This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0473
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS Sixth report on economic, social and territorial cohesion: investment for jobs and growth
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu
/* COM/2014/0473 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu /* COM/2014/0473 final */
KOMISJONI
TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE
NING REGIOONIDE KOMITEELE Majanduslikku,
sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine
töökohtadesse ja majanduskasvu 1.
Sissejuhatus Ehkki
liikmesriikide valitsused pidid kärpima viimastel aastatel oma eelarve
tasakaalustamiseks kulusid ning erasektorist pärit summad kuivasid finants- ja
majanduskriisi tõttu kokku, ei katkenud liikmesriikidesse ja piirkondadesse
suunatud ühtekuuluvuspoliitika vahendite vood, millega toetati majanduskasvu ja
tööhõivesse tehtavaid olulisi investeeringuid. Kriisil, mis on
piiranud rahastamisvõimalusi kõikides investeerimisvaldkondades, on olnud
riikide ja piirkondade eelarvetele sügav mõju. Ajavahemikus 2008–2013 vähenesid
avaliku sektori investeeringud ELis tervikuna reaalselt 20 %. Kreekas,
Hispaanias ja Iirimaal oli see langus umbes 60 %. Kesk- ja Ida-Euroopa
riikides, kus ühtekuuluvuspoliitika vahendid on eriti olulised, vähenesid
avaliku sektori investeeringud (kapitali kogumahutus põhivarasse) kolmandiku
võrra. Ilma ühtekuuluvuspoliitikata oleksid investeeringud kriisis enim
kannatanud liikmesriikides vähenenud täiendavalt 50 %. Ühtekuuluvusvahendid
moodustavad nendes riikides investeerimiseelarvest enam kui 60 %. Joonis 1. Ühtekuuluvuspoliitika mõju avaliku sektori investeeringutele || Joonis 2. Ühtekuuluvuspoliitika osatähtsus avaliku sektori investeeringutes Majanduskriis andis
vastupidise suuna pikaajalisele SKP ja tööpuuduse näitajate lähenemisele,
mõjutades eelkõige piirkondi Lõuna-Euroopas. Kriis
tõi kaasa ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemise. See on omakorda raskendanud mitme strateegia
„Euroopa 2020” eesmärgi saavutamist. Näiteks
277st ELi piirkonnast 210s suurenes ajavahemikus 2007–2012 tööpuudus. Neist
piirkondadest 50s suurenes töötuse määr enam kui kaks korda. Olukord on eriti
murettekitav noorte jaoks, kuivõrd 2012. aastal oli umbes pooltes
piirkondades noorte töötuse määr üle 20 %. Seetõttu ei ole paljud
piirkonnad veel suutnud anda oma panust seoses strateegia „Euroopa 2020”
peamise eesmärgiga saavutada 2020. aastaks 20–64aastaste inimeste
75 %-line tööhõive. Lisaks jätkuvale
keskendumisele arengut tõkestavate pikaajaliste struktuuriliste takistuste
kõrvaldamisele suunasid komisjon ja liikmesriigid kriisile reageerides mõned
ühtekuuluvusinvesteeringud ümber piirkondadesse, kus mõju majandustegevusele ja
tööhõivele oleks otsene ja viivitamatu. Selle tulemusel oli 2013. aasta
lõpuks ümber jaotatud üle 45 miljardi euro ehk 13 % kõikidest
vahenditest. Selle vahendite ümberpaigutamisega toetati meetmeid, mille eesmärk
oli leevendada üha suurenevat töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemi ning
säilitada investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni,
ettevõtete toetamisse, säästvasse energiasse ning sotsiaal- ja
haridusinfrastruktuuri. Komisjon
kavandas ka meetmeid, et parandada kriisis kõige enam kannatanud liikmesriikide
likviidsust. Nende meetmete vastuvõtmine Euroopa Parlamendis ja nõukogus
võimaldas vähendada liikmesriikide makseid ning tõi kaasa enam kui
7 miljardi euro väärtuses täiendavaid ettemakseid. Kiideti heaks
liikmesriikidelt nõutava kaasrahastamise täiendav vähendamine ligi
2,1 miljardi euro ulatuses. Tõenditest
nähtub, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringutel on olnud märkimisväärne mõju. Ajavahemikus
2007–2012 lõi Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) ligi 600 000 töökohta. See
moodustab ligi 20 % samal ajavahemikul ehk alates finantskriisi
puhkemisest hinnangute kohaselt kaotatud töökohtadest.
ERF investeeris 200 000 väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate
(VKEd) projekti ja 80 000 alustavasse ettevõttesse, rahastas
22 000 teadusvaldkonna ja ettevõtlusvaldkonna koostööprojekti, tagas
5 miljonile inimesele lairibaühenduse ja ühendas 5,5 miljonit inimest
reovee puhastamise süsteemidega. ELi
ühtekuuluvuspoliitika kohaste investeeringutega ehitati lisaks
3 000 km olulisi Euroopa transpordivõrke (15 % üleeuroopalisest
transpordivõrgust) ning samuti kahekordistati nende vahendite mahtu, mida
valitsused eraldavad vähem arenenud liikmeriikides teadus- ja arendustegevuse
rahastamiseks. Euroopa
Sotsiaalfond (ESF) toetas 2007–2012. aastal 68 miljonil korral
individuaalset projektis osalemist. Pärast ESFi toetuse saamist sisenes
5,7 miljonit töötut või tööturult eemale jäänud isikut tööturule ja ESFi
toel omandati ligi 8,6 miljonit kvalifikatsiooni. Enam kui 400 000
korral anti teada uutest alustavatest ettevõtetest ja füüsilisest isikust
ettevõtjana tegutsemise alustamisest. See kõik on aidanud paljudes riikides kas
pidurdada SKP langust või ära hoida tööpuuduse edasise suurenemise. Nende
investeeringute mõju lähiaastail suureneb, sest liikmesriikidel on
2007.–2013. aasta programmide vahendite kasutamiseks aega 2015. aasta
lõpuni ning kuna investeeringu tegemise hetke ja selle mõõdetava mõju
avaldumise hetke vahel on ajaline vahe. Programmiperioodiks
2014–2020 ette nähtud enam kui 450 miljardi euro suuruse eelarvega (koos
liikmesriikidelt nõutava kaasrahastamisega) on ühtekuuluvuspoliitika ELi
peamine investeerimisvahend. Selle poliitikaga
antakse suurim panus VKEde, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni,
hariduse, vähese CO2-heitega majanduse, keskkonna, tööpuuduse ja
sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse, ELi kodanikke ühendava infrastruktuuri
väljaarendamise ja haldusasutuste ajakohastamise toetamisse. Ühtekuuluvuspoliitika investeeringutel koos
struktuurireformidega on väga oluline roll majanduskasvu ja töökohtade loomise soodustamisel
ning strateegia „Euroopa 2020” aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu
eesmärkide saavutamisel. Tuleb tagada
nende vahendite kasutamine kõige tõhusamal ja tulemuslikumal viisil,
maksimeerides nende mõju, toetades taastumist ning aidates ELil olla kriisist
välja tulles tugevam ja konkurentsivõimelisem kui varem. Uus ühtekuuluvuspoliitika
on viidud täielikult kooskõlla strateegiaga „Euroopa 2020” ning selle
peamiste tööhõivet, teadus- ja arendustegevust, kliimat ja energiat, haridust,
vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastast võitlust käsitlevate eesmärkidega ning
on seotud Euroopa poolaasta ja ELi majanduse juhtimise protsessiga. Seepärast
kasutatakse ühtekuuluvuspoliitika kohaseid investeeringuid ka selleks, et
toetada poliitikat, mida liikmesriigid viivad ellu koondsuuniste ja riiklike
reformikavade alusel, nagu ka selleks, et järgida nõukogu esitatud asjakohaseid
riigipõhiseid soovitusi. Riigipõhistes soovitustes nimetatud uute probleemide
lahendamiseks võib komisjon paluda ka seda, et liikmesriigid muudaksid oma
partnerluslepinguid ja rakenduskavu. Käesolevas
teatises võetakse kokku ühtekuuluvusvahendite abil eelmisel programmiperioodil
saavutatu. Selles kirjeldatakse aastateks 2014–2020 ette nähtud
ühtekuuluvusprogrammi reformi põhielemente[1] ning
suundumusi, mis ilmnevad komisjoni ja liikmesriikide käimasolevate programmiteemaliste
läbirääkimiste käigus. Teatisele on lisatud komisjoni talituste töödokument,
milles analüüsitakse liikmesriikide ja piirkondade ees seisvaid sotsiaal-majanduslikke
ja juhtimisalaseid ülesandeid ning hinnatakse ühtekuuluvuspoliitika ja avaliku sektori
investeeringute mõju majanduslikele ja sotsiaalsetele erinevustele. 2. Arenev
poliitika: investeerimine piirkondade konkurentsivõimesse, et parandada
inimeste elu ELi lepingus on
sätestatud ühtekuuluvuspoliitika eesmärk vähendada majanduslikke, sotsiaalseid
ja territoriaalseid erinevusi, pakkudes eelkõige toetust vähem arenenud
piirkondadele. Poliitika on aja
jooksul aidanud parandada ELi piirkondades elatustaset ja majanduslikke
võimalusi, parandades oskusi ja tööalast konkurentsivõimet, suurendades
juurdepääsu piirkondadele, toetades haldussuutlikkuse suurendamist, luues
sidemeid teadusasutuste, ülikoolide ja äriringkondade vahel ning pakkudes
teenuseid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Peamiste
majanduskasvu edendajate toetamisega aitab ühtekuuluvuspoliitika ELi
piirkondadel kiiremini kasvada. Ühtekuuluvuspoliitika
on arenenud ja edenenud, jäädes siiski truuks oma aluspõhimõtetele. Algusaastatel
oli ühtekuuluvuspoliitika puhtalt riikliku suunitlusega – selle raames
rahastati liikmesriikides eelnevalt kindlaks määratud projekte ja mõju
Euroopale kui tervikule oli väike. Aja jooksul pandi paika sellised olulised
põhimõtted nagu mitmeaastaste programmide koostamine, strateegilisem
investeerimine ning piirkondlike ja kohalike partnerite suurem kaasamine. Lõviosa
ühtekuuluvuspoliitika kohasest rahalisest toetusest on olnud pidevalt suunatud vähem
arenenud piirkondadele ja liikmesriikidele. Investeeringute puhul on rõhuasetus
siiski kandunud infrastruktuurilt üle VKEde toetamisele, innovatsioonile,
innovaatilisemale tööhõivele ja sotsiaalpoliitikale. Seda ülekandumist
võimaldas liikmesriikides (nii pärast 2004. aastat ühinenud kui ka n-ö
vanemates liikmesriikides) toimunud infrastruktuuri areng, mida on toetatud
ühtekuuluvuspoliitika alusel eelmistel perioodidel. Joonisel 3
on näidatud investeeringute ülesehituse areng alates 1989. aastast. Joonis 3. Ühtekuuluvuspoliitika investeeringute
areng valdkondade lõikes vähem arenenud piirkondades (1989–2013) Kaalukatesse
infrastruktuuriprojektidesse (eeskätt transpordivaldkonnas) investeerimise osatähtsus
oli suur poliitika elluviimise algaastatel ja pärast 2004. aasta
laienemist, mil ELiga ühinesid riigid, mille infrastruktuur oli selgelt
mahajäänum. Ühtekuuluvusfondi loomisega 1990. aastatel muutusid üha
olulisemaks keskkonnaalased investeeringud, millega aidati liikmesriikidel ja
piirkondadel järgida selles valdkonnas ELi direktiive ja eeskirju. Investeerimine
tootmissektorisse ja eelkõige VKEdesse on jäänud suhteliselt stabiilseks. Investeerimine inimestesse
(haridus, tööhõive ja sotsiaalne kaasamine) on siiski suhteliselt vähe
kahanenud. ESFi roll inimkapitali investeerimise vahendina on sellegipoolest
märkimisväärselt suurenenud – viimati seoses majanduskriisi ränga mõjuga
liikmesriikide tööturgudele. Uue meetmena selle olukorra lahendamiseks
eraldatakse 2014.–2020. aasta õigusraamistiku alusel kindlaksmääratud
minimaalne osa (23,1 %) ühtekuuluvuspoliitika eelarvest sihtotstarbeliselt
ESFile. See on oluline selleks, et tagada investeerimine inimkapitali,
tööhõivesse, sotsiaalsesse kaasamisse, avaliku halduse reformi ja
institutsioonilise suutlikkuse suurendamisse mahus, mis on vajalik liikumiseks
strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide poole. Aastatel
2007–2013 anti esmakordselt ühtekuuluvuspoliitika raames – eeskätt ESFi kaudu –
toetust lähenemisetapis olevate riikide haldusasutuste ja õigussüsteemide
ajakohastamiseks ja reformimiseks. Selle toetuse eesmärk on parandada avalike
teenuste toimimist, kättesaadavust ja kvaliteeti, hõlbustada faktipõhist poliitikakujundamist
ning luua poliitikat koos sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga. Ajavahemikust
2000–2006 saati on märkimisväärselt suurenenud tehnilise abi jaoks eraldatud
vahendite osakaal, kajastades hästi toimivate asutuste suurt tähtsust ühtekuuluvusprogrammide
tõhusa juhtimise seisukohast. Kohandades
investeeringuid vastavalt majandusarengu tasemele, on ühtekuuluvuspoliitika
suutnud aja jooksul kohaneda iga piirkonna muutuvate vajadustega. Ometi ei ole
poliitika areng olnud nii määrava tähtsusega, kui võidi oodata. Näiteks selgub
tõendite põhjal, et aastatel 2007–2013 kehtestatud kohustus eraldada osa
vahenditest ELi prioriteetidele oli samm edasi, ent selle tulemused on olnud ebaühtlased
ja vahendeid eraldatakse ikka veel liiga vähe. Üha selgemaks on
saanud ka see, et ühtekuuluvuspoliitika tõhusus sõltub usaldusväärsetest
makromajanduslikest strateegiatest, soodsast ettevõtluskeskkonnast ja
tugevatest asutustest. Mõnel juhul on sobimatu poliitika ning halduslikud ja
institutsioonilised vajakajäämised piiranud rahastamise tõhusust. Endiselt on lünklik
ka ELi õigusaktide ülevõtmine liikmesriigi õigusesse valdkondades, mis on
seotud otseselt ühtekuuluvuspoliitikaga. Hoolimata püüdlustest määratleda paika
pandud strateegilisi ja institutsioonilisi raamistikke ning haldusraamistikke, on
nende kohaldamine jäänud suvaliseks ja ebasüstemaatiliseks. Ja veel –
vahendite kasutamisel on keskendutud rohkem kulutustele ja halduseeskirjade
järgimisele kui eesmärkide saavutamisele. Programmide eesmärgid on olnud teinekord
ebamäärased, muutes nende täitmise kontrollimise ja hindamise keeruliseks. Sihtide
seadmine on keeruline ja mõned liikmesriigid on võtnud endale sihid, mis ei ole
piisavalt kõrgelennulised. See on piiranud võimalust hinnata võetud meetmete
mõju ja mõista, millised neist olid kõige tõhusamad ja miks. 3. Uue
ühtekuuluvuspoliitika keskmes on tulemuste saavutamine 2013. aasta
detsembris lõppenud ühtekuuluvuspoliitika reformi teemaliste läbirääkimiste
tulemustega püütakse nimetatud vajakajäämisi kõrvaldada. Reformiga
keskendutakse investeerimispoliitika väljakujundamisele. Ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on viidud vastavusse
strateegiaga „Euroopa 2020” ja investeeringute kavandamisel võetakse
süstemaatiliselt arvesse asjakohaseid riigipõhiseid soovitusi. Ümber on kujundatud ka ühtekuuluvuspoliitika
toimimispõhimõte, lähtudes viiest põhiideest. 3.1. Ühtekuuluvuspoliitika
programmide elluviimiseks on vaja soodsat keskkonda Uus
ühtekuuluvuspoliitika on seotud ELi majanduse juhtimise protsessi ja Euroopa
poolaastaga, kuivõrd ühtekuuluvuspoliitika kohaseid investeeringuid ei saa
kaaluda, võtmata arvesse majanduskonteksti, milles neid tehakse. Selleks et
vältida jätkusuutmatut fiskaal- või majanduspoliitikat, mis kahjustab ELi
toetuse tõhusust ajavahemikus 2014–2020, võib vahendite eraldamise peatada, kui
liikmesriik ei järgi talle ELi majanduse juhtimise protsessi raames esitatud
soovitusi. Investeerimise
tõhusust ei tohi kahjustada läbimõtlemata poliitika ega regulatiivsed,
halduslikud või institutsioonilised kitsaskohad. Seepärast peavad liikmesriigid
ja piirkonnad täitma hulga eeltingimusi. Need tingimused on kavandatud selle
tagamiseks, et investeeringud suunataks selgesse strateegilisse
poliitikaraamistikku, mis kindlustab nende ELi õigusaktide kiire ülevõtmise,
mis mõjutavad ühtekuuluvusvahendite rakendamist, piisavat haldussuutlikkust
ning näiteks diskrimineerimise vastast võitlust, soolist võrdõiguslikkust,
puuet, riigihankeid ja riigiabi käsitlevate miinimumnõuete täitmist. Eeskätt peab iga
investeerimisvaldkond tuginema hästi määratletud strateegiale. Näiteks ei saa
investeerida transporti enne, kui on paika pandud ulatuslik riiklik või
piirkondlik transpordistrateegia. Samamoodi peavad teadus- ja arendustegevuse
ning innovatsiooni valdkonna investeeringud olema kavandatud aruka
spetsialiseerumise raamistikus, mis eeldab nägemuse väljatöötamist,
konkurentsieelise kindlakstegemist, strateegiliste prioriteetide paikapanekut
ja arukate strateegiate kasutamist, et tagada ükskõik millise piirkonna
võimalikult suur teadmistepõhine areng. Lühidalt öeldes peaksid projektid
lähtuma strateegiatest, mitte vastupidi. 3.2. Ühtekuuluvuspoliitika
programmides tuleb keskendada vahendid väikesele arvule prioriteetidele ning
maksimeerida nende vahendite lisaväärtust Liikmesriigid ja
piirkonnad peaksid keskenduma piiratud arvu ELile oluliste valdkondade
rahastamisele. Suur osa ERFi vahenditest eraldatakse neljale strateegia
„Euroopa 2020” keskmes asuvale prioriteedile: innovatsioon ja
teadustegevus, digitaalarengu tegevuskava, VKEde toetamine ja vähese CO2-heitega
majandus. ESFi vahendite
koondamine kuni viiele investeerimisprioriteedile aitab tugevdada väljundeid ja
tulemusi Euroopa tasandil. See tagab ka selgema seose Euroopa
tööhõivestrateegiaga ja tööhõivealaste koondsuunistega. Vähemalt 20 % ESFi
eelarvest eraldatakse sihtotstarbeliselt sotsiaalse kaasamise toetuseks ning
vaesuse ja diskrimineerimise vastaseks võitluseks. Võttes arvesse
pakilist vajadust lahendada noorte tööpuuduse probleem, on käivitatud
6 miljardi euro suuruse eelarvega noorte tööhõive algatus, mille raames
eraldatakse vahendeid, et aidata rakendada kõikjal ELis noortegarantiid. Sellega
tagatakse, et igale noorele pakutakse nelja kuu jooksul pärast koolist
lahkumist või töötuks jäämist asjakohast tööd või koolitust. Noorte tööhõive
algatuse vahendid suunatakse piirkondadesse, kus noorte töötuse määr on eriti
kõrge. Piirkonnad ja
liikmesriigid peavad tegema oma eesmärkide seas selge valiku. See võimaldab saavutada
vahendite kriitilise massi, mis tagab tuntava mõju ja investeeringute tegemise
neis valdkondades, millel on majanduskasvule ja töökohtadele otsene ja
viivitamatu mõju. 3.3. Ühtekuuluvusprogrammide
eesmärgid ja tulemused peavad olema selgelt kindlaks määratud Ühtekuuluvuspoliitikas
tehtud edusamme mõõdetakse selle poliitika tulemuste ja mõju põhjal. Seepärast
püütakse reformidega tagada paremate tulemusnäitajate ning parema aruandluse ja
hindamise kaudu suurem keskendumine tulemustele. Programme
kavandades peavad liikmesriigid ja piirkonnad kindlaks määrama tulemused, mida
nad kavatsevad programmiperioodi lõpuks saavutada. Programmides tuleb
kirjeldada seda, kuidas kavandatud meetmed aitavad neid eesmärke saavutada,
ning kehtestada edusammude mõõtmiseks selgete alg- ja sihttasemetega
tulemusnäitajad. Igal programmil peab olema tulemusraamistik, et suurendada
läbipaistvust ja vastutust. Täiendavaks
stimuleerimiseks on kõrvale pandud umbes 20 miljardit eurot (ehk 6 %
ühtekuuluvuspoliitika eelarvest), mis eraldatakse 2019. aastal nendele
programmidele, mille puhul on näha, et nad on oma eesmärkide saavutamisel õigel
teel. 3.4. Ühtekuuluvusprogrammides
tuleb anda laiem kõlapind linnadele Linnad võivad
mängida ühtekuuluvuspoliitikas ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide
saavutamisel olulist rolli. Enam kui kaks kolmandikku eurooplastest elab
linnades. Linnad on tootlikud ja
innovaatilised ning võivad haarata aruka majanduskasvu saavutamisel juhtohjad. Nad
võivad olla ressursitõhusamad (nt viies miinimumini maa hõivamise, mulla
katmise ja energiakasutuse) ja osaleda jätkusuutliku kasvu tagamises (nt
keskkonnahoidlike infrastruktuuride kaudu). Võttes
arvesse erinevusi jõukuses ning sotsiaalselt tõrjutud isikute ja vaesuse
koondumist linnadesse, on linnad olulised kaasava majanduskasvu tagamise seisukohalt. Seepärast on
oodata, et umbes pool ERFi vahenditest kulutatakse 2014–2020. aastal
linnades. Uue ühtekuuluvuspoliitikaga on seatud samuti sihiks anda linnadele
volitused kujundada ja ellu viia poliitikat, mis aitab saavutada strateegia
„Euroopa 2020” eesmärke, eraldades kindlaksmääratud minimaalse summa
(5 % ERFi vahenditest) ühendinvesteeringuteks säästvasse linnaarendusse ja
tagades, et linnadel on projektide väljavalimisel põhiroll. Komisjon
kuulutab uue uuenduslike linnameetmete programmi alusel välja ka projektikonkursse,
et toetada linnu, kes soovivad katsetada linnaarengus uusi ideid. 3.5. Ühtekuuluvusprogrammidega
tuleb kaasata paremini kõikide tasandite partnereid 2014.–2020. aasta
poliitikaraamistik põhineb eeldusel, et kõik mitmetasandilise valitsemise
põhimõtetest kinni pidavad riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi partnerid,
sealhulgas sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, kaasatakse
programmi koostamise kõikidesse etappidesse. Euroopa partnerluse
käitumisjuhendis[2]
nähakse liikmesriikidele esmakordselt ELi tasandil ette juhised selle kohta,
kuidas jõuda partneriteni ja kaasata neid programmide väljatöötamisse, kogu
programmi elluviimisesse ning järelevalvesse ja hindamisse. Partnerlused võivad
olla iseäranis tõhusad ka kogukondlikult juhitavate kohalike arengustrateegiate
väljatöötamisel. Uutesse eeskirjadesse on lõimitud ka meetmed
sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna partnerite suutlikkuse suurendamiseks. 4. Teooriast
praktikasse: läbirääkimiste käigus ilmnevad tõendid Käesoleva teatise
vastuvõtmise ajaks oli komisjon saanud kõik 28 partnerluslepingut ja umbes
150 rakenduskava[3].
Läbirääkimised liikmesriikide ja piirkondadega jätkuvad. Seepärast annab
järgnev üksnes aimu sellest, mil määral on reformi peamisi elemente lõimitud
uutesse strateegiatesse ja programmidesse. Olemasolevast
teabest nähtuvad mõned väga julgustavad suundumused ja mõned probleemid. Majanduskasvu ja
tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames on eraldatud riiklikele ja
piirkondlikele programmidele ühtekokku umbes 336 miljardit eurot. Vahendid
on jaotatud järgmiselt: 187,5 miljardit eurot ERFile, 63 miljardit
eurot Ühtekuuluvusfondile ja 85 miljardit eurot ESFile, mida on rohkem kui
seadusega ERFile ette nähtud miinimumeraldis 80 miljardit eurot[4]. Joonis 4.
Vahendite eraldamine rahastamisprioriteetidele fondide kaupa (2014–2020, %
koguvahenditest) Umbes
124 miljardit eurot eraldatakse teadus- ja arendustegevusele ja
innovatsioonile, IKT-le, VKEdele ning vähese CO2-heitega majandusele.
See tähendab võrreldes ajavahemikuga 2007–2013 ligi 22%-list kasvu. Enamik
sellest summast on pärit ERFist (116,5 miljardit eurot) ja ülejäänud
Ühtekuuluvusfondist. 98 miljardit
eurot investeeritakse tööhõive-, sotsiaalse kaasamise ja haridusmeetmetesse. Enamik
sellest summast on pärit ESFist: tööhõive (30,7 miljardit eurot),
sotsiaalne kaasamine (20,9 miljardit eurot) ja haridus
(26,3 miljardit eurot). 59 miljardit
eurot eraldatakse transpordi ja energiavõrkude infrastruktuurile, mis võrreldes
ajavahemikuga 2007–2013 tähendab summa vähenemist 21 % võrra. Ligi
4,3 miljardit eurot investeeritakse riigiasutuste institutsioonilise
suutlikkuse suurendamisse ning haldusasutuste ja avalike teenuste tõhususse
(hea juhtimistava). See tähendab võrreldes viimase perioodiga 72%-list kasvu. Seega toimuvad
uuel programmiperioodil võrreldes ajavahemikuga 2007–2013 rahastamisprioriteetides
selged muutused. Liikmesriigid ja piirkonnad investeerivad rohkem ERFi
prioriteetidesse (teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, IKT, VKEd ja
vähese CO2-heitega majandus) ning ESFi prioriteetidesse (tööhõive,
sotsiaalne kaasamine, haridus ja juhtimine). Võrkude infrastruktuuri ja
keskkonnainfrastruktuuri investeeritakse omakorda vähem raha. Infrastruktuuri
tehtavate investeeringute vähenemine on eriti märgatav enam arenenud
liikmesriikides. Joonis 5. Vahendite eraldamine
rahastamisprioriteetidele (2014–2020 vs.
2007–2013, % koguvahenditest) Eriline
tähelepanu, mida komisjon on pööranud vähese CO2-heitega
majandusele, on kaasa toonud seda liiki investeeringute märgatava kasvu: üleminekut
vähese CO2-heitega ja kliimamuutusele vastupanuvõimelisele
majandusele toetatakse enam kui 38 miljardi euroga. Mitmed riigid on
pannud erilist rõhku energiatõhususele või taastuvenergia arendamisele. Mõnel
juhul tuleb investeeringute ja kliimamuutuse eesmärkide vallas oodatavate
tulemuste seos muuta siiski selgemaks. Suurt tööpuudust
ja üha suurenevat vaesust arvesse võttes võiks mõnes partnerluslepingus
keskenduda rohkem kaasavale majanduskasvule. Samuti on komisjon seisukohal, et
haridusele eraldatud vahendid ei ole kindlaks määratud prioriteetide
saavutamiseks praegu piisavad. Mõnes partnerluslepingus pööratakse
vähe tähelepanu aktiivsetele sotsiaalse kaasamise meetmetele. Selleks
et tagada paremad sotsiaalsed tulemused ja investeeringud, millega
reageeritakse tõhusamalt sotsiaalsetele muutustele, tuleb programmidesse
lõimida paremini sotsiaalpoliitika reformid. Peale selle on
noorte tööhõive algatust käsitlev teave mõnes partnerluslepingus ja
rakenduskavas võrdlemisi üldine – ei ole täpsustatud seda, kuidas see uus
algatus käima lükatakse, ega ka seda, kas ja kuidas toetatakse sellega
noortegarantii rakendamist. Mõnes programmis tuleb keskenduda noorte tööhõive
algatuse raames toetatavate meetmetega rohkem töökohtade loomise soodustamisele. Olenemata roma
vähemust käsitlevate riigipõhiste soovituste olemasolust, ei ole mõned
liikmesriigid näinud tõrjutud kogukondade jaoks ette spetsiaalset prioriteeti,
raskendades niiviisi veelgi selle poliitikavaldkonna jaoks eraldatavate vahendite
hulga hindamist. Mõned liikmesriigid ei käsitle selle sihtrühma vajadusi
piisavalt või peavad täiendavalt täpsustama oma strateegiat ja
sekkumisloogikat. Haldussüsteemide
ajakohastamist ja õigussüsteemide kvaliteeti peetakse konkurentsivõime ja
kaasava kasvu seisukohast väga olulisteks teguriteks. Paljud liikmesriigid
kavandavad meetmeid eesmärgiga muuta oma riigiasutused tugevamaks ja parandada
nende suutlikkust, et töötada välja tõhusamad strateegiad, paremad
haldusteenused ja kiiremad kohtumenetlused, suurendada riigiasutuste
läbipaistvust ja usaldusväärsust ning parandada avalikkuse osalemist
poliitikakujundamise eri etappides. Ometi pole paljudes liikmesriikides, kus
avaliku halduse reformi peetakse keeruliseks ülesandeks, selget strateegiat
ning eesmärgid on ebatäielikud ja ebaselged, ehkki selline reform on
töökohtade, majanduskasvu ja konkurentsivõime toetamiseks möödapääsmatu. Lisaks
puudub mõnes neist liikmesriikidest sellise reformi elluviimiseks selge
poliitiline tahe. On selge, et
vajadust täita investeeringuteks ettevalmistumise käigus enne programmi
elluviimist teatavad tingimused on võetud tõsiselt. See protsess ei ole olnud
lihtne. Paljudel juhtudel on komisjon pidanud leppima kokku tegevuskavades, et
tagada nõuete täielik täitmine selgelt kindlaks määratud tähtaegadeks. Tingimused,
mille täitmine on olnud liikmesriikide meelest eriti keeruline, on seotud
valdkondadega, kus tuleb üle võtta ELi direktiivid või kus tuleb kohaldada
tõhusalt ELi eeskirju. Riigi ja
piirkonna tasandil on kavandatud aruka spetsialiseerumise strateegiad, et
kiirendada majanduse ümberkujundamist ja täita teadmistes esinevaid lünki. Tuleks
panna rohkem rõhku leebematele toetuse vormidele, turukesksete teadusuuringute
toetamisele ja koostööle ettevõtjatega. On oht, et VKEdele antakse tavapärast
toetust, selle asemel et kohandada seda vastavalt VKEde vajadustele ja
kasvupotentsiaalile eesmärgiga tagada suur võimendav mõju ja kiire
kasutuselevõtt. Mõned
liikmesriigid on kavandanud ka programme, millega luuakse selged seosed
digitaalmajanduse ja innovatsiooni vahel. See on oluline, sest konkreetsete
kitsaskohtade kaotamiseks ja turukesksete lahenduste edendamiseks on vaja
investeeringuid kiiresse lairibaühendusse ja IKTsse. Väga tähtis on näiteks
keskendada lairibaühendusse tehtavad investeeringud järgmise põlvkonna
võrkudele kandmaks hoolt selle eest, vähem arenenud piirkonnad ei jääks veelgi
rohkem maha. Seoses riigi ja piirkonna tasandi aruka spetsialiseerumise
strateegiatega on ülioluline ka ühtekuuluvuspoliitika, raamprogrammi
„Horisont 2020” ja teiste ELi programmide koostoime. Ajavahemikus
2014–2020 rahastatakse 16 riigis umbes 88 programmi mitmest fondist,
ühendades ERFi, Ühtekuuluvusfondi ja ESFi vahendid. See peaks soodustama
tervikliku lähenemisviisi rakendamist, millega koondatakse eri strateegiad,
vahendid ja prioriteedid. Selleks et muuta
see poliitika tõhusamaks ja tulemuspõhiseks, peavad liikmesriigid ja piirkonnad
kehtestama üksikasjalikud eesmärgid. On oluline, et programmides ei sõnastataks
eesmärke liiga üldiselt, mis puudutab ka arvukaid võimalikke meetmeid, et
säilitada projektide hilisemal väljavalimisel võimalikult suur paindlikkus. Kui
eesmärgid ei ole piisavalt kaugeleulatuvad ja üksikasjalikud, on väga keeruline
poliitikat hinnata ja pidada selle üle sisukat avalikku arutelu. Komisjon
keskendub läbirääkimiste käigus nendele ohtudele. Partnerluslepingud
on üldjuhul koostatud partneritega peetud mõistliku dialoogi tulemusel, ehkki
leidub märke ka sellest, et mõnel juhul ei olnud see dialoog piisav, et sellesse
ei kaasatud olulisi sidusrühmi või et dokumentide hilisemates versioonides ei
kajastatud esitatud märkusi. Komisjon uurib väga hoolikalt, kuidas
liikmesriigid on kohaldanud partnerluse käitumisjuhendit, et tagada
sidusrühmade tõeline osalemine. Ja veel – uuel
perioodil on vaja riigi ja piirkonna tasandil tugevaid juhtimis- ja
koordineerimismehhanisme, et tagada programmide vaheline sidusus ning
strateegia „Euroopa 2020” ja riigipõhiste soovituste toetamine ning
vältida kattumisi ja lünki. See on eriti tähtis silmas pidades piirkondlike
programmide arvu üleüldist kasvu (ESFi programmide arv on kasvanud võrreldes
ajavahemikuga 2007–2013 ligi 60 %). 5. Järeldus Ajavahemikus
2014–2020 investeeritakse kolmandik ELi eelarvest ühtekuuluvuspoliitika raames,
et aidata saavutada kogu ELi hõlmavaid majanduskasvu ja töökohtadega seotud
eesmärke ning vähendada majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi. Ühtekuuluvuspoliitika
on ka suurim ELi tasandi investeerimisvahend, millega püüelda strateegia
„Euroopa 2020” eesmärkide saavutamise poole. Selle panus on suurim
paljudes valdkondades, mille hulka kuuluvad muu hulgas VKEde toetamine, teadus-
ja arendustegevus ning innovatsioon, investeerimine oskuslikku ja
konkurentsivõimelisse tööjõudu, võitlus tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutusega,
kohanemine kliimamuutustega ja keskkond. Makromajanduslikust
mõjust annavad aimu majandusmudelid. Näiteks on oodata, et SKP võib olla
peamistes abisaajates riikides tänu ühtekuuluvuspoliitikale programmide
rakendamise perioodil keskmiselt 2 % ja tööhõive umbes 1 % suurem. Ent
ühtekuuluvuspoliitika tootlikkust suurendav mõju kasvab edasi ka pärast
programmide lõppemist. Hinnangute kohaselt ületab nende riikide SKP
2030. aastaks enam kui 3 % võrra taset, mis oleks eeldatavasti
saavutatud ühtekuuluvuspoliitika puudumise korral. See tähendab, et
ajavahemikus 2014–2030 on SKP iga peamistes abisaajates riikides kulutatava
euro puhul eeldatavasti enam kui kolm eurot suurem. Selleks et
selline mõju ka avalduks, on aga oluline, et liikmesriigid ja piirkonnad viiksid
ellu reforme ja kasutaksid ühtekuuluvuspoliitikat tõhusa
investeerimisvahendina. Seepärast on väga tähtis see, milliste tulemusteni
jõutakse käimasolevatel läbirääkimistel, mille eesmärk on töötada välja
jõulised strateegiad, teha kindlaks väike arv peamisi investeerimisprioriteete,
kehtestada kaugeleulatuvad sihid ning tagada, et mikro- ja makrotingimused
muudavad ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatavate investeeringute mõju
võimalikult suureks. Komisjon esitab
programmide kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule esialgse eduaruande
2017. aastal. Selles antakse ülevaade liikmesriikide ja piirkondade
edusammudest programmides kindlaks määratud eesmärkide saavutamisel, märkides
ära selle, kas eesmärkidega on jõutud kavandatud tulemusteni. [1] Vt ELT L 347,
20. detsember 2013. [2] Vt komisjoni 7. jaanuari
2014. aasta delegeeritud määrus, C(2013) 9651 (final). [3] Komisjon on neli rakenduskava juba vastu
võtnud. [4] Majanduskasvu ja tööhõivesse
investeerimise eesmärgi jaoks ette nähtud rahalised vahendid on pärit ERFist
(v.a Euroopa territoriaalse koostöö jaoks ette nähtud toetus), ESFist ja
Ühtekuuluvusfondist. Näitajad
kajastavad olukorda 1. juuni seisuga ja võivad programmi teemal peetavate
läbirääkimiste käigus veel muutuda.