17.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 349/50

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse sooline võrdõiguslikkus ELi ühe aluspõhimõttena,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 208, milles sätestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte, mille kohaselt tuleb arenevaid riike mõjutada võivates poliitikavaldkondades arvesse võtta arengukoostöö eesmärke,

—

võttes arvesse 1995. aasta septembris Pekingis toimunud neljandat ülemaailmset naisteteemalist konverentsi, Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid lõppdokumente, mis võeti vastu 9. juunil 2000. aastal, 11. märtsil 2005. aastal, 2. märtsil 2010. aastal ja 9. märtsil 2015. aastal ehk vastavalt ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking + 5, Peking + 10, Peking + 15 ja Peking + 20, kus käsitleti edasisi meetmeid ja algatusi Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamiseks,

—

võttes arvesse rakendatavat tegevusprogrammi, mis võeti vastu 1994. aastal Kairos toimunud elanikkonna ja arengu rahvusvahelisel konverentsil (ICPD), kus rahvusvaheline üldsus tunnistas ja kinnitas, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on säästva arengu jaoks suure tähtsusega,

—

võttes arvesse ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat 2010–2015 (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015), 2013. aasta rakendamisaruannet (SWD(2013)0509) ning nõukogu 19. mai 2014. aasta järeldusi ja tema 2014. aasta rakendamisaruannet (SWD(2015)0011),

—

võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös ja uue ülemaailmse partnerluse kohta vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu tagamiseks,

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta, (1)

—

võttes arvesse hinnangut ELi toetuse kohta soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisele partnerriikides, (2)

—

võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—

võttes arvesse küsimusi nõukogule ja komisjonile soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta (O-000109/2015 – B8-0762/2015 ja O-000110/2015 – B8-0763/2015),

—

võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et Euroopa Liit on pühendunud soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ja soolise aspekti arvestamisele kõigis oma meetmetes; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine on eeltingimused 2015. aasta järgsete säästva arengu eesmärkide saavutamiseks ja samuti on tegemist omaette inimõiguste küsimusega, millega tegelemist tuleb jätkata, sõltumata selle kasulikkusest arengule ja majanduskasvule; arvestades, et soopõhine vägivald on tõsine inimõiguste rikkumine ja seda ei saa ühelgi juhul õigustada religiooni, kultuuri või traditsioonidega;

B.

arvestades, et 20 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist leiti nende täitmise läbivaatamisel, et edasiminek soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise valdkonnas on olnud aeglane ja ebaühtlane ning ükski maailma riik ei ole soolist lõhet täielikult kaotanud; arvestades, et läbivaatamisel leiti, et edasiminekut on pidurdanud jätkuv ja pidev ebapiisav investeerimine soolisse võrdõiguslikkusesse ja naiste mõjuvõimu suurendamisse;

C.

arvestades, et kaks aastatuhande arengueesmärki, mis puudutavad otseselt naiste õigusi, nimelt soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja naiste mõjuvõimu suurendamine (kolmas eesmärk) ning emade tervisliku olukorra parandamine (viies eesmärk), on endiselt suures osas täitmata; arvestades, et iga päev sureb maailmas hinnanguliselt 800 naist raseduse või sünnitusega seonduvate komplikatsioonide tõttu; arvestades, et arenguriikides puudub umbes 222 miljonil naisel juurdepääs turvalistele ja kaasaegsetele pereplaneerimismeetoditele, samas kui pereplaneerimisele suunatud arenguabi vahendite osakaal kogu ülemaailmses tervishoiualases abis väheneb;

D.

arvestades, et suurem osa maailma vaestest on naised ja naiste juhitud leibkonnad; arvestades, et tõrjutud naiste haavatavus suureneb; arvestades, et maailmas ei saa kooliharidust 62 miljonit tüdrukut;

E.

arvestades, et iga kolmas naine kogeb mingil eluhetkel tõenäoliselt füüsilist ja seksuaalvägivalda; arvestades, et igal aastal sunnitakse abielluma 14 miljonit tüdrukut; arvestades, et EL on pühendunud sellele, et tagada iga inimese õigus omada täielikku kontrolli ning otsustada vabalt oma seksuaalsuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud küsimuste üle ilma diskrimineerimise, sundimise ja vägivallata;

