Praeguseks 101 riigi (sealhulgas kõik ELi liikmesriigid) poolt ratifitseeritud rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) eesmärk on taastada endine olukord, mille käigus ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud lapsed tagastatakse kiiresti konventsiooniosaliste kindlaks määratud keskasutustevahelise koostöösüsteemi kaudu.

Kuna lapseröövi ennetamine on oluline osa lapse õiguste edendamist käsitlevast ELi poliitikast, tegeleb Euroopa Liit rahvusvahelisel tasandil aktiivselt 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaldamise tõhustamisega ning kutsub kolmandaid riike üles konventsiooniga ühinema.

Tuneesia andis 1980. aasta Haagi konventsiooni ühinemiskirja hoiule 10. juulil 2017. Konventsioon jõustus Tuneesias 1. oktoobril 2017.

1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 lõikes 4 on sätestatud, et konventsioon kehtib üksnes ühineva riigi ja nende lepinguosaliste riikide vahel, kes on tema ühinemise deklaratsiooniga heaks kiitnud.

ELi ainupädevust kolmandate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemise heakskiitmise küsimuses kinnitas Euroopa Liidu Kohus, kellega komisjoni algatusel konsulteeriti.

14. oktoobril 2014 kinnitas Euroopa Liidu Kohus oma arvamuses 1/13, et nõusoleku andmine kolmanda riigi ühinemiseks 1980. aasta Haagi rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva konventsiooniga kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse.

Kohus nõudis selles küsimuses üksmeelt ELi tasandil, et hoida ära olukordi, kus eri liikmesriigid toimivad erinevalt (géométrie variable).

Kuna rahvusvahelise lapseröövi küsimus kuulub Euroopa Liidu ainuvälispädevusse, tuleb otsus Tuneesia ühinemiseks nõusoleku andmise kohta võtta ELi tasandil vastu nõukogu otsuse kujul. Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid seega esitama Euroopa Liidu huvides Tuneesia ühinemist käsitleva kirjaliku nõusoleku.

Euroopa Liidu liikmesriikide nõusolek muudaks 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaldatavaks Tuneesia ja ELi liikmesriikide, v.a Taani vahel.

1980. aasta Haagi konventsioon on nõukogu määruse nr 2201/2003 („Brüsseli IIa määrus“) rahvusvaheline analoog vanema sooritatud lapseröövide valdkonnas. See määrus on abieluasjade ja vanemliku vastutuse küsimustes tehtava ELi õigusalase koostöö nurgakivi.

Määruse üks peamisi eesmärke on hoida ära lapserööve liikmesriikide vahel, kehtestades menetlused, millega tagatakse laste kiire tagastamine liikmesriiki, kus on nende alaline elukoht. Selleks sisaldab Brüsseli IIa määruse artikkel 11 1980. aasta Haagi konventsioonis sätestatud menetlust, mida on täiendatud mõningate selgitustega, eelkõige sellistes küsimustes nagu lapse ärakuulamine, pärast tagastamistaotluse esitamist otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg ja lapse tagasitoomisest keeldumise põhjendused. Määrusega on kehtestatud ka sätted, mis reguleerivad eri liikmesriikides väljastatud vastuolulisi tagasitoomise ja tagasitoomisest keeldumise otsuseid.

Euroopa Liit toetab rahvusvahelisel tasandil kolmandate riikide ühinemist 1980. aasta Haagi konventsiooniga, et liikmesriigid saaks rahvusvaheliste lapseröövidega tegeledes toetuda ühisele õigusraamistikule.

Ajavahemikul juunist 2015 kuni veebruarini 2019 on juba vastu võetud 18 nõukogu otsust, et kiita heaks 26 kolmanda riigi (Maroko, Singapur, Vene Föderatsioon, Albaania, Andorra, Seišellid, Armeenia, Korea Vabariik, Kasahstan, Peruu, Gruusia, Lõuna-Aafrika, Tšiili, Island, Bahama, Panama, Uruguay, Colombia, El Salvador, San Marino, Dominikaani Vabariik, Valgevene, Usbekistan, Honduras, Ecuador ja Ukraina) ühinemine 1980. aasta Haagi rahvusvahelise lapseröövi konventsiooniga 1 .

