Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 52021AE4779

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise liidu raamistik“ (COM(2021) 563 final – 2021/0213 (CNS))

    EESC 2021/04779

    ELT C 194, 12.5.2022, p. 92–96 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    12.5.2022   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 194/92

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise liidu raamistik“

    (COM(2021) 563 final – 2021/0213 (CNS))

    (2022/C 194/13)

    Raportöör:

    Stefan BACK

    Kaasraportöör:

    Philippe CHARRY

    Konsulteerimistaotlus

    Euroopa Liidu Nõukogu, 21.9.2021

    Õiguslik alus

    Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 113 ja artikli 192 lõige 2

    Vastutav sektsioon

    majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon

    Vastuvõtmine sektsioonis

    14.12.2021

    Vastuvõtmine täiskogus

    20.1.2022

    Täiskogu istungjärk nr

    566

    Hääletuse tulemus

    (poolt/vastu/erapooletuid)

    192/6/15

    1.   Järeldused ja soovitused

    1.1.

    		 Komitee kiidab ettepaneku eesmärgi heaks, sest ettepanekuga ajakohastatakse ja püütakse selgitada 2003. aasta direktiivi raamistikku ning sellega püütakse struktureerida maksustamine viisil, mis soodustab säästvat mittefossiilset energiat.

    1.2.

    		 Komitee kahetseb, et ettepanekus ette nähtud biokütuste maksustamine on liiga jäigalt seotud taastuvenergia direktiivis esitatud kategooriatega, ning leiab, et alternatiivsete kütuste nappus ja sellest tulenev kõrge kulutase nõuavad paindlikumat suhtumist lubatavatesse biokütustesse, sealhulgas madalaima maksustamistaseme osas, mis peaks olema palju madalam kui fossiilkütuste puhul kohaldatav.

    1.3.

    		 Komitee leiab, et madalaima maksustamistaseme tõstmisel võib olla negatiivne sotsiaalne mõju, sest see põhjustab energiaostuvõimetust ja liikuvusvaesust, ning märgib rahuloluga, et haavatavate kodumajapidamiste ja heategevusorganisatsioonide kasutatava kütteaine ja elektrienergia puhul võivad liikmesriigid alandada madalaimat maksustamistaset, ning et tehakse ettepanek „haavatavate kodumajapidamiste“ kasutatav kütteaine ja elektrienergia kümne aasta jooksul maksust täielikult vabastada.

    1.4.

    		 Komitee soovitab kasutada mõistet „energiaostuvõimetus“, mis on nii kvalitatiivne nähtus (külma, niiskuse ja mugavuse tajumine) kui ka kvantitatiivne nähtus (energiakulud, vaesuspiir), mida ei saa mõista üksnes kvantitatiivsest seisukohast, nagu seda tehakse direktiivi ettepanekus, kasutades mõistet „haavatavad kodumajapidamised“.

    1.5.

    		 Komitee on seisukohal, et keskkonnahoidlik maksustamine peab sotsiaalse vastuvõetavuse huvides selgelt taotlema ka sotsiaalseid eesmärke, kui küsimuse all on maksutulu ümberjaotamine: komitee soovitab tagastada saadud maksutulu näiteks kõige enam mõjutatud inimestele.

    1.6.

    		 Komitee rõhutab, et energiakuludest tulenevad rahalised raskused on praegu tähelepanu all paljudes liikmesriikides. Komitee leiab, et nende probleemide lahendamisele saab märkimisväärselt kaasa aidata, kui oluliselt suurendada investeeringuid taastuvenergiasse ja kohandada Euroopa hinnasüsteemi nii, et see kajastaks kõikide, sealhulgas kõige odavamate energialiikide hinda. Selleks on vaja muuta praegust elektrienergia hulgimüügituru enampakkumiste süsteemi.

    1.7.

    		 Komitee hoiatab ka ohu eest mõjutada negatiivselt Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ja märgib, et komisjon teeb ettepaneku anda liikmesriikidele võimalus teha maksuvähendusi kütteks kasutatavate energiatoodete tarbimisel energiamahukate ettevõtete hüvanguks või kui ettevõtjate või ettevõtjate ühendustega sõlmitakse lepingud energiatõhususe parandamiseks. See võimalus on väga oluline ELi tööstuse konkurentsivõime säilitamiseks, arvestades, et enamik väljaspool ELi asuvaid majandusi ei ole seni võtnud konkreetseid kliimameetmeid.

    1.8.

    		 Komitee kahetseb ka seda, et komisjoni ettepanekus on põhimõtteliselt kaotatud võimalus kehtestada ettevõtjatele ja tarbijatele erinevad madalaimaid maksumäärad.

    1.9.

    		 Komitee leiab, et kauba- ja reisijateveole antud vähenduse võimalused ei ole piisavad, sest neist on välja jäetud maanteetransport ning need ei järgi tehnilise neutraalsuse põhimõtet. Komitee oleks eelistanud üldist vabastust või vähendust kaubaveo ja ettevõtjate puhul, kes ekspordivad märkimisväärses ulatuses kolmandatesse riikidesse.

    1.10.

    		 Komitee tõstab sellega seoses esile komisjoni ettepaneku ühtlustada diislikütuse ja bensiini maksumäärad. See tähendab kaubaveo kulude kasvu, mida saaks kompenseerida kaubaveos kasutatavate kütuste üldise maksuvähendusega. Sama arutluskäik kehtib kaubanduslikul ja mittekaubanduslikul diislikütusel vahetegemisest loobumise suhtes.

    1.11.

    		 Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et artikli 8 lõikes 2 ja artiklis 18 teatud tüüpi seadmetele ja energiamahukatele tööstusharudele sätestatud spetsiaalsed maksuvähenduse võimalused on äärmiselt valikulised ning võivad nende kaalutlusõiguslikku olemust arvestades põhjustada sama liiki maksukonkurentsi, mida komisjoni ettepanekuga püütakse kaotada.

    1.12.

    		 Seoses lisaväärtusega, mida annab maksustamise laiendamine õhu- ja veetranspordile ELis, rõhutab komitee, kui oluline on pöörata tähelepanu samuti muudele tulemuslikele viisidele nende transpordiliikide säästvuse edendamiseks. Näiteks lennunduses töötatakse välja uusi ja säästvaid jõuseadmeid ning tuleks keskenduda spetsiaalsetele lahendustele nende edendamiseks.

    1.13.

    		 Komitee on seisukohal, et meretransporti ja lennundust käsitlevates sätetes ei võeta piisavalt arvesse saareriikide, ulatuslike saarestikega riikide ning pikkade vahemaade ja hõredalt asustatud piirkondadega riikide olukorda.

    1.14.

    		 Komitee märgib ka, et liikmesriikide otsustada on jäetud, kas nad soovivad ELi-välisele lennu- ja veeliiklusele kehtestada samad maksumäärad, mis kehtivad ELis, või sellest loobuda. Komitee on selle sätte suhtes väga kriitiline, sest see võib julgustada liikmesriike nende transpordiliikide maksustamisel üksi tegutsema. Selle asemel tuleks edendada eelkõige ülemaailmseid lahendusi, sest ühepoolne tegutsemine võib põhjustada tõsiseid probleeme.

    2.   Arvamuse taust, sh kõnealune seadusandlik ettepanek

    2.1.

    		 Paketi „Eesmärk 55“ osana on komisjon esitanud ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise liidu raamistik (uuesti sõnastatud), millega sõnastatakse uuesti kehtiv samateemaline nõukogu direktiiv 2003/96/EÜ (1).

    2.2.

    		 Ettepaneku tegemise põhjusena on komisjon viidanud vajadusele kehtestada energiatoodete ja elektrienergia maksustamist reguleerivad selged normid, tagamaks, et need aitavad jätkuvalt kaasa siseturu sujuvale toimimisele, käsitledes samal ajal kliima- ja keskkonnaprobleeme, mida pakub roheline kokkulepe. Energia maksustamine võib kaasa aidata ambitsioonidele, mis on esitatud Euroopa kliimaseaduses, mille kohaselt tuleks 2030. aastaks vähendada CO2 heidet vähemalt 55 % võrreldes 1990. aastaga, tagades, et mootorikütuste, kütteainete ja elektrienergia maksustamine kajastab paremini nende mõju keskkonnale ja tervisele.

    2.3.

    		 Seepärast tehakse ettepanek tõsta madalaimat maksustamistaset ning vähendada ja piirata liikmesriikide võimalusi teha maksuvabastusi. Peale selle maksustatakse lennuki- ja laevakütused peamiselt enamiku ELi-siseste toimingute puhul, kusjuures liikmesriikidel on võimalus ELi-väline õhu- või veeliiklus kas maksust vabastada või kohaldada neile samasuguseid maksumäärasid.

    2.4.

