui identsed või seotud hagid oleksid esitatud teise riigi kohtutele (artiklid 21–23)”.

90.   Põhikohtuasja kostjad ja Ühendkuningriigi valitsus toetuvad kõnealusele ettekandele eesmärgiga põhjendada seisukohta, et ainsad rahvusvahelist pädevust puudutavad küsimused, mis kuuluvad Brüsseli konventsiooniga sätestatud eeskirjade hulka, on need, mis kerkivad esile osalisriikide vahel nende omavahelistes suhetes. Siit järeldub, et kõnealune konventsioon, eriti selle artikkel 2, ei ole kohaldatav vaidlusele, millel puuduvad seosed rohkem kui ühe osalisriigiga, ehk õigussuhtele, mis on puhtalt osalisriigisisene või mis on ühenduseväline või mitte puhtalt ühendusesisene suhe, ehk suhe, mis ei piirdu paljude osalisriikidega, vaid hõlmab osalisriiki ja kolmandat riiki.

91.   Põhikohtuasja esimene kostja ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et kõnealust seisukohta toetab Euroopa Kohtu praktika. 6. oktoobri 1976. aasta otsuses kohtuasjas Tessili(54) ja 15. mai 1990. aasta otsuses kohtuasjas Hagen(55) märkis Euroopa Kohus üldiselt, et Brüsseli konventsiooniga sätestatud kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse ühendusesisestele suhetele.

92.   Minu arvates on liialdus näha kõnealuses kohtupraktikas üldise põhimõtte väljendamist, mis võimaldaks kõigi konventsioonis sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade territoriaalse ja isikulise kohaldamisala määratlemist kõigil juhtudel.

93.   Kumbki kõnealustest kohtuasjadest ei tõstatanud sellist küsimust, mistõttu Euroopa Kohtul ei tekkinud vajadust selles osas otsust vastu võtta. Veelgi enam, kõnealused kohtuasjad puudutasid ainult konventsiooni artikli 5 punkti 1 ja artikli 6 punkti 2 ning mitte artiklit 2 nagu käesolev põhikohtuasi. Nagu me hiljem näeme,(56) ei tõstata konventsiooni artikli 5 punkt 1 ja artikli 6 punkt 2 mingeid erilisi tõlgendamisprobleeme seoses nende territoriaalse kohaldamisalaga, kuna ilmselgelt seonduvad need olukordadega, mis tingimata hõlmavad kahte või enamat osalisriiki.

94.   Minu arvates järeldub sellest, et Euroopa Kohus pole kunagi teinud ühtegi avaldust, mis toetaks seisukohta, mille oma ettekandes esitas P. Jenard ja mille poolt argumenteerisid põhikohtuasja kostjad ning Ühendkuningriigi valitsus Inglise õiguskirjanduse alusel.(57)

95.   Lisaks on huvitav märkida, et kõnealuse seisukohaga ei olda õiguskirjanduses kaugeltki mitte ühehäälselt nõus. Pigem võib isegi öelda, et pooldatakse täiesti vastandlikku seisukohta. Kõnealuse seisukoha on esitanud G. Droz, kes osales Brüsseli konventsiooni koostamisel nagu P. Jenard.(58)

96.   Vastavalt kõnealusele seisukohale, mida jagavad paljud autorid,(59) ei tule preambulis sisalduvaid sõnu (seoses osalisriikide kohtute rahvusvahelise pädevuse määratlemisega) mõista nii, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamine on sõltuv asjaomase õigussuhte rahvusvahelist iseloomu puudutavast eritingimusest.

97.   G. Drozi arvates oleks kasu konventsiooni kohaldamise piiramisest rahvusvahelistele õigussuhetele üksnes siis, kui selles sisalduvad konkreetsed kohtualluvuse eeskirjad võivad sekkuda siseriiklikku õiguskorda. Siiski piirdub artikkel 2 viitamisega kostja alaliseks asukohaks olevas osalisriigis kehtivatele siseriiklikele kohtualluvuse eeskirjadele, teisisõnu, territoriaalse kohtualluvuse jagamist käsitlevatele eeskirjadele kõnealuse riigi siseselt. Seetõttu puudub oht, et artikli 2 eeskirjal võiks olla vahetu mõju siseriiklikule õiguskorrale.

98.   Kõnealune autor jõudis järeldusele, et mis puudutab konventsiooni artikli 2 kohaldamist, ei ole oluline, kas hageja alaline asukoht on samas osalisriigis nagu kostjal või mitte, ning kas rahvusvaheliste ja siseriiklike suhete vahel tehakse vahet või mitte.(60)

99.   Selle loogika kohaselt lisas ta, et vastupidi artiklis 2 sisalduvale üldisele kohtualluvuse eeskirjale määratlevad artiklis 5 sisalduvad kohtualluvuse erieeskirjad teatud vaidluste puhul kohtu, näiteks lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtu, kus kahju on tekitatud. Ta on täpsustanud, et sama kehtib kohtualluvuse eeskirjades kindlustusasjade puhul (konventsiooni II jaotise 3. jagu) ning tarbijalepingute puhul (konventsiooni II jaotise 4. jagu).

100. G. Droz rõhutas, et just sellistes erinevates olukordades on kontekst kindlasti rahvusvaheline, kuna need puudutavad ainult selliseid kohtuasju, kus kostja, kelle alaline asukoht on ühe osalisriigi territooriumil, kutsutakse teise osalisriigi kohtusse. Teisisõnu on konventsiooni preambulis esineval sõnal „rahvusvaheline” kõnealuste sätete suhtes ainult deklaratiivne ja mitte õigustloov tähendus, kuna see piirdub ainult juba kindla asjaolu olemasolu nentimisega, nii et pole mingit vajadust muuta see kohustuslikuks lihtsalt selleks, et tagada selle olemasolu.

101. Lõpetuseks leiab ta, et ainus olukord, kus kõnealune termin võiks huvi pakkuda, st omada õigustloovat tähendust, oleks selline, kus vaidluse osapoolte alalised asukohad on samas osalisriigis ja nad on määranud kõnealuse riigi kohtu nende erimeelsusi lahendama, asjaoludel, kus vaidluse sisu ei ole rahvusvahelist laadi.

102. Kuigi Brüsseli konventsiooni artikliga 17 lubatakse kohtu või kohtute ainupädevust määratleda kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppega ainult teatud tingimustel, ei sisaldu selles otsest nõuet, et kõnealune õigussuhe väljendaks välismaist elementi. Kui kõnealust sätet tõlgendatakse pelgalt selle sõnastuse põhjal, ei saa välistada võimalust, et artikkel 17 võib olla kohaldatav puhtalt siseriiklikele suhetele. Ainult sellisel juhul oleks võimalik viidata, et Brüsseli konventsiooni preambulis esinevad kohtualluvuse eeskirjad on rahvusvahelised, et välistada artikli 17 kohaldamine.(61)

103. Kokkuvõtteks võib kõnealusest seisukohast järeldada, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamine ei sõltu mingisuguse mis tahes kujul esineva rahvusvahelise õigussuhte olemasolust, teisisõnu on sõltumatu sellest, kas õigussuhe hõlmab osalisriiki ja kolmandat riiki või kahte osalisriiki.

104. Mõned autorid on esitanud vahepealse seisukoha, mille kohaselt, oletades, et asjaomase õigussuhte rahvusvahelisus on konventsiooni artikli 2 kohaldatavuse eeldus, ei ole põhjust järeldada, et osalisriiki ja kolmandat riiki hõlmava õigussuhte rahvusvahelisus ei oleks kõnealuse tingimuse täitmiseks piisav.(62) Seda arvamust on toetanud Saksamaa valitsus.(63)

105. Kõnealune ülevaade erinevatest seisukohtadest tõendab, et P. Jenard’i ettekandes esitatud seisukohad Brüsseli konventsiooni territoriaalse või isikulise kohaldamisala kohta pole kaugeltki leidnud laialdast toetust.

106. Minu arvates ei jää kõnealusest ettekandest tulenev seisukoht konventsiooni põhjalikul uurimisel püsima. Artikli 2 sõnastus ega konventsiooni üldine ülesehitus ei takista selle artikli kohaldamist õigussuhtele, mis hõlmab vaid osalisriiki ja kolmandat riiki. Konventsiooni eesmärkidega on seevastu ka vastuolus artikli 2 kohaldamise sõltuvusse seadmine õigussuhtest, mis hõlmaks mitut osalisriiki, mistõttu nimetatud artiklit ei saa kohaldada osalisriigi ja kolmanda riigi vahelises kohtuvaidluses.

2.      Brüsseli konventsiooni artikli 2 sõnastus

107. Konventsiooni artiklis 2 sätestatakse, et: „[k]onventsiooni sätete kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.

Isikute suhtes, kes ei ole selle riigi kodanikud, kus on nende alaline asukoht, kohaldatakse selle riigi kodanike kohta kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.”

108. Tuleb sedastada, et miski kõnealuse artikli sõnastuses ei viita sellele, et artiklis sisalduva kohtualluvuse eeskirja kohaldamine oleks sõltuvuses tingimusest, mis seisneb kahte või enamat osalisriiki hõlmava õigussuhte olemasolus. Selle ainus sätestatud kohaldamise tingimus on seotud kostja alalise asukohaga. Kui lähtuda artikli 2 sõnastusest, piisab kõnealuse artikli kohaldamiseks, kui kostja alaline asukoht on osalisriigis.

109. Seega on otseselt näidatud, et kostja kodakondsus on ebaoluline. On ebaoluline, kas kostjal on selle osalisriigi kodakondsus, kus asub tema alaline asukoht, või teise osalisriigi kodakondsus või kolmanda riigi kodakondsus.

110. Kuigi artiklis 2 seda sõnaselgelt ei sätestata, on sama kindlasti kohaldatav ka hageja suhtes: tema alaline asukoht ja kodakondsus on vähese tähtsusega.

111. Euroopa Kohus sedastas selle eespool viidatud kohtuotsuses Group Josi seoses vaidlusega Vancouveris Kanada õiguse alusel asutatud kindlustusseltsi (hageja) ja Brüsselis Belgia õiguse alusel asutatud edasikindlustusseltsi (kostja) vahel, mis puudutas viimati nimetatu osalemist edasikindlustustehingus, mida talle oli pakkunud Prantsusmaal Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing vastavalt kõnealuse Kanada äriühingu antud juhtnööridele. Belgia äriühing väitis, et Prantsuse kohtul, kellele hagi esitati, puudus pädevus eelkõige Brüsseli konventsiooni artikli 2 alusel ning seetõttu küsis Cour d’appel de Versailles (Prantsusmaa) Euroopa Kohtult, kas konventsioonis sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad on kohaldatavad, kui kostja alaline asukoht või asukoht on osalisriigi territooriumil, samal ajal kui hageja alaline asukoht on kolmandas riigis. Cour d’appel esitas selles asjas küsimuse Euroopa Kohtule, kuna ta ei olnud kindel, kas konventsiooni eeskirju võib kasutada hageja vastu, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis, sest tema arvates viiks see ühenduse õiguse laienemisele kolmandatele riikidele.(64)

112. Vastuseks sellele eelotsuse küsimusele leidis Euroopa Kohus, et „üldiselt ei ole hageja alalisel asukohal konventsioonis sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisel asjakohast tähtsust, kuna kõnealune kohaldamine on põhimõtteliselt sõltuv ainuüksi kriteeriumist, et kostja alaline asukoht oleks osalisriigis”.(65) Kohus tegi selgeks, et „[t]eisiti on ainult erandjuhtudel, kui Brüsseli konventsiooniga on sõnaselgelt tehtud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine sõltuvaks sellest, et hageja alaline asukoht oleks osalisriigis”.(66) Euroopa Kohus järeldas, et „põhimõtteliselt ei ole konventsiooniga vastuolus selles sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine vaidlustes, kus kostja alaline asukoht on osalisriigis ja hageja alaline asukoht on kolmandas riigis”.(67)

113. Minu arvates võib kõnealuse kohtupraktika üle kanda olukorda, kus hageja alaline asukoht on samas osalisriigis kui kostjal.

114. Ma leian, et kui Brüsseli konventsiooni autoritel oleks tõepoolest olnud kavatsus konventsiooni artikli 2 kohaldamist sellistel asjaoludel välistada, oleksid nad hoolitsenud selle eest, et konventsiooni põhitekstis seda sõnaselgelt väljendada. Seda siiski ei tehtud. Nimetatud asjaolu ei saa ümber lükata P. Jenard’i ettekandes esitatud kaalutlustega, kuna need seovad vaid ettekande autorit, mitte osalisriike. Seetõttu olen ma seisukohal, et konventsiooni artikkel 2 on kohaldatav isegi siis, kui hageja alaline asukoht on samas osalisriigis kui kostja alaline asukoht.

115. Selline järeldus jääb kehtima isegi juhul nagu käesolevas asjas, kui kohtuvaidluse sisu ei ole seotud ühegi teise osalisriigiga, vaid ainult kolmanda riigiga.

116. Artikli 2 sõnastusest nähtub, et artiklis sisalduv kohtualluvuse eeskiri on kohaldatav „konventsiooni sätete kohaselt”. Nagu konventsiooni üldist ülesehitust uurides on näha, kuigi teatavad kohtualluvuse eeskirjad – muud kui artiklis 2 sisalduvad – on kohaldatavad ainult sellisel erandjuhul, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte olukord on seotud mitme osalisriigiga, ei tähenda see, et sama kehtib artikli 2 puhul. Vastupidist väita tähendaks eirata kõnealuste muude kohtualluvuse eeskirjade spetsiifikat.

117. Veelgi enam, rohkem kui ühte osalisriiki hõlmava õigussuhte olemasolu tingimuse selline laiendamine tähendaks konventsiooni artikli 2 sõnastusele täiendava tingimuse lisamist, mida selles pole sätestatud. Selline täiendus oleks tõenäoliselt vastuolus konventsiooni koostajate tahtega. Nagu Saksamaa valitsus on õigesti rõhutanud, kui koostajad oleksid soovinud piirata artikli 2 reguleerimisala kohtuasjadele, kus asjaga on seotud mitu osalisriiki, oleks nad hoolitsenud selle eest, et seda otseselt märkida, nagu nad on teinud teiste kõnealuste kohtualluvuse eeskirjade puhul.

118. Sellest võin järeldada, et konventsiooni artikli 2 sõnastusega ei ole vastuolus kõnealuse artikli kohaldamine õigussuhtele, mis hõlmab ainult osalisriiki ja kolmandat riiki. Konventsiooni üldine ülesehitus toetab sellist tõlgendust.

3.      Brüsseli konventsiooni üldine ülesehitus

119. Minu arvates ei takista ka Brüsseli konventsiooni üldine ülesehitus konventsiooni artikli 2 kohaldamist õigussuhtele, mis hõlmab ainult osalisriiki ja kolmandat riiki.

120. Tõepoolest, nagu hakkan esitama üksikasjalikult, on Brüsseli konventsiooniga kehtestatud õigusruum geomeetriliselt mitmekülgne ning seda on võimalik – asjaolude ja konventsiooni vastavate sätete kohaselt – kitsendada mitut osalisriiki hõlmavatele õigussuhetele või laotada laiali üle maailma kohtuvaidluste raames, millel on kokkupuuted osalisriigiga ja ühe või mitme kolmanda riigiga.