Käesolev ettepanek on seotud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud üldise eesmärgiga kaitsta lapse õigusi. 1980. aasta Haagi konventsiooni eesmärk on kaitsta last vanema sooritatud lapseröövi kahjuliku mõju eest ja tagada, et laps säilitaks kontakti mõlema vanemaga, näiteks tagades suhtlusõiguse tulemusliku kohaldamise.

Samuti tuleb rõhutada, et ettepanek on kooskõlas eesmärgiga edendada piiriüleste perekonnasiseste vaidluste lahendamiseks vahendusmenetluse kasutamist. Direktiivi vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades 2 kohaldatakse ka perekonnaõiguse suhtes ühises Euroopa õigusruumis. Ka 1980. aasta Haagi konventsioon kutsub üles perekonnasiseste vaidluste rahumeelsele lahendamisele. Üks 1980. aasta Haagi konventsioonil põhinev heade tavade juhend, mille Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents avaldas, on pühendatud vahendamise kasutamisele konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate rahvusvaheliste perekonnasiseste lapsi puudutavate vaidluste lahendamiseks. Euroopa Komisjoni algatusel on see juhend tõlgitud lisaks inglise ja prantsuse keelele kõigisse ELi keeltesse ja ka araabia keelde, et toetada dialoogi riikidega, mis ei ole veel konventsiooni ratifitseerinud / sellega ühinenud, ja aidata leida konkreetseid viise rahvusvahelistest lapseröövidest tekkivate probleemide lahendamiseks 3 .

EL on edendanud ka koostööd piirkondlikul tasandil, eelkõige perekonnaõiguse valdkonnas, rahastades mitmeid meetmeid projekti EuroMed Justice kaudu. Projekti osas „Piiriüleste perekonfliktide lahendamine“ on pööratud erilist tähelepanu segaabieludele, keskendudes hooldus- ja külastusõigusega seotud konfliktide lahendamisele vahendamise ja suhtlusõiguse hõlbustamise kaudu (näiteks lepituskomisjonide ja kontaktkeskuste kaudu). Projekti eri versioonidest on kasu saanud nii Tuneesia kui ka teised Vahemere piirkonna riigid.

1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 38 on sätestatud, et „[ühinevate riikide] [ü]hinemine kehtib ühineva riigi ja ühinemise heaks kiitnud konventsiooniosalise kohta“. Võttes arvesse asjaolu, et otsuses käsitletakse liikmesriikide poolt liidu huvides antavat sõnaselget nõusolekut ühinevate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks, on kohaldatav õiguslik alus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõige 6. Materiaalõiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 3; seepärast teeb nõukogu ühehäälse otsuse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

Määrus (EÜ) nr 2201/2003 on Iirimaa suhtes siduv ja seepärast osaleb ta käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

Käesolev ettepanek on koostatud kooskõlas nõukogu juba vastu võetud samateemaliste otsustega ning see ei lähe kaugemale, kui on vajalik ELi ühtse tegutsemise saavutamiseks rahvusvaheliste lapseröövide valdkonnas, tagades, et ELi liikmesriigid annavad ettenähtud aja jooksul nõusoleku Tuneesia ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga.

Valdav enamik Euroopa Liidu liikmesriikidest, kellega komisjon konsulteeris nende valmisoleku asjus anda nõusolek Tuneesia ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga, esitasid pooldava arvamuse.

2. juuli 2019. aasta ekspertide kohtumise arutelud näitasid, et liikmesriikidel – ühe erandiga – ei ole Tuneesia 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmisele vastuväiteid.

Komisjon usub, et nõukogu tsiviilõiguse töörühmas tehnilisel tasandil peetavate edasiste arutelude tulemusel saavutatakse nõukogu otsuse vastuvõtmiseks vajalik ühehäälsus.

Ettevalmistusena 2. juulil 2019 toimuvaks ekspertide kohtumiseks ja selle järelmeetmete võtmise ajal oli komisjon tihedas kontaktis Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsiga, ELi delegatsiooniga Tuneesias ja justiitsministeeriumi kohtujuristiga, kes vastutab tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö eest ning on määratud keskasutuse kontaktisikuks.

Sarnaselt ajavahemikul 2015–2019 juba vastu võetud nõukogu 18 otsusega teatavate kolmandate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemise heakskiitmise kohta ei ole käesoleva õigusakti iseloomu tõttu mõjuhinnangut tehtud. Kuid konventsiooni rakendamist Tuneesias analüüsiti 2. juulil 2019 toimunud ekspertide kohtumisel, kus olid esindatud kõik ELi liikmesriigid. Kohtumise järelmeetmena on komisjon tähelepanelikult jälginud edasisi arenguid Tuneesias.

Algselt olid Tuneesia ametiasutused seisukohal, et 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaldamiseks ei ole tingimata vaja rakendusakte, kuna rahvusvahelised konventsioonid on Tuneesia kohtusüsteemis vahetult kohaldatavad. Mitmed koolitused ja seminarid, mis viidi läbi ka projekti EuroMed Justice ja IRZ (Deutsche Stiftung für Internationale Rechtliche Zusammenarbeit – Saksamaa rahvusvahelise õigusalase koostöö sihtasutus) raames, näitasid siiski, et ametnike ja kohtunike arvates ei ole praegu kehtivad siseriiklikud õigusaktid Haagi konventsiooni nõuete täitmiseks piisavad.

Eelkõige tuleks Tuneesia õigussüsteemi selgelt lisada menetlus lapse tagasitoomiseks tema alalisse elukohta pärast vanema sooritatud lapseröövi. Selleks on Tuneesia justiitsministeeriumis loodud komisjon, mille ülesanne on valmistada ette valitsusele esitatav rakendusseadus. Seejärel peaks seaduse vastu võtma parlament. 

UNICEF (Bureau Soutien Système Justice des Enfants) toetab justiitsministeeriumi uut üksust „Justice pour les enfants“, mille ülesanne on vaadata läbi õigusaktid ja teha poliitilisi ettepanekuid kooskõlas lapse õigusi käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonidega ning koolitada õiguspraktikuid. Bureau Soutien Système Justice des Enfants korraldab koos Ecole Nationale de la Magistrature’iga erikoolituse, mis on suunatud kohtunikele, kes peavad hakkama konventsiooni kohaldama.

Kuigi on ilmne, et Tuneesia peab veel kehtestama asjakohased rakendusaktid, on mõne liikmesriigi (näiteks Prantsusmaa) kogemused positiivsed määral, mil õiguslik raamistik on olemas. Tuneesia ametiasutused, kes on viidanud Prantsusmaa, Belgia, Rootsi ja Norraga varem sõlmitud kahepoolsetele lepingutele (nn segakomisjonid), peavad aluslepingust tulenevaid suhteid ELi liikmesriikidega väga oluliseks. Ühine õigusraamistik kõigi 1980. aasta Haagi konventsiooniga liitunud ELi liikmesriikidega aitaks piiriüleste juhtumite menetlemisele ja lahendamisele kaasa, isegi kui rakendusaktide vastuvõtmine veel viibib.

Tuneesia on samuti väljendanud soovi, et ELi liikmesriikides viidaks läbi täiendavaid koolitusi, võimaluse korral prantsuse keeles. Prantsusmaa keskasutus korraldas sedalaadi seminari juba 2018. aasta novembris.

Nõusoleku Tuneesia ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga on andnud 11 konventsiooniosalist, sealhulgas Šveits.

Kavandatud otsusel puudub mõju eelarvele.

Kuna ettepanek käsitleb ainult Euroopa Liidu liikmesriikidele antavat luba anda nõusolek Tuneesia ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga, piirdub selle rakendamise seire selle kontrollimisega, kas liikmesriigid järgivad kirjaliku nõusoleku sõnastust ja selle hoiuleandmise tähtaega ning kas nad teavitavad komisjoni hoiuleandmisest, nagu on sätestatud nõukogu otsuses.