8.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/39

1.

väljendab heameelt Eesti valitsuselt saadud konsulteerimistaotluse üle koostada arvamus teemal „Deinstitutsionaliseerimine kohaliku ja piirkondliku tasandi hooldussüsteemides“. Hinnanguliselt on ELis umbes igal kuuendal ehk ligikaudu 80 miljonil inimesel erineva raskusastmega puue, ulatudes kergest raskeni. Enam kui kolmandikul kõikidest üle 75aastastest inimestest on puue, mis takistab nende igapäevaelu. Lähiaastatel on oodata nende näitajate suurenemist koos ELi rahvastiku vananemisega (1). Kuigi puuetega inimeste elu ja elamistingimused on viimase 20 aasta jooksul märkimisväärselt paranenud, on mitmes ELi liikmesriigis jätkuvalt suuremaid või väiksemaid vajakajäämisi nii puuetega inimeste tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas kui ka neisse suhtumises. Kahjuks tuleb endiselt ette, et piiratakse näiteks arengupeetusega ja/või vaimuhaigete inimeste õigust teha oma eluga seotud otsuseid;

2.

usub kindlalt, et puudega isikutel peaksid olema kõik võimalused ühiskonda integreeruda ja iseseisvalt elada ning et nende valikuvabadust tuleb austada. Komitee tuletab seejuures meelde, et hooldussüsteemid erinevad riigiti, mis tähendab, et üleminek kogukonnapõhisele hooldusele peab olema kohandatud kohalikele oludele ning kaasama peab nii asjaomased kogukonnad kui ka kasutajad ja nende pered. Komitee rõhutab, et käesoleva arvamuse eesmärk ei ole institutsioonilist hooldust igas olukorras välistada või hukka mõista – institutsioon ei ole ainus lahendus, kuid seda tuleks pidada üheks võimalikuks lahenduseks. Mõnes riigis ollakse uutele toetusviisidele avatumad, mistõttu nad suudavad kohaneda mitmesuguste olukordadega ja pakkuda igaühele maksimaalseid heaoluvõimalusi nende puude raskusastmest sõltumata. Iseäranis tuleb rõhutada perede rolli selliste institutsioonide töös;

3.

märgib, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 kohaselt on ELi rahvatervise poliitika peamine eesmärk täiendada liikmesriikides riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil teostatavat tervishoiupoliitikat. Täielikus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega on ELi roll järgmine:

4.

tõdeb, et 2006. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon hõlmab uut puude käsitust, keskendudes sellele, kuidas saab ühiskonda ja ümbritsevat keskkonda kohandada nii, et korvata puudest põhjustatud takistusi ning kaasata inimene ühiskonda, et ta saaks elada võimalikult iseseisvat elu. 2017. aasta novembris oli 28 ELi liikmesriigist ratifitseerinud konventsiooni 27 riiki, kellest 22 oli lisaks ratifitseerinud fakultatiivprotokolli (2). Komitee soovitab kõikidel liikmesriikidel ratifitseerida nii konventsioon kui ka fakultatiivprotokoll;

5.

kasutab ÜRO määratlust puude kohta, st puue on pikaajalise füüsilise, vaimse, intellektuaalse või meelelise vaegusega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg, mis takistab nende isikute täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. Puue võib tekkida haiguse, mõne muu seisundi või kaasasündinud või päriliku kahjustuse tagajärjel. Sellised haigused, seisundid või kahjustused võivad olla kas püsivad või mööduvad;

6.

väljendab heameelt algatuse üle, mille eestvedaja on endine volinik Vladimir Špidla, kes töötas koos eksperdirühmaga välja Euroopa ühtsed suunised institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele ülemineku kohta (3). Komitee soovitab nende suuniste alusel määratleda institutsiooni kui hooldusasutust, kus elanikud on ülejäänud ühiskonnast eraldatud ja/või sunnitud koos elama, kus elanikel puudub piisav kontroll oma elu ja neid käsitlevate otsuste üle ning kus organisatsiooni nõudmised ja vajadused on sageli tähtsamal kohal kui elanike isiklikud vajadused. Suunised on välja töötatud eesmärgiga toetada liikmesriikide üleminekut institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele. Deinstitutsionaliseerimist juurutavate riikide kogemustele ja õppetundidele tuginedes peab arengut aja jooksul toetama ühine strateegia ja nägemus, kasutajate ja nende lähedaste kaasamine, kõikide osalejate ühine vastutuse võtmine kõikidel tasanditel ning juhendamine, juhtimine ja protsessi toetamine. Komitee on seisukohal, et suunised võivad pakkuda arvestatavat tuge institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhisemale hooldusele üleminekuks ning soovitab kõikidel liikmesriikidel neid kasutada;

