EUROOPA KOHTU OTSUS

11. juuli 2002(*)

Teenuste osutamise vabadus – EÜ artikkel 49 – Direktiiv 73/148/EMÜ – Liikmesriigi kodanik, kes elab selles riigis ja osutab teenuseid teistes liikmesriikides elavatele isikutele – Kolmanda riigi kodanikust abikaasa õigus liikmesriigis elada

Kohtuasjas C-60/00,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Immigration Appeal Tribunali (Ühendkuningriik) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Mary Carpenter

ja

Secretary of State for the Home Department,

eelotsuse tegemiseks EÜ artikli 49 ja nõukogu 21. mai 1973. aasta direktiivi 73/148/EMÜ liikmesriikide kodanikele seoses asutamise ja teenuste osutamisega seatavate liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT L 172, lk 14; ELT eriväljaanne 05/01, lk 167) tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, J.‑P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen ja J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja),

kohtujurist: C. Stix Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Mary Carpenter, esindaja: barrister J. Walsh, keda oli volitanud solicitor J. Wyman,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: G. Amodeo, keda abistab D. Wyatt, QC,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja N. Yerrell,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 29. mai 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud Mary Carpenteri (esindaja: J. Walsh), Ühendkuningriigi valitsuse (esindaja: R. Magrill, keda abistas D. Wyatt) ning komisjoni (esindajad: N. Yerrell ja H. Michard) suulised märkused,

olles 13. septembri 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Immigration Appeal Tribunal esitas 16. detsembri 1999. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. veebruaril 2000, EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse EÜ artikli 49 ja nõukogu 21. mai 1973. aasta direktiivi 73/148/EMÜ liikmesriikide kodanikele seoses asutamise ja teenuste osutamisega seatavate liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT L 172, lk 14; ELT eriväljaanne 05/01, lk 167; edaspidi „direktiiv”) tõlgendamise kohta.

2        See küsimus kerkis üles Filipiinide kodaniku Mary Carpenteri ja Secretary of State for the Home Departmenti (edaspidi „Secretary of State”) vahelises kohtuvaidluses seoses Mary Carpenteri elamisõigusega Ühendkuningriigis.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        EÜ artikli 49 esimene lõik sätestab:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.”

4        Direktiivi põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„asutamislepingus ning asutamis- ja teenuste osutamise vabaduse piirangute kaotamise üldprogrammide II jaotises ette nähtud isikute vaba liikumine eeldab liikmesriikide kodanikele, kes soovivad teise liikmesriigi territooriumile elama asuda või seal teenuseid osutada, seatavate liikumis- ja elamispiirangute kaotamist ühenduse piires”.

5        Direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid kaotavad käesolevas direktiivis ettenähtud korras järgmiste isikute liikumis- ja elamispiirangud:

a)      liikmesriigi kodanikud, kes elavad teises liikmesriigis või soovivad teise liikmesriiki elama asuda, et tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana või osutada  selles riigis teenuseid;

b)      liikmesriikide kodanikud, kes soovivad minna teise liikmesriiki teenuse saajana;

c)      sellise kodaniku abikaasa ja alla 21aastased lapsed sõltumata nende kodakondsusest;

d)      sellise kodaniku ja tema abikaasa ülalpeetavad ülenejad ja alanejad sugulased sõltumata nende kodakondsusest.”

6        Direktiivi artikli 4 lõike 2 esimene lõik täpsustab:

„Teenuseid osutavatele ja saavatele isikutele antakse riigis elamise õigus teenuste osutamise ajaks.”

 Siseriiklik õigus

7        Immigration Act 1971 (1971. aasta immigratsiooniseadus) ja Ühendkuningriigi parlamendi poolt 1994. aastal vastu võetud immigratsioonieeskirjade (United Kingdom Immigration Rules (House of Commons Paper 395), edaspidi „immigratsioonieeskirjad”) kohaselt võib Ühendkuningriigi kodakondsuseta isik üldreeglina Ühendkuningriiki siseneda ja seal elada vaid siis, kui talle on antud selleks luba. Nende lubade nimetused on vastavalt „sisenemisluba” ja „elamisluba”.

8        Immigration Act 1988 (1988. aasta immigratsiooniseadus) artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Isik ei pea taotlema [Immigration Act 1988] kohaselt Ühendkuningriiki sisenemise või seal elamise luba, kui tal on selleks õigus ühenduse õiguse alusel või sätte alusel, mis on vastu võetud European Communities Act 1972 (1972. aasta Euroopa ühenduste seadus) artikli 2 lõike 2 alusel.”

9        Immigratsioonieeskirjade punkt 281 sätestab tingimused Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasana Ühendkuningriiki sisenemise loa saamiseks. Punkti 281 esimese lõigu alapunkti vi kohaselt peab taotlejal olema kehtiv Ühendkuningriigi poolt väljastatud sisenemistunnistus (entry clearance) abikaasana riiki sisenemiseks. Siiski võib Ühendkuningriigis viibivat isikut, kellel on sisenemis- või elamisõigus mõnel muul alusel, käsitada abikaasana, kui ta vastab immigratsioonieeskirjade punktis 284 toodud nõuetele.

10      Immigratsioonieeskirjade punkt 284 sätestab tingimused, millele peab vastama Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasa, et tema Ühendkuningriigis elamise õigust pikendataks. Punkti 284 alapunkti i kohaselt peab taotlejal olema tähtajaline Ühendkuningriigis elamise luba (sealhulgas sisenemisluba) ning alapunkti iv kohaselt ei tohi isik olla riigis viibinud immigratsiooniseadusi rikkudes.

11      Immigration Act 1971 artikli 3 lõike 5 punkt a sätestab üldreeglid Ühendkuningriigist väljasaatmise kohta. See sätestab järgmist:

„Ühendkuningriigi kodakondsuseta isik võidakse Ühendkuningriigist välja saata:

a)      kui tal on üksnes tähtajaline sisenemis- või elamisluba ja ta ei täida loaga seotud tingimust või kui ta jääb riiki loaga ettenähtud tähtajast kauemaks […]”.

12      Mis puudutab konkreetsemalt Ühendkuningriigi kodanike abikaasade väljasaatmist, siis peab Secretary of State immigratsioonieeskirjade punkti 364 alusel kaaluma iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, enne kui ta otsustab, kas isik välja saata või mitte. Avaldatud poliitiline deklaratsioon DP 3/96 täpsustab tingimused, mil Secretary of State reeglina annab elamisloa abikaasadele, keda võidakse välja saata või kes viibivad Ühendkuningriigis ebaseaduslikult. Deklaratsiooni punktis 5 on märgitud, et reeglina ei tohiks isikut välja saata, kui ta on sõlminud tõelise ja kestva abielu Ühendkuningriiki elama asunud isikuga ja abielupaar on abielu sõlmimise järel elanud Ühendkuningriigis pidevalt koos vähemalt kaks aastat enne väljasaatmismenetluse algust. Deklaratsioonis on veel tõdetud, et ei saa mõistlikult eeldada, et Ühendkuningriiki elama asunud isik läheks oma abikaasaga kaasa tolle väljasaatmise korral.

 Põhikohtuasi

13      Filipiinide kodanikule Mary Carpenterile anti 18. septembril 1994 luba siseneda Ühendkuningriiki külalisena (visitor) kuueks kuuks. Selle aja möödumisel jäi ta Ühendkuningriiki ning ei taotlenud elamisloa pikendamist. 22. mail 1996 abiellus ta Ühendkuningriigi kodaniku Peter Carpenteriga.

