—

tuleks kaaluda rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra väljakuulutamise hoiatussüsteemi (PHEIC) läbivaatamist; see peaks võimaldama erinevaid hoiatusteadete tasemeid, näiteks valgusfoorisüsteem, mis suurendaks meetmete läbipaistvust ja parandaks rahvatervise ohtudest teavitamise täpsust;

—

rahvusvahelistes tervise-eeskirjades võiks eristada reisi- ja kaubanduspiiranguid, st eristada meetmeid, mis on seotud inimeste liikumisega, ja meetmeid, mis on seotud kaupade veoga, et vältida tarbetut kahju majandusele;

—

võimalus viia tihedas koostöös osalisriigiga kõrge riskitasemega piirkondades kohapeal läbi sõltumatu epidemioloogiline hindamine;

—

suurendada läbipaistvust seoses rahvusvaheliste tervise-eeskirjade riikliku järgimisega koos tõhusama ja sidusama süsteemiga, mida osalisriigid kasutavad WHO sekretariaadile suunatud aruandluses, samuti tugevdada ühiseid välishindamisi ja nende järelmeetmeid;

—

hinnata rakendatud reageerimismeetmete positiivset ja negatiivset mõju ning uurida olemasolevaid puudujääke teadmistes, et teha kindlaks, milliseid vahendeid võib olla vaja riigi tasandil meetmete suunamiseks;

—

pühenduda WHO normatiivse rolli ja vajaduse korral suutlikkuse edasisele tugevdamisele. Sellega seoses tuleks kaaluda WHO peateadlase büroo võimalikku tugevdamist lisaks piirkondlike ja riiklike büroode rollile, WHO edendamise ja uute lähenemisviiside väljatöötamise innustamist, et siduda tervis kestliku majanduskasvuga ning parandada ülemaailmse tervishoiumajanduse kaardistamist ja mõistmist, ning WHO Akadeemia edasiarendamist;

—

tugevdada WHO jõupingutusi koostoime loomiseks valmisoleku ja reageerimise valdkonnas kõigi asjaomaste osalejatega ning kõige haavatavamate toetamiseks;

—

tugevdada kolmepoolset koostööd WHO, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO), Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) vahel, et edendada terviseühtsuse põhimõtte järgimist zoonootiliste haiguste puhul;