19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/17

Raportöör:

Emmanuelle BUTAUD-STUBBS

1.1

Inimväärne töö ülemaailmsetes tarneahelates (näiteks tekstiili-, rõiva- ja jalatsi-, elektroonika-, mineraalide ning agrotööstuses) on tõepoolest kriitilise tähtsusega küsimus kõigi avaliku ja erasektori osalejate jaoks, kes on kaasatud tarneahelate haldamisse riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kohandanud sisemenetlusi, et oleks võimalik esitada oma arvamus enne Genfis toimuvat ja inimväärset tööd ülemaailmsetes tarneahelates käsitlevat Rahvusvahelise Töökonverentsi 105. istungjärku.

Komitee soovitab:

1.3

võtta Euroopa Komisjonil vastu terviklik ja ambitsioonikas strateegia, et edendada kogu oma sisepoliitika (juurdepääs ELi riigihangetele, märgistamine jne) ja välispoliitikaga (kaubandus-, arengu-, naabruspoliitika jne) inimväärset tööd ülemaailmsetes tarneahelates;

1.4

võtta kasutusele ühine keel, ühised määratlused ning hinnata statistilisi andmeid eri sidusrühmade vahel (OECD, ILO, WTO, Euroopa Komisjon, Maailmapank ja IFM) (1), et vältida segadust ja väära tõlgendamist ning töötada välja sidus poliitika selles valdkonnas tegutsevate eri pädevustega riigiasutuste vahel;

1.5

tunnustada ja edendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid arvesse võttes olemasolevaid parimaid tavasid ja algatusi olemasolevate töövahendite seas: OECD suunised hargmaistele ettevõtetele, OECD sektoripõhised hoolsuskohustuse suunised (sellistes valdkondades nagu tekstiil ja rõivad, mineraalid, põllumajandus ja rahandus), kaubandusabi, finantsskeemid kahjude hüvitamiseks, käitumisjuhendid, märgised, standardid ja enesehindamise vahendid. Eesmärk on töötada ülemaailmsete tarneahelate vastutustundliku haldamise jaoks välja järkjärguline, sidus ja jätkusuutlik poliitika;

1.6

edendada praktilisi ja sobivaid riskipõhiseid lähenemisviise, mille raames võetakse arvesse ülemaailmse väärtusahela ja ülemaailmse tarneahela eripära (lineaarne või modulaarne, lihtne või keeruline, lühike või pikk korraldus);

1.7

edendada kehtivate tavade hindamisele tuginedes mitme sidusrühma formaati, kaasates avaliku ja erasektori osalejaid, sotsiaalpartnereid, valitsusväliseid organisatsioone, eksperte jne, et töötada välja parim tegevuste portfell, mida innustavad OECD suunised riskide kindlaksmääramiseks, nende ennetamiseks ja leevendamiseks, teabe edastamiseks ja tegevuskavadest aru andmiseks. Tegevuskavades sisalduvad meetmed võiksid hõlmata nii seadusandlikke kui ka mitteseadusandlikke meetmeid, parimaid tavasid, rahalisi stiimuleid, juurdepääsu koolitusele, sotsiaaldialoogi jaoks suutlikkuse suurendamist ning ametiühinguid;

1.8

innustada spetsiaalselt kaaluma selliseid läbipaistvuse tagamise vahendeid, mille võiks kehtestada eesmärgiga teavitada lõpptarbijaid tootmise sotsiaalsetest tingimustest;

1.9

kaaluda saabuval ILO konverentsil võimalusi, kuidas ILO saaks etendada aktiivset rolli inimväärse töö tagamisel ülemaailmsetes tarneahelates, sealhulgas kaaluda igasuguste selliste asjakohaste ja sobivate vahendite väljatöötamist ja tulevast vastuvõtmist, mis kõigi sidusrühmade pühendumisel aitavad kaasa töötingimuste tulemuslikule parandamisele.