7.

märgib, et institutsiooniline hooldus seatakse üha enam kahtluse alla ja et mitmed teadusuuringud osutavad pikaajalise institutsioonilise hoolduse kaugeleulatuvatele negatiivsetele tagajärgedele asjaomaste inimeste jaoks, näiteks vabaduse äravõtmine, häbimärgistamine, sõltumatuse kaotus ja umbisikustamine. Negatiivset mõju avaldatakse ka institutsioonide töötajaskonnale. Sellest tulenevalt valitseb ühine seisukoht, et eelistada tuleks avatumaid kogukonnapõhise hoolduse võimalusi, mis peaksid suunama edasist arengut. Seda rõhutatakse ka Euroopa vaimse tervise tegevuskavas (4). Kava töötas välja Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkondlik büroo, tehes tihedat koostööd ja pidades dialoogi liikmesriikidega, kes samuti kava toetavad. Komitee kordab ühtlasi, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatakse puudega inimese õigus „elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid“ (5);

8.

juhib tähelepanu, et viimase 20 aasta jooksul toimunud areng suurte institutsioonide ja erihaiglate järkjärgulise kaotamise suunas, eelistades avatumat ja kogukonnapõhisemat hooldust, on olnud paljudes ELi liikmesriikides küllaltki sarnane. Sellele vaatamata elab Euroopa riikide hooldusasutustes praegu jätkuvalt üle miljoni puuetega inimese (6). Üleminek institutsiooniliselt hoolduselt avatumale ja kogukonnapõhisemale hooldusele ei saa toimuda üleöö. See on aastatepikkune protsess, mis eeldab panustamist ja meetmeid ühiskonna kõikidel tasanditel ning muutusi nii suhtumises kui ka seadusandluses. Komitee arvates on oluline, et kõik ELi liikmesriigid seaksid kogukonnapõhisema hoolduse arendamise esmatähtsaks ning et deinstitutsionaliseerimisel austatakse sihtrühma õigusi ja tagatakse maksimaalne positiivne mõju asjaomastele isikutele;

9.

peab oluliseks osutada ohule, et kogukonnapõhisemale avatumale hooldusele üle minevad riigid loovad suletavate institutsioonide asemel uusi. Iseäranis raskete ja keeruliste vajadustega sihtrühmade vajaduste rahuldamine võib olla ühiskonna seisukohalt keeruline ning isikule kohandatud lahenduste puudumise korral võidakse kergekäeliselt luua uusi, institutsioonilaadseid hooldekodusid või hooldusasutusi. See võib juhtuda ka teravas kriisisituatsioonis. Näiteks jõudsid 2015. aasta sügisel mitmesse ELi liikmesriiki suured pagulaste vood ning inimeste peavarjuvajaduse kiireks lahendamiseks loodi pagulaskeskused ja kinnipidamiskohad. Ajutistena mõeldud ja plaanitud lahendused kipuvad aga muutuma pikaajaliseks koos sellest tulenevate negatiivsete tagajärgedega üksikisiku jaoks;

10.

märgib, et ELi liikmesriikides kehtivad erinevad seadused ja poliitikadokumendid, milles on sätestatud, et puuetega inimesed peaksid saama osaleda ühiskonnas ja et neil peaks olema teistega samasugune võimalus oma elu elada. Sellele vaatamata valitseb ühiskonnas varjatud, kuid mõnikord ka avalik vastuseis puuetega inimestele. Häbimärgistatud sihtrühmadesse suhtutakse sageli vaenulikult ja hirmuga ning neid peetakse alaväärtuslikeks ja koormavateks. Mitu uuringut on näidanud, et vaimuhaigeid inimesi häbimärgistatakse (7). Häbimärgistamisega kaasneb omakorda nende inimeste diskrimineerimine. See võib väljenduda näiteks ebapiisavates hooldusvõimalustes või sotsiaalses toes, mille tagajärjel halveneb inimese vaimne tervis veelgi. Tekib nõiaring, millest ei pruugi enam välja saada ja mis võib aina süveneda. Deinstitutsionaliseerimine on midagi enamat kui suurte institutsioonide sulgemine ja alternatiivsete hooldusvõimaluste loomine. See tähendab ka eelarvamuste ja stereotüüpide vastu võitlemist ning suhtumise muutmist – alates sellest, et puuetega inimestesse ei suhtutaks eeskätt kui objektidesse ning passiivsetesse hoolduse ja ravi saajatesse, ning lõpetades sellega, et neid tunnustataks ühiskonna võrdväärsete kodanikena, kellele kehtivad kõik inimõigused. Komitee on seisukohal, et liikmesriigid peaksid deinstitutsionaliseerimisega samaaegselt võitlema ka häbimärgistamise vastu ja takistama diskrimineerimist. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist (artiklid 4–6) lähtudes hõlmab see muu hulgas riikide positiivseid ja ennetavaid meetmeid igasuguse diskrimineerimise vältimiseks ja inimõiguste tagamiseks kõikide jaoks. Komitee tõdeb, et inspiratsiooni saamiseks on palju häid näiteid riiklikest häbimärgistamisevastastest kampaaniatest nii ELi liikmesriikides kui ka väljaspool;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et avatumasse kogukonnapõhisesse hooldusesse suunatud patsientide isiklikke vajadusi tuleb kohaselt hinnata. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad tagama nende vajaduste rahuldamise, et kasutajatel oleks kontroll oma elu üle ja nad saaksid tegelikult teha valikuid ja otsuseid selle kohta, kus, kellega ja kuidas elada. Teenused (sh isikuabiteenus) tuleb teha kättesaadavaks ja juurdepääsetavaks kõigi jaoks, et tagada kasutajate integreerimine kogukonda ja võimalus elada võimalikult iseseisvat elu;

12.

rõhutab, et institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele üleminek eeldab paradigma muutust ka töötajate ja nende oskuste valdkonnas. Kui varem keskenduti meditsiinivaldkonna teadmistele ja elukutsetele, siis kogukonnapõhisemale hooldusele üleminek on päevakorda toonud vajaduse sotsiaalsete ja pedagoogiliste oskuste järele. Komitee arvates on tähtis, et puudega isikute tugipersonalil oleksid vajalikud teadmised oma ülesannete täitmiseks (ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 4). Töötajate asjakohased oskused ei kiirenda mitte ainult kogukonnapõhisele hooldusele üleminekut, vaid ennetavad ka uute institutsioonide loomist. Paljudes riikides puuduvad adekvaatse akadeemilise kvalifikatsiooniga töötajad. Rahvusvaheline koostöö ja töötajate vahetus võiks olla üks viis õigete oskustega töötajate kättesaadavuse suurendamiseks. Komitee soovitab ülemineku hõlbustamiseks töötajate vahetust koos uute väljaõppeprogrammidega ülikooli ja gümnaasiumi tasandil. Kvalifitseeritud personali kättesaadavuse tagamine eeldab planeerimist ja koordineerimist. Komitee rõhutab, et uute ja ümberõppe läbinud töötajate väljaõpe peab hõlmama teadmisi inimõigustest, sellest, milline on puudega inimese elu ja mida tähendab kinnises institutsioonis elamine ning kuidas kaasata inimest otsuste tegemisse selle üle, millist tuge ta soovib. Olles institutsioonis elamisega harjunud, ei ole lihtne ümber harjuda eluga omaette ega sellega, et saab ise enda eest otsustada. Ühiskonnas kohanemisel on kõnealustel inimestel oht jääda eraldatuks ja/või tõrjutuks. On väga tähtis, et need inimesed ei jääks üksi ja neid toetaks pädev personal, kes hoiab silma peal nii neil kui ka nende vajadustel. Valdkonnas tehtud uuringud ja teadmiste areng on olnud positiivsed, eriti just seoses vaimse ja neuropsühhiaatrilise puudega. Teadmis- ja tõenduspõhiste meetodite kättesaadavus ja kasutamine on kasvanud nii meditsiiniliste kui ka psühholoogiliste protseduuride, aga ka psühhosotsiaalsete tugiteenuste ja kognitiivsete abivahendite puhul. Rootsis on juba mitu aastat käibel sotsiaalameti väljaantud riiklikud suunised paljudel teemadel, näiteks skisofreenia ja skisofreenialaadse seisundi kohta (8). Suunised sisaldavad keskseid soovitusi tõenduspõhiste meetodite kohta tervishoius ja sotsiaalteenuste osutamisel. Lisaks on sotsiaalamet avaldanud töövõtete ja üldiste nõuannete käsiraamatu erineva puudega inimestega tegelevate töötajate ja tööandjate teadmiste ja oskuste taseme kohta (9)  (10);

13.

väljendab heameelt selle üle, et ELi riikide välisministrid võtsid vastu läbivaadatud suunised lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta. Tuginedes kehtivatele ÜRO konventsioonidele, on komitee seisukohal, et kõik ELi riigid peavad toetama põhimõtet, et lapsed peavad kasvama peres. Uuringu kohaselt ei arene institutsioonides kasvanud lapsed samamoodi nagu pereringis üles kasvavad lapsed ning neil ei ole teiste lastega sarnaseid õigusi ja kooliskäimisvõimalusi. Samuti näitab uuring, et institutsioonis üleskasvamise tõttu võivad neil lastel hilisemas elus tekkida käitumisprobleemid ja sotsiaalsed raskused. Institutsioonides kasvavad lapsed on tihti alamotiveeritud ja stiimuleid leitakse hoopis ennast kahjustavast või probleemsest käitumisest. Positiivseks arenguks vajavad kõik lapsed järjepidevust ja lähedust. Komitee soovitab kõikidel ELi riikidel pakkuda puuetega lastele ja nende vanematele vajalikku abi ja tuge eelkõige kas nende kodus või kodu lähedal. Vanemad peavad saama oma lapse puudele vastavat tuge ja koolitust ning ühiskond/kohalik omavalitsus peab toetama neid lapsevanema rolli täitmisel. Kui vanematel on vaja lühemat tööaega, et abistada kodus oma puudega last, oleks abi majanduslikust toetusest;

14.

kordab, et puuetega lastel ja noorukitel on samasugune kooliskäimisõigus ja -kohustus nagu teistelgi lastel. Kool peab suutma täita lapse vajadused, sest vastasel juhul võib laps jääda eraldatuks ka väljaspool institutsioone. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad koolieelarvetesse rohkem investeerima, et tegeleda asjakohaste ruumide puudusega, seades prioriteediks juurdepääsetavuse ja universaalse kujunduse. Vaja on käivitada programmid, et suurendada puudealast teadlikkust kooli töötajaskonna ja teiste laste hulgas ning pakkuda õpetajatele asjakohast koolitust kaasavate meetodite alal ning motiveerida neid puudega lastega töötama. Suhtumist tuleb muuta ja eelarvamusi vältida, et võimaldada täielikku kaasamist;

15.

osutab, et suur osa arengupeetusega ja/või vaimuhaigeid ELi kodanikke on seatud kas eestkoste (plenary guardianship) või hoolduse (partial guardianship) alla. Komitee tõdeb, et hoolduse seadmine võib aidata kaitsta asjaomaste isikute huve ja kaitsta neid võimalike kuritarvitamiste eest. Siiski on komitee mures, et eestkoste puhul kaotab inimene põhimõtteliselt kõik oma juriidilised õigused ja inimese elu käsitlevaid tähtsamaid otsuseid hakkab tegema tema seaduslik esindaja. Paljud täiskasvanud on paigutatud seadusliku esindaja poolt vastu nende tahtmist institutsioonidesse. Komitee soovitab liikmesriikidel teha tööd selle nimel, et vähendada vajadust eestkoste seadmise järele, kaasates otsustamisprotsessi kasutajaid, nende peresid, kasutajate õiguste eest seisvaid organisatsioone ja spetsialiste. Õigus- ja teovõimet käsitlevate õigusaktide läbivaatamisel tuleks nõuda kaasavat otsustusprotsessi ja tugevdada sihtrühmade õigusi õigusaktide abil;

16.

on seisukohal, et puuetega inimestel peavad olema seadusega ettenähtud võimalused ja tugi neid, nende igapäevaelu ja kohalike teenuste kujundamist puudutavate otsuste tegemiseks. Tähtis on kohandada teave sihtrühma vajadustele. Kasutajaid ja lähedasi ühendavate organisatsioonide ärakuulamine ja nendega koostöö tegemine soodustab nii kasutajate mõju kui ka osalemist. Kasutajate oskused ja kogemused on oluline pädevus, mida tuleb hoida. Komitee soovitab liikmesriikidel toetada kasutajate organisatsioonide loomist ja tööd;

17.

peab tähtsaks, et kehtivad õigusaktid ja poliitikameetmed toetaksid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõike 1 rakendamist. Erilist tähelepanu tuleb pöörata lapse õigustele. Lisaks on komitee seisukohal, et õigusaktid peavad toetama iseseisvat elu ning igasuguse toetuse aluseks peavad olema inimese soovid ja vajadused;

18.

rõhutab, kui olulised on toetus- ja kaitsemeetmed raske puudega inimeste jaoks vanemate ja pereliikmete surmale järgneval perioodil. Eelkõige peab komitee tähtsaks tagada abi, heaolu, integreerimine ja võimalikult ulatuslik autonoomia neile puuetega inimestele, kes ei ole suutelised enda eest täielikku vastutust võtma, et vältida niiviisi nende automaatset paigutamist hoolekandeasutusse;

19.

märgib, et puudulike andmete tõttu on keeruline jälgida deinstitutsionaliseerimise arengut ja teha liikmesriikide võrdlevaid analüüse. Seepärast soovitab komitee seada töös esiplaanile näitajate kindlaksmääramise ja väljatöötamise. See peaks moodustama osa kogukonnapõhisemale hooldusele ja teenusele ülemineku strateegiast ja kavast. Paradigma muutus seoses rohkem üksikisikust lähtuva ja inimkesksema hooldusega peab kajastuma ka väljatöötatavates standardites ja näitajates. Need peavad keskenduma kasutajate elukvaliteedile ja õigustele, mitte niivõrd tehnilisemat laadi andmete jälgimisele. Komitee soovitab liikmesriikidel teha koostööd standardite ja näitajate väljatöötamise ja määratlemise valdkonnas;

20.

nendib, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 27 kohaselt on õigus tööle üks põhiõigusi. On väga tähtis, et seda õigust ei takistaks näiteks eelarvamused või juurdepääsu puudumine. Komitee rõhutab vajadust teha jõupingutusi selleks, et võimaldada puuetega inimestel töötada lähtuvalt nende isiklikest eeldustest. Hästi toimiv rehabilitatsioon ning töökohtade ja -ülesannete kohandamine on väga oluline. Mitmesuguste tegevuste tagamine nende jaoks, kes ei tule toime palgatööga tavapärasel tööturul, on samuti tähtis tervise edendamise ning häbimärgistamise ja eraldatuse vähendamise meede, millest tuleneb ka töö- ja tegevuskeskuste ning kaitstud ettevõtete ja töökohtade suur tähtsus. See eeldab sotsiaalteenuste ja tööturu koostoimet struktuuri kaudu, millega nähakse ette tööturule integreerimise teenus, mis võimaldab ellu viia personaliseeritud programme nõustamise, koolituse, tööle suunamise, töökoha säilitamise ja sotsiaalse integratsiooni valdkonnas töökohal. Tervise ja tööga seotud kulutusi tuleb käsitada pigem investeeringu kui kuluna. Juurdepääs palga või muu hüvitise eest tehtavale tööle ei suurenda mitte ainult kaasatust, vaid vähendab ka vaesust. On väga tähtis, et kõik inimesed tunneksid end ühiselu osana, et neil oleks oma roll ja et nad teeksid midagi kasulikku. Samal ajal suureneb üldsuse teadlikkus puuetega inimestest, nende võimalustest ja raskustest;

21.

