23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/43

1.1.

Komitee tervitab komisjoni teatist majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta, kuid väljendab siiski teatud kahtlusi ja kartust seoses selle äärmiselt tähtsa teemaga.

1.2.

Ühtekuuluvuspoliitika peab jätkama pürgimist oma algeesmärgi suunas, mis on samuti kirjas Euroopa Liidu toimimise lepingus, st edendada sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, seades koostöö ja solidaarsuse harmoonilise arengu teenistusse, ning luua jõukaid kogukondi. Keskendumine sellele poliitikale strateegias „Euroopa 2020” on tähtis, kuigi praeguste probleemide valguses ebapiisav.

1.3.

Aruandes tunnistatakse Euroopa Liidu jõupingutusi muutmaks Euroopat paremaks kohaks, kuid osutatakse ka selle saavutamisel esinevatele raskustele. Praegune kriis on teravdanud majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, suurendades erinevusi liikmesriikide vahel (ja ka nende sees) ning koondades majanduskasvu ja arengu teatud piirkondadesse. Kriis mitte ainult ei katkestanud juba saavutatud lähenemist, vaid mõnel juhul olukord isegi halvenes ja majanduslangus on saanud tegelikkuseks peaaegu kogu euroalal.

1.4.

Praegusega sarnaste kriiside ajal ei suuda enamik – eelkõige euroalasse kuuluvaid – liikmesriike investeeringuid edendada ning ääremaade ja keskuse vahelised erinevused (nii liikmesriigi sees kui ka liikmesriigiti) suurenevad veelgi. Sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed rändele ja investeeringud koonduvad rohkem arenenud piirkondadesse, jättes muud alad tühjaks ja langusesse.

1.5.

Rakendatavad kokkuhoiumeetmed ei ole üldiselt andnud soovitud tulemusi. Eelarvetasakaal on eesmärk, mis tuleb saavutada, kuigi mitte iga hinna eest, kuna sel võib olla kahjulik mõju, mis võib hävitada ühtekuuluvuspoliitika positiivsed saavutused.

1.6.

Ühtekuuluvuspoliitika, mis on paljudel juhtudel peamine investeerimisallikas, peaks olema ambitsioonikam või tuleks põhjalikult läbi vaadata majanduskasvu ja tööhõive seisukohast. Seni saavutatud tulemuste põhjal võib öelda, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid on ilmselgelt ebapiisavad tegelike probleemide lahendamiseks. Seega tuleb lähenemispüüdluste jaoks leida alternatiivseid rahastamise vorme, et viia ühtekuuluvuspoliitika uuele tasandile, mis ei rajane üksnes Euroopa solidaarsusel, mis on praegu vägagi tundlik teema. Euroopa teeb suuri jõupingutusi solidaarsuse nimel, kuid kaasatud vahenditest ei piisa tegeliku lähenemise saavutamiseks, pidades silmas majandus- ja sotsiaalarengus maha jäänud piirkondades valitseva puuduse ulatust.

1.7.

Globaliseerunud majanduses on eri piirkonnad kannatanud globaliseerumise erisuguste mõjude all. Piirkonnad reageerivad investeeringutele erinevalt ja tuleb uurida, miks mõni piirkond jõuab teistele arengus järele, mõni aga mitte. Ühtekuuluvuspoliitika abil tuleb luua uued valitsemisviisid, mis võimaldavad piirkondadel toime tulla nende ees seisvate probleemidega. Riigi roll peaks olema aidata kasutada piirkondade konkreetseid võimalusi, järgida aruka reguleerimise põhimõtet, tagada ettevõtluse dünaamika, toetada (eelkõige VKEde) arengut ning suurendada innovatsioonisuutlikkust, edendada heaolu, elukvaliteeti, sotsiaalset ühtekuuluvust ja keskkonnasäästlikkust.

1.8.

Jätkuvalt peab ühtekuuluvuspoliitika eesmärk olema majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine, unustamata seejuures sotsiaalseid eesmärke, mis toetavad arukat ja kaasavat majanduskasvu. Komitee toetab ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande motot „investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu”.

2.1.

Ühtekuuluvuspoliitika peab suunama ja investeerima oma vahendid põhieesmärki: edendada majanduskasvu ja töökohtade loomise erakorralist investeerimiskava. Lisaks Jean-Claude Junckeri väljakuulutatud ja heakskiidu saanud kavale tuleks seada esikohale Euroopa riigiüleste struktuuriprojektide rahastamine (nt mitmed transpordi- ja lairibavõrgud) ja rahastada otse ettevõtteid (eriti VKEsid), mis tegutsevad sotsiaalse arengu ja sotsiaalmajanduse jaoks elulise tähtsusega sektorites.

2.2.

Hiljuti vastuvõetud Junckeri kavaga luuakse uus Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, mida rahastatakse ELi olemasolevate fondide ja Euroopa Investeerimispanga kaudu. Selle väga ambitsioonikas eesmärk on saavutada avaliku ja erasektori investeerimisfondide optimaalne kasutamine, valides välja projektid, mida saab viivitamatult rakendada. Kava põhineb oletusel, et selliste investeeringute järele on tohutu kasutamata nõudlus. Vaid aeg näitab, kas seda kroonib edu.

2.3.

Laiemat eesmärki silmas pidades võimaldaks ühtekuuluvuspoliitika leida lisaks olemasolevatele vahenditele selliseid autonoomseid rahastamisvorme nagu Euroopa Investeerimispanga osalus või eurovõlakirjad, mis ei mõjuta eelarve konsolideerimist ega stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkide saavutamist.

2.4.

Tagamaks investeeringute mitmekordistavat mõju tuleks oluline osa eelmise programmiperioodi (2007–2013) struktuurifondide kasutamata vahenditest koos uue perioodi vahenditega eraldada Euroopa Investeerimispangale, et võimaldada rekapitaliseerimist ning turul saadaoleva riskikapitali ligimeelitamist, mis võiks hoogustada ühtekuuluvuspoliitikat (1).

2.5.

Ühtekuuluvuspoliitika peab olema kooskõlastatud ELi teiste algatustega, eelkõige majandus- ja rahaliidu edendamisega, et üheskoos saavutada üksteist seatud eesmärki ning investeerida majanduskasvu ja töökohtadesse.

2.6.

Ühtekuuluvuspoliitika ei tohi seada küsimärgi alla eelarve konsolideerimise eemärke. Vaeseimatel riikidel puuduvad praegu vahendid avaliku sektori investeeringute edendamiseks, ning seega ei paku nad atraktiivseid tingimusi erainvestoritele. Täiendavuse põhimõtet tuleb rakendada ettevaatusega ja seda kohandada liikmesriikides, kes selles valdkonnas jõupingutusi teevad, kuna nimetatud põhimõtte täitmata jätmine mõjutab nende vahendite eraldamist, mis mõnel juhul on ainus investeeringute rahastamise allikas. Komitee toetab tasakaalus eelarve nõude rakendamist, et jätta fiskaalkokkuleppest (ja/või stabiilsuspaktist) ajutiselt välja struktuurifondide kaasrahastamine piirkondades ja liikmesriikides, millele majanduslangus on andnud suurima hoobi (2).

2.7.

Saavutatud tulemuste jälgimine on ülitähtis. Komitee kordab veendunult, et vahe- ja lõpptulemusi peaksid jälgima dünaamilised töörühmad, kes võiksid esitada oma järeldused Euroopa tippkohtumisel (3), mis pakub võimalust arutelude innustamiseks ja asjakohaste parandusmeetmete vastuvõtmiseks.

2.8.

Ühtekuuluvuspoliitika tuleb ellu viia tihedas koostöös sotsiaalpartneritega. Ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimismudeli raames tuleks kavandada üldiste toetuste eraldamine organiseeritud kodanikuühiskonnale, et pakkuda kogukonnalähedast ja konkreetsete probleemide lahendamisele suunatud toetust. Komitee on seda eesmärki juba pikka aega soovitanud, kuid kahjuks ei ole ELi organid tema ettepanekuid arvesse võtnud.

2.9.

