LISA

I.   ÜLEVAADE MONTREALI PROTOKOLLIS ESITATUD OLULISE KASUTUSE MÕISTEST

Montreali protokoll on 1989. aastal jõustunud ülemaailmne kokkulepe järk-järgult lõpetada Maa osoonikihti kahandavate kemikaalide kasutamine. Selle rahvusvahelise kokkuleppe tulemusena kõrvaldati järk-järgult enamik osoonikihti kahandavate ainete heidet tekitavaid kasutusviise, välja arvatud teatavad olulised kasutusviisid. Tunnistati, et väikese osa kasutusviiside puhul nõuaks järkjärguline kõrvaldamine rohkem aega ja seetõttu tuleb seda käsitleda kokkulepitud järkjärgulise kõrvaldamise ajakavast eraldi. Seetõttu otsustasid Montreali protokolli osalised 1992. aastal, (1) et aine kasutust tuleks käsitada olulisena üksnes juhul, kui:

a)	see on vajalik tervise ja ohutuse jaoks või on väga tähtis ühiskonna toimimiseks (see hõlmab ka kultuuri- ja intellektuaalaspekte) ning

b)	puuduvad tehniliselt ja majanduslikult teostatavad alternatiivid või asendusained, mis oleksid keskkonna ja tervise seisukohast vastuvõetavad.

Lisaks otsustasid osalised, et aine tootmist ja tarbimist tuleks lubada üksnes juhul, kui on astutud kõik majanduslikult teostatavad sammud selle olulise kasutuse ja sellega seotud heite vähendamiseks, ning aine ei ole piisavas koguses ja piisava kvaliteediga kättesaadav üleantud või ringlussevõetud ainete olemasolevatest varudest.

Montreali protokolli kohaselt hõlmasid olulised kasutusviisid aineid, mis sisaldusid ravimites (peamiselt astmainhalaatorites) ning mida kasutati laborites ja analüüside jaoks, töötlemise abiainena, tuletõrjes ja lahustitena kosmosetööstuses. Nende oluliste kasutusviiside miinimumini viimiseks kasutati erinevaid meetodeid ja tingimusi. Montreali protokollis esitatud olulise kasutuse kriteeriume ei ole protokollis ega üheski suunises siiski täpsemalt määratletud.

Montreali protokolli peetakse sageli üheks kõige edukamaks mitmepoolseks keskkonnakokkuleppeks. Siiski on asjakohane märkida, et see hõlmab suhteliselt väheseid kemikaale ja seda kohaldatakse kogu maailmas. Montreali protokollis kasutatud olulise kasutuse kriteeriumid ei ole siiski piisavalt üldised, et neid saaks rakendada kõigis kemikaale käsitlevates asjakohastes ELi õigusaktides.

II.   MILLINE ON KONKREETNE KASUTUSVIIS, MIDA TULEB HINNATA?

Kemikaali konkreetse kasutuse ja selle ulatuse kindlaksmääramine on lähtepunktiks hindamisele, mis toimub kõigi järgmiste elementide alusel.

—	Kasutuse põhiomadused ja protsess, milleks konkreetne kasutus vajalik on (nt milline see kasutus on, kuidas see toimub ja kes seda teeb);

—

Kasutatava aine tehniline funktsioon – roll, mida aine täidab, kui ainet kasutatakse segus, tootes või tootmisprotsessis; nt abiaine, ekstraheerimislahusti, rasvaeemaldusvahend, korrosiooniinhibiitor, plastifikaator, antioksüdant, värvaine jt. ECHA ainete REACH-määruse kohase registreerimistunnuse süsteem (2) võib olla aluseks tehniliste funktsioonide kirjeldamisele, kuid kasutuse kirjeldust võib olla vaja täiendada üksikasjalikuma teabega, eelkõige aine kasutusega saavutatavate tehniliste näitajate ja omaduste kohta (nt puhastusvahend, mille omadused vähendavad vedelike pindpinevust).

—

Kasutuse kontekst, eelkõige: — millised on aine kasutusest tulenevad lõpptooted või teenused; — vajadus aine järele kõnealuse kasutuse puhul (nt kas lõpptoode või -protsess suudab täita oma otstarvet kasutaja jaoks ilma selle aineta); — vajadus lõpptoote tehnilise funktsiooni järele ja see, kuidas seda mõjutab selle toote valmistamiseks kasutatava aine tehniline funktsioon, kui tehakse kindlaks, kas aine selline kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks või on väga tähtis ühiskonna toimimiseks (nt kas turul on teistsuguseid tooteid, mis täidavad sama otstarvet ilma kõnealuse aineta või ilma selle aine abil tagatud tehnilise funktsioonita); — kasutuse ja/või lõpptoote omaduste kogum (nt tingimused, nõuded, tehniline toimivus), et piiritleda alternatiivide hindamine ja aine asendamine alternatiiviga (nt nõuete kogum, mille kaudu saab täita aine kasutusest tulenevat funktsiooni vajalikul tasemel ning mis on ühiskonna jaoks vastuvõetav). Kasutusviis tuleks määratleda piisavalt kitsalt, et oleks võimalik tõendada alternatiivide puudumist; — üksikasjad aine kasutuse ja kasutusega seotud eri toimingute/ülesannete kohta, sealhulgas kokkupuutestsenaariumid ning vastavad riskijuhtimismeetmed ja kasutustingimused (inimeste tervise ja keskkonna seisukohast).