2.1.1

Ülemaailmne väärtusahel: see käsitus tekkis 1990. aastate keskel, et kirjeldada kõiki tegevusvaldkondi, mis on vajalikud, et viia toode selle kavandamisest kujunduseni, selle algsetest toorainetest ja vahesisenditest, selle turustamisest, levitamisest ja toetamisest lõpptarbijani (2).

Ülemaailmsed väärtusahelad peaksid edendama protsessi ajakohastamist (tootja võtab tõhususe parandamiseks kasutusele parema tehnoloogia) ning funktsionaalset ajakohastamist (tootja võime arendada kujundus-, brändimis- ja turustusvõimet). Mitmed näited osutavad siiski sellele, et see ei ole alati nii.

Ülemaailmsete väärtusahelate jätkusuutliku ja vastutustundliku haldamise küsimus on rahvusvahelises tegevuskavas esikohal (OECD, ILO, G7, G20, EL, ÜRO), arvestades, et järjest suurem osa kaubandusest ja investeeringutest kogu maailmas leiab aset ülemaailmse väärtusahela kaudu ning et juhtivate ettevõtjate poolsetel allhangetel ja ülemaailmse tootmise piiriülesel koordineerimisel on märkimisväärne sotsiaalne mõju. See mõju on osalt positiivne, nt paremini tasustatud töökohad, suurem naiste tööhõive, tööturule juurdepääsu võimaldav töökohtade loomine, oskuste arendamine ning teadmiste ja tehnoloogia levitamine. Teisalt on see jällegi muret tekitav, näiteks ebakindel töö, kehvad töötingimused (sh töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas), sotsiaalõiguste puudumine (sh sotsiaalkindlustuskaitse puudumine) ning inimõiguste ja töötaja põhiõiguste rikkumine.

Selle tulemuseks on erinevate vahendite väljatöötamine ja rakendamine riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, näiteks ILO konventsioonid, OECD suunised või ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted (vt ka punkt 2.3.3), ning poliitilised raamistikud, näiteks säästva arengu tegevuskava aastani 2030 (3) ja sellega kaasnev Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta (4), millega toetatakse tööstandardite austamist ning edendatakse inimväärset tööd ning samuti kaubandus-, investeerimis- ja erasektori ning tarneahelate edasist arengut.

2.1.2

Ülemaailmne tarneahel: ülemaailmne tarneahel koosneb omavahel seotud organisatsioonidest, vahenditest ja protsessidest, mis loovad ja pakuvad lõpptarbijatele tooteid ja teenuseid. Sellisena moodustab see osa ülemaailmsest väärtusahelast, mille eesmärk on kaupade ja teenuste hankimine, mitte aga nende kavandamine või nende levitamine.

2.1.3

Inimväärne töö: ILO osapoolte sõnastatud käsitus, mille Rahvusvaheline Töökonverents võttis vastu deklaratsioonis sotsiaalselt õiglase globaliseerumise kohta (5), hõlmab riiklikke ja kohalikke programme, mis on kehtestatud selleks, et saavutada järgmised neli strateegilist eesmärki:

Ülemaailmse norme kehtestava asutusena on ILO võtnud vastu mitmeid konventsioone, mis on olulised ülemaailmsete tarneahelate seisukohast. Nende seas on tööõiguse põhireeglid (st ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse edendamine, mittediskrimineerimise edendamine töökohal ning sunniviisilise ja laste töö keelamine) ning samuti konventsioonid töötervishoiu ja tööohutuse, tööinspektsiooni ning muudes valdkondades. Neid konventsioone ratifitseerivad riigid on kohustatud viima oma õigusaktid ja tavad nende konventsioonidega vastavusse. Lisaks on ILO 1998. aasta tööalaste aluspõhimõtete ja -õiguste deklaratsiooni (6) alusel kõik ILO liikmesriigid kohustatud oma õigusaktides ja tavades austama ja ellu viima tööõiguse põhireegleid, isegi kui nad ei ole asjaomaseid konventsioone ratifitseerinud.

2.2.1

Ülemaailmsete väärtusahelate tähtsus maailma kaubanduses on kiiresti kasvanud ning WTO, OECD, ILO ja ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2013. aasta andmete (7) kohaselt hõlmab see ülemaailmselt 60–80 % rahvusvahelisest kaubandusest ning enam kui 20 % töökohtadest (8). Sellised sektorid, mida iseloomustavad sellised omavahel seotud organisatsioonilised osised nagu kavandamine, tootmine, levitamine ja tarbimine ning mida juhivad hargmaised ettevõtjad, on muu hulgas põllumajandus, tööstus (nt autotööstus, lennundus, tekstiili- ja rõivatööstus, mänguasjad, elektroonika) ja teenused (nt kõnekeskused, infotehnoloogia).

2.2.2

Kõnealuste ülemaailmsete väärtusahelate vorm ja struktuur erineb samuti: mõned neist on suhteliselt lühikesed (väike arv tegevusi), samas kui teised on pikemad, hõlmates majanduslikke, sotsiaalseid ja rahanduslikke sidemeid paljudes ja kaugetes riikides (Ameerika Ühendriikidest ELi ja Aasiani) asutatud ettevõtjate vahel. Gary Gereffi (9) kohaselt on olemas kolm peamist juhtimise vormi: ostjapõhised ülemaailmsed väärtusahelad, (enamikul juhtudel) kulupõhised ülemaailmsed väärtusahelad (see on nii rõivaste ja jalatsite ülemaailmsete väärtusahelate puhul) ning tootjapõhised ülemaailmsed väärtusahelad, mille puhul on arenguriikides tegutsevatel tarnijatel mõned tehnoloogilised pädevused, sh kujundus ja innovatsioon (elektroonika).

2.2.3

Ülemaailmne tarneahel, mis moodustab ülemaailmse väärtusahela osa, põhineb ostjate, tarnijate ja potentsiaalsete allhankijate vahelistel suhetel. Seda ahelat saab mitut moodi kujundada: vertikaalselt integreeritud, kinnine ahel, modulaarselt juhitav ahel (suurimad tarnijad suudavad tegutseda juhtivast ettevõtjast sõltumatult) või turuahelad kaubaturu jaoks.

2.3.1

ELi ettevõtja sotsiaalse vastutuse määratluses tunnistatakse „ettevõtja vastutus[t] tema tegevusega ühiskonnale avalduva mõju eest” (10).

2.3.2

Viimase kahekümne aasta jooksul esinenud teatava arvu probleemide alusel, eriti sellistes sektorites nagu elektroonika, spordikaubad ja rõivad, on eelkõige OECD tuvastanud, et hargmaise ettevõtja (kui juhtiva ettevõtja) jaoks on oma ülemaailmse väärtus- ja tarneahela jätkusuutlikul haldamisel üliolulised järgmised küsimused:

2.3.3

Suur hulk osalejaid – mitmed avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud, riiklikud, Euroopa ja rahvusvahelised organisatsioonid ning asutused – tegeleb praegu nende küsimustega, eriti pärast 2013. aasta Rana Plaza (Bangladesh) õnnetust, milles hukkus enam kui 1 100 töötajat:

Nii alaliselt kui ka ajutiselt on käivitatud mitmeid eraalgatusi, nt tervishoiu ja ohutuse parandamiseks Bangladeshi rõivavabrikutes pärast Rana Plaza katastroofi (Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepe) (20).

2.3.4

Kõik need avaliku ja erasektori osalejad tegelevad erinevate vahendite ja õigusaktide väljatöötamise ja rakendamisega, mille eesmärk on parandada töötingimusi ja tööalaseid õigusi:

3.1.1

Rõiva- ja jalatsitööstuse ülemaailmne tarneahel hõlmab erinevaid osalejaid ja tootmisprotsesse. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna rõiva-, tekstiili- ja jalatsiekspordi kogumaht oli 601 miljardit dollarit, mis moodustab 60 % kogu maailmakaubandusest, millest lõviosa kuulub Hiinale. Sellised riigid nagu Bangladesh või Kambodža suurendasid spetsialiseerumist rõiva- ja jalatsitootmise ja -ekspordi vallas, mis moodustasid 2014. aastal vastavalt 89,2 % ja 77,4 % kauba koguekspordist (22). Selle peamine põhjus on järsk palgatõus Hiina rõiva- ja tekstiilitööstuses, mille tulemusel otsisid rahvusvahelised ostjad Aasias uusi tarnijaid.

ILO (23) kohaselt oli 2014. aastal enamikus riikides keskmine töötasu vähem kui 200 dollarit kuus. Rõivatööstuse lihttöölistele kohaldatakse igakuist miinimumpalka Hiinas (kuni 297 dollarit), Filipiinidel, Malaisias, Indoneesias (247 dollarit), Tais, Vietnamis (145 dollarit), Indias (136 dollarit), Kambodžas (128 dollarit), Pakistanis (119 dollarit), Bangladeshis (71 dollarit) ja Sri Lankas (66 dollarit).

Peamised riskid on äraelamist võimaldava töötasu puudumine, sunniviisiline või laste töö, halvad töösuhted ühinemisvabaduse nõrga kaitse ja piiratud kollektiivläbirääkimiste tõttu, halb töötervishoid ja tööohutus, ebapiisavad tööinspektsioonid, väljaarendamata tööõnnetuste kavad, veereostus, kokkupuude keemiliste ainetega ning naistööjõu ärakasutamine.

3.1.2

24. aprillil 2013 toimunud Rana Plaza hoone (rõivavabrikute asukoht) varing Bangladeshis põhjustas 1 136 töötaja (peamiselt naised) surma. Hoone väga halvast seisukorrast ning varuväljapääsude puudumisest tingitud õnnetuse ulatus on valitsusi (EL ja liikmesriigid, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Norra), rahvusvahelisi organisatsioone (ILO, OECD ja Maailmapank) ning rahvusvahelisi ja kohalikke sidusrühmasid pannud erakorraliselt tegutsema, koostades ambitsioonika meetmete kogu, mille eesmärk on edendada riiklikke lühiajalisi meetmeid (ohvrite perekondadele hüvitise maksmine, rõivavabrikute inspekteerimine ning puudujääkide kõrvaldamine, uued auditeerimismeetodid, tööõiguse läbivaatamine), riiklikke keskmise tähtajaga meetmeid (nt sõltumatute ametiühingute väljaarendamine ja tööinspektsioonide tugevdamine) ning süstemaatilisi meetmeid ülemaailmsete tarneahelate vastutustundliku haldamise edendamiseks.

3.1.3

OECD valmistab rõivaste ja jalatsite sektori jaoks ette vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid hoolsuskohustuse suuniseid.

3.1.4

ILO koostöös rahvusvaheliste rahastajate, valitsuste, töötajate ja tööandjatega rakendab rõivasektoris (nt Aasias) projekte, mille eesmärk on tagada parem juurdepääs palka, töötingimusi ja töösuhteid käsitlevale teabele, et parandada sotsiaaldialoogi kvaliteeti töönormide, sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise ja kollektiivläbirääkimiste mehhanismide teemal, ning samuti tagada töönormid vabriku tasandil (25).

3.1.5

Euroopa Komisjon töötab juhtalgatusega, mis käsitleb jätkusuutlikku rõivaste tarneahelat, hõlmates ühist planeerimist, kooskõlastatud rahastamist, ühist programmide rakendamist, tarbijate seas teadlikkuse parandamist jne.

3.1.6

ELi tekstiili- ja rõivasektori sotsiaalpartnerid on Euroopa Komisjoni toetusel välja töötanud ühise algatuse koos ettevõtja sotsiaalse vastutuse riskihindamisvahendiga, mis on oluline ülemaailmsete tarneahelate jaoks. Praegu käib algatuse lõpuleviimine, et valmistuda selle levitamiseks VKEde ning muude sidusrühmade seas.

3.1.7

ELi eesistujariik Madalmaad soovib uurida võimalusi koostoime parandamiseks ELi arengu- ja kaubanduspoliitika vahel, et aidata kaasa ülemaailmsete väärtusahelate jätkusuutlikkusele.

