5.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/10

1.

Strateegias „Euroopa 2020” nähakse majanduskasvu käivitajatena eelkõige linnu ja suurlinnu. Samas ei ole võimalik saavutada strateegia eesmärke ja säilitada territoriaalset ühtekuuluvust, kui ei kasutata ära kogu, sh maapiirkondade potentsiaali.

2.

Maapiirkonnad ja vahepealsed piirkonnad moodustavad 91 % ELi territooriumist ja 60 % ELi rahvastikust ning annavad 43 % kogulisandväärtusest ja 56 % ELi töökohtadest.

3.

Maaelu on rikkaliku kultuuri-, arhitektuuri-, loodus-, sotsiaal-, toidu- ja majandusliku pärandi allikas. Maapiirkonnad etendavad seega väga olulist rolli jätkusuutlikule arengule ja territoriaalsele ühtekuuluvusele suunatud uute poliitiliste suuniste koostamisel.

4.

Paljud Euroopa Liidu maapiirkonnad on silmitsi sarnaste probleemidega: füüsiline ligipääsetavus, kaugus otsustus- ja uurimiskeskusest ja haridusasutustest ning tehnoloogilise infrastruktuuri puudulikkus ja sellega kaasnev tehnoloogialõhe. Tööturul osalemise määr maapiirkondades on madalam, samuti luuakse seal vähem töökohti. Samas on maapiirkondadel ka terve rida eeliseid: loodus, inimsõbralik elukeskkond, väiksem saastatus jms.

5.

Oluline on märkida, et maapiirkonnad võivad oma olemuselt ja probleemidega olla väga erinevad. Mõned neist kannatavad rahvastiku vähenemise ja vananemise, samuti madala asustustiheduse ja keskuste hajaasustuse all, sellal kui teised, linnalähedased alad on ehitusmaa nõudlusest tuleneva ja demograafilise surve all. Osad võitlevad põllumajandustegevuse vähenemise tõttu majanduslangusega, sellal kui teised kogevad kasvavat edu tänu oma loodus- või muu elukeskkonna kvaliteedile ja turismile ja/või sisserändele. Mõned on suhteliselt hea teedevõrgu ja info- ja kommunikatsiooni infrastruktuuriga, teised on jäänud suhteliselt eraldatuks. Mõned asuvad mandril ja teised saarepiirkondades. Need piirkonnad peavad toime tulema saarepiirkondadele omaste probleemidega. Ühine joon on see, et maapiirkondade arengutase on ELi ja eelkõige linnapiirkondade arengutasemest madalam ja mahajäämus süveneb.

6.

Igal juhul tunnustatakse Euroopa seadusandluses mitut liiki maapiirkondi, nagu näiteks mägipiirkonnad ja hõredalt asustatud piirkonnad, mis peavad kasutama erilist lähenemisviisi, milles võetakse arvesse nii nende piiranguid kui ka arenguvõimalusi.

7.

Kvaliteetsete avaliku või erasektori teenuste säilitamine nõuab sageli suuri poliitilisi, ühiskondlikke või rahalisi jõupingutusi ning eeldab suuremat solidaarsust maa- ja linnapiirkondade vahel. Samas on võimalik avaliku sektori teenuste või toodete arendamisel esitada ettevõtlusele uusi väljakutseid. Näiteks avalikele hangetele seatud tingimuste kaudu saab ärgitada ettevõtjaid otsima innovatiivsemaid lahendusi vms.

8.

ÜPP raames kasutatavad vahendid on eelmise perioodiga võrreldes vähenenud 11,1 %. Selle vahe kompenseerimiseks on juba 11 liikmesriiki otsustanud suunata vahendeid I sambast II sambasse, samas kui viis riiki, sh neli Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, kellele makstavad otsetoetused jäävad ELi keskmisest allapoole, on otsustanud toimida vastupidiselt. Sellele vaatamata on vahendid endiselt suunatud pigem sissetuleku tekitamisele, mitte maaelu ajakohastamisele ja edendamisele.

9.

Tõeline maaelu arengu poliitika ei ole mõeldav kõiki selle osalisi arvesse võtmata. Euroopa institutsioonid, liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid maaelu arengu programmides piisavalt arvesse võtma sotsiaalset kaasatust, vaesuse vähendamist ja majanduskasvu edendamist maapiirkondades. Vahendite vähendamine muudab nende prioriteetide rahastamise omavalitsuste jaoks äärmiselt keeruliseks.

10.

LEADERi programmi jaoks on ette nähtud 6 % EAFRD eelarvest, millest mõnedes liikmesriikides tõenäoliselt ei piisa investeeringute taaskäivitamiseks. Samas on alates 1991. aastast LEADERi programmi abil loodud 150 000 töökohta ning see on üks oluline vahend, millest toetatakse tööhõivet ja mis aitab säilitada ja arendada majanduslikku ja sotsiaalset struktuuri maapiirkondades.

11.

Lisaks eelarve suurendamisele tuleks laiendada ka kohaliku arengu ulatust, kaasates sellesse kõik maapiirkondade majandus- ja sotsiaalarengu projektid. Väiketootjate omavahelisele koostööle tuleb kaasa aidata eesmärgiga kasvatada summaarseid tootmismahte, arendada kohaliku turu tõhusamat toimimist, ületada lühikeste tarneahelatega seonduvaid probleeme ning edendada tootearendust ja ühist turustamist. Sedalaadi tegevusele saavad kaasa aidata ka tõhusam koostöö piirkonna haridus- ja kutseasutustega, LEADERi võrgustikud jm kohalikud koostöövormid.

12.

Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi teostatud uuringus „Kohaliku arengu toetamine ühtekuuluvuspoliitika raames: head tavad ja tulevased poliitilised valikuvõimalused” soovitatakse luua kohalikule arengule pühendatud koordineerimisplatvorm, mille ülesanne oleks integreerida arengu kohalik mõõde strateegiasse „Euroopa 2020”. Platvormi ülesanne oleks tegeleda menetluste lihtsustamisega ja jälgida, et eri valdkondlikud poliitikad oleksid sidusad. Praktikas peaks platvorm võtma Euroopa Komisjoni talitustevahelise töörühma kuju ning seda võiksid asjaomasel juhul täiendada teiste ELi institutsioonide esindajad.

13.

Nagu eri uuringutest ilmneb, annavad maaelu arengu võrgustikud järjest olulisema panuse maakogukondade arengusse ja innovatsiooni toetamisse maapiirkondades, sest need võrgustikud on suutelised andma nõu ja teavet, mille abil arendada loovaid lahendusi kohalike probleemidega toimetulekuks, jagama oma liikmete hulgas nii saadud õppetunde kui ka häid kogemusi ning leidma rahastamisallikaid. Seepärast väljendab komitee heameelt Euroopa maaelu arengu võrgustiku ja Euroopa innovatsioonipartnerluse võrgustiku loomise üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artiklite 52 ja 53 kohaselt.

14.

Eelmisel programmitöö perioodil 2007–2013 rahastati maaelu arengut EAFRD fondist 91 miljardi euro ulatuses ja teistest struktuurifondidest 85 miljardi euro ulatuses. Ent uus ERFi määrus on suunatud peamiselt linnapiirkondadele ja maapiirkondi selles isegi ei mainita. Sellest lähtuvalt võib küsida, millised on tegelikult võimalused kaasrahastada maaelu arengu projekte teistest struktuurifondidest, iseäranis ERFist ja ESFist, arvestades, et suurem osa EAFRD määruses kavandatud meetmetest on suunatud põllumajandusele.

15.

Samuti tuleb kaaluda fondidevahelise koostöö küsimust, et konkreetsete toetusmeetmete abil toetada hõreda asustuse ja tõsiste püsivate ebasoodsate demograafiliste tingimustega piirkondi.

16.

Viimane ülevaade rakenduskavade elluviimisest näitab, et praegu on vaid 22,6 miljardit eurot ERFi vahenditest eraldatud maapiirkondades kasutamiseks. See moodustab üksnes 11 % ERFi eelarvest.

17.

Tuleb rõhutada, et territoriaalsele koostööle eraldatavad ELi vahendid võivad ka aidata koondada tehnilisi vahendeid ja inimressursse piiriülestel aladel, et edendada piirialadel asuvate maapiirkondade arengut.

18.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank (EIP) esitasid 23. märtsil 2015 tagatisrahastu mudeli põllumajanduse jaoks, mille eesmärk on hõlbustada laenudele juurdepääsu, aitamaks põllumajandustootjatel ja maapiirkondade muudel sidusrühmadel laenu saada.

19.

Elanikkonna vähenemine ja noorte lahkumine maapiirkondadest keskmise suurusega või suurlinnadesse on kogu Euroopas tõsine väljakutse. Peamiseks lahkumise põhjuseks on töökohtade puudumine, madal palgatase ja vähene atraktiivsus. Teisest küljest kurdavad maapiirkondade ettevõtjad, et neil ei õnnestu leida uusi asjakohase väljaõppega töötajaid. Seega tuleb maapiirkondades kiiresti parandada kutseõppe pakkumist nii kutsealusõppe kui ka täiendusõppe valdkonnas.

20.

Oluline on paindlikult, kiiresti ja piirkonnale mõistlikus mahus pakkuda õpet vajaminevates valdkondades. Kindlasti on maapiirkondades keerulisem kutseõpet korraldada kui linnades, arvestades, et õppurkond on hajutatud ja vajadused erinevad. Üks lihtsamaid võimalusi õppeasutuse ja ettevõtte sidumiseks on praktikantide juhendamine, mis aga eraldi välise toetuseta võib olla väikeettevõtjale liiga suur koormus. Tasub kaaluda sellise skeemi väljatöötamist, mis toetaks ettevõtja tegevust õiglast töötasu saava praktikandi juhendajana ja püsivaid töökohti hõlmavate reaalsete väljavaadete pakkujana. Piirkonna kutseõppe- ja muud haridusasutused peaksid saama olulisi ressursse ja selgeid ülesandeid täiend- ja ümberõppes. Samas on piirkondi, kus kodanikuühiskond on aidanud luua vajalikud institutsioonid, aga seda kogemust tuleks jagada ka teiste piirkondadega.

21.

Metsanduse osatähtsus maaelus ja maamajanduses on tänu tehnoloogia kiirele arengule kasvanud. Tänapäeval tähendab metsandus oluliselt enamat kui vaid toormaterjali – puitu. Töödeldud puitu kasutatakse ehituses, samuti leiab puidukiud kasutust näiteks riiete-, auto- ja isegi toiduainetööstuses.

22.

Juurdepääs kiiretele telekommunikatsioonivõrkudele on konkurentsivõime ja majanduskasvu jaoks määrava tähtsusega. Kvaliteetsete digitaalsete teenuste pakkumine eeldab kiireid ja tõhusaid lairibaühendusi. Kuigi lairibavõrkude katvuse tase on ELis viimastel aastatel oluliselt suurenenud ja osades piirkondades on vajalik taristu olemas, esineb paljudes kohtades endiselt märkimisväärseid puudujääke. Lisaks ei peegelda leviala statistika alati pakutava lairibaühenduse kvaliteeti maapiirkondades. Kooskõlas Euroopa digitaalarengu tegevuskava 2020 eesmärkidega tuleb püüda tagada ühesugune võimsus kogu ELis. Iseäranis paistab see silma linna- ja maapiirkondade vahel. On piirkondi, kus põhimõtteline kättesaadavus on olemas, aga lõpptarbijal tuleb liitumiseks teha veel olulisel määral endapoolseid investeeringuid. Tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et toetada virtuaalturu läbimurret, parandada juurdepääsu taskukohastele digitaalsetele sideteenustele ja arendada maapiirkondade veebiteenuseid.

23.

Lisaks taristu olemasolule on oluline arendada elanike ja ettevõtjate võimekust kasutada pakutud võimalusi. On uuringuid, mis näitavad, et isegi interneti hea kättesaadavuse juures kasutab enamik suhteliselt väheseid võimalusi. Koolitused ja info jagamine erinevate võimaluste kohta, sealhulgas just väikeettevõtja tootearendusele mõeldud IKT võimaluste kasutamine võib olla üheks võimaluseks maapiirkondadele.

24.

Tänapäeval seostatakse „arukate linnade” kontseptsiooni tavaliselt suurlinnadega, kus toimuvad muutused ja kus otsitakse lahendusi nende arenguks. Sellegipoolest on ka maapiirkondadel eeldusi, et kõnealune kontseptsioon omaks võtta. „Linn” ja „maapiirkond” ei tohiks kujutada endast vastandeid, vaid nende vahel peaks tekkima koostoime, millele peaksid kaasa aitama uued tehnoloogiad ja nende rakendamine kohapeal. Vältimaks linna- ja maapiirkonna vastandumist tuleks rääkida pigem „arukast piirkonnast”.

25.

Ühise põllumajanduspoliitikaga reguleeritakse põllumajandust ja selle olulist rolli maaelu arengus. Piirkondlikul tasandil on see tihedalt seotud põllumajanduse arenguga. Kuigi iga maapiirkond ei hõlma ilmtingimata põllumajandust, ei ole mingit kahtlust, et ilma põllumajanduseta ei oleks maapiirkondi olemas. Põllumajanduse arengut ei ole võimalik saavutada sõltumatult ülejäänud piirkonna arengust ning on oluline jätkuvalt tagada kooskõla ühelt poolt põllumajanduse ning teiselt poolt maaelu arengu tingimuste ja eesmärkide vahel, mille tulemusena aitaks põllumajanduse areng kaasa maapiirkonna elanike ja põllumajandustöötajate, aga samuti naaberkülade elanike elatustaseme parandamisele.

26.

Euroopa innovatsioonipartnerlus „Põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus” on uudne kontseptsioon, mille eesmärk on tegeleda nõrkuste, kitsaskohtade ja tõketega, mis takistavad või aeglustavad Euroopa teadus- ja uuendustegevuse süsteemis heade ideede väljatöötamist ja turustamist. Iseäranis tuleb lahendada investeeringute ebapiisava taseme, õigusaktide aegumise, standardite puudumise ja turu killustatusega seotud probleemid.

27.

Kuna paljudele maapiirkondadele on füüsiliselt raske ligi pääseda, mis takistab nende majandusliku potentsiaali täielikku ärakasutamist, tuleb avalikul rahastamisel arvesse võtta maa- ja linnapiirkondade asjakohast ühendamist kiirete ja läbitavat keskkonda säästvate transpordivõrgustike abil.

28.

on seisukohal, et kõigis Euroopa Liidu piirkondades ja eelkõige maapiirkondades esinevaid majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid väljakutseid on võimalik käsitleda ainult avaliku poliitika integreeritud lähenemisviisi abil.

29.

toetada äsjaloodud ühist strateegilist raamistikku ja innustada komisjoni jätkama struktuurifondide toimimiseeskirjade ühtlustamist, et lihtsustada maaelu arengu kavandamist ja juhtimist;

30.

tagada, et fondide integreerimist, maaelu ja põllumajanduse valdkonna innovatsiooni ning koostööl põhinevaid lähenemisviise, s.o maaelu arengu poliitika reformi kõige uuenduslikumaid elemente käsitlevad õigusnormid oleksid tõhusad ja tulemuslikud;

31.

mitmekesistada sisendeid ja lisada maaelu aspektid kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, nii nagu praegu tehakse linnade puhul;

32.

juhtida tähelepanu sellele, et kokkuhoiumeetmed ning põllumajandusele ja maaelu arengule eraldatud vahendite üldine vähenemine ohustavad maapiirkondade jätkusuutlikkust ja on seetõttu vastuolus ELi territoriaalse ühtsuse põhimõttega;

33.

paluda komisjonilt suuremat toetust maapiirkondadele, mis on pidanud tegema suuri jõupingutusi, et kujundada oma majandusmudel ümber nt põllumajanduselt turismile;

34.

suurendada ELi kogu finantstoetust maaelu arengule, et tasakaalustada järjest suuremat keskendumist põllumajanduslikule tootmisele, mis viib suurte piirkondadevaheliste erinevusteni, ja panna piir teise samba vahendite ülekandmisele esimesse sambasse;

35.

kaaluda mitmeaastase finantsraamistiku programmitöö perioodi 2014–2020 vahekokkuvõttes kohalikule arengule eraldatavate ELi rahaliste toetuste suurendamist;

36.

eraldada LEADERi programmile – arvestades selle praeguseks tunnustust leidnud tähtsust maaelu arengu edendamisel – minimaalse osakaaluna üle 5 % EAFRD kogutoetusest;

37.

pöörata eritähelepanu hõredalt asustatud või rahvaarvu vähenemisest ohustatud kogukondade taastamise ja arengu programmidele, mis väärtustavad kõnealuste kogukondade ajaloo- või kultuuripärandit turismikaalutlustel;

38.

toetada platvormi European Countryside Movement ja Euroopa Parlamendi maa-, mägi- ja äärepoolsete piirkondade laiendatud töörühma nõudmist komisjonile koostada maaelu käsitlev valge raamat, mis oleks 2020. aasta järgse maaelu arengu poliitika väljatöötamise lähtealus;

39.

taotleda täielikku kaasatust Euroopa Komisjoni loodavas kohalikule arengule pühendatud koordineerimisplatvormis;

40.

rõhutada maapiirkondade tähtsust arengu- ja innovatsioonikeskustena, mis panustavad strateegiasse „Euroopa 2020”;

41.

tagada, et Euroopa Regionaalarengu Fond peegeldab kindlat usku linna- ja maapiirkondade vahelise koostöö lisandväärtusesse ja arvestama praktilisemal moel kõnealuste piirkondadega, et kasutada täielikult ära selliste koostööprojektide potentsiaali ning anda kõnealuste toimivate piirkondade kaudu oluline panus territoriaalsesse ühtekuuluvusse;

42.

väljendada vastuseisu Euroopa vahendite jaotamise makromajandusliku tingimuslikkuse põhimõtetele – arvesse peab võtma ka sotsiaalseid ja keskkonnanäitajaid;

43.

pöörata erilist tähelepanu uuenduslikele lähenemisviisidele maapiirkondades, sest need võivad olla eeskujuks teistele piirkondadele ja aladele;

44.

taotleda, et EIP vahendid, põllumajanduslikud innovatsiooniprogrammid ja teadusuuringud oleksid suunatud peamiselt loomakasvatuspiirkondadele, looduslikest iseärasustest tingitud piirangutega aladele, nagu mägipiirkonnad, ja väikestele põllumajandusettevõtetele, kaaludes samas lahendusi sotsiaalsetele väljakutsetele, et säilitada kõigis piirkondades säästev põllumajandus ja maakogukonnad, vähendades sel viisil piirkondlikke erinevusi;

45.

rõhutada innovatsioonipartnerluse tähtsust maapiirkondade majandustegevuse ajakohastamisel, eelkõige seal, kus soovitakse saavutada tihedamat seost põllumajandus- ja teaduspoliitika ning teadlaste ja põllumajandustootjate vahel. Sellest vaatenurgast tuleb täielikult ära kasutada määrusega (EL) nr 1305/2013 kehtestatud meetmed prioriteedi „Teadmussiirde ja innovatsiooni parandamine põllumajanduses, metsanduses ning maapiirkondades” toetamiseks;

46.

nõuda, et Euroopa tasandil töötataks välja asjakohased suunised, milles määratakse kindlaks eri riiklike maaelu võrgustike funktsioonid ja ülesanded ning maaelu arengu programmide rakendamisele kaasa aitamise tingimused;

47.

taotleda innovatsioonipoliitika paremat koordineerimist Euroopa Liidu tasandil;

48.

väljendada nördimust, et maapiirkondi ei ole hõlmatud Euroopa Komisjoni kohalikule arengule pühendatud innovatsioonipartnerluse „Arukad linnad ja kogukonnad” peamisse sihtrühma;

49.

väljendada pettumust rakenduskavade elluviimise vahearuande tulemuste üle, milles osutatakse, et maapiirkondadele eraldatakse vaid 11 % ERFi vahenditest;

50.

ajakohastada maapiirkondades pakutavat kutseõpet ning viia see vastavusse globaalsete konkurentsitingimuste ja kohalike ettevõtjate vajadustega;

51.

taotleda ESFi vahendites eraldisi kutseõppele sellistes maapiirkondades, mida on vaja arengus rohkem toetada;

52.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja asjaomaseid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi edendama koostööd ettevõtete ning piirkondlike haridus- ja kutseasutuste vahel, toetades sealhulgas keskuste loomist põllumajandusinnovatsiooni edendamiseks, lähtudes teistes liikmesriikides juba saadud kogemustest;

53.

toonitada veel kord vajadust harida ühiskonda tervikuna, et aidata inimestel mõista maapiirkondade säilitamise tähtsust üldsuse jaoks (1), ja seetõttu tagada maapiirkondade elanikele selliste põhiliste avalike teenuste osutamine, nagu haridus, tervishoid ja sotsiaalteenused;

54.

töötada välja meetmed väikeettevõtete tootearenduse toetamiseks ja turutõrgetega toimetulemiseks ning samuti soodustada kohalikku tarbimist ja põllumajanduslike toiduainete lühikesi tarneahelaid;

55.

kutsuda üles suurendama Euroopa digitaalarengu tegevuskava 2020 toetavate uue põlvkonna juurdepääsuvõrkude abil jõupingutusi kiire internetiühenduse kasutuselevõtuks maapiirkondades;

56.

rõhutada IKT-alaste baasoskuste suurendamise vajadust.