Kui konkreetse kasutuse rakendusala on kindlaks määratud, peaks see kajastuma kasutuse kirjelduses, mis on piisavalt üksikasjalik, et teha kindlaks, kas olulise kasutuse kriteeriumid on täidetud. Soovitatav on, et kasutuse kirjeldus sisaldaks järgmisi elemente:

—	kasutusest tuleneva lõpptoote või teenusega seotud kasutuse kirjeldus;

—	kasutuse kirjeldus seoses selle vajalikkusega tervise või ohutuse jaoks või suure tähtsusega ühiskonna toimimiseks (nt tehniline funktsioon ja selle vajalikkus lõpptoote jaoks, sealhulgas kasutuse kontekst);

—	kasutuse kirjeldus seoses alternatiivide analüüsiga (nt kasutuse ja lõpptoote (lõpptoodete) omadused, alternatiivide analüüsi raamistamine);

—	kasutuse kirjeldus seoses kokkupuutestsenaariumidega (nt teatavad kasutusetapid viiakse läbi suletud süsteemis), mida täiendavad vastavad meetmed kasutuse, kokkupuute ja sellest tuleneva heite vähendamiseks.

III.   HINDAMINE, KAS KASUTUS ON ÜHISKONNA JAOKS OLULINE

Käesolevas jaos antakse juhiseid selle kohta, kuidas läbi viia hindamine olulise kasutuse kriteeriumide alusel. Kui kõnealune mõiste võetakse kasutusele konkreetses õigusaktis, tuleb oluliste kasutusviiside hindamise ja nende üle otsustamisega seotud menetlused, organid ja osalejad kindlaks määrata nimetatud õigusaktis. Kuigi punktis 2.1 sätestatud olulise kasutuse kahte kriteeriumi tuleks hinnata eraldi, võivad need olla üksteisest sõltuvad. Hindamine, kas kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks või väga tähtis ühiskonna toimimiseks, võib mõjutada alternatiivide hindamise viisi ja vastupidi. Tingimuste kehtestamist sellise kasutuse jaoks, mis on tõendatult oluline, on kirjeldatud allpool IV jaos.

a.   Mitteoluliste kasutusviiside väljajätmine

Olulise kasutuse kriteeriumide kumulatiivne iseloom ja nende struktureeritud hindamine (kriteeriumide kaupa) annavad võimaluse igas etapis jätta välja kasutusviisid, mis ei kvalifitseeru oluliseks, ilma et oleks vaja kõiki ülejäänud kriteeriume täielikult hinnata. See võimaldab täielikult ära kasutada selle mõiste võimalused lihtsustamise ja tõhususe jaoks (vt allpool esitatud ülevaatejoonist).

Põhimõtteliselt piisab sellest, kui kasutus ei vasta ühele kahest kumulatiivsest kriteeriumist, et järeldada, et see on mitteoluline. Kasutusviisid, mille puhul üks kriteerium ei ole täidetud, saab välja jätta ja teist kriteeriumi ei ole siis enam vaja hinnata, ning niiviisi suurendada tõhusust ja lihtsustada hindamist. Samal ajal tuleks järeldus, et kasutus on mitteoluline, teha piisava kindlusega. Näiteks kui esimene hinnatav kriteerium on vajalikkus tervise või ohutuse jaoks või suur tähtsus ühiskonna toimimiseks ja kasutus ilmselgelt ei vasta sellele kriteeriumile, siis saab järeldada, et kasutus on mitteoluline ning alternatiivide puudumise kriteeriumile vastavust ei ole vaja hinnata. Kui esimene hinnatav kriteerium on vastuvõetavate alternatiivide puudumine ja kui on võimalik hõlpsasti tõestada, et selle konkreetse kasutuse jaoks on olemas vastuvõetavad alternatiivid, siis saab järeldada, et kasutus on mitteoluline ning ei ole vaja hinnata vastavust kriteeriumile, et kasutus peab olema tervise või ohutuse jaoks vajalik või väga tähtis ühiskonna toimimiseks.

Seevastu selleks, et kasutus oleks tõendatult oluline, peavad mõlemad kriteeriumid olema täidetud ning seega ei piisa ainult ühe kriteeriumi täitmisest, et järeldada, et kasutus on ühiskonna jaoks oluline.

Joonis 1. Hindamine, kas aine kasutus on ühiskonna jaoks oluline.

b.   Hindamine, kas kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks või väga tähtis ühiskonna toimimiseks

Selle kriteeriumiga hõlmatud ühiskondlike vajaduste rahuldamiseks on vaja tehnilist funktsiooni, mida kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluv aine täidab konkreetse kasutuse korral ja selle kasutuse kontekstis. Rõhku tuleks panna sellele, mis on vajalik tervise või ohutuse jaoks või väga tähtis ühiskonna toimimiseks, st:

—

tervise või ohutuse jaoks vajalikuna või ühiskonna toimimiseks väga tähtsana tuleks käsitada ainult selliseid kõige kahjulikumate ainete kasutusviise, mis on vajalikud tervise, julgeoleku ja/või keskkonnakaitse kõrge taseme tagamiseks või mille puudumine tooks kaasa ühiskonnale vastuvõetamatuid tagajärgi;

—	kõige kahjulikumate ainete tehnilisi funktsioone, mis annavad lõpptoote kasutaja jaoks üksnes omadusi, mis on seotud mugavuse, vaba aja veetmise, kaunistamise või luksusega, ei tohiks üldjuhul käsitada vajalikuna tervise või ohutuse jaoks ega väga tähtsana ühiskonna toimimiseks.

Eri kasutusviiside puhul võib olla vaja kaaluda konteksti kirjeldamise eri tasandeid. Mõne kasutuse korral piisab üksnes aine tehnilise funktsiooni kindlakstegemisest, et järeldada, et kasutus on mitteoluline, kuid sageli tuleb arvesse võtta ka konteksti, milles lõpptoodet kasutatakse ja see oma otstarvet täidab. Et otsustada, et kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks või väga tähtis ühiskonna toimimiseks, peab vastus mõlemale järgmisele küsimusele olema jaatav.

i.	Kas kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon on vajalik lõpptoote toimimiseks?

ii.

Kas kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus vastab vähemalt ühele elemendile, mis on esitatud allpool toodud tabelites 2 või 3, nii et see vastab kriteeriumile, et see on vajalik tervise VÕI ohutuse jaoks VÕI on väga tähtis ühiskonna toimimiseks? (st vähemalt üks kõnealuse kriteeriumi kolmest osast peab olema täidetud).

Põhiküsimus seisneb selles, kas aine kasutuse abil tagatav tehniline funktsioon on üldse vajalik selleks, et lõpptoode saaks oma otstarvet täita, või selleks, et tootel oleksid tehnilised omadused, mis on tema otstarbe seisukohast olulised. Kui see nii ei ole, siis ei ole kasutus vajalik tervise või ohutuse jaoks ega väga tähtis ühiskonna toimimiseks.

Kui tehniline funktsioon on vajalik selleks, et lõpptoode saaks oma otstarvet täita, tuleb järgmise sammuna jätkata hindamist, et teha kindlaks, kas kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks või väga tähtis ühiskonna toimimiseks. Hindamisel tuleb tavaliselt käsitleda ka laiemat konteksti ja võtta arvesse konkreetset olukorda, milles lõpptoodet kasutatakse või see oma otstarvet täidab (nt kasutus haiglates võrreldes kasutusega inimeste kodudes või tööstuskeskkonnas).

Alljärgnevates tabelites on täpsustatud elemendid, mille alusel tõendatakse ja kontrollitakse, kas kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks (tabel 2) või on väga tähtis ühiskonna toimimiseks (tabel 3). Iga elemendi kirjelduse eesmärk on anda hindamise jaoks suuniseid ja juhiseid, et suurendada prognoositavust ning tagada järjepidevus õigusaktides ja eri õigusaktide vahel.

Tabel 2. Mittetäielik loetelu elementidest, mis kirjeldavad kriteeriumi „vajalik tervise või ohutuse jaoks“ ja suunav kirjeldus kasutustest, mis võivad iga elemendi alla kvalifitseeruda.

