Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52014IP0043

    Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (2013/2994(RSP))

    ELT C 482, 23.12.2016, p. 141–144 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    23.12.2016   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 482/141


    P7_TA(2014)0043

    ELi strateegia kodutuse kohta

    Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (2013/2994(RSP))

    (2016/C 482/21)

    Euroopa Parlament,

    võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3,

    võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 14, 151 ja 153,

    võttes arvesse Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle artiklit 31,

    võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 34 ja 36,

    võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik“ (COM(2010)0758),

    võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (1),

    võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

    võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta (2),

    võttes arvesse 2010. aasta detsembris toimunud Euroopa konsensuskonverentsi,

    võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (3),

    võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ (COM(2013)0083),

    võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Kodutuse vastu võitlemine Euroopa Liidus“ (SWD(2013)0042),

    võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus (4),

    võttes arvesse kuut põhimõtet, milles lepiti kokku Leuvenis 1. märtsil 2013 eesistujariigi Iirimaa algatusel toimunud kodutuse teemalisel ministrite ümarlaua kohtumisel,

    võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

    A.

    arvestades, et kõik inimesed on sündinud vabana, võrdse inimväärikuse ja õigustega, ning liikmesriikidel on kohustus neid õigusi edendada ja need tagada;

    B.

    arvestades, et kodutuse näol on tegemist inimväärikuse riivamise ja inimõiguste rikkumisega; arvestades, et eluase on inimese põhivajadus ning inimväärse elu ja sotsiaalse kaasatuse eeltingimus;

    C.

    arvestades, et kodutusest on saanud strateegia „Euroopa 2020“ ja selle juhtalgatuse „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm“ ning ELi sotsiaalsete investeeringute paketi raames ELi vaesuse kaotamise poliitika prioriteet; arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse praegune tase ohustab strateegia „Euroopa 2020“ eesmärki vähendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra;

    D.

    arvestades, et kodutus on vaesuse ja puuduse kõige äärmuslikum vorm ning et kodutus on viimastel aastatel peaaegu kõikides ELi liikmesriikides suurenenud;

    E.

    arvestades, et majandus- ja finantskriisi tõttu kõige enam kannatanud liikmesriikides on kodutuse määr tõusnud enneolematule tasemele;

    F.

    arvestades, et sotsiaaleluaseme kasutajate sotsiaal-perekondlik profiil on muutunud, samuti on suurenenud nõudlus seda tüüpi eluaseme järele;

    G.

    arvestades, et mõnedes liikmesriikides valitseb sotsiaaleluasemete puudus ning üha suurem nõudlus vastuvõetava hinnaga eluasemete järele;

    H.

    arvestades, et mitmed ELi institutsioonid, nt tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO), Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Euroopa Parlament on palunud komisjonil koostada ELi kodutuse kaotamise strateegia või sellelaadne dokument;

    I.

    arvestades, et kodutus on oma olemuselt mitmetahuline probleem ja nõuab mitmekülgset poliitilist reageeringut;

    J.

    arvestades, et järjest rohkem on tõendeid selle kohta, et kodutuse eluasemepõhine käsitus on kõige tulemuslikum;

    K.

    arvestades, et kodutusele pööratakse ELi poolaasta raames järjest rohkem tähelepanu ja mõned liikmesriigid on nimetanud kodutuse oma 2012. ja 2013. aasta riiklikes reformiprogrammides vaesusevastase võitluse esmatähtsaks ülesandeks;

    L.

    arvestades, et praegune ELi poliitikaraamistik ja sotsiaalne reaalsus kohapeal sillutavad teed paremate ja suurema mõjuga kodutusevastaste meetmete võtmiseks ELi tasandil;

    M.

    arvestades, et ELi liikmesriikides on kõige arenenum sotsiaalkaitsesüsteem maailmas, mille puhul kodanikud maksavad kõrgeimaid makse sotsiaalteenuste kulude katmiseks;

    N.

    arvestades, et esmane vastutus kodutusega tegelemise eest lasub liikmesriikidel, eelkõige piirkondlikel ja kohalikel asutustel, ning arvestades, et ELi strateegial on täiendav roll;

    O.

    arvestades, et komisjonil on võimalik oma praeguse pädevuse raames täita jõulisemat rolli, austades samas subsidiaarsuse põhimõtet;

    P.

    arvestades, et järjest suuremal arvul liikmesriikidel on olemas terviklik kodutuse kaotamise strateegia ja neil oleks kasu Euroopa tasandi koostööst, et oma poliitikat edasi arendada;

    Q.

    arvestades, et vaesus ei ole kuritegu ning et kodutus ei ole ei kuritegu ega valitud elustiil;

    1.

    juhib tähelepanu sellele, et kodutud näevad vaeva, et eluga toime tulla, ning peavad elama ebainimlikes tingimustes;

    2.

    nõuab, et komisjon töötaks edasise viivituseta välja ELi kodutuse kaotamise strateegia vastavalt põhimõtetele, mis on esitatud parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis kodutuse kaotamise strateegia kohta ning muude ELi institutsioonide ja asutuste ettepanekutes;

    3.

    on seisukohal, et ELi kodutuse kaotamise strateegia peaks täiel määral vastama ELi toimimise lepingule, milles sätestatakse „riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele“; on seisukohal, et kodutuse vastu võitlemise kohustus lasub liikmesriikidel ning ELi kodutuse kaotamise strateegia peaks seetõttu toetama liikmesriike selle ülesande täitmises võimalikult tulemuslikult, austades samas täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

    4.

    palub, et komisjon moodustaks kõrgetasemelise ekspertide rühma, mis toetaks teda ELi kodutuse kaotamise strateegia ettevalmistamisel ja edasisel väljatöötamisel;

    5.

    palub, et komisjon pööraks kodutusele vajalikku tähelepanu riigipõhistes soovitustes nendele liikmesriikidele, kus kodutuse probleem vajab hädasti lahendamist; palub, et liikmesriigid lisaksid kodutuse kaotamise veelgi kindlamalt oma riiklikesse reformikavadesse;

    6.

    rõhutab, kui oluline on koguda kodutuse kohta põhjalikke ja võrreldavaid andmeid, ilma kodutuid häbimärgistamata; rõhutab, et andmekogumine on tõhusate poliitikameetmete väljatöötamise eeltingimus, mis viib lõpuks kodutuse likvideerimiseni;

    7.

    väljendab heameelt Euroopa Sotsiaalfondi uue määruse sätete üle, mis käsitlevad näitajaid, mille abil jälgida, kas investeeringud on kodutute või eluasemelt tõrjutud inimeste jaoks tõhusad; kutsub komisjoni üles nende uute vahendite potentsiaali täiel määral ära kasutama;

    8.

    palub komisjonil kasutada Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi (EaSI) ELi strateegia peamise rahastamisallikana, et rahastada teadusuuringuid ja riikidevahelisi vahetust, ning tugevdada veelgi koostööd olulisimate Euroopa sidusrühmadega;

    9.

    palub komisjonil viia kodutus sisse kõikidesse asjaomastesse ELi poliitikavaldkondadesse;

    10.

    kutsub komisjoni üles keskenduma ELi kodutuse kaotamise strateegias esmajärjekorras järgmistele teemadele:

    eluasemepõhine/„kõige tähtsam on eluase“ kodutuse käsitus;

    piirülene kodutus;

    kodutusega seotud teenuste kvaliteet;

    kodutuse ennetamine;

    noorte kodutus;

    11.

    tuletab meelde oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni kodutuse kaotamise strateegia kohta, milles on esitatud ELi kodutuse kaotamise strateegia põhielemendid, ja rõhutab eelkõige järgmisi punkte:

    ELi regulaarne järelevalve kodutuse üle;

    teadusuuringud ja teadmiste kogumine kodutuse poliitika ja teenuste valdkonnas;

    sotsiaalne innovatsioon kodutuse poliitikas ja teenustes;

    12.

    nõuab, et liikmesriigid arendaksid kõige kaitsetumatele inimestele kohandatud taskukohaste ja sotsiaalelamispindade ehitamist, et vältida sotsiaalset tõrjutust ja kodutust;

    13.

    kutsub liikmesriike üles mitte rikkuma inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid ning täielikult järgima kõiki allkirjastatud lepinguid, sh põhiõiguste hartat, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning Euroopa Nõukogu poolt läbivaadatud Euroopa sotsiaalhartat;

    14.

    kutsub liikmesriike üles lõpetama viivitamata kodutute isikute pidamine kurjategijaks ning muutma diskrimineerivat suhtumist, millega takistatakse kodutute ligipääsu sotsiaalteenustele ja peavarjule;

    15.

    kutsub liikmesriike üles kasutama enim puudustkannatavate isikute jaoks loodud Euroopa abifondi vahendeid ja teisi programme, nagu Euroopa Sotsiaalfond, et parandada kodutute olukorda ning sillutada teed sotsiaalsele kaasatusele ja tööhõivealasele integratsioonile;

    16.

    palub liikmesriikidel ja ELi eesistujariigil korraldada kodutuse küsimuse eest vastutavate ELi ministritega ümarlauakohtumisi vastavalt algatusele, mille tegi ELi eesistujariik Iirimaa 2013. aasta märtsis; kutsub komisjoni üles sellistele kohtumistele praktilist ja rahalist abi andma;

    17.

    kutsub liikmesriike üles süvendama omavahelist koostööd, et tõhustada vastastikust õpet ning vahetada parimaid tavasid ja töötada välja ühine poliitiline lähenemine;

    18.

    palub, et liikmesriigid kasutaksid terviklikku lähenemisviisi, töötades välja laiahaardelisi kodutuse kaotamise strateegiaid, mis on eluasemepõhised ja milles keskendutakse eelkõige ennetusele;

    19.

    on seisukohal, et liikmesriigid ja nende kohalikud asutused peaksid koostöös üürnike organisatsioonidega rakendama tõhusat ennetuspoliitikat, et vähendada väljatõstmiste arvu;

    20.

    palub, et nõukogu kaaluks sellise garantii soovitamist, mis tagaks, et mitte keegi ELis ei pea magama lahtise taeva all seetõttu, et puuduvad (hädaabi)teenused;

    21.

    palub, et liikmesriigid teeksid vastavalt oma riigi tavadele koostööd asjaomaste abiorganisatsioonidega, et pakkuda kodututele nõustamist ja majutust;

    22.

    rõhutab, et on vaja kiiremas korras võidelda kodutute igasuguse diskrimineerimise ning tervete kogukondade tõrjumise vastu;

    23.

    rõhutab, et eluasemeõiguse tagamine on ülimalt tähtis paljude muude õiguste, sealhulgas mitmete poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste kasutamise seisukohast;

    24.

    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, sotsiaalkaitsekomiteele ja Euroopa Nõukogule.


    (1)  EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.

    (2)  ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 19.

    (3)  ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 101.

    (4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.


    Top