EUROOPA KOMISJON

Brüssel,1.2.2017

COM(2017) 56 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikli 24 lõike 3 kohane 2016. aasta hinnang edusammudele, mida liikmesriigid on 2014. aastal teinud 2020. aastaks seatud riiklike energiatõhususe eesmärkide saavutamisel ja energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL rakendamisel

Sisukord

1.    Sissejuhatus    

2.    Edusammud ELi 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgi täitmisel    

3.    Liikmesriikide eesmärgid    

4.    Suundumused energiatarbimises ja riiklike meetmete sektoripõhine hindamine    

4.1.    Tööstus    

4.2.    Eluasemesektor    

4.3.    Teenustesektor    

4.4.    Avalik sektor    

4.5.    Transpordisektor    

4.6.    Elektritootmis- ja küttesektor    

4.7.    Energiatõhususe direktiivi ülevõtmise seis    

5.    Kokkuvõte    

1.Sissejuhatus

Energiatõhususe suurendamine on Euroopa Liidu ees tulevikus seisvate probleemide lahendamisel keskse tähtsusega. Seepärast on energialiidu üks viiest peamisest eesmärgist energianõudluse vähendamine ja energiatõhususe esikohale seadmine. 2015. aastal kinnitasid liikmesriigid tungivat vajadust saavutada 2020. aastaks eesmärk suurendada energiatõhusust 20 % 1 . Energiatõhususe meetmed aitavad tarbijatel kulusid kokku hoida ning toovad lisaks kasu kasvuhoonegaaside heite vähendamise, energiavarustuskindluse, konkurentsivõime, Euroopa majanduse jätkusuutlikkuse ja töökohtade loomise valdkonnas. Seetõttu tegi komisjon 2016. aasta novembris ettepaneku seda olulist poliitikavaldkonda pärast 2020. aastat tugevdada, seades 2030. aastaks ELi siduvaks energiatõhususe suurendamise eesmärgiks 30 % 2 .

Käesolevas 2016. aasta aruandes esitatakse hinnang selle kohta, milliseid edusamme on kuni 2014. aastani tehtud energiatõhususe 20 % suurendamise eesmärgi saavutamisel 2020. aastaks ja energiatõhususe direktiivi rakendamisel. Aruanne sisaldab mitmeid soovitusi liikmesriikidele 3 . Aruanne, mis põhineb peamiselt liikmesriikide 2016. aasta aruannetel ja Eurostati viimastel, 2014. aasta andmetel, tugineb energiatõhususe 2015. aasta vahearuandel 4 .

Aruande põhijäreldused on järgmised.

EL on viimaste aastate jooksul teinud märkimisväärseid edusamme. 2014. aastal oli ELi primaarenergia tarbimine vaid 1,6 % suurem ELi primaarenergia tarbimise 2020. aastaks seatud eesmärgist. Lõppenergia tarbimine oli isegi 2,2 % väiksem kui 2020. aasta eesmärk 5 . Siiski suurenes primaarenergia tarbimine 2015. aastal võrreldes 2014. aastaga umbes 1,5 % ja lõppenergia tarbimine umbes 2 % 6 (see tuleneb asjaolust, et 2014. aasta oli erakordselt soe. 2015. aasta näitajate puhul on see suundumus vastupidine.)

Liikmesriigid on võtnud endale kohustuse rakendada ulatuslikke energiatõhususe meetmeid ja on viimastel aastatel märkimisväärselt suurendanud oma jõupingutusi kõikides sektorites 7 .

28 ELi liikmesriigi kohta tehtud mõjurite analüüs näitab, et primaarenergia tarbimise vähenemine aastatel 2005–2014 tulenes peamiselt energiamahukuse 8 vähenemisest. Majanduslangusel, kütusekasutuse struktuuri muutumisel ja struktuursetel muutustel oli suhteliselt väike roll.

Jätkuvalt tuleb teha jõupingutusi olemasolevate hoonete renoveerimiseks, et säästa energiat ja vähendada tarbijate kulutusi energiale. Selleks tuleb liikmesriikides veelgi parandada energiatõhususe investeeringute rahastamise tingimusi. Olulist osa võib seejuures mängida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), mis pakub tarbijatele kasulikke abivahendeid teadlikkuse suurendamiseks ja energiatarbimise haldamiseks arukal viisil.

Enamik liikmesriike peaks veelgi parandama transpordisektori energiatõhusust, kasutades olemasolevaid energiasäästuvõimalusi.

Komisjon usub, et primaarenergia tarbimise 20 % vähendamise eesmärk saavutatakse, kui liikmesriigid täidavad oma kohustusi ning jätkavad energiatõhusust käsitlevate kehtivate ELi õigusaktide ja edukate energiatõhususe kavade rakendamist.

2.Edusammud ELi 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgi täitmisel

Lõppenergia tarbimine 9 ELis vähenes 11 % ehk 1191 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 1062 miljoni naftaekvivalenttonnini 2014. aastal, st allapoole lõppenergia tarbimise 2020. aastaks seatud eesmärki, milleks on 1086 miljonit naftaekvivalenttonni. Lõppenergia tarbimine absoluutarvudes on alates 2005. aastast vähenenud kõigis liikmesriikides, välja arvatud Leedus, Maltal ja Poolas 10 .

2014. aastal oli kogu lõppenergia tarbimises kõige suurem osakaal transpordisektoril (33 %), millele järgnesid tööstus (26 %), elamusektor (25 %), teenindussektor (13 %) ja muud sektorid (3 %).