Elemendid	Kirjeldus
Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus on vajalik tervise või ohutuse jaoks ühe või mitme järgmise elemendi puhul
Haiguste ja samalaadsete terviseprobleemide vastu võitlemine	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on vajalik tervise või ohutuse jaoks, näiteks selleks, et: — tagada hügieen ja puhtus haiglates ja sarnastes kohtades ning olukordades, kus on nõutav kõrge desinfitseerimistase, näiteks seoses operatsiooniga (tavatingimustes, näiteks kodumajapidamistes, ei kvalifitseeruks kõige kahjulikumate ainete kasutus hügieenis ja puhastuses tervise või ohutuse jaoks vajalikuks); — tõrjuda haigusi (sealhulgas loomataude) ja ennetada nende levikut; — osutada tervishoiuteenuseid ja ennetada raskeid haigusi, sealhulgas vaimuhaigusi. Haigused ja samalaadsed terviseprobleemid on seisundid, mis halvendavad elukvaliteeti ja igapäevast toimimist ja/või on sümptomite ja ravi tõttu koormavad. Vajadust kasutada kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluvat ainet haiguste ja samalaadsete terviseseisundite ennetamiseks, jälgimiseks või raviks tuleks hoolikalt kaaluda, sest kasutus ise võib avaldada kahjulikku mõju inimeste tervisele või keskkonnale.
Inimeste ja loomade elu ja tervise jaoks vajalike põhitingimuste tagamine	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on vajalik tervise või ohutuse jaoks, näiteks selleks, et: — tagada piisav ja ohutu toit ja sööt, näiteks kasutus inimtoiduks ettenähtud toidu tootmisel, töötlemisel, ladustamisel, jaotamisel ja tarnimisel ning kasutus selleks, et toota taimekaitsevahendeid, biotsiide ning loomatervishoius kasutatavaid diagnostikavahendeid; — tagada piisav hulk puhast vett; — tagada puhas õhk; — tagada soojus ja varjupaik ümbritseva keskkonna eest kaitsmiseks. Vajadust kasutada kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluvat kemikaali inimeste ja loomade elu ja tervise jaoks vajalike põhitingimuste tagamiseks tuleks hoolikalt kaaluda, sest kasutus ise võib avaldada kahjulikku mõju inimeste tervisele või keskkonnale.
Toimetulek tervisekriiside ja hädaolukordadega	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on vajalik tervise või ohutuse jaoks, näiteks selleks, et: — leevendada tervisekriiside ja hädaolukordade mõju; — tagada hädaabiteenistuste, sealhulgas kiirabi- ja tuletõrjeteenuste toimimine. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus peaks olema otseselt seotud kriisi- ja hädaolukorras tegutsemisega.
Isikliku turvalisuse tagamine	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on vajalik tervise või ohutuse jaoks, näiteks selleks, et: — tagada isikukaitsevahendite toimimine, näiteks kasutused turvavöödes, töökohal kasutatavates isikukaitsevahendites, kuulivestides, päästevestides, kiivrites, tulekahjuhäireseadmetes; — tagada toodete, seadmete ja tööriistade ohutus, näiteks määrdeainete kasutamine sõiduki pidurites, tulekindlus toodetes, mida eeldatavasti kuumutatakse temperatuurini, mille juures võib tekkida süttimine, või toodete korrosiooni ärahoidmiseks keskkondades, kus see on vajalik.
Avaliku turvalisuse tagamine	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on vajalik tervise või ohutuse jaoks, näiteks selleks, et: — tagada taristu ohutus, näiteks maantee-, raudtee- ja lennuohutus ning hoonete ohutus (kasutus liftides, tulekahjuhäireseadmetes ja tuletõrjeseadmetes); — tagada hädaabiteenistuste toimimine, et vältida ohtu üldsusele, näiteks sõjaväe, politsei, terrorismivastase võitluse, tuleohutusteenistuste ja küberjulgeoleku valdkonnas; — tagada tollikontroll ja rannikuvalve. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus peaks olema otseselt seotud ohutustoimingutega.

Tabel 3. Mittetäielik loetelu elementidest, mis kirjeldavad kriteeriumi „väga tähtis ühiskonna toimimiseks“ ja suunav kirjeldus kasutusaladest, mis võivad iga elemendi alla kvalifitseeruda.

Elemendid	Kirjeldus
Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus on väga tähtis ühiskonna toimimiseks ühe või mitme järgmise elemendi puhul
Selliste ressursside või teenuste tagamine, mis peavad ühiskonna toimimiseks töötama	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on väga tähtis ühiskonna toimimiseks, näiteks selleks, et: — oleks võimalik rajada, hooldada ja kasutada taristuid ühiskonnale väga tähtsate teenuste jaoks nagu energia muundamine, salvestamine ja tarnimine (nt taastuvenergia, elekter, nafta, gaas), liikuvus ja transport (nt maanteed, raudteed, õhu- ja veeliiklus, laevandus ja sadamad), veepuhastus ja veevarustus, jäätmekäitlus, digiside ja tervishoiutaristu (3); — võimaldada hädavajalike digitaristute, -tehnoloogialahenduste ja -teenuste, nagu andmetöötlus, navigatsioon ja seire, toimimist; — võimaldada kriitilise tähtsusega toorainete (4) kaevandamist, muundamist, ringlussevõttu ja ladustamist või vastupidavust selliste materjalide tarnehäiretele; — võimaldada süsteeme, mille abil analüüsitakse, mõõdetakse ja testitakse ühiskonna jaoks väga tähtsaid ressursse ja teenuseid; — võimaldada ühiskonna jaoks väga tähtsate ressursside ja teenuste (5) jaoks oluliste seadmete ja komponentide tootmist, tarnimist, hooldust ja ringlussevõttu. „Ressursid või teenused, mis peavad ühiskonna toimimiseks töötama“, on need, mille katkestus või halvenemine põhjustaks märkimisväärseid avaliku turvalisuse ja julgeoleku häireid või muid raskeid tagajärgi. Sellised ressursid või teenused võivad olla avalikud või eraõiguslikud ning neid tuleb käsitleda vastavalt sellele, mida tähendab kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus ühiskonna (mitte indiviidi) tasandil. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus peaks olema otseselt seotud asjaomaste teenuste ja taristutega.
Selliste ressursside tagamine nagu taristu ja varustus, mille abil tagatakse ühiskonna kaitse ja julgeolek tavapäraste, mittetavapäraste ja hübriidohtude korral	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on väga tähtis ühiskonna toimimiseks, näiteks selleks, et: — võimaldada kaitse- ja julgeolekutaristu paigaldamist ja hooldamist; — võimaldada kaitse- ja julgeolekuvaldkonna jaoks oluliste seadmete ja komponentide tootmist, tarnimist, hooldust ja ringlussevõttu. Ressursid, nagu taristu ja varustus, mille abil tagatakse ühiskonna kaitse ja julgeolek tavapäraste, mittetavapäraste ja hübriidohtude korral, on need, mille katkestus või halvenemine takistaks Euroopa Liidul või selle liikmesriikidel end või oma elanikkonda selliste ohtude eest kaitsta. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus peaks olema otseselt seotud selliste ressurssidega nagu taristu ja seadmed ise.
Looduslikest kriisidest ja loodusõnnetustest ühiskonnale tulenevate riskide ja mõjudega toimetulek	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on väga tähtis ühiskonna toimimiseks, näiteks selleks, et: — hoida ära või parandada taristukahjustusi, mida põhjustavad sellised loodusõnnetused nagu üleujutused, tulekahjud ja maavärinad. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus peaks olema otseselt seotud kriisitoimingutega.
Looduskeskkonna kaitse ja taastamine	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on väga tähtis ühiskonna toimimiseks, näiteks selleks, et: — vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja leevendada selle mõju, näiteks heitevaba transpordi ja taastuvenergia tehnoloogialahenduste kasutamine; — vähendada vee-, pinnase- või õhusaastet, näiteks kasutus skrabertehnikas ja samalaadsetes kasutusviisides; — kaitsta ökosüsteeme ja elurikkust, näiteks kasutus invasiivsete võõrliikide tõrjeks; — analüüsida saasteainete sisaldust ja teha nende seiret; — vähendada saasteainete keskkonnamõju. Ühiskond sõltub looduskeskkonna kaitsmisest ja taastamisest. Tuleks hoolikalt kaaluda kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutuse tähtsust looduskeskkonna kaitsmiseks, sealhulgas saastega toimetulekuks, sest see kasutus ise võib saastatust suurendada. Tähtsuse tõendamine peaks hõlmama oluliste tõendite kogumist selle kohta, mil määral võiks kasutus aidata kaasa ELi õigusaktide ja rahvusvaheliste lepingute järgimisele.
Teaduslik uurimis- ja arendustegevus	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on väga tähtis ühiskonna toimimiseks, näiteks selleks, et: — teha teadusliku uurimis- või arendustegevuse eesmärgil kontrollitud tingimustes laborianalüüse, mõõtmisi ja katseid; — teha kontrollitud tingimustes laborikatseid kõrgharidusasutustes (ülikooli tasemel) ja uurimisinstituutides.
Kultuuripärandi kaitse	Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine tehniline funktsioon kõnealuse kasutuse korral on väga tähtis ühiskonna toimimiseks, näiteks selleks, et: — kaitsta kultuuripärandit, sealhulgas eelkõige mälestisi, nagu on määratletud maailmapärandi konventsiooni rakendamise tegevussuunistes (6): a) mälestised: ajaloo, kunsti või teaduse seisukohast silmapaistva üldise väärtusega arhitektuurilooming, monumentaalskulptuurid ja -maalid, arheoloogilised elemendid või objektid, seinamaalingud, koopaelupaigad ja nähtuste kombinatsioonid; b) hoonerühmad: eraldiseisvate või omavahel ühendatud hoonete rühmad, mis oma arhitektuuri, ühetaolisuse või asukoha tõttu maastikul on ajaloo, kunsti või teaduse seisukohast silmapaistva üldise väärtusega; c) asukohad: inimeste töö tulemusel või looduse ja inimeste koostöös kujunenud asukohad, sealhulgas arheoloogilised asukohad, mis on ajaloolisest, esteetilisest, etnoloogilisest või antropoloogilisest vaatepunktist silmapaistva üldise universaalse väärtusega. Kultuuripärandi kaitsmise mõistet tuleks tõlgendada kui nõuet keskenduda konkreetselt kultuuripärandi säilitamisele. Teatavatel juhtudel võib oluliseks kultuuriväärtuseks pidada dekoratiivseid või esteetilise väärtusega aspekte (nt UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud objektid) ning UNESCO vaimset kultuuripärandit, (7) näiteks UNESCO tunnustatud traditsioonilist käsitööd (8). Kõigi sotsiaaldemograafiliste rühmade kultuuripärandit tuleks võrdväärselt austada ja objektiivselt hinnata. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus kultuuripärandi kaitsmiseks ei tohi põhjustada laste ega muude haavatavate elanikkonnarühmade kokkupuudet ainega. Kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutus peaks olema otseselt seotud kaitsetoiminguga, muud kasutusviisid ei ole väga tähtsad ühiskonna toimimiseks.

c.   Vastuvõetavate alternatiivide puudumise hindamine

Selle olulise kasutuse kriteeriumi täitmine eeldab, et vastuvõetavad alternatiivid puuduvad ning seda tuleks tõendada alternatiivide analüüsiga. Seega peaks selle kriteeriumi hindamine koosnema vähemalt kahest järgmisest aspektist (9):

i.

kasutuse võimalike alternatiivide kindlakstegemine: uurimine, kas hinnatava aine kasutust saab asendada alternatiivse aine, materjali, toote, protsessi või tehnoloogiaga (st millised on võimalikud alternatiivid, mis suudavad piisavalt hästi täita tehnilist funktsiooni, mis on vajalik selleks, et lõpptoode täidaks selle eeldatavat otstarvet). Mõiste „alternatiiv“ on tavaliselt määratletud konkreetses õigusaktis; NING

ii.	nende vastuvõetavuse hindamine.

Vastuvõetavate alternatiividega peab olema võimalik tagada selline toimimis- ja tulemuslikkustase, mida ühiskond saab pidada eeldatava otstarbe täitmisel vastuvõetavaks ning need alternatiivid peavad olema ohutumad. Nagu on kirjeldatud käesoleva teatise punktis 2.2, on alternatiivide hindamine tavaliselt igas õigusaktis määratletud eraldi nõuetega ning enamiku õigusaktide puhul hõlmab see ka tehnilise ja/või majandusliku teostatavuse hindamist. Eespool on märgitud, et kui komisjon teeb ettepaneku rakendada mõnes sellises õigusvaldkonnas olulise kasutuse mõistet, ei kavatse ta muuta olemasolevaid viiteid tehnilise ja/või majandusliku teostatavuse hindamisele. Hindamine ei tohiks piirduda konkreetse kasutajaga, kes kasutust teostab, vaid peaks käsitlema kasutust turu tasandil ja seoses ühiskonna vajadustega. Seega ei tuleks hindamisel arvesse võtta mitte ainult sama tulemuslikkustasemega võimalikke alternatiive, vaid ka mis tahes alternatiivi, millel on selline toimimis- ja tulemuslikkustase, mida ühiskond saab pidada eeldatava otstarbe täitmisel vastuvõetavaks. Seetõttu tuleb kaaluda järgmisi võimalikke alternatiive:

—	turul olevad samasse tootekategooriasse kuuluvad tooted, milles ei kasutata kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluvat ainet;

—	alternatiivid, mille tulemuslikkus on väiksem, tingimusel et need on ühiskonna seisukohast vastuvõetavad (10);

—	need on alternatiivid, mille tehniline funktsioon ja toimivuse tase on sarnased nendele, mis saavutatakse kõige kahjulikumate ainete rühma kuuluva aine kasutuse või sisalduse abil.

Allpool on esitatud mõned näited selle kohta, kuidas alternatiivide hindamine on sätestatud kehtivates ELi õigusaktides.

REACH-määrusega ((EÜ) nr 1907/2006)  (11) on kehtestatud kemikaalide registreerimise, hindamise, autoriseerimise ja piiramise raamistik. Alternatiive hinnatakse lubade ja piirangute kontekstis. Artikli 68 lõikel 1 põhinevaid piiranguid käsitlevates otsustes tuleb arvesse võtta alternatiivide kättesaadavust. Hindamine põhineb teabel alternatiivide kohta, sealhulgas teabel alternatiivide kättesaadavuse ning tehnilise ja majandusliku teostatavuse kohta (12). REACH-määruses nõutakse, et autoriseerimisprotsessis hinnataks väga ohtliku aine kasutuse alternatiivide sobivust, sealhulgas nende tehnilist ja majanduslikku teostatavust. Neid termineid ei ole REACH-määruses määratletud. Autoriseeringute andmise valdkonnas on need kindlaks määratud asjakohase kohtupraktikaga (13). Selle kohtupraktika kohaselt:

—	Termini „sobiv“ eesmärk on piirata asjakohaste alternatiivide arvu „ohutumate“ alternatiivide arvuga: need on ained või tehnoloogialahendused, mille kasutamisega kaasneb väiksem risk kui asjaomase väga ohtliku aine kasutusega.

—	Lisaks tähendab termin „sobiv“ seda, et alternatiivid peavad olema „majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad“  (14). Selle tähendus ei piirdu alternatiivi olemasoluga abstraktselt, laboritingimustes või erandlikes tingimustes.

—

Mis puudutab tehniliselt ja majanduslikult teostatavate alternatiivide kättesaadavust, siis tuleb alternatiive analüüsida alternatiivsete ainete tootmise võimekuse ja alternatiivsete tehnoloogialahenduste teostatavuse seisukohast ning võttes arvesse õiguslikke ja tegelikke nõudeid nende ringlusse laskmiseks.

Määruses (EL) nr 528/2012  (15) on sätestatud raamistik selliste biotsiidide turulelaskmiseks ja kasutamiseks nagu desinfektsioonivahendid, säilitusained, rodentitsiidid, insektitsiidid ja muud biotsiidid, mis on ette nähtud selleks, et tõrjuda organisme, kes on kahjulikud inimestele, nende tegevusele, nende toodetavatele või kasutatavatele toodetele (sealhulgas tarbekaubad), loomadele või keskkonnale. Määruses on sätestatud teatavate ohtlike omadustega toimeainete väljajätmise kriteeriumid (1A ja 1B kategooria kantserogeensed, mutageensed või reproduktiivtoksilised ained, inimeste endokriinfunktsiooni kahjustavad kemikaalid, püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised ained ning väga püsivad ja väga püsivad ja väga bioakumuleeruvad ained), mida tavaliselt ei kiideta heaks. Erandi võib teha määruse artikli 5 lõike 2 alusel, mis muu hulgas sisaldab mõningaid olulise kasutuse mõistega sarnaseid elemente, täpsemalt:

—	toimeaine on hädavajalik inimeste ja loomade tervist või keskkonda ähvardava tõsise ohu ennetamiseks või ohjeldamiseks;

—	erandite heakskiitmise peamine kaalutlus on sobivate ja piisavate alternatiivsete ainete või tehnoloogia olemasolu;

—	erandiga hõlmatud kasutuse suhtes kohaldatakse asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid, tagamaks et nimetatud toimeainete kokkupuude inimeste, loomade ja keskkonnaga oleks viidud miinimumini.

Samuti võib komisjon lubada liikmesriigil anda loa heakskiitmata toimeainet sisaldavale biotsiidile, kui on tehtud kindlaks, et kõnealune toimeaine on vajalik kultuuripärandi kaitseks (16) ja asjakohased alternatiivid puuduvad (artikli 55 lõige 3).

Kestlikke investeeringuid käsitleva taksonoomiamäärusega ((EL) 2020/852) (17) on kehtestatud üldine raamistik, mille alusel määratakse kindlaks, kas majandustegevus kvalifitseerub keskkonnasäästlikuks, lähtudes selle mõjust määruses sätestatud kuue keskkonnaeesmärgi (18) saavutamisele. Saastuse vältimise ja kontrolli nn olulise kahju ärahoidmise põhimõtte (19) kriteeriumides on sätestatud nõue, et tegevus ei tohi viia REACH-määruse artiklis 57 nimetatud ohuklassi või -kategooria kriteeriumidele vastavate ainete tootmise, kasutamise või turulelaskmiseni, välja arvatud juhul, kui käitajad on hinnanud ja dokumenteerinud, et turul ei ole muid sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogialahendusi ning et kõnealuseid aineid kasutatakse kontrollitud tingimustes.

Elavhõbedamäärusega ((EL) 2017/852) (20) lubatakse toota ja turule lasta uusi elavhõbedat sisaldavaid tooteid ning kasutada uusi tootmisprotsesse, mis hõlmavad elavhõbeda või selle ühendite kasutust üksnes juhul, kui hindamine näitab, et uus elavhõbedat sisaldav toode või uus tootmisprotsess tagaks märkimisväärse kasu keskkonnale või inimeste tervisele, ei kujutaks endast olulist ohtu keskkonnale ega inimeste tervisele ning et sellisele tootele või protsessile ei ole tehniliselt ja majanduslikult teostatavat elavhõbedavaba alternatiivi, mis tooks samasugust kasu.

IV.   OLULISE KASUTUSE ÜLE OTSUSTAMISEGA SEOTUD TINGIMUSED

Inimeste tervisele ja keskkonnale avalduva ohu sihipärasel hindamisel tuleks kindlaks teha, kas kasutusega seotud riskijuhtimismeetmed ja tingimused tagavad selle, et heide ning inimeste ja keskkonna kokkupuude sellega on nii vähene kui tehniliselt ja praktiliselt võimalik. Kui see nii ei ole, tuleks selle eesmärgi saavutamiseks kehtestada asjakohased tingimused iga konkreetse õigusakti puhul.

Ühiskonna jaoks oluliste kasutusviiside jaoks tingimuste kehtestamise põhimõtted:

—

viia miinimumini inimeste ja loomade kokkupuude ainega ning aine heide keskkonda tootmise, kasutamise, olelusringi lõpu ja ringlussevõtu ajal, sealhulgas tingimused, millega piiratakse aine kogust kasutuse korral, (21) eelkõige selleks, et ära hoida või viia miinimumini haavatavate elanikkonnarühmade (nagu lapsed, rasedad ja eakad, kes on kahjulike kemikaalidega kokkupuute suhtes tundlikumad) kokkupuude;

—	tagada stiimulid ohutute ja kestlike alternatiivide innovatsiooniks ja asendamiseks: — tingimused, mis kohustavad tegelema asendamisega ja jälgima sellealaseid edusamme (asenduskavad), ning — tavaliselt tuleks piirangutest ja lubatud kasutustest erandite tegemiseks kehtestada tähtaeg;

—	tagada kasutusteabe kättesaadavus tarneahelas ning tarbijatele ja jäätmekäitlejatele.

---

(1)  Montreali protokolli osaliste otsus IV/25: https://ozone.unep.org/treaties/montreal-protocol/meetings/fourth-meeting-parties/decisions/decision-iv25-essential-uses

(2)  Teabele esitatavate nõuete ja kemikaaliohutuse hindamise juhendi peatüki R.12 liide R.12.4: Kasutuse kirjelduse versioon 3.0 – detsember 2015

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2022. aasta direktiiv (EL) 2022/2557, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ.

(4)  Ettepanek: komisjoni määrus, millega sätestatakse kriitiliste toorainete kindlate ja kestlike tarnete tagamise raamistik (COM(2023) 160 final).

(5)  Vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. septembri 2023. aasta määrus (EL) 2023/1781, millega kehtestatakse meetmete raamistik Euroopa pooljuhiökosüsteemi tugevdamiseks ja muudetakse määrust (EL) 2021/694 (kiibimäärus).

(6)  UNESCO. „Operational guidelines for the implementation of the World Heritage Convention“ (Tegevussuunised maailmapärandi konventsiooni rakendamiseks). Saadud 29.3.2023 veebilehelt https://whc.unesco.org/en/guidelines/

(7)  Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon (MISC/2003/CLT/CH/14).

(8)  UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjad ja heade kaitsetavade register. Saadud 29.3.2023 veebilehelt https://ich.unesco.org/en/lists.

(9)  Selle kriteeriumi määratlemisel ja hindamisel on arvesse võetud Montreali protokollis esitatud olulise kasutuse kriteeriumide asjakohaseid osi ning kestlikkust toetavat kemikaalistrateegiat.

(10)  Alternatiivide hindamisel tuleks alternatiivsete toodete, materjalide ja tehnoloogialahenduste kaalumisel arvesse võtta asjaomase kasutusega seotud toote üldist otstarvet ja asjakohaseid funktsioone.

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1–849).

(12)  REACH-määruse XV lisa.

(13)  Euroopa Liidu Üldkohtu 7. märtsi 2019. aasta otsus kohtuasjas T-837/16, punktid 71–74.

(14)  REACH-määruse artikli 55 tähenduses.

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT L 167, 27.6.2012, lk 1–123).

(16)  Seni on taotletud, õigustatuks tunnistatud ja antud ainult üht liiki vabastust: kultuuriväärtuste kaitseks muuseumides kohapeal toodetud lämmastiku kasutamise abil.

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13–43).

(18)  Kliimamuutuste leevendamine, kliimamuutustega kohanemine, vee- ja mereressursside kestlik kasutamine ja kaitse, üleminek ringmajandusele, saastuse vältimine ja tõrje ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine.

(19)  Komisjoni 27. juuni 2023. aasta delegeeritud määrus (EL) 2023/2485, millega muudetakse taksonoomiat käsitleva delegeeritud määruse ((EL) 2021/2139) C liidet.

(20)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/852 elavhõbeda kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1102/2008 (ELT L 137, 24.5.2017, lk 1–21).

(21)  Nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainetega kokkupuutest tulenevate ohtude eest.