Komisjoni teatis

Aruandlussuunised õnnetustega seotud riskijuhtimise kohta (otsuse nr 1313/2013/EL artikli 6 lõike 1 punkt d)

(2019/C 428/07)

Märkus: viiteid otsusele nr 1313/2013/EL (ELT L 347, 20.12.2013, lk 924) tuleks mõista kui viiteid otsusele nr 1313/2013/EL, mida on muudetud otsusega (EL) 2019/420 (ELT L 77 I, 20.3.2019, lk 1). Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 28 lõike 1 punkti a kohaselt peetakse liikmesriikidele viitamisel silmas ka osalevaid riike, nagu on määratletud otsuse nr 1313/2013/EL artikli 4 lõikes 12.

Sisukord

Aruandlussuunised õnnetustega seotud riskijuhtimise kohta (otsuse nr 1313/2013/EL artikli 6 lõike 1 punkt d)

9

Sissejuhatus

9

Eesmärk ja reguleerimisala

9

Õnnetustega seotud riskijuhtimise kokkuvõtva aruande vorm

11

I osa. Riskihindamine

11

II osa. Riskijuhtimissuutlikkuse hindamine

17

III osa. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed, mis puudutavad piiriülese mõjuga peamisi riske ja vajaduse korral väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riske

22

Vormi juurde kuuluvad suunised

25

I osa. Riskihindamine

25

1.1

Sissejuhatus

25

1.2

Juhised vormi (I osa) küsimustele 1–8 vastamiseks

26

II osa. Riskijuhtimissuutlikkuse hindamine

30

2.1

Sissejuhatus

30

2.2

Juhised vormi (II osa) küsimustele 9–20 vastamiseks

30

III osa. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed piiriülese mõjuga peamiste riskide ja vajaduse korral väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riskide jaoks

32

3.1

Sissejuhatus

32

3.2

Juhised vormi (III osa) küsimustele 21–24 vastamiseks

32

LISA

32

Mittetäielik loetelu riskidest, mis on asjakohased ELi õigusaktide ja/või tegevuskavade alusel

32

Mittetäielik loetelu ühist huvi pakkuvatest sektoriülestest valdkondadest ELi õigusaktides ja/või tegevuskavades

35

Aruandlussuunised õnnetustega seotud riskijuhtimise kohta (otsuse nr 1313/2013/EL artikli 6 lõike 1 punkt d)

Sissejuhatus

Liidu elanikkonnakaitse mehhanismi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsuse nr 1313/2013/EL (liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta) (1) (muudetud 21. märtsil 2019) (2) kohaselt peavad liikmesriigid esitama komisjonile kokkuvõtted oma riskihindamise asjakohastest elementidest ja riskijuhtimissuutlikkuse hindamisest, keskendudes peamistele riskidele. Samuti peavad liikmesriigid esitama teavet esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta, mis on vajalikud, et tegeleda piiriülese mõjuga peamiste riskidega ja vajaduse korral väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riskidega (3).

Komisjonile on antud ülesanne töötada 22. detsembriks 2019 koostöös liikmesriikidega välja kokkuvõtete esitamise suunised (4).

Need suunised on esitatud vormina, milles on loetletud kõik riiklikes kokkuvõtetes käsitletavad põhiküsimused, ja neile on lisatud juhised vormi õigeks täitmiseks. Suunised ei ole siduvad ja on mõeldud selleks, et aidata teha kokkuvõte järgmiste valdkondade asjakohastest elementidest:

1.	riskihindamine, keskendudes peamistele riskidele;

2.	riskijuhtimissuutlikkuse hindamine, keskendudes peamistele riskidele, ning

3.	selliste esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kirjeldus, mis puudutavad piiriülese mõjuga peamisi riske ja vajaduse korral väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riske.

Riskihindamise asjakohaste elementide kokkuvõte ja riskijuhtimissuutlikkuse hindamine peaks keskenduma peamistele riskidele. Peamiste riskide määratlemine kuulub liikmesriikide pädevusse. Liikmesriikidel palutakse saata oma kokkuvõte komisjonile esimest korda 31. detsembriks 2020. Seejärel peavad liikmesriigid kokkuvõtted saatma iga kolme aasta järel ning iga kord, kui tehakse olulisi muudatusi.

Kooskõlas artikli 6 lõikega 1 ei nõuta liikmesriikidelt sellise tundliku teabe jagamist, mille avaldamine võiks kahjustada nende esmatähtsaid julgeolekuhuvisid.

Käesolevad suunised asendavad komisjoni teatist riskijuhtimissuutlikkuse hindamise suuniste kohta (5).

Eesmärk ja reguleerimisala

Suunised peaksid hõlbustama liikmesriikide aruandlust, et aidata täita otsuse nr 1313/2013/EL eesmärgid, eeskätt selleks, et:

—	„saavutada kõrgetasemeline kaitse õnnetuste eest, ennetades või vähendades nende võimalikku mõju, edendades ennetuskultuuri ning parandades koostööd elanikkonnakaitse- ja muude asjakohaste teenistuste vahel“; (6)

—

anda komisjonile teavet, mis on vajalik talle artiklist 5 tulenevate kohustuste täitmiseks, eeskätt selleks, et: a) võtta meetmeid, et parandada teadmistebaasi õnnetusohtude kohta ning paremini hõlbustada ja edendada koostööd ning teadmiste, teadus- ja innovatsioonitegevuse tulemuste, parimate tavade ja teabe jagamist, sealhulgas ühiste riskidega silmitsi seisvate liikmesriikide hulgas; b) toetada ja soodustada liikmesriikide riskihindamist ja riskide kaardistamist heade tavade jagamise abil ning lihtsustada ühist huvi pakkuvate küsimuste puhul juurdepääsu eriteadmistele ja eksperdiarvamusele; c) koostada valdkondadevaheline ülevaade ja kaart liidus aset leida võivatest loodusõnnetustest ja inimtegevusest tingitud õnnetustest tulenevate riskide kohta ning ajakohastada seda regulaarselt, kohaldades ühtset lähenemisviisi eri poliitikavaldkondades, mis võivad tegeleda õnnetuste ennetamisega või seda mõjutada, ning võttes arvesse kliimamuutuste tõenäolisi mõjusid; d) innustada vahetama häid tavasid seoses riiklike elanikkonnakaitsesüsteemide ettevalmistamisega, et tulla toime kliimamuutuste mõjuga; e) toetada ja soodustada liikmesriikide riskijuhtimise arendamist ja rakendamist heade tavade jagamise abil ning lihtsustades ühist huvi pakkuvate küsimuste puhul juurdepääsu eriteadmistele ja eksperdiarvamusele; f) koguda ja levitada liikmesriikide poolt kättesaadavaks tehtud teavet, organiseerida kogemuste vahetamist riskijuhtimissuutlikkuse hindamise vallas ning hõlbustada ennetuse ja valmisoleku planeerimise heade tavade vahetamist, sealhulgas vabatahtlike vastastikuste eksperdihinnangute kaudu; g) anda Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt artikli 6 punktis c sätestatud tähtaegadele korrapäraselt aru artikli 6 rakendamisel tehtud edusammudest; h) edendada erinevate liidu rahaliste vahendite kasutamist, mis võivad toetada õnnetuste jätkusuutlikku ennetamist, ning julgustada liikmesriike ja piirkondi kasutama selliseid rahastamisvõimalusi; i) toonitada riskiennetuse tähtsust, toetada liikmesriike teadlikkuse suurendamisel, üldsuse teavitamisel ja harimisel ning toetada liikmesriikide jõupingutusi üldsuse teavitamisel häiresüsteemidest, andes suuniseid selliste süsteemide kohta, sealhulgas piiriülesel tasandil; j) edendada liikmesriikides ja artiklis 28 osutatud kolmandates riikides heade tavade tutvustamise abil ennetusmeetmeid ning lihtsustada ühist huvi pakkuvate küsimuste puhul juurdepääsu eriteadmistele ja eksperdiarvamusele ning k) võtta tihedas koostöös liikmesriikidega ennetustegevuses vajalikke toetavaid ja täiendavaid lisameetmeid, et saavutada artikli 3 lõike 1 punktis a esitatud eesmärk;

—	anda komisjonile teavet, mis on vajalik õnnetustega seotud riskijuhtimise prioriteetide ja meetmete kindlakstegemiseks ning toetamiseks ELi erinevate fondide ja vahendite raames;

—	aidata teha teadlikumaid otsuseid selle kohta, kuidas seada ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmeid tähtsuse järjekorda ja neisse investeerida.

Nagu on ette nähtud kohaldatava õigusaktiga, mis käsitleb liidu elanikkonnakaitse mehhanismi (otsuse nr 1313/2013/EL artikkel 6), esitasid liikmesriigid komisjonile kokkuvõtted oma riiklikust riskihindamisest (2015. ja 2018. aasta detsember) ja riskijuhtimissuutlikkuse hindamisest (2018. aasta august). Saadud kokkuvõtetest ilmnes, et need hindamised tehti erinevaid protsesse ja meetodeid kasutades.

Käesolevad suunised lihtsustavad ja ühtlustavad märkimisväärselt artiklis 6 ette nähtud aruandlusprotsessi. Suunised tuginevad liikmesriikide kogemustele, mis on saadud riiklike riskihindamiste praktilisel elluviimisel ning suuremate loodusõnnetustest ja inimtegevusest tingitud õnnetustest tulenevatest riskidest ülevaate koostamisel, samuti komisjonile saadetud riiklike riskijuhtimissuutlikkuse hindamise aruannetele. Neis võetakse arvesse ka eelmist komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb riskide hindamise ja kaardistamise suuniseid õnnetuste ohjamiseks, (7) ning riskijuhtimissuutlikkuse hindamise suuniseid (8). Suunistes võetakse arvesse olemasolevate ELi õigusaktide nõudeid ja need ei mõjuta nimetatud õigusaktidest tulenevaid kohustusi (9).

ÕNNETUSTEGA SEOTUD RISKIJUHTIMISE KOKKUVÕTVA ARUANDE VORM

I osa. Riskihindamine

1. Riskihindamise protsess

Kirjeldage, kuidas riskihindamise protsess sobitub õnnetustega seotud riskijuhtimise üldisesse raamistikku. Esitage üksikasjalikult seadusandlikud, menetluslikud ja institutsioonilised aspektid. Palun selgitage, kas vastutus riskihindamise eest lasub riiklikul või asjakohasel piirkondlikul tasandil.

2. Konsulteerimine asjaomaste ametiasutuste ja sidusrühmadega

Kirjeldage riskihindamise protsessis osalevaid ametiasutusi ja sidusrühmi. Vajaduse korral kirjeldage nende osalemise iseloomu, täpsustades nende ülesandeid ja kohustusi.

3. Peamiste riskide tuvastamine riiklikul või piirkondlikul tasandil

Märkige peamised riskid, mis võivad olulisel määral kahjulikult mõjutada inimesi, majandust, keskkonda ja poliitilist olukorda/ühiskonda (sh julgeolekut). Ülalnimetatud peamiste riskide seas märkige 3.1. peamised riskid, millel võib olla oluline kahjulik piiriülene mõju, mis tuleneb naaberriigist/-riikidest või mõjutab seda/neid; 3.2. peamised riskid, millel on väike esinemistõenäosus ja suur mõju. Vajaduse korral 3.3. märkige peamised tulevikus eeldatavad riskid. Need võivad hõlmata tekkivaid riske, (10) mis võivad olulisel määral kahjulikult mõjutada inimesi, majandust, keskkonda ja poliitilist olukorda/ühiskonda (sh julgeolekut).

4. Kliimamuutuste mõju tuvastamine

Määrake kindlaks, millised ülalnimetatud peamised riskid on otseselt tingitud kliimamuutuste mõjust. Palun võtke arvesse kliimamuutustega kohanemise strateegiat ja/või tegevuskavasid, (11) mis on olemas riiklikul või piirkondlikul tasandil, või vajaduse korral võimalikku asjaomast kliimamuutuste riskide ja haavatavuse hindamist.

5. Riskianalüüs

Kirjeldage küsimuses 3 nimetatud peamiste riskide (sh peamiste piiriüleste riskide, peamiste väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riskide ning vajaduse korral tulevaste ja/või tekkivate riskide) tõenäosuse ja mõju skaalat. Esitage tulemused vajaduse korral ka ühtsel riskimaatriksil või muul visuaalsel graafikul/mudelil. Vajaduse korral andke ülevaade erinevate riskide ja riskistsenaariumite esinemistõenäosuse ja mõju hindamiseks kasutatud meetoditest, mudelitest ja võtetest.

6. Riskide kaardistamine

Märkige, kas on koostatud riskikaarte, millel on esitatud tuvastamise ja analüüsi etappides (küsimused 3, 4 ja 5) nimetatud peamiste riskide eeldatav ruumiline jaotus. Kui jah, siis lisage need vastavalt vajadusele.