14      Eelotsusetaotlusest nähtub, et Peter Carpenter juhib äriühingut, mis müüb reklaamipinda meditsiini- ja teadusajakirjades ning pakub nende ajakirjade kirjastajatele erinevaid haldus- ja kirjastamisteenuseid. Nii see äriühing kui ka nende ajakirjade kirjastajad, milles ta reklaamipinda müüb, on asutatud Ühendkuningriigis. Arvestatav osa tema äritegevusest toimub teistes Euroopa Ühenduse liikmesriikides asutatud reklaamiandjatega. Peter Carpenter reisib oma äri huvides teistesse liikmesriikidesse.

15      15. juulil 1996 taotles Mary Carpenter Secretary of State’ilt elamisluba Ühendkuningriigis kui selle liikmesriigi kodaniku abikaasa. Secretary of State’i 21. juuli 1997. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata.

16      Lisaks otsustas Secretary of State Mary Carpenteri väljasaatmise Filipiinidele. See otsus jättis Mary Carpenterile võimaluse lahkuda Ühendkuningriigist vabatahtlikult. Vastasel korral allkirjastab Secretary of State väljasaatmismääruse, ning Mary Carpenter peab nõudma selle tühistamist, enne kui ta saab Ühendkuningriigi kodaniku abikaasana taotleda Ühendkuningriiki sisenemise luba.

17      Mary Carpenter esitas selle otsuse peale kaebuse Immigration Adjudicator’ile (Ühendkuningriik), väites, et Secretary of State’il ei ole õigust teda välja saata, kuna tal on õigus elada Ühendkuningriigis ühenduse õiguse alusel. Ta väitis, et kuna tema abikaasa peab seoses oma ärihuvidega liikuma teistes liikmesriikides, et teenuseid osutada ja neid saada, on tal kergem seda teha nüüd, kui naine hoolitseb tema esimesest abielust sündinud laste eest, nii et naise väljasaatmine piiraks tema abikaasa õigust teenuseid osutada ja neid saada.

18      Immigration Adjudicator leidis, et Mary Carpenteri abielu on tõeline ja et tal on oma kasulaste kasvatamises oluline osa. Immigration Adjudicator leidis veel, et ta võib olla kaudselt põhjustanud oma abikaasa äriühingu kasvava edu ja et viimane on ühenduse õiguse tähenduses teenuste osutaja. Immigration Adjudicator täheldas ka, et Peter Carpenteril on õigus teistesse liikmesriikidesse reisida, et seal teenuseid osutada, ja et tal on õigus oma abikaasa sellel eesmärgil kaasa võtta. Sellegipoolest ei saa arvata, et ta kasutaks ühtegi liikumisvabadust ühenduse õiguse mõttes, kui ta Ühendkuningriigis elab. Seetõttu jättis Immigration Adjudicator Mary Carpenteri kaebuse oma 10. juuni 1998. aasta otsusega rahuldamata.

19      Immigration Appeal Tribunal, kuhu Mary Carpenter selle otsuse edasi kaebas, leidis, et tõstatatud küsimus ühenduse õiguse kohta puudutab seda, kas ühenduse õigusega, eelkõige EÜ artikliga 49 ja/või direktiiviga on vastuolus see, et Secretary of State on keeldunud Mary Carpenterile elamisloa andmisest ja otsustanud ta välja saata, kui Peter Carpenter kasutab teistes liikmesriikides teenuste osutamise vabadust ning Mary Carpenter võib laste ja majapidamise eest hoolitsedes Peter Carpenteri kaudselt abistada ja toetada EÜ artiklist 49 tulenevate õiguste teostamisel, kuna Peter Carpenter saab temalt majanduslikku abi, mis võimaldab tal pühendada rohkem aega oma äriühingule.

20      Kuna Immigration Appeal Tribunal leidis, et vaidluse lahendamine eeldab ühenduse õiguse tõlgendamist, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas olukorras, kus

a)      liikmesriigi kodanik, kelle elukoht on selles liikmesriigis ja kes osutab teenuseid isikutele teistes liikmesriikides,

b)      on abielus isikuga, kes ei ole liikmesriigi kodanik,

võib abikaasa, kes ei ole liikmesriigi kodanik, tugineda

i)      EÜ artiklile 49 ja/või

ii)      nõukogu 21. mai 1973. aasta direktiivile 73/148/EMÜ liikmesriikide kodanikele seoses asutamise ja teenuste osutamisega seatavate liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires,

et saada õigus elada koos oma abikaasaga viimase päritoluliikmesriigis?

Kas vastus esitatud küsimusele on erinev, kui abikaasa, kes ei ole liikmesriigi kodanik, kaudselt aitab liikmesriigi kodanikku teistes liikmesriikides teenuseid osutada, hoolitsedes tema laste eest?”

 Eelotsuse küsimus

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

21      Mary Carpenter tunnistab, et tal üksinda ei ole mingit õigust elada ükskõik millises liikmesriigis, ent väidab, et tema õigused tulenevad Peter Carpenteri õigustest Euroopa Liidu piires teenuseid osutada ja reisida. Peter Carpenteril on õigus oma äritegevust teostada kogu siseturul, ilma et tema suhtes kehtestataks ebaseaduslikke piiranguid. Mary Carpenteri väljasaatmine kohustaks Peter Carpenteri minema temaga kaasa Filipiinidele või eraldaks pereliikmed üksteisest, kui Peter Carpenter jääks Ühendkuningriiki. Mõlemal juhul oleks Peter Carpenteri äritegevus häiritud. Pealegi ei saa väita, et Peter Carpenterile kohaldatavad teenuste osutamise vabaduse piirangud juhul, kui ta abikaasa saatetakse riigist välja, on üksnes riigi siseasi, kuivõrd Peter Carpenter osutab teenuseid kogu siseturul.

22      Ühendkuningriigi valitsus leiab, et direktiivi sätted tähendavad, et Ühendkuningriigi kodanikul, kes soovib osutada teenuseid teises liikmesriigis, on õigus teenuste osutamise ajal selles liikmesriigis elada ja tema abikaasal on õigus seal elada samal ajal. Kuid need sätted ei anna Ühendkuningriigi territooriumil elamise õigust Ühendkuningriigi kodanikele, kellel on igal juhul selline õigus siseriikliku õiguse alusel, ega ka nende abikaasadele. Euroopa Kohus kinnitas seda tõlgendust 7. juuli 1992. aasta otsusega kohtuasjas C-370/90: Singh (EKL 1992, lk I‑4265, punktid 17 ja 18).

23      Ühendkuningriigi valitsus märgib, et 27. juuni 1996. aasta otsuses kohtuasjas C‑107/94: Asscher (EKL 1996, lk I‑3089) uuris Euroopa Kohus küsimust, kas liikmesriigi kodanik, kes elab teises liikmesriigis ja tegutseb seal füüsilisest isikust ettevõtjana, võib tugineda EÜ asutamislepingu artiklile 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) oma päritoluliikmesriigi vastu, mille territooriumil ta samuti tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. Kohus leidis selle otsuse punktis 32, et kuigi asutamisvabadust käsitlevaid asutamislepingu sätteid ei saa kohaldada puhtalt liikmesriigisisestele olukordadele, ei või asutamislepingu artikli 52 kohaldamisala siiski tõlgendada nii, et välistatud on ühenduse õiguse kohaldamine liikmesriigi oma kodanikele, kui oma tegevuse tõttu on need oma päritoluriigi suhtes olukorras, mis on samastatav kõikide teiste asutamislepinguga tagatud õigusi ja vabadusi omavate isikute olukorraga.

24      Kuna aga Peter Carpenter ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, ei saa tema abikaasa tugineda eespool viidatud Singhi ja Asscheri kohtuotsustele. Järelikult ei tulene ühenduse õigusest Mary Carpenteri olukorras olevale isikule mingit õigust Ühendkuningriiki siseneda või seal elada.

25      Komisjoni arvates tuleb selgelt eristada Mary Carpenteri olukorda liikmesriigi sellise kodaniku abikaasa olukorrast, kes on kasutanud õigust vabalt liikuda ning lahkunud oma päritoluliikmesriigist ja siirdunud teise liikmesriiki, et sinna elama asuda või seal töötada.