märgib, et kogukonnapõhise hoolduse pikaajaliseks jätkusuutlikkuseks on vaja radikaalset muutust avaliku sektori kulutustes ning vahendite suunamist ennetustegevusele ja varasele sekkumisele. Seetõttu tunnistab komitee kogukonnapõhisele hooldusele ülemineku majandusliku mõju hinnangus ja analüüsis, et kulusid vaadates on tähtis näha numbritest kaugemale, st ka seost kvaliteetsema tulemuse ja pikaajalise mõjuga nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Tervishoiu majanduslike aspektide uuringud näitavad, et kogukonnapõhised psühhiaatrilised teenused maksavad üldjoontes sama palju kui haiglateenused. Kuna need annavad aga sageli üksikisiku seisukohalt paremaid tulemusi, on need ühiskonna seisukohast kulutõhusamad. Positiivne tervisemõju suurendab osalemist tööturul, mis tõstab tootlikkust, suurendab sotsiaalset kaasatust ja vähendab kuritegelikule teele sattumise ohtu, vähendades seega õigussüsteemi koormust (11). Investeeringud ennetamisse ja varajasse reageerimisse ning laste, noorukite ja nende vanemate toetamine võivad aidata noortel koolis toime tulla. See omakorda tähendab, et nad saavad oma õpinguid jätkata ja tööturule integreeruda. Suurtest institutsioonidest ja erihaiglatest lahkumine ei ole võimalik enne, kui alternatiivsed ja kogukonnapõhisemad hooldusvõimalused on loodud ja sisse seatud. See võib esialgu suurendada kogukonnapõhisemale hooldusele ülemineku kulusid;

22.

rõhutab, et deinstitutsionaliseerimine nõuab mitte ühepoolset, vaid paljude ühiskonnas osalejate panust, mistõttu on vaja luua koostöö eri osalejate vahel. Väga tähtis on see, et ülesanded oleksid selgelt ja arusaadavalt jagatud ning valitseks selgus selles osas, mis valdkonnas ja kuidas tehakse koostööd. Iga liikmesriigi põhiseadusest tulenevalt erineb riigi juhtiv ja kontrolliv roll küsimustes, mis puudutavad tervishoiu- ja sotsiaalteenuste korraldamist ning toimimist kohalikul ja piirkondlikul tasandil. On riike, näiteks Rootsi, kus vallad ja läänivolikogud on väga iseseisvad ning vastutus kogukonnapõhisemale hooldusele ülemineku korraldamise eest on detsentraliseeritud. Iga liikmesriigi põhiseadusest sõltub see, millisele valitsustasandile on komitee soovitused suunatud. Kuid hoolimata sellest, kuidas on vastutus riikliku ning kohaliku ja piirkondliku tasandi vahel jaotatud, peab komitee riikliku tasandi toetust äärmiselt tähtsaks, nagu ka seda, et eri tasandite tegevusi ja panust koordineeritakse (12);

23.

osutab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklile 25, milles on sätestatud, et tervishoiutöötajad peavad osutama puuetega inimestele samasuguse kvaliteediga abi nagu teistele isikutele. Seoses sellega, et inimesed kolivad institutsioonidest, kuhu on koondunud kogu meditsiiniline pädevus, oma koju, tuleb suurendada esmatasandi tervishoiuteenuste osutajate teadmisi puuetest, et vastata ka selle sihtrühma vajadustele. Mitmetasandiline ühiskonda kaasamine ja mis tahes puudega inimeste käsitamine osana inimkonnale omasest paljususest aitab ennetada tõrjumist ning edendab võrdset hooldust;

24.

märgib, et tervishoiuteaduste arenguga pikeneb inimeste oodatav eluiga. Seega vananevad ka puuetega inimesed, kes varem ei jõudnud sellesse vanusesse sobiva ravi puudumise tõttu. Sotsiaalse ja tööalase integreerimise eest vastutavad sotsiaalteenuseid osutavad asutused leiavad, et nad peavad nüüd töötama vanemate puudega inimestega. Selliste asutuste töötajatel puudub ettevalmistus selleks, et täita nende teenuseid kasutavate vanemate inimeste ea ja puudega seotud vajadusi. Seetõttu peab komitee vajalikuks kohandada nende sotsiaal- ja tervishoiutöötajate koolitustingimusi, kes peavad jätkuvalt pakkuma sotsiaalse integreerimise teenuseid sellele sihtrühmale kooskõlas ELi nõuetega.