This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0353
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE COUNCIL AND THE EUROPEAN PARLIAMENT Fourth report on monitoring development of the rail market
KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE Neljas aruanne raudteeturu arengu seire kohta
KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE Neljas aruanne raudteeturu arengu seire kohta
/* COM/2014/0353 final */
KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE Neljas aruanne raudteeturu arengu seire kohta /* COM/2014/0353 final */
KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA
PARLAMENDILE Neljas aruanne raudteeturu arengu seire
kohta SISUKORD 1............ Raudteeteenuste
siseturu areng. 3 1.1......... Transporti
käsitleva valge raamatu (2011) eesmärgid. 3 1.2......... Raudtee-reisijateveoturu
hetkeolukord. 4 1.3......... Raudtee-reisijateveoturu
areng. 10 1.4......... Raudtee-kaubaveoturu
hetkeolukord. 13 1.5......... Raudtee-kaubaveoturu
areng. 13 2............ Raudteeveo-ettevõtjatele
osutatavate teenuste siseturu areng. 16 2.1......... Jaamad. 16 2.1.1...... Euroopa
Liidus asuvad jaamad. 16 2.1.2...... Omandiõigus
ja majandamine. 18 2.1.3...... Raudteeveo-ettevõtjate
juurdepääs jaamarajatistele. 20 2.1.4...... Teenuste
kvaliteet jaamades (sealhulgas piiratud liikuvusega isikute
juurdepääsuvõimalused) 20 2.2......... Kaubajaamad,
sorteerimisjaamad ja ladustusrajatised. 22 2.3......... Hooldusrajatised. 24 2.4......... Muud
rajatised: sadama-, hädaabi- ja tankimisrajatised. 25 3............ Raamtingimused. 26 3.1......... Taristukasutustasud. 26 3.1.1...... Taristukasutustasud
kaubaveoteenuste puhul 26 3.1.2...... Taristukasutustasud
linnadevahelistel liinidel 28 3.1.3...... Taristukasutustasud
linnalähiliinidel 30 3.1.4...... Taristukasutustasud
– üldine reastus. 32 3.2......... Läbilaskevõime
jaotamine. 34 3.3......... Raudteetaristusse
tehtud investeeringud. 37 3.4......... Hinnasuundumused. 40 Käesoleva aruande lisad leiab dokumendist
SWD(2014) 186 SISSEJUHATUS Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
21. novembri 2012. aasta direktiivi 2012/34/EL (millega luuakse ühtne
Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud))[1]
artikli 15 lõikega 4 peab komisjon andma Euroopa Parlamendile ja
nõukogule iga kahe aasta tagant aru järgmistes küsimustes: a)
raudteeveoteenuste siseturu areng ja b)
raudteeveo-ettevõtjatele osutatavate teenuste
siseturu areng (direktiivi 2012/34/EL II lisa), c)
raamtingimused, d)
liidu raudteevõrgu olukord, e)
juurdepääsuõiguste kasutamine, f)
tõhusamate raudteeteenuste osutamise takistused, g)
taristu piirangud, h)
vajadus õigusaktide järele. Direktiivi 2012/34/EL artikli 15
lõike 3 kohaselt peab komisjon jälgima „võrkude kasutust” ja
„raudteesektori raamtingimuste arengut” eelkõige järgmistes aspektides: ·
taristukasutustasud, ·
läbilaskevõime jaotamine, ·
raudteetaristusse tehtud investeeringud, ·
hinnasuundumused, ·
raudteeveoteenuste kvaliteet, ·
avaliku teenindamise lepingute alusel osutatavad
raudteeveoteenused, ·
tegevuslubade väljaandmine, ·
turu avatuse tase, ·
ühtlustamine liikmesriikide vahel, ·
tööhõive areng ja sellega seonduvad
sotsiaaltingimused. Varasema direktiiviga[2] võrreldes on
direktiiviga 2012/34/EL laiendatud komisjoni korrapärast aruandlust ning nüüd
hõlmab see teenindusrajatiste siseturu arengut ja raamtingimusi, nagu
taristuinvesteeringud, hinnasuundumused, teenuse kvaliteet, avaliku
teenindamise kohustused ning tööhõive areng ja sellega seonduvad
sotsiaaltingimused, mida kajastatakse raudteeturu seirekava aruandes esimest
korda. Komisjoni varasemad aruandlus- ja seirekohustusi käsitleti direktiiviga
91/440/EMÜ, mida on muudetud direktiividega 2001/12/EÜ ja 2004/51/EÜ, ning
rakendati raudteeveostatistikat käsitleva määruse nr (EÜ) 91/2003 alusel. Käesolev aruanne on neljas aruanne raudteeturu
arengu kohta ning sellele on lisatud komisjoni talituste töödokument SWD(2014) 186, mis sisaldab kõiki lisasid koos enamiku hinnanguid
toetavate andmetega. Eelmised aruanded avaldati 2007.,[3] 2009.[4] ja 2012.[5] aastal ning nendele
olid süsteemselt lisatud statistilisi lisasid sisaldavad komisjoni talituste
töödokumendid. Andmed, millel käesolev aruanne põhineb, on
saadud peamiselt liikmesriikidelt küsimustike kaudu (raudteeturu seirekava
küsimustikud saadeti 2011. ja 2012. aastal) ja Eurostatilt, kuid neid on
täiendatud muudest allikatest saadud andmetega, nagu Eurobaromeetri uuring
(teenuse kvaliteet), avalikult kättesaadav teave rongipiletite hindade kohta,
iga-aastased finantsaruanded, riigiabi tulemustabeli andmed või konkreetsete
sidusrühmade esitatud andmed (nt UIC[6],
UNIFE[7]
jne). Andmete kogumine teatavates hiljuti lisandunud valdkondades, nagu
raudteeteenuste siseturg, on endiselt arutluse all raudteeturu seirekava
rakendusakti raames, mistõttu on aruandlus nendes valdkondades veel osaline. 1. Raudteeteenuste siseturu areng 1.1. Transporti käsitleva valge raamatu (2011) eesmärgid Valges raamatus transpordi kohta (2011)[8] soovitatakse järgmist: ·
2030. aastaks tuleks 30 %
maantee-kaubavedudest, mis on pikemad kui 300 km, asendada raudtee- või
veetranspordiga; ·
2050. aastaks tuleks 50 %
maantee-kaubavedudest, mis on pikemad kui 300 km, asendada raudtee- või
veetranspordiga; ·
2050. aastaks peaks enamik keskpika vahemaa
reisijatevedusid toimuma raudteed pidi. 1. KAST.
RAUDTEEVEOS KASUTATAVAD MÕÕTÜHKUD Reisijatevedu hinnatakse peamiselt reisijate
arvu ja vahemaa (kilomeetrites) korrutisena, mida nimetatakse
reisijakilomeetriks. Rongikilomeeter tähendab vahemaad, mille rong tegelikult
läbib. Pariisist Brüsselisse sõitev rong, milles on
500 reisijat, läbib 300 km, mis teeb kokku
150 000 reisijakilomeetrit ja 300 rongikilomeetrit. Kaubaveos kasutatakse koguse (tonnides) ja
vahemaa (kilomeetrites) korrutist, mida nimetatakse tonnkilomeetriks. 1.2. Raudtee-reisijateveoturu hetkeolukord Eurobaromeetri 2013. aasta kiiruuring,[9] millele vastas
ligikaudu 28 000 üle 15aastast inimest, näitab, et ronge kasutab
regulaarselt vaid 12 % eurooplastest (linnalähironge 14 %): 6 %
eurooplastest sõidab rongiga vähemalt kord nädalas ja 6 % sõidab rongiga
mitu korda kuus, kuid 32 % ei sõida rongiga kunagi, kuigi 83 %
eurooplastest elab rongijaamast 30 minuti kaugusel[10] (vt Joonis 14a). Joonis 1.
Raudteeteenuste kasutamise sagedus – riigisisesed, piirkondlikud ja
rahvusvahelised rongid, 2013. Allikas: Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a,
milles uuriti eurooplaste rahulolu raudteeteenustega – komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 2. lisa. Huvitaval kombel on linnalähirongide
kasutamine sagedaste kasutajate (14 %) ja mittekasutajate (53 %)
vahel tugevamalt polariseerunud kui tavarongide puhul. Sagedased kasutajad on
peamiselt noored ja noored pendelrändajad,[11]
samas kui mittekasutajad on peamiselt üle 55aastased vastajad (39 % ei ole
kunagi linnalähirongiga sõitnud). Joonis 2.
Raudteeteenuste kasutamise sagedus – linnalähirongid, 2013. Allikas: Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a,
milles uuriti eurooplaste rahulolu raudteeteenustega – komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 2. lisa. Raudteeteenused on väga suures ulatuses
riigisisesed teenused (moodustavad ELi reisijakilomeetrite koguarvust
94 %). Rahvusvahelised teenused moodustavad reisijakilomeetrite koguarvust
vaid 6 %, kuid on olulisel kohal Luksemburgis (30 %), Austrias
(15 %), Belgias (13 %), Prantsusmaal ja Lätis (mõlemas 11 %). Allikas: Eurostat. Allikas: liikmesriikide küsimustikud, aastaaruannetel
põhinevad hinnangud, UIC ja Steer Davies Gleave (neljanda raudteepaketi
uuring), ELi ja EMP andmed (sealhulgas Norra) on identsed – komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 lisa 5a. Turusegmentide seisukohast vaadates võib
Euroopa raudteereisidest poolt seostada piirkondlike ja
linnalähiliinidega ning poolt kaugliinide / linnadevaheliste liinide või
kiirrongiliinidega (27 % reisijakilomeetrite koguarvust
2011. aastal[12]).
Liikmesriikide vahel esineb suuri erinevusi: Ühendkuningriigis näiteks on
valitsev pendelrändeturg, Prantsusmaal aga tänu TGV kiirrongidele peamiselt
kaugreisiturg. Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud, samuti
hinnangud (allikad: UIC andmekogud, Amadeus, CP, FSi ja RENFE aastaaruanded,
transporti käsitlevas valges raamatus esitatud hinnangud) – andmed puuduvad
Leedu, Läti ja Eesti kohta. Mõnes liikmesriigis domineerivad
kaugreisiturul peaaegu konkurentsitult kiirrongid: Prantsusmaal ja Hispaanias
moodustasid 2011. aastal kiirrongidega läbitud reisijakilomeetrid
vastavalt 58 % ja 49 % reisijakilomeetrite koguarvust. Allikas: ELi transpordistatistika („EU transport in figures. Statistical pocketbook 2013”),
UIC andmed – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014)
186 lisa 5b. – Joonisel hõlmab kiirraudteevedu kogu liiklust,
milles kasutatakse kiirraudtee jaoks mõeldud veeremit (sealhulgas
kallutusseadmega rongid, mis võivad sõita 200 km/h). See ei eelda tingimata
kiirraudteetaristut. 2. KAST. RAUDTEETURU SEGMENDID Kiirrongiteenused
(nt TGV, ICE) ja tavalised kaugrongiteenused (nt Intercity), mille jaoks on
tihti (kuid mitte alati) vaja broneerida istekoht, konkureerivad peamiselt
lennutranspordi ning teataval määral auto- ja bussitranspordiga. Kiirrongid
liiklevad (peaaegu alati) spetsiaalses taristus – alates 1990. aastast on
kiirraudteede pikkus suurenenud kuus korda (1 024 kilomeetrilt 6 872
kilomeetrile 2009. aastal[13])
– ning tavaliselt peatuvad need üksnes suurtes linnastutes. Keskpika vahemaa rongiteenused / piirkondlikud
rongiteenused (nt Inter-Regio) ja linnalähiliinide/pendelrände rongiteenused
(nt RER, S-Bahn, Cercanias) konkureerivad peamiselt autotranspordiga ja neil on
vaba istekohavalik. Linnalähiliinide/pendelrände rongiteenused on tihti
ühendatud ka metroovõrguga. Selliseid teenuseid osutatakse peaaegu alati
subsiidiumide ja avaliku teenindamise lepingute alusel ning rongidel on palju
peatusi. Linnalähiliinidel on väga tihti vajalik väga sage raudteevedu (nt rong
iga 5–15 minuti tagant). 1.3. Raudtee-reisijateveoturu areng Nagu on
näidatud joonisel 6, on raudtee osakaal transpordiliikide seas alates
2003. aastast suurenenud. Mõnest edusammust hoolimata on rongiga
reisimise osakaal ELis teiste transpordiliikide, nagu auto- ja õhutranspordiga
võrreldes sellegipoolest tagasihoidlik. Raudtee osakaal 2011. aastal on
sama mis 2010. aastal ehk 6,2 %. Allikas: Eurostat – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 3. lisa. – 2012. aasta
andmed ei ole veel kättesaadavad. Alates 1995. aastast on rongiga
reisimine teiste transpordiliikidega võrreldes kõige enam suurenenud
Ühendkuningriigis (+70 %), Rootsis (+42 %), Prantsusmaal
(+37 %) ja Belgias (+26 %). Kõige rohkem aga on see vähenenud
Kreekas (üle 60 %), Poolas, Bulgaarias, Rumeenias, Eestis ja Leedus
(–90 %). Kokku on reisijateveo osakaal suurenenud EL 15s alates
1995. aastast 16 % (EL 25 kohta andmed puuduvad) ja EL 25s
alates 2000. aastast 3 %. Allikas: Eurostat. Nagu on näidatud joonisel 8, on selliste riigisiseste
raudtee-reisijateveoteenuste osutamine, mis moodustasid 2011. aastal kogu
reisijateveost 94 %, suurenenud alates 2010. aastast kõige rohkem
Taanis (+15 %), Leedus (+12 %), Luksemburgis ja Ühendkuningriigis
(+9 %). Sellistes liikmesriikides nagu Austria, Itaalia[14] ja Tšehhi Vabariik,
kus riigisisestel kaugliinidel on nüüd olemas konkurents, on nende osakaal
samuti oluliselt suurenenud (6–8 %). Pärast aastatepikkust raudteeliikluse
kahanemist on Leedu ja Itaalia suutnud kasvu taastada. Raudteede osatähtsuse
vähenemine mitmes Kagu-Euroopa liikmesriigis tulenes eelarvepiirangutest
avaliku teenindamise hüvitiste puhul (–38 % Horvaatias ja Kreekas). Allikas: Eurostat, liikmesriikide vastused
raudteeturu seirekava küsimustikele. Raudtee-reisijateveo siseturg on mitmes
liikmesriigis arenguteel. Nüüd konkureerivad Viini-Salzburgi,
Napoli-Rooma-Milano/Veneetsia/Torino ja Praha-Ostrava kaugliinidel üks või mitu
uut sõltumatut raudteeveo-ettevõtjat. Rooma-Milano liinil on raudteeveo osakaal
tõusnud 36%-lt 2008. aastal 66%-le 2012. aastal. Nendel liinidel on
suurenenud turgu valitsevate raudteeveo-ettevõtjate liiklus (+10 % Itaalia
turgu valitseva ettevõtja puhul). Jätkuvalt on suurenenud selliste rahvusvaheliste
raudteeveoteenuste osutamine, mis moodustasid 2012. aastal
raudtee-reisijateveo liiklusest 6 %,[15]
(+25 % ajavahemikul 2004–2011) ning kasvanud 2011. aastal
ligikaudu 2 % ja 2012. aastal ligikaudu 13 %.
Ajavahemikul 2010–2012 on rahvusvaheline raudteeliiklus suurenenud enim
Soomes (+42 %), eelkõige tänu kiirrongiliini sisseseadmisele Helsingi ja
Peterburi vahel. Kasv on olnud muljetavaldav mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa
liikmesriigis ja lisaks Saksamaal (+23 %), Prantsusmaal (+20 %) ja
Itaalias (+13 %), kus uus turule siseneja Thello on avanud öörongiliini
Pariisi ja Veneetsia vahel. Jätkuvalt on kasvanud kiirrongiteenused üle La Manche’i
väina (+5 % Ühendkuningriigi rahvusvahelisest rongiliiklusest). Allikas: Eurostat, raudteeturu seirekava küsimustikud
liikmesriikidele. Esineb siiski märke ka selle kohta, et
rahvusvaheline reisijatevedu on olulistel rahvusvahelistel raudteeturgudel
stagneerumas, näiteks Belgias ja Madalmaades, kuigi mitu ettevõtjat on
alustanud haldusmenetlusi või väljendanud huvi raudteeteenuste osutamiseks
Londoni/Pariisi-Brüsseli-Kölni/Amsterdami teljel. Lisaks on rahvusvahelised
raudteeveoteenused kannatanud kriisist mõjutatud liikmesriikides. Kreeka turgu
valitsev ettevõtja TrainOSE on peatanud kõikide rahvusvaheliste teenuste
osutamise ning piiriülesed reisijateveoteenused on järsult vähenenud Iirimaal
(–78 %), Horvaatias (–75 %), Rumeenias (–66 %), Bulgaarias
(–50 %), Hispaanias (–24 %), Portugalis (–13 %) ja Sloveenias
(–10 %). See võib olla märk selle kohta, et subsideeritud avaliku
teenindamise alla kuuluvad tavarongid, mis sõidavad väga pikkadel vahemaadel,
ei ole võimelised konkureerima teiste transpordiliikidega, eriti
odavlennufirmadega[16] – sama olukord
tundub olevat tekkinud Itaalias 2000. aastate alguses[17]. 1.4. Raudtee-kaubaveoturu hetkeolukord Erinevalt raudtee-reisijateveost on
raudtee-kaubavedu palju rahvusvahelisem: ligikaudu
47 % ELi 2011. aasta tonnkilomeetrite koguarvust olid rahvusvahelised
(9 % tonnkilomeetrite koguarvust oli seotud transiidiga). Belgias,
Madalmaades ja Baltimaades on rahvusvaheline üle 70 % raudtee-kaubaveost
(lähtekohaga Saksamaalt või Venemaalt), samas kui Ühendkuningriigis vaid
2 %. ELi ülejäänud kolmes suures majanduses – Saksamaal, Prantsusmaal ja
Itaalias – on rahvusvahelise raudtee-kaubaveo osakaal vastavalt 39 %,
19 % ja 50 %. Taanis moodustab transiit raudtee-kaubaveost ligikaudu
85 %. Oluline on rõhutada ka seda, et Saksamaal
ja Saksamaa raudteetaristul on raudtee-kaubaveos keskne roll, kuna see moodustab ELi tonnkilomeetrite koguarvust üksi lausa
27 %; isegi suuruselt teine raudtee-kaubaveoturg Poola (12 %) jääb
sellest kaugele maha[18].
Saksamaa on ka ELi raudteevõrgu südames: koos Austriaga edestab ta riike läbiva
transiidi poolest kindlalt teisi liikmesriike (vastavalt 28 % ja 13 %
transiidi tonnkilomeetrite koguarvust). 1.5. Raudtee-kaubaveoturu areng Raudtee-kaubaveo osakaal on teiste
transpordiliikidega võrreldes püsinud alates 1995. aastast stabiilsena
ning oli 2010. aastal 10,2 %, 2011. aastal 11 % ja
2012. aastal 10,9 %. Raudtee-kaubaveo kasv ei ole pidanud sammu
kaubaveo üldise kasvuga ELis – raudtee-kaubaveo tonnkilomeetrite arv on
suurenenud alates 1995. aastast vaid 5 %, samas kui üldine kasv
kõikide transpordiliikide puhul on olnud 22 %. Allikas: Eurostat – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 3. lisa. Alates 1995. aastast on raudtee
osakaal kõige enam suurenenud Põhja-Euroopas ja vähenenud Lõuna- ja
Ida-Euroopas (vähem Baltimaades). Suurim oli kasv Madalmaades (+76 %),
Taanis (+71 %) ja Ühendkuningriigis (+66 %) ja ka Saksamaal, mis on
Euroopa suurim raudtee-kaubaveoturg. Kui raudtee-kaubavedu on veidi suurenenud
Itaalias (+4 %), on see Prantsusmaal ja Hispaanias kahanenud (vastavalt
–5 % ja –54 %). Allikas: Eurostat. Alates 2007. aastast, kui
raudtee-kaubaveoteenused avati ELi tasandil konkurentsile, on liiklus pidevalt
ja jõudsalt suurenenud Taanis (+79 %), Austrias (+15 %),
Ühendkuningriigis (+14 %) ning ka Rumeenias, Iirimaal, Portugalis ja
Lätis. Kuigi majanduskriis kestis Rumeenias kauem kui Põhja-Euroopas, on sealne
raudtee-kaubavedu alates 2007. aastast tänu hästi toimivatele
sõltumatutele raudtee-kaubaveoettevõtjatele suurenenud. Ühendveo osakaal raudtee-kaubaveos
suureneb, kuid kogumisrongide osakaal väheneb.
Ajavahemikul 2007–2011 suurenes ühendveo osakaal 15 %-lt
18 %-le, kuigi peamiselt Saksamaal, Iirimaal ja Hispaanias. Ühendvedu
on stagneerumas Prantsusmaal ja Itaalias ning see on endiselt väike Poolas ja
Baltimaades (kuigi suureneb kiiresti[19]).
Kogumisrongide osakaal aga tundub vähenevat igal pool[20] (Eurostati andmerida
on puudulik). Saksamaal langes see 39 %-lt tonnkilomeetrite koguarvust
2004. aastal vaid 26 %-le 2011. aastal. Poolas moodustas see
2010. aastal tonnkilomeetrite koguarvust üksnes 17 %. Transporditud kaupade sortiment (vt joonis) on
püsinud stabiilne ja kesksel kohal on jätkuvalt põhitarbeained
(põllumajanduslik tooraine, maavarad) või tööstusliku töötlemise esimeses etapis
olevad kaubad (põhimetallid, kemikaalid)[21].
Kivisüsi, mineraalmaagid, naftatooted ja kemikaalid moodustasid
tonnkilomeetrite koguarvust 57 %. Kemikaalide vedu on ainus valdkond, mis
on alates 2007. aastast suurenenud nii absoluut- kui ka suhtarvudes
(+7 %). Huvitaval kombel on kasv siiski kontsentreerunud Saksamaale,
Skandinaavia maadesse ja Baltimaadesse – kemikaalide vedu aga on vähenenud
Poolas ja Prantsusmaal (–38 %). Tuleb rõhutada teatavat liiki vedude
olulisust mõnes liikmesriigis: kivisöe-raudteevedu Poolas on olulisem kui 20
liikmesriigi kogu raudtee-kaubaveoturg (üksikult võttes). Allikas: Eurostat – kategooria „Muu” hõlmab
eri kaupu (vt allmärkus 21). Enam kui pool liikluse vähenemisest
ajavahemikus 2008–2012 on selgitatav arengusuundadega konkreetsetes
valdkondades. Saksamaal ei ole kemikaalide ja
transpordiseadmete veo suurenemine korvanud olulist langust
põllumajandustoodete, koksi, puidu ja põhimetallide raudteeveos. Prantsusmaal
on enim vähenenud kemikaalide (Saksamaast erinev), põhimetallide (Saksamaaga
sarnane) ja metallimaakide vedu, kuid suurenenud on rühmitatud kaupade vedu
(kuulub kategooriasse „Muu”). Lisaks tuleneb üle poole kaubaveo vähenemisest
Poolas, st ELi suuruselt teisel raudtee-kaubaveoturul, kivisöeveo vähenemisest. Lisaks tuleks küsida, kas raudtee-kaubaveo
spetsialiseerumine põhitarbekaupadele ja põhilistele tööstustoodetele ei muuda
selle majandustsüklit eriti haavatavaks üldiste majandustsüklite (kaubahindade
areng), energiapoliitika (konkreetsete energiaallikate valik) ja laoarvestuse
(põhitarbekaupade ladustamine on odavam kui valmis tööstustoodete puhul)
suhtes. Lisaks peab raudtee-kaubavedu edu saavutamiseks laienema suurema
lisandväärtusega niššidesse ja suurendama keskmist veokaugust. 2. Raudteeveo-ettevõtjatele osutatavate teenuste siseturu areng Kõnealuse valdkonna kohta kättesaadav teave on
veel lünklik. Käesolevas aruandes keskendutakse omandi- ja
majandamisstruktuuridele ning käsitletakse ametlikult deklareeritud probleeme
seoses juurdepääsuga sellistele rajatistele. 2.1. Jaamad 2.1.1. Euroopa Liidus asuvad jaamad ELis on ligikaudu 22 000 raudteejaama,[22] millest umbes 250 on
suurjaamad, mida külastab päevas üle 25 000 reisija. Palju rohkem
reisijaid teenindavate linnalähiliinide olulisus selgitab seda, miks mõnes väikeses
liikmesriigis, näiteks Madalmaades, on rohkem suurjaamu kui Hispaanias või
Itaalias (Luksemburgis näiteks on üks suurjaam). Samuti võib olla oluline see,
kas teatavad olulised linnalähivõrgud moodustavad osa raudteevaldkonda
käsitlevate direktiividega hõlmatud raudteevõrgust või mitte[23]. Linnade hajumine võib
samuti selgitada seda, miks on Saksamaal umbes 112 suurjaama, Ühendkuningriigis
ja Prantsusmaal seevastu vastavalt ligikaudu 45 ja 38 (kusjuures Paris-Nord on
kõige suurema liiklusega jaam Euroopas). Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud –
komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 6. lisa. Raudteevõrku
kuuluvate jaamade tihedus on samuti liikmesriigiti erinev. Keskmiselt ei ole
kahe raudteevõrku kuuluva jaama vahemaa pikem kui 5 kilomeetrit Tšehhi
Vabariigis, Slovakkias, Kreekas ja Austrias. Soomes aga on jaamade vahemaa
keskmiselt peaaegu 28 kilomeetrit. Allikas: Eurostat, viimased kättesaadavad andmed
liinide pikkuse kohta, EIM, CER, raudteetaristu-ettevõtjate võrgustiku aruanded
võrgu kohta, jaamade arv liikmesriikide kohta raudteeturu seirekava küsimustike
põhjal. See näitaja ei tähenda, et rongid peatuksid
tingimata kõikides jaamades. Samuti ei näita see, kui kaugele jääb Euroopa
kodanikele lähim jaam (keskmiselt). Viimane Eurobaromeetri uuring näitab, et
tegelikult ei ole neis liikmesriikides, kus raudteejaamast vähem kui kümne
minuti kaugusel elavate inimeste osakaal on kõige suurem, kõige tihedamalt
asuvate jaamadega võrgud. Selliste inimeste osakaal on kõige suurem Luksemburgis
ja Taanis, kus jaamade keskmine vahemaa on samas pikem kui EL 25 keskmine.
Seevastu Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias on lähimast raudteejaamast vähem kui
kümne minuti kaugusel elavate inimeste osakaal EL 25 keskmisega umbes
võrdsel tasemel, kuid jaamade keskmine vahemaa on nendes kahes liikmesriigis
kõige lühem. See tundub osutavat erinevusele territooriumil asuvate jaamade ja
rahvastiku jaotumises. Joonis 14a. Elanike kaugus lähimast jaamast Allikas: Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a,
milles uuriti eurooplaste rahulolu raudteeteenustega (telefoni teel küsitleti
28 036 üle 15aastast ELi kodanikku) – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 7. lisa. 2.1.2. Omandiõigus ja majandamine Hoolimata jaamade eri omandistruktuuridest (vt
tabel 1), on enamikul juhtudel jaamad tihedalt seotud turgu valitseva
ettevõtjaga – kas turgu valitseva ettevõtja valdusettevõtja (nt Iirimaal ja
Poolas), tütarettevõtja (nt Saksamaal) või valdusettevõtja
raudteetaristu-ettevõtja (nt Austrias, Itaalias) kaudu. Paljudel juhtudel on
jaamade omandiõigused korraldatud keeruliselt – platvorm kuulub
raudteetaristu-ettevõtjale, kuid jaamahoone raudteeturgu valitsevale
ettevõtjale (nt Prantsusmaal, Madalmaades ja Belgias). Teistes liikmesriikides
kuuluvad jaamad sõltumatutele raudteetaristu-ettevõtjatele (nt
Ühendkuningriigis, Hispaanias) või riigi valitsusele (Portugalis, Luksemburgis,
Slovakkias ja Bulgaarias). Tabel 1. Jaamade omandistruktuur Euroopas Allikad: liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava
küsimustikele, puuduva teabe omaalgatuslik uurimine (hallil taustal). Jaamade majandamisstruktuurid on tavaliselt
identsed omandistruktuuridega. Nendes liikmesriikides, kus jaamad kuuluvad
riigile (Bulgaaria, Slovakkia, Portugal, Ungari ja Luksemburg), on majandamine
usaldatud raudteetaristu-ettevõtjale[24].
Prantsusmaal majandab jaamu täielikult turgu valitsev ettevõtja (SNCF Gares et
Connexions), hoolimata sellest, et French IM REF on kaasomanik.
Ühendkuningriigis kuulub 14 suurimat jaama ettevõtjale Network Rail, kes neid
ka käitab, samas kui ülejäänud küll kuuluvad Network Railile, kuid neis
tegutseb rendilepingu alusel peamine kontsessioonilepinguga ettevõtja. Igal juhul on kõikides liikmesriikides jaamade
omanik või majandaja (vähemalt osaliselt) turgu valitsev raudteeveo-ettevõtja,
välja arvatud Bulgaarias, Portugalis, Slovakkias, Hispaanias ja
Ühendkuningriigis. 2.1.3. Raudteeveo-ettevõtjate juurdepääs jaamarajatistele Jaamad võivad osutuda kitsaskohtadeks, eriti
kui olulised jaamad asuvad tihedalt (nt Itaalia kaheksa megajaama või Pariis).
Itaalia uus turule siseneja NTV, kes tegutseb Rooma-Milano kiirrongiliinil,
peab kasutama lähtejaamana Rooma Ostiense jaama (Termini asemel) ja Milanos
Porta Garibaldi jaama (Centrale asemel). Teisest küljest võib perifeersete
jaamade kasutamine olla ka osa äristrateegiast: Ouigio, kes osutab
odavrongiteenuseid Pariisi ja Lyoni vahel, pakub odavamaid hindu lähtejaamast
Marne-la-Valléest (Eurodisney) Pariisi äärelinnas. Jaamade kuulumine turgu valitsevatele
ettevõtjatele, kes jaamu ka majandavad, tekitab olukorra, kus esineb huvide
konflikti kahtlusi või esitatakse reaalseid kaebusi. NTV on esitanud kaebuse
Itaalia konkurentsiametile, väites et Trenitalia kuritarvitab turgu valitsevat
seisundit, muu hulgas seoses Itaalia jaamades tehtava reklaami haldamisega. 2.1.4. Teenuste kvaliteet jaamades (sealhulgas piiratud liikuvusega isikute
juurdepääsuvõimalused) Keskmiselt on eurooplased jaamadega küllaltki
rahul (rahulolu tase on 2011. aastast alates veidi tõusnud).
2013. aasta Eurobaromeetri kiiruuringu hinnangu kohaselt on 51 %
eurooplastest jaamadega kas väga rahul või rahul ning 49 % keskmiselt
rahul või vähe rahul. Kõige suurem oli jaamadega rahulolu tase
Ühendkuningriigis (73 %), Iirimaal (71 %) ja Luksemburgis
(70 %). Keskmisest väiksem on rahulolu Saksamaal (40 %), Itaalias
(34 %) ning Kesk- ja Kagu-Euroopas. Joonis 15. Raudteejaamu käsitlev rahuloluindeks (2013) Allikas:
Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a, milles uuriti eurooplaste rahulolu
raudteeteenustega (telefoni teel küsitleti 28 036 üle 15aastast ELi
kodanikku) – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014)
186 7. lisa. Sama uuringu kohaselt on 68 %
eurooplastest rahul rongide sõidugraafikute kohta esitatava teabega ning
67 % piletite ostmise mugavusega. Eurooplased on vähem positiivselt meelestatud
jaamade puhtuse ja kaebuste käsitlemise mehhanismide suhtes (rahulolu vastavalt
57 % ja 37 %). Rahulolu jaamade puhtusega on suurim Luksemburgis,
Austrias (80 %) ja Ühendkuningriigis (79 %). Keskmisest madalam on
see Saksamaal, Itaalias ning Kesk- ja Kagu-Euroopas. Vaid 37 % eurooplastest on väga rahul või
rahul piiratud liikuvusega isikute juurdepääsuvõimaluste kõikide aspektidega.
Kõige suurem on rahulolu Ühendkuningriigis (61 %), Iirimaal (56 %) ja
Prantsusmaal (52 %). Keskmisest väiksem on rahulolu Saksamaal, Itaalias
ning Kesk- ja Kagu-Euroopas. Joonis 16. Raudteejaamadele juurdepääsu käsitlev rahuloluindeks
(2013) Allikas:
Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a, milles uuriti eurooplaste rahulolu
raudteeteenustega (telefoni teel küsitleti 28 036 üle 15aastast ELi
kodanikku) – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014)
186 7. lisa. Täpsemalt on ELi kodanikud positiivselt
meelestatud piletimüügikohtade ja piletiautomaatide kättesaadavuse suhtes
(51 %), kuid vähem platvormidele (46 %) ja vagunitele (42 %)
juurdepääsu ning veelgi vähem juurdepääsu käsitleva reisieelse teabe
(39 %) või piiratud liikuvusega isikutele osutatava abi suhtes
(37 %). Rahulolematus on väga suur juhtudel, kui inimesed on nende
aspektidega otseselt ise kokku puutunud (40 % inimestest ei ole rahul
platvormidele pääsuga ja 42 % ei ole rahul vagunitesse pääsuga). Juurdepääsuga seotud aspektid on olulised
raudtee osakaalu suurendamise seisukohalt, eriti Euroopa vananevat elanikkonda
silmas pidades. 34 % kõikidest eurooplastest, kes rongi kunagi ei kasuta,
nimetas põhjusena vähemalt ühte juurdepääsuprobleemi. Tundub, et ligikaudu
19 % ELi elanikkonnast ei kasuta raudteed juurdepääsuprobleemide tõttu. 2.2. Kaubajaamad, sorteerimisjaamad ja ladustusrajatised Üldiselt tundub, et kaubajaamade,
sorteerimisjaamade ja ladustusrajatiste omanikud ja majandajad on peamiselt
turgu valitsevad ettevõtjad (eriti olulistel kaubaveoturgudel, nagu Saksamaal,
Austrias, Poolas, Leedus, Lätis), välja arvatud Ühendkuningriigis ja
Madalmaades, kus valdavalt on omanikuks sõltumatu raudteetaristu-ettevõtja.
Portugalis, Bulgaarias, Luksemburgis ja Slovakkias kuuluvad need riigile, kuid
neid majandab raudteetaristu-ettevõtja. Enamik teatatud kaubajaamadest asub
Saksamaal[25]. Tabel 2.
Kaubajaamade, sorteerimisjaamade ja ladustusrajatiste omandistruktuur Euroopas Allikad: liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava
küsimustikele, puuduva teabe omaalgatuslik uurimine (hallil taustal). 2.3. Hooldusrajatised Hooldusrajatiste omanik on enamikus
liikmesriikides turgu valitsev raudteekontsern, kusjuures märkimisväärsed
erandid on Rumeenia, Ühendkuningriik ja Madalmaad. Tabel 3. Hooldusrajatiste omandistruktuur
Euroopas Allikad:
liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava küsimustikele, puuduva teabe
omaalgatuslik uurimine (hallil taustal). 2.4. Muud rajatised: sadama-, hädaabi- ja tankimisrajatised Ülejäänud rajatised tunduvad olevat vähem turgu
valitsevate raudteeveo-ettevõtjate majandamise all ja selles valdkonnas on
märgata suuremat eraettevõtjate osalust. Saksamaal, Iirimaal, Lätis ja Leedus
on sellised rajatised aga seotud peamiselt raudteeturgu valitsevate
ettevõtjatega. Tabel 4. Sadama-, hädaabi- ja
tankimisrajatiste omandistruktuur Euroopas Allikad:
liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava küsimustikele, puuduva teabe
omaalgatuslik uurimine (hallil taustal). 3. Raamtingimused 3.1. Taristukasutustasud Finantsaruannete[26] kohaselt kogusid peamised raudteetaristu-ettevõtjad (vt
punkt 3.2) raudteeveo-ettevõtjatelt[27] 2012. aastal hinnanguliselt 15,7 miljardi euro väärtuses
taristukasutustasusid (3 % rohkem kui 2011. aastal).
Taristukasutustasud näivad moodustavat 41 % peamiste
raudteetaristu-ettevõtjate kogutuludest (avaliku sektori vahendid moodustavad
eeldatavasti 48 % – vt punkt 3.2). 3. KAST. TARISTUKASUTUSTASUD JA RAUDTEETURU SEGMENDID Raudteeveo-ettevõtjad maksavad raudteetaristu-ettevõtjatele
raudteetaristu kasutamise eest kasutustasusid. Taristukasutustasud mõjutavad
raudtee-kaubavedu, linnadevahelisi ja linnalähiliine erinevalt.
Raudtee-kaubavedu on raudteekasutustasude muutuste suhtes väidetavalt kõige
tundlikum. Raudteekasutustasud mõjutavad ka linnadevaheliste liinide
kulustruktuuri, kuid rongipiletite lõpphinda üksnes marginaalselt. Avaliku
teenindamise kohustuste puhul (sel juhul on hinnad üldiselt niikuinii
reguleeritud) sisaldub raudteekasutustasude määr raudteesüsteemi
finantsstruktuuris. 3.1.1. Taristukasutustasud kaubaveoteenuste puhul Nagu on näidatud järgmisel joonisel, jääb
2014. aastal 1 000tonnise kaubarongi korral keskmine raudteekasutustasu
vahemikku 1,60–3,40 eurot rongikilomeetri kohta, välja arvatud Baltimaades
ja Iirimaal. Baltimaades meelitavad raudteetaristu-ettevõtjad ligi olulist
tagamaavedu Venemaalt, kes tegutseb väga pikkadel vahemaadel ja kus rongide
keskmine mass on suurem. Euroopa perifeeriasse jäävates võrkudes kipuvad tasud
olema väga väikesed või väga suured, nagu Iirimaal. Sama kehtib kõige
väiksemate võrkude puhul, kus esineb sageli piiriületusprobleeme, mistõttu
kaubarongid ei saa maksta kõrgeid tasusid. Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud –
andmed puuduvad Norra kohta; * = Prantsusmaa ja Itaalia andmed on
2013. aasta kohta, kuna need liikmesriigid ei esitanud andmeid
2014. aasta kohta. – Komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 8. lisa. Kuigi raudtee-kaubaveos on väikeste
marginaalide tõttu väidetavalt probleeme lisatasude talumisega, tunduvad
kaubarongide puhul olevat suuremad raudteekasutustasud kui reisirongide puhul –
kõikide liikmesriikide kaubarongide eest makstavate keskmiste
raudteekasutustasude mediaan on kõrgem kui linnadevaheliste või
linnalähiliinide puhul,[28]
isegi kui jätta arvutusest välja Iirimaa ja Baltimaad[29]. Lisaks on
tähelepanuväärne see, et täielikult eraldatud võrkudes on taristukasutustasud
tavaliselt väiksemad[30]. Kaubaveo puhul on raudteekasutustasud
2014. aastal vähenenud Bulgaarias (–36 %), Tšehhi Vabariigis
(–7 %) ja Madalmaades (–1 %) ning jäänud samaks kaheksas
liikmesriigis (seega de facto vähenenud[31]).
Samal ajal on need oluliselt suurenenud Poolas (+13 %) ja Rootsis
(+6,8 %). Tasude teatav ühtlustumine liikmesriikide vahel jätkub, ainsad
erandid on Poola ja Baltimaad. Teatavatel juhtudel on hinnatõus toimunud
kindlates segmentides – Saksamaal on suurema ülekoormuse tõttu
raudteekasutustasud suurenenud 12 % 50–100 km/h sõitvate kaubarongide
juurdeveoliinidel, kuigi keskmine raudteekasutustasu tundub kaubaveo puhul
olevat 2014. aastal 2013. aastaga võrreldes suurenenud vaid 2 %
(seega inflatsiooni järgi). Kaubaveo puhul raudteekasutustasude Euroopa[32] keskmise arengut
vaadates ilmneb, et aastate jooksul on see pidevalt vähenenud
(ajavahemikul 2008–2014 – 28 %). Huvitaval kombel on standardhälve,
st väärtuste hajuvus keskmise suhtes, langenud 2,26-lt vaid 1-le. Teisisõnu
tunduvad eri riikide raudteekasutustasud järjest enam lähenevat Euroopa
keskmisele, mis on kasulik kaubaveo ühtset Euroopa raudteepiirkonda silmas
pidades, kus tasud pole mitte üksnes väiksemad, vaid ka standarditud. Joonis 17a.
Raudteekasutustasude ühtlustumine 3.1.2. Taristukasutustasud linnadevahelistel liinidel Nagu on näidatud järgmisel
joonisel, erinevad raudteekasutustasud 2014. aastal olulisel määral ka
500tonniste linnadevaheliste rongide puhul – linnadevahelise rongi liiklemine
Saksamaal või Prantsusmaal (ja Belgias) maksab keskmiselt kaks korda rohkem kui
Itaalias või Hispaanias (kus on samuti kiirraudteevõrgud) ja viis korda rohkem
kui Ühendkuningriigis, Tšehhi Vabariigis või Rootsis. Kiirrongiliinidega võrgud
(Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Itaalia, Hispaania) kuuluvad koos
Baltimaade ja Iirimaaga kallimate hulka. Allikas: raudteeturu
seirekava küsimustikud; * = Prantsusmaa ja Itaalia andmed on 2013. aasta
kohta, kuna need liikmesriigid ei esitanud andmeid 2014. aasta kohta. ** =
Hispaania puhul hõlmab keskmine raudteekasutustasu neid kiirronge, mis
liiklevad võrgus kiirusepiiranguga 260 km/h. – Norra kohta andmed
puuduvad. – Komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014)
186 8. lisa. 2014. aastal teatatud
raudteekasutustasud linnadevahelistel liinidel on mitmes liikmesriigis
suurenenud, eriti Poolas (+43 %), Austrias (+23 %), Hispaanias
(+14 %) ja Rootsis (+8,4 %, kuigi võrdlustase oli väga madal).
Austrias tuleneb 23 %-line tõus kiirrongide lisatasust, mille Austria
reguleeriv asutus uue turule siseneja Westbahni kaebuse tõttu
27. septembril 2013 tagasi lükkas; nüüd on tagasilükkamise aga
Austria kõrgemas halduskohtus vaidlustanud ÖBB Infrastruktur. Linnadevahelisi liine
teenindavate rongide suhtes kohaldatavad raudteekasutustasud on püsinud
stabiilsena, kuid suurenenud on nende hajuvus. 3.1.3. Taristukasutustasud linnalähiliinidel Nagu on näidatud järgmisel
joonisel, on 2014. aasta keskmised raudteekasutustasud 140tonnise
linnalähirongi korral erinevad. Prantsusmaa linnalähiliinidel olid
raudteekasutustasud 2013. aastal üle 10 euro rongikilomeetri kohta,
samas kui 20 liikmesriigis jäid need alla 2 euro rongikilomeetri kohta.
Saksamaa linnalähiliinidel on raudteekasutustasud samuti tublisti suuremad kui
enamikus liikmesriikides (kuigi Prantsusmaal on need kaks korda suuremad kui
Saksamaal). Selline olukord kajastab raudteede rahastamise struktuuri
Prantsusmaal (piirkonnad maksavad raudteekasutustasud avaliku teenindamise
kohustuste alla kuuluvate piirkondlike rongide eest otse
raudteetaristu-ettevõtjale, kes omakorda maksab peamisele raudteeveo-ettevõtjale
SNCF taristus osutatavate hooldusteenuste eest) ning Saksamaal (piirkondlikud
ametiasutused maksavad avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud
tütarettevõtjatele subsiidiume, mis hõlmavad vahendeid raudteekasutustasude
maksmiseks). Ühendkuningriigis ja Soomes on linnalähiliinidel
raudteekasutustasud aga kõige väiksemad. Allikas: raudteeturu
seirekava küsimustikud – andmed puuduvad Norra kohta. * = Prantsusmaa ja
Itaalia andmed on 2013. aasta kohta, kuna need liikmesriigid ei esitanud
andmeid 2014. aasta kohta. – Komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 8. lisa. Linnalähiliinide puhul tundub, et
raudteekasutustasud on püsinud stabiilsena (veidi vähenenud), kuid nende
hajuvus on suurenenud. 3.1.4. Taristukasutustasud – üldine reastus Kokkuvõttes on raudteekasutustasud ühest
küljest kõige väiksemad Taanis ja Rootsis ning teisest küljest kõige suuremad
Saksamaal, st kõige transiidirohkemas võrgus Euroopas, ning Leedus, Lätis ja
Eestis, mille raudteevõrgud on Euroopa põhiosast suhteliselt eraldatud[33]. Turustruktuuri
paremaks kajastamiseks võib olla mõttekas ja vajalik seda analüüsi edaspidi
täpsustada ning eristada piirkondlikke linnadevahelisi liine ja kiirrongiliine
(linnadevaheliste rongide koos analüüsimise asemel). Lisaks tuleb hoolikalt
analüüsida asjaolu, et osa liikmesriike on tasude odavuse poolest tabeli
eesotsas – liikmesriigid on direktiivi 2012/34/EL kohaselt kohustatud oma
taristut piisavalt rahastama (väikesed raudteekasutustasud selgitavad, miks
Ühendkuningriik kasutab märkimisväärselt investeerimisabi). Joonis 20.
Väikseimad raudteekasutustasud – reastus kolmes segmendis Allikas:
raudteeturu seirekava küsimustikud – andmed puuduvad Norra kohta. * =
Prantsusmaa ja Itaalia andmed on 2013. aasta kohta, kuna need
liikmesriigid ei esitanud andmeid 2014. aasta kohta. ** = Hispaania kohta
on esitatud keskmine raudteekasutustasu nende kiirrongide kohta, mis kasutavad
võrku kiirusepiiranguga 260 km/h. Taristukasutustasude puhul
tundub olevat kolm peamist probleemi. -
Olulistes transiidivõrkudes, mis asuvad Euroopa
raudteesüsteemi keskmes või mis teenindavad tagamaaliiklust, on tasud suuremad
kui väiksemates ja perifeersetes võrkudes. Selline olukord kehtib nii kauba-
kui ka reisirongide puhul. See pidurdab riikide raudteesüsteemide integratsiooni,
samas kui koostalitlusvõime tagamise suured kulud mõjutavad negatiivselt
piiriülese liikluse tingimusi. -
Raudteekasutustasud liidu idaosas on endiselt
suuremad kaubarongidele kui (linnalähiliinide) reisirongidele; majanduslikust
vaatenurgast näitab see, et avaliku teenindamise kohustustega hõlmatud
teenuseid ei kompenseerita piisavalt, mistõttu võivad raudteetaristu-ettevõtjad
püüda seetõttu saamata jäänud tulu korvata kõrgema tasu nõudmisega
raudteeveoteenuste eest. See võib vähendada raudtee-kaubaveo konkurentsivõimet
maanteetranspordiga võrreldes ja raudteeveo-ettevõtjad ei pruugi suuta hankida
vaguniparkide uuendamiseks vajalikke vahendeid. Lisaks ei ole olnud
võimalik kasulikult rakendada jaamade ja rajatiste tasude ning veovoolu ja
diisliga seotud andmepäringuid, kuna liikmesriigid on kõnealuseid andmeid
kogunud üsna katkendlikult. Jaamadega seotud tasud moodustaksid olulise osa
kõikidest taristukasutustasudest olukorras, kus rongid läbivad väikseid
vahemaid ja peatuvad tihti; mõnes liikmesriigis moodustavad need enam kui poole
kõikidest taristukasutustasudest. Turusegmentides, kus rajatisi on vaja
kasutada väga suurel määral, nagu avatud juurdepääsuga piirkondlikud
reisirongid ja kogumisrongid, on konkurentsi tase kõige väiksem. 3.2. Läbilaskevõime jaotamine 4. KAST.
LÄBILASKEVÕIME JAOTAMINE Raudteetaristu-ettevõtjad annavad liinide
kasutamise õigusi raudteeveo-ettevõtjatele igal aastal nende esitatavate
taotluste alusel. Raudteetaristu-ettevõtjatele esitatakse liinide puhul ka
ühekordseid taotlusi, eriti teevad seda raudtee-kaubaveoettevõtjad, kes ei saa
prognoosida oma tegevust aasta ette. Ülekoormuse korral võidakse liinitaotlusi
tagasi lükata. Raudteede kasutamise intensiivsus on
liikmesriikides erinev. Ühes otsas on Madalmaade ja Ühendkuningriigi tiheda
liiklusega võrgud, millele avaldavad suurt survet pendelrändeteenused, ning
Saksamaa, Austria ja Belgia ning teises otsas suhteliselt alakasutatud
raudteevõrgud Baltimaades ja Kagu-Euroopas. Madalmaades tuleb ühe
raudteekilomeetri kohta rongikilomeetreid[34]
neli korda rohkem kui Bulgaarias, Rumeenias ja Eestis. Allikas: Eurostat, UIC, raudteeturu seirekava
(Bulgaaria) – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014)
186 9. lisa. 5. KAST. RAUDTEETARISTU ÜLEKOORMUS Avaliku
teenindamise kohustusega hõlmatud teenuste puhul kasutatakse eelnevalt
reserveeritud liine, kuna selliseid liine tuleb teenindada väga suures mahus
terve päev (eriti linnalähirongide puhul). Kiirrongid kasutavad (peaaegu alati)
spetsiaalset taristut ja tavaliselt peatuvad üksnes suurtes linnastutes.
Kaubarongid kasutavad väga tihti ühekordsete taotluste alusel jaotatavaid
liine. Iga raudteeliini
kohta on olemas teoreetiline maksimumarv ronge (maksimaalne läbilaskevõime).
Erinevus tegeliku ja teoreetilise läbilaskevõime vahel tuleneb mitmest
takistusest, nagu hooldustööd, peatuste süsteem, vastuolulised manöövrid
haruteedel (rongid pöördekohtades), veeremite kombinatsioonid ja
marsruudivälised piirangud. Oluline on ka raudteevõrkude kuju – ronge saab
paremini ümber suunata võrgustruktuuriga raudteevõrkudes (nt Saksamaal) kui
tähekujulistes võrkudes (nt Prantsusmaal, Hispaanias). Euroopa raudteevõrkudes domineerivad
reisirongid (78 % rongikilomeetrite koguarvust), kuigi liikmesriigiti
esineb erinevusi teenuste liigi puhul. Suurel määral kasutatavates võrkudes
Ühendkuningriigis ja Madalmaades ning ka Iirimaal ja Luksemburgis sõidavad
peamiselt reisirongid. Väiksemal määral kasutatavates võrkudes Baltimaades
sõidavad peamiselt kaubarongid. Allikas: Eurostat,
DB, ISTAT, INSEE – olukord 2011. aastal; ELi keskmise arvutamisel on välja
jäetud Taani, Ungari ja Kreeka, mille kohta andmeid ei saadud. Vaid viis ELi liikmesriiki (Saksamaa, Taani,
Madalmaad, Rumeenia ja Ühendkuningriik) ja Norra on vastustes raudteeturu
seirekava küsimustikele teatanud, et osa nende taristust on ülekoormatud. Kokku
on ülekoormatuks märgitud 1 324 km ulatuses liine[35] (0,6 % kõikidest
ELi liinidest) ning kõige suurem kitsaskoht absoluutarvudes vaadelduna tundub
asuvat Saksamaal (399 km), kuid olulisi kitsaskohti esineb ka Taanis ja
Rumeenias. Enamik liikmesriike eelistab liinide
jaotamisel avaliku teenindamise kohustustega hõlmatud teenuseid (vt
tabel 5), ühiskonnale otseselt kasulikke teenuseid ning suure
kasutussagedusega teenuseid – praktikas tähendab see tihti pendelrändeteenuseid.
ELi õigusaktid turule pääsemise kohta lubavad liinide jaotamisel eelistada
ühiskonnale kasulikke teenuseid, avaliku teenindamise kohustustega hõlmatud
teenuseid ja rahvusvahelisi kaubaveoteenuseid. Prantsusmaa ei teatanud
raudteeturu seirekava raames ühestki raudteeteenuse eelistusest. Selline
prioritiseerimine hõlmab aga üle 85 % Madalmaade, Ühendkuningriigi,
Luksemburgi ja Iirimaa raudteekilomeetritest (vt Joonis 23). Tabel 5.
Eelistused liinide jaotamisel Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud. Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud. Lisaks näitab esimene katse võtta arvesse
tagasilükatud liinitaotluste arvu, et kõige rohkem lükatakse liinitaotlusi
tagasi Prantsusmaal ja Poolas (vastavalt 4,1 % ja 1,3 %).
Prantsusmaal, kus ei ole liinidega seotud eelistusi kindlaks määratud, on
enamik tagasilükatud taotlusi olnud seotud tegelikult kohalike ja piirkondlike
liinidega (2,3 % kõikidest taotlustest kohalike ja piirkondlike liinide
kohta ning 42 % kõikidest tagasilükatud taotlustest), kuid kõige rohkem on
kannatada saanud riigisisene ja rahvusvaheline kaubavedu (tagasi lükatud
vastavalt 18 % ja 13 %). Liinitaotluste tagasilükkamisest on teatanud
ka Saksamaa, Madalmaad, Norra ja Ungari (kõigis alla 0,1 %). 3.3. Raudteetaristusse tehtud investeeringud Raudteetaristu-ettevõtjatele riigi poolt
antud toetuste kogusumma on seda hinnata võimaldanud
eri allikate (raudteetaristu-ettevõtjate finantsaruanded, riigiabi
tulemustabelid ja raudteeturu seirekava küsimustik mitmeaastaste lepingute hüvitamise
kohta) järgi erinev ning andmeridades esineb puudusi, kuid üldiselt jääb see
2012. aastal vahemikku 18–21 miljardit eurot. Raudteetaristu-ettevõtjatega ei ole
mitmeaastast lepingut sõlminud vaid seitse liikmesriiki (Austria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Soome, Kreeka, Läti ja Poola).
Sellised lepingud hõlmavad 73 % ELi kogu raudteetaristust ja kestavad
tavaliselt viis aastat (Hispaanias kehtib mitmeaastane leping kaks aastat, ent
Luksemburgis lausa 2024. aastani). Tulemusnäitajaid on mitmesuguseid.
Huvitav on see, et mitmes Kesk- ja Kagu-Euroopa liikmesriigis kasutatakse
tulemusnäitajana rongi kiirust, samas kui mitmes ülekoormatud raudteevõrgus
(Madalmaades, Saksamaal ja Belgias) kasutatakse täpsust või hilinemiste määra. Nagu on näidatud käesolevale aruandele lisatud
komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 lisas 10b,
tundub võrguinvesteeringuid vaadates, et 2012. aastal investeeriti
tavaraudteevõrku veidi vähem kui 29 miljardit eurot (ligikaudu
7 % rohkem kui 2011. aastal) ning kogu raudteevõrku (sealhulgas
kiirraudteed) ligikaudu 34,5 miljardit eurot. Tavavõrgu puhul
tunduvad hoolduse, arendamise ja uuendamise osakaalud
(vastavalt 29 %, 36 % ja 35 %) olevat 2012. aastal umbkaudu
võrdsed (2011. aastal veidi vähemal määral, kuna uuendamine moodustas
39 %). 6. KAST.
HOOLDUS, ARENDAMINE JA UUENDAMINE Hoolduse, arendamise ja uuendamise kohta on
eri määratlusi. Üldiselt aga hõlmab arendamine taristu laiendamist ja
ajakohastamist, näiteks uute tehnoloogialahenduste abil (nt ERTMS ehk Euroopa
raudteeliikluse juhtimissüsteem), raudteeületuskohtade asendamine
ülekäigutunnelite või ülesõidusildadega); uuendamine hõlmab varade asendamist
taristu algseisukorra taastamiseks (nt liiprite, ballasti või rööbaste
asendamine, silla uuendamine) ning hooldust, millega tagatakse olemasolevate
varade toimimine ja pikem kasutusaeg (nt rööbaste lihvimine, pinnase
tihendamine, raudteeäärsete põõsaste ja puude pügamine). Lisaks on ajavahemikus 2007–2013 ELi
vahenditest – kas üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) raames või struktuuri-
ja ühtekuuluvusfondidest – rahastatud raudteeprojekte summas ligikaudu 22 miljardit
eurot, mis teeb umbes 3 miljardit eurot aastas ehk umbes
2 % ELi aastaeelarvest. Raudteetaristule TEN-T 2007.–2013. aasta raamprogrammi alusel 2013. aasta lõpuks eraldatud
ELi vahendid moodustasid raudtee (sealhulgas ERTMSi) puhul ligikaudu 4,4 miljardit
eurot, mis vastab 65 %-le TEN-T raames 2013. aasta lõpuks eraldatud
vahendite kogusummast. Kaheksa liikmesriiki (Itaalia, Prantsusmaa,
Saksamaa, Austria, Hispaania, Rootsi, Belgia ja Taani) said 87 % kõikidest
TEN-T raames aastatel 2007–2013 raudteevaldkonnale eraldatud vahenditest, samas
kui ülejäänud 19 liikmesriiki said 587 miljonit eurot (seega igaüks alla
110 miljoni euro). Joonis 24a.
TEN-T raames eraldatud vahendid raudteevaldkonnale liikmesriigi kohta
2013. aasta lõpu seisuga Allikas: Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (INEA) – *Liikmesriigid, kes
said alla 100 miljoni euro TEN-T vahenditest (individuaalselt; kokku eraldati
nendele liikmesriikidele 587 miljonit eurot). Enamasti rahastati ajavahemikul 2007–2012
raudteedeprojekte struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kaudu (17 miljardit
eurot). Peamised toetusesaajad olid Itaalia, Poola, Hispaania, Tšehhi Vabariik
ja Ungari (kõigile suurusjärgus kaks miljardit eurot või rohkem). Allikas: Euroopa Komisjon, regionaalpoliitika
peadirektoraat. Selle tulemusena olid
ajavahemikul 2007–2012 ELilt toetuse saamiseks valitud raudteeprojektid
koondunud Itaaliasse, Hispaaniasse, Poolasse ja Tšehhi Vabariiki. Liikmesriigid
nagu Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik jäid projektide rahastamisest suures osas
kõrvale. Joonis 24c.
Raudtee- ja ERTMSi projektidele eraldatud ELi vahendid, 2007–2012 (miljonites
eurodes) Allikas: Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (INEA),
Euroopa Komisjon, regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat. 3.4. Hinnasuundumused Linnatransporti hõlmava ühtlustatud
tarbijahinnaindeksi kohaselt on raudteeteenuste nominaalhinnad
2012. aastal 2011. aastaga võrreldes suurenenud 4 %. Suured
hinnatõusud on toimunud Kesk- ja Kagu-Euroopas (Slovakkias oli hinnatõus
35 %). Rootsis on hinnad langenud 1 %. Allikas: Eurostat. Need eespool osutatud variatsioonid moodustavad osa sarnasest
suundumusest. Alates 2005. aastast, mis on ühtlustatud tarbijahinnaindeksi
võrdlusaasta, on raudteeteenuste hinnad suurenenud enamikus Ida-Euroopa lõuna-
ja keskosa riikides enam kui 50 %. Ühendkuningriigis ja Itaalias on hinnad
tõusnud nominaalväärtuses üle 40 %[36].
Rootsis aga on rongipiletite hinnad suurenenud nominaalväärtuses vaid 3,7 %. Allikas: Eurostat. Raudteevaldkonnas on piletihinnad alates
2005. aastast suurenenud siiski vähem kui muude transpordiliikide puhul.
EL 27 rongipiletihinnad on õigupoolest suurenenud
0,15 protsendipunkti vähem kui transpordihinnad üldiselt. See on eriti
oluline Rootsis ja Ühendkuningriigis, kus transpordihinnad on suurenenud
vastavalt 17 ja 15 protsendipunkti rohkem kui raudteevaldkonnas. Seevastu
Ida-Euroopa lõuna- ja keskosas on rongipiletite hindade suur tõus ületanud
muude valdkondade hinnatõusu. Saksamaal on raudteevaldkonnas olnud
piletihindade tõus sama suur kui transpordihindade puhul üldiselt. Allikas: Eurostat. Rongipiletite hinnad on tõusnud koos
transpordivahendite käitamise hindadega, kuid huvitav on see, et alates
2005. aastast on kütusehind suurenenud 12 protsendipunkti rohkem kui
rongipiletite hinnad. Portugalis ning mitmes Kesk- ja Kagu-Euroopa
liikmesriigis on rongipiletite hinnad suurenenud rohkem kui kütusehinnad (kõige
rohkem 50 protsendipunkti Lätis). Enamikus vanades liikmesriikides (ja
Poolas) tõusid rongipiletite hinnad vähem kui kütusehinnad. Belgias ja Rootsis
suurenes kütusehind enam kui 30 protsendipunkti rohkem kui rongipileti
hind. Allikas: Eurostat. Sellise makromajandusliku väljavaate kõrval
tuleks meeles pidada, et hinnaerinevused tulenevad suures ulatuses raudteeturu
rahastamise struktuurist. Avaliku teenindamise kohustustega kaasnevad
tavaliselt reguleeritud hinnad, samas kui kommertsteenuste hinnad on
reguleerimata. Mõnes liikmesriigis hõlmavad avaliku teenindamise kohustused
kogu territooriumi (vt allpool). Seejuures tuleb märkida, et Ühendkuningriigis,
mis kuulub sellesse kategooriasse, kasutatakse reguleerimata hindu kõrvuti
avaliku teenindamise kohustuste reguleeritud hindadega. Madalmaades ei tundu
turgu valitseva ettevõtja NS suhtes kehtivat kindlaksmääratud hinda. Lisaks on
oluline rõhutada, et enamikku kaug- ja rahvusvahelisi liine teenindatakse
kommertsteenusena (vt allpool). Rongipiletite hinnad võivad teatavatel
kommertsliinidel olla ELis suhtarvudes mõõdetuna väga erinevad ja tuleb
rõhutada, et tarbija vaatenurgast on ühe päeva edasi-tagasi pilet teatavatel
marsruutidel endiselt kallis, kuigi vahel on kliendikaardiga hind poole odavam[37] (vt allpool).
Komisjoni talituste 2013. aasta veebruaris tehtud hinnauuringu[38] kohaselt maksab
äriklassi ühe päeva edasi-tagasi sõidu pilet marsruutidel Pariis-London,
Madrid-Barcelona ja Köln-München 400 eurot. Samamoodi võib kaks nädalat ette
broneeritud nädalavahetusreis marsruudil Pariis-London maksta endiselt
260 eurot ja vahetult enne väljumist ostetud pilet Madridist Barcelonasse
173 eurot. Kommertsliinidel tegutsevate raudteeveo-ettevõtjate hindu
mõjutab ka konkurents muude transpordiliikidega (lennu- ja maanteetransport).
Lisaks tundub, et teatavatel liinidel, nagu London-Pariis, broneeritakse enamik
pileteid väiksema hinnaga, kuna broneeringud tehakse kuus nädalat või rohkemgi
ette, kuid samal ajal on ebaselge, kas nõudlus mõjutab broneerimisaega või
mõjutavad hinnastruktuurid nõudlust. Lisaks jäävad Saksamaal hinnad Saksa
ametiasutuste sõnul vahemikku 0,18–0,66 eurot kilomeetri kohta, eelkõige
kliendikaartide kasutamise mõjul. 2013. aasta veebruaris jäi äriklassi ühe
päeva edasi-tagasi pileti hind keskmiselt vahemikku 0,13 eurost kilomeetri
kohta Praha-Ostrava liinil (kus omavahel konkureerib kolm ettevõtjat) ja
1,81 eurot kilomeetri kohta Pariisi-Londoni liinil. Samuti ulatusid
pakettpiletid (leisure tickets)[39]
0,09 eurolt kilomeetri kohta Praha-Ostrava liinil 0,86 euroni
kilomeetri kohta Pariisi-Londoni liinil. Huvitaval kombel osutasid kõige
odavamaid kiirrongiteenuseid Ouigo – SNCFi odavreisiteenus lähetekohaga Pariisi
äärelinnast Marne-la-Valléest – ja Itaalia kiirraudtee-ettevõtjad hinnaga umbes
0,25 eurot kilomeetri kohta, mis on pool TGV ja ICE’i osutatavate teenuste
hinnast Prantsusmaal ja Saksamaal (0,4/0,45 eurot kilomeetri kohta), ning
nende teenused on tänu sellele tunduvalt odavamad kui rahvusvahelised teenused
PBKA[40]
marsruudil või Prantsusmaa-Saksamaa liinidel, kus konkurentsi pole veel
tekkinud (0,6 eurot kilomeetri kohta). Allikas: komisjoni
talituste hinnauuring ja arvutused – vt lisatud andmed, andmed kogutud
19. veebruaril, 8. märtsil ja 1. aprillil 2013. – Komisjoni
talituste töödokumendi SWD(2014) 186 11. lisa. Avaliku teenindamise kohustuste korral on
hindade võrdlemine kasutu, kuna need on reguleeritud. Mõttekam oleks võrrelda
reisijate ja ühistranspordiametite osalust rahastamises. [1] ELT L 343, 14.12.2012, lk 32. [2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14/EÜ,
26. veebruar 2001, raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise,
raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise
kohta, EÜT L 75, 15.3.2001, lk 29. [3] 18. oktoobril 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu
teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile raudteeturu arengu seire kohta,
KOM(2007) 609, millele on lisatud komisjoni talituste töödokument SEK(2007)
1323. [4] 18. oktoobril 2009 võttis Euroopa Komisjon vastu
aruande nõukogule ja Euroopa Parlamendile raudteeturu arengu seire kohta,
KOM(2009) 676, millele on lisatud komisjoni talituste töödokument SEK(2009)
1687. [5] 21. augustil 2012 võttis Euroopa Komisjon vastu
kolmanda aruande nõukogule ja Euroopa Parlamendile raudteeturu arengu seire
kohta, COM(2012) 459, millele on lisatud komisjoni talituste töödokument
SWD(2012) 246 (final/2). [6] Union Internationale des Chemins de Fer (UIC). [7] Euroopa raudteeseadmete tootjate liit. [8] Valge raamat – Euroopa ühtse transpordipiirkonna
tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas,
KOM(2011) 144 (lõplik). [9] Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a, milles uuriti
eurooplaste rahulolu raudteeteenustega, avaldatud 16. detsembril 2012.
Korraldati 28 036 telefoniküsitlust (ligikaudu 1 000 vastajat
liikmesriigi kohta) üle 15aastaste kodanikega. Täpsemad andmed on esitatud
1. lisas. [10] Vt eelmine allmärkus. [11] (Üli)õpilased, kes sõidavad tööle, kooli või ülikooli. [12] ELi transpordistatistika („EU
transport in figures. Statistical pocketbook
2013”), lk 52. [13] ELi transpordistatistika („EU
transport in figures. Statistical pocketbook 2013”). [14] Itaalia andmed, mille Itaalia ametiasutused esitasid
2014. aasta jaanuaris, hõlmavad rahvusvahelist liiklust. [15] Hinnangus kasutati Eurostati ja raudteeturu seirekava
statistikat (täidab Eurostati sarja lünki). [16] Lennutransport Lissaboni-Madridi marsruudil on aastatel
2009–2011 jätkuvalt (veidi) kasvanud. [17] Rahvusvaheline raudtee-reisijatevedu on Itaalias
2004. aastast alates vähenenud 50 %. [18] Prantsusmaa (8 %), Itaalia ja Ühendkuningriik
(5 %). [19] Poolas on ühendveo mahud alates 2007. aastast
kahekordistunud (allikas: Eurostat). [20] Dokumendis CER. 2013. Rail
Freight Status Report 2013 (lk 37, joonis 24) märgitakse, et
eri allikate kohaselt (Eurostat, McKinsey, Xrail) on kogumisrongide osakaal
langenud 41 %-lt 2002. aastal 31 %-le 2008. aastal. [21] 33 % tonnkilomeetritest, mis moodustavad rühma „Muu”
(vt joonis 12), hõlmab tihti valmistooteid ühendveos. [22] Andmed puuduvad Rumeenia, Poola, Soome ja Portugali kohta. [23] Seda näitajat saab täpsustada raudteeturu seirekava
rakendusakti kontekstis. [24] Luksemburgis kuulub raudteetaristu-ettevõtja turgu
valitsevale ettevõtjale. [25] Andmed puuduvad Ühendkuningriigi, Hispaania, Soome, Läti ja Belgia
kohta. [26] Finantsaruanded
võivad erineda riigi reguleerivale asutusele esitatavatest raamatupidamisaruannetest. [27] Mõnes
liikmesriigis on raske eristada avaliku sektori vahendeid ja
taristukasutustasusid. Prantsusmaal kannavad piirkonnad SNCFilt ostetavate
raudteeveoteenuste kasutustasud (redevance d’accès) avaliku teenindamise
kohustuste alusel ise. Raudteeveo-ettevõtjatelt raudteetaristu-ettevõtjatele
liikuvate rahavoogude kaardistamiseks on redevance d’accès samastatud
subsiidiumiga. [28] Keskmiste
raudteekasutustasude mediaan liikmesriikides 1 000tonniste kaubarongide
korral on 2,31 vs. 1,81 ja 1,30 vastavalt linnadevahelistel ja
linnalähiliinidel. [29] Kui
jätta mediaani arvutamisest välja nelja kallima võrgu (Baltimaad ja Iirimaa)
keskmised raudteekasutustasud, langeb see kaubaveo puhul 2,12-le (vs. 1,51
ja 1,29 vastavalt linnadevahelistel ja linnalähiliinidel) ja hajuvus väheneb
0,98-le (mis on sel juhul väiksem kui linnadevaheliste ja linnalähirongide
puhul). [30] Kaubaveo
puhul oli raudteekasutustasude mediaan täielikult eraldatud võrkudes
(Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Hispaania, Soome, Kreeka, Madalmaad,
Rumeenia, Rootsi, Slovakkia ja Ühendkuningriik) võrreldes teiste võrkudega
1,93 eurot rongikilomeetri kohta; samuti oli mediaani positsioon 10,
teistes võrkudes aga 15. Peamised erandid on Luksemburg ja Sloveenia, kus
kaubaveo puhul on raudteekasutustasud väiksed. [31] Taani,
Hispaania, Soome, Ungari, Luksemburg, Läti, Rumeenia ja Slovakkia – kõikides
neis liikmesriikides on 2013. aasta novembri 12 kuu inflatsioonimäära
arvesse võttes toimunud inflatsioon; Kreekas on samale näitajale tuginedes toimunud
deflatsioon (inflatsioon –0,7 %), mistõttu on raudteekasutustasud de
facto suurenenud. [32] Iirimaa ja Baltimaad on sellest arvutusest välja jäetud,
kuna need on ülejäänud Euroopa võrgust eraldatud. Kõik andmed on saadud
raudteeturu seirekava küsimustikest. [33] Taani on keskmiselt odavuselt teine raudteevõrk (Rootsi on
odavuselt neljas), samas kui Läti on kokkuvõttes 24. kohal ehk kõige kallim
(Saksamaa on odavuse poolest 21. kohal ja kalliduselt neljas.) [34] See arvutus hõlmab UIC liikmete hallatavaid raudteeliine;
muid raudteeliine, eelkõige nn tööstuslikke liine ei ole käesolevas arvutuses
arvesse võetud. [35] Märgitud ülekoormatuks: Ühendkuningriigis 551 km,
Saksamaal 399 km, Rumeenias 170 km, Norras 70 km ja Madalmaades
47 km. [36] Ühendkuningriigi reguleeriva asutuse (ORR) andmed
näitavad, et raudteeteenuste hinnad on samal perioodil arenenud eri suundades:
ajavahemikul 2005–2012 on ette ostetavate piletite hind Londoni
linnalähiliinidel suurenenud vaid 14 %, nn tipptunniväliste ja
igaajapiletite hinnad aga vastavalt 44 % ja 42 %. [37] Heute vom Gleis gegenüber, Der Spiegel 14/2003 –
30.03.2013. [38] Selle hinnaanalüüsi meetodid on esitatud käesolevale
aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis ja seda peavad veel
täpsustama liikmesriigid ühtse Euroopa raudteepiirkonna komitee raudteeturu
seire töörühma raames. [39] Keskmine arvutati kaks nädalat varem broneeritud
linnareisi ja vahetult enne väljumist ostetud piletite hinna alusel. [40] Pariis-Brüssel-Köln-Amsterdam. KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA
PARLAMENDILE Neljas aruanne raudteeturu arengu seire
kohta SISUKORD 3.5......... Raudteeveoteenuste kvaliteet 44 3.5.1...... Raudteeteenused vs. muud teenused. 44 3.5.2...... Teenuste kvaliteet 44 3.5.3...... Sagedus. 47 3.5.4...... Täpsus. 49 3.6......... Avaliku teenindamise kohustuste alusel
osutatavad raudteeveoteenused. 53 3.6.1...... Avaliku teenindamise kohustused ja
raudteeturu segmendid. 53 3.6.2...... Avaliku teenindamise kohustuste rahastamine. 54 3.6.3...... Avaliku teenindamise kohustuste võistlev
pakkumismenetlus. 58 3.7......... Raudteeveo-ettevõtjate tegevuslubade
väljastamine. 60 3.8......... Turu avatuse tase. 61 3.9......... Liikmesriikidevaheline ühtlustamine. 63 3.10....... Tööhõive areng ja sellega seonduvad
sotsiaaltingimused. 66 3.10.1.... Tööhõive raudteevaldkonnas. 66 3.10.2.... Raudteevaldkonna tööturu
sotsiaaldemograafiline struktuur 68 3.10.3.... Koolitustegevus. 71 3.10.4.... Töötingimuste muud aspektid. 72 4............ ELi raudteevõrgu hetkeolukord ja
taristu piirangud. 72 4.5......... Taristuga seotud muutused. 72 4.6......... Taristu majandamine. 73 4.7......... Elektrifitseerimine. 73 4.8......... Rongiliiklus. 73 5............ Juurdepääsuõiguste kasutamine. 74 5.5......... Raudtee-kaubavedu. 74 5.6......... Reisijatevedu – piirkondlikud ja
linnalähiliinid. 75 5.6.1...... Reisijatevedu – kõik raudteelõigud. 75 5.6.2...... Piirkondlikud ja linnalähiliinid. 76 5.6.3...... Kiir- ja kaugliinid. 77 5.7......... Reisijatevedu – rahvusvahelised teenused. 78 6............ Tõhusamate raudteeteenuste osutamise
takistused. 78 7............ Kokkuvõte. 78 Käesoleva aruande lisad leiab
dokumendist SWD(2014) 186 3.5. Raudteeveoteenuste kvaliteet 3.5.1. Raudteeteenused vs. muud teenused Raudteeteenused olid tarbijaturgude
tulemustabelis, milles võrreldakse siseturul pakutavaid eri liiki teenuseid,
endiselt üsna halval kohal. Raudtee asetus võrdluses teiste siseturul
pakutavate teenustega turu toimimise näitaja[41]
poolest 2012. aastal 27. kohale – vaid kinnisvarateenused, hüpoteegid
ja investeerimistooted said halvema koha, ent lennuettevõtjad, postiteenused ja
linnatransport edestasid raudteevaldkonda tublisti. 3.5.2. Teenuste kvaliteet 7. KAST.
REISIJATE ÕIGUSI KÄSITLEV MÄÄRUS – TEENUSE KVALITEEDISTANDARDITE MIINIMUMNÕUDED Määruse (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate
õiguste ja kohustuste kohta[42]
III lisas on sätestatud järgmised teenuse kvaliteedistandardite
miinimumnõuded: - teave ja piletid; - veoteenuste täpsus ja veoteenuste
katkemisega seotud üldpõhimõtted; - veoteenuste tühistamine; - veeremi ja raudteejaamade puhtus; - kliendi rahulolu uuring; - kaebustega tegelemine, tagasimaksed ja
hüvitised, kui teenuse kvaliteedistandardeid ei täideta; - puudega isikutele ja piiratud liikuvusega
isikutele antav abi. 3.5.2.1. Üldine
rahulolu Tarbijaturgude tulemustabeli kohaselt on
raudteeteenused siseturul pakutava 30 teenuse hulgas 27. kohal ka
üldise rahulolu poolest (15 % tarbijatest hindavad raudteeteenuseid
skaalal 0–10 hinnetega 0–4)[43]. Eurobaromeetri 2013. aasta uuringust, mille
raames küsitleti 28 036 ELi kodanikku (umbes 1 000 küsitlust
liikmesriigi kohta), nähtub, et vaid 58 % ELi kodanikest on
raudteeveoteenuste tasemega väga või üsna rahul. Joonis
31. Raudteejaamu ja rongisõitu
käsitlev rahuloluindeks (2013) Allikas: Eurobaromeetri
kiiruuring nr 382a, milles uuriti eurooplaste rahulolu raudteeteenustega
(telefoni teel küsitleti 28 036 üle 15aastast ELi kodanikku) – komisjoni
talituste töödokumendi SWD(2014) 186 12. lisa. Üldise rahulolu poolest on rahuloluindeksi
eesotsas Soome ja Ühendkuningriik, kus kasutajate rahulolu on üle 75 %,
samas kui Bulgaarias ja Eestis on rahulolevaid kasutajaid alla 30 %. Väga
madal on rahulolutase ka Itaalias (36 %). Üle 50 % vastanutest on
rahul Saksamaal ja Rootsis, kuigi see tulemus on alla ELi keskmise (55 %). Enamiku näitajate arvestuses on oluline
rõhutada, et rahulolutase on üldiselt kõige madalam Itaalias ning Kesk- ja
Kagu-Euroopa liikmesriikides. 3.5.2.2. Rahulolu
jaemüügitehingutega[44] 68 % eurooplastest on rahul teabe
esitamisega rongide sõidugraafikute kohta (rahulolematuid 16 %). Tavarongide[45]
puhul on rahulolu 2011. aastast alates veidi suurenenud
(3 protsendipunkti), kusjuures märkimisväärsed edusammud on olnud Poolas
ja Madalmaades (rahulolu on suurenenud vastavalt 16 ja 12 protsendipunkti). 67 % eurooplastest on rahul jaamas
piletite ostmise lihtsusega (rahulolematuid 17 %,
kuid Saksamaal lausa 37 %). Rahulolutase[46]
on püsinud 2011. aastast alates stabiilsena (78 %), kusjuures
olulised edusammud on toimunud Austrias ja Kreekas (rahulolu on suurenenud
vastavalt 14 ja 10 protsendipunkti), ent Itaalias, Taanis ja Sloveenias on
olukord muret tekitav (kõikides on rahulolu vähenenud rohkem kui
10 protsendipunkti). Rahulolematus on veidi suurem külades (19 %) kui
linnades (14 %). Samuti on veidi rahulolematumad (rahulolematuid
20 %) need eurooplased, keda mõjutavad juurdepääsuga seotud probleemid (nt
piiratud liikuvusega isikud). Kaebuste käsitlemise mehhanismiga on rahul
vaid 36 % eurooplastest (rahulolematuid 18 %
ning Itaalias kuni 31 %). Rahulolu kaebuste käsitlemisega on suurenenud
2011. aastast alates 10 protsendipunkti – see näitab määruse (EÜ)
nr 1371/2007 rakendamise esimesi mõjusid. Rahulolu on suurenenud üle
20 protsendipunkti neljas liikmesriigis (Prantsusmaal, Lätis, Soomes ja
Hispaanias) ning veel seitsmes liikmesriigis 10–20 protsendipunkti.
Rahulolu on teisalt vaid vähenenud enam kui 5 protsendipunkti Tšehhi
Vabariigis, Itaalias ja Eestis. Oluline on rõhutada, et 54 % tarbijatest,
kellel esines probleeme rongidega, esitas raudteeveo-ettevõtjale või kolmandale
isikule kaebuse – see on vähem kui kõikide teenuste keskmine (70 %)[47]. Enamik eurooplasi on rahul otsepiletite
kättesaadavusega (58 %), kusjuures kõige suurem on rahulolu
Prantsusmaal, Belgias ja Soomes (kõikides üle 70 %), kuid ka
Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Rahulolutaseme poolest jäävad taas alla Itaalia
ning Kesk- ja Kagu-Euroopa liikmesriigid (ent lisaks ka Rootsi ja Austria). 3.5.2.3. Rahulolu
rongis osutatavate teenustega[48] Rahulolu teabe esitamisega rongireisi ajal,
eriti hilinemiste puhul, on püsinud stabiilne, kuid
mitte piisav (rahulolu tase on alla 50 %). Rahulolutase on kõige suurem
Ühendkuningriigis (70 %), Soomes ja Iirimaal. Rahulolematus on kõige
suurem Prantsusmaal (47 %) ja Saksamaal (42 %). Alates 2011. aastast
on vähemalt tavarongide puhul tehtud suuri edusamme Soomes, Poolas ja
Madalmaades (rahulolu suurenes üle 9 protsendipunkti). Rahulolu personali kättesaadavusega: 58 % eurooplastest on rahul personali kättesaadavusega oma
liikmesriigi raudteeteenuste puhul. Rahulolutase on kõige suurem Belgias,
Soomes ja Luksemburgis (kõikides üle 70 %), samas kui rahulolematuid on
kõige rohkem Saksamaal (32 %), Iirimaal ja Prantsusmaal (kõikides üle
28 %). Rahulolu veeremite puhtuse ja hooldusega on
endiselt ebapiisav. Vähem kui pool eurooplastest
(48 %) on rahul rongivagunite, sealhulgas tualettide puhtusega. Kõige
suurem on rahulolu Soomes, Iirimaal ja Ühendkuningriigis (üle 68 %), kõige
väiksem aga Itaalias, Rumeenias ja Bulgaarias (lisaks Saksamaal ning Kesk- ja
Kagu-Euroopa riikides). Alates 2011. aastast on tavaliinidel rahulolu
oluliselt suurenenud Austrias, Poolas ja Tšehhi Vabariigis (kõikides enam kui
10 protsendipunkti) ja oluliselt vähenenud Itaalias, Portugalis ja Lätis
(kõikides enam kui 10 protsendipunkti). Rahulolu jalgratta rongi võtmise
võimalustega on suurim Taanis (47 %) ja
Ühendkuningriigis (44 %). Rahulolematus on kõige suurem Rumeenias
(28 %), Prantsusmaal (24 %) ja Saksamaal (20 %). 3.5.3. Sagedus Rahulolu rongide väljumise sagedusega on oluline
selleks, et meelitada inimesi rongiga sõitma – aeg on hinna kõrval tähtsuselt
teine tegur, mis mõjutab reisija otsuseid[49].
Eurobaromeetri uuringu kohaselt on rongide väljumise sagedusega kokkuvõttes
rahul 59 % eurooplastest. Kõige väiksem on rahulolematus
Ühendkuningriigis, Rootsis ja Madalmaades. Kõige suurem on aga rahulolematus
Itaalias ning Kesk- ja Kagu-Euroopas (sarnaselt varasemate uuringutega).
Prantsusmaal ja Saksamaal jagunevad arvamused kaheks – rahulolu sagedusega on
üle keskmise ja ka rahulolematus sagedusega on üle keskmise. Allikas: Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a,
milles uuriti eurooplaste rahulolu raudteeteenustega – Komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 12. lisa. Olulistel kiirrongiliinidel rongide väljumise
sageduse seisukohast on oluline, et nüüd väljub Itaalia kiirraudteevõrgus umbes
neli rongi tunnis ning need läbivad enamikku ühe telje peale jäävaid olulisi
linnu. Pariisi-Nantes’i, Pariisi-Lyoni ja Frankfurdi-Kölni liinidel väljub
samuti nüüdseks vähemalt kolm rongi tunnis. Samal ajal väljub muidu olulistel
liinidel, nagu Pariis-London (ühendab kaht ELi suurlinna), endiselt
1,5 rongi tunnis. Üldiselt on uuritud võrkudes (vt hindade
analüüs) sagedus kõige suurem liinidel, kus tegutseb rohkem kui üks
veoettevõtja, näiteks Itaalia kiirraudteevõrgus, Viini-Salzburgi ja
Praha-Ostrava liinidel, kus väljub kuni 2,5 rongi tunnis. Liinil
Pariis-Benelux/Saksamaa väljub keskmiselt vähem kui üks rong tunnis. Allikas: European Rail Timetable, 2013. aasta
suve väljaanne. 3.5.4. Täpsus Eurobaromeetri uuringu kohaselt on
rahulolematus[50]
täpsuse ja usaldusväärsusega suurim Prantsusmaal (47 %), Saksamaal
(42 %) ja Itaalias (38 %) ning väikseim Ühendkuningriigis, Eestis ja
Leedus. Seevastu on rahulolu täpsusega suurim Iirimaal, Lätis, Austrias ja
Ühendkuningriigis (üle 73 %). Allikas: Eurobaromeetri kiiruuring nr 382a,
milles uuriti eurooplaste rahulolu raudteeveoteenustega – komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 12. lisa. Kohalikud ja piirkondlikud rongid on olnud
väga täpsed Lätis, Portugalis, Austrias ja Leedus, samas kui Belgias ja Ungaris
– kaks olulist pendelrändeturgu – on tulemused olnud halvad[51]. Täpsuse poolest
jäävad alla 90 % ka Rootsi ja Itaalia. Kaugrongid on olnud väga täpsed Soomes, Taanis
ja Itaalias, kuid mitte eriti täpsed Poolas ja Leedus. Täpsus Saksamaal ja
Portugalis tundub väiksem, kuna see on arvutatud viieminutilise künnise põhjal,
kuigi rahulolematus seoses kaugrongidega on Saksa reisijate hulgas suur. Allikad: raudteeturu seirekava küsimustikud ja Trafikverket
Rootsi kohta (ei hõlma linnalähiliine) – andmed Saksamaa ja Portugali kohta
hõlmavad hilinemisi vastavalt üle 6 ja 3 minuti – vt komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 14. lisa. Allikad: raudteeturu seirekava küsimustikud ja
Trafikverket Rootsi kohta – andmed Saksamaa ja Portugali kohta hõlmavad
hilinemisi vastavalt üle 6 ja 5 minuti – vt komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 14. lisa. Täpsuse puhul esineb huvitavaid kontraste.
Rootsis ja Itaalias on kaugrongid erinevalt kohalikest rongidest olnud väga
täpsed. Portugalis ja Leedus aga hoopis vastupidi. Ükski eespool osutatud
määradest ei tundu seletavat suurt rahulolematust täpsuse ja usaldusväärsusega
Prantsusmaal. Lisaks on AVEd saavutanud Hispaania kiirrongiliinidel 99,2 %
täpsuse, samas kui suurema ülekoormusega raudteevõrkudes Prantsusmaal on TGVde
täpsustase 91 % (ettevõtja Thalysi osutatavate teenuste puhul Belgias
85 %). Lisaks tundub, et kombineeritud kaubaveo valdkonnas oli täpsus
2011. aastal 67 % ning endiselt hilines 19 % rongidest üle
3 tunni ja 4 % üle 24 tunni[52]. Usaldusväärsust käsitlevad andmed on küll
puudulikud, kuid kõige halvema tulemuse sai Ungari, kus tühistati 14 %
rongireisidest. Taanis, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja Norras tühistati
ligikaudu 2–3 % kohalikest rongireisidest. Ühendkuningriik ja Norra
esitasid samasugused tulemused kaugliinide kohta. Kiirrongiteenused tunduvad
olevat väga usaldusväärsed – Prantsusmaal ja Itaalias tühistati alla 0,2 %
reisidest. 3.6. Avaliku teenindamise kohustuste alusel osutatavad raudteeveoteenused 3.6.1. Avaliku teenindamise kohustused ja raudteeturu segmendid Avaliku teenindamise kohustustega oli
ajavahemikul 2011–2012 hõlmatud ligikaudu 62–65 % ELi
reisijakilomeetrite koguarvust ja ligikaudu 74 % rongikilomeetrite koguarvust. Avaliku teenindamise kohustustega hõlmatud reisijakilomeetrite arv on
muutunud Prantsusmaal (programmi Trains d’équilibre du Territoire abil
suurenes see 31 %-lt riigisiseste reisijakilomeetrite koguarvust
43 %-le) ja Soomes (tõusis 14 %-lt 2010. aastal 45 %-le
2012. aastal). Allikas:
raudteeturu seirekava küsimustikud – komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 15. lisa. Avaliku teenindamise kohustustega hõlmatud
raudteeveoteenuste ja kommertsteenuste suhteline osakaal on eri turusegmentides
erinev. Ühendkuningriigis, kus suur osa raudteeveoteenustest on
pendelrändeteenused (vt joonis 4), hõlmavad avaliku teenindamise
kohustused üle 99 % riigisiseste reisijakilomeetrite koguarvust. Olukord
on vastupidine Prantsusmaal, kus valitsev on kiirrongiteenuste turg ja avaliku
teenindamise kohustused hõlmavad vaid 38 % reisijakilomeetrite koguarvust. Avaliku teenindamise kohustustega tunduvad
Euroopas olevat hõlmatud kõik linnalähi- ja piirkondlikud liinid (moodustavad
49 % reisijakilomeetrite koguarvust). Kiirraudteeteenuseid, mis
moodustasid ELi reisijakilomeetrite koguarvust ligikaudu 27 %, ei tundu
osutatavat avaliku teenindamise kohustuste alusel üheski liikmesriigis, välja
arvatud ehk Madalmaade ja Austria mõnel riigisisesel raudteelõigul (nt Salzburg-Innsbruck).
Sellest lähtuvalt võib eeldada, et kaks kolmandikku tavapärastest
kaugveoteenustest osutatakse avaliku teenindamise kohustuste alusel. Lisaks
võivad avaliku teenindamise kohustused teatavates väikestes liikmesriikides,
nagu Madalmaad, Belgia, Ungari, Taani ja Iirimaa, või suurtes liikmesriikides,
nagu Ühendkuningriik, hõlmata kas ühe või mitme avaliku teenindamise lepingu
kaudu kogu riigisisest võrku. Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud,
omaalgatuslik uurimine, riigiabi tulemustabelid; olukord Poolas võib olla
veidi erinev, kuna piirkondlikel liinidel osutatakse teatavaid
kommertsteenuseid. 3.6.2. Avaliku teenindamise kohustuste rahastamine Ajavahemikul 2011–2012 on
raudteevaldkonnas avaliku teenindamise kohustuste jaoks antud ELis avaliku
sektori toetusi ligikaudu summas 18 miljardit eurot,[53] kusjuures ainuüksi
Saksamaal on toetused olnud ligikaudu 6 miljardit eurot, Prantsusmaal
4,5 miljardit eurot ja Itaalias 2 miljardit eurot. Ühendkuningriigis
ja Madalmaades on avaliku sektori otsetoetusi antud väga vähe, kuna nendes
liikmesriikides ristfinantseeritakse kahjumit teenivaid teenuseid samade
raudteeteenuseid käsitlevate avaliku teenindamise lepingute alla kuuluvate
kasumlike teenuste kaudu ja reisijatelt saadud tulust (vt allpool). See
selgitab osaliselt, mis Luksemburgis või Prantsusmaal on subsiidiumid ligikaudu
18–17 eurot rongikilomeetri kohta,[54]
samas kui Ühendkuningriigis ja Madalmaades vaid 0,1–0,2 eurot
rongikilomeetri kohta. Sarnaselt Prantsusmaaga on netotoetuste tase erinev ka
Saksamaal[55].
Lisaks esineb Euroopa avaliku teenindamise kohustustes teatavaid erinevusi
seoses reisijate arvuga rongi kohta: Madalmaades, Prantsusmaal, Belgias,
Itaalias ja Ühendkuningriigis on ligikaudu 120 reisijat rongi kohta, Tšehhi
Vabariigis, Leedus ja Luksemburgis aga alla 60 reisija rongi kohta. Allikas:
raudteeturu seirekava küsimustikud, omaalgatuslik uurimine, riigiabi
tulemustabel, komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014)
186 15. lisa. Avaliku teenindamise kohustustega seotud
kulusid on tasakaalustatud ka reisijate makstavate tasudega, mis on ELis kokku
olnud vähemalt 21 miljardit eurot. Nagu öeldud,
katavad Ühendkuningriigis ja Madalmaades reisijate makstud tasud 99 %
avaliku teenindamise kohustustega seotud kuludest, samas kui Bulgaarias,
Saksamaal, Itaalias ja Tšehhi Vabariigis on avaliku teenindamise kohustustega
seotud kulusid rahastatud üle 70 % ulatuses maksumaksjatelt saadud rahast.
Joonis 41. Kes maksab avaliku teenindamise
kohustuste täitmise eest?
(2012) Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud,
omaalgatuslik uurimine, turgu valitsevate ettevõtjate aastaaruanded 8. KAST.
RAHAVOOD RAUDTEEVALDKONNAS Lähtuvalt teabest, mille liikmesriigid
raudteeturu seirekava raames esitasid, ning raudteeveo-ettevõtjate ja
raudteetaristu-ettevõtjate finantsaruannetest on võimalik kaardistada peamised
hinnangulised rahavood (esitatud alloleval joonisel miljardites eurodes
2012. aasta kohta). Reisijad on ostnud raudteeveo-ettevõtjatelt umbes
38 miljoni euro eest raudtee-reisijateveoteenuseid ja ettevõtjad on ostnud
ligikaudu 11–13 miljardi euro väärtuses raudtee-kaubaveoteenuseid.
Raudteeveo-ettevõtjad on maksnud raudteetaristu-ettevõtjatele umbes
15 miljardi euro ulatuses raudteekasutustasusid ning
raudteetaristu-ettevõtjad on saanud ligikaudu 18 miljardi euro ulatuses
avaliku sektori toetusi. Avaliku teenindamise kohustusi on hüvitatud ligikaudu
18–20 miljardi euroga. Lisaks on raudteetaristu-ettevõtjad saanud
ligikaudu 4 miljardi euro ulatuses muud tulu (elekter, kinnisvara jne). Joonis 42. Rahavood raudteesektoris (miljardites eurodes) Allikas:
aastaaruanded, raudteeturu seirekava küsimustikud. 3.6.3. Avaliku teenindamise kohustuste võistlev pakkumismenetlus Mitu liikmesriiki kasutab raudteeveoteenuste
avaliku teenindamise lepingute puhul võistlevat pakkumismenetlust. Osa teeb
seda ulatuslikult (Ühendkuningriik, Saksamaa, Rootsi), osa aga on seda teinud
vaid paari lepingu puhul (Poola, Itaalia, Taani, Portugal, Madalmaad, Tšehhi
Vabariik ja Slovakkia)[56].
2011. aastal kuulutati Ühendkuningriigis välja viie kontsessioonilepingu
pikendamine, samas kui Saksamaal korraldati võistlev pakkumismenetlus 18 ja
Slovakkias ühe avaliku teenindamise lepingu jaoks, mis oli küll mahult väiksem. Huvitaval kombel tundub olevat tekkimas
avaliku teenindamise lepingute siseturg. Järjest suuremal hulgal avaldatakse
selliseid raudteevaldkonnaga seotud avaliku teenindamise lepinguid sarnaselt
muude avaliku hanke lepingutega Euroopa Liidu Teatajas (pakkumiskutsete
andmebaasi (TED) veebisaidil). Avaliku teenindamise lepingute puhul avaldatud
hanketeadete[57]
arv oli 2012. aastal 41, seega kaks korda rohkem kui 2006. aastal –
kokku on sellest ajast alates avaldatud 205 avaliku teenindamise lepingut.
Sellest suurema osa on moodustanud Saksa hanked (ligikaudu 113), kuid see võib
olla tingitud lepingute mahust, ning on viiteid sellele, et peaaegu kõik Saksa
avaliku teenindamise lepingud avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas[58]. Lepingu sõlmimise
teateid ja vabatahtlikke eelteateid[59]
on 2010. aastaga võrreldes avaldatud kaks korda rohkem, tänu millele on
paranenud läbipaistvus. Tabel 6.
2012. aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatud avaliku teenindamise
lepingud liikmesriigi kohta || Bulgaaria || Tšehhi Vabariik || Saksamaa || Taani || Itaalia || Madalmaad || Poola || Rootsi || Ühendkuningriik || Kokku Hanketeated || 3 || 1 || 113 || 1 || 2 || 3 || 62 || 13 || 7 || 205 Allikas: Euroopa Liidu Teataja andmebaas TED. Allikas: Euroopa Liidu Teataja andmebaas TED. Euroopa Liidu Teatajas avaldatud avaliku
teenindamise lepingud esindavad huvitavat valimit kõikidest ELi avaliku
teenindamise lepingutest. Seejuures on tähelepanuväärne, et 76 % puhul
avaldatud avaliku teenindamise lepingutest kasutati lepingu sõlmimise
kriteeriumina tõhusust[60]
ning vaid 23 % puhul kasutati ainsa lepingu sõlmimise kriteeriumina
hinda. Euroopa raudteevaldkonna tööturu osapoolte
tehtud uuringu alusel tundub, et töötajate üleviimist nõutakse Tšehhi
Vabariigis, Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades,
Ühendkuningriigis ja Norras ning et see on vabatahtlik Austrias, Bulgaarias,
Saksamaal, Iirimaal, Poolas ja Rootsis[61].
Lisaks ei ole Austrias, Taanis, Saksamaal, Madalmaades ja Rootsis, kus on
olemas valdkondlikud kokkulepped, hankedokumentides tingimata vajalik sätestada
sotsiaalseid kriteeriumeid, kuna sotsiaalsed standardid kehtivad kõikidele
ettevõtjatele. 3.7. Raudteeveo-ettevõtjate tegevuslubade väljastamine Tegevuslubasid on jätkuvalt kõige rohkem
väljastatud Saksamaal, kokku 417, talle järgneb Poola. Tähelepanuväärne on see,
et kui Saksamaa ja Madalmaad on teatanud Euroopa Raudteeagentuurile (ERA) kõikidest
tegevuslubadest, siis Ühendkuningriik on teatanud riigi ametiasutustele
rohkematest tegevuslubadest kui ERA-le (tõenäoliselt on see tingitud asjaolust,
et suurem osa raudteevedudest piirdub Ühendkuningriigiga, arvestades piiriülese
kaubaveoliikluse vähesust ning asjaolu, et piiriüleseid reisijateveoteenuseid
osutab üksnes Eurostar). Ühendkuningriigi juures on huvitav eripära veel n-ö
asendusettevõtjate tegevusload juhuks, kui kontsessioonilepingu[62] saanud ettevõtja läheb
pankrotti või pikendatakse hankemenetluse kestust. Tegevuslubade arv on
ilmselgelt väga väike liikmesriikides, kus turgu valitseval ettevõtjal on
riigisiseste reisijateveoteenuste valdkonnas monopol. Allikad: Euroopa Raudteeagentuur (andmebaas ERADIS),
liikmesriikide täidetud raudteeturu seirekava küsimustikud – komisjoni
talituste töödokumendi SWD(2014) 186
16. lisa. Enamik ERA-le teatatud tegevuslubadest on
seotud kaubaveoga (15 %) – eriti Saksamaal ja Poolas. ERA andmetel on
reisijateveoteenuste puhul teatatud 200 tegevusloast, samas kui
550 tegevusluba on olnud seotud vaid kaubaveo ning 336 mõlemaga. Allikad: Euroopa Raudteeagentuur (andmebaas ERADIS) –
komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186
16. lisa. 3.8. Turu avatuse tase ELi õigusaktide kohaselt on
raudtee-kaubaveoteenuste turg olnud avatud alates 2007. aastast ning
rahvusvaheline reisijateveoteenuste turg alates 2010. aastast. Nende
raudteeturgude puhul, mis ei ole avatud, on oluline rõhutada, et praegu puudub
ELi tasandil kohustus reisijateveo siseturge konkurentsile avada ning et need
moodustavad ELi reisijakilomeetrite koguarvust 94 %. Neljanda
raudteepaketi mõjuhinnangu raames on komisjoni talitused esitanud hinnangu, et
2010. aastal oli uutele turule sisenejatele avatud ELi raudtee-reisijateveo
siseturust ligikaudu 40 %. Vaid kaks liikmesriiki (Rootsi ja
Ühendkuningriik) on kommertsteenused ja avaliku teenindamise kohustuste raames
osutatavad teenused täielikult avanud ning konkurentsile suletud on ELis
40 % reisijakilomeetrite koguarvust. Kõnealuse mõjuhinnangu kordamine
2012. aastal 2010. aasta eelduste alusel[63] andis samad
tulemused. Joonis 46. Raudteeturu struktuur (2012) Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud,
neljanda raudteepaketi mõjuhinnang, CER (2010), omaalgatuslikult tehtud
hinnangud. Kümme liikmesriiki
(märgitud joonisel tärniga), kes esindavad 20 % reisijakilomeetrite
koguarvust, on avanud turud viisil, mis võimaldab avatud juurdepääsuga
kommertsteenuste ja avaliku teenindamise otselepingute kooseksisteerimist.
Lähtuvalt Bundesgerichtshofi[64]
otsusest, millega nõutakse üldist võistleva pakkumismenetluse kasutamist,
Saksamaa enam sellesse gruppi ei kuulu. Eestis, Lätis, Leedus ja Slovakkias
esineb täielik ja avatud juurdepääs kõrvuti kõiki raudteeveoteenuseid hõlmavate
avaliku teenindamise otselepingutega. Avaliku teenindamise lepinguid tuleks
nendes liikmesriikides de jure sõlmida võistleva pakkumismenetluse
alusel, kuid de facto osalesid neis vaid turgu valitsevad ettevõtjad. Osutatud
protsendimäär ei ole oluliselt muutunud, kuna turgude avamisest ei ole rohkem
teatatud, välja arvatud raudteeturismiteenuste valdkonnas Hispaanias. Oluline
on rõhutada, et pressiteated[65]
osutavad sellele, et Tšehhi Vabariigis kaalutakse avaliku teenindamise
lepingute hankemenetluste osakaalu suurendamist ning et Hispaanias arutatakse
kommertsteenuste turu osalist avamist konkurentsile. Lisaks sellele on
Saksamaal võistleva pakkumismenetluse alusel sõlmitud avaliku teenindamise
lepingutega hõlmatud rongikilomeetrite osakaal suurenenud 51 %-le. Sellest hoolimata on
Euroopa raudteeveo-ettevõtjad jätkuvalt laiendanud rahvusvahelist tegevust.
Peamiste Euroopa raudteekontsernide välismüügi osakaal on aastate jooksul
jõudnud märkimisväärsele tasemele: ·
tundub, et DB teenis 42 % 2012. aasta
käibest Saksamaast väljaspool (kuna tema valduses on muu hulgas Arriva ja ka
peamised raudtee-kaubaveoettevõtjad Ühendkuningriigis, Taanis ja Madalmaades); ·
SNCF teenib 24 % käibest väljaspool
Prantsusmaad (kuigi Prantsusmaa turg on välismaistele konkurentidele täielikult
suletud), peamiselt tütarettevõtja Keolis kaudu (linnalähirongid) ja tänu
osalusele ettevõtetes NTV, Westbahn, Eurostar ja Thalys; ·
NS, kes tegutseb Madalmaade reisijateveoturul, mis
on peaaegu täielikult konkurentsile suletud, tundub teenivat tänu
tütarettevõtjale Abellio 38 % käibest Madalmaadest väljaspool; ·
Trenitalia tegutseb samuti Itaaliast väljaspool
(Trenitalia Saksamaal asuv tütarettevõtja Netinera moodustab ligikaudu 5 %
Trenitalia käibest). 3.9. Liikmesriikidevaheline ühtlustamine Raudteeturu tulemustabel 2000. aastast alates on vastu võetud 17
raudteevaldkonnaga seotud direktiivi. 2013. aasta novembri seisuga oli
neist 15 ülevõtmisperiood möödas, kuid kestab veel kahe puhul (direktiivid
2012/34/EL ja 2013/9/EL). Siseturu tulemustabeli[66] jaoks välja töötatud
ülevõtmispuudujäägi näitaja näitab, mitu protsenti sellistest direktiividest,
mis oleksid pidanud tabeli koostamise tähtajaks (10. november või
10. aprill, kuna siseturu tulemustabel avaldatakse kaks korda aastas)
olema üle võetud, ei ole liikmesriikides komisjonile nõuetekohaselt teatatud
siseriiklike meetmete kaudu üle võetud. Raudteevaldkonda käsitlevate
direktiivide puhul tundub ülevõtmispuudujääk olevat oluliselt suurem kui
siseturul üldiselt. Allikas: Euroopa Komisjon. Raudteevaldkonnaga seotud direktiivide
ülevõtmise puudujääk oli algselt 56 %, kajastades asjaolu, et esimese
raudteepaketi võtsid siseriiklikusse õigusesse õigel ajal (tähtajaga
2003. aasta aprill) üle vähesed riigid. Tänu sellele, et kõik
2004. aastal ühinenud uued liikmesriigid olid selle ELiga ühinemisel üle
võtnud, ning asjaolule, et 2004. ja 2005. aasta novembriks ei olnud
siseriiklikusse õigusesse vaja üle võtta ühtegi uut direktiivi, kõnealune
näitaja vähenes. 2006. ja 2010. aasta kaks haripunkti näitavad väikest
teise ja kolmanda raudteepaketi õigeaegse ülevõtmise määra. Kuigi puudujääk
2013. aastal enam-vähem kõrvaldati, võib see taas tekkida direktiivi
2013/9/EL (millega muudetakse direktiivi 2008/57/EÜ) ülevõtmistähtaja
möödumisel (2014. aasta jaanuaris). 2013. aasta novembri lõpu seisuga
oli siseriiklikest meetmetest teatanud vaid kaheksa liikmesriiki (Bulgaaria,
Horvaatia, Iirimaa, Kreeka, Itaalia, Läti, Poola, Rootsi). Allikas: Euroopa Komisjon Üldiselt on õigeaegse ülevõtmise määr väike.
2000. aastast alates on õigel ajal üle võetud vaid 32 % raudteevaldkonna
direktiividest, samas kui 6 % puhul oli ülevõtmiseks vaja veel enam kui
kaht aastat. Liikmesriike üksikult vaadates on parim tulemus Rumeenial, kus
õigel ajal on üle võetud 60 % raudteevaldkonna direktiividest. Austria ja
Portugal ei ole alates 2000. aastast seevastu õigel ajal üle võtnud ühtegi
direktiivi. Direktiivide ülevõtmise hilinemise keskmine
aeg näitab, et neljas liikmesriigis läheb raudteevaldkonna direktiivide
ülevõtmiseks keskmiselt 18 kuud rohkem (Madalmaad, Luksemburg, Saksamaa,
Ühendkuningriik). Kui arvestada üksnes turuga seotud direktiive, on üks
liikmesriik (Madalmaad) hilinenud ülevõtmisega enam kui kaks aastat. Allikas: Euroopa
Komisjon; ** – nagu selgitatud allmärkuses nr 67, kajastab siseturu
valdkonna keskmine üldise hilinemise aeg üldsuundumust. Kuigi nende andmete võrdlemisse siseturgu
käsitlevate direktiividega seotud üldsuundumusega tuleb suhtuda teatava
ettevaatusega,[67]
näitab selline võrdlus, et raudteevaldkonna direktiivide puhul on
21 liikmesriigi tulemused halvemad kui muudes valdkondades. Selliseid
liikmesriike on 13, kui arvestada võrdluses üksnes raudteede koostalitlusvõimet
ja ohutust käsitlevaid direktiive. Erinevus raudteevaldkonna direktiivide
ülevõtmisel ja üldiselt esinevate hilinemiste puhul on eriti oluline eespool
nimetatud nelja liikmesriigi (Madalmaad, Luksemburg, Saksamaa ja
Ühendkuningriik), kuid ka Rootsi, Sloveenia ja Kreeka puhul. Seevastu viies
liikmesriigis on tulemused raudteevaldkonna direktiivide korral paremad kui
siseturu valdkonnas üldiselt (Eesti, Slovakkia, Soome, Rumeenia ja Bulgaaria). Joonis 50. Raudteevaldkonna
õigusaktidega seotud rikkumised Allikas: Euroopa
Komisjon. Komisjon on algatanud raudteevaldkonna
õigussätetega seoses 134 rikkumismenetlust – 130 neist on seotud direktiividega
ja neli määrustega. Teema järgi on 32 % neist seotud raudteeturgu
käsitlevate sätete ja 68 % koostalitlusvõimet ja ohutust käsitlevate
sätetega. Sellegipoolest näitab rikkumiste liigi analüüs, et turgu käsitlevad
sätted moodustavad kõikidest nõuetele mittevastavuse ja puuduliku kohaldamisega
seotud rikkumistest ebaproportsionaalselt 56 %. Seevastu 95 %
teatamata jätmist hõlmavatest rikkumistest on seotud koostalitlusvõimet ja
ohutust käsitlevate direktiividega. Hilinenud või nõuetele mittevastava ülevõtmise
tõttu on kõige rohkem rikkumismenetlusi algatatud Poola, Saksamaa ja
Prantsusmaa vastu. Kõige vähem on neid algatatud aga Bulgaaria ja Luksemburgi
vastu. Prantsusmaa ja Itaalia on esireas nõuetele
mittevastavate ülevõtmismeetmetega või raudteevaldkonna direktiivide puuduliku
kohaldamisega seotud rikkumiste puhul. Madalmaade, Luksemburgi ja
Ühendkuningriigi vastu (kolm riiki, kes hilinevad raudteevaldkonna direktiivide
ülevõtmisel kõige rohkem) on kokku algatatud vaid üks nõuetele mittevastavuse /
puuduliku kohaldamisega seotud rikkumismenetlus. Joonis 51. Rikkumised liikmesriigi kohta teemade järgi Allikas: Euroopa Komisjon – (*) arvestatud ei ole
rikkumisi, mille Euroopa Kohus on tagasi lükanud. Allikas: Euroopa Komisjon – (*) arvestatud ei ole
rikkumisi, mille Euroopa Kohus on tagasi lükanud. 3.10. Tööhõive areng ja sellega seonduvad sotsiaaltingimused 3.10.1. Tööhõive raudteevaldkonnas Lähtuvalt andmetest, mille liikmesriigid
raudteeturu seirekava küsimustike raames esitasid, tundub, et kokku on
raudteeveo-ettevõtjatel või raudteetaristu-ettevõtjatel ligikaudu 912 000
töötajat (vastavalt 561 000 ja 351 000)[68]. Tööhõive neis
raudteevaldkonna kaht liiki ettevõtetes tundub olevat 2012. aastal
2011. aastaga võrreldes vähenenud 4 %. Nagu on näidatud alljärgneval
joonisel, on raudteetaristu-ettevõtjate töötajate üldine osakaal huvitaval
kombel üldiselt suurem Lõuna- ja Ida-Euroopas ning väiksem Põhja-Euroopas. Allikas:
raudteeturu seirekava küsimustikud. **/* Prantsusmaa teatatud raudteetaristu-ettevõtjate
töökohtade osakaalus on arvesse võetud nii ettevõtja SNCF Infrastructures kui
ka ettevõtja Réseau Ferré de France töötajaid (**), samuti üksnes ettevõtja
Réseau Ferré de France töötajaid (*). Lisaks tundub, et uutel
turule sisenejatel on töötajaid kokku ligikaudu 118 000 (21 %
kõikidest töötajatest). Turgu valitsevatel ettevõtjatel ja uutel turule
sisenejatel on ELis kokku eeldatavasti ligikaudu 118 000 vedurijuhti
(21 % kõikidest töötajatest). Peale selle tegutseb neli viiest
raudteetaristu-ettevõtjast, kellel on taristu kilomeetrite kohta kõige rohkem
töökohti, (Luksemburgis, Austrias, Belgias, Rootsis, Slovakkias) väikestes
võrkudes, kusjuures eri tasemel allhanget (taristu rajamine ja hooldus) ja eri
tegevusvaldkondi ei ole arvesse võetud. Allikas: raudteeturu seirekava küsimustikud,
RFIREFER/RFFi aastaaruanded. 3.10.2. Raudteevaldkonna tööturu sotsiaaldemograafiline struktuur[69] Kõikides Euroopa Liidu liimesriikides on
raudteevaldkonnas töötavate meeste osakaal suurem kui meestöötajate osakaal üldises
tööturul osalevas elanikkonnas. Selline üleesindatus on suurim ELi
lõunapoolsetes liikmesriikides, näiteks Kreekas, Hispaanias ja Itaalias, kuid
ka Luksemburgis ja Belgias. Kreekas ja Luksemburgis on üle 90 % kõikidest
töötajatest mehed. Euroopa raudteevaldkonna tööturu osapoolte korraldatud ELi
raudteeveo-ettevõtjate uuringu[70]
alusel hinnatakse naiste osakaaluks 19,5 %, kuid seejuures
märgitakse, et naised on väga alaesindatud teatavatel ametikohtadel, nagu
vedurijuhid, kelle seas on vaid 1,4 % tööjõust naised (naiste osakaal
juhtivatel ametikohtadel on 18 %). Selle uuringu kohaselt tundub olukord
olevat parem Ida-Euroopas (Lätis on 58 % inseneridest naised). Raudteevaldkonda iseloomustab ka
märkimisväärne noorte (alla 30aastaste) alaesindatus. Kõikides liikmesriikides,
mille kohta on olemas andmed, on alla 30aastaste töötajate osakaal (joonisel
sinine riba) oluliselt väiksem kui noorte osakaal üldises tööturul osalevas
elanikkonnas (joonisel helehall ala). Alla 30aastaste töötajate osakaal on
kõige väiksem lõunapoolsetes liikmesriikides (Kreeka, Hispaania ja Portugal),
kuid ka Poolas ja Tšehhi Vabariigis. Kõige rohkem töötab raudteevaldkonnas
noori Prantsusmaal, Lätis ja Luksemburgis, kuigi ka seal jääb see näitaja alla
riigi keskmise. Seevastu on üle 50aastaste raudteetöötajate osakaal (joonisel
punased ja roosad ribad) suurem kui vastav osakaal üldises tööturul osalevas
elanikkonnas (tumehall ala) kõikides uuritud liikmesriikides, välja arvatud
Rumeenias. Kreekas ja Soomes on üle poole raudteetöötajatest üle 50aastased.
Ülejäänud 13 liikmesriigis moodustavad üle 50aastased töötajad kõikidest
töötajatest kolmandiku või rohkem (Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik,
Saksamaa, Eesti, Itaalia, Leedu, Läti, Madalmaad, Poola, Portugal, Slovakkia).
Prantsusmaal on nende osakaal vaid veidi suurem riigi keskmisest
(raudteevaldkonnas 27,5 %, riigis keskmiselt 26,8 %). Kuigi näiteks
Rootsi ja Ühendkuningriigi kohta, kus raudteevaldkond tundub olevat eriti
dünaamiline, andmed puuduvad, võivad käesolevas punktis esitatud andmed osutada
raudteevaldkonna tööjõu üldisele vananemisele, mistõttu võib praeguste
töötajate pensioniikka jõudmisel tekkida töötajate puudus. Allikas: UIC (2010). Enamikus uuritud liikmesriikides on hiljuti
tööle võetud töötajate osakaal väike üldiselt seetõttu, et sarnaselt teiste
majandusvaldkondadega on töötajate arvu vähendatud. Vaid kolmes liikmesriigis
oli vähem kui viieaastase staažiga töötajate osakaal suurem kui üle 30aastase
staažiga töötajate oma (Leedu, Läti ja Rumeenia). Seevastu neljas liikmesriigis
moodustavad staaži järgi arvestades kõige suurema rühma üle 30aastase staažiga
töötajad (Belgia, Soome, Saksamaa ja Luksemburg). Kreekas, Poolas ja Hispaanias
on ligikaudu 80 %-l töötajatest staaži üle 20 aasta. Veel kümnes
liikmesriigis on selliste töötajate osakaal üle 50 % (Sloveenia,
Bulgaaria, Portugal, Austria, Saksamaa, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Ungari,
Belgia ja Soome). Tööjõu üldise vananemise tõttu võib selline vähene tööjõu
täiendamine mõjuda valdkonnas negatiivselt, mistõttu võivad vajalikuks osutuda
kärped. Sellised arengusuunad nõuavad põhjalikku
statistilist jälgimist, eelkõige on vaja kindlaks määrata, milliseid ametikohti
tööjõu vananemine kõige enam mõjutab. Allikas: UIC (2010). 3.10.3. Koolitustegevus Bulgaaria, Taani, Soome, Kreeka, Ungari,
Leedu, Madalmaad, Portugal ja Ühendkuningriik esitasid vastustes raudteeturu
seirekava küsimustikele ülevaate peamisest koolitustegevusest. Enamikus
liikmesriikides on koolitustegevus suunatud vedurijuhtide koolitamisele ja ohutusele.
Tähelepanu väärivad järgmised kavad. ·
Taanis on raudteeveo-ettevõtjad ja
raudteetaristu-ettevõtjad välja töötanud ühise koolitusprogrammi, et toetada
pädevuse tunnustamist eri tööandjate juures. ·
Madalmaades akrediteeris haridusministeerium
2011. aastal uue vedurijuhtide kooli, mis on täielikult sõltumatu
raudteeveo-ettevõtjatest. 2013. aasta kevadel lõpetas kooli
37 õpilast. ·
Ühendkuningriigis töötas peamine
raudteetaristu-ettevõtja Network Rail välja raudteevaldkonnaülese tasustatud
kõrgharidusprogrammi „Track and Train”, mille raames saadetakse äsja lõpetanud
kolmel korral kuueks kuuks tööle Network Raili eri tegevusvaldkondadesse ja
raudteeveo-ettevõtjatesse. 3.10.4. Töötingimuste muud aspektid Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise
Fondi uuringus[71]
esitatakse teatavaid subjektiivseid tõendeid palkade, ajutiste lepingute ja
paindliku tööga seotud suundumuste kohta. Kuigi Saksamaal tundub vanade ja uute
töötajate palkade ebavõrdsus olevat suurenenud, siis Belgias, Prantsusmaal,
Itaalias, Leedus ja Rootsis palgad tegelikult suurenesid. Sama uuring näitab,
et ajutine töö on raudteevaldkonnas endiselt väga marginaalne, välja arvatud
Sloveenias, kus enamik lepingutest on ajutised ja töösuhteid reguleeritakse
kollektiivlepingu alusel. Slovakkia, Hispaania ja Tšehhi Vabariigi puhul on
teateid paindliku tööajaga seotud algatustest. 4. ELi raudteevõrgu hetkeolukord ja taristu piirangud 4.5. Taristuga seotud muutused Ajavahemikul 2009–2011 on ELi
raudteetaristu suurenenud 882 km (+0,4 %) ning kokku on see 216 297 km.
Selline laienemine varjab erinevusi liikmesriikides: 981 km ja 602 km
raudteetaristut lisandus vastavalt Prantsusmaal ja Hispaanias, samas kui
Austrias, Bulgaarias ja Saksamaal kaotati vastavalt 335 km, 203 km ja
138 km. Suhtarvudes on laienemine kõige suurem olnud Madalmaades
(+130 km ehk +5 %) ja kahanemine suurim Eestis (–127 km ehk
–14 %). Allikas: ELi transpordistatistika 2013 („EU Transport
in figures. Statistical Pocketbook 2013”). 1995. aastast alates[72] on kasutuselt
kõrvaldatud ligikaudu 12 958 km raudteetaristut, kusjuures kõige
rohkem on taristu kahanenud kas idapoolsetes liikmesriikides (Poola, Läti ja
Eesti) või Saksamaal (–8421 km ehk –20 %) ning kõige rohkem on
taristu laienenud Sloveenias/Horvaatias (+18 %) ja Hispaanias
(+1624 km ehk +11 %). Allikas: ELi transpordistatistika 2013 („EU Transport
in figures. Statistical Pocketbook 2013”). 4.6. Taristu majandamine Taristu majandamise
struktuurid ei ole ajavahemikul 2011–2012 muutunud, välja arvatud Belgias,
kus lagunes NMBS-SNCB Holding. Infrabel ja SNCB-NMBS on nüüd kaks eraldi
ettevõtjat, millel on ühine personaliküsimuste eest vastutav tütarettevõtja. 4.7. Elektrifitseerimine 2011. aastal oli elektrifitseeritud kokku
vaid 53,2 % ELi raudteetaristust. Selles valdkonnas esineb samuti
liikmesriikide vahel suuri erinevusi – elektrifitseerimise määr on väike
Ühendkuningriigis, Tšehhi Vabariigis (33 % võrgustikust) ning eriti
Kreekas (17 %) ja Baltimaades (6 %). 4.8. Rongiliiklus Analüüs rongiliikluse kohta TENi lõikudel[73] toob esile linnade,
linnades asuvate sorteerimisjaamade ja sadamate ümber koondunud
raudtee-kaubaveo liikluse olulisuse, nagu oligi arvata. 56st ELi
raudteelõigust, kus kaubaveoliiklus on üle 60 000 rongi aastas[74] (st 164 rongi
päevas), asus 2010. aastal 44 Saksamaal ning seitse Austrias (kõik
Viini-Salzburgi teljel). Saksamaal asuvad kõige olulisemad lõigud Mascheni
(Hamburg), Seelze (Hannover) ja Oberhauseni (Duisburg) sorteerimisjaamade
ümbruses. Oluline kaubarongiliiklus toimub Kölni, Varssavi, Krakowi ja
Innsbrucki ümbruses. Rongiliikluse analüüs osutab lisaks sellele,
et Saksamaa suured kaubaveovood suunduvad Hamburgi sadamasse ning et Antwerpen
ja Rotterdam on raudtee-kaubaveo ühenduste seisukohast maha jäänud. Rotterdami
sadama ümbruses oli raudteeliiklus vaid 32 600 rongi aastas (st
89 rongi päevas)[75] – see tähendab, et Rotterdami
raudtee-kaubavedu moodustas vaid 25 % Hamburgi raudtee-kaubaveost,
milles osales ligikaudu 140 000 rongi aastas (st 383 rongi
päevas). Liiklus raudtee-kaubaveoks ette nähtud Betuwe liinil on vaid
18 000 rongi aastas (50 rongi päevas). Neid järeldusi tundub
kinnitavat UIC uuring, mis näitab, et raudtee osakaal Hamburgi tagamaaveos oli
36,8 %, Rotterdamis ja Antwerpenis aga vastavalt 11 % ja 12 %[76]. Sarnaseid suundumusi võib täheldada ka reisijateveos
– kõige tihedam liiklus esineb suurimate pearaudteejaamade läheduses olulistes
pendelrändevõrgustikes, näiteks Londonis ja Pariisis, kuid ka paljudes Saksamaa
linnades (Berliin, Frankfurt, Köln, Stuttgart) ja suurtes Euroopa linnades
(Amsterdam, Barcelona, Helsingi, Stockholm ja Viin), kus kõigis liikleb üle
200 000 rongi aastas (ligikaudu 550 rongi päevas). Huvitaval
kombel liikleb Rooma ja Madridi ümbruskonna lõikudel endiselt
140 000 rongi aastas, samas kui Luxembourgis 75 000 rongi
aastas, st sama palju kui näiteks kahe miljoni elanikuga linnas Budapestis. See näitab, et linnad, kus olulised
linnalähirongide võrgustikud kattuvad muu raudtee-taristuga, on
kiirrongiteenuste[77]
või kaubaveoteenuste[78]
seisukohast kitsaskohad või võivad kitsaskohaks muutuda. Raudtee-kaubaveo
valdkonna puhul osutavad andmed sellele, et Ruhri linnastust Madalmaadesse (ja
tõenäoliselt Belgiasse) suunduvad liiklusvood on võrreldes Euroopa suurima
sorteerimisjaamaga linna Hamburgi suunduvate liiklusvoogudega väga väikesed. Huvitav
võiks olla analüüsida põhjast lõunasse suunduva raudtee-kaubaveo liiklusvoogude
mõju Saksamaa võrgustiku üldisele ülekoormusele, eriti seoses vajadusega
ehitada Saksamaal valmis ühendused Belgia ja Madalmaadega. 5. Juurdepääsuõiguste kasutamine 5.5. Raudtee-kaubavedu Raudtee-kaubaveoturg avati konkurentsile
2007. aastal. Sellest ajast alates on uusi turule sisenejaid tekkinud
kõikides liikmesriikides peale kolme (Soome, Iirimaa ja Leedu) ning 2012. aastal
oli uute kaubaveoturule sisenejate turuosa kokku[79] hinnanguliselt
28 %. Saksa turgu valitsev ettevõtja DB on nüüd peamine
raudteeveo-ettevõtja Taanis ja Madalmaades. Lisaks kuulub Ühendkuningriigis ja
Rumeenias peamisele raudteeveo-ettevõtjale vähem kui 50 % turust. Allikas: liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava
küsimustikele; * Hispaania andmed põhinevad RENFE aastaaruandel ja raudteeturu
seirekava küsimustikul, Rootsi andmed on aga 2010. aasta kohta; ** hõlmab
ettevõtjat VFLI, mis on turgu valitseva ettevõtja tütarettevõtja; *** DB on
peamine raudtee-kaubaveoettevõtja; **** andmed puuduvad – komisjoni talituste
töödokumendi SWD(2014) 186 19. lisa. 5.6. Reisijatevedu – piirkondlikud ja linnalähiliinid 5.6.1. Reisijatevedu – kõik raudteelõigud Üldiselt on muude
ettevõtjate kui peamise raudteeveo-ettevõtja turuosa kokku 23 %.
Sellegipoolest on oluline eristada reaalselt uusi turule sisenejaid, kellega on
sõlmitud lepingud võistleva pakkumismenetluse alusel ja/või avatud
juurdepääsuõiguste kaudu, ja teisi turgu mittevalitsevaid raudteeveo-ettevõtjaid,
kellele on otselepingu alusel antud ainuõigused kommertsteenuste osutamiseks
või avaliku teenindamise kohustuste täitmiseks. See on oluline näiteks selleks,
et eristada raudteevaldkonna olukorda Poolas, kus turgu mittevalitsevad
ettevõtjad on piirkondlikud ettevõtjad, kellega on sõlmitud avaliku
teenindamise otselepingud, olukorrast Ühendkuningriigis, kus
kontsessioonilepingud on antud hankemenetluste alusel. Sellistes tingimustes
on uute turule sisenejate turuosa kogu ELis hinnanguliselt
kokku 21 %. Allikas: liikmesriikide vastused raudteeturu
seirekava küsimustikele; Rumeenia = kõik turgu mittevalitsevad ettevõtjad
tunduvad olevat piirkondlikud ettevõtjad; komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 19. lisa. 5.6.2. Piirkondlikud ja linnalähiliinid Uute turule sisenejate osakaal piirkondlikel
ja linnalähiliinidel on suurim nendes liikmesriikides, kus kasutatakse avaliku
teenindamise lepingute sõlmimiseks võistlevat pakkumismenetlust kas täielikult
(Ühendkuningriik, Rootsi) või ulatuslikult (Saksamaa, Rumeenia). Sama kehtib
Itaalias, Taanis, Madalmaades, Tšehhi Vabariigis, Austrias ja Poolas, kus osa
avaliku teenindamise lepinguid on sõlmitud hankemenetluse alusel. Ungari on
erijuhtum, kuna seal on kaks turgu valitsevat ettevõtjat. Ühendkuningriigis on
turgu valitsev ettevõtja laiali lagunenud ja kontsessioonilepingud anti
võistleva pakkumismenetluse kaudu. Poolas lagunes piirkondlik turgu valitsev
ettevõtja ja selle asemele tulid Poola piirkondadele kuuluvad ettevõtjad
(otselepingute kaudu). Piirkondlikel liinidel ei ole uusi turule sisenejaid muu
hulgas Prantsusmaal, Hispaanias ega Belgias. Tšehhi Vabariigis on Arriva
avaliku teenindamise kohustuste hankemenetluste osakaalu suurendamise raames
osutanud teatavaid avatud juurdepääsuga katseteenuseid Praha linnalähiliinidel. Allikas: liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava
küsimustikele, täiendatud omaalgatuslike arvutustega,
tuginedes UIC, CERi aastaaruannetele, komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 19. lisa.
* olemas on kaks turgu valitsevat ettevõtjat – tegu on väiksema ettevõtja
turuosaga; ** Rootsi kohta andmed puuduvad. 5.6.3. Kiir- ja kaugliinid Uute turule sisenejate osakaal kaugliinidel on
suurim Ühendkuningriigis, kus turgu valitsev ettevõtja on laiali lagunenud,
ning Eestis, kus kaugliinide avaliku teenindamise leping on sõlmitud uue turule
sisenejaga. Uusi turule sisenejaid on Rootsis (Veolia, BluTag), Itaalias
(Italo-NTV Itaalia kiirrongivõrgustikus), Tšehhi Vabariigis (LeoExpress ja
Regiojet, mõlemad Praha-Ostrava liinil) ja Austrias (Westbahn Viini-Salzburgi
liinil). Hulk ettevõtjaid on teatanud kavatsusest
alustada riigisiseste kommertsteenuste osutamist mitmes liikmesriigis. MTR, mis
kuulub suurde MTRi kontserni Hongkongist, on väljendanud kavatsust alustada
uute teenuste osutamist Stockholmi-Göteborgi liinil. Leo Express / DLA taotles
sisenemist Varssavi-Krakówi/Katowice ja Varssavi-Szczecini liinidele, kuid
taotlus lükati halduslikel põhjustel tagasi[80]. Allikas: liikmesriikide vastused raudteeturu seirekava
küsimustikele, täiendatud omaalgatuslike arvutustega,
tuginedes UIC, CERi aastaaruannetele, komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 19. lisa.
* kõik uued turule sisenejad tunduvad olevat piirkondlikud
** Rootsi kohta andmed puuduvad 5.7. Reisijatevedu – rahvusvahelised teenused Veolia ja Trenitalia ühisettevõte Thello, mis
tegutseb Pariisi-Veneetsia öörongiliinil, on ainus uus rahvusvaheliste teenuste
turule siseneja. DB on märkinud, et kavatseb hakata pakkuma konkurentsi
Eurostarile Brüsseli-Londoni liinil (lähtekohaga Frankfurdis). Lisaks on Thello
taotlenud tegevusluba Belgias ja Haag tundub olevat sõlminud lepingu
ettevõtjaga DB Arriva, et ühendada linna Brüsseliga. Lisaks osutavad SNCF ja
RENFE nüüd tänu Prantsusmaa-Hispaania kiirrongiühendusele teenuseid Pariisi-Barcelona
ja Madridi-Marseille’ liinidel. 6. Tõhusamate raudteeteenuste osutamise takistused Komisjon on ühtse Euroopa
raudteepiirkonna täieliku toimimise kahe peamise takistusena kindlaks teinud
raudtee-reisijateveoteenuste siseturgude vähese avatuse (94 %
reisijakilomeetrite koguarvust) ning raudteetaristu-ettevõtjate ülesannete
jaotuse ebapiisavuse. 30. jaanuaril 2013 võttis komisjon ühtse Euroopa
raudteepiirkonnaga seotud eesmärkide saavutamiseks vastu neljanda raudteepaketi
ettepanekud muuta direktiivi 2012/34/EL ja määrust (EÜ) nr 1370/2007,
mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel[81]. 7. Kokkuvõte Käesolevas aruandes
esitatud hinnang kinnitab analüüsi, mille komisjon tegi neljanda raudteepaketi
ettepanekute esitamise ajal – raudteeteenustega rahulolu taseme puhul on
tublisti arenguruumi, paljud kiirrongitaristud on alakasutatud (ja nende
kasutamist saaks suurendada turu avamisega) ning tagada tuleb
raudteevaldkonnale suurtes summades eraldatud avaliku sektori vahendite tõhus
kasutamine (ligikaudu 36 miljardit eurot taristutoetustena ja avaliku
teenindamise kohustuste raames), et tagada valdkonna pikaajaline elujõulisus
riigieelarvete piiratuse tingimustes. Lisaks kinnitab käesolevas aruandes
esitatud hinnang seda, et kindlasti tuleb jätkata jõupingutusi mitme
rakendusakti vastuvõtmise suunas direktiivi 2012/34/EL alusel (otsesed kulud,
avaliku teenindamise kohustuste majanduslik tasakaal, raudteeturu seirekava
statistika, tegevuslubade vorm jne). Peale selle annab kõnealune hinnang
tunnistust sellest, et piiratud liikuvusega isikute juurdepääsuvõimaluste
parandamisele suunatud meetmetel on tõenäoliselt positiivne mõju üldisele
rongide kasutamise määrale. Raudtee-kaubaveokoridoride valmimine võib aidata
suurendada raudteevaldkonnas keskmist veokaugust (see muudab raudteeveo
kulutasuvamaks ja seega konkurentsivõimelisemaks). Lisaks toetab käesolev
aruanne ka teadus- ja innovatsiooniprogrammi ühisettevõtte Shift2Rail raames,
mille eesmärk on parandada raudteeveoteenuste kvaliteeti, vähendada raudteeveo
olelusringi kulu ja suurendada usaldusväärsust raudteeturu eri osades,
sealhulgas raudtee-kaubaveos (see peab kogu Euroopas toimima sujuvamalt ning
hõlmama rohkem suure lisandväärtusega tooteid). [41] Tarbijate tulemustabeli turu toimimise näitaja on
liitindeks, milles võetakse arvesse tarbimiskogemuse nelja põhiaspekti
(teenuste võrreldavus, usaldus selle suhtes, et müüja järgib tarbijakaitset
käsitlevaid õigusakte, kogetud probleemid ja üldine rahulolu). [42] ELT L 315, 3.12.2007, lk 14. [43] Tarbijaturgude tulemustabel 2012, lk 27 – siseturu
keskmine on 9 % hindeid vahemikus 0–4 ja 37 % hindeid vahemikus 5–7
(raudtee puhul on viimaste hinnete osakaal 40 %). [44] Lisateabe saamiseks vt ka komisjoni talituste töödokumendi
SWD(2014) 186 12. lisa. [45] 2013. aastal tehtud Eurobaromeetri kiiruuring
raudteeveoteenuste kvaliteedi kohta on 2011. aastal tehtud sarnase uuringu
jätk, kuigi 2011. aasta Eurobaromeetri kiiruuring ei hõlmanud
linnalähiliine. Seetõttu on kahe uuringu alusel võrreldud üksnes riigisiseseid,
rahvusvahelisi ja piirkondlikke teenuseid (tavateenused). [46] Vt eelmine allmärkus. [47] Tarbijaturgude tulemustabel 2012, lk 24. [48] Vt komisjoni talituste töödokumendi SWD(2014) 186 12. lisa. [49] Kuigi tähelepanu all on sagedus, mängivad reisija otsustes
olulist rolli ka muud ajalised muutujad, nagu ooteaeg, kaugus jaamast, reisi
kestus, ümberistumised jne. [50] St et vastanud on üpris või väga rahulolematud täpsuse ja
usaldusväärsusega – ei hõlma vastanuid, kellel arvamus puudus. [51] Iirimaa, Tšehhi Vabariik ja Eesti ei esitanud andmeid. [52] UIRR, „Road-Rail Transport: new developments and best
practices” („Maantee- ja raudteetransport: uued arengusuunad ja parim tava”),
lk 55. UNECE ühendveo ja logistika töörühma koosolek 6.–7. novembril 2011,
kättesaadav aadressil www.unece.org – neid
andmeid tundub kinnitavat dokument CER. 2013. „Rail Freight Status Report 2013”
(„2013. aasta aruanne raudtee-kaubaveo kohta”), mille järgi saabus
ajavahemikul 2008–2012 15 minuti piires ettenähtud ajast vähem kui
70 % kaubarongidest. [53] 2011. aastal 17,8 miljardit eurot (andmed
puuduvad Sloveenia ja Soome kohta) ning 2012. aastal 18,4 miljardit
eurot (andmed puuduvad Madalmaade kohta). [54] Avaliku sektori netotoetus 140tonnisele linnalähirongile
Prantsusmaal on hinnanguliselt ainult 7,1 eurot rongikilomeetri kohta,
kuna 10,9 eurot rongikilomeetri kohta läheb raudtee kasutustasude
maksmiseks. [55] Avaliku sektori netotoetus 140tonnisele linnalähirongile
Saksamaal on hinnanguliselt ainult 4,8 eurot rongikilomeetri kohta
(arvates maha raudteekasutustasud). [56] Teatavas liikmesriigis võistleva pakkumismenetluse alusel
sõlmitavate lepingute arv sõltub ka lepingu mahust. Ühendkuningriigis on vaid
19 kontsessioonilepingut, kuid Saksamaal tegutseb Mofairi aruande kohaselt ühe
või mitme avaliku teenindamise lepingu alusel vähemalt 31
raudteeveo-ettevõtjat. [57] Hanketeadete all on mõeldud hankekuulutusi, mitte
läbipaistvuse tagamiseks avaldatavaid teateid (mille jaoks on kõige sobivamad
vabatahtlikud eelteated või lepingu sõlmimise teated). [58] Saksamaa vastustes raudteeturu seirekava küsimustikule on
märgitud, et aastatel 2009–2011 korraldati 49 avaliku teenindamise lepingu
hankemenetlust, samas kui Euroopa Liidu Teatajas / TEDis avaldati tol perioodil
45 avaliku teenindamise lepingut. [59] Raudteevaldkonnas on vabatahtlike eelteadeteta ja
väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluste ja kiirmenetluste alusel
lepingute sõlmimise teadete arv alates 2009. aastast kahekordistunud –
aastatel 2006–2009 avaldati keskmiselt 12 teadet ning aastatel 2010–2012 22. [60] Selle lepingu sõlmimise kriteeriumi alla on statistiliselt
liidetud ka võimalikud sotsiaalsed kriteeriumid. [61] CER-ETF. 2012. „Social Aspects
and the protection of staff in case of change of railway operator: the current
situation” („Sotsiaalsed aspektid ja töötajate kaitsmine
raudteeveo-ettevõtja muutumise korral: hetkeseis”), lk 66–67 – mõnes
liikmesriigis on ette nähtud töötajate üleviimine linnatranspordi puhul (see
selgitab, miks on loetletud liikmesriike, kus avaliku teenindamise lepinguid ei
sõlmita hankemenetluste teel). [62] Ühendkuningriigis on kontsessioonilepingud avaliku
teenindamise lepingud. [63] Eeldused põhinevad peamiselt dokumendil CER. 2010. „Public
service in rail transport in the European Union: an overview” („Avalikud
teenused Euroopa Liidu raudteeveos: ülevaade”). [64] Bundesgerichtshof Beschluss X ZB4/10 vom 8. Februar 2011
S-Bahn Verkehr Rhein/Ruhr. [65] Railway Gazette. 2013. „Czech passenger market opening in
sight” („Tšehhi reisijateveoturu avamine silmapiiril”), 17.10.2013. [66] Siseturu tulemustabel: http://ec.europa.eu/internal_market/scoreboard/. [67] Kuna raudteevaldkonna direktiivide arv (15) on siseturu
direktiivide arvuga (üle 1 500) võrreldes väike, on keskmise hilinemise
arvutamise meetodid erinevad. Kui siseturu tulemustabelis arvutatakse keskmine
hilinemine igal aastal tulemustabeli arvutamise päeval, siis raudteevaldkonna
statistika kajastab raudteevaldkonna 15 direktiivi ülevõtmisel esinevat
keskmist hilinemist puhasväärtuses (st ajavahemik ülevõtmisperioodi lõpust
liikmesriigi esitatud teatiseni). Joonis kajastab seetõttu pigem üldsuundumust
kui statistikal põhinevat täpset tulemust. Allikad: siseturu tulemustabel nr
12, 14bis, 15, 16, 20, 21, 22, 23, 24. Näitaja hõlmab vaid neid direktiive,
mida ei ole üle võetud õigel ajal (esines üks juhus, kus direktiivi ei võetud
üldse üle, kuid vahepeal see ülevõtmata direktiiv tühistati). [68] Veel vähemalt ligikaudu 63 100 inimest töötab
raudteeteenustega seotud rajatistes – andmed aga pole siiski piisavalt
usaldusväärsed, et esitada hinnanguid kogu ELi kohta. [69] Kui ei ole märgitud teisiti, pärinevad kõik käesolevas
punktis kasutatud andmed UIC (Rahvusvahelise Raudteeliidu) avaldatud
2010. aasta rahvusvahelisest raudteestatistikast. Selles ei ole esitatud
põhjalikke andmestikke Iirimaa, Taani, Ühendkuningriigi ja Rootsi kohta,
mistõttu ei saanud neid riike arvestada vanuserühmadel ja töökogemusel põhineva
jaotumise uuringutes. Soolise jaotumise korral on Rootsi ja Ühendkuningriigi
puhul kasutatud Eurostati andmeid, kuid Iirimaa ja Taani kohta andmed puuduvad.
Need kaks liikmesriiki on käesolevas punktis käsitletud teemadest täiesti välja
jäetud. Lisaks erinevad UIC andmestikud teatavate liikmesriikide kohta
oluliselt raudteeturu seirekava küsimustikes esitatud vastustest, mille
esitasid otse liikmesriigid ja edastasid Euroopa Komisjoni talitustele. Nende
liikmesriikide puhul tuleks käesolevas peatükis esitatud näitajatesse suhtuda
ettevaatusega. Need liikmesriigid on Saksamaa (UIC statistika hõlmab
ettevõtjat DB Schenker), Madalmaad (UIC andmed ei hõlma
raudteetaristu-ettevõtjat ProRail), Austria, Belgia, Poola ja Rumeenia (UIC
andmestikud on puudulikud). [70] CER. 2014. „Results of the 2013 questionnaire on the
development of women employment in the railway sector in Europe” („Naiste
tööhõive arengut Euroopa raudteevaldkonnas käsitleva 2013. aasta
küsimustiku tulemused”), avaldatud 20. jaanuaril 2014. Uuringu korraldasid
ühiselt Euroopa raudteevaldkonna tööturu osapooled: tööandjad, st
raudteeveo-ettevõtjad, keda esindas Euroopa raudteeveo-ettevõtjate ja
raudteetaristu-ettevõtjate ühendus (Community of European Railway and
Infrastructure Companies, CER), ning töötajad, keda esindas Euroopa
Transporditöötajate Föderatsioon (European Transport Workers Federation, ETF). [71] „Employment and industrial relations in the railway
sector” („Tööhõive ja töösuhted raudteevaldkonnas”), Euroopa Elu- ja
Töötingimuste Parandamise Fondi uuring, 2012. [72] Esimene TENi otsus on 1996. aastast. [73] Andmeid liikluse kohta TENi taristutes ja enamikul
juhtudel muudes kui TENi taristutes kogub Eurostat määruse (EÜ) nr 91/2003
G lisa alusel iga viie aasta tagant (2005. aastal ja
2010. aastal, mis avaldati alles hiljuti). 2010. aasta andmed ei
hõlma Belgia ja Kreeka andmeid, 2005. aastal ei kogutud andmeid Bulgaaria
ja Rumeenia kohta, kuna need ei olnud veel ELi liikmesriigid. [74] 30 000 rongi raudteelõigu mõlemal suunal – seega
mõlemal suunal 60 000 rongi. [75] Antwerpeni andmed 2010. aasta kohta puuduvad. [76] UIC. 2012. „2012 Report on Combined transport in Europe”
(„2012. aasta aruanne ühendveo kohta Euroopas”), detsember 2012,
lk 80. [77] Nagu on märgitud teenuste kvaliteeti käsitlevas punktis,
on kiirrongiteenuste sagedust võimalik veel suurendada (välja arvatud
Prantsusmaal). [78] Rootsi raudteeveo-ettevõtjad on teinud kindlaks, et väga
probleemne sõlmpunkt on Kopenhaagen, kus liikleb 180 000 rongi aastas.
Saksamaal suurenesid kõige rohkem raudtee kasutustasud piirkondlikel liinidel. [79] Arvestades asjaolu, et kaubaveosektoris ei ole enam
avaliku teenindamise kohustusi ja et see on kooskõlas õigusaktidega täiesti
avatud, saab uute turule sisenejate turuosa hindamiseks kasutada muude
raudteeveo-ettevõtjate kui peamise ettevõtja turuosa (kuna turuliider on
peaaegu alati turgu valitsev ettevõtja). Ühendkuningriigis võib British Raili
lagunemist silmas pidades väita, et kõik raudtee-kaubaveoettevõtjad on uued
turule sisenejad. [80] „PKP PLK rejects Leo Express access bid” („PKP PLK lükkas
Leo Expressi pakkumise tagasi”), International Rail Jourmal, 22.07.2013 –
tundub, et taotlus lükati tagasi, kuna reguleeriva asutusega ei oldud
konsulteeritud seoses selliste teenuste mõjuga avaliku teenindamise kohustuste
majanduslikule tasakaalule. [81] ELT L 315, 3.12.2007, lk 1.