18.1.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 17/20

1.

on seisukohal, et mitmeaastane finantsraamistik (edaspidi finantsraamistik) on eelkõige poliitikavahend Euroopa strateegiliste sihtide määratlemiseks ja nende poole püüdlemiseks, ning kuna finantsraamistik tagab rahastamise Euroopa Liidu toimimiseks, kujutab selle läbivaatamine endast valdavalt poliitilist ja mitte tehnilist arutelu;

2.

rõhutab ELi mitmeaastase finantsraamistiku olulist rolli tagamaks, et ELi pikaajalised kulutused oleksid prognoositavad ja et need teostataks kooskõlas vastastikku kokku lepitud ühisele poliitikale. Need üldised põhimõtted on otsustava tähtsusega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste ELi vahendite saajate jaoks;

3.

märgib, et finantsraamistik on eriti oluline piirkondlike ja kohalike omavalitsuste jaoks, kuna neil on eluliselt oluline roll Euroopa poliitikaeesmärkide rakendamisel; rõhutab selle taustal, et piirkonnad ja kohalikud omavalitsused on – otseselt ja/või kaudselt – kaasatud ELi eelarvest 75 % haldamisse või kasutamisse;

4.

avaldab kahetsust selle üle, et praeguse finantsraamistiku ülemmäärad on esimest korda madalamad kui eelmises finantsraamistikus, sundides Euroopa Liitu võtma rohkem kohustusi väiksemate rahaliste vahenditega; kordab oma muret seoses finantsraamistiku ülemmääradega, mida on väljendatud ka varasemates arvamustes (1):

5.

kordab, et Euroopa poliitika tõhusus sõltub mitmetasandilise valitsemise põhimõtte nõuetekohasest rakendamisest – seda põhimõtet peetakse struktuurifondide (2) peamiseks aluspõhimõtteks, ning see näeb ette, et kõik valitsemistasandid teevad oma pädevuse piires poliitiliste eesmärkide saavutamiseks omavahel tõhusat koostööd; hoiatab sellega seoses programmide ühise juhtimise vähendamise eest ja katsete eest koondada vahendid Euroopa tasandile. Komitee rõhutab, et ELi poliitikameetmete tõhususe jaoks on otsustav tähtsus ka kohapõhisel lähenemisviisil, mis hõlmab eri valitsustasandeid, sektoreid ja sidusrühmi, kes osalevad koostööprotsessides eesmärgiga probleeme lahendada, kuna neil on kogemused teatud geograafilise ruumiga;

6.

märgib, et EL on silmitsi pidevalt langeva investeeringute tasemega, mis viib investeeringute puudujäägini Euroopa Liidus, mis on komisjoni hinnangul kuni 370 miljardit euro alla ajaloolise normi. Toetab komisjoni püüdlust anda panus selle puudujäägi kõrvaldamisse, tehes muu hulgas tihedamat koostööd erasektoriga ja püüdes kaasata erakapitali, sh Euroopa investeerimiskava ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kaudu;

7.

tervitab komisjoni kavatsust esitada 2016. aasta sügisel õigusakti ettepanek Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tugevdamise kohta pärast 2018. aastat, et eeskätt edasi arendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja EFSI vahelist koostoimet. Sellega seoses kutsub komitee komisjoni üles kehtestama selged kriteeriumid EFSI projektide täiendavuse määratlemiseks ja käsitlema EFSI projektide geograafilist tasakaalustamatust, piiriüleste projektide puudumist ja jätkusuutlike taristuinvesteeringute vähesust lairiba, energiatõhususe ja transpordi valdkonnas. Lisaks rõhutab komitee, et mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamisel on absoluutne eeltingimus näha ette nende eelarveridade suurendamine, mis tõenäoliselt moodustavad tugevdatud EFSI (EFSI 2.0) rahalise aluse;

8.

leiab, et tuleks uurida võimalust suurendada investeeringuid, muutes investeeringute klauslit, mis võimaldab liikmesriikidel teatud tingimustel kalduda kõrvale oma keskpika perioodi eesmärgist või eelarve kohandamise kavast, milles lepiti kokku stabiilsuse ja kasvu pakti raames. Investeeringud võiksid muu hulgas hõlmata summasid, mille liikmesriigid on kulutanud ELiga kaasrahastatavate projektide toetamiseks struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika, sh noorte tööhõivealgatus, ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames;

9.

tervitab jõupingutusi ergutada suuremaid erainvesteeringuid ja siduda need avaliku sektori investeeringutega, et luua töökohti ja majanduskasvu Euroopa piirkondades ja kohalikes omavalitsustes;

10.

märgib, et praegu kehtiv finantsraamistik on juba saavutanud oma piirid, saavutades mõnedes valdkondades kõik ülemmäärad ja kasutades nii palju paindlikkusinstrumente kui praegu võimalik;

11.

rõhutab vajadust finantsraamistiku täieliku vahehindamise järele. Väga on vaja nii finantsraamistiku ülemmäärade kui asjaomase määruse konkreetsete sätete tõelist vahehindamist. Seejuures tuleb võtta arvesse vahehindamise tulemusi ja tagada ELi jaoks toimiv eelarveraamistik, mis võimaldab tal toime tulla poliitiliste prioriteetide ja ülesannetega;

12.

rõhutab, et kui seatakse uued prioriteedid, siis peavad institutsioonid võtma vastutuse uute ülesannete rahastamise tagamise eest, kas siis määratledes selgelt poliitikavaldkonnad, mis ei kuulu enam ELi prioriteetide hulka või leppides kokku finantsraamistiku ülemmäärade tõstmise osas;

13.

tuletab institutsioonidele meelde, et vahendite nappus ei tohiks viia ELi ühiste prioriteetide vähendamiseni;

14.

kutsub institutsioone üles viima finantsraamistiku vahehindamine lõpule nii kiiresti kui võimalik, et jätta piisavalt aega komisjoni ettepanekute ettevalmistamiseks 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku jaoks, mis avaldatakse 1. jaanuaril 2018;

15.

mõistes pakilisi vajadusi, hoiatab siiski, et mõnede rahastamismehhanismide ja usaldusfondide kasutamine ei saa olla ettekäändeks, et hoida teatud ELi algatused (osaliselt) väljaspool ELi eelarvet – ja seega väljaspool Euroopa Parlamendi demokraatlikku kontrolli – ning anda need liikmesriikide juhtimise alla;

16.

rõhutab, et finantsraamistiku tsükli teisel poolel tuleks tähelepanu juhtida järgmistele poliitilistele prioriteetidele ja ülesannetele, millel on otsene või kaudne mõju Euroopa kodanike heaolule:

17.

märgib, et programm „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu on iseloomulikud näited eelarve halva toimimise kohta: hoolimata eelarvekärbetest äsja loodud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kasuks valitseb eesmärkide ja kogu programmiperioodiks 2014–2020 ettenähtud vahendite vahel suur lõhe;

18.

märgib teisest küljest, et programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu raames rahastatavatel projektidel on märkimisväärne Euroopa lisaväärtus;

19.

leiab, et on liiga vara hinnata, kas EFSI loomine on põhjustanud Euroopa uurimis- ja taristuprojektide rahastamise võimalikku vähenemist tervikuna;

20.

kordab vajadust tugevdada programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastut iga-aastaste eelarvemenetluste abil, et kompenseerida võimalikult palju EFSI läbirääkimistel kokkulepitud kärpeid ning et võimaldada neil saavutada kaks aastat tagasi kokkulepitud eesmärke;

21.

tervitab Euroopa Komisjoni ja eelarvepädeva institutsiooni võetud samme, millega eeljaotati kogu noorte tööhõive algatuse eelarve juba 2014. ja 2015. aastal, kuna sellega on anti selgelt märku kõige haavatavamate piirkondade noortele suunatud kogu algatuse otsustavast tähtsusest;

22.

kutsub üles jätkama noorte tööhõive algatust, viies esmalt läbi selle tulemuslikkuse täieliku hindamise ja teostades sellest tulenevalt kohandusi praeguste rakendustakistuste ületamiseks, sh uute kulukohustustega seotud assigneeringute eraldamine alates 2017. aastast;

23.

kutsub institutsioone üles täitma ELi 2016. aasta eelarve üle peetud läbirääkimistel endale võetud kohustusi, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles õppima noorte tööhõive algatuse hindamise tulemustest, ja vajadusel tegema ettepanekuid algatuse jätkamiseks kuni 2020. aastani;

24.

kutsub noorte tööhõivealgatuse jätkuna komisjoni üles tegema mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise raames erialgatuse, et toetada pikaajaliste töötute integreerimist tööturule;

25.

toetab finantsraamistiku ja aastaeelarvete paindlikkust, et vastata ootamatutele sündmustele ja uutele ülesannetele, kuid hoiatab liigsete ootuste eest kõnealuses valdkonnas. Suurem paindlikkus ei ole lahendus Euroopa eesmärkide saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite nappuse olukorras;

26.

kutsub Euroopa Komisjoni üles hindama kõiki finantsraamistiku määruse paindlikkuse sätteid, et kõrvaldada kõik piirangud, mis võivad takistada nende täielikku kasutamist ja parandada nende tulemuslikkust;

27.

juhib veelkord Euroopa Komisjoni ja eelarvepädeva institutsiooni tähelepanu mitmetele – erineva keerukuse ja teostatavuse astmega – võimalustele ning sellele, et nende üle tuleb põhjalikult, ilma eelarvamuse või kahtlustusteta aru pidada;

28.

kinnitab, et suurema paindlikkuse ja prognoositavuse võimaluste hindamisel tuleb säilitada hea usu põhimõte ja raamtingimuste stabiilsus liikmesriikide ja majandusosalejate jaoks, võttes samal ajal arvesse varem erinevatest kategooriatest tehtud ümberjaotamisi;

29.

on seisukohal, et eespool nimetatud võimalused võiksid hõlmata järgmist:

30.

juhib nõukogu tähelepanu sellele, et maksete assigneeringud erivahendite jaoks (paindlikkusinstrument, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja hädaabireserv) ei tohi arvestada finantsraamistiku ülemmäärade sisse, nagu tehakse kulukohustuste puhul;

31.

leiab, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamispakett ei ole piisav, et tegeleda praeguste kriisidega piisava paindlikkusega, mille põhjusteks on rahastamispaketi pikaajaline kavandamine, struktuuriliste investeeringute rõhutamine ja temaatiline kontsentratsioon; kutsub Euroopa Komisoni üles pakkuma välja lahendusi selle probleemi lahendamiseks;

32.

kuigi liikmesriikidele sihtotstarbeliselt eraldatud assigneeringuid – sh ühtekuuluvuspoliitika raames – ei ole kavas vahehindamisega vähendada, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles esitama oma ettepanekus täpse valemi selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika rahastamispaketti kohandatakse sel aastal kooskõlas finantsraamistiku määruse artikliga 7, ja kuidas see mõjutab olemasolevat paindlikkuse mehhanismi (3);

33.

märgib, et juhul kui hirmud osutuvad tõeks, toob finantsraamistik 2014–2020 kaasa täiendava puudujäägi Euroopa eelarves; (4) maksete assigneeringute puudumise tõttu, ei suuda komisjon täita oma kohustusi. See on eriti murettekitav suundumus (5);

34.

rõhutab asjaolu, et maksete hilinemisel on negatiivne mõju piirkondadele ja erinevatele sidusrühmadele kui ELi eelarveassigneeringute saajatele – sh näiteks oht, et kaotatakse investeeringuid, vähendatakse tegevusi, võetakse tagasi projekte, lühiajalisi laene ning viivitatakse rakenduskavade elluviimisega. Toetuste nõrga finantsstabiilsuse tõttu väheneb ka võimalike abikõlblike toetusesaajate huvi;

35.

hoiatab praeguse maksete hilinemise eest ja Euroopa Komisoni liiga optimistlike oletuste eest tasumata maksenõuete vähenemise osas 2016. aasta lõpus;

36.

rõhutab, et üks tegur, mis aitab vähendada tasumata maksenõudeid, on vahendite kasutamise määr ühtekuuluvuspoliitika programmide raames programmiperioodil 2007–2013. Rahaliste vahendite kasutamise määr on praeguse seisuga ligikaudu 88,9 % (lõppmaksete taotlusi arvestamata) ning ei saavuta kindlasti 100 % taset pärast kõigi lõppmaksete taotluste tegelikku tasumist. Seetõttu tühistatakse oluline osa ühtekuuluvuspoliitika programmidest, mis avaldab omakorda negatiivset mõju ELi majanduslikule, territoriaalsele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

37.

kardab, et mõned aspektid võivad kutsuda esile uut maksete hilinemist finantsraamistiku tsükli teisel poolel ning seada seetõttu ohtu kõigile sidusrühmadele tehtavad maksed või põhjustada nendes viivitusi. Need aspektid on järgmised: praeguse makse ülemmäära täiendav alandamine 2018. aastast, mis tuleneb tasaarveldamisest pärast ettenägematute kulude varu kasutuselevõttu 2014. aastal; osa 2014. ja 2015. aasta maksete assigneeringutest kasutati varasemate tasumata maksete tasumiseks; 2 miljardi euro eeljaotamine ESIFi makseteks Kreekale 2015. ja 2016. aastal, ilma, et oleks nähtud ette maksete assigneeringute suurendamist ja täiendavate vahendite kasutuselevõttu rändega seonduvate täiendavate kulukohustuste jaoks;

38.

väljendab muret ESIFi rakenduskavade hilise vastuvõtmise pärast ja seoses riskiga, et finantsraamistiku tsükli teisel poolel – ning eelkõige tsükli lõpus – tekivad uued maksmata arved. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles, esitama programmitöö perioodi 2014–2020 lõpuks maksekava, tagamaks et liikmesriikide käsutuses on maksete tegemiseks piisavalt vahendeid;

39.

kutsub üles tühistama eelarve ülejääkide tagastamist liikmesriikide eelarvetesse ja mahaarvamist liikmesriigi järgneva aasta eelarvepanusest;

40.

märgib, et praeguse finantsraamistiku läbirääkimistel ei õnnestunud liikmesriikidel korrektselt hinnata ettenägematute kriiside võimalikke tagajärgi, ning et nad oleksid pidanud rakendama finantsraamistikus suuremat paindlikkust. Üks lahendus sellele probleemile, suurema paindlikkuse kõrval, võiks olla tõendipõhine ja tulemuspõhine eelarvestamine;

41.

tervitab Euroopa Komisjoni algatust esitada „Tulemustele keskenduv ELi eelarve“, mis on suunatud sellele, kuidas eelarvet kasutatakse, millistes valdkondades seda kasutatakse, kuidas kasutamist hinnatakse ja kuidas tulemustest teavitatakse, muu hulgas eesmärgiga võtta kasutusele premeerimise kriteeriumid vahendeid kõige tõhusamalt haldavatele liikmesriikidele ja piirkondadele;

42.

kutsub üles parandama Euroopa Komisjoni finantsaruandlust. See tähendab eelkõige ajakohasemat ja korrapärast aruandlust standardses vormis kõigi asjaomaste võtmearvude kohta kõigi finantsraamistiku vahendite/rubriikide kohta;

43.

leiab, et ELi kulutused peaksid olema tihedamalt seotud liikmesriikide majanduspoliitika ülesannetega ja ELi majanduspoliitika koordineerimisega; palub Euroopa Komisjonil tagada tõhusam seos ELi vahendite ja majanduspoliitika koordineerimise vahel ELis, et ühendada investeeringud tihedamalt majanduse, tööhõive ja eelarvepoliitika nõudmistega. Seda lähenemisviisi tuleks eelnevalt asjakohaselt ja seoses selle saavutustega ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas analüüsida, et ennetada nende piirkondade ja nende kodanike probleeme, kes kannatavad liikmesriikide makromajanduslike meetmete tõttu ja kannavad riiklikul tasandil võetud meetmete tagajärgi;

44.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa lisaväärtuse ideed tuleb veel põhjalikult arutada, võttes arvesse Euroopa piirkondade ja kohalike omavalitsuste konkreetseid vajadusi ja huve;

45.

teeb ettepaneku töötada välja ühtsed, tulemuspõhised hindamisstandardid, mida kasutada Euroopa lisaväärtuse mõõtmiseks selliste ELi eelarvest kaasrahastatavate projektide puhul. Subsidiaarsus peaks olema selge kriteerium lisandväärtuse hindamisel, kuna on selliseid ELi investeeringuid, mida nende ulatuse tõttu on parem teha ELi programmide kaudu, samas kui teised investeeringud võivad olla suurema mõjuga, kui neid hallatakse kohalikul või piirkondlikul tasandil. Need standardid võiksid, lisaks erinevate Euroopa programmide täiendavuse mõõtmisele, olla aluseks või õigustuseks tulevastele investeeringutele, rahaliste vahendite jaotamisele programmide vahel ja paremini eesmärgistatud poliitikatele; soovitab Euroopa Komisjonil konsulteerida selles küsimuses Regioonide Komiteega;

46.

märgib, et läbirääkimistel järgmise finantsraamistiku üle võib jälle näha igikestvat võitlust liikmesriikide ja Euroopa Komisoni vahel programmide otsese või jagatud juhtimise küsimuses. Kui liikmesriigid toetavad peamiselt riiklikke eeljaotusi, kuna neid on lihtsam hallata, siis tuleb kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega arvestada ka kohalikke ja piirkondlikke vajadusi ja pädevusi. Teisest küljest võib ainult täiendavuse põhimõtte range rakendamine viia Euroopa lisaväärtuse saavutamiseni; teeb järelduse, et jagatud juhtimisega programmid on osutunud õigeks lähenemisviisiks nende jõudude ühendamisel;

47.

teeb ettepaneku, et riiklike kaasrahastamismäärade ulatus ei põhineks üksnes liikmesriikide finantsvõimekusel, vaid ka asjaomase piirkonna majanduslikul arengutasemel ja panusel, mille ELi kulutused annavad ELi üldistesse eesmärkidesse, või nende Euroopa lisaväärtusel: kõrgemad ELi kaasrahastamise määrad Euroopa prioriteetide jaoks ja madalamad ELi kaasrahastamise määrad peamiselt riiklike prioriteetide jaoks;

48.

kutsub üles väärtustama makropiirkondlikke strateegiaid ja Euroopa territoriaalset koostööd ühise töövahendina, mis võimaldab koostööd funktsionaalselt toimivate piirkondade vahel üle halduspiiride ning Euroopa kodanike ja ettevõtjate konkreetsete vajadustega arvestamiseks;

49.

märgib, kooskõlas Regioonide Komitee arvamustega mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 kohta, mis võeti vastu 2011. (6) ja 2012. aastal, (7) ja ELi 2014. aasta eelarve (8) kohta, et kindlalt eelistatakse pikendatud kümneaastast eelarveperioodi, koos kohustusliku sisulise vahehindamisega pärast esimese viie aasta möödumist;

50.

on seisukohal, et see variant peaks sobima kõige paremini mitmeaastase programmitööga, kuna ühest küljest tagab see suurema stabiilsuse ja prognoositavuse, eelkõige ühise juhtimisega programmide puhul ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu valdkonnas, samas kui teisest küljest jääb piisavalt paindlikkust vahehindamise raames;

51.

märgib, et eelistatud 5 + 5 aastat kestev finantsraamistik sobiks ideaalselt Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Regioonide Komitee ametiajaga, tagades suurema demokraatliku legitiimsuse ja vastutuse järgneva finantsraamistiku suhtes;

52.

leiab, et omavahendite reform on ELi vahendite demokraatliku ja vastutustundliku haldamise jaoks esmatähtis ja tunneb kahetsust selle üle, et selles valdkonnas ei ole saavutatud mingit märkimisväärset edu;

53.

kutsub üles võtma järgmises finantsraamistikus kasutusele uusi omavahendeid, mis muudaksid kogurahvatulul põhinevad liikmesriikide panused ELi eelarvesse mittevajalikuks. Neid vajadusi tuleks analüüsida osana finantsraamistiku vahehindamises, et sillutada teed poliitilisele toetusele uute omavahendite algatuste jaoks, et neid saaks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus õigeaegselt rakendada;

54.

rõhutab kõrgetasemelise omavahendite töörühma võtmetähtsust ja kutsub üles kaasama riikide parlamendid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused eelseisvatesse aruteludesse ELi uute omavahendite üle;

55.

kutsub üles kaasama praegused erivahendid – sh Euroopa Arengufond, Hädaabireserv, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, Euroopa Liidu Solidaarsusfond ja paindlikkusinstrument – finantsraamistikku, et tagada ELi eelarve demokraatlik legitiimsus ja usaldusväärsus;

56.

märgib, et EL peaks keskenduma oma tegelikele vajadustele ja mitte rahvamajanduse kogutulu 1 % ülemmäärale, mis on üks peamine põhjus, miks liikmesriigid loovad satelliitvahendeid väljaspool ELi eelarvet ja Euroopa Parlamendi demokraatlikku kontrolli, et tulla toime väljakutsetega, mis on haldamatud sellise alarahastatud eelarve juures;

57.

nõuab, et enne kui Euroopa Komisjon esitab oma ettepaneku järgmise finantsraamistiku jaoks, viidaks läbi põhjalik analüüs praeguse finantsraamistiku rahastamisvahendite kasutamise kohta. Kuigi nende ainulaadset rolli erainvesteeringute võimendamisel ning majanduskasvu ja töökohtade loomisel ei saa eitada, on mitmeid valdkondi, kus nende kasutamine ei ole tulemuslik turuvõimaluste puudumise tõttu;

58.

rõhutab vajadust luua õige tasakaal tavapäraste toetuste ja uuenduslike rahastamisvahendite vahel. See tähendab praktikas kasulikuks osutuvate rahastamisvahendite paremat kasutamist ja alternatiivsete võimaluste väljapakkumist vastupidistel juhtudel. Üldiselt peaks rahastamisvahendite kasutamine jääma liikmesriikide valida, eelkõige ühtekuuluvusprogrammide puhul. Sobiv kombinatsioon ELi madalama kaasrahastamismääraga toetustest peamiselt riiklike prioriteetide jaoks ning ELi kõrgema kaasrahastamismääraga toetustest ELi ja piirkondlike prioriteetide jaoks, tõhusate rahastamisvahendite laialdasem kasutamine ja keskendumine Euroopa lisaväärtusele – need näivad üheskoos pakkuvat lahendust probleemile, kuidas muuta ELi eelarve tõhusaks ja tulemuslikumaks väiksemate vahendite juures;

59.

järeldab, et tänase ELi peamine väljakutse ei ole ideede või lahenduste puudus, vaid otsustusprotsessi aeglus ja jäikus. Menetluste lihtsustamine ja suurem paindlikkus peavad seepärast olema esimene otsustamisele kuuluv aspekt eelseisva finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste käivitamisel;

60.

tervitab avalikku konsulteerimist selle finantsmääruse muutmise osas, mida kohandatakse ELi üldeelarvele ja soovib teha koostööd, et esitada menetluste lihtsustamiseks ettepanekuid, mis lähtuvad kõnealuses valdkonnas täheldatud probleemidest;

61.

rõhutab, et uue põlvkonna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide väljatöötamisel järgmiseks mitmeaastaseks finantsperioodiks on vaja kaasata SKPd täiendavaid meetmeid, nagu märgiti komitee hiljutises arvamuses „Territoriaalse arengu näitajad – SKP täiendamine“;

62.

leiab, et järgmises finantsraamistikus tuleks pöörata rohkem tähelepanu maapiirkondade ja kohalikule arengule, kehtestades eelkõige erimeetmed hõredalt asustatud piirkondade jaoks, kuna investeeringud kohalikesse ja maapiirkondade programmidesse hoiavad sotsiaalse struktuuri elus ja loovad tõendatult mitmekordistavat mõju, andes asjaomastele piirkondadele võtmerolli investeeringute haldamisel. Kuigi tõendid näitavad, et investeeringutasuvus võib olla äärealadel suurem kui põhipiirkondades, tuletab komitee meelde, et majandusliku tasuvuse kriteeriumitest üksi ei piisa vahendite jagamise otsuste tegemiseks ja et poliitilised ja sotsiaalsed kriteeriumid on hädavajalikud. Samuti tuleb Euroopa territoriaalse koostöö programme enam väärtustada ja paremini integreerida ühtekuuluvuspoliitika meetmetesse tervikuna, arvestades nende lisaväärtust ühise Euroopa identiteedi väljakujundamisel;

63.

soovib juhtida tähelepanu LIFE programmide tähtsusele ja nende asjakohasele rahastamisele järgmise finantsraamistiku raames. LIFE programm kujutab endast olulist vahendit, mille abil rahastada ja mobiliseerida kohalikke ja piirkondlikke keskkonna- ja kliimameetmeid ja Euroopa lisaväärtust omavaid projekte. LIFE projektid on tõendanud oma suurt väärtust katalüsaatorina teiste ELi vahendite mobiliseerimisel.

64.

peab vajalikuks pöörata suuremat tähelepanu demograafilise arengu tagajärgedele Euroopa Liidus. Komitee kutsub sellega seoses komisjoni üles kasutama ära 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku, et tulla toime demograafiliste väljakutsetega, arvestades uute vahendite kavandamisel ja poliitiliste otsuste tegemisel demograafilist olukorda piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning selle arengut;

65.

kordab sellega seoses, et kohaliku arengu rahastamiseks ELi eelarvest on praegu olemas lausa 20 eri ELi vahendit. Integreeritud kohalikku arengut ja ühist strateegilist raamistikku käsitlevad sätted kehtivates Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrustes on selgelt ebapiisavad, et vältida kattumist ja tagada reaalselt integreeritud rahastamine viiest Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist. Seetõttu peaksime taotlema järgmist: