Sissejuhatus

ELis on toimunud mitmeid positiivseid sündmusi, mis näitavad Euroopa majanduse vastupanuvõimet ja elavnemist, hoolimata laiemast globaalsest ebakindlusest. Kõigi liikmesriikide majandus kasvab taas. Investeerimine on hakanud hoogustuma. Alates 2013. aastast on loodud 8 miljonit uut töökohta. Tööhõive määr on samuti kasvanud. Kui praegune suundumus jätkub, on strateegias „Euroopa 2020“ sihiks võetud 75 % tööhõive määr tõesti saavutatav. Tööjõus osalemise määra tõus aastate jooksul, hoolimata kriisist, on veel üks tõend tööturgude tegevuse tulemuslikkuse struktuurse paranemise kohta. Euroala keskmine valitsemissektori eelarvepuudujäägi tase, mis oli paar aastat tagasi üle 6 %, on sel aastal alla 2 % ja üha väheneb. Valitsemissektori võla tasemed on stabiliseerunud ja hakkavad eeldatavasti langema.

Siiski ei ole põhjust rahuloluks, kuna elavnemine on veel habras. Kriisi pärand ja kriisieelsetest aastatest pärinevad struktuursed eelarvepuudujäägid hoiavad majanduskasvu, tööhõivet ja investeerimist ikka veel tagasi. Hoolimata olukorra hiljutisest paranemisest püsib paljudes Euroopa osades liiga kõrge töötuse tase ning pikaajaline kõrge töötuse tase avaldab paljudes liikmesriikides negatiivset sotsiaalset mõju. Peale selle ei ole SKP ja tootlikkuse kasvumäärad ikka veel täit potentsiaali saavutanud ning investeeringute tasemed on kriisieelsetest madalamad. Euroalal ja ELis üldisemalt on lisaks sellele ikka veel märkimisväärset tasakaalutust ja laiemaid riske, liikmesriikide vaheline ja -sisene lähenemine on paljudel juhtudel takistatud.

Peale selle on globaliseerumine, demograafiline ja tehnoloogiline areng olulised muutuste allikad, mis peavad tooma kasu kõigile. Seda arengut saab ja tuleb säilitada, kuid seda tuleks täiendada, eelkõige tagades globaliseerumisest ja tehnoloogilistest muutustest (k.a digitaliseerimine), saadava kasu õiglase jaotamise erinevate rühmade vahel ühiskonnas, eelkõige noorte hulgas. Mure võrdsuse, õigluse ja kaasatuse pärast nõuab teadlikkuse suurendamist kõigil tasanditel poliitika ja reformide mõju kohta tulude jaotamisele.

– struktuurireformide jätkamisele;

– ja vastutustundliku eelarvepoliitika tagamisele.

1. Investeerimise edendamine

1.1 Finantssektori toimimise parandamine

Juurdepääs rahastamisele on ettevõtjatele kasvu ja innovatsiooni jaoks hädavajalik. Mõnes liikmesriigis on ikka veel palju neid VKEsid, kes nimetavad kõige olulisema probleemina juurdepääsu rahastamisele (Kreekas 30 %, Küprosel 25 %). Rahastamise problemaatilisust kinnitavad ka väikseimad äriühingud (12 % mikroettevõtetest), suhteliselt noored äriühingud (13 % kahe kuni viie viimase aasta jooksul loodutest) ja noored, suure kasvupotentsiaaliga äriühingud (14 % äriühingutest, kelle aasta kasvumäär on 20 % või enam – nn gasellid) 8 . Kuna VKEd loodavad rahastuses peamiselt pangandussektorile, jääb laenude kättesaadavus neile probleemiks, eriti neis riikides, kelle pangandussüsteeme kohandatakse. Selleks et toetada ja reformida riskikapitali raamistikku, mis on oluline kõrge kasvumääraga äriühingutele, ning aidata finantsturgudel pakkuda majandusele rohkem laenusid, tegi komisjon ettepaneku muuta Euroopa riskikapitalifondi ja Euroopa sotsiaalettevõtlusfondi määrusi, mis on veel üks samm kapitaliturgude liidu loomise suunas.

Kapitaliturgude liit võib luua kõigile liikmesriikide äriühinguile võrdsed tingimused juurdepääsuks rahastamisele, mis stimuleerib moonutustevaba investeerimist ja innovatsiooni. Rahastamistingimused ja -mudelid on liikmesriigiti väga erinevad, mis moonutab finantssektori peamist ülesannet toimida kapitali allikate ja investeerimisvõimaluste tõhusa vahendajana. Täieulatuslik kapitaliturgude liit hakkab pakkuma omakapitali ja võlakirjade turu kaudu alternatiivseid rahastamisallikaid, et ühest küljest täiendada pangasüsteemi ja teisest küljest hõlbustada asjakohast riskihindamist ja kapitali jaotamist finantssüsteemis. Kapital peab voolama tootlikkuse kiirema kasvuga piirkondade, suure tootlikkusega majandustegevuse ja innovatsiooni suunas. Kapitaliturgude sügavam integreeritus oleks tänu riskijagamisele erasektoris puhvriks majandusšokkide vastu. Peale vajaduse tagada komisjoni ettepaneku kohaste meetmete kiire vastuvõtmine, aitavad täiendavad muudatused kindlustusseltside ja pankade taristusse ja VKEdesse tehtavaid investeeringuid reguleerivasse õigusraamistikku suurendada majanduse rahastamist. Lisaks tekitab riiklikke maksejõuetusraamistike ebatõhusus laenude ebaühtlase kättesaadavuse liikmesriigiti. Komisjon esitab peagi ettepaneku ennetava restruktureerimise normistike, teise võimaluse ja maksejõuetusmenetluse täiustamise kohta.

Liikmesriigid peavad investeerimise edendamiseks ja Euroopa majanduse rahastamise hõlbustamiseks kõrvaldama pangandussektoris veel säilinud haavatavuse. Mitmes liikmesriigis on endiselt suureks probleemiks viivislaenude kõrge tase. Viivislaenud ja ebatõhus tegutsemine koos madala intressi ja aeglase majanduskasvuga vähendavad pankade kasumlikkust, mis omakorda vähendab nende suutlikkust luua või kaasata uut kapitali uute laenude andmise toetamiseks, ja seega nende suutlikkust toetada majanduse elavdamist. Sellest nõiaringist väljamurdmine nõuab pankade vabastamist kirjeldatud taagast, mõjutamata sealjuures riigi rahakotti. Selles kontekstis on äärmiselt olulised tõhusad kohtuvälised maksejõuetusraamistikud, sealhulgas ennetav restruktureerimine, ning vastuvõetud reformid tuleks täielikult ellu rakendada. Viivislaenude teenindamine mittepankadest eriasutuste poolt ja nende laenude müük neile peaks olema kooskõlas asjakohaste õigusaktidega võimalik ja seda tuleks stimuleerida kõigis liikmesriikides.

Panku tuleks stimuleerida jätkama nende tegevuse tõhustamist. 
Pankade kasumlikkusele on avaldanud mõju tsüklilised ja struktuursed tegurid – sealhulgas uued regulatiivsed nõuded ja madala tootlusega keskkond. Pankade ärimudelite kohandamine uuele tegevuskeskkonnale nõuab täiendavaid jõupingutusi, mis võivad hõlmata ülemäärase võimsuse edasist vähendamist ja sektori konsolideerimist. Pooleliolevate regulatiivsete algatuste asjus tuleks kiiresti kokku leppida, et tagada õigusselgus ja -kindlus, vältides lubamatut mõju reaalmajanduse rahastamisele. Rahvusvahelisel tasandil kavandatavad täiendavad algatused peaksid viima kapitalinõuete üldisele märkimisväärsele tõstmisele.

Pangandusliidu loomise lõpuleviimine peaks olema kiire ja nõuab samaaegseid täiustusi riskide vähendamise ja jagamise valdkonnas. Pangandussektori vastupanuvõime on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Sellegipoolest sattusid pankade aktsiahinnad 2016. aastal mitmel korral surve alla, seda ka sündmuste tõttu rahvusvahelistel turgudel, nagu näiteks vapustused Hiinas või Ühendkuningriigi rahvahääletuse tulemuste teatavakstegemine. Oluline on kaitsta usaldust pangandussektori vastu ja jätkata selle taastamist. Pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiv koos ELi riigiabi eeskirjadega moodustavad raamistiku finantsstabiilsuse hoidmiseks, kaitstes samal ajal maksumaksjaid. Kiirendada tuleks tööd ühtse kriisilahendusfondi ühiste kaitsemeetmete loomiseks. Jätkuma peaksid arutelud Euroopa hoiuste tagamise skeem üle, mille eesmärk on saavutada võimalikult kiiresti kaasseadusandjate vaheline kokkulepe, ning prioriteetseks tuleks tunnistada ka tulevaste riskivähendusettepanekute vastuvõtmine.

1.2 ELi fondide mõju suurendamine Euroopa investeerimiskava toetamisel

Euroopa investeerimiskava on osutunud kasulikuks vahendiks konkreetsete tulemuste saavutamiseks ja liikmesriikidesse tehtavate investeeringute jätkusuutliku suurenemise stimuleerimiseks. Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) on kaasanud 27 liikmesriigis vaid ühe aasta jooksul peaaegu 138 miljardit eurot. Sama ajavahemiku jooksul sai EFSIst toetusi hinnanguliselt peaaegu 300 000 VKEd 9 . Euroopa investeerimiskava oma erinevate aspektidega (finantsinstrumendid, tehniline abi ja ärikeskkonna parandamise meetmed) annab reas sektorites tõeliselt häid tulemusi, toetades innovatiivseid projekte, mis aitavad kaasa töökohtade loomisele, majanduskasvule ja noorte töötuse vähendamisele kohalikes kogukondades. Nimetatud projektid on olulised ELi majanduse tuleviku jaoks ning on suunatud sellistele olulistele valdkondadele, nagu VKEde toetamine, innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus, taastuvenergia, energiatõhusus, digitaalne ja transporditaristu.

Investeerimiskavast hakkab toetusi saama rohkem projekte enamates liikmesriikides. Komisjon on teinud ettepaneku pikendada EFSI tegevusaega („EFSI 2.0“ ettepanek) ja kahekordistada selle mahtu 2022. aastaks 630 miljardi euroni, laiendades samal ajal selle geograafilist ja valdkondlikku katvust. Oluline on see ettepanek 10 kiiresti vastu võtta.

Lisaks EFSI tegevusaja pikendamisele paraneb geograafiline katvus veelgi tänu täiendavatele ja lihtsustatud võimalustele, mida pakub EFSI kombineerimine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega (ESIF), koos tehnilise abi laiendamisega kogu Euroopas. ESIFi uus programmitöö periood, mis pakub aastatel 2014–2020 investeerimiseks liikmesriikidesse 454 miljardit eurot, on suurendanud keskendumist ELi vahendite tulemuslikule ja tõhusale kasutamisele, nõudes, et programmide puhul nimetataks selgelt kavandatud tulemused ja muudetaks need mõõdetavateks eesmärkideks. Peale selle nõutakse liikmesriikidelt selliste seadusandlike ja struktuuriliste tingimuste loomist, mis võimaldaks sektoritel saada vahendeid eesmärkide tulemuslikuks saavutamiseks. Komisjon on teinud ettepaneku suurendada tulevikus EFSI ja ESIFi, samuti Euroopa ühendamise rahastu kombineerimise võimalusi.

Jätkusuutlik investeerimine tootlikkuse suurendamiseks kogu majanduses ressursi- ja energiatõhususe suurendamise ning sisendikulude vähendamise teel, vähendades samal ajal väliskulusid ja mõju. Konkreetsemalt loob vähese CO2-heitega ja ringmajandusele ülemineku toetamine uusi töökohti teenuste, näiteks innovatiivsete, hooldus- ja remonditeenuste valdkonnas ning uute säästvamate toodete projekteerimise ja valmistamise valdkonnas. Konkreetsete valdkondade hulka, kus ringmajanduse ja parema ressursitõhususe makromajanduslik tähtsus võib olla märkimisväärne, kuuluvad keskkonnasõbralik riigihange, investeeringud jäätmekäitlus- ja veevarustustaristusse, säästev ehitus, kriitilise tähtsusega toorained, biokütused ja biokemikaalid, samuti energeetika ja kliimaga seotud investeeringud.

Investeeringud peavad keskenduma ka inimkapitalile ja sotsiaaltaristule. Sageli naiste kanda jääva vanemate ja laste hooldamiskohustuse vähendamiseks on eriti oluline pikaajalise hoolduse teenuste ning taskukohaste ja paindlike lastehoiuasutuste arendamine. Jätkusuutlikku investeerimist on vaja ka hariduse ja elukestva õppe valdkonnas, et toetada tööalast konkurentsivõimet ning kompenseerida palgalõhe riski ja erinevust kõrge ja madala kvalifikatsiooniga töötajate töötingimuste vahel.

Liikmesriikidele oleks kasu selgematest juhenditest avaliku sektori raamatupidamiseeskirjade (ESA 2010) kohta, eelkõige avaliku ja erasektori partnerluste valdkonnas. Avaliku ja erasektori partnerluste statistilise käsitlemise juhend, mille Eurostat koostöös Euroopa Investeerimispangaga välja töötas ja suunas peamiselt erasektori sidusrühmadele, avaldati 29. septembril 2016 11 . Praegu toimub selle väljaande avaldamise järgne tutvustuskampaania. Peale selle seirab komisjon avaliku sektori raamatupidamiseeskirjade tõlgendamise mõju avaliku ja erasektori partnerluste loomisele erinevates sektorites, ning kaalub vajaduse korral täiendavate meetmete võtmist.

1.3 Investeerimistõkete kõrvaldamine

EL ja tema liikmesriigid on astunud samme investeerimistõkete kõrvaldamiseks, kuid palju jääb veel teha. Samal ajal, kui komisjon jätkab oma jõupingutusi üldise investeerimiskeskkonna parandamiseks ELi tasandil, sealhulgas ühtse turu süvendamine, peaksid liikmesriigid tõhustama oma jõupingutusi investeerimistõkete kõrvaldamiseks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Jätkusuutlik investeerimine nõuab kindlat ja prognoositavat ärikeskkonda. Komisjon on juba esitanud algatused reaalmajanduse rahastamise lihtsustamiseks, nagu taristuinvesteeringute kindlustajate ja edasikindlustajate kapitalinõuete alandamine ning riigiabi eeskirjade riiklikest vahenditest rahastamise suhtes kohaldamise praktiliste suuniste vastuvõtmine 12 . Peale selle hõlmab töö energialiidu, kapitaliturgude liidu, ühtse turu strateegia, digitaalse ühtse turu strateegia, ringmajanduse paketi ning rahvusvaheliste kaubandus- ja investeerimislepingute alal erimeetmeid, mis aitavad nende täielikul rakendamisel kõrvaldada tõkkeid, edendada innovatsiooni ja parandada investeerimiskeskkonda. Näiteks peaks energialiidu raames olema juhtimisprotsess, mis toetub riiklike energia- ja kliimakavadele aastani 2030 ja kaugemale, ning mis pakuks prognoositavust ettevõtjatele, investoritele ja ühiskonnale laiemalt. Suurendada tuleks ka ennetavat kindlust konkreetsete sektorite, nagu energiatõhususe riiklikus raamatupidamisarvestuses. 5G ehk mobiilside süsteemide viienda põlvkonna täielik kasutuselevõtmine kogu Euroopa Liidus aastaks 2025 võib luua kaks miljonit töökohta. Peale selle aitab äriühingu tulumaksu ühtns konsolideeritud maksubaasi hiljutine taaskäivitamine 13 kaasa ELi muutmisele investeeringutele atraktiivsemaks kohaks , pakkudes äriühingutele prognoositavamaid eeskirju, võrdsemaid tingimusi ja väiksemaid nõuete täitmisega seotud kulusid. Samuti toetab see innovatsiooni Euroopas, tagades, et teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute kulud on tulust mahaarvatavad, ning kõrvaldades maksusüsteemi eelised laenude abil rahastamiselt võrreldes omakapitalirahastusega.

Teadmistesse, innovatsiooni, haridusse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse kui majanduskasvu mootoritesse investeerimise tähtsus on tegevuskavas samuti tähtsal kohal. Mitmes liikmesriigis on masinatesse ja seadmetesse investeerimise märgatav vähenemine osaliselt põhjustatud tootlikkuse langust. Samal ajal on vaja koguteguritootlikkuse ja ühisinvesteeringute kasvu suurendamiseks investeerida rohkem immateriaalsesse varasse, nagu teadus- ja arendustegevus, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning koolitus. Liikmesriigid peavad tagama kapitali võimalikult tõhusa jaotuse. Minevikus aitas koguteguritootlikkus, mis hõlmab mitmeid tegureid, nagu innovatsioon ja vahendite tõhusam jaotus, ELis majanduskasvule ja tootlikkusele vähem kaasa kui USAs. Selle Euroopa madalama tootlikkuse põhjuseks on kauba-, teenuste-, kapitali- ja tööturgu mõjutavad struktuurilised probleemid. Konkurentsivõime ja majanduskasvu võimendamiseks on vaja parandada teadustegevuse ja äriarenduse suhet kaupade ja teenuste väljatöötamisel. Samuti aitaks riiklike tööstuse digitaliseerimise platvormide loomine võimendada selleks eraldatud ELi vahendeid, et pakkuda märkimisväärseid investeeringuid, mis ühtlasi tugevdaks meie majanduse konkurentsivõimet.

Liikmesriigid peavad tõhustama oma jõupingutusi vajalike reformide alal, mille eesmärk on kõrvaldada Euroopa poolaasta raames tuvastatud investeerimistõkked. Hoolimata mõnede liikmesriikide, eelkõige kriisist tugevasti mõjutatud euroala riikide võetud meetmetest, on edu investeerimistõkete kõrvaldamisel olnud üldiselt ebaühtlane, ja palju jääb veel teha. See käib selliste valdkondade kohta, nagu maksejõuetus, riigihanked, avaliku halduse tõhusus ja läbipaistvus või sektoripõhised määrused, samuti töö- ja kaubaturgude toimimine. Eelkõige on majanduskasvu toetamiseks ning kvaliteetsete teenuste pakkumiseks äriühingutele ja kodanikele vaja tõhusat ja läbipaistvat avalikku haldust ja tulemuslikke kohtusüsteeme. Mõnes liikmesriigis võivad investeerimistõkete hulka kuuluda ka kõrge maksutase ja liiga keerukas maksusüsteem, korruptsioon, nõrk teadus- ja arendustegevuse raamistik ning rahastuse raske kättesaadavus, eriti VKEdele. Riigipõhistes soovitustes loetletud reformid on vajalikud investeeringute taseme hoidmiseks ja suurendamiseks liikmesriikides, võttes arvesse riiklikke eripärasid.

1.4 ELi ettevõtjate võimalused saada kasu globaalsetest turgudest ja investeeringutest

Eksport välismaailma on muutunud eurooplaste jaoks üha olulisemaks tööallikaks. Tänu meie äriühingute rahvusvahelisele konkurentsivõimele toetab eksport väljapoole ELi praegu rohkem kui 30 miljonit töökohta – kaks kolmandikku enam kui 15 aastat tagasi – mis tähendab, et eksport toetab praegu peaaegu seitsmendikku kõigist Euroopa töökohtadest. Need on kõrget kvalifikatsiooni eeldavad ja keskmisest kõrgema palgaga töökohad. Need jagunevad üle kõigi liikmesriikide ja on kas otseselt või kaudselt seotud ekspordiga väljapoole ELi. Näiteks on Saksamaa ekspordiga väljapoole ELi seotud 200 000 töökohta Poolas, 140 000 Itaalias ja 130 000 Ühendkuningriigis. Prantsusmaa eksport väljapoole ELi toetab 150 000 töökohta Saksamaal, 50 000 Hispaanias ja 30 000 Belgias. Selle tulemusena jagunevad kaubandustulud laiemalt kui seda sageli tajutakse, pakkudes muu hulgas märkimisväärseid eeliseid Euroopa tarbijaile. Arvestades suundumuste pöördumise esimesi märke maailmakaubanduses, on vaja säilitada avatus ja lihtsustada veelgi ELi äriühingute, eriti teenusepakkujate ja VKEde integreerumist globaalsetesse väärtusahelatesse.

ELil on hea võimalus kasutada kaubandus- ja investeerimispoliitikat, et aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele ja tuua kasu nii äriühingutele, tarbijatele kui ka töötajatele. EL on maailma suurim kaupade ja teenuste eksportija ja importija. See teeb EList umbes 80 riigi suurima ja veel 40 riigi kõige olulisema kaubanduspartneri. EL peaks kasutama oma tugevust nii oma kodanike kui ka maailma muude osade, eriti kõige vaesemate riikide elanike hüvanguks.

Pariisi kliimakokkulepe ratifitseerimine loob ELi ettevõtjatele täiendavaid uusi võimalusi. Kokkulepe annab vähese CO2-heite ja väheste heidetega sektorites tegutsevatele ELi äriühingutele poliitilise ja investeeringute kindluse, ja seda mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas. EL ja tema liikmesriigid annavad suurima panuse arenguriikide kliimamuutustega seotud rahastamisse. Koos annavad nad umbes ühe kolmandiku kliimamuutuse vastu võitlemise meetmeteks saada olevast rahastusest, ja nende arvele jääb peaaegu pool Rohelise Kliimafondi ees võetud kohustustest. Aastatel 2014–2020 kulutatakse vähemalt 20 % ELi eelarvest kliimaga seotud meetmetele. EL rahastab üht maailma suurimat kliimaalgatust – ülemaailmset kliimamuutuste liitu. Et suurendada toetust kõige vaesematele ja haavatavamatele, käivitas EL uue faasi, mille raames kavandatakse võtta aastateks 2014–2020 umbes 350 miljoni euro ulatuses kohustusi. Sellega toetatakse vähim arenenud riike ja väikseid arenevaid saareriike kohandumisel kliimamuutuse mõjuga. EL ja liikmesriigid eraldasid eelmisel aastal arenguriikide aitamiseks kliimamuutusega kohanemisel 17,6 miljardit eurot. See näitab ELi otsustavust anda oma õiglane osa arenenud riikide võetud eesmärki rahastada arenguriike aastani 2020 erinevatest allikatest 100 miljardi USA dollariga aastas.

Tuleb suurendada ELi atraktiivsust investeerimiskohana nii välismaiste kui ka kohalike investorite jaoks. ELi osa globaalsetes välismaistes otseinvesteeringutes langes 2014. aastal kriisieelselt umbes 50 % tasemelt 20 %-le. Samal ajal, kui välismaiste otseinvesteeringute voogusid mõjutavad globaalsed sündmused ja suurel määral ELi välised sündmused, muutub sissevool terve rea riigipõhiste asukohategurite, äriühingupõhiste tegurite ja sektoripõhiste tegurite tõttu, mis mõjutavad investeerimiskliimat, ja mida poliitika kujundavad saavad lühiajalises ja keskpikas perspektiivis otseselt mõjutada.

2. Struktuurireformide jätkamine

2.1. Töökohtade loomine ja oskuste parandamine

Liikmesriigid peavad senisest enam investeerima tööturul osalemist toetavate tingimuste ja paremate töökohtade loomisse ning samuti tõhusasse koolitustegevusse ja oskuste täiendamisse.
Hästitoimivate ja paindlike tööturgudega peavad tööturustaatuste vahelise liikumise ajal kaasnema oskuste parandamine ja sissetulekutoetused, ning tugevatele sotsiaalstandarditele kindlalt toetuvad sotsiaalhoolekandesüsteemid. Need liikmesriigid, kes viisid enne kriisi ellu laiaulatuslikke tööturu- ja sotsiaalkaitsereforme, on suutnud majanduslanguse tingimustes paremini tööhõivet toetada ja sotsiaalset õiglust säilitada. Sellised reformid hõlmavad paindlikke ja usaldusväärseid töölepinguid, mis edendavad tööturustaatuste vahelist liikumist ja hoiavad ära tööturu lõhestumise, laiahaardelisi elukestva õppe strateegiaid, tõhusaid aktiivseid tööturumeetmeid ning modernseid sotsiaalkaitsesüsteeme. Mõned liikmesriigid on kriisi ajal sellesuunalisi reforme teostanud, aidates nii majanduse praeguse elavnemise raames kaasa töölkäijate arvu kasvule.

Paljudes liikmesriikides jätkub tööealise elanikkonna ja tööjõu kahanemine, seda peamiselt madala sündivuse, vananemise, väljarände ja tervisega seotud põhjustel tööturult lahkumiste tõttu. Sellega seoses vajab lahendust tööturu ebakindlus, killustatus ja nende tegurite mõju tootlikkuse kasvule. Eesmärk on vähendada nende negatiivset mõju sisenõudlusele ja tootlikkuse kasvule. Lisaks sellele on sotsiaalse õigluse tagamisel oluline roll täita võrdsetel võimalustel. Naiste tööturul osalemise suurendamine, põhjendamatute sugudevaheliste palgaerinevuste kaotamine, meeste ja naiste töö- ning eraelu vahelise tasakaalu parandamine, ebasoodsas olukorras olevate rühmade kaasamisel edusammude tegemine ja sisserändaja taustaga isikute diskrimineerimise probleemi lahendamine on heaks näiteks sellest, kuidas majanduskasv ja sotsiaalne õiglus üksteist toetavad. Sellega seoses peavad liikmesriigid tagama juurdepääsu sellistele kvaliteetsetele teenustele ja mitterahalistele hüvitistele nagu lapsehoid, eluase, tervishoid ja pikaajaline hooldus, haridus ning koolitus. Kvaliteetsed teenused ja mitterahalised hüvitised aitavad suurendada eelkõige naiste osalemist tööjõus, ning sotsiaalset kaasatust. Tähelepanu väärib ka eluasemepoliitika, kuna selle abil on võimalik kõrvaldada siseriiklikul tasandil geograafilist liikuvust takistavaid tegureid, kasutades selleks suunatud toetusi või sotsiaaleluruumide programmi.

Mitmed liikmesriigid peavad looma asjakohased struktuurid rändajate, sealhulgas pagulaste sissevoolu haldamiseks, mis hõlmaksid laiemat perioodi kui kohesed lühiajalised vajadused. Kuigi majanduslike ja eelarvemõjude olemasolu on ilmne, ei ole need makromajanduslikust seisukohast vaadatuna haldamatud ega liiga ulatuslikud. Strateegiline probleem seisneb vastuvõtvatesse ühiskondadesse lühikese aja jooksul sujuvas sulandumises viisil, mis hõlmaks ka pikaajaliste tööturu ja hariduspoliitika ning institutsioonide ja sotsiaalsüsteemiga seotud probleemide lahendamist. Suutlikkusel kohandada strateegiaid ja töötada välja algatusi ning oskuste arendamist käsitlevaid meetmeid, millega edendatakse tööturule integreerimist, on otsene mõju riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele. Mitmed liikmesriigid on näiteks välja töötanud strateegiad, millega lihtsustatakse varasema kogemuse ja ettevõtlusvõimekusega rändajate integreerimist. Need liikmesriigid on toetanud rändajaid, et aidata neil kohandada oma oskusi ja kogemusi kohaliku tööturu tingimustega 14 .

Hiljutistest edusammudest olenemata peavad liikmesriigid suurendama jõupingutusi noorte töötuse vähendamisel. ELi noortegarantiist on kasu saanud juba 9 miljonit noort, tegemist on raamistikuga, mille raames hõlbustatakse koolist tööle üleminekut, investeeritakse noorte tööalasesse konkurentsivõimesse ning ennetatakse sotsiaalse tõrjutuse ohtu. Liikmesriigid peavad siiski jätkama noortegarantii rakendamist ning suurendama selle tõhusust, et jõuda seda kõige enam vajavate noorte ja piirkondadeni. Komisjon kasutab selleks kõiki tema kasutuses olevaid vahendeid ning on teinud ettepaneku suurendada noortegarantii rahastamist, samuti esitatakse peagi uue noortega seotud algatuse ettepanek. Lisaks sellele on juba neli miljonit üliõpilast saanud toetust programmi Erasmus raames. Iga kolmas programmis Erasmus osalenud üliõpilane sai tööd samas ettevõtjas, kus ta praktikal viibis.

Liikmesriigid peavad keskenduma sellele, et oskused vastaksid tööturu nõudlusele, kuna prognoosid näitavad, et tulevikus tekib puudus kutse- ja koolituskvalifikatsiooniga inimestest. Liiga paljude noorte inimeste jaoks on esialgne kutseharidus ja -koolitus teiseks valikuks ning ainult väikesele osale töötajatest pakutakse võimalust oma oskusi edasi arendada. Kutsehariduse ja -koolituse ajakohastamine, sealhulgas paindlikud õppimisvõimalused aitavad inimestel arendada asjakohaseid valdkonnaüleseid oskuseid kogu oma elu vältel. See eeldab tihedat partnerlust ettevõtjate ning kõrgharidus- ja teadussektorite vahel. Sotsiaalpartnerite aktiivse osalemise tulemusena võib õpipoisiõpe laieneda uutesse valdkondadesse, mis hõlmavad erinevaid oskustasemeid, millega oleks võimalik lahendada oskuste nõudlusele mittevastavuse probleemi. ELi tasandil on sinise kaardi direktiivi läbivaatamine suunatud kolmandate riikide kõrge kvalifikatsiooniga kodanike ligimeelitamiseks mõeldud õigusraamistiku ühtlustamisele ja täpsustamisele, oskuste garantii raames aga rõhutatakse vajadust hinnata kolmandate riikide kodanike erivajadusi.

Haridus- ja koolitussüsteemide ajakohastamine on vajalik selleks, et anda inimestele paremad oskused alates põhioskustest nagu arvutus- ja kirjaoskus kuni ettevõtlusalaste ja digioskusteni. Haridustaseme näitajate kasv 2015. aastal jätkus ning haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal enamikes liikmesriikides vähenes, ulatudes 11,0 %-ni. Siiski on haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal kõrgeim romade ja sisserändaja taustaga ning eelkõige välismaal sündinud õpilaste hulgas. Kolmanda taseme hariduse omandanute arv on samuti järjekindlalt ja märkimisväärselt kasvanud, ulatudes 2015. aastal 38,7 %-ni, ületades 17 liikmesriigis strateegia „Euroopa 2020“ põhieesmärki 40 %. Rahvusvaheliste standardite kohaselt omandab siiski liiga palju eurooplasi põhi- ja digioskustes ainult madalaima taseme. See asetab Euroopa kiiresti muutuvas maailmamajanduses ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Oskuste edendamine on ülespoole suunatud ühtlustamise ja Euroopa sotsiaalse mudeli säilitamise seisukohast olulise tähtsusega, samal ajal on tähtis edendada ettevõtlust ja innovatiivsust. Euroopa uues oskuste tegevuskavas 15 pööratakse erilist tähelepanu täiskasvanute toetamisele, kes ei ole jõudnud keskhariduse omandamiseni, pakkudes neile võimalust hinnata oma oskuste taset ning andes neile uue võimaluse saada koolitust ning valideerida selle käigus omandatud oskused.

Hästitoimiva sotsiaalse turumajanduse aluseks on tõhus sotsiaaldialoog. Edukamatel liikmesriikidel on tavaliselt tugevamatel alustel toimiv sotsiaaldialoog.
Sotsiaaldialoogi edu sõltub mitmest tegurist, sealhulgas erinevate partnerite valmidusest ja suutlikkusest osaleda ning tegutseda lahenduste leidmise suunas, näiteks kui tegemist on palgakujundusega. 16 Sotsiaalpartnerite ELi ja siseriiklikul tasandil kaasamine on olulise tähtsusega, et majandus- ja sotsiaalpoliitika terviklikul ja tulevikku vaataval viisil kujundamisel ja rakendamisel tasakaalu säilitada.

Liikmesriigid peaksid koos sotsiaalpartnerite ja kooskõlas riiklike tavadega tagama, et nende palkade kehtestamise süsteemid oleksid töökohtade loomise ja reaaltulude suurendamise saavutamisel tõhusad, ning peaksid selleks tootlikkuses aja jooksul toimuvate muutustega paremini kohanema. Mitme liikmesriigi puhul tundub, et palgakasv ei ole tootlikkuse kasvuga piisavalt kooskõlas. See võib kaasa tuua konkurentsivõime languse või liiga mõõduka palgakasvu korral nõrgema kogunõudluse ja majanduskasvu.
See võib takistada ka tootlikkuse kasvu, teadus-, arendus- ja uuendustegevust ning investeeringuid inimkapitali, mis on suunatud oskuste arendamisse. Samuti võib see kahjustada vahendite eraldamist suurema lisaväärtusega sektoritele ning seega takistada struktuursete muutuste teostamist ELi majanduses, et parandada selle konkurentsivõimet. On oluline tagada, et arvesse võetakse eri oskusi ning erinevaid majandustulemusi piirkondade, majandussektorite ja ettevõtete lõikes. Miinimumpalga kehtestamisel peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid võtma arvesse selle mõju palgavaesusele, töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele.

2.2. Sotsiaalpoliitika tootliku tegurina – heaoluriigi moderniseerimine

Liikmesriigid peavad oma sotsiaalkaitsesüsteemid ümber kujundama, et parandada tööjõus osalemist ning pakkuda piisavat tööhõivekindlust ja asendussissetulekut. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste koguarv ELis 2015. aastal vähenes, kuid on endiselt väga kõrge 17 . Isegi kui EL on veel kaugel strateegia „Euroopa 2020“ raames püstitatud eesmärgist tuua 2020. aastaks vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohust välja vähemalt 20 miljonit inimest, läheneb vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arv jälle 2008. aasta tasemele, mis on strateegia „Euroopa 2020“ raames seatud võrdlusaastaks. Sotsiaalkaitse moodustab viimastel aastatel toimunud kulutuste suurendamisest tulenevalt ka liikmesriikide avaliku sektori kulutustest suure osa, kuid kulutusi on võimalik veelgi paremini suunata.

Maksu- ja hüvitisskeemid peaksid võimaldama piisavat sotsiaaltuge ja töötamise stiimuleid. Sissetulekutoetuse süsteemide (töötustoetus, sotsiaalabi, sh miinimumsissetulek, pension) piisavuse ja katvuse parandamine on sotsiaalse tõrjutuse vältimisel väga oluline ning võib töötustoetuse puhul suurendada nii makro-majanduslikku stabiilsust kui ka tööturul osalemist, vähendades seejuures ebakindlust. Töötustoetused peaksid olema piisavad oma kestuse, kõlblikkuse ja ulatuse poolest, ning olema kättesaadavad kõigile töötajatele, sõltumata nende lepingust, säilitades siiski samal ajal tööstiimulid ning aktiveerimisnõuded, mis käsitlevad töökoha otsimist ja aktiivsetes tööturumeetmetes osalemist. Lisaks sellele tuleks tagada piisav miinimumsissetulek neile, kellel puuduvad inimväärseks elatustasemeks vajalikud piisavad vahendid. Tööealiste jaoks peaksid kõnealused hüvitised hõlmama nõuet osaleda aktiivsetes tööturumeetmetes, et innustada tööturule naasmist, panustades nii nende tugisüsteemide jätkusuutlikkusse. See võib teatavatel juhtudel eeldada ühe akna süsteemi loomist, mis tegeleks nii lühiajaliste kui ka pikaajaliste töötutega. Edendada tuleks ka töötamise stiimulite ja töötamise kasulikuks muutmise tõhustamisele suunatud maksu- ja hüvitisreforme. Maksusüsteemid aitavad kaasa ka sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesuse vastu võitlemisele.

Riiklikud pensionisüsteemid peaksid oodatava eluea pikenemist paremini kajastama. Pensionisüsteemid peaksid kooskõlas tööturumeetmetega võimaldama ja julgustama meestel ja naistel püsida tööturul kõrge eani, kajastades sellega oodatava eluea pikenemist, ja piirama ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi. Pikem ja rahuldustpakkuvam tööelu sõltub ka piisavatest oskustest ja elukestva õppe võimalustest ning sobivast töökeskkonnast, sealhulgas paindlikust tööülesannete jaotusest ja tööajast. Tööeas töö- ja eraelu tasakaalu parandamiseks ning soolise pensionilõhe vähendamiseks võiksid pensionisüsteemid väärtustada hooldusülesandeid, võttes arvesse eelarvepositsiooni ja tulevasi mõjusid kuludele. Ulatuslik täiendavate pensionitoetustega kaetus võib täita olulist rolli pensioniea sissetulekute tagamisel ning seda tuleks sõltuvalt siseriiklikust kontekstist asjakohaselt edendada, seda eelkõige juhul, kui riiklik pension ei ole piisav.

Tervishoiupoliitika peaks toetama ja tugevdama sotsiaalseid turvavõrke ja aktiivseid kaasamise strateegiaid, kasutades selleks ennetavat, kuid ka ravi- ja rehabilitatsioonipoliitikat. Liikmesriigid peavad seetõttu jätkama tervishoiusüsteemide reformimist, kindlustades seega üldise juurdepääsu kulutõhusatele riiklikele tervise- ja tervishoiuteenustele. Elanikkonna halva tervise ja sellega seotud kulutuste tõttu vaesusesse või sotsiaalsesse tõrjutusse langemise eest kaitsmine on oluline nii sotsiaalsest kui ka majanduslikust seisukohast. See on oluline ka puuetega inimeste aktiveerimise seisukohast. ELi tasandil võetud meetmetest olenemata on puuetega inimeste jaoks kõige suuremaks probleemiks endiselt võrdsete võimaluste puudumine tööturul. Jõupingutusi tuleks teha puuduste asemel suutlikkusele keskendumise tagamiseks.

2.3 Ühtse turu süvendamine ja siseturu piiride laiendamine

Liikmesriigid peaksid Euroopas investeeringute ja tootlikkuse kogu potentsiaali rakendamiseks täielikult ära kasutama ELi tasandil olemasolevad vahendid Tootlikkuse kasv on viimastel aastatel aeglustunud, kuid see ei ole kõiki ettevõtjaid samas ulatuses mõjutanud. Paljudel juhtudel on kõige madalama tootlikkusega ettevõtjad kogenud tootlikkuse langust. Liikmesriigid peavad teostama reforme ja võtma kasutusele strateegiaid, millega lihtsustada uute tehnoloogiate levikut, et tagada sellega kaasnevate hüvede kandumine suuremale hulgale ettevõtjatele. Ühtse turu strateegia rakendamisega luuakse uusi ärivõimalusi ning kõrvaldatakse olemasolevaid regulatiivseid ja haldustakistusi, seda eelkõige üle Euroopa laieneda soovivate teenuseosutajate puhul. Väljatöötamisel on konkreetsed ettepanekud, mis on seotud ühtse turu eeskirjade jõustamisega, ning ka meetmed ettevõtlusteenuste, ettevõtete restruktureerimise ja maksejõuetuse valdkonnas. Ühtlasi soovitakse luua lihtsam, tänapäevasem ja pettusekindlam käibemaksusüsteem. Digitaalse ühtse turu strateegia suurendab õiguskindlust digitaalsektoris. Tarbijaeeskirjade tõhusam jõustamine tagaks võrdsed tingimused kogu ühtse turu ulatuses, suurendaks usaldust ning aitaks digitaalse ühtse turu potentsiaali paremini kasutusele võtta. Komisjon uurib ka võimalust luua ühtne ELi lubade andmise raamistik, mida kohaldataks vahetult piiriülese mõõtmega suurte projektide või riiklikku kaasrahastamist hõlmavate suurte investeerimisplatvormide suhtes.

Riigihanked on olulised konkurentsivõime seisukohast, kuna nende abil on võimalik juhtida struktuurimuutusi. ELi riigiasutused kulutavad igal aastal ligikaudu 14 % SKPst riigihangetele, mille summa ületab ELis aastas 1,9 triljonit eurot 18 . See on eelkõige nii sellistes sektorites nagu energeetika, transport, kaitse, IT või tervishoiuteenuste osutamine, kus avalik sektor moodustab nõudlusest kõige suurema osa. Modernsed riigihankesüsteemid eeldavad avaliku sektori hankijaid, kes mõistavad oma tööga kaasnevat majanduslikku mõju ning kelle mainet ja läbipaistvust ei ole võimalik kahtluse alla seada. Luua tuleb institutsioonid, kes on suutelised koordineerima erinevatel tasanditel asuvate asutuste vahelisi hankeid, eesmärgiga saavutada mastaabisäästu, lahendada ettevõtjate kaebusi ja auditeerida hankelepinguid. Luua tuleb protsessid, millega ennetada korruptsiooni ja tarnijate vahelisi keelatud kokkuleppeid ning lahendada kindlakäeliselt ebaausate hangete juhtumeid. Lisaks sellele on mõnedes liikmesriikides, kus riigile kuuluvad äriühingud avaldavad majandusele püsivat mõju, oluline tagada asjakohased juhtimisstruktuurid, mis aitaksid majanduse arengut paremini edendada.

Paljudes liikmesriikides viitavad struktuurimuutused kapitali- ja tööjõu siiretele traditsioonilistest valdkondadest uutesse sektoritesse, sageli teenustesektorisse. Tööviljakus selles sektoris on madalam ning see on ELis tõusnud aeglasemalt kui muudes arenenud majandusega riikides, eelkõige Ameerika Ühendriikides. Tööviljakuse tõstmine kõnealuses arenevas sektoris muutub vajalikuks, et tagada kvaliteetsete töökohtade ja kõrge palga olemasolu. Kahjuks piiravad teenuste siseturu lõpuleviimata integreerimine ja nende turgude teatavatele segmentidele senini juurdepääsu tõkestavad takistused liidusisese kaubanduse laienemist ning nende teenuste turgude laienemist. Suuremast konkurentsist paremini integreeritud teenusteturgudel oleks kasu ka tarbijatel ja tootmisahela järgmise etapi tootjatel, kuna juurdehindlused kipuvad langema konkurentsitihedamates keskkondades, samal ajal võib paraneda toodete ja teenuste kvaliteet. Töötajad peavad siiski muutustega kaasaminemiseks omama õigeid oskusi ja suutlikkust, mis eeldab selle protsessi lihtsustamiseks avaliku sektori asutuste aktiivset rolli. Siseturu ühtsust ohustavad probleemid vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel ja mõnedel juhtudel siseriiklikud märgistamisnõuded. Mitmed liigsed tõkked reguleeritud kutsealade valdkonnas takistavad jätkuvalt siseturu täieliku potentsiaali realiseerimist. Äriteenuste, kutsealaste teenuste ja jaemüügi puhul on kõnealuste takistuste kõrvaldamisel laiem majanduslik mõju.

Õiguskeskkondade uute ärimudelitega kohandamine on eriti oluline majanduse elavdamise seisukohast, kuid see ei tohi toimuda õigluse arvelt. EL ja liikmesriigid peavad jagamismajanduse raames suhtuma uutesse ettevõtlusviisidesse avatult. Samal ajal tekitab killustatud lähenemisviis uutele ärimudelitele Euroopas ebakindlust nii traditsiooniliste ettevõtjate, uute teenuste osutajate kui ka tarbijate hulgas. Seetõttu esitas komisjon suunised, kuidas tuleks kehtivaid liidu õigusakte kõnealuse dünaamilise ja kiiresti areneva sektori suhtes kohaldada 19 . Osana suunistest peaksid liikmesriigid hindama kehtivate piirangute põhjendatust ja proportsionaalsust ning kasutama täielikke keelde ainult viimase abinõuna. Samuti tuleks tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse, loobudes samal ajal ebaproportsionaalsete kohustuste kehtestamisest eraisikutele, kes osutavad teenuseid ainult aeg-ajalt. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid jätkama jagamismajanduse suhtes kohaldatavate maksu- ja vastutust käsitlevate eeskirjade ning tööõiguse lihtsustamist ja täpsustamist. Tehes majandustegevuse registreerimisel riiklike ametiasutustega koostööd, võivad jagamismajanduse platvormid maksude kogumise lihtsustamisele märkimisväärselt kaasa aidata. Kokkuvõtvalt peaksid kõnealused algatused aitama kaasa innovatsiooni käsitlevate tugevamate raamtingimuste tekkele, olemasoleva turukillustatuse vähendamisele ning pikemas perspektiivis töökohtade loomisele.

Liikmesriigid peavad looma modernse maksusüsteemi, mis on suuteline toetama majanduskasvu ja ettevõtjate vahelist õiglust. Maksustamise valdkonnas viiakse ELi algatuste abil koostöö maksudega seotud kuritarvituste vastases võitluses uuele tasemele. Selline koostöö hõlmab maksuotsuste läbipaistvuse suurendamist ja hargmaiseid ettevõtjaid käsitlevat maksualast teavet, kõige karmimate maksudest kõrvalehoidumise skeemide suhtes võetavaid kuritarvituste vastaseid ühtseid meetmeid ning komisjoni käibemaksu tegevuskava. Maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise piiriülene laad ning liikmesriikide majanduste integratsioon nõuavad koordineeritud lähenemisviisi mitte ainult üleeuroopaliste algatuste, vaid ka siseriiklike meetmete koordineerimise kaudu . Komisjoni hiljutise ettepaneku alusel äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi ja topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise kohta luuakse ELi jaoks moderne, õiglane ja konkurentsivõimeline maksuraamistik. Motiveeritakse majanduskasvu soodustavaid tegevusi, näiteks investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ja omakapitali kaudu rahastamist, toetades laiemaid eesmärke: elavdada majanduskasvu, töökohtade loomist ja investeerimist. Maksukogumise tõhustamine on vajalik mitmes liikmesriigis, ning mõnedes neist on juba vastavaid meetmeid võetud. Liikmesriigid peaksid neid võimalusi kasutama ka tööjõu maksustamise vähendamiseks. Samal ajal peaksid liikmesriigid erilist tähelepanu pöörama oma maksureformide jaotuslikule mõjule.

3. Vastutustundlik eelarvepoliitika

Euroala keskmine eelarvepuudujäägi vähenemine ning nende riikide arv, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, kajastab viimastel aastatel tehtud jõupingutusi. Komisjon andis hiljuti oma arvamuse euroala liikmesriikide eelarvekavade kohta 20 . Koondpilt hõlmab endas liikmesriikide vahelisi suuri erinevusi. Mitmes kõrge valitsemissektori võlatasemega riigis on jätkuvalt probleemiks riigi rahanduse jätkusuutlikkus, mis võib neid riike negatiivsete šokkide suhtes vastuvõtlikuks muuta. Mõnedes riikides on aga eelarvepoliitilist manööverdamisruumi. Majanduslikust seisukohast tuleb hindamisel lähtuda kahest eesmärgist – riigi rahanduse pikaajalisest jätkusuutlikkusest ja vajadusest toetada majanduse elavdamist. 21

Võttes arvesse vajadust toetada käimasolevat taastumist, on euroalal tervikuna positiivse eelarvepoliitika teostamiseks vaja teha suuremaid jõupingutusi ka Euroopa Keskpanga rahapoliitika 22 toetamiseks. Sellest anti teada juba Euroopa Parlamendi presidendi ja nõukogu kavatsusavalduses ning seda mõtet kajastatakse ka kavandatavas soovituses euroala majanduspoliitika kohta. 23 Liikmesriikide eelarvepoliitika peaks toetama majanduskasvu , tagades seejuures võla pikaajalise jätkusuutlikkuse. Liikmesriigid, kus on eelarvepoliitilist manööverdamisruumi, peaksid kasutama seda nõudluse stabiliseerimiseks. Liikmesriikides, kus see võimalik ei ole, tuleks täita stabiilsuse ja kasvu paktis esitatud nõudmisi ning kasutada kõiki võimalusi reformide edendamiseks ning riigi rahanduse kvaliteedi parandamiseks, et toetada töökohtade loomist ja majanduskasvu. Need liikmesriigid peavad majanduskasvu mõju maksimaalseks suurendamiseks keskenduma eelarve kvaliteedile ja sisule (nii tulude kui ka kulude puhul). Selleks otstarbeks on väga levinud kasutada kulude läbivaatamist. Selle tulemusena paraneks eelarvepoliitika jagunemine riigiti ning välditaks olukorda, kus lühiajaline makromajanduslik stabiliseerimine saavutatakse keskpika perioodi jätkusuutlikkuse ohtu seadmise arvel.

Eeskirju kohaldades jätkab komisjon stabiilsuse ja kasvu paktis 24 sisalduva vajaliku paindlikkuse rakendamist. Komisjon arvestab praegust metoodikat kohaldades ka rändajate erakordset sissevoolu ja erakordsete turvameetmete mõju eelarvele. Mitme struktuurireforme ja investeerimisklausleid kasutava riigi suhtes kohaldatakse juba märkimisväärset paindlikkust.

Madalate rahastamiskulude tõttu oleks liikmesriikidel praegu väga soodne riiklikke investeeringuid teha. Koostoimes järk-järgult tugevneva nominaalkasvuga annab see ka võimaluse vähendada kõrget võlasuhet. Seda aitaks lihtsustada tulevikku mitte suunatud kulude vähendamine ja maksusüsteemide vaheliste lünkade kõrvaldamine. Stabiilsuse ja kasvu paktis nähakse ette eelarvepoliitikale erinevates tingimustes sobiv raamistik. Selleks et pakkuda stiimuleid tõhusa poliitika elluviimiseks ja majanduse elavdamiseks, tuleb eelarvejärelevalve vahendid maksimaalselt ära kasutada.

Enamikes liikmesriikides on pensionisüsteemide tõhustamiseks reformitud nende jätkusuutlikkust, tõhusust ja pädevust, kuid nende reformimeetmete ühtlustamiseks on vaja teha täiendavaid jõupingutusi. 25 Selleks peaksid poliitikameetmed täiendama ellu viidud pensionireforme toetavate meetmetega, millega muu hulgas suurendatakse pensioniea sissetulekuid, pikendatakse tööiga, sidudes pensioniea näiteks oodatava elueaga, ning toetades teisi täiendavaid pensionieas sissetulekute teenimise vorme. Liikmesriigid peaksid kehtestama ka vastupidavust suurendavad meetmed, millega tagatakse, et pensionisüsteem oleks jätkuvalt jätkusuutlik isegi ebasoodsates tingimustes.

Johtuvalt elanikkonna vananemisest ja tehnoloogia arengust on järgmistel kümnenditel oodata tervishoiule ja pikaajalisele hooldusele suunatud avaliku sektori kulutuste märkimisväärset suurenemist. Jätkusuutlike tervishoiusüsteemide tagamiseks ja nendest elanikkonna tervise ja majandusliku heaolu parandamiseks tuleneva positiivse panuse toetamiseks on vaja võtta täiendavaid poliitikameetmeid, mis võimaldaksid inimestel kauem terved püsida ning muuta tervishoiusüsteemid tõhusamaks, kättesaadavamaks ja vastupanuvõimelisemaks. 26

4. Järgmised sammud

Liikmesriigid peaksid kiirendama igale liikmesriigile suunatud riigipõhistes soovitustes esile tõstetud olulisi reforme. Samal ajal peaksid nad täielikult ära kasutama neile ELi tasandil pakutavaid võimalusi. Reformide mõju avaldub alles mõne aja pärast ning mida pikemalt neid edasi lükata, seda kauem jäävad riikide majandustulemused allapoole nende võimalikku potentsiaali. Liikmesriike kutsutakse üles kasutama ELi tasandil olemasolevaid vahendeid, nagu näiteks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, struktuurireformi tugiprogramm (kohe kui see on kaasseadusandjate poolt heaks kiidetud) ning Euroopa investeerimiskava. Komisjon on valmis vajaduse korral aitama. Komisjon jätkab Euroopa Parlamendi ja nõukoguga konstruktiivset dialoogi, et tagada ELi prioriteetsete algatuste sujuv teostumine.

Komisjon tihendab ka riiklike programmide ja riigipõhiste soovituste järgmiseks kevadeks ettevalmistamisel dialoogi liikmesriikidega. See peaks tekitama ühise arusaamise reformide edukast rakendamisest ja järjestamisest, võttes arvesse lühikese ja keskpika perspektiivi mõjusid ning jaotamisega seotud kulusid ja kasu. Talvel toimuva riigipõhiste aruannete avaldamise järel jätkab komisjon arutelu liikmesriikidega erinevate kanalite kaudu, sealhulgas vastutava asepresidendi juhtimisel toimuvate poliitilise tasandi sihtotstarbeliste visiitide raames. Liikmesriikidel on ka võimalus esitada tagasisidet komisjoni analüüsi kohta kahepoolsete kohtumiste teise vooru ajal, ning riiklikes reformikavades ja lähenemisprogrammides. Kõigi nende kontaktide raames rõhutab komisjon tugevalt nõukogu poolt vastu võetud riigipõhiste soovituste rakendamise olulisust.

Riiklike programmide ettevalmistamiseks rõhutatakse teatises liikmesriikide parlamentide olulist rolli ning sotsiaalpartnerite suuremat kaasatust. Kõnealuste programmide kaasav ettevalmistamine aitab suurendada vastutust ning toetust laiematele reformidele, ning komisjon on valmis selliseid kontakte igal tasandil toetama.