EUROOPA KOMISJON

Brüssel,18.6.2019

COM(2019) 285 final

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE EMPTY

Ühiselt energialiidu ja kliimameetmete eesmärkide suunas – alus edukaks üleminekuks puhtale energiale

{SWD(2019) 212 final} - {SWD(2019) 213 final}

1.SISSEJUHATUS – LÕIMITUD RIIKLIKE ENERGIA- JA KLIIMAKAVADE ROLL

Euroopa Liit on kindlalt otsustanud täita oma kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning tagada oma kodanikele kindel, taskukohane ja säästev energia. Euroopa Liit on esimene suurem majandusjõud, kes on loonud õiguslikult siduva raamistiku, et täita Pariisi kokkuleppega antud lubadusi ning teha rohkemgi. Komisjoni ettepanekute põhjal on vastu võetud aastani 2030 ulatuv kõrgete eesmärkidega õigusraamistik, millega luuakse edumeelse kliimapoliitikaga energialiit. Oleme seadnud 2030. aastaks kõrged kasvuhoonegaaside heite vähendamise ning taastuvenergia osakaalu ja energiatõhususe suurendamise eesmärgid, mille täitmine eeldab pidevaid ja ühiseid jõupingutusi. See on oluline samm puhtale energiale üleminekul aastaks 2050, nagu on kirjeldatud pikaajalises strateegias 1 . Need eesmärgid ei ole ülem-, vaid pigem alampiirid, mida õigete stiimulitega on võimalik isegi ületada.

ELi juhtimismäärusega 2 on loodud ainulaadne energia- ja kliimavaldkonna juhtimise süsteem, millega tagatakse, et liit ja selle liikmesriigid saavad koos kavandada ja ühiselt täita 2030. aastaks seatud eesmärgid ning minna üle sellisele kliimaneutraalsele majandusele, mis on õiglane ja kulutõhus kõigi jaoks. Sibiu deklaratsioonis 3 kinnitati kõrgeimal tasemel liidu kohustust olla vastutustundlik globaalne liider kliimamuutuste valdkonnas ning samal ajal kaitsta oma kodanikke, säilitada keskkonda ja järgida õigluse põhimõtet.

Joonis 1. Kliima- ja energiaraamistik aastani 2030

Esimest korda on kõik liikmesriigid koostanud lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade projektid 4 . Nad on püüdnud lõhkuda barjääre – eri poliitikavaldkondade ja sektorite, valitsusasutuste, sidusrühmade ja üldsuse ning riikide vahel –, et määrata kindlaks, kuidas saavutada 2030. aasta eesmärgid. Kavades on veel puudujääke, kuid see on vaid esimene paljudest sammudest enne 2030. aastat ja sellest õpitakse. Komisjon kavatseb viimase kolme aasta suurepärasele koostööle tuginedes jätkata liikmesriikidega konstruktiivset ja intensiivset tööd, et aidata neil nende riiklikud kavad viimistleda ja seejärel ellu viia. Käesolevale teatisele lisatud soovitused lõplike kavade kohta suunavad seda tööd jätkuva koostöö vaimus. 2020. aasta aruandes energialiidu olukorra kohta hindab komisjon lõplikke kavasid ja kinnitab, kas need on kooskõlas liidu 2030. aasta eesmärkidega või on vaja täiendavaid jõupingutusi. Juhtimisprotsess võimaldab ka kavasid 2024. aastal ajakohastada, et võtta arvesse saadud kogemusi ja kasutada kümnendi teises pooles ära uusi võimalusi.

Riiklikel energia- ja kliimakavadel on juhtimissüsteemis keskne roll tagada, et EL ja selle liikmesriigid ühendavad oma jõud ja täidavad oma eesmärke ühiselt. Kavad peaksid tagama ettevõtjatele ja finantssektorile võimalikult suure selguse ja prognoositavuse, et soodustada vajalikke erainvesteeringuid. Samuti aitavad need liikmesriikidel kavandada rahastamist ja investeeringuid järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal aastatel 2021–2027.

Käesolevas teatises analüüsitakse riiklike energia- ja kliimakavade projekte ning vaadeldakse nende koondmõju ELi energialiidu eesmärkide ja 2030. aasta eesmärkide saavutamise seisukohast. See täiendab riikliku 5 ja Euroopa tasandi 6 üksikasjalikke analüüse ning igale liikmesriigile esitatud konkreetseid soovitusi 7 . Koos aitavad need liikmesriikidel viia riiklike energia- ja kliimakavade koostamine lõpule 2019. aasta lõpuks. Soovituste rakendamine hõlmab jätkuvat järkjärgulist dialoogi, mille tulemusena koostatakse lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad. Protsessi lõppeesmärk on aidata kaasa liidu majanduse ajakohastamisele kooskõlas pikaajalise eesmärgiga saavutada kliimaneutraalsus.

Komisjon teeb liikmesriikidega koostööd, et aidata neil soovitusi nõuetekohaselt arvesse võtta 8 liikmesriikide ja liidu vahelise, aga ka liikmesriikide omavahelise solidaarsuse vaimus.

2.HINNANG LÕIMITUD RIIKLIKE ENERGIA- JA KLIIMAKAVADE PROJEKTIDELE

2.1.Kogu ELi hõlmav hinnang 2030. aastaks seatud taastuvenergia-, energiatõhususe ja kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkide ning elektrivõrkude ühendamise kohta

ELi 2030. aasta eesmärgid taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas on esitatud ja kokku lepitud ELi tasandil, määramata kindlaks siduvaid eesmärke riiklikul tasandil. Selle asemel on loodud uued töömeetodid ja uued vahendid, et võimaldada saavutada energialiidu eesmärgid ühiselt. Selle protsessi esimese sammuna peavad liikmesriigid juhtimismääruse kohaselt esitama oma riiklike energia- ja kliimakavade projektides riiklikud panused, mis on piisavad liidu 2030. aasta eesmärkide ühiseks saavutamiseks. Teise sammuna peab komisjon hindama, milline on liidu eesmärke silmas pidades piisavalt ulatuslik ühine eesmärk, ja edendama selle saavutamist.

2.1.1.Taastuvenergia

Liit peaks säilitama ja tugevdama oma üleilmset juhtpositsiooni taastuvate energiaallikate valdkonnas. See ei ole üksnes varustuskindluse ja vastutustundliku kliimapoliitika küsimus. See on hädavajalik ka tööstuspoliitika seisukohast, et keskkonnasäästliku majanduskasvu potentsiaali täielikult ära kasutada.

Peaaegu kõik liikmesriigid on esitanud oma panuse liidu taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. Ligikaudu kolmandik liikmesriikidest esitas ambitsioonikad panused, kusjuures märkimisväärselt suur on Eesti, Hispaania, Leedu, Portugali ja Taani esitatud panus 9 .

EL 28 eesmärgi saavutamiseks esitatud panustest aga ei piisa. Kavade praeguste projektide kohaselt saavutataks taastuvenergia osakaaluks 2030. aastal liidu tasandil 30,4 % kuni 31,9 %, mitte vähemalt 32 % 10 .

Sellest tulenevalt kutsutakse soovitustes mitut liikmesriiki üles oma panuse ulatust uuesti läbi vaatama, et tagada lõplike riiklike energia- ja kliimakavadega kõnealuse ELi puudujäägi katmine. Liikmesriikide panuste suurendamine vastavalt vajadusele – samal ajal kui kõrged eesmärgid seadnud liikmesriigid säilitavad oma riiklike energia- ja kliimakavade projektides esitatud panuseid – on väga oluline selleks, et võimaldada saavutada liidu tasandi eesmärk tasakaalustatud ja kulutõhusal viisil ja sillutada teed tõelise Euroopa taastuvenergia turu loomisele. See võimaldaks liidul tervikuna täielikult ära kasutada oma potentsiaali taastuvenergia kulutõhusaks kasutuselevõtuks, aidata vähendada õhusaastet ja sõltuvust fossiilkütuste impordist ning saada kasu juhtpositsioonist energiaalase ülemineku protsessis.

Joonis 2. Liikmesriikide taastuvenergiapanused (allikas: Euroopa Komisjoni arvutused, mis põhinevad riiklike energia- ja kliimakavade projektides esitatud teabel)

2.1.2.Energiatõhusus

Energialiidu strateegia aluseks on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte. 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärkide saavutamine on aga viimastel aastatel suurenenud energiatarbimise tõttu ohus. Riiklike energia- ja kliimakavade projektides sisalduvate riiklike panuste põhjal on ainult mõne liikmesriigi 2030. aastaks esitatud panus piisav. Need liikmesriigid on Itaalia, Luksemburg ja Hispaania (primaarenergia tarbimine ja lõppenergia tarbimine), Madalmaad (primaarenergia tarbimine) ja Prantsusmaa (lõppenergia tarbimine). Mõni liikmesriik peab veel oma panuse esitama.

Selle tulemusena ilmneb koondhinnangust märkimisväärne puudujääk võrreldes liidu primaarenergia tarbimise ja lõppenergia tarbimise sihttasemega, milleks on vähemalt 32,5 % aastaks 2030 11 . Primaarenergia tarbimise puhul on puudujääk 118–43 miljonit naftaekvivalenttonni (Mtoe) (suur vahemik sõltub sellest, kas tehakse tagasihoidlikud või julgemad oletused nende liikmesriikide kohta, kes ei ole oma panust esitanud), mis vastab 26,3 % kuni 30,2 % saavutamisele, ja lõppenergia tarbimise puhul on puudujääk 85–26 Mtoe, mis vastab 26,5 % kuni 30,7 % saavutamisele.

Joonis 3. Energiatõhususe panuste koondpuudujääk primaarenergia tarbimises ja lõppenergia tarbimises (allikas: Euroopa Komisjoni arvutused, mis põhinevad riiklike energia- ja kliimakavade projektides esitatud teabel)

Seda arvesse võttes soovitatakse kõigil liikmesriikidel, kelle panust on praeguses etapis hinnatud ebapiisavaks, see läbi vaadata ja kaaluda kõrgema panuse esitamist, et kindlakstehtud puudujääk saaks lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades kaetud.

2.1.3.Kasvuhoonegaaside heide

Pariisi kokkuleppe kohase riiklikult kindlaksmääratud panusena on EL teatanud kavatsusest vähendada liidus 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Tänu kõigi komisjoni poolt president Junckeri ametiajal esitatud energialiidu õigusaktide vastuvõtmisele on Euroopa Liit maailma esimene suurem majandusjõud, kes on oma Pariisi kokkuleppe kohase panuse konkreetsetes õigusaktides kinnitanud. Kõigi liidu õiguses sätestatud kliima-, energia- ja keskkonnahoidliku liikuvuse eesmärkide tõhusa rakendamise korral võiks kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks väheneda isegi ligikaudu 45 % võrreldes 1990. aastaga.

Riiklike energia- ja kliimakavade projektides esitatud riikliku kasvuhoonegaaside heite vähendamise meetmete või püstitatud eesmärkide põhjal ning tuginedes ettevaatlikele oletustele nende riikide kohta, kes ei ole esitanud ei nimetatud meetmeid ega eesmärke, hinnatakse liidu kasvuhoonegaaside heite üldine vähendamine juba praegu vastavaks 2030. aastaks seatud eesmärgile vähendada kasvuhoonegaaside heidet 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega. See on märkimisväärne edasiminek võrreldes liikmesriikide varasemate vähendamisprognoosidega.

Jõupingutuste jagamise määrusega 12 on ette nähtud, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (HKS) hõlmamata sektorites vähendatakse heitkoguseid 30 % võrreldes 2005. aastaga. Liikmesriikide vähendamiseesmärgid jäävad vahemikku 0–40 % ning neile võimaldatakse märkimisväärset paindlikkust asjaomaste eesmärkide saavutamiseks, nt liikmesriikide vahelised ülekanded või teatava täiendava heite sidumine maakasutussektoris. Hispaania, Luksemburg ja Rootsi on seadnud ELi HKSi mittekuuluvates sektorites 13 kõrgemad riiklikud eesmärgid.

Kui liita kokku nimetatud sektorites praegu liikmesriikide poolt kavandatud meetmed, mis on esitatud riiklike energia-ja kliimakavade projektides, siis selgub, et liit suudaks HKSi mittekuulvates sektorites vähendada heitkoguseid juba 28 % (vt joonis 4, välja arvatud maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus). See on märkimisväärne edasiminek võrreldes ELi 2018. aasta kliimameetmete eduaruandes 14 esitatud prognoosidega, st 21 % vähendamine olemasolevate meetmetega ja 23 % vähendamine kavandatud meetmetega. Kuid selleks, et katta kogu liitu hõlmav kahe protsendipunkti suurune puudujääk, peavad liikmesriigid oma lõplikes energia- ja kliimakavades määrama kindlaks lisameetmed.

Joonis 4. Liikmesriikide 2030. aastaks seatud jõupingutuste jagamise eesmärgid ja kasvuhoonegaaside heitkogused olemasolevate ja kavandatavate meetmete korral (allikas: komisjoni arvutused, mis põhinevad riiklike energia- ja kliimakavade projektides esitatud teabel).

Nende kaalutluste aluseks on eeldus, et ükski liikmesriik ei tekita maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris negatiivse saldot, st et heide ei ületa sidumist. Kui selles sektoris tekib netoheide, tuleb see kompenseerida jõupingutuste jagamise sektoritele eraldatud heitkogustega.

2.1.4.Elektrivõrkude ühendamine

Liikmesriikide turgude vahelised ühendused kujutavad endast n-ö riistvara liidu elektrienergia siseturu väljakujundamiseks, varustuskindluse tagamiseks, taastuvate energiaallikate täieliku potentsiaali ärakasutamiseks ning sektorite ühendamise ja lõimimise hõlbustamiseks.

Viis liikmesriiki (Hispaania, Kreeka, Portugal, Saksamaa ja Tšehhi Vabariik) osutavad oma riiklike energia- ja kliimakavade projektides selgelt elektrivõrkude ühendatuse tasemele, mille nad 2030. aastaks soovivad saavutada. Mitu muud liikmesriiki (Belgia, Bulgaaria, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Prantsusmaa, Rootsi, Slovakkia ja Soome) osutavad elektrivõrkude ühendatuse prognoositud tasemele aastal 2030. Riiklike energia- ja kliimakavade projektides järgitakse sageli üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) määrusega kehtestatud protsessi, millega tehakse kindlaks sellised Euroopa tasandil ühist huvi pakkuvad taristuprojektid, mis on vajalikud juhtimismääruses elektrivõrkude ühendatuse kohta seatud eesmärkide saavutamiseks, ja toetatakse selliste projektide elluviimist. 2019. aasta oktoobris võetakse objektiivse ja kaasava Euroopa tasandi protsessi alusel vastu neljas ühishuviprojektide loetelu, mille eesmärk on kõrvaldada allesjäänud kitsaskohad energia siseturul, näiteks Pürenee poolsaare ja ülejäänud Euroopa vahel ning Kagu-Euroopas.

Riiklike energia- ja kliimakavade viimistlemisel peaksid liikmesriigid, kelle elektrivõrkude ühendatus on praegu alla 15 %, märkima ära oma elektrivõrkude ühendatuse eesmärgi 2030. aastaks. Need liikmesriigid, kes juba ületavad seda taset, peaksid oma 2030. aastaks prognoositava elektrivõrkude ühendatuse taseme kaalumisel lähtuma sellest, kuidas säilitada oma elektrisüsteemide piisavus taastuvenergia eeldatava olulise arengu korral 15 . Lõplikes energia- ja kliimakavades tuleks esitada seos eeldatavate taristuarenduste ja meetmete vahel, mis on vajalikud selleks, et tagada kõnealuste võrkudevaheliste ühenduste olemasolu turul piiriüleseks elektrikaubanduseks kooskõlas asjaomaste õigusaktidega.

2.2.Peamised järeldused riiklike energia- ja kliimakavade projektide viie mõõtme kohta

2.2.1 CO2 heite vähendamine (kasvuhoonegaasid ja taastuvenergia)

A) Kasvuhoonegaaside heide ja sidumine

Mitmele riikliku energia- ja kliimakava projektile tuleks kasuks esitada üksikasjalikumat teavet strateegia kohta, mida järgitakse HKSi väliste eesmärkide saavutamiseks kogu perioodi 2021–2030 jooksul, sealhulgas viimastel andmetel põhinev heitkoguste vähendamise hinnanguline trajektoor ja kavatsused kasutada paindlikkusmeetmeid. Näiteks Iirimaa ja Läti on sellist teavet juba esitanud. Kuna eraldatud heitkoguseid on võimalik liikmesriikide vahel loovutada, 16 on mitmel liikmesriigil võimalus saada rahastust teistest liikmesriikidest, et ajakohastada oma majandust, nt investeerides hoonete energiatõhususse või kasutades täielikult ära oma kulutõhusat taastuvenergia potentsiaali HKSi mittekuuluvates sektorites. Selline tõhustatud kahepoolne koostöö liikmesriikide vahel võimaldab liidul saavutada 2030. aastaks seatud kõrged eesmärgid kulutõhusal viisil.

Transpordisektor tekitab umbes neljandiku liidu kasvuhoonegaaside heitest ning on liikmesriikide HKSi väliste eesmärkide kohaselt heitkoguste poolest suurim sektor. Seepärast peab see olema riiklike energia- ja kliimakavade keskmes. Enamik liikmesriike võtab heite vähendamise meetmeid transpordisektoris. Mõned liikmesriigid on juba ühendanud heite koguselise vähendamise eesmärgid kavandatavate meetmetega. Lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad annavad liikmesriikidele võimaluse töötada transpordisektori jaoks välja veelgi integreeritum lähenemisviis. Oma lõplikes kavades peaksid liikmesriigid olema konkreetsemad ja mõni neist peab veel eeldatava mõju kvantifitseerima. Elektromobiilsus on tihti taotletavate eesmärkide hulgas, kuid sageli ei kirjeldata meetmeid väga üksikasjalikult. Vastava alternatiivkütuste taristu kavandamine ja sellesse investeerimine on väga oluline autode, kaubikute ja veoautode tootjate jaoks, et saavutada 2025. ja 2030. aastast kehtivad CO2-heite normid ning vähendada sõidukijuhtide ja transpordiettevõtjate kütusearveid. Tagada tuleb intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtu tõhus koordineerimine. Riiklikud energia- ja kliimakavad peaksid samuti andma mõnele liikmesriigile võimaluse täpsustada samme maksustamise ümberkorraldamiseks, et aidata kaasa ühiste poliitikaeesmärkide saavutamisele transpordisektoris.

Euroopa hoonete arvele langeb 40 % energiatarbimisest ja umbes 15 % kasvuhoonegaaside heitest. Riiklike energia- ja kliimakavade projektides käsitletakse seda sektorit peamiselt seoses hoonete tähtsusega energiatõhususe ja taastuvenergiapanuste saavutamisel. Mõnes liikmesriigis võiks kiiremini kasutada selliste energiatõhususe suurendamise meetmete võimalusi, millega saavutataks kulutõhus heitkoguste vähendamine ja samal ajal piiratakse kodumajapidamiste energiaarveid ning suurendatakse ehitussektori tööhõivet.

2018. aasta mais vastu võetud ELi õigusnormide 17 kohaselt peavad ELi liikmesriigid tagama, et ajavahemikus 2021–2030 kompenseeritakse maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (land use, land use change and forestry – LULUCF) sektori kasvuhoonegaaside heide vähemalt samas mahus CO2 sidumisega atmosfäärist. Arvestuslikult on LULUCFi sektoril täiendav sidumispotentsiaal, mis vastab 2 % kasvuhoonegaaside heitest, seega peab sektor järgmistel kümnenditel andma suurema panuse liidu kliimaeesmärkide saavutamisse, nt CO2 tõhusama sidumisega atmosfäärist. Samal ajal võib suurendada biomassi tootmist ja tõhusat kasutamist paljudel eri eesmärkidel, võttes nõuetekohaselt arvesse elurikkuse ja õhukvaliteediga seotud küsimusi. Taani ja Prantsusmaa on näited liikmesriikidest, kes on esitanud strateegia või konkreetse teabe poliitika ja meetmete kohta, mille eesmärk on nt toetada põllumajandusmaa erametsastamist, mis võib suurendada süsiniku sidujaid kestlikul viisil ning edendada samal ajal biomajandust ja pakkuda põllumajandustootjatele ja metsandusettevõtjatele lisastiimuleid oma maa paremaks majandamiseks ja tootlikkuse jätkusuutlikuks suurendamiseks. Üldiselt on aga asjakohane teave riiklike energia- ja kliimakavade projektides piiratud. Lisaks on seda, kas heide ületab sidumist, võimalik täielikult hinnata alles siis, kui liikmesriigid esitavad üksikasjalikumat teavet LULUCFi arvestuse ja paindlikkusmeetmete kasutamise kohta. Sellist teavet on mingil määral esitanud Tšehhi Vabariik, Taani ja Iirimaa.

Eelnevaga seoses on oluline kehtestada läbipaistvad ja täpsed metsa heitkoguse võrdlustasemed, et metsa majandamisest tulenevat CO2 heidet või selle sidumist õigesti arvestada. Selleks saab kasutada riiklikke metsanduse arvestuskavasid ja liikmesriigid peaksid need läbi vaatama 31. detsembriks 2019, tuginedes koos käesoleva teatisega esitatud tehnilistele soovitustele 18 . Nii saab neid kasutada täies ulatuses ja järjepidevalt lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades, eelkõige jõupingutuste jagamise sektoritega seotud paindlikkusvõimaluste kavandamisel.

Muude sektorite, nagu põllumajandus, jäätmed ja tööstus, mõju ELi HKSiga hõlmamata sektoritest pärinevale heitele on liikmesriigiti erinev. Seda peaks võtma arvesse ka poliitika ja meetmete kavandamisel, nagu teeb Iirimaa põllumajanduse valdkonnas. Põllumajandussektori puhul seatakse 2020. aasta järgset ühist põllumajanduspoliitikat (ÜPP) käsitlevas komisjoni ettepanekus senisest kõrgemad kliima- ja keskkonnaalased eesmärgid, kusjuures vähemalt 40 % ÜPP kogu rahastamispaketist on eeldatavasti seotud kliimaga. Lisaks pakkus komisjon välja nn ökokavad, mis annavad liikmesriikidele võimaluse toetada laiaulatuslikult kliimamuutuste mõju leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid, mis vastavad paremini konkreetsetele kohalikele vajadustele. Komisjoni ettepanekus on ka sätestatud, et liikmesriigid peaksid oma ÜPP strateegiakavade koostamisel võtma arvesse asjakohaste ELi õigusaktide kohaseid riiklike keskkonna- ja kliimameetmete kavandamise vahendeid, sealhulgas riiklikke energia- ja kliimakavasid. Selles mõttes on äärmiselt oluline, et lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad sisaldaksid konkreetset teavet selliste põllumajandus- ja metsandussektoris kavandatavate heite vähendamise meetmete kohta, mida ÜPP võiks toetada, nt põllumajandusettevõtete süsinikukavade katsetamise toetamise kaudu.

Elektrienergiasektoris, mis tekitab umbes 25 % kasvuhoonegaaside heitest, keskendub liikmesriikide CO2 heite vähendamise poliitika taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri kasutamise suurendamisele ja kivisöe kasutamise lõpetamisele elektritootmises.

Ligikaudu 15 % kasvuhoonegaaside heitest pärineb tööstusest, kuid võrreldes elektrienergiasektoriga käsitletakse tööstuse dekarboniseerimist riiklike energia- ja kliimakavade projektides palju vähem. Tehnoloogia areng ja innovatsioon peavad nendes tööstussektorites järgmise kümnendi jooksul kiirenema, et vähendada tööstuse CO2-jalajälge. Valitsused peavad selles protsessis osalema, näiteks kohaldades vastavalt riigiabi eeskirju. Mida varem liikmesriigid oma kavatsused teatavaks teevad, seda varem saab tööstus võtta kasutusele parimad võimalikud tehnikad, elektrifitseerimisvõimalused ja uued tehnoloogiad, mis võivad aidata vähendada kasvuhoonegaaside heidet.

B) Taastuvenergia

Liit saavutas 2017. aastal 17,5 % taastuvenergia osakaalu, kuid alates 2014. aastast on kasv aeglustunud. 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks on hädavajalik jõupingutused kahekordistada. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleb täielikult põhjendada liikmesriikide panuseid 2030. aastaks seatud ühise eesmärgi saavutamisse ning esitada nende toetuseks kindlad poliitikasuunad ja meetmed.

Küte ja jahutus moodustavad praegu 50 % liidu aastasest energiatarbimisest. Taastuvenergia osakaal selles suurenes 2017. aastal 19,5 %-ni, kuid on viimase kümne aasta jooksul kasvanud vaid 6 protsendipunkti võrra. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks esitada direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud taastuvenergia osakaalu iga-aastane suurendamine kütte- ja jahutussektoris ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia osa selles, et sektor aitaks kulutõhusalt kaasa üldise taastuvenergia osakaalu suurendamisele.

Sama kehtib transpordisektori kohta, kus liikmesriigid peavad kütusetarnijatelt nõudma, et 2030. aastaks oleks vähemalt 14 % maantee- ja raudteetranspordi sektoris tarbitud energiast taastuvenergia. See annab tööstusele kindluse tulevase turunõudluse osas.

Lõplikud kavad peaksid andma usaldusväärset teavet poliitikasuundade ja meetmete kohta, mis toetavad kavandatud taastuvenergiaalaste eesmärkide ja panuste õigeaegset saavutamist. Poliitikasuunad ja meetmed peavad näitama, et kavandatud eesmärgid ja panused on võimalik saavutada, pidades silmas eelkõige esimest, 2022. aastaks seatud võrdlustaset. Liikmesriigid peaksid esitama üksikasjaliku teabe oma toetuskavade kohta, sh üksikasjalikud taastuvenergia enampakkumiste ajakavad ja nende arengusuunad ajavahemikus 2021–2030. Toetuskavad peaksid suurendama investorite usaldust ja vähendama taastuvenergia arendamise kulusid pikas perspektiivis. Et anda turuosalistele suuniseid ja meelitada ligi uusi investeeringuid taastuvenergia tootmisse, peaksid liikmesriigid peamiste poliitikasuundade ja meetmete puhul täpsemalt selgitama selliseid elemente nagu i) oodatavad tulemused, ii) ligikaudne ajakava, iii) vajaliku eelarve allikas ja suurus.

Teave oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise ja taastuvenergiakogukondade edendamise meetmete, elektriostulepingute sõlmimist lihtsustavate sätete ja kavandatavate enampakkumiste kohta on olulised selleks, et suurendada kodanike toetust energiasüsteemi ümberkujundamisele, meelitada ligi erainvesteeringuid ja hõlbustada eesmärkide kulutõhusat saavutamist. Lisaks on taastuvenergia kasutuselevõtu soodustamiseks järgmise kümne aasta jooksul väga oluline lihtsustada haldusmenetlusi, näiteks hõlbustada kontaktpunktide loomist või kehtestada kiired menetlused taastuvenergiajaamade ajakohastamise lihtsustamiseks.

2021. aastaks luuakse uus taastuvenergia rahastamise mehhanism, 19 et toetada taastuvenergia kasutuselevõttu kogu liidus.

2.2.2. Energiatõhusus

Lõplikud kavad peavad olema konkreetsemad ja neis tuleb selgemini esitada energiatarbimise trajektoorid. Riiklike panuste aluseks oleva üldise riikliku poliitikaraamistiku parem määratlemine on äärmiselt oluline selleks, et tagada esitatud eesmärkide tõsiseltvõetavus ning puudujääkide ja parimate tavade väljaselgitamine. Vaja on üksikasjalikumat selgitust kavandatavate poliitikasuundade ja meetmete ulatuse, ajakava ja eeldatava energiasäästu kohta.

See kehtib eelkõige energiasäästukohustuse ja pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise kohta. Kõik liikmesriigid peaksid oma lõplikus energia- ja kliimakavas esitama juhtimismääruse III lisas nõutud teabe (energiatõhususkohustuste süsteemid ja energiatõhususe direktiivi artikli 7 kohased alternatiivsed poliitikameetmed), sest see aitab poliitikaraamistikku tugevdada ja selle kõik osad ühendada. Pikaajaline hoonete renoveerimise strateegia annab tervikliku pildi kavandatud meetmetest riikide hoonefondi renoveerimiseks, pidades silmas olemasolevate hoonete kulutõhusat ümberkujundamist energiasäästuhooneteks.

Lisaks sellele on vaja teha kindlaks investeerimisvajadused ja rahastamisallikad, et kaasata erasektori investeeringuid energiasäästu ja energiatõhususteenuste turu kasvu. Lõplikes kavades tuleks põhjalikumalt kirjeldada avaliku sektori asutuste hoonete osa ja uurida, kuidas saaks energiatõhususmeetmete abil vähendada energiaostuvõimetust.

2.2.3 Energiajulgeolek

Energiajulgeolek on energialiidu ja seega ka riiklike energia- ja kliimakavade oluline mõõde. Liit impordib endiselt üle poole tarbitavast primaarenergiast. See mõjutab oluliselt importimise kulu ning haavatavust tarne- ja hinnahäirete suhtes. 

Energiajulgeoleku tagamisel on keskse tähtsusega varustuse, tarneallikate ja -marsruutide mitmekesistamine. Riiklik energia- ja kliimakava peaks soodustama tõhusaid investeeringuid taristusse, et toetada riigi energiajulgeoleku eesmärke, võttes samal ajal arvesse kava eri mõõtmete koostoimet. Riiklikud energia- ja kliimakavad peaksid toetama selliste gaasitaristuprojektide lõpuleviimist, mis tagaksid kõigile piirkondadele (eriti Horvaatias ja Kreekas) juurdepääsu veeldatud maagaasi terminalidele ning kõigile liikmesriikidele (eriti Soomele, Iirimaale, Rumeeniale ja Bulgaariale) juurdepääsu mitmele tarnemarsruudile. Samuti peaksid riiklikud energia- ja kliimakavad edendama omamaiste, eelkõige taastuvate energiaallikate ning energiamahukate tööstusharude CO2 heite vähendamiseks vajalike põhikomponentide ja toorainete arendamist. Konkreetsete tähtaegadega konkreetsemad eesmärgid annaksid parema aluse poliitilistele aruteludele lõplike riiklike energia- ja kliimakavade üle.

Mitmesuguste taastuvate energiaallikate pidevalt suurenev tootmine paneb energiasüsteemi järjest enam proovile. Kuigi pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalu peaks eelkõige tagama turg (sealhulgas sektorite suurema ühendamise kaudu), peaksid liikmesriigid jääkriskide maandamist omavahel koordineerima. Riiklikud energia- ja kliimakavad peaksid seda kajastama. Energiajulgeoleku küsimuse asjakohane käsitlemine eeldab piisavuse hindamist, milles ei võeta arvesse üksnes nõudlust ja tootmist konkreetse liikmesriigi territooriumil, vaid ka sellega ühendatud liikmesriikide territooriumil, ning pikaajalisi kliimaeesmärke.

Energiajulgeoleku tagamisel on oluline osa paindlikkusinstrumentidel, nagu tarbimiskaja ja salvestamine. Need liikmesriigid, kellel on elektrienergia tootmise reservvõimsuse mehhanism, või need, kes seda kavandavad, peavad võtma arvesse uue elektrimääruse kohaseid uusi eeskirju ning selgitama lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades, kuidas nad kavatsevad seda teha.

Nende liikmesriikide energia- ja kliimakavad, kelle energiaallikate hulka kuulub tuumaenergia, võiksid sisaldada meetmeid piisava võimsuse säilitamiseks kõigis tuumatarneahela osades ja kütuse varustuskindluse tagamiseks.

Energiasüsteemi vastupidavuse tagamiseks peaksid liikmesriigid tagama piisavad seosed lõplike riiklike energia- ja kliimakavade ning nafta, gaasi ja elektriga seotud hädaolukorra lahendamise kavade vahel. Ulatuslik üleminek digitehnoloogiale suurendab küberrünnakute ohtu. Sellised rünnakud võivad ohustada varustuskindlust ja/või tarbijate andmete kaitset. Küberjulgeolek on uus energiajulgeoleku valdkond, mida peaksid käsitlema nii lõplikud energia- ja kliimakavad kui ka gaasivarustuskindlust käsitleva määruse ja ohuvalmidust elektrisektoris käsitleva määruse kohased kavad. Liikmesriike kutsutakse üles tegema oma lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades kindlaks ka muud tüüpi ohte, nt toorainete tarne või kliimamuutuste mõjuga seotud ohte või õnnetusest, inimtegevusest, loodusest või terrorismist tulenevaid ohte elutähtsale energiataristule.

2.2.4 Energia siseturg

On vaja täielikult lõimitud ja hästi toimivat energia siseturgu, et tagada taskukohased energiahinnad ja energiavarustuse kindlus ning võimaldada üha suureneva osatähtsusega taastuvate energiaallikate kulutõhusat lõimimist. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks selgitada, et on olemas õige reguleeriv raamistik, et saada kasu paremini lõimitud energiaturgudest.

Liidu energiasüsteemides toimuva üleminekuga on esile kerkimas ühised probleemid, mis on seotud paindlikkuse, detsentraliseerimise, taristuinvesteeringute tegemiseks pakutavate stiimulite reguleerimise ja konkurentsiga. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleb esitada üksikasjalikumat teavet liikmesriikide elektri- ja gaasiturgude olukorra kohta ning selle kohta, kuidas kavatsetakse nimetatud probleeme lahendada. Lisada tuleks konkreetsed ja mõõdetavad riiklikud eesmärgid turu edasise arengu kohta ja neid toetavad asjakohased poliitikasuunad ja meetmed.

Liikmesriikide poolt riiklikes energia- ja kliimakavades esitatud energiaturu reformide eesmärgid, programmid ja ajakavad peavad olema kooskõlas paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ raames vastu võetud õigusaktidega ning olemasolevate võrgueeskirjade ja suunistega. Arvestades selle tähtsust Euroopa varustuskindlusele, tootmise piisavusele ja turu toimimisele, on vaja tagada usaldusväärne juurdepääs piisavale ülekandevõimsusele, et kaubelda elektri ja gaasiga üle piiride. Riiklikud energia- ja kliimakavad ning elektrimääruse kohased rakenduskavad 20 peaksid olema omavahel täielikult kooskõlas. Samuti tuleb riiklikes energia- ja kliimakavades arvesse võtta riiklike reguleerivate asutuste ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) järelevalvearuandeid.

Energia- ja kliimakavad peaksid toetama hulgimüügiturgude reforme. Riiklikud energia- ja kliimakavad annavad liikmesriikidele võimaluse kaasata rohkem tulevikku suunatud käsitusi energiasüsteemi lõimimiseks ja sektorite ühendamiseks, sealhulgas elektri-, gaasi- ja soojussektori edasiseks lõimimiseks, sest vähese CO2 heitega energiasüsteemis on sellised käsitusviisid kesksel kohal.

Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks toetada selliste tulevikku suunatud poliitikameetmete rakendamist, mille eesmärk on arendada Euroopas selliseid konkurentsivõimelisi jaeturge, mis võimaldavad tarbijatel kasutada arukaid taristuid. Süsteemi paindlikkuse ja tarbijate osalemisega seoses viidatakse paljudes riiklike energia- ja kliimakavade projektides nutiarvestite kasutuselevõtule ning esitatakse konkreetne ja mõõdetav eesmärk. 2017. aasta lõpuks oli ligikaudu 37 % ELi majapidamistest varustatud elektrienergia nutiarvestiga ning seitsmes liikmesriigis on nutiarvestisüsteem juba riiklikult kasutusele võetud. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleb võtta arvesse kehtiva raamistiku muudatusi, mis esitati paketis „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, et tagada lõpptarbijatele võimalus saada nutiarvesti. Kavades tuleks esitada kavandatud meetmed, mis annavad kodanikele ja ettevõtjatele (eelkõige VKEdele) suurema kontrolli oma elektritarbimise ja -kulude üle, näiteks dünaamilise hinnaga lepingud.

Riiklike energia- ja kliimakavadega tuleb tagada ka tarbijate mõjuvõimu ja teadlikkuse suurendamine ning tarbijakaitse ja neid edendada. Samuti võib kasutusele võtta struktureerituma lähenemisviisi energiaostuvõimetusega seotud küsimustele (vt ka punkt 2.3.5).

2.2.5 Teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime

Teadusuuringud ja innovatsioon on liidu jaoks keskse tähtsusega, et saavutada kõrged energia- ja kliimaeesmärgid ning tagada energiavarustuse kindlus, usaldusväärsus ja vastupidavus. Samal ajal peab EL tagama konkurentsivõimelise keskkonna oma tööstuse jaoks. Need protsessid peaksid käima käsikäes. Euroopa energiatehnoloogia strateegilises kavas (SET-kava) ja teatises „Puhta energia alase innovatsiooni kiirendamine“, 21 mis moodustavad osa energialiidu strateegiast, määrati kindlaks ELi tasandil vajalikud teadusuuringute ja innovatsiooni strateegilised prioriteedid ja meetmed, et kiirendada energiasüsteemi ümberkujundamist kulutõhusal viisil. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks konkreetselt kirjeldada, milliseid eesmärke soovitakse saavutada riiklikul tasandil. Sellega kajastataks SET-kava tõhusalt riiklikes eesmärkides ja meetmetes. 

Liikmesriigid peavad tegema täiendavaid jõupingutusi teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime küsimuste lõimimiseks oma riiklikesse energia- ja kliimakavadesse. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks kehtestada meetmed, mis on konkreetselt suunatud energia- ja kliimaprioriteetidele, sealhulgas teadus- ja innovatsiooniprogrammid ning nendega seotud rahastamiseesmärgid ning liidu rahastuse ja rahastamisvahendite kasutamine. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks arvesse võtta seda, kuidas kavandatud riiklikud avaliku sektori investeeringud saavad toetada olemasolevate tehnoloogiate turuleviimist ning uute murranguliste tehnoloogiate ulatuslikku kasutuselevõttu ja nende integreerimist energiasüsteemi. Samuti on vaja asjakohast taristut, mis võiks toetada üleminekut kliimaneutraalsusele energiamahukates sektorites ning auto- ja ehitussektoris. Samuti tuleks arendada riiklike innovatsiooni/tööstuse ökosüsteemide panust Euroopa strateegiliste jätkusuutlike väärtusahelate ülesehitamisse (nt akud, vesinik, uued bioressursipõhised tooted, puhas, ühendatud ja autonoomne sõidukijuhtimine, soojuspumbad, integreeritud energiajuhtimissüsteemid).