26      Viimati mainitud juhul on ühenduse õigus abikaasa suhtes kodakondsusest hoolimata kahtlemata kohaldatav ning tal on õigus asuda koos liikmesriigi kodanikuga elama vastuvõtvas liikmesriigis, kuna vastasel juhul võib liikmesriigi kodanik olla sunnitud loobuma liikumisvabaduse kasutamisest. Nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud Singhi kohtuotsuse punktis 23 leidnud, peavad liikmesriigi kodaniku tagasipöördumisel päritoluriiki olema tema abikaasal vähemalt samad sisenemis- ja elamisõigused, mis tal oleksid ühenduse õiguse alusel siis, kui tema abikaasa otsustaks siseneda mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada.

27      Seevastu ei saa aga eespool viidatud Singhi kohtuotsuse punkti 23 kohaldada põhikohtuasjas kõne all olevale olukorrale, kus liikmesriigi kodanik pole kunagi soovinud koos oma abikaasaga teise liikmesriiki elama asuda, vaid osutab teenuseid oma päritoluriigist. Komisjon soovitab sellist olukorda vaadelda pigem kui siseküsimust Euroopa Kohtu 27. oktoobri 1982. aasta otsuse liidetud kohtuasjades 35/82 ja 36/82: Morson ja Jhanjan (EKL 1982, lk 3723) tähenduses, nii et Mary Carpenteri õigus Ühendkuningriigis elada, kui see üldse eksisteerib, sõltub täielikult siseriiklikust õigusest.

 Euroopa Kohtu hinnang

28      Kõigepealt tuleb meenutada, et teenuste osutamise vabadust käsitlevaid asutamislepingu sätteid ja nende rakendusakte ei saa kohaldada olukordade suhtes, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid ühenduse õiguses käsitletud mis tahes olukorraga (vt selle kohta eelkõige 21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑97/98: Jägerskiöld, EKL 1999, lk I‑7319, punktid 42–45).

29      Tuleb ka märkida, et nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 14, koosneb oluline osa Peter Carpenteri äritegevusest tasu eest teenuste osutamisest teistes liikmesriikides asutatud reklaamiandjatele. See tegevus kuulub EÜ artikli 49 tähenduses teenuste osutamise mõiste alla nii siis, kui teenuste osutaja reisib sel eesmärgil teenuste saaja liikmesriiki, kui ka siis, kui ta osutab piiriüleseid teenuseid, lahkumata liikmesriigist, kus ta on asutatud (vt seoses nn cold calling’u praktikaga 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C-384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I‑1141, punktid 15 ja 20–22).

30      Seega kasutab Peter Carpenter EÜ artikliga 49 antud õigust teenuseid vabalt osutada. Pealegi, nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, võib teenuste osutaja tugineda sellele õigusele oma asukohariigi vastu, kui teenuseid osutatakse teises liikmesriigis asuvatele teenuste saajatele (vt eespool viidatud kohtuotsus Alpine Investments, punkt 30).

31      Veel tuleb märkida, et asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse valdkonnas näeb direktiiv ette liikumis- ja elamispiirangute kaotamise ühenduse piires liikmesriikide kodanikele.

32      Nii direktiivi eesmärk kui ka artikli 1 lõike 1 punktide a ja b sõnastus viitavad sellele, et direktiiv on kohaldatav olukorras, kus ühe liikmesriigi kodanik lahkub oma päritoluliikmesriigist ja siirdub teise liikmesriiki, et sinna elama asuda või seal teenuseid osutada või saada.

33      Seda tõlgendust kinnitavad direktiivi artikli 2 lõige 1, mille kohaselt „[l]iikmesriigid annavad artiklis 1 nimetatud isikutele õiguse oma territooriumilt lahkuda”, artikli 3 lõige 1, mille kohaselt „[l]iikmesriigid lubavad artiklis 1 nimetatud isikutel oma territooriumile siseneda kehtiva isikutunnistuse või passi esitamisel”, artikli 4 lõige 1, mille kohaselt „[i]ga liikmesriik annab teiste liikmesriikide kodanikele, kes asuvad tema territooriumile elama, […] alalise õiguse riigis elada”, ja artikli 4 lõige 2, mille kohaselt „[t]eenuseid osutavatele ja saavatele isikutele antakse riigis elamise õigus teenuste osutamise ajaks”.

34      Direktiivi artikli 1 lõike 1 punkt c laiendab õiguse liikuda ja elada teises liikmesriigis sama artikli punktides a ja b mainitud liikmesriikide kodanike abikaasadele, olenemata nende kodakondsusest. Kuna aga direktiivi eesmärk on hõlbustada liikmesriikide kodanikel asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamist, on nende abikaasadele antud õigused selleks, et nad saaksid minna kaasa liikmesriikide kodanikega, kui liikmesriikide kodanikud kasutavad asutamislepingust tulenevaid õigusi direktiivis toodud tingimustel, liikudes või elades muus liikmesriigis kui nende päritoluliikmesriik.

35      Järelikult tuleneb nii direktiivi eesmärkidest kui ta selle sisust, et direktiiv reguleerib tingimusi, millal liikmesriigi kodanik ja teised artikli 1 lõike 1 punktides c ja d mainitud isikud võivad lahkuda selle kodaniku päritoluliikmesriigist ning teise liikmesriiki siseneda ja seal elada artikli 1 lõike 1 punktides a ja b märgitud eesmärkidel artikli 4 lõikes 1 või 2 ette nähtud ajaks.

36      Kuna direktiiv ei reguleeri oma päritoluliikmesriigis teenuseid osutava isiku pereliikmete elamisõigust, sõltub eelotsuse küsimuse vastus sellest, kas põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras võib abikaasa elamisõiguse tuletada ühenduse õiguse põhimõtetest või muudest ühenduse õiguse normidest.

37      Nagu käesoleva otsuse punktides 29 ja 30 tõdeti, kasutab Peter Carpenter EÜ artiklis 49 ette nähtud õigust teenuseid vabalt osutada. Peter Carpenteri osutatud teenused on oluline osa tema majandustegevusest, mis toimub nii tema päritoluliikmesriigi territooriumil teistes liikmesriikides asuvate isikute heaks kui ka teiste liikmesriikide territooriumil.

38      Sellega seoses tuleb meenutada, et ühenduse seadusandja on tunnustanud liikmesriikide kodanike perekonnaelu kaitse tagamise tähtsust, et kõrvaldada takistused asutamislepingus sätestatud põhivabaduste teostamiselt, nagu nähtub eelkõige nõukogu määrustest ja direktiividest töötajate ja füüsilisest isikutest ettevõtjate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (vt näiteks nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikkel 10; nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiivi 68/360/EMÜ liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27) artiklid 1 ja 4 ning direktiivi 73/148 artikli 1 lõike 1 punkt c ja artikkel 4).

39      On vaieldamatu, et Peter ja Mary Carpenteri teineteisest eraldamine kahjustaks nende perekonnaelu ning seetõttu mõjutaks ka tingimusi, milles Peter Carpenter teostab ühte põhivabadustest. Selle vabaduse täielik mõju ei saa avalduda, kui Peter Carpenteril ei lasta seda vabadust teostada takistuste tõttu, mis tema päritoluriigis on seatud tema abikaasa riiki sisenemisele ja seal elamisele (vt selle kohta eespool viidatud Singhi kohtuotsus, punkt 23).

40      Sellega seoses tuleb meenutada, et liikmesriik võib teenuste osutamise vabaduse kasutamist takistava siseriikliku meetme õigustamiseks tugineda üldisele huvile üksnes juhul, kui see meede on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab (vt selle kohta 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT, EKL 1991, lk I‑2925, punkt 43, ja 26. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑368/95: Familiapress, EKL 1997, lk I‑3689, punkt 24).

41      Mary Carpenteri väljasaatmise otsus kujutab endast sekkumist Peter Carpenteri õigusesse perekonnaelu austamisele 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artikli 8 tähenduses, mis on üks põhiõigustest, mis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale – mida muu hulgas kinnitab ühtse Euroopa akti preambul ja EL artikli 6 lõige 2 – on ühenduse õiguskorras kaitstud.

42      Kuigi konventsioon ei garanteeri välismaalasele õigust teatava riigi territooriumile siseneda ja seal elada, võib konventsiooni artikli 8 lõikes 1 ette nähtud õigust perekonnaelu austamisele riivata see, kui isikul keelatakse sisenemine riiki või elamine riigis, kus elavad tema lähedased pereliikmed. Selline riive on konventsiooniga vastuolus, kui see ei vasta artikli 8 lõike 2 nõuetele, st kui see ei ole „kooskõlas seadusega”, ei ole kehtestatud viidatud lõikes nimetatud ühe või mitme legitiimse eesmärgi saavutamiseks ja ei ole „demokraatlikus ühiskonnas vajalik”, st põhjendatud tungiva sotsiaalse vajadusega, ning ei ole proportsionaalne taotletava legitiimse eesmärgi suhtes (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. augusti 2001. aasta otsus kohtuasjas Boultif vs. Šveits, Recueil des arrêts et décisions 2001-IX, punktid 39, 41 ja 46).

43      Mary Carpenteri väljasaatmise otsuses, mis on tehtud sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, ei ole saavutatud õiglast tasakaalu kõne all olevate huvide vahel, s.o ühelt poolt Peter Carpenteri õigus perekonnaelu austamisele ja teiselt poolt avaliku korra ja julgeoleku kaitse.

44      Kuigi põhikohtuasjas on Peter Carpenteri abikaasa rikkunud Ühendkuningriigi immigratsiooniseadusi, kuna ta ei lahkunud selle territooriumilt peale külalise elamisloa kehtivusaja lõppemist, ei ole tema käitumisele alates Ühendkuningriiki sisenemisest 1994. aasta septembris tehtud mingeid muid etteheiteid, mis annaks alust kartuseks, et ta tulevikus avalikku korda või julgeolekut ohustaks. Lisaks on vaieldamatu, et Peter ja Mary Carpenteri 1996. aastal Ühendkuningriigis sõlmitud abielu on tõeline ja et Mary Carpenter elab seal tõelist perekonnaelu, hoolitsedes eelkõige oma abikaasa esimesest abielust pärit laste eest.

45      Nendes tingimustes on Mary Carpenteri väljasaatmise otsus riive, mis ei ole taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne.

46      Arvestades kõike eeltoodut, tuleb esitatud eelotsuse küsimusele vastata, et arvestades põhiõigust perekonnaelu asutamisele, tuleb EÜ artiklit 49 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, keeldub teenuste osutaja päritoluliikmesriik, kus on ka selle teistes liikmesriikides asuvatele teenusesaajatele teenuseid osutava isiku asukoht, andmast teenuste osutaja kolmanda riigi kodanikust abikaasale oma territooriumil elamise luba.

 Kohtukulud

47      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi valitsuse ja komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Immigration Appeal Tribunali esitatud küsimusele, otsustab:

Arvestades põhiõigust perekonnaelu asutamisele, tuleb EÜ artiklit 49 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, keeldub teenuste osutaja päritoluliikmesriik, kus on ka selle teistes liikmesriikides asuvatele teenusesaajatele teenuseid osutava isiku asukoht, andmast teenuste osutaja kolmanda riigi kodanikust abikaasale oma territooriumil elamise luba.

Rodríguez Iglesias

Colneric

von Bahr

Gulmann

Edward

Puissochet

Wathelet

Schintgen

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 2002 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.