Et sotsiaalpartneritel oleks võimalik edusamme jälgida, tuleb luua asjakohased jälgimismehhanismid, tagamaks, et nad saavad tõelist ja aktiivset rolli mängida, olemata pelgalt pealtvaatajad (nagu sageli juhtub). Organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate panus on oluline mitte ainult rakenduskavade koostamisel, vaid ka tulemuste jälgimisel ja hindamisel. Partnerite kaasamine soodustab arutelusid raskuste üle ning parandus- ja lihtsustamisettepanekute esitamist, et parandada ELi rahastamise kättesaadavust ja kasutada vahendeid tõhusamalt.

2.10.

Kavasid reguleerivate eeskirjade lihtsustamine ja ühtlustamine ning menetluse ja vormide standardimine on esmatähtsad tulemuste parandamise seisukohalt. Komisjon võib lihtsustada teatud menetlusi, kuid juhtroll kuulub liikmesriikidele, kuna ELi eeskirjad pakuvad kohustuste asemel pigem võimalusi. Liikmesriike tuleks toetada ja innustada menetlusi radikaalselt lihtsustama, aga mitte lisama ebavajalikke detaile. Liikmesriikide sellesuunalist tegevust võiks jälgida komisjon, eelistades võimaluse korral tulemuste täpset kontrolli pelgalt haldusjärelevalvele. Lihtsustamine võiks toimuda nõukogu erakorralise meetme (uue määruse) abil (4).

2.11.

On mitmeid olukordi, kus võib rakendada investeeringute eraldamise ja kulutuste abikõlblikkuse hindamise põhimõtet koos lihtsustatud kuludel põhineva tagasimaksmisega (kindlamääralise summa põhimõte), näiteks seoses üldiste tegevuskuludega. Sel juhul sõltuvad rahastamiskõlblikud kulud tulemustest, mitte jaotamispõhimõtete alusel eraldamisest. Liikmesriike tuleb innustada rakendama seda süsteemi igal võimalusel, lihtsustades menetlusi.

2.12.

Lisaks haldusmenetluste lihtsustamisele, mis ei lisa midagi tulemustele, tuleks ettevõtjatele (eelkõige VKEdele), nende töötajatele ja ametiisikutele pakkuda koolitust. Koolitus on peamine vahend rahastamismehhanismide mõistmiseks ja olemasolevate fondide korrektseks kasutamiseks. Eriti oluline on ametiisikute koolitamine, et saavutada parema avaliku halduse temaatiline eesmärk.

2.13.

Bürokraatia vähendamise teel kokkuhoitud vahendeid võiks kasutada sellise töörühma loomiseks Euroopa Komisjonis, mis toetaks ja aitaks liikmesriike ja piirkondi projektide koostamisel ja elluviimisel ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas. See riike ja piirkondi abistav töörühm võiks viimases hädas asendada majandusraskustesse sattunud riikides Euroopa fondide juhtimisega tegelevaid ametiasutusi kavade ja ajagraafikute planeerimisel ja rakendamisel.

2.14.

Ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ei saa mõõta üksnes kvantitatiivsete näitajate alusel. Ühtekuuluvuspoliitika keskmes oleva sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine hõlmab eesmärke, mida peab saama mõõta kvalitatiivsete näitajate alusel, mis tuleks koostada selliselt, et nende abil saaks lisaks majanduskasvule mõõta ka arengut. Näiteks ei piisa sellest, kui teatakse nende töötute arvu, kes on saanud koolitust või tööd – mõõtma peab ka selle koolituse mõju elutingimuste parandamisele.

2.15.

Eeltingimustes tuuakse ära mitmed tingimused, mis peavad olema täidetud, enne kui on võimalik vahendeid eraldada. Nende abil ei saa kõrvale lükata kõige suurema võlakoormusega piirkondi, kelle majandustingimused ei luba neil asjaomaste tingimuste loomiseks investeerida või investeeringuid ligi meelitada. Eeltingimusi tuleb rakendada väga läbimõeldult või tuleks need teatud perioodiks isegi peatada – kui tegemist on kriisi või deflatsiooni ohuga –, et mitte halvendada asjaomaste piirkondade olukorda veelgi, välistades nende jaoks kõik võimalused saada majanduskasvu ergutavat rahastamist ning raskendades seega nende olukorda veelgi.

2.16.

Makromajanduslikku tingimuslikkust ei tohiks kasutada piirkondade ja nende elanike karistamiseks riiklikul või ELi tasandil võetud halbade makromajanduslike otsuste eest (5).

3.1.

Ühtekuuluvuspoliitika reformide sisseviimist kaalutleti juba majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas viiendas aruandes ning komiteel oli võimalik üldine lähenemine heaks kiita.

3.2.

Ühtekuuluvuspoliitikat esitletakse majanduskasvu peamise hoovana. Kuid tuleb siiski meeles pidada, et ta saab oma rolli täita vaid kooskõlas teiste ELi poliitikameetmetega. Ühtekuuluvuspoliitika keskmes peaksid olema strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, kuid sellest ei piisa: tuleb luua ühised rakendusstrateegiad, et tagada kooskõla teiste ühiste, majanduslike, sotsiaalsete ja piirkondlike instrumentide ja poliitikatega.

3.3.

Ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu kriisist kõige rohkem mõjutatud riikidele, kus tehakse eelarve konsolideerimiseks jõupingutusi, mis mõjutavad avaliku sektori investeeringuid. Tasakaal täiendavuse põhimõtte rakendamise ja eelarve konsolideerimise vajaduse vahel on habras; võimetus eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke vahendeid koordineerida võib avaldada mõju eelarve konsolideerimisele ja/või ühtekuuluvuspoliitika võimalikud mõjud nullida.

3.4.

Ehkki tunnistatakse ühtekuuluvuspoliitika tähtsust kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade arendamisel, oleks mõnes piirkonnas saanud majanduskasvu veelgi tugevdada, kui arenguks oleksid olnud soodsamad tingimused. Komitee tervitab ja toetab asjaolu, et näidatakse üles muret hea juhtimistava pärast, millega püütakse luua paremat arengukeskkonda kooskõlas OECD esitatud suunistega.

4.1.

Veel on käia pikk maa, enne kui Euroopa saavutab kriisieelse arengu-, tööhõive- ja heaolutaseme. Arukat, kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu – strateegia „Euroopa 2020” prioriteeti – tugevdatakse nüüd ühtekuuluvuspoliitika kohandamise teel.

4.2.

Kuuendas aruandes ei esitata veel hinnangut ühtekuuluvuspoliitika mõju kohta aastatel 2007–2013, kuna järelhindamine algab alles 2015. aastal. Esitatud andmetest nähtub siiski, et kriis avaldas märkimisväärset mõju ja et ühtekuuluvuspoliitika ei suutnud kriisi mõjusid pareerida; seega jäid erinevused püsima ja mõnel juhul isegi võimendusid.

4.3.

Esmatähtis on toetada selgelt piiritletud strateegiaid iga investeerimisvaldkonna jaoks, võttes seejuures arvesse iga piirkonna spetsiifikat. Teatises märgitakse, et „projektid [peaksid] lähtuma strateegiatest, mitte vastupidi”. Kuid strateegiate määratlemisest üksi ei piisa. Tuleb luua asjakohane õigusraamistik, mis oleks range, kuid ei sunniks peale mõttetuid ja heidutavaid bürokraatlikke menetlusi. Nagu teatises märgitakse, on soodus tegevuskeskkond oluline. Komisjon peab tegutsema kindlalt nende riikide suhtes, kes ei suuda sätteid täita, et vältida vahendite raiskamist, mis ei ole vastuvõetav liikmesriikidele, kes on peamised rahastajad.

4.4.

Ühtekuuluvuspoliitikasse tuuakse sisse uus lähenemine, mis seondub väikese arvu prioriteetide toetamise eelistega, arvestades vahendite nappust, mis ei võimalda vastata vähem arenenud piirkondade kõigile vajadustele. Vahendite keskendamisel selliste tulemuslike projektide toetamiseks, millel on püsiv sotsiaal-majanduslik mõju, on eeliseid konkreetsete probleemide lahendamisel, kuid selline lähenemisviis võib mõnel juhul osutuda kahjulikuks. Eri arengutasemega piirkondadest koosnevates riikides, mida