EUROOPA KOMISJON

Brüssel,8.10.2015

COM(2015) 503 final

KOMISJONI TEATIS

ELi EELARVE KAITSMINE KUNI 2014. AASTA LÕPUNI

Sisukord

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED

2.PROTSESSID

2.1.Ennetusmeetmed

2.2.Parandusmeetmed

2.3.Põllumajanduspoliitika

2.4.Ühtekuuluvuspoliitika

2.5.Otsene eelarve täitmine

2.6.Juhtimis- ja kontrollisüsteemide kulutõhusus

3.2014. AASTA FINANTSKORREKTSIOONID JA SISSENÕUDMISED

3.1.Ülevaade

3.2.Pooleliolevad finantskorrektsioonid seisuga 31. detsember 2014

3.3.2014. aastal kinnitatud finantskorrektsioonid

3.4.2014. aastal rakendatud finantskorrektsioonid

3.5.Sissenõudmised

3.6.Liikmesriikide juhtimis- ja kontrollitegevuses 2014. aastal kindlaks tehtud puudused ning võetud meetmed

4.2014. AASTA LÕPUKS KINNITATUD JA RAKENDATUD KUMULATIIVSED FINANTSKORREKTSIOONID JA SISSENÕUDMISED

4.1.Ülevaade

4.2.Finantskorrektsioonid

4.3.Sissenõudmised

5.NETOFINANTSKORREKTSIOONID

5.1.2014. aasta netofinantskorrektsioonid

5.2.Mõju ELi eelarvele

5.3.Mõju liikmesriikide eelarvele

6.ENNETUSMEETMED

6.1.Põllumajanduspoliitika

6.2.Ühtekuuluvuspoliitika

7.LIIKMESRIIKIDE ALGATUSEL VÕETUD PARANDUSMEETMED

7.1.Põllumajanduspoliitika

7.2.Ühtekuuluvuspoliitika

8.EELMAKSETE SISSENÕUDMINE

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED

President Juncker on selgelt rõhutanud vajadust tagada Euroopa Liidu (EL) programmide usaldusväärne finantsjuhtimine ning on tungivalt nõudnud kõigi vajalike meetmete kehtestamist, et kaitsta ELi eelarvet. Käesolevas teatises kirjeldatakse, kuidas toimivad õigusaktides ette nähtud ennetus- ja parandusmehhanismid ning komisjoni talituste võetud meetmed, millega kaitstakse ELi eelarvet ebaseaduslike või eeskirjadevastaste kulutuste eest. Samuti antakse selles parim hinnang nende mehhanismide kasutamise tulemusel saavutatavate näitajate kohta ning kirjeldatakse, kuidas liikmesriigid on kaitsmisse kaasatud ja kuidas see neid mõjutab.

Käesoleva teatise koostamist kord aastas taotles Euroopa Parlament 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse raames ning seepärast esitatakse see parlamendile ning ka nõukogule ja Euroopa Kontrollikojale. Teatis täiendab teavet, mis on esitatud ELi 2014. aasta raamatupidamise aastaaruandes, komisjoni 2014. aasta koondaruandes ja asjaomaste peadirektoraatide iga-aastaste tegevusaruannete vastavates osades.

Kontrollikoda esitab aastaaruandes kinnitava avalduse ELi raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta ning märkused ja statistika raamatupidamise aastaaruande aluseks olevates maksetes esineva olulise veamäära kohta. Finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste olulisus tuleb iseäranis hästi ilmsiks siis, kui võtta arvesse nende mitmeaastast laadi. Seda kajastatakse nõuetekohaselt iga-aastastes tegevusaruannetes, kus esitatakse üksikasjalikku teavet nii veamäärade kui ka finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste kohta. Nende näitajate täiendaval hindamisel saab ülevaate sellest, milline on toetusesaajatele eeskirjadevastaselt tehtud maksete lõplik mõju ELi finantshuvidele. Samuti on need peamised näitajad selle hindamisel, kuidas juhitakse järelevalve- ja kontrollisüsteemide abil ELi eelarvest rahastatava tegevuse seaduslikkuse ja korrektsusega seotud riske (vt komisjoni 2014. aasta koondaruanne).

Selles olulises töös, mida teevad nii komisjon kui ka liikmesriigid, et juhtida ELi eelarvest rahastatava tegevuse seaduslikkuse ja korrektsusega seotud riske, juhindutakse Euroopa Liidu toimimise lepingust (edaspidi „ELi toimimise leping”), 1 finantsmäärusest 2 ja selle rakenduseeskirjadest 3 ning mitmesugustest valdkondlikest õigusaktidest. Komisjon kaitseb ELi eelarvet alusetute või eeskirjadevastaste kulutuste eest peamiselt kahel viisil, milleks on:

(1)ennetusmeetmed ja

(2)parandusmehhanismid (eelkõige liikmesriikide suhtes kehtestatavad finantskorrektsioonid, ent samuti ELi maksete saajatelt summade sissenõudmine).

Finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste esmane eesmärk on tagada, et ELi vahendeid kasutatakse kooskõlas õigusraamistikuga, st nende abil arvatakse liidu rahastatavatest kulutustest maha kulutused, mille tegemisel on rikutud kohaldatavat õigust. Eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega vastutavad alusetult makstud summade kindlakstegemise ja nende sissenõudmise eest toetusesaajatelt eelkõige liikmesriigid (mitte komisjon). Võttes arvesse kontrolliraamistikku, parandusmehhanismide ja -menetluste keerukust ning programmide mitmeaastast laadi, jõutakse tulemusteni (st finantskorrektsioonideni ja sissenõudmisteni) üldjuhul pärast asjaomaste puuduste või eeskirjade eiramise avastamist ja maksete tegemist.

Et tagada kontrollisüsteemide kulutõhusus, on üks peamine töösuund, millele komisjoni talitused kolleegiumi volituste ajal keskenduvad, kontrollide ratsionaliseerimine ja ühtlustamine ning vahendite ümberjaotamine kontrollidele, mis leitakse olevat kõige sobivamad seaduslikkuse ja korrektsusega seotud riskide juhtimiseks õigusraamistikus. Eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega on peamine eesmärk suurendada liikmesriikide kontrollisüsteemide tõhusust.

Käesolevas teatises keskendutakse eeskätt komisjoni kui järelevalvaja rolli täitmise tulemustele, kuid selles esitatakse ka teavet liikmesriikide kontrollide kohta.

Finantskorrektsioonid ja sissenõudmised: 2014. aasta tulemused

Allpool on esitatud peamised näitajad komisjoni võetud parandusmeetmete mõju kohta 2014. eelarveaastal:

Kinnitatud ja rakendatud finantskorrektsioonid moodustavad 2014. aastal eelarvest tehtud maksetest 3,3 % (kinnitatud) ja 2,3 % (rakendatud).

Finantskorrektsioonid ja sissenõudmised: kumulatiivsed tulemused

Komisjoni kasutatavate parandusmehhanismide tähtsuse kohta annavad parema ülevaate kumulatiivsed näitajad, sest nendes võetakse arvesse enamiku ELi kulutuste mitmeaastast laadi ja neutraliseeritakse üksikjuhtude mõju.

2009–2014. aastal kinnitatud finantskorrektsioonid ja sissenõudmised (miljonites eurodes)

Ajavahemikul 2009–2014 kinnitatud summad suurenesid. Keskmine kinnitatud summa oli 3,2 miljardit eurot ehk 2,4 % ELi eelarvest tehtud maksete keskmisest summast ning keskmine kõnealusel perioodil rakendatud summa oli 2,8 miljardit eurot ehk 2,1 % tehtud maksetest (vt joonis 4.1).

Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) suhtes kohaldatud komisjoni finantskorrektsioonide (mis kõik olid netofinantskorrektsioonid) keskmine korrektsioonimäär ajavahemikul 1999 kuni 2014. aasta lõpp moodustas kulutustest 1,7 % (vt punkt 4.2.2).

Üksnes komisjoni järelevalvetegevuse põhjal oli Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) ajavahemikuks 2000–2006 (peaaegu perioodi lõpuks) ette nähtud vahendite finantskorrektsioonide kombineeritud määr 2014. aasta lõpus 4,1 % eraldatud vahenditest (vt punkt 4.2.3).

Ajavahemikus 2009–2014 oli eelarve otsesel ja kaudsel täitmisel kinnitatud keskmine summa 366 miljonit eurot ehk 1,2 % maksete keskmisest summast.

2015. aastal tegi Euroopa Kohus komisjoni kahjuks otsuse mitme finantskorrektsiooni puhul, mis olid seotud regionaalpoliitika kulutustega aastatel 1994–1999 kogusummas ligi 500 miljonit eurot. Otsused käsitlesid menetluslikke küsimusi ja komisjon analüüsib praegu nende mõju (vt punkt 4.1.2).

ELi eelarve kaitsmine: peamised järeldused

•    Näitajatest nähtub, et nii komisjoni kui ka liikmesriikide võetud mitmeaastaste ennetus- ja parandusmeetmetega on võimalik saavutada häid tulemusi.

•    Teatatud olulistes summades tuleks näha kinnitust selle kohta, et komisjon ja liikmesriigid on võtnud kohustuse tagada, et Euroopa maksumaksjate raha kasutatakse kooskõlas õigusaktides sätestatud nõuetega.

•    Komisjon püüab veelgi parandada juhtimis- ja kontrollisüsteeme liikmesriikide tasandil, tehes ettepanekuid liikmesriikide asjakohaste tegevuskavade kohta, korraldades veamäärade teemal seminare, jagades häid tavasid ja suuniseid, korraldades korraldusasutustele koolituskursusi ning pidades iga-aastaseid ja erakorralisi koosolekuid.

•    Parandusmeetmed on mõeldud minevikus tehtud vigade parandamiseks, ennetusmeetmete eesmärk on ära hoida sellise eeskirjade eiramise kordumine tulevikus.

•    Finantskorrektsioonid võidakse teha netosummades (nt põllumajanduspoliitika valdkonnas), mis tähendab, et asjaomased summad tagastatakse ka tegelikult ELi eelarvesse, või need võidakse tasaarvestada uute täiendavate rahastamiskõlblike kulutustega (ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas). Mõlemal juhul on mõju reaalne, sest isegi tasaarvestamise korral katab asjaomane liikmesriik oma ressurssidest (riigi eelarvest) rahastamiskõlbmatute kuludega seotud finantstagajärjed.

•    Kui eeskirjade eiramise täpse ulatuse kindlaksmääramine ei ole kas võimalik või kulutõhus või kui eeskirjade eiramine on seotud tõsiste puudustega juhtimis- ja kontrollisüsteemides, kohaldab komisjon nn kindlamääralisi korrektsioone, näiteks rakenduskava tasandil, nagu on sätestatud asjakohastes õigusaktides. Nii projekti kui ka programmi tasandil tehtavatel finantskorrektsioonidel on tulevikku silmas pidades heidutav toime.

ELi eelarve kaitsmine: pidev täiustamine ajavahemikuks 2014–2020

•    Põllumajanduspoliitika valdkonnas hõlmab see suuremat keskendumist riskialtimatele kulutustele, lühemat vastavusmenetlust, netofinantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumide ja metoodika paremat kindlaksmääramist, lihtsustatud toetuskavu, uut arvamust riikide sertifitseerimisasutustelt deklareeritud kulutuste seaduslikkuse ja korrektsuse kohta ning tõhusamat maksete katkestamist ja peatamist kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika edukate tavadega.

•    Ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas hõlmab see netofinantskorrektsioonide kohaldamist, millega antakse liikmesriikidele lisastiimul, et tõhustada oma kontrollide riskipõhiseid auditeid, võttes arvesse põhjalikumaid kinnituspakette, mis hõlmavad auditiarvamusi süsteemide toimimise ning seaduslikkuse ja korrektsuse kohta, ning jääkvigade määra kajastavaid iga-aastaseid kontrolliaruandeid, samuti hõlmab see tugevdatud õiguslikku alust kindlamääraliste korrektsioonide jaoks ja suuremate korrektsioonide kohaldamist korduvate puuduste korral.

2.PROTSESSID

2.1.Ennetusmeetmed

Komisjon kasutab ELi eelarve kaitsmiseks mitut ennetusmehhanismi.

Eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega (st põllumajandus- ja ühtekuuluvuspoliitika kulude puhul) vastutavad eeskätt liikmesriigid kogu kulutsükli jooksul selle eest, et ELi eelarvest tehtud kulutused on seaduslikud ja korrektsed. Komisjon tagab õigeaegse ja põhjaliku järelevalve, tuginedes ELi auditi tulemustele, aastate jooksul saadud liikmesriigi auditi tulemustele, Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste tulemustele ning mis tahes muule komisjoni talitusteni jõudnud teabele, mis viitab süsteemi puudusele või tõsisele eeskirjade eiramisele, mida ei ole parandatud. Järelevalve- ja kontrollisüsteemi tõhusale toimimisele viitavaid põhielemente hinnatakse pidevalt uuesti, et ära hoida maksed ebatõhusate süsteemide esinemisel programmi / programmi osa tasandil.

Põllumajanduspoliitika: uue ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) horisontaalse määrusega jõustus 2014. aastal ÜPP vahendite eraldamise katkestamist ja peatamist käsitlev uus õigusraamistik, millega suurendatakse komisjoni volitusi peatada ELi poolne rahastamine juhul, kui on tehtud kindlaks, et esineb oht eeskirju eiravateks makseteks. Sellest lähtuvalt võib komisjon vähendada igakuiseid makseid (EAGF) või vahemakseid (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD)) või need peatada, kui „kõnealuse riikliku kontrollisüsteemi üks keskne või mitu keskset osa puuduvad täielikult või ei toimi tõhusalt, sest on tuvastatud suuri ja püsivaid puuduseid” (või eeskirjadevastaselt tehtud maksete sissenõudmise süsteemis on samalaadseid tõsiseid puudusi) ja kui:

-puudused on püsivad ja on põhjustanud juba vähemalt kahel korral finantskorrektsioonide kehtestamise

või

-komisjon on seisukohal, et kõnealune liikmesriik ei suuda lähitulevikus võtta vajalikke parandusmeetmeid kooskõlas tegevuskavaga, mis sisaldab komisjoniga konsulteerides kehtestatavaid selgeid edunäitajaid.