Programmi „Horisont 2020“ edule tuginedes ühtlustatakse ja ratsionaliseeritakse programmiga „Euroopa horisont“ (2021–2027) liidu rahastamist teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas, et suurendada selle asjakohasust ja mõju taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe edendamisel ja CO2 heite vähendamisel. Innovatsioonifondist 22 toetatakse kõigis liikmesriikides investeeringuid, millega tuuakse turule puhtaid innovaatilisi tehnoloogiaid.

2.1.Riiklike energia- ja kliimakavade projektide tugevus ja järjepidevus ning poliitikasuundade koostoime arvessevõtmine

2.3.1 Kas analüütiline raamistik on piisav?

Riiklike energia- ja kliimakavade kindlusest, usaldusväärsusest ja konkreetsusest sõltub, mil määral suudetakse nendega toetada energialiidu eesmärkide saavutamist. Analüütilise raamistiku kvaliteet ja usaldusväärsus sõltuvad suuresti modelleerimisviisist, kasutatud andmeallikatest, analüüsi läbipaistvusest ning kavandatud poliitikasuundade ja meetmete põhjalikust hindamisest. Kõik need aspektid on väga olulised selleks, et näidata, kui hoolikalt on liikmesriigid oma eesmärkide ja meetmete kindlaksmääramisel kaalunud kõiki peamisi tegureid. Olulised on nii usaldusväärsel modelleerimisel põhinevad üksikasjalikud prognoosid kui ka kavandatavate poliitikasuundade ja meetmete mõju analüüsimine.

Selleks et riiklikud energia- ja kliimakavad oleksid võrreldavad, on vaja võimalikult ühtset lähenemisviisi kasutatavatele parameetritele ning võrdlusaasta näitajate ühtlustamist aruannetes esitatud andmepunktidega. Kuigi enamik riiklike energia- ja kliimakavade projekte sisaldab peamisi eeldusi ja andmeallikaid, saab teabe täielikkust veelgi parandada. Komisjon on pakkunud abi ja koostanud ühtseid vorme, et tagada teabe järjepidevus ja terviklikkus. Liikmesriigid peaksid võimalikult suures ulatuses kasutama ametlikku Eurostati statistikat. Käesolev kavandamine annab võimaluse veelgi tõhustada energia- ja kliimastatistika eest vastutavate asutuste tegevuse koordineerimist.

2.3.2 Kuidas on arvesse võetud energialiidu eri mõõtmete koostoimet?

Puhtale energiale ülemineku võimaldamiseks peaksid liikmesriigid hindama ja piisavalt käsitlema eri mõõtmete vahelisi seoseid. Riiklike energia- ja kliimakavade raames peaks olema võimalik struktureeritult hinnata liikmesriikide poliitika mõju ning Euroopa ja riiklike energia- ja kliimameetmete koostoimet. Mõjuhinnangutes võiks süsteemsemalt hinnata poliitikameetmete koostoimet, nt energiatõhususe ja energiataristu meetmete koostoimet või poliitika mõju seoses bioenergia säästva kasutamisega eri eesmärkidel. Siiski tuleks eri energia- ja kliimameetmete ning eesmärkide vahelise hinnatud koostoime ja sünergia poliitilist mõju põhjalikumalt uurida, eelkõige energiavarustuskindluse, energia siseturu eesmärkide ning taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe meetmete puhul.

Näiteks digitehnoloogia muudab põhjalikult energiaturgu. Ent kui seda ei rakendata nõuetekohaselt, võib digiteerimise positiivse mõju energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisele nullida elektritarbimise järsk suurenemine andmekeskuste ja telekommunikatsioonivõrkude poolt.

2.3.3 Kuidas saavad riiklike energia- ja kliimakavade projektid tuua kaasa vajalikud investeeringud?

Üleminek kliimaneutraalsusele tähendab Euroopa majanduse põhjalikku muutust. Väga oluline on teha kindlaks investeerimisvajadused ja tagada vajalik rahastus, et teha igal aastal 260 miljardi euro 24 ulatuses lisainvesteeringuid, mis on vajalikud ELi 2030. aastaks seatud kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks. Riiklikud energia- ja kliimakavad võivad olla oluliseks vahendiks riiklike investeeringute kavandamisel energia- ja kliimavaldkonnas. Avaliku sektori vahendeid on vaja ka selleks, et parandada digitaalseid ja kestlikke oskusi, edendada ringlussevõtukohti, renoveerida üldkasutatavaid hooneid ning hooldada ja uuendada taristut. Uute investeeringute kooskõlastamine avaliku sektori asutuste, erasektori ja kodanike vahel soodustab rahastamise laiendamist, aitab vältida varade kasutuskõlbmatuks muutumist ning rahuldada ettevõtjate ja kodanike uusi vajadusi.

Joonis 5. Keskmine aastane investeeringuvajadus ajavahemikul 2021–2030 (allikas: komisjoni modelleering)

Taastuvenergiasse ja energiatõhususse tehtavate investeeringute toetamisel on olnud edukad Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, 25 Euroopa ühendamise rahastu, 26 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning muud olemasolevad algatused. Nendele algatustele tuginedes on komisjoni ettepanekutes järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta, mis hõlmab ajavahemikku 2021–2027, ette nähtud, et vähemalt 25 % liidu vahenditest peaks toetama kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist. Et kaasata jätkusuutlikesse investeeringutesse erakapitali, peaks eeldatavasti 30 % InvestEU programmi 27 kogu rahastamispaketist toetama kliimaeesmärke. Programmi jätkusuutliku taristu poliitikaharu raames peaks panus liidu kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamisse olema veelgi suurem (55 %). Euroopa ühendamise rahastu vahenditest on kindel osa eraldatud piiriüleste taastuvenergiaprojektide toetamiseks. Kõiki liikmesriike julgustatakse kasutama ka ELi HKSi enampakkumistel saadud tulu selleks, et rahastada investeeringuid heite vähendamisse ja sidumisse, taastuvenergiasse, energiatõhususse, puhta energia ja tööstustehnoloogia alastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni.

Samal ajal on Euroopa Komisjon käsitlenud seda teemat osana Euroopa poolaasta 2018.–2019. aasta tsüklist. Eelkõige liikmesriikide investeerimisvajadustele keskenduti nii 2019. aasta riigiaruannetes kui ka 5. juuni 2019. aasta ettepanekus Euroopa poolaasta 2019. aasta riigipõhiste soovituste kohta, milles enamik liikmesriike said energiatõhususse, taastuvenergiasse ja/või kliimameetmetesse investeerimise olulisust käsitlevaid soovitusi. Riiklike energia- ja kliimakavade projektide käesolevas hinnangus võetakse arvesse neid viimaseid Euroopa poolaasta tulemusi ja soovitusi.

Mitu liikmesriiki on juba loonud seose riiklike energia- ja kliimakavade ning Euroopa poolaasta raames antavate riigipõhiste soovituste vahel. Selle seose 28 peaksid tagama kõik liikmesriigid. Üldisemalt peaks dialoog jätkuma, et suurendada võimalikult palju sidusust ja koostoimet energia- ja kliimapoliitika ning Euroopa poolaasta kui peamise struktuurireformide edendamise vahendi vahel. Sellega seoses on lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades kavandatavate poliitikasuundade ja -meetmete usaldusväärne makromajanduslik hindamine oluline, et mõista kavandatud meetmete üldist majanduslikku mõju. Riiklike energia- ja kliimakavade viimistlemisel tehtud edusamme võetakse arvesse 2020. aasta Euroopa poolaasta riigiaruannete puhul.

Komisjon on teinud ettepaneku, 29 et ühtekuuluvuspoliitika vahendite puhul võetaks arvesse riiklikes energia- ja kliimakavades kindlaks tehtud riiklikke ja piirkondlikke vajadusi. 2019. aasta Euroopa poolaasta tsükli riigiaruannetes kindlaks määratud ning riiklike energia- ja kliimakavade projektides esitatud investeerimisprioriteedid täiendavad üksteist. Eriti oluline on toetus, mis võib aidata suurendada kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste suutlikkust, pakkuda tehnilist abi ja suurendada piiriülest koostööd. Ajavahemikul 2021–2027 keskendutakse jõuliselt energiasüsteemi ümberkujundamisele keskkonnasäästlikul ja õiglasel viisil, teadusuuringutele ja innovatsioonile ning tööstuslikule üleminekule, mis põhineb arukal spetsialiseerumisel, sektoritevahelisel tööstusklastrite ühendamisel ja piirkondadevahelise koostöö toetamisel innovatsioonitegevuses. Lisaks on lõplike riiklike energia- ja kliimakavade vastuvõtmine komisjoni ettepanekute kohaselt nn valdkondlik eeltingimus, mis võimaldab juurdepääsu Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi vahenditele konkreetselt energiatõhususe ja taastuvenergia valdkonna investeeringute puhul.

2.3.4 Kuidas saavad riiklike energia- ja kliimakavade projektid edendada liidu konkurentsivõimet?

Iga liikmesriik peab ajavahemikul praegusest kuni 2030. aastani looma õiged raamtingimused strateegiliste väärtusahelate arendamiseks, et olla valmis järgmiseks investeerimistsükliks ja toetada 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni jõudmist. Üldiselt oleks kasulik anda riiklike energia- ja kliimakavade projektides üksikasjalikum ülevaade sellest, kuidas liikmesriigid kavatsevad neid tingimusi edendada, koordineerides poliitikat ja meetmeid, millega edendatakse kulutõhusalt tööstuse ümberkujundamist kliimaneutraalseks, ringmajandusel põhinevaks ja säästlikuks alates praegusest kuni 2030. aastani. Need raamtingimused peaksid olema ühiskonnale ja planeedile kasu toova muutuse tõukejõud ning samas säilitama Euroopa tööstuse konkurentsivõime.

Üldisemalt peaksid riiklikud energia- ja kliimakavad aitama kindlaks teha ja välja arendada liikmesriikide konkurentsieeliseid ning samas tuleks neis nõuetekohaselt hinnata kavandatud meetmete mõju. Kavandatud meetmete makromajanduslike mõjude ja tööstusharude konkurentsivõime probleemide selgem analüüs on äärmiselt oluline, et energia- ja kliimaalast üleminekut edukalt juhtida. Hea tava näiteks on mitme liikmesriigi välja pakutud lähenemisviis algatada sellega seoses laiaulatuslik konsulteerimine tööstusega.

Konkurentsipoliitikaga tagatakse, et vähese heitega majandusele ja puhtale energiale ülemineku toetuseks tehtavad valitsemissektori kulutused on tõhusad ega tekita energia siseturul moonutusi. Kuigi riiklikud energia- ja kliimakavad ei asenda olemasolevaid teatamisega seotud õigusnõudeid, võiksid need kavad olla kasulikud riigiabiga seotud eelteatamise edasiste vajaduste kindlakstegemisel. Samuti peavad liikmesriigid tagama, et poliitikasuundades ja meetmetes järgitakse rahvusvahelisi kohustusi, eelkõige WTO lepingute raames.

2.3.5 Kuidas edendavad riiklike energia- ja kliimakavade projektid õiglast üleminekut?

Euroopa majanduse kavandatud ümberkujundamine eeldab integreeritud lähenemisviisi, et hoolikalt hinnata sotsiaalset, territoriaalset ja tööhõivealast mõju lühiajalises ja pikas perspektiivis. Selline hindamine on aluseks kõikehõlmavale poliitikameetmete kombinatsioonile, mis tagab õiglase ülemineku. Oskuste täiendamise, teadusuuringute, innovatsiooni, taristu ja sotsiaalkaitse rahastamine riiklikest vahenditest tuleb viia vastavusse ühiskonna uute vajadustega. ELi energia- ja kliimakavade edu tagamiseks tuleb neisse algusest peale lõimida sotsiaalne mõõde. See aitab tagada sotsiaalselt õiglase ülemineku, sealhulgas maapiirkondades, ning lõpuks ka sotsiaalse heakskiidu ja üldsuse toetuse reformidele, eriti suuremahuliste projektide ja läbimurdeliste tehnoloogiate puhul.

Vajaduse korral peavad reformide osaks olema leevendavad või kompenseerivad meetmed, sealhulgas energiaostuvõimetust vähendavad meetmed, ning riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks need esile tuua.

Euroopa Sotsiaalfond (ESF+) ja Euroopa oskuste tegevuskava on samuti olulised vahendid energiaalase ja vähese CO2 heitega majandusele ülemineku toetamiseks. Need aitavad koos Euroopa sotsiaalõiguste sambaga tagada inimestele võrdsed võimalused ja juurdepääsu tööturule, võttes arvesse muutusi vajaminevates oskustes ja sektorilises jaotuses. Sotsiaalõiguste sambas rõhutatakse eelkõige õigust ümberõppele, täiendusõppele ja sotsiaalkaitsele, mis kõik on õiglase ülemineku olulised elemendid.

Samal ajal on ELi HKSi kaudu rahastatav moderniseerimisfond suunatud kümne väiksema sissetulekuga liikmesriigi energiasüsteemide ajakohastamisele ning aitab ühtlasi edendada üleminekut kliimaneutraalsele majandusele, soodustades samas ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist.

Komisjon uurib lähemalt võimalikku koostoimet muude algatustega, mille eesmärk on käsitleda puhtale energiale üleminekuga seotud probleeme ja võimalusi konkreetsetes Euroopa piirkondades (näiteks linnapeade pakt kliima ja energia valdkonnas, ELi saarte puhta energia algatus, komisjoni strateegia äärepoolseimate piirkondade jaoks, Euroopa akuliit ja üleminekuetapis söepiirkondade algatus).

2.3.6 Kuidas on riiklike energia- ja kliimakavade projektid seotud keskkonnapoliitikaga?

Energia- ja kliimameetmed võivad parandada õhu kvaliteeti. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja kliimamuutuse probleemiga tegelemine peab toimuma käsikäes. Laialdaselt on tunnustatud ringmajanduse eeliseid CO2 heite vähendamisel.

Mõned liikmesriigid on neid elemente oma riikliku energia- ja kliimakava projektis juba arvesse võtnud. Liikmesriigid peaksid tagama kooskõla oma riikliku energia- ja kliimakava ning riikliku õhusaaste kontrolli programmi 31 vahel, sealhulgas nende kvantitatiivsete aspektide vahel, nagu on nõutud vastavate õigusaktidega. Tuleks selgelt näidata seoseid energia- ja kliimastrateegiate ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, ringmajanduse, biomajanduse ja ressursitõhususe vahel, määrates kindlaks konkreetsed meetmed, hinnates nende mõju ja kehtestades vajaduse korral parandusmeetmed. Näiteks võib toodete ulatuslikum korduskasutamine ja teatavate teiseste toorainete parem ringlussevõtt vähendada energianõudlust.

Komisjon saab aidata liikmesriikidel lõimida need aspektid riiklikesse energia- ja kliimakavadesse poliitilise dialoogi ja parimate tavade jagamise kaudu, kasutades selliseid vahendeid nagu puhta õhu poliitikat käsitlevad dialoogid, positiivse mõjuringi missioonid, TAIEX (tehniline abi ja teabevahetus), peer2peer, ringmajanduse tegevuskavad, LIFE, Natura 2000 võrgustikku ning taastuvenergiat ja kliimat käsitlevad suunised või struktuurireformi tugiteenistuse pakutav toetus.

3.JÄRGMISED SAMMUD – LÕPLIKE RIIKLIKE KAVADE SUUNAS

3.1. Jätkuv järkjärguline protsess

Käesolevas teatises esitatud analüüs ning riiklike energia- ja kliimakavade projektide kohta koostatud riigipõhised soovitused, mille aluseks on komisjoni talituste riigipõhised töödokumendid, on riiklike energia- ja kliimakavade viimistlemise järkjärgulise protsessi esimeseks verstapostiks.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid on alates 2015. aastast teinud tihedat koostööd riiklike energia- ja kliimakavade esimeste projektide koostamisel ja esitamisel. Lähikuudel jätkab ja tõhustab komisjon tehnilist teabevahetust liikmesriikidega, sealhulgas tehnilise töörühma koosolekute ja kahepoolsete kohtumiste kaudu.

2030. aastaks kokkulepitud energia- ja kliimaeesmärgid on väga ulatuslikud ja nõuavad konkreetseid jõupingutusi kogu majanduses. Riiklike energia- ja kliimakavade projektid moodustavad ühise, kindla ja võrreldava platvormi, et kaasata kogu liidus kodanikuühiskond, ettevõtjad, sotsiaalpartnerid ja kohalikud omavalitsused arutellu liidu ühiste probleemide ning pikaajaliste energia- ja kliimavaldkonna prioriteetide üle. Tänu sellele, et kavade projektid avaldati nende esitamise ajal, on arutelud juba alanud läbipaistval viisil. Selline suhtlus peaks aitama seada lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades kõrgemaid eesmärke ning pakkuma konkreetseid näiteid järgmise kümne aasta jooksul elluviidavatest projektidest ja meetmetest. Liikmesriigid peavad tagama, et üldsusel oleks varases etapis reaalsed võimalused lõplike kavade koostamises osaleda, ning viimased peaksid sisaldama üldsuse seisukohtade kokkuvõtet.

Samal ajal tagab ka komisjon jätkuvalt ühiskonna kõigi tasandite süsteemse osalemise, tugevdades riiklike energia- ja kliimakavade kaudu Euroopa, riiklike ja kohalike jõupingutuste vahelist koostoimet. 2019. aasta teisel poolel ja pärast seda jätkab Euroopa Komisjon kaasava arutelu edendamist riiklike energia- ja kliimakavade teemal.

3.2. Järgmise kuue kuu prioriteedid

Järgmised kuus kuud kuni 2019. aasta lõpuni on liikmesriikide jaoks otsustavad, et töötada välja kindlad, põhjalikud, terviklikud ja usaldusväärsed lõplikud energia- ja kliimakavad. Et eelseisva teabevahetuse mõju oleks võimalikult suur, soovib komisjon koondada selle järkjärgulise protsessi seitsme peamise prioriteedi ümber.

Liikmesriikidele esitatud soovitustes pööras komisjon tähelepanu energialiidu enda mõõtmetega seotud eesmärkide elluviimisele, aga ka erilise tähtsusega küsimustele, eelkõige investeeringutele, sotsiaalselt õiglasele üleminekule ning õhukvaliteedile.

Riiklike energia- ja kliimakavade viimistlemisel peaksid liikmesriigid lisaks riigipõhistele soovitustele arvesse võtma ka järgmisi prioriteete.

3.2.1 Kõrvaldada kõik 2030. aasta eesmärkide ja poliitikameetmetega seotud lüngad

Riiklike energia- ja kliimakavade lõpliku vormistamise käigus tuleb veel kõrvaldada mitmed puudujäägid. Energiatõhususe ja taastuvenergiapanuse osas kutsutakse mõnda liikmesriiki üles paremini ära kasutama oma riigi potentsiaali, teised aga peavad oma juba niigi kõrgeid eesmärke kinnitama. Riiklike energia- ja kliimakavade viimistlemisel peaksid liikmesriigid ühiselt rohkem pingutama, et saavutada liidu 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid, sest olemasolevate meetmetega jätkamine samas ulatuses ei ole nende saavutamiseks piisav. 

Samuti kutsutakse paljusid liikmesriike üles täpsemalt põhjendama oma riiklike eesmärkide saavutamist ja panust Euroopa tasandi eesmärkide saavutamisse, lisades konkreetsed täiendavad poliitikasuunad ja meetmed ning vajaduse korral neid toetavad rahastamisallikad, ning täiustama oma riikliku energia- ja kliimakava analüütilisi aluseid. Lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad peavad olema täielikud ja põhjalikud, et jõupingutusi ja edusamme oleks vajaduse korral võimalik piisavalt jälgida ja läbi vaadata. Komisjon on varem avaldanud suunised, mida saab kasutada mõõdetavate, saavutatavate, realistlike ja tähtajaliste eesmärkide seadmiseks kõigi viie mõõtme puhul 32 .

Kui riiklike energia- ja kliimakavade eesmärgid ei ole energialiidu eesmärkide ühiseks saavutamiseks ning eelkõige 2030. aasta taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks piisavalt kõrged, peab komisjon nende saavutamise tagamiseks kaaluma täiendavate meetmete võtmist liidu tasandil.

3.2.2 Kaasata riiklikul tasandil kõik asjaomased ministeeriumid

Riiklike energia- ja kliimakavade projektid kujutavad endast liikmesriikide jaoks enneolematut võimalust paremini uurida poliitikavaldkondade koostoimet ja võtta kasutusele tõeline kogu valitsemissektorit hõlmav lähenemisviis.

Kuigi mitmed liikmesriigid on juba välja töötanud uue institutsioonilise struktuuri, mis võimaldab eri poliitikavaldkondi paremini koordineerida, tuleb riiklike energia- ja kliimakavade lõpliku vormistamise ja rakendamise nimel veel tööd teha. Eriti kehtib see koostoime ja koostöö kohta rahandus- ja majandusministeeriumidega. Paremini võiks uurida energia- ja kliimapoliitika kirjeldatud koostoimet näiteks regionaal-, tööstus-, transpordi-, digi-, sotsiaal-, põllumajandus- ja keskkonnapoliitikaga. See hõlmab täielikku sidusust lõplikes kavades esitatud alternatiivkütuste aspektide ja alternatiivkütuste taristu direktiivi 33 kohase riikliku poliitikaraamistiku vahel, mille iga liikmesriik peab esitama 2019. aasta novembriks.

3.2.3 Teha parimat võimalikku koostööd naaberliikmesriikidega

Käimasolev piirkondlik koostöö tuleks viia järgmisele tasandile, et hõlbustada turgude lõimimist ning kulutõhusaid poliitikasuundi ja meetmeid. Samuti julgustatakse liikmesriike jätkama koostööd mitte ainult naaberliikmesriikidega, vaid ka energiaühenduse osaliste ja Euroopa Majanduspiirkonna kolmandatest riikidest liikmetega. 

Üldiselt on ilma Euroopa Liidu juhtimiseta raske saavutada eesmärki kiirendada ülemaailmset energia- ja kliimaalast üleminekut. Samal ajal on liidu jõupingutuste ülemaailmne mõju väike, kui kolmandad riigid ei järgi sama suunda. Seda arvesse võttes julgustatakse liikmesriike täiendama oma riiklikke energia- ja kliimakavasid praktiliste, potentsiaalselt ülekantavate ja laiendamiskõlblike meetmetega, mida võiks jagada väljaspool Euroopat osana liidu jõupingutustest juhtida ülemaailmset puhtale energiale üleminekut. Kui seda peetakse asjakohaseks, võivad liikmesriigid konsulteerida ka kolmandate riikidega, kes on selleks huvi avaldanud.

3.2.4 Kasutada riiklikke energia- ja kliimakavasid tööstuse, konkurentsivõime ja innovatsiooni toetamiseks

Kliima- ja energiapoliitika kasvupotentsiaali täielikuks ärakasutamiseks on vaja mitmesuguseid reforme. Riiklikud energia- ja kliimakavad peavad aitama kindlaks teha ja arendada liikmesriikide konkurentsieeliseid. Selleks tuleb algatada õiged reformid ning anda õiged investeerimissignaalid ja -stiimulid, arendades muu hulgas edasi maksusüsteeme. Riiklikes energia- ja kliimakavades tuleks paika panna vajalikud eesmärgid ning toetada samal ajal riiklikke struktuurireforme ja integreeritud tööstusstrateegiate kasutuselevõttu, pidades esmatähtsaks konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust, investeeringuid, kaubandustaristut ja innovatsiooni. Euroopa pikaajalisi prioriteete võiksid tugevdada ka selgemad strateegiad teadusuuringute ja innovatsiooni prioriteetide osas, mis ühtlasi toetaksid ELi eksporti kõrgtehnoloogilistes sektorites.

Riiklikest energia- ja kliimakavadest võivad saada kasulikud platvormid, et arendada koos pangandussektoriga uusi programme pikaajaliste investeeringute rahastamiseks ja soodustada erasektori vahendite kasutuselevõttu või toetada sektorite ja väärtusahelate üleseid tööstussektori osaliste vahelisi uusi algatusi. Samuti võivad kavad tugevdada komisjoni poolt juba 2017. aastal käivitatud algatusi, nagu akusid ja plasti käsitlevad algatused (Euroopa akuliit ja plasti ringlussevõtu liit).

3.2.5 Meelitada ligi investeeringuid ja teha kindlaks rahastamisvõimalused

Uute investeeringute ja erasektori vahendite kaasamisel saab olema oluline osa riiklike energia- ja kliimakavade rakendamisel järgnevatel aastatel. Täiendavate investeerimisvajaduste ulatuse ja suuruse kindlakstegemiseks on väga tähtis poliitiliste eesmärkide ja vahendite selgus. Nii on lihtsam eri rahastamisallikaid kavandada ja mobiliseerida. Seetõttu peaksid liikmesriigid lähikuudel selgitama vahendeid ja tõhusamalt analüüsima prognoositud investeerimisvajadusi, olemasolevaid tõkkeid ja võimalikke rahastamisallikaid, võttes arvesse ka koostoimet Euroopa poolaasta protsessiga.

Selline üksikasjalik hindamine on oluline, et tagada riigi vahendite tõhus ja sihipärasem kasutamine, tööstuse parem teavitamine poliitikasuundadest ja uute investeeringute ligimeelitamine, millel on positiivne mõju töökohtade loomisele ja majanduskasvule. Euroopa Komisjoni praegune töö jätkusuutliku rahastamise valdkonnas eesmärgiga suunata erainvestorite kapitalivood keskkonnahoidlikesse investeeringutesse võib aidata teha kindlaks investeerimisvõimalused ja mobiliseerida erasektori vahendeid.

Ära tuleb kasutada koostoimet olemasolevate ja tulevaste liidu poliitikasuundade ja rahastamisvahenditega. Samal ajal jätkab komisjon liikmesriikide toetamist riiklike energia- ja kliimakavade viimistlemisel ja rakendamisel, pakkudes mitmeid eespool kirjeldatud tugimeetmeid.

3.2.6. Täielikult integreerida sotsiaalne mõõde

Selleks et tagada edukas üleminek puhtale energiale, on oluline tegeleda sotsiaalsete aspektidega. Liikmesriike julgustatakse võtma oma lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades täielikult arvesse sotsiaalselt õiglase ülemineku tagamise küsimust.

See hõlmab eelkõige tööhõive aspekte, sealhulgas koolitust, oskuste täiendamist ja ümberõpet ning asjakohast sotsiaalkaitset nende inimeste jaoks, keda energiaalane üleminek puudutab. Samuti on vaja piisavalt käsitleda energiaostuvõimetuse mõõdet, sealhulgas hinnata energiaostuvõimetute majapidamiste arvu ja määrata vajaduse korral kindlaks energiaostuvõimetuse vähendamise soovituslik eesmärk.

Lõpuks peaksid asjaomased liikmesriigid arvestama ülemineku mõju söetööstus- ja CO2-mahukates piirkondades elavatele elanikerühmadele ning siduma selle olemasolevate, kavandatavate või vajalike meetmetega.

3.2.7 Võtta arvesse pikaajalisi eesmärke ja pikaajalist visiooni

Juhtimismääruses nõutakse liikmesriikidelt lisaks riiklike energia- ja kliimakavade koostamisele, et nad töötaksid välja riiklikud pikaajalised kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise strateegiad vähemalt 30-aastase perspektiiviga. Enam kui pooled riiklike energia- ja kliimakavade projektid juba sisaldavad 2050. aasta eesmärke või visiooni, kuigi erineva üksikasjalikkusega. Nii riiklikud energia- ja kliimakavad kui ka pikaajalised strateegiad tuleb välja töötada üksteist täiendaval viisil ning samas anda panus käimasolevasse töösse viimistleda Euroopa pikaajaline strateegia, mille Euroopa Liit peab esitama 2020. aastaks Pariisi kokkuleppe ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel. Riiklikes energia- ja kliimakavades keskendutakse 2030. aasta eesmärkidele, kuid need peaksid sisaldama väljavaateid ka 2050. aastaks. Sealhulgas tuleks arvesse võtta sihttasemete ja eesmärkide kooskõla CO2 heite vähendamise pikaajalise eesmärgiga ning teha täiendavaid jõupingutusi, et täpsustada pikaajalised eesmärgid kõigis viies mõõtmes.

2019. aasta teises pooles peaksid asjaomased nõukogu koosseisud jõudma lõpule oma käimasolevate poliitiliste aruteludega, milles käsitletakse Euroopa visiooni saavutada Euroopas 2050. aastaks kliimaneutraalsus. See aspekt peaks kajastuma lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades.

4.KOKKUVÕTE

Energialiidu raames võetud kohustuste täitmine eeldab täiendavat tihedat koostööd komisjoni, liikmesriikide ja kõigi ühiskonnarühmade, sealhulgas sidusrühmade, sotsiaalpartnerite ja üldsuse vahel. Tegemist on ühise protsessiga, mille oluline verstapost on liikmesriikide poolt lõplike lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade õigeaegne esitamine 2020. aasta järgseks perioodiks.

Selleks et tagada, et 2019. aasta lõpuks esitatavad lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad vastaksid kõigile nõuetele ja et nende abil saavutataks ELi 2030. aastaks seatud kõrged eesmärgid, kutsub komisjon nõukogu üles algatama arutelu käesolevas teatises ja komisjoni soovitustes kindlaks määratud peamiste prioriteetide üle, veendumaks, et riiklikud energia- ja kliimakavad sisaldaksid piisavalt kõrgeid eesmärke, et saavutada eelkõige Euroopa tasandi taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärgid. Komisjon peab Euroopa Parlamendi ja nõukoguga tihedat dialoogi edusammude üle, mida energialiidus on saavutatud energia- ja kliimapoliitika kõigis mõõtmetes.

Samal ajal toetab Euroopa Komisjon liikmesriike nende riiklike energia- ja kliimakavade lõplikul viimistlemisel 2019. aasta lõpuks, tuginedes senisele suurepärasele koostööle.

Kindlad ja laiaulatuslikud riiklikud energia- ja kliimakavad on olulised, et saavutada energialiidu eesmärgid ja nende elluviimine ning liidu panus Pariisi kokkuleppesse. Samal ajal suurendavad need investorite usaldust ja investeerimiskindlust.

Euroopast väljaspool näitavad lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad Euroopa Liidu usaldusväärsust rahvusvahelises kliimapoliitikas, sealhulgas puhtale energiale üleminekul, ning aitavad saavutada pikaajalisi CO2 heite vähendamise eesmärke Pariisi kokkuleppe ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide kontekstis. Kavadest võiks saada rahvusvaheline parim tava usaldusväärse keskpika energia- ja kliimapoliitika kavandamisel ning need võiksid olla nimetatud eesmärkidega seotud rahvusvahelise koostöö edendamise vahendiks.

Kõnealuste lõplike riiklike energia- ja kliimakavade esitamine on algus-, mitte lõpp-punkt – jätkuv dialoog, koostöö ja eesmärkide ulatuse läbivaatamine on väga olulised kuni 2030. aastani ja ka pärast seda.

(1) COM(2018) 773 final.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist.

(3) Sibiu deklaratsioon, riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine, Sibiu, Rumeenia, 9. mai 2019.

(4) Nagu on nõutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1999 (milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist) artiklis 9.

(5) SWD(2019) 211; SWD(2019) 225; SWD(2019) 214; SWD(2019) 275; SWD(2019) 229; SWD(2019) 277; SWD(2019) 230; SWD(2019) 261; SWD(2019) 262; SWD(2019) 263; SWD(2019) 224; SWD(2019) 264; SWD(2019) 223; SWD(2019) 265; SWD(2019) 228; SWD(2019) 266; SWD(2019) 267; SWD(2019) 268; SWD(2019) 227; SWD(2019) 226; SWD(2019) 281; SWD(2019) 272; SWD(2019) 273; SWD(2019) 271; SWD(2019) 274; SWD(2019) 276; SWD(2019) 278; SWD(2019) 279.

(6) SWD(2019) 212.

(7) C(2019) 4401; C(2019)    4402; C(2019) 4403; C(2019) 4404; C(2019) 4405; C(2019) 4406; C(2019) 4407; C(2019) 4408; C(2019) 4409; C(2019) 4410; C(2019) 4411; C(2019) 4412; C(2019) 4413; C(2019) 4414; C(2019) 4415; C(2019) 4416; C(2019) 4417; C(2019) 4418; C(2019) 4419; C(2019) 4420; C(2019) 4421; C(2019) 4422; C(2019) 4423; C(2019) 4424; C(2019) 4425; C(2019) 4426; C(2019) 4427; C(2019) 4428.

(8) Vastavalt juhtimismääruse artiklile 34 annab komisjon juhul, kui eesmärgid ei ole piisavalt ulatuslikud, liikmesriikidele vajaduse korral soovitusi energialiidu eesmärkide saavutamise tagamiseks. Asjaomane liikmesriik peab saadud soovitusi nõuetekohaselt arvesse võtma.

(9)

 Juhtimismääruse artikli 31 kohaselt põhinevad komisjoni soovitused liikmesriikide taastuvenergiaeesmärkide kohta määruse II lisas esitatud valemil, mis põhineb artiklis 5 loetletud objektiivsetel kriteeriumidel, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide poolt osutatud taastuvenergia kasutuselevõttu mõjutavaid asjakohaseid asjaolusid. Komisjoni kasutatavat metoodikat taastuvenergiapanuste hindamiseks on täpsemalt kirjeldatud dokumendi SWD(2019) 212 II jaos.

(10) EL 28 tasandil kindlaks tehtud puudujäägile lisaks sõltub 2030. aastaks saavutatav üldine tase suuresti kõrged eesmärgid seadnud liikmesriikide panusest ja summaarsest lõppenergia tarbimisest.

(11)

 Komisjoni kasutatavat metoodikat energiatõhususe panuste hindamiseks on täpsemalt kirjeldatud dokumendi SWD(2019) 212 III jaos.

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26–42).

(13) HKSi mittekuuluvad sektorid on näiteks transport, hooned, põllumajandus, jäätmed.

(14) COM(2018) 716 final.

(15) Mõlemal juhul tuleb arvesse võtta tulevast elektrivõrgu kümneaastast arengukava ja ühishuviprojektide valikuprotsessi.

(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määruse (EL) 2018/842 (milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013) artikkel 5 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26–42).

(17) Määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL.

(18) Paralleelselt riiklike energia- ja kliimakavade projektidega esitasid liikmesriigid riiklikud metsanduse arvestuskavad, mis sisaldavad ka nende riiklikku metsa heitkoguse võrdlustaset. Muu hulgas liikmesriikide, vabaühenduste ja teadusasutuste tehnilistest asjatundjatest koosnev eksperdirühm andis riiklikele metsanduse arvestuskavadele esimese hinnangu 2019. aasta aprillis. Selle tulemusena esitatud tehnilised soovitused (SWD(2019) 213) kajastavad esitatud kavade üldiselt kõrget kvaliteeti, kuid juhivad samas tähelepanu mõnedele riigipõhistele lähenemisviisidele, mis vajavad põhjalikumat analüüsi.

(19) Juhtimismääruse artikli 33 kohaselt on mehhanismi kahekordne eesmärk vähendada võimalikku puudujääki liidu soovitusliku taastuvenergia trajektoori saavutamisel ning aidata kaasa uuestisõnastatud taastuvenergia direktiivi kohasele tugiraamistikule.

(20) Nõutakse elektrimäärusega nendelt liikmesriikidelt, kes kavandavad reservvõimsuse mehhanismi kasutuselevõtmist või selle jätkamist ning kes seetõttu peavad oma turge ajakohastama.

(21) COM(2016) 763 final.

(22) Innovatsioonifond on Euroopa Liidu ligikaudu 10 miljardi euro suuruse eelarvega investeerimisprogramm, mida rahastatakse ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute müügist.

(23) Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni (COM(2018) 773 final).

(24) See summa on saadud EUCO32–32,5 stsenaariumi alusel (kooskõlas EUCO-stsenaariumite peamiste tehnoloogiliste eeldustega, vt https://ec.europa.eu/energy/en/data-analysis/energy-modelling/euco-scenarios ).

(25)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrus (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond.

ELT L 169, 1.7.2015, lk 1–38.

(26) Määrus (EL) nr 1316/2013.

(27)

 COM(2018) 439 final.

(28) Juhtimismääruses on sõnaselgelt märgitud, et liikmesriigid peaksid tagama, et nende lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades võetakse arvesse Euroopa poolaasta raames esitatud värskeimaid riigipõhiseid soovitusi.

(29) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad finantseeskirjad (COM(2018) 375 final – 2018/0196 (COD).

(30) Märkimisväärne osa energiaostuvõimetutest leibkondadest on näiteks keskmise sissetulekuga leibkonnad (sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) põhjal).

(31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ (ELT L 344, 17.12.2016, lk 1–31). Artikli 6 kohane riiklik õhusaaste kontrolli programm on peamine juhtimismeede, mille abil peavad liikmesriigid tagama 2020. ja 2030. aastaks seatud vähendamiskohustuste täitmise.

(32) 2015. aastal koostas komisjon energialiidu olukorda käsitleva esimese paketi osana talituste töödokumendi energialiidu eesmärkide täitmisel tehtud edusammude kohta. See dokument sisaldab asjakohaseid põhinäitajaid, mille alusel kvantifitseerida ja mõõta edusamme ELi energia- ja kliimaeesmärkide ning sihttasemete saavutamisel. SWD(2015) 243 final. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?qid=1449767808781&uri=CELEX:52015SC0243 .

(33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1–20).

(34) Seda üleminekut toetavad ELi mereruumi planeerimise direktiiv, ELi jätkuvad jõupingutused innovatsiooni soodustamiseks ja juurdepääsu parandamiseks usaldusväärsetele ookeaniandmetele, samuti InvestEU raames pakutavad sihipärased võimalused vajalike kaablite ja sadamataristu jaoks.