52014DC0712

Lühendite loetelu

3Cs || Koordineerimine, vastastikune täiendavus ja sidusus

AGIR || Saheli Vastupanuvõime algatuse ülemaailmne liit

AR4D || Arengukoostööga seotud põllumajandusuuringud

CAADP || Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programm

CFS || Maailma toiduga kindlustatuse komitee

CGIAR || varasemalt rahvusvaheliste põllumajandusuuringute konsultatiivrühm

CORAF/WECARD || Lääne- ja Kesk-Aafrika põllumajandusuuringute ja -arengu nõukogu

EK || Euroopa Komisjon

ECOWAP || Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse põllumajanduspoliitika

ECOWAS || Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus

EIARD || Euroopa algatus „Põllumajandusteadus arengu toetuseks”

EL || Euroopa Liit

FAO || Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon

ICN2 || Teine rahvusvaheline toitumisalane konverents

IFAD || Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond

INGO || Rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon

LR || Liikmesriigid

NEPAD || Aafrika arengu uus partnerlus

NGO || Valitsusväline organisatsioon

OECD/DAC || Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon/Arenguabi Komitee

PCD || Poliitikavaldkondade arengusidusus

SHARE || Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamine

SUN || Toitumise parandamise algatus

UN-SCN || ÜRO alaline toitumiskomitee

USAID || Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise arengu amet

VGGT || Vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta

Maailma toiduabi programm || Maailma Toiduprogramm (World Food Programme)

WHA || Maailma Tervishoiuassamblee

1. Sissejuhatus

Aastal 2010 võtsid Euroopa Liit (EL) ja selle liikmesriigid koos kõigi oma partneritega eesmärgiks leida lahendus toiduga ja toitumisalase kindlustatuse probleemile ning kiitsid selleks heaks ELi ülese toiduga kindlustatuse poliitilise raamistiku[1]. Seejärel on 2010. aastal püstitatud prioriteetide tugevdamiseks võetud täiendavaid ELi arengupoliitikaga seotud kohustusi. Koostati toiduga ja toitumisalase kindlustatuse rakenduskava[2], mis jagati kuueks prioriteediks, millele lisanduvad hindamiskriteeriumid ja näitlikud tegevusalad[3]. Pärast rakenduskava heakskiitmist 2013. aasta aprillis nõudis nõukogu, et Euroopa Komisjon esitaks alates 2014. aastast koos liikmesriikidega iga kahe aasta tagant konsolideeritud ELi ülesed eduaruanded. Käesolev dokument on esimene selline aruanne. Aruandes antakse ülevaade ELi ja liikmesriikide tegevuse kohta rakenduskava elluviimisel, ning see tehakse teatavaks Euroopa Parlamendile ja üldsusele.

Käesoleva aruandega soovitakse leida vastus kahele põhilisele tegevust käsitlevale küsimusele: 1) kuidas jagunesid 2012. aastal tehtud väljamaksed ja võetud erimeetmed kuue prioriteedi vahel, ning 2) kuidas järgisid EL ja liikmesriigid kõnealuste prioriteetide täitmisel koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususega seotud tingimusi.

Käesolev aruanne on aruandluse töövahend. Sellega kehtestatakse võrdlusalus või lähtejoon, mille suhtes võrreldakse järgnevates aruannetes ELi rahastajate ühist tegevust toiduga ja toidualast kindlustatust käsitlevate kokkulepitud ELi prioriteetide saavutamisel. Aruande aluseks on konsolideeritud kvantitatiivsed tõendid (OECD arenguabikomitee aruandlusele toetuvad andmed väljamaksete kohta 2012. aastal) ja kvalitatiivsed andmed koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususe kohta, mille Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Madalmaad, Ühendkuningriik ja EL on esitanud oma vastavates aruannetes. Metoodikat kirjeldatakse lisatud komisjoni talituste töödokumendi peatükis nr 4. Käesoleva aruande koostamises osalenud ELi rahastajate osakaal ELi ja selle liikmesriikide ametlikust arenguabist on peaaegu 90 % (kõik sektorid).

Aruandes vaadatakse läbi ELi ja liikmesriikide tegevus olemasolevate hindamisandmete alusel. Sellest tulenevalt katsetatakse ka seda, kas tegevuse hindamiseks kasutatavate praeguste süsteemide abil on võimalik saada õigeid ja usaldusväärseid andmeid ELi tegevuse kohta kuues prioriteetses valdkonnas.

Käesolevale aruandele on lisatud komisjoni talituste töödokument, milles on esitatud täiendavad andmed ja juhtuuringud.

2. Kui hästi oleme oma poliitiliste kohustuste täitmisega toime tulnud? 2.1 Väljamakseid käsitlev üldanalüüs

ELi rahastajad investeerisid toiduga ja toidualasesse kindlustatusse 2012. aastal peaaegu 3,4 miljardit eurot, mis moodustab ligikaudu 8 % nende ametliku arenguabi kogusummast. Meetmed jagunesid 2 500 programmi vahel ning hõlmasid rohkem kui 115 riiki. ELi liikmesriigid panustasid oma vastavate programmide kaudu. Lisaks sellele[4] eraldasid ELi rahastajad ligikaudu 1,1 miljardi euro ulatuses häda- ja humanitaarabi toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud meetmetele enam kui 80 riigis. Humanitaarprogrammid moodustasid toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud programmidest keskmiselt 25 % (humanitaar- ja arenguprogrammid). Liikmesriigiti esineb teatavaid erinevusi (vt joonis 1). Arengu- ja humanitaarabi osa ametlikust arenguabist oli kokku rohkem kui 10 %.

Joonis 1: Toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud arengu- ja humanitaarabi osakaal rahastajate kaupa

Tabel 1. Abi andmise geograafiline jaotumine 2012. aastal

Maailmajagu || eurodes || Protsent (%)

Sahara-tagune Aafrika – || 1 439 111 341 || 43 %

Kogu maailm[5] || 958 251 930 || 28 %

Aasia || 593 399 623 || 18 %

Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkond || 231 378 699 || 7 %

Naabruskond || 87 841 667 || 2 %

Muud || 55 802 800 || 2 %

Kokku || 3 365 786 060 || 100 %

Enamik meetmeid (ligikaudu 65 %) võeti riigi tasandil rohkem kui 115 partnerriigis, sealhulgas abisaavates ebakindlates riikides[6]. Geograafiliselt sai 2012. aastal kõige rohkem vahendeid Aafrika (43 % kogusummast, vt tabel 1). Liikmesriigid suunasid Aafrikas abi peamiselt konkreetsetele riikidele, ELi antaval abil aga oli laiem geograafiline ulatus. Peaaegu 30 % meetmetest olid oma ulatuselt üleilmsed, näidates nii toiduga ja toidualase kindlustatuse üleilmse avaliku hüve eesmärgi tähtsust.

Joonis 2. Partnerriikide saadud toetused (miljonites eurodes)

Joonisel 2 esitatakse ülevaade kõige rohkem toetust saanud 20 partnerriigist. Rohkem teavet on võimalik leida komisjoni talituste töödokumendi peatükis nr 1, millest selgub, et 68 partnerriiki said rahastaja kohta keskmiselt vähem kui 3 miljonit eurot.

2.2 Kuue prioriteedi raames võetud meetmed

Järgmises osas vaadatakse läbi ELi rahastajate poolt kuue prioriteedi raames võetud meetmed

Tabel 2. Väljamaksete jaotumine prioriteetide kaupa

Prioriteet || Summa (miljonites eurodes) || Protsent

Prioriteet nr 1: Väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine || 2 022 || 60 %

Prioriteet nr 2: Tõhusa valitsemistava toetamine || 395 || 12 %

Prioriteet nr 3: Piirkondliku põllumajandus- ning toiduga ja toidualase kindlustatuse poliitika toetamine || 151 || 4 %

Prioriteet nr 4: Toiduga ja toidualase kindlustatuse jaoks sotsiaalse kaitse mehhanismide tugevdamine || 209 || 6 %

Prioriteet nr 5: Toitumise tõhustamine || 467 || 14 %

Prioriteet nr 6: Vastupanuvõime suurendamiseks humanitaarabi osutajate ja arengupoliitikas osalejate tegevuse koordineerimise edendamine || 122 || 4 %

Kokku || 3 366 || 100 %

Enamik meetmetest (ligikaudu 60 %) kuulub prioriteedi nr 1 (väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine) alla, sellele järgnevad prioriteet nr 5 (toitumise tõhustamine) ja prioriteet nr 2 (tõhusa valitsemistava toetamine).

Analüüsiti iga prioriteedi jaoks tehtud väljamakseid. Mitmed meetmed hõlmasid mitut prioriteetset valdkonda. Kuna metoodika ei võimaldanud programmide jaotamist mitmesse prioriteeti, ei ole andmeid võimalik absoluutarvudena vaadelda. Hindamiskriteeriumit „ELi ja liikmesriikide poolt riiklikul, piirkondlikul ja üleilmsel tasandil toetatud ühisprogrammide arv ja väärtus” oli keeruline hinnata ning seetõttu seda hindamiskriteeriumis ei arvestatud. On oluline märkida, et EL ja selle liikmesriigid investeerivad osalemisse erinevates poliitikavaldkondades ning seetõttu ei pruugi kulunäitajad anda kogu pilti toiduga ja toidualase kindlustatuse tähtsusest.

2.2.1 Prioriteet nr 1: Väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine

Tulemuskriteeriumide hindamine · 1 560 programmile eraldati 108 riigis või rahvusvahelisel tasandil 2,02 miljardit eurot. · 149 riiklikku ja rahvusvahelist teadusprogrammi toetati 379 miljoni euro ulatuses.

Enam kui pool 2012. aastal tehtud väljamaksetest (2 miljardit eurot, ligikaudu 60 % kogusummast) eraldati prioriteedile nr 1, mis näitab et väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine oli ELi poolt antud abi oluline eesmärk. Enam kui 100 riigis rahastati ligikaudu 1 560 programmi.

Meetmed hõlmasid väiketalunike ja eelkõige naiste puhul põllumajanduse jätkusuutliku intensiivistamise ja mitmekesistamise toetamist; väiketalunike maale ja veele, põllumajanduslikele sisenditele ning krediidile ja nõuandeteenustele juurdepääsu parandamist; partnerriikide aitamist kliimamuutustega toiduga ja toidualasele kindlustatusele kaasnevate negatiivsete mõjude kõrvaldamisel; vaeseid toetava põllumajandusliku ja muid valdkondi hõlmava teadustegevuse toetamist tehnoloogia väljatöötamise, siirde, laiendamise ja innovatsiooni eesmärgil ning maapiirkondades elatise tagamist sissetulekuallikate loomise, väljaspool põllumajandusettevõtteid töötamise ning väärtusahela ja põllumajandusmeetmete kaudu.

Ligikaudu 62 % prioriteedi nr 1 raames tehtud väljamaksetest rakendati riigi tasandil, 33 % üleilmsel tasandil ning 5 % piirkondlikul tasandil. Enamik väljamaksetest (37 %) tehti Aafrikas, 34 %ga järgnes üleilmne tasand ning 18 %ga Aasia. 10 kõnealuse prioriteedi raames kõige rohkem vahendeid saanud riikide hulka kuulus mitmeid ebakindlaid ja toiduga ebapiisavalt varustatud riike nagu näiteks Etioopia, Afganistan ja Kongo Demokraatlik Vabariik (Vt komisjoni talituste töödokumendi peatüki nr 3 joonis 1).

Säästev maa majandamine on väiketalunike elatise jaoks väga oluline element. Etioopias, kus väga suur osa maaelanikkonnast elab füüsilise ja majandusliku stressi tingimustes, toetavad EL ja mitmed liikmesriigid erinevaid algatusi. Näiteks on Etioopia-Saksa jätkusuutliku maamajandamise programm suunatud Amhara, Oromia ja Tigray piirkondadele ning programmi abil võetakse kasutusele uusi tehnoloogiaid ja meetmeid erosiooni vältimiseks ning edendatakse kasutajarühmade loomist, et julgustada valgalade jätkusuutlikku majandamist.

Prioriteedi nr 1 raames oli teiseks oluliseks toetatavaks valdkonnaks jätkusuutliku põllumajanduse ning toiduga ja toidualase kindlustatusega (AR4D) seotud teadusuuringud ja innovatsioon. ELi rahastajad panustasid märkimisväärselt põllumajandust käsitlevasse arendustegevusse, 2012. aastal eraldati selleks ligikaudu 380 miljonit eurot. See hõlmas selliste üleilmsete algatuste toetamist nagu CGIAR (varasemalt rahvusvaheliste põllumajandusuuringute konsultatiivrühm), samuti piirkondlikke organisatsioone eelkõige Aafrikas, samuti riiklikke põllumajanduse teadusinstituute. Euroopa rahastajad on Euroopa algatuse „Põllumajandusteadus arengu toetuseks” (EIARD) liikmed (vt 1. tekstikast).

1. tekstikast EIARD EIARD on ELi ja selle liikmesriikide ning Šveitsi ja Norra alaline, mitteformaalne strateegiate kooskõlastamise platvorm. Nõukogu ja Euroopa Parlament andsid EIARDile 1997. aastal ülesandeks lihtsustada põllumajandust käsitleva arendustegevusega seotud Euroopa strateegiaid ja investeeringuid. EIARDi liikmed (sealhulgas EL) eraldasid 2012. aastal CGIARile 231 miljonit Ameerika Ühendriikide dollarit (45 % kogusummast). CGIARile antava Euroopa toetuse koordineerimine on EIARDi tegevuse väga oluline punkt. EIARD on ka aktiivne osaleja Euroopa algatuses „Põllumajandusteadus arengu toetuseks”, kõnealune foorum hõlmab erinevaid sidusrühmi.

EIARDi tellitud poliitikaülevaadetes ja seisukohti käsitlevates dokumentides tõstetakse esile teadusuuringute tulemuste praktikas kasutamise tähtsust suurema mõju saavutamisel, sealhulgas kõige vaesemate talunike jaoks. Tänu EIARDile on Euroopa positsioon CGIARi nõukogus väga tugev (vt ka komisjoni talituste töödokumendi peatükis 2.1 esitatud juhtuuringut).

2.2.2 Prioriteet nr 2: Tõhusa valitsemistava toetamine

Tulemuskriteeriumide hindamine · 410 programmile 87 riigis eraldati 395 miljonit eurot. · ELi ja liikmesriikide ühise seisukoha tulemusena võeti Maailma toiduga kindlustatuse komitees (CFS) 2012. aastal vastu vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta (VGGT). · Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni/Arenguabi Komitee 2012. aasta vastastikusest hindamisest ja ELi poliitikavaldkondade arengusidususe 2013. aasta aruandest selgub, et poliitikavaldkondade arengusidususe olukord paraneb.

Ligikaudu 12 % ELi ja selle liikmesriikide investeeringutest 2012. aastal (395 miljonit eurot) suunati tõhusa juhtimise toetamisele. Kõnealused meetmed hõlmasid järgmist: CFSis arutatud algatuste toetamine, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja talunike organisatsioonide tugevdamine partnerriikides ning nende mõjuvõimu suurendamine otsustusprotsessis osalemiseks, naiste õiguste edendamine ning nende rolli tugevdamine toiduainete tootmise, tarbimise ja majapidamise varadega seotud otsuste kujundamisel, toiduga kindlustatuse edendamiseks detsentraliseerimise ja kohaliku juhtimise toetamine, Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi toetamine, toiduga ja toidualase kindlustatuse üleilmse juhtimise toetamine, sealhulgas toitumise parandamise algatuse (SUN) toetamine, ning teadvustamise suurendamine, et tagada toiduga ja toidualase kindlustatuse prioriteetsus rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel ning partnerriikide valitsuste tasandil.

Ligikaudu 63 % prioriteedi nr 2 raames tehtud väljamaksetest rakendati riigi tasandil, 13 % piirkondlikul tasandil ning 24 % üleilmsel tasandil. Geograafilise jaotuse poolest eraldati 41 % vahenditest Aafrikale, 15 % Aasiale ja 8 % Ladina-Ameerikale ja Kariibi piirkonnale. Üleilmselt hõlmas see Roomas asuvatele toiduga tegelevatele organisatsioonidele — Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond (IFAD) ja Maailma Toiduprogramm (WFP) — piirkondliku ning üleilmse toiduga ja toidualase kindlustatuse toetamiseks eraldatud mittesihtotstarbelisi vahendeid.

EL ja selle liikmesriigid osalevad rahvusvahelistes aruteludes ja ümarlaudades, valmistades ette ELi ühiseid seisukohti, mida esitatakse ÜRO Peaassamblee põllumajanduse arengut, toiduga ja toidualast kindlustatust, maanaisi ja õigust toidule käsitlevate resolutsioonide läbirääkimistel, sealhulgas inimõiguste nõukogu iga-aastastel istungitel, ning töötades välja ühiseid seisukohti, mida esitatakse CFSi iga-aastastel istungitel.

Ühistöö näiteks on ELi rahastajate ühine toetus vabatahtlikele suunistele maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta. ELi rahastajad on aktiivsed riiklike, piirkondlike ja rahvusvaheliste algatuste läbiviimisel, et rakendada vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta, toetades nii maa majandamist ja kindlust maaomandi suhtes. Teiseks näiteks on ELi rahastajate tehtud töö CFSis käimasoleva protsessi toetamisel, et töötada välja vabatahtlikud vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute põhimõtted.

Aafrikas teevad ELi rahastajad tihedat koostööd, et toetada CAADPi kontinentaalsel, piirkondlikul ja riigi tasandil, osaledes CAADPi arengupartnerite töörühma raames mitme rahastajaga sihtfondis ning paljudes muudes riigi tasandi algatustes. Aafrika põllumajandusaasta raames toimuval 2014. aasta riigipeade tippkohtumisel Malabos toetasid ELi poolt juhitud arengupartnerid poliitiliselt Aafrika Liitu ja NEPADi planeerimis- ja koordineerimisagentuuri (NPCA).

Poliitikavaldkondade arengusidususe parandamisega seotud hindamiskriteeriumiga seoses tehti häid edusamme nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, sellisele seisukohale jõuti ka OECD arenguabi komitee 2012. aasta vastastikuses hindamises ja ELi 2013. aasta poliitikavaldkondade arengusidususe aruandes. Soome juhtis poliitikavaldkondade arengusidususega seotud OECD meedet, analüüsides riiklikke ja ELi strateegiaid, mis mõjutavad toiduga ja toidualast kindlustatust arengumaades.

2.2.3 Prioriteet nr 3: Piirkondliku põllumajandus- ning toiduga ja toidualase kindlustatuse poliitika toetamine

Tulemuskriteeriumi hindamine · Kokku 98 piirkondlikule programmile tehti 151 miljoni euro ulatuses makseid.

Prioriteedile nr 3 eraldati 4 % koguväljamaksetest. ELi rahastajad eraldasid 98 programmile kokku ligikaudu 151 miljonit eurot.

Kõnealune prioriteet hõlmas piirkondliku põllumajanduspoliitika arendamise ja rakendamise toetamist, piirkondlike toiduturgude integratsiooni suurendamise strateegiaid näiteks kalandussektoris, loomahaiguste kontrollprogramme, ning algatusi sanitaar- ja fütosanitaarnormide ja toiduohutusega seonduvate probleemide lahendamiseks toidutekkeliste haigustega võitlemisel. Teised 2012. aastal toetust saanud algatused hõlmasid põllumajanduses ning toiduga ja toidualase kindlustatusega seoses kasutatavaid teabesüsteeme, nagu näiteks varajase hoiatamise süsteemid, ja turgude läbipaistvust.

Investeeringute geograafilise jagunemise osas eraldati ligikaudu 35 % vahenditest Aafrikale, 42 % üleilmse tasandi meetmetele, 12 % Aasiale ning 7 % Ladina-Ameerikale ja Kariibi piirkonnale.

EL, Prantsusmaa, Hispaania, Madalmaad, Ühendkuningriik ja Saksamaa annavad kõik Lääne-Aafrikas ECOWASi põllumajandusstrateegia ECOWAP raames piirkondlikku toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud abi (vt 2. tekstikast). Komisjoni talituste töödokumendi peatükis 2.2 esitatud juhtuuringus käsitletakse Euroopa toetust ECOWAPile ja sealhulgas koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususe edendamisega seotud jõupingutusi.

2. tekstikast ECOWAP

ELi ja mõnede liikmesriikide poolt ECOWAPi toetamisel tehtavad ühised jõupingutused on näited ELi rahastajate vahelisest koordineerimisest ja vastastikusest täiendavusest toiduga ja toidualast kindlustatust käsitlevates algatustes. ELi rahastajad koordineerivad oma tegevust ECOWAPi rühma sees ning osalevad ECOWAPi egiidi all ühismeetmetes. Näiteks EL, Prantsusmaa ja Hispaania toetavad piirkondlikku toidureservide süsteemi, EL ja Prantsusmaa on toetanud ECOWASi võitluses puuviljakärbestega, ning Prantsusmaa, Hispaania ja Ameerika Ühendriigid toetavad piirkondliku põllumajandus- ja toiduagentuuri tegevust.

ECOWAPi peetakse üldiselt esimeseks omataoliseks strateegiaks Aafrika mandril, mille raames rakendatakse CAADPi piirkondlikku mõõdet. Riiklike sidusrühmade hulgas tundub olevat laiaulatuslik üksmeel, et ECOWAP on oluline raamistik, mille abil juhitakse strateegilisi piirkondlikke investeeringuid piiriüleste probleemide lahendamiseks.

2.2.4 Prioriteet nr 4: Toiduga ja toidualase kindlustatuse jaoks sotsiaalse kaitse mehhanismide tugevdamine, eelkõige haavatavate elanikkonnarühmade jaoks

Tulemuskriteeriumide hindamine · 94 programmile 40 riigis eraldati 209 miljonit eurot.

Prioriteedile nr 4 eraldati 2012. aastal 6 % koguväljamaksetest. ELi rahastajad eraldasid 94 programmile 40 riigis kokku ligikaudu 209 miljonit eurot.

Hiljutine toidukriis juhtis tähelepanu sotsiaalsete siirete olulisusele majapidamiste toiduga kindlustatuse tagamisel, toitumise parandamisel, vaesuse ja haavatavuse vähendamisel ning põllumajanduse arengu toetamisel. Mitmetes riikides on lühiajaliselt toidu kättesaadavuse parandamiseks kasutatud erinevat liiki sotsiaalseid siirdeid nagu hooajalised sularahaülekanded, „toit töö eest” või vautšerid. 96 % prioriteedi nr 4 raames tehtud väljamaksetest rakendati riigi tasandil ning 4 % üleilmsel tasandil. 2012. aastal kõige rohkem toetusi saanud 10 riigi hulka kuuluvad teiste hulgas Etioopia, Bangladesh, Keenia ja Somaalia (vt komisjoni talituste töödokumendi peatükid nr 3 ja nr 4).

Etioopia valitsus peab tootlike turvavõrgustike programmi riigi jaoks suurepäraseks programmiks. Programm tegeleb riigis kroonilise toiduga kindlustatuse probleemi lahendamisega ning seda rahastab ELi (hõlmab Taanit, Ühendkuningriiki, Iirimaad, Rootsit, Madalmaid, EL) ja teiste rahastajate konsortsium.

2.2.5 Prioriteet nr 5: Eelkõige emade, imikute ja laste toitumise tõhustamine

Tulemuskriteeriumide hindamine · 278 toitumisega seotud programmile 63 riigis eraldati 467 miljonit eurot. · EL ja liikmesriikide poolne parema toitumise teadvustamine on suurenenud, sellest annab tunnistust nende aktiivne osalemine rahvusvahelistes protsessides (nt G8/20, SUN), Maailma Tervishoiuassambleel ning CAADPi investeerimiskavades toitumise ühtlustamisele antud toetus, samuti asjaolu, et SUNi algatusega on ühinenud juba 45 arengumaad.

Prioriteet nr 5 on valdkond, kus ELi rahastajate ühiste jõupingutustega on jõutud ka tulemusteni. Prioriteedile nr 5 eraldati 2012. aastal kogusummast 14 % ehk 467 miljonit eurot, mis jaotati 278 programmi vahel 63 riigis. Prioriteedi nr 1 järel oli tegemist ELi rahastajate jaoks teiseks olulisema prioriteediga 2012. aastal.

Kõnealune prioriteet hõlmab meetmeid, mis käsitlevad alatoitumuse vastast võitlust, rahastades ja tõhustades toitumisega seotud meetmeid, mis on suunatud emadele ja väikelastele, keskendudes esimesele 1 000 elupäevale.

Meetmetega toetati ka kontinentaalseid, piirkondlikke ja riiklikke toitumist käsitlevaid teadusprogramme ja kavasid. Partnerriike kutsuti üles parandama riiklikku toitumisalast juhtimist, et aidata neil integreerida toitumine riiklikesse strateegiatesse, mis käsitlevad näiteks põllumajandust ja tervishoidu, ning aidata neil tõsta teadlikkust ning muuta käitumist.

Ligikaudu 80 % 2012. aastal prioriteedi nr 5 raames toetatud programmidest rakendati riigi tasandil, 17 % üleilmsel tasandil ning 3 % piirkondlikul tasandil. Kõnealuste investeeringute geograafilise jagunemise osas eraldati ligikaudu 46 % vahenditest Aafrikale, 17 % üleilmse tasandi meetmetele, 26 % Aasiale ning 8 % Ladina-Ameerikale ja Kariibi piirkonnale. 2012. aastal kõige rohkem toetust saanud riikide hulka kuuluvad Bangladesh, Kongo Demokraatlik Vabariik, Etioopia, Nigeeria ja Myanmar (vt. komisjoni talituste töödokumendi peatüki nr 3 joonis 5).

Osaledes rahvusvahelistes jõupingutustes ja olles kaasatud sellistesse asjaomastesse protsessidesse nagu G8/20, WHA, CFS, toitumise parandamise algatus (SUN), ÜRO alaline toitumiskomitee, on ELi rahastajad parandanud koordineerimist ja tõhusust ning taganud toitumise parandamiseks suurema aktiivsuse. Heaks näiteks üleilmsest koostööst toitumise valdkonnas on SUNi sekretariaadi toetamine ELi, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi poolt (vt 3. tekstikast). See iseloomustab ELi koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususe potentsiaalset tugevust üleilmsel tasandil ning üleilmses juhtimises. (Lisateabe saamiseks vt komisjoni talituste töödokumendi peatükis nr 2.3 esitatud juhtuuringut).

3. tekstikast Toitumise parandamise algatus (SUN) Mitmete ELi liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni ühised jõupingutused SUNi sekretariaadi toetamiseks on heaks näiteks ELi koordineerimisest ja vastastikusest täiendavusest üleilmsel tasandil . Toitumise parandamise algatus on üleilmne liikumine, mis ühendab kõiki alatoitumuse vastases võitluses osalevaid sidusrühmi, keskendudes eelkõige poliitilise tahte suurendamisele ja investeeringutele emade, imikute ja laste alatoitumise kõrvaldamiseks. Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Madalmaad, Ühendkuningriik ja Euroopa Komisjon teevad koostööd SUNi rahastajate võrgustiku raames, et kõnealust algatust toetada, ning rahastavad ühiselt koostöös teistega SUNi sekretariaadi töökava. Selline ühine rahastajate koostöö koos koordineeritud teadvustamist käsitlevate jõupingutustega võimaldab strateegilist kavandamist, eelarve koostamist ning aruandlust koos prognoositava mitmeaastase rahastamisega.

2013. aastal Londonis peetud üritusel Nutrition for Growth (Toitumine kasvu eesmärgil) määratlesid ELi rahastajad oma poliitilised ja rahalised kohustused kasvu kängumise vastaseks võitluseks, eraldades selleks 7,9 miljardit eurot (1,7 miljardit eurot toitumisalasteks meetmeteks ja 6,1 miljardit eurot seda mõjutavateks meetmeteks)[7]. Konkreetse kohustusega vähendada 2025. aastaks 7 miljoni alla 5aastase lapse kasvukängumine, näitas Euroopa Komisjon teistele eeskuju ning positsioneeris end poliitilisel areenil olulise jõuna.

ELi rahastajad on osalenud mitmetes ühismeetmetes, mille raames on näiteks välja töötatud toitumist mõjutavate kulude prognoosimise metoodika ning vastutusraamistik toitumismeetmete mõju jälgimiseks ning toitumisse tehtud investeeringute järgimiseks . Riigi tasandil on ühismeetmeid võetud Tadžikistanis, Jeemenis, Etioopias, Sahelis, Sambias, Bangladeshis ja Mosambiigis.

2.2.6 Prioriteet nr 6: Humanitaarabi osutajate ja arengupoliitikas osalejate tegevuse koordineerimise ning jätkusuutliku toiduga ja toidualase kindlustatuse edendamine, et suurendada vastupanuvõimet

Tulemuskriteeriumide hindamine · 2012. aastal eraldati 63 vastupanuvõimele suunatud programmile 18 riigis 122 miljonit eurot. · EL ja liikmesriigid teadvustasid 2012. aastal 23 riigis vastupanuvõime arendamise olulisust ning korraldasid 8 ühisanalüüsi ja kavandamismeedet.

Prioriteedile nr 6 eraldati 2012. aastal 4 % koguväljamaksetest. ELi rahastajad eraldasid 63 programmile 18 riigis kokku ligikaudu 122 miljonit eurot. Mõned teiste prioriteetide all teatatud meetmed (nt prioriteet nr 1: väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine, prioriteet nr 4: toiduga ja toidualase kindlustatuse jaoks sotsiaalse kaitse mehhanismide tugevdamine, eelkõige haavatavate elanikkonnarühmade jaoks, ja prioriteet nr 5: eelkõige emade, imikute ja laste toitumise tõhustamine) hõlmavad samuti kõnealust prioriteetset valdkonda.

Kõnealune prioriteet hõlmas meetmeid, millega suurendada eriti haavatavate rühmade vastupanuvõimet taluda kriiside mõju ja tagajärgi. Keskenduti toiduga ja toidualasele kindlustatusele. Enamik meetmeid hõlmas otsetoetusi majapidamistele ja kogukondadele, et parandada piisava toidu kättesaadavust ajutiste sotsiaalsete siirete abil, naistele ja lastele suunatud toitumisalaseid meetmeid, ning meetmeid, millega käivitada või taaskäivitada põllumajanduslik tootmine ning parandada toidu kättesaadavust ning säilitada looduslikud tootmisvahendid.

Prioriteediga nr 6 toetati vastupanuvõime suurendamise integreerimist partnerriikide strateegiatesse ja kavandamisprotsessi. Samuti toetati partnerriikide ja kohalike kogukondade suutlikkust prognoosida ja ennetada toiduga kindlustatusega seotud kriise ning nendeks ette valmistuda, samuti edendati kriisidele reageerimist, austades seejuures erinevaid mõjusid ning naiste, meeste ja haavatavate rühmade suutlikkust ning sealhulgas riskijärelevalvet.

Kõnealuste investeeringute geograafilise jagunemise osas eraldati ligikaudu 75 % vahenditest Aafrikale, 23 % üleilmse tasandi meetmetele ja 2 % Aasiale. Seetõttu ei ole üllatav, et suurem osa toetustest läks üheksale Aafrika riigile (Niger, Mali, Mauritaania, Somaalia, Etioopia ja Sudaan, vt komisjoni talituste töödokumendi peatüki nr 3 joonis 6).

ELi rahastajad on hakanud viimasel ajal panustama üha enam vastupanuvõime suurendamisse haavatavate kogukondade seas, võttes toidukriiside mõju leevendamiseks senisest täpsemalt vaatluse alla toiduga kindlustamatuse algpõhjused. EL võttis 2013. aasta mais vastu uue strateegilise raamistiku, mis on suunatud vastupanuvõimega seotud probleemide lahendamisele. Piirkondlikul tasandil käivitati 2012. aasta detsembris Lääne-Aafrika ja Saheli vastupanuvõime algatuse ülemaailmne liit, mille üheks asutajaliikmeks on EL. Täiendavat toetust anti ka põuavastast võitlust käsitlevale Aafrika Sarve vastupanuvõimet toetavale mitmedoonoriga algatusele.

Piirkondlikul tasandil Lääne-Aafrikas aitas ELi, Prantsusmaa ja Hispaania poolne AGIRi kaudu toimunud rahastamine luua piirkonnas hädaabi toidureservisüsteemi. ELi rahastajad teostasid vastupanuvõime parandamise tõhustamiseks ühisanalüüse ja kavandamismeetmeid. Näiteks: riigi vastupanuvõime parandamine Nigeris, Côte d’Ivoire´is, Burkina Fasos, Malis, Tšaadis ja Senegalis, riigipõhiste programmide koostamise dokumendid Etioopias, Somaalias, Keenias ja Ugandas, ning ühisanalüüsid ja kavandamismeetmed Haitil.

2.3 Koordineerimine, vastastikune täiendavus ja sidusus

Olukorras, kus rohkem kui viis ELi rahastajat toetasid 44 riiki, mängib koordineerimine olulist rolli ELi abi tõhususe tagamisel riigi tasandil, kus EL osaleb toiduga ja toidualase kindlustatuse strateegiates ning partnerriikide põllumajandust käsitlevates investeerimiskavades ja nende vastavusse viimisel. Olemasolevaid struktuure nagu valdkondlikud töörühmad (mis ei piirdu sageli ainult ELi rahastajatega) peetakse olulisteks mehhanismideks, mille kaudu ELi rahastajad koordineerivad oma tööd, peavad strateegilist dialoogi ning jagavad korrapäraselt teavet.

Lisaks rahastajate ja partnerriikide vahelisele koordineerimisele parandavad suutlikkuse suurendamisele suunatud protsessid kõigi kohalike ja mittekohalike sidusrühmade vahelist koordineerimist. Sellisteks mittekohalikeks sidusrühmadeks on toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud valitsusvälised organisatsioonid, rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid, erasektor ja teadusorganisatsioonid.

ELi ühine kavandamine aitab märkimisväärselt kaasa ELi ja selle liikmesriikide vahelisele vastastikusele täiendavusele ja sünergiale. Alates 2011. aastast on ühise kavandamise protsessidega alustatud ligikaudu 20 partnerriigis, kuigi igas riigis on protsess jõudnud erinevasse etappi[8]. Üheks näiteks ELi ja liikmesriikide ühisest kavandamisest on EL+ tegevuskava toitumise toetamiseks Etioopias, mis on praktiliseks näiteks ühisest analüüsist ja kavandamisest, prioriseerimisest, vastutusalade jagamisest ning toitumismeetmete koordineerimisest.

Ühist rakendamist käsitlevad lähenemisviisid hõlmavad tööjaotust, mille aluseks on valdkonna kaardistamine, ühisanalüüsid, hindamine ja valdkonna reageering, abitingimused (eelarvetoetus, ühisrahastamine, delegeeritud koostöö ja sihtfondid) ning ühine järelevalve, hinnangu andmine ja aruandlussüsteemid. Üleilmsete algatuste suhtes kasutatavad ühtsed strateegilised lähenemisviisid on parandanud ka vastastikust täiendavust, nagu näiteks AGIRi ja SUNi kasutamine Tšaadis.

Kuue prioriteedi raamesse jäävad meetmed on partnerriikide strateegiatega kooskõlas. Keenias peegeldas ELi rahastajate tööjaotus rakenduskava prioriteete. Komisjoni talituste töödokumendi peatükis nr 2.4 osutatud Etioopiat käsitlevas juhtuuringus analüüsitakse Euroopa jõupingutusi koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususe edendamisel ELi rahastajate välisabi programmide sees ja nende vahel (vt 4. tekstikast).

4. tekstikast Koordineerimine, vastastikune täiendavus ja sidusus Etioopias Koordineerimist, vastastikust täiendavust ja sidusust Etioopias käsitlevast osalevast juhtuuringust selgus, et Etioopia ametiasutused näevad tulevikuperspektiivi, vastutuse ja juhtimisülesannete seisukohast ELi rahastajaid peamiste partneritena kõige kriitilisemate toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud probleemide lahendamisel. Ulatuslikud riiklikud, selgelt riigi juhtimisel teostatavad juhtprogrammid töötatakse välja ja rakendatakse rahvusvahelise kogukonna toetusel, mis tagab nii struktureeritud dialoogi kui ka finantskanalid. Ühine kavandamine annab erakordse võimaluse tõhustada koordineerimist, ühtset analüüsi ja kavandamist, prioriseerimist ning vastutuse jaotust, eesmärgiga suurendada meie jõupingutuste tõhusust. Kõnealune protsess peaks hõlmama ka erinevaid Etioopia partnereid, sealhulgas kodanikuühiskonna hulgast, ning muid suuremaid rahastajaid.

ELi tasandil hõlmab koordineerimist käsitlev ametlik kord Euroopa Ülemkogu töörühmi, mitteametlik mõttevahetus käib aga põllumajanduse ja maaelu arengu töörühma juhtide kaudu, see hõlmab ka maakasutust ja erasektori arengut põllumajanduses käsitlevaid alamrühmi ja EIARDit, mis on strateegiate väljatöötamisel ja vahetamisel olulisteks mehhanismideks. EIARDi platvormil toimuv koordineerimine toetab Euroopa ühist poliitikat ja strateegiaid ning aitab ka arendada koordineerimist, vastastikust täiendavust ja sidusust. Nimetatud ametlikke ja mitteametlikke suhtluskanaleid kasutatakse ka ELi rahastajate rahvusvahelistel foorumitel ja algatustes osalemise koordineerimiseks. See hõlmab ÜRO Peaassambleed, inimõiguste nõukogu, CFSi, SUNi, teist rahvusvahelist toitumisalast konverentsi, G8 ja G20.

3. Tähelepanekud ja soovitused

1. Toiduga ja toidualane kindlustatus on oluline osa ELi arengukoostööst: ainuüksi 2012. aastal eraldati valdkonnale enam kui 115 riigis peaaegu 3,4 miljardit eurot, toiduga ja toidualane kindlustatus on oluline nii oma osakaalu poolest kogu arenguabis (ligikaudu 8 % kogu ametlikust arenguabist 2012. aastal) kui ka oma geograafilise ulatuse poolest. Märkimisväärset abi saavad eelkõige toiduga kindlustamata Sahara-taguse Aafrika riigid, see toimub vastavalt strateegiale, mille rakendamises EL ja liikmesriigid 2010. aastal kokku leppisid.

2. Suur osa meetmetest keskendus 2012. aastal kolmele prioriteedile: prioriteedile nr 1 (väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine) eraldati kõige rohkem toetust (ligikaudu 60 %), sellele järgnes prioriteet nr 5 (toitumise tõhustamine) (14 %) ja prioriteet nr 2 (tõhusa valitsemistava toetamine) (12 %).

3. ELi rahastajatel võib olla võimalusi oma tegevust tõhustada: 68 partnerriiki said rahastaja kohta keskmiselt vähem kui 3 miljonit eurot. Keskmine makse ulatus 1,34 miljoni euroni. See oli kõige rabavam Kesk-Ameerikas, kus nelja riiki toetatakse nelja või enama rahastaja poolt ning abisumma on rahastaja kohta keskmiselt väiksem kui 2,2 miljonit eurot. ELi rahastajad peavad jätkama tööjaotuse tõhustamist, seda loomulikult partnerriikide juhtimisel.

4. Rohkem tähelepanu vajab nõudlusel põhinev teadustöö, laiendamine ja innovatsioon, seda nii suurenenud investeeringute osas vastavalt 2010. aastal võetud kohustustele ja, eelkõige selleks, et tagada kohapeal tulemuste praktikas rakendamine ja tulemuste mõju maksimeerimine.

5. ELi rahastajad näitavad rahvusvahelise kogukonna poolt tuvastatud kriitiliste küsimuste lahendamisel üles üha suuremat juhirolli. Alates 2010. aastast reageerivad nad kollektiivselt toiduga kindlustatuse vajadustele ja kriisidele, keskendudes küsimustele nagu toitumine, vastupanuvõime ja juurdepääs maale. ELi rahastajad on kogunenud ümber selliste üleilmsete ja ELi algatuste nagu SUN, SHARE ja AGIR ning osalevad CFSi raames VGGT välja töötamises. Nimetatud edusamme on võimalik kasutada ELi rahastajate jagatud prioriteetide ümber keskendunud algatustes.

6. Koostööl riiklike süsteemide kõigi sidusrühmadega on selge eelis. Etioopiat käsitlevast juhtuuringust selgus, et Euroopa ühine panus toiduga ja toidualase kindlustatuse probleemide lahendamisse oli strateegiate väljatöötamise ja investeeringute osas väga oluline. ELi rahastajad järgivad ühiselt olemasolevatesse riiklikesse süsteemidesse integreeritud innovaatilisi lähenemisviise. Saadud kogemused näitavad, et talunike organisatsioonide, kohalike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ning erasektoriga on võimalik dialoogi tõhustada, seda eelkõige seoses riikliku programmi koostamise ja rakendamisega. Seda tuleks ellu viia kõigis meie partnerriikides.

7. ELi rahastajate tegevuse koordineerimine riigi tasandil peaks hõlmama enamat kui teabe jagamine. Koordineerimismehhanismid on olnud edukad eelkõige üleilmsel, kontinentaalsel ja piirkondlikul tasandil, sellest annavad tõestust EIARDi kogemused ning Lääne-Aafrikas ECOWAPi arengupartnerite koordineerimismehhanismid. Kuid riigi tasandil on arenguruumi koordineerimise ulatuse laiendamiseks, et see hõlmaks lisaks teabe jagamisele ka suuremat sidusust, vastastikust täiendavust ja kogemuste jagamist.

8. Käimasolev ELi ühine kavandamine annab tõhususe tõstmiseks häid võimalusi: see aitab kaasa koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse tõhustamisele. Sellega võib kaasneda ka rohkem ühiseid tulemuspõhiseid raamistikke, järelevalvet ning hindamisi, sealhulgas ühenduse tasandil. Toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud ühist kavandamist tuleb tõhustada.

9. Toiduga ja toidualast kindlustatust käsitleva ELi ühise aruandluse metoodikat tuleb tõhustada, et see keskenduks konkreetsetele teemadele ja pööraks rohkem tähelepanu tulemuste/mõju hindamisele näiteks peamiselt meie partneritega teostatud juhtuuringute kaudu, et saada kvalitatiivsemat teavet.

4. Kokkuvõte ja edasine tegevus

Käesolev on esimene aruanne, kus ELi rahastajad ühiselt olulist teemat kommenteerivad. Tegemist on aruandluse töövahendiga. ELi rahastajate poolt 2012. aastal enam kui 115 riigis eraldatud peaaegu 3,4 miljardi euroga panustavad EL ja liikmesriigid märkimisväärselt toiduga ja toidualase kindlustatuse probleemi lahendamisse.

Alates 2010. aastast on ELi rahastajad näidanud üleilmsel tasandil toitumise, vastupanuvõime ja maa haldamise valdkonnas üles üha suuremat juhirolli. Nad jätkavad uute tekkivate probleemide lahendamisel kõnealuste kogemuste kasutamist; sellisteks probleemideks on kliimamuutustega kohandatud põllumajandus, maaelu ümberkorraldamine ja toiduga varustamise süsteemid. Aafrikas on tekkinud uued võimalused strateegilise dialoogi pidamiseks ning CAADPi protsessi raames riigi tasandil toetuse andmiseks. 2014. aasta Malabo deklaratsioon väljendab Aafrika riikide poolt taaskordset pühendumust põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisele ning loob kontinentaalsel tasandil ootusi, mis võiksid edendada ELi rahastajate vastavusse viimist ja toetamist vastavalt CAADPi käsitlevatele 2010. aasta strateegilistele kohustustele. Partnerriikides on võimalik tõhustada talunike organisatsioonide, kohalike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ning erasektoriga peetavat dialoogi. Üleilmselt on toiduga ja toidualast kindlustatust käsitlevat ühist kavandamist võimalik edasi arendada. Koostöö annab ELile ja liikmesriikidele suurema mõjuvõimu ning arenguabi andmisele laiema ulatuse ja kandepinna. Selline lähenemisviis suurendab meie nähtavust ning sellega kaasneb tõhusam arenguabi, paremad tulemused ning suurem mõju.

Käesolev aruanne on järgnevatele aruannetele lähtejooneks. Järgmises aruandes võrreldakse meie tegevust võrreldes olukorraga 2012. aastal. Samal ajal parandatakse käesoleva aruande koostamisel kasutatud metoodikat, uus aruanne sisaldab valitud teemasid ning prioriteete, rohkem tähelepanu pööratakse tulemustele/mõjule. Järgmises aruandes esitatakse ka partnerite- ja liikmesriikidega tehtud juhtuuringud.

[1]               COM(2010) 127, ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel ning nõukogu järeldused, mis käsitlevad ELi poliitilist raamistikku, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel, 10. mai 2010.

[2]               Termin „toiduga kindlustatus” on asendatud terminiga „toiduga ja toitumisalane kindlustatus”.

[3]               SWD (2013) 104 final, Toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse suurendamine ELi tegevuse kaudu: meie kohustuste rakendamine.

[4]               Toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud häda- ja humanitaarabi jääb väljapoole ELi pikaajalisi toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud kohustusi ning seetõttu käesolevas aruandes seda ei käsitleta.

[5]               Hõlmab programme ja projekte, mis on vastavates andmebaasides loetletud üleilmsetena või mille geograafilist asukohta ei ole kindlaks määratud.

[6]               http://siteresources.worldbank.org/EXTLICUS/Resources/511777-1269623894864/FY10toFY13Harmonized_list_Fragile_Situations.pdf Harmonized list of fragile situations, FY2012, (ebakindlate olukordade ühtlustatud loetelu).

[7]               Vahetuskurss 1,29 USD/EUR.

[8]               Ühisanalüüse on tehtud Boliivias, Côte d’Ivoire´is ja Etioopias, ühise kavandamise dokumendid on ette valmistatud aga Lõuna-Sudaani, Burundi, Kambodža, Tšaadi, Komooride, Ghana, Guatemala, Keenia, Laose, Myanmari, Namiibia, Paraguay, Rwanda, Senegali ja Togo puhul.