20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/45

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Suunised selle kohta, kuidas rakendada määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 23 kohaseid meetmeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega“ (COM(2014)0494) (edaspidi „suunised“),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1303/2013 lisatud avaldustes sisalduvat komisjoni avaldust artikli 23 kohta (2),

—

võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides (3),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (4),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013 (5),

—

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2014. aasta prioriteetide rakendamise kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu. Arengu ja hea juhtimistava soodustamine ELi piirkondades ja linnades“,

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet „Ühtekuuluvuspoliitika: 2013. aasta strateegiline aruanne programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013“ (COM(2013)0210),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 12. veebruari 2015. aasta arvamust „Suunised selle kohta, kuidas rakendada meetmeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2014. aasta jaanuari uuringut „Euroopa majanduse juhtimine ja ühtekuuluvuspoliitika“ (Liidu sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2014. aasta detsembri infotundi teemal „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, usaldusväärne majandusjuhtimine ning ühissätete määruse artikli 23 rakendamise suunised“ (Liidu sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A8-0268/2015),

A.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika Euroopa Liidu toimimise lepingul põhinev poliitika ja Euroopa solidaarsuse väljendus, mille eesmärk on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe tugevdamine ELis ja eelkõige ebavõrdsuse vähendamine piirkondade vahel tasakaalustatud ja ühtlase sotsiaal-majandusliku arengu edendamise abil; arvestades, et see on ühtlasi investeerimispoliitika, mis aitab kaasa aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele;

B.

arvestades, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika praegune õigusraamistik loob seoseid ELi aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia, Euroopa poolaasta ja strateegia „Euroopa 2020“ koondsuuniste ning asjaomaste riigipõhiste soovituste ja nõukogu soovituste vahel, lähtub see siiski väga konkreetsetest ülesannetest, eesmärkidest ja horisontaalsetest põhimõtetest;

C.

arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide praeguse õigusraamistiku eesmärk on tugevdada kooskõlastamist, täiendavust ja koostoimet muude ELi poliitikavaldkondade ja vahenditega;

D.

arvestades, et on tõendeid selle kohta, et hea valitsemistava ja tõhusad avalikud asutused on väga olulised jätkusuutliku ja pikaajalise majanduskasvu, töökohtade loomise ning sotsiaalse ja territoriaalse arengu jaoks, kuigi vähem tõendeid on saadaval makromajanduslike tegurite kohta, mis avaldavad mõju ühtekuuluvuspoliitika toimimisele;

E.

arvestades, et majanduslik ja rahanduslik prognoosimatus ja õiguskindlusetus võivad põhjustada avaliku ja erasektori investeeringute vähenemise, seades ohtu ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamise;

F.

arvestades, et suunised käsitlevad ühissätete määruse artikli 23 kohaste meetmete esimest tegevussuunda Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega; arvestades, et see puudutab ümberjaotamist ja selliste maksete peatamist, mis ei ole kohustuslikud, erinevalt ühissätete määruse artikli 23 kohasest teisest tegevussuunast, mille raames nõutakse kulukohustuste või maksete peatamist, kui liikmesriigid ei võta majanduse juhtimise protsessis parandusmeetmeid;

G.

arvestades, et riigipõhiste soovituste rakendamine liikmesriikides on olnud aeglane ning soovituste rakendamisel tehtud edusamme käsitlevate komisjoni hinnangutest, mis puudutavad 2012. ja 2013. aastal esitatud 279 riigipõhist soovitust, nähtub, et 28 riigipõhist soovitust on täielikult ellu viidud või nende puhul on tehtud märkimisväärseid edusamme (10 %) ja 136 (48,7 %) soovituse puhul on tehtud mõningaid edusamme, kuid 115 (41,2 %) soovituse puhul on tehtud ainult piiratud edusamme või ei ole neid üldse tehtud;

1.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika vahendite ja ressursside tähtsust Euroopa lisaväärtusega investeeringute taseme säilitamisel liikmesriikides ja piirkondades, et tõhustada töökohtade loomist ja parandada sotsiaal-majanduslikke tingimusi, eriti seal, kus investeeringud on majandus- ja finantskriisi tõttu oluliselt vähenenud;

2.

usub, et majanduse juhtimismehhanismid ei tohiks takistada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide poliitikaeesmärkide ja -sihtide saavutamist, tunnistades samas nende olulisust stabiilse makromajandusliku keskkonna ning tõhusa, mõjusa ja tulemustele suunatud ühtekuuluvuspoliitika soodustamisel;

3.

on seisukohal, et ühissätete määruse artiklit 23 tuleb kasutada üksnes viimase abinõuna, et aidata kaasa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusale rakendamisele;

4.

toonitab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide ja eesmärkide mitmeaastast ja pikaajalist olemust, mis erineb Euroopa poolaasta iga-aastasest tsüklist; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele tagada viimati nimetatu rakendamise mehhanismide selgus ning nõuab tihedat kooskõlastamist kahe asjaomase protsessi ja nende rakendamise eest vastutavate organite vahel;

5.

rõhutab, et komisjon peab esitama valge raamatu, milles võetakse arvesse avaliku sektori investeeringute mõju pikas perspektiivis ning määratakse kindlaks kvaliteetsete investeeringute liigid, et oleks võimalik selgelt kindlaks teha need investeeringud, mis annavad pikas perspektiivis kõige paremaid tulemusi;

6.

tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitikal on olnud praeguse kriisi kontekstis oluline roll ja sellega on märkimisväärselt reageeritud makromajanduslikele ja eelarvepiirangutele, jaotades ümber enam kui 11 % olemasolevatest eelarvevahenditest aastatel 2007–2012, et rahuldada kõige pakilisemaid vajadusi ja tugevdada teatavaid meetmeid; toonitab sellega seoses, et aastatel 2007–2013 tehti mitmes liikmesriigis ühtekuuluvuspoliitika raames enam kui 80 % avaliku sektori investeeringutest;

7.

palub komisjonil esitada täiendavaid analüütilisi andmeid makromajanduslike mehhanismide mõju ja tähtsuse kohta piirkondlikule arengule, ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele ning Euroopa majanduse juhtimise raamistiku ja ühtekuuluvuspoliitika omavahelisele koostoimele ning esitada konkreetset teavet selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika toetab asjaomaseid riigipõhiseid soovitusi ja nõukogu soovitusi;

8.

kutsub liikmesriike üles kasutama võimalikult hästi ära stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjades sisalduvat paindlikkust;

9.

tuletab meelde, et kõiki ühissätete määruse artikli 23 kohast ümberjaotamist või peatamist puudutavaid otsuseid tuleb kasutada erakorralistes olukordades ning need peavad olema hästi kaalutletud ja ammendavalt põhjendatud, ühtlasi tuleb neid rakendada ettevaatusega, viidates asjaomastele programmidele või prioriteetidele, et tagada läbipaistvus ning võimaldada kontrolli ja läbivaatamist; toonitab lisaks, et sellised otsused ei tohiks suurendada probleeme, millega piirkonnad ja liikmesriigid seisavad silmitsi sotsiaal-majandusliku keskkonna või oma geograafilise asukoha ja eripärade tõttu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 174 ja 349 tähenduses;

10.

on arvamusel, et käesoleval programmitöö perioodil heakskiidetud partnerluslepingutes ja programmides on arvesse võetud asjakohaseid riigipõhiseid soovitusi ja nõukogu soovitusi, mis tagavad head võimalused ümberjaotamise vältimiseks keskpikas perspektiivis, kui majandustingimused oluliselt ei halvene;

11.

rõhutab, et sage ümberjaotamine oleks kahjulik ning seda tuleks vältida, et mitte häirida fondide haldamist ega kahjustada mitmeaastase investeerimisstrateegia stabiilsust ja prognoositavust ning vältida igasugust negatiivset mõju, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite kasutamisele;

12.

peab tervitatavaks komisjoni ettevaatlikku lähenemisviisi ümberjaotamisele ja tema kavatsust piirduda seejuures minimaalselt vajalikuga; nõuab nn varajase hoiatamise lähenemisviisi, et teavitada asjaomaseid liikmesriike ühissätete määruse artikli 23 kohase ümberjaotamismenetluse käivitamisest, ning rõhutab, et kõigile ümberjaotamise taotlustele peaks eelnema seirekomisjoniga konsulteerimine;

13.

palub komisjonil tihedas koostöös asjaomase liikmesriigiga põhjalikult analüüsida kõiki olemasolevaid võimalusi peale ühissätete määruse artikli 23 kohaldamise, et käsitleda küsimusi, mis võivad tuua kaasa ümberjaotamisnõude;

14.

taunib kõigi haldustasandite halduskoormuse ebaproportsionaalset suurenemist ja sellega kaasnevaid kulusid, võttes arvesse ühissätete määruse artikli 23 kohase ümberjaotamismenetluse väga lühikesi tähtaegu ja keerukust; hoiatab ühissätete määruse artikli 23 kohaste ümberjaotamismenetluste ja tulevaste Euroopa poolaasta tsüklite kattumise eest; palub komisjonil kaaluda võimalust hinnata ümber tähtaegade kohaldamine vastavalt ühissätete määruse artikli 23 lõikes 16 ette nähtud läbivaatamisele;

15.

väljendab muret asjaolu pärast, et suunistes ei viidata selgesõnaliselt ühissätete määruse artiklites 4–8 sätestatud üld- ja horisontaalsetele põhimõtetele, ning tuletab meelde, et ühissätete määruse artikli 23 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ja järgida asjaomaseid põhimõtteid, eelkõige partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtet ning määrust ja ühist strateegilist raamistikku tervikuna; palub komisjonil sellega seoses selgitada, kuidas neid põhimõtteid ühissätete määruse artikli 23 kohaldamisel konkreetselt arvesse võetakse;

16.

rõhutab, et valitsemissektori võla suurenemine on peamiselt tingitud liikmesriikide valitsuste elluviidavast poliitikast, ning on tõsiselt mures, et võimetus riigi tasandil nõuetekohaselt tegeleda makromajanduslike küsimustega võib kahjustada piirkondlikke ametiasutusi ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetuse saajaid ja selle taotlejaid;

17.

tuletab meelde, et 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitikas ette nähtud temaatilise suunitluse eeskirjad pakuvad teatavat paindlikkust liikmesriikide ja piirkondade vajadustega tegelemisel, ning märgib, et ühissätete määruse artikli 23 kohaldamine võib seda paindlikkust piirata; tuletab meelde vajadust võtta arvesse peamisi territoriaalseid probleeme ning ühissätete määruse artikli 4 lõikes 3 ette nähtud subsidiaarsuse põhimõtet;

18.

palub komisjonil hinnata tihedas koostöös liikmesriikide ja partneritega, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 5, ühissätete määruse artikli 23 kohaselt võetavate meetmete mõju ja kulutõhusust piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

19.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused tuleb aktiivselt kaasata mis tahes ümberjaotamisse, ning on seisukohal, et kuna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on seotud usaldusväärse majandusjuhtimisega, tuleks Euroopa poolaastale anda territoriaalne mõõde, kaasates samuti asjaomased ametiasutused;

20.

palub komisjonil tõlgendada ühissätete määruse artiklit 23 kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse nende liikmesriikide ja piirkondade olukorda, kes on sotsiaal-majanduslikes raskustes ja kus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid moodustavad investeeringutest olulise osa, mis on kriisiolukorras veelgi ilmsem; rõhutab, et tuleks vältida täiendavat negatiivset mõju liikmesriikidele ja piirkondadele, eelkõige vähem arenenud liikmesriikidele ja piirkondadele;

21.

tuletab meelde, et jõuline institutsioonidevaheline kooskõlastamine on oluline selleks, et tagada asjakohane poliitikavaldkondade vastastikune täiendavus ja sünergia ning usaldusväärse majandusjuhtimise raamistiku nõuetekohane ja muutumatu tõlgendamine ja selle koostoime ühtekuuluvuspoliitikaga;

22.

nõuab piisavat teabevoogu komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahel ja avalikku arutelu asjakohasel poliitilisel tasandil, et tagada ühissätete määruse artikli 23 kohaldamise tingimuste tõlgendamisest ühine arusaam; tuletab sellega seoses meelde, et vaja on spetsiaalset nõukogu koosseisu, mis oleks pühendatud ühtekuuluvuspoliitikale ja vastutaks ühissätete määruse artikli 23 kohaste otsuste eest;

23.

peab ülitähtsaks läbipaistvuse ja vastutuse tagamist, andes parlamendile võimaluse demokraatliku järelevalve teostamiseks ühissätete määruse artikli 23 kohase juhtimissüsteemi üle, kuna määruses kehtestatakse olulised piirangud alt-üles-lähenemisviisis, mis on ühtekuuluvuspoliitika oluline eripära;

24.

tuletab meelde, et otsuse maksete peatamise kohta teeb nõukogu ettepaneku alusel, mille komisjon võib esitada juhul, kui asjaomane liikmesriik ei võta tulemuslikke meetmeid; juhib tähelepanu olulistele õiguslikele tagatistele, mis on sätestatud ühissätete määruse artiklis 23, et tagada peatamismehhanismi kasutamine vaid erandkorras;

25.

rõhutab maksete peatamise karistavat olemust ja palub komisjonil kasutada kaalutlusõigust peatamiseettepaneku tegemiseks äärmiselt ettevaatlikult ja rangelt kooskõlas ühissätete määruse artikli 23 lõikega 6, pärast kogu asjakohase teabe ja struktureeritud dialoogist tulenevate aspektide ja selle kaudu esitatud arvamuste põhjalikku kaalumist;

26.

peab seoses kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks esimese tegevussuuna raames peatatavad programmid ja peatamise ulatus, tervitatavaks suunistes võetud ettevaatlikku lähenemisviisi, mille kohaselt liikmesriikide majandusliku ja sotsiaalse olukorra arvesse võtmiseks kaalutakse samalaadseid pehmendavaid tegureid, nagu on ette nähtud ühissätete määruse artikli 23 lõike 9 kohase maksete peatamise korral;

27.

palub komisjonil kehtestada tähtaeg ühissätete määruse artikli 23 lõike 8 kohase maksete peatamise lõpetamiseks;

28.

peab kahetsusväärseks, et suunised ei sisalda ühtegi viidet parlamendi rollile, hoolimata sellest, et ühissätete määrus võeti vastu seadusandliku tavamenetluse korras, ja vaatamata parlamendi pidevatele üleskutsetele tugevdada majandusjuhtimisega seoses demokraatlikku vastutust ja kontrolli;

29.

on seisukohal, et kuna parlament on ühissätete määruse artikli 23 lõike 15 nõuetekohasel kohaldamisel peamine demokraatia tagaja, tuleks parlamendi kaasamine ametlikult vormistada, kehtestades selge korra, mis võimaldab parlamendiga kõigis etappides konsulteerida ümberjaotamisnõuete heakskiitmise või kulukohustuste või maksete peatamist käsitlevate ettepanekute ja otsuste küsimuses;

30.

rõhutab vajadust püsiva, selge ja läbipaistva koostöö järele institutsioonide vahel ning on seisukohal, et selline kord peaks sisaldama vähemalt järgmisi etappe:

31.

palub komisjonil anda aru ühissätete määruse artikli 23 kohaldamisega saavutatud mõjust ja tulemustest asjaomase artikli lõike 17 kohase kohaldamise läbivaatamise raames, täpsustades üksikasjalikult, mil määral põhines iga ümberjaotamisnõue asjakohaste riigipõhiste soovituste või nõukogu soovituste rakendamisel või edendas kasutada olevate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide mõju nende liikmesriikide majanduskasvule ja konkurentsivõimele, kelle suhtes kohaldatakse finantsabiprogramme, ning esitades andmed peatatud summade ja asjaomaste programmide kohta;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele ja nende piirkondadele.