EAFRDi puhul on uues ühissätete määruses sätestatud ka eelarvevahendite käsutaja (peadirektori) teostatav vahemaksete katkestamine. See on täiendav, kiire ja ennetav vahend, mida kasutatakse maksete seaduslikkuse ja korrektsuse suhtes tekkinud kahtluste korral. EAGFi puhul ei võimaldaks igakuiste maksete rütm sellist katkestamismenetlust kasutada.

Ühtekuuluvuspoliitika: ennetusmehhanismid on olemas komisjoni tasandil, kes täidab oma rolli järelevalveasutusena. Need mehhanismid võimaldavad komisjonil:

– katkestada maksetähtaja arvestamise kuni kuueks kuuks, kui:

a) on tõendeid, mis võimaldavad väita, et asjaomase liikmesriigi juhtimis- ja kontrollisüsteemide toimimises on olulisi puudusi, või

b) komisjoni talitused peavad tegema täiendava kontrollimise pärast seda, kui nendeni on jõudnud teave, et tõendatud kuluaruandes sisalduvad kulud on seotud olulise eeskirjade eiramisega, mida ei ole kõrvaldatud.

Juhtumi sulgemise järel (pärast lõpetava kirja saatmist) võib katkestatud maksed töödelda ning liikmesriigi ametiasutustele välja maksta tingimusel, et olemas on piisavad vahendid ning programmi ei mõjuta muud probleemid;

– peatada kõik liikmesriigile tehtavad vahemaksed või osa neist järgmistel juhtudel:

a) kui leidub tõendeid, et programmi juhtimis- ja kontrollisüsteemis on olulisi puudusi ja liikmesriik ei ole võtnud nende suhtes vajalikke parandusmeetmeid, või

b) kui tõendatud kuluaruandes sisalduvad kulud on seotud olulise eeskirjade eiramisega, mida ei ole kõrvaldatud, või

c) kui liikmesriik on oluliselt rikkunud oma juhtimis- ja kontrollikohustusi.

Kui liikmesriik ei võta nõutavaid meetmeid, võib komisjon otsustada kehtestada finantskorrektsiooni.

Mõlema menetlusega nähakse ette mehhanism saavutamaks liikmesriikidega kiire kokkulepe teostatavate lisakontrollide ja vajaduse korral asjakohaste parandusmeetmete rakendamise kohta. Tõsiste puuduste korral ja juhul kui komisjoni talitused leiavad, et asjaomased asutused ei ole võtnud maksete katkestamiseks õigusaktides ette nähtud tähtaja jooksul (kuni kuus kuud) meetmeid või on võtnud ebapiisavaid meetmeid, algatab komisjon vajaduse korral ka ametliku maksete peatamise menetluse, alustades peatamisele eelneva kirja saatmisest liikmesriikidele.

Otsesel ja kaudsel eelarve täitmisel võetavate ennetusmeetmete hulka kuulub vastutavate talituste teostatav toetusesaajate taotlustes esitatud kulude rahastamiskõlblikkuse kontroll. Need eelkontrollid on lõimitud programmide juhtimise protsessi ja nende otstarve on anda piisav kinnitus hüvitatavate kulutuste seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Komisjoni talitused võivad anda ka suuniseid, eelkõige lepingulistes küsimustes. Need suunised aitavad tagada rahaliste vahendite usaldusväärse ja tõhusa haldamise ning seega vähendavad eeskirjade eiramise ohtu.

2.2.Parandusmeetmed

Oluline on toonitada, et märkimisväärne osa ELi kulutustest – näiteks ühtekuuluvuspoliitika, teadusuuringute ja maaelu arengu valdkonnas – on seotud mitmeaastaste programmidega. Kooskõlas finantsmääruse artikli 32 lõike 2 punktiga e võetakse seda arvesse parandusmeetmete kavandamisel ja rakendamisel, nagu ka nende meetmete tulemuste hindamisel. Finantskorrektsioone ja sissenõudmisi kasutatakse programmi elutsükli kõikides etappides, kui kulutus ja/või makse on tehtud.

2.2.1. Finantskorrektsioonid

Pooleli olevad finantskorrektsioonid on kavandatud korrektsioonid, mida liikmesriigid ei ole veel heaks kiitnud või mille kohta komisjon ei ole veel otsust teinud.

Finantskorrektsioonist teatatakse kui kinnitatud korrektsioonist kohe, kui liikmesriik on selle heaks kiitnud või kui see on vastu võetud komisjoni otsusega.

Finantskorrektsioon loetakse rakendatuks, kui korrektsioon on tehtud ja see on kajastatud komisjoni raamatupidamisarvestuses, mis tähendab seda, et vastutav eelarvevahendite käsutaja on finantstehingu järgmistel juhtudel kinnitanud: mahaarvamine vahe- või lõppmaksetaotlusest, sissenõudekorraldus ja/või kulukohustusest vabastamine.

Komisjon kohaldab liikmesriikide teatatud kulutuste suhtes järgmist liiki finantskorrektsioone (järelkorrektsioonid):

-    üksikjuhtumitega seotud finantskorrektsioonid, mille aluseks on täpselt kindlaks tehtud põhjendamatult kulutatud summad ja nende finantsmõju eelarvele;

-    ekstrapoleeritud finantskorrektsioonid, kui asjaomane summa on võimalik kindlaks teha piisavalt usaldusväärse esindusliku statistilise valimi põhjal;

-    kindlamääralised korrektsioonid, kui asjaomast summat ei ole võimalik esindusliku statistilise valimi põhjal kindlaks teha või kui üksikute vigade mõju kulutustele ei ole võimalik täpselt mõõta (nt üksikute hankelepingute puhul kasutatavad finantskorrektsioonid, mis põhinevad kokkulepitud kindlatel määradel) (vt tabelid 3.3.2 ja 3.4.2).

Eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega mõjutavad riikide eelarveid kõik finantskorrektsioonid, olenemata nende liigist – isegi kui ühtki summat ELi eelarvesse ei tagastata, on finantskorrektsioonide mõju liikmesriikide tasandil alati negatiivne.

Liikmesriigi tehtavate finantskorrektsioonide eesmärk on korrigeerida rahastust enne ELi makse tegemist. Sellega on tegemist siis, kui liikmesriik kohaldab tulenevalt komisjoniga kokku lepitud parandusmeetmete kavast ja seda kava järgides korrektsiooni uute kulutuste komisjonile tõendamisel. Tuleks rõhutada, et järelfinantskorrektsioonide ja liikmesriigi tehtavate finantskorrektsioonide erinevus seisneb ajastuses.

2.2.2.    Sissenõudmised

EAGFi puhul kantakse toetusesaajatelt sissenõutud summad sihtotstarbelise tuluna ELi eelarvesse pärast seda, kui liikmesriigid on sellest halduskulude katmiseks teinud 20 % mahaarvamise. Et tegeleda mõnes liikmesriigis esinevate viivitustega alusetult tehtud maksete sissenõudmisel, nähakse seadusest tuleneva tasaarvestusmehhanismiga ette, et 50 % alusetult tehtud maksetest, mida liikmesriik ei ole toetusesaajatelt nelja aasta jooksul või kohtumenetluse korral kaheksa aasta jooksul tagasi nõudnud, kaetakse asjaomase riigi eelarvest (nn 50–50 reegel). Isegi siis on liikmesriigid kohustatud järgima oma sissenõudmismenetlusi ja kui nad ei tee seda vajaliku hoolsusega, võib komisjon otsustada vastavuse kontrollimise menetluse järel jätta kõik sissenõudmisele kuuluvad summad asjaomaste liikmesriikide kanda. Lisaks nõutakse liikmesriikidelt kõikide tasumata võlgade tasaarvestamist võlgnikele tehtavate tulevaste maksetega (kohustuslik hüvitamine). Sellise süsteemiga julgustatakse liikmesriike tegema jõupingutusi selle nimel, et eeskirjadevastaselt tehtud maksed põhjendamatute viivitusteta reaalselt tagasi nõuda.

EAFRDi puhul võetakse sissenõutud summad arvesse järgmises komisjonile saadetavas maksetaotluses ning seetõttu saab asjaomase summa programmi jaoks programmitöö perioodi jooksul uuesti kasutusse võtta. Pärast rahastamiskõlblikkuse perioodi lõppu kantakse see sihtotstarbelise tuluna ELi eelarvesse.

Ühtekuuluvuspoliitika raames antakse sissenõudekorraldused välja peamiselt programmide lõppedes või pärast nende lõppemist ning sisse nõutud summad kujutavad endast ELi eelarve jaoks tulu. Praegusel programmitöö perioodil (2014–2020) võidakse sissenõudmised tasaarvestada raamatupidamisarvestuse heakskiitmise raames tulevaste maksetaotlustega (ja asjaomaseid summasid võidakse kasutada programmi jaoks uuesti).

ELi eelarve otsese ja kaudse täitmise korral tuleb eelarvevahendite käsutajal kooskõlas finantsmäärusega koostada alusetult makstud summade kohta sissenõudekorraldused. Sissenõudmised teostatakse seejärel kas otse võlgnikult saadava pangaülekandega (ja kujutavad endast tulu ELi eelarvesse, mida saab kasutada sama programmi jaoks uuesti) või tasaarvestades need muude summadega, mida komisjon võlglasele võlgneb. Komisjoni talitused rakendavad sissenõudmismeetmeid toetuse maksmisel ka selliselt, et arvavad rahastamiskõlbmatud kulud (mis on kindlaks tehtud eelmistes ja kehtivates kulutaotlustes) tehtavast maksest maha.

2.3.Põllumajanduspoliitika

2.3.1.    Kuidas kaitseb komisjon ÜPP kulusid?

ÜPP õigusraamistiku kohaselt on finantskorrektsioonid, mille komisjon on kehtestanud liikmesriikidele, olnud alati netofinantskorrektsioonid 4 . Liikmesriigid tagastavad reaalselt asjaomased summad ja neid käsitatakse ELi eelarves sihtotstarbelise tuluna. Neid summasid kasutatakse ÜPP kulude rahastamiseks tervikuna, määramata neid konkreetsetele liikmesriikidele.

Komisjon võtab igal aastal üksikute finantskorrektsioonide paketi kohta vastu 2–4 vastavuse kontrolli käsitlevat otsust. Summa tegelik tagastamine ELi eelarvesse võib viibida osamakseid või edasilükkamist käsitlevate otsuste tõttu. Korrektsioonide teostamist osamaksetena on siiani lubatud kasutada Bulgaarial, Hispaanial, Kreekal, Leedul, Portugalil, Prantsusmaal ja Rumeenial. Lisaks kehtestas komisjon 2012. aastal uue sätte, 5 mis võimaldab lükata ELilt rahalist abi saavate liikmesriikide suhtes rakendatud finantskorrektsioonide tagasimaksed edasi, tingimusel et finantskorrektsiooni põhjustanud puudujäägid kõrvaldatakse. Edasilükkamisperioodi lõppemise järel teostatakse korrektsioonid aastaste osamaksetena. Seni on maksete edasilükkamist võimaldatud Portugalile ja Kreekale. 2014. aasta lõpuks oli osamaksetena tagastamise otsuseid tehtud 1,1 miljardi euro eest, 2015. aasta jaanuaris tehti samasuguseid otsuseid 1,3 miljardi euro eest (kokku 2,4 miljardit eurot).

2.3.2.    Pooleli olevad parandused aastateks 2014–2020

A) Keskendumine riskialtimatele kulutustele

Kontrollikoja hiljutise auditi raames teatatud kõrgemate veamäärade tõttu suurenes EAFRDi auditite arv 2013. aastal märgatavalt (kokku 35 auditit) ja uuesti 2014. aastal (45 auditit), kahekordistudes võrreldes 2012. aastaga (23 auditit). Selle tagajärjeks on ka see, et teatavaid liikmesriike auditeeritakse igal aastal, kuni kõik tõsised puudused on kõrvaldatud. 2014.–2020. aasta auditistrateegia aluseks on tõhustatud riskianalüüs ja kolmeaastane jooksev tööprogramm, millega tagatakse üldkulude parem hõlmamine eesmärgiga parandada eeskätt auditite katvust, ning selles võetakse sihikule peamiselt liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõsised ja/või süsteemsed puudused. Kõige riskialtimates valdkondades jätkatakse auditeerimist süsteemipõhise lähenemisviisi alusel.

B) Kaalutlusõiguse puudumine ja finantskorrektsioonide järjestamine

Iga kindlaks tehtud riskiga, mis ohustab ELi eelarvet, kaasneb süstemaatiliselt netofinantskorrektsioon, sest komisjon on õiguslikult kohustatud jätma iga avastatud eeskirjadevastase kulutuse ELi eelarvest rahastamata. Nii EAGFi kui ka EAFRDi puhul reguleeritakse netofinantskorrektsioonide tegemist ÜPP uue horisontaalse määrusega, mis muudab menetluse veelgi rangemaks: finantskorrektsioonide kehtestamise meetod ja kriteeriumid on kindlaks määratud delegeeritud õigusaktis. Nii finantsmääruses kui ka uues ÜPP horisontaalses määruses on sätestatud netofinantskorrektsioonide liikide järjestus, mille kohaselt võib kindlamääralisi korrektsioone kasutada ainult juhul, kui korrektsioone ei ole võimalik kalkuleerida või ekstrapoleerida, ilma et selleks oleks vaja teha ebaproportsionaalseid jõupingutusi.