Primaarenergia tarbimine 11 ELis vähenes 12 %, st 1712 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 1507 miljoni naftaekvivalenttonnini 2014. aastal. See tarbimise tase on veel veidi kõrgem kui 2020. aasta primaarenergia tarbimise eesmärk 1483 miljonit naftaekvivalenttonni.

Primaarenergia tarbimine absoluutarvudes on alates 2005. aastast vähenenud kõigis liikmesriikides, välja arvatud Eestis, Soomes ja Poolas. Eestis oli kõige suurem aastane tõus (2,6 %), samas kui Soome primaarenergia tarbimine püsis aastatel 2005–2014 üldjoontes stabiilsena. Oluline vähenemine toimus Kreekas, Leedus ja Ühendkuningriigis 12 .

3.Liikmesriikide eesmärgid

Liikmesriigid kehtestasid oma esialgsed riiklikud energiatõhususe eesmärgid 2020. aastaks 2013. aastal 13 . Juba 2014. aastal oli 17 liikmesriigi lõppenergia tarbimine väiksem kui nende esialgne 2020. aasta lõppenergia eesmärk 14 . Samamoodi saavutasid 19 liikmesriiki juba 2014. aastal primaarenergia tarbimise taseme, mis oli madalam kui nende 2020. aasta primaarenergia tarbimise esialgses eesmärgis kehtestatud tase 15 .

Ülejäänud liikmesriigid ei ole lõppenergia tarbimise ja/või primaarenergia tarbimise 2020. aastaks seatud esialgseid eesmärke veel saavutanud.

4.Suundumused energiatarbimises ja riiklike meetmete sektoripõhine hindamine

Enamikus liikmesriikides vähenes primaarenergia tarbimine ja lõppenergia tarbimine aastatel 2005–2014 määral, mis on samamoodi jätkates piisav, et saavutada primaarenergia tarbimise ja lõppenergia tarbimise eesmärgid 2020. aastaks. Primaarenergia tarbimise osas on siin erandiks Eesti, Malta ja Rootsi. Lõppenergia tarbimise osas on erandiks Austria, Belgia, Saksamaa, Leedu, Malta ja Slovakkia 16 .

Kõige rohkem vähenes primaarenergia tarbimine aastatel 2013–2014 Belgias (8 %), Taanis (7 %) ja Ühendkuningriigis (7 %). Lõppenergia tarbimine vähenes kõige enam Madalmaades (8 %), Prantsusmaal (7 %) ja Belgias (6 %). Vaid Madalmaades ja Luksemburgis vähenes lõppenergia tarbimine kõigis sektorites. Lõppenergia tarbimises täheldati kõige suuremat kasvu Maltal (3 %), Bulgaarias (3 %) ja Leedus (2 %) 17 .

Esimene mõjurite analüüs tehti selleks, et uurida Eurostati andmete põhjal, milline mõju on eri teguritel primaarenergia tarbimise varasematele suundumustele ELis viimase kümne aasta jooksul (2005–2014). Analüüsis hinnati majandustegevuse, 18 struktuuri, 19 kütusekasutuse struktuuri 20 ja energiamahukuse suhtelist panust kogu primaarenergia tarbimise vähendamisse vaatlusalusel perioodil (206 miljonit naftaekvivalenttonni). Eelkõige majandustegevuse mõju tõi kaasa energiatarbimise suurenemise 123 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Samas korvas selle energiamahukuse märkimisväärsest vähenemisest tulenev peaaegu kolmekordne vähenemine (–353 miljonit naftaekvivalenttonni) 21 .

Teisalt on struktuursete muutuste ja kütusekasutuse struktuuri muutumise mõju ELi 28 liikmesriigis tühine. Struktuurne mõju ulatus + 25 miljoni naftaekvivalenttonnini. Selle põhjuseks võib olla energiamahukama majandusega riikide majanduse suhteline kasv võrreldes vähem energiamahukate majandustega. Kütusekasutuse struktuuril oli väga väike negatiivne mõju (–0,5 miljonit naftaekvivalenttonni), mis näitab väikest nihet puhtamate kütuste kasutamise suunas. Sellest nähtub, et viimase kümne aasta jooksul on energiatõhusust oluliselt parandatud.

Joonis 1. EL 28 primaarenergia tarbimise muutusi põhjustavad tegurid 2005.–2014. aastal, uuritud aditiivsel LMDI (Logarithmic Mean Divisia Index – logaritmiline keskmine indeks) meetodil

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskuse analüüs

Esimene lõppenergia tarbimise mõjurite analüüs tehti liikmesriikide tasandil aastatel 2005–2014 tootlike majandussektorite osas 22 . Esialgsed tulemused näitavad majandustegevuse negatiivset mõju Kreekas, Horvaatias, Itaalias ja Portugalis. See tõi kaasa väiksema lõppenergia tarbimise, peegeldades majanduslangust nendes riikides. Struktuurne mõju oli negatiivne enamikus liikmesriikides, osutades majandustegevuse kasvule väiksema energiakasutusega sektorites. Ainult Eestis, Poolas, Ungaris ja Austrias toimus väike nihe suurema energiakasutusega sektorite kasvu suunas. Selle tulemuseks oli kõnealusel perioodil suurem energiatarbimine, kui see muidu oleks olnud.

Kõigis liikmesriikides, välja arvatud Lätis ja Küprosel, täheldati energiatõhususe negatiivset mõju, mis näitab energiamahukuse vähenemist. Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias ja Slovakkias vähendati oluliselt energiamahukust, mis tõi kaasa energiatarbimise vähenemise 23 . Komisjon on seisukohal, et energiatõhususe parandamise peamine liikumapanev jõud on olnud avaliku sektori poliitika. Seda järeldust kinnitasid hiljuti ka Rahvusvaheline Energiaagentuur ja projekti Odyssee-Mure raames tehtud mõjurite analüüs 24 .

4.1.Tööstus

Lõppenergia tarbimine tööstussektoris vähenes absoluutarvudes 328 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 275 miljoni naftaekvivalenttonnini 2014. aastal (16 %).

2014. aastal registreerisid 13 liikmesriiki tööstussektori lõppenergia tarbimise vähenemise võrreldes 2013. aasta tasemega. Tööstussektori energiatarbimine kasvas kõige enam Küprosel (19 %), Kreekas (9 %) ja Ungaris (6 %). Kasvu peamised põhjused mõnes liikmesriigis 2013.–2014. aastal olid tööstussektori lisandväärtuse suurenemine ning suurenenud tarbimine tsemenditehastes ja hakkpuidutehastes.

Tööstussektori lõppenergiamahukuses on märkimisväärne erinevus suurima energiakasutusega liikmesriigi Bulgaaria ning väikseima energiakasutusega liikmesriikide Taani ja Iirimaa vahel. Kuigi seda on mõjutanud energiamahukate sektorite osakaal, vähenes tööstuse energiamahukus 2014. aastal võrreldes 2005. aastaga enamikus liikmesriikides, välja arvatud Küprosel, Kreekas, Ungaris ja Lätis. Energiamahukus ei vähenenud Austrias ja Soomes 25 .

4.2.Eluasemesektor

Absoluutne lõppenergia tarbimine eluasemesektoris vähenes 15 % ehk 309 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 263 miljoni naftaekvivalenttonnini 2014. aastal. Sellel oli mitu põhjust, sealhulgas kodumasinate suurem energiatõhusus ja hoonete energiatõhususe paranemine pärast hoonete energiatõhususe direktiivi ja ökodisaini miinimumnõuete järkjärgulist rakendamist. Sellele positiivsele suundumusele on kaasa aidanud ka tarbijatele hoonete energiamärgiste kaudu antav teave ja energiatarbimise mõõtmine, kuna sellega anti tarbijatele kasulikud töövahendid energiatarbimisalase teadlikkuse suurendamiseks.

Ükski liikmesriik ei teatanud lõppenergia tarbimise suurenemisest eluasemesektoris ajavahemikul 2013–2014. Olulist vähenemist täheldati Madalmaades (20 %) ja Belgias (18 %).

2014. aasta oli erakordselt soe, mis pidanuks tooma kaasa väiksema küttevajaduse 26 . Ometi nähtub kliimale vastava korrigeerimisega elamute energiatarbimise andmetest vaatamata sellele, et 2014. aasta oli soojem kui 2013. aasta, et tarbimine kasvas 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga 17 liikmesriigis. Selle üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et kliimale vastava korrigeerimise puhul ei ole arvesse võetud jahutamise kraadpäevi. Seepärast tuleks neid edasistes analüüsides arvesse võtta, eriti seetõttu, et jahutamisel on järjest suurem roll lõunapoolsete riikide energiavajaduses.

2005.–2014. aastal vähenes ka kliimale vastava korrigeerimisega lõppenergia tarbimine inimese kohta aastas keskmiselt 0,7 %. Suurimaid edusamme tehti kõnealusel perioodil Belgias, Iirimaal ja Ühendkuningriigis 27 . Aastatel 2005–2014 vähenes kõigis liikmesriikides ka energiatarbimine ruutmeetri kohta. Kõige rohkem vähenes see Küprosel, Lätis ja Portugalis 28 .

4.3.Teenustesektor

Teenustesektoris vähenes lõppenergia tarbimine 2 %, st 144 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 141 miljoni naftaekvivalenttonnini 2014. aastal. Seda märkimisväärset 6 % vähenemist 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga saab osaliselt seletada 2014. aasta pehme talvega, kuna teenustesektoris moodustab küte hinnanguliselt 62 % lõppenergia tarbimisest 29 .

Kõigi riikide, välja arvatud Eesti, Läti, Malta, Portugali ja Rootsi teenustesektoris vähenes absoluutne energiatarbimine 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga või püsis samal tasemel. Küpros ja Malta selgitasid kasvava või stabiilse tarbimise suundumust turismi kasvu ja kliimakõikumistega, mis suurendas energiatarbimist kütmise, ventileerimise ja õhu konditsioneerimise tõttu. Läti seostas tarbimise kasvu teenuste kogulisandväärtuse suurenemisega, Portugal aga viitas võimaliku põhjusena teenindusaegade pikenemisele avalikus sektoris.

Lõppenergiamahukus 30 teenustesektoris paranes ajavahemikul 2005–2014 keskmiselt 1 % aastas. Suurimaid edusamme tehti kõnealusel perioodil Ungaris, Iirimaal ja Slovakkias. Küpros, Eesti, Soome, Kreeka ja Itaalia täheldasid kõnealusel perioodil stabiilset või kasvavat lõppenergiamahukust 31 . Need liikmesriigid peaksid keskenduma teenustesektori energiatõhususe suurendamisele. See aitab parandada kõnealuse sektori konkurentsivõimet, mis peaks tulevikus kasvama.

4.4.Avalik sektor

Energiatõhususe direktiivi artiklis 5 on sätestatud, et liikmesriikides tuleb renoveerida aastas 3 % keskvalitsuse omanduses ja kasutuses olevate selliste köetavate ja jahutatavate hoonete üldpõrandapinnast, mis ei vasta hoonete energiatõhususe direktiivi energiatõhususe miinimumnõuetele. Teine võimalus on kasutada muid meetmeid samaväärse energiasäästu saavutamiseks. Artikli 5 nõuete täitmiseks võtavad 18 liikmesriiki vastu alternatiivsed meetmed, st meetmed, millega luuakse hoone kasutajatele stiimulid käitumisharjumuste muutmiseks. Ülejäänud liikmesriigid on valinud standardse lähenemisviisi, renoveerides aastas 3 % üldpõrandapinnast.

2016. aasta aruannetest nähtub, et liikmesriigid, kes otsustasid rakendada standardset lähenemisviisi, renoveerisid 2014. aastal umbes 1 245 000 m² toetuskõlblikke hooneid ja 2015. aastal 995 000 m². Liikmesriigid, kes võtsid vastu alternatiivse lähenemisviisi, teatasid komisjonile 2014. ja 2015. aastal saavutatud energiasäästust, kuid aruannetes on ebaselgusi (nt valitud üksused või puuduvad andmed). Esialgne uurimine toetab seisukohta, et Austrias, Horvaatias, Küprosel, Tšehhi Vabariigis, Soomes, Iirimaal, Madalmaades, Poolas, Rootsis ja Ühendkuningriigis vastu võetud alternatiivsete meetmetega saavutati ajavahemikul 2014–2015 nõutav aastane energiasääst. Horvaatia, Soome ja Rootsi teatasid eesmärgi ületamisest. Standardset lähenemisviisi rakendanud liikmesriigid, kes väidavad, et täitsid 2014. ja 2015. aastal renoveerimisnõudeid, on Eesti, Hispaania, Ungari, Itaalia ja Läti. Komisjon jälgib ka edaspidi tähelepanelikult kõnealuse sätte rakendamist.

4.5.Transpordisektor

ELi 28 liikmesriigis vähenes absoluutne lõppenergia tarbimine transpordisektoris 32 4 %, st 369 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 353 miljoni naftaekvivalenttonnini 2014. aastal. Energiatarbimist selles sektoris suurendasid 2014. aastal võrreldes 2005. aastaga 13 liikmesriiki 33 . Tarbimine suurenes oluliselt (alates 2005. aastast üle 20 %) Leedus, Maltal, Poolas, Rumeenias ja Sloveenias. Seevastu Kreekas vähenes see 2014. aastal võrreldes 2005. aasta tasemega 21 % ja Hispaanias 20 %.

ELi 28 liikmesriigi lõppenergia tarbimine transpordisektoris kasvas 2013.–2014. aastal 1 %, kusjuures võrreldes 2013. aastaga toimunud kasvust teatasid 20 liikmesriiki. See on märkimisväärne muutus võrreldes eelneva aastaga, mil kasvutrendi täheldati üksnes 11 liikmesriigis. Kõige suurema kasvuga riigid olid Bulgaaria (11 %), Ungari (12 %) ja Leedu (11 %). Transpordisektori energiatarbimise kasvu ühe peamise põhjusena nimetati energiahindade langust. Veel oli põhjuste hulgas sõidukite arvu ning kauba-/reisijateveo kasv. Maltal tõi turistide arvu märkimisväärne kasv kaasa suurema energiatarbimise lennu- ja autotranspordis.

Ühistranspordi osakaal ulatus 2014. aastal 11 %-st Portugalis 35 %-ni Ungaris 34 . ELi tasandil jäi ühistranspordi osakaal 2014. aastal võrreldes 2005. aastaga samaks, st ligikaudu 18 % tasemele. Suurimast kasvust 2014. aastal võrreldes 2005. aastaga teatasid Belgia ja Tšehhi Vabariik. Kaubavedude osas langes aastatel 2005–2014 veidi, st 76 %-lt 75 %-le maanteetranspordi osakaal kogu sisemaakaubaveost. Riikide tasandil jäi raudteel ja siseveelaevadel toimuvate kaubavedude osakaal 2014. aastal vahemikku 0 %-st Küprosel ja Maltal kuni 81 %-ni Lätis. Nende kaubavedude osakaalu suurimast kasvust 2014. aastal võrreldes 2005. aastaga teatasid Rumeenia ja Bulgaaria.

4.6.Elektritootmis- ja küttesektor

Sihipärased energiatõhususe meetmed koos ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga võivad suurendada energiatõhusust energiasektoris, näiteks edendades soojus- ja elektrienergia tõhusat koostootmist, tõhusat kaugkütet ja -jahutust, taastuvenergiat ning IKT töövahendite ja spetsiaalse tarkvara suuremat kasutamist, et paremini lõimida eri energiaallikaid. Selles osas on väga oluline roll kütte- ja jahutussektoril 35 .

Primaarenergia tarbimise vähenemine viimastel aastatel on tingitud lõppenergia tarbimise vähenemisest ja struktuurimuutustest energeetikasektoris. Eelkõige hõlmasid struktuurimuutused viimastel aastatel üleminekut soojusenergial põhinevalt elektritootmiselt taastuvate energiaallikate suuremale kasutuselevõtule. 16 % osakaaluga summaarses lõppenergia tarbimises 2014. aastal järgivad EL ja enamik liikmesriike taastuvenergia kasutuse soovituslikku kujunemiskõverat ja isegi ületavad seda. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elekter võib aidata oluliselt vähendada primaarenergia tarbimist 36 .

2014. aastal vähenes võrreldes 2013. aastaga peaaegu kõikides liikmesriikides soojuse tootmine koostootmisjaamades 37 . Sellist negatiivset suundumust soojuse tootmisel koostootmisjaamades võib täheldada 14 liikmesriigis ka aastatel 2005–2014.

Soojusenergial põhineva elektritootmise toodangu/sisendi suhtarv 38 vähenes 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga 17 liikmesriigis. Sama kehtib ka 13 liikmesriigis, kes vähendasid toodangu/sisendi suhet 2014. aastal võrreldes 2005. aastaga. Sellel on mitmesuguseid põhjuseid, näiteks üleminek muudele kütustele.

Hästi toimiv ELi heitkogustega kauplemise süsteem koos turustabiilsusreserviga ning sihipärased energiatõhususe meetmed võivad pakkuda täiendavaid stiimuleid energiatõhususe suurendamiseks energiasektoris. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid hoolikalt jälgima, kuidas rakendatakse tootmis- ja ülekande-/jaotusvõrkude tõhususe potentsiaali hindamist vastavalt energiatõhususe direktiivi artiklile 15 ning kulude-tulude analüüsi hindamist tõhusa koostootmise ning kaugkütte ja -jahutuse edendamiseks, nagu on nõutud energiatõhususe direktiivi artiklis 14.

4.7.Energiatõhususe direktiivi ülevõtmise seis

Energiatõhususe direktiiv ei ole mõnes liikmesriigis ikka veel täielikult üle võetud. Selle tõttu ei saa need riigid kõnealusest direktiivist täielikku kasu. Selleks et saavutada energiatõhususe direktiivi abil 2020. ja 2030. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgid, energiatõhususe turgude piisav areng ning tarbijate ja turul osalejate mõjuvõimu suurendamine, tuleb see direktiiv täielikult ja tulemuslikult üle võtta.

Komisjon jälgib sel eesmärgil ka edaspidi tähelepanelikult energiatõhususe direktiivi rakendamist. Komisjon lõpetas 22 rikkumismenetlust 27 menetlusest, mille ta algatas algselt seetõttu, et liikmesriigid ei teavitanud teda siseriiklikest õigusaktidest, mis on vajalikud energiatõhususe direktiivi iga üksiku nõude ülevõtmiseks, või tegid seda osaliselt. Komisjon peab ka praegu mõne liikmesriigiga sidet energiatõhususe direktiivi artikli 7 nõuetekohase rakendamise küsimustes. 2017. aastal algatab komisjon dialoogi kõikide liikmesriikidega, et kontrollida siseriiklike õigusaktide vastavust direktiivile ehk teisisõnu seda, kas siseriiklikes õigusaktides kajastuvad nõuetekohaselt kõik energiatõhususe direktiivist tulenevad kohustused ja nõuded.

Artikli 7 39 rakendamine näitab, et liikmesriigid on teinud suuri edusamme 2020. aasta kumulatiivse energiasäästu eesmärgi täitmisel 40 . ELi 28 liikmesriiki saavutasid 2014. aastal 12 miljoni naftaekvivalenttonni suuruse energiasäästu, mis moodustab 5 % nõutud kogusäästust, millest liikmesriigid on teatanud. Lisaks saavutasid või ületasid 2014. aastaks prognoositud säästu taseme kaheksa liikmesriiki: Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Malta, Madalmaad, Rumeenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik 41 .

Belgia, Taani, Eesti, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Läti, Portugal ja Sloveenia teatasid, et 2014. aastal saavutasid nad vähemalt 50 % kõnealuse aasta eeldatavast säästust vastavalt artiklile 7. Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Luksemburg ja Rootsi saavutasid vähem kui 50 % 2014. aasta eeldatavast säästust. Nendes liikmesriikides tuleb lähiaastatel teha täiendavaid jõupingutusi, et saavutada 2020. aastaks nõutav kumulatiivne kogusääst.

Läti ja Luksemburg ei teatanud 2014. aastal energiatõhususkohustuste süsteemi kohasest säästust, kuna sellist süsteemi ei olnud veel kasutusele võetud. Kreeka teatas algul vaid alternatiivmeetmetest, kuid kavatseb alates 1. jaanuarist 2017 kehtestada energiatõhususkohustuse süsteemi 42 . Leedu ja Eesti teatasid hiljuti, 43 et neil ei ole enam kavas energiatõhususkohustuse süsteemi kehtestada. Kokku kaheksa liikmesriiki 44 teatasid 2016. aasta aruandes oma meetmete ajakohastamisest. Tšehhi Vabariik ajakohastas oma energiasäästu nõuet.

5.Kokkuvõte

Nagu on rõhutatud teatises „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, 45 peaks energiatõhusus olema esimene energiaallikas, sest sellel on keskne roll puhtale energiale ülemineku kiirendamisel ning majanduskasvu ja töökohtade loomise ergutamisel ning see aitab kaasa ELi energiavarustuskindlusele. Energiatõhusus aitab säästa raha ja sellest on saanud jätkusuutlik ärimudel. Enamik liikmesriike on tunnistanud energiatõhususe arvukaid eeliseid ja on võtnud endale kohustuse saavutada 2020. aastaks ulatuslikud energiatõhususe eesmärgid ning lisaks sellele võtnud kasutusele ka palju energiatõhususe kavasid ja meetmeid.

Neil jõupingutustel on olnud suur mõju: Teadusuuringute Ühiskeskuse tehtud mõjurite analüüs näitas, et primaarenergia tarbimine ELi 28 liikmesriigis vähenes 2005.–2014. aastal 206 miljonit naftaekvivalenttonni peamiselt tänu energiamahukuse vähenemisele 46 . Teisisõnu oleks primaarenergia tarbimine 2014. aastal ilma energiamahukuse vähendamiseta alates 2005. aastast olnud 23 % suurem. Sellisel tasemel energiasääst on vähendanud tarbijate energiaarveid ja eelduste kohaselt vähendas see kasvuhoonegaaside heidet 2014. aastal ligikaudu 800 miljonit CO2 tonni.

Selleks et veelgi soodustada era- ja avaliku sektori investeeringuid energiatõhususse, esitas komisjon 2016. aastal algatuse hoonete puhta energia arengu kiirendamise kohta 47 . Selles keskendutakse säästva energiaga hoonetesse investeerimise probleemidele ja võimalustele ehitussektori jaoks ning see hõlmab ka arukate hoonete aruka rahastamise algatust. Viimati nimetatud algatusega toetatakse avaliku sektori vahendite tõhusamat kasutamist, koondamis- ja abimehhanismidel põhinevate pangakõlblike projektide väljatöötamist ning energiatõhususe investeeringute riskide vähendamist projektiarendajate, rahastajate ja investorite jaoks. Koos nimetatud algatustega võttis komisjon vastu ka spetsiaalse strateegia puhta energia alase innovatsiooni kiirendamiseks 48 . Kõnealuses teatises esitatakse terviklik strateegia kolme peamise poliitilise vahendi jaoks, mida EL saab kasutada puhta energia alase innovatsiooni edendamiseks, ja selles keskendutakse programmi „Horisont 2020“ vahendite suunamisele ELi hoonete CO2-heite vähendamisele, mis on üks neljast prioriteedist. Komisjon viib kõik algatused viivitamata ellu. Nimetatud algatuste otsene mõju aitab energiatõhususe eesmärkide saavutamisel esinevad puudujäägid lühikeses perspektiivis kõrvaldada.

EL on juba suutnud energiatarbimist märkimisväärselt vähendada ja on vähendanud lõppenergia tarbimist, viies selle alla 2020. aasta eesmärgis kehtestatud taseme. Isegi vaatamata sellele, et primaarenergia tarbimine 2015. aastal võrreldes 2014. aastaga pisut suurenes, usub komisjon, et EL suudab oma eesmärgi saavutada. Seda seetõttu, et primaarenergia tarbimine oli 2014. aastal vaid 1,6 % kõrgem kui 2020. aastaks seatud primaarenergia tarbimise absoluutne eesmärk.

Nagu 2015. aasta energiatõhususe vahearuandes, näitavad ka käesolevas aruandes esitatud tulemusnäitajad erinevusi liikmesriikide vahel aastatel 2005–2014. Sellegipoolest on enamik näitajaid ELi tasandil paranenud.

Enamik liikmesriike on vähendanud tööstus- ja teenindussektori lõppenergiamahukust, mis on julgustav.

Analüüsist nähtub, et enamik liikmesriike vähendas ajavahemikul 2005–2014 eluasemesektoris keskmist energiatarbimist ruutmeetri kohta. Paljudes liikmesriikides aga suurenes kliimale vastava korrigeerimisega lõppenergia tarbimine inimese kohta. Nagu on rõhutatud paketis „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, 49 peaksid liikmesriigid ka edaspidi keskenduma olemasolevate hoonete renoveerimisele. Sellega aidatakse leibkondadel saavutada väiksemate kulutustega samasugune või kõrgem mugavuse tase. Selles on oluline osa info- ja kommunikatsioonitehnoloogial, mis pakub tarbijatele kasulikke abivahendeid energiatarbimisalase teadlikkuse suurendamiseks, võimaldab neil energiat tarbivaid seadmeid reaalajas arukalt juhtida ja hoiab ära ebavajalikku energiatarbimist. Peale selle on vaja täpsemalt suunatud meetmeid kütteostuvõimetuse probleemi tõhusamaks lahendamiseks.

Transpordisektor oli ainus sektor, kus lõppenergia tarbimine 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga suurenes. 20 liikmesriiki teatasid tarbimise suurenemisest võrreldes 2013. aastaga ja 13 liikmesriigis suurenes tarbimine võrreldes 2005. aastaga. Kõik liikmesriigid peaksid suureneva tarbimise suundumuse ümberpööramiseks kasutama teiste liikmesriikide positiivseid näiteid. Edendada tuleks aktiivset liikumist (jalgrattasõit, kõndimine), ühistranspordi suuremat kasutamist ja säästvamaid transpordiliike kaubaveoks (raudtee ja siseveeteed), samuti vähese heitega alternatiivenergia kasutamist transpordivaldkonnas, tõhusate sõidukite ja laevade kasutust ning seonduva taristu kasutuselevõttu, näiteks elektrisõidukite laadimispunktide rajamist vastavalt komisjoni ettepanekule 50 .

Komisjon jälgib ka edaspidi tähelepanelikult liikmesriikide 2020. aastaks seatud esialgsete riiklike energiatõhususe eesmärkide saavutamisel tehtavaid edusamme ja energiatõhususe direktiivi rakendamist. Samuti ajakohastab ta oma hinnangut energialiidu olukorra käsitlemise raames.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles väljendama oma arvamust käesoleva hinnangu kohta.

Tabel 1. Ülevaade näitajatest

Allikas: Eurostat, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat, Odyssee-Mure

* Plussmärki kasutatakse juhul, kui liikmesriikides vähenes primaarenergia tarbimine ja lõppenergia tarbimine aastatel 2005–2014 kiiremini, kui oleks vaja perioodil 2005–2020 selleks, et täita primaarenergia tarbimise ja lõppenergia tarbimisega seotud eesmärgid aastaks 2020. Muudel juhtudel kasutatakse miinusmärki.

Tabel 2. Ülevaade näitajatest

Allikas: Eurostat

(1)

2020. aasta eesmärk on vähendada ELi lõppenergia tarbimist tasemele alla 1086 miljonit naftaekvivalenttonni ja primaarenergia tarbimist tasemele alla 1483 miljoni naftaekvivalenttonni. Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldused, EUCO 169/14.

(2)

COM(2016) 860 (final).

(3)

Energiatõhususe direktiivi artikli 24 lõige 3.

(4)

COM(2015) 574 (final). Käesolevasse aruandesse ei ole enam lisatud näitajat „kaugküttejaamade soojustoodang“, sest Eurostati asjaomased andmed hõlmavad kogu toodetud soojust. Seetõttu ei kasutata kõnealust näitajat seni, kuni muutuvad kättesaadavaks energiatõhususe direktiivi artikli 24 lõike 6 kohase andmekogumise käigus saadud konkreetsed andmed.

(5)

Käesoleva aruande kõik näitajad on võetud Eurostati andmetest ajavahemikul 31.8.2016–20.10.2016.

(6)

2015. aasta andmete üksikasjalik analüüs tehakse energiatõhususe 2017. aasta vahearuandes.

(7)

Liikmesriikide poolt teatatud eesmärgid moodustavad kuni 17,7 % primaarenergia tarbimise vähendamisest 2020. aastal, võrreldes 2007. aasta lähteprognoosidega. Lõppenergia tarbimise puhul moodustavad liikmesriikide eesmärgid kuni 20,6 % lõppenergia tarbimise vähendamisest 2020. aastal, võrreldes 2007. aasta lähteprognoosidega.

(8)

Riigi primaarenergia tarbimise suhe SKPsse. Energiamahukuse mõju iseloomustab muutusi koguenergiatarbimises tulenevalt energiatõhususe paranemisest ja muudest teguritest. Arvestades, et kõnealust energiamahukuse mõju muutust ei saa omistada üksnes energiatõhususele, leidis veel ühes, projekti Odyssee-Mure raames tehtud mõjurite analüüsis kinnitust see, et energiatõhusus on peamine põhjus, miks primaarenergia tarbimine ja lõppenergia tarbimine aastatel 2005–2014 vähenes (vt dokumendi SWD(2016) 405 5. lisa).

(9)

Lõppenergia tarbimine hõlmab tööstus-, transpordi-, teenuste- ja põllumajandussektorile ning majapidamistele tarnitud energiat, kuid ei hõlma tarneid energiamuundamissektorile ega energiatööstusele enesele.

(10)

Vt ka komisjoni talituste töödokument 2016 Monitoring progress towards the Energy Union objectives - Key indicators (Energialiidu eesmärkide saavutamisel tehtavate edusammude jälgimine 2016. aastal – peamised näitajad) ja http://iet.jrc.ec.europa.eu/energyefficiency/node/9145.

(11)

Primaarenergia tarbimine hõlmab peale lõppenergia tarbimise ka tootmis- ja muundamiskadusid, tarbimist energiamuundamissektoris ja võrgukadusid.

(12)

Vt joonealune märkus nr 10.

(13)

Liikmesriigid on seadnud endale eri suurusega eesmärke, kuid enamikul juhtudel on nende eesmärk vähendada absoluutset energiatarbimist 2020. aastaks. Horvaatia, Küprose, Soome, Kreeka, Itaalia, Portugali ja Rumeenia eesmärk aga võimaldab suurendada lõppenergia tarbimist. See on eeldatavalt suurem kui aastateks 2014–2020 prognoositud SKP kasv. Horvaatia, Soome, Kreeka ja Rumeenia 2020. aastaks püstitatud esialgsed primaarenergia tarbimise eesmärgid võimaldaksid suurendada primaarenergia tarbimist suuremal määral, kui on nende riikide SKP eeldatav keskmine kasv aastatel 2014–2020. Riiklike eesmärkide summa (primaarenergia tarbimise 17,6 % vähenemine võrreldes prognoosidega) jääb alla ELi tasandi 20 % eesmärgi. Vt COM(2015) 574.

(14)

Tšehhi Vabariik, Taani, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Küpros, Horvaatia, Itaalia, Läti, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia ja Soome.

(15)

Austria, Tšehhi Vabariik, Taani, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Küpros, Horvaatia, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Soome.

(16)

Kuna kättesaadavad on üksnes 2014. aasta andmed, ei ole selles võrdluses võimalik arvesse võtta hiljuti rakendatud energiatõhususe meetmete mõju energiatõhususe direktiivist tulenevate uute kohustuste täitmisele ega ka teatavate ökodisaini direktiivi, energiamärgistuse direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiiviga hiljuti vastu võetud meetmete mõju. See võrdlus ei võimalda lõplikult hinnata, kas liikmesriigid liiguvad õiges tempos, et saavutada oma esialgsed 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgid. Seda seetõttu, et aastateks 2015–2020 ei ole võimalik prognoosida majanduses ja energiahindades toimuvate muutuste, muudele kütuseliikidele ülemineku või kliimakõikumiste tulevikus avalduvat positiivset või negatiivset mõju.

(17)

Vt joonealune märkus nr 10.

(18)

SKP kui ELi 28 liikmesriigi jõukuse näitaja iseloomustab muutusi energiatarbimises tulenevalt majandustegevuse muutumisest. Majandustegevuse mõju on positiivne, kui energiatarbimine suureneb majandustegevuse kasvust tuleneva täiendava energianõudluse tõttu.

(19)

Iga liikmesriigi SKP suhe ELi 28 liikmesriigi summaarsesse SKPsse. See näitab muudatusi energiatarbimises, mis tuleneksid erineva energiamahukuse näitajaga riikide suhtelise tähtsuse muutumisest. Struktuurne mõju on positiivne, kui suhteliselt energiamahuka majandusega riikide SKP kasvab.

(20)

Riigi primaarenergia tarbimine ühe kütuseliigi kohta jagatud riigi primaarenergia tarbimisega kõikide kütuseliikide kohta. See iseloomustab muutusi energiatarbimises seoses muutustega majanduse kütusekasutuse struktuuris, st energiaallikate jaotuse mõju. Kütusekasutuse struktuuri mõju on negatiivne, kui on toimunud nihe puhtamate kütuste kasutamise suunas.

(21)

Need on komisjoni tehtud esimese mõjurite analüüsi esialgsed tulemused. Metoodika on alles väljatöötamisel ning seda arutatakse jätkuvalt liikmesriikide ja sidusrühmadega.

(22)

Arvesse võeti järgmisi sektoreid: tööstus, ehitus, teenused, põllumajandus, metsamajandus ja kalandus.

(23)

Need on komisjoni tehtud esimese mõjurite analüüsi esialgsed tulemused. Metoodika on alles väljatöötamisel ning seda arutatakse jätkuvalt liikmesriikide ja sidusrühmadega.

(24)

  https://www.iea.org/eemr16/files/medium-term-energy-efficiency-2016_WEB.PDF ja dokumendi SWD(2016) 405 5. lisa.

(25)

Vt joonealune märkus nr 10.

(26)

2014. aastal oli ELi 28 liikmesriigis keskmiselt 2 809 kütmise kraadpäeva, 2013. aastal aga keskmiselt 3 218 kütmise kraadpäeva ja võrdlusperioodil 1990–2014 keskmiselt 3 143 kütmise kraadpäeva [(allikas: Eurostat, Teadusuuringute Ühiskeskus (Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut/Põllumajandusressursside seire üksus)]. Kliimale vastava korrigeerimise tegur arvutati asjaomase aasta kütmise kraadpäevade osakaaluna kütmise kraadpäevade keskmisest arvust ajavahemikul 1990–2014. Kõnealust korrigeerimistegurit kohaldati eluasemesektori üldisele energiatarbimisele. Kui Eurostatis on kättesaadavad lõpptarbimise andmed liigiti, kohaldatakse kliimale vastava korrigeerimise tegurit ainult soojuse tarbimise andmetele.

(27)

Näitajad komisjoni talituste töödokumendis 2016 Monitoring progress towards the Energy Union objectives - Key indicators (Energialiidu eesmärkide saavutamisel tehtavate edusammude jälgimine 2016. aastal – peamised näitajad) ei hõlma kliimale vastavat korrigeerimist.

(28)

 Vt projekti Odyssee-Mure andmebaas: http://www.indicators.odyssee-mure.eu/online-indicators.html .

(29)

 COM(2016) 51 (final).

(30)

Näitaja selle kohta, kui palju energiat on vaja teenustesektori lisandväärtuste tootmiseks teataval aastal.

(31)

Vt joonealune märkus nr 10.

(32)

 Sealhulgas torutransport, vastupidiselt dokumendis COM(2015) 574 (final) kasutatud käsitlusele, arvestades et 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärkides torutransporti ei välistata.

(33)

Liikmesriikide võrdlusse tuleks suhtuda ettevaatusega, sest lõppenergia tarbimise andmed põhinevad riigi territooriumil müüdud kütusekogustel, mitte seal tarbitud kütusekogustel. Seepärast mängivad siin rolli ka muud tegurid peale energiatõhususe, näiteks see, mil määral asjaomane liikmesriik on maanteetranspordi transiitriik või lennunduskeskus.

(34)

 Reisijate- ja kaubaveo näitaja muutus võrreldes dokumendi COM(2015) 574 (final) näitajaga. Transporditegevuse näitaja on nüüd kohandatud territoriaalsuse põhimõttele (Allikas: https://ec.europa.eu/transport/sites/transport/files/pocketbook2016.pdf ).

(35)

COM(2016) 51 (final).

(36)

Vt taastuvenergia kasutuselevõttu käsitlev 2016. aasta arenguaruanne.

(37)

 Siin kasutati teist andmekogumit kui dokumentides COM(2015) 574 ja SWD(2015) 245. Käesolevas aruandes kasutati Eurostatile energiatõhususe direktiivi artikli 4 lõike 6 kohaselt esitatud koostootmisandmeid: http://ec.europa.eu/eurostat/web/energy/data . Tootmine kasvas vaid Belgias, Küprosel, Eestis, Lätis, Maltal, Portugalis ja Ühendkuningriigis.

(38)

Sellised meetmed nagu soojusenergial põhineva elektritoodangu suhe kulutatud kütusesse.

(39)

Artikliga 7 nõutakse liikmesriikidelt energiatõhususkohustuste süsteemi kehtestamist, et saavutada uus 1,5 % lõpptarbimise sääst aastas, või sama tulemusega muude meetmete võtmist.

(40)

Nõutav kumulatiivse lõpptarbimise summaarne sääst, millest liikmesriigid teatasid, on 230 miljonit naftaekvivalenttonni, mis tuleb saavutada 31. detsembriks 2020.

(41)

Läti, Soome, Leedu ega Poola ei esitanud eeldatava säästu iga-aastast jaotust poliitikameetmete kaupa. Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik ja Hispaania esitasid 2014. aasta eeldatava säästu ainult mõne poliitikameetme kohta.

(42)

Seega moodustab kohustuse süsteem koos alternatiivsete meetmetega osa Kreeka artikli 7 kohasest meetmepaketist.

(43)

Struktureeritud dialoogi raames osana EU Piloti menetlusest.

(44)

Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Malta, Hispaania ja Ühendkuningriik.

(45)

COM(2016) 860 (final).

(46)

Vt punkt 4.

(47)

Dokumendi COM(2016) 860 (final) 1. lisa.

(48)

COM(2016) 763 (final).

(49)

COM(2016) 860 (final).

(50)

 Ibid.