121. Ma järeldan sellest, et kuigi teatavad Brüsseli konventsiooni sätted on põhimõtteliselt kohaldatavad ainult mitut osalisriiki hõlmavatele õigussuhetele, ei ole konventsiooni üldise ülesehitusega vastuolus artiklis 2 sisalduvate sätete teistsugune kohaldamine. Minu arvates järeldub sellest, et kõnealust artiklit on võimalik kohaldada sõltuvalt olukorrast mitut osalisriiki hõlmavatele õigussuhetele või kohtuvaidlustele, mis on seotud ühe osalisriigi ja ühe või enama kolmanda riigiga.

122. Selline on seisukoht, mida ma nüüd edasi arendan, võttes järjest arvesse Brüsseli konventsiooni erinevaid sätteid.

123. Esiteks on oluline meeles pidada, et konventsiooni artikli 4 esimeses lõigus sätestatakse, et „[k]ui kostja alaline asukoht ei ole osalisriigis, tehakse iga osalisriigi kohtute pädevus kooskõlas artikliga 16 kindlaks selle riigi seaduste kohaselt”. Teisisõnu, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis, määratakse selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud, põhimõtteliselt kindlaks selles osalisriigis kehtivate kohtualluvuse eeskirjade alusel, kelle territooriumil kõnealune kohus asub ja mitte konventsiooniga sätestatud otsese kohtualluvuse eeskirjade alusel.

124. Konventsiooniga sätestatud otsese kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine on seetõttu välistatud (kui artiklist 16 ei tulene teisiti) ainult juhul, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis. Sellest järeldub, et pole alust arvata, nagu oleks Brüsseli konventsiooni artiklis 2 sisalduva kohtualluvuse eeskirja kohaldamine välistatud juhtudel, kus hageja ja kostja või ühe kostjatest (nagu põhikohtuasjas) alalised asukohad oleksid samas osalisriigis ning kus asjaomane õigussuhe oleks seotud kolmanda riigiga ja mitte teise osalisriigiga (kohtuvaidluse sisulise küsimuse tõttu ja/või võimalike teiste kostjate alalise asukoha tõttu).

125. Sellest ma järeldan, et Brüsseli konventsiooni artikli 4 esimeses lõigus pigem toetatakse seisukohta, et artiklis 2 sisalduvat kohtualluvuse eeskirja on võimalik kohaldada sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas.

126. Nagu ma olen juba märkinud, on teatavad kohtualluvuse eeskirjad – muud kui artiklis 2 sisalduvad – kohaldatavad ainult juhul, kui kohtuvaidluse sisu või poolte olukord on seotud mitme osalisriigiga. See on kohaldatav konventsiooni artiklites 5 ja 6 sisalduvate kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavate eeskirjade suhtes ning konventsiooni II jaotise 3. ja 4. jaos sätestatud kohtualluvuse erieeskirjade suhtes, mis puudutavad kindlustusasju ja tarbijalepinguid.

127. Siiski ei maksa unustada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(68) kalduvad kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavad eeskirjad ja kohtualluvuse erieeskirjad kõrvale artiklis 2 sätestatud põhimõttest nii, et hagejal on võimalik ammendavalt loetletud juhtudel valida, kas esitada oma hagi ja kaevata seega kostja sellise osalisriigi kohtutesse, kus ei ole kostja alaline asukoht.

128. Kõnealused kohtualluvuse erandeeskirjad vastavad nii hea õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korralduse nõuetele, kui arvestada otsest või iseäranis tihedat seost kohtuvaidluse ja muude osalisriigi kohtute kui kostja alalise asukoha järgsete kohtute vahel,(69) kui ka vajadusele kaitsta teatavaid hagejaid, kelle eriline olukord õigustab erandkorras nende alaliseks asukohaks oleva osalisriigi kohtute pädevuse tunnustamist, mis eeldatavasti asub mingis muus osalisriigis kui kostja alaline asukoht.(70)

129. Üksnes sellises erilises olukorras seab Brüsseli konventsioon kohtualluvuse eeskirjade kohaldamise sõltuvusse õigussuhtest, mis on seotud paljude osalisriikidega kohtuvaidluse sisulise küsimuse või kohtuvaidluse poolte alalise asukoha tõttu.

130. Kuigi on selge, et hagejate alalisel asukohal põhineva eeskirjaga konkureerivate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine eeldab seost muu osalisriigi kui hageja alalise asukoha osalisriigiga, ei kehti see artiklis 2 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade puhul, sest see artikkel põhineb otseselt üksnes alalisel asukohal.

131. Sellest ma järeldan, et see, mis kehtib kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavate konventsiooni eeskirjade või kohtualluvuse erieeskirjade kohaldamisel, ei kehti artiklis 2 sisalduva üldise kohtualluvuse eeskirja kohaldamisel.

132. On siiski huvitav märkida, et (konventsiooni II jaotise 3. ja 4. jaos loetletud) kohtualluvuse erieeskirjade kohaldamine ei eelda ilmtingimata, et kostjal oleks tegelikult või tõepoolest alaline asukoht osalisriigis (vastavalt kõnealuse riigi siseriiklikule õigusele, kuna konventsioonis ei ole määratletud alalise asukoha mõistet). Seega on võimalik, et kõnealuseid kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse, kui asjaomane õigussuhe on seotud pigem ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga kui kahe osalisriigiga.

133. Konventsiooni artiklis 8 (kindlustusasjade puhul) ning artiklis 13 (tarbijalepingute puhul) nähakse ette, et kui kindlustusandjal või tarbija lepingupartneril ei ole osalisriigis alalist asukohta, kuid tal on osalisriigis filiaal, esindus või muu üksus, käsitatakse nende tegevusest tulenevates vaidlustes seda poolt selles osalisriigis alalist asukohta omavana.

134. Nendest sätetest tulenevalt peetakse kindlustusandja või tarbija lepingupartneri, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis, alaliseks asukohaks osalisriiki, et saaks kohaldada kõnealuseid valdkondi puudutavaid kaitsvaid kohtualluvuse eeskirju. Sellise õigusliku fiktsiooni abil saab vältida konventsiooni artikli 4 kohaldamist ehk selles osalisriigis kehtivate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamist, kelle territooriumil on menetlev kohus, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis.(71)

135. Seega oleks üleliigne arvata, et konventsiooni II jaotise 3. ja 4. jao kohtualluvuse erieeskirjade kohaldamine toimub kindlasti sellise õigussuhte puhul, millega on seotud tegelikult või märkimisväärselt kaks osalisriiki.

136. Konventsiooni artiklis 16 sätestatud ainupädevuse eeskirjade kohta on sõnaselgelt märgitud, et neid kohaldatakse „alalisest asukohast olenemata”. Kõnealused kohtualluvuse eeskirjad, millega kaldutakse kõrvale konventsiooni artikli 2 üldeeskirjast, põhinevad õigusliku vaidluse sisulise küsimuse ja osalisriigi territooriumi eriti tihedale seosele.(72) Nii on näiteks vaidluste puhul, mille esemeks on kinnisvaraga seotud in rem õigused või rendiõigused. Sellisel juhul on vaidluse sisuline küsimus tugevalt seotud osalisriigiga, kelle territooriumil kõnealune kinnisvara asub, mistõttu ainult selle osalisriigi kohtud on pädevad sellist vaidlust lahendama.

137. Euroopa Kohus on täpsustanud, et kõnealuseid ainupädevuse eeskirju kohaldatakse „olenemata kostja ja hageja alalisest asukohast”.(73) Sellise täpsustuse eesmärk oli selgitada, et konventsiooni kohtualluvuse eeskirjade kohaldamiseks ei ole vajalik, et hageja alaline asukoht oleks osalisriigis, mistõttu kõnealuseid sätteid kohaldatakse tavaliselt isegi juhul, kui hageja alaline asukoht on kolmandas riigis.

138. Kõnealuse kohtupraktika põhjal saab kinnitada, et konventsiooni artiklis 16 sätestatud kohtualluvuse eeskirju saab kohaldada ka juhul, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis või isegi juhul, kui kõigi poolte alaline asukoht on kolmandas riigis.(74)

139. Seega, vaatamata kõnealuse konventsiooni artikli 16 võimalikust „peegeldavast mõjust” tulenevatele tagajärgedele, juhul kui üks selles artiklis sätestatud seos asub kolmanda riigi territooriumil,(75) saab kinnitada, et kõnealuses artiklis sätestatud kohtualluvuse eeskirju saab kohaldada õigussuhetele, mis on seotud vaid ühe osalisriigiga (kõnealuses artiklis sätestatud seoste tõttu) ja kolmanda riigiga (hageja ja/või kostja alalise asukoha tõttu). Selles osas on artikli 16 territoriaalne või isikuline kohaldamisala võrreldav artikli 2 kohaldamisalaga.

140. Sama puudutab konventsiooni sätteid kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppe kohta. Konventsioonis sätestatakse otseselt, et kõnealuseid sätteid võidakse kohaldada, kui kohtualluvuse kindlaks määramise kokkuleppe ühe poole või neist mitme (artikli 17 esimene lõik) või isegi kõigi (artikli 17 teine lõik) alaline asukoht on kolmandas riigis. Kõnealuseid sätteid võidakse seega kohaldada üksnes ühe või mitme kolmanda riigi (mille territooriumil/territooriumidel on poolte alaline asukoht) ja osalisriigi (mille territooriumil lepingus määratud kohus asub) vahelistes suhetes.

141. Seega konventsiooni eeskirjad kohtualluvuse ainupädevuse ja kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppe kohta on ühtviisi kohaldatavad õigussuhetele, millel kokkupuude üksnes ühe osalisriigi ja ühe või mitme kolmanda riigiga. See tõendab, et kõigi konventsioonis sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine ei piirdu õigussuhetega, mis puudutavad mitut osalisriiki.

142. Vastab tõele, et Brüsseli konventsiooni reeglid, mis käsitlevad menetluse peatamist ja seotud menetlusi või kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, on kohaldatavad suhetele erinevate osalisriikide vahel. See nähtub selgelt menetluse peatamist reguleeriva artikli 21, seotud menetlust reguleeriva artikli 22 ning tunnustamist ja täitmist reguleerivate artiklite 25, 26 ja 31 sõnastusest.

143. Väljakujunenud kohtupraktika järgi on konventsiooni artiklite 21 ja 22 eesmärk vältida ühendusesisese hea õigusemõistmise huvides paralleelseid menetlusi erinevate osalisriikide kohtutes ja vastuolulisi otsuseid, mis sellest tuleneda võivad, et ära hoida olukorda, kus osalisriigis tehtud kohtuotsust ei tunnustata teises osalisriigis.(76)

144. Brüsseli konventsioon kehtestas kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud korra erilises kontekstis, millele on iseloomulik ühenduse liikmesriikide üksteise õigussüsteemide ja kohtute vastastikune usaldamine.(77) Sellist konteksti ei pruugi ilmtingimata leiduda liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistes suhetes. Seetõttu kohaldatakse kõnealust konventsioonis sätestatud korda üksnes liikmesriikides tehtud kohtuotsustele nende tunnustamiseks ja täitmiseks teises liikmesriigis.

145. Euroopa Kohus on 20. jaanuari 1994. aasta otsuses kohtuasjas Owens Bank leidnud, et konventsiooni eeskirju kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta ei kohaldata menetlustes, mille eesmärk on tunnistada kolmandates riikides tehtud kohtuotsuste täitmisele pööratavust.(78) Ta järeldas sellest, et menetluse peatamist ja seotud menetlusi reguleerivad eeskirjad ei lahenda probleeme, mis tulevad esile samal ajal erinevates osalisriikides toimuvates kohtumenetlustes, mis puudutavad kolmandates riikides tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist.(79)

146. Seega tuleb sedastada, et Brüsseli konventsiooni eeskirju peatamise ja seotud menetluste ning tunnustamise ja täitmise kohta võib põhimõtteliselt kohaldada üksnes erinevate osalisriikide vahelistes suhetes.

147. Miski ei takista siiski seda, et asi oleks teisiti konventsiooni artiklis 2 sisalduva kohtualluvuse puhul.

148. Lisaks on oluline täpsustada, et asjaomased eeskirjad ei piirdu alati mitme osalisriigi vaheliste suhetega, sest need võivad olla olulised ka kohtuvaidluses, mis on seotud mõne osalisriigi ja kolmanda riigiga.

149. Peatamise ja seotud menetluste eeskirjade puhul ei ole vajalik, et ühe või teise vaidluspoole alaline asukoht oleks osalisriigis, et saaks kohaldada artiklit 21 või artiklit 22. Euroopa Kohus selgitas seda artikli 21 puhul eespool viidatud kohtuotsuses Overseas Union Insurance jt, milles ta leidis, et „seda eeskirja tuleb kohaldada nii juhul, kui kohtu pädevus määratakse kindlaks konventsiooni enda alusel, kui ka juhul, kui pädevus tuleneb osalisriigi õigusest vastavalt konventsiooni artiklile 4”, ehk juhul, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis.(80) Sama kehtib ka artikli 22 puhul, sest selle kohta puuduvad igasugused nõuded.

150. Nagu Saksamaa valitsus ja komisjon on rõhutanud, võib ka konventsiooni eeskirju kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta kohaldada sõltumata sellest, millisele pädevusnormile on tuginenud kohus, kes on asjaomased kohtuotsused teinud. Kõnealune pädevus võib põhineda konventsioonil või selle osalisriigi õigusel, mille territooriumil kõnealused kohtud asuvad.

151. Sellest järeldub, et kõnealuste konventsiooni eeskirjade kohaldamiseks on ebaoluline, kas asjaomane õiguslik vaidlus on seotud üheainsa osalisriigiga,(81) mitme osalisriigi või osalisriigi ja kolmanda riigiga.

152. Teisisõnu, kuigi peatamist, seotud menetlust või tunnustamist ja täitmist reguleerivate konventsiooni eeskirjade sõnastusest nähtub selgelt, et neid kohaldatakse erinevate osalisriikide vahelistes suhetes, kui need puudutavad erinevate osalisriikide kohtutes pooleliolevaid kohtumenetlusi või osalisriigi kohtutes tehtud otsuseid nende tunnustamiseks ja täitmiseks teises osalisriigis, võivad kõnealustes kohtumenetlustes käsitletavad vaidlused või kõnealused kohtuotsused olla siiski puhtalt siseriiklikud või rahvusvahelised, mis puudutavad osalisriiki ja kolmandat riiki, kuid mitte alati kahte osalisriiki.

153. Just seetõttu, et kõnealused kohtuvaidlused võivad olla seotud kolmanda riigiga, on konventsiooni koostajad pidanud vajalikuks sätestada teatavad erieeskirjad tunnustamise kohta.

154. Konventsiooni artikli 27 punktis 5 sätestatakse, et osalisriigis tehtud kohtuotsust ei tunnustata teises osalisriigis (täitmisriik), kui kohtuotsus on vastuolus varem sama hagi põhjal samu asjaosalisi hõlmavas asjas kolmandas riigis tehtud kohtuotsusega, kui kõnealune kolmanda riigi kohtuotsus vastab taotluse saanud riigis tunnustamiseks vajalikele tingimustele (täitmisriigi üldise rahvusvahelise õiguse alusel või kõnealuse riigi sõlmitud rahvusvahelise lepingu alusel).

155. Lisaks on konventsiooni artikli 28 esimese lõigu ja artikli 59 esimese lõigu koostoimes osalisriigil õigus mitte tunnustada teise osalisriigi kohtuotsust selles riigis kehtivate ülemääraste kohtualluvuse eeskirjade alusel (vastavalt konventsiooni artiklile 4) sellise kostja vastu, kelle alaline asukoht või peamine elukoht on kolmandas riigis, kui täitmisriik on sõlminud kõnealuse kolmanda riigiga lepingu, mille alusel ta on sellisel juhul kohustatud mitte tunnustama sellist kohtuotsust.

156. Konventsioonis on sätestatud kõnealune tunnustamist takistav kord seetõttu, et teatavad kolmandad riigid muretsesid olukordade pärast, kus kohtuotsuste vaba liikumise tagamiseks ühendusesiseselt rakendatakse Brüsseli konventsiooni eeskirju selliste kostjate suhtes, kelle alaline asukoht on kõnealuses kolmandas riigis.(82)

157. Kõik need põhjendused tõendavad, et Brüsseli konventsioonil põhinev õiguslik ruum ei lõpe osalisriikide moodustatud ühenduse välispiiril. Võib tõdeda nagu professor H. Gaudemet-Tallon, et „oleks ekslik ja lihtsameelne uskuda, et Euroopa süsteemid ja kolmandate riikide süsteemid on üksteisele kõrval üksteisega kunagi kokku puutumata, üksteist tundmata […]; vastupidi, võimalusi kokku puutuda ja vastuollu sattuda on palju, ja sageli tekib sellest keerulisi küsimusi”.(83)

158. Sellest ma järeldan, et konventsiooni ülesehitus ei takista kõnealuse konventsiooni artikli 2 kohaldamist kohtuvaidluste suhtes, mis on seotud vaid ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga. Põhjust artikli 2 territoriaalse või isikulise reguleerimisala suhtes sellist järeldust teha on veelgi enam, kui arvestada konventsiooni eesmärke.

4.      Konventsiooni eesmärgid

159. Brüsseli konventsiooni preambuli kohaselt on eesmärk „ühenduses kiiresti tugevdada selles elavate isikute õiguslikku kaitset”. Kõnealuse preambuli kohaselt määratakse selle eesmärgi saavutamiseks esiteks kindlaks osalisriikide kohtualluvuse ühised eeskirjad ning teiseks eeskirjad kohtuotsuste tunnustamise lihtsustamiseks ning seatakse sisse kiire kohtulahendite täitmise kord, et tagada nende täitmine.

160. Euroopa Kohus on täpsustanud seda konventsiooni eesmärki eelkõige selles sisalduvate ühiste kohtualluvuse eeskirjade osas. Ta on leidnud, et ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine tähendab seda, et need eeskirjad võimaldavad „hagejal kergelt kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse võidakse tema vastu hagi esitada”.(84) Euroopa Kohus on kirjeldanud kõnealuseid sätteid ka sellisena, et need „suudavad tagada kindluse konkreetset vaidlust menetleda võivate erinevate siseriiklike kohtute pädevuse jaotuses”.(85)

161. Üksnes kõnealustele nõuetele vastavate kohtualluvuse eeskirjadega saab tagada õiguskindluse põhimõtte järgimise, mis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(86) ka üks Brüsseli konventsiooni eesmärke.

162. Minu arvates need kaks konventsiooni eesmärki ehk ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine ja õiguskindluse põhimõtte järgimine takistavad konventsiooni artikli 2 kohaldamise sõltuvusse seadmist kohtuvaidlusest, mis on seotud erinevate osalisriikidega.

163. Sellise tingimuse seadmine muudaks kindlasti artiklis 2 sätestatud kohtualluvuse eeskirja täitmise keeruliseks, kuigi kõnealust sätet võib pidada konventsiooniga kehtestatud korra aluseks.

164. Kohtuvaidluse määratlemine ühendusesiseseks võib osutuda eriti raskeks. Sellega seoses tekib arvukalt küsimusi: milliseid kriteeriume tuleks arvestada? Millistel juhtudel saab järeldada, et vaidlus on tegelikult või piisavalt seotud mitme osalisriigiga? Kas arvesse võetavad kriteeriumid tuleks järjestada tähtsuse alusel? Kas teatavad kriteeriumid on ülejäänutest olulisemad või huvitavamad? Millisel hetkel tuleks kõnealust olukorda hinnata: selle ilmnemise päeval, kohtusse kutsumise päeval või päeval, kui kohus peab asja lahendama? Kas piisaks olukorras, kus kohtuvaidluse sisuline küsimus ei ole seotud mitme osalisriigiga, et hageja (kelle alaline asukoht oli muus osalisriigis kui kostja alaline asukoht ja millega vaidluse sisuline küsimus on seotud tervikuna või osaliselt) muudab alalist asukohta käsitletava ajavahemiku jooksul ja asub elama samasse osalisriiki, et konventsiooni artikli 2 kohaldamist saaks pidada välistatuks? Ümberpööratult – kas selle artikli kohaldamiseks oleks vajalik, et hageja, kellel oli selles samas osalisriigis alaline asukoht, asub kõnealuse ajavahemiku jooksul elama teise osalisriiki?

165. Nii vaidluse poolte kui ka kohtu jaoks, kuhu hagi on esitatud, tekivad väga tõenäoliselt delikaatsed küsimused, kui konventsiooni artikli 2 kohaldamine eeldab õigussuhet, mis on seotud mitme osalisriigiga.

166. Sellisel juhul on minu arvates raske mõista, kuidas artiklis 2 sisalduva üldise kohtualluvuse eeskirja alusel saaks jätkuvalt järeldada, et hagejal on kerge kindlaks teha kohus, kuhu ta võib pöörduda, ja et kostja saab mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse võidakse tema vastu hagi esitada. Vastupidi Euroopa Kohtu seatud nõuetele ollakse kaugel kindlusest selles osas, kuidas jagada kohtualluvust selliste siseriiklike kohtute vahel, kelle poole teatava vaidluse puhul saab pöörduda. Selline seisukoht läheb vastuollu konventsiooni eesmärgiga tugevdada ühenduses elavate isikute õiguslikku kaitset ning järgida õiguskindluse põhimõtet.

167. Selline järeldus tuleb teha seda enam, et küsimus, kas kõnealune kohtuvaidlus on ühendusesisene, ähvardab muutuda „vaidluspesaks”, teisisõnu võib see põhjustada arvukaid pooltevahelisi vaidlusi ja viia seega üksnes kõnealust esialgset küsimust puudutavate õiguskaitsevahendite kasutamiseni, sõltumata vaidluse sisulisest küsimusest. On selge, et sellist menetluste mitmekordistumise ohtu ei saa pidada õiguskindluse seisukohast rahuldavaks. Pealegi ei ole ka välistatud, et mõned kostjad kasutavad seda küsimust pelgalt menetluse edasilükkamiseks, mis on vastuolus hagejate õigusliku kaitse tugevdamise nõudega.

168. Lisaks kõnealustele põhjendustele tuleb üldisemalt meeles pidada, et rahvusvaheline eraõigus on valdkond, mida ei ole sugugi lihtne käsitleda. Brüsseli konventsioon vastab just vajadusele muuta lihtsamaks erinevates osalisriikides kehtivad eeskirjad kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta. Selline lihtsustamine soodustab õigussubjektide huvides õiguskindluse edendamist. Sellega üritatakse hõlbustada siseriikliku kohtu ülesannet menetluste korraldamisel. Seega on parem, kui kõnealusesse leppekohasesse süsteemi ei lisata tegureid, mis raskendaksid märkimisväärselt selle toimimist.

169. Vaatamata sellele, kui keeruline on küsimus ühendusesisese vaidluse kohta, põhjustaks minu arvates konventsiooni artikli 2 kohaldamise eelduseks sellise tunnuse kehtestamine kindlasti nende juhtumite arvu vähenemist, millele puhul saaks kõnealust artiklit kohaldada.

170. Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, selgitab sellist üldist eeskirja asjaolu, et see võimaldab põhimõtteliselt kostjal ennast lihtsamalt kaitsta.(87) Sellega soodustatakse seega kostjate õigusliku kaitse tugevdamist. Just kostjale esialgses menetluses antud kaitseõiguste tagatiste tõttu on konventsioon kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise osas väga liberaalne.(88) Selle artiklis 2 sisalduv üldine kohtualluvuse eeskiri on seega aluspõhimõte, millel konventsioon suures ulatuses rajaneb.

171. Euroopa Kohus on väljakujunenud kohtupraktikas sellest järeldanud, et kõnealusest üldisest eeskirjast tehtavaid kohtualluvuse eeskirjade erandeid ei saa tõlgendada laiendavalt ja need ei saa puudutada teisi olukordi kui neid, mis on konventsioonis sõnaselgelt sätestatud.(89) Sarnasele lõpptulemusele jõuaks mutatis mutandis olukorras, kus konventsiooni artikli 2 kohaldamine oleks välistatud, kuna kõnealune õigussuhe ei ole seotud mitme osalisriigiga.

172. Isegi kui kostja alaline asukoht oleks osalisriigis, kohaldataks sellisel juhul tema suhtes teises osalisriigis kehtivaid ülemääraseid kohtualluvuse eeskirju, mistõttu teda võidaks kõnealuses riigis kohtusse kaevata näiteks üksnes seetõttu, et ta on ajutiselt viibinud kõnealuse riigi territooriumil (nii on Inglise õiguses), et kõnealusel territooriumile on talle kuuluv vara (nii on Saksa õiguses) või et hageja on kõnealuse riigi kodanik (nii on Prantsuse õiguses). Kostja suhtes, kelle alaline asukoht on osalisriigis, kohaldataks seega sama korda, mis on konventsiooni artikli 4 alusel ette nähtud kohaldamiseks üksnes kostja suhtes, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis.

173. Seega konventsiooni artiklis 2 sätestatud üldreeglist tehtaks erand olukorras, mida ei ole konventsioonis sõnaselgelt ette nähtud ja mis pealegi on vaikimisi, kuid kindlasti välistatud kõnealuses konventsioonis, kui arvestada selle eesmärke.

174. Sellest järeldub, et artikli 2 kohaldamise piiramine ühendusesisestele kohtuvaidlustele tähendaks kõnealuse artikli ulatuse alusetut piiramist, mis on vastuolus konventsiooni eesmärgiga tugevdada ühenduses elavate isikute ja eelkõige kostja õiguslikku kaitset.

175. Kokkuvõttes leian, et ei artikli 2 sõnastus ega konventsiooni ülesehitus takista kõnealuse artikli kohaldamist kohtuvaidluse suhtes, mis on seotud vaid ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga, enamgi veel, konventsiooni eesmärk nõuab selle artikli niisugust kohaldamist.

176. Mõned pooled on väitnud, et sellise seisukoha tunnustamiseks on palju takistusi, mistõttu neid tuleb uurida järgmisena.

5.      Väidetavad takistused konventsiooni artikli 2 kohaldamiseks vaid ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga seotud õigussuhte puhul

177. Takistused, millele põhikohtuasja kostjad ning Ühendkuningriigi valitsus on kõnealuse seisukoha tunnustamist vastustades viidanud, on põhiliselt seotud ühenduse õigusega. Selle kohta on esitatud ka rahvusvahelise õigusega seotud põhjendusi. Uurin neid lühidalt enne ühenduse õigust puudutavate kaalutluste uurimist.

a)      Rahvusvahelisest õigusest tulenevad väidetavad takistused

178. Põhikohtuasja kostjate(90) sõnul ei saa Brüsseli konventsiooni kohaldada ülemaailmselt. See on nende arvates üksnes osalisriikide vaheline leping, mis puudutab vaid nende vastastikuseid suhteid. Lisaks Brüsseli konventsiooni konkreetsele juhtumile on kõnealune argument seotud aluslepinguid ja rahvusvahelisi lepinguid puudutava õiguse üldisema problemaatikaga. Ka Ühendkuningriigi valitsus on viidanud sellisele seisukohale.(91)

179. Täpsustan selles osas, et üldiselt leitakse, et rahvusvaheline leping võib siduda riiki vaid siis, kui ta on väljendanud selleks oma nõusolekut. Teisisõnu, vastavalt rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttele ei tekita rahvusvaheline leping õigusi ega kohustusi riigile, kes ei ole sellega nõustunud.(92)

180. On selge, et Brüsseli konventsioon ei pane mingeid kohustusi riikidele, kes ei ole nõustunud sellega ühinema. Kõnealuse konventsiooni järgsed kohustused, mis puudutavad kohtualluvuse jagamist või kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, on adresseeritud üksnes osalisriikidele ja nende kohtutele.

181. Brüsseli konventsiooni eesmärk üldiselt ega minupoolne artikli 2 tõlgendus ei ole vastuolus rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega.

182. Nagu olen tõdenud, võib kõnealuse konventsiooni teatav mõju avalduda kolmandates riikides, eelkõige kohtualluvuse jagamise puhul. Konventsiooni seda valdkonda puudutavaid eeskirju nagu artikli 2 eeskirjad võib seega kohaldada kohtuvaidlustes, mille teatavad asjaolud on seotud kolmandate riikidega.

183. Selline olukord ei ole siiski täielikult ennenägematu. Rahvusvahelise lepingu osalisriigid lubavad teatavat pädevuse kasutamist kolmandate riikide kodanike suhtes olukorras, kus kõnealustel kolmandatel riikidel on siiani olnud üksnes ainupädevus. Selline on olukord näiteks paljudes merekeskkonna kaitse konventsioonides.(93)

184. Nii on ka rahvusvahelises eraõiguses näiteks lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni puhul, mis kirjutati alla 19. juunil 1980 Roomas.(94) Selle artikli 1 lõike 1 alusel kohaldatakse kõnealuse konventsiooni ühtseid sätteid (lepinguliste kohustuste suhtes) igas olukorras, kus tuleb valida eri riikide õiguse vahel. Seega piisab kõnealuse konventsiooni ühtsete sätete kohaldamiseks olukorrast, kus tuleb valida mitme õigussüsteemi vahel. Pole tähtis, kas olukord on seotud mitme osalisriigi või ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga.(95)

185. Rooma konventsiooni ühtsete sätete ülemaailmne kohaldamine on eriti selgesti väljendunud, sest selle artiklis 2 sätestatud kollisiooninormid võivad viia ka kolmanda riigi õiguse kohaldamiseni.(96) Seetõttu ulatub kõnealuse konventsiooni mõju kolmandates riikides palju kaugemale kui Brüsseli konventsiooni mõju, sest nagu eespool tõdetud, on selles sätestatud kollisiooninormide eesmärk määratleda pädevatena üksnes osalisriikide kohtud, mitte kolmandate riikide kohtud.