3.1.8

Saksamaa majandus-, koostöö- ja arenguminister Gerd MÜLLER lõi eraldi liidu säästva tekstiilitootmise jaoks, millesse on kaasatud olulised partnerid. Viimasel G7 kohtumisel esitas ta olukorrast väga konkreetse kokkuvõtte: „Vastutuse võtmine maksaks ühe euro. Üksainus euro kleidi, jaki või püksipaari kohta, tagamaks, et raske töö Bangladeshis, Kambodžas või Aafrikas tasuks end ära ning lastel ja õmblejannadel oleksid elus võimalused” (26).

3.1.9

Eraalgatuste levikuga on kaasnenud kogemused ning abi parimate tavade jagamisel. Nende seas on algatus Initiative Clause Sociale (ICS), mille raames 22 olulist jaemüüjat (nt Monoprix, Carrefour või Casino), kelle käive moodustab enam kui 243 miljardit eurot, jagavad sarnast sotsiaalsete auditite metoodikat, ning algatus Business Social Compliance Initiative, mille lõi 2003. aastal Brüsselis asuv Foreign Trade Association (väliskaubanduse assotsiatsioon). Algatuses osaleb enam kui 1 700 jaemüüjat ja importijat 36 riigist, olles ärisuhetes 30 000 tehasega.

3.2.1

Sturgeoni ja Kawakami koostatud ülemaailmsete väärtusahelate uuringu kohaselt (27) tunduvad rõivatööstusesse tehtud vahesisendid olevat vahetoodete kauplemisväärtuse osas vähem olulised kui sisendid elektroonika- ja sõiduautotööstusesse.

3.2.2

Elektroonika ülemaailmne väärtusahel on kaupade sektoris üks olulisemaid, moodustades 2006. aastal enam kui 17 % kõigist toodetud vahetoodetest, võrreldes 2,7 %-ga kemikaalide ja plastide puhul ning 1,9 %-ga õhusõidukite osade puhul. Kaks juhtivat riiki elektroonika vahetoodete ekspordis on Hiina/Hongkong ja Ameerika Ühendriigid.

3.2.3

Kolm kindlat osalejat, kes juhivad nn väärtusahela modulaarsust, on:

Selle konkreetse väärtusahela modulaarsus peitub oluliste äriprotsesside – nagu raalprojekteerimine, tootmise kavandamine ning inventuur ja logistika kontrollimine – kodifitseerimises ja standardimises.

3.2.4

Tarbeelektroonika toodete kasutusiga on lühike, vahemikus 3–18 kuud, kusjuures nad kaovad kiirelt kasutusest. Selle tulemusel seisavad kõnealuste toodete tarnijad silmitsi üha kiiremate kohe turule laskmist eeldavate tellimustega. Näiteks kui 2007. aastal toodi turule Apple iPhone, oli turule toomise ajaks kuus kuud; 2012. aastaks oli see kahanenud vähem kui kahele nädalale (28). Tootjatele ja töötajatele on see katsumus ning sellega toimetulekuks on vaja välja töötada lahendused ning neid rakendada.

Kui mõnes ettevõttes on jõutud ületundide või tipphooajal töötatud vahetuste suhtes ning nende ülejäänud aasta jooksul hüvitamise osas kokkuleppele, siis teistes on täheldatud ajutiste lepingute ning renditöötajate või sisserändajate palkamise märkimisväärset kasvu (nt moodustasid Mehhikos 2009. aastal elektroonikatööstuse tööjõust 60 % renditöötajad, kelle osakaal kasvas tipphooajal 90 %-ni) (29). See tähendab sageli töötajate piiratud õigusi, nt madalamad palgad, sotsiaalkindlustuskaitse puudumine või ametiühingutega ühinemise keeld. Lisaks riiklikele õigusaktidele võiks lahendus hõlmata kokkuleppeid ettevõtte tasandil ning samuti ostjate ja tarnijate vahelist paremat kooskõlastamist ja teabe jagamist, võimaldades nii tootmist paremini planeerida ning kasutada ajutiste töötajate asemel pigem alalisi töötajaid.