7. Riskihindamise järelevalve ja läbivaatamine

Kirjeldage süsteemi, mida kasutatakse riskihindamise järelevalveks ja läbivaatamiseks, et võtta arvesse uusi muutusi.

8. Riskihindamise tulemustest teavitamine

Kirjeldage riikliku riskihindamise tulemustest teavitamise ja tulemuste levitamise protsessi. Kirjeldage, kuidas jagatakse riskihindamise tulemusi poliitikakujundajate, mitmesuguste eri liiki vastutust omavate avalike asutuste, eri haldustasandite ja teiste asjakohaste sidusrühmadega. Märkige, kas ja kuidas teavitatakse üldsust riskihindamise tulemustest, et inimesed oleksid teadlikud oma riigi või piirkonna riskidest ja/või saaksid teha teadlikke otsuseid enda kaitsmiseks.

Vabatahtlik: head tavad

Andke ülevaade hiljutistest headest tavadest, mis on küsimuste 1–8 puhul asjakohased.

II osa. Riskijuhtimissuutlikkuse hindamine

9. Seadusandlik, menetluslik ja/või institutsiooniline raamistik

Kirjeldage raamistikku, mida kasutatakse riskijuhtimissuutlikkuse hindamise protsessi(de) jaoks. Märkige, kas see tugineb õigusaktile, strateegilisele kavale, rakenduskavale või teistele menetluslikele raamistikele. Vajaduse korral märkige, kui sageli riskijuhtimissuutlikkust hinnatakse. Märkige, kas riskijuhtimissuutlikkuse hindamist kasutatakse otsuste tegemise eesmärgil.

10. Pädevate asutuste ülesanded ja kohustused

Kirjeldage riikliku või piirkondliku tasandi (nagu on asjakohane) pädevate asutuste ülesandeid ja kohustusi, tuues eraldi välja riskide hindamise ja ennetamise, nendeks valmisoleku ja nendele reageerimise ning keskendudes peamiste tuvastatud riskide juhtimisele. Kirjeldage, kuidas tagatakse horisontaalne koordineerimine (valdkondadevaheline lähenemisviis) nende pädevate asutuste vahel, keskendudes peamiste tuvastatud riskide juhtimisele.

11. Asjaomaste sidusrühmade rollid

Märkige, kas asjaomaseid sidusrühmi on teavitatud peamistest tuvastatud riskidest ja kas nad on nende puhul kaasatud õnnetustega seotud riskijuhtimise protsessi(desse). Kui jah, siis kirjeldage, kuidas.

12. Menetlused ja meetmed riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil

Kirjeldage menetlusi, mis on kehtestatud vertikaalse koostöö tagamiseks selliste riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste vahel, kes on peamiste tuvastatud riskide puhul kaasatud õnnetustega seotud riskijuhtimise protsessi(desse).

13. Menetlused ja meetmed piiriülesel, piirkondadevahelisel ja rahvusvahelisel tasandil

Kirjeldage menetlusi, mis on kehtestatud selleks, et tagada koostöö õnnetustega seotud peamiste tuvastatud riskide juhtimise vallas piiriülesel, piirkondadevahelisel ja rahvusvahelisel tasandil. Kirjeldage meetmeid, mida kasutatakse õnnetustega seotud peamiste tuvastatud riskide juhtimiseks. Vajaduse korral märkige , kas õnnetustega seotud riskijuhtimise tegevuskavad on töötatud välja viisil, mis võtab arvesse rahvusvahelisi kohustusi, nagu näiteks Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik 2015–2030 ja kestliku arengu eesmärgid, mis tulenevad kestliku arengu tegevuskavast aastani 2030.

14. Luubi all: kliimamuutustega kohanemise meetmed

Märkige, kas peamiste tuvastatud riskide puhul, mis on seotud kliimamuutustega (küsimus 4), on riiklikul või piirkondlikul tasandil (nagu on asjakohane) loodud katastroofiohu vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise meetmete vaheline sünergia. Kui jah, siis kirjeldage, kuidas.

15. Luubi all: elutähtsa taristu kaitsmise meetmed

Märkige, kas on olemas meetmed, millega kaitsta esmatähtsate ühiskondlike funktsioonide jätkuvaks täitmiseks oluliseks peetavat elutähtsat taristut.

16. Rahastamisallikas/-allikad

Märkige, kas eelarve võimaldab pakilise vajaduse korral eraldada ressursse paindlikult ja mil määral toetavad õnnetuste fondid ennetavaid meetmeid. Kirjeldage rahastamisallikaid (nt riiklik, piirkondlik, avalik-õiguslik, eraõiguslik, sh kindlustus, EL ja teised rahvusvahelised rahastamisallikad), mida kasutatakse esmatähtsate meetmete võtmiseks õnnetustega seotud riskijuhtimise valdkonnas peamisi tuvastatud riske hinnates, ennetades, nendeks valmistudes ja nendele reageerides.

17. Taristu, vahendid ja seadmed

Kirjeldage, kuidas tagatakse piisavate vahendite olemasolu, et leevendada õnnetuste mõju ja reageerida viivitamatult õnnetustele, mida seostatakse peamiste tuvastatud riskidega.

18. Luubi all: õnnetuskahjusid puudutavate andmete kogumine ja menetlused

Märkige, kas on olemas õnnetuskahjude andmete kogumise süsteem. Kirjeldage, kuidas kogutakse andmeid peamiste tuvastatud riskide kohta.

19. Luubi all: varajase hoiatamise süsteemide seadmed ja menetlused

Kirjeldage süsteeme, mida kasutatakse varajaseks ohtude tuvastamiseks ja peamiste tuvastatud riskide seireks. Märkige, kas süsteemi on lõimitud ka prognoosimeetodid.

20. Riskiteave ja -teavitus üldsuse teadlikkuse suurendamiseks

Kirjeldage, kuidas avalikkust teavitatakse sellest, milliseid meetmeid riskidega kokku puutudes võtta. Näiteks märkige, kas avalikkuse harimiseks ja teadlikkuse suurendamiseks on olemas strateegia. Märkige, kas ja kuidas on sihtrühmad kaasatud ennetus- ja valmisolekumeetmete määratlemisse ning riskiteabe edastamisse ja kommunikatsioonitegevusse.

Vabatahtlik: head tavad

Andke ülevaade hiljutistest headest tavadest, mis on küsimuste 9–20 puhul asjakohased.

III osa. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed, mis puudutavad piiriülese mõjuga peamisi riske ja vajaduse korral väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riske

21. Piiriülese mõjuga peamised riskid

Loetlege piiriülese mõjuga peamised riskid.

Täitke iga piiriülese mõjuga peamise riski kohta järgmine tabel.

22. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed

22.1. Kirjeldage esmatähtsaid ennetusmeetmeid, mis on olemas või kavandatud. 22.2. Kirjeldage esmatähtsaid valmisolekumeetmeid, mis on olemas või kavandatud. Juhul kui ELi õigusaktide või tegevuskavade kohaselt juba nõutakse aruandlust seda riski käsitlevate esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta, viidake lihtsalt aruannetele, mis on juba komisjonile saadetud.

Vajaduse korral

23. Väikse esinemistõenäosusega, kuid suure mõjuga riskid

Loetlege väikse esinemistõenäosusega, kuid suure mõjuga riskid.

Täitke iga väikse esinemistõenäosusega, kuid suure mõjuga riski kohta järgmine tabel.

24. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed

24.1. Kirjeldage esmatähtsaid ennetusmeetmeid, mis on olemas või kavandatud. 24.2. Kirjeldage esmatähtsaid valmisolekumeetmeid, mis on olemas või kavandatud. Juhul kui ELi õigusaktide või tegevuskavade kohaselt juba nõutakse aruandlust seda riski käsitlevate esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta, viidake lihtsalt aruannetele, mis on juba komisjonile saadetud.

VORMI JUURDE KUULUVAD SUUNISED

I osa. Riskihindamine

1.1.   Sissejuhatus

Riskihindamise eesmärk on anda poliitikakujundajatele ja asjaomastele sidusrühmadele (sh erasektorisse kuuluvatele sidusrühmadele) sisend otsuste tegemise, õnnetustega seotud riskijuhtimise ja suutlikkuse planeerimise jaoks, avalikkust riskidest teavitada ning riske ja haavatavust jälgida ja analüüsida. Riskihindamine on seega alus, millele tuginedes kavandatakse õnnetustega seotud riskijuhtimist ja rakendatakse seotud meetmeid. Sel eesmärgil koostas Euroopa Komisjon juba 2010. aastal riskide hindamise ja kaardistamise suunised õnnetuste ohjamiseks (12) ning koostab korrapäraselt ülevaate loodusõnnetustest ja inimtegevusest tingitud õnnetustest tulenevatest riskidest, mis võivad Euroopa Liitu tulevikus ohustada (13).

Õnnetuseohte puudutav Euroopa tasandi poliitika käsitleb erinevaid teemasid, sealhulgas loodusõnnetustest ja inimtegevusest tingitud õnnetustest tulenevaid riske, nagu metsatulekahjud, terviseohud, pandeemiad, tööstusriskid, keemilised, bioloogilised, radioloogilised ja tuumaohud, julgeolek (küberjulgeolek, terrorism) jne. Lisaks on õnnetustega seotud riskide juhtimise seisukohast asjakohased ka teised poliitikasuunad, sh kliimamuutuse ja keskkonnapoliitika.

Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 4 lõike 7 kohaselt on riskihindamine üldine valdkondadevaheline riskide kindlakstegemise, analüüsi ja hindamise protsess riiklikul või asjakohasel piirkondlikul tasandil. Riski hindamine, st sellele hinnangu andmine, (14) on riskihindamise oluline osa, mis toetab otsuste tegemist ja aitab kindlaks teha, kus on vaja võtta lisameetmeid. Arvestades selle etapi poliitilist iseloomu, ei ole nende suuniste seisukohast riskidele hinnangu andmise tulemuste kohta siiski vaja aruannet koostada. Juhul kui riskihindamine juba hõlmab riskidele hinnangu andmist, võib selle hinnangu komisjonile esitada.

1.2.   Juhised vormi (I osa) küsimustele 1–8 vastamiseks

Küsimus 1. Riskihindamise protsess

Kirjeldage, kuidas riskihindamise protsess sobitub õnnetustega seotud riskijuhtimise üldisesse raamistikku. Esitage üksikasjalikult seadusandlikud, menetluslikud ja institutsioonilised aspektid. Palun selgitage, kas vastutus riskihindamise eest lasub riiklikul või asjakohasel piirkondlikul tasandil.

Märkige, kas riikliku või piirkondliku riskihinnangu tegemine on nõutav seadusega või muude menetlus- või institutsiooniliste nõuetega (nt konkreetne poliitikadokument). Märkige koordineeriv ametiasutus, kes vastutab riikliku riskihindamisprotsessi juhtimise eest.

Seadusandlik raamistik/poliitikaraamistik võib aidata riikide poliitikakujundajatel luua tõhusad mitut asutust hõlmavad mehhanismid, et koordineerida tuvastatud riskidega tegelemisel riigisisest koostööd. Samuti tõhustab see koostööd riiklike ametite/ametiasutuste vahel, et parandada riigi võimet kujunevatele kriisidele reageerida.

Tuginedes ELi analüüsile liikmesriikide riskijuhtimissuutlikkuse aruannete kohta, mis saadeti komisjonile 2018. aastal, on enamik liikmesriike teadvustanud, kui oluline on tugineda riskihindamise protsessis seadusandlikule või menetluslikule raamistikule. Mõnes riigis on erinevate riskide jaoks siiski eri seadusandlikud raamistikud, mis tulenevad näiteks ELi erinevatest seadusandlikest nõuetest (15).

Küsimus 2. Konsulteerimine asjaomaste ametiasutuste ja sidusrühmadega

Kirjeldage riskihindamise protsessis osalevaid ametiasutusi ja sidusrühmi.

Vajaduse korral kirjeldage nende osalemise iseloomu, täpsustades nende ülesandeid ja kohustusi.

Riskihindamise koostamisel on oluline kaasata protsessi erinevad asjaomased sidusrühmad. See ärgitab neid panustama õnnetustega seotud riskijuhtimise protsessi. Asjaomaste ametiasutuste ja sidusrühmade hulka võivad kuuluda riiklikud ja piirkondlikud asutused, sh asutused, mis ei osale otseselt hindamisprotsessis, nt akadeemilised ringkonnad, uurimisorganisatsioonid ja erasektor.

Küsimus 3. Peamiste riskide tuvastamine riiklikul või piirkondlikul tasandil

Märkige peamised riskid, (16) mis võivad olulisel määral kahjulikult mõjutada inimesi, majandust, keskkonda ja poliitilist olukorda/ühiskonda (sh julgeolekut).

Palun märkige peamised riskid riiklikul või piirkondlikul tasandil.

Vajaduse korral kirjeldage, milliseid meetodeid/andmeallikaid kasutati olemasolevate peamiste riskide tuvastamiseks riiklikul ja/või asjakohasel piirkondlikul tasandil. Vajaduse korral märkige palun, kas riski tuvastamine tugines ühele või mitmele stsenaariumile, mis on seotud põhisündmusega, või üldisele tõenäosuslikule hindamisele riiklikul tasandil. Vajaduse korral märkige, kas stsenaariumi/riskimudeli koostamisel ja olemasolevate peamiste riskide tuvastamisel võeti arvesse mitme ohu põhist lähenemisviisi (st millist õnnetustega kaasnevat doominoefekti arvesse võeti).

Riski tuvastamine on protsess, mille käigus riskid leitakse, neid teadvustatakse ja kirjeldatakse, tehes seda võimaluse korral tõenäosusepõhiselt. Tegemist on sõelumisprotsessiga ja see on esimene samm, millele järgneb riskianalüüs. Riski tuvastamine peaks tuginema võimalikult palju kvantitatiivsetele (varasematele ja värsketele statistilistele) andmetele. Ent stsenaariumite loomise protsesse ja mudelprognoose oleks soovitatav kasutada ka tulevaste riskide tuvastamiseks. Ideaalis tuleks leida alternatiivlahendused, et käsitleda raskesti mõõdetavaid riske või olukordi, kus riskiga seotud teave võib olla salastatud. Vahel tuvastatakse selles etapis üksnes riskid. See tähendab, et tuvastatakse need sündmuste liigid, mis võivad teatud territooriumil teatud perioodil toimuda. Tavaliselt vaadeldakse riskide tuvastamise etapis siiski ka ohtude või realiseerunud riskide tagajärgi (võimalikku mõju). Andmeid mõju kohta võib koguda kvalitatiivselt, nt eksperdiarvamuste, luureandmete, induktiivse mõtlemise meetodite jms abil.

Erinevate riskide jaoks on vaja erinevaid analüüse. Tavaliselt on esinemistõenäosust lihtsam hinnata looduslike ohtude puhul, arvestades nende varasemat toimumist. Esinemistõenäosust on võimalik hinnata kvalitatiivselt (väga suur, suur, keskmine, väike, väga väike esinemistõenäosus) või kvantitatiivselt (kordumisperiood, kordumise tõenäosus 1, 5, 100 aasta jooksul jne). Mõne riski puhul ei ole võimalik kindlaks teha, kui suure tõenäosusega sündmus kordub, ning vajaduse korral tuleks kasutada alternatiivseid prognoose. Sündmuse või riski tekkimise tõenäosust peaks võimaluse korral hindama samasuguse ulatusega sündmuste varasema esinemissageduse põhjal, tuginedes olemasolevatele statistilistele andmetele, mis on asjakohased peamiste tegurite analüüsiks; see võib aidata tuvastada kiirenevaid suundumusi (näiteks kliimamuutustega seotud suundumused). Näiteks geoloogilised andmed võiksid aidata avardada uurimise ajavahemikku selliste riskide puhul nagu vulkaanid, maavärinad ja tsunamid.

Samuti tuleks kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt hinnata mõju (17). Mõjuanalüüs peaks nii palju kui võimalik tuginema empiirilistele tõenditele ja varasemaid õnnetusi puudutavate andmete põhjal saadud kogemustele või väljakujunenud kvantitatiivsetele mõjumudelitele. Võimaluse korral tuleks iga riski realiseerumise või ohu mõju hinnata selle märkimisväärse kahjuliku mõju põhjal neljas kategoorias: mõju inimestele, mõju majandusele, keskkonnamõju ja poliitiline/ühiskondlik mõju (sh mõju julgeolekule). Eri mõjukategooriad ja kriteeriumid võib kokku võtta järgmiselt:

—	mõju inimestele võtab arvesse surmajuhtumeid, kadunud inimesi, vigastatud ja haigestunud inimesi ning inimesi, kes tuleb evakueerida või kes kaotavad juurdepääsu põhiteenustele. Kriteeriumid on tavaliselt kvantitatiivsed;

—	mõju majandusele võtab arvesse rahalist ja materiaalset kahju, samuti majanduslikku kahju eri majandussektorites. Kriteeriumid on tavaliselt kvantitatiivsed. Võimaluse korral tuleks hinnata ka kaudset majanduskahju;

—

keskkonnamõju võtab arvesse mõju loodusvaradele, kaitsealadele ja elupaikadele (metsad, maismaa elurikkus, vee- ja mereökosüsteemid jne), loodus- ja linnakeskkonnale. Selles kategoorias võib arvesse võtta ka mõju kultuuripärandile (18). Kriteeriumid, mis on tavaliselt kvalitatiivsed, võivad olla ka kvantitatiivsed ja tugineda kahjudele või taastamismaksumusele; ka võidakse neid kvalitatiivselt hinnata, tuginedes kahju ulatusele või ajale, mis kulub algse olukorra taastumisele;

—

poliitiline/ühiskondlik mõju (sh mõju julgeolekule) võtab arvesse igapäevaelu/esmatähtsate ressursside (energia, tervis, haridus jne) kasutamise häiritust, vee- ja toiduohutust, sotsiaalseid rahutusi, ohtusid sotsiaalsele turvalisusele ning suutlikkust riiki valitseda ja juhtida. Vahel hõlmab see kategooria ka psühholoogilist mõju. Kriteeriumid on tavaliselt kvalitatiivsed.

Igas mõjukategoorias (mõju inimesele, majandusele, keskkonnamõju, poliitiline/ühiskondlik mõju) tuleks hinnata konkreetse mõju suhtelist tähtsust, kasutades ühiseid kriteeriume, et määrata eri riskide või riskistsenaariumite suhtelise mõju skoor. Mõju inimestele tuleks mõõta mõjutatud inimeste arvuna, mõju majandusele aga riigi vääringus. Keskkonnamõju tuleks võimaluse korral kvantifitseerida majanduslike näitajate alusel, kuid seda võib liigitada ka mittekvantitatiivselt, nt 1) piiratud/ebaoluline, 2) väike/märkimisväärne, 3) mõõdukas/suur, 4) oluline/väga suur, 5) katastroofiline/hävitav. Poliitilist/ühiskondlikku mõju (sh mõju julgeolekule) saab samuti mõõta sarnasel kvalitatiivsel skaalal. Kvantitatiivne analüüs võib määratleda mõju taseme (väga madal, madal, mõõdukas, kõrge või väga kõrge) arvuliselt.

Võimaluse korral tuleks mõju hindamine viia vastavusse Sendai katastroofiohu vähendamise raamistiku (Sendai raamistiku) eesmärkide, sihtide ja aruandlussuunistega (19).

Nimetatud nelja mõjukategooriat võib kaaluda lühiajalises ja keskpikas perspektiivis; lisaks võib nende vahel teatud olukorras olla tugev vastastikune sõltuvus, näiteks maavärina tagajärjel kokku varisenud hoonetes surma ja vigastada saanud inimeste arv. Neid nelja mõjukategooriat võib vajaduse korral kaaluda siis, kui hinnatakse analüüsitud sündmuse või riski mõju, sh küsimuses 3 nimetatud peamisi riske, mis hõlmavad ka piiriülese mõjuga peamisi riske, riske, mille esinemistõenäosus on väike ja mõju suur, ning vajaduse korral peamisi tulevasi ja tekkivaid riske. Neid nelja kategooriat on võimalik kasutada ka riskistsenaariumite ja mitme riski hindamiseks (kirjeldatud allpool) riski tuvastamise ja riskianalüüsi etapis.

Peamiste riskide tuvastamiseks võib kasutada mitut meetodit ja tehnikat (20). Need võivad hõlmata riskikriteeriume, tõendipõhiseid meetodeid, geoloogiliste, ajalooliste ja statistiliste andmete läbivaatamist, kontrollnimekirju, luureandmeid, süstemaatilist meeskondlikku lähenemisviisi (kus ekspertide meeskond järgib süstemaatilist protsessi, et tuvastada riske struktureeritud juhiste või küsimuste abil) ning induktiivseid analüüsimeetodeid. Olemas on tehnikad, mis muudavad riskide tuvastamise protsessi põhjalikumaks (21).

Riskistsenaariumite analüüs võib olla väga kasulik selleks, et tuvastada peamisi võimalikke riske, vajaduse korral peamisi tulevasi ja/või tekkivaid riske, peamisi piiriülese mõjuga riske ning peamisi riske, millel on väike esinemistõenäosus ja suur mõju. Samuti on see üks viis edastada teavet selle kohta, kuidas saada ettekujutus tulevasest ebakindlusest ja teguritest, mis mõjutavad praegu vastu võtmist vajavaid otsuseid.

Riikide riskianalüüsides võib püüda arvesse võtta mitte ainult ühte riski hõlmavaid mudeleid/stsenaariume (juhul kui need on kaasatud riski tuvastamise etappi), vaid ka mõnda mitmel riskil põhinevat stsenaariumi või mudelit.

Mitut riski hõlmav lähenemisviis eeldab nii mitut ohtu kui ka mitut laadi haavatavust hõlmavat vaatenurka. Mitme riski hindamine hõlmab võimalikku võimendumist ja doominoefekti, mis tuleneb koosmõjust teiste riskidega. Teisisõnu – üks risk võib suureneda teise riski mõjul või seetõttu, et teine sündmus on märgatavalt muutnud süsteemi haavatavust või kokkupuuteid riskiga. Mitmele haavatavusele keskenduv vaatenurk puudutab erinevaid riski suhtes tundlikke sihtmärke, nagu näiteks elanikkond, transpordisüsteemid ja taristu, hooned ja kultuuripärand. Need võimalikud sihtmärgid on eri viisil haavatavad erinevate ohtude suhtes ja nõuavad eri liiki suutlikkust, mille abil ohtusid ennetada ja nendega toime tulla.

Mitut riski hõlmava stsenaariumi analüüsis võetakse tavaliselt arvesse järgmisi aspekte:

—	võimalike mitut riski hõlmavate stsenaariumite tuvastamine, alustades konkreetse sündmusega ja hinnates võimalust, et realiseeruda võivad teised riskid või sündmused;

—	iga konkreetse riskiga kokkupuute ja sellele haavatavuse analüüs eri stsenaariumitüüpide raames, samuti ohtude ja haavatavuse vastastikune sõltuvus;

—	iga kahjuliku sündmuse ja mitut riski hõlmavate stsenaariumite riskihinnang. Kasutada võib ka mitut riski hõlmavate stsenaariumite kaardistamiseks mõeldud tarkvaravahendeid, nagu Decision Support System (DSS), et aidata stsenaariume visualiseerida ja läbi mängida ning anda nende kohta teavet.

Käesolevad suunised ei ole mõeldud selleks, et propageerida konkreetset viisi mitme riski stsenaariumite või mudelite kasutamiseks; pigem tuuakse neis esile head tavad, mida on käsitletud erialakirjanduses, nt loodusohust tingitud tehnilised katastroofid, millega kaasnevad maavärinaid, pikne ja üleujutused.

Küsimus 3.1. Piiriülese mõjuga peamiste riskide tuvastamine

Peamised riskid, millel võib olla oluline kahjulik piiriülene mõju, mis tuleneb naaberriigist/-riikidest või mõjutab seda/neid.

Vajaduse korral märkige, kas stsenaariumi koostamisel ja piiriülese mõjuga peamiste riskide tuvastamisel kohaldati mitme ohu põhist lähenemisviisi. Näiteks märkige, kas arvesse võeti õnnetuste doominoefekti.

Võimaliku piiriülese mõjuga peamiste riskide tuvastamisel ja nende mõju prognoosimisel võidakse arvesse võtta järgmist: i) mõju, mis tuleneb riskidest, mis tekivad naaberriigis või -riikides, ii) mõju, mis kandub üle naaberriiki või -riikidesse, iii) mõju, mis on tuntav korraga kahes või enamas riigis. Kui võtame arvesse mõju naaberriigile või -riikidele, siis mitte selleks, et hinnata võimalikku mõju kvalitatiivselt või kvantitatiivselt, vaid pigem selleks, et prognoosida, kas järgneda võib kahjulik mõju (nt vulkaanist tõusev tuhapilv, mis mõjutab naaberriikide õhuruumi).

Küsimus 3.2. Peamiste väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riskide tuvastamine

Peamised riskid, millel on väike esinemistõenäosus, kuid suur mõju.

Vajaduse korral märkige, kas stsenaariumi koostamisel ning peamiste väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riskide tuvastamisel võeti arvesse mitme ohu põhist lähenemisviisi. Näiteks märkige palun, kas arvesse võeti õnnetuste doominoefekti.

Liikmesriikidel palutakse kehtestada kriteeriumid, millega määratletakse peamised väikse esinemistõenäosusega riskid, millel on nende riiklikus või piirkondlikus kontekstis suur mõju. Väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riski ei pruugita ilmtingimata pidada peamiseks riskiks, kui asjaomase sündmuse esinemist peetakse väga ebatõenäoliseks. See, kas peamised riskid hõlmavad väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riske, oleneb seega liikmesriikide „peamiste riskide“ määratlusest.

Küsimus 3.3. Peamiste tulevaste ja/või tekkivate riskide tuvastamine

Vajaduse korral tuvastage peamised riskid, mida tulevikus eeldatakse. Need võivad hõlmata tekkivaid riske, mis võivad olulisel määral kahjulikult mõjutada inimesi, majandust, keskkonda ja poliitilist olukorda/ühiskonda (sh julgeolekut).

Peamiste tulevaste riskide, sh uute tekkivate riskide tuvastamine võiks aidata parandada tulevaste riskide haldamist asjakohaste ennetus- ja valmisolekumeetmetega. Kliimamuutustega seotud tulevaste ja tekkivate riskide puhul peaks riskihinnang vajaduse korral arvesse võtma kliimamuutuste prognoose ja stsenaariume, mis tuginevad valitsustevahelise kliimamuutuste rühma aruannetele või teistele tunnustatud teaduslikele allikatele. Kui olemas on riiklike kliimariskide ja haavatavuse hinnangud, võimaldavad need asjakohaselt prognoosida kliimaohte ja -riske. Kliimamuutustega seotud tulevased ja tekkivad riskid peaksid olema kooskõlas riskidega, mis on ära märgitud riiklikus kohanemisstrateegias/kohanemiskavas ning kliimariskide ja haavatavuse hinnangutes, kui need on koostatud.

Komisjoni trükises „Teadus keskkonnapoliitika hüvanguks“ (22) peetakse tekkivateks riskideks riske, mis võivad olla:

—

uued riskid; — riskid, mille puhul kahju tõenäosust on keeruline hinnata (traditsiooniliste riskihindamise ja -juhtimise lähenemisviisidega); — riskid, mida on raske ette näha, st on raske hinnata tõenäosust, et mingi tagajärg mingil konkreetsel ajal/konkreetses kohas/konkreetsetel tingimustel ilmneb; — riskid, mis tulenevad äsja tuvastatud ohust, mille puhul võib tekkida oluline kokkupuude, või ootamatust uuest või teadaolevast ohust, millega kokkupuude või millele vastuvõtlikkus võib üha suureneda; — uued või tuttavad riskid, mis ilmnevad uutes või tundmatutes tingimustes.

Tekkivate riskide määratlused hõlmavad ka selliseid mõisteid nagu „äsja esile kerkinud riskid“, „äsja tuvastatud/märgatud riskid“, „suurenev risk“ või „risk, mis on saamas laialdaselt tuntuks või on välja kujunemas“.

Vajaduse korral andke ülevaade meetoditest, mudelitest ja võtetest, mida kasutatakse selleks, et tuvastada ja hinnata tulevasi riske ja/või tekkivaid riske ning nende võimalikku mõju, võttes arvesse kliimamuutustega seotud riskistsenaariume ja -projektsioone, riiklikku kohanemisstrateegiat ja/või -kava (23) ning kliimariskide ja haavatavuse hinnanguid juhul, kui sellised hinnangud on koostatud. Tuleviku kliimastsenaariumid ja nende prognoosid, mida on kasutatud, võivad vastavalt vajadusele olla lühiajalised (2030), puudutada keskpikka perioodi (2050) või olla pikaajalised (2100).

Mitme riski mudelile tuginevat lähenemisviisi võib kaaluda, et võtta arvesse nii kliimamuutustest kui ka sotsiaalsetest, majanduslikest, keskkonnaalastest ja demograafilistest parameetritest tulenevate riskidega seotud protsesside dünaamilist iseloomu ja erinevat vastastikust mõju. Üks tulevaste ja/või tekkivate riskide tuvastamiseks kasutatav meetod on ka stsenaariumite loomine. See ei piirdu pelgalt tulevaste kliimamuutuste mõju prognoosimisega.

Vajaduse korral märkige, kas stsenaariumite loomisel ning peamiste tulevaste ja tekkivate riskidega seotud riskide tuvastamisel võeti arvesse mitme ohu põhist lähenemisviisi. Palun märkige ka, kas arvesse võeti õnnetuste doominoefekti.

Küsimus 4. Kliimamuutuste mõju tuvastamine

Määrake kindlaks, millised ülalnimetatud peamised riskid on otseselt seotud kliimamuutuste mõjuga. Palun võtke arvesse kliimamuutustega kohanemise strateegiat ja/või kava, (24) mis on olemas riiklikul või piirkondlikul tasandil, või vajaduse korral võimalikku asjaomast kliimamuutuste riskide ja haavatavuse hindamist.

Selle küsimuse võib vajaduse korral siduda peamiste tulevaste ja/või tekkivate riskide tuvastamisega (küsimus 3.3).

Vajaduse korral kirjeldage, milliste meetodite ja andmeallikate abil tuvastati olemasolevad peamised riskid, mida kliimamuutused mõjutavad või võivad mõjutada.

Küsimus 5. Riskianalüüs

Kirjeldage küsimuses 3 nimetatud peamiste riskide (sh peamiste piiriüleste riskide, peamiste väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riskide ning vajaduse korral tulevaste ja/või tekkivate riskide) tõenäosuse ja mõju skaalat.

Esitage tulemused vajaduse korral ka ühtsel riskimaatriksil või muul visuaalsel graafikul/mudelil.

Vajaduse korral andke ülevaade erinevate riskide ja riskistsenaariumite esinemistõenäosuse ja mõju hindamiseks kasutatud meetoditest, mudelitest ja võtetest.

Kui riskid on tuvastatud, mõõdetakse nende realiseerumise tõenäosust ja nende võimaliku mõju raskusastet, kasutades erinevaid riskitegureid mõõtvaid kategooriaid (mõõtmine peaks ideaalis olema kvantitatiivne). Mõjukategooriad, mida on võimalik arvesse võtta, on mõju inimestele ja majandusele, keskkonnamõju ja poliitiline/ühiskondlik mõju (sh mõju julgeolekule), nagu küsimuses 3 kirjeldatud. Seda kirjeldatakse sageli kui stsenaariumi või riski realiseerumise tõenäosust ja mõju. Tulemused esitatakse riskimaatriksil või tõenäosuskaartidel.

Riskimaatriks ühendab tõenäosuslikkuse ja mõju mõõtme ning sellel kujutatakse graafiliselt eri riske, mis võimaldab neid omavahel võrrelda. Sellisel maatriksil on kujutatud mitu tuvastatud riski, mis muudab võrdlemise lihtsamaks. Riskimaatrikseid võib kasutada riskihindamise kõigis etappides ning praeguste, tulevaste ja/või tekkivate riskide, piiriüleste riskide ning peamiste väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riskide puhul. Esinemistõenäosuse ja mõju kohta kasutatavatel skaaladel on tavaliselt viis jaotist (joonis 1), ehkki see ei pruugi alati nii olla. Ka maatriksil kasutatavad värvid võib olenevalt riigi konkreetsest riskitajust määrata erineval viisil.

Joonis 1. Riskimaatriks (sümmeetriline, 5 × 5)

Riskimaatriksit kasutavad paljud riigid. Nad võivad kaaluda eri riskimaatriksite koostamist riskide mõju kohta inimestele ja majandusele, keskkonnamõju ja poliitilise/ühiskondliku mõju kohta (sh mõju kohta julgeolekule), sest neid kategooriaid mõõdetakse erinevate skaalade järgi ning neid oleks vastasel juhul keeruline võrrelda, eriti siis, kui ühtesid riske hinnatakse kvantitatiivselt, teisi aga kvalitatiivselt. Selleks, et ELi tasandil oleks võimalik saada terviklikum ülevaade, võiksid liikmesriigid võimaluse korral eelistatult kasutada 5 × 5 riskimaatriksit, kus on märgitud mõju ja esinemistõenäosuse skaala. Liikmesriikidel soovitatakse võimaluse korral määrata igale numbrile ühest viieni kvantitatiivne vahemik.

Riskianalüüsis tuleb arvesse võtta riskide analüüsimisega seotud ebakindlust ning tegeleda andmete ja mudelitega seotud ebakindluse probleemidega. Tundlikkusanalüüsi raames tehakse kindlaks riski suurus ja selle suuruse tähtsus konkreetsete sisendparameetrite muutuste seisukohast.

Kui riskil on tõenäoliselt märkimisväärsed ja pöördumatud tagajärjed, kuid selle tõenäosust ei ole võimalik täpselt hinnata, võib ettevaatuspõhimõte põhjendada selle lisamist riskianalüüsi. See puudutab eeskätt keskkonna- ja terviseriske (inimeste, loomade ja taimede haigused). Ettevaatuspõhimõtet võib kasutada kui riskijuhtimise esimest sammu. Võib juhtuda, et kvalitatiivsete või ebaselgete tõendite alusel on vaja teha ajutisi otsuseid. Ettevaatuspõhimõtte rakendamisel tuleks veelgi pingutada selle nimel, et parandada tõendusbaasi.

Küsimus 6. Riskide kaardistamine

Märkige, kas on koostatud riskikaarte, millel on esitatud tuvastamise ja analüüsi etappides (küsimused 3, 4 ja 5) nimetatud peamiste riskide eeldatav ruumiline jaotus. Kui jah, siis lisage need vastavalt vajadusele.

Riskide jagunemine varieerub riikide arvestuses erinevuste tõttu riskide tekkimises, inimeste ja vara kokkupuudetes riskidega ning ebaühtluse tõttu nende haavatavuses. Riskikaardid on kasulik vahend, et tuvastada riigis kõige suuremas ohus olevad alad. Vastavalt riiklikele või piirkondlikele vajadustele võib koostada eri liiki kaarte: lihtsad peamiste riskide kaardid, millel on muu hulgas esitatud piiriülese mõjuga peamised riskid, kaardid peamiste riskide kohta, millel on väike esinemistõenäosus ja suur mõju, ning vajaduse korral tulevased ja/või tekkivad riskid. Lisaks võib koostada riskikaardid ka selleks, et näidata, kus konkreetse riski võimalikud kahjud võivad olla suuremad, arvestades kokkupuute ja haavatavuse jagunemist jms.

Erinevad peamised riskid tuleks ideaalis esitada eraldi kaartidel või temaatilistel riskikaartidel (näiteks kaardid, kus eri kategooriates on piiriülese mõjuga peamised riskid, tulevased ja/või tekkivad riskid ning peamised väikse esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riskid). Võimaluse korral võiks kaartidel olla ära näidatud haavatavuse ja kahjuga kokkupuute ruumiline jaotus koos märkega riskitaseme kohta (väga kõrge, kõrge, keskmine, madal ja väga madal).

Need riskikaardid võiksid näidata ruumilist jaotust kõikide riiklikul või piirkondlikul tasandil kaitset vajavate asjakohaste aspektide kohta, sh elanikkond, elutähtsad taristud, näiteks vee-, elektri-, gaasi- ja naftatootmine, transport ja turustamine, telekommunikatsioon, põllumajandus, finants- ja turvateenused, haiglad, koolid, kaitsealad ja elupaigad (Natura 2000 alad, kaitstud merealad, looduspargid, metsad, mere- ja maismaa bioloogiline mitmekesisus, jõesängid), kultuuripärandiga seotud vara (muistised, monumendid, pargid jne) ning muu oluline majandustegevus (tehased, ettevõtted, energiarajatised, põllumajandustootmine, kariloomad, turismipiirkonnad ja -ettevõtted) jne.

Sellist teavet on võimalik koondada geoinfosüsteemide (GIS) või veebiplatvormide abil. Kui need on olemas, siis palun esitage vastav link.

Küsimus 7. Riskihindamise järelevalve ja läbivaatamine

Kirjeldage süsteemi, mida kasutatakse riskihindamise järelevalveks ja läbivaatamiseks, et võtta arvesse uusi muutusi.

Õnnetustega seotud riskijuhtimise protsessi raames tuleks riske korrapäraselt jälgida ja läbi vaadata, et kontrollida, kas:

—	eeldused riskide kohta (sh sisendandmed) kehtivad endiselt;

—	eeldused, millele riskihindamine tugineb, sh väline ja sisemine kontekst, kehtivad endiselt;

—	oodatud tulemused saavutatakse;

—	riskihindamise tulemused on kooskõlas tegeliku kogemusega;

—	riskihindamise tehnikaid kasutatakse õigesti;

—	riskide käsitlemine (riske käsitlevad ennetus- ja valmisolekumeetmed) on tõhus.

Küsimus 8. Riskihindamise tulemustest teavitamine

Kirjeldage riikliku riskihindamise tulemustest teavitamise ja tulemuste levitamise protsessi. Kirjeldage, kuidas jagatakse riskihindamise tulemusi poliitikakujundajate, mitmesuguste eri liiki vastutust omavate avalike asutuste, eri haldustasandite ja teiste asjakohaste sidusrühmadega. Märkige, kas ja kuidas teavitatakse üldsust riskihindamise tulemustest, et inimesed oleksid teadlikud oma riigi või piirkonna riskidest ja/või saaksid teha teadlikke otsuseid enda kaitsmiseks.

Tulemuste korralik edastamine võimaldab kasutada riskihindamisi otsuste tegemisel. Riskidest teavitamise lõppeesmärk on võimaldada ohus olevatel inimestel teha teadlikke otsuseid enda kaitsmiseks ning suurendada nende teadlikkust riskidest. Riskidest teavitamine tähendab ka teabe, nõuannete ja arvamuste vahetamist asjatundjate ning nende inimeste vahel, kes seisavad silmitsi ohtudega oma tervisele ja/või majanduslikule või sotsiaalsele heaolule. Ka valitsusvälised osalejad tuginevad täpsetele riskihinnangutele. Näiteks keemiatööstust on sageli vaja teavitada tehnoloogilistest riskidest. Lisaks tähendab nn õigus teada põhimõtte rakendamine, mis on nüüd sätestatud paljudes riiklikes ja rahvusvahelistes seadustes ja määrustes, et paljud hindamismenetlused hõlmavad nüüd üldsuse kaasamist. Sellest arengust tingituna on avaliku poliitika elluviimisel riskiteavituse puhul vaja süstemaatilist lähenemisviisi.

II osa. Riskijuhtimissuutlikkuse hindamine

2.1.   Sissejuhatus

Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 6 lõikes 1 on sätestatud: „Selleks et edendada tõhusat ja ühtset lähenemisviisi õnnetuste ennetamisele ja õnnetusteks valmisolekule mittetundliku teabe [---] jagamise ja parimate tavade tutvustamise kaudu liidu mehhanismi raames, peavad liikmesriigid: [---] b) arendama edasi riskijuhtimissuutlikkuse hindamist riiklikul või asjakohasel piirkondlikul tasandil“.

Liikmesriike kutsutakse üles hindama oma tehnilist, finants- ja haldussuutlikkust, pidades silmas oma suutlikkust koostada piisavaid riskihinnanguid ja riskijuhtimiskavasid ning rakendada ennetus- ja valmisolekumeetmeid.

Käesolevate suunistega esitatakse struktuur, mida kasutades teha kokkuvõte iga riigi riskijuhtimissuutlikkuse hindamisest. Välja pakutud struktuur ei ole ammendav ja seda on vaja kohandada iga liikmesriigi vajadustele. Seda tuleks pidada ühiseks lähtepunktiks, mille eesmärk on aidata kaasa ühisele arusaamisele elementidest, mida riiklik riskijuhtimissuutlikkuse hindamine peaks sisaldama. Kokkuvõte peaks keskenduma peamistele riskidele, mis tuvastati I osas.

2.2.   Juhised vormi (II osa) küsimustele 9–20 vastamiseks

Küsimus 9. Seadusandlik, menetluslik ja/või institutsiooniline raamistik

Kirjeldage raamistikku, mida kasutatakse riskijuhtimissuutlikkuse hindamise protsessi(de) jaoks. Märkige, kas see tugineb õigusaktile, strateegilisele kavale, rakenduskavale või teistele menetluslikele raamistikele.

Vajaduse korral märkige, kui sageli hinnatakse riskijuhtimissuutlikkust ja kas riskijuhtimissuutlikkuse hindamist/hindamisi kasutatakse otsuste tegemisel.

Selle küsimuse eesmärk on selgitada riikliku või piirkondliku tasandi seadusandlikku, menetluslikku ja/või institutsionaalset konteksti (olenevalt juhust), mis muudab ametlikuks riskijuhtimissuutlikkuse hindamise protsessi(d) seoses ennetamise, valmisoleku ja reageerimisega. Juhul kui olemasolev seadusandlik raamistik on sama, mida on kirjeldatud küsimuse 1 vastuses, võib viidata küsimusele 1 antud vastustele. Juhul kui vastus erineb vastusest küsimusele 1, palutakse liikmesriikidel täpsustada, kas riskijuhtimissuutlikkuse hindamise protsessi(de)l on õiguslik alus või kas see tugineb strateegilisele kavale, rakenduskavale või muule seadusandlikule/menetluslikule raamistikule ning kas see tugineb riskihindamisele või tuleneb sellest.

Vajaduse korral palun nimetage plaanitavad kavad seadusandliku raamistiku arendamiseks. Palun märkige, kui sageli riskijuhtimissuutlikkust riiklikul või piirkondlikul tasandil (nagu on asjakohane) hinnatakse, ja/või kirjeldage, kas sellist hindamist/selliseid hindamisi kasutatakse otsuste tegemisel. Näiteks märkige, kui hindamist võetakse arvesse riskijuhtimise planeerimise protsessis ja/või ennetus- ja valmisolekumeetmete rakendamisel ning kui seda kasutatakse selleks, et aidata riskihindamise raames mõista haavatavust.

Küsimus 10. Pädevate asutuste ülesanded ja kohustused

Kirjeldage riikliku või piirkondliku tasandi (nagu on asjakohane) pädevate asutuste ülesandeid ja kohustusi, tuues eraldi välja riskide hindamise ja ennetamise, nendeks valmisoleku ja nendele reageerimise ning keskendudes peamiste tuvastatud riskide juhtimisele.

Kirjeldage, kuidas tagatakse horisontaalne koordineerimine (valdkondadevaheline lähenemisviis) nende pädevate asutuste vahel, keskendudes peamiste tuvastatud riskide juhtimisele.

Peamiste tuvastatud riskide puhul tuleks õnnetustega seotud riskijuhtimise tsükli (hindamine, ennetamine, valmisolek ja reageerimine) kõigil tasanditel selgelt määrata juhtimissuutlikkus ning pädevate asutuste ülesanded/kohustused. Horisontaalse koordineerimise visualiseerimiseks võib lisada graafiku. Palun märkige ka ametiasutus, mis täidab riigi tasandil ööpäevaringse kontaktpunkti ülesannet, ja kirjeldage, kuidas see ülesanne on lõimitud üldisesse juhtimisstruktuuri.

Liikmesriigid peaksid selgitama, kuidas need ülesanded ja kohustused jõustatakse (nt õigusaktide ja/või menetluslike tegevuspõhimõtete kaudu) ning mida tehakse selleks, et tagada tõhus juhtimine (nt selleks, et vältida vastutusvaldkondade osalist kattumist ja nendevahelisi lünki). Palun kirjeldage, milliseid meetmeid kasutatakse selleks, et tagada õnnetustega seotud riskijuhtimise tsükli eri etappidel (hindamine, ennetamine, valmisolek ja reageerimine) nende pädevate asutuste vaheline koostöö, ja millised on saadud õppetunnid, pidades silmas peamiste riskide juhtimist.

Kui pädevate asutuste ülesannete ja kohustuste haldamine nõuab valdkondadevahelist lähenemisviisi (nt kliimamuutustega kohanemise lõimimine, küsimus 14), palutakse liikmesriikidel võtta teadmiseks olemasolevad ELi õigusaktid ja/või tegevuskavad (vt lisa).

Küsimus 11. Asjaomaste sidusrühmade ülesanded

Märkige, kas asjaomaseid sidusrühmi on teavitatud peamistest tuvastatud riskidest ja kas nad on nende puhul kaasatud õnnetustega seotud riskijuhtimise protsessi(desse). Kui jah, siis kirjeldage, kuidas.

Riskijuhtimissuutlikkus sõltub üha enam mitmesuguste avaliku ja erasektori sidusrühmade kaasamisest ja koostööst nendega; sidusrühmade hulgas on näiteks õnnetuste ohjamise ametid, tervishoiuteenistused, tuletõrjeüksused, politseiasutused, transpordiettevõtted, elektriettevõtted, sideoperaatorid, vabaühendused, kodanikud/vabatahtlikud, eraisikutest maaomanikud, kindlustussektor, akadeemilised ringkonnad ja teadusasutused, relvajõud ning muude riikide organisatsioonid (rahvusvaheline õnnetustega seotud riskide juhtimine). ELi õigusaktides tõdetakse, et „õnnetustega seotud riskide ennetamine ja juhtimine eeldavad riskijuhtimismeetmete väljatöötamist ja rakendamist, millega koordineeritakse paljusid eri osalejaid“ (25).

Palun märkige, kas selline koostöö on peamiste tuvastatud riskide puhul tagatud riskihindamisprotsessi(de), õnnetustega seotud riskijuhtimise planeerimisprotsesside ja vajaduse korral ennetus- ja valmisolekumeetmete rakendamise puhul. Kui jah, siis kirjeldage, kuidas.

Vajaduse korral palun märkige, kuidas teavitatakse avaliku ja erasektori sidusrühmi ning kuidas on korraldatud teabe jagamine (sealhulgas saadud kogemuste ja andmete jagamine). Viidata võib küsimusele 8 antud vastustele.

Küsimus 12. Menetlused ja meetmed riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil

Kirjeldage menetlusi, mis on kehtestatud vertikaalse koostöö tagamiseks selliste riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste vahel, kes on peamiste tuvastatud riskide puhul kaasatud õnnetustega seotud riskijuhtimise protsessi(desse).

Liikmesriigid peaksid selgitama, millised menetlused ja meetmed on peamiste tuvastatud riskide puhul kasutuses selleks, et tagada vertikaalne koordineerimine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Ennetus- ja valmisolekumeetmete planeerimise protsessis on vaja määratleda menetlused, mis aitavad vähendada riske riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Nagu on märgitud otsuse (EL) 2019/420 (26) põhjenduses 14, saavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ennetustöös palju ära teha; lisaks on nad esimesed, kes pärast õnnetust koos vabatahtlikega tegutsema hakkavad. Liikmesriikidel palutakse seetõttu märkida, millised on olemasolevad kokkulepitud koostöömehhanismid, sh otsuste tegemise menetlused, mis aitavad määratleda riskide ja piirkondlike kavade prioriteedid, samuti rahalised abimeetmed.

Vajaduse korral kirjeldage palun õnnetustega seotud riskijuhtimismeetmeid, mis on eri valitsustasanditel olemas peamiste tuvastatud riskide puhul. Seda võib näitlikustada tabeliga, kus on esitatud peamised tuvastatud riskid.

Küsimus 13. Menetlused ja meetmed piiriülesel, piirkondadevahelisel ja rahvusvahelisel tasandil

Kirjeldage menetlusi, mis on kehtestatud selleks, et tagada koostöö õnnetustega seotud peamiste tuvastatud riskide juhtimise vallas piiriülesel, piirkondadevahelisel ja rahvusvahelisel tasandil. Kirjeldage meetmeid, mida kasutatakse õnnetustega seotud peamiste tuvastatud riskide juhtimiseks.

Vajaduse korral märkige, kas õnnetustega seotud riskijuhtimise tegevuskavad on töötatud välja viisil, mis võtab arvesse rahvusvahelisi kohustusi, nagu näiteks Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik 2015–2030 ja kestliku arengu eesmärgid, mis tulenevad kestliku arengu tegevuskavast aastani 2030.

Võttes arvesse rahvusvahelist koostööd ja liidu elanikkonnakaitse mehhanismi puudutava otsuse nr 1313/2013/EL hiljutist parandamist (eeskätt mis puudutab otsuse (EL) 2019/420 (27) põhjendust 28), on selle osa eesmärk uurida, kas ja kuidas on tagatud kaasatus piiriülesel, piirkondadevahelisel ja rahvusvahelisel tasandil.

Liikmesriikidel palutakse kirjeldada, kas õnnetuse-eelses etapis on tehtud piiriülest, (28) piirkondadevahelist või rahvusvahelist koostööd, ja kui on, siis millisel kujul (ennetus ja valmisolek). Palun selgitage, kuidas see koostöö on tagatud (nt vastastikuse mõistmise memorandumite või teenusetasandi kokkulepetega). Samuti märkige, kas valmisolekumeetmeid, nagu varajase hoiatamise süsteemid või ühised koolitused ja õppused, rakendatakse ühiselt, et tagada kiire ja tõhus reaktsioon õnnetustele, kui peamised tuvastatud ohud realiseeruvad.

Kui ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmete juhtimine nõuab valdkondadevahelist lähenemisviisi (nt kliimamuutustega kohandumise lõimimine, küsimus 14), võib viidata olemasolevatele ELi õigusaktidele (vt lisa).

ÜRO Peaassamblee kinnitatud Sendai raamistik (29) on vabatahtlik mittesiduv kokkulepe, mille kaudu riikide valitsused on võtnud endale kohustuse ennetada uusi õnnetuseohtusid ning vähendada olemasolevaid, vähendades kokkupuuteid ja haavatavust ning tõhustades samal ajal valmisolekut, nii et tulemuseks on parem üleüldine vastupanuvõime. ÜRO 2015. aasta tippkohtumisel vastu võetud kestliku arengu eesmärkides (30) on määratletud 17 kestliku arengu eesmärki (31). Mõlema kava eesmärkide elluviimine nõuab kindlat näitajate raamistikku, mille abil jälgida liikumist õnnetuseohu vähendamise suunas. Konkreetselt on olemas 38 näitajat, mille abil jälgida Sendai raamistiku seitsme eesmärgi rakendamist, ning määratletud on 17 eesmärki ja 169 tulemusnäitajat, mille varal saavutada kestliku arengu tegevuskava kohased kestliku arengu eesmärgid.

Komisjon osaleb mõlema kava elluviimisel ning on töötanud välja tegevuskavad (32) ja aruteludokumendid, (33) et jälgida liikumist nende eesmärkide poole. Vajaduse korral palutakse liikmesriikidel kirjeldada, kuidas nende õnnetustega seotud riskijuhtimise riiklikud tegevuskavad aitavad nende kahe kava eesmärke saavutada.

Küsimus 14. Luubi all: kliimamuutustega kohanemise meetmed

Märkige, kas peamiste tuvastatud riskide puhul, mis on seotud kliimamuutustega (küsimus 4), on riiklikul või piirkondlikul tasandil (nagu on asjakohane) loodud katastroofiohu vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise meetmete vaheline sünergia. Kui jah, siis kirjeldage, kuidas.

Arvestades liidu elanikkonnakaitse mehhanismi puudutavate õigusaktide hiljutist muutmist ja täpsemalt asjaolu, et „kõik meetmed [peaksid] olema sidusad selliste rahvusvaheliste kohustustega nagu [---] Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkulepe [---] ning aitama aktiivselt kaasa nende täitmisele“, (34) on selle küsimuse eesmärk uurida, kas ja kuidas tagatakse sünergia kliimamuutustega kohanemise ning riiklike ennetus- ja valmisolekumeetmete vahel.

Kliimamuutustega kohanemine võib toetada kliimaga seotud katastroofide ennetamisel tehtavaid jõupingutusi. Kulutõhusad kohanemismeetmed nõuavad head koordineerimist planeerimise ja juhtimise eri tasanditel. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaselt on riiklikud kohanemisstrateegiad ja kavad soovituslik vahend kohanemispoliitika ja -meetmete jaoks. Liikmesriikidel palutakse need strateegiad nimetada ning kirjeldada, kas ja kuidas on need lõimitud riskide ennetus- ja valmisolekumeetmete riiklikusse planeerimisse või vastupidi. Kui ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmete juhtimine nõuab valdkondadevahelist lähenemisviisi, võib viidata olemasolevatele ELi õigusaktidele (vt lisa).

Küsimus 15. Luubi all: elutähtsa taristu kaitsmise meetmed

Märkige, kas on olemas meetmed, millega kaitsta esmatähtsate ühiskondlike funktsioonide jätkuvaks täitmiseks oluliseks peetavat elutähtsat taristut.

Pidades silmas liidu elanikkonnakaitse mehhanismi puudutava otsuse (eeskätt mis puudutab otsuse (EL) 2019/420 (35) põhjendust 8) ja Euroopa elutähtsa taristu direktiivi (36) artikli 7 lõike 1 hiljutist muutmist, on selle küsimuse eesmärk uurida, kas ja kuidas viiakse elutähtsa taristu kaitsmiseks ellu ennetus- ja valmisolekumeetmeid.

Liikmesriikidel palutakse märkida, kas on olemas elutähtsa taristu tegevuskava. Palun märkige, kas selle tegevuskava raames koostatakse ja vaadatakse korrapäraselt läbi loetelu asjakohastest riiklikest elutähtsatest taristutest ja kas määratletud on elutähtsa taristu kaitsmise investeerimisvajadused. Kui elutähtsa taristuga seotud ennetus-, valmisoleku ja reageerimismeetmete juhtimine nõuab valdkondadevahelist lähenemisviisi, võib viidata olemasolevatele ELi õigusaktidele (vt lisa).

Küsimus 16. Rahastamisallikas/-allikad

Märkige, kas eelarve võimaldab pakilise vajaduse korral eraldada ressursse paindlikult ja mil määral toetavad õnnetuste fondid ennetavaid meetmeid.

Kirjeldage rahastamisallikaid (nt riiklik, piirkondlik, avalik-õiguslik, eraõiguslik, sh kindlustus, EL ja teised rahvusvahelised rahastamisallikad), mida kasutatakse esmatähtsate meetmete võtmiseks õnnetustega seotud riskijuhtimise valdkonnas peamisi tuvastatud riske hinnates, ennetades, nendeks valmistudes ja nendele reageerides.

Kui kasutatakse eri liiki finantsabi, mille EL on ennetus- ja valmisolekumeetmete jaoks kättesaadavaks teinud, tuleb see märkida. Selle hulka kuuluvad ühtekuuluvuspoliitika fondid, ühine põllumajanduspoliitika, programm LIFE, (37) Sisejulgeolekufond, (38) programm „Horisont 2020“, (39) liidu elanikkonnakaitse mehhanismi mitut riiki hõlmavad ennetus- ja valmisolekutoetused ning äsja kasutusele võetud otsetoetused. Suutlikkuse suurendamise eesmärgil ning poliitikaraamistike ja -vahendite väljatöötamiseks võib kasutada ka ELi struktuurireformi tugiprogrammi (40).

Riskihindamisel ja -planeerimisel tuvastatud hädaolukordade korral peaksid rahalised vahendid olema olemas ja kiiresti kättesaadavad. Palun kirjeldage, kuidas käsitletakse rakendamisprotsessis vahendite paindliku eraldamisega seotud eelarve- ja õigusküsimusi (millised vahendeid haldavad asutused on kaasatud), ning märkige, kas plaanis on finantskoormust jagada (ELi rahastuse või rahvusvahelise rahastuse olemasolu). Rahastamisallikate haldamise struktuuri võib illustreerida graafiku abil.

Palun märkige ka, kas sidusrühmadega (erasektor, kindlustus) püütakse nende kulude katmiseks sõlmida kokkuleppeid või on need kokkulepped olemas. Palun märkige, kas on olemas riiklikud katastroofifondid või -kavad (hädaolukorrafond, finantsriskide üleandmise mehhanismid), ja kui on, siis kas need on seotud kliimamuutuste mõjuga.

Küsimus 17. Taristu, varad ja seadmed

Kirjeldage, kuidas tagatakse piisavate vahendite olemasolu, et leevendada õnnetuste mõju ja reageerida viivitamatult õnnetustele, mida seostatakse peamiste tuvastatud riskidega.

Palun andke ülevaade suutlikkusest tagada, et õnnetuste mõju leevendamiseks ja õnnetustele kiireks reageerimiseks on olemas piisav taristu, vahendid ja seadmed. Märkige, kas on olemas menetlused selleks, et hoida peamiste tuvastatud riskide puhuks vahendid heas korras ja ajakohasena (näiteks vahendite korrapärase hoolduse ja inventuuriga).

Vajaduse korral märkige palun ka seda, kas valmisoleku- ja reageerimissuutlikkust arendatakse konkreetsetele riskidele reageerimiseks või kas seda suutlikkust arendatakse riskidest olenemata selleks, et eeskätt reageerida selliste riskide mõjule (nt otsimine ja päästmine, evakueerimine, varjupaiga pakkumine ning vigastatute ja haigete hospitaliseerimine).

Küsimus 18. Luubi all: õnnetuskahjusid puudutavate andmete kogumine ja menetlused

Märkige, kas on olemas õnnetuskahjude andmete kogumise süsteem. Kirjeldage, kuidas kogutakse andmeid peamiste tuvastatud riskide kohta.

Õnnetuste mõju ja kulude mõistmiseks on olulised andmed ja statistika. Süstemaatilist andmete kogumist ja analüüsi on võimalik kasutada selleks, et teha teadlikumaid poliitilisi otsuseid õnnetuseohu vältimiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks. Õnnetuskahjude andmebaasid võimaldavad õnnetustega seotud riskide haldajatel uurida varasemate kogemuste põhjal õnnetusriskide mustreid ja suundumusi. Mustrite ja suundumuste mõistmine võib aidata prognoosida ulatuslikest sündmustest (sagedastest sündmustest) tingitud tulevasi kahjusid ja seda, kas õnnetustega seotud riskijuhtimine on sedalaadi riski vähendamisel tõhus. Euroopa tasandil on Teadusuuringute Ühiskeskus alustanud tööd riskiandmete keskuse (41) kallal. Metoodika, mida kasutatakse õnnetustega seotud andmekogumite jaoks andmete kogumisel, on erinev, nagu ka selliste andmete geograafiline ulatus. Rahvusvahelisel tasandil tehakse sarnaseid jõupingutusi Sendai raamistiku elluviimise järelevalve kontekstis (42).

Palun märkige, milliseid meetodeid töötatakse välja kahjudest (sh inimohvrid) teatamiseks ning kas andmeid kogutakse riskide või õnnetuskahju liikide (kahju majandusele, inimestele jne) kaupa. Palun märkige, kas neid andmeid jagatakse sidusrühmade ja üldsusega, kas sidusrühmad osalevad kahjudest teatamises ja/või kulude hindamises, kas kahjude esinemine dokumenteeritakse ja kas teavet selle kohta salvestatakse korrapäraselt või harva, millist ajavahemikku see puudutab ja kas aruanded tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Juhul kui kriitilise taristuga seotud andmete jaoks on vaja valdkondadevahelist lähenemisviisi, sealhulgas INSPIRE direktiivist (43) tulenevaid nõudeid, võib viidata olemasolevatele ELi õigusaktidele (vt lisa).

Küsimus 19. Luubi all: varajase hoiatamise süsteemide seadmed ja menetlused

Kirjeldage süsteeme, mida kasutatakse varajaseks ohtude tuvastamiseks ja peamiste tuvastatud riskide seireks. Märkige, kas süsteemi on lõimitud ka prognoosimeetodid.

Varajane hoiatamine on õnnetustega seotud riskide vähendamise oluline komponent. See tähendab teabe süstemaatilist kogumist ja analüüsi, et aimata ette ja tuvastada tekkivaid või korduvaid riske. Liikmesriikidel palutakse kirjeldada olemasolevaid süsteeme, mida kasutatakse varajaseks ohtude tuvastamiseks ja peamiste tuvastatud ohtude seireks, ning märkida, kas sellised süsteemid hõlmavad prognoosimeetodeid.

Kasutusel on mitu varajase hoiatamise süsteemi nii üleilmsel (nt ülemaailmne katastroofihoiatus- ja koordinatsioonisüsteem) (44) kui ka Euroopa tasandil. Copernicuse hädaolukordade ohjamise teenus (45) annab teavet hädaolukorras reageerimiseks igat laadi katastroofide, sealhulgas ilmastikuohtude, geofüüsiliste ohtude, inimtegevusest tingitud tahtmatute või kuritahtlike õnnetuste ning muude humanitaarkatastroofide korral. Seda teavet saab kasutada ka õnnetuste ennetamiseks, nendeks valmistumiseks ja nendest taastumiseks. Need hõlmavad Euroopa metsatulekahjude teabesüsteemi (EFFIS), (46) üleujutusriski teadlikustamise Euroopa süsteemi (EFAS) (47) ja Euroopa põuavaatlussüsteemi (EDO) (48). Viimasel ajal on Euroopa Liidu kiireloomulise radioloogilise teabe vahetuse süsteem (ECURIE) (49) hakanud andma varajasi hoiatusi ja vahetama teavet kiirgusliku avariiolukorra või tuumaavarii korral.

Liikmesriikidel palutakse märkida, kas riiklikud varajase hoiatamise süsteemid on seotud Euroopa ja üleilmsel tasandil kättesaadavate varajase hoiatuse süsteemidega, ning kui on, siis kuidas. Palun märkige ka, kas meteoroloogiliste ja seismiliste seireosakondade seas on nii riiklikul kui ka (kui see on asjakohane) piirkondlikul tasandil loodud sidemed olulisemate riiklike üksuste või akadeemiliste asutustega, mis järjepidevalt katastroofe jälgivad, ning kui jah, siis kuidas. Viidata võib küsimusele 18 antud vastustele.

Kui varajase hoiatuse süsteemidega seotud ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmete juhtimine nõuab valdkondadevahelist lähenemisviisi (nt varajase hoiatuse süsteemid piiriülestele terviseohtudele, (50) üleujutuste direktiiv) (51), võib viidata olemasolevatele ELi õigusaktidele (vt lisa).

Küsimus 20. Riskiteave ja -teavitus üldsuse teadlikkuse suurendamiseks

Kirjeldage, kuidas avalikkust teavitatakse sellest, milliseid meetmeid riskidega kokku puutudes võtta. Näiteks märkige, kas avalikkuse harimiseks ja teadlikkuse suurendamiseks on olemas strateegia. Märkige, kas ja kuidas on sihtrühmad kaasatud ennetus- ja valmisolekumeetmete määratlemisse ning riskiteabe edastamisse ja kommunikatsioonitegevusse.

Kodanikud peaksid olema kaasatud ennetus- ja valmisolekumeetmete elluviimisse kahes prioriteetses valdkonnas: riskialane koolitus ning avalikkuse teadlikkuse suurendamine ja teavitamine, sh hoiatussignaalide õige tõlgendamine ning asjakohaste meetmete võtmine haavatavuse ja kokkupuute vähendamiseks ning enda kaitseks. „Edusammud üldsuse teadlikkuse ja õnnetusteks valmisoleku parandamisel, mõõdetuna liidu kodanike teadlikkuse tasemega nende piirkonna riskide kohta“ (52) on näitaja, mida tuleb kasutada otsuse nr 1313/2013/EL rakendamise kontrollimisel, hindamisel ja ülevaatamisel.

Komplekssete riskide juhtimine nõuab tõhusaid teabe- ja kommunikatsioonisüsteeme ennetus- ja valmisolekumeetmete rakendamise jaoks, et võtta arvesse konkreetsete kogukondade vajadusi ja äärmiselt haavatavate rühmade (nagu erineva kultuurilise, sotsiaalse või haridustaustaga isikud) erivajadusi. Üldsuse teadlikkust riskidest aitavad tõhusalt suurendada ka massimeedia (raadio, televisioon), alternatiivmeedia ning avalikkuse harimise ja teavitamise kampaaniad.

Liikmesriikidel palutakse märkida, kas on olemas eeskirjad ja menetlused, et tagada teabe jagamine, suhtlus poliitikakujundajate, sidusrühmade ja kodanikega (sh konkreetsete haavatavate rühmadega) ning nende koolitamine, eesmärgiga suurendada avalikkuse teadlikkust peamistest riskidest läbi eri meediakanalite (nt sotsiaalmeedia jne). Viidata võib küsimusele 9 antud vastustele. Palun kirjeldage ka seda, kuidas kodanikke teavitatakse enne ja pärast õnnetust ja selle ajal ning kas selleks on välja töötatud head tavad.

Varajase hoiatamise süsteem peab andma õigeaegset ja tõhusat teavet, et leevendada õnnetuste mõju elanikkonnale. Üldsusele antavad hoiatussõnumid ja -signaalid peavad olema tõhusad. Palun kirjeldage, kuidas hoolitsetakse selle eest, et ohus olevad kogukonnad mõistavad varajasi hoiatussignaale ja on teadlikud sammudest, mida nad peavad enda kaitsmiseks astuma. Suure riskiga piirkondades tuleks korraldada korrapärast väljaõpet, et tagada pidev valmisolek. Palun kirjeldage, millised asjakohaseid meetmeid selleks kasutatakse.

III osa. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed piiriülese mõjuga peamiste riskide ja vajaduse korral väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riskide jaoks

3.1.   Sissejuhatus

Riiklike ja asjakohaste piirkondlike riskihindamiste abil tuvastatud riskide juhtimiseks ja vähendamiseks planeeritakse ja rakendatakse erinevaid ennetus- ja valmisolekumeetmeid. Kuna riskid ei tunne riigipiire, on piiriülene õnnetustega seotud riskijuhtimine eluliselt oluline terve Euroopa vastupanuvõime suurendamiseks.

Piiriülese mõjuga peamisi riske käsitlevate esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kirjeldus ei peaks piirduma meetmetega, mida rakendavad ja planeerivad elanikkonnakaitsega tegelevad ametiasutused. Palun võtke arvesse ka esmatähtsaid meetmeid, mida viivad ellu ja planeerivad teised asjakohased üksused või organid. Lisaks ei tohiks kirjeldatud meetmed piirduda nendega, mis tulenevad riikidevahelisest koostööst (nn piiriülesed meetmed); pigem peaksid need hõlmama esmatähtsaid ennetus- ja valmisolekumeetmeid, mida viiakse ellu ja planeeritakse riskidega tegelemiseks tervikuna.

Esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kirjeldused peaksid samuti hõlmama väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riske. Vajaduse korral ärgitatakse liikmesriike jagama teavet nende riskide puhul kasutatavate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta.

3.2.   Juhised vormi (III osa) küsimustele 21–24 vastamiseks

Liikmesriigid peaksid otsustama, mida nad peavad I osas („Riskihindamine“) ära toodud riskide seas piiriülese mõjuga peamisteks riskideks. Olenevalt lähenemisviisist tuleks peamisi riske määratleta kui riske, millel on suur esinemistõenäosus ja suur mõju. Seda terminit võiks tõlgendada ka selliselt, et see hõlmab peamisi riske, mille mõju ja esinemistõenäosus on hinnatud selliseks, et seda võib pidada vastuvõetamatuks (talumatuks) ja seda tuleks riskide käsitlemise mõttes pidada prioriteetseks. Teatud liikmesriikide puhul võivad mõned peamised riskid seetõttu olla vastuvõetamatud juhul, kui neid hinnatakse suure mõjuga riskideks, isegi kui nende esinemistõenäosus on väike. Siinkohal toodud suunistega ei nähta ette seda, kuidas liikmesriigid peaksid tõlgendama mõistet „peamine risk“ või kuidas nad peaksid prioriteete seadma.

Kooskõlas artikli 6 lõike 1 punktist d tuleneva aruandlusnõudega palun täpsustage, millistel nendest peamistest riskidest on võimalik piiriülene mõju. Palun võtke arvesse järgmist:

—	naaberriigis või naaberriikides tekkivate riskide mõju;

—	naaberriiki või naaberriikidesse ülekanduv mõju;

—	mõju, mis puudutab korraga kahte või enamat riiki.

Küsimus 21. Piiriülese mõjuga peamised riskid

Loetlege piiriülese mõjuga peamised riskid.

Need on riskid, mille puhul tehakse teatavaks esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed, tuginedes I osa küsimusele 3.1 („Riskihindamine“).

Küsimus 22. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed

Esmatähtsaid ennetus- ja valmisolekumeetmeid on võimalik tuvastada eeldatava positiivse mõju alusel, mida need omavad nüüd või tulevikus riskide vähendamise seisukohast (kui tõhusad need on). Esmatähtsad meetmed võivad olla ka need, mis on teatud riskiga tegelemisel kõige pakilisemad. Neid võib pidada nn lipulaevaks olevateks meetmeteks. Vahel võidakse selliseid meetmeid võtta pärast eriti ränka õnnetust. Kuidas on selles kontekstis määratletud esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed?

Ennetus- ja valmisolekumeetmed võivad olla kas struktuurimeetmed või mittestruktuurimeetmed:

—

struktuurimeetmed: „struktuurimeetmete all peetakse silmas igasugust füüsilist ehitustööd, mille eesmärk on vähendada või vältida võimalikke ohtude mõju või selliste inseneritöömeetodite või -tehnoloogia kohaldamist, mille eesmärk on saavutada struktuuride või süsteemide tugevus ja vastupanuvõime“ (53). Need võivad hõlmata elanikkonna ümberpaigutamist, looduskeskkonna muutmist siis, kui see on põhjendatud (nt nõlvade astanguliseks muutmine), looduspõhiseid lahendusi (nt looduslikud veesäilitusvõimet käsitlevad meetmed) või metsahaldustavasid (nt metsamaa kasutusala muutmine, tuletõkestusvööndid ja kontrolli all hoitavad tulekahjud);

—	mittestruktuurimeetmed: „mittestruktuurimeetmed on meetmed, mis ei hõlma füüsilist ehitamist ja milles kasutatakse teadmisi, tavasid ja kokkuleppeid, et vähendada õnnetuseohtusid ja mõjusid, eeskätt tegevuskavade ja seaduste kaudu, avalikkuse teadlikkuse ja teadmiste suurendamise kaudu“ (54).

Meetmed võivad olla kas rakendatud või kavandatud meetmed:

—	rakendatud meetmed on pooleliolevad meetmed, mis vähendavad praegu õnnetuseohtu (või peaksid seda tegema);

—

kavandatud meetmed on meetmed, mis viiakse kindlasti ellu kas seetõttu, et rahastamine on juba garanteeritud, või seetõttu, et need on osa heakskiidetud või siduvast plaanist või strateegiast. Vajaduse korral võib neid vastandada meetmetele, mida tuleks ideaalis võtta riski vähendamiseks, kuid mida ei ole veel seni kavandatud, samas neid sellistest meetmetest eristades.

Mõne riski puhul liikmesriigid juba annavad aru ennetus- ja valmisolekumeetmetest, mis on võetud eri ELi õigusaktide ja tegevuskavade alusel. Juhul kui ELi õigusaktides või tegevuskavades juba nõutakse aruandlust seda riski käsitlevate esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta, viidake palun aruannetele, mis on juba komisjonile saadetud (vt lisa). Palun viidake üksnes dokumentidele, mis hõlmavad nii ennetus- kui ka valmisolekumeetmeid; juhul kui üks element (või mõlemad elemendid) on puudu, tuleks see/need esitada küsimuse 22.1 või 22.2 juures.

Küsimus 22.1. Esmatähtsad ennetusmeetmed

Kirjeldage esmatähtsaid ennetusmeetmeid, mis on olemas või kavandatud.

Palun kirjeldage siin vajaduse korral nii struktuurimeetmeid kui ka mittestruktuurimeetmed (vt selgitusi eespool).

Esmatähtsate ennetusmeetmete puhul kirjeldage palun vajaduse korral järgmist:

—	vastutavad ametiasutused/institutsioonid;

—	rakendamise ajakava;

—	rahastamisallikas/-allikad.

Neid elemente on võimalik vajaduse korral mitme meetme jaoks rühmitada.

Ennetusmeetmed on meetmed, mis vähendavad inimeste ja vara kokkupuudet ja haavatavust seoses konkreetse ohu või ohtudega, ennetades seeläbi õnnetusi. Otsuses nr 1313/2013/EL määratletakse ennetamine järgmiselt: „igasugune tegevus, mille eesmärk on vähendada riske või leevendada õnnetuste kahjulikke tagajärgi inimestele, keskkonnale või varale, sealhulgas kultuuripärandile“ (55).

Ennetusmeetmed on näiteks „tammid või vallid, mis kõrvaldavad üleujutuse ohu, maakasutuse eeskirjad, mis ei luba asustust suure riskiga tsoonides, maavärinakindla konstruktsiooniga ehitised, mis tagavad elutähtsa hoone püsimajäämise ja funktsioneerimises tõenäolise maavärina korral, ning vaktsineerimine vaktsiini abil ennetatavate haiguste puhul“ (56).

Küsimus 22.2. Esmatähtsad valmisolekumeetmed

Kirjeldage esmatähtsaid valmisolekumeetmeid, mis on olemas või kavandatud.

Palun kirjeldage vajaduse korral nii struktuurimeetmed kui ka mittestruktuurimeetmed (vt selgitusi eespool).

Esmatähtsate valmisolekumeetmete puhul esitage palun vajaduse korral:

—	vastutavad ametiasutused/institutsioonid;

—	rakendamise ajakava;

—	rahastamisallikas/-allikad.

Neid elemente on võimalik vajaduse korral mitme meetme jaoks rühmitada.

Valmisolekumeetmed on kavandatud selleks, et luua suutlikkus, mis on vajalik igat liiki hädaolukorra tõhusaks juhtimiseks. Otsuses nr 1313/2013/EL määratletakse valmisolek järgmiselt: „varasemast tegevusest tulenev inimeste ja materiaalsete vahendite, struktuuride, kogukondade ja organisatsioonide valmisolek ja võime, mis tuleneb varasemast tegevusest ning mis võimaldab neil tagada tõhusalt kiire reageerimine õnnetusele“ (57).

Valmisolekumeetmeid võib mõista kui meetmeid, mis hõlmavad kriisiolukorrale reageerimise/hädaolukorra juhtimise aspekte, kuid need ei tohiks piirduda üksnes kriisile reageerimise/hädaolukordade juhtimisega. Näiteks peetakse varajase hoiatamise süsteeme ning koolitust ja väljaõpet valmisolekumeetmeteks, kuid neid kasutatakse ja need on olemas ka hädaolukordade vahepealsel ajal.

Vajadust mööda lisage palun teave rohkemate piiriüleste riskide kohta, kopeerides ülaltoodud küsimused.

Vajaduse korral

Küsimus 23. Väikse esinemistõenäosusega, kuid suure mõjuga riskid

Loetlege väikse esinemistõenäosusega, kuid suure mõjuga riskid.

I osas („Riskihindamine“) nimetatud riskide alusel peaksid liikmesriigid vajaduse korral kindlaks määrama ka riskid, mis on nende jaoks väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga. Juhul kui kasutatakse maatriksit, on need esitatud ülemises vasakus nurgas (väike esinemistõenäosus, kuid suur mõju). Palun arvestage ka sellega, et väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riskid ei pruugi kuuluda peamiste riskide hulka. Liikmesriike ärgitatakse sellegipoolest vajaduse korral loetlema väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riskid ning kirjeldama ennetus- ja valmisolekumeetmeid nende riskidega tegelemiseks.

Küsimus 24. Esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed

Palun lähtuge selgitusest küsimuse 22 juures.

Juhul kui konkreetse väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riski võib liigitada ka piiriülese mõjuga peamiseks riskiks, märkige esmatähtsad ennetus- ja valmisolekumeetmed koos ristviidetega ainult üks kord.

Mõne riski puhul liikmesriigid juba annavad aru ennetus- ja valmisolekumeetmetest, mis on võetud teiste ELi õigusaktide ja tegevuskavade alusel. Juhul kui ELi õigusaktides või tegevuskavades juba nõutakse aruandlust seda riski käsitlevate esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta, viidake palun olemasolevatele aruannetele (vt lisa).

Palun viidake üksnes dokumentidele, mis hõlmavad nii ennetus- kui ka valmisolekumeetmeid; juhul kui üks (või mõlemad) on puudu, tuleks need lisada küsimuse 24.1 ja/või 24.2 alla.

Küsimus 24.1. Esmatähtsad ennetusmeetmed

Kirjeldage esmatähtsaid ennetusmeetmeid, mis on olemas või kavandatud.

Palun lähtuge selgitusest küsimuse 22.1 juures.

Küsimus 24.2. Esmatähtsad valmisolekumeetmed

Kirjeldage esmatähtsaid valmisolekumeetmeid, mis on olemas või kavandatud.

Palun lähtuge selgitusest küsimuse 22.2 juures.

Juhul kui ELi õigusaktide või tegevuskavade kohaselt juba nõutakse aruandlust seda riski käsitlevate esmatähtsate ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta, viidake lihtsalt aruannetele, mis on juba komisjonile saadetud.

Palun lisage vajaduse korral teavet rohkemate väikse esinemistõenäosuse, kuid suure mõjuga riskide kohta, kopeerides ülaltoodud küsimused.

---

(1)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 924.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2019. aasta otsus (EL) 2019/420 (ELT L 77, 20.3.2019, lk 1).

(3)  Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 6 lõige 1.

(4)  Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 6 lõige 3.

(5)  Komisjoni teatis „Riskijuhtimissuutlikkuse hindamise suunised“ (2015/C 261/03) (ELT C 261, 8.8.2015, lk 5).

(6)  Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 3 lõike 1 punkt a.

(7)  Komisjoni talituste töödokument (SEK(2010)1626 (lõplik)) „Riskide hindamise ja kaardistamise suuniseid õnnetuste ohjamiseks“.

(8)  Vt joonealune märkus 5.

(9)  Vt lisa „Mittetäielik loetelu ohtudest, mis on asjakohased ELi õigusaktide ja/või tegevuskavade alusel“ ja „Mittetäielik loetelu ühist huvi pakkuvatest sektoriülestest valdkondadest ELi õigusaktides ja/või tegevuskavades“.

(10)  Vt vorm (küsimus 3).

(11)  Lingid riiklikele kohanemisstrateegiatele ja tegevuskavadele on olemas ka veebisaidil Climate-ADAPT https://climate-adapt.eea.europa.eu/countries-regions/countries.

(12)  Komisjoni talituste töödokument, mis käsitleb riskide hindamise ja kaardistamise suuniseid õnnetuste ohjamiseks (SEK(2010)1626 (lõplik)).

(13)  Komisjoni talituste töödokument „Ülevaade loodusõnnetustest ja inimtegevusest tingitud õnnetustest tulenevatest riskidest, mis võivad Euroopa Liitu tulevikus ohustada“ (SWD(2017) 176).

(14)  Riskile hinnangu andmine on protsess, mille käigus võrreldakse riskianalüüsi tulemusi riskikriteeriumitega, et teha kindlaks, kas risk ja/või selle ulatus on aktsepteeritavad. Riskikriteeriumid on võrdlusalused, millest lähtudes riski olulisust hinnatakse. Need võivad hõlmata seonduvaid kulusid ja kasu, õiguslikke nõudeid, sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnategureid, murekohti ja sidusrühmi.

(15)  EL on kehtestanud konkreetsed seadusandlikud nõuded teatud valdkondades, nt ELi üleujutuste direktiiv (direktiiv 2007/60/EÜ), ELi veepoliitika raamdirektiiv (direktiiv 2000/60/EÜ), ELi Seveso III direktiiv (direktiiv 2012/18/EL), ELi elutähtsa taristu direktiiv (direktiiv 2008/114/EÜ).

(16)  Liikmesriikidel palutakse määrata olemasolevad peamised riskid riiklikul või piirkondlikul tasandil.

(17)  Komisjoni talituste töödokument, mis käsitleb riskide hindamise ja kaardistamise suuniseid õnnetuste ohjamiseks (SEK(2010)1626 (lõplik)).

(18)  Kuna olemas on erinevaid metoodikaid, on teada, et mõju kultuuripärandile võib liigitada kas mõjuna majandusele (kui see on kvantitatiivne) või keskkonnamõjuna (kui see on kvalitatiivne). Liikmesriigid peaksid vajaduse korral märkima, kuidas on liigitatud mõju kultuuripärandile.

(19)  ÜRO katastroofiohu vähendamise amet: „Tehnilised suunised Sendai katastroofiohu vähendamise raamistiku üleilmsete eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude seire ja aruandluse jaoks“, https://www.preventionweb.net/publications/view/54970

(20)  Lisa 3: komisjoni talituste töödokument, mis käsitleb riskide hindamise ja kaardistamise suuniseid õnnetuste ohjamiseks (SEK(2010) 1626 (lõplik)).

(21)  Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne „Soovitused riiklikuks riskihindamiseks“, https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC114650/jrc114650_nrarecommendations_updatedfinal_online1.pdf

(22)  Science for Environment Policy (2016). Identifying emerging risks for environmental policies. Future Brief 13. Euroopa Komisjon keskkonna peadirektoraat: http://ec.europa.eu/science-environment-policy.

(23)  Riiklikud kohanemisstrateegiad ja -kavad on kättesaadavad ka veebisaidil Climate-ADAPT: https://climate-adapt.eea.europa.eu/countries-regions/countries

(24)  Riiklikud kohanemisstrateegiad ja -kavad on kättesaadavad ka veebisaidil Climate-ADAPT: https://climate-adapt.eea.europa.eu/countries-regions/countries

(25)  Otsuse (EL) 2019/420 (millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL) põhjendus 8.

(26)  Otsuse (EL) 2019/420 (millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL) põhjendus 14: „Piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on õnnetuste ennetamisel ja ohjamisel väga oluline roll ning nende reageerimisvahendid tuleb asjakohaselt kaasata [---] toimuvasse koordineerimis- ja kasutuselevõtutegevusse [---]“.

(27)  Otsuse (EL) 2019/420 (millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL) põhjenduses 28 on öeldud, et „[---] peaksid kõik meetmed olema sidusad selliste rahvusvaheliste kohustustega nagu Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik aastatel 2015–2030 [---] ja ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030, ning aitama aktiivselt kaasa nende täitmisele“.

(28)  Piiriülestele ennetus- ja valmisolekumeetmetele võib viidata küsimuses 22.

(29)  Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik 2015–2030: https://www.preventionweb.net/files/43291_sendaiframeworkfordrren.pdf.

(30)  Kestliku arengu eesmärgid: https://www.un.org/sustainabledevelopment/sustainable-development-goals/.

(31)  17 kestliku arengu eesmärki on: 1) kaotada vaesus, 2) kaotada nälg, 3) tervis ja heaolu, 4) kvaliteetne haridus, 5) sooline võrdõiguslikkus, 6) puhas vesi ja sanitaartingimused, 7) taskukohane ja puhas energia, 8) inimväärne töö ja majanduskasv, 9) tööstus, innovatsioon ja taristu, 10) vähendada ebavõrdsust, 11) säästvad linnad ja kogukonnad, 12) vastutustundlik tarbimine ja tootmine, 13) kliimameetmed, 14) ookeanid ja mereressursid, 15) maa ökosüsteemid, 16) rahu, õigus ja tugevad institutsioonid, 17) üleilmne koostöö.

(32)  Euroopa Komisjon: „Tegevuskava Sendai katastroofiohu vähendamise raamistiku 2015–2030 kohta. Katastroofiohupõhine lähenemisviis kogu ELi poliitikale“ (SWD(2016) 205 final/2).

(33)  Euroopa Komisjoni 2019. aasta aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“. https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/rp_sustainable_europe_30-01_en_web.pdf.

(34)  Otsuse (EL) 2019/420 (millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL) põhjendus 28.

(35)  Otsuse (EL) 2019/420 (millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL) põhjendus 8.

(36)  Nõukogu 8. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/114/EÜ (Euroopa elutähtsate infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise ning nende kaitse parandamise vajaduse hindamise kohta (EMPs kohaldatav tekst)) artikli 7 lõige 1 (ELT L 345, 23.12.2008, lk 75).

(37)  Programm LIFE: https://ec.europa.eu/easme/en/life

(38)  Sisejulgeolekufond: https://ec.europa.eu/home-affairs/financing/fundings/security-and-safeguarding-liberties/internal-security-fund-police_en

(39)  Programm „Horisont 2020“: https://ec.europa.eu/programmes/horizon2020/en/h2020-section/secure-societies-%E2%80%93-protecting-freedom-and-security-europe-and-its-citizens

(40)  ELi struktuurireformi tugiprogramm: https://ec.europa.eu/info/funding-tenders/funding-opportunities/funding-programmes/overview-funding-programmes/structural-reform-support-programme-srsp_en

(41)  Riskiandmete keskus: https://drmkc.jrc.ec.europa.eu/risk-data-hub.

(42)  https://sendaimonitor.unisdr.org/.

(43)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiivi 2007/2/EÜ (millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)) (ELT L 108, 25.4.2007, lk 1) artikli 5 lõige 1.

(44)  Ülemaailmne katastroofihoiatus- ja koordinatsioonisüsteem: http://www.gdacs.org.

(45)  Copernicuse programmi hädaolukordade ohjamise teenus: https://emergency.copernicus.eu/.

(46)  Euroopa metsatulekahjude teabesüsteem: http://effis.jrc.ec.europa.eu/static/effis_current_situation/public/index.html.

(47)  Üleujutusriski teadlikustamise Euroopa süsteem: https://www.efas.eu.

(48)  Euroopa põuavaatlussüsteem http://edo.jrc.ec.europa.eu/edov2/php/index.php?id=1000.

(49)  Platvormi (https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/european-radiological-data-exchange-platform) üldine eesmärk on pädevat asutust ja üldsust sellise suure ulatusega õnnetuse algusetapis, millega kaasneb radioaktiivse aine atmosfääri paiskumine, võimalikult vara ja võimalikult ulatuslikult teavitada ja teabega varustada.

(50)  Otsuse nr 1082/2013/EL artikli 8 lõige 1.

(51)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiivi 2007/60/EÜ (üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta (EMPs kohaldatav tekst)) (ELT L 288, 6.11.2007, lk 27) artikli 7 lõige 3.

(52)  Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 3 lõike 2 punkt d.

(53)  ÜRO Peaassamblee (2016): „Valitsustevahelise ekspertide avatud töörühma aruanne katastroofiohu vähendamist puudutavate näitajate ja terminite kohta“.

(54)  Samas.

(55)  Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 4 lõige 4.

(56)  ÜRO Peaassamblee (2016): „Valitsustevahelise ekspertide avatud töörühma aruanne katastroofiohu vähendamist puudutavate näitajate ja terminite kohta“.

(57)  Otsuse nr 1313/2013/EL artikli 4 lõige 3.