1.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 240/37

1.

väljendab selgesõnaliselt heameelt komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatise üle pealkirjaga „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole”, milles tunnistatakse kaubanduse olulist potentsiaali majanduskasvus, tööhõives ja töökohtade loomisel ning ELi investeerimisel;

2.

toetab komisjoni püüdlust tagada, et globaliseerumise eelised jaotuvad õiglaselt ja selle negatiivseid mõjusid leevendatakse, ning rõhutab, et tegutsemistingimuste võrdsustamiseks peavad tänased kaubanduslepingud minema tariifidest kaugemale ja panema suurema rõhu VKEdele. Lisaks nõustub komitee komisjoni seisukohaga, et kaubanduspoliitika saab toimida vaid siis, kui Euroopa keskendub ka edaspidi ühtse turu väljakujundamise ees seisvate takistuste kõrvaldamisele;

3.

tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle, mille kohaselt viiakse kaubanduspoliitika valdkonnas tehtud iga olulise algatuse puhul läbi jätkusuutlikkuse mõju hindamine. Komitee tuletab meelde järelhindamiste tegemise olulisust ja rõhutab, et mõjuhinnangud, sh nõuetekohane konsulteerimine kõigi sidusrühmadega, on üliolulised kindla, läbipaistva ja tõenduspõhise kaubanduspoliitika väljatöötamiseks;

4.

kutsub komisjoni üles koostama õigeaegselt hinnangu selliste kaubanduse liberaliseerimise meetmete mõjust ELi eelarvele ja ELi rahastatavale struktuuripoliitikale (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond jne), mis on ette nähtud vabakaubanduslepingutes või mis tulenevad mitmepoolsetest kokkulepetest, näiteks Hiinale turumajandusliku staatuse andmise küsimus;

5.

toonitab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist rahastatavad meetmed on sageli lühiajalise suunitlusega, ning taotleb tihedamat kooskõlastamist teiste ELi poliitikavaldkondade, eriti ühtekuuluvuspoliitikaga tagamaks, et ELi praeguste piirkondlike erinevuste suurenemine mitte üksnes ei peatuks, vaid et need erinevused väheneksid;

6.

tunnistab regulatiivse ühtlustamise majanduslikku tähtsust, kuna sellega vähendatakse nende õigusnormide arvu, millele lepingupoolteks olevad kaubanduspartnerid peavad vastama. Komitee märgib siiski vajadust tagada, et ELi kaubanduslepingute sellisel ühtlustamisel säilitatakse tarbija-, keskkonna- ja töötajate õiguste kaitse standardid või parandatakse neid;

7.

ootab Euroopa Komisjonilt läbipaistvust seoses tulevasi rahvusvahelisi kaubanduslepinguid puudutavate komisjoni ambitsioonikate plaanidega. Komitee juhib sellega seoses tähelepanu komisjoni püüdlusele määratleda uuesti ELi suhted Aafrika partnerite, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonnaga ning tihendada veelgi kaubanduskoostööd ELi naabruspoliitika raames;

8.

tõstab esile VKEde määravat rolli kohaliku ja piirkondliku arengu ning seega ka ELi ühtekuuluvuse alustalana ning tuletab meelde, et rahvusvaheliste standardite nõuetele vastamisega seotud kulud on VKEde jaoks tavaliselt suuremad kui rahvusvaheliste suurettevõtjate jaoks. Komitee tervitab siinkohal asjaolu, et komisjon asetab VKEd oma strateegias olulisele kohale, tuues esile raskused, mis võivad kaubanduse liberaliseerimisega nende jaoks kaasneda, ning palub kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused järjepidevalt komisjoni ja liikmesriikide vahelisse dialoogi, mille eesmärk on käsitleda VKEde erivajadusi;

9.

toonitab, et kõnealuse poliitika kolm peamist põhimõtet – tõhusus, läbipaistvus ja väärtustel põhinemine – võivad aeg-ajalt vastuollu minna, ning tunnustab teatises esitatud väidet, et kaubanduspoliitikas tuleks arvesse võtta ja võimaluse korral ka edendada paljusid teisi poliitikavaldkondi, kuid soovib suuremat selgust selle kohta, kuidas seda praktikas ellu viia. Samas rõhutab komitee, et majanduslikele huvidele ei tohi omistada suuremat tähtsust kui võrdse juurdepääsu tagamisele avalikele teenustele;

10.

toonitab vajadust tagada rahvusvahelise investeerimiskohtu loomisel, et kogu üleminekuperioodi vältel, kuni rahvusvaheline investeerimiskohus on täielikult asendanud kõik ELi kaubanduslepingutes kehtestatud investeeringuid puudutavate vaidluste lahendamise mehhanismid, ei oleks majandushuvid tähtsamad kui pädevate riigiasutuste õigus osutada avalikke teenuseid nii, nagu nad seda vajalikuks peavad;

11.

tervitab Euroopa Komisjoni 29. veebruari 2016. aasta avaldust, et ELi ja Kanada vahel sõlmitud laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu investeeringute kaitse peatükk sisaldab muudetud lähenemisviisi elemente, mille EL pakkus välja investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise läbipaistvama süsteemi loomiseks, hõlmates järgmist:

12.

tervitab komisjoni seisukohta avalike teenuste suhtes, mille kohaselt ei tohi tulevased ELi kaubanduslepingud takistada ühegi tasandi valitsusi pakkumast, toetamast või reguleerimast avalikke teenuseid, nõuda valitsustelt ühegi teenuse erastamist ega seada neile tõkkeid üldsusele pakutavate teenuste valiku laiendamisel;

13.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peab olema igal ajal võimalik korraldada üldhuviteenuste osutamist, sõltumata sellest, kuidas teenuseid osutatakse ja rahastatakse;

14.

väljendab heameelt 27. novembril 2015 kaubandusministrite nõukogus kokku lepitud nõukogu järelduste üle, kuna need esindavad hästi tasakaalustatud lähenemisviisi, millega nihutatakse kooskõlas ELi välispoliitikaga kaubanduspoliitika rõhuasetust, aga mitte selle sisu;

15.

leiab, et strateegia territoriaalne mõõde peaks tagama, et kogu ELi kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad õiglaselt kasu majanduskasvu ja investeerimisvõimalustest, mida selliste vabakaubanduslepingute ja üldiselt kaubanduslepingutega oodatakse kaasnevat, mida teatises kirjeldatakse. Tuleb ka selgitada, mida vabakaubanduslepingud võivad tähendada riigi rahastatud tegevuse seisukohast kohalikul tasandil, et kaitsta ühinemisvabadust ja kohalikku omavalitsust;

16.

nõuab kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 14 ja 106 ning protokolliga (nr 26) üldhuviteenuste kohta, et läbirääkimiste objektiks olevate kaubanduslepingute kohaldamisalast jäetaks välja praegused ja tulevased üldhuviteenused ning üldist majandushuvi pakkuvad teenused (sh veevarustus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused, sotsiaalkindlustussüsteemid ja haridus, jäätmekäitlus ja ühistransport);

17.

leiab, et on kindlakstehtud vajadus VKEde rahvusvahelistumise programmide koostamise ja elluviimise järele kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kaasates sellesse kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad. Selle raames tehtaks kindlaks ka toetuse erinevused, et vähendada ebavõrdsust ja negatiivseid mõjusid, mida avatum kaubandus võib teatud piirkondadele kaasa tuua;

18.

leiab, et on oluline meeles pidada, et kaubandus ja investeeringud ei tähenda mitte ainult turgude avamist, mis omalt poolt ergutab konkurentsi ja innovatsiooni eesmärgiga suurendada Euroopa konkurentsivõimet, mis võib omakorda aidata luua töökohti ja majanduskasvu, vaid ka kõigi piirkondade vajalikku arengut, et tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning kõigi kodanike heaolu;

19.

väljendab heameelt selle üle, et uues strateegias rõhutatakse ELi väärtusi ja kaubanduslepingutes edendatakse selliseid Euroopa väärtusi nagu säästev areng ja inimõigused, kuid leiab, et need tuleks konkreetselt esile tuua;

20.

tunnistab, et õigusnormide lähendamine vabakaubanduslepingutes sektori tasandil võib vähendada ühesuguseid tulemusi andvate menetluste ja lubade taotlemise nõuete tarbetut dubleerimist. Hilisemate kohtuvaidluste vältimiseks on siiski oluline sõnastada lepingu tekst täpselt ning koostada ammendav positiivne loetelu teenustest, mis on hõlmatud teenuskaubanduse lepingute alla;

21.

tervitab teatise keskendumist VKEde senikasutamata potentsiaalile ja vajadusele pakkuda neile sihipärast toetust, alustades sobivast kaubanduspoliitikast;

22.

leiab, et õigusnormide lähendamine on eriti asjakohane VKEde jaoks rahvusvahelistumisvõimaluste loomisel ja üleilmsetesse väärtusahelatesse integreerumisel;

23.

leiab, et kõigi ELi vabakaubanduslepingute eesmärk peaks olema tasakaalustatud tulemus tundlikes traditsioonilistes sektorites nagu põllumajandus ning nendes lepingutes tuleks tunnustada kvaliteetseid tooteid ja neid kaitsta rahvusvahelisel tasandil võltsimise eest;

24.

nõustub, et intensiivsem arutelu ELi kaubanduspoliitika üle pakub võimaluse paremini kaasata kõiki sidusrühmi erinevate algatuste ettevalmistamisse, nendealastesse läbirääkimistesse ja nende rakendamisse kohapeal. Selleks tuleb aga tagada praegusest suurem läbipaistvus;

25.

kutsub üles tugevdama meetmeid, et toetada säästvat arengut ja head valitsemistava kaubanduslepingute, mitmeid sidusrühmi hõlmavate algatuste jmt kaudu, pannes rõhu vabale, õiglasele ja eetilisele kaubandusele, keskkonnakaitsele, töötajate õigustele, inimväärsetele töötingimustele ning inimõigustele, tervishoiule ja tarbijakaitsele, loomade heaolule, kultuurilise mitmekesisuse kaitse tagamisele ja arengu edendamisele kaubanduse, sh kaubandusabi ja tegevuskava 2030 kaudu;

26.

leiab, et kaubanduslepingud peaksid pakkuma võrdseid võimalusi ELi liikmesriikides ja piirkondades (sh ELi äärepoolseimad piirkonnad ja ülemereterritooriumid) ning kõikides asjaomastes sektorites (sh tööstus, põllumajandus ja teenused). Sellega seoses on komiteel hea meel, et nõukogu rõhutas vajadust hõlbustada ja parandada ELi ettevõtjate (eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad) integreerumist üleilmsetesse väärtusahelatesse;

27.

tervitab komisjoni pühendumust tagada läbipaistvust suurendavad meetmed ning loodab, et sellele järgnevad konkreetsed meetmed suurema nähtavuse edendamiseks, nt läbipaistvuskohustus läbirääkimisseisukohtade – sh teiste osapoolte seisukohtade – osas. Komitee kritiseerib siiski asjaolu, et teatises ei käsitleta kesksemaid probleeme, mis on seotud kaubanduspoliitika kujundamise läbipaistvusega ELi liikmesriikide tasandil, näiteks kaubanduspoliitika eesmärkide sõnastamine enne läbirääkimiste algust, st etapis, kui 28 liikmesriiki määravad kindlaks läbirääkimisvolitused;

28.

rõhutab, et kaubandusarutelus tuleb ELi tarbijate õigusi käsitleda tasakaalustatumalt ning minna kaugemale privaatsuse küsimusest, tarbijaohutusest ja tarbijate õigusest saada toodete kohta teavet. Tarbijakaitse põhielemente – teavet, läbipaistvust ja valikuvabadust – tuleb hoida ja kaitsta;

29.

tuleb keskenduda ühtmoodi nii eksportivatele kui ka mitteeksportivatele VKEdele, tagamaks, et avatud kaubandusest ja ELi kaubanduspoliitikast tulenevad hüved ei piirdu üksnes nende VKEdega, kes osalevad liikmesriigi ekspordimajanduses;

30.

ergutab ELi läbirääkijaid nõudma väikeettevõtjate peatüki lisamist kõigisse tulevastesse ELi kaubanduslepingutesse;

31.

leiab, et reguleerimise kulude vähendamine annaks suurema positiivse tõuke ja aitaks väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel siseneda uutele turgudele, kus vabakaubanduslepinguväliste kaubanduspartnerite vahelised dubleerivad süsteemid takistavad turulepääsu ja aitavad suurematel hästi toimivatel ettevõtetel turud monopoliseerida;

32.

toetab avatumat turgu kui vastumürki investeeringute madalale tasemele, ergutades maailmamajandust ajal, mil võlakoormus on jätkuvalt kõrge;

33.

märgib, et teatises keskendutakse kahepoolsetele vabakaubanduslepingutele, ent toetab siiski seda, et EL tugevdaks jälle oma kaubanduspoliitikat WTO mitmepoolse tegevuskava raames;

34.

väljendab muret selle pärast, et suurem keskendumine kahepoolsetele kaubandussuhetele võib soodustada majanduslike blokkide moodustumist ning diskrimineerimise ja dereguleerimise võidujooksu majanduslikult nõrgemate riikide kahjuks, kelle mõjuvõim läbirääkimistel on väiksem;

35.

juhib tähelepanu sellele, et üha keerukam standardite ja kaubanduseeskirjade võrk on kõigile kahjulik, ning kutsub komisjoni üles tagama sünergia ja ühtluse kahepoolsetes, mõnepoolsetes ja mitmepoolsetes lepingutes, mille üle peetakse praegu läbirääkimisi. Ka uued lepingud peaksid olema kantud selguse, läbipaistvuse ja lihtsustamise põhimõtetest;

36.

taotleb, et ELi kaubanduspoliitikas pöörataks eraldi tähelepanu kaubanduse edendamisele sektorites, nagu keskkonnahoidlik tehnoloogia, milles EL on maailmas juhtival kohal;

37.

nõuab, et piirkondi ning kohalikke ja piirkondlikke kaubanduskodasid või samalaadseid esindusorganisatsioone teavitataks asjakohaselt tihedamast rahvusvahelisest kaubandusest tulenenud väljakutsetest ja võimalustest. See on eriti oluline VKEde jaoks, kuna neil puuduvad tõenäolisemalt vahendid selleks, et maailmakaubanduse arengut ise jälgida;

38.

leiab, et kaubanduspoliitika peaks olema tihedamalt seotud teiste arenguriikide aitamisele suunatud poliitikavaldkondadega, kaotamata samas silmist ELi strateegilise arengu ja pideva kasvu huvi;

39.

rõhutab, et tööõigusnorme, sealhulgas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kaheksat põhikonventsiooni, tuleb võrdselt rakendada kaubanduslepingute kõikides peatükkides, ning et need lepingud peavad sisaldama läbivaatamisklauslit, millega võimaldatakse lepinguosalisel lepingust lahti öelda või kohustused peatada, kui ei peeta kinni tööõigus- ja sotsiaalnormidest;

40.

toonitab, et investeerimislepingutega seotud kohustused kaitsta õigustatud avaliku sektori poliitikameetmeid vabakaubanduslepingutest tulenevate väljakutsete vastu on ülima tähtsusega, sest liikmesriikidel ei tohiks olla takistusi õigustatud avaliku sektori poliitikameetmete (näiteks tubaka tarbimise vastu) võtmisel;

41.

märgib, et arutelu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi ja investeerimiskohtu süsteemi üle on keeruline, ning nõuab, et kaubanduslepingu täitmist puudutavaid kohtuvaidlusi peetaks kostja asukoha riiklikes kohtutes, kostja riigi keeles ja kõnealuse riigi kehtiva õigustiku alusel; samuti peab olema võimalik edasi kaevata. Riikidevaheliste vaidluste lahendamise menetlused peaksid põhinema WTO tasandil kehtivatel menetlustel;

42.

palub komisjonil lisaks kuni investeerimiskohtu süsteemi loomiseni tagada, et enamsoodustusrežiimide alusel investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanisme ei kohaldataks piiramatult väljaspool asjaomase kaubanduslepingu kohaldamisala;

43.

leiab, et kaubanduslepingud peavad isegi pärast nende sõlmimist ja ratifitseerimist sisaldama tehnilisi kohandusi võimaldavat mehhanismi (teatud reguleeriv järelevalveorgan) ning samuti läbivaatamisklauslit asjaomase lepingu võimalikuks uueks läbivaatamiseks ja sätet, mille kohaselt oleks otsuseid liberaliseerimismeetmete kohta – ka otsuseid, mille on langetanud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oma pädevusvaldkondades – võimalik igal ajal tühistada;

44.

peab samuti oluliseks, et ELi ja kaubanduspartneri(te) esindajad kõnealuses organis oleksid hästi teavitatud ning et oleks tagatud huvide tasakaalustatud esindatus;

45.

rõhutab, et on oluline püüda lihtsustada kaubandust kõigi nende riikidega, kellega ELil ei ole vabakaubanduslepingut;

46.

nõustub, et peamine tingimus, mis laseks tulevikus edu saavutada, ongi taastada tasakaal suhtelise panuse vahel, mille annavad süsteemi arenenud ja tärkava turumajandusega riigid;

47.

rõhutab, et ükski ELi kaubandusleping ei tohi kaasa tuua tarbija-, keskkonna- ega sotsiaal- ja töökaitseõiguste vähenemist võrreldes ELis ja eri liikmesriikides praegu kehtiva tasemega. Samuti peab jääma võimalikuks seda taset tõsta. Komitee soovitab neid põhimõtteid tugevdada ja lisaks selgitada, et see kehtib ka tooteohutuse, tervise-, looma- ja andmekaitsega seotud küsimuste suhtes. Komitee eeldab, et tagatakse Euroopa Liidu ning liikmesriikide parlamentide ja valitsuste läbirääkimisruum, säilitades sel viisil ka kodanike demokraatliku võimaluse avaldada mõju;

48.

nõuab abivahendeid, et toetada tarbijaid piiriüleses kaubavahetuses ja teenustekaubanduses kolmandate riikidega, näiteks online-kontaktpunktide kaudu, kes pakuvad teavet või nõustamist seoses vaidlustega;

49.

toetab korruptsioonivastaste sätete lisamist kaubanduslepingutesse veel ühe meetmena, mille abil tagada, et kõik ettevõtted ja tarbijad võivad saada osa lepingu hüvedest, vähendades nii piirkondlikke vajakajäämisi;

50.

leiab, et komiteel on keskne roll püüdlustes tagada, et kaubanduslepingute hüved jõuavad kohaliku ja piirkondliku tasandini, ja nende lepingute ülevaatamisel, mille hüved ei ole kohaliku tasandini jõudnud;

51.

rõhutab, et Euroopa Liit peab lisama riigihanked rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse, hoogustades samal ajal läbirääkimisi, et vastata ebakõlale ELi riigihanketurgude avatuse ja suurte kaubanduspartnerite piiravate tavade vahel;

52.

tervitab Euroopa Komisjoni muudetud ettepanekut rahvusvaheliste hangete instrumendi kohta (1) ja rõhutab, et see vahend võib anda olulise panuse võitlusse korruptsiooni vastu kolmandates riikides. Lisaks palub komitee kasutada instrumenti tasakaalustatult, et vältida selle kasutamist ELI riigihanketurgude kaitsmise või sulgemise eesmärgil;

53.

rõhutab ELi VKEde erivajadusi ja probleeme, millega nad võivad silmitsi seista kolmandate riikide riigihanketurgudel osaledes. Komitee tervitab siinkohal tõsiasja, et instrumenti ei kohaldata ELi VKEde esitatud hankemenetlustele, ning asjaolu, et selle kohaldamine piiratakse lepingutega, mis ületavad teatud künnise.