1.

maapiirkondade poliitikale tuleb eraldada piisavalt vahendeid ning pakkuda tehnoloogilist side- ja transporditaristut (eelkõige ühistransport, mis on hädavajalik igapäevaeluks ja tööhõiveks) ning kvaliteetsete ja tõhusate haridus- ja tervishoiuteenuste osutamise süsteeme. Need peavad olema täiuslikult kooskõlas asjakohaste linnateenustega („võrdne tervishoid“);

2.

töökohtade, koolituse ja eluaseme pakkumisel tuleb arvestada maapiirkondade loodusvaradega ja neid ära kasutada, luues samal ajal uuenduslikke ettevõtlusvõimalusi;

3.

poliitikakujundajad peavad toetama maapiirkondade parlamente ja kogukonna juhitud kohalikku arengut kui osalusdemokraatia mudelit ning need peavad hõlmama kõiki maapiirkondade kodanikke, sealhulgas sotsiaalpartnereid, naisi, eakaid, puuetega inimesi, vähemusi ja eriti noori;

4.

tuleb kaitsta ja edendada kultuuripärandi objekte (1).

1.

valitsused peavad olema kodanikele kõikides valdkondades teenuste osutamisel läbipaistvad ja õiglased;

2.

kodanikuühiskonna organisatsioonid, sealhulgas LEADER ja kohalikud rakkerühmad, peaksid arendama kohalikke maapiirkondade ja linnade partnerlusi, et luua majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid võimalusi ning edendada vastastikuse sõltuvuse paremat mõistmist;

3.

toidupoliitika nõukogude juhtimismudel võiks olla inspiratsiooniks tõhusale koostööle kõigi kohaliku tasandi sidusrühmade vahel. Uued keskkonnamõjud ja -probleemid ning pandeemia on muutnud kaugtöö võimalusi, vajadust eluaseme järele maapiirkonnas ja juurdepääsu maakasutusele;

4.

tuleb soodustada ja toetada heade tavade ja riskijuhtumite vahetamist piirkondade vahel;

5.

juurdepääs kvaliteetsele haridusele maapiirkonnas on üks kohalikule majandusarengule kaasa aitavatest teguritest ning see aitab maakogukondadel kohaneda kiiresti muutuva keskkonnaga.

1.

komisjoni hiljuti vastu võetud maapiirkondade arengu pikaajalist visiooni (2) tuleb edasi arendada, et tagada maapiirkondade ja linnade pühendumine õiglasele käsitlusviisile. Oluline on näidata maa- ja linnaorganisatsioonide tehtava koostöö lisaväärtust: näiteks algatus „Talust taldrikule“ ja sotsiaalselt kaasav roheline kokkulepe;

2.

Euroopa Komisjon peaks võtma endale kohustuse luua arukate külade algatusele tuginedes maapiirkondade ja linnade sidusrühmadest koosneva rühma, et arendada partnerlusmudelite häid tavasid;

3.

osalemise toetamiseks tuleks investeerida kohalikesse katseprojektidesse ja üleeuroopalistesse stiimulitesse/tingimustesse ning auhindadesse edumeelsete näidete eest, mis hõlmavad kaasavaid kokkuleppeid.

i)

määrata kindlaks õige sekkumise ulatus;

ii)

luua selge juhtroll poliitika koordineerimisel;

iii)

tugevdada piirkondade või kohalike omavalitsuste koostöökokkuleppeid;

iv)

edendada maa- ja linnapiirkondade partnerlust, et kasutada ära funktsionaalseid seoseid;

v)

parandada valitsemistasandite vahelist vertikaalset kooskõlastamist.

i)

COVID-19 pandeemia on kiirendanud digi- ja roheülemineku protsesse, mille pikemaajaliseks säilitamiseks on vaja teha jõupingutusi;

ii)

maapiirkondades tuleb luua ja säilitada uusi tööhõivevõimalusi, sealhulgas neid, mis on seotud maapiirkondades teenuste osutamise, kaugtöö, uute tehnoloogiate või taastuvenergiaga;

iii)

palju tööhõivevõimalusi on võimalik luua põllumajanduse multifunktsionaalsete aspektide tugevdamise, mittepõllumajanduslike tegevuste edendamise ning maapiirkondades puhta energia teenuste sektoris ja tööstuses ettevõtete loomisega;

iv)

tuleb soodustada ettevõtlust, tagada VKEdele ausa konkurentsi eeskirjad ja pöörata tähelepanu noorema põlvkonna vajadustele (nt kaugtöö);

v)

töökohad ja poed tuleb inimeste lähedal hoida. Maa- ja linnakeskkonna visioon pakub võimalusi ringmajanduse arendamiseks;

vi)

tuleb edendada inimväärset tööd ja parandada töötingimusi maapiirkondades, tagades samal ajal selle, et kõik asjasse puutuvad osalejad saaksid selles parendusprotsessis oma sõna sekka öelda;

vii)

tarbijate nõudlus tuleb siduda piirkondlike ja maapiirkondade turgudega, kasutades selleks kohalike toodete turustamist ja kvaliteedimärke;

viii)

tuleb laialdaselt soodustada kultuurivõimaluste loomist maapiirkondades, edendades muu hulgas kultuuriüritusi ning kaitstes maapiirkondade ajaloolisi ja religioosseid ehitisi (kirikud, lossid jm);

ix)

digiülemineku protsessid avavad uusi võimalusi, mis võivad tekitada kodanike – eriti noorte – seas ootusi ja meelitada neid ligi ning muuta maapiirkondade rahvastiku vähenemise suundumust ja maaelanike elukvaliteeti. Selle saavutamiseks vajavad maapiirkonnad piisavat taristut, et tagada ühendatavus. Ühendamisstrateegiad ja digiplatvormid pakuvad selleks lahendusi, samal ajal kui maapiirkondade digiõigusakt soodustaks digitehnoloogia arengut põllumajanduses ja maapiirkondades;

x)

tuleb toetada kestlikku põllumajandust ja vesiviljelust (17) maapiirkondades ja linnalähedastes piirkondades, samuti ökoturismi, vaba aja veetmise teenuseid ja kestliku arengu alast haridustegevust ning need tegevused peavad olema kooskõlas elurikkuse kaitsega, et tagada inimeste elukvaliteet;

xi)

kvaliteetne ja kättesaadav haridus maapiirkondades alates laste esimestest eluaastatest aitab parandada haridustulemusi, samal ajal kui juurdepääs avalikele teenustele, nagu lapsehoid ja koolid, on asukohapõhine tegur, mis kujundab maapiirkondade ligitõmbavust, muu hulgas ka kõrge kvalifikatsiooniga töötajate jaoks.

i)

integreeritud teenuseosutamine (mitme teenuse paigutamine ühte ruumi, teenuseosutajate koostöö, spetsialistide meeskondade koostöö, avalike, era- ja kogukonnaorganisatsioonide koostöö);

ii)

alternatiivne ja paindlikum teenuste osutamise meetod (mobiilsed teenused, mis toovad teenuse kodaniku juurde, radiaalsed süsteemimudelid, kus teenuseid osutatakse korrapäraselt keskusest, kohalikele vajadustele paremini kohandatud teenused);

iii)

tehnoloogilised ja digilahendused, muu hulgas haridus- ja tervishoiusektoris.