186. Sellest ma järeldan, et rahvusvahelises õiguses puuduvad takistused Brüsseli konventsiooni selliste kohtualluvuse eeskirjade, nagu artiklis 2 sätestatute kohaldamiseks kohtuvaidlustes, kus teatavad asjaolud on seotud kolmandate riikidega. Minu arvates kehtib see ka ühenduse õiguse puhul.

b)      Ühenduse õigusest tulenevad väidetavad takistused

187. Esimene kostja ja Ühendkuningriigi valitsus väidavad, et EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadusi ei saa kohaldada puhtalt liikmesriigi siseselt, teisisõnu olukorras, mis ei ole mitme liikmesriigi piiri ületav. Sellest järeldub analoogiliselt, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohtualluvuse eeskirja, mida on identselt korratud määruses nr 44/2001, ei saa kohaldada põhikohtuasjas, sest see ei ole seotud mitme osalisriigiga. Selline kohtualluvuse eeskiri kuulub vaid osalisriikide vahelise kohtuotsuste vaba liikumise eesmärgi juurde, mida taotleb konventsioon ja seejärel määrus liikmesriikide puhul, mistõttu konventsiooni artikli 2 kohaldamine eeldab vastavalt mitme osalisriigiga seotud piiriülese kohtuvaidluse olemasolu.

188. Mind kõnealused argumendid ei veena.

189. 10. veebruari 1994. aasta otsuses kohtuasjas Mund & Fester(97) sedastas Euroopa Kohus, et asutamislepingu artikli 220 neljanda taande, mille alusel on vastu võetud Brüsseli konventsioon, „eesmärk on lihtsustada ühisturu toimimist kohtualluvuse reeglite kehtestamisega sellega seotud vaidluste jaoks ja võimaluste piires kõrvaldada raskused, mis on seotud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisega osalisriikide territooriumil”. Euroopa Kohus järeldas sellest, et konventsiooni sätted on seotud asutamislepinguga.(98)

190. Sellise järeldusega võib nõustuda, sest nagu kohtujurist G. Tesauro on rõhutanud eespool viidatud kohtuasjas Mund & Fester esitatud ettepanekus, „on kohtuotsuste vaba liikumine põhilise tähtsusega, et vältida ühisturu toimimisel tekkivaid raskusi, mis võivad tuleneda sellest, et kõnealusel ühisturul tekkivatel paljudel õigussuhetel põhinevaid individuaalseid õigusi ei ole isegi kohtu kaudu võimalik jalule seada ja kergelt täitmisele pöörata”.(99)

191. Sellest ei saa siiski järeldada, nagu väidab Ühendkuningriigi valitsus,(100) et konventsiooni ühtsete kohtualluvuse eeskirjadega üritatakse lahendada üksnes positiivseid (tegelike või võimalike) kohtualluvuse konflikte erinevate osalisriikide kohtute vahel, ainsa eesmärgiga hoida ära seda, et osalisriigi kohtud oleksid kohustatud tunnustama ja tunnistama täitmisele pööratavateks teise osalisriigi kohtu otsuseid olukorras, milles ka täitmisriigi kohtud peavad ennast kõnealuse riigi seaduste alusel pädevaks kõnealuse kohtuotsuse tegemiseni viiva kohtuvaidluse lahendamisel.

192. Konventsiooni ühtsete kohtualluvuse eeskirjade kärpimine üksnes sel eesmärgil oleks vastuolus, nagu olen juba tõdenud, konventsiooni üldise ülesehituse ning eesmärgiga, mis seisneb ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamises ja õiguskindluse põhimõtte järgimises.

193. Minu arvates ei saa seda analüüsi muuta küsitavaks asjaolu, et Brüsseli konventsioon on asendatud määrusega nr 44/2001 ehk ühenduse õigusaktiga, mis on vastu võetud teatavate asutamislepingu sätete alusel ja nende täitmiseks. Mitu asjaolu kinnitavad seda seisukohta.

194. Esiteks, nagu kõnealuse määruse 19. põhjenduses rõhutatakse, tuleb tagada konventsiooni ja asjaomase määruse vaheline järjepidevus, eelkõige Euroopa Kohtu tõlgendustes kõnealuse konventsiooni kohta. Kui Euroopa Kohus tõlgendaks määruse ühtseid kohtualluvuse eeskirju nii, et need puudutavad üksnes erinevate osalisriikide kohtute vahelisi kohtualluvuse konflikte, kalduks selline tõlgendus kõrvale konventsiooni ja eriti selle eesmärke (mis on seotud ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamise ja õiguskindluse põhimõtte järgimisega) käsitlevast Euroopa Kohtu ulatuslikust kohtupraktikast. Seega oleks tegemist kohtupraktika suuna muutmisega viisil, mis oleks ilmselgelt vastuolus ühenduse seadusandja eesmärgiga tagada kahe kõnealuse õigusliku dokumendi tõlgendamise järjepidevus. Tahtmata ennustada määruse artikli 2 territoriaalset või isikulist kohaldamisala käsitlevat Euroopa Kohtu võimalikku praktikat, ma üksnes märgin, et mul on teataval määral raske ette kujutada, et Euroopa Kohus kohtupraktika suunda niiviisi muudaks.

195. Kuigi vastab tõele, et EÜ artikkel 65, millele viidatakse EÜ artikli 61 punktis c (mis on määruse materiaalõiguslik alus), puudutab sõnaselgelt kõnealuses valdkonnas piiriülese toimega meetmeid, mida tuleb võtta siseturu häireteta toimimiseks vajalikul määral, ei ole ma veendunud, et sellest peaks järeldama, et kõnealuse määruse kohtualluvuse eeskirjade – milles põhiliselt korratakse konventsiooni kohtualluvuse eeskirju – kohaldamisalasse kuuluvad olukorrad peaksid kindlasti olema seotud mitme liikmesriigiga.

196. Nagu määruse teises ja kaheksandas põhjenduses rõhutatakse, on selles sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade eesmärk – arvestades kehtivate siseriiklike sätete vahelisi erinevusi ja neist tulenevaid raskusi siseturu häireteta toimimisel – et „ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades” nii, et liikmesriikides määratletakse „ühiseeskirjad”. Selline kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamine on võrreldav EÜ artikli 94 loogikaga direktiivide vastuvõtmise puhul, sest kõnealune materiaalõiguslik alus on mõeldud „liikmesriikide niisuguste õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad ühisturu rajamist või toimimist”.

197. Euroopa Kohus on hiljuti sedastanud 20. mai 2003. aasta kohtuotsuses Österreichischer Rundfunk jt,(101) et „asutamislepingu artikli 100a [ehk nüüd EÜ artiklis 95 sisalduv menetluslik õiguslik alus] kasutamine õigusliku alusena ei eelda, et sellel alusel põhinevas õigusaktis sätestatud kõigil olukordadel oleks tegelik seos vaba liikumisega liikmesriikide vahel”. Ta märkis, et „oluline asjaolu õigustamaks asutamislepingu artikli 100a kasutamist õigusliku alusena on see, et selle alusel vastu võetud õigusakti tegelik eesmärk on siseturu rajamise ja toimimise tingimuste parandamine”.(102)

198. Euroopa Kohus järeldas sellest, et „direktiivi 95/46[(103)] kohaldatavus ei saa seega sõltuda sellest, kas põhikohtuasja aluseks olevatel konkreetsetel olukordadel on piisav seos asutamislepinguga tagatud põhiõiguste kasutamisega ja kõnealustes kohtuasjades eelkõige töötajate vaba liikumisega”.(104)

199. Selline järeldus põhineb kaalutlusel, et„vastupidine tõlgendus võib muuta kõnealuse direktiivi kohaldamisala piirid väga ebakindlaks ja ebaselgeks, mis oleks vastuolus direktiivi põhilise eesmärgiga ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnorme, et kõrvaldada siseriiklike õiguste erinevustest põhjustatud siseturu toimimise takistused”.(105)

200. Need põhjendused on leidnud kinnitust 6. novembri 2003. aasta kohtuotsuses Lindqvist,(106) mis puudutab sama direktiivi 95/46.

201. Võib järeldada, et see, mis kehtib direktiivi puhul, mis käsitleb üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumist, kehtib ka määruse nr 44/2001 puhul, mis käsitleb kohtualluvust ja kohtuotsuste vaba liikumist, kuigi need kaks ühenduse teisese õiguse akti on erinevat laadi.

202. Kui kõnealuse määruse artikli 2 kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine seada sõltuvaks igas kohtuvaidluses tegeliku ja piisava seose olemasolust mitme liikmesriigiga (nagu olen juba tõdenud konventsiooni eesmärkide puhul), muudetaks nimetatud artikli kohaldamisala piirid eriti ebakindlaks ja ebaselgeks. Kõnealuse artikli 2 territoriaalse või isikulise kohaldamisala selline tõlgendamine oleks vastuolus määruse eesmärgiga, mis on ühtlustada kohtute pädevust puudutavad eeskirjad ning lihtsustada kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, et kõrvaldada siseriiklike õiguste erinevustest selles valdkonnas tulenevad siseturu toimimise takistused.

203. Selles osas saab isegi järeldada, et see mis kehtib direktiivi 95/46 puhul, kehtib veelgi enam määruse nr 44/2001 puhul, sest määruse valimine direktiivi asemel konventsiooni asendamiseks vastab suurel määral taotlusele tagada asjaomaste eeskirjade ühtlustamine ja mitte lihtsalt lähendada siseriiklikke õigusakte direktiivi ülevõtmisega siseriiklikus õiguses, mis võib põhjustada lahknevusi ühenduse õiguse ühtsel kohaldamisel.

204. Lisaks põhjendustele, mis puudutavad EÜ artiklis 95 sätestatud õigusliku aluse kasutamise mõju direktiivi territoriaalsele kohaldamisalale, leian veel, et määruse kohaldamine, nagu direktiivi kohaldamine,(107) ei eelda ilmtingimata, et sellega reguleeritavad olukorrad oleksid seotud üksnes liikmesriikide territooriumiga ja mitte ka kolmandate riikide territooriumiga.

205. See kehtib selgelt määruste puhul, mis sisaldavad sätteid, mis reguleerivad otseselt ühenduse ja kolmandate riikide vahelist kaubandust. Näiteks kehtib see seoses nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307) ning nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT L 30, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 176).

206. See on ka nii näiteks seoses nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrusega (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35).

207. Selles määruses, mille eesmärk on tagada töötajate vaba liikumist sotsiaalkindlustuse valdkonnas, ei sätestata otseselt selle territoriaalset kohaldamisala, kuigi kirjeldatakse üldiselt „konkreetselt territoriaalsena” nii, et selle kohaldamise määrab „mingi paigaga seotud asjaolu”.(108)

208. Kuigi kõnealuse määruse ruumiline valdkond ehk territoorium, kus selline iseloomulik seos peab paiknema, on kindlasti vastavuses asutamislepingu sätetega isikute vaba liikumise kohta, mistõttu nende kohaldamine eeldab paiknemist „ühenduse territooriumil”, ei eelda nende sätete (vähemalt võrdset kohtlemist tagavate sätete) mõju säilimine siiski üldse, et asjassepuutuva kutsetegevusega tegeletakse sellel territooriumil.(109)

209. Asjaolu, et teatavad sotsiaalkindlustushüvitised põhinevad isegi üksnes väljaspool asutamislepinguga hõlmatud territooriumi täitunud kindlustusperioodidel, ei saa iseenesest takistada määruse nr 1408/71 kohaldamist, kui sotsiaalkindlustushüvitist puudutava õiguse ja neid maksma kohustatud liikmesriigi vahel on tihe seos.(110)

210. Minu arvates saab määrust nr 1408/71 puudutava kohtupraktika üle võtta määrusele nr 44/2001. Oluline on märkida, et kõnealune määrus on vastu võetud asutamislepingu IV jaotise sätete alusel, mis käsitlevad isikute vaba liikumisega seotud poliitikat. Nagu määruse nr 1408/71 kohaldamine, eeldab ka määruse nr 44/2001 kohaldamine teatavat seost sellise liikmesriikide territooriumiga, keda kõnealune määrus kohustab. Kõnealuse määruse artikli 2 (mis kattub konventsiooni artikliga 2) kohaldamine eeldab, et kostja alaline asukoht on liikmesriigi territooriumil. Viidatud kohtupraktikast tuleb loogiliselt järeldada, et kõnealuse määruse (või konventsiooni) artikli 2 kohaldamiseks ei ole üldse nõutav, et asjassepuutuv kohtuvaidlus oleks seotud vaid kõnealuse määrusega (või konventsiooniga) hõlmatud territooriumiga ega oleks seotud ka kolmandate riikide territooriumiga.

211. Sama moodi tuleb rõhutada määruse nr 44/2001 kaheksandas põhjenduses sätestatut, et „käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvatel menetlustel peab olema seos nende liikmesriikide territooriumidega, kelle jaoks käesolev määrus on siduv”.(111) Seega, „lisaks sellele peaksid kohtualluvuse ühiseeskirjad kehtima siis, kui kostja alaline elukoht on ühes kõnealustest liikmesriikidest”.

212. Minu arvates kinnitab see põhjendus selgelt, et määruse artikli 2 (mis kattub konventsiooni artikliga 2) kohaldamiseks piisab, kui kostja alaline asukoht on kõnealuse määrusega seotud liikmesriigis, mistõttu asjassepuutuv kohtuvaidlus on seotud ühenduse mõne liikmesriigiga. Seega ei oma tähtsust, et asjassepuutuval kohtuvaidlusel puudub seos ka teise liikmesriigiga või et sellel on selline seos kolmanda riigiga.

213. Ma järeldan sellest, et määrus nr 44/2001 ei saa muuta küsitavaks seisukohta, mille järgi konventsiooni artikli 2 kohaldamisala ei ole piiratud üksnes kohtuvaidlustega, mis on seotud mitme osalisriigiga.

214. Eespool toodust järeldub, et selle seisukoha vastu esitatud käesoleva eelotsusetaotluse menetluse teatavate poolte argumente tuleb pidada asjakohatuteks, puudutagu need argumendid rahvusvahelist õigust või ühenduse õigust.

215. Eelotsuse esimese küsimuse esimesele osale tuleb seega vastata, et Brüsseli konventsiooni artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et seda saab kohaldada isegi siis, kui hageja ja kostja alaline asukoht on samas osalisriigis ja kui nende vahelisel kohtuvaidlusel selle osalisriigi kohtus on teatav seos kolmanda riigiga ja mitte teise osalisriigiga, mistõttu ainus käesolevas kohtuvaidluses esile tulnud pädevuse jaotamise küsimus puudutab üksnes osalisriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahelisi suhteid, ja mitte erinevate osalisriikide kohtute vahelisi suhteid.

216. Kuna Brüsseli konventsiooni artiklit 2 saab sellises olukorras kohaldada, tuleb uurida, kas põhikohtuasjas käsitletavaga sarnases olukorras on kõnealuse konventsiooniga vastuolus asjaolu, et osalisriigi kohus – mille pädevus põhineb kõnealusel artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel nimetatud pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks asja sisuliseks lahendamiseks sobivam. Teisisõnu tuleb kindlaks teha, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on forum non conveniens’i põhimõte konventsiooniga kooskõlas.

B.      Forum non conveniens’i põhimõtte vastavus Brüsseli konventsioonile

217. Selleks et piiritleda uurimisese sellise olukorraga nagu põhikohtuasjas, tuleb meeles pidada, et siseriiklik kohus küsib eelotsuse esimese küsimuse teises osas põhiliselt seda, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus, et osalisriigi kohus – mille pädevus põhineb kõnealuse konventsiooni artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel selle pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse sisuliseks lahendamiseks sobivam, kui viimati mainitud kohut ei ole nimetatud üheski kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes, talle ei ole eelnevalt esitatud taotlust, mis võib olla aluseks menetluse peatamisele või seotud menetlustele, ja kui selle kolmanda riigi seosed kõnealuse kohtuvaidlusega on teistsugused, kui on sätestatud Brüsseli konventsiooni artiklis 16.

218. Sellele küsimusele vastamiseks viitan kohe alguses konventsiooni koostajate tahtele, seejärel uurin artikli 2 esimese lõigu sõnastust, kõnealuse konventsiooni üldist ülesehitust ning selle eesmärke.

1.      Konventsiooni koostajate tahe

219. Brüsseli konventsiooni väljatöötamise ajal ei olnud Ühendkuningriik ja Iirimaa veel Euroopa Ühenduse liikmed. Seetõttu ei osalenud nad liikmesriikide vahel EÜ artikli 293 alusel peetud läbirääkimistel, mis lõppesid kõnealuse konventsiooni vastuvõtmisega 27. septembril 1968. Need kaks riiki liitusid ühendusega alles 1. jaanuaril 1973 ehk vaid üks kuu enne konventsiooni jõustumist 1. veebruaril 1973.

220. Forum non conveniens’i põhimõte on siiski arenenud põhiliselt neis kahes liikmesriigis.(112) See on enamasti tundmatu kontinentaalõigusega liikmesriikides ehk neis, kes on Brüsseli konventsiooni teemal pidanud läbirääkimisi. Sellest järeldub, et viimati nimetatu ei sisalda ühtegi sellele põhimõttele viitavat sätet.

221. Küsimus forum non conveniens’i põhimõtte vastavusest tuli esile alles Brüsseli konventsiooniga Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Taani Kuningriigi ühinemiskonventsiooni väljatöötamisel, mis võeti vastu 9. oktoobril 1978.(113)

222. P. Schlosseri ettekanne kõnealuse ühinemiskonventsiooni kohta kajastab seda küsimust puudutavate arutelude ulatuslikkust.(114)

223. Selle ettekande punktis 78 on märgitud, et „ühenduse mandriala liikmesriikide delegatsioonide arvates ei pakuta selliseid võimalusi [eriti võimalust peatada menetlust forum non conveniens’i põhimõttele tuginedes] ühenduse liikmesriikide kohtutele, kui nad on konventsiooni alusel pädevad ja asi on antud neile lahendada”.

224. Selle kohta täpsustatakse, et „on väidetud, et osalisriikidel ei ole mitte üksnes õigus kasutada enda kohtualluvust II jaotises sätestatud tingimustel, vaid ka kohustus seda teha”. On leitud, et „hageja peab saama olla kindel kohtu pädevuses, kellele hagi on esitatud”, sest „hageja ei tohi kaotada aega ja raha ning saada lõpuks teada, et kohus, kelle poole ta on pöördunud, peab ennast teisest kohtust vähem pädevaks”.

225. Lisaks kinnitatakse kõnealuse ettekande punktis 78, et „kui mitme riigi kohtud on pädevad, on hagejal valikuvõimalus, mida ei tohi nõrgendada „forum non conveniens’i põhimõtte” kohaldamisega”. Selle kohta rõhutatakse, et „hageja võib olla valinud pädevatest kohtutest ilmselt „ebasobiva” kohtu, et saada kohtuotsust just selles riigis, milles ta nõuab täitmist”.

226. Kõnealuse ettekande samas punktis lisatakse, et „negatiivsete kohtualluvuse konfliktide ohtu ei saa välistada: ka mandripiirkonna kohtud võivad väga hästi leida, et nad pole pädevad, et vaid arvustada Ühendkuningriigi kohtu otsust”.

227. Lõpuks märgib ta, et „põhimõttelised põhjused, mis [siiani] õigustavad forum conveniens’i põhimõtet [ning sellele vastavat forum non conveniens’i põhimõtet], kaotavad suure osa oma kaalust kohe, kui konventsiooni saab kohaldada Ühendkuningriigis ja Iirimaal”. Selle kohta täpsustatakse ettekandes, samuti punktis 78, et siseriiklik õigus peaks kõnealuse konventsiooni rakendamiseks viima neis kahes riigis siiani kehtiva alalise asukoha mõiste kitsama käsitluseni ja teiselt poolt selleni, et nad loobuksid ülemäärase siseriikliku kohtualluvuse eeskirjast, mis põhineb konventsiooni artikli 3 teise lõigu alusel üksnes kohtumenetluse algatamist käsitlevast dokumendist teatamisel või selle kätteandmisel kostjale, kes elab kõnealuse riigi territooriumil ajutiselt.

228. Neil põhjustel on asjasse punkti 78 kohaselt „Iirimaa ja Ühendkuningriik loobunud konventsiooni teksti kohandamisest selles osas”.

229. Järeldan kõigist neist seisukohtadest, et Brüsseli konventsiooni või 1978. aasta ühinemiskonventsiooni teemal läbirääkimisi pidanud ja sellega ühinenud liikmesriikidel kas puudus üldse eesmärk lisada forum non conveniens’i mehhanism konventsiooniga kehtestatud korda või oli enamus kindlalt selle vastu.

230. Nõustudes vastupidisega, ei arvestataks konventsiooni osalisriikide tahet nii, nagu seda on muudetud 1978. aasta ühinemiskonventsiooniga, ning seda tahet ei ole seejärel pärast hilisemate ühinemiskonventsioonide või määruse nr 44/2001 vastuvõtmist muudetud. Konventsiooni artikli 2 esimese lõigu sõnastus, kõnealuse konventsiooni üldine ülesehitus ning selle kasulik mõju konventsiooni eesmärkidest lähtuvalt ei poolda samuti forum non conveniens’i põhimõttega nõustumist.

2.      Konventsiooni artikli 2 esimese lõigu sõnastus

231. Tuletan meelde, et konventsiooni artikli 2 esimeses lõigus on sätestatud, et „[k]onventsiooni sätete kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata”.

232. Tuleb meenutada ka, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, pidades silmas ühenduse kõigis keeltes kehtivaid versioone valguses.(115) Minu arvates kehtib kindlasti sama ka Brüsseli konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui arvestada, et Euroopa Kohus on järjekindalt väljendanud vajadust tagada õiguskindluse põhimõtte järgimine ning kõnealusest konventsioonist tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsus ja ühtsus nii osalisriikide kui ka huvitatud isikute suhtes.(116)

233. On kindel, et konventsiooni artikli 2 esimese lõigu erinevate keeleversioonide uurimine tõendab, et selles sätestatud kohtualluvuse eeskiri on imperatiivne ja mitte dispositiivne ning et kõnealusest sättest võib kõrvale kalduda vaid konventsioonis sõnaselgelt sätestatud juhtudel. Samuti on kindel, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei ole tegemist ühegagi neist konventsioonis ammendavalt loetletud juhtumitest, mida uurin täpsemalt konventsiooni üldisest ülesehitusest lähtuvalt.

234. Sellest ma järeldan, et konventsiooni artikli 2 esimese lõigu sõnastusega on vastuolus, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, osalisriigi kohus, kellele on hagi esitatud kõnealuse artikli alusel, loobub kaalutlusõiguse alusel asja sisulisest lahendamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks asja lahendamiseks sobivam. Sellisele järeldusele jõuab ka konventsiooni üldise ülesehituse alusel.

3.      Konventsiooni üldine ülesehitus

235. Kui sellise osalisriigi nagu Ühendkuningriigi kohtu pädevus põhineb ülemäärase kohtualluvuse eeskirjadel, mis kehtivad selles riigis kooskõlas konventsiooni artikliga 4 (juhul, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis), ei ole konventsiooniga minu arvates põhimõtteliselt vastuolus see, et kõnealune kohus loobub pädevuse kasutamisest (kõnealuses osalisriigis kehtiva) forum non conveniens’i põhimõtte alusel põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks sobivam lahendama vaidlust sisuliselt või tal oleks selleks paremad eeldused.

236. Selline võimalus on siiski vaid juhul (milline ei ole A. Owusu juhtum), kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis, sest konventsiooni artikkel 4 puudutab vaid seda juhtu.

237. Seevastu siis, kui kostja alaline asukoht on osalisriigis ja kui osalisriigi kohtu pädevus põhineb konventsiooni artikli 2 esimesel lõigul, on kõnealuse konventsiooni üldise ülesehitusega vastuolus, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, loobub kõnealune kohus kaalutlusõiguse alusel pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse sisuliseks lahendamiseks sobivam.

238. Kuigi konventsiooni teatavate sätetega üritatakse leevendada artiklis 2 sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade kohustuslikkust, on see nii üksnes väga erandlikel juhtudel, millega ei ole tegu põhikohtuasjas, mistõttu kõnealuse konventsiooni üldise ülesehitusega on vastuolus, et osalisriigi kohus loobub kasutamast kõnealust kohustuslikku pädevust käesoleva juhtumi asjaoludel, ehk teistsugustel asjaoludel kui konventsioonis otseselt ja ammendavalt sätestatud juhtudel.

239. Lisaks tuleb rõhutada, et konventsiooni teatavaid sätteid on inspireerinud täiesti erinevad põhjendused kui need, mis on seotud forum non conveniens’i põhimõttega. See teave kinnitab seisukohta, et kõnealuse põhimõtte rakendamine artiklil 2 põhineva pädevuse kasutamisel on konventsiooni üldise ülesehitusega vastuolus.

240. Hakkan seda mõtet nüüd edasi arendama.

241. Esiteks märgin, et kuigi konventsiooni kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavad eeskirjad või kohtualluvuse erieeskirjad (sätestatud artiklites 5 ja 6 ning II jaotise 3. ja 4. jaos) võimaldavad kalduda kõrvale artiklis 2 sätestatud kohustuslikust kohtualluvuse eeskirjast muu hulgas põhjusel, et vaidluse ja kostja alaliseks asukohaks mitteoleva teise riigi kohtute vahel on otsene või eriti tihe seos, kehtib kõnealust pädevust puudutav valikuvõimalus vaid mitme osalisriigi vahelistes suhetes ning mitte ühe osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes, millega on tegu põhikohtuasjas.

242. Eelkõige tuleb veel rõhutada, et kõnealust kohtualluvuse valiku võimalust pakutakse üksnes hagejale hagi esitamisel. Järelikult pärast seda, kui osalisriigi kohtusse on esitatud hagi artiklis 2 sätestatud kohtualluvuse eeskirja alusel, puudub tal õigus kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavate eeskirjade või kohtualluvuse erieeskirjade alusel loobuda asja lahendamisest isegi juhul, kui kõnealusel kohtuvaidlusel on märkimisväärne seos kohtuga teises riigis (osalisriigis või kolmandas riigis), kus ei ole kostja alaline asukoht.

243. Kuigi konventsiooni artikli 17 esimese lõigu ning artiklite 19, 21 ja 22 alusel tuleb osalisriigi kohtutel deklareerida, et tal puudub pädevus, või kasutab ta võimalust asja lahendamisest loobuda siis, kui hagi on esitatud artiklis 2 sätestatud üldise ja kohustusliku kohtualluvuse eeskirja alusel, ei kuulu põhikohtuasi kindlasti ühessegi neist juhtudest, mistõttu artikli 2 kohtualluvuse eeskiri jääb tervikuna kohustuslikuks. Selgitan seda täpsemalt iga kõnealuse sätte analüüsimisel.

244. Kõigepealt sätestatakse konventsiooni artikli 17 esimeses lõigus otsese kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppe puhul, et kui vähemalt ühel pooltest on alaline asukoht mõnes osalisriigis, on pädevad üksnes kõnealuse riigi kohus või kohtud, mida pooled on lepingus nimetanud (kõnealuses artiklis sätestatud tingimustel). Seega, mis tahes muul kohtul, kellele pool esitab hagi eelkõige konventsiooni artikli 2 alusel, puudub põhimõtteliselt pädevus, välja arvatud juhul, kui kostja ilmub konventsiooni artikli 18 alusel sellesse kohtusse, kellele hagi on esitatud, ega viita selle pädevuse puudumisele vaidluse lahendamise koha valimise kokkuleppe alusel. Seega tuleb kohtul, kellele pool on esitanud hagi kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepet järgimata, deklareerida, et ta ei ole pädev asja lahendama, välja arvatud kõnealuses artiklis 18 sätestatud juhul.

245. Sama kehtib siis, kui hagi on esitatud osalisriigi kohtule, eelkõige kostja alalise asukoha osalisriigi kohtule vastuolus konventsiooni artiklis 16 sätestatud ainupädevuse eeskirjaga, mis lähtub vaidluse sisu ja osalisriigi territooriumi vahelisest eriti tihedast seosest. Kõnealuste kohtualluvuse eeskirjade kohustuslikkus on eriti oluline, sest konventsiooni artiklis 19 sätestatakse, et kui kohtule esitatud hagi puudutab põhiliselt asja, mida teise osalisriigi kohus on artikli 16 alusel ainupädev läbi vaatama, tuleb kohtul omal algatusel deklareerida enda pädevuse puudumist.

246. Ainult need ainupädevust puudutavad kohtualluvuse eekirjad võivad takistada konventsiooni artiklis 2 sätestatud üldise ja kohustusliku kohtualluvuse eeskirja kohaldamist. Ma tuletan meelde, et kõnealuseid ainupädevust puudutavaid kohtualluvuse eeskirju ei saa kohaldada sellises olukorras nagu põhikohtuasjas.

247. Sama kehtib konventsiooni artiklites 21 ja 22 sätestatud mehhanismide puhul seoses kohtualluvuse eeskirjade rakendamisega.

248. Konventsiooni artiklis 21 on peatamise kohta sätestatud, et kui erinevate osalisriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena; kui see on kindlaks tehtud, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

249. Nagu ma olen juba märkinud, ei ole põhikohtuasjas tegemist sellise olukorraga, sest üheski muus teise osalisriigi kohtus kui esimese kostja alalise asukoha kohtus ei ole algatatud paralleelset menetlust.

250. Peale selle, nagu Euroopa Kohus on hiljuti märkinud eespool viidatud kohtuotsuse Gasser punktis 47, põhineb kõnealune menetlussäte „selgelt ja üksnes kronoloogilisel järjekorral, milles hagid on esitatud kõnealustele kohtutele”. See ei jäta seega mingit kaalutlusõigust küsimuses, kas ühel neist kohtutest, kellele hagi on esitatud, on teisest paremad eeldused vaidlust sisuliselt lahendada. Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida on vahel väidetud, on konventsioonis sätestatud peatamise mehhanism täiesti teistsuguse loogikaga kui forum non conveniens’i põhimõte, sest nagu eespool on tõdetud, eeldab viimati nimetatud põhimõte kohtul, kellele hagi on esitatud, kaalutlusõigust küsimuses, kas välismaine kohus on vaidluse sisuliseks lahendamiseks selgelt sobivam.

251. Tuletan meelde, et konventsiooni artiklis 22 on sätestatud, et kui eri osalisriikide kohtutes on algatatud seotud menetlused, mis on esimeses kohtus pooleli, võib kohus, kellele on hagi esitatud hiljem, peatada menetluse või loobuda pädevusest poole taotlusel, kui selle kohtu suhtes kehtiv õigus võimaldab seotud menetlusi liita ning esimesena taotluse saanud kohus on pädev mõlemas asjas.

252. Vastupidi artiklis 21 seoses peatamisega sätestatule, ei põhine artikkel 22 üksnes kronoloogilisel järjestusel, milles hagid on esitatud kõnealustele kohtutele. See jätab teatava kaalutlusõiguse kohtule, kellele on hagi hiljem esitatud, sest talle on antud võimalus valida menetluse peatamise või pädevusest loobumise vahel. Kõnealust valikut võib pidada sõltuvaks muu hulgas sellest, kas kohtul, kellele on hagi esitatud esimesena, on paremad eeldused vaidluse lahendamiseks kui kohtul, kellele on hagi esitatud hiljem. Selles osas võib see mehhanism meenutada (kuid üksnes selles osas) forum non conveniens’i põhimõttega seotud mehhanismi.

253. Siiski tuleb rõhutada, et konventsiooni artikliga 22 antud võimalus valida menetluse peatamise ja pädevusest loobumise vahel on kohaldatav vaid erijuhtudel, kus eri osalisriikide kohtutes on algatatud paralleelsed menetlused, et vältida selle tulemusel vastuolulisi kohtuotsuseid ja seega välistada võimaluste piires olukordi, kus ühes osalisriigis tehtud kohtuotsust ei saa tunnustada teises osalisriigis.

254. Kui oletada, et inglise puhkaja, kellel on olnud samasugune õnnetus nagu A. Owusul, algatatud hüvitamismenetlus oleks veel pooleli ning seda saaks pidada seotuks põhikohtuasjaga, kui kõnealune paralleelne kohtumenetlus on algatatud Jamaical ehk kolmanda riigi kohtus, siis ei saa artiklit 22 põhimõtteliselt kohaldada.

255. Vaatamata käesolevas asjas esitatud põhjendustele on kõnealune erinevate osalisriikide kohtute pädevuse kasutamise koordineerimismehhanismi loogika väga erinev forum non conveniens’i põhimõttest, sest viimati nimetatu rakendamine ei eelda põhimõtteliselt teises osalisriigis paralleelse kohtumenetluse olemasolu. Nagu on täpsustatud kohtuotsuses Spiliada,(117) tuleb kohtul, kellele hagi oli esitatud, kindlaks määrata „kohtupidamise loomulik paik” ehk „paik, millel on kohtuvaidlusega kõige tihedamad suhted” vastavalt praktilist laadi ja majanduslikele kriteeriumidele nagu tunnistajate kättesaadavus, või vastavalt kriteeriumile, nagu kõnealuse tehingu suhtes kohaldatav seadus. See, kas kohus, kellele hagi on esitatud, on sobiv, ei sõltu seega ilmtingimata ja üksnes sellest, kas teise osalisriigi kohtutes toimub paralleelne menetlus.

256. Sellest järeldub, et kui on kindlaks tehtud osalisriigi kohtu pädevus, mis põhineb konventsiooni artiklil 2 (kui sellega ei rikuta artiklis 16 ja 17 sätestatud ainupädevust puudutavaid eeskirju), puudub sellel kohtul õigus loobuda pädevuse kasutamisest, välja arvatud kõnealuse konventsiooni artiklites 21 ja 22 sätestatud erandjuhtudel, millega ei ole tegu põhikohtuasjas.

257. Kõnealuse konventsiooni üldise ülesehituse analüüs toetab seega seisukohta, mille kohaselt on konventsiooniga vastuolus, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas loobub osalisriigi kohus, kelle pädevus põhineb konventsiooni artiklil 2, kaalutlusõiguse alusel pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse sisuliseks lahendamiseks sobivam.

258. Minu arvates ei saa seda seisukohta muuta küsitavaks käesolevas asjas esinev asjaolu, et osalisriigi kohtus konventsiooni artikli 2 alusel menetletav kohtuvaidlus ei puuduta mitte üksnes kostjat, kelle alaline asukoht on selle kohtu asukohaks olevas osalisriigis, vaid ka paljusid kostjaid, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis.

259. Kuigi konventsiooni artikli 4 kohaldamine olukorras, kus paljude kostjate alaline asukoht on kolmandas riigis, võib panna kohtu, kellele hagi on esitatud, forum non conveniens’ i põhimõttega seotud kriteeriumide alusel kaaluma, kas hagi esitamine sellele kohtule on olnud õige, ei saa siiski artikliga 4 panna kõnealusele kohtule mingit kohustust loobuda artiklil 2 põhineva pädevuse kasutamisest sellise kostja puhul, kelle alaline asukoht on kõnealuse kohtu asukoha osalisriigi territooriumil. Kohtul, kellele hagi on esitatud, tuleb poolte olukorda ja olemasolevaid erinevaid huve arvestades üksnes hinnata, kas vaidlus on lahendatav tervikuna või üksnes ulatuses, kus see puudutab kostjat, kelle alaline asukoht on kõnealuses osalisriigis.

4.      Konventsiooni eesmärgid ja kasulik mõju

260. Kui oletada, et forum non conveniens’i põhimõte on menetluseeskiri, mis sellisena kuulub üksnes siseriiklikusse õigusesse, ei saa sellise eeskirja kohaldamine nõrgendada konventsiooni kasulikku mõju. Euroopa Kohus on seda hiljuti meelde tuletanud eespool viidatud kohtuotsuses Turner seoses nn anti-suit injunctions mehhanismiga.(118)

261. Leian, et selle võimaliku menetluseeskirja kohaldamine on vastuolus konventsiooni eesmärkidega ja seega ka konventsiooni kasuliku mõjuga, mistõttu need kaks asjaolu takistavad forum non conveniens’i põhimõtte rakendamist.

262. Mitu argumenti toetavad seda seisukohta.

263. Esiteks, andes menetlevale kohtunikule võimaluse loobuda – puhtalt kaalutlusõiguse alusel – pädevuse kasutamisest, mis tuleneb konventsioonis sätestatud kohtualluvuse eeskirjadest nagu selle artikkel 2, kahjustab forum non conveniens’i põhimõte raskelt konventsiooniga sätestatud kohtualluvuse eeskirjade, eelkõige selle artikli 2, toime prognoositavust. Nagu ma olen juba märkinud, vaid kohtualluvuse eeskirjade prognoositavusega saab tagada õiguskindluse põhimõtte järgimist ja ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevnemist vastavalt konventsiooni eesmärkidele. Konventsiooni kohtualluvuse eeskirjade ja eelkõige artikli 2 (mis on üldine kohtualluvuse eeskiri) prognoositavuse kahjustamine pärsib seega konventsiooni kasulikku mõju.

264. Sellega seoses tuleb meeles pidada, et konventsioon põhineb suures ulatuses kontinentaalõiguse süsteemil, kus omistatakse erilist tähtsust kohtualluvuse eeskirjade prognoositavusele ja puutumatusele. Selline lähenemine on vähem levinud common law süsteemis, sest kehtivate sätete kohaldamist mõistetakse pigem paindlikult ja üksikjuhtumite kaupa. Selles osas sobib forum non conveniens’i põhimõte common law süsteemi hästi, sest sellega jäetakse menetlevale kohtule õigus vabalt kaaluda, kas ta kasutab talle usaldatud pädevust või mitte. Seda põhimõtet on seega raske kokku sobitada konventsiooni mõttega.

265. Lisaks sellistele üldistele põhjendustele tuleb uurida täpsemalt forum non conveniens’ i põhimõtte rakendamisest tekkivaid protsessuaalseid tagajärgi. Minu arvates on kõnealuseid tagajärgi raske kokku sobitada konventsiooni eesmärkidega, mis on seotud – nagu me mäletame – õiguskindluse põhimõtte järgimise ja ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamisega.

266. Nagu olen tõdenud, kaasneb Inglise õiguse praeguses arenguetapis selle põhimõtte rakendamisega asja menetluse peatamine ehk menetluse edasilükkamine määramatuks ajaks. Selline olukord ei ole iseenesest rahuldav õiguskindluse seisukohast.

267. Peale selle nõrgendab minu arvates forum non conveniens’ i põhimõte pigem ühenduses elavate isikute õiguslikku kaitset kui tugevdab seda. See kehtib eelkõige hagejate puhul.

268. Tuletan meelde, et just hageja, kes soovib ära hoida kõnealuse protsessuaalse erandi kohaldamist, on kohustatud tõendama, et tal ei ole võimalik asja kõnealuses välismaises kohtus lahendada. Ka selles mõttes ei ole olukord rahuldav, sest tuleb karta, et mõned kostjad taotlevad sellist protsessuaalset erandit üksnes eesmärgiga lükata edasi nende vastu menetluses oleva kohtuvaidluse kulgemist.

269. Lisaks siis, kui menetlev kohtunik otsustab lõpuks nõustuda forum non conveniens’i erandiga, tuleb hagejal, kes soovib menetluse taasjätkumist, jälle esitada selleks vajalikke tõendeid. Hagejal tuleb seega tõendada, et välismaine kohus ei ole lõpuks pädev vaidlust lahendama või et tal ei ole võimalik või ei ole olnud võimalik asja selles kohtus tõhusalt lahendada. Selline hagejale pandud tõendamiskoormus võib osutuda väga raskeks. Forum non conveniens’i põhimõtte rakendamine võib seega märgatavalt kahjustada hageja huvide kaitsmist, mistõttu see pigem nõrgendab kui tugevdab hageja õiguslikku kaitset ja on vastuolus konventsiooni eesmärgiga.

270. Kui hageja ei suuda esitada kõnealuseid tõendeid menetluse peatamise (mis võidakse määrata määramatuks ajaks) takistamiseks või juba edasilükatud kohtumenetluse jätkamiseks, jääb ainsaks võimaluseks – kui ta soovib jääda oma nõuete juurde – teha kõik vajalikud toimingud uue hagi esitamiseks välismaises kohtus. On selge, et kõnealuste toimingutega kaasnevad kulud ja et need toimingud võivad märkimisväärselt pikendada kohtumenetluse kestust kuni hageja saab oma kohtuasja lõpuks lahendatud. Forum non conveniens’i põhimõttega seotud mehhanismi saab selles osas pidada vastuolus olevaks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud nõuetega.

271. Sellest ma järeldan, et kõnealune põhimõte kahjustab konventsiooni kasulikku mõju, sest see riivab õiguskindluse ja ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamise eesmärke, mida konventsioonis taotletakse artiklis 2 sisalduvate imperatiivsete kohtualluvuse eeskirjade abil.

272. Minu arvates puudutab selline järeldus ka konventsiooni eeskirju, mille eesmärk on lihtsustada kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist osalisriikide vahel. Konventsiooni eeskirjadel, eelkõige artiklil 2 põhineva pädevuse kasutamisest loobumisega põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks sobivam lahendama talle menetlemiseks saadetud kohtuvaidlust, võtab osalisriigi kohus hagejalt võimaluse, et konventsiooniga sätestatud tunnustamist ja täitmist puudutavat lihtsustatud menetlust kohaldatakse tema kasuks. Selline olukord läheb vastuollu ka konventsiooni eesmärkidega, mis puudutavad õiguskindluse järgimist ja ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamist. Forum non conveniens’i põhimõttega seotud mehhanism kahjustab ka selles osas konventsiooni kasulikku mõju.

273. Tuleb ka rõhutada, et see põhimõte võib nõrgendada konventsiooni eeskirjade ühtset kohaldamist ja olla seega vastuolus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga.

274. Nagu olen juba märkinud, on Euroopa Kohus sageli selgitanud eesmärki tagada kõnealusest konventsioonist tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsus ja ühtsus nii osalisriikide kui ka huvitatud isikute puhul.

275. Tuletan veel meelde, et forum non conveniens’i põhimõte on arenenud märkimisväärselt vaid Ühendkuningriigis ja Iirimaal ning mitte teistes osalisriikides.

276. Selle põhimõtte rakendamisega nõustumine vaid neis kahes seda põhimõtet tundvas osalisriigis viiks seega ühenduses elavate õigussubjektide vahelise diskrimineerimiseni sõltuvalt sellest, kas kõnealust põhimõtet tuntakse osalisriigis, mille territooriumil on kostja alaline asukoht. Selline diskrimineerimine oleks kindlasti vastuolus kohtupraktikas kehtestatud põhimõttega konventsioonil põhinevate õiguste võrdsusest ja ühtsusest.

277. Kõigest eespool esitatust tulenevalt on konventsiooni artikli 2 esimese lõigu sõnastuse ja konventsiooni üldise ülesehituse ning selle eesmärkide ja kasuliku mõjuga vastuolus, et osalisriigi kohus – kelle pädevus põhineb kõnealuse konventsiooni artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel sellise pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse sisuliseks lahendamiseks sobivam, ja kui viimati nimetatud kohut ei ole nimetatud üheski kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes, talle ei ole varem esitatud ühtegi taotlust, mis annaks alust menetluse peatamiseks või seotud menetlusteks ja kõnealuse kohtuvaidluse seos kolmanda riigiga on teistsugune, kui on sätestatud Brüsseli konventsiooni artiklis 16.

278. Lisan veel, et määruses nr 44/2001 leiab see seisukoht selgelt kinnitust. Määruse 11. põhjenduses on sätestatud, et „[k]ohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpseltmääratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust” (kohtujuristi kursiiv).

279. Kõnealuste põhjenduste tõttu tuleb pidada vaikimisi, kuid kindlalt välistatuks, et menetlev kohtunik loobub konventsiooni artiklist 2 tuleneva pädevuse kasutamisest põhjusel, et mõne teise riigi kohtul on forum non conveniens’i põhimõtte alusel paremad eeldused vaidluse lahendamiseks.(119) Minu arvates ei puuduta selline järeldus üksnes olukorda, kus konkureeriv kohus asub muus liikmesriigis kui kostja alalise asukoha järgses liikmesriigis. See puudutab ka olukorda, kus konkureeriv kohus asub kolmandas riigis.

280. Järelikult tuleb vastata esimese eelotsuse küsimuse teisele osale, et Brüsseli konventsiooniga on vastuolus see, et osalisriigi kohus – kelle pädevus põhineb kõnealuse konventsiooni artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel sellise pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse sisuliseks lahendamiseks sobivam, ja kui viimati nimetatud kohut ei ole varem nimetatud üheski kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes, talle ei ole varem esitatud ühtegi taotlust, mis annaks alust menetluse peatamiseks või seotud menetlusteks ja kõnealuse kohtuvaidluse seos kolmanda riigiga on teistsugune, kui on sätestatud Brüsseli konventsiooni artiklis 16.

V.      Ettepanek

281. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (edaspidi „Brüsseli konventsioon”) artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et seda saab kohaldada isegi siis, kui hageja ja kostja alaline asukoht on samas osalisriigis ja kui nende vahelisel kohtuvaidlusel selle osalisriigi kohtus on teatav seos kolmanda riigiga ja mitte teise osalisriigiga, mistõttu ainus selles kohtumenetluses tekkida võiv pädevuse jaotamise küsimus puudutab üksnes osalisriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahelisi suhteid ning mitte erinevate osalisriikide kohtute vahelisi suhteid.

2.      Brüsseli konventsiooniga on vastuolus see, et osalisriigi kohus – kelle pädevus põhineb kõnealuse konventsiooni artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel sellise pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse sisuliseks lahendamiseks sobivam, ja kui viimati nimetatud kohut ei ole nimetatud üheski kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes, talle ei ole varem esitatud ühtegi taotlust, mis annaks alust menetluse peatamiseks või seotud menetlusteks ja kõnealuse kohtuvaidluse seos kolmanda riigiga on teistsugune, kui on sätestatud Brüsseli konventsiooni artiklis 16.

---

1 – Algkeel: prantsuse.

---

2 – EÜT 1972, L 299, lk 32. Muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1, ja – muudetud tekst – lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1; edaspidi „Brüsseli konventsioon” või „konventsioon”). Nimetatud konventsiooni konsolideeritud versioon, mida on muudetud nelja ülalmainitud ühinemiskonventsiooniga, on avaldatud EÜT 1998, C 27, lk 1.

---

3 – See puudutab kohtuasja C‑314/92: Ladenimor (registrist kustutatud 21. veebruari 1994. aasta määrusega). Kõnealusele kohtuasjale osundatakse sageli kui kohtuasjale Harrods, mistõttu kasutan edaspidi seda nime.

---

4 – Arvamus 1/03. 16. septembri 1988. aasta Lugano konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades peetakse Brüsseli konventsiooniga „paralleelseks”, kuna selle sisu on Brüsseli konventsiooni omaga peaaegu identne. Lugano konventsioon on siduv ühenduse kõikidele liikmesriikidele (Brüsseli konventsiooni osapooltele) ning Islandi Vabariigile, Norra Kuningriigile, Šveitsi Konföderatsioonile ja Poola Vabariigile. Küsimus on kõnealuse konventsiooni muutmises, et seda ühtlustada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42), millega, nagu me hiljem tõdeme, hiljuti asendati Brüsseli konventsioon. Euroopa Kohtule esitatud arvamuse taotluse eesmärk on teha kindlaks, kas muudetud konventsiooni ettepaneku tegemine kuulub ühenduse ainupädevusse või ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Nimetatud küsimus viib eelkõige selle uurimiseni, millisel määral kattub Brüsseli konventsiooni ettepaneku territoriaalne ja isikuline kohaldamisala kõnealuse määruse territoriaalse ja isikulise kohaldamisalaga. Kõnealusel küsimusel on seos Brüsseli konventsiooni territoriaalse ja isikulise kohaldamisala küsimusega, kuna määrus, millega nimetatud konventsioon asendati, põhiliselt kordab selle sätteid.

---

5 – 27. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑159/02 (EKL 2004, lk I‑3565).

---

6 – Vt punkt 35.

---

7 – Kõnealuses artiklis sätestatakse, et „[l]iikmesriigid astuvad vajaduse korral üksteisega läbirääkimistesse, et tagada oma kodanike hüvanguks […] kohtu[…]otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise formaalsuste lihtsustamine.”

---

8 – Kõnealuseid valikulise kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse eriti lepingutega seotud asjades (artikli 5 punkt 1: selle paiga kohtu konkureeriv pädevus, kus tuli või tuleb täita nõude aluseks olev kohustus), lepinguvälise kahju puhul (artikli 5 punkt 3: selle paiga kohtu konkureeriv pädevus, kus kahjustav sündmus on toimunud), seoses tarbijalepingutega (artikli 14 esimene lõik: selle osalisriigi kohtute konkureeriv pädevus, kelle territooriumil on tarbija alaline asukoht), ning asjades, kus kostjaid on mitu (artikli 6 punkt 1: selle kohtu konkureeriv pädevus, kus ühel kostjatest on alaline asukoht).

---

9 – Kõnealuseid kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse eelkõige kinnisvaraga seotud in rem õiguste ja rendiõiguste puhul (artikli 16 punkti 1 alapunkt a: selle osalisriigi kohtute ainupädevus, kus kinnisvara asub) ning olukordades, kus kohtualluvus on sõnaselgelt kindlaks määratud (artikkel 17: pädevus, mis kuulub ainult kohtule või kohtutele, mille osapooled on määranud kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes, ning mis on vastavuses artiklis 16 sisalduvate ainupädevuse eeskirjadega).

---

10 – Brüsseli konventsiooni artikliga 18 antakse pädevus sellele osalisriigi kohtule, kuhu kostja ilmub, isegi kui tema alaline asukoht ei ole kõnealuses riigis, välja arvatud siis, kui kohtusse ilmumise eesmärk on vaidlustada selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud, või kui kõnealuse konventsiooni artikli 16 kohaselt on ainupädev teine kohus. Sellistel juhtudel räägitakse kohtualluvusest vaikival kokkuleppel.

---

11 – Kuigi määrus nr 44/2001 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, peaksin juhtima tähelepanu asjaolule, et selle artiklis 4 on lisatud täiendav reservatsioon, mis puudutab ülemääraste kohtualluvuse eeskirjade rakendamist seoses osapoolte tahtega.

---

12 – Kõnealune eriolukord tuleneb EL lepingule ja EÜ asutamislepingule lisatud protokollist Taani Kuningriigi seisukoha kohta. Sellest tulenevalt ei kohaldata Taanis määrust nr 44/2001, vaid kohaldatakse jätkuvalt Brüsseli konventsiooni nimetatud liikmesriigi ja teiste liikmesriikide vahel, kes on kõnealuse määrusega seotud. Ühendkuningriigi ja Iirimaa jaoks loodi võrreldav olukord neid puudutava protokolliga, mis on samuti lisatud EL lepingule ja EÜ asutamislepingule. Siiski andsid Ühendkuningriik ja Iirimaa kõnealuse protokolli artikli 3 lõike 1 kohaselt teada oma soovist osaleda määruse nr 44/2001 vastuvõtmises ja kohaldamises, mille tulemusel on kõnealune määrus neile kohaldatav.

---

13 – Edaspidi „kohtuotsus Spiliada” (1987, AC 460). Selgub, et nimetatud kohtuotsusega seatud põhimõtted vastavad nendele, mida järgitakse Jamaical. Vt selle kohta põhikohtuasja esimese kostja N. B. Jacksoni märkusi (punkt 25).

---

14 – Eespool viidatud kohtuotsus Spiliada, lk 476.

---

15 – Ibidem, lk 474. Kõnealuses seoses võib forum non conveniens’i mehhanism, mida kohaldatakse Inglismaal kohalviibiva kostja vastu esitatud hagi suhtes (kui tegemist on Inglise õiguses kohtualluvuse „tavalise” eeskirjaga), meenutada forum conveniens’i põhimõtet. Viimati mainitu kohaselt, kui hagi esitatakse Inglismaal mitteviibiva kostja vastu (kui tegemist on Inglise õiguses kohtualluvuse „ebatavalise” eeskirjaga), võib Inglise kohus keelduda väljastamast kohtukutset välismaale, kui välismaine kohus on forum conveniens, nii et kõnealust menetlust ei saa Inglismaal läbi viia. Vt selle kohta lk 480–482.

---

16 – Eespool viidatud kohtuotsus Spiliada, lk 477, punkt c.

---

17 – Ibidem, lk 477 ja 478, punkt d.

---

18 – Tuleks meeles pidada, et common law riikides on eriline tähtsus omistatud tunnistajate, eriti ekspertide ärakuulamisele kohtuistungil.

---

19 – Eespool viidatud kohtuotsus Spiliada, lk 478, punkt d.

---

20 – Ibidem, lk 482.

---

21 – Nimetatud väljendit kasutas House of Lords oma kohtuotsusele Spiliada järgnevas kohtuotsuses Lubbe v. Cape plc (2000, 1 WLR, 1545, HL) (edaspidi „kohtuotsus Lubbe”).

---

22 – Ibidem.

---

23 – Eespool viidatud kohtuotsus Spiliada, lk 482.

---

24 – Vt selle kohta Nuyts, A., L’exception de forum non conveniens (étude de droit international privé comparé), Thèse ULB, 2001–2002, II osa, punkt 218 ja selles viidatud House of Lords’i kohtupraktika. Vt täpsemalt kohtuotsus Cornelly v. RTZ Corporation plc (1998, AC 854, lk 873 ja 874) ja eespool viidatud kohtuotsus Lubbe.

---

25 – Vt eespool viidatud Nuyts, A., punkt 202.

---

26 – Inglise õiguses peab alates tsiviilkohtumenetluse eeskirjade reformimisest 1998. aastal forum non conveniens’i erandi kohaldamist taotlema kohtumenetluse alguses ehk enne sisuliste küsimuste kaitsmist, ja mitte menetluse mis tahes etapis. Vt selle kohta Nuyts, A., punkt 204.

---

27 – Vt Nuyts, A., punkt 208.

---

28 – Vt selle kohta kohtuotsus Berisford plc v. New Hampshire Insurance Co. (1990, 2 QB, 631) ja kohtuotsus Arkwright Mutual Insurance Co. v. Bryanston Insurance Co. Ltd (1990, 2 QB, 649). Nimetatud kohtuotsustes leidis High Court, et forum non conveniens’i mehhanismi kohaldamine oleks vastuolus Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohustuslikkusega ja kahjustaks kohtualluvuse eeskirjade ühtset kohaldamist osalisriikides.

---

29 – Edaspidi „kohtuotsus Harrods” (1992, Ch. 72, CA). Kõnealune kohtuotsus tehti kohtuvaidluses, mille poolteks olid Inglise õiguse alusel asutatud äriühing, mille asukoht oli Inglismaal, kuid mille äritegevus toimus täielikult Argentiinas, kus asusid äriühingu otsustamis- ja kontrollorganid (äriühing Harrods Buenos Aires) ning ka äriühingu enamusaktsionär (Šveitsi äriühing Intercomfinanz) ja vähemusaktsionär (Šveitsi äriühing Ladenimor), ning milles käsitleti erimeelusi kõnealuse Inglise äriühingu juhtimise üle.

---

30 – Ibidem, lk 96 ja 103.

---

31 – Ibidem, lk 97 ja 98.

---

32 – Ibidem, lk 97.

---

33 – Ibidem, lk 103, punkt d.

---

34 – Eelotsuse küsimused olid järgmised:

---

„1. Kas 1968. aasta konventsiooni kohaldatakse osalisriigi kohtu pädevuse suhtes olukorras, kus mis tahes teise osalisriigi kohtutega ei ole kohtualluvuse konflikti?

---

2. a) Kas 1968. aasta konventsiooniga on vastuolus see, et kuigi kohtualluvus põhineb konventsiooni artiklil 2, kasutab osalisriigi siseriiklik kohus siseriikliku õiguse alusel kaalutlusõigust ja loobub kolmanda riigi kohtute kasuks oma pädevusest menetleda hagi, mis on esitatud selles osalisriigis alaliselt asuva isiku vastu, kui küsimus ei ole Brüsseli konventsiooni teise osalisriigi kohtualluvuses?

---

b) Kui vastus on jaatav, kas selline pädevusest loobumine on Brüsseli konventsiooniga vastuolus kõikidel juhtudel või üksnes teatud juhtudel, ja kui nii, siis millistel juhtudel?

---

3. a) Kui vastus 2. küsimusele on jaatav, siis kas 1968. aasta konventsiooniga on siiski kooskõlas see, et osalisriigi siseriiklik kohus kasutab siseriikliku õiguse alusel oma kaalutlusõigust ja loobub kolmanda riigi kohtute kasuks oma pädevusest menetleda kõnealust hagi, mis on esitatud osalisriigis mitte alaliselt asuva kaaskostja vastu?

---

b) Kas vastus 3. küsimusele on teistsugune, kui ühe kõnealuse kaaskostja vastu esitatud hagi menetlemisest loobumise tulemusel tuleks osalisriigis alaliselt asuva teise kaaskostja vastu esitatud hagi jätta rahuldamata?”

---

35 – Vt 21. joonealune märkus.

---

36 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 28.

---

37– Vt eelkõige eespool viidatud Nuyts, A., punkt 181, ja Fentiman, R., „Outsting Jurisdiction in the European Judicial Area”, Cambridge Yearbook of European Legal Studies, 2000, lk 109, ja „Stays and the European Conventions: End-Game?”, CLJ 10, 2001, lk 11.

---

38– Edaspidi „esimene kostja”.

---

39 – Edaspidi „kolmas kostja”.

---

40 – Edaspidi „neljas kostja”.

---

41 – Edaspidi „kuues kostja”.

---

42 – Kohtuasi C‑412/98: Group Josi (EKL 2000, lk I‑5925).

---

43 – Kohtunik Bentley, QC, osundab eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele Group Josi (punktid 59–61).

---

44 – Vt käesolev ettepanek, punktid 35–39.

---

45 – See põhineb tegelikult 3. juuni 1971. aasta protokolli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus artiklil 2.

---

46 – Vt eelotsusetaotlus, punkt 47.

---

47 – Vt eelotsusetaotlus, punktid 33–35.

---

48 – Vt komisjoni kirjalikud märkused, punktid 47 ja 48 ning punktid 82–88.

---

49 – Vt tema kirjalikud märkused, punkt 32.

---

50 – Nii näib see olevat eelotsusetaotluse punktide 44 ja 45 ning punktide 48 (viies lõik), 55 ja 56 põhjal, milles sisalduvad põhikohtuasja poolte argumendid, mis suures osas vastavad argumentidele, mis esitati kohtuasjas Harrods ning mille kohta Court of Appeal on juba otsuse teinud.

---

51 – Vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59); 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38); 22. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑390/99: Canal Satélite Digital (EKL 2002, lk I‑607, punkt 18); 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I‑3193, punkt 16) ja 30. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑147/02: Alabaster (EKL 2004, lk I‑3101, punkt 54).

---

52 – EÜT 1979, C 59, lk 1.

---

53 – Vt ettekanne, lk 8.

---

54 – Kohtuasi 12/76 (EKL 1976, lk 1473, punkt 9).

---

55 – Kohtuasi C‑365/88 (EKL 1990, lk I‑1845, punkt 17).

---

56 – Vt käesolev ettepanek, punktid 99 ja 100 ning punktid 126–131.

---

57 – Vt selle kohta Inglise õiguskirjandus, Collins, L., 1990, 106 LQR, lk 538 ja 539, mida on tsiteerinud Court of Appeal kohtuotsuses Harrods (lk 103), ja Kaye, P., Civil jurisdiction and enforcement of foreign judgments, Professional Books Limited, 1987, lk 216–225.

---

58 – Vt Droz, G., Compétence judiciaire et effets des jugements dans le marché commun (Étude de la convention de Bruxelles du 27 septembre 1968), 1972, lk 23–25.

---

59 – Vt eriti Belgia õiguskirjandus, Rigaux, F. ja Fallon, M., Droit international privé, Maison Larcier, 2. édition refondue, 1993, II tome, Droit positif belge, lk 173; Weser, M., Convention communautaire sur la compétence judiciaire et l’exécution des décisions, CIDC ja Pédone, A., 1975, lk 215–217; Saksa õiguskirjandus, Geimer, R. ja Schütze, R., InternationaleUrteilsanerkennung, C. H. Beck’Sche Verlagsbuchhandlung, 1983, I. Band 1. Halbband, lk 220–222; Geimer, R., „The right of access to the Courts under the Brussels Convention”, Civil Jurisdiction and Judgments in Europe, Proceedings of the Colloquium on the Interpretation of the Brussels Convention by the Court of Justice considered in the context of the European Judicial Area, Luxembourg, 11 and 12 march 1991, Butterworths, 1992, lk 39 ja 40 (seoses Court of Appeal’i kohtuotsusega Harrods); Madalmaade õiguskirjandus, Duintjer Tebbens, H., „The English Court of Appeal in re Harrods: An unwelcome Interpretation of the Brussels Convention”, Law and Reality: Essays on National and International Procedural Law in Honour of Cornelis Carel Albert Voskuil, Martinus Nijhoff Publishers, 1992, lk 47 jj.

---

60 – Droz, G. sõnul peaks sama kohaldama Brüsseli konventsiooni artiklis 16 sisalduvate ainupädevuse eeskirjade suhtes.

---

61 – Suurema osa õiguskirjanduse kohaselt peab sama kohaldama siis, kui valitud kohus asub poolte alalise asukoha riigist erinevas osalisriigis. Kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepetele vaadatakse siseriiklikus õiguses üldiselt taunivalt, mistõttu peaks nende lubamine Brüsseli konventsiooni artikli 17 alusel piirduma õigussuhetega, millel on rahvusvaheline iseloom, hoolimata sellest, kus valitud kohus asub. Vt selle kohta Gaudemet-Tallon, H., Compétence et exécution des jugements en Europe, LGDJ, 3. édition, 2002, lk 97, mis sisaldab hulgaliselt viiteid teistele autoritele.

---

62 – Vt eelkõige Kropholler, J., Europäisches Zivilprozeßrecht – Kommentar zu EuGvO und Lugano-Übereinkommen, Verlag Recht und Wirtschaft GmbH, 2002, lk 106.

---

63 – Käesoleva kohtuasja puhul on komisjon üksnes väitnud, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamist ei välista asjaolu, et hageja alaline asukoht on samas osalisriigis kui esimese kostja oma ning et põhikohtuasi puudutab osalisriigi ja kolmanda riigi vahelist suhet. Komisjon pole võtnud selget seisukohta küsimuses, kas artikli 2 kohaldamine eeldab, et vaidlus oleks rahvusvaheline ja kui see seda eeldab, siis kas on piisav, kui nõutud välismaine asjaolu asub kolmandas riigis. Kõnealuses olukorras juhiksin tähelepanu sellele, et arvamuse 1/03 menetluses seoses tulevase muudetud Lugano konventsiooniga teatas komisjon (oma kirjalike märkuste punktis 170), et mis tahes vaidlust, mis on esitatud liikmesriigi kohtule ja millel on kokkupuude teise riigiga, ükskõik kas liikmesriigiga või kolmanda riigiga, käsitletakse määrusega nr 44/2001. Komisjon lisas, et kõnealune eeskiri ei jäta ühtegi vaidlust, mis pole täielikult siseriiklik (kui kõik kokkupuutepunktid asuvad samas riigis), oma kohaldamisalast välja.

---

64 – Vt punkt 30.

---

65 – Ibidem, punkt 57.

---

66 – Ibidem, punkt 58 (kohtujuristi kursiiv).

---

67 – Ibidem, punkt 59.

---

68 – Vt eelkõige 17. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑26/91: Handte (EKL 1992, lk I‑3967, punkt 14); 19. jaanuari 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑89/91: Shearson Lehman Hutton (EKL 1993, lk I‑139, punktid 15 ja 16); 3. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑269/95: Benincasa (EKL 1997, lk I‑3767, punkt 13); 27. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑51/97: Réunion européenne jt (EKL 1998, lk I‑6511, punkt 16); eespool viidatud kohtuotsus Group Josi (punktid 36–40); ning hilisem 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑168/02: Kronhofer (EKL 2004, lk I‑6009, punktid 12 ja 13).

---

69 – Vt eelkõige lepingutega seotud asju puudutava artikli 5 punkti 1 kohta 17. jaanuari 1980. aasta otsus kohtuasjas 56/79: Zelger (EKL 1980, lk 89, punkt 3); lepinguvälist kahju puudutava artikli 5 punkti 3 kohta 30. novembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 21/76: Bier (EKL 1976, lk 1735, punkt 11; tuntud kui kohtuotsus Mines de potasse d’Alsace); mitut kostjat puudutava artikli 6 punkti 1 kohta 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 189/97: Kalfelis (EKL 1988, lk 5565, punkt 11) ja tagatise realiseerimist või muud kolmandate isikutega seotud menetlust puudutava artikli 6 punkti 2 kohta eespool viidatud kohtuotsus Hagen (punkt 11).

---

70 – Seda kohaldatakse elatusraha sissenõudmise suhtes, mille järele on vajadus (artikli 5 punkt 2), ja tarbijate (artiklid 13 ja 14) või kindlustusvõtjate suhtes (artiklid 8, 9 ja 10), lepingu osapoolte suhtes, keda peetakse kutsetegevusega tegelevast lepingupoolest majanduslikult nõrgemaks ja õiguslikult vähem kogenuks. Konventsiooni artiklite 13 ja 14 eesmärkide kohta vt eelkõige 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑96/00: Gabriel (EKL 2002, lk I‑6367, punkt 39).

---

71 – Euroopa Kohus on rõhutanud seda asjaolu artikli 13 teise lõigu osas 15. septembri 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑318/93: Brenner ja Noller (EKL 1994, lk I‑4275, punkt 18).

---

72 – Vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Group Josi (punkt 46).

---

73 – Ibidem.

---

74 – Vt eelkõige 61. joonealuses märkuses viidatud Gaudemet-Tallon, H., lk 71.

---

75 – See küsimus jääb lahtiseks. Nagu ma olen juba punktis 70 märkinud, jätan selle küsimuse kõrvale, sest põhikohtuasi ei eelda selle uurimist.

---

76 – Vt eelkõige 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑351/89: Overseas Union Insurance jt (EKL 1991, lk I‑3317, punkt 16) ja 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑116/02: Gasser (EKL 2003, lk I‑14693, punkt 41).

---

77 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Gasser ja kohtuotsus Turner (punkt 24).

---

78 – Kohtuasi C‑129/92 (EKL 1994, lk I‑117, punkt 25).

---

79 – Ibidem, punkt 37.

---

80 – Vt kohtuotsus, punkt 14.

---

81 – Vt selle kohta 11. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 49/84: Debaecker ja Plouvier (EKL 1985, lk 1779) seoses konventsiooni artikli 27 punkti 2 kohaldamisega olukorras, kui tegemist on Belgia kohtu tehtud otsuse tunnustamisega Madalmaades, vaidluses, kus mõlema poole alaline asukoht on Belgias ja mis puudutab ka Belgias asuva kinnisasja üürimist.

---

82 – Vt selle kohta Juenger, F., La Convention de Bruxelles du 27 septembre 1968 et la courtoisie internationale – Réflexions d’un Américain, RC, 1983, lk 37.

---

83 – „Les frontières extérieures de l’espace judiciaire européen: quelques repères”, E Pluribus Unum – Liber Amicorum Georges A. L. Droz, Martinus Nijhoff Publishers, 1996, lk 85, eriti lk 103 ja 104.

---

84 – Vt eelkõige 4. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 38/81: Effer (EKL 1982, lk 825, punkt 6); 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑125/92: Mulox IBC (EKL 1993, lk I‑4075, punkt 11); eespool viidatud kohtuotsus Benincasa (punkt 26); 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑334/00: Tacconi (EKL 2002, lk I‑7357, punkt 20); 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑18/02: DFDS Torline (EKL 2004, lk I‑1417, punkt 36) ja eespool viidatud kohtuotsus Kronhofer (punkt 20).

---

85 – Vt eelkõige 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑288/92: Custom Made Commercial (EKL 1994, lk I‑2913, punkt 15) ja 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑256/00: Besix (EKL 2002, lk I‑1699, punkt 25).

---

86 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Effer (punkt 6); kohtuotsus Owens Bank (punkt 32); kohtuotsus Custom Made Commercial (punkt 18); kohtuotsus Besix (punktid 24–26) ning 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑440/97: GIE Groupe Concorde jt (EKL 1999, lk I‑6307, punkt 23) ja 6. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑80/00: Italian Leather (EKL 2002, lk I‑4995, punkt 51).

---

87 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Handte (punkt 14), ja eespool viidatud kohtuotsus Group Josi (punkt 35).

---

88 – Vt eelkõige 21. mai 1980. aasta otsus kohtuasjas 125/79: Denilauler (EKL 1980, lk 1553, punkt 13).

---

89 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Handte (punkt 14), ja eespool viidatud kohtuotsus Group Josi (punkt 36).

---

90 – Eelotsusetaotlus, punkt 48.

---

91 – Kirjalikud märkused, punkt 21.

---

92 – Vt Quoc Dinh, N., Daillier, P. ja Pellet, A., Droit international public, 6^e édition entièrement refondue, 1999, LGDJ, lk 239 jj.

---

93 – Vt eespool viidatud Quoc Dinh, N., Daillier, P. ja Pellet, A., lk 249. Selles viidatakse muu hulgas 29. novembri 1969. aasta Brüsseli konventsioonile, milles käsitletakse meetmeid avamerel toimuvate õnnetuste korral, millest tekib või võib tekkida naftareostus. Selle konventsiooni pooltel säilib sekkumisõigus nende rannikust eemal avamerel isegi kolmanda riigi lipu all sõitvate aluste puhul.

---

94 – EÜT 1980, L 266, lk 1.

---

95 – Vt selle kohta Giuliano ja Lagarde ühiselt koostatud ettekanne Rooma konventsioonist (EÜT 1980, C 282, lk 1). Vt eriti sissejuhatavate põhjenduste punkti 8 ning kõnealuse konventsiooni artikli 1 lõike 1 ja artikli 2 kommentaare.

---

96 – Vt selle kohta eespool viidatud ettekandes sisalduvaid kommentaare Rooma konventsiooni artikli 2 kohta ning Jacquet, J.‑M., „Aperçu de la convention de Rome”, L’européanisation du droit international privé, Académie de droit européen de Trèves, 1996, lk 21.

---

97 – Kohtuasi C‑398/92 (EKL 1994, lk I‑467, punkt 11), kohtujuristi kursiiv.

---

98 – Vt kohtuotsuse punkt 12. Vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Tessili (punkt 9).

---

99 – Vt punkt 8.

---

100 – Vt tema kirjalikud märkused, punkt 24.

---

101 – C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01 (EKL 2003, lk I‑4989, punkt 41). Vt selle kohta ka eelkõige 18. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 98/86: Mathot (EKL 1987, lk 809, punkt 11) ja 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑241/89: SARPP (EKL 1990, lk I‑4695, punkt 16) seoses toiduainete märgistamise, esitlemise ja reklaamiga seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva nõukogu 18. detsembri 1978. aasta direktiiviga 79/112/EMÜ (EÜT L 33, lk 1) ning 25. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑87/94: komisjon v. Belgia (EKL 1996, lk I‑2043, punktid 30–33) seoses nõukogu 17. septembri 1990. aasta direktiiviga 90/531/EMÜ vee-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ostjate hankemenetluste kohta (EÜT L 297, lk 1). Vt sel teemal Fallon, M., „Les conflits de lois et de juridictions dans un espace économique intégré – L’expérience de la Communauté européenne”, Recueil des cours, Académie de droit international, Martinus Nijhoff Publishers, 1996, lk 49, 182 ja 183.

---

102 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Österreichischer Rundfunk jt (punkt 41).

---

103 – See puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).

---

104 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Österreichischer Rundfunk jt (punkt 42).

---

105 – Ibidem.

---

106 – Kohtuasi C‑101/01 (EKL 2003, lk I‑12971, punktid 40 ja 41).

---

107 – Vt selle kohta eelkõige 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑70/03: komisjon v. Hispaania (EKL 2004, lk I‑7999, punkt 30) seoses nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiviga 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

---

108 – Vt selle kohta Aussant, J., Fornasier, R., Louis, J.‑V., Seché, J.‑C. ja Van Raepenbusch, S., Commentaire J. Mégret – Le droit de la CEE, 3. osa, Université de Bruxelles, 2^e édition, lk 113 jj, ning eespool viidatud Fallon, M., lk 43 jj (eriti lk 45 ja 46).

---

109 – Ibidem. Vt selle kohta 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave ja Koch (EKL 1974, lk 1405, punktid 26–28) ja 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 237/83: Prodest (EKL 1984, lk 3153, punkt 6) seoses normidega, mis puudutavad töötajate liikumisvabadust ühenduse piires üldse ja eriti seoses nõukogu 15. oktoobri 1968. määrusega (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15).

---

110 – Vt selle kohta eelkõige 23. oktoobri 1986. aasta otsus kohtuasjas 300/84: Van Roosmalen (EKL 1986, lk 3097, punktid 30 ja 31) ja 9. juuli 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 82/86 ja 103/86: Laborero ja Sabato (EKL 1987, lk 3401, punktid 25–28).

---

111 – Kohtujuristi kursiiv.

---

112 – Näib, et seda põhimõtet rakendatakse ka Madalmaades, kuid palju piiratumalt.

---

113 – Droz, G. kinnitas juba aastal 1972 jõuliselt, et sellel põhimõttel puudub koht Brüsseli konventsioonis, ja leidis, et „parem on lõpetada taoline seaduseväänamise allikas juba eos”, Droz, G., Droits de la demande dans les relations privées internationales, TCFDIP, 1993–1995, lk 97.

---

114 – EÜT 1979, C 59, lk 71, punktid 77 ja 78.

---

115 – Vt eelkõige 5. detsembri 1967. aasta otsus kohtuasjas 19/67: Van der Vecht (EKL 1967, lk 445); 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit jt (EKL 1982, lk 3415, punkt 18); 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord v. komisjon (EKL 1997, lk I‑4411, punkt 15) ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑371/02: Björnekulla Fruktindustrier (EKL 2004, lk I‑5791, punkt 16).

---

116 – Vt eelkõige 14. juuli 1977. aasta otsus liidetud kohtuasjades 9/77 ja 10/77: Bavaria Fluggesellschaft ja Germanair v. Bedarfsluftfahrt (EKL 1977, lk 1517, punkt 4); 22. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas 33/78: Somafer (EKL 1978, lk 2183, punkt 8) ja 15. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 288/82: Duijnstee (EKL 1983, lk 3663, punkt 13).

---

117 – Vt käesolev ettepanek, punkt 27.

---

118 – Vt kohtuotsus, punkt 29, mis põhineb eespool viidatud kohtuotsusel Hagen (punkt 20).

---

119 – Vt selle kohta eespool 61. joonealuses märkuses viidatud Gaudemet-Tallon, H., lk 57 jj.