1.

nõukogu 27. novembri 2012. aasta järeldused „tervist tugevdava kehalise aktiivsuse edendamise kohta” (2), kus rõhutatakse, et „ennetustegevuse, ravi ja taastumisega seotud kasust tulenevalt on kehaline aktiivsus kasulik igas vanuses”;

2.

nõukogu 26. novembri 2013. aasta soovitus tervist tugevdava kehalise aktiivsuse sektoritevahelise edendamise kohta (3), milles kutsuti liikmesriike üles töötama välja sektoritevahelist poliitikat ja integreeritud strateegiat, mis hõlmaks sporti, haridust, tervishoidu, transporti, keskkonda, linnaplaneerimist ja muid asjaomaseid sektoreid, ning rõhutati, et „kooli kehalisel kasvatusel on potentsiaali olla tõhusaks vahendiks teadlikkuse suurendamisel tervist tugevdava kehalise aktiivsuse tähtsusest ja koolid saavad vastavaid tegevusi hõlpsalt ja tõhusalt rakendada”;

3.

Euroopa Liidu 21. mail 2014. aastal vastu võetud teine spordialane töökava (2014–2017) (4), millega määratleti tervist tugevdav kehaline aktiivsus (HEPA) ning haridus ja koolitus spordi valdkonnas ELi tasandil toimuva spordialase koostöö prioriteetsete teemadena ja millega loodi HEPA eksperdirühm, kes esitab soovitused, et ergutada kehalise kasvatuse läbiviimist koolides, sealhulgas motoorsete võimete arendamist varases lapsepõlves, ning luua väärtuslikud sidemed spordisektori, kohalike ametivõimude ja erasektoriga,

4.

rahvusvaheline üldsus on juba ammu tunnistanud mängu ja puhkuse tähtsust iga lapse elus. 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artiklis 31 sätestatakse sõnaselgelt, et „osalisriigid tunnustavad lapse õigust puhkusele ja jõudeajale, mida ta saab kasutada mänguks ja meelelahutuslikuks tegevuseks vastavalt eale ning vabaks osavõtuks kultuuri- ja kunstielust”. Igasugune lastele mõeldud tegevus, sealhulgas sporditegevus ja kehaline kasvatus, peab alati olema kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga;

5.

ELi suunistes füüsilise tegevuse kohta (5) märgiti, et viimastel aastatel on väikeste laste igapäevaharjumused muutunud seoses uute jõudeaja veetmise võimalustega (televisioon, internet, videomängud, nutitelefonid jne) ning et see on toonud kaasa nende kehalise aktiivsuse vähenemise. Seda suundumust võivad seletada ka ajalised, sotsiaalsed ja rahalised takistused, elustiili muutused või sobivate spordirajatiste puudumine lähikonnas. ELi suunistes rõhutati, et tuntakse suurt muret selle üle, et laste ja noorte kehaline aktiivsus kipub asenduma istuvama tegevusega;

6.

vaatamata laste üldisele kalduvusele olla kehaliselt aktiivne, on nende kehaline aktiivsus viimase 20 aasta jooksul vähenenud. See muutus langeb kokku laste suureneva ülekaalulisuse ja rasvumise ning terviseprobleemide või füüsilise puudega, nagu luu- ja lihaskonna vaevused. Vastavalt WHO uurimusele „Childhood Obesity Surveillance Initiative”, oli 2010. aastal ELis umbes üks kolmest 6–9-aastasest lapsest ülekaalus või rasvunud (6). Tegemist on murettekitava tõusuga võrreldes aastaga 2008, kui see arv oli üks neljast (7). Tööstusriikides on alla 5-aastaste laste puhul ülekaalulisus ja rasvumine suurenenud 8 %lt aastal 1990 12 %ni aastal 2010 ja jõuab eeldatavasti 14 %ni aastal 2020 (8). Vähesel kehalisel aktiivsusel on kahjulik mõju ka tervishoiusüsteemidele ja majandusele tervikuna. Hinnanguliselt kulub igal aastal umbes 7 % ELi riiklikest tervishoiueelarvetest rasvumisega seotud haigustele (9);

7.

selleks et neid lapsepõlve tervise ja arenguga seotud probleeme vältida, peab kõiki lapsi (ka puudega lapsi) innustama kehalisele aktiivsusele. Olulised on alushariduse ja lastehoiu aastad, kuna peamised oskused omandatakse sel perioodil. Läbi mängu ja kehalise tegevuse õpivad ja harjutavad lapsed oskusi, mida nad kogu elu jooksul vajavad. See õppeprotsess, mida nimetatakse motoorsete võimete arendamiseks, ei arene alati loomulikult. Seepärast on erakordselt tähtis edendada teadlikkust ja luua lastele võimalused kehaliseks tegevuseks;

8.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tegi kindlaks, et ebapiisav kehaline aktiivsus on ülemaailmse enneaegse suremuse ja haigestumise tähtsuselt neljas riskifaktor (10). Kehalise aktiivsuse kasulikkus on hästi teada. Kehaline aktiivsus on üks tõhusamaid viise mittenakkuslike haiguste ennetamiseks ja rasvumise vastu võitlemiseks ning tervisliku eluviisi säilitamiseks (11). Lisaks on üha enam tõendeid selle kohta, et kehalise aktiivsuse ning vaimse tervise ja kognitiivsete protsesside vahel esineb positiivne seos (12).

WHO aruanded (13) on näidanud, et regulaarne keskmine kuni intensiivne sportimine või kehaline aktiivsus (kooliealiste laste puhul vähemalt 60 minutit päevas ja väikelaste puhul kolm tundi) (14) loob pikaajalised eeldused kehaliseks aktiivsuseks, mis teismeeas ja täiskasvanuna suureneb (15). Samuti on uuringud näidanud, et kui lapsed alustavad varakult treeningutega, on neil kalduvus saada paremaid akadeemilisi tulemusi, neil on vähem probleeme käitumise ja distsipliiniga ning nad suudavad klassis kauem tähelepanelikud olla kui nende kaaslased (16);

9.

selles kontekstis on hariduskeskkond eriti tähtis, kuna kehalise tegevuse ja spordi harrastamisega alustavad lapsed koolis. Seepärast soodustavad koolid ja õpetajad ning laste haridus- ja hooldusasutuste ning spordiklubide õpetajad väikeste laste kehalist aktiivsust. Samuti mängivad laste jaoks tähtsat rolli vanemad, perekond ja laiem kogukond;

10.

eksperdid on seisukohal, et alla 12-aastaste laste sobilik kehaline tegevus tuleks korraldada vanuserühmade kaupa (17). Väikelaste ja algklassilaste tegevuse hulka kuuluvad struktureeritud ja struktureerimata tegevused, mis aitavad lastel arendada selliseid oskusi nagu jooksmine, hüppamine või viskamine;

11.

mõned liikmesriigid on juba välja töötanud mitmesugusel tasemel erinevad riiklikud strateegiad, et julgustada arendama motoorseid oskusi varases lapsepõlves ning kehalist aktiivsust ja sporditegevust alla 12-aastastel lastel, peamiselt koostöös spordisektori ja spordiklubide või -föderatsioonidega (18);

12.

vastavalt oma volitustele pakkus tervist tugevdava kehalise aktiivsuse (HEPA) eksperdirühm 2015. aasta juunis välja soovitused, et edendada koolides kehalist kasvatust, sealhulgas varases lapsepõlves motoorseid oskusi,

13.

kaaluma sektoritevahelise poliitika rakendamist, muu hulgas hariduse, noorte ja tervise sektoris, et edendada varases lapsepõlves kehalise aktiivsuse kasvatamist ja motoorseid oskusi, võttes arvesse HEPA eksperdirühma järgmisi asjakohaseid soovitusi:

14.

innustama ja toetama asjakohasel tasandil kõikide sidusrühmade (õpetajad, lapsevanemad, koolid, klubid, koolitajad jne) algatusi, mille eesmärgiks on edendada kohaseid motoorseid oskusi ja kehalist aktiivsust;

15.

edendama vastavatele vanuserühmadele kohast spordi- ja kehalist tegevust alates varaseimast lapsepõlvest läbi väikelapse- ja algkooliea ning kooskõlas laste konkreetsete vajaduste ja vanusega, andes instruktoritele/koolitajatele suunavaid juhiseid;

16.

innustama kasutama teadlikkuse parandamist ja teabe edastamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et ergutada huvi laste motoorsete oskuste ja kehalise aktiivsuse vastu;

17.

innustama vanemaid, perekonda ja laiemat kogukonda osalema aktiivselt kehalises tegevuses koos oma lastega, kasutades selleks sobivaid rajatisi (näiteks rattaradasid ja ohutuid mänguväljakuid);

18.

kaaluma laste ja noorte spordiinfrastruktuuri parandamise algatuste toetamist, eelkõige haridusasutustes, edendades kohalikul tasandil koolide ja spordiklubide vahelist koostööd lastele mõeldud varustuse ja rajatiste pakkumisel;

19.

kaaluma stiimulitepakkumist spordiorganisatsioonidele ja -klubidele, koolidele, haridusasutustele ja noortekeskustele ning muudele kogukondlikele või vabatahtlikele organisatsioonidele, kes edendavad lastele mõeldud kehalist tegevust,

20.

võtma HEPA eksperdirühma soovitused edasise poliitilise tegevuse aluseks nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, kuna need pakuvad tõenditel põhinevaid fakte ja praktilisi tegevusjuhiseid;

21.

intensiivistama koostööd selliste poliitikavaldkondade vahel, mis vastutavad laste motoorsete oskuste ja kehalise kasvatuse eest, kooskõlas HEPA eksperdirühma soovitustega, eelkõige spordi, tervise, hariduse ja transpordi valdkonnas;

22.

kaaluma Euroopa spordinädalat silmas pidades erilise rõhu asetamist algatustele, millega toetatakse ja edendatakse koolipõhist ja õppekavavälist sporditegevust;

23.

kui see on asjakohane, edendama riiklike järelevalvesüsteemide, uuringute või hindamiste rakendamist, et teha kindlaks laste kehalise aktiivsuse tase ja harjumused;

24.

näitama, kuidas motoorsete oskuste arendamise edendamisega lapsepõlves ja laste istuva eluviisi vältimise strateegiatega saaks tulevase ELi tasandi tegevuse kontekstis tõhusamalt tegeleda;

25.

innustama rahaliselt toetama motoorsete oskuste ja kehalise kasvatusega seotud algatusi läbi olemasolevate ELi programmide nagu „Erasmus+” ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning tervitama komisjonilt saadavat lisateavet seoses sporti toetavate ELi rahastamisprogrammidega,

26.

edendama ja toetama laste motoorsete oskuste ja kehalise kasvatuse parimate tavade vahetamist ELi kontekstis;

27.

parandama tõendusbaasi, toetades tihedas koostöös WHOga kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete kogumist (19) laste kehalise aktiivsuse, tervisenäitajate ja spordis osalemise kohta koolieelsetes asutustes, koolides ja neist väljaspool;

28.

töötama koostöös teadusekspertide, sealhulgas WHOga, välja laste kehalise tegevuse suunised koolieelsetele lasteasutustele, koolidele ja spordiklubidele, mis on suunatud eelkõige poliitikakujundajatele, kohalikele omavalitsustele, lapsevanematele, perekonnale ja laiemale kogukonnale,

29.

pakkuda lastele sobivat mittevõistluslikku sporditegevust, mis on kohandatud asjakohase taseme jaoks, eesmärgiga parandada laste tervist ja isiklikku arengut;

30.

toetada selliste tegevuste organiseerimist, mis edendavad varases lapsepõlves koolipõhist ja õppekavavälist sporditegevust ning motoorseid oskusi, muu hulgas seoses Euroopa spordinädalaga;

31.

panustada tihedate partnerluste, ühiste eesmärkide ja teavituskampaaniate arendamisse koostöös kohalike omavalitsuste ja kogukondadega, muu hulgas hariduse, noorte ja tervise sektoris, et võidelda istuva eluviisiga, edendades sporti koolis ja väljaspool kooli;

32.

võtta kindlam kohustus edendada spordi ja kehalise aktiivsuse algatusi, eesmärgiga võidelda laste istuva eluviisi vastu, kasutades selleks partnerlust ja koostööd era- ja riigisektoriga.