    		 Ettepanek on osa paketist „Eesmärk 55“. Kuna see on põhimõtte „saastaja maksab“ väljendus, on sellel tugev seos heitkogustega kauplemise süsteemiga ja ettepanekuga seda süsteemi ajakohastada, mis on samuti paketi osa.

    3.   Üldised märkused

    3.1.

    		 Komitee kiidab ettepaneku eesmärgi heaks, sest ettepanekuga ajakohastatakse ja püütakse selgitada 2003. aasta direktiivi raamistikku ning sellega püütakse struktureerida mootorikütuse või kütteainena kasutatavate energiatoodete ja elektri maksustamine viisil, mis soodustab säästvat mittefossiilset energiat.

    3.2.

    		 Komitee märgib, et kuigi esitatud maksumäärades puudub ametlik CO2 heite element, oleks kavandataval maksustruktuuril siiski sarnane mõju, võttes arvesse, et CO2 heidet tekitavate fossiilkütuste madalaim maksustamistase on kehtestatud kõige kõrgemana.

    3.3.

    		 Komitee avaldab sellega seoses kahetsust, et ettepanekus ette nähtud biokütuste maksustamine on liiga jäigalt seotud taastuvenergia direktiivis esitatud kategooriatega. Komitee leiab, et alternatiivsete kütuste nappus ja sellest tulenev kõrge kulutase nõuavad paindlikumat suhtumist lubatavatesse biokütustesse nii seoses II taastuvenergia direktiiviga, mis ei ole selle arvamuse teema, kui ka seoses madalaima maksustamistasemega, mis peaks olema fossiilkütuste puhul kohaldatavast palju madalam.

    3.4.

    		 Komitee on seisukohal, et madalaima maksustamistaseme tõus võib avaldada negatiivset sotsiaalset mõju, põhjustades energiaostuvõimetust ja liikuvusvaesust. Komisjon võttis seda küsimust ilmselgelt arvesse, kui andis liikmesriikidele loa alandada kodumajapidamiste ja heategevusorganisatsioonide kasutatava kütteaine ja elektrienergia puhul madalaimat maksustamistaset ning lubas artikli 17 punktis c määratletud „haavatavate kodumajapidamiste“ kasutatava kütteaine ja elektrienergia kümne aasta jooksul täielikult maksust vabastada. Komitee kahetseb, et sarnaseid meetmeid ei ole lisatud liikuvusvaesuse vältimiseks. Ühistranspordi ja muude transpordiliikide kui maanteetranspordi jaoks pakutud vähenduse võimalustest ei ole selles kontekstis abi.

    3.5.

    		 Keskkonnahoidliku maksustamise sotsiaalne reaalsus on kahetine: ühest küljest ei mõjuta see kõiki kodumajapidamisi samal viisil ning sageli on kõige haavatavamates ja keskklassi kodumajapidamistes proportsionaalselt nende sissetulekutega kõige suuremad energiakulud.

    3.6.

    		 Komitee juhib tähelepanu sellele, et isegi kui komisjoni arvates on sotsiaalset aspekti arvesse võetud seadusandliku paketi sotsiaalses osas, st ettepanekus võtta vastu määrus, millega luuakse kliimameetmete sotsiaalfond, siis tegelikult kõnealuse määruse ettepaneku puhul „eraldi mõjuhinnangut ei koostatud“ (vt määruse ettepaneku teksti). Selle asemel põhineb see 2030. aasta kliimaeesmärgi kava aluseks oleval mõjuhinnangul ja veel ühel mõjuhinnangul, mis on lisatud heitkogustega kauplemise direktiivi läbivaatamisele.

    3.6.1.

    		 Fondi struktuur tekitab samuti mõningaid küsimusi. Ainult osa fondist eraldatakse sotsiaaltoetusteks, ülejäänu on määratud elektrisõidukite müügiedendusmeetmetele ning investeeringutele laadimistaristusse ja hoonete CO2 heite vähendamisse. Komitee kahtleb, kas sellistest meetmetest saaksid kasu madala sissetulekuga kodumajapidamised, sest elektrisõidukite toetamine toob kasu jõukamatele kodumajapidamistele.

    3.6.2.

    		 Komitee leiab, et töötada välja õiglane ja tõhus hüvitusmehhanism, võttes arvesse erinevat laadi ebavõrdsust, on keeruline eesmärk, mida kliimameetmete sotsiaalfond tegelikult ei täida, sest suhteliselt vaene riik, kus ebavõrdsust on vähe, saaks fondist vähem raha kui märkimisväärse ebavõrdsusega rikas riik.

    3.7.

    		 Komitee arvates ei ole direktiivi ettepaneku mõjuhinnang piisavalt põhjalik. Komitee rõhutab, et tegelikult on keskkonnahoidliku maksustamise sotsiaalne kulu kahetine: ühest küljest ei mõjuta see kõiki kodumajapidamisi samal viisil ning sageli on kõige haavatavamates ja keskklassi kodumajapidamistes proportsionaalselt nende sissetulekutega kõige suuremad energiakulud.

    3.8.

    		 Seetõttu leiab komitee, et direktiivi ettepanekus tuleks paremini selgitada haavatavuse mõistet. Artikli 17 kohaselt „on „haavatavad kodumajapidamised“ leibkonnad, keda käesolev direktiiv märkimisväärselt mõjutab, mis tähendab, et nende elatustase jääb allapoole suhtelise vaesuse piiri, st nende sissetulek on alla 60 % riigi keskmisest ekvivalentnetosissetulekust“.

    3.9.

    		 Alates 2009. aastast on elektrienergia siseturu ühiseeskirju käsitlevas direktiivis kasutatud haavatavuse ja energiaostuvõimetuse (st kütteostuvõimetuse) mõisteid ning „kütteostuvõimetu“ on tarbija või leibkond, kellel on piiratud juurdepääs energiale (peamiselt gaas ja elekter). Mõiste „energiaalane ebakindlus“ viitab üksikisikutele või leibkondadele, kelle ressursid ja elamistingimused ei võimalda neile juurdepääsu piisavale energiavarustusele minimaalse mugavustaseme tagamiseks.

    3.9.1.

    		 Komiteed huvitab, miks võetakse uuesti sõnastatud energia maksustamise direktiivis kasutusele kriteerium „60 % riigi keskmisest ekvivalentnetosissetulekust“, kuigi energiaostuvõimetuse mõiste sobib selleks paremini ja on ka mitmemõõtmeline, hõlmates järgmist:

    —

    kodumajapidamise majanduslik vaesus (sissetulek, muud kui energiakulud);

    —

    energiavarustusega seotud riskid (kõrged ja kõikuvad hinnad, elektrijaamade kvaliteet);

    —

    hoonete halb seisukord või nende geograafiline eraldatus, ühistranspordi puudumine jne, mis on sageli seotud transpordiga seotud kohustustega (kindel vahemaa kodu ja töökoha vahel).

    3.9.2.

    		 Igaüks neist kolmest raskusest tekitab energiaostuvõimetust.

    3.9.3.

    		 Komitee soovitab kasutada mõistet „energiaostuvõimetus“, mis on nii kvalitatiivne nähtus (külma, niiskuse ja mugavuse tajumine) kui ka kvantitatiivne nähtus (energiakulud, vaesuspiir), mida ei saa mõista üksnes kvantitatiivsest seisukohast, nagu seda tehakse direktiivi ettepanekus, kasutades mõistet „haavatavad kodumajapidamised“.

    3.9.4.

    		 Komitee rõhutab, et sotsiaalsed meetmed madala sissetulekuga inimeste toetamiseks kalduvad kõrvale rangete piirmäärade põhimõttest, mis toob kaasa põhjendamatu eristamise kodanike vahel, kelle sissetulek võib seatud piirmääradest erineda vaid mõne eurosendi võrra. Seega ei pruugi mis tahes jäik piirmäär, nagu direktiivi ettepanekus ette nähtud 60 % piirmäär, saavutada taotletavat eesmärki ning võib lisaks põhjustada kodanike mitmeid negatiivseid käitumisviise ja tuua kaasa ülemineku tööhõivelt varimajandusele või sissetuleku varjamise.

    3.9.5.

    		 Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et sotsiaalabi väikese sissetulekuga inimestele on liikmesriigiti väga erinev ning et suur osa sellest ei ole maksustatav ja seega ei pea maksuamet seda sissetulekuks.

    3.10.

    		 Eluasemega seotud haavatavust (6,9 % ELi 27 liikmesriigi kodumajapidamistest ei suuda oma eluruume piisavalt kütta; see näitaja jääb vahemikku 30,1 % Bulgaarias ja 1,8 % Soomes, millest ilmneb energiaostuvõimetuse erinevus) süvendab liikuvuse ja transpordiga seotud haavatavus. Kütusehinnad mõjutavad kodumajapidamiste liikuvuskäitumist, eriti nende puhul, kes elavad ühistranspordita piirkondades või kelle sõidukid on vanad ja kellel puudub võimalus neid asendada. Esile kerkivad uued energiaostuvõimetuse vormid, mille keskmes on liikuvus ja transport.

    3.11.

    		 Komitee rõhutab sellega seoses, et energiakuludest tulenevad rahalised raskused on praegu tähelepanu all paljudes liikmesriikides, avaldades negatiivset mõju nii kõige haavatavamatele peredele kui ka ettevõtjatele. Komitee leiab, et nende probleemide lahendamisele saab märkimisväärselt kaasa aidata, kui oluliselt suurendada investeeringuid taastuvenergiasse ja reformida Euroopa hinnakujundussüsteemi nii, et see kajastaks kõikide, sealhulgas kõige odavamate energialiikide hinda. Selleks on vaja muuta Euroopa elektri siseturu eeskirjade kohast elektrienergia hulgimüügiturgude enampakkumiste süsteemi.

    3.12.

    		 Komitee hoiatab ka ohu eest mõjutada negatiivselt Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ja märgib, et komisjon teeb ettepaneku anda liikmesriikidele võimalus teha maksuvähendusi kütteks kasutatavate energiatoodete tarbimisel energiamahukate ettevõtete hüvanguks või kui ettevõtjate või ettevõtjate ühendustega sõlmitakse lepingud energiatõhususe parandamiseks. See võimalus on väga oluline ELi tööstuse konkurentsivõime säilitamiseks, arvestades, et enamik väljaspool ELi asuvaid majandusi ei ole seni võtnud konkreetseid kliimameetmeid.

    3.13.

    		 Komitee kahetseb ka seda, et komisjoni ettepanekus on põhimõtteliselt kaotatud võimalus kehtestada ettevõtjatele ja tarbijatele erinevad madalaimaid maksumäärad.

    3.14.

    		 Komitee võtab teadmiseks võimaluse alandada teatud transpordiliikide puhul makse, kuid kahetseb, et maanteetranspordi, välja arvatud trollibussitranspordi puhul ei pakuta ühtegi võimalust.

    3.15.

    		 Üldiselt leiab komitee, et kauba- ja reisijateveole antud vähenduse võimalused ei ole piisavad, sest neist on välja jäetud maanteetransport ning need ei järgi tehnilise neutraalsuse põhimõtet, näiteks on trollibussid kavandatud ainsaks maanteesõidukiks, mille suhtes võib kohaldada maksuvähendust.

    3.15.1.

    		 Komitee oleks eelistanud üldist vabastust või vähendust kaubaveo ja ettevõtjate puhul, kes ekspordivad märkimisväärses ulatuses kolmandatesse riikidesse.

    3.15.2.

    		 Komitee rõhutab sellega seoses, et komisjoni ettepaneku eesmärk on ühtlustada diislikütuse ja bensiini maksumäärad. See tähendab kaubaveo kulude kasvu, mida saaks kompenseerida kaubaveos kasutatavate kütuste maksude üldise vähendusega. Sama arutluskäik kehtib kaubanduslikul ja mittekaubanduslikul diislikütusel vahetegemisest loobumise suhtes.

    3.16.

    		 Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et artikli 8 lõikes 2 ja artiklis 18 teatud tüüpi seadmetele ja energiamahukatele tööstusharudele sätestatud spetsiaalsed maksuvähenduse võimalused on äärmiselt valikulised ning võivad nende kaalutlusõiguslikku olemust arvestades põhjustada sama liiki maksukonkurentsi, mida komisjoni ettepanekuga püütakse kaotada. Raske on aru saada, miks ei eelistatud lihtsat sirgjoonelist lahendust ettevõtjate maksumäärade vähendamise kujul. See on eriti asjakohane seoses „mineraloogiliste protsessidega“, millele on võimalik kohaldada artikli 18 kohaseid vähenduse võimalusi, kuid asjaomase liikmesriigi äranägemisel, mis põhjustab õiguslikku ebakindlust ja maksukonkurentsi.

    3.17.

    		 Seoses lisaväärtusega, mida annab maksustamise laiendamine õhu- ja veetranspordile ELis, rõhutab komitee, kui oluline on pöörata tähelepanu samuti muudele tulemuslikele viisidele nende transpordiliikide säästvuse edendamiseks. Lennunduses töötatakse välja uusi ja säästvaid jõuseadmeid ning tuleks keskenduda spetsiaalsetele lahendustele nende edendamiseks. Veetransport on üks valdkondi, kus tundub olevat äärmiselt keeruline CO2 heidet vähendada. Seega on oht, et sellise transpordi maksustamine toob kaasa ainult suuremad kulud, nagu on tõenäoline ka heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamisel sellele valdkonnale. Mõlemal juhul tundub kümneaastane üleminekuperiood lennunduse maksustamise üldiseks järkjärguliseks kohaldamiseks ning säästvate biokütuste ja muude alternatiivkütuste jaoks spetsiaalsete maksusüsteemide kehtestamiseks äärmiselt lühike.

    3.18.

    		 Komitee on seisukohal, et meretransporti ja lennundust käsitlevates sätetes ei võeta piisavalt arvesse saareriikide, ulatuslike saarestikega riikide ning pikkade vahemaade ja hõredalt asustatud piirkondadega riikide olukorda.

    3.19.

    		 Komitee märgib ka, et liikmesriikide otsustada on jäetud, kas nad soovivad ELi-välisele lennu- ja veeliiklusele kehtestada samad maksumäärad, mis kehtivad ELis, või sellest loobuda. Komitee on selle sätte suhtes ülimalt kriitiline, sest see võib julgustada liikmesriike nende transpordiliikide maksustamisel üksi tegutsema, kuigi esmajoones tuleks edendada ülemaailmseid lahendusi, sest ühepoolne tegutsemine võib põhjustada tõsiseid probleeme.

    3.20.

    		 Viimaks huvitab komiteed, kui tõhus saab olema keskkonnahoidlik maksustamine. Keskkonnahoidliku maksustamise vahendid puudutavad energia-, transpordi-, saaste- ja loodusvarade valdkondi. Ehkki paljudel juhtudel on see välja töötatud Euroopa raamistikus ja on seetõttu ühine kõigile ELi riikidele, on kohaldamine riigiti erinev, kuigi see peaks olema reguleeritud.

    3.21.

    		 Maksumaksjate heakskiidule keskkonnahoidliku maksustamise suhtes võivad vastu töötada maksutulude ümberjaotamise erinevad vormid: avaliku sektori eelarvepuudujäägi vähendamine, tulude ümberjaotamine ettevõtjatele või kodumajapidamistele, muude maksude, nt töötasult makstavate maksude vähendamine või tulude ümberjaotamine keskkonnapoliitikasse või investeeringutesse. Nagu näitas nn kollavestide kriis Prantsusmaal, ei piisa nendest neljast tulude ümberjaotamise vormist, et tagada maksustatud toodete hinnatõusude aktsepteerimine.

    3.22.

    		 Kokkuvõttes on komitee seisukohal, et keskkonnahoidliku maksustamise sotsiaalne vastuvõetavus ei saa jätta tähelepanuta hüvitamist, et võtta arvesse leibkondade tulusid ja nende energiaalast ebakindlust selle struktuurilises mõõtmes (ühistranspordi puudumine, eluaseme soojustus, küttesüsteemi tõhusus, omatava sõiduki tüüp).

    3.23.

    		 Keskkonnahoidlikku maksustamist peetakse sageli ebaõiglaseks, sest see mõjutab rohkem tagasihoidlikke kodumajapidamisi ja nüüd üha enam ka keskklassi. See avaldab ebaproportsionaalset mõju väikese sissetulekuga kodumajapidamistele, kes kulutavad suurema osa oma sissetulekust kütusele ja transpordile. Ühtlasi on nad vähem võimelised roheüleminekuks, sest kuigi vähese CO2 heitega toodete (elektrisõidukid, päikesepaneelid jne) toimimiskulud võivad olla väiksemad, vajavad need märkimisväärseid alginvesteeringuid, mis takistab kodumajapidamisi, kelle juurdepääs kapitalile on piiratud. Lisaks on ebakindlas olukorras kodumajapidamised sunnitud kavandama oma kulutusi lühiajalises perspektiivis, mis ei võimalda neil pikas perspektiivis potentsiaalselt saavutatavast kokkuhoiust kasu saada.

    3.24.

    		 Selleks et keskkonnahoidlik maksustamine oleks sotsiaalselt vastuvõetav, peavad sellega kaasnema parandusmeetmed, kuid selliseid meetmeid ei ole esitatud ei direktiivi ettepanekus ega kliimameetmete sotsiaalfondis.

    Brüssel, 20. jaanuar 2022

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

    Christa SCHWENG

    (1)  Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

    Top