3.2.5

Inimõiguste ja töötajate õiguste austamise küsimused seovad elektroonikatööstuse ka konflikti- ja riskipiirkondadest (näiteks Ida-Aafrika järvede piirkonnast) pärit mineraalide küsimusega (30). Pärast USA õigusakti (Dodd-Frank Act) vastuvõtmist esitas Euroopa Komisjon 2014. aastal määruse ettepaneku, millega luuakse süsteem tina, tantaali, volframi ja kulla ELi turule importijate enesesertifitseerimise jaoks, tagamaks, et kõnealuste mineraalide kaevandamise ja nendega kauplemise tulud ei toeta kohalikke relvastatud konflikte. Selle asemel peaks hoolsuskohustus ja sellega kaasnevad muud meetmed tagama tarneahela läbipaistvuse ning neil peaks olema töökohtade loomisele ja kaevanduste töötingimustele (nt töötervishoid ja tööohutus, sissetuleku tase või nende tegevuse ametlikuks muutmine) positiivne mõju. Samuti võimaldaks see jätkata mineraalide saamist Aafrikast, selle asemel et pöörduda maailma muude piirkondade poole, mida konflikt ei mõjuta (31).

3.2.6

OECD on välja töötanud konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevad hoolsuskohustuse suunised (32).

3.3.1

Komitee soovib samuti rõhutada, et ülemaailmsed väärtusahelad ja ülemaailmsed tarneahelad muudes sektorites, nagu näiteks teenused ja agrotööstus, võivad seista silmitsi töötingimuste probleemidega eelkõige töötervishoiu ja tööohutuse vallas.

3.3.2

ILO keskendub inimväärse töö toetamisel maapiirkondade majanduses (33) kolmele prioriteetsele tegevusvaldkonnale: inimväärne töö ebasoodsas olukorras, kõrvalejäetud ja haavatava maaelanikkonna jaoks, inimväärne töö tarneahelates osalevate maapiirkonna töötajate jaoks ning inimväärne töö maapiirkonna töötajate jaoks istandustes.

—

Valitsuste pädevuses on riikliku töö- ja sotsiaalõiguse väljatöötamine, rakendamine ja jõustamine, ILO konventsioonide ratifitseerimine ja tõhus rakendamine ning ELi liikmesriikide puhul ka ELi direktiivide ülevõtmine ja rakendamine. Samuti on nende kohustus tagada kõik haldusressursid ja rahalised vahendid muu hulgas tööinspektsiooni jaoks, et tagada kooskõla õigusraamistikuga.

—

Rahvusvahelised organisatsioonid kehtestavad standardid ja töötavad välja ülemaailmsed algatused, et edendada rahvusvahelisi töönorme ja vastutustundlikku äritegevust. Selles kontekstis annavad dokumendid, nagu ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted (raamistik „kaitse, austa ja heasta”), suuniseid põhiosalejate rollide ja vastutusvaldkondade kohta.

—

Sotsiaalpartnereid julgustatakse astuma töönorme ja töötingimusi käsitlevasse sotsiaaldialoogi ning seda edendama, sh sektori ja piiriüleses kontekstis, ning valitsused peaksid tagama ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste tõhusa kaitse ja edendamise.

—

Hargmaised ettevõtjad peaksid toimima kooskõlas seadustega, mida kohaldatakse riikides, kus nad tegutsevad. Samuti julgustatakse neid pühenduma ettevõtja sotsiaalsele vastutusele ja hoolsuskohustuse lähenemisviisile.

—

Valitsusvälised organisatsioonid täiendavad muude osalejate jõupingutusi ja neil on oluline roll töötajate õigustega seotud teadlikkuse suurendamisel ning rikkumiste hukkamõistmisel.

Võttes arvesse kõnealuste põhiosalejatega seotud keerukust ja ilmselgeid ülekaalukaid riske, toetab komitee struktureeritud, läbipaistvaid ja kaasavaid sidusrühmade platvorme selliste keerukate küsimuste lahendamiseks.