52014DC0906

Ühise tööhõivearuande projekt on koostatud vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 148 ja see kuulub iga-aastase majanduskasvu analüüsi paketti, millega alustatakse 2015. aasta Euroopa poolaasta koordineerimisprotsessi. Ühist tööhõivearuannet kasutatakse majanduse suunamisel. Aruanne toetab iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud peamiseid tööhõivealaseid seisukohti. Aruandes esitatud analüüs kajastab Euroopa tööhõive ja sotsiaalset olukorda ning tööhõivesuuniste rakendamist[1]. Lisaks on lähtutud riiklike reformikavade läbivaatamisest ning nende alusel 8. juulil 2014 esitatud nõukogu riigipõhiste soovituste täitmise tulemuste hindamisest.

Tööhõive ja sotsiaalne olukord valmistab jätkuvalt muret

Euroopa Komisjoni sügiseses majandusprognoosis nähakse ette aeglast majanduskasvu ja suurt, kuid suhteliselt stabiilset töötust (24,6 miljonit inimest). Erinevused riikide vahel on endiselt suured ja seda eelkõige euroalal. Isegi riikides, mille majandus on suhteliselt heas korras, on töötus muutunud struktuurseks, mida näitab pikaajaliste töötute järjest suurenev arv.

Reformid, mis toetavad hästi toimivat tööturgu, peavad jätkuma

Mitmed liikmesriigid on viinud reforme ellu kooskõlas riigipõhiste soovitustega. Reformide positiivsest mõjust annab tunnistust näiteks aktiivsuse määra suurenemine. Siiski on vaja rohkem investeeringuid, et stimuleerida majanduskasvu ning luua positiivne keskkond korralike töökohtade loomiseks.

Noorte töötuse vastu võitlemisel on liikmesriigid teinud edusamme noortegarantiide rakendamisel. Nüüd on vaja teha täiendavaid jõupingutusi, pöörates erilist tähelepanu riiklikele tööturuasutustele, sobivatele aktiivse tööturupoliitika meetmetele ning kutseharidusele ja -koolitusele. Liikmesriigid peaksid tagama soodsa keskkonna, milles ettevõtjad saaksid pakkuda õpipoisiõpet, nii et hariduse omandamiselt oleks lihtsam tööellu siirduda.

Investeerimine inimkapitali läbi hariduse ja koolituse suurendab tootlikkust

Liikmesriigid on kehtestanud meetmeid, mille eesmärk on parandada oskuste pakkumist ja edendada täiskasvanuharidust. Mitmed riigid on võtnud meetmeid, et parandada põhi-, kesk- ja kõrgharidust, samas kui teised on tegelenud üldise haridusstrateegiaga. Liikmesriigid peavad jätkuvalt oma kutsehariduse ja -koolituse süsteeme reformima, et suurendada töötajate tootlikkust, pidades silmas kiiresti muutuvat vajadust oskuste järele.

Maksu- ja hüvitissüsteemid peavad toetama töökohtade loomist

Töötushüvitised peaksid olema paremini seotud aktiviseerimis- ja toetusmeetmetega ning vaja on parandada pikaajaliste töötute integreerimist tööturule. Liikmesriigid peaksid jätkama või mõnel juhul ka tõhustama meetmeid, mis vähendaksid tööturu killustatust, lihtsustades tööõigust.

Algatatud on mõned maksureformid, mille eesmärk on vähendada töötamist pärssivaid tegureid ja tööjõu maksustamist, et võimaldada ettevõtetel võtta (uuesti) tööle noori ja pikaajalisi töötuid. Mitmed liikmesriigid on muutnud palgakujundusmehhanisme, et palgad oleksid paremini vastavuses tootlikkusega, ja toetanud leibkonna kasutada oleva kogutulu suurendamist, keskendudes eelkõige miinimumpalgale. Mõned liikmesriigid on kasutanud võimalusi töökohtade loomiseks (ajutise) töölevõtmise, palkade või sotsiaalmaksete toetustega, mis on suunatud uute töötajate töölevõtmisele.

Sotsiaalkaitsesüsteemide moderniseerimine

Alustatud on sotsiaalkaitsesüsteemide reformidega. Pensioniiga on tõstetud ning meeste ja naiste pensioniea erinevust vähendatud. Liikmesriigid on andnud inimestele võimaluse jätkata töötamist ja suurendada pensioni, kui nad lükkavad pensionile jäämist edasi. Sotsiaalkaitsesüsteemid aktiveerivad neid, kel on võimalus tööturul osaleda, kaitsevad neid, kes on tööturult kõige rohkem kõrvale jäänud, ja turvavad inimesi nende eri elutsüklites esinevate ohtude eest.

Liikmesriigid suurendavad jõupingutusi, et tegelda paremini kõrgemas vaesusriskis olevate inimestega, eelkõige laste ja eakatega.

Tervishoiukulutuste läbivaatamine aitab suurendada tõhusust kodanike jaoks ning parandada hinna ja kvaliteedi suhet.

1.         TÖÖTURU NING SOTSIAALVALDKONNA SUUNDUMUSED JA PROBLEEMID EUROOPA LIIDUS

Töötus on aeglaselt vähenenud, kuid jäänud EL 28s siiski kõrgele tasemele. Kuigi aastatel 2004–2008 vähenes töötuse määr rohkem kui 2 protsendipunkti, on olukord finants- ja majanduskriisi tõttu märkimisväärselt halb (joonis 1). Ajavahemikus 2008–2013 kasvas (sesoonselt korrigeeritud) töötuse määr EL 28s 7,0 %-lt 10,8 %ni. Hiljutised Eurostati andmed näitavad, et seejärel on töötuse määr taas langenud 10,1 %ni 2014. aasta septembris (11,5 % EA 18s). See on madalaim tase alates 2012. aasta veebruarist ning stabiilne 2014. aasta augustiga võrreldes. Töötute koguarv on seega 24,6 miljonit, olles aastatagusest 26,4 miljoni suurusest koguarvust madalam. Vaadates ajas toimuvaid muutusi tööturul olevate eri rühmade kaupa, võib täheldada, et noorte töötuse määr on struktuurselt üle keskmise ning reageerib tugevamalt majandustsüklile. Oluliselt kõrgem on ka madala kvalifikatsiooniga töötajate töötuse määr[2]. Vanemaealiste töötuse määr on suhteliselt madal, kuid neil on töötuks jäämisel tavaliselt keerulisem uuesti tööle saada. Meeste ja naiste töötuse määr on olnud peaaegu samaväärne alates 2009. aastast.

Joonis 1: Töötuse dünaamika EL 28s ajavahemikus 2004–2013 (aastaandmed) (kokku, noored, vanemaealised, madala kvalifikatsiooniga töötajad ja naised)         Allikas: Eurostat

Töötusega seotud arengud kogu ELis on ikka veel väga erinevad, kuid erinevuse suurenemine on peatunud. 2014. aasta septembris oli töötuse määr 5,0 % Saksamaal ja 5,1 % Austrias ning teise äärmusena 24,0 % Hispaanias ja 26,4 % (juuli andmed) Kreekas. Viimase aasta jooksul vähenes töötuse määr 21 liikmesriigis, ühes riigis jäi see samaks, kuid suurenes kuues riigis. Suurim vähenemine toimus Hispaanias, Horvaatias, Ungaris ja Portugalis. Töötus suurenes kuues liikmesriigis (Prantsusmaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Austria ja Soome).

Pikaajaline töötus suureneb jätkuvalt. Ajavahemikus 2010–2013 kasvas pikaajalise töötuse määr EL 28s 3,9 %-lt 5,1 %ni. Areng on olnud eriti negatiivne Hispaanias ja Kreekas ning veidi vähemal määral Küprosel, samas kui märkimisväärseid edusamme on tehtud kolmes Balti riigis. Mullu suurenes pikaajalise töötuse osakaal EL 28s 45,3 %-lt 48,7 %ni kogutöötuse arvestuses (EA 18s 47,5 %-lt 51,5 %ni).

Pikaajaline töötus ohustab mehi, noori ja madala kvalifikatsiooniga töötajaid rohkem kui teisi rühmi tööturul ning puudutab eelkõige inimesi, kes töötavad kutsealadel ja sektorites, mille osatähtsus on kahanemas. Oluline faktor, mis mõjutab töötuse määra ja liikumist pikaajalise töötuse suunas või sealt välja, on majanduse üldine olukord, kuid mõnes liikmesriigis (Soome, Madalmaad ja Rootsi) võib täheldada ka tugevaid riigipõhiseid mõjureid, millega tagatakse tööturule naasmise kõrge määr erinevalt mõnest teisest riigist (nt Bulgaaria, Kreeka ja Slovakkia). Üldiselt ei ole viiest ELi pikaajalisest töötust üks kunagi töötanud ja kolm neljandikku on noored vanuses alla 35 aasta ning see tekitab marginaliseerumise ohu[3].

Joonis 2: Pikaajalise töötuse määr (% tööealisest elanikkonnast) EL 28s ning liikmesriikides 2010. ja 2013. aastal         Allikas: Eurostat

Noorte töötuse määr on jätkuvalt väga kõrge, kuid näha on paranemise märke. 2014. aasta septembris oli noorte töötuse määr (15–24aastased) EL 28s 21,6 %, mis on 1,9 protsendipunkti väiksem kui varasemal aastal. Erinevused liikmesriikide vahel on väga suured alates 7,6 %st Saksamaal ja 9,1 %st Austrias kuni 50,7 %ni Kreekas (juulis 2014) ja 53,7 %ni Hispaanias. Vahepeal ei ole erinevused enam suurenenud, kuid on endiselt suured.

Isegi kui peaaegu 70 % ELi noortest omandasid 2014. aasta esimeses kvartalis haridust, on mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (nn NEET-noored vanuses 15–24 aastat) osakaal endiselt kõrge. Paljudes liikmesriikides on mittetöötavate ja mitteõppivate noorte määr pärast 2008. aastat täheldatud madalaimast tasemest märkimisväärselt kõrgem, jäädes üsna ülemise piiri lähedale. See kehtib eelkõige kõrgeimate määradega liikmesriikides, nagu Bulgaaria, Küpros, Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia ja Rumeenia. Üsna madalad määrad, mille puhul võib märgata languste jätkumist, leiab Austriast, Saksamaalt, Taanist, Luksemburgist, Madalmaadest ja Rootsist. 2013. aastal oli see määr üle 10 % enamikus liikmesriikides. Mitteõppivate ja mittetöötavate noorte seas on veidi rohkem naisi kui mehi: 2013. aastal oli naisi 13,2 % ja mehi 12,7 % (kokku 13,0 %). Noorte jäämine tööelust ja õppetööst kõrvale on peamiselt tingitud sellest, et noorte töötus suureneb, kuid ka sellest, et suureneb nende noorte arv, kes ei otsi aktiivselt tööd ega osale õppetöös. Mõnes liikmesriigis (Bulgaaria, Rumeenia, Itaalia) on mitteaktiivsete NEET-noorte osakaal üle 10 %.

Koolist väljalangemine on järk-järgult vähenemas, seega liigume eesmärgi poole: vähem kui 10 % koolist väljalangenuid aastaks 2020. Koolist väljalangemise tase oli 2013. aastal 12,0 %, mis on vähem kui 12,7 % aasta varem, mehi mõjutab see rohkem (13,6 %) kui naisi (10,2 %). See on siiski endiselt suur probleem, kuna puudutab ligikaudu 5 miljonit inimest, kellest üle 40 % on töötud. 2013. aastal oli see 18 liikmesriigis madalam kui Euroopa 2020. aasta strateegias eesmärgiks seatud 10 %. Kõige suurem oli koolist väljalangemise tase Hispaanias ja Maltal, kus see ületas 20 %.

Euroopas tehakse edusamme kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu viimisel vähemalt 40 %ni aastaks 2020. 2013. aastal oli kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal 36,9 %, mis on 1,2 protsendipunkti suurem kui eelmisel aastal. Kõrgeimad näitajad (üle 50 %) on Iirimaal, Leedul ja Luksemburgil. Terves ELis omandab kolmanda taseme haridust rohkem naisi (39,9 %) kui mehi (31,5 %).

Joonis 3: Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte määr EL 28s ja liikmesriikides 2014. aasta teises kvartalis ning kõrgeimad ja madalaimad näitajad alates 2008. aastast

Allikas: Eurostat, (LFS; sesoonselt korrigeerimata andmed, nelja kvartali keskmine 2014. aasta teise kvartali seisuga, DG EMPLi arvutused)

Aktiivsuse määrad on enamikus liikmesriikides kriisile hästi vastu pidanud, peamiselt tänu suurenevale aktiivsusele vanemaealiste (55–64aastased) ja naiste seas. 2008. aasta I kvartalist kuni 2014. aasta I kvartalini suurenes EL 28s 15–64aastaste vanuserühmas tööturul osalevate inimeste osakaal 70,3 %lt 72,0 %ni, kuigi riigiti esines suuri erinevusi. Kõige enam suurenesid aktiivsuse määrad Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Leedus, Luksemburgis, Maltal ja Poolas, samas kui kõige enam vähenes see Taanis (baastase oli väga kõrge) ja Iirimaal. Kuigi tööturul osalevate naiste määr on aja jooksul kasvanud, on siin endiselt märkimisväärseid erinevusi võrreldes meeste määraga: 11,7 protsendipunkti 2014. aasta II kvartalis (meeste puhul on vastav määr 77,9 % ja naiste puhul 66,2 %). Erinevus meeste ja naiste tööturul osalemises on iseäranis suur Kreekas ja Itaalias. Mõnes teises riigis, nagu Austria, Saksamaa ja Madalmaad, on naiste tööhõivemäär kõrge ning seda iseloomustab osalise tööajaga töötavate naiste suur osakaal.

ELi 20–64aastaste meeste ja naiste tööhõive määra suundumus on negatiivne ning Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgi saavutamiseks (s.o 75 %) on vaja tugevat suunamuutust. Kriisi algusest alates on EL 28 tööhõive määr vähenenud ligikaudu 1,5 protsendipunkti võrra, alates tipust 2008. aastal 68,4 %ni 2014. aasta esimeses kvartalis. Arengud liikmesriikides on olnud väga erinevad (joonis 4). 2008. ja 2013. aasta esimeste kvartalite vahel oli tööhõive kasv eriti negatiivne mitmes lõunapoolses Euroopa riigis, Balti riikides, Bulgaarias ja Iirimaal. Tööhõive on oluliselt kasvanud Luksemburgis ja Maltal ning vähemal määral Saksamaal. Viimase aasta jooksul on arengud olnud tagasihoidlikumad, kuid tööhõive on kasvanud ka mitmes riigis, kus varasematel aastatel oli probleeme.

Tööhõive areng ei ole jaotunud ühtlaselt. Kui meeste (20–64aastased) tööhõive määr on alates 2008. aasta esimesest kvartalist langenud üle 3 protsendipunkti (77,4 %-lt 2008. aastal 74,0 %-le 2014. aastal), siis naiste tööhõive määr langes ainult veidi ja on viimasel aastal isegi kasvanud (0,8 %). Vanemaealiste töötajate tööhõive määr on oluliselt kasvanud (6,2 protsendipunkti võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga) ning ulatus 2014. aasta alguses 50,9 %ni. Suur kasv on olnud Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades ja Poolas, eelkõige vanemate naiste puhul (8,4 protsendipunkti). Kõige rohkem on tööhõive määr vähenenud madalama kvalifikatsiooniga inimeste puhul ning enam-vähem sama palju kesk- ja kõrgharidusega inimeste puhul. Kolmandate riikide kodanike (20–64aastaste vanuserühm) tööhõive määr vähenes 2008. ja 2014. aasta esimeste kvartalite vahele jääval ajavahemikul EL 28s 62,4 %-lt 55,4 %-ni. Sektorite kaupa võetuna on teenustesektori osakaal jätkuvalt kasvamas nii tööstuse kui ka põllumajanduse tööhõive arvelt. Praegu on osakaalud umbes 72,5 %, 22,5 % ja 5 %. Kuigi alaliste töökohtade olukord on kriisiaastate tõttu halvenenud, on mõju olnud kõige rängem ajutistele töökohtadele (töölepingud on jäetud pikendamata). Täisajaga töökohtade arv on vähenenud ligikaudu 8,1 miljoni võrra 2008. ja 2014. aasta esimeste kvartalite vahele jääval ajavahemikul. Samas on osalise tööajaga töökohtade arv viimastel aastatel stabiilselt kasvanud: alates 2008. aasta esimesest kvartalist 4 miljoni võrra.

Joonis 4: Tööhõive määra kasv liikmesriigiti alates 2008. aasta I kvartalist (20–64aastaste töötavate isikute arv) Allikas: Eurostat, DG EMPLi arvutused

Tööhõive olukord peaks tulevikus veidi paranema peamiselt tänu prognoositavale SKP kasvule. Keskpikas perioodis võib prognoosida töökohtade arvu kasvu, eelkõige teatavates valdkondades[4]. Näiteks luuakse uusi töökohti tänu tehnoloogia arengule IKT valdkonnas (2015. aastaks prognoositakse 900 000 vaba töökohta IKT spetsialistidele). Rahvastiku vananemise tõttu on tõenäoline, et hoolimata riiklike tervishoiukulude kärpimisest praegu ja tulevikus, suureneb keskpikas perioodis vajadus tervishoiutöötajate ja -teenuste järele. Lisaks võib tänu majandustegevuse muutmisele keskkonnasäästlikumaks tekkida rohkem „rohelisi” töökohti[5]. Ka muudes kõrgtehnoloogiast sõltuvates valdkondades, näiteks transpordivaldkonnas, on tulevikus vaja palju keskmise ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, et tulla toime lennunduse ja reisijateveo mahtude kasvuga. Olukorda mõjutab ka asjaolu, et eeldatavalt läheb transpordivaldkonnas 2020. aastaks suur osa vanemaealisi töötajaid pensionile.

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad on Euroopa tööhõivekasvu vedurid. Mõned uuringud on näidanud, et ajavahemikul 2002–2010 lõid VKEd 85 % ELi uutest töökohtadest. Seevastu ajavahemikul 2010–2013 vähenes tööhõive ELi VKEdes 0,5 % võrra. Kui jätta välja ehitussektor, kus 2008. aastal oli hõivatud seitsmendik VKEde töötajatest, siis on toimunud väike kasv 0,3 %, kuid seda varjutab 2 % kasv suurettevõtetes.

Tänaseni on paljudes liikmesriikides mittefinantssektorile antavate laenude kättesaadavus endiselt halb, mis on tingitud nii laenupakkumise kui ka -nõudluse teguritest, sealhulgas sektori ümberkorraldamisest ja finantsvõimenduse vähendamisest pärast finantskriisi. Lisaks on pangalaenude intressimäärad haavatavates liikmesriikides hoolimata EKP hiljutistest meetmetest jätkuvalt kõrged, ning see mõjutab kõige rohkem VKEsid. Piiratud juurdepääs rahastamisele võib samuti vähendada idufirmade arvu, mis on muret tekitav, sest VKEde hulgas tekitavad just alustavad firmad suurima tööhõive kasvu. VKEde tööhõive vähene muutus alates 2010. aastast näitab, millist potentsiaalset mõju tööhõivele võiksid avaldada asjakohased lahendused finantssektori probleemidele. Poliitilised meetmed, millega toetatakse idufirmasid, võivad samuti evida märkimisväärset mõju tööhõivele.

Mõne liikmesriigi tööturg on endiselt väga killustatud. Noorte tööhõivet iseloomustab asjaolu, et nii ajutiste kui ka osalise tööajaga töökohtade osakaal kogutööhõivest oli 2014. aasta esimeses kvartalis kõrge (vastavalt 42,4 % ja 31,9 %). Seevastu kogu tööealise elanikkonna puhul oli ajutiste ja osalise tööajaga töökohtade osakaal palju väiksem, vastavalt 13 % ja 19 %. Osalise tööajaga töötavad peamiselt naised. 2014. aasta esimeses kvartalis oli osalise tööajaga töötavate naiste osakaal 32%, võrreldes meeste 8,3 %ga. Austrias, Belgias, Taanis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis töötab üle 40 % naistest osalise tööajaga. Praeguses makromajanduslikus olukorras võib ajutiste ja osalise tööajaga töökohtade arv (kuigi alati ei pruugi see olla vabatahtlik valik)[6] aidata kaasa töökohtade loomisele ning keskpikas ja pikas perspektiivis võivad need olla hüppelauaks alalise ja/või täistööajaga töökoha saamisele (nt noorte jaoks). Tööturu killustatus väljendub ka püsivas soolises palgaerinevuses ja selles, et inimesed saavad harva üle minna kehvemate lepingutingimustega töökohalt paremate lepingutingimustega kohale.

Töökohtade vastavus töötute oskustele on mitmes liikmesriigis halvenenud. Kuigi vabade töökohtade arv ei ole viimaste aastate jooksul eriti muutunud, on töötus kasvanud, mis võib olla märk sellest, et töötute oskused ja vabad töökohad ei ole vastavuses. Beveridge’i kõver (joonis 5) näitab, et struktuurne töötus on alates 2011. aasta keskpaigast kasvanud[7]. Vaadates arengut kõigis liikmesriikides, on oskuste ja vabade töökohtade vastavus halvenenud enamikus liikmesriikides, välja arvatud Saksamaal. Sellise üldise negatiivse suundumuse põhjuseks on peamiselt negatiivsed tööjõu nõudluse šokid ja asjaolu, et oskused vastavad üha vähem töökohtade vajadustele[8]. See näitab, et tööturuvõimaluste puudumine koos majanduskriisiga tekitab hüsteeriaohu, mille vähendamiseks on vaja investeerida inimkapitali ja viia oskused töökohtadega paremini vastavusse.

Joonis 5: Beveridge'i kõver, EL 28, 2008 I kvartal – 2014 I kvartal Allikas: Eurostat; Märkus: LSI (vertikaalne telg) on tööjõupuuduse näitaja, mis on tuletatud ELi äriühingute küsitluse tulemustest (selliste tööstusettevõtete osakaal protsentides, mis on teatanud tööjõupuudusest kui tootmist piiravast tegurist). UR on töötuse määr.

Töötute kasvav arv kriisi jooksul ja üha suurenev pikaajaliste töötute määr ning nendest teguritest tulenev oskuste ja vabade töökohtade halb vastavus on aktiivsele tööturupoliitikale ja riiklike tööhõiveteenistustele tõsiseks takistuseks.

ELi-sisene töötajate liikuvus on endiselt väike, eelkõige arvestades ELi tööturu üldist suurust. Neljandik ELi kodanikest ütleb, et nad kaaluksid töötamist teises ELi riigis järgmise kümne aasta jooksul, kuid 2013. aastal elas teises liikmesriigis ainult 3,3 % ELi tööealisest elanikkonnast. Riikidevahelised erinevused on siiski üsna suured (joonis 6). Kuna töötuse määr erineb ELi liikmesriikides märkimisväärselt, on muusse liikmesriiki kolida soovivate isikute arv alates2011. aastast liikuvust suurendanud, kuid ainult piiratud ulatuses ja mitte nii palju, kui on vaja, et tasakaalustada ELi tööturu suuri vajakajäämisi[9].

Joonis 6: Liikuvuse määr liikmesriigiti residendina viibitud aastate kaupa, 2013            Allikas: „Key Features”, DG EMPL. Märkused: Liikuvuse määr on teises liikmesriigis 2013. aastal elanud tööealise elanikkonna arv protsendina selle riigi tööealisest elanikkonnast, kelle kodakondsust omatakse. Arvud Malta ja Sloveenia kohta on liiga väiksed, et olla usaldusväärsed. Arvud CY, DK, EE, FI ja SE kohta ei ole usaldusväärsed valimi väikese suuruse tõttu.

Oskuste pakkumist tuleb veelgi parandada. Mitmed suundumused, eelkõige üleilmastumine ja üleminek (oskustepõhisele) tehnoloogiale, on toonud järk-järgult kaasa tööjõunõudluse eri tasemel oskustega töötajate järele. Lisaks on toimunud muutused oskuste suhtelise tähtsuse järjekorras. Nii IKT valdkond kui ka nn pehmed oskused (nt suhtlusoskus) on muutunud mitmesuguste elukutsete puhul olulisemateks.

Kuigi aja jooksul on keskmine haridustase paranenud, ei vasta töötajate oskused enam nõudlusele. Oskuste nõudluse ja pakkumise vahelises suhtes toimunud muutuste tõttu on kõrge kvalifikatsiooniga inimestel töö leidmine lihtsam kui keskmise või madala kvalifikatsiooniga inimestel. Tööturgu käsitlevad prognoosid kinnitavad seda suundumust[10].

Struktuursed puudused oskuste baasis ohustavad Euroopa majanduskasvu potentsiaali. Hiljutised andmed[11] osutavad sellele, et ligikaudu 20 %-l tööealisest elanikkonnast on ainult väga madal kvalifikatsioon ja mõnes riigis (Hispaania, Itaalia) on see näitaja isegi veel kõrgem. Ainult vähestes riikides (Eesti, Soome, Madalmaad, Rootsi) on kõrge kvalifikatsiooniga inimeste osakaal suur ja enamiku liikmesriikide näitajad jäävad kaugele maha parimate tulemustega riikide näitajatest mujal maailmas (nt Jaapanist või Austraaliast). Valitsemissektori kuludest selgub, et inimkapitalisse suunatud investeeringud üha vähenevad. Euroopas ei investeerita hariduse ja oskuste omandamisse tulemuslikult ning see kahjustab keskpikas perspektiivis konkurentsivõimet ja takistab töötajatel töö leidmist. 19 liikmesriiki on absoluutarvudes kulutusi haridusele vähendanud ja 14 liikmesriiki on vähendanud haridusse investeeritavat suhtelist osa SKPst.

Palgakujunduses on hakatud arvesse võtma tasakaalustamisvajadusi. Enne kriisi puhkemist esines mitmes liikmesriigis nominaalse tööjõu ühikukulu märkimisväärset kasvu, eelkõige Lätis ja Rumeenias ning vähemal määral Eestis, Leedus, Bulgaarias ja Iirimaal (joonis 7). Kriisi tõttu on nominaalse tööjõu ühikukulu areng nendes riikides alates 2009. aastast tunduvalt tagasihoidlikum, välja arvatud Bulgaarias, ning on tegelikult muutunud negatiivseks Iirimaal, Leedus ja Lätis, jäädes napilt üle nulli Rumeenias. Pärast aastatepikkust tõusu on ka Kreekas ja Hispaanias kriisi järel nominaalse tööjõu ühikukulu vähenenud. Saksamaal on areng olnud erinev, kuna see on ainus liikmesriik, kus nominaalne tööjõu ühikukulu enne kriisi vähenes (kuigi vähe) ning viimastel aastatel suurenes. Nominaalse tööjõu ühikukulu mõõdukat suurenemist (tugevamalt enne kriisi) täheldati ka Belgia, Rootsi, Madalmaade, Austria ja Soome puhul. Suundumuse pöördumine ühelt poolt „raskustes” liikmesriikides ja teiselt poolt „ülejäägiga” riikides on toetanud maksebilansi tasakaalustamist, mis oli vajalik eelkõige euroalal. On oluline, et palgakujundus oleks jätkuvalt kooskõlas vajadusega vähendada maksebilansi tasakaalustamatust ja töötust ning pikas perspektiivis peaks see olema kooskõlas tootlikkuse kasvuga. Positiivse maksebilansiga riikides viimasel ajal toimunud palgatõus võib suurendada üldist kogunõudlust, kui palgatõus on püsiv[12].

Joonis 7: Nominaalse tööjõu ühikukulu muutumine EL 28s, keskmised aastased muutused, 2003–2008 ja 2009–2013 Allikas: Eurostat, DG EMPLi arvutused

Tööjõu ühikukulu vähendamine ja palkade reguleerimine on hindade vähenemist ainult väga aeglaselt ja osaliselt mõjutanud. Osaliselt saab sellist mõju mittetäielikku ülekandumist seletada sellega, et eelarve konsolideerimiseks tõsteti samal ajal kaudseid makse ja reguleeritud hindu[13]. Nominaalse tööjõu ühikukulu vähenemine ja hindade muutumatus on viinud töötulu osakaalu vähenemiseni mitmes riigis, eelkõige Kreekas, Hispaanias, Iirimaal ja Portugalis. Sellisest arengust tulenev kasumimarginaalide tõus ei ole (veel) toonud kaasa investeeringute kasvu.

Mitmes liikmesriigis on maksukoormus endiselt suur. Suur ja mõnel juhul suurenev maksukoormus on endiselt probleem paljudes liikmesriikides, eelkõige madala ja teise sissetuleku teenijate jaoks. Madala sissetulekuga (67 % keskmisest palgast) inimese jaoks maksukoormus enamikus liikmesriikides ajavahemikul 2008–2010 vähenes, kuid kasvas järgneval kahel aastal peaaegu kõikides liikmesriikides. 2013. aastal erines maksukoormus alates 20 %st või vähemast koormusest Maltal (2012) ja Iirimaal kuni üle 45 %lise maksukoormuseni Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Ungaris.

Muutusi kogumaksukoormuses on peamiselt mõjutanud üksikisiku tulumaks, mis on tõusnud 15 liikmesriigis 21st (joonis 8). Üksikisiku tulumaksu tõus (vähemalt kõnealuse leibkonnatüübi puhul ja 67 % juures keskmisest palgast) oli eriti suur Portugalis ja Ungaris, samas kui Ühendkuningriigis ja Kreekas see üsna märkimisväärselt vähenes. Võttes arvesse nii üksikisiku tulumaksu kui ka töötajate sotsiaalkindlustusmakseid, on töötajate maksukoormus kasvanud kümnes liikmesriigis. Vastav koormus tööandjatele on kasvanud vaid kolmes liikmesriigis, kus on tõstetud maksukoormust. Tööandjate sotsiaalkindlustusmaksed on enamikus liikmesriikides jäänud üldiselt samale tasemele, välja arvatud mõned erandid; suhteliselt suurt kasvu täheldati Poolas ja Slovakkias, kusjuures samal ajal vähenesid maksed üsna märkimisväärselt Prantsusmaal.

Joonis 8: Kogumaksukoormuse muutumine ajavahemikul 2011–2013 komponentide kaupa (67 % keskmisest palgast, vallalised, lasteta) Allikas: Euroopa Komisjoni ja OECD maksude ja hüvitiste andmebaas Märkus: Andmed OECDsse mittekuuluvate riikide kohta (BG, CY, HR, LV, LT, MT ja RO) ei ole kättesaadavad.

Mõnes liikmesriigis on probleemiks deklareerimata töö. Deklareerimata töö hõlmab mitmesuguseid tegevusi alates deklareerimata tööst ametlikus ettevõttes kuni ebaseaduslike omal kulul töötajateni, kuid ei hõlma ebaseaduslikke kaupu või teenuseid. Deklareerimata tööl on mitmeid negatiivseid tagajärgi. Makromajanduse seisukohast vähendab see maksutulu (tulumaks ja käibemaks) ning kahjustab sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamist. Mikromajanduse seisukohast moonutavad deklareerimata töö ja muud ebatüüpilised töövormid, nagu näilised füüsilisest isikust ettevõtjad, ausat konkurentsi ja sillutavad teed sotsiaalsele dumpingule, takistades täielikku sotsiaalkaitset pakkuvate seaduslike töökohtade loomist. See kahjustab ka tootlikkust, sest mitteametlik ettevõtja väldib enamasti ametlike teenuste ja investeeringute kasutamist (nt krediidi võtmist) ning eelistab jääda väiksemahuliseks. Kuigi varimajanduse ja deklareerimata töö täielik ulatus ei ole usaldusväärsete andmete puudumise tõttu täielikult teada, näitavad üldised andmed, et see on mõnes liikmesriigis probleem[14]. Lisaks võib deklareerimata töö hulk kasvada teatavate sotsiaal-majanduslike suundumuste tõttu, nagu sektorite muutumine ja majanduse rahvusvahelistumine, standardsete töövormide vähenemine ning sotsiaalsed probleemid mõnes liikmesriigis.

Kuna muudatused majanduses mõjutavad üldiselt elanikkonna rühmi erinevalt, on paljudes liikmesriikides suurenenud ebavõrdsus. Kuigi ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja[15] on ajavahemikul 2008–2013 jäänud ELis üldiselt samale tasemele, on liikmesriikidevaheline ebavõrdsus ulatuslik ja kasvav (joonis 9). Ebavõrdsus on suurenenud enamikus lõunapoolsetes liikmesriikides (Hispaania, Kreeka, Itaalia, Küpros), aga ka Horvaatias, Eestis, Taanis, Ungaris ning veidi ka Iirimaal ja Austrias. Olenemata olukorra paranemisest, on ebavõrdsus probleemiks ka Bulgaarias, Kreekas, Lätis, Rumeenias, Hispaanias ja Leedus (vt ka 3. peatüki V joonis).

Joonis 9: Sissetulekute jaotuse ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja) 2008–2012             Allikas: Eurostat, EU-SILC 2013; osutab majandusaastale 2012. Märkus: * – 2011. aasta andmed (2012. aasta andmed ei ole veel kättesaadavad BE, DE, IE, EL, FR, HR, LU, NL, PT, RO, SE, ja UK puhul).

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste määr tõusis oluliselt, samuti kasvavad erinevused liikmesriikide vahel. Alates kriisi algusest 2008. aastal kuni 2012. aastani suurenes vaesusriskis või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv muret tekitava 8,7 miljoni inimese võrra (välja arvatud Horvaatia), s.o 25,1 % EL 28 rahvaarvust 2012. aasta seisuga (joonis 10).

Joonis 10: Vaesusriski või sotsiaalse tõrjutuse määra muutumine 2008–2012    Allikas: Eurostat, EU-SILC 2013; osutab majandusaastale 2012. Märkus: * – 2011. aasta andmed (2012. aasta andmed ei ole kättesaadavad BE, DE, IE, EL, FR, HR, LU, NL, PT, RO, SE, ja UK puhul).

Eri vanuserühmades on vaesusnäitajad väga erinevad. Kriis on kõige rohkem mõjutanud tööealist elanikkonda (joonis 11; vt ka 3. peatüki IV joonis), mis on peamiselt tingitud kasvavast töötusest või madala tööhõivega leibkondade arvu ja palgavaesuse kasvust. 2012. aastal elas ligikaudu 50 miljonit tööealist elanikku sissetulekust, mis oli alla 60 % riigi ühtlustatud mediaansissetulekust EL 28s, ning 31,8 miljonit (31,5 miljonit aastal 2013) kannatasid suure materiaalse puuduse all. 10,9 % 18–59aastasest elanikkonnast elasid 2012. aastal töötus leibkonnas.

Joonis 11: Vaesusriski või sotsiaalse tõrjutuse määra muutumine EL 28s alates 2005. aastast, kokku, lapsed, tööealine elanikkond ja vanemaealised   Allikas: Eurostat, EU-SILC. Märkus. EL 27 keskmine ajavahemiku 2005–2009 kohta, EL 28 keskmine ajavahemiku 2010–2012 kohta, 2013. aasta kohta ei ole SILCi andmed veel kättesaadavad.

Mõju vanemaealistele (65+) on olnud suhteliselt tagasihoidlik, sest nende vaesusrisk või sotsiaalne tõrjutus on enamikus liikmesriikides vähenenud, kusjuures naisi ohustab vaesus vanemas eas rohkem kui mehi. Need suhtelised edusammud ei kajasta tingimata tegelikku muutust eakate inimeste sissetulekutes, vaid eelkõige seda, et pensionid on jäänud suures osas muutumatuks, samas kui tööealise elanikkonna sissetulek on jäänud samale tasemele või vähenenud.

Lapsed kogevad järjest suurenevat vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riski alates 2008. aastast, kuna nende (enamasti tööealiste) vanemate olukord on halvenenud. 2008. aastaga võrreldes on see toimunud rohkem kui 20 liikmesriigis. Üksikvanemaga leibkondade vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse määr (2012. aastal 47,8 % EL 28s) on aga üle kahe korra suurem kui kahe täiskasvanuga leibkondades (24,4 %). Üksikvanemaga leibkondades on vaesusrisk oluliselt kõrgem kõikides liikmesriikides, olles Sloveenias, Soomes ja Taanis 35 % ning Bulgaarias 78 %. Samuti on kolme või enama lapsega perekondade puhul vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk suurem (EL 28s 30,9 %) kui elanikkonnal tervikuna. Kriisi ajal on tööturu tingimuste halvenemine mõjutanud kõige otsesemalt tööealisi mehi. Samas on naiste puhul (jätkuva) vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk ikkagi suurem kui meeste puhul, tulenedes hooldamisega seotud passiivsetest perioodidest ja (vabatahtlikust või mittevabatahtlikust) osalise tööajaga tööst.

Vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse määr oli 2012. aastal palju suurem (48,9 %) kolmandatest riikidest pärit 18–64aastaste hulgas kui riigi kodanike hulgas (24,3 %). Ajavahemikus 2012–2013 tõusis see rohkem kui 3 protsendipunkti võrra.

Leibkonna kasutada olev kogutulu oli 2013. aasta lõpuks ELis keskmiselt reaalselt kasvanud, pärast peaaegu nelja aastat järjestikust vähenemist (vt ka 3. peatükk, kus lahatakse samuti leibkonna kasutada olevat kogutulu). Selle põhjuseks oli turupõhiste tulude kasv (hüvitised töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja omanditulu), mida toetas leibkondadele antavate sotsiaaltoetuste suurenemine[16]. Tulevik näitab, kas 2013. aastal kasv jätkub, sest töökohtade loomine on ikka veel tagasihoidlik, maksusoodustuste mõju on endiselt nõrk ning kõige hilisemad andmed 2014. aastast näitavad uut langust (joonis 12).

Joonis 12: Leibkonna kasutada oleva kogutulu (GDHI) kasvu mõjutavad tegurid

Allikas: Eurostat (sektoripõhine arvepidamine)

Maksu- ja sotsiaalhüvitiste süsteemide muutuste mõju erines viimastel aastatel riigiti märkimisväärselt[17]. Sõltuvalt ülesehitusest mõjutasid maksu- ja hüvitiste süsteemide muutused kõrge ja madala sissetulekuga leibkondi erinevalt. Mõnes riigis suurendas regressiivne mõju langust eelkõige madala sissetulekuga leibkondade elukvaliteedis. Teatavates liikmesriikides suudeti tänu muutustele maksu- ja hüvitiste süsteemis hoida ära ebaproportsionaalne mõju madala sissetulekuga leibkondadele. Sellised jaotumise mõjust tulenevad erinevused ei sõltunud kohanduste üldise ulatuse erinevustest.

Üldiselt on sotsiaalkulutuste kasv pärast 2009. aasta tipphetke olnud alates 2011. aastast negatiivne. Kriisi alguses (kuni 2009. aastani) põhjustasid sotsiaalkulutuste suurenemist peamiselt töötushüvitised, kuid vähemal määral ka pensionide ja tervishoiuga seotud kulutused. Sotsiaalkulutuste kasv aeglustus 2010. aastal, mis tulenes sellest, et stimuleerivate fiskaalmeetmete kehtivus hakkas lõppema ja riikides, kus ilmnes majanduse elavnemise märke, hakkas järk-järgult lõppema automaatne tasakaalustusmehhanism. Alates 2011. aastast on sotsiaalkulutused ja eelkõige mitterahalised hüvitised vähenenud, hoolimata majandus- ja sotsiaaltingimuste halvenemisest (joonis 13)[18].

Joonis 13: Riigi tegelike sotsiaalkulutuste kasvu mõjutavad rahalised ja mitterahalised hüvitised ELis (2001–2012)               Allikas: Riiklik arvepidamine, DG EMPLi arvutused

Kriis on muutnud ka sotsiaalkaitsekulutuste struktuuri. Ajavahemikul 2007–2011 on sotsiaalkaitse (reaalsed) kulutused elaniku kohta kasvanud 8 protsenti EL 27s (joonis 14). Suurima panuse on andnud pensionid (vanaduspensioni ja toitjakaotuspensioni suurendamine moodustas 44 % kogusuurenemisest) ning tervise ja puuete valdkond (32 %). Erinevused liikmesriikide vahel on seega märkimisväärsed: ajavahemikul 2007–2011 kasvasid sotsiaalkaitse kulutused elaniku kohta alla 5 % neljas liikmesriigis, samas kui kasv oli suurem kui 15 % seitsmes liikmesriigis.

Joonis 14: Muutused sotsiaalkaitse kulutustes elaniku kohta ajavahemikus 2007–2011; sotsiaalkaitse funktsiooni kaupa                Märkus: sotsiaalkaitse kogukulude kasvu mõjutavad maksed funktsioonide kaupa (elaniku kohta 2005. aasta püsivhindades). Allikas: ESSPROS

Mõnes liikmesriigis oli raskes olukorras ja madala sissetulekuga inimestel jätkuvalt raskusi juurdepääsul tervishoiuteenustele. Kuigi EL 27 kui terviku jaoks tõusis ajavahemikul 2008–2012 selliste kõige vaesemate inimeste osakaal, kellel oli raskusi juurdepääsuga tervishoiuteenustele, ainult mõõdukalt, siis märkimisväärne tõus registreeriti näiteks Soomes, Portugalis ja Kreekas (vt joonis 15). Rahuldamata tervishoiuvajaduste määr oli kõige kõrgem 2012. aastal Lätis, Bulgaarias ja Rumeenias. Kuigi kõige suurem langus toimus Bulgaarias (–11,4 protsendipunkti ajavahemikul 2008–2012), olid inimeste rahuldamata tervishoiuvajadused seal 2012. aastal jätkuvalt väga kõrged (16,9 %).

Joonis 15: Rahuldamata tervishoiuvajadused, sissetuleku madalaim kvintiil, 2008–2012          

Allikas: Eurostat, EU-SILC 2012; Märkus: Rahuldamata tervishoiuvajadused: liiga kallis, liiga kaugel või liiga pikk ooteaeg. * – 2011. aasta andmed (2012. aasta andmed ei ole kättesaadavad BE, IE, LU ja AT puhul). 2008. aasta andmed ei ole kättesaadavad Horvaatia ja EL 28 puhul).

2.            TÖÖHÕIVESUUNISTE RAKENDAMINE: TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALPOLIITIKA REFORMID

Käesolevas osas[19] esitatakse kokkuvõte viimase 12 kuu jooksul liikmesriikides elluviidud reformidest ja võetud meetmetest. Tööhõivesuunistes[20] on esitatud liikmesriikidele kindlad poliitikajuhised selle kohta, kuidas lahendada tööhõive- ja sotsiaalprobleeme valitsevate suundumuste tingimustes ja eesmärgiga saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid (vastavalt punktis 1 esitatule). 2014. aasta majanduskasvu analüüsis kehtestati liikmesriikidele prioriteedid ja poliitikajuhised 2014. aasta Euroopa poolaasta raames riiklike reformiprogrammide esitamiseks. Riiklikud reformiprogrammid vaadati nõuetekohaselt läbi ja nõukogu esitas komisjoni ettepanku alusel riigipõhised soovitused. Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee vaatavad tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi abil läbi liikmesriikide saavutused ja tulemused probleemide lahendamisel. Pärast seda elluviidud poliitikareforme hinnatakse 2015. aasta Euroopa poolaasta raames.

Euroopa Sotsiaalfondist toetatakse Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks võetavaid meetmeid, mille sihiks on võidelda töötuse vastu ja milles keskendutakse peamiselt noortele. Selliste meetmete abil pakutakse praktikat või õpipoisiõpet ümberõppeks või oskuste täiendamiseks, toetatakse haridusmeetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ning edendatakse haldussuutlikkuse tõstmist. Programmiperioodil 2014–2020 viiakse Euroopa Sotsiaalfond ja muud ELi struktuuri- ja investeerimisfondid väga täpselt vastavusse Euroopa 2020. aasta strateegia poliitikaprioriteetide edendamisega ning keskendutakse fondide tulemuslikkusele, mis tugevdab nende rolli strateegia finantssammastena.

Kõikides järgmistes punktides kirjeldatud valdkondades on reforme ellu viidud. Edu on aga poliitikavaldkonniti ja liikmesriigiti erinev. Vaja on teha veel tööd hoolimata sellest, et paljudel juhtudel ei ole tulemused veel täielikult nähtavad, kuna see võtab tavaliselt palju aega. Samuti ei saa reformi väärtust tavaliselt hinnata eraldi, kuna samal ajal võidakse ellu viia mitut reformi. Liikmesriigid peaksid seepärast võtma poliitikastrateegiate ja reformide kujundamisel arvesse nende vastastikust mõju.

Allpool on esitatud ülevaade soolisest ebavõrdsusest tööturul ja reformidest, mis võivad toetada edenemist soolise võrdõiguslikkuse suunas. Täpsemad selgitused on esitatud iga asjaomase suunise juures.

Sooline võrdõiguslikkus: Tööturul esineb endiselt märkimisväärne ebavõrdsus[21]

Edusamme on küll tehtud, kuid suur sooline ebavõrdsus eksisteerib jätkuvalt. Naiste tööhõive määr on endiselt oluliselt madalam kui meestel (vastavalt 62,8 % ja 74 % 2014. aasta alguses). Täistööaja ekvivalendile vastava tööhõive erinevus on veelgi suurem (18,3 protsendipunkti 2013. aastal). Lisaks makstakse naistele tunnis 16 % vähem. Sooline ebavõrdsus seoses tööhõive, töötatud tundide arvu ja palkadega toob kaasa suure kogusissetulekute erinevuse (ELis 37 %). Kuna pensionid kajastavad elu jooksul saadud sissetulekuid, on sooline pensionilõhe samuti suur (keskmiselt 39 %). Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk on üle 55aastaste naiste puhul kõrgem kõikides liikmesriikides.

Juurdepääs taskukohastele ja kvaliteetsetele lastehoiuteenustele, pikaajalise hoolduse teenustele ja koolivälisele hooldusele ning paindlik puhkusekorraldus mängivad olulist rolli naiste tööhõive säilitamisel ning mõlema sugupoole töö- ja pereelu ühitamisel. Kuigi enamik liikmesriike on Barcelona eesmärkide saavutamisel teinud alates 2005. aastast lastehoiuteenuste pakkumise valdkonnas edusamme, on ainult üheksa liikmesriiki täitnud 2012. aastal eesmärgi tagada teenusega kaetus 33 % ulatuses alla kolmeaastaste laste puhul[22] ja üksteist on täitnud eesmärgi saavutada kaetus 90 % ulatuses laste puhul vanuses kolmest aastast kuni kohustusliku koolieani. Maksusoodustuste süsteemid ei soodusta mõnes riigis jätkuvalt naiste tööle asumist või töökoormuse suurendamist, sest pakutakse stiimuleid, mis ei motiveeri leibkonna teist palgasaajat töötama täistööajaga.

Tööturu segregatsioon ja soolised stereotüübid võivad takistada nii naistel kui ka meestel oma potentsiaali täielikult realiseerida ning põhjustavad mitteoptimaalset oskuste ja töökohtade sobitamist. Hariduse ja koolituse valdkonnas töötab nüüd naisi rohkem kui mehi, kuid naised on jätkuvalt üleesindatud valdkondades, mis on seotud traditsiooniliste rollidega, nagu tervis ja heaolu, humanitaarvaldkond ja õpetamine. Mehed domineerivad jätkuvalt sellistes valdkondades nagu teadus, tehnoloogia, inseneriteadus ja matemaatika.

On võetud meetmeid, et edendada naiste tööhõivet ning töö- ja pereelu ühitamist, kuid meetmete ulatus ja ambitsioonid on ELis erinevad. Liikmesriikide võetud meetmete eesmärk on nt (jätkuvalt) suurendada lastehoiuteenuste kättesaadavust ja/või muuta lapsehoolduspuhkuse andmise korda või paindlikku tööaja korraldust. Vähem täheldati algatusi, mille eesmärk on soolise palgalõhe vähendamine või selliste rahaliste stiimulite vähendamine, mis motiveerivad leibkonna teist palgasaajat mitte töötama. Mõned liikmesriigid on võtnud meetmeid, et võidelda laste vaesusega, või kohandanud hüvitiste süsteemi, et toetada (madala sissetulekuga) peresid või vanemaid. Kuigi paljudes riikides on ette nähtud meeste ja naiste pensioniea (järkjärguline) võrdsustamine, on astutud ka samme, et edendada eakate naiste osalemist tööturul või kohandada pensioniõiguste kogumist.

2.1 Tööhõivesuunis nr 7: Tööturul osalemise suurendamine ja struktuurse tööpuuduse vähendamine

Tööhõive kaitset käsitlevate õigusaktide ajakohastamine jätkus liikmesriikides mitmel moel, et edendada tööhõive dünaamikat ja võidelda tööturu killustatuse vastu. Horvaatia võttis vastu tööõiguse reformi teise etapi, võttes vastu uue tööseaduse, mis lihtsustab paindlike töölepingute kasutamist, sh osalise tööajaga töö, hooajatöö ja renditöö, ning muudab tööaja korralduse vähem rangeks ja lihtsustab koondamismenetlust. Pärast igakülgset sotsiaalpartnerite kokkulepet on Madalmaad lihtsustamas koondamismenetlust ning kehtestanud lahkumishüvitise suuruse sidumise tööstaažiga, mitte vanusega. Samas muudeti rangemaks ajutise töö eeskirju, et vältida tööturu killustatust, ja reformiti töötushüvitiste süsteemi. Hispaania lihtsustas ettevõtjate jaoks töölepingu vorme, muutis selgemaks kollektiivse koondamise eeskirjad, edendas stiimulite abil osalise tööajaga tööd ning suurendas paindlikkust ületundide kasutamisel. Itaalia muutis ettevõtjate jaoks vähem rangemaks tingimused tähtajaliste töölepingute ja õpipoisiõppe lepingute kasutamiseks. Tööhõive kaitset käsitlevate õigusaktide ja aktiivse tööturupoliitika meetmete ulatuslik reform on parlamendis menetlemisel. Slovakkia kehtestas piirangu, mille kohaselt ei tohi nn töölepingu raames väljaspool põhitöökohta sõlmitud töösuhe kesta üle ühe aasta.

Liikmesriikide võime suurendada märkimisväärselt naiste tööhõivet sõltub suurel määral kvaliteetsest ja taskukohasest lastehoiuteenusest. OECD tõendid kinnitavad, et lastehoiuteenus on oluline tegur naiste osalemisel tööturul. Mitmed riigid jätkasid eelnevatel aastatel võetud meetmeid ja/või leidsid lastehoiuteenuste jaoks lisaraha (Austria, Saksamaa, Iirimaa, Malta, Poola). Mõned teised tegid ettevalmistusi uute õigusaktide või projektide algatamiseks (Tšehhi Vabariik, Slovakkia). Malta hakkas alates 2014. aasta aprillist pakkuma tasuta ja universaalset lastehoiuteenust peredele, kus mõlemad vanemad töötavad. Lastehoiuteenus on tagatud vanemate tööajal, lisaks on arvestatud ka üks tund transpordile. 2014. aasta eelarves nähti ette vahendid tasuta teenuseks lasteaedades ja riiklikes algkoolides, mis võimaldab töötavatel vanematel oma lapse koolipäevadel kooli tuua tund enne õpingute algust. Tšehhi Vabariigis kiitis parlament heaks mitmeid aastaid edasi lükatud lasterühmi käsitleva seaduse, mis lihtsustab lastehoiuteenuste pakkumist väljaspool riiklikku lasteaedade võrku.

Mitmed riigid on võtnud meetmeid, et muuta töökorraldus paindlikumaks või muuta lapsehoolduspuhkust käsitlevaid eeskirju (Ühendkuningriik, Hispaania, Poola, Saksamaa ja Soome). Ühendkuningriigis laiendati paindliku töökorralduse taotlemise eeskirju kõikidele töötajatele alates 2014. aastast. Poolas muudeti tööhõivet ja tööturuasutusi käsitlevat seadust. Alates 2. maist 2014 võivad tööle naasvad vanemad, kes kasvatavad vähemalt üht alla kuueaastast last, või need, kes olid töölt ära tulnud, et hoolitseda ülalpeetavate eest, kasutada kaugtööd. Itaalias arutluse all olevas tööseaduses on pakutud välja meetmed rasedus- ja sünnituspuhkuse muutmiseks. Saksamaa vanemahüvitiste seaduse reformiga, mis jõustub 2015. aasta jaanuaris, on ette nähtud stiimulid, mille abil saavad mõlemad vanemad lapsehoiukohustusi ja tööd omavahel jagada.

Vähem tehti algatusi soolise palgalõhe vähendamiseks. Austrias on aruanded võrdsete palkade kohta kohustuslikud alates 2013. aastast ettevõtetele, kus on üle 250 töötaja, ja alates 2014. aastast ettevõtetele, kus on üle 150 töötaja.

Maksustamise valdkonnas kavandati meetmeid Itaalia tööseaduse raamistikus ja Maltal, kus suurendati maksuvabastust vanematele, kelle lapsed käivad eralasteaedades (1300 eurolt 2000 euroni). Alates 2015. aastast hakatakse Ühendkuningriigis kohaldama töötavate perede lastehoiu maksuvabastuse kava, millega asendatakse praegune vautšerite süsteem ja otselepingud lasteaedadega. Pered saavad aastas tagasi 20 % lastehoiukuludest, mis võivad ulatuda kuni 10 000 naelsterlingini lapse kohta.

Mitmed liikmesriigid on muutnud palgakujundusmehhanisme, et viia palkade areng vastavusse tootlikkuse kasvuga. Mõned liikmesriigid on püüdnud suurendada kodumajapidamiste kasutada olevat tulu, pöörates erilist tähelepanu miinimumpalgale. Saksamaal hakkab alates 1. jaanuarist 2015 kehtima üldine miinimumpalk 8.50 eurot tunnis, üleminekuperioodil on võimalik teha teatavaid erandeid kuni 2016. aasta lõpuni. Palgavaesuse vastu võitlemiseks on Eestis, Rumeenias ja Slovakkias suurendatud riikliku alampalga määra, samas kui Ühendkuningriigis on karmistatud riikliku miinimumpalga nõudeid eiravate tööandjate karistust. Austrias laiendati kohustust märkida töökuulutustesse kollektiivlepingu kohane miinimumpalk kõikidele tööandjatele, kes tegutsevad tööstussektorites, kus puudub kollektiivleping. Portugalis on ulatuslike reformide käigus vähendatud väga kõrge sissetulekuga avaliku teenistuse töötajate töötasusid.

Teatavaid meetmeid on võetud selleks, et vähendada tööjõu maksustamist, eelkõige ebasoodsas olukorras olevatele isikute puhul, ning selleks, et stimuleerida tööjõunõudlust ja tarbimist. Belgia on astunud samme, et vähendada madalapalgaliste töötajate sotsiaalkindlustusmakseid, vabastanud teatavate sektorite tööandjad sotsiaalkindlustusmaksete tasumisest töötajatele makstavate ületundide puhul ja laiendanud töötajate vabastamist kinnipeetavatest maksudest. Itaalias on vähendatud 2014. aastaks üksikisiku tulumaksu väikese sissetulekuga töötajate puhul ja kohaldatud tööandjate poolt makstava piirkondliku ettevõtlusmaksu suhtes pidevat 10 %-list vähendamist. Hispaania valitsus on kiitnud heaks maksureformi ettepaneku, millega on muu hulgas ette nähtud vähendada ajavahemikus 2015–2016 maksumäärasid seitsmelt viiele, vähendada pisut intressi piirmäära ja suurendada maksuvaba tulu summat. Slovakkias on suurendatud üliõpilaste sissetulekute sotsiaalkindlustusmaksust vabastamise piirmäära ning Eestis suurendatakse alates 1. jaanuarist 2015 üksikisiku tulumaksusoodustust. Lätis on põhjaliku eelarvepaketi raames leevendatud eelkõige nende perede maksukoormust, kus on ülalpeetavaid isikuid, suurendades sihtotstarbeliselt üksikisiku tulu- ja sotsiaalmaksuvaba miinimumi. Prantsusmaal on esimest aastat võimaldatud ettevõtjatele seoses palgakuludega maksukrediiti ja 2015. aastal on kavas vähendada tööandjate sotsiaalkindlustusmakseid, samuti on otsustatud vähendada mediaan- ja väikese sissetuleku puhul üksikisiku tulumaksu.

Mõned liikmesriigid on tõhustanud jõupingutusi deklareerimata töö vastu võitlemiseks. Sloveenias on täiendatud deklareerimata töö ennetamise ja tööhõive seadust, kehtestatud üksikisikute ületunnitöö jaoks vautšerite süsteem, kaasatud ebaseadusliku töö juhtumite kontrollimisse tolliteenistus ja karmistatud karistusi, eriti deklareerimata remonditööde puhul. 2014. aasta augustis loodi Horvaatias deklareerimata töö vastu võitlemise komisjon, kelle ülesanne on hinnata olemasolevaid meetmeid, kontrollida nende rakendamist ning teha ettepanekuid uute meetmete või vajalike muudatuste kohta.

Noortegarantii loomist käsitleva nõukogu soovituse rakendamine andis tõuke julgete struktuurireformide teostamiseks, mis hõlmavad liikmesriikide aktiivse tööturupoliitika paljusid aspekte. 2014. aastal esitasid kõik liikmesriigid noortegarantii rakendamise kavad ja arutasid neid Euroopa Komisjoniga. Kavade rakendamine on olulise tähtsusega, ning esimesi paljulubavaid samme on juba astutud.

Mõned liikmesriigid on teinud jõupingutusi riiklike tööturuasutuste poolt noortele suunatud toetuse ajakohastamiseks. Belgias on Brüsseli piirkonna riiklikus tööhõiveametis Actiris loodud noortega tegelev talitus, kelle ülesanne on toetada ametlikult tööotsijatena registreeritud noori töö- ja praktikakohtade leidmisel. Rumeenias on käivitatud kaks noortegarantii kava, mille tulemusena on loodud 27 noortegarantii keskust (praegu toetab keskusi Euroopa Sotsiaalfond), mille eesmärk on jõuda mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni ning pakkuda neile individuaalseid integreeritud teenuseid. Hispaanias on vastu võetud aktiveerimis- ja tööhõivestrateegia aastateks 2014–2016, mis on peamine poliitika koordineerimise vahend, et liikuda aktiivse tööturupoliitika raames tulemuspõhise lähenemisviisi suunas. Itaalias on loodud integreeritud e-portaalid, mis võimaldavad registreeruda interneti kaudu ja saada juurdepääs riiklikule registrile, et hõlbustada nõuetele vastavuse automaatset kontrollimist ja tööpakkumiste edastamist.

Mõnes liikmesriigis on noorte tööotsijate aktiivsuse edendamiseks võetud kasutusele suunatud värbamise stiimulid ja starditoetused. Madalmaades on kehtestatud maksuvähendus tööandjatele, kes võtavad vähemalt kaheks aastaks tööle töötushüvitist või sotsiaalabi saavaid noori ning Poolas on alla 30aastaste jaoks ette nähtud vabastus sotsiaalkindlustusmaksete tasumisest. Mõned liikmesriigid on kehtestanud uued värbamisstiimulid, et toetada töökohtade loomist pikaajaliste töötute muude rühmade jaoks. Portugalis, Maltal, Kreekas, Hispaanias ja Küprosel on kehtestatud üldised värbamisstiimulid või neid tõhustatud. Näiteks makstakse Maltal uute töötajate töölevõtmisel tööandjatele kuni ühe aasta jooksul toetust, mis võib katta kuni poole põhipalga ja sotsiaalkindlustusmaksetega seotud kuludest. Hispaanias on heaks kiidetud kindel sotsiaalkindlustusmaksete määr ettevõtjatele, kes võtavad uusi töötajaid tööle (sh. osalise tööajaga) tähtajatu lepinguga vähemalt kaheks aastaks (VKEde puhul kolmeks aastaks) ning samuti on ette nähtud eritoetused noortegarantii raames tööle võetud noortega sõlmitud tähtajatute lepingute korral. Lisaks on Maltal loodud sihtotstarbeline eakate töötajatega seotud toetus, mis hõlmab näiteks koolituskulude maksuvabastust.

Seoses noortegarantii rakendamisega jätkati paljudes liikmesriikides riiklike tööturuasutuste reformimist, et parandada teenuste taset ja kooskõlastamist piirkondlikul tasandil. Aastateks 2014–2016 kehtestatud laiaulatusliku aktiveerimisstrateegia raames on Hispaanias koostatud ühtne tööturuteenuste kataloog, mis hõlmab Hispaania kõigis piirkondades rakendatavaid kooskõlastatud meetmeid, mille eesmärk on tagada tööotsijate jaoks võrdne juurdepääs ja individuaalne kohtlemine ning haldustasandite tõhusus, läbipaistvus, tulemustele orienteeritus ja lõimumine. Soomes on kavas karmistada nõuet, et tööotsija peab võtma vastu kohaliku tööturuameti büroo kaudu saadud tööpakkumise, kui tööteekonnale kulub vähem kui kolm tundi päevas, ja tõhustada pikaajaliste töötute tööhõivekavasid, pakkudes aktiivseid meetmeid kolme kuu jooksul alates töötuks jäämisest.

Starditoetuste kavad on kogu Euroopas laialt levinud, vähemalt üheksas liikmesriigis (Hispaania, Malta, Horvaatia, Läti, Kreeka, Poola, Portugal, Prantsusmaa ja Iirimaa) on sisse seatud toetused ettevõtlusega alustavate töötute jaoks. Iirimaal on laiaulatusliku töökohtade tegevuskavaga ette nähtud luua koos ettevõtete tippkeskustega kohalikud ettevõtlusbürood, asutada uus noorte ettevõtluse rahastamise fond, et toetada ettevõtlust ja ettevõtluse laiendamist ning lihtsustada ettevõtjatele suunatud maksutoetusi. Portugalis on koostatud uus programm „Investe Jovem”, mille raames pakutakse rahalist toetust noortele, kes hakkavad füüsilisest isikust ettevõtjaks või loovad omaenda mikroettevõtte.

2.2. Tööhõivesuunis nr 8: tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ja elukestva õppe edendamine

Vajaduse tõttu kohandada oskuste pakkumist ja edendada täiskasvanuharidust, on mitmes liikmesriigis võetud asjakohaseid poliitikameetmeid[23]. Liikmesriikide meetmed, mille eesmärk on parandada oskuste pakkumist ja edendada täiskasvanuharidust, on sageli seotud kutsehariduse reformimisega.

Osana majanduskasvu paketti käsitlevast laiemast poliitilisest kokkuleppest on Taanis valitsuse ja sotsiaalpartnerite kolmepoolse lepingu kohaste meetmetega kavas toetada madala kvalifikatsiooniga töötajate oskuste arendamist ja võimaldada kõrgema kvalifikatsiooniga töötajatel osaleda kolmanda taseme koolitustel. Lepingu kohaselt, mille eesmärk on suurendada kvalifitseerimata ja kvalifitseeritud töötajate kutseõppes osalemise võimalusi, peaks ajavahemikus 2014–2020 algatustesse kaasatama veel 160 000 töötajat. Kreeka kutsehariduse ja -koolituse tegevuskava kohaselt, mis on osa vastastikuse mõistmise memorandumist makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, on kavas suurendada kohtade arvu õpipoisiõppes ja parandada selle kvaliteeti ning laiendada kutseõpet. Leedus on muudetud täiskasvanute vabaharidust ja jätkuõpet käsitlevat seadust, 10. juulil 2014 vastu võetud uus redaktsioon jõustub 1. jaanuaril 2015. Seadusega on muu hulgas ette nähtud parandada täiskasvanuhariduse koordineerimist riiklikul ja kohalikul tasandil, võtta kasutusele täiskasvanuhariduse uued rahastamismudelid ja võimaldada töötajatele puhkust vabahariduse omandamiseks. Aruandeperioodi jooksul on valitsus sõlminud erinevate valdkondade tööandjaid esindavate organisatsioonidega kokkuleppeid, mille eesmärk on parandada tasakaalu kvalifitseeritud tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel. Küprosel on avalik-õiguslikud ülikoolid jõudnud kokkuleppele laiendada kaugõppeprogrammide valikut ja sisu. Vastu on võetud uus õpipoisiõppe kaasaegne kava, mis hõlmab kahte tasandit: ettevalmistav kursus noortele, kellel ei ole keskharidust, ja põhikursus, kus omandatakse oskustöölise kutse. Maltal on valitsus käivitanud strateegia aastateks 2014–2019, et võidelda kirjaoskamatuse vastu.

Poolas on 1. oktoobril 2014 jõustunud uue seadusega lubatud nii valdkonnaülene õpe, duaalne õpe koostöös tööandjatega kui ka kolme kuu pikkune õpipoisiõpe õppeasutuses nn rakenduserialade puhul. Seaduses on sätestatud õppetöö seire korraldus ja seadusega toetatakse kõrghariduse kvaliteeti. Ülikoolidele antakse õigus tunnustada koolituste käigus või tööülesannete täitmisel omandatud teadmisi ja oskusi ning võtta neid diplomiõppe puhul arvesse. Uus õigusraamistikuga luuakse kõrghariduse omandamise võimalus neile, kes juba töötavad, kuid soovivad vahetada eriala või täiendada oma haridust. Prantsusmaal on vastu võetud kutseõppesüsteemi reformi käsitlev seadus, mille kohaselt on sisse seatud individuaalne koolituskonto ja muudetud kutseõppesüsteemi rahastamist, et tagada süsteemi parem vastavus vajadustele ning töötajate ja tööotsijate juurdepääs kutseõppele.

Paljudes liikmesriikides on kehtestanud meetmed, millega hõlbustatakse koolist tööellu siirdumist ning mis aitavad samuti kaasa ulatuslike noortegarantiide rakendamisele.

Prantsusmaal on õigusaktiga vastu võetud programm õpipoisiõppe süsteemi taaskäivitamiseks. Kavas on pöörata rohkem tähelepanu puuduvatele oskustele ning programm hõlmab tööandjatele suunatud stiimuleid praktikantide töölevõtmisel ja loob noorte jaoks võimaluse, et pärast väljaõpet sõlmitakse temaga tähtajatu tööleping. Õigusaktiga ette nähtud reformi on kavas hakata rakendama alates 2015. aastast. Iirimaal käivitatud kampaania „Tööks vajalikud oskused” raames pakutakse tööotsijatele e-teavet selle kohta, millised on nende võimalused hariduse või töökogemuse omandamiseks või ümberõppeks valdkondades, kus luuakse palju uusi töökohti. Lätis võimaldab õpilaste suvetööd käsitlev uus programm, mille raames töötavad keskkooliõpilased ühe kuu jooksul tasu eest ettevõtetes ja kohalikes ametiasutustes, omandada esmase töökogemuse ja tutvustada tööks vajalikke oskusi.

Haridus- ja koolitussüsteemis on naisi meestest rohkem, kuid naiste õpingud on peamiselt seotud traditsiooniliste valdkondadega, nagu tervishoid, hoolekanne, humanitaaralad ja õpetamine, samas on teaduse, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas mehed endiselt ülekaalus. Saksamaa rahastab näiteks koos ESFiga programmi, mille eesmärk on tuua lastehoiu valdkonda rohkem inimesi, eriti mehi.

2.3. Tööhõivesuunis nr 9: tulemuste parandamine haridus- ja koolitussüsteemide kõikidel tasemetel ning kolmanda taseme hariduse omandajate arvu suurendamine

Kõik liikmesriigid on esitanud ulatuslikud noortegarantii rakenduskavad, pidades kinni Euroopa Ülemkogu kehtestatud tähtajast.

Enamik liikmesriike on võtnud meetmeid kutsehariduse ja -koolituse süsteemi tõhustamiseks, et võtta paremini arvesse tööturu vajadusi. Belgia, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriik on sidunud oma noortegarantiide kavad Euroopa Õpipoisiõppe Liidu raames võetud kohustustega. Mitmes riigis (Taani, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Portugal, Slovakkia ja Belgia piirkonnad) on seoses kutsehariduse ja -koolituse süsteemiga tehtud seadusandlikke muudatusi .

Belgia piirkonnad on tihendanud koostööd nii haridus-, koolitus- ja tööhõivepoliitika kui ka osapoolte vahel, et parandada kutsehariduse ja -koolituse vastavust turu vajadustele. Hispaanias on käivitatud reform duaalse kutseõppe loomiseks ja tööturu vajadustega kohandamiseks. Prantsusmaal toetatakse uue elukestvat õpet ning kutseharidust ja -koolitust käsitleva seadusega õpipoisiõppe korraldamist madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks. Rumeenia on võtnud vastu uue õigusakti, mille kohaselt toetatakse kõrgkooli lõpetanute erialast praktikat. Rootsis on võetud meetmed, et lihtsustada üleminekut koolist tööle õpipoisiõppe kaudu ja aidata noortel töökogemust omandada. Eestis on eraldatud täiendavaid vahendeid täiskasvanute kutsehariduse ja -koolituse jaoks. Portugalis on kohandatud kutsehariduse ja -koolituse õppekavasid, loodud kutseõppekeskuste võrgustik ning töötatud välja uued kutseõppekursused nii põhi- (14aastased) kui ka keskhariduse (15–17aastased) tasemel. Taanis võeti kutsehariduse ja -koolituse reformikava vastu 2014. aasta juunis ning seda hakatakse kohaldama alates 2015/16. õppeaastast. Reform peaks aitama suunata kutseharidusse ja -koolitusse rohkem noori ning tagama õppekoha kõikidele Taani noortele, kes soovivad omandada esmase kutsehariduse.

Liikmesriigid pööravad vähem tähelepanu kvalifikatsiooniraamistike rakendamisele. Austria on loonud välismaal omandatud kvalifikatsiooni tunnustamisega tegelevad kontaktpunktid. See aitab parandada sisserändajate võimalusi ja vältida tööturul pakkumise ja nõudluse ebakõla. Horvaatias on loodud Horvaatia kvalifikatsiooniraamistik, et reguleerida kvalifikatsioonisüsteemi ja parandada õppekavasid, viies need vastavusse tööturu vajadustega.

Mõned liikmesriigid on alustanud kõrgharidussüsteemi reformimist. Austrias, Saksamaal, Eestis, Kreekas, Leedus, Luksemburgis, Poolas ja Ühendkuningriigis on alustatud kõrghariduse reformimist. Sageli hõlmavad reformid rahalist toetust erivajadustega rühmadele (Austria, Saksamaa, Eesti, Luksemburg ja Ühendkuningriik).

Austrial on kavas suurendada rahalist toetust lastega, töötavatele või abielus üliõpilastele. Saksamaal on kavas suurendada piirmäärasid ja anda täiendavat rahalist toetust eelkõige nendele noortele, kelle vanemate sissetulekud on väikesed (alates 2016. aastast). Luksemburgis on muudetud rahalise toetuse abikõlblikkuse kriteeriume, et võtta arvesse sotsiaalseid aspekte. Ühendkuningriigis on loodud eriotstarbeline rahastu, et suurendada inseneriõppe läbinute arvu ja julgustada rohkemaid naisi selles valdkonnas kätt proovima.

Mitmes liikmesriigis on võetud meetmeid, et tõhustada alg- ja keskharidust (Austria, Eesti, Kreeka, Hispaania, Ungari, Iirimaa, Malta, Slovakkia ja Ühendkuningriik), teistes on kohandatud üldist haridusstrateegiat (Horvaatia, Leedu).

Üksikutes liikmesriikides (Austria, Madalmaad, Eesti, Iirimaa ja Rootsi) on parandatud õpetajate töötingimusi või töötasu või on suurendatud õpetajate arvu. Eestis on suurendatud õpetajate alampalka, et muuta õpetajaamet atraktiivsemaks, lisaks viiakse seal ellu gümnaasiumi- ning kutsehariduse ja -koolituse reformi. Iirimaa on eraldanud vahendeid täiendavalt 1400 õpetaja palkamiseks ning erivajadustega laste õpetajate arvu säilitamiseks. Hispaanias on viidud varasemaks õppesuuna valimine, mis toimub nüüd keskkooli 3. ja 4. klassis (15–16aastased), ning algkooli 3. ja 6. klassis (9–12aastased) on sisse viidud uus hindamissüsteem. Taani valitsus on saavutanud kohustusliku riikliku hariduse (alg- ja põhikool) reformimise kokkuleppe, mida kohaldatakse alates 2014/2015. õppeaastast. Portugali valitsusel on käsil õpetajate koolitusprogrammi rakendamine ja laiendatud autonoomiaga koolid saavad kohaldada õppekavade osas suuremat paindlikkust.

2.4. Tööhõivesuunis nr 10: sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine

Paljud valdkonna poliitikareformid on keskendunud sellele, et sotsiaalkaitsesüsteemid tagaksid:

tõhusa tööotsijate aktiveerimise ja võimalused neile, kes saavad tööturul osaleda, kaitse neile, kes ei suuda tööturule siseneda ega seal osaleda, üksikisiku kaitse võimalike riskide vastu kogu elutsükli jooksul, investeerides inimkapitali.

A. Liikmesriigid on suurendanud jõupingutusi, et tugevdada aktiivset tööturupoliitikat, reformida sotsiaalabi ja/või töötukassa süsteemi ning võtta sihipäraseid meetmeid suure vaesusriskiga isikute abistamiseks. Mitu liikmesriiki (Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Taani, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Läti, Madalmaad ja Slovakkia) on võtnud või tugevdanud aktiveerimismeetmeid, mis on osa nende poliitikast, et lahendada tõhusamalt täiskasvanute vaesusega seotud probleeme. Mitmes liikmesriigis (Belgia, Kreeka, Küpros, Iirimaa, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal, Rumeenia ja Ühendkuningriik) on käsil sotsiaalabi ja/või töötukassa süsteemi reformimine. Belgias toimuva töötushüvitiste süsteemi reformi eesmärk on tagada vajalik tasakaal antava abi ning tõhusa tööotsimise ja koolitusvõimaluste vahel. Küprosel on hoolekandesüsteemi reformi raames juurutatud garanteeritud miinimumsissetuleku kava, mis asendab endist riiklikku abikava. Mõnes liikmesriigis (Belgia, Eesti, Hispaania, Malta ja Ühendkuningriik) on võetud sihipäraseid meetmeid suure vaesusriskiga isikute abistamiseks, nagu noored või lastega pered või puudega inimesed (Austria, Belgia, Küpros, Soome, Iirimaa, Läti, Rootsi ja Ühendkuningriik). Osa liikmesriike (Prantsusmaa, Rootsi) andsid teada ka naiste ja meeste võrdsete võimaluste tagamise meetmetest.

B. Liikmesriigid on läbi viinud reforme, mille eesmärk on kaitsta neid, kes ajutiselt tööturul ei osale või ei ole võimelised tööturul osalema. Sel eesmärgil on mõnes liikmesriigis edendatud sotsiaalpoliitikat, mille eesmärk on kaitsta laste ja eakate heaolu, või parandatud teenuste osutamist, samas kui teised riigid on võtnud konkreetseid meetmeid laste vaesuse vähendamiseks. Tundes üha suuremat muret vaesuses elavate laste arvu suurenemise pärast, on mõnes liikmesriigis (Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti ja Rumeenia) hoogustatud meetmeid laste vaesuse vähendamiseks. Bulgaaria on tõstnud kõige olulisematena esile järgmised meetmed, mis on võetud vaesuse vähendamise ja sotsiaalse kaasamise edendamise riikliku strateegia (aastani 2020) raames: igakuise toetuse suurendamine teise lapse, kaksikute ja püsiva puudega lapse puhul ning eakatele ja lastele rahalise toetuse andmine küttekulude katteks. Iirimaal on käivitatud uus tõendite- ja piirkonnapõhine programm, mille eesmärk on vähendada laste vaesust ennetustöö laiendamise ja varajase sekkumise teenuste kaudu, mis osutusid edukaks katseetapi jooksul. Itaalias on vastu võetud lastega perede toetamise kava, mille kohaselt on lisaks aktiveerimismeetmetele ja -teenustele ette nähtud ka passiivsed meetmed. Lätis on laste vaesuse vähendamisel tehtud märkimisväärseid edusamme, alates 1. jaanuarist 2014 on suurendatud lastega seotud toetusi ja üksikvanema toetust. Lisaks on Läti valitsus suurendanud ka üksikisiku tulumaksu maksuvaba määra sõltuvalt ülalpeetavate arvust. Eestis tegi valitsus 2014. aasta juunis otsuse suurendada oluliselt nii üldist kui ka vajadusepõhist lapsetoetust ning alates 2015. aasta jaanuarist on kavas tõsta lapse toimetulekupiiri.

Liikmesriigid on teinud sotsiaalpoliitika valdkonnas investeeringuid, et parandada juurdepääsu alusharidusele ja lastehoiule. Mõned liikmesriigid (Austria, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Prantsusmaa, Ungari, Leedu, Läti, Poola ja Ühendkuningriik) on võtnud meetmeid, et alusharidus- ja lastehoiuteenusest saaks osa rohkem lapsi. Nende riikide jaoks on see osa strateegiast, et parandada laste võimalusi. Saksamaa on teinud teatavaid edusamme, et teha täisajaga lastehoiuteenus veelgi kättesaadavamaks, kuid pikapäevarühmade kättesaadavuse osas on edasiminek olnud tagasihoidlik. Prantsusmaa mitmeaastane vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane tegevuskava sisaldab samuti ülalpeetavate lastega peredele suunatud meetmeid, näiteks hõlmavad need juurdepääsu parandamist koolisöögile ja täiendavate kohtade loomist lastehoiuasutustes (10 % kohtadest on ette nähtud väikese sissetulekuga peredest pärit lastele). Iirimaal on sisse seatud subsideeritud pikapäevarühmad, et toetada väikese sissetulekuga isikute ja töötute naasmist tööturule. Lisaks on loodud lastehoiukohad töötutele, kes osalevad ühenduse tööhõivekavades, mis pakuvad koolitust ja kogemusi, et toetada naasmist tööturule. Maltal pakutakse uue süsteemi raames tasuta alusharidus- ja lastehoiuteenust nii avaliku kui ka erasektori asutustes peredele, kus vanemad töötavad ja/või õpivad.

Pensione käsitlevate algatuste puhul on oluline töö- ja pensioniea tasakaalustamine, kuna peaaegu kõikjal on pensioniiga tõstetud ning meeste ja naiste pensioniiga võrdsustatud. Demograafilise olukorraga seotud probleemide lahendamisel tunnistavad liikmesriigid üha sagedamini vajadust pikendada tööiga, et tasakaalustada eluea pikenemise mõju ja võimaldada kompenseerida asendusmäära vähenemist pikema karjääri jooksul tehtavate sissemaksete kaudu. Viimaste aastate jooksul on mitu liikmesriiki (nt Küpros, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Ungari ja Läti) vastu võtnud otsuse meeste ja/või naiste pensioniea tõstmise kohta või seda juba rakendanud (nt Taani ja Ühendkuningriik). Kõigist 28st liikmesriigist on 25 juba vastu võtnud õigusakti pensioniea tõstmise kohta kas kohe või tulevikus. Paljudel juhtudel kaasneb pensioniea (järkjärgulise) kasvuga ka meeste ja naiste pensioniea võrdsustamine (Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik). Saksamaa on kehtestanud täiendava pensioniõiguse (nn emapension) vanematele, kelle lapsed on sündinud enne 1992. aastat; emapensioni eesmärk on vähendada karjääri katkestamise ja osalise tööaja mõju pensionile. Siiski on paljudes liikmesriikides vaja teha suuremaid jõupingutusi, et tulla toime nende oluliste teguritega, mis põhjustavad pensioniõiguste osas soolist ebavõrdsust.

Suurenenud on nende liikmesriikide arv, kes on sidunud pensioniea oodatava eluea kasvuga. Ühendkuningriik ja Portugal on lisandunud nendele liikmesriikidele (Küpros, Taani, Kreeka, Itaalia, Madalmaad ja Slovakkia), kus pärast esmast pensioniea tõstmist, et võtta arvesse varasemat eluea pikenemist, on otsustatud kehtestada selge seose pensioniea ja eluea oodatava tõusu vahel. Siiski on mõnel liikmesriigil selle idee suhtes veel tõsiseid kahtlusi.

Selleks, et tõsta tegelikku pensioniiga, on üha enam liikmesriike võtnud meetmeid, et piirata ennetähtaegselt pensionile jäämist. Peamised meetmed hõlmavad rangemaid tingimusi ennetähtaegselt pensionile jäämiseks (vanuse alampiir, pikem kindlustusmaksete maksmise periood ja hüvitiste taseme vähenemine) ning suuremat tähelepanu pööratakse aktiveerimismeetmetele (Belgia, Küpros, Hispaania, Horvaatia, Portugal ja Sloveenia). Mõnes riigis on piiratud juurdepääsu võimalustele, mida sageli kasutati ennetähtaegselt pensionile jäämiseks (näiteks töötushüvitiste (nt Hispaania) või töövõimetushüvitiste (nt Austria, Taani) pikendamine). Siiski kipuvad ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalused kahjustama mitmes riigis (nt Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Luksemburg, Malta ja Rumeenia), sealhulgas ka riikides, kus on hiljuti alustatud reformidega, pensionide asjakohasust ja jätkusuutlikkust. On riike, kus on lihtsustatud ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi pika tööstaažiga või rasketes tingimustes töötanud isikute jaoks. Lätis ja Portugalis on kirjeldatud samme astutud vastukaaluks tööhõiveprobleemide süvenemisele seoses teatavate vanemaealiste töötajarühmadega. Taanis on seatud eesmärgiks leevendada varasemate, ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi kärpinud reformide tulemusena tekkinud ebaproportsionaalset olukorda. Saksamaa eesmärk oli muuta süsteem õiglasemaks varases eas tööle asunud isikute suhtes, Bulgaarias oli soodustuste sihtrühmaks peamiselt rasket füüsilist tööd teinud isikud.

Üha rohkem liikmesriike on andnud inimestele võimaluse jätkata töötamist ja suurendada pensioni, lükates pensionile jäämist edasi. Prantsusmaal tõsteti vanust, mille puhul erasektori tööandjad saavad saata töötaja pensionile ilma temapoolse nõusolekuta, 65-lt aastalt 70ni. Paljud pensionisüsteemid sisaldavad stiimuleid, et töötamist jätkataks ka pärast pensioniikka jõudmist, näiteks kohaldatakse pensioni arvutamiseks suuremat aastakoefitsienti või pakutakse hilisema pensionile jäämise korral pensionisoodustusi (nt Taani, Soome, Prantsusmaa). Mitmes riigis on eeskirju paindlikumaks muudetud, et võimaldada ühendada pensionihüvitisi ja tööga seotud tulu (Belgia, Madalmaad ja Sloveenia). Oluline on, et mitmes riigis toetatakse pensionireforme üha enam töökohas ja tööturul kohaldatavate aktiivsena vananemise meetmetega (nt Belgia, Prantsusmaa, Sloveenia). Siiski on selles valdkonnas tehtavad jõupingutused paljudes liikmesriikides endiselt liiga piiratud ja kooskõlastamata.

Mitmes liikmesriigis on eelarve konsolideerimise käigus tehtud jõupingutuste tulemusena pensionimaksete indekseerimist muudetud või indekseerimine ajutiselt peatatud. Näiteks on nii toiminud Küpros, Prantsusmaa, Itaalia ja Portugal. Teistes riikides (nt Tšehhi Vabariik, Bulgaaria ja Läti) on indekseerimine (võimalik et muudetud kujul) pärast selle mittekohaldamise perioodi jälle taastatud.

C. Eelarvesurve tõttu vaadatakse riikides üle tervishoiukulusid ja otsitakse võimalusi, et parandada kvaliteedi ja hinna suhet ja tõhustada tulemusi, ning võetakse kasutusele mõjusamaid meetmeid kulude piiramiseks. Mitu liikmesriiki (Austria, Bulgaaria, Küpros, Kreeka, Hispaania, Soome, Horvaatia, Iirimaa, Rumeenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik) on töösse võtnud või käivitanud tervishoiusüsteemi struktuurireformi. Soomes on jõutud kokkuleppele sotsiaal- ja tervishoiuteenuste reformi osas, mille raames hakkavad sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuseid pakkuma viis piirkondlikku asutust Ühendkuningriigi (Inglismaa) riikliku tervishoiuteenistuse töös on oodata suuri muutusi, mis kaasnevad uue tervishoiuteenuste seadusega, millega luuakse õigusraamistik tervishoiuteenuste rahastu (Better Care Fund) jaoks, millest peaks kujunema kohalikele omavalitsustele oluline finantsstiimul tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreerimiseks. Mitu liikmesriiki (Austria, Bulgaaria, Belgia, Küpros, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Iirimaa, Madalmaad, Portugal, Sloveenia ja Ühendkuningriik) on kehtestanud meetmed, et piirata tervishoiukulude kasvu. Austria, Belgia ja Prantsusmaa keskendusid tervishoiuteenuste kulude kasvu üldisele piiramisele. Prantsusmaa algatas ravimitega seotud kulutuste piiramiseks uued meetmed, millega parandati hinnakujundust ja ärgitati kasutama geneerilisi ravimeid. Võetud on mitmeid meetmeid, et parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust; paljud neist meetmetest hõlmavad e-tervise arendamist (Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Rootsi, Sloveenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik). Küprosel viiakse ellu olulisi reforme, mis on seotud riikliku tervishoiusüsteemi uue infrastruktuuri ja IT-lahendustega, lisaks hõlmavad reformid riiklikke haiglaid ja muid tervishoiuasutusi ning tervishoiuministeeriumi töö- ja halduskorraldust. Belgia on võtnud vastu e-tervise tegevuskava, mille eesmärk on muuta 2018. aastaks patsienditeabe ja patsientide toimikute elektrooniline vahetamine üldiseks tavaks.

Tööjõupuuduse leevendamiseks on vaja leida uusi lahendusi ning kõigile tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine nõuab täiendavaid meetmeid. Mõned liikmesriigid (Saksamaa, Ungari, Läti, Malta ja Slovakkia) on teinud märkimisväärseid investeeringuid seoses tervishoiutöötajatega. Läti on otsustanud suurendada tervishoiutöötajate miinimumtasu 10–12,5 %. Mitme liikmesriigi (Bulgaaria, Taani, Kreeka, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Luksemburg, Läti ja Portugal) jaoks on jätkuvalt prioriteediks juurdepääsu parandamine tervishoiuteenustele. Kreekas on nüüd meditsiinilise näidustuse korral kõigile kindlustamata isikutele seaduslikult tagatud juurdepääs ravimitele ja haiglaravile.

Võttes arvesse elanikkonna vananemist on paljud liikmesriigid võtnud meetmeid, et tulla toime kiiresti kasvava nõudlusega tõhusa, paindliku ja kvaliteetse pikaajalise hoolduse järele. Bulgaarias on vastu võetud riiklik strateegia, mis põhineb integreeritud lähenemisviisil ning mille eesmärk on edendada kvaliteetsete sotsiaalteenuste, sealhulgas pikaajaliste hooldusteenuste osutamist. Madalmaadel on kavas alustada 2015. aasta jaanuaris pikaajalise hoolduse süsteemis laiaulatuslikku struktuurireformi, mille raames antakse osa praeguse süsteemi vastutusalast üle kohalikele omavalitsustele ja tervisekindlustusasutustele. Mitmes liikmesriigis on pikaajalise hooldusteenuse puudumine oluline takistus piisava kaitse tagamisel pikaajalise hooldusega seotud finantsriskide vastu ning naiste tööhõive korraldamisel.

Liikmesriigid on võtnud kasutusele eriprogrammid eriti ebasoodsas olukorras olevate, kodutute ja eluasemest ilma jäänud inimeste kaasamiseks. Bulgaarias on positiivseid näiteid sihtotstarbelistest toetusmeetmetest, et hõlbustada romade juurdepääsu tööhõivele. Siiski on riigi tasandil loodud veel vähe süsteemseid meetmeid. Bulgaarias kehtestatud kaheaastane kohustuslik eelkooliharidus ja Ungaris alates kolmandast eluaastast kohustuslikuks tehtud eelkool on paljulubavad sammud roma lastele alghariduse tagamisel. Mõnes riigis (Iirimaa, Soome ja Läti) on võetud eluaseme ja kodutusega seotud hüvitisi käsitlevaid poliitikameetmeid, samas kui Tšehhi Vabariigis, Leedus, Madalmaades ja Sloveenias on rakendatud sotsiaalmajutust käsitlevaid poliitikameetmeid või õigusakte. Mõned liikmesriigid (Hispaania, Läti) on vastu võtnud eluasemeturgu käsitlevaid meetmeid, et vähendada survet kodumajapidamiste võlakoormusele. Belgias on viis kohalikku omavalitsust käivitanud katseprojekti „Housing First”, mille eesmärk on eluaseme tagamine.

3.         PEAMISTE TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALNÄITAJATE TULEMUSTABEL

Peamisi sotsiaal- ja tööhõivealaseid näitajaid käsitlev tulemustabel

Majandus- ja rahaliidu (EMU) sotsiaalse mõõtme tugevdamist käsitleva teatise[24] ning 2014. aasta ühise tööhõivearuande kavandi[25] kohaselt on tulemustabeli eesmärk tuvastada peamised tööhõivealased ja sotsiaalsed probleemid juba varases etapis, et neid paremini ennetada. Tulemustabel on analüüsivahend, milles keskendutakse tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna suundumustele, mis võivad ohustada ELi ning majandus- ja rahaliidu stabiilsust ja head toimimist kahjustades tööhõivet, sotsiaalset ühtekuuluvust ja inimkapitali ning seeläbi ka konkurentsivõimet ja jätkusuutlikku majanduskasvu. Tulemustabeli eesmärk on võimaldada paremini mõista sotsiaalseid suundumusi[26]. Tulemustabel kiideti heaks 2013. aasta detsembris ja võeti vastu 2014. aasta märtsis (osana ühisest tööhõivearuandest) tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu kohtumisel[27]. Kooskõlas Euroopa Ülemkogult saadud volitustega[28] kasutati tulemustabelit esimest korda 2014. aasta Euroopa poolaasta raames. Komisjoni talituste 2014. aasta töödokumentide ettevalmistamisel ja riigipõhiste soovituste eelnõude koostamisel lähtus komisjon tulemustabelist, et probleeme paremini esile tuua ja poliitilisi nõuandeid toetada. Tulemustabelit on täiendatud teabega, mis on saadud tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi kaudu ning liikmesriikide võetud poliitikameetmete hinnangutest. Tulemustabel on võimaldanud tuua esile peamised tööhõivealased ja sotsiaalsed probleemid, millega Euroopa poolaasta raames tuleb tegeleda ja mida institutsioonilisel tasandil tuleb arutada.

Samal ajal on tööhõivekomitee (EMCO) ja sotsiaalkaitsekomitee (SPC) alustatud arutelu tulemustabeli kasutuselevõtmise üle ka väljaspool 2014. aasta Euroopa poolaastat[29]. Eelkõige on komiteed valinud välja näitajad, mis võimaldavad kasutada tulemustabelit koos tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendiga, ning töötanud välja metoodika, et määrata kindlaks tööhõive ja sotsiaalvaldkonna kõige probleemsemad suundumused. Käesoleva aasta ühine tööhõivearuanne sisaldab mitmeid ettepanekuid, muu hulgas võtta andmete analüüsimisel ulatuslikumalt arvesse nii vanuselist ja soolist mõõdet kui ka näitajate taseme muutust pikemas perspektiivis.

3.1. Tulemustabeli põhjaliku analüüsi järeldused ELi ja euroala tasandil

Järgnevalt on esitatud ülevaade hiljutistest lahknevatest sotsiaalmajanduslikest suundumustest Euroopa Liidus ning osutatud kõige tähelepanuväärsematele muutustele eri riikides kõigi viie näitaja osas. Lisas esitatud tabelid sisaldavad näitajate kaupa ülevaadet olukorrast kõigis ELi liikmesriikides, samuti ülevaadet peamistest tööhõivealastest probleemidest tööhõive olukorra jälgimise vahendi kohaselt ning tähelepanu vajavatest sotsiaalsetest suundumustest sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi kohaselt.

Võimalikke probleemseid suundumusi, mis viivad suurte erinevusteni ELi tasandil, ning täiendavat analüüsimist ja võib-olla karmimat poliitilist otsust vajavaid põhinäitajaid saab tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas tuvastada kolmel tasandil[30]:

· iga liikmesriigi näitajate muutus teataval aastal, võrreldes varasemate perioodidega (ajaline suundumus);

· iga liikmesriigi näitajate erinevus ELi ja euroala sama aasta keskmisest (ülevaade olemasolevatest tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna erinevustest);

· iga liikmesriigi näitajate muutus kahel järjestikusel aastal võrreldes muutustega ELi ja euroala tasandil (näitab sotsiaalmajandusliku lähenemise/lahknemise arengut).

Üldiselt osutavad tulemustabeli järeldused püsivatele sotsiaal-majanduslikele erinevustele, mis ei ole küll nii suured, kui eelmisel aastal. Endiselt võib täheldada suuri erinevusi järgmiste näitajate osas: töötuse määr, noorte töötuse määr ning nende noorte määr, kes ei osale tööhõives, hariduses ega koolituses; enamikus Lõuna-Euroopa euroala liikmesriikides on vähenenud leibkonna sissetulek ning kasvanud ebavõrdsuse ja vaesuse määr. Töötuse näitajate osas ei ole erinevused käesolevas etapis suurenenud, kuid varasemate suundumuste mõju on veel tuntav.

Tulemustabeli andmete analüüsimisel võetakse (võimaluse korral) kõikide näitajate puhul arvesse ka soolist jaotumist. Mitmes liikmesriigis suurenes nii tööealise elanikkonna kui ka noorte seas ebaproportsionaalselt just naiste töötus, samas kui teistes riikides mõjutas kriis rohkem meessoost töötajaid.

Tulemustabeli riigiti koostatud analüüsi kohaselt on mitmel liikmesriigil tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas tõsiseid probleeme, võttes arvesse varasemat arengut ja näitajate kaugust ELi keskmisest. Nii tööhõive- kui ka sotsiaalvaldkonna näitajate osas on olukord kõige muret tekitavam Itaalias ja Rumeenias. Nende liikmesriikide puhul, kelle näitajad olid kogu tulemustabeli ulatuses negatiivse suundumusega, osutasid probleemidele juba algandmed. Tööhõivenäitajad osutasid Kreeka, Hispaania ja Portugali puhul olukorra paranemisele või stabiilsusele, samas kui sotsiaalvaldkonna näitajad osutasid vaesuse ja ebavõrdsuse (mille määr oli juba niigi kõrge) kasvule ning leibkondade sissetulekute reaalsele vähenemisele. Küprosel ja Horvaatias toimus (noorte) töötuse osas mõningane paranemine või vähemalt olukord ei halvenenud, kuid mittetöötavate ja mitteõppivate noorte määr, mis oli juba niigi kõrge, kasvas veelgi. Küprosel kaasnes tööturu negatiivse arenguga sotsiaalse olukorra halvenemine. Leedus tööturu olukord küll paranes (juba teist aruandlusperioodi järjest), kuid sotsiaalvaldkonna näitajad osutasid suurenevatele probleemidele seoses vaesuse ja ebavõrdsuse kasvuga, mille tase oli juba niigi ELi keskmisest kõrgem. Lisaks osutas tulemustabel kahele liikmesriigile, kes olid seni suutnud elanikkonda kriisi tagajärgede eest kaitsta, kuid kelle puhul ilmnes nüüd muret tekitavaid märke: Madalmaades kasvas (noorte) töötuse, NEET-noorte ja vaesuse määr ning Soomes ilmnes muret tekitavaid arenguid seoses töötust ja NEET-noori käsitlevate näitajatega.

Tase || Muutus || Tööhõive näitajad || Sotsiaalvaldkonna näitajad

Töötus || Noorte töötus || NEET-noored || Leibkonna kasutada olev kogutulu || Vaesusrisk || Ebavõrdsus

L   || L || IT || BE, IT, RO || HR, IT, CY, HU, RO || Kõige suurem vähenemine: EL, ES, IT, CY, HU, SI || EL, LT, PT, RO || EL, BG, IT, LT, RO, PT

— || EL, HR, CY || — || BG, EL, ES || IT ||

J || ES, PT, SK || ES, EL, HR, CY, PT, SK || — || LV || LV

J || L || LU, NL, FI || NL, AT || BE, NL, AT, FI || DK, LU, CY, MT, NL, SI, SE || CY, DE, HU, MT, SI

Tabel: peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabeli analüüsi kokkuvõte[31].

Peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabeli abil tuvastatud probleeme tuleb võtta arvesse Euroopa poolaasta raames, eelkõige komisjoni talituste töödokumentides, mis on aluseks riigipõhiste soovituste eelnõu koostamisel, ning mitmepoolse järelevalve teostamisel tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee poolt. Riigipõhiste analüüside koostamisel võetakse igakülgselt arvesse ka tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi põhinäitajaid.

3.2. Tulemustabeli analüüsi järeldused näitajate kaupa

3.2.1. Töötuse määr – muutus ja tase

Üldises plaanis on eelmises tulemustabelis kajastunud järsk töötuse tõus kogu Euroopa Liidus peatunud. ELi 28 liikmesriigis vähenes töötuse määr 0,5 protsendipunkti võrra, mis annab märku olukorra teatavast paranemisest tööturul. Euroalas paranes olukord väiksemal määral (töötus vähenes 0,3 protsendipunkti). Kriisiaastate jooksul tekkinud riikidevahelised erinevused on siiski endiselt suured ja olukord ei näita paranemise märke. Erinevus kahe parimas ja kahe halvimas olukorras oleva riigi vahel on rohkem kui 20 protsendipunkti. Naiste töötuse määr on endiselt meeste töötuse määrast kõrgem (2014. aasta esimesel poolel oli erinevus vastavalt 0,2 protsendipunkti EL 28 ja 0,4 protsendipunkti euroala puhul)

I joonis. Töötuse määr riigiti – 2014. aasta esimene poolaasta ning 2013. aasta esimene poolaasta võrreldes 2012. aasta esimese poolaastaga ja 2014. aasta esimene poolaasta võrreldes 2013. aasta esimese poolaastaga (15–74aastaste vanuserühm)           Allikas: Eurostati tööjõu-uuring ning DG EMPLi arvutused. Järjestatud 2014. aasta esimese poolaasta tulemuste järgi.

Tulemustabeli andmetest selgus, et kuues liikmesriigis (Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Küpros, Portugal, Slovakkia, Itaalia) oli töötuse määr endiselt muret tekitavalt kõrge (võrreldes ELi keskmisega). Kuigi nimetatud riikidest kolmes (Hispaania, Portugal, Slovakkia) on toimunud positiivseid muutusi, on näiteks Itaalias olukord veelgi muret tekitavam, sest töötuse määr on veelgi kasvanud (0,5 protsendipunkti võrra ühe aasta jooksul). Lõuna-Euroopa riikide seas on esile kerkinud uus riikide rühm, kes seisab silmitsi kasvava töötusega. Luksemburgis, Madalmaades ja Soomes oli töötuse tase endiselt üsna madal, kuid tulemustabel osutas teatavale probleemsele suundumusele nendes riikides, kes suutsid tööjõuturgu kriisi eest suhteliselt hästi kaitsta. Võrdlus esimese tulemustabeliga osutas, et tegemist ei ole täiesti uue nähtusega ning selline areng võib pikemas perspektiivis osutuda erilist tähelepanu vajavaks suundumuseks. Vaadeldes töötuse soolist mõõdet tuleb nentida, et Lõuna-Euroopa riikides (Hispaania, Kreeka, Itaalia) oli naiste töötuse määr jätkuvalt kõrgem kui meeste puhul; vastupidine oli olukord Rootsis, Soomes, Iirimaal ja Balti riikides.

3.2.2. Noorte töötus ja NEET-noored

Käesoleval aruandeperioodil on toimunud mõningane positiivne areng noorte keskmise töötuse määra osas, mis vähenes nii ELis (1,2 protsendipunkti) kui ka euroalas (0,5 protsendipunkti). Kuigi halvimate näitajatega riikides olukord paranes, on erinevused liikmesriigiti endiselt suured. Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte keskmine määr vähenes veidi nii ELis kui ka euroalas, kuid erinevused Euroopa Liidu sees on endiselt suured, sest NEET-noorte kõrge määr (eelkõige Euroopa lõunapoolsetes riikides), mille põhjustasid kriisiaastad, ei ole vähenenud.

IIa joonis. Noorte töötuse määr riigiti – 2014. aasta esimene poolaasta, 2013. aasta esimene poolaasta võrreldes 2012. aasta esimese poolaastaga ja 2014. aasta esimene poolaasta võrreldes 2013. aasta esimese poolaastaga (15–24aastaste vanuserühm)          

Allikas: Eurostati tööjõu-uuring ning DG EMPLi arvutused. Järjestatud 2014. aasta esimese poolaasta tulemuste järgi.

IIb joonis. NEET-noorte määr 2013. aastal ja muutus ajavahemikus 2011–2012 ja 2012–2013 (15–24aastaste vanuserühm) Allikas: Eurostati tööjõu-uuring ning DG EMPLi arvutused. Järjestatud 2014. aasta esimese poolaasta tulemuste järgi. Märkus: Prantsusmaa kohta puuduvad 2013. aasta andmed, seega muutuste kohta andmeid ei ole.

Noorte olukord tööturul oli paljudes liikmesriikides endiselt väga muret tekitav, vähemalt seitsmes riigis (Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Portugal, Küpros, Slovakkia) oli töötuse määr 9 protsendipunkti kõrgem kui ELis keskmiselt. Positiivse muutusena tuleb siiski tähele panna, et enamikus neist riikidest on suudetud noorte olukorda parandada, välja arvatud Itaalias kus kõnealune määr veelgi kasvas (4,1 protsendipunkti võrra). Lisaks kasvas noorte töötuse määr Belgias ja Rumeenias, kus see oli niigi juba suhteliselt kõrge. Sarnaselt üldise töötuse määra osas täheldatud arenguga, oli ka selle näitaja puhul riike (Madalmaad, Austria, Soome), kus ilmnes märke olukorra halvenemisest võrreldes võrdlemisi hea lähtepunktiga.

Samal ajal kui kogu tulemustabeli ulatuses ei ole noorte töötuse määr oluliselt kasvanud, on selliste noorte osakaal, kes ei osale hariduses, tööhõives ega koolituses (NEET-noored), kasvanud märkimisväärselt peaaegu pooltes liikmesriikides. Horvaatias, Itaalias, Küprosel, Ungaris ja Rumeenias, kus NEET-noorte määr oli niigi kõrge, kasvas see 2,7–0,4 protsendipunkti võrra. Ka mittetöötavate ja mitteõppivate noorte puhul oli olukord kõige keerulisem Itaalias, sest kõrgeima NEET-noorte määraga riik „saavutas” kõnealuse näitaja kasvu osas kolmanda koha. Positiivsena võib esile tuua negatiivse suundumuse peatumise Kreekas (vähemalt vaadeldava aruandeperioodi jooksul), kus NEET-noorte määr oli endiselt kõrge, kuid enam ei kasvanud. Võrreldes muude tööhõivenäitajatega võis mitme euroalasse kuuluva liikmesriigi (Belgia, Madalmaad, Austria ja Soome) puhul täheldada tööturu olukorra halvenemist, sest sealne NEET-noorte määr on hiljuti kasvanud, jäädes siiski veel alla ELi keskmise taseme. Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte naiste määr oli kõige kõrgem Tšehhi Vabariigis, Horvaatias, Küprosel, Leedus ja Ungaris, samas kui meeste puhul oli see määr kõrge Kreekas, Horvaatias, Küprosel ja Soomes.

3.2.3. Leibkondade kasutada oleva kogutulu tegelik muutus

Riikides, mida majandustingimuste jätkuv halvenemine kõige enam mõjutas, jäi leibkondade sissetulekute tegelik väärtus pärast 2011. aastat samaks või vähenes märkimisväärselt. Leibkondade sissetulekuid on eelkõige mõjutanud turupõhiste tulude vähenemine ja sotsiaalsete siirete mõju nõrgenemine aja jooksul. Peale selle on mõnes liikmesriigis rakendatud range eelarvepoliitika avaldanud mõju tööhõivele ning muudatused maksu- ja hüvitissüsteemides ja avaliku sektori palkade kärpimine on vähendanud oluliselt leibkondade tegelikke tulusid. See võib olla üks põhjus, miks erinevused euroala riikide vahel on süvenenud.

III joonis. Leibkondade kasutada oleva kogutulu tegelik muutus: kasv 2012. ja 2011. aastal Allikas: Eurostat, rahvamajanduse arvepidamine, DG EMPLi arvutused. Järjestatud vastavalt tulu suurenemisele 2012. aastal.

Leibkonna kasutada olev tegelik kogutulu on liikmesriigiti väga erinev ja see erinevus suureneb. 2012. aasta andmete kohaselt oli leibkonna kasutada oleva tegeliku kogutulu muutus negatiivne vähemalt 16 liikmesriigis. Kreekas oli langus eelmise aastaga võrreldes peaaegu 10 % ja Küprosel ligikaudu 9 %. Nimetatud riikides ning Hispaanias ja Itaalias lisandus langus eelmise aruandeperioodi jooksul juba niigi märgatavalt halvenenud olukorrale. Teisest küljest kerkisid esile liikmesriigid (Küpros, Ungari, Sloveenia, Eesti ja Bulgaaria), kus 2012. aastal oli areng negatiivne, kuigi kuni 2011. aastani palgad kasvasid.

3.2.4. Tööealise elanikkonna vaesusriski määr – muutus ja tase

Tööealise elanikkonna vaesusriski määr on paljudes liikmesriikides suurenemas (vt IV joonis). Mitmes liikmesriigis oli see juba niigi kõrge ja nüüd suurenes see veelgi ning sageli kaasneb sellega ka aja jooksul toimuv vaesusepiiri taseme langus.

IV joonis. Tööealise elanikkonna vaesusriski määr 2013. aastal ning muutus ajavahemikus 2011–2012 ja 2012–2013 (18–64aastaste vanuserühm) Allikas: Eurostat, EU-SILC (DG EMPLi arvutused); lähtudes 2012. majandusaasta tulemustest. Märkus: Hispaania kohta puuduvad 2013. aasta andmed, seega muutuste kohta andmeid ei ole; Austria ja Ühendkuningriigi kohta puuduvad 2012. aasta andmed, seega muutuste kohta ajavahemikus 2011–2012 andmeid ei ole; Iirimaa kohta on esitatud 2012. aasta andmed, seega hõlmavad muutused ajavahemikke 2011–2012 ja 2010–2011.

Aastatel 2012 ja 2013 oli liikmesriikidest tööealise elanikkonna vaesusriski määr kõrgeim Kreekas, Küprosel, Leedus, Luksemburgis, Maltal, Portugalis ja Rumeenias, samal ajal kui näitaja suurim kasv ajavahemikus 2011–2012 toimus Kreekas, Portugalis ja Hispaanias. Enamikus neis riikides on vaesusriski põhjuseks olnud pikk negatiivse või nullilähedase SKP kasvuga periood, suurenev pikaajaline töötus ja sotsiaalsete siirete mõju nõrgenemine aja jooksul.

3.2.5. Ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja[32]) – muutus ja tase

Sissetulekute ebavõrdsus kasvab nii liikmesriikide sees kui ka liikmesriikide lõikes, eelkõige liikmesriikides, kus töötus suurenes kõige rohkem (vt V joonis). Mitmes riigis süvendas kriis pikaajalisi suundumusi palkade polarisatsiooni ja tööturu killustatuse poole, mis koos ümberjaotatava maksutulu ja hüvitiste vähenemisega aitasid kaasa ebavõrdsuse kasvule. Ebavõrdsuse märkimisväärset suurenemist võib seostada kõrge töötuse määraga (mis kasvas kõige rohkem madala sissetulekuga töötajate hulgas). Mõnel juhul tulenes see ka eelarve konsolideerimise mõjust[33].

V joonis. Ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja) 2013. aastal (*2012. aastal) ning muutus ajavahemikus 2011–2012 ja 2012–2013

Allikas: Eurostat, EU-SILC (DG EMPLi arvutused). Märkus: Hispaania kohta puuduvad 2013. aasta andmed, seega muutuste kohta andmeid ei ole; Austria ja Ühendkuningriigi kohta puuduvad 2012. aasta andmed, seega muutuste kohta ajavahemikus 2011–2012 andmeid ei ole; Iirimaa kohta on esitatud 2012. aasta andmed, seega hõlmavad muutused ajavahemikke 2011–2012 ja 2010–2011.

Ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja) on liikmesriigiti väga erinev ja see erinevus suureneb. Hiljutised andmed 2012. majandusaasta kohta (mis on kättesaadavad mitme liikmesriigi kohta) osutavad, et aastatel 2012–2013 suurenes Leedus, Kreekas ja Bulgaarias sissetulekute ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja) 0,5 protsendipunkti võrra või rohkem ning märkimisväärselt kasvas näitaja ka Itaalia, Rumeenia, Portugali, Küprose, Saksamaa, Ungari, Malta ja Sloveenia puhul. 2013. aastal oli sissetulekute ebavõrdsus eriti suur Bulgaarias, Kreekas, Hispaanias, Leedus, Lätis, Portugalis ja Rumeenias, kus 20 % rikkaima elanikkonna sissetulek oli vähemalt kuus korda suurem kui vaeseima 20 % elanikkonna sissetulek.

[1]         Nõukogu otsus 2010/707/EL, 21. oktoober 2010, liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 308, 24.11.2010, lk 46).

[2]           See kehtib ka kolmandate riikide kodanike ja puuetega inimeste puhul. Kolmandate riikide kodanike töötuse määr oli 2013. aastal 21,7 % (2008. aastal 14,3 %), samas kui puuetega inimeste töötuse määr on peaaegu kahekordne võrreldes puueteta inimeste määraga.

[3] Täiendav analüüs DG EMPLi dokumendis „Key Features”.

[4] Vt komisjoni talituste töödokument „Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tööhõivepotentsiaali kasutamine”, 18.4.2012, SWD(2012)96; komisjoni talituste töödokument „Tegevuskava ELi tervishoiutöötajate jaoks”, 18.4.2012, SWD (2012) 93 ja komisjoni talituste töödokument „Rohelise majanduskasvu tööhõivepotentsiaali rakendamine”, 18.4.2012, SWD(2012)92;

[5] Vt ka komisjoni teatis „Keskkonnasäästliku tööhõive algatus: keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine”, 2.7.2014, (COM(2014)446).

[6] Näiteks soovimatu osalise tööajaga tööhõive (protsentuaalne osakaal kogu osalise tööajaga tööhõivest) oli EL 28 riikides 2013. aastal 29,6 %, mis on suurem kui 25,3 % 2008. aastal.

[7] Beveridge’i kõver ehk UV-kõver näitab graafiliselt suhet töötuse määra ja vabade töökohtade vahel (täitmata töökohad väljendatuna osakaaluna tööjõust). Suund on allapoole, sest kõrgem töötuse määr esineb tavaliselt koos vabade töökohtade väiksema määraga. Kui see liigub aja jooksul väljapoole, on teatavate töökohtadega seotud järjest kõrgem töötuse määr, mis tähendab seda, et väheneb oskuste ja töökohtade sobivuse tõhusus tööturul.

[8]         „Labour Market Developments in Europe, 2013”, Euroopa Komisjon.

[9]         Täiendav analüüs dokumendis „Key Features”, DG EMPL.

[10]        Vt näiteks „Future Skills Supply and Demand in Europe”, Cedefop.

[11]        2013. aasta oktoobris avaldasid OECD ja Euroopa Komisjon uue täiskasvanute oskusi käsitleva uuringu tulemused (Survey on Adult Skills, PIAAC).

[12]        Vt „Is Aggregate Demand Wage-Led or Profit-Led? National and Global Effects”, International Labour Office, Conditions of Work and Employment Series No. 40, Genf, 2012.

[13]        Vt „Quarterly Report on the Euro Area”, Euroopa Komisjon, 12. köide, nr 3, 2013.

[14]          Vt Eurofound (2013) „Tackling Undeclared Work in 27 European Union Member States and Norway: Approaches and Measures Since 2008”, Eurofound, Dublin; Hazans, M. (2011), „Informal Workers Across Europe”, Research Paper 5912, World Bank, Washington DC. 

[15]        Ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja näitab sissetulekute jaotuse ebavõrdsust. Selle arvutamiseks jagatakse kõrgeimasse kvintiili (kõige suuremat sissetulekut saav viiendik elanikkonnast) kuuluvate isikute sissetulek madalaimasse kvintiili (kõige väiksemat sissetulekut saav viiendik elanikkonnast) kuuluvate isikute omaga. Kõik sissetulekud on arvutatud kui ekvivalentne kasutada olev tulu.

[16] Vt EU Employment and social situation, Quarterly Review, juuni 2014.

[17]        EU Employment and Social Situation - Quarterly Review - märts 2014 - Supplement on trends in social expenditure (2014)

[18]       Vt EU Employment and social situation, Quarterly Review, märts 2013. Analüüs näitab, et 2011. aastast alates täheldatud sotsiaalkulutuste vähendamine oli ulatuslikum kui viimase kolme kümnendi sarnaste majanduslangusperioodide ajal.

[19]        Käesolevas osas esitatakse ajakohastatud ülevaade olukorrast, mis on esitatud eelmises ühises tööhõivearuandes. Piiratud mahu tõttu ei ole kõnealune ülevaade täielik ja selle eesmärk ei ole kirjeldada kõiki reforme ja poliitikameetmeid. Nagu tavaliselt ei käsitleta käesolevas aruandes meetmeid, millest on teatatud, kuid mida ei ole veel parlamendile vastuvõtmiseks saadetud, või meetmeid, mille üle käivad kollektiivläbirääkimised sotsiaalpartneritega. 

[20]        Nõukogu otsus 2010/707/EL, 21. oktoober 2012, liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta.

[21] Komisjoni aastaaruandes naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta on esitatud üksikasjalik analüüs.

[22] Viimased kättesaadavad andmed; avaldatud 2014. aasta kevadel.

[23]          Põhjalikum ülevaade suunistega nr 8 ja nr 9 seotud valdkondlikust arengust on esitatud haridust ja koolitust käsitlevas aruandes 2014. aasta kohta.

[24]          COM(2013) 690, 2.10.2013. Vt eelkõige lk 6–7: „Komisjon teeb ettepaneku koostada põhinäitajatest koosnev tulemustabel, mida ta kasutab oma ühise tööhõivearuande eelnõus tööhõive ja sotsiaalarengu kohta. See peaks olema analüütiline vahend, mis võimaldab paremini ja varem kindlaks teha peamisi tööhõive- ja sotsiaalprobleeme, eelkõige kõiki riskitegureid väljaspool riigipiire (...) Tabel on kavas lisada ühise tööhõivearuande eelnõusse, et näha ette kitsam alus tööhõive- ja sotsiaalmeetmete mitmepoolseks tugevdatud järelevalveks ning lihtsustada selliste olukordade kindlakstegemist, mis nõuavad tööhõive- ja sotsiaalmeetmete võtmist. (...) Tulemustabeli jaoks vajalikud tööhõive- ja sotsiaalnäitajad peaksid arvesse võtma iga riigi eripära ning nende abil peaks olema võimalik kindlaks teha kõige tõsisemad probleemid ja arengusuunad võimalikul varakult enne seda, kui olukord riigis võrreldes varasema olukorraga või olukorraga mujal ELis liiga palju halveneb.”

[25]          COM(2013) 801 (final), 13.11.2013.

[26]          Euroopa Ülemkogu järeldused, 19.–11. detsember 2013, punkt 39.

[27]          7476/14, Brüssel, 12. märts 2014.

[28]          Euroopa Ülemkogu järeldused, 19.–11. detsember 2013, punkt 38. „Euroopa Ülemkogu kordab tööhõive- ja sotsiaalsete suundumuste tähtsust Euroopa poolaasta protsessis. Nõukogus tehtud töö alusel kinnitab Euroopa Ülemkogu, kui oluline on kasutada ühises tööhõivearuandes kirjeldatud peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabelit.”

[29]          Euroopa sotsiaalkaitsekomitee ja tööhõivekomitee ühine arvamus peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabeli kohta, mis esitati tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu juunis toimunud kohtumisel. Lisaks esitas sotsiaalkaitsekomitee dokumendi „Key employment and social indicators' scoreboard: operationalization – Report from the Social Protection Committee Indicators' Subgroup”.

[30]          Kolme tasandi analüüs toetub komisjoni ja nõukogu poolt heaks kiidetud 2014. aasta ühisele tööhõivearuandele. 2014. aasta ühise tööhõivearuande põhisõnumis on kirjas: „Samuti on kriisi mõju väljendunud suurenevates liikmesriikidevahelistes erinevustes tööhõive- ja sotsiaalse olukorra osas eeskätt euroalal, nagu käesolev ühine tööhõivearuanne ning selle peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabel näitavad. Need erinevused on näha tulemustabeli kõigi viie põhinäitaja lõikes.”; 7476/14, Brüssel, 12. märts 2014, lk 3. Lisaks hõlmab 2014. aasta tulemustabel kokkuleppe kohaselt kõiki ELi liikmesriike ning liikmesriikide andmeid võrreldakse ELi keskmisega. Mõnel juhul võib olla asjakohane võrrelda statistilisi kõrvalekaldeid euroala keskmisest; 7476/14, Brüssel, 12. märts 2014, lk 49.

[31]          Tabelis on esitatud ülevaade tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna suundumustest liikmesriikide kaupa, kus peamiste näitajate taset või suundumust võib pidada probleemseks.

[32]          20 % suurima sissetulekuga ja 20 % väikseima sissetulekuga elanike tulude suhe.

[33]          Vt EUROMOD Working Paper 2/13.

1. lisa Peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabel, kontrollväärtustena on märgitud ELi ja euroala keskmised*

* Kõigi näitajate (v.a leibkonna kasutada oleva kogutulu reaalkasv) kolm veergu viitavad vastavalt järgmisele: i) muutus absoluutarvudes võrreldes eelmise aastaga; ii) erinevus ELi (või euroala) sama aasta keskmisest; iii) muutus võrreldes eelmise aastaga konkreetses liikmesriigis võrrelduna muutusega ELi või euroala tasandil (mis näitab, kas riigi majandusolukord võrreldes ülejäänud ELi või euroalaga halveneb või paraneb, kajastades seega vastavalt sotsiaalmajanduslikku lahknevust või lähenemist). S1 tähistab 1. poolaastat ja selle aluseks on kvartalipõhised andmed. Allikas: Eurostat, ELi tööjõu-uuring, rahvamajanduse arvepidamine ning EU-SILC (DG EMPLi arvutused). NEET-noored: FR – muutus aastatel 2011–2012 (aegrida katkeb 2013. aastal); vaesusrisk ja S80S20: IE– 2013. aasta asemel 2012 (muutus aastatel 2011–2012); ES – muutus aastatel 2011–2012 (aegrida katkeb 2013. aastal).”

2. lisa Ülevaade peamistest tööhõivealastest probleemidest ja väljapaistvatest tulemustest lähtudes 2014. aasta juunis vastu võetud tööhõive olukorra jälgimise vahendi tulemustest (P=olukord on probleemne; H=hea tööhõivealane olukord)[1]

3. lisa Ülevaade tähelepanu vajavatest sotsiaalsetest suundumustest ning liikmesriikidest, kus olukord on ajavahemikus 2011–2012 statistiliselt oluliselt halvenenud või paranenud, nagu on kindlaks määratud sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendis, mis võeti vastu 19. veebruaril 2014

Allikas: Sotsiaalne Euroopa: Üks eesmärk, mitu lähenemisviisi. Sotsiaalkaitsekomitee aastaaruanne sotsiaalse olukorra kohta Euroopa Liidus 2013. aastal.

Märkus: Aastatel 2011–2012 tähelepanu vajanud sotsiaalsed suundumused, mille sotsiaalkaitsekomitee võttis vastu 19. veebruaril 2014 sel ajahetkel olemasolevate andmete põhjal ja mille puhul täheldati olukorra halvenemist rohkem kui 1/3 liikmesriikidest, on tabelis punaselt esile tõstetud (allikas: Sotsiaalne Euroopa: Üks eesmärk, mitu lähenemisviisi. Sotsiaalkaitsekomitee aastaaruanne sotsiaalse olukorra kohta Euroopa Liidus 2013. aastal).

[1] http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=EN&f=ST%2010763%202014%20INIT