C) Lühem vastavusmenetlus

Komisjon jätkab meetmeid, mille eesmärk on kogu menetlust lihtsustada. Esiteks on uues ÜPP horisontaalses määruses täpselt kirjeldatud järjestikuste meetmete laadi, ulatust ja järjestust ning finantskorrektsioonide eri liike. Teiseks kavatsetakse delegeeritud õigusakti (finantskorrektsiooni arvutamise meetod ja kriteeriumid) ja rakendusaktide sätetega (vastavusmenetluse üksikasjalik kirjeldus koos kohustuslike tähtaegadega) lihtsustada veelgi õigusraamistikku ja vähendada tarbetute viivituste riski. Kolmandaks tõhustab komisjon oma järelevalvet vastavusmenetluste edenemise üle, et tagada tähtaegadest range kinnipidamine.

D) Komisjoni järelevalvaja rolli tugevdamine

ÜPPd käsitlevaid õigusakte on ajavahemikuks 2014–2020 parandatud. Selle raames on muu hulgas loodud mõlema samba jaoks ühtne järelevalve- ja hindamissüsteem, lihtsustatud/kiirendatud vastavuse kontrollimise menetlust, määratletud paremini netofinantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumid ja meetod ning võetud kasutusele uus vorm, millega sertifitseerimisasutus kinnitab esinduslike valimite põhjal deklareeritud kulutuste seaduslikkust ja korrektsust.

E) Lihtsustamine

Komisjon jätkab eriti EAFRDi osas oma jõupingutusi selle nimel, et teha kindlaks vigade algpõhjused (selle tarvis moodustati ajutine töökond) ning kavandada ja julgustada kasutama võimalikult laialdaselt lihtsustatud toetuskavu, mille puhul on vigade tõenäosus väiksem. Üldisemalt osaleb komisjon koos sidusrühmadega lihtsustamisprotsessis, mille käigus hinnatakse kõiki õigusakte ja juhiseid, et teha kindlaks kõik lihtsustamisvõimalused ja teha võimalikult ruttu vajalikud muudatused. Lühikeses perspektiivis puudutab see delegeeritud akte, rakendusakte ja juhiseid ning keskpikas perspektiivis alusakte.

F) ÜPPga seotud maksete katkestamine ja peatamine kui kiire ja tõhus vahend, millega komisjon saab kaitsta ELi eelarvet

Need ennetusmeetmed (maksete katkestamine EAFRDi puhul, peatamine või vähendamine nii EAGFi kui ka EAFRDi puhul) võimaldavad komisjonil tegutseda kiirelt ja tõhusalt ning kaitsta ELi eelarvet – uusi makseid ei tehta või neid vähendatakse peatamise ajal hinnatud riski tasemeni. Lisaks kaetakse kindlaks tehtud eeskirjadevastased maksed täielikult netofinantskorrektsioonidega, nagu seda on alati tehtud eelmistel programmitöö perioodidel. Üksikasjalikumat teavet leiab punktist 2.1.

2.4.Ühtekuuluvuspoliitika

2.4.1.    Olukord programmitöö perioodini 2007–2013

Vahendeid, mis vabanesid pärast finantskorrektsioonide tegemist ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas, sai kasutada uuesti, ja neid sai asendada korrektsete kulutustega kogu programmi elutsükli jooksul. Netofinantskorrektsioonid, mis viisid eelnevalt makstud summade tagastamiseni ELi eelarvesse, olid õigusraamistikust tingituna programmi elluviimise ajal üldjuhul erandiks.

2.4.2.    Ajavahemikuks 2014–2020 kavandatud parandused

A) Netofinantskorrektsioonid

Programmitöö perioodi 2014–2020 jaoks tehti oluline muudatus: teatavatel ühissätete määruse artikli 145 lõikes 7 sätestatud tingimustel on komisjonil kohustus kohaldada netofinantskorrektsiooni. Sellisel juhul kaob ära praegu kehtiv võimalus, mille kohaselt võib liikmesriik korrektsiooniga nõustuda ja kasutada sellega seotud ELi vahendeid uuesti.

Sellest lähtuvalt on netofinantskorrektsioonid ajavahemikul 2014–2020 liikmesriikidele lisastiimuliks, et veelgi parandada oma juhtimis- ja kontrollisüsteeme, sest nende korrektsioonidega vähenevad konkreetsele liikmesriigile eraldatavad summad, kui ELi auditite käigus avastatakse liikmesriigi tasandil varem kindlaks tegemata, teatamata ja kõrvaldamata tõsised puudused.

B) Stiimulid liikmesriikidele kontrollide parandamiseks

Aastaaruannete, kohustuste nõuetekohast täitmist käsitleva kinnituse ja auditiarvamuse koostamisel peaksid programmi haldavad ametiasutused saama sellise kontrollimenetluse abil mõistliku kinnituse selle kohta, et kõik olulised eeskirjade eiramise juhtumid on kõrvaldatud ning et võimalike tõsiste puudustega juhtimis- ja kontrollisüsteemi mis tahes tasandil on tegeletud või tegeletakse. Auditeerimisasutustel on programmide kohta iga-aastaste auditiarvamuste esitamisel suurem roll – nende auditiarvamused põhinevad iga-aastasel vigade esinemise jääkriskil. Liikmesriikide teatatud jääkvigade määrasid hindavad ja need kinnitavad komisjoni peadirektoraadid oma iga-aastaste tegevusaruannete koostamisel.

Uues finantsjuhtimise tsüklis on tähtpäevaks igale eelarveaastale järgnev 15. veebruar 6 . Liikmesriigid peavad esitama selleks kuupäevaks komisjonile programmi raamatupidamise aastaaruande, kinnituse kohustuste nõuetekohase täitmise kohta, auditiarvamuse ja muud asjakohased aruanded. Liikmesriigid kinnitavad oma raamatupidamise aastaaruandes sisalduvate kulude seaduslikkust ja korrektsust.

C) Enne iga aasta 15. veebruari kindlaks tehtud eeskirjade eiramise juhtumite / puuduste suhtes kohaldatavad finantskorrektsioonid

Enne iga aasta 15. veebruari kindlaks tehtud eeskirjade eiramise juhtumite suhtes kohaldatavaid finantskorrektsioone käsitlevad reeglid programmitöö perioodiks 2014–2020 on sarnased programmitöö perioodi 2007–2013 vastavatele reeglitele. Eesmärk on, et liikmesriikidel säiliks stiimul avastada ja parandada eiramisjuhtumid ise. Riiklike kontrollide või auditite käigus avastatud eeskirjadevastased kulutused tuleb komisjonile iga aasta 15. veebruariks esitatavasse raamatupidamisaruandesse märgitavatest kulutustest maha arvata. Selliselt toimides võib liikmesriik kasutada korrigeeritud summasid programmi raames uuesti uute rahastamiskõlblike meetmete tarbeks (selline võimalus oli ka programmitöö perioodil 2007–2013).

ELi auditite puhul, mis teostatakse kulude suhtes enne kinnitatud raamatupidamisaruannete komisjonile esitamist ning mille käigus avastatakse finantskorrektsioone vajavaid eeskirjade eiramise juhtumeid, on võimalik kasutada kahte stsenaariumi nagu ka ajavahemikul 2007–2013:

1) kui liikmesriik nõustub tehtava finantskorrektsiooniga ja võtab selleks meetmeid, võib ta kasutada korrigeeritud summasid uute rahastamiskõlblike meetmete jaoks (ühissätete määruse artikli 145 lõige 5);

2) kui liikmesriik finantskorrektsiooniga ei nõustu, võtab komisjon pärast ühissätete määruse artikli 145 kohast ärakuulamismenetlust vastu korrektsiooni käsitleva otsuse. Finantskorrektsioonid tehakse alati netosummades ning programmi ja liikmesriigi vahendeid vähendatakse proportsionaalselt.

D) Komisjonipoolne seaduslikkuse ja korrektsuse hindamine iga aasta 15. veebruariks esitatud raamatupidamisaruande, auditiarvamuse ja kaasnevate dokumentide alusel

Komisjon vaatab läbi auditiarvamused (süsteemide toimimise ning seaduslikkuse ja korrektsusega seotud punktid), iga-aastased kontrolliaruanded – sealhulgas teatatud jääkvigade määrad –, kinnitused kohustuste nõuetekohase täitmise kohta ja aastakokkuvõtted ning hindab neid kolme kuu jooksul pärast kõnealuste 15. veebruariks esitatavate dokumentide vastuvõtmist. Komisjon teostab selle alusel oma riskianalüüsi ja koostab auditikava, määrates kindlaks valitud riskialtide programmide jaoks vajalikud riskipõhised auditid.

Komisjon teeb oma riskipõhiseid auditeid kuni järgmise kinnituspaketi esitamiseni. Komisjon uurib dokumentide kontrollimise, kohapealse kontrolli ja liikmesriikide auditite valimite kordamise abil, sealhulgas üksikute meetmete tasandil, kas esitatud teave on usaldusväärne ning seega piisav alus seaduslikkuse ja korrektsuse tagamiseks. Eelisjärjekorras auditeeritakse programme, millel on oluline mõju komisjoni maksetele vastavast fondist eelarveaasta jooksul. Auditi prioriteetide riskipõhiste kriteeriumide määratlemisel võetakse arvesse ka liikmesriikide ametiasutuste varasema tegevuse tulemusi.

E) Suurtele puudustele viitavate eeskirjade eiramise juhtumite kindlakstegemine ELi auditite käigus pärast iga aasta 15. veebruari

Kui igal aastal pärast 15. veebruari teostatavate ELi (komisjoni, sealhulgas OLAFi ja kontrollikoja) auditite käigus avastatakse eeskirjade eiramise juhtumeid, mis viitavad asjaomast aruandeaastat mõjutavatele suurtele puudustele, on komisjon kohustatud kohaldama netofinantskorrektsiooni, kui määruses kindlaks määratud tingimused on täidetud. Järgnev finantskorrektsioon tehakse alati netosummas, sest programmile eraldatavaid summasid ja asjaomasele liikmesriigile eraldatavat kogusummat vähendatakse automaatselt korrektsioonisumma võrra, isegi kui liikmesriik nõustub finantskorrektsiooniga.

F) Tugevdatud õiguslik alus

Ühissätete määruse kohaselt on komisjonil volitused kehtestada delegeeritud õigusaktides üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad juhtimis- ja kontrollisüsteemide hindamise kriteeriume, sealhulgas oluliste puuduste peamisi kategooriaid, kohaldatavate finantskorrektsioonide taseme kindlaksmääramise kriteeriume ning kindlamääraliste või ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriume. Delegeeritud akt võeti vastu 3. märtsil 2014 (komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 480/2014 7 ). Võrreldes programmitöö perioodiga 2007–2013, kus sarnased elemendid olid kirjas õiguslikult mittesiduvate suunistena, on komisjonil seega tugevam õiguslik alus. Peale selle on hindamiskriteeriumid ja kindlamääraliste korrektsioonide tasemed kõikidele programmiga seotud sidusrühmadele eelnevalt hästi teada.

G) Kindlamääraliste korrektsioonide määrade samaks jätmine

Kindlamääraliste korrektsioonide määrad jäävad samaks mis eelmistel programmitöö perioodidelgi: 5, 10, 25 ja 100 %. Sellist lähenemisviisi kinnitab Euroopa Kohtu kohtupraktika. Otsuses kohaldada mis tahes taseme finantskorrektsiooni tuleb sellegipoolest arvesse võtta proportsionaalsust ja jääkriski ELi eelarvele, nagu on nõutud ühissätete määruses. Seepärast kohaldab komisjon vähendatud kindlamääralist korrektsiooni, kui delegeeritud õigusakti kohaselt kehtestatud kindla määra kohaldamine oleks ebaproportsionaalne.

H) Suuremate korrektsioonide kohaldamine korduvate puuduste korral

Juhuks, kui ELi auditite käigus avastatakse hoolimata varasemast finantskorrektsioonist samad puudused, on komisjon lisanud delegeeritud õigusakti sätte, mis võimaldab kasutada esimese korrektsiooniga võrreldes kõrgema määraga korrektsiooni. See on selge sõnum liikmesriikidele, et oluliste puuduste avastamise korral tuleb neil oma juhtimis- ja kontrollisüsteeme kohandada kiiresti ja püsivalt.

I) Juba kehtivate muude meetmete jätkuv kohaldamine

Koos kahe uue võimalusega – netofinantskorrektsioonide kohaldamine ja iga-aastase kinnituspaketi kasutuselevõtt – järgitakse jätkuvalt olemasolevat ranget maksete katkestamise ja peatamise poliitikat ning julgustatakse aktiivselt kasutama kõiki lihtsustamisvõimalusi. See peaks parandama veelgi ühtekuuluvuspoliitika elluviimist uuel programmitöö perioodil.

2.5.Otsene eelarve täitmine

Otsese eelarve täitmise raames tehtavate kulutuste jaoks on komisjon nii tegevuslike kui ka finantseesmärkide saavutamiseks sisse seadnud kontrollisüsteemid, mille abil ennetada, avastada ja tõkestada eeskirjade eiramist toetuse haldamise protsessi eri etappidel. Ülevaade kahest peamisest otsese eelarve täitmise raames tehtavate kulutuste valdkonnast – teadusuuringud ja rahvusvaheline abi – on esitatud allpool.

Teadusuuringutele tehtavate kulutuste puhul käivitub kontrollisüsteem tööprogrammi väljatöötamisega, mis toimub ulatusliku konsultatsiooniprotsessi kaudu, et tööprogramm vastab võimalikult hästi kõikide sidusrühmade ootustele ja maksimeerib teadusuuringute tulemusi. Pärast ettepanekute hindamist tehakse lisakontrollid, sest väljavalitud ettepanekutest saavad õiguslikult siduvad lepingud.

Projekti elluviimist jälgitakse kogu projekti kestel. Kõik kulutaotluste põhjal tehtavad maksed läbivad eelkontrolli kooskõlas standardmenetlustega, mis hõlmavad kvalifitseeritud audiitori auditeerimistõendi väljastamist (maksete kohta, mis ületavad 375 000 eurot). Standardkontrollide kõrval võib teha vastavalt saadud teabele ja tehingu riskantsusele sihipäraseid lisakontrolle.

Peamine alus kinnituse andmisel on põhjalikud kontrollid, mis tehakse toetusesaaja ruumides teatava valimi alusel pärast kulutuste tegemist ja deklareerimist. Suur hulk nendest põhjalikest kontrollidest tehakse programmi kestel. Kõik ülemääraselt makstud summad nõutakse tagasi ja süsteemsed vead laiendatakse toetusesaaja kõikidele osalemistele pooleliolevates projektides.

Rahvusvahelise koostöö ja arengu valdkonnas on komisjon kehtestanud kontrolliraamistiku eeskirjade eiramise ennetamiseks, avastamiseks ja tõkestamiseks rahastamise eri etappidel, mida kohaldatakse kõikide selle rahastamise puhul kasutatavate eelarve täitmise viiside puhul (otsene ja kaudne). Selle strateegia raames alustatakse kõige sobivama vahendi valimisest kavandamisdokumentide ja finantsotsuste koostamisel ning jõutakse välja tegelike kontrollideni, mis teostatakse rahastamise kõikidel etappidel.

Finantskontrolli vaatenurgast koosneb süsteem mitmest vahendist, mida kohaldatakse süstemaatiliselt lepingute elluviimise ja toetuste kasutamise suhtes kõikide eelarve täitmise viiside puhul: maksete puhul tehtavad eelkontrollid, komisjoni teostatavad ja auditikavas ette nähtud auditid, enne toetusesaajate poolset maksete tegemist teostatavad kulutuste kontrollid, kontrollkäigud rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning jääkvigade määra uuringu põhjal teostatav iga-aastane üldine järelkontroll.

Seepärast on ELi finantshuvid kaitstud lisaks kõikidele teistele finantsmäärusega ette nähtud võimalikele vahenditele iga tehingu puhul tehtava komisjoni eelkontrolli ja muude järgnevate kontrollide või audititega ning sellest tuleneva alusetult eraldatud rahaliste vahendite sissenõudmisega, kui kokkulepitud menetlustest ei ole kinni peetud või kui tegevus ei vastanud ELi-poolse rahastamise tingimustele.

2.6.Juhtimis- ja kontrollisüsteemide kulutõhusus

Kooskõlas finantsmääruse nõudega on komisjoni rakendatava tulemustele keskenduva eelarve strateegia oluline eesmärk tagada vigade ennetamiseks või avastamiseks ja parandamiseks kasutatavate juhtimis- ja kontrollisüsteemide kavandamisel ja rakendamisel kulutõhusus. Seepärast tuleks kontrollistrateegiate puhul kaaluda riskantsemates valdkondades põhjalikumate ja sagedasemate kontrollide tegemist ning tagada, et kontrollidel oleks lisaväärtus. See on tähtis, sest kontrollidega kaasneb toetusesaajate jaoks märkimisväärne halduskoormus ja need võivad isegi vähendada programmides osalemist. Lisaks neelavad ebatõhusad ja mittetulemuslikud kontrollisüsteemid ressursse, mis võiksid muidu aidata tulemusi saavutada.

2014. aasta tegevusaruannetes on kulutõhusust käsitlev aruandlus paranenud. Kõik komisjoni talitused, kes koostasid järelduse juhtimis- ja kontrollisüsteemide kulutõhususe kohta, väitsid, et mõõdetav ja/või mittemõõdetav kasu ületas kulusid ja/või et asjaomaste näitajate puhul võis täheldada stabiilset või positiivset arengut.

Komisjon teeb oma talitustele ülesandeks töötada välja ühine meetod oma kontrollide kulude ja neist saadava kasu arvutamiseks, et suurendada järjepidevust ja saada usaldusväärsed tulemused, mida võib kasutada selleks, et määrata kindlaks kehtestatud kontrollisüsteemide kulutõhusus (vt komisjoni 2014. aasta koondaruanne). Kulutuste puhul, mis tehakse eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega, tuleb kontrollide kulude ja kulutõhususe arvutamisel arvesse võtta liikmesriikide juhtimis- ja kontrollitegevust.

3.2014. AASTA FINANTSKORREKTSIOONID JA SISSENÕUDMISED

3.1.Ülevaade

Tabel 3.1. 2014. aasta finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste ülevaade

   *    Summa ei hõlma Horvaatiale hüvitiste rubriigi all makstud 29 miljonit eurot ja erivahendite rubriigi all makstud 465 miljonit eurot.

       Juhime tähelepanu asjaolule, et eespool esitatud näitajad erinevad OLAFi finantshuvide kaitse aruandes esitatud näitajatest, sest OLAFi aruanne avaldati varem: etapis, mil olid kättesaadavad vaid esialgsed näitajad.

Põllumajanduspoliitika

2014. aastal tegi komisjon kolm vastavuse kontrolli käsitlevat otsust, 9 mis hõlmasid 56 netofinantskorrektsiooni kogusummas 443 miljonit eurot (0,8 % ÜPP kavandatud kuludest 2014. aastal). 2014. aasta lõpus valmistati ette veel üks rahaliselt märkimisväärne vastavuse kontrolli käsitlev otsus ja enne aasta lõppu konsulteeriti põllumajandusfondide komitees ametlikult liikmesriikidega. Selle otsuse (mis hõlmas 1,4 miljardit eurot ja 56 korrektsiooni) võttis komisjon vastu 2015. aasta jaanuaris 10 . Rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku sektori raamatupidamisstandardite kohaselt jäi see summa kinnitatud summana 2014. eelarveaasta arvestusse.

Ühtekuuluvuspoliitika

Programmitöö periood 2000–2006

ERFi programmide ja Ühtekuuluvusfondi projektide lõpetamise protsessi jõudmine lõppetappi tõi kaasa selle, et 2014. aastal määrati ja liikmesriigid kiitsid heaks täiendavad finantskorrektsioonid kogusummas 543 miljonit eurot:

-    451 miljoni euro ulatuses finantskorrektsioone seoses ERFi programmide lõpetamisega üheksas liikmesriigis, neist kõige suuremad Itaalias (231 miljonit eurot) ja Hispaanias (119 miljonit eurot);

-    92 miljoni euro ulatuses finantskorrektsioone, mille 11 liikmesriiki kiitsid heaks seoses Ühtekuuluvusfondi projektidega. Neist oli suurim seotud Slovakkiaga (70 miljonit eurot).

ESFi puhul on lõpetamisprotsessi raames lõpetatud kõik 239 programmi (209 täielikult ja 30 osaliselt). 2014. aastal oli kinnitatud ja rakendatud finantskorrektsioonide summa 133 miljonit eurot. Liikmesriigid, kus kinnitatud ja rakendatud finantskorrektsioonid olid kõige suuremad, olid vastavalt Hispaania (99 miljonit eurot) ja Itaalia (20 miljonit eurot). Lõpetamisprotsess on lõpule jõudnud Belgias, Saksamaal, Kreekas, Prantsusmaal, Austrias, Slovakkias ja Ühendkuningriigis. Itaalial ja Hispaanial jäi mõni lõpetamisettepanek veel heaks kiitmata ja algatatud on korrektsioonide-eelne menetlus (üksikasjalikumat teavet leiab punktist 4.2.3).

2014. aastal tehti märkimisväärseid edusamme seoses Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) programmide lõpetamisega. 2014. aasta lõpus lõpetati 60st programmist 53. Enamik asjaomaseid finantskorrektsioone rakendati sissenõudekorralduste kaudu.

Programmitöö periood 2007–2013

ERFi ja Ühtekuuluvusfondi puhul oli kinnitatud finantskorrektsioonide summa 2014. aastal 294 miljonit eurot 11 . See on komisjoni range järelevalve- ja peatamispoliitika tulemus. Lisaks on seda mõjutanud enne toetuse katkestamist või peatamist komisjoni volitatud eelarvevahendite käsutajate saadetud kirjade alusel elluviidavate tegevuskavade arvu kasv. Need tegevuskavad hõlmasid ka liikmesriikide otsustatud finantskorrektsioone.

ESFi raames on kinnitatud 209 miljoni euro ulatuses ja rakendatud 156 miljoni euro ulatuses finantskorrektsioone, millest 95 miljonit eurot kinnitati 2014. aastal ja 61 miljonit varasematel aastatel. 2014. aastal ja varasematel aastatel kinnitatud finantskorrektsioonidest on rakendatud 89 %, mis tähendab, et finantskorrektsioone tuleb rakendada veel 118 miljoni euro ulatuses. Liikmesriigid, kelle puhul korrektsioonid on kõige suuremad, on Hispaania (56 miljonit eurot), Rumeenia (43 miljonit eurot), Poola (32 miljonit eurot) ja Prantsusmaa (20 miljonit eurot). 2014. aastal rakendatud finantskorrektsioonidest on 64 miljonit eurot liikmesriikide tehtud finantskorrektsioonid, mis tähendab, et liikmesriikide ametiasutused teevad need korrektsioonid samal ajal kulutuste teatamisega komisjonile, kohaldades pärast komisjoni auditeid kindlamääralisi korrektsioone.

Euroopa Kalandusfondi (EKF) puhul kinnitatud finantskorrektsioonid suurenesid võrreldes 2013. aastaga enam kui 80 % peamiselt komisjonipoolsete auditite ja dokumentide kontrollimise tulemusel. Neid finantskorrektsioone saab teha kiiresti, jättes rahastamiskõlbmatud kulud järgmisest maksetaotlusest välja.

Programmitöö periood 2014–2020

Esimene aruandeperiood oli 2014. aastal alles pooleli ja asutused on peaaegu kõikide rakenduskavade jaoks veel määramata, seepärast ei ole kulude deklareerimisega seotud audititegevust veel toimunud.

3.2.Pooleliolevad finantskorrektsioonid seisuga 31. detsember 2014

Pooleli olevate finantskorrektsioonide puhul on tegemist algstaadiumiga, kus finantskorrektsiooni kohaldamise menetlus on algatatud, kuid asjaomase liikmesriigiga toimuv ärakuulamismenetlus on veel käimas. Esitatud summad on vaid komisjoni talituste esialgsed prognoosid, mis võivad kuni komisjoni lõpliku otsuse tegemiseni muutuda.

3.3.2014. aastal kinnitatud finantskorrektsioonid

Selles punktis esitatakse erinevad seisukohad 2014. aastal kinnitatud finantskorrektsioonide summade kohta. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et allpool esitatud andmed ja kaardid käivad ainult 2014. aasta kohta. Nii korrektsioonide üldsumma kui ka selle jagunemine liikmesriikide kaupa võib sõltuvalt aastast märgatavalt erineda. Seepärast tuleb järelevalve- ja kontrollisüsteemide korrektsioonide tegemise suutlikkuse sisulisel hindamisel tugineda nende kulutuste laadist johtuvalt mitmeaastasele perspektiivile (vt punkt 4).

3.3.1. Kinnitatud finantskorrektsioonid liikmesriikide kaupa

Kaart ja tabel 3.3.1. 2014. aastal kinnitatud finantskorrektsioonid võrrelduna ELi eelarvest saadud maksetega (liikmesriikide kaupa)

Kaardil on võetud arvesse iga liikmesriigi puhul kinnitatud finantskorrektsioonide suhtelist kaalu võrreldes 2014. aastal ELi eelarvest saadud maksetega.

Helehalliga on tähistatud liikmesriigid, kelle näitaja on väiksem kui keskmine 3,5 %.

 Punasega on tähistatud liikmesriigid, kelle näitaja on suurem kui keskmine 3,5 %.

* Madalmaade negatiivne summa on tingitud Euroopa Kohtu otsusest, mille kohaselt komisjon peab maksma Madalmaadele hüvitist.

3.3.2.    2014. aastal kinnitatud kindlamääraliste korrektsioonide jaotus

Tabel 3.3.2. 2014. aastal kinnitatud kindlamääraliste korrektsioonide jaotus

*    Hõlmab ekstrapoleeritud korrektsioone.

**    Tegemist on kõige tõenäolisema hinnanguga. Enamik finantskorrektsioone hõlmab täpsetel arvutustel ja kindlatel määradel põhinevaid summasid.

Kindlamääralised korrektsioonid on väärtuslik vahend, kui asjaomase summa suurust ei ole võimalik esindusliku statistilise valimi põhjal kindlaks määrata või kui üksikute vigade mõju kulutustele ei ole võimalk täpselt mõõta. See tähendab aga seda, et finantstagajärjed katab liikmesriik, kelle suhtes kohaldatakse kindlamääralist korrektsiooni, sest korrektsioonid ei ole otseselt seotud üksikute eeskirjade eiramise juhtumitega projekti tasandil, st puudub konkreetne lõplik toetusesaaja, kellelt raha tagasi nõuda.

3.3.3. Liikmesriikide tehtud finantskorrektsioonide jaotus

Tabel 3.3.3. 2014. aastal kinnitatud liikmesriikide tehtud finantskorrektsioonide jaotus

ERFi/Ühtekuuluvusfondi perioodi 2007–2013 programmide puhul teatati esmakordselt liikmesriikide tehtud korrektsioonidest 2014. aastal. Korrektsioonid on seotud summadega, millest liikmesriigid 12 teatasid 2014. aastal pärast komisjoni talituste konkreetset taotlust (taotlused käsitlesid peamiseid juhtumeid, kus riigihankemenetlustega või liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudustega seotud probleemide puhul oli kohaldatud kindlamääralisi korrektsioone). Selle tulemusena on liikmesriikide finantskorrektsioone tehtud 782 miljoni euro ulatuses kuues liikmesriigis kumulatiivselt alates 2012. aastast kuni 2014. aasta lõpuni. Kuna sellist teavet esitati 2014. aastal esmakordselt, kanti liikmesriikide tehtud korrektsioonide summa tervikuna 2014. aastasse, ehkki osa summadest sisaldus komisjonile 2012. ja 2013. aastal esitatud maksetaotlustes.

ERFi/Ühtekuuluvusfondi puhul puudutavad liikmesriigi tehtud finantskorrektsioonid peamiselt Tšehhit (398 miljonit eurot), Ungarit (136 miljonit eurot), Rumeeniat (92 miljonit eurot), Kreekat (72 miljonit eurot) ja Slovakkiat (56 miljonit eurot).

ESFi puhul olid peamised liikmesriigid, kelle suhtes kohaldati samaaegselt kulude teatamisega komisjonile kindlamääralisi korrektsioone ning kelle uusi kulutusi seega korrigeeriti, Rumeenia (41 miljonit eurot), Prantsusmaa (20 miljonit eurot), Ungari (16 miljonit eurot) ja Poola (14 miljonit eurot). Kokku oli kinnitatud korrektsioonide summa 2014. aastal 100 miljonit eurot.

Rumeenia puhul teeb komisjon ESFi raames kindlaks tehtud korduvate probleemide algpõhjuste kõrvaldamiseks koostööd riigi ametiasutustega, et tugevdada riigi juhtimis- ja kontrollisüsteeme, ning jälgib tähelepanelikult kokkulepitud tegevuskava elluviimist. Peale selle on riigi auditeerimisasutus kontrollinud mitme suure riskiga projekti puhul hankeküsimusi ja avastatud vead parandatakse asjaomaste projektide tasandil finantskorrektsioonidega (millega asendatakse 25 % kindlamääraline korrektsioon). Samuti aitab komisjon Rumeenia ametiasutusi lihtsustamisel ning pettuse tõkestamise ja avastamise vahendi Arachne kasutamisel.

3.4.2014. aastal rakendatud finantskorrektsioonid

Selles punktis esitatakse erinevad seisukohad 2014. aastal rakendatud finantskorrektsioonide summade kohta. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et allpool esitatud andmed ja kaardid käivad ainult 2014. aasta kohta. Nii korrektsioonide üldsumma kui ka selle jagunemine liikmesriikide kaupa võib sõltuvalt aastast märgatavalt erineda (mitmeaastase ülevaate saamiseks vt punkt 4).

3.4.1. Rakendatud finantskorrektsioonid liikmesriikide kaupa

Kaart ja tabel 3.4.1. 2014. aastal rakendatud finantskorrektsioonid, võrrelduna ELi eelarvest saadud maksetega (liikmesriikide kaupa)

Kaardil on võetud arvesse iga liikmesriigi suhtes rakendatud finantskorrektsioonide suhtelist kaalu võrreldes 2014. aastal ELi eelarvest saadud maksetega.

 Helehalliga on tähistatud liikmesriigid, kelle näitaja on väiksem kui keskmine 2,3 %.

 Punasega on tähistatud liikmesriigid, kelle näitaja on suurem kui keskmine 2,3 %.

3.4.2 2014. aastal rakendatud kindlamääraliste korrektsioonide jaotus

3.4.2 2014. aastal rakendatud kindlamääraliste korrektsioonide jaotus

       * Hõlmab ekstrapoleeritud korrektsioone.

Põllumajanduspoliitikat käsitlevad näitajad ei ole kättesaadavad.

3.4.3. Liikmesriikide tehtavate finantskorrektsioonide jaotus

Tabel 3.4.3. 2014. aastal ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas liikmesriikide tehtud korrektsioonide jaotus

ERFi/Ühtekuuluvusfondi puhul teatati 2014. aastal liikmesriigi tehtavatest korrektsioonidest summas 782 miljonit eurot. 430 miljoni euro ulatuses (55 %) võib neid lugeda juba tehtuks. Peamiselt puudutasid need Tšehhit (271 miljonit eurot), Kreekat (60 miljonit eurot) ja Slovakkiat (56 miljonit eurot). ESFi puhul puudutasid need korrektsioonid peamiselt liikmesriike, kelle suhtes kohaldati samaaegselt komisjonile kulutuste teatamisega kindlamääralisi korrektsioone ning kelle uusi kulutusi seega korrigeeriti: Prantsusmaa (20 miljonit eurot), Ungari (16 miljonit eurot), Poola (13 miljonit eurot) ja Rumeenia (11 miljonit eurot).

3.5.Sissenõudmised

Tabel 3.5. 2014. aastal kinnitatud ja rakendatud sissenõudmised

Põllumajanduspoliitika

Ajavahemikul 2008–2014 auditeeris komisjon 32 kontrollkäigu raames sissenõudmist käsitlevate eeskirjade korrektset kohaldamist 19 liikmesriigis (hõlmates kõik EL 15 liikmesriigid, kelle tagastamismäär oli alates 2007. aastast avastatud juhtumite puhul madal). Nende auditite käigus avastatud puuduste suhtes võetakse järelmeetmeid vastavuse kontrollimise menetluse raames. Liikmesriikide ametiasutused on üldjuhul kehtestanud ELi finantshuvide kaitseks piisavad menetlused, välja arvatud kaks juhtu (Itaalia ja Iirimaa).

Liikmesriikide ametiasutuste hoolsust kõige märkimisväärsemate eiramisjuhtumitega seotud sissenõudmiste puhul hinnatakse 25 poolelioleva vastavuse kontrollimise menetluse raames (dokumentide auditeerimine).

2012. aastal avastati OLAFi juurdluse käigus mõned tõsised probleemid Itaalia makseasutuse puhul seoses võlgnike registri, teatavate võlgade aegumisega ja teatavate riiklike kavadega, mida väidetavalt rahastatakse ELi eelarvest. Lisaks väljendas kontrollikoda 2013. aasta auditi raames tõsist muret seoses Itaalias ja Iirimaal rakendatavate võlahaldussüsteemidega (vastavalt AGEA ja DAFF). Komisjon võttis seda arvesse oma riskianalüüsis ja korraldas 2014. aasta septembris Itaaliasse kontrollkäigu. Kontrollkäik Iirimaale leiab aset 2015.–2016. auditiaastal.

3.6.Liikmesriikide juhtimis- ja kontrollitegevuses 2014. aastal kindlaks tehtud puudused ning võetud meetmed

3.6.1.    Põllumajandus- ja maaelu arengu poliitika

Kui liikmesriigid, komisjon, kontrollikoda ja/või OLAF (pettusega seotud juurdlused) on avastanud liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemides tõsiseid puudusi, tegeleb komisjon nendega tähelepanelikult senikaua, kuni ta on saanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et liikmesriigid on vajakajäämised asjakohaste meetmete rakendamisega kõrvaldanud, et varem teatatud eeskirjadevastased kulutused on korrigeeritud ja et uus süsteem on osutunud praktikas usaldusväärseks.

Otsetoetuste puhul esitas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat oma 2013. aasta tegevusaruandes reservatsioonid 15 Hispaania makseasutuse, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi (Inglismaa), Ungari, Kreeka ja Portugali suhtes. Prantsusmaa, Hispaania ja Inglismaa puhul jätkab komisjon riigi ametiasutuste kehtestatud parandusmeetmeid sisaldavate tegevuskavade elluviimise jälgimist. Portugali puhul on tegevuskava juba rakendatud. Kreeka puhul, kus olukord oli küll märgatavalt paranenud, leiti, et tegevuskava ei viidud täielikult ellu kooskõlas püstitatud vahe-eesmärkide ja kehtestatud tähtaegadega, mistõttu komisjon võttis vastu rakendusotsuse vähendada puudustega seotud kulude puhul taotlusaasta 2014 igakuiseid makseid. Ungari puhul ei peetud vajalikuks kehtestada 2013. ja 2014. aastal esinenud probleemide jaoks ametlikku kava. Need probleemid on seotud kontrollisüsteemiga, mida muudetakse seoses uue otsetoetuste maksmise korraga alates taotlusaastast 2015. Prantsusmaa puhul kohaldatakse tegevuskava suhtes, mille elluviimine lõppes 15. novembril 2013, järelmeetmetena kvartaliaruandlust ja tehakse vajaduse korral kontrollkäike.

2013. aasta tegevusaruande jaoks kohandas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat liikmesriikide kontrollistatistikat, et kajastada avastamata ja seega teatamata jäänud vead, ning arvutas veamääraks 5,2 %. Kuna seda tehti makseausutuste tasandil, oli võimalik kohaldada reservatsioonide tegemisel sihipärast lähenemisviisi, mille tulemusel sai peadirektoraat esitada reservatsioonid 31 makseasutuse, mitte kogu tegevuspõhise eelarvestamise asjaomase tegevusvaldkonna suhtes.

2014. aastal tugevdas komisjon olemasolevaid tegevuskavu eespool nimetatud reservatsioonide käsitlemiseks veelgi, tuginedes komisjoni talituste vahelisele tõhustatud koostööle ja analüüsile ning tihedale dialoogile liikmesriikidega. Seda käsitlusviisi järgides jätkas 2012. aastal moodustatud põllumajanduse ja maaelu arengu töökond kooskäimist ning analüüsi ja strateegia väljatöötamist komisjonis. Samal ajal seati kõikide liikmesriikide jaoks sisse tõhustatud süsteem aru andmiseks oma veamäärade vähendamist käsitlevatest riiklikest tegevuskavadest. See hõlmab suuremat keskendumist auditi järelduste korrapärasele järgimisele ning ka järelevalves kasutatavaid tõhusamaid näitajaid ja vahe-eesmärke. 2014. aastal töötas komisjon välja ka uue IT-vahendi, mis võimaldab tal koguda ja töödelda tõhusamalt ja järjekindlamalt riiklikest tegevuskavadest pärit teavet.

Alates 2013. aastast on korraldatud neli veamäärade teemalist seminari – neist kaks 2014. aastal –, et tutvustada tegevuskavade elluviimise konkreetset olukorda, jagada häid tavasid ja anda suuniseid. Neid kaks korda aastas toimuvaid seminare korraldatakse ühiselt maaelu arengu komitee ja põllumajandusfondide komitee raames, et tagada nii korraldusasutuste kui ka makseasutuste osalemine. Seminarijärgsete meetmete võtmist jälgitakse tähelepanelikult ja nende kohta koostatakse poolaasta kokkuvõte. Lisaks kandsid piirkondlikud ametnikud hoolt selle eest, et probleemiga tegeleti koos liikmesriikidega iga-aastastel erakorralistel koosolekutel, järelevalvekomiteedes ja vajaduse korral seoses programmidesse muudatuste tegemisega.

Samal ajal suurendati komisjonis asjakohast auditivõimekust. Suurendati kontrollkäikude arvu ja kontrollide käigus keskenduti konkreetsetele veamääradega seotud probleemidele.

Peale selle võimaldab õigusraamistik katkestada ja peatada juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõsiste puuduste korral maksed kulutuste puhul, mis on tehtud EAFRDi raames ajavahemikel 2007–2013 ja 2014–2020. Mis puudutab uut õigusraamistikku (määrus (EL) nr 1305/2013), siis artikliga 62 on tagatud, et nii korraldusasutused kui ka makseasutused annavad iga programmi käsitleva ettepaneku puhul eelhinnangu kavandatavate meetmete tõendatavuse ja kontrollitavuse kohta. Komisjoni talitused analüüsivad seda hinnangut põhjalikult enne programmide heakskiitmist.

Suureneb Euroopa maaelu arengu võrgustiku roll veamäärade vähendamisega seotud heade tavade jagamisel. 2015. aasta esimesel poolaastal korraldati korraldusasutustele koolitus järgmistel teemadel: lihtsustatud kuluvõimalused, kulude mõistlikkus, riigihanked ja tulemuspõhised põllumajanduse keskkonnamaksed: ühine lähenemisviis.

3.6.2.    Ühtekuuluvuspoliitika

ERFi ja Ühtekuuluvusfondi ajavahemiku 2007–2013 puhul keskendus komisjon oma 2014. aasta audititegevuses viiele auditile ja spetsiaalsetele teabe kogumise käikudele, et kinnitada väljavalitud iga-aastaste kontrolliaruannete veamäärad. Auditiasutuste audititulemuste kinnitamiseks korraldatakse programmi korraldusasutuste ja/või vahendusasutuste tasandil kohapealseid auditeid, mis tavaliselt hõlmavad auditi tõendusmaterjalide kontrollimist kohapeal toetusesaajate/projektide tasandil. Auditeerimistegevus näitas, et komisjon saab üldjuhul tugineda 47st kontrollitud auditeerimisasutustest 42 auditeerimisasutuse tööle. Need asutused auditeerivad 91 % programmitöö perioodil 2007–2013 ERFi/Ühtekuuluvusfondist tehtud eraldistest.

2010.–2014. aastal tehtud auditid kinnitavad, et põhiprobleem on endiselt liikmesriikide teostatavad juhtimiskontrollid (esmatasandi kontrollid). Juhtimiskontrollide auditid, mille komisjon tegi 2014. aastal, kinnitasid, et vajakajäämised nende kontrollide teostamisel on kindlaks tehtud 66 % sooritatud kontrollkäikude raames, eriti riigihangete valdkonnas (kus probleemid avastati 58 % kontrollkäikude puhul).

Muud probleemid tehti kindlaks sellistes valdkondades nagu tegevuse rahastamiskõlblikkus (valitud tegevuse auditeerimine Ungaris, Rumeenias, Kreekas, Itaalias ja Sloveenias) ja riigiabi (mida käsitleti konkurentsivõime programmide auditites Sloveenias, Ungaris, Kreekas, Rumeenias ja Itaalias ning kontrollkäigul Hispaaniasse kahe vahendusasutuse tasandil). Nendes kolmes valdkonnas (riigihanked, rahastamiskõlblikkus, riigiabi) on teatatud probleemidest ka kontrollikoja tehtud auditites.

Üksikasjalik analüüs peadirektori esitatud reservatsioonide ja asjaomaste tegevuskavade kohta programmi tasandil on esitatud regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 2014. aasta tegevusaruandes.

ESFi puhul on süsteemiauditite põhijäreldused seotud tegevuse valimise, ebapiisavate juhtimiskontrollide, kontrolljälje puudumise, ebausaldusväärsete IT-süsteemide, sertifitseerimisprotsessi puuduste, riiklike süsteemiauditi aruannete ebapiisava usaldusväärsuse, riigihangete puhul esinevate rikkumiste ja kulutuste rahastamiskõlbmatusega.

Põhiprobleem on jätkuvalt liikmesriikide teostatavad juhtimiskontrollid. Juhtimiskontrolli auditid, mille komisjon tegi 2014. aastal, kinnitasid järgmisi peamisi 2013. aastal juba kindlaks tehtud vajakajäämisi nende kontrollide teostamisel: juhtimiskontrollide formaalsus, riigihankemenetluste ebapiisav kontrollimine, korraldusasutuse või vahendusasutuse ebapiisav struktuur/korraldus, koolituse ja järelevalve puudumine kohustuste delegeerimise korral, juhtimiskontrollide teostamine pärast kulutuste tõendamist ning ebapiisavad suunised ja ebapiisav koolitus toetusesaajatele.

2014. aastal kasutati tegevusaruannete reservatsioone Saksamaa (Mecklenburg-Vorpommern), Itaalia, Madalmaade, Poola ja Rumeenia puhul kohaldatud EKFi rakenduskavade juhtimis- ja kontrollisüsteemide puuduste tõttu. Nagu on teatatud iga-aastastes kontrolliaruannetes, esines kõigi nimetatud viie rakenduskava puhul olulisi vigu. Kõikidele asjaomastele liikmesriikidele saadeti selget tegevuskava sisaldav kiri, milles oli kindlaks määratud parandusmeede, mis tuleb võtta, et saaks taastada väljamaksete tegemise.

4.2014. AASTA LÕPUKS KINNITATUD JA RAKENDATUD KUMULATIIVSED FINANTSKORREKTSIOONID JA SISSENÕUDMISED

4.1.Ülevaade

Kumulatiivsed näitajad annavad kasulikku teavet selle kohta, kui olulised on komisjoni kasutatavad parandusmehhanismid, eelkõige seetõttu, et nendes võetakse arvesse asjaolu, et programmid ja projektid on mitmeaastased, ning neutraliseeritakse üksikjuhtude mõju.

4.1.1.    Periood 2009–2014

Alltoodud joonistel on kujutatud viimasel kuuel aastal kinnitatud ja rakendatud finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste dünaamika.

Joonis 4.1. Ajavahemiku 2009–2014 finantskorrektsioonid ja sissenõudmised (miljardites eurodes)

Ajavahemikul 2009–2014 kinnitatud finantskorrektsioonid ja sissenõudmised (miljardites eurodes)

Ajavahemikul 2009–2014 rakendatud finantskorrektsioonid ja sissenõudmised (miljardites eurodes)

Komisjoni kinnitatud finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste summa oli ajavahemikus 2009–2014 keskmiselt 3,2 miljardit eurot aastas ehk 2,4 % ELi eelarvest tehtud maksete keskmisest summast, mis oli 133 miljardit eurot (eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega: 2,8 miljardit eurot ehk 2,8 % maksete keskmisest summast (102 miljardit eurot); kõik muud eelarve täitmise viisid: 366 miljonit eurot ehk 1,2 % maksete keskmisest summast (30,5 miljardit eurot)). Kinnitatud summade puhul on märgata kerget kasvusuundumist, mis näitab, et mitmeaastane kontrolliraamistik on ELi eelarve kaitsmisel olnud edukas.

Ajavahemikus 2009–2014 rakendatud finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste keskmine summa oli 2,8 miljardit eurot ehk 2,1 % asjaomasel perioodil ELi eelarvest tehtud maksete keskmisest summast (eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega: 2,5 miljardit eurot ehk 2,4% maksete keskmisest summast; kõik muud eelarve täitmise viisid: 356 miljonit eurot ehk 1,2 % maksete keskmisest summast). Eespool nimetatud kasvusuundumust selgitab programmitöö perioodi 2000–2006 lõppemine, sest märkimisväärset osa finantskorrektsioonidest ja sissenõudmistest rakendatakse alles selles etapis (vt allpool). Põllumajanduspoliitika valdkonnas avaldub teatavate netofinantskorrektsioonide tegemise mõju kolme aastase osamaksena selles, et tegelikult rakendatud summade kasv on võrreldes komisjoni otsustatud summadega väiksem.

4.1.2.    Euroopa Kohtu otsused regionaalpoliitika finantskorrektsioonide kohta

2015. aastal tegi Euroopa Kohus otsused, millega tühistati hulk aastatel 2008–2010 tehtud otsuseid regionaalpoliitika finantskorrektsioonide kohta. Nende korrektsioonide kogusumma oli peaaegu 0,5 miljardit eurot ja need olid seotud programmitöö perioodiga 1994–1999. Kohtuotsused on seotud määrusest 1083/2006 tulenevate menetluslike küsimustega. Komisjon analüüsib nende mõju.

4.2.Finantskorrektsioonid

4.2.1.    Ülevaade

Tabel 4.2.1. Kinnitatud kumulatiivsed finantskorrektsioonid ja nende rakendamise protsent kuni 2014. aasta lõpuni

* 2015. aastal tegi Euroopa Kohus toetust saavate liikmesriikide kasuks otsuse mitmes kohtuasjas, mis olid seotud 2008.–2010. aastal rakendatud ERFi finantskorrektsioonidega (kogusummas 0,5 miljardit eurot) (vt punkt 4.1.2).

Ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas avaldub erinevates programmitöö perioodides selgelt ELi eelarvetsükli mitmeaastane olemus. Kuna programmitöö periood 2000–2006 on lõppemas, on finantskorrektsioonide summa märksa suurem, eriti võrreldes perioodiga 2007–2013. Selle hilisema perioodiga seotud finantskorrektsioonide summa suureneb lähiaastatel tõenäoliselt veelgi, sest perioodi programmid hakkavad lõppema (mõni neist on jõudmas 95 % makselävendini). Korrektsioonide tähtsus peaks aga tänu ennetusmeetmete edukusele olema väiksem kui eelmisel programmitöö perioodil.

4.2.2.    Põllumajanduspoliitika – EAGF: finantskorrektsioonid vastavuse kontrollimise menetluse raames

Komisjoni on alates 1999. aastast teinud EAGFi puhul finantskorrektsioone 10 808 miljoni euro ulatuses (vastu võetud 47 otsust). Ajavahemikul 1999–2014 oli keskmine eelarveaasta korrektsioonimäär 1,7 % kulutustest. Kui komisjon on teinud otsuse, rakendatakse korrektsiooni automaatselt, välja arvatud juhul, kui liikmesriigile on antud võimalus maksta summa tagasi kolme aastase osamaksena.

Tabel 4.2.2. EAGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames tehtud kumulatiivsed finantskorrektsioonid alates 1999. aastast kuni 2014. aasta lõpuni (liikmesriikide kaupa)

Joonis 4.2.2. EAGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames alates 1999. aastast kuni 2014. aasta lõpuni liikmesriikide suhtes rakendatud kumulatiivsete finantskorrektsioonide osakaal, võrrelduna ELi eelarvest saadud maksetega

4.2.3.    Ühtekuuluvuspoliitika: ERF ja ESF ajavahemikul 2000–2006

Kuna programmitöö periood 2000–2006 on lõpetamisjärgus, on võimalik võrrelda parandusmeetmete üldisi tulemusi ja kogukulutusi ning saada täielikum ülevaade parandusmehhanismide mõjust 13 . Tuginedes üksnes komisjoni järelevalvetegevusele, oli ERFi ja ESFi vahendite puhul finantskorrektsioonide kombineeritud määr 2014. aasta lõpus 8,2 miljardit eurot. See moodustab 2014. aasta lõpuks tehtud eraldistest (196,9 miljardit eurot) umbes 4,1 %. Kui võtta arvesse liikmesriikide teatatud täiendavaid finantskorrektsioone, mis on seotud nende enda kontrollitegevusega, tõuseb korrektsioonimäär enam kui 4,6 %ni eraldistest.

2014. aasta lõpuks oli komisjon lõpetanud kokku 379st ERFi programmist 338 (2013. aasta lõpus oli nende arv 316). Ülejäänud 41 programmi olid seotud juhtumitega, kus liikmesriigid olid vaidlustanud komisjoni kavandatud finantskorrektsioonid, olid esitanud arvessevõtmiseks lisateavet või olid taotlenud lootusetute summade hüvitamist. Nende juhtumite puhul kohaldatakse finantskorrektsioonide menetlusi (ärakuulamised) ja tehakse otsused summade kohta, mida ei ole võimalik tagasi saada.

ERFi puhul oli komisjon kohaldanud 2014. aasta lõpuks kõikide liikmesriikide suhtes kumulatiivselt finantskorrektsioone summas 5,8 miljardit eurot, mis moodustas kõikide perioodi 2000–2006 programmide jaoks tehtud eraldiste kogusummast ligikaudu 4,5 %. Kõnealused finantskorrektsioonid saab jagada programmide elutsükli jooksul tehtud korrektsioonideks (4,1 miljardit eurot) ja programmide lõppedes tehtud korrektsioonideks (1,6 miljardit eurot). Korrektsioonid puudutasid eeskätt Hispaaniat (2,6 miljardit eurot), Itaaliat (1,2 miljardit eurot) ja Kreekat (1,2 miljardit eurot).

ESFi puhul jõudis lõpetamisprotsess lõpule 2014. aasta lõpus. Komisjoni talitused prognoosivad 30. juuni 2015. aasta seisuga, et programmitöö perioodi 2000–2006 finantskorrektsioonide kogusumma – võttes arvesse pooleliolevaid finantskorrektsioone – on ESFi programmide puhul 2,4 miljardit eurot, mis moodustab 3,6 % ESFi eraldistest. Kõnealused finantskorrektsioonid võib jagada programmide elutsükli jooksul tehtavateks korrektsioonideks (1,2 miljardit eurot) ja programmide lõppedes tehtavateks korrektsioonideks (1,2 miljardit eurot).

Hispaania ESFi programmide lõpetamisel lükkasid Hispaania ametiasutused 38st programmist kolme puhul lõpetamisettepaneku tagasi, hoolimata komisjoni esitatud väidete ja teabe analüüsimisest seoses programmide lõpetamisega. 2014. aasta lõpu seisuga oli Hispaania puhul pooleli olevaid finantskorrektsioone summas 59 miljonit eurot, kujutades endast blokeeritud täitmata kulukohustusi summas 34 miljonit eurot. 2015. aasta jooksul on kohalikud omavalitsused heaks kiitnud ühe lõpetamisettepaneku. Teiste programmide puhul on algatatud korrektsioonide-eelne menetlus.

Joonis 4.2.3. Kinnitatud ja 31. detsembri 2014. aasta seisuga pooleli olevad kumulatiivsed finantskorrektsioonid, mida rakendatakse liikmesriikide suhtes seoses ERFi ja ESFi programmitöö perioodiga 2000–2006, võrrelduna saadud toetustega

4.2.4.    Ühtekuuluvuspoliitika: ERF/Ühtekuuluvusfond ja ESF perioodil 2007–2013

Selles programmitöö perioodi etapis moodustavad nüüdseks korrigeeritud kumulatiivsed summad eelarvest tehtud eraldistest 0,9 %. Ehkki on oodata, et perioodi 2007–2013 finantskorrektsioonide summa suureneb lähiaastail veelgi, sest perioodi programmid hakkavad lõppema, viitavad senised näitajad sellele, et finantskorrektsioonide üldine maht on võrreldes eelmise programmitöö perioodiga väiksem. See näitab juhtimis- ja kontrollisüsteemide suuremat suutlikkust avastada probleeme ja parandada vead enne kulutuste teatamist komisjonile, nagu on näha perioodi 2007–2013 madalamatest veamääradest ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas võrreldes perioodiga 2000–2006. Viidatud on ka korrektsioonidele, mida on sel perioodil teinud liikmesriigid (vt punkt 7).

Kuna perioodi 2007–2013 programmid hõlmavad mitut fondi, on ERFi ja Ühtekuuluvusfondi käsitlevad näitajad esitatud tabelis koos.

Joonis 4.2.4. Kinnitatud ja 31. detsembri 2014. aasta seisuga pooleli olevad kumulatiivsed finantskorrektsioonid, mida rakendatakse liikmesriikide suhtes seoses ERFi/Ühtekuuluvusfondi ja ESFi programmitöö perioodiga 2007–2013, võrrelduna saadud toetustega

ERFi/Ühtekuuluvusfondi programmide puhul on komisjon rakendanud alates programmitöö perioodi 2007–2013 algusest kumulatiivselt finantskorrektsioone summas ligikaudu 2 miljardit eurot (mis hõlmab finantskorrektsioone summas 782 miljonit eurot, mida kohaldasid liikmesriigid nõutud parandusmeetmete tulemusel enne kulutuste teatamist komisjonile või selle ajal (vt ka eespool käsitletud liikmesriigi tehtud korrektsioonid)). Finantskorrektsioonid summas 237 miljonit eurot on veel pooleli. Suur osa summadest puudutab eeskätt Tšehhit (179 miljonit eurot), Ungarit (298 miljonit eurot), Kreekat (257 miljonit eurot), Hispaaniat (237 miljonit eurot), Slovakkia (152 miljonit eurot), Rumeeniat (146 miljonit eurot) ja Itaaliat (105 miljonit eurot).

Mis puudutab ERFi ja Ühtekuuluvusfondi, siis oli komisjon ka 2014. aastal oma järelevalvaja rolli täitmisel range, katkestades/peatades puuduste kindlakstegemisel kohe maksed ning tagades, et liikmesriigid tegelevad oma juhtimis- ja kontrollisüsteemides avastatud vajakajäämistega. Eesmärk oli välja selgitada mis tahes oluline risk ja see kõrvaldada, et kindlustada ELi eelarve asjakohane kaitse, ning jõuda programmide lõpetamise ajaks aktsepteeritava jääkriskini. Selle tulemusel paranes olukord perioodil 2007–2013 üldiselt võrreldes perioodiga 2000–2006. Lisaks on tänu allpool kirjeldatud mitmele meetmele, mis komisjon on võtnud koostöös liikmesriikidega, ühtekuuluvuskulutustega seotud vigade esinemissagedus aastate jooksul vähenenud.

ESFiga seoses rakendati kumulatiivselt finantskorrektsioone kõige suuremas ulatuses Rumeenia (355 miljonit eurot), Hispaania (213 miljonit eurot) ja Poola (152 miljonit eurot) suhtes.

ERFi/Ühtekuuluvusfondi ja ESFi programmide jaoks tehti perioodiks 2007–2013 järgmised parandused.

A) Riiklike kontrollide tugevdamine

Suurendatud on riiklike juhtimis- ja kontrollisüsteemide suutlikkust ära hoida, avastada ja parandada vigu enne kulutuste teatamist komisjonile. Ühelt poolt tegid komisjoni talitused märkimisväärseid haldamis- ja auditeerimisalaseid jõupingutusi, et tõhustada liikmesriikide esmatasandi kontrollide toimimist. Teiselt poolt sisaldavad perioodi 2007–2013 õigusaktid auditeerimisasutuste kohustust kasutada tegevusauditites üldjuhul statistilisi valimeid. Komisjon teostas auditeerimise üle põhjalikku järelevalvet ja andis selle kohta suuniseid, mis parandas oluliselt suutlikkust. Kõik see aitas muuta märksa usaldusväärsemaks veamäärad, mis edastatakse igal aastal komisjonile liikmesriikide iga-aastastes kontrolliaruannetes ja mida kasutatakse komisjoni kinnituse andmise protsessis juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhususe näitajatena. Komisjoni auditeerimistöös võiks seega viia rõhuasetuse kinnituse saamisele auditeerimisasutuste töö kohta, keskendudes neist nõrgimatele või neile, kelle kontrollida on kõige suurem osa ELi vahenditest. Peale selle jälgib komisjon avastatud puuduste kõrvaldamist pidevalt ja kontrollib, et auditeerimisasutuse töökvaliteet püsiks rahuldav, kui programmile on antud ühtse auditi staatus. Tihe koostöö auditeerimisasutustega tagab probleemide õigeaegse avastamise ja lahendamise juba liikmesriigi tasandil. Samuti aitab see tõhustada kinnituse andmise protsessi komisjonis.

B) Komisjoni kohapealsed auditid

Komisjon korraldab ka ise kohapealseid riskipõhiseid auditeid, mh auditeerib toetusesaajaid, kui ta leiab, et mõned puudused (mis on seotud eeskätt selliste keeruliste küsimustega nagu riigihanked või riigiabi ERFi/Ühtekuuluvusfondi puhul) võivad jääda avastamata või neid ei pruugita avastada õigel ajal. See hõlmab parandusmeetmeid sisaldavate tegevuskavade elluviimise kontrollimist maksete katkestamise ja finantskorrektsioonide korral. Need auditid aitavad parandada juhtimis- ja kontrollisüsteeme programmide puhul, mille suhtes esitatakse reservatsioone, tagades, et komisjonile teatatavad senised ja tulevased kulutused on seaduslikud ja korrektsed. Ühtlasi on see komisjonile täiendav, otsesem alus kinnituse andmiseks.

C) Parem probleemide avastamine

Probleemide avastamise suuremat suutlikkust on kasutatud ennetavalt selleks, et parandada liikmesriikide haldussüsteemide toimimist, rakendades samal ajal vajalikke finantskorrektsioone. Komisjonil on alates 2008. aastast olnud võimalus süstemaatiliselt ja järjepidevalt kasutada maksete katkestamist ja/või peatamist programmide puhul, mille haldamisel esineb märkimisväärseid puudusi, või kui tasumisele kuuluvaid makseid ei ole, siis on peadirektoril olnud võimalus saata hoiatuskirju. Sellega on ära hoitud suure veariskiga kulutuste rahastamine ELi vahenditest ning antud sealjuures liikmesriikidele tugev stiimul oma juhtimis- ja kontrollisüsteemide kiireks tõhustamiseks. Samal ajal on ELi ja liikmesriikide kontrolliasutuste ühine töö võimaldanud leppida paremini kokku vajalikes finantskorrektsioonides ja nende rakendamises, et kaitsta nõuetekohaselt ELi eelarvet eeskirjadevastaste kulutuste eest, muu hulgas kindlamääraliste korrektsioonide abil. Liikmesriigid on omakorda saanud kasutada nende korrektsioonidega seotud ELi vahendeid uuesti muude projektide jaoks. Sellistel korrektsioonidel on asjaomastes liikmesriikides siiski suur finants- ja poliitiline mõju, sest eeskirjadevastaselt tehtud kulutused tuleb rahastada liikmesriigi vahenditest, kui neid ei õnnestu toetusesaajatelt tagasi saada.

D) Suutlikkuse suurendamise meetmed

Et leevendada liikmesriikides ja programmides korraldusasutuste tasandil allesjäänud riske ja puudusi, on komisjon astunud ka samme, et suurendada perioodi 2007–2013 programmide jaoks lisameetmete abil suutlikkust. 2013. aasta alguses rajati uus haldussuutlikkuse suurendamise pädevuskeskus, et pakkuda riigiasutustele ERFi ja Ühtekuuluvusfondi haldamisel tuge. Riigihangete jaoks on pädevuskeskus kehtestanud riigihangete tegevuskava. Meetmeid võetakse ka selleks, et parandada riigiabieeskirjade rakendamist, ning fonde haldavate asutuste jaoks on väljatöötamisel teabevahetusplatvorm, et saada olemasolevatest headest tavadest võimalikult suurt kasu.

E) Lihtsustatud kuluvõimalused

2014. aastal jätkas komisjon lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise aktiivset edendamist. Itaalias, Prantsusmaal, Iirimaal ja Maltal toimusid seminarid, et edendada lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamist kui viisi, millega vähendada – eelkõige järgmise programmitöö perioodi 2014–2020 ettevalmistuste raames – veelgi tehingute seaduslikkuse ja korrektsusega seotud vigade esinemise riske. Lisaks valmisid 2014. aasta septembris lihtsustatud kuluvõimalusi käsitlevad ajakohastatud juhised liikmesriikidele ning 2014. aastal avaldati Itaalia juhtumiuuring lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohta programmitöö perioodil 2007–2013.

4.3.Sissenõudmised

Allpool esitatud tabelites on toodud perioodiks 2009–2014 kinnitatud ja rakendatud sissenõudmiste summad (Vt ka tabel 5.2 mõju kohta ELi eelarvele).

Tabel 4.3.1. Perioodil 2009–2014 kinnitatud sissenõudmised

Tabel 4.3.2. Perioodil 2009–2014 rakendatud sissenõudmised

5.NETOFINANTSKORREKTSIOONID

See, kuidas eri parandusmehhanismid ELi eelarvet mõjutavad, sõltub eelarve täitmise viisist, valdkondlikust haldusest ja asjaomase poliitikavaldkonna finantseeskirjadest. Kõikidel juhtudel kaitstakse parandusmehhanismidega ELi eelarvet kulutuste eest, mis on tehtud õigust rikkudes.

5.1.2014. aasta netofinantskorrektsioonid

Netofinantskorrektsioon on korrektsioon, mis mõjutab ELi eelarvet (st korrigeeritud ja sissenõutud summad tagastatakse ELi eelarvesse). Selle tulemusel vähenevad asjaomase liikmesriigi EList saadavad rahalised vahendid.

Nagu on selgitatud eespool, tehti programmitöö perioodide 2000–2006 ja 2007–2013 raames netofinantskorrektsioone eelkõige põllumajanduspoliitika valdkonnas.

Liigitada tuleb veel kokku 113 miljonit eurot, mida ei käsitleta käesolevas tabelis netofinantskorrektsioonidena.

Nagu on näidatud eespool, tehakse põllumajanduspoliitika valdkonnas (EAGF, EAFRD, EAGGF) korrektsioonid alati netosummades, samal ajal kui ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas olid netofinantskorrektsioonid, mis viisid eelnevalt makstud summade tagastamiseni ELi eelarvesse, õigusraamistikust tingituna üldjuhul erandiks (summasid on selgitatud põhjalikumalt punktis 3.1).

Ühtekuuluvuspoliitika suhtes kuni programmitöö perioodini 2007–2013 kohaldatava õigusraamistiku alusel jõuavad vahendid ELi eelarvesse reaalselt tagasi üksnes järgmistel juhtudel:

-kui liikmesriigid ei suuda näidata piisavalt rahastamiskõlblikke kulutusi;

-pärast programmide lõpetamist, kui rahastamiskõlbmatute kulutuste asendamine rahastamiskõlblike kulutustega ei ole enam võimalik;

-kui ollakse komisjoniga eriarvamusel (vt punkt 2.4.1).

Programmitöö perioodi 2014–2020 jaoks viidi siiski sisse märkimisväärne muudatus: komisjon on kohustatud kohaldama netofinantskorrektsiooni, kui ELi auditite käigus tehakse kindlaks tõsised puudused, mida ei ole liikmesriigi tasandil varem avastatud, teatatud ega parandatud. Sellisel juhul kaob ära praegu kehtiv võimalus, mille kohaselt võib liikmesriik korrektsiooniga nõustuda ja kasutada sellega seotud ELi vahendeid uuesti (vt punkt 2.4.2).

Üha sagedasem korrektsioonide kohaldamine osamaksetena ja korrektsioonide edasilükkamine on põhjus, miks rakendatud summad olid põllumajanduspoliitika valdkonnas viimasel kolmel aastal (2012–2014) väiksemad kui otsustatud summad. Optimaalse rütmi saavutades peaks see erinevus kaduma.

5.2.Mõju ELi eelarvele

Tabel 5.2. Mõju ELi eelarvele

                           miljonites eurodes

*    Peamised seotud eelarvepeatükid on 0502, 0503, 0504, 1303, 1304, 0402, 1106 ja 1803.

**    Peamised seotud eelarvepeatükid on 0502, 0503, 1303, 1304, 0402 ja 1106. Lisateavet sissenõudmiste kohta leiab punktist 4.3.

Nagu on selgitatud eespool, käsitletakse tulu, mis saadakse netofinantskorrektsioonide (vt punkt 5.1) ja sissenõudmiste (vt punktid 2.2.2 ja 4.3) tulemusel, sihtotstarbelise tuluna, 14 juhtides tähelepanu asjaolule, et komisjon rakendab sissenõudmismeetmeid ka selliselt, et arvab rahastamiskõlbmatud kulutused (mis on kindlaks tehtud eelmistes või kehtivates maksetaotlustes) tehtud maksetest maha. Kui kaks erandit kõrvale jätta, ei sisalda finantsmäärus 15 kindlaid sätteid netofinantskorrektsiooni või sissenõudmise tulemusel saadud sihtotstarbelise tulu kasutamise kohta. Finantsmääruse rakendusseeskirjade artiklis 7 on siiski kindlaks määratud, et eelarve kommentaaris näidatakse, millisele eelarvereale võib kanda sihtotstarbelisele tulule vastavad assigneeringud. Üldjuhul kantakse sihtotstarbeline tulu tagasi eelarvereale või fondi, kust kulutused algselt maksti, ja seda võib kasutada uuesti, ent see ei ole suunatud konkreetsetele liikmesriikidele.

5.3.Mõju liikmesriikide eelarvele

Kui eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, avaldavad kõik finantskorrektsioonid ja sissenõudmised mõju riikide eelarvetele, olenemata nende rakendamise viisist. Tuleb rõhutada, et isegi kui summasid ei maksta tagasi ELi eelarvesse, on finantskorrektsioonide mõju liikmesriikidele alati negatiivne. Selle taga on asjaolu, et ELi rahastamisest ilmajäämise vältimiseks peavad liikmesriigid asendama rahastamiskõlbmatu kulutuse rahastamiskõlbliku meetmega. See tähendab, et kui liikmesriik ei nõua summasid konkreetsetelt toetusesaajatelt tagasi, peab ta katma (alternatiivkulu vormis) oma ressurssidest (riigieelarvest) finantstagajärjed, mis tulenevad asjaolust, et EL ei kaasrahasta ELi programmieeskirjade alusel rahastamiskõlbmatuks tunnistatud kulutust. Toetusesaajalt ei saa alati summasid sisse nõuda, näiteks kui tegemist on programmi tasandil tehtavate kindlamääraliste korrektsioonidega (tingituna puudustest programmi haldava ametiasutuse töös), mis ei ole otseselt seotud konkreetsete eeskirjade rikkumisega projekti tasandil.

6.ENNETUSMEETMED

6.1.Põllumajanduspoliitika

6.1.1.    Maksete katkestamised, peatamised ja vähendamised

2014. aastal katkestati eelmise õigusraamistiku 16 alusel maksed 17 korral. Peale selle võeti 2015. aasta alguses vastu artikli 41 lõike 1 kohaselt otsus vähendada kaheks kvartaliks Kreekale tehtavaid makseid. Need katkestamised ja vähendamised olid seotud 92st maaelu arengu programmist kuue programmi teatavate investeerimismeetmetega, mida ei hallatud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alusel.

EAGFi puhul võttis komisjon vastu otsuse vähendada alates taotlusaastast 2014 Kreekas makstavaid otsetoetusi. See otsus põhines määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 41 lõikel 1 ning sellega kaitstakse ELi finantshuve allesjäänud, piiratud ja täpselt kindlaks määratud probleemide eest rahastamiskõlbmatu püsirohumaa lisamisega põldude identifitseerimise süsteemi.

6.1.2.     Muud ennetusmeetmed

Liikmesriikide tasandil on loodud kohustuslik haldusstruktuur (vt punkt 7.1).

Kulutuste haldamine ja kontrollimine on usaldatud spetsiaalsetele makseasutustele, mille liikmesriik peab enne nende tegutsema hakkamist ELi õiguses sätestatud ulatusliku akrediteerimiskriteeriumide kogumi põhjal akrediteerima. Makseasutuste vastavust nendele kriteeriumidele hindab põhjalikult väline auditeerimisasutus ja seda kontrollib pidevalt ka liikmesriigi pädev asutus; samuti on olemas selge kord kõikide probleemide käsitlemiseks ja lahendamiseks.

Peale selle peavad makseasutuste juhid esitama iga-aastase kinnitava avalduse, milles käsitletakse makseasutuse raamatupidamisaruannete terviklikkust, täpsust ja õigsust, ning samuti kinnituse nende aruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Neid kinnitavaid avaldusi kontrollib sõltumatu sertifitseerimisasutus, kes peab esitama nende kohta arvamuse. Liikmesriikides, kus on vaid üks makseasutus, kujutab see makseasutuse juhilt saadav kinnitav avaldus koos sertifitseerimisasutuse kinnituse ja arvamusega nn aastakokkuvõtet.

6.2.Ühtekuuluvuspoliitika

6.2.1. Maksete katkestamised ja peatamised

Tabel 6.2.1. Maksete katkestamised

Tabelis on esitatud andmed ERFi, Ühtekuuluvusfondi, ESFi ja EKFiga seotud maksete katkestamise juhtumite arvu ja summade dünaamika kohta. Algsaldo hõlmab kõiki 2013. aasta lõpuks lõpetamata juhtumeid olenemata sellest, millal maksete katkestamisest liikmesriigile teatati. Uute juhtumitena on käsitatud ainult 2014. aastal teatavaks tehtud juhtumeid. Lõpetatud juhtumid on sellised juhtumid, mille puhul kulutaotluste alusel väljamaksete tegemine taastati 2014. aastal, olenemata nende katkestamise ajast. 2014. aasta lõpu seisuga pooleli olevad juhtumid on 31. detsembri 2014. aasta seisuga jõus olnud maksete katkestamised, st juhtumid, mille puhul kulutaotluste alusel väljamaksete tegemine on katkestatud, kuni asjaomane liikmesriik on võtnud parandusmeetmed.

2014. aastal oli hoiatuskirjade, katkestamiste ja peatamiseelsete menetluste arv ERFi/Ühtekuuluvusfondi programmide puhul endiselt väga suur. Kõnealusel aastal saadeti liikmesriikidele 16 uut hoiatuskirja. Lisaks tehti 36 uut katkestamisotsust, mis edastati liikmesriikidele. Komisjon algatas 28 peatamiseelset menetlust. Hoiatus või katkestamine puudutas kokku 121 programmi. Ligikaudu kaks kolmandikku nendest katkestamistest ja peatamiseelsetest menetlustest põhinevad audititulemustel, mille auditiasutused olid komisjonile aasta lõpu seisuga edastanud .

ESFi puhul oli 2013. aasta lõpus pooleli veel 20 juhtumit, kus oli tegemist maksete katkestamisega. 2014. aastal tehti 31 otsust maksete katkestamise kohta ja 19 otsust katkestamise lõpetamise kohta. See tähendab, et 2014. aasta lõpus oli endiselt jõus 32 maksete katkestamist (Tšehhis 1, Hispaanias 18, Prantsusmaal 3, Itaalias 8 ja Ühendkuningriigis 2), neist 13 juhul oli maksete tegemine katkestatud juba 2013. aasta lõpus.

EKFi puhul on enamik maksete katkestamisi seotud probleemidega, mis ilmnevad liikmesriikide iga aasta alguses esitatavate iga-aastaste kontrolliaruannete analüüsimisel (aruanded on jäetud esitamata, ei ole usaldusväärsed või viitavad kõrgetele veamääradele). Katkestatud maksete summade märkimisväärne vähenemine kahe aasta võrdluses oli tingitud loobumisest Hispaania puhul kohaldatud katkestamisest.

Maksete peatamised

ERFi ja Ühtekuuluvusfondi puhul olid 2013. aasta lõpus endiselt jõus viis 17 maksete peatamise otsust. 2014. aastal tehti otsus peatamise lõpetamiseks seoses vahendusasutustega Hispaanias (AENA) ja Eestis (sotsiaalküsimuste eest vastutav ametiasustus). Ülejäänud kolm peatamisotsust Hispaania ja Itaalia kohta jäid 2014. aasta lõpus jõusse. 2014. aastal võeti vastu neli uut peatamisotsust, millest kolm olid seotud Hispaaniaga ja üks IPA piiriülese koostöö programmiga (tehnilise abi andmine Aadria mere piirkonnale). Hispaaniaga seotud peatamisotsustest kaks olid aasta lõpus endiselt jõus ja ühe peatamine otsustati enne aasta lõppu lõpetada.

ESFi puhul oli 31. detsembri 2014. aasta seisuga endiselt jõus üks peatamisotsus, mis oli võetud 2011. aastal vastu Prantsusmaa kohta. 31. detsembril 2014 olid endiselt jõus ka seitse 2013. aastal vastu võetud peatamisotsust, mis puudutasid Belgiat, Tšehhi Vabariiki, Hispaaniat (3), Itaaliat ja Slovakkiat. 2014. aastal võeti vastu üksteist peatamisotsust (Tšehhi, Hispaania (9) ja Itaalia kohta) ja need kõik olid 31. detsembril 2014 endiselt jõus.

EKFi rakenduskava vahemaksed Eestile peatati 2014. aasta mais. Pärast peatamisotsust vahetasid Eesti ja komisjoni talitused omavahel mitmel korral teavet, et analüüsida ja käsitleda Eesti võetud meetmeid, mis viis 2015. aasta aprillis peatamise lõpetamiseni.

6.2.2.    Pettuse ennetamise meetmed

Pettuse ilmsikstulek pälvib suurt tähelepanu ja kahjustab ELi mainet. Sellepärast oli üks komisjoni tähtis algatus korraldada 2013. aasta detsembris alustuseks kõikidele liikmesriikidele konverents, kus keskenduti pettusevastastele meetmetele. Sellele järgnes 2014.–2015. aastal hulk konverentse Kreekas, Slovakkias, Tšehhis, Bulgaarias, Horvaatias, Rumeenias, Itaalias, Sloveenias ja Hispaanias, Poolas ja Lätis (kolme Balti riigi jaoks). Peale selle koostas komisjon konkreetsed suunised, et toetada liikmesriike pettuseriski hindamisel, ja töötas välja kohandatud IT-vahendid, et aidata neil keskenduda oma pettusevastastes jõupingutustes suure riskiga projektidele. Need meetmed on kooskõlas liikmesriikide suurema vastutusega, mis tuleneb ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevast uuest määrusest (artikli 125 lõike 4 punkt c), mille kohaselt peavad liikmesriigid rakendama „tõhusaid ja proportsionaalseid pettusevastaseid meetmeid, arvestades kindlakstehtud riske”.

Need eespool nimetatud teadlikkuse suurendamisele keskendatud ettevõtmised on andnud häid tulemusi – näiteks Andaluusia piirkond (Hispaania) on otsustanud hakata kasutama pettuseriski hindamise vahendit ARACHNE juba programmitöö perioodil 2007–2013. Komisjon pakub süsteemi ülesehitamisel vajalikku tuge ja aitab piirkondlikel omavalitsustel koostada nõutavad andmefailid. Andaluusia ametiasutused võtsid endale ka kohustuse (2014. aasta detsembri kirjalikus teatises) luua spetsiaalne pettusevastasele võitlusele keskenduv asutus, kes tegeleks pettuse avastamise ja ennetamisega.

Vahendit ARACHNE on tutvustatud 22 liikmesriigile. Seni on saatnud programmiandmed 16 liikmesriiki ja süsteemi kasutuselevõtt jätkub. Kaks liikmesriiki juba kasutavad ARACHNEt ja komisjon jätkab selle kasutamise jälgimist. Veel kaheksal liikmesriigil on kõnealusele vahendile juurdepääs alates 2015. aasta esimesest kvartalist. Ülejäänud kuuele liikmesriigile tutvustatakse vahendit 2015. aastal. ARACHNE eesmärk on luua ulatuslik projekte ja toetusesaajaid käsitlevate finants- ja tegevusandmete andmebaas, et hinnata objektiivsete kriteeriumide põhjal riske, et teha kindaks kõige riskantsemad projektid ja rakenduskavad.

7.LIIKMESRIIKIDE ALGATUSEL VÕETUD PARANDUSMEETMED

Eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega on viimaste esmane kohustus ennetada ja avastada eeskirjade eiramise juhtumeid. Seetõttu teevad liikmesriigid suuri jõupingutusi ja eraldavad vahendeid, et teha finantskorrektsioone ja nõuda alusetult makstud summad toetusesaajatelt tagasi. Peale selle korraldavad nad halduskontrolle, esmatasandi kontrolle ja auditeid, mis lisanduvad komisjoni tehtavatele kontrollidele, mida on kirjeldatud üksikasjalikult eespool. Allpool esitatud näitajad täiendavad korrektsioone, millest on teatanud komisjon.

7.1.Põllumajanduspoliitika

Liikmesriikidel tuleb võtta kasutusele eelkontrollisüsteemid ja hoiatavad karistused.

Iga EAGFi või EAFRDi rahastatava abi/toetuskava puhul tehakse eelnevaid halduskontrolle ja kohapealseid kontrolle ning juhul, kui toetusesaaja ei vasta nõuetele, kohaldatakse hoiatavaid karistusi. Neid kontrollisüsteeme peavad rakendama makseasutused ning need peavad hõlmama ühiseid elemente ja erieeskirju, mida on kohandatud vastavalt iga toetuse andmise korra eripäradele. Süsteemid on loodud selleks, et tagada põhjalike eelnevate halduskontrollide tegemine kõikide toetusetaotluste suhtes, vajaduse korral ristkontroll muude andmebaasidega ning eelmaksete kohapealsed kontrollid tehingute valimi üle, mis hõlmab sõltuvalt asjaomase korraga seotud riskist 1–100 % elanikkonnast. Kui kohapealsete kontrollide käigus tuleb ilmsiks suur hulk eeskirjade eiramise juhtumeid, tuleb teha täiendavad kontrollid.

Sellega seoses on kõige olulisem süsteem ühtne haldus- ja kontrollisüsteem, mis hõlmas 2014. eelarveaastal EAGFi kulutustest 94 % (2013. aastal 92 %). Niivõrd kui see on võimalik, kasutatakse ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi ka selleks, et hallata ja kontrollida maatükkide või põllumajandusloomadega seotud maaelu arengu meetmeid, millega oli seotud 40 % 2014. aastal EAFRDi raames tehtud maksetest. Mõlema fondi puhul hõlmas ühtne haldus- ja kontrollisüsteem 2014. aastal 83 % kogukuludest.

Õigusaktidega on ette nähtud, et liikmesriigid peavad andma komisjonile üksikasjalikult aru enda tehtud kontrollide ja rakendatud sanktsioonide kohta. Aruandlussüsteem võimaldab peamiste toetuskavade puhul arvutada välja liikmesriigis kindlaks tehtud veamäära lõpliku toetusesaaja tasandil. Otsetoetuste ja maaelu arengu meetmete puhul kontrollib ja kinnitab sertifitseerimisasutus ka edastatud statistilise teabe täpsust ja selle aluseks olevate kohapealsete kontrollide kvaliteeti.

Liikmesriikide viimati nimetatud aruandlusest ilmneb eelnevalt tehtavate halduskontrollide ja kohapealsete kontrollide ennetav mõju.

Tabel 7.1. Liikmesriikide enda korrektsioonid, mida kohaldati enne toetusesaajatele maksete tegemist 2014. aastal (lisaks komisjoni teatatud korrektsioonidele)

7.2.Ühtekuuluvuspoliitika

Programmitöö perioodi 2007–2013 käsitlevate eeskirjade alusel peavad liikmesriigid andma igal aastal komisjonile aru kõikidest korrektsioonidest, mis tulenevad tehtud kontrollidest. Komisjon teeb oma kinnituse andmise protsessi raames riskipõhised auditid, et kontrollida nende näitajate usaldusväärsust.

Rõhutatakse, et komisjon on suhtunud liikmesriikide andmetes esinevatesse teatavatesse vajakajäämistesse konservatiivselt, tagamaks, et kõnealused summad ei oleks ülepaisutatud – selle tulemusel võib mõni neist summadest olla tegelikkuses suurem. See ei mõjuta siiski mingil moel komisjoni enda näitajate usaldusväärsust. Kõnealused summad on märkimisväärsed ja kui lisada need komisjoni enda töö tulemustele, annavad nad väga selge ülevaate mõlema poole kehtestatud kontrollide kasulikkusest.

Tabel 7.2. Liikmesriikide teatatud kumulatiivsed korrektsioonid ühtekuuluvuspoliitika perioodi 2007–2013 puhul 2014. aasta lõpu seisuga