F.

arvestades, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmetel (3) on investeeringud soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks täiesti ebapiisavad, kuigi osalisriigid on kolmekordistanud selleks ette nähtud toetust, mis 2012. aastal ulatus 28 miljardi USA dollarini; arvestades, et sooliste küsimuste rahastamisel keskendutakse peamiselt sotsiaalsektorile ja liiga vähe investeeritakse majandus- ja tootmissektorisse, samas näitavad OECD analüüsid, et soolisse võrdõiguslikkusesse investeerimise tulusus on arenguinvesteeringutest kõige kõrgem;

G.

arvestades, et 2,5 miljardit inimest, kellest suurem osa on naised ja noored, jääb ametlikust finantssektorist kõrvale;

1.

usub, et esimese soolise võrdõiguslikkuse suurendamist arengukoostöös käsitleva tegevuskava (GAP 1) hindamise tulemused näitavad selget vajadust muuta ELi tegevust soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise valdkonnas ning seda, et Euroopa välisteenistus ja komisjon peavad suurendama tulemuslikkuse parandamiseks oma poliitilist tahet; rõhutab, kui oluline on rakendada praeguse GAPi mantlipärija puhul hindamises sisalduvaid põhilisi soovitusi, alustades täieulatusliku reageerimisega juhtimistasandil;

2.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle viia uues GAPis sisse muudatusi ning on seega seisukohal, et GAP 2 tuleks esitada komisjoni teatisena, mitte komisjoni talituste töödokumendina, sest nii jääks piisavalt aega ka parlamentaarseks kontrolliks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et GAP 2 esitati komisjoni talituste töödokumendi, mitte komisjoni teatisena; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles rakendama uut tegevuskava nii kiiresti kui võimalik, et saavutada konkreetseid tulemusi ELi poolt endale säästva arengu eesmärkide raames võetud laiema soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohustuse vallas, kaasates seejuures Euroopa Parlamenti konsultatsioonidesse kogu protsessi vältel;

3.

on seisukohal, et GAP 2 peaks keskenduma kõigile ELi välispoliitika aspektidele – kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususega nii arengukoostööle, humanitaarabile, kaubandusele, inimõigustele ja välisasjadele, rändele kui ka varjupaigasüsteemile – ning seda tuleks kohaldada nii arenguriikide, naabruspoliitika riikide kui ka kandidaatriikide suhtes;

4.

on arvamusel, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine peaks olema ELi institutsioonide üks peamistest ülesannetest, mille juhtimise eest vastutavad selgelt nii juhtkond kui ka ELi delegatsioonid; rõhutab asjaolu, et delegatsioonide juhid, osakonnajuhatajad ja kõrgem juhtkond peavad vastutama soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise meetmete kohta aruandmise, nende järelevalve ja hindamise eest ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine tuleb kanda tööülesannete loeteludesse ja lisada kogu personalile suunatud koolitustesse;

5.

on seisukohal, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident peaks tagama, et kõik välisasjade eest vastutavad volinikud võtavad vajalikud juhtimismeetmed, et tagada GAP 2 tulemuslik elluviimine; väljendab heameelt nõukogu 2015. aasta mai järelduste üle, milles rõhutatakse liikmesriikide kohustusi naiste ja tütarlaste õigusi käsitlevas ümberkujundavas arengukavas; toonitab, et komisjoni/Euroopa välisteenistuse ning liikmesriikide meetmed peavad olema üksteist täiendavad;

6.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi ei ole Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi 2014. aasta aruandes käsitletud, ja nõuab, et soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimused kaasataks tulevikus komisjoni kõigi välisasjadega seotud peadirektoraatide ja Euroopa välisteenistuse aastaaruannetesse; kutsub kõiki ELi delegatsioone üles esitama igal aastal soolise ebavõrdsuse aruande ning esitama oma aastaaruannetes, vahearuannetes ja riigipõhistes hinnangutes kokkuvõtte soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise alaste edusammude kohta; on veendunud, et tulemused tuleks kanda tulemustele keskenduvasse järelevalvesüsteemi;

7.

märgib, et 2017. aasta vahearuanne arengukoostöö rahastamisvahendi programmdokumentide kohta on hea võimalus hinnata arengukoostöö rahastamisvahendist rahastatud programmide mõju naistele ja tütarlastele, määrata selgelt kindlaks selliste arengukoostöö rahastamisvahendist rahastatavate programmide osa, millest saavad kasu naised ja tütarlapsed, ning vajaduse korral jagada vahendeid ümber;

8.

tuletab meelde ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet ning rõhutab, et ELi sise- ja välispoliitika sidusus on oluline ning tagada tuleb ka poliitiline sidusus uue GAPi ning järgmise inimõiguste ja demokraatia tegevuskava vahel; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi tuleb käsitleda süstemaatiliselt kõigis inimõigustealastes dialoogides ELi ja kolmandate riikide vahel ja need peavad kuuluma lahutamatult nende dialoogide juurde; palub Euroopa välisteenistusel algatada kolmandate riikidega lisaks inimõigustealasele dialoogile ka soolise võrdõiguslikkuse alane dialoog;

9.

rõhutab, et täielik koordineerimine kesktalituste, delegatsioonide ja liikmesriikide saatkondade vahel (soolise võrdõiguslikkuse olukorda käsitlevate riikide profiilide ja muude vahendite abil) on GAP 2 tulemuslikuks elluviimiseks äärmiselt oluline; rõhutab sellega seoses, et Euroopa Arengufondi riikide programmitöö läbivaatamine annab võimaluse kindlustada, et GAP 2 täielik rakendamine toimub õigeaegselt, ja teha vajaduse korral kohandusi;

10.

nõuab strateegiate tõhusamat rakendamist ja nõuab tungivalt, et kasutusele võetaks soopõhised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed näitajad ning järelevalve- ja hindamisprotsessis kogutaks süstemaatiliselt ja aegsasti sooliselt eristatud andmeid kõigi abisaajate ja kõigi meetmetes osalejate kohta; rõhutab, et andmed tuleks avalikustada, et tagada finantsaruandlus ja läbipaistvus; on veendunud, et aruandlus peaks olema ühtlustatud ja integreeritud olemasolevatesse järelevalve- ja hindamissüsteemidesse, nagu Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi tulemuste raamistik; rõhutab vajadust investeerida riiklikku statistikasse ja palub kõikidel liikmesriikidel luua sootundlik järelevalvesüsteem;

11.

kutsub ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi üles tähtsustama riigipõhiste strateegiate ja programmitöö vundamendina kvaliteetset soopõhist analüüsi ja investeerima sellesse; on seisukohal, et EL peaks vaatama riiklikud suunavad kavad läbi uue GAPi vaatenurgast;

12.

tunnistab, et tütarlapsed ja noored naised on eriti ebasoodsas olukorras ja ohus ning tütarlaste juurdepääs haridusele eeldab eritähelepanu, et neil oleks võimalik elada vägivalda kogemata, kaotada diskrimineerivad seadused ja tavad ning suurendada kogu maailmas tütarlaste ja noorte naiste mõjuvõimu;

13.

rõhutab vajadust selgete eesmärkide ja näitajate järele, mis on mõõdetud ja eristatud soo, vanuse, puude ja muude aspektide alusel, ning toonitab samuti vajadust eraldatud eelarvevahendite suurema kontrolli järele; rõhutab, et eesmärgid ja järelevalvemeetodid tuleks viia vastavusse 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistikuga ja muude asjaomaste rahvusvaheliste raamistikega;

14.

rõhutab, et EL peab määrama ja tagama piisavad rahalised vahendid ja inimressursid, et täita oma kohustused soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise osas; rõhutab, et oluline on edendada soolist võrdõiguslikkust ka riigi rahanduses, eelkõige sellise eelarvestamise abil, mis on sootundlik ja aitab võidelda ebavõrdsuse vastu;

15.

on veendunud, et uus GAP peab käsitlema tõkkeid, mis takistavad naiste- ja tütarlastevastast vägivalda käsitlevate ELi suuniste täielikku rakendamist ja kõigi vägivalla vormide kaotamist; nõuab ELi terviklikku naiste- ja tütarlastevastase vägivalla käsitust ning suuremaid jõupingutusi ja rohkem vahendeid kõigi naistevastaste diskrimineerivate tavade vältimise ja elimineerimise jaoks, samuti selleks, et võidelda kõigi vägivalla vormide vastu ja võtta vastutusele isikud, kes vastutavad selliste tegude eest nagu inimkaubandus, naiste suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine või sundrasedus, soopõhine tapmine, koduvägivald ja abielusisene vägistamine, laste, varajased ja sundabielud ning soopõhine vägivald konfliktiolukorras või nende järel; nõuab konkreetsete ELi meetmete väljatöötamist, et tugevdada eri naisterühmade õigusi ja pöörata erilist tähelepanu noortele, migrantidele, HIVi nakatunud naistele, lesbidele, geidele, biseksuaalidele, trans- ja intersoolistele inimestele (LGBTI-inimesed) ja puudega inimestele;

16.

toonitab, kui oluline on parandada tütarlaste juurdepääsu haridusele kõigil tasanditel ja kaotada soolised tõkked hariduse saamisel;

17.

rõhutab, et kaotada tuleb vägistamise kasutamine sõjarelva ja represseerimisvahendina ning et EL peab avaldama jätkuvat survet kolmandate riikide valitsustele ja muudele asjaomastele sidusrühmadele regioonides, kus sellist soopõhist vägivalda esineb, et see tava välja juurida, süüdlased õiguslikult vastutusele võtta ning aidata ohvritel, probleemiga kokku puutunud naistel ja kogukondadel terveneda ja taastuda;

18.

rõhutab naissoost migrantide, pagulaste ja varjupaigataotlejate haavatavust ja vajadust neid eriliselt kaitsta; nõuab konkreetseid meetmeid naissoost varjupaigataotlejate õiguste tugevdamiseks ja täielikuks tagamiseks; nõuab Euroopa Liidu jõulist tegutsemist, et lahendada praegune rände- ja pagulaskriis ning leida muu hulgas kõikides liikmesriikides kohaldatav ühine, terviklik ja sootundlik käsitus rände ja varjupaigaküsimuse jaoks;

19.

peab tervist inimõiguseks; rõhutab, kui tähtis on universaalne juurdepääs tervishoiule ja selle kättesaadavus, muu hulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning nendega seonduvate õiguste vallas, milles on kokku lepitud vastavalt elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammile ja Pekingi tegevusprogrammile; nõuab sellega seoses täiendavate jõupingutuste tegemist tervishoiuteenuste ja tervisealase hariduse, pereplaneerimise, sünnituseelse hoolduse ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste kättesaadavuse parandamiseks naiste jaoks, eelkõige selleks, et tegeleda suurelt jaolt täitmata aastatuhande arengueesmärgiga nr 5, mis hõlmab emade tervist ning väikelaste ja laste suremuse vähendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et kättesaadavuse parandamine aitab saavutada kõiki tervisega seotud arengueesmärke; väljendab sellega seoses erilist heameelt nõukogu 2015. aasta mai järelduste üle;

20.

rõhutab vajadust luua soodne keskkond, eelkõige nende sotsiaalsete ja õiguslike tõkete kaotamise abil, mis takistavad naiste juurdepääsu tootlikele varadele, sealhulgas maale ning loodus- ja majandusressurssidele, ning toonitab vajadust edendada finantsalast kaasamist, inimväärseid tööstandardeid, sootundlikku sotsiaalkaitset ja võrdset tasu võrdse töö eest;

21.

on veendunud, et ettevõtetel on oluline roll soolise võrdõiguslikkuse edendamisel nii oma tegevuse kaudu, mis soodustab naiste majandusliku mõjuvõimu ja majanduslike õiguste suurendamist (naistele inimväärse töö, võrdse tasu ning rahastamise ja panganduse kättesaadavuse tagamine, võimaldamine neil osaleda juhtimises ja otsustamisprotsessis ning nende kaitsmine diskrimineerimise ja kuritarvitamise eest töökohas), kui ka sootundliku ettevõtja sotsiaalse vastutuse kaudu; kutsub sellega seoses üles suurendama toetust kohalikele VKEdele, eelkõige naisettevõtjatele, et nad saaksid osa erasektori juhitavast majanduskasvust; rõhutab positiivset rolli, mis mikrorahastamisel, sotsiaalsel ettevõtlusel ja alternatiivsetel ärimudelitel (näiteks ühistud ja liidud) naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise ja kaasamise küsimustes endiselt on;

22.

tunnistab vajadust vältida naiste diskrimineerimist abielu või emaduse alusel ning tagada neile tõhusalt õigus teha tööd;

23.

märgib, et naiste mõjuvõimu suurendamine ja toiduga kindlustatus on teineteist toetavad; rõhutab vajadust suurendada maapiirkondade naiste mõjuvõimu ning käsitleda selleks diskrimineerimist juurdepääsul maale, veele, haridusele, koolitusele, turgudele ja finantsteenustele; nõuab avaliku sektori investeeringute olulist suurendamist põllumajanduses ja maaelu arengu valdkonnas ning keskendumist väikepõllumajandustootjatele, põllumajandusühistutele ja põllumajandusettevõtjate võrgustikele;

24.

toonitab vajadust naisi kaasata ning tagada nende esindatus säästva arengu jaoks olulistes esiletõusvates majandusharudes, nagu roheline ja ringmajandus, taastuvenergia ja IKT;

25.

kordab, et formaal- ja kogemusharidus on äärmiselt olulised vahendid, mille abil suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu sotsiaal-, majandus-, kultuuri- ja poliitilises sfääris; rõhutab, et ELi strateegia hariduse ja arengu seoste kohta peab hõlmama ulatuslikku soolist mõõdet, eelkõige säästvale arengule suunatud hariduse, konfliktijärgse leppimise, elukestva ja kutseõppe, loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika vallas ning seoses kunsti rolliga kultuuridevahelises suhtluses;

26.

rõhutab, et oluline on suurendada naiste osalust 2015. aasta järgse raamistiku kavandamisel ja rakendamisel; nõuab naiste õigustega tegelevate organisatsioonide suuremat rahalist toetamist ning poliitilisi ja suutlikkust suurendavaid meetmeid, mille eesmärk on kaasata huvirühmadega peetavatesse konsultatsioonidesse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil alati kodanikuühiskonna rohujuure tasandi organisatsioone ja eelkõige naisorganisatsioone ning suurendada nende osalust;

27.

märgib, et GAPi raames tuleb tegeleda ka LGBTI-inimeste olukorraga kolmandates riikides ning see peab hõlmama LGBTI-inimeste õiguste edendamist ja kaitset;

28.

rõhutab, kui oluline on tugevdada kohtusüsteemi sootundlike reformide abil naiste juriidilisi õigusi ja juurdepääsu õigussüsteemile; on veendunud, et soolise võrdõiguslikkuse sihipärane rahastamine õigusabi valdkonnas aitab tugevdada õigusriigi põhimõtte järgimist;

29.

palub ELil edendada naiste suuremat osalust rahuvalves, rahu kindlustamise protsessides ning ELi sõjalistes ja tsiviilkriisiohjemissioonides; kordab sellega seoses oma üleskutset ELile edendada naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 (2000) ja 1820 (2008) kohaldamist ja nõuab sooliste aspektide ja naiste õiguste hõlmamist kõigisse rahu ja julgeoleku alastesse algatustesse;

30.

nõuab, et EL edendaks naiste ja tütarlaste põhilisi inimõigusi, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis; rõhutab sellega seoses vajadust tagada, et kõikide naiste ja tütarlaste õigust elule ja inimväärsele kohtlemisele kaitstakse, eelkõige kahjulike tavade (näiteks soopõhine tapmine) vastase võitluse abil;

31.

rõhutab, et meetmed naiste ja naiste õigustega tegelevate organisatsioonide juhtimise ja osaluse suurendamiseks on olulised nii avalikus kui ka erasektoris; nõuab suuremaid jõupingutusi naiste ja naiste õigustega tegelevate organisatsioonide poliitilise osaluse suurendamiseks ning sellealaste jõupingutuste lisamist eelkõige kõigisse demokraatiat toetavatesse programmidesse ja parlamendi terviklikku demokraatia toetamise lähenemisviisi;

32.

rõhutab, et diskrimineerivate sotsiaalsete normidega tegelemisse ning soostereotüüpide ja naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastasesse võitlusse on vaja kaasata mehi ja poisse ning nende osalust ja vastutust tuleb aktiivselt edendada;

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuurile.