9.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 185/105

1.

tunnustab Euroopa Liidu organite jõupingutusi kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu adekvaatse pakkumise tagamiseks ühise ELi standardi tugevdamise ning menetluse teel selliste sisserändajate juurdepääsuks ELi tööturule. Kõnealuses kontekstis on väljapakutud lahendused samm õiges suunas ja need on vähemalt osaliselt vastuseks praegu kehtiva direktiivi kohta tehtud kriitikale;

2.

märgib, et kolmandate riikide kodanike seadusliku/dokumenteeritud sisserände kanalite edendamine ja loomine peaks jätkuvalt olema rändepoliitika üks prioriteete nii ELi kui ka liikmesriikide ja piirkondade tasandil; Selles mõttes on kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajate seaduslik raamistik oluline osa arendatavast terviklikust ELi rändepoliitikast, mis põhineb inimõiguste, rahvusvaheliste kohustuste ja solidaarsuse austamise põhimõtetel;

3.

on seisukohal, et ELi pikaajaline eesmärk säilitada konkurentsivõime globaalsel tasandil nõuab tervikliku strateegia loomist ja muutmist inimkapitali ning kolmandatest riikidest pärinevate finantsinvesteeringute ligimeelitamiseks. See viimane element on oluline igas majandussüsteemis, mis on huvitatud innovatsioonitaseme, tehnoloogilise arengutaseme ja konkurentsivõime tõstmisest. Eriti tähtis on see aga osa liikmesriikide demograafilises olukorras ja ELi tööturuga seotud probleemide kontekstis.

4.

märgib, et Euroopa Liit seisab juba praegu silmitsi töötajate struktuurilise puudujäägiga teatavates sektorites ning et need puudujäägid suurenevad veelgi ebasoodsate demograafiliste protsesside tagajärjel. Praegu kaotab Euroopa Liit talente sellistele globaalse haardega riikidele nagu USA, Kanada ja Austraalia;

5.

leiab, et kolmandatest riikidest töötajate hankimisele suunatud meetmed ei peaks ega tohiks asendada ulatuslikke ja pikaks ajaks planeeritud investeeringuid ELi elanike haridusse ning erialasesse ettevalmistusse. Võttes arvesse, et paljud riigid, eelkõige Ida-Euroopa riigid, puutuvad kokku ajude äravoolu (oskuste väljarände) nähtusega, mis tekitab riigile/piirkonnale rahvastikukao ja intellektuaalide väljarände ohu, tuleks need investeeringud senisest rohkem suunata erialadele, mis on tunnistatud strateegiliselt olulisteks või tööjõupuuduse all kannatavateks ning nende abil tuleb välja töötada erimeetmeid isikute toetamiseks, kes soovivad saada hariduse nendel erialadel;

6.

hindab kõrgelt laialdast konsultatsiooniprotsessi, mis kaasnes direktiivi praeguse versiooni väljatöötamisega, aga tunneb muret asjaolu pärast, et selles protsessis oli liiga vähe ära tehtud piirkondlikul tasandil (sh piirkondlikud ja kohalikud institutsioonid), kuigi neil institutsioonidel on kõige paremad teadmised piirkondlike ja kohalike tööturgude vajaduste kohta;

7.

tuletab ka meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad väga olulist rolli sisserändajatele avalike teenuste pakkumisel, samuti nende tööturule juurdepääsu ja muude integratsiooniaspektide (haridus, eluase, tervishoid jms) valdkonnas;

8.

rõhutab, et piirkondliku tasandi institutsioonidel on võtmeroll tööturu vajaduste ja kaitsemenetluste kehtestamist nõudvate tingimuste (tööturukatsed) määratlemise valdkonnas. Lisaks sellele võiks nende institutsioonide rolliks olla positiivse õhustiku loomine väljapakutud meetmete ümber ning sinise kaardi menetluse tuntuse parandamiseks vajaliku kriitilise massi loomine;

9.

märgib, et 2009. aastal määratletud lahendused ei ole täitnud neile pandud ootusi. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et alles jäeti riiklikel lahendustel põhinevate ja direktiiviga kehtestatud lahenduste paralleelse toimimise võimalus;

10.

rõhutab, et senised kogemused sinise kaardi menetluse rakendamisel näitavad, et kuigi Euroopa Komisjon püüdleb rändepoliitika ja valdkondlike lahenduste üleeuroopaliseks muutmise poole, on liikmesriigid jätkuvalt huvitatud riiklike lahenduste säilitamisest ja edendamisest;

11.

leiab, et 2009. aastal kasutusele võetud eeskirjadega eirati nii tööandjate kui ka rändajate vajadusi ja ootusi ning selle asemel jätkati killustunud süsteemiga ELis, mis hõlmab kokkuvõttes ebapiisavaid õigusi kvalifitseeritud töötajatele ja nende peredele, suuri kulusid tööle soovivatele kandidaatidele, tööandjatele ning liikmesriikide haldusasutustele, samuti süsteemi vähest nähtavust väljaspool ELi, mis on seega endiselt ebaatraktiivne pakkumine;

12.

tunneb heameelt ettepanekute üle alandada sissetuleku piirmäärasid, võtta kasutusele siseliikuvust edendavad meetmed, lihtsustada pikaajalise elamisloa saamist ja võtta arvesse juba ELi territooriumil viibivaid sisserändajaid;

13.

püstitab küsimuse, kas, võttes arvesse aina suurenevat konkurentsi talentide pärast, ei tasuks kaaluda nõudlusepõhise süsteemi (supply-driven system/point based system (PBS)) või segasüsteemi elementide kasutuselevõtmist Euroopa rändesüsteemis, võttes eeskujuks riigid, mis on teinud kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ligimeelitamiseks tõhusamat tööd (Austraalia, Kanada);

14.

rõhutab, et kõrge kvalifikatsiooniga isikute puhul mängivad otsustamisel olulist rolli sellised aspektid nagu erialase karjääri tegemise võimalused, juurdepääs varustusele, suhtluskeel ja kvalifikatsioonile vastav töö. Komitee väljendab kartust, et väljapakutud lahendustes ei ole neid küsimusi piisavalt põhjalikult arvesse võetud;

15.

tunneb heameelt asjaolu üle, et sinist kaarti saab lisaks töötajatele, kes ELi territooriumile saabuvad, anda ka neile, kes juba ELi territooriumil viibivad;

16.

leiab aga, et selgitamist vajab küsimus, miks peaks see võimalus olema kättesaadav ainult pagulaseks tunnistatud isikutele. Kavandatav direktiiv välistab selgelt selle võimaluse hooajatöötajate ja lähetatud töötajate jaoks, samuti isikute jaoks, kelle puhul pagulasmenetlus alles kestab. Mõistes sellise otsuse poliitilisi tagamaid, viitab komitee siiski sellele, et kvalifikatsioonile vastava töö võimaldamine ka teistele ELi territooriumil viibivatele isikutele annaks asjaomastele sisserändajatele ja tööandjatele stabiilsemad väljavaated ning seega lubaks inimkapitali paremini kasutada;

17.

leiab, et kõrgel tasemel ametioskusi nõudvatele erialadele kolmandate riikide kodanike värbamisega seotud meetmed ei peaks olema suunatud ainult sisserändajate ligimeelitamisele, vaid ka nendele selliste tingimuste loomisele, mis suurendaksid võimalust, et nad ELi jäävad ja siin tõhusalt integreeruvad;

18.

kutsub üles käsitlema kõrge kvalifikatsiooniga töötajate värbamise küsimust terviklikul ja rändeprotsessi loogikaga kooskõlas oleval viisil: alates värbamisest, läbi vastuvõtmise ja kvalifikatsiooni määratlemise kuni tõhusa integreerimiseni ja lõpuks liikumisvabaduseni ELi tööturul.

19.

peab esitatud lahenduste kontekstis vajalikuks töötada välja ühtne, üldtunnustatud meetod kõrge kvalifikatsiooniga töötajate nõudluse alaste andmete kogumiseks eri kutsealadel ja eri tööturgudel. Mehhanismide loomine liikmesriikide tööturgudel esinevate lünkade senisest tõhusamaks täitmiseks nõuab selliste algatuste edasiarendamist nagu EURESe portaal, Europass ja praegu uues oskuste tegevuskavas sätestatud meetmed, mis võimaldaks viia kokku töötajaid otsivad tööandjad ja nõutava kvalifikatsiooniga potentsiaalsed töötajad; rõhutab samas Euroopa piirkondade potentsiaalset võtmerolli seda tüüpi andmete kogumise protsessis;

20.

tunneb muret, kas väljapakutud lahendused võimaldavad arvestada piisaval määral noorte koolilõpetajatega, kelle sissetulekute tase ei pruugi olla piisav, et täita direktiivis määratletud kriteeriume;

21.

rõhutab, et kvalifikatsiooni tunnustamise küsimus ja selle protsessi praktilised aspektid on eriti olulised isikute puhul, kes on esimest korda süsteemi potentsiaalsed kasusaajad (pagulaseks tunnistatud isikud ja täiendava kaitse saajad). Võib eeldada, et nende isikute puhul on kvalifikatsiooni dokumenteerimine erakordselt keeruline;

22.

rõhutab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata kolmandatest riikidest pärinevate kõrge kvalifikatsiooniga töötajate värbamisega seotud eetilistele küsimustele ning et tuleb töötada välja tõhusad meetodid kvalifitseeritud tööjõu väljavoolu takistamiseks vähemarenenud ja niigi vähese inimkapitaliga riikidest;

23.

teeb ettepaneku, et viidaks läbi põhjalik ja usaldusväärne analüüs kõrge kvalifikatsiooniga töötajate väljarände kohta kolmandatest riikidest ja nn ajude äravoolu võimalike tagajärgede kohta. Selle analüüsi tulemuste alusel peaksid EL ja rändajate päritoluriigid koostama ühised meetmed, mis on suunatud rände negatiivsete tagajärgede ennetamisele, kus võimalik, ning kolmele osapoolele kasu toovate lahenduste loomisele (päritoluriikidele, sihtriikidele ja rändajatele endile kasulik ränne);

24.

leiab, et iga rändeprotsess on keerukas ja mitmetasandiline nähtus, milles mängivad olulist rolli nii sihtriigid kui ka rändajate päritoluriigid; kutsub üles eelpool osutatud eetiliste küsimuste kontekstis elavdama dialoogi ja tugevdama koostööd ELi institutsioonide ning rändajate päritoluriikide ja transiidiriikide institutsioonide vahel, sh piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Lähtudes rahvusvahelise avaliku õiguse vahenditest, tuleks selles koostöös ära kasutada juba olemasolevaid platvorme, nagu ARLEM, CORLEAP, Ukraina rakkerühm, ühised nõuandekomiteed ja töörühmad; korduvrände mehhanismide toetamise valdkonnas tasuks kasutada Euroopa Koolitusfondi kogemusi;

25.

on seisukohal, et ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, kuna selle eesmärki – püsida rahvusvahelises konkurentsis kõrgelt kvalifitseeritud töötajate pärast – ei ole võimalik piisavalt teostada, kui liikmesriigid tegutsevad üksinda ja selle ulatust arvestades on seda parem saavutada ELi tasandil. Kavandatavad meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selleks, et parandada ELi võimet meelitada ligi ja hoida tööl kolmandatest riikidest pärit kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ning parandada nende liikuvust ja ringlust töökohtade vahel eri liikmesriikides. Meetmed jätavad liikmesriikidele teatud paindlikkuse kohandada süsteemi oma riigi olukorrast lähtuvalt. Seega on ettepanek kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega;

26.

rõhutab, et rände sotsiaal-majanduslikud tagajärjed, nagu selle mõju tööturu toimimisele, ühiskondlikule ja kultuurivaldkonnale, on kõige tugevamalt tuntavad piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Euroopa konkurentsivõimet võib üldisel tasandil käsitleda abstraktse mõistena, oluline on aga tagada Euroopa linnade ja piirkondade konkurentsivõime ja tugev innovatsioonivõime, alustades tööst, mida teevad igal päeval mittetulundusliku ja kolmanda sektori osalejad.

27.

leiab, et piirkondliku mõõtme kaasamine väljapakutud lahenduste arutelusse juhib tähelepanu mitmesugustele paradoksidele. Üheks nendest on asjaolu, et kvalifitseeritud sisserändajaid võivad ligi tõmmata rohkem arenenud piirkonnad, aga samas võivad nad olla kõige vajalikumad piirkondades, mis ei suuda pakkuda nii atraktiivseid töö- ja elamistingimusi;

28.

tunneb heameelt, et säilitatud on ettevaatusmenetlused, mida saab rakendada juhul, kui olukord kõnealuse riigi tööturul halveneb.

29.

rõhutab, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil on eriti oluline küsimus, mida komisjoni ettepanekus käsitletakse vähe: kuidas suurendada integratsioonimeetmete tõhusust ja kasutada ära selles valdkonnas olemasolevaid häid tavasid;

30.

teeb ettepaneku tunnustada kohalike ja piirkondlike tasandite partnerite rolli eri tasanditeel, sh järgmistes valdkondades: eksperimentaalsete lihtsustatud süsteemide (fast-track) loomise partnerlused piirkondade, riikide ja erasektori vahel; heade tavade tõhus vahetamine, eelkõige kvalifikatsioonide tunnustamise, struktuursete ebakõlade vähendamise ja tõhusa integratsiooni valdkonnas; selliste rakenduste kasutuselevõtmine, mis võimaldavad kohandada formaalsed kvalifikatsioonid võimalikult hästi kohalike ja piirkondlike tööturgude vajadustega.

31.

toonitab vajadust seada teabevahetuseks ettevõtjatega sisse otsesem suhe, kaasates neid selliste algatuste väljatöötamisse, mille eesmärk on tööturule integreerimine.