52014PC0087

SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Käesolev ettepanek on seotud Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus”) poolt 2. veebruaril 2012 kohtuasjas C-249/10 P: Brosmann jt ja 15. novembril 2012 kohtuasjas C-247/10 P: Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd tehtud otsuste järgimisega.

Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1225/2009, 30. november 2009, kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed[1] (edaspidi „algmäärus”).

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1472/2006, 5. oktoober 2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks[2].

Nõukogu määrus (EÜ) nr 388/2008, 29. aprill 2008, millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 1472/2006 teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi kohta kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud sama toote impordi suhtes olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte[3].

Nõukogu rakendusmäärus (EL) nr 1294/2009, 22. detsember 2009, millega pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Vietnamist ja Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte[4].

Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega

Ei kohaldata.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Konsulteerimine huvitatud isikutega

Menetlusega hõlmatud huvitatud isikutel on juba uurimise ajal olnud võimalus kaitsta oma huve algmääruses sätestatud korras.

Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Välisekspertide arvamusi ei olnud vaja kasutada.

Mõju hindamine

Ettepanek tuleneb algmääruse rakendamisest.

Algmäärusega ei nähta ette üldist mõju hindamist, kuid selles on esitatud põhjalik loetelu tingimustest, mida tuleb hinnata.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Kavandatud meetmete kokkuvõte

Euroopa Liidu Kohus (edaspidi „Euroopa Kohus”) tühistas oma 2. veebruari 2012. aasta otsusega kohtuasjas C‑249/10 P Brosmann jt ning 15. novembri 2012. aasta otsusega kohtuasjas C-247/10 P: Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (edaspidi „määrus”). Määrus tühistati sel määral, mil see on seotud äriühingutega Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd ja Risen Footwear (HK) Co Ltd ning samuti äriühinguga Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad”).

Vastavates otsustes sedastas Euroopa Kohus, et liidu institutsioonid oleksid pidanud asjaomaste eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise taotlused läbi vaatama ja tegema otsuse nende taotluste kohta.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 266 nõutakse institutsioonidelt Euroopa Kohtu otsuste täitmiseks vajalike meetmete võtmist.

Selle kohustuse täitmiseks otsustas komisjon uurida õigusvastasusest mõjutatud küsimust ning kontrollida, kas ajavahemikul 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005 kehtisid asjaomaste eksportivate tootjate suhtes turumajanduslikud tingimused.

Lisatud komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu rakendusmäärus, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks asjaomaste eksportivate tootjate suhtes nõukogu määrusega (EÜ) nr 1472/2006 hõlmatud perioodiks (7. aprill 2006 – 7. oktoober 2009), on tehtud pärast seda, kui huvitatud isikutele on olnud piisavalt aega esitada märkusi 22. novembri 2013. aasta lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

Nõukogule tehakse ettepanek võtta vastu lisatud määruse ettepanek, mis tuleks võimalikult kiiresti avaldada Euroopa Liidu Teatajas.

Õiguslik alus

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1225/2009, 30. november 2009, kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, ning ELi toimimise lepingu artikkel 266.

Subsidiaarsuse põhimõte

Ettepanek tehakse liidu ainupädevusse kuuluvas valdkonnas. Subsidiaarsuse põhimõtet seetõttu ei kohaldata.

Proportsionaalsuse põhimõte

Ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, sest meetme vormi on kirjeldatud eespool nimetatud algmääruses ning see ei võimalda teha otsuseid liikmesriikide tasandil.

Nõuet, mille kohaselt liidu, liikmesriikide valitsuste, piirkondlike ja kohalike asutuste, ettevõtjate ning kodanike rahaline ja halduskoormus peab olema võimalikult väike ja proportsionaalne ettepaneku eesmärgiga, ei kohaldata.

Vahendi valik

Kavandatav vahend: nõukogu rakendusmäärus.

Muud vahendid ei oleks asjakohased, sest algmääruses ei nähta ette muid võimalusi.

4.           MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta liidu eelarvet.

2014/0044 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAKENDUSMÄÄRUS,

millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (edaspidi „ELi toimimise leping”),

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 266,

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed[5] (edaspidi „algmäärus”), eriti selle artiklit 9 ja artikli 14 lõiget 3,

võttes arvesse ettepanekut, mille Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon”) esitas pärast konsulteerimist nõuandekomiteega,

ning arvestades järgmist:

A. MENETLUS

(1)       Komisjon võttis 23. märtsil 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV”) ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite (edaspidi „jalatsid”) impordi suhtes ajutised dumpinguvastased tollimaksud (edaspidi „ajutine määrus”)[6].

(2)       Määrusega (EÜ) nr 1472/2006[7] kehtestas nõukogu kaheks aastaks lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 9,7–16,5 % Vietnamist ja HRVst pärit teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes (edaspidi „nõukogu määrus (EÜ) nr 1472/2006” või „vaidlustatud määrus”).

(3)       Määrusega (EÜ) nr 388/2008[8] laiendas nõukogu teatavate HRVst pärit nahast pealsetega jalatsite impordi kohta kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud impordi suhtes olenemata sellest, kas need imporditud tooted on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte.

(4)       Pärast 3. oktoobril 2008. aastal algatatud aegumise läbivaatamist[9] pikendas nõukogu dumpinguvastaste meetmete kehtivust nõukogu rakendusotsusega (EL) nr 1294/2009[10] (edaspidi „nõukogu määrus (EÜ) nr 1294/2009”) veel 15 kuu võrra, s.t kuni 31. märtsini 2011, mil meetmed kaotasid kehtivuse.

(5)       Äriühingud Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd ja Risen Footwear (HK) Co Ltd ning samuti äriühing Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad”) esitasid vaidlustatud määruse kohta hagid Esimese Astme Kohtule (nüüd: Euroopa Liidu Üldkohus). Üldkohus jättis need hagid rahuldamata 4. märtsi 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-401/06: Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-671) ning 4. märtsi 2010. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-407/06 ja T-408/06: Zhejiang Aokang Shoes ja Wenzhou Taima Shoes vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-747) (edaspidi „Üldkohtu otsused”).

(6)       Asjaomased eksportivad tootjad esitasid nende kohtuotsuste peale apellatsiooni. Euroopa Liidu Kohus (edaspidi „Euroopa Kohus”) tühistas 2. veebruaril 2012. aastal kohtuasjas C-249/10 P: Brosmann jt ja 15. novembril 2012. aastal kohtuasjas C-247/10 P: Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd tehtud otsustega (edaspidi „kohtuotsused”) Üldkohtu otsused. Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et komisjonil ei olnud kohustust vaadata läbi algmääruse artikli 2 lõike 7 punktidele b ja c tuginevaid turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse kaasamata ettevõtjad (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 36 ning kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punktid 29 ja 32).

(7)       Seejärel tegi Euroopa Kohus ise asjas otsuse. Kohus sedastas, et „[...] komisjon oleks pidanud kontrollima apellantide poolt talle algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel esitatud dokumenteeritud taotlusi, et vaidlusaluses määruses käsitletud dumpinguvastase menetluse raames kohaldataks neile turumajanduslikku kohtlemist. Seejärel tuleb tunnistada, et ei ole välistatud, et sellise uurimise tagajärjel oleks neile määratud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mis erineb neile vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 3 alusel kehtestatud 16,5 % suurusest tollimaksust. Nimelt ilmneb samast sättest, et vaid ühele valimisse kaasatud Hiina ettevõtjale, kellele kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, määrati lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 9,7 %. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 38, oleks juhul, kui komisjon oleks tuvastanud, et ka apellantide suhtes kehtivad turumajanduse tingimused, tulnud nende suhtes olukorras, kus neile ei olnud võimalik arvutada individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, kohaldada viimati mainitud määra” (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 42 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 36).

(8)       Selle tulemusel tühistas kohus vaidlustatud määruse selles osas, mis puudutas asjaomaseid eksportivaid tootjaid.

(9)       ELi toimimise lepingu artiklis 266 nõutakse institutsioonidelt Euroopa Kohtu otsuste täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Institutsioonide vastuvõetud akti tühistamise korral haldusmenetluse, näiteks dumpinguvastase menetluse kontekstis tähendab Euroopa Kohtu otsuse täitmine tühistatud akti asendamist uue aktiga, millest on kõrvaldatud Euroopa Kohtu määratletud õigusvastasus[11].

(10)     Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tühistatud akti asendamise eesmärgil toimuvat menetlust jätkata hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis[12]. See tähendab eelkõige, et olukorras, kus haldusmenetluse lõpetamise akt tühistatakse, ei pea see tühistamine tingimata mõjutama ettevalmistavaid akte, näiteks dumpinguvastase menetluse algatamist käsitlevaid akte. Olukorras, kus tühistatakse määrus, millega kehtestati lõplikud dumpinguvastased meetmed, tähendab see seda, et pärast tühistamist on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest akt, millega kõnealune dumpinguvastane menetlus lõpetati, on liidu õiguskorrast kadunud,[13] välja arvatud juhul, kui õigusvastasus tekkis menetluse algatamise etapis.

(11)     Antud juhul tekkis õigusvastasus pärast menetluse algatamist. Sellest tulenevalt otsustas komisjon jätkata kõnealust dumpinguvastast menetlust, mis oli õigusvastasuse tekkimise ajal ikka veel pooleli, ning kontrollida, kas ajavahemikul 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005 kehtisid asjaomaste eksportivate tootjate suhtes turumajanduslikud tingimused.

(12)     Sellepärast on institutsioonid uurinud neid turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mis käsitlesid ajavahemikku 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, s.t uurimisperioodi.

(13)     Asjaomaseid eksportivaid tootjaid kutsuti üles tegema koostööd. Neile anti võimalus avaldada kirjalikult arvamust ning taotleda ärakuulamist vastavates kirjades märgitud aja jooksul.

(14)     Kuna vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud dumpinguvastane menetlus viidi läbi aastatel 2005–2006, ei olnud komisjon veendunud, et tal olid potentsiaalsete huvitatud isikute õiged kontaktandmed. Sellepärast kutsus komisjon Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatise[14] kaudu kõiki potentsiaalselt huvitatud isikuid teada andma, kas nad soovivad saada teavet vastavalt algmääruse artiklile 20.

B.        VAIDLUSTATUD MÄÄRUSE ASENDAMINE UUE AKTIGA EESMÄRGIGA TÄITA KOHTUOTSUSEID

(15)     Ühenduse institutsioonidel on võimalik parandada vaidlustatud määruse neid aspekte, mis viisid selle tühistamiseni, jättes samal ajal muutmata vaidlustamata osad, mida kohtuotsus[15] ei mõjuta.

(16)     Käesoleva määruse eesmärk on korrigeerida neid vaidlustatud määruse aspekte, mis leiti olevat algmäärusega vastuolus ja mis viisid seega määruse tühistamiseni asjaomaste eksportivate tootjate osas.

(17)     Kõik muud vaidlustatud määruse järeldused, mida Üldkohus ei tühistanud, jäävad kehtivaks ning moodustavad käesoleva määruse osa.

(18)     Seega hõlmavad järgmised põhjendused vaid neid uusi hindamisi, mis on kohtuotsuse täitmiseks vajalikud.

1.           Turumajandusliku kohtlemise taotluste uurimine

(19)     Vaidlustatud määrus tühistati asjaomaste eksportivate tootjate puhul põhjusel, et institutsioonid oleks pidanud uurima põhjendatud turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mille asjaomased eksportivad tootjad olid neile esitanud vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktidele b ja c.

(20)     Sellepärast on institutsioonid analüüsinud turumajandusliku kohtlemise taotlusi. Hindamise käigus selgus, et esitatud teave ei olnud piisav tõendamaks, et asjaomased eksportivad tootjad tegutsesid turumajanduse tingimustes (üksikasjalik selgitus on esitatud põhjenduses 23 ja sellele järgnevates põhjendustes).

(21)     On oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selle tarvis näeb nimetatud lõike 7 punkti c esimene lõik ette, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama viimati nimetatud sättes osutatud piisavat ja üksikasjalikku tõendusmaterjali selle kohta, et ta tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad need institutsioonid hindama, kas kõnealuse tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada, ja liidu kohus on kontrollida, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 32 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 24).

(22)     Olenemata sellest, et tõendamiskohustus lasub asjaomasel tootjal, andis komisjon asjaomastele eksportivatele tootjatele võimaluse esitada täiendavat teavet. Ükski asjaomasest eksportijatest ei esitanud küsitud täiendavat teavet isegi mitte pärast seda, kui neile tuletati seda meelde ja neid hoiatati selle teabe esitamata jätmisega kaasneda võivate tagajärgede eest.

(23)     Uurimise tulemusel selgus, et üks Hongkongis asuv eksportiv tootja (ettevõtja nr 1) oli esialgse uurimisperioodi jooksul seotud teise asjaomase eksportiva tootjaga (ettevõtja nr 2). Nende turumajandusliku kohtlemise taotlusi hinnati seetõttu koos. Ettevõtja nr 2 ei suutnud kõrvaldada komisjoni tuvastatud vajakajäämisi; komisjoni leidis tema käsutuses oleva teabe põhjal, et ettevõtjad nr 1 ja nr 2 ei suutnud järgmistel põhjustel tõendada turumajanduse tingimustes tegutsemist, nagu on sätestatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c.

(24)     Seoses kriteeriumiga nr 1 (äriotsused) osutati ettevõtja ametlikus dokumendis „Kinnitussertifikaat” asjaomase toote tootmise koguselisele piirangule ning kohustusele müüa vaid ekspordiks. Põhikirjas nimetati mitmes peatükis kohustust anda aru kohalikele omavalitsustele, eelkõige seoses müügihinna kindlaksmääramise ja välisvaluutatehingutega. Turumajandusliku kohtlemise taotluse vormil märgiti, et ettevõtjal olid pikaajalised tagamata laenud, mis intressi ei kandnud, ning puudusid kindlad tagasimaksekuupäevad. Kriteeriumid nr 2 (raamatupidamine) ja nr 3 (varad ja järgmisse eelarveaastasse ülekandmine) ei olnud täidetud, sest ei esitatud välisauditi aruandeid ega kapitalikontrolli aruandeid.

(25)     Leiti, et veel üks Hongkongis asuv asjaomane eksportiv tootja (ettevõtja nr 3) oli seotud asjaomase toote tootjatega HRVs. Sellepärast paluti ettevõtjal nr 3 esitada turumajandusliku kohtlemise taotluse vormid tema HRVs asuvate seotud tootjate kohta. Mingit teavet ei saadud. Jõuti järeldusele, et ettevõtja nr 3 ei suutnud esitada piisavaid tõendeid selle kohta, et tema seotud tootjad tegutsesid turumajanduse tingimustes, nagu on nõutud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c. Sellepärast ei saanud ettevõtjale nr 3 võimaldada turumajanduslikku kohtlemist.

(26)     Ettevõtja nr 4 esitatud turumajandusliku kohtlemise taotlusele oli lisatud palju dokumente ja lisasid, mis olid ainult hiina keeles ilma igasuguse tõlketa inglise keelde. Lisaks ei suutnud ettevõtja esitada teavet, mis oleks võimaldanud hinnata tema vastavust kriteeriumidele nr 1 (äriotsused), nr 2 (raamatupidamine) ja nr 3 (varad ja järgmisse eelarveaastasse ülekandmine) vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatule.

(27)     Seoses kriteeriumiga nr 1 (äriotsused) ei suutnud ettevõtja esitada põhikirja ja nõutud lepingute koopiaid. Kriteeriumidega nr 2 ja nr 3 seoses ei esitatud auditeeritud raamatupidamisaruannete tõlkeid inglise keelde. Lisaks ei suutnud ettevõtja esitada nõutud selgitust selle kohta, miks tal puudus uurimisperioodil omamaine müük. Kapitalikontrolli aruandeid ei esitatud. Peale selle ei esitatud nõutud toetavaid dokumente, mis oleksid sisaldanud teavet erinevate sammude kohta äriotsuste ja kulude valdkonnas, näiteks läbirääkimised suurte tarnijatega ja töölepingunäidised.

(28)     Ettevõtja nr 5 esitatud turumajandusliku kohtlemise taotluses ei suudetud tõendada, et ettevõtja tegutses turumajanduse tingimustes, sest ta ei esitanud teavet, mis on vajalik, et hinnata tema vastavust kriteeriumidele nr 1 (äriotsused), nr 2 (raamatupidamine) ja nr 3 (varad ja järgmisse eelarveaastasse ülekandmine).

(29)     Konkreetsemalt ei suutnud ettevõtja nr 5 seoses kriteeriumiga nr 1 esitada turumajandusliku kohtlemise taotlusi kontserni kuuluva veel viie seotud ettevõtja kohta, kes tõenäoliselt müüsid asjaomast toodet. Seoses kriteeriumiga nr 2 ei suutnud ettevõtja nr 5 esitada auditeeritud raamatupidamisaruandeid 2003. aasta kohta ning aastaid 2002 ja 2004 hõlmavad auditeeritud raamatupidamisaruanded sisaldavad märkusi, mis tekitavad kahtlusi asjaomaste finantsaruannete usaldusväärsuses. Lisaks ei suutnud ettevõtja nr 5 esitada kapitalikontrolli aruannet ja teavet selle kohta, millal ja mis tingimustel olid tootmisseadmed hangitud.

(30)     Artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus on sätestatud, et turumajanduslikku kohtlemist taotleva tootja esitatud taotlus peab sisaldama nimetatud sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Turumajandusliku kohtlemise taotlused sellist tõendusmaterjali ei sisaldanud.

(31)     Komisjon saatis täiendavalt puudusi käsitlevad kirjad asjaomastele eksportivatele tootjatele – kuigi õigusaktidest tulenevalt ei olnud ta kohustatud seda tegema –, kuid see ei andnud tulemusi.

(32)     Sellest lähtuvalt andis komisjon asjaomastele eksportivatele tootjatele teada oma kavatsusest jätta turumajandusliku kohtlemise taotlused rahuldamata ning andis neile võimaluse esitada märkusi.

(33)     Suulisel ärakuulamisel ja oma kirjalikes märkustes ei ole asjaomased eksportivad tootjad vaidlustanud komisjoni hinnangut nende turumajandusliku kohtlemise taotlustele.

(34)     Seega järeldatakse, et ükski asjaomastest eksportivatest tootjatest ei täitnud kõiki algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimusi ning selle tulemusel on turumajandusliku kohtlemise taotlus nende kõigi puhul rahuldamata jäetud.

(35)     Tuletatakse meelde, et Euroopa Kohus sedastas, et kui institutsioonid oleksid leidnud, et asjaomaste eksportivate tootjate suhtes kehtisid turumajanduslikud tingimused, oleks nende tootjate suhtes pidanud kohaldama sama määra, nagu kohaldati selle valimisse kaasatud ettevõtja suhtes, kellele võimaldati turumajanduslikku kohtlemist.

(36)     Kuid kuna jätkatud uurimise käigus tuvastatu tulemusel jäeti rahuldamata kõigi asjaomaste eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlused, ei tohiks ühegi asjaomase eksportiva tootja suhtes kohaldada sellise valimisse kaasatud ettevõtja suhtes kohaldatud individuaalset maksumäära, kellele võimaldati turumajanduslikku kohtlemist.

(37)     Sellepärast tuleks HRV suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu kohaldada asjaomaste eksportivate tootjate suhtes nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise perioodil. Nimetatud määrust kohaldati algselt 7. oktoobrist 2006 kuni 7. oktoobrini 2008. Pärast aegumise läbivaatamise menetluse algatamist pikendati määruse kohaldamise perioodi 30. detsembril 2009 kuni31. märtsini 2011. Kohtuotsustes kindlaks määratud õigusvastasus seisneb selles, et institutsioonid ei suutnud tuvastada, kas asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes tuleks kohaldada jääktollimaksu või tollimaksu, mida kohaldati sellise valimisse kaasatud ettevõtja suhtes, kellele võimaldati turumajanduslikku kohtlemist.

(38)     Tulenevalt Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasusest puudub õiguslik alus vabastada asjaomased eksportivad tootjad täielikult dumpinguvastase tollimaksu tasumisest nende valmistatud toodete eest. Seega tuleb uues, Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasust heastavas aktis uuesti hinnata vaid kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra, mitte aga meetmeid endid.

(39)     Kui institutsioonid peaksid hoiduma tollimaksude uuesti kehtestamisest asjakohasel tasemel, põhjustaks see alusetu rikastumise, sest asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete import toimus eeldusel, et kohaldatakse asjakohast tollimaksu. Seega oli tollimaksuga juba arvestatud, kui otsustati asjaomaste toodete müügihinna üle.

(40)     Kuna jõuti järeldusele, et jääktollimaks tuleks asjaomaste eksportivate tootjate suhtes uuesti kehtestada samal tasemel, nagu see nähti algselt ette nõukogu määrusega (EÜ) nr 1472/2006, ei ole vaja muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 388/2008 ega nõukogu rakendusmäärust (EL) nr 1294/2009. Nimetatud määruseid kohaldatakse asjaomaste eksportivate tootjate suhtes edasi.

2.           Huvitatud isikute märkused

(41)     Asjaomased eksportivad tootjad väidavad esiteks, et komisjoni nõutud lisateavet ajavahemiku 1. aprill 2004 kuni 31. märts 2005 kohta oli äärmiselt raske, kui mitte võimatu esitada.

(42)     Teiseks väitsid nad, et Euroopa Kohus tühistas vaidlustatud määruse mitte ainult institutsioonide suutmatuse pärast üldse mitte kontrollida ettevõtjate esitatud turumajandusliku kohtlemise taotlusi, vaid ka sellepärast, et institutsioonid ei suutnud teha otsust valimisse kaasatud ja kaasamata ettevõtjate turumajandusliku kohtlemise kohta kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest, nagu on sätestatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b. Pooled väitsid, et seda puudust ei olnud enam võimalik parandada. Nad leiavad, et igal juhul tuleks kolmekuulisest tähtajast kinnipidamata jätmise tõttu kohelda ka kõiki valimisse kaasatud ja turumajanduslikku kohtlemist taotlenud ettevõtjaid nii, nagu oleks neile võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, ning et institutsioonid on seega kohustatud uuesti arvutama nende ettevõtjate keskmise dumpingumäära, kellele turumajanduslikku kohtlemist võimaldati.

(43)     Kolmandaks väidavad nad, et dumpinguvastane menetlus oli lõpetatud dumpinguvastaste meetmete aegumisel 31. märtsil 2011 ning et sellepärast ei olnud institutsioonidel võimalik seda menetlust jätkata hetkest, kus õigusvastasus tekkis. Selle asemel leivad nad, et institutsioonid on kohustatud alustama uut uurimist, mis hõlmaks mitte ainult turumajandusliku kohtlemise taotlusi, vaid ka dumpingu, kahju ja liidu huvi olemasolu.

(44)     Neljandaks väidavad asjaomased eksportivad tootjad, et kohtuotsuste täitmiseks kavandatud meetmetega kaasneks dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuv sissenõudmine. See omakorda oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, õigusega saada tõhusat õiguskaitset ja algmääruse artikli 10 lõikega 1.

(45)     Viiendaks väidavad nad, et institutsioonid ei saa piirduda asjaomaste eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamisega. Nad leiavad hoopis, et institutsioonid peavad hindama kõiki valimisse kaasamata ettevõtjate esitatud turumajandusliku kohtlemise taotlusi. Kui institutsioonid seda ei tee, rikuvad nad mittediskrimineerimise põhimõtet.

(46)     Lisaks vaidlustavad pooled väite, nagu kaasneks tollimaksude uuesti kehtestamata jätmisega alusetu rikastumine. Väideti, et kuna tühistatud tollimakse asjaomaste eksportijate suhtes kunagi ei kohaldatud, siis nende kohaldamata jätmisega ei kaasneks mõjutatud ettevõtjate alusetut rikastumist.

3.           Märkuste analüüs

(47)     Vastusena esimesele väitele tuletavad institutsioonid meelde, et kohtupraktika kohaselt lasub tõendamiskohustus tootjal, kes soovib taotleda turumajanduslikku kohtlemist algmääruse artikli 2 lõike 7 punti b alusel. Selle tarvis nähakse nimetatud lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama nimetatud sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Nagu Euroopa Kohus sedastas oma otsustes (vt põhjendus 21), ei pea liidu institutsioonid järelikult tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad ELi institutsioonid hindama, kas asjaomase tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada.

(48)     Sellest tulenevalt oleksid institutsioonid võinud turumajandusliku kohtlemise taotlused lihtsalt tagasi lükata, tuginedes sellele, et taotlused ei sisaldanud piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Seda, et institutsioonid otsustasid anda asjaomastele eksportivatele tootjatele võimaluse täiendada oma taotlusi, ei saa seega kritiseerida selle eest, et see võimalus anti väidetavalt liiga hilja.

(49)     Seoses teise väitega, mille kohaselt turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus tuli teha kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest, tuletatakse meelde, et kohtupraktika kohaselt ei sisalda algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik ühtegi viidet selle kohta, mis juhtub, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab. Sellepärast on Üldkohus seisukohal, et hilisemas etapis tehtud turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus ei mõjuta lõplike meetmete kehtestamist käsitleva määruse kehtivust, kui taotlejad ei ole tõendanud, et juhul kui komisjon ei oleks kolmekuulist tähtaega ületanud, oleks nõukogu võinud vastu võtta vaidlustatud määrusest erineva nende huvidele vastavama määruse[16]. Lisaks on Euroopa Kohus tunnistanud, et institutsioonid võivad muuta turumajandusliku kohtlemise hinnangut kuni lõplike meetmete vastuvõtmiseni[17].

(50)     Kohtuotsustega ei ole seda kohtupraktikat muudetud. Euroopa Kohus tugineb oma otsustes komisjoni kohustusele viia hindamine läbi kolme kuu jooksul, eesmärgiga näidata, et hindamiskohustus on sõltumatu sellest, kas komisjon moodustab valimi või mitte. Euroopa Kohus ei avalda arvamust selle kohta, millised on õiguslikud tagajärjed, kui komisjon viib turumajandusliku kohtlemise hindamise lõpule uurimise hilisemas etapis. Kohus sedastab vaid, et institutsioonid ei või täielikult ignoreerida turumajandusliku kohtlemise taotlusi, vaid peavad neid hindama hiljemalt lõplike meetmete kehtestamise ajal.

(51)     Antud juhtumi puhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad tõendanud, et kui komisjon oleks viinud turumajandusliku kohtlemise hindamise läbi kolme kuu jooksul alates dumpinguvastase menetluse algatamisest 2005. aastal, oleks nõukogu võinud vastu võtta teistsuguse määruse, mis oleks nende huvidele vastanud paremini kui vaidlustatud määrus. Sellepärast lükatakse teine väide tagasi.

(52)     Seoses kolmanda väitega – nimelt et kõnealused meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011. aastal – ei mõista institutsioonid, miks peaks meetme aegumine olema mingil viisil oluline seoses nõukogu võimalusega võtta tühistatud akti asendamiseks vastu uus akt.

(53)     Nagu on selgitatud eespool põhjendustes 9–11, on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest menetluse lõpetamist käsitlev akt tühistati. Institutsioonidel on kohustus see menetlus lõpetada, sest algmääruses on sätestatud, et menetlus tuleb lõpetada institutsioonide aktiga.

(54)     Neljanda väitega seoses on algmääruse artikli 10 lõikes 1 – milles korratakse WTO dumpinguvastase lepingu artikli 10 lõike 1 sõnastust – sätestatud, et ajutisi meetmeid võetakse ja dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 alusel või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist. Antud juhul on kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatud üksnes toodete suhtes, mis lasti vabasse ringlusesse pärast ajutise ja vaidlustatud (lõpliku) määruse jõustumist, mis võeti vastu vastavalt algmääruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 9 lõike 4 alusel.

(55)     Lisaks leitakse, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisega ei kaasne liidu õiguse üldpõhimõtete – näiteks õiguskindluse kaitse, õiguspäraste ootuste kaitse ja tõhusa õiguskaitse saamise õiguse – rikkumist järgmistel põhjustel.

(56)     Seoses õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsega täheldatakse ennekõike, et kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtjad tugineda õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsele, kui neid teavitati peatsest muudatusest liidu kaubanduspoliitikas[18]. Antud juhtumi puhul teavitati ettevõtjaid menetluse algatamise teatise ja ajutise määruse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas – need mõlemad dokumendid on endiselt liidu õiguskorra osa – riskist, et asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes võidakse kehtestada dumpinguvastane tollimaks. Sellepärast ei saanud asjaomased eksportivad tootjad tugineda õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitset käsitlevatele liidu õiguse üldpõhimõtetele.

(57)     Teiseks on oluline rõhutada, et lõplikke meetmeid ei kehtestata tagasiulatuvalt. Euroopa Kohtu praktikas tehakse sellega seoses vahet uue eeskirja kohaldamisel olukorra suhtes, mis on muutunud lõplikuks (sellele osutatakse ka kui kehtivale või lõplikult määratletud õiguslikule korrale),[19] ning olukorra suhtes, mis tekkis enne uue eeskirja jõustumist, kuid mis ei ole veel lõplik (sellele osutatakse ka kui ajutisele olukorrale)[20].

(58)     Antud juhtumi puhul ei ole olukord, mis hõlmab asjaomaste toodete importi ja mis tekkis nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise perioodi jooksul, veel lõplikuks muutunud, sest vaidlustatud määruse tühistamise tulemusel ei ole nende toodete suhtes kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu veel lõplikult kehtestatud. Samas hoiatati menetluse algatamise teatise ja ajutise määruse avaldamisega ettevõtjaid sellise tollimaksu kehtestamise võimalikkusest. Liidu kohtute kehtiva kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtjad toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele, kuni institutsioonid ei ole vastu võtnud haldusmenetlust lõpetavat akti, mis on muutunud lõplikuks.[21]

(59)     Sellepärast ei ole dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine tagasiulatuv.

(60)     Peale selle, isegi kui tollimaksude kehtestamine oleks tagasiulatuv – mida see ei ole –, võidakse liidu õiguse olulisi eeskirju kohaldada olukordade suhtes, mis on tekkinud enne nende eeskirjade jõustumist üksnes niivõrd, kui kõnealuste eeskirjade tingimustest, eesmärkidest või üldisest kavast nähtub sõnaselgelt, et neid eeskirju tuleb selliselt kohaldada[22]. Eelkõige sedastati kohtuasjas T-180/01: Euroagri vs. komisjon[23] järgmist: kuigi üldreeglina on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud jõustumisest varasem kuupäev, võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab üldistes huvides seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud[24].

(61)     Antud juhtumi puhul on eesmärk täita ELi toimimise lepingu artikli 266 kohaseid institutsioonide kohustusi. Kuna Euroopa Kohus tuvastas õigusvastasuse ainult seoses kohaldatava tollimaksu määra kindlaksmääramisega ja mitte seoses meetmete endi kohaldamisega (s.t seoses dumpingu, kahju ja liidu huvi tuvastamisega), ei saanud asjaomastel eksportivatel tootjatel olla õiguspäraseid ootusi, et ei kohaldata mingeid lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid. Sellest tulenevalt ei saa sellist meetmete kehtestamist – isegi juhul, kui seda tehtaks tagasiulatuvalt (kuigi see nii ei ole) – pidada õiguspäraste ootuste rikkumiseks.

(62)     Samuti ei rikuta õigust saada tõhusat õiguskaitset. Asjaomased eksportivad tootjad võivad vaidlustada käesoleva määruse õiguspärasuse liidu kohtutes.

(63)     Seoses viienda argumendiga tuleb märkida, et asjaomased eksportivad tootjad on teistsuguses õiguslikus olukorras võrreldes teiste valimisse kaasamata ettevõtjatega, kes on esitanud turumajandusliku kohtlemise taotluse, kuid kes ei vaidlustanud vaidlustatud määrust Euroopa Kohtus. Nende viimati nimetatud ettevõtjate suhtes on vaidlustatud määrus muutunud lõplikuks.

(64)     Lisaks, kui institutsioonid otsustaks mis tahes meetmete võtmisest loobuda, kaasneks sellega alusetu rikastumine põhjenduses 39 esitatud põhjustel. Väite puhul, nagu tühistatud tollimaksu ei oleks kunagi eksisteerinud, sest kohtuotsusega kõrvaldatakse vaidlustatud määrus tagasiulatuvalt liidu õiguskorrast, jäetakse tähelepanuta asjaolu, et ettevõtjaid hoiatati tollimaksu kehtestamise riskist menetluse algatamise teatise ja ajutise määrusega ning et asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete hinnastamisotsused tehti ajal, mil lõplik tollimaks oli kehtestatud. Euroopa Kohtu praktikas tunnistatakse, et alusetult kogutud maksude tagastamisest võidakse keelduda, kui sellega kaasneks tagastatavate maksude saajate alusetu rikastumine[25]. Sellepärast lükatakse poolte väide tagasi.

4.           Huvitatud isikute märkused pärast teabe avaldamist

(65)     Pärast teabe avaldamist rõhutasid mõned huvitatud isikud veel kord, et Euroopa Kohus oli määruse seoses asjaomaste eksportivate tootjatega täielikult tühistanud. Nad olid seisukohal, et institutsioonid olid ELi toimimise lepingu artikli 266 alusel kohustatud tagasi maksma vaidlustatud määruse alusel kogutud dumpinguvastased tollimaksud sel määral, mil need olid seotud asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodetega, ning et institutsioonidel oli võimalus – kuid mitte kohustus – võtta vastu uus akt, tingimusel et selle uue aktiga ei rikuta liidu õigust ja et selle uue aktiga ei kaasne samasuguseid eeskirjade eiramisi, nagu Euroopa Kohus oma otsuses oli kindlaks määranud.

(66)     Seoses dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisega andsid komisjoni talitused riiklikele tolliasutustele 31. mai 2012. aasta märgukirjaga korralduse täita need tagasimaksetaotlused, kuid samas teavitada importijaid, et ei saa välistada, et komisjon võib teha nõukogule ettepaneku uuesti kehtestada tollimaksud asjaomase impordi suhtes. Selle teabe otsene eesmärk oli vältida õiguslike ootuste tekkimist.

(67)     Seoses tühistatud akti asendava uue akti vastuvõtmisega tuletatakse meelde, et haldusmenetluste, näiteks dumpinguvastaste menetluste raames on institutsioonid kohustatud lõpetama poolelioleva menetluse lõpliku akti vastuvõtmisega (vt põhjendused 9, 10 ja 53). Pooleliolevat menetlust lõpetava lõpliku akti vastuvõtmine ei ole seega institutsioonidele antud võimalus, vaid nende kohustus. On ütlematagi selge, et mis tahes uus akt peab olema kooskõlas liidu õigusega ja selle aktiga tuleb heastada Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus. Seoses liidu õiguse rikkumisega väitsid huvitatud isikud esiteks, et puudub õiguslik alus uurimise jätkamiseks selle hetke seisuga, mil õigusvastasus ilmnes. Nad juhivad tähelepanu asjaolule, et dumpinguvastased meetmed, mis olid kehtestatud asjaomaste eksportijate teatavate nahast pealsetega jalatsite (edaspidi „jalatsid”) impordi suhtes, olid aegunud 2011. aasta märtsis. Nende arvates on aegunud dumpinguvastase tollimaksu n-ö taaselustamine nii liidu kui ka WTO õiguse vastane.

(68)     Huvitatud isikud jätavad tähelepanuta asjaolu, et tühistamise tagajärjel on dumpinguvastane menetlus, mille tulemusel vaidlustatud määrus vastu võeti, asjaomaste eksportivate tootjate puhul ikka veel pooleli (vt põhjendused 9–11 ning 52 ja 53). Asjaolu, et nõukogu määrusega (EÜ) nr 1294/2009 kehtestatud meetmed aegusid 2011. aastal – s.t enne kui Euroopa Kohus tegi oma otsused –, ei oma sellega seoses mingit tähtsust. Vastasel juhul sõltuksid meetmed, mida institutsioonid peavad võtma Euroopa Kohtu otsuse järgimiseks, liidu kohtute menetluse kestusest.

(69)     Teiseks väidavad huvitatud isikud, et asjaomased eksportivad tootjad olid vaidlustanud Euroopa Kohtus mitte ainult turumajandusliku kohtlemise taotluste tagasilükkamise, vaid ka dumpingu olemasolu tuvastamise. Peale selle öeldakse nende meelest kohtuotsustes, et vaidlustatud määrus tühistati mitte sellepärast, et institutsioonid ei suutnud hinnata turumajandusliku kohtlemise taotlust enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist, vaid sellepärast, et komisjon ei suutnud seda teha kolme kuu jooksul. Nende arvates võib sellest järeldada, et institutsioonid ei olnud õiguspäraselt hinnanud valimisse kaasatud ettevõtjate turumajandusliku kohtlemise taotlusi ning sellest tulenevalt ei olnud tuvastanud dumpingut õiguspäraselt. Üks huvitatud isik läheb isegi kaugemale ja väidab, et institutsioonid oleksid kohtuotsuse täitmisel pidanud hindama ka kõiki teiste, valimisse kaasamata ettevõtjate turumajandusliku kohtlemise taotlusi.

(70)     Kohtuotsuse selline tõlgendus on ümber lükatud põhjendustes 49–51. Kohtuotsuses kolme kuu pikkusele tähtajale viitamine on tekstiline väide eesmärgiga näidata, et kõiki turumajandusliku kohtlemise taotlusi tuleb hinnata ning seda isegi valimi moodustamise puhul. Euroopa Kohus ei muuda kohtuotsuste üheski osas varasemat kohtupraktikat seoses sanktsioonide puudumisega kolmekuulise tähtaja rikkumise puhul. Asjaolu, et Euroopa Kohus kasutas menetlusökonoomikat, jättes läbi vaatamata kuus kaebust üheksast Üldkohtu otsuste peale esitatud kaebusest, tähendab seda, et asjaomased eksportivad tootjad võivad need kaebused taas esitada juhul, kui nad otsustavad esitada uue hagi. Komisjon ja nõukogu võivad kohtuotsuste täitmisel tugineda Üldkohtu järeldustele, millega need argumendid tagasi lükati, sest Euroopa Kohus ei ole neid järeldusi tühistanud. Peale selle puudub praegu vajadus vaadata läbi teiste, valimisse kaasamata ettevõtjate turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest vaidlustatud määrus on nende valimisse kaasamata ettevõtjate suhtes muutunud lõplikuks.

(71)     Kolmandaks väitsid huvitatud isikud, et institutsioonid kaldusid kõrvale oma tavapärasest praktikast lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid tühistavate kohtuotsuste täitmisel, sealhulgas sellest, mida institutsioonid olid teinud pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Industrie des Poudres Spheriques[26]. Eelkõige juhivad nad tähelepanu asjaolule, et komisjon avaldas uurimise taasalgatamise teatised Euroopa Liidu Teatajas ning tegi nõukogule ettepaneku uute meetmete võtmiseks tulevikku silmas pidades.

(72)     Kuid antud juhtumi asjaolud erinevad siiski varasemate tühistamiste asjaoludest. Nagu on selgitatud põhjendustes 38–61, ei ole Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus seotud dumpingut, kahju ja liidu huve käsitlevate järeldustega ning seega ka mitte tollimaksu kehtestamise põhimõttega, vaid pelgalt konkreetse tollimaksumääraga. Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud tuginevad, olid seevastu seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta. Sellepärast pidasid institutsioonid asjakohasemaks võtta tulevikku silmas pidades vastu uued meetmed.

(73)     Üks huvitatud isik tugineb ka kohtuasjas T-221/05: Huvis vs. nõukogu ja kohtuasjas T-249/06: Interpipe Nikopolsky vs. nõukogu tehtud otsustele tühistamise kohta. Need tühistamised olid osalised ning nendega jäeti osa tollimaksu jõusse. Selle põhjuseks oli asjaolu, et Üldkohus sai ise otsustada tollimaksu asjakohase taseme üle, sest ta leidis, et kohandamine pidi toimuma teataval viisil. Antud juhtumiga seoses leidis Euroopa Kohus vastupidiselt, et ta ei saanud komisjoni ja nõukogu asemel otsustada selle üle, kas asjaomastele eksportivatele tootjatele tuleks võimaldada turumajanduslikku kohtlemist. Seda otsust oli võimalik teha vaid tootjate taotluste hindamise põhjal ning see kuulub komisjoni ja nõukogu pädevusse. Asjaolu, et Euroopa Kohus ei teinud ise otsust selle kohta, kas asjaomastele eksportivatele tootjatele tuleks võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, näitab ka seda, et kolmekuulise tähtaja rikkumine ei tähenda automaatselt turumajandusliku kohtlemise võimaldamist, nagu teatavad huvitatud isikud väidavad.

(74)     Neljandaks rõhutasid huvitatud isikud veel kord, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine asjaomaste eksportivate tootjate jalatsite impordi suhtes oleks tagasiulatuva jõuga ning seega rikutaks sellega algmääruse artiklit 10 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklit 10. Nad väitsid, et tollimaksu väidetava tagasiulatuva kehtestamisega rikutaks ka õiguspäraseid ootusi. Need õiguspärased ootused olid tekkinud vastavalt kohtuotsuste põhjal tulenevalt asjaolust, et komisjon kaldus kõrvale oma varasemast praktikast, avaldades menetluse jätkamise teatise Euroopa Liidu Teatajas mitte kohe pärast tühistamist, vaid enam kui aasta pärast seda, kui tehti esimene kohtuotsus. Lisaks väidavad nad, et õiguskindluse kaitset käsitleva liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt ei saa liidu akt jõustuda enne selle avaldamise kuupäeva.

(75)     Põhjendustes 54–59 on selgitatud, et käesoleva määrusega ei kehtestata dumpinguvastaseid tollimakse tagasiulatuvalt.

(76)     Kohtuotsuste tulemusel ei saanud tekkida õiguspäraseid ootusi, sest nendes otsustes selgitatakse, et komisjon ja nõukogu peavad määrama kindlaks, milline tollimaksumäär kehtestatakse (vt põhjendus 7).

(77)     Teatisega seoses märgivad institutsioonid eelkõige seda, et esiteks ei ole sellise teatise avaldamine üldse kohustuslik, sest institutsioonid jätkavad menetlust sellest punktist, kus õigusvastasus ilmnes, ning menetluse algatamise teatis on jätkuvalt liidu õiguskorra osa. Teiseks põhineksid väidetavad õiguspärased ootused vaikimise perioodil. Kuid kohtupraktika kohaselt ei saa institutsioonide meetmete puudumine tekitada õiguspäraseid ootusi[27]. Igal juhul ei kujutanud väidetavalt hilja Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatis endast menetluse jätkamise teatist, vaid teatist, millega kutsuti huvitatud isikuid endast märku andma. Teatis avaldati põhjenduses 14 esitatud põhjustel ning ka selline teatis ei saa tekitada õiguspäraseid ootusi.

(78)     Seoses õiguskindluse kaitset käsitleva liidu õiguse üldpõhimõttega on põhjenduses 60 öeldud, et liidu meede võib hakata kehtima enne selle avaldamise kuupäeva, kui seda nõuab seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõtet on nõuetekohaselt austatud – mida antud juhtumi puhul ka tehti.

(79)     Viiendaks kordasid huvitatud isikud oma väidet importijate alusetu rikastumise puudumise kohta, kuid see väide on ümber lükatud põhjenduses 64.

(80)     Kuuendaks väitsid huvitatud isikud ka seda, et kavandatud rakendamisega rikutaks liidu huvide kaitsmise põhimõtet, nagu see on sätestatud algmääruse artiklis 21, sest tollimaksu kehtestamine kujutaks endast liidus põhjendamatut koormat importijatele, kuid samas ei kaasne sellega liidu tööstusharu kui terviku jaoks mingit kasu. Selle väite puhul jäetakse tähelepanuta asjaolu, et käesolevas määruses käsitletakse asjaomase toote importi, mis on toimunud vaidlustatud määruse kohaldamise perioodi jooksul, mitte aga tulevast importi. Seoses selle impordiga vaidlustatud määruse kohaldamise perioodil on institutsioonid liidu huvi kindlaks teinud vaidlustatud määruse põhjendustes 241–286. Liidu kohtud ei ole nende põhjendustega seoses õigusvastasust tuvastanud.

(81)     Seitsmendaks väitsid huvitatud isikud ka seda, et oma huve ei ole olnud võimalik kaitsta mitte kõigil huvitatud isikutel, vaid ainult neil, kes suutsid tõestada, et nad olid huvitatud isikutena registreeritud algse uurimise raames. Nende arvates mõjutavad kavandatud tollimaksud ka neid ettevõtjaid, kes ei olnud algse uurimise käigus huvitatud isikutena registreeritud. Lisaks väitsid nad, et institutsioonid ei avaldanud teatist kohe pärast seda, kui tehti kohtuotsus, ning et sellepärast puudus igasugune õigeaegne teave kavandatud rakendamise kohta.

(82)     Kuna institutsioonid on jätkanud menetlust hetkest, mil ilmnes õigusvastasus, on tavapärane, et institutsioonid on adresseerinud teatise neile isikutele, kes olid selle menetluse puhul huvitatud isikud. Peale selle ei takistanud miski andmast ka teistel huvitatud isikutel endast teada ning mõned on seda ka tõepoolest teinud ning neid käsitati sellest hetkest alates huvitatud isikutena. Asjaolu, et teatis avaldati alles enam kui aasta pärast seda, kui tehti esimene neist kahest kohtuotsusest, ei mõjuta käesoleva määruse õiguspärasust, sest kõiki huvitatud isikuid teavitati õigeaegselt, et neil oleks võimalik avaldada oma seisukohad.

(83)     Kaheksandaks on asjaomased eksportivad tootjad väitnud, et nende kaitseõigust rikuti sellega, et komisjon hindas nende turumajandusliku kohtlemise taotlusi alles ajavahemikul 2012–2013, mitte aga aastatel 2005–2006. Nad väidavad, et kui hindamine oleks toimunud aastatel 2005–2006, oleks neil olnud võimalik esitada teatavat teavet, mida nad enam esitada ei saa, sest dokumendid on hävitatud ja/või inimesed on siirdunud teisele töökohale.

(84)     Sellega seoses tuletatakse meelde, et komisjon ei ole kohustatud paluma, et eksportiv tootja täiendaks oma turumajandusliku kohtlemise taotlust. Komisjon ja nõukogu võivad oma hindamise käigus tugineda eksportiva tootja esitatud teabele (vt põhjendused 21, 22 ja 31). Peale selle ei ole asjaomased eksportivad tootjad vaidlustanud komisjoni hinnangut nende turumajandusliku kohtlemise taotlustele ning nad ei ole selgelt väljendanud, millistele dokumentidele või inimestele nad enam tugineda ei saa. Väide on seega niivõrd abstraktne, et institutsioonid ei saa neid raskusi turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamisel arvesse võtta. Kuna see väide põhineb oletusel ja seda ei toetata ühegi konkreetse tõendiga selle kohta, millised dokumendid või inimesed ei ole enam kättesaadavad ning millise tähtsusega on need dokumendid ja inimesed turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise seisukohast, tuleb see väide tagasi lükata.

(85)     Huvitatud isikud väitsid, et kavandatud rakendamine oleks vastuolus 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikli II lõike 1 punktiga b, sest institutsioonid tegid ettepaneku kehtestada tagasiulatuv dumpinguvastane tollimaks asjaomaste eksportijate eksporditavate jalatsite sellise impordi suhtes, mille suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed olid juba aegunud. Lisaks väitsid huvitatud isikud, et kuna asjaomase impordiga seoses puuduvad kehtivad õiguslikult kohaldatavad dumpinguvastased meetmed, on kavandatud rakendamine vastolus WTO dumpinguvastase lepingu artikliga 10 ning artikli 5 lõigetega 1 ja 6. Nende artiklite kohaselt võivad institutsioonid uuesti kehtestada lõplikud dumpinguvastased tollimaksud pärast seda, kui on algatatud uus uurimine ja võetud vastu uus otsus kõnealuse lepingu artikli 9 lõike 1 tähenduses.

(86)     Need väited lähtuvad seisukohast, et institutsioonidel ei olnud võimalik jätkata menetlust hetkest, mil õigusvastasus ilmnes, ning et tollimaksude kehtestamine oleks tagasiulatuv. Eespool esitatud põhjustel on selline seisukoht vale. Sellepärast ei ole vaja üksikasjalikumalt käsitleda väiteid WTO eeskirjade väidetava rikkumise kohta.

5.           Ühenduse tolliseadustiku artikkel 221

(87)     Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/1992 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik)[28] artiklis 221 sätestatakse, et tollimaksu summat ei teatata pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Selle sätte kohaldamise tulemusel võib muutuda võimatuks kohtuotsuste rakendamine kõikide juhtumite puhul, kus riiklikud tolliasutused ja/või kohtunikud on tunnistanud nende riiklike tolliasutuste teatiste õigusvastasust, mis põhinesid vaidlustatud määrusel ja olid seotud asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud asjaomaste toodetega. Sellises olukorras peab riiklikel tolliasutustel olema võimalik teatada tollimaksu suurus hiljem kui kolme aasta jooksul alates kuupäevast, mil tollivõlg tekkis.

(88)     Vastupidiselt huvitatud isikute seisukohale ei ole ühenduse tolliseadustiku artikkel 221 otseselt kohaldatav dumpinguvastaste tollimaksude sissenõudmise suhtes. Ühenduse tolliseadustikus ega ka algmääruses ei ole sätet, mis muudaksid ühenduse tolliseadustiku tollimaksude sissenõudmise puhul kohaldatavaks. Vastavalt algmääruse artikli 14 lõikele 1 tuleb tollimaksude määr, nende sissenõudmise viis ja muud kriteeriumid kindlaks määrata tollimaksu kehtestavas määruses.  

(89)     Seega ei näha käesoleva määrusega ette ühenduse tolliseadustiku artikli 221 kohaldamist, vaid määratakse kindlaks sõltumatud aegumistähtajaga eeskirjad. Neid sõltumatuid eeskirju õigustatakse järgmiselt: põhjendustes 54–59 ja põhjenduses 66 esitatud põhjustel puudub tollimaksude kavandatud taaskohaldamisel tagasiulatuv mõju ning igal juhul ei ole erand põhjendustes 60 ja 61 ning põhjendustes 76–80 esitatud põhjustel vastuolus õiguskindluse kaitset ja õiguspäraseid ootusi käsitlevate liidu õiguse üldpõhimõtetega.

(90)     Lisaks anti tollimaksu suurusest algselt teada kolmeaastase perioodi jooksul. Pärast kohtuotsuste tegemist on siiski osutunud vajalikuks uuesti hinnata, kas tollivõlga tuleks asjaomaste eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise tulemusel vähendada. Kuna selle hindamise läbiviimise ajal puudus alus makstud tollimaksu tagastamata jätmiseks, andis komisjon riiklikele tolliasutustele korralduse täita need tagasimaksetaotlused, kuid samas teavitada importijaid, et ei saa välistada, et komisjon võib teha nõukogule ettepaneku uuesti kehtestada tollimaksud asjaomase impordi suhtes (vt põhjendus 66).

(91)     Neil põhjustel on ühenduse tolliseadustiku artiklist 221 erinevad sõltumatud aegumistähtajaga eeskirjad õigustatud.

(92)     Sellest olenemata peetakse õiguskindluse tagamise ja antud juhtumi konkreetsete asjaolude arvessevõtmise huvides asjakohaseks sätestada, et tollimaksu suuruse teatamine võlgnikule peab toimuma hiljemalt kahe aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist.

(93)     Huvitatud isikud väitsid, et institutsioonid ei saa ühenduse tolliseadustiku artiklist 221 kõrvale kalduda algmääruse artikli 14 lõike 3 alusel. Nad on seisukohal, et algmäärusega antakse vaid pädevus kehtestada dumpinguvastaseid tollimakse, mitte aga dumpinguvastaste tollimaksude kogumist ja tagasinõudmist käsitlevaid eeskirju. Neid viimati nimetatud eeskirju tohiks kehtestada vaid ühenduse tolliseadustikuga. Nad tuginevad Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-201/04: Molenbergnatie. Peale selle väitsid huvitatud isikud ka seda, et selliste rakendusaktide puhul, nagu seda on nõukogu määrused, millega kehtestatakse dumpinguvastased meetmed, ei tohi kõrvale kalduda sellistest õigusaktidest nagu ühenduse tolliseadustik. Lisaks väitsid pooled, et ühenduse tolliseadustiku artiklist 221 kõrvalekaldumine kahjustaks õiguskindlust, sest kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole pärast aegumistähtaja möödumist enam võimalik õiguspärast tollimaksuvõlga sisse nõuda.

(94)     Nagu põhjenduses 88 märgitud, ei ole ühenduse tolliseadustik dumpinguvastaste tollimaksude sissenõudmise suhtes automaatselt kohaldatav, vaid on seda ainult siis, kui see on  tollimakse kehtestava määrusega  ette nähtud ja  sellises ulatuses, nagu see on kõnealuse määrusega ette nähtud. Sel põhjusel tuleb väide tagasi lükata, kuna see ei ole põhjendatud. Igal juhul on algmäärus õigusakt, mis kujutab endast ühenduse tolliseadustiku eriõigusnormi, ning selle artikliga 14 antakse nõukogule laiaulatuslik pädevus kalduda kõrvale ühenduse tolliseadustikust. Algmääruse artikli 14 lõike 1 kohaselt nõuavad tollimaksu sisse liikmesriigid sellises vormis ja ulatuses ning nende kriteeriumide alusel, mis on sätestatud selle maksu kehtestamise määruses. Vastupidiselt huvitatud isikute väljendatud seisukohale hõlmab algmääruse artikkel 14 lisaks tollimaksu kehtestamisele ka tollimaksu kogumist. Algmääruse artikli 14 lõikes 3 sätestatakse, et nõukogu võib vastu võtta erisätteid; päritolureeglite mõiste ühismääratluse kohta toodud näide demonstreerib, et selliste erisätetega võidakse ette näha erandid muu hulgas ühenduse tolliseadustikust. Molenbergnatie kohtuasjas kohaldati ühenduse tolliseadustiku artiklit 221 just nimelt sellepärast, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist käsitleva määrusega ei nähtud ette erandit ühenduse tolliseadustikust. Lisaks on ilmne, et institutsioonid peavad mis tahes erandeid põhjendama ning eranditega tuleb säilitada ühenduse tolliseadustiku artikli 221 aluseks olev mõte, nimelt õiguskindlus, nagu on tehtud ka käesoleva määruse puhul. Seega lükatakse argumendid ümber.

(95)     Üks huvitatud isik väitis, et põhjenduses 92 nimetatud kaheaastast tähtaega tollimaksusumma teatamiseks võlgnikule tuleks kohaldada ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 teise lause kontekstis, millega nähakse ette kolmeaastase perioodi pikendamine, et tolliasutused saaksid koguda tollimaksu kuritegeliku käitumise korral. Lisaks väitis huvitatud isik, et samasugust pikendamist peaks kohaldama ka kolmeaastase tähtaja suhtes, mis on ette nähtud importijatele tollimaksutagastuse taotlemiseks tolliseadustiku artikli 236 alusel. Institutsioonide arvates puudub alus nende väidetega nõustumiseks. Ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 teises lauses kolmeaastase tähtajaga seoses ette nähtud erand ei ole piisavalt lai, et kohtuotsuseid oleks võimalik tõhusalt järgida. Ei ole põhjendatud tähtaja pikendamine importijate jaoks, kes on asjaomast toodet importinud asjaomastelt eksportivatelt tootjatelt ega vaidlustanud oma tollivõlga õigeaegselt.

6.           Järeldus

(96)     Esitatud märkusi ja nende analüüsi arvesse võttes jõuti järeldusele, et dumpinguvastane jääktollimaks, mida kohaldati HRVst pärit impordi suhtes asjaomaste eksportivate tootjate osas vaidlustatud määruse kohaldamise perioodil, tuleks uuesti kehtestada.

(97)     Nagu on selgitatud põhjenduses 40, ei ole mingil viisil vaja muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 388/2008 ja nõukogu rakendusmäärust (EL) nr 1294/2009, mida kohaldatakse asjaomaste eksportivate tootjate suhtes edasi.

C.        AVALIKUSTAMINE

(98)     Asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kõiki isikuid, kes andsid endast märku, teavitati olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille alusel tehti otsus soovitada kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks seoses asjaomaste eksportivate tootjatega. Neile anti pärast teavitamist võimalus esitada teatava ajavahemiku jooksul oma märkused ning seda võimalust kasutasid mitmed huvitatud isikud. Sellega seoses toimus ka ärakuulamine vastutava ametniku juures,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

1.           Käesolevaga kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise ajaks lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (TARICi lisakood B999) toodetud nahast või komposiitnahast pealsetega jalatsite impordi suhtes (välja arvatud spordijalatsid, jalatsid, mille valmistamisel kasutatakse eritehnoloogiat, tuhvlid ja muud toajalatsid ning varbakaitsega jalatsid), mis liigitatakse järgmiste CN-koodide alla: ex 6403 20 00, ex 6403 30 00,[29] ex 6403 51 11, ex 6403 51 15, ex 6403 51 19, ex 6403 51 91, ex 6403 51 95, ex 6403 51 99, ex 6403 59 11, ex 6403 59 31, ex 6403 59 35, ex 6403 59 39, ex 6403 59 91, ex 6403 59 95, ex 6403 59 99, ex 6403 91 11, ex 6403 91 13, ex 6403 91 16, ex 6403 91 18, ex 6403 91 91, ex 6403 91 93, ex 6403 91 96, ex 6403 91 98, ex 6403 99 11, ex 6403 99 31, ex 6403 99 33, ex 6403 99 36, ex 6403 99 38, ex 6403 99 91, ex 6403 99 93, ex 6403 99 96, ex 6403 99 98 ja ex 6405 10 00[30]. TARICi koodid on loetletud käesoleva määruse lisas.

2.           Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

– „spordijalatsid” – jalatsid määruse (EÜ) nr 1719/2005[31] I lisa grupi 64 alamrubriigi 1 tähenduses;

– „jalatsid, mille valmistamisel kasutatakse eritehnoloogiat” – jalatsid, mille paari CIF-hind on vähemalt 7,5 eurot, mis on mõeldud sportimiseks, millel on ühe- või mitmekihiline vormitud, õmblusteta sünteetilisest materjalist sisetald, mis on spetsiaalselt välja töötatud vertikaalsete või külgliikumiste mõju pehmendamiseks ja mille tehnilised omadused on saavutatud näiteks gaasi või vedelikku sisaldava hermeetilise polstri, põrutusi vähendavate või neutraliseerivate mehhaaniliste osade või väikese tihedusega polümeermaterjaliga ja mis liigitatakse CN-koodide ex 6403 91 11, ex 6403 91 13, ex 6403 91 16, ex 6403 91 18, ex 6403 91 91, ex 6403 91 93, ex 6403 91 96, ex 6403 91 98, ex 6403 99 91, ex 6403 99 93, ex 6403 99 96, ex 6403 99 98 alla;

– „varbakaitsega jalatsid” – jalatsid, millel on kaitsev varbaosa, mille löögikindlus on vähemalt 100 džauli(1) ning mis liigitatakse järgmiste CN-koodide alla: ex 6403 30 00,[32] ex 6403 51 11, ex 6403 51 15, ex 6403 51 19, ex 6403 51 91, ex 6403 51 95, ex 6403 51 99, ex 6403 59 11, ex 6403 59 31, ex 6403 59 35, ex 6403 59 39, ex 6403 59 91, ex 6403 59 95, ex 6403 59 99, ex 6403 91 11, ex 6403 91 13, ex 6403 91 16, ex 6403 91 18, ex 6403 91 91, ex 6403 91 93, ex 6403 91 96, ex 6403 91 98, ex 6403 99 11, ex 6403 99 31, ex 6403 99 33, ex 6403 99 36, ex 6403 99 38, ex 6403 99 91, ex 6403 99 93, ex 6403 99 96, ex 6403 99 98 ja ex 6405 10 00;

– „tuhvlid ja muud toajalatsid” – jalatsid, mis liigitatakse CN-koodi ex 6405 10 00 alla.

3.           Lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr, mida kohaldatakse äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd valmistatud ning lõikes 1 kirjeldatud toodete vaba netohinna suhtes liidu piiril enne tollimaksu sissenõudmist, on 16,5 %.

4.           Kohaldatakse kehtivaid tollimaksusätteid, välja arvatud nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/1992 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik)[33] artikkel 221. Võlgnikku võib teavitada tollimaksu summast hiljem kui kolme aasta jooksul tollivõla tekkimisest, kuid mitte hiljem kui kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

Artikkel 2

Summad, mis on tagatiseks antud ajutise dumpinguvastase tollimaksuna vastavalt komisjoni 27. märtsi 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 553/2006, nõutakse lõplikult sisse. Tagatiseks antud summad, mis ületavad lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määra, vabastatakse.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

                                                                       Nõukogu nimel

                                                                       eesistuja

[1]               ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.

[2]               ELT L 275, 6.10.2006, lk 1.

[3]               ELT L 117, 1.5.2008, lk 1.

[4]               ELT L 352, 30.12.2009, lk 1.

[5]               ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.

[6]               ELT L 98, 6.4.2006, lk 3.

[7]               Nõukogu määrus (EÜ) nr 1472/2006, 5. oktoober 2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 275, 6.10.2006, lk 1).

[8]               Nõukogu määrus (EÜ) nr 388/2008, 29. aprill 2008, millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 1472/2006 teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi kohta kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud sama toote impordi suhtes olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte (ELT L 117, 1.5.2008, lk 1).

[9]               ELT C 251, 3.10.2008, lk 21.

[10]             Nõukogu rakendusmäärus (EL) nr 1294/2009, 22. detsember 2009, millega pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Vietnamist ja Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte (ELT L 352, 30.12.2009, lk 1).

[11]             Liidetud kohtuasjad 97/86, 193/86, 99/86 ja 215/86: Asteris AE ja teised ning Kreeka Vabariik vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punktid 27 ja 28.

[12]             Kohtuasi C-415/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1998, lk I-6993, punkt 31; kohtuasi C-458/98 P: Industrie des Poudres Sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I-8147, punktid 80–85; kohtuasi T-301/01: Alitalia vs. komisjon, EKL 2008, lk II-1753, punktid 99 ja 142; liidetud kohtuasjad T-267/08 ja T-279/08: Région Nord-Pas de Calais vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 83.

[13]             Kohtuasi C-415/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1998, lk I-6993, punkt 31; kohtuasi C-458/98 P: Industrie des Poudres Sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I-8147, punktid 80–85.

[14]             ELT C 295, 11.10.2013, lk 6.

[15]             Kohtuasi C-458/98 P Industrie des Poudres Sphériques vs Council [2000] I-8147.

[16]             Kohtuasi T-299/05: Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, EKL 2009, lk II- 565, punktid 116–146.

[17]             Kohtuasi C-141/08 P: Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware Co. Ltd vs. nõukogu, punkt 94 jj.

[18]             Kohtuasi 245/81: Edeka vs. Saksamaa, EKL 1982, lk 2746, punkt 27.

[19]             Kohtuasi 270/84: Licata vs. MSK, EKL 1986, lk 2305, punkt 31; kohtuasi C-60/98: Butterfly Music vs. CEMED, EKL 1999, lk I-3939, punkt 24; kohtuasi 68/69: Bundesknappschaft vs. Brock, EKL 1970, lk 171, punkt 6; kohtuasi 1/73: Westzucker GmbH vs. Einfuhrund Vorratsstelle für Zucker, EKL 1973, lk 723, punkt 5; kohtuasi 143/73: SOPAD vs. FORMA a.o., EKL 1973, lk 1433, punkt 8; kohtuasi 96/77: Bauche, EKL 1978, lk 383, punkt 48; kohtuasi 125/77: KoninklijkeScholten-Honig NV jt vs. Floofdproduktschaap voor Akkerbouwprodukten, EKL 1978, lk 1991, punkt 37; kohtuasi 40/79: P vs. komisjon, EKL 1981, lk 361, punkt 12; kohtuasi T-404/05: Kreeka vs. komisjon, EKL 2008, lk II-272, punkt 77; kohtuasi C-334/07 Ρ: komisjon vs. Freistaat Sachsen, EKL 2008, lk I-9465, punkt 53.

[20]             Kohtuasi T-176/01: Ferrière Nord νs. komisjon, EKL 2004, lk II-3931, punkt 139; kohtuasi C-334/07 Ρ: komisjon vs. Freistaat Sachsen, EKL 2008, lk I-9465, punkt 53.

[21]             Kohtuasi C-169/95: Hispaania vs. komisjon, EKL 1997, lk I-135, punktid 51–54; liidetud kohtuasjad T-116/01 ja T-118/01: P&O European Ferries (Vizcaya) SA, EKL 2003, lk II-2957, punkt 205.

[22]                    Kohtuasi C-34/92: GruSa Fleisch vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 1993, lk I-4147, punkt 22. Samasugust või sarnast sõnastust on kasutatud näiteks liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punktid 9 ja 10; kohtuasjas 21/81: Bout, EKL 1982, lk 381, punkt 13; kohtuasjas T-42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II-401, punktid 53 ja 55–56.

[23]                    EKL 2004, lk II-369, punktid 36–37.

[24]             Vt ka kohtuasi C-337/88: Società agricola fattoria alimentare (SAFA), EKL 1990, lk I-1, punkt 13.

[25]                    Kohtuasi 199/82: San Giorgio, EKL 1983, lk 3595, punkt 13.

[26]             3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas 458/98 P: Industrie des Poudres Spheriques vs. nõukogu.

[27]             Liidetud kohtuasjad C-183/02 P ja C-187/02 P: Demesa ja Territorio Histórico de Álava vs. komisjon, EKL 2004, lk I-10609, punkt 44; liidetud kohtuasjad T-427/04 ja T-17/05: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2009, lk II-4315, punkt 261.

[28]             EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

[29]             Komisjoni 17. oktoobri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1549/2006 (millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa; ELT L 301, 31.10.2006, lk 1) alusel on see CN-kood asendatud 1. jaanuaril 2007 CN-koodidega ex 6403 51 05, ex 6403 59 05, ex 6403 91 05 ja ex 6403 99 05.

[30]             Nagu on määratletud komisjoni 27. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1719/2005, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (ELT L 286, 28.10.2005, lk 1). Toote määratlus on määratud kindlaks vastavalt artikli 1 lõike 1 kohasele tootekirjeldusele ja vastavate CN-koodide tootekirjeldusele.

[31]             ELT L 286, 28.10.2005, lk 1.

[32]             Komisjoni 17. oktoobri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1549/2006 (millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa; ELT L 301, 31.10.2006, lk 1) alusel on see CN-kood asendatud 1. jaanuaril 2007 CN-koodidega ex 6403 51 05, ex 6403 59 05, ex 6403 91 05 ja ex 6403 99 05.

[33]             EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

LISA

järgmise dokumendi juurde:

Ettepanek: nõukogu rakendusmäärus,

millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks

Nahast või komposiitnahast pealsetega jalatsite TARICi koodid vastavalt artiklis 1 määratletule:

a) alates 7. oktoobrist 2006:

6403 30 00 39, 6403 30 00 89, 6403 51 11 90, 6403 51 15 90, 6403 51 19 90, 6403 51 91 90, 6403 51 95 90, 6403 51 99 90, 6403 59 11 90, 6403 59 31 90, 6403 59 35 90, 6403 59 39 90, 6403 59 91 90, 6403 59 95 90, 6403 59 99 90, 6403 91 11 99, 6403 91 13 99, 6403 91 16 99, 6403 91 18 99, 6403 91 91 99, 6403 91 93 99, 6403 91 96 99, 6403 91 98 99, 6403 99 11 90, 6403 99 31 90, 6403 99 33 90, 6403 99 36 90, 6403 99 38 90, 6403 99 91 99, 6403 99 93 29, 6403 99 93 99, 6403 99 96 29, 6403 99 96 99, 6403 99 98 29, 6403 99 98 99 ja 6405 10 00 80;

b) alates 1. jaanuarist 2007:

6403 51 05 19, 6403 51 05 99, 6403 51 11 90, 6403 51 15 90, 6403 51 19 90, 6403 51 91 90, 6403 51 95 90, 6403 51 99 90, 6403 59 05 19, 6403 59 05 99, 6403 59 11 90, 6403 59 31 90, 6403 59 35 90, 6403 59 39 90, 6403 59 91 90, 6403 59 95 90, 6403 59 99 90, 6403 91 05 19, 6403 91 05 99, 6403 91 11 99, 6403 91 13 99, 6403 91 16 99, 6403 91 18 99, 6403 91 91 99, 6403 91 93 99, 6403 91 96 99, 6403 91 98 99, 6403 99 05 19, 6403 99 05 99, 6403 99 11 90, 6403 99 31 90, 6403 99 33 90, 6403 99 36 90, 6403 99 38 90, 6403 99 91 99, 6403 99 93 29, 6403 99 93 99, 6403 99 96 29, 6403 99 96 99, 6403 99 98 29, 6403 99 98 99 ja 6405 10 00 80;

c) alates 7. septembrist 2007:

6403 20 00 20, 6403 20 00 80, 6403 51 05 15, 6403 51 05 18, 6403 51 05 95, 6403 51 05 98, 6403 51 11 91, 6403 51 11 99, 6403 51 15 91, 6403 51 15 99, 6403 51 19 91, 6403 51 19 99, 6403 51 91 91, 6403 51 91 99, 6403 51 95 91, 6403 51 95 99, 6403 51 99 91, 6403 51 99 99, 6403 59 05 15, 6403 59 05 18, 6403 59 05 95, 6403 59 05 98, 6403 59 11 91, 6403 59 11 99, 6403 59 31 91, 6403 59 31 99, 6403 59 35 91, 6403 59 35 99, 6403 59 39 91, 6403 59 39 99, 6403 59 91 91, 6403 59 91 99, 6403 59 95 91, 6403 59 95 99, 6403 59 99 91, 6403 59 99 99, 6403 91 05 15, 6403 91 05 18, 6403 91 05 95, 6403 91 05 98, 6403 91 11 95, 6403 91 11 98, 6403 91 13 95, 6403 91 13 98, 6403 91 16 95, 6403 91 16 98, 6403 91 18 95, 6403 91 18 98, 6403 91 91 95, 6403 91 91 98, 6403 91 93 95, 6403 91 93 98, 6403 91 96 95, 6403 91 96 98, 6403 91 98 95, 6403 91 98 98, 6403 99 05 15, 6403 99 05 18, 6403 99 05 95, 6403 99 05 98, 6403 99 11 91, 6403 99 11 99, 6403 99 31 91, 6403 99 31 99, 6403 99 33 91, 6403 99 33 99, 6403 99 36 91, 6403 99 36 99, 6403 99 38 91, 6403 99 38 99, 6403 99 91 95, 6403 99 91 98, 6403 99 93 25, 6403 99 93 28, 6403 99 93 95, 6403 99 93 98, 6403 99 96 25, 6403 99 96 28, 6403 99 96 95, 6403 99 96 98, 6403 99 98 25, 6403 99 98 28, 6403 99 98 95, 6403 99 98 98, 6405 10 00 81 ja 6405 10 00 89.