Kohtuasi C-486/01 P

Front national

versus

Euroopa Parlament

Apellatsioonkaebus – Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 29 lõike 1 kohane fraktsiooni moodustamise avaldus – Poliitiliste vaadete sarnasuse puudumine – TDI fraktsiooni tagasiulatuva jõuga laialisaatmine – Vastuapellatsioon – EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamine – „Otseselt ja isiklikult” füüsilist või juriidilist isikut puudutava otsuse mõiste – Liikmesriigi erakonna esitatud hagi vastuvõetamatus

Kohtuotsuse kokkuvõte

Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene mõju – Kriteeriumid – Parlamendi otsus, millega kaasnes liikmesriigi erakonda kuuluvatest parlamendiliikmetest koosneva fraktsiooni laialisaatmine – Otsene mõju nimetatud erakonnale – Puudumine

(EÜ artikkel 230, neljas lõik; Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 29 lõiked 1 ja 2 ning artikkel 30)

Tingimus, mille kohaselt tühistamishagi esemeks olev otsus peab EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, eeldab, et vaidlustatud ühenduse meede mõjutab otseselt isiku õiguslikku olukorda ning ei jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.

Euroopa Parlamendi otsus parlamendi kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendamise kohta ja fraktsiooni „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” tagasiulatuva jõuga laialisaatmise kohta – selles osas, mis võtab TDI fraktsiooni moodustamisest teatanud parlamendiliikmetelt ja eriti Front national’i nimekirja kuuluvatelt saadikutelt ära võimaluse TDI fraktsiooni kaudu moodustada fraktsiooni kodukorra artikli 29 tähenduses – puudutab neid parlamendiliikmeid otseselt. Ainuüksi vaidlustatud akti vastuvõtmisega takistati neid parlamendiliikmeid koondumast fraktsiooni ning seetõttu peeti neid fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks kodukorra artikli 30 tähenduses, mille tulemusena olid nende parlamendiliikme eelised ning varalised ja rahalised soodustused piiratumad kui kodukorra artikli 29 mõttes fraktsiooni kuuluvatel parlamendiliikmetel.

Niisugust järeldust ei saa seevastu teha Front national’i-laadse liikmesriigi erakonna suhtes. Kuigi on loomulik, et Euroopa Parlamendi valimisteks kandidaate üles seadnud liikmesriigi erakond soovib, et valituks osutumise korral saaksid erakonna liikmed kasutada oma mandaati samadel tingimustel kui teised parlamendiliikmed, ei anna selline huvi erakonnale mingit õigust sellele, et tema esindajad võiksid moodustada parlamendis oma fraktsiooni või astuda mõne assamblees moodustatud fraktsiooni liikmeks.

Ühelt poolt eeldab fraktsiooni moodustamine kodukorra artikli 29 lõike 2 kohaselt teatud minimaalset parlamendiliikmete arvu erinevatest liikmesriikidest ning teiselt poolt võivad parlamendiliikmed nimetatud artikli esimese lõike kohaselt moodustada fraktsioone vaid oma poliitiliste vaadete järgi. Need sätted ei anna fraktsiooni moodustamise protsessis liikmesriigi erakonnale, millesse need parlamendiliikmed kuuluvad, mingit erilist rolli.

(vt punktid 34–37)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

29. juuni 2004(*)

Apellatsioonkaebus – Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 29 lõike 1 kohane fraktsiooni moodustamise avaldus – Poliitiliste vaadete sarnasuse puudumine – TDI fraktsiooni tagasiulatuva jõuga laialisaatmine – Vastuapellatsioon – EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamine – „Otseselt ja isiklikult” füüsilist või juriidilist isikut puudutava otsuse mõiste – Liikmesriigi erakonna esitatud hagi vastuvõetamatus

Kohtuasjas C-486/01 P,

Front national, asukoht Saint-Cloud (Prantsusmaa), esindajad: avocat F. Wagner ja avocat V. de Poulpiquet de Brescanvel,

apellatsioonkaebuse esitaja,

mille esemeks on apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kolmas, laiendatud koda) 2. oktoobri 2001. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-222/99, T-327/99 ja T-329/99: Martinez jt v. parlament (EKL 2001, lk II-2823), millega taotletakse nimetatud kohtuotsuse tühistamist,

teine menetlusosaline:

Euroopa Parlament, esindajad  G. Garzón Clariana, J. Schoo ja H. Krück, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimese astme kohtus,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans  (ettekandja), A. Rosas, J.-P. Puissochet ja J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud R. Schintgen,  F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja R. Silva de Lapuerta,

kohtujurist:  D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik M. Múgica Arzamendi,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 9. detsembri 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud poolte kohtukõned,

olles 20. jaanuari 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,  

on teinud järgmise

otsuse

1        Front national esitas EÜ artikli 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 49 alusel apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 12. detsembril 2001, Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 2. oktoobri 2001. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-222/99, T-327/99 ja T-329/99: Martinez jt v. parlament (EKL 2001, lk II-2823, edaspidi  „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata hagi, mis oli esitatud Euroopa Parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsuse tühistamiseks parlamendi kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendamise kohta ja fraktsiooni „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” tagasiulatuva jõuga laialisaatmise kohta (edaspidi „vaidlustatud akt”).

2        11. detsembril 2001 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas Front national EÜ artikli 242 alusel taotluse peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine. Nimetatud taotlus lükati siiski tagasi Euroopa Kohtu presidendi 21. veebruari 2002. aasta määrusega liidetud kohtuasjades C-486/01 P-R ja C-488/01 P-R: Front national ja Martinez v. parlament (EKL 2002, lk I-1843), põhjendusel, et kõnealune peatamine ei suudaks ära hoida apellandi viidatud suurt ja korvamatut kahju.

 Õiguslik raamistik

3        Vaidluse aluseks olevate asjaolude toimumise ajal kehtinud Euroopa Parlamendi kodukorra redaktsiooni (EÜT 1999, L 202, lk 1, edaspidi „kodukord”) artikkel 29 „Fraktsioonide moodustamine” sätestas: 

„1. Parlamendiliikmed võivad moodustada oma poliitiliste vaadete järgi fraktsioone.

 2. Fraktsioon koosneb enam kui ühest liikmesriigist pärit parlamendiliikmetest. Fraktsiooni moodustamiseks nõutav minimaalne parlamendiliikmete arv on 23 parlamendiliiget, juhul kui nad pärinevad kahest liikmesriigist; 18 parlamendiliiget, juhul kui nad pärinevad kolmest liikmesriigist, ja 14 parlamendiliiget, juhul kui nad pärinevad neljast või enamast liikmesriigist. 

3. Parlamendiliige ei saa kuuluda rohkem kui ühte fraktsiooni.

4. Fraktsiooni moodustamise kohta tehakse presidendile avaldus. Avalduses näidatakse ära fraktsiooni nimi, selle liikmed ja juhatus.

[…]” [mitteametlik  tõlge]

4        Kodukorra artikkel 30, mis käsitleb fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeid, näeb ette:

„1. Fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele luuakse oma sekretariaat. Üksikasjad määrab peasekretäri ettepanekul kindlaks juhatus.

2. Juhatus määrab kindlaks ka selliste parlamendiliikmete staatuse ja õigused parlamendis.”

5        Kodukorra artikkel 180, mis käsitleb kodukorra kohaldamist, sätestab:

„1. Kui käesoleva kodukorra kohaldamisel või tõlgendamisel peaks tekkima kahtlusi, võib president saata küsimuse arutamiseks vastutavale komisjonile, piiramata sellega vastavas valdkonnas varem vastu võetud otsuste kohaldamist.

Kui mõni parlamendiliige juhib artikli 142 alusel tähelepanu  kodukorraga seotud probleemile, võib president samuti saata küsimuse arutamiseks edasi vastutavale komisjonile.

2. Vastutav komisjon otsustab, kas teha ettepanek kodukorra muutmiseks või sellest loobuda. Vastutav komisjon järgib artiklis 181 sätestatud menetluskorda.

3. Kui vastutav komisjon leiab, et kehtiva kodukorra tõlgendusest piisab, saadab ta oma tõlgenduse edasi presidendile, kes teavitab sellest parlamenti.

4. Kui mõni fraktsioon või vähemalt 32 parlamendiliiget on vastutava komisjoni tõlgenduse suhtes eriarvamusel, pannakse tõlgendus parlamendis hääletusele. Parlament võtab otsuse vastu antud häälte enamusega, kusjuures kohal peab olema vähemalt kolmandik parlamendiliikmetest. Tõlgenduse tagasilükkamise korral saadetakse küsimus tagasi vastutavale komisjonile.

5. Tõlgendused, mille suhtes eriarvamust ei esitata, ning tõlgendused, mille parlament kiidab heaks, lisatakse kaldkirjas koos kodukorra kohaldamise alaste otsustega selgitavate märkustena kodukorra vastava artikli või artiklite juurde.

6. Need märkused loovad pretsedendi, mida tuleb tulevikus kõnealuste artiklite kohaldamisel ja tõlgendamisel arvestada.

[…]” [mitteametlik tõlge]

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

6        Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et 19. juulil 1999 esitati parlamendi presidendile avaldus uue poliitilise fraktsiooni moodustamiseks nimetusega „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” (edaspidi „TDI fraktsioon”), mille eesmärgiks on tagada kõigile parlamendiliikmetele võimalus kasutada täielikult oma mandaati, ning pärast seda esitasid teiste fraktsioonide esimehed vastuväited nimetatud fraktsiooni moodustamisele põhjendusel, et fraktsiooni liikmete poliitilistel vaadetel puudub sarnasus. Selle tagajärjel sai parlamendi põhiseaduskomisjon (edaspidi „põhiseaduskomisjon”) kodukorra artikli 180 lõike 1  alusel kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgenduse taotluse.

7        Põhiseaduskomisjoni president teavitas 28. juuli 1999. aasta kirjaga tõlgenduse taotlusest parlamendi presidenti. Nimetud kirja sisu oli järgmine: 

„Põhiseaduskomisjon vaatas oma 27. ja 28. juuli 1999. aasta koosolekutel läbi 21. juuli 1999. aasta esimeeste konverentsilt saadetud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendamise taotluse. Pärast põhjalikku arvamuste vahetamist ning tulemusega 15 häält poolt, kaks häält vastu ja üks erapooletu, tõlgendab põhiseaduskomisjon kodukorra artikli 29 [lõiget] 1 järgmiselt:

[TDI fraktsiooni] moodustamise avaldus ei ole kooskõlas [kodukorra] artikli 29 [lõikega] 1.

Euroopa Parlamendi presidendile saadetud fraktsiooni moodustamise avaldus, eriti avalduse lisa 2 välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse. Avaldus annab allakirjutanud fraktsiooni liikmetele fraktsioonisiseselt täieliku poliitilise sõltumatuse.

Soovitan lisada artikli 29 [lõike] 1 juurde selgitava märkusena järgmine tekst:

„Käesoleva artikli tähenduses ei saa moodustada fraktsiooni, mis avalikult eitab fraktsiooni poliitilist iseloomu ning oma liikmete poliitiliste vaadete sarnasust.”

[…]”

8        Parlamendi president teavitas 13. septembri 1999. aasta istungil selle kirja sisust parlamenti. Kuna TDI fraktsioon esitas kodukorra artikli 180 lõike 4 alusel põhiseaduskomisjoni tõlgenduse suhtes eriarvamuse, pandi nimetatud tõlgendus 14. septembri 1999. aasta istungil parlamendis hääletusele ning parlament kiitis otsuse antud häälte enamusega heaks.

9        Olles arvamusel, et nimetatud hääletustulemus kahjustab nende huve, esitas Front national 19. novembril 1999 Esimese Astme Kohtu kantseleisse (kohtuasi T-327/99) hagiavalduse vaidlustatud akti tühistamiseks. 5. oktoobril ja 22. novembril esitasid Martinez ja de Gaulle (kohtuasi T-222/99) ning Bonino, Pannella, Cappato, Dell’Alba, Della Vedova, Depuis, Turco ja Lista Emma Bonino (kohtuasi T-329/99) Esimese Astme Kohtu kantseleisse kaks samasisulist hagiavaldust.

 Vaidlustatud kohtuotsus

10      Esimese Astme Kohus tunnistas Front national’i hagiavalduse vastuvõetavaks, kuid jättis tühistamishagi rahuldamata, kuna ei pidanud seda põhjendatuks.

 Vastuvõetavus

11      Selles osas, mis puudutab nimetatud hagiavalduse vastuvõetavust, lükkas Esimese Astme Kohus tagasi parlamendipoolsed vastuvõetamatuse vastuväited, mis käsitlesid vaidlustatud akti mitteolemasolu, akti mitteallumist Euroopa Kohtu kontrollile ning seda, et nimetatud akt ei puuduta Front national’i otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

12      Esiteks, vastusena vastuvõetamatuse vastuväitele, mis käsitles vaidlustatud akti mitteolemasolu akti selles osas, millega TDI fraktsioon laiali saadeti, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, et selleks, et kindlaks teha, kas taolised aktid võivad olla EÜ artikli 230 alusel esitatava hagiavalduse esemeks, tuleb vaadata pigem nende sisu kui nende vormi. Olles analüüsinud nimetatud akti sisu ja selle vastuvõtmise asjaolusid, leidis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktis 46, et sellise akti vastuvõtmisega ei otsustanud parlament mitte ainult heaks kiita põhiseaduskomisjoni pakutud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgenduse ja põhiseaduskomisjoni seisukoha TDI fraktsiooni moodustamise avalduse kooskõla kohta nimetatud sättega, vaid nentis samas mainitud fraktsiooni ex tunc mitteolemasolu kõnealuse sätte tingimuste mittetäitmise tõttu.

13      Parlamendi poolt esitatud teise vastuvõetamatuse vastuväite osas, mis käsitles vaidlustatud akti vaidlustamatust, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–62, et akt, millega TDI fraktsiooni moodustamisest teatanud parlamendiliikmed jäetakse ilma võimalusest organiseeruda fraktsiooniks kodukorra artikli 29 mõttes, pidades neid parlamendiliikmeid kodukorra artikli 30 tähenduses fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks, mõjutab asjassepuutuvate parlamendiliikmete saadikufunktsioonide täitmist ja omab nende suhtes seega õiguslikku mõju. Niisugust akti ei saa seetõttu pidada rangelt parlamendisisest töökorraldust puudutavaks, vaid ühenduse kohtul peab olema võimalik sellise akti üle teostada õiguspärasuse kontrolli vastavalt EÜ artikli 230 esimesele lõigule.

14      Lõpuks, vastuseks vastuvõetamatuse vastuväitele, millega parlament pani kahtluse alla EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste täitmise, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et vaidlustatud akt puudutas otseselt nii Martinez'd ja de Gaulle'i kui ka kohtuasja T-329/99 algatanud parlamendiliikmeid, kuna nimetatud akt takistas – ilma vajaduseta täiendavaid meetmeid võtta – parlamendisaadikutel TDI fraktsiooni kaudu moodustada kodukorra artikli 29 tähenduses fraktsiooni, mis otseselt mõjutas parlamendiliikmete saadikufunktsioonide täitmise tingimusi. Seega tuleb seda akti pidada otseselt ja isiklikult Front national’i puudutavaks.

15      Kõnealustest tingimustest esimese kohta otsustas Esimese Astme Kohus:

„66      Seoses kohtuasjaga T-327/99 tuleb rõhutada, et Prantsuse erakond Front national on juriidiline isik, kelle põhikirjajärgseks eesmärgiks on edendada oma liikmete tegevuse kaudu poliitilisi ideid ja projekte siseriiklike ja Euroopa institutsioonide raames. Erakond esitas 1999. aasta juuni parlamendivalimistele valimisnimekirja. Kõik tema sellest nimekirjast parlamendisaadikuteks valitud liikmed kuuluvad nende saadikute hulka, kes teatasid TDI fraktsiooni moodustamisest. 14. septembri 1999. aasta otsuse tõttu on nad kõik eespool punktis 59 kirjeldatud olukorras, mis mõjutab otseselt nende esindatava erakonna ideede ja projektide edendamise tingimusi Euroopa Parlamendis ja seega selle erakonna põhikirjajärgse eesmärgi elluviimise tingimusi Euroopa tasandil.

67       Seega mõjutab parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus otseselt Front national’i.”

16      Seoses EÜ artikli 230 neljandas lõigus ette nähtud teise tingimusega leidis Esimese Astme Kohus, olles eelnevalt meenutanud nii selle tingimuse tõlgendamist käsitlevat kohtupraktikat kui ka TDI fraktsiooni laialisaatmiseni viinud asjaolusid, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72, et vaidlustatud akt puudutab isiklikult Front national’i, kuna selle olukord erineb kõigi teiste isikute omast.

17      Seega lükkas Esimese Astme Kohus tagasi parlamendi kolmanda vastuvõetamatuse vastuväite ja otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, et Front national’i tühistamishagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

 Põhiküsimus

18      Seevastu hagi sisu osas lükkas Esimese Astme Kohus tagasi kõik Front national’i õiguslikud argumendid, mis tuginesid parlamendi kodukorra artikli 29 lõike 1 väärale tõlgendamisele (esimene õiguslik argument), võrdse kohtlemise põhimõtte ja kodukorra sätete rikkumisele ning vaidlustatud akti õigusliku aluse puudumisele (teine õiguslik argument), TDI fraktsiooni liikmete suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele (kolmas õiguslik argument), liikmesriikide ühiste parlamentaarsete tavade mittetunnustamisele (neljas õiguslik argument), vorminõuete rikkumisele (viies õiguslik argument) ja menetluse kuritarvitamise oletusele (kuues õiguslik argument).

19      Seega jättis Esimese Astme Kohus esitatud tühistamishagi rahuldamata ning jättis kohtuasjas T-327/99 nii Front national’i enda kui ka parlamendi kohtukulud Front national’i kanda.

 Apellatsioonkaebus

20      Front national palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–        tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks;

–        tunnistada, et Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse õiguslikud argumendid täielikult või osaliselt;

–        langetada asja suhtes lõplik otsus või suunata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse;

–        jätta kõik kohtukulud parlamendi kanda.

21      Parlament palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, mis tunnistab Front national’i hagi vastuvõetavaks;

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta kohtukulud Front national’i kanda.

 Vastuapellatsioon

 Poolte argumendid

22      Esmajärjekorras tuleks uurida vastuapellatsiooni, millega parlament sisuliselt vaidlustab Front national’i õiguse algatada menetlust vaidlustatud akti tühistamiseks. Parlament väidab sellega seoses, et kuigi Esimese Astme Kohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 õigesti selle akti mõju TDI fraktisooni moodustamisest teatanud parlamendiliikmete – kellest osa olid ka Front national'i liikmed – õiguslikule olukorrale, on Esimese Astme Kohus eksinud sama kohtuotsuse punktis 67, milles nimetatud akt tunnistati „otseselt” seda erakonda puudutavaks. Tegelikult ei täitnud see erakond EÜ artiklis 230 neljandas lõigus ettenähtud tingimust, kuna vaidlustatud akt puudutas teda vaid kaudselt. Selles osas tugineb parlament järgmistele argumentidele.

23      Esiteks on Esimese Astme Kohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 vastuolus sama kohtuotsuse teistes osades sisalduvaga ning eriti punktidega 59 ja 65, milles Esimese Astme Kohus leidis, et vaidlustatud akt puudutab otseselt TDI fraktsiooni moodustamisest teatanud parlamendiliikmeid, kuna see jättis nad ilma „võimalusest nimetatud fraktsiooni kaudu fraktsiooni koonduda kodukorra artikli 29 mõttes”. Parlamendi arvates on mõeldamatu, et liikmesriikide erakondi, kellel ei ole kodukorra mõttes erilist seisundit, mõjutavad parlamendi aktid samamoodi nagu parlamendiliikmeid, kellel on kodukorra mõttes eriline seisund.

24      Teiseks leiab parlament, et väide, mille kohaselt vaidlustatud akt mõjutab Front national’i otseselt, on ühtlasi vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, täpsemalt 16. juuni 1970. aasta otsusega kohtuasjas 69/69: Alcan jt v. komisjon (EKL 1970, lk I-385). Selle otsuse kohaselt puudutab hagejat otseselt vaid selline akt, mille vahetu mõju tõttu jääb ta ilma mõnest õigusest või mis paneb talle mõne kohustuse, nii et ta satub samasugusesse olukorda, milles ta oleks akti adressaadina. Parlament leiab, et antud juhul see nii ei ole, kuna erinevalt parlamendiliikmeteks valitud kandidaatidest oli Front national kõnealusest aktist vaid kaudselt mõjutatud.

25      Kolmandaks väidab parlament, et kuigi Euroopa Kohtu praktikast järeldub, et parlamendi vastuvõetud aktide peale saab esitada tühistamishagi, kui need tekitavad õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele või kui sääraste aktide mõju väljub institutsiooni sisemise töökorralduse raamest, ei tekita vaidlustatud akti taoline akt, mis reguleerib teatud parlamendiliikmete positsiooni, õiguslikke tagajärgi ühelegi kolmandale isikule, nagu seda on näiteks liikmesriigi erakond. Siinkohal rõhutab parlament, et Front national ei saa tugineda väitele, et erakond osales 1999. aasta juuni valimistel ja et mõned tema liikmed valiti Euroopa Parlamenti, kuna pärast valimisi ei ole enam mingeid õiguslikke suhteid valimiskampaanias osalenud erakonna ja valitud esinduskogu vahel. Otsestel ja üldistel valimistel esindajate assambleesse valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti (EÜT L 278, lk 5) artikli 4 lõikest 1 ja kodukorra artiklist 2 tuleneb, et parlamendiliikmed on oma ülesannete täitmisel sõltumatud ja neid ei seo mingid juhised ning nad ei ole seotud mandaadiga. Kui säärastes tingimustes tunnustataks väidet, mille kohaselt vaidlustatud akt tekitab õiguslikke tagajärgi liikmesriigi erakonnale nagu Front national, muutuksid parlamendiliikmed parlamendi ja oma erakonna „vahelülide” sarnaseks, ilma et neil oleks iseseisvust või vastutust, mis oleks vastuolus eespool mainitud õigusnormide sätte ja mõttega.

26      Neljandaks ja viimaseks viitab parlament negatiivsetele tagajärgedele, mis võivad kaasneda Front national’i esitatud hagi vastuvõtmisega. Juhul kui Euroopa Kohus nõustub Esimese Astme Kohtu tõlgendusega, ohustab mõlemat kohut hagide tulv, mida esitavad mitte ainult teised isikud või isikute rühmad, keda parlamendi sisekorralduse meetmed üksnes kaudselt puudutavad – näiteks erakondade sihtasutused, kes võivad olla puudutatud, kui fraktsioonide toetused ei oleks enam võimalikud –, vaid ka teised erakonnad, kes oma põhikirjade alusel võivad end pidada kodukorra teatud sätetest puudutatuks. Sellised sätted on näiteks parlamendikomisjonide koosseisu käsitlev artikkel 152 või artikli 168 lõige 2, millest tuleneb, et parlamentidevaheliste delegatsioonide moodustamisel tuleb „võimaluste piires tagada liikmesriikide ja poliitiliste vaadete õiglane esindatus”.

27      Vastuapellatsiooni kohta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 117 lõike 2 alusel esitatud märkustes vaidleb Front national vastu parlamendi väitele, et tal puudub EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel menetluse algatamise õigus. Front national leiab, et tema hagi täidab vastuvõetavuse tingimused mitte ainult vaidlustatud akti õigusliku olemuse osas, vaid ka hagi esitaja osas.

28      Esiteks väidab Front national vaidlustatud akti õigusliku olemuse kohta, et 14. septembri 1999. aasta otsus, millega parlament  kiitis heaks põhiseaduskomisjoni edastatud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgenduse, on vaidlustatav akt, kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt on säärasel aktil lõplik iseloom ja see tekitab parlamendi sisetöö korraldamise raamest väljuvaid õiguslikke tagajärgi, kuna jätab erakonnad ja TDI fraktsiooni kuuluda soovivad parlamendiliikmed ilma võimalusest koonduda fraktsiooni. Sellises olukorras on Front national’i liikmed, keda see erakond kandidaatidena valimistel üles seadis ja kes tänu tema tegevusele valituks osutusid, pandud ebasoodsamasse olukorda kui fraktsioonidesse kuuluvad parlamendiliikmed, ning see mõjutab otseselt erakonna ideede ja projektide edendamist ning moonutab valimiste järgselt valimistulemust.

29      Teiseks väidab Front national hagi esitanud isiku kohta, et hagi vastuvõetavus on tõendatud sellega, et vaidlustatud akt puudutab teda nii otseselt kui ka isiklikult. 

30      Kõigepealt nõustub Front national tingimuse osas, mille kohaselt hagi esemeks olev otsus peab „otseselt” puudutama füüsilist või juriidilist isikut, Esimese Astme Kohtu seisukohaga, et vaidlustatud akt puudutas teda otseselt, kuna olenemata sellest, et aktil oli oluline mõju TDI fraktsiooni liikmete poliitilistele õigustele ja varalistele soodustustele, oli sellel samuti otsene mõju erakondadele, millesse selle fraktisooni liikmed kuulusid, eriti Front nationali’le, kuna ta oli teinud oma liikmete parlamenti valimiseks aktiivselt kampaaniat ning oli seeläbi kandnud arvestatavaid kulusid. Erakonnal oli seetõttu ilmne huvi, et liikmetel, kelle valimise nimel ta oli töötanud, oleksid samasugused võimalused nagu teistel parlamendiliikmetel. Tuginedes eelkõige Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsusele kohtuasjas 294/83: Les Verts v. parlament (EKL 1986, lk 1339), lükkab Front national ümber parlamendi väited selle kohta, et pärast valimiste toimumist puuduvad õiguslikud suhted valimiskampaanias osalenud erakondade ja valitud esinduskogu vahel. Euroopa Kohtu poolt tolles otsuses kinnitatud erakondade võrdse kohtlemise põhimõte valimiskampaanias jääb jõusse ka pärast valimisi, nii et Euroopa Kohus peab karistama nimetatud põhimõtte mis tahes rikkumist juhul, kui Front national’i valijaskond ei ole parlamendis esindatud võrdväärsetel või võrdsetel tingimusel teistesse fraktsioonidesse kuuluvate parlamendiliikmetega.

31      Mis puutub tingimusesse, et hagi esemeks olev otsus peab isiklikult puudutama füüsilist või juriidilist isikut, jääb Front national arvamuse juurde, et ta täidab kohtupraktikas, eriti Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsuses kohtuasjas C-309/89: Codorniu v. nõukogu (EKL 1994, lk I-1853) määratud tingimusi, kuna teda puudutab vaidlustatud akt tema eriliste omaduste ja teistest isikutest erineva olukorra tõttu. Selles osa nõustub Front national Esimese Astme Kohtu arvamusega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–71.

 Euroopa Kohtu hinnang

32      Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib iga füüsiline või juriidiline isik alustada menetlust temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda „otseselt ja isiklikult” puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus.

33      Olgugi, et parlament oma vastuapellatsioonis ei vaidle vastu Esimese Astme Kohtu seisukohale, et vaidlustatud aktil on otsuse iseloom ja see puudutab isiklikult Front national’i, ei ole parlament nõus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 67 järeldusega, mille kohaselt puudutab see akt otseselt seda erakonda.

34      Siinkohal tuleks meeles pidada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab tingimus, mille järgi hagi esemeks olev otsus peab EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, et ühenduse vaidlustatud meede mõjutab otseselt isiku õiguslikku olukorda ning ei jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-408/96 P: Glencore Grain v. komisjon, EKL 1998, lk I-2435, punkt 41 ja osundatud kohtupraktika).

35      Käesolevas asjas ei ole kahtlust selles, et vaidlustatud akt selles osas, mis võtab TDI fraktsiooni moodustamisest teatanud parlamendiliikmetelt ja eriti Front national’i nimekirja kuuluvatelt saadikutelt ära võimaluse TDI fraktsiooni kaudu fraktsiooni moodustada kodukorra artikli 29 tähenduses, puudutab neid parlamendiliikmeid otseselt. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–65 õigesti märkis, takistati ainuüksi vaidlustatud akti vastuvõtmisega neid parlamendiliikmeid koondumast fraktsiooni ning seetõttu peeti neid fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks kodukorra artikli 30 tähenduses, mille tulemusena olid nende parlamendiliikme eelised ning varalised ja rahalised soodustused piiratumad kui kodukorra artikli 29 mõttes fraktsiooni kuuluvatel parlamendiliikmetel.

36      Niisugust järeldust ei saa seevastu teha Front national’i-laadse liikmesriigi erakonna suhtes. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 märkis, et kuigi on loomulik, et Euroopa Parlamendi valimisteks kandidaate üles seadnud liikmesriigi erakond soovib, et valituks osutumise korral saaksid erakonna liikmed kasutada oma mandaati samadel tingimustel kui teised parlamendiliikmed, ei anna selline huvi erakonnale mingit õigust sellele, et tema esindajad võiksid moodustada parlamendis oma fraktsiooni või astuda mõne assamblees moodustatud fraktsiooni liikmeks.

37      Siinjuures tuleks meenutada, et kodukorra artikli 29 lõike 2 kohaselt eeldab fraktsiooni moodustamine teatud minimaalset parlamendiliikmete arvu erinevatest liikmesriikidest ning et nimetatud artikli esimese lõike kohaselt võivad parlamendiliikmed moodustada fraktsioone vaid oma poliitiliste vaadete järgi. Need sätted ei anna fraktsiooni moodustamise protsessis liikmesriigi erakonnale, millesse need parlamendiliikmed kuuluvad, mingit erilist rolli.

38      Sellises olukorras ei saa  väita, et vaid TDI fraktsiooni moodustamisest teatanud parlamendiliikmeid puudutanud vaidlustatud akt, mida kodukorra artikli 29 sõnastuse kohaselt saabki vaid neile kohaldada, puudutab otseselt liikmesriigi erakonda.

39      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 leidis Esimese Astme Kohus, et kuna vaidlustatud akt jättis Front national’i nimekirjast valitud parlamendiliikmed ilma võimalusest koonduda fraktsiooni, takistas see nende Euroopa Parlamendis esindatava erakonna ideede ja projektide edendamist ning järelikult selle erakonna põhikirjajärgsete eesmärkide saavutamist Euroopa tasandil ja seetõttu puudutas see akt otseselt Front national’i.

40      Ometi ei saa säärase mõju otseseks põhjuseks pidada vaidlustatud akti. Isegi oletades, et säärane mõju ilmneb, tuleneb see asjaolust, et fraktsioonidesse mittekuuluvaid parlamendiliikmeid peetakse kodukorra artikli 30 mõttes fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks. Front national’i mõjutab vaidlustatud akt vaid kaudselt nende tagajärgedega, mida see akt toob kaasa sellesse erakonda kuuluvate parlamendiliikmete seisundile.

41      Euroopa Kohus lükkab tagasi Front national’i argumendi selle kohta, et Euroopa Kohus olevat eespool viidatud kohtuotsuses Les Verts v. parlament tunnustanud erakondade võrdse kohtlemise põhimõtet valimiskampaania ajal, mis jäävat kehtima ka pärast valimisi. Tegelikult käsitles nimetatud kohtuotsus arutlusel olevast kohtuasjast täiesti erinevat olukorda.

42      Kohtuasjas Les Verts v. parlament puudutasid parlamendi otsused otseselt hagejat, kuna  Euroopa Parlamendi 1984. aasta valimiste eel toimus fraktsioonidele, kaasa arvatud sellele erakonnale, eraldiste tegemine ilma täiendavate meetmete rakendamise vajaduseta ja iga fraktsiooni eraldise suuruse väljaarvutamine toimus automaatselt ning puudus võimalus kasutada kaalutlusõigust, nagu Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 31 märkis.

43      Käesolevas kohtuasjas ei puuduta vaidlustatud akt otseselt Front national’i. Kuigi ei saa eitada, et akt omab ilma täiendavate meetmete rakendamiseta õiguslikku mõju, ei ole sellegipoolest vaidlust selle üle, et kodukorra artikli 29 sõnastuse kohaselt võis see akt omada mõju ainult parlamendiliikmete õiguslikule olukorrale, mitte aga liikmesriigi erakonnale, kelle nimekirjast need parlamendiliikmed valiti ja kes mõnel juhul on nende parlamendiliikmete valimise juures rolli mänginud.  Vastupidiselt käesoleva otsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikas kehtestatud nõuetele ei oma säärane akt otsest mõju Front national’i õiguslikule olukorrale. 

44      Võttes arvesse kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb järeldada, et Esimese Astme Kohus tegi vea vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, leides, et vaidlustatud akt puudutab otseselt Front national’i, ning nimetatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, mis tunnistas Front national’i hagi vastuvõetavaks.

 Front national’i hagi vastuvõetavuse küsimus

45      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi esimese astme kohtusse otsustamiseks.

46      Käesolevas kohtuasjas leiab Euroopa Kohus, et tal on olemas kõik vajalikud alused, et otsustada Front national’i Esimese Astme Kohtule esitatud hagi vastuvõetavuse üle. Erakonna esitatud väited on samased väidetele, mille ta esitas oma märkustes parlamendi vastuapellatsioonile, need tuginevad sisuliselt juba mainitud teesile, et vaidlustatud akt mõjutab teda otseselt, kuivõrd see mõjutab märgatavalt erakonna ideede ja projektide edendamist Euroopa Parlamendis.

47      Käesoleva kohtuotsuse punktides 36–43 toodud põhjustel ei saa Front national’i pidada vaidlustatud aktist otseselt mõjutatuks.

48      Neis tingimustes tuleb Front national’i Esimese Astme Kohtule esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks. Seega ei ole tarvis anda hinnangut apellatsioonkaebusele.

 Kohtukulud

49      Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Front national on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva astme kohtukulud ja käesoleva otsuse punktis 2 viidatud ajutise meetme kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud jätta tema kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (suurkoda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 2. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-222/99, T-327/99 ja T-329/99: Martinez  jt v. parlament selles osas, mis tunnistas Front national’i hagi (kohtuasi T-327/99) vastuvõetavaks.

2.      Jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Front national’i hagi, millega paluti tühistada Euroopa Parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus kodukorra artikli 29 esimese lõike tõlgendamise ja „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” tagasiulatuva jõuga laialisaatmise kohta.

3.      Jätta läbi vaatamata Front national’i apellatsioonkaebus käesoleva resolutiivosa punktis 1 mainitud kohtuotsuse peale.

4.      Jätta Front national’i kanda Euroopa Parlamendi kohtukulud nii käesolevas asjas kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

Skouris

Jann

Timmermans

Rosas

Puissochet

Cunha Rodrigues

Schintgen

Macken

Colneric

von Bahr

Silva de Lapuerta

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. juunil 2004 Luxembourgis.  

Kohtusekretär

President

R. Grass

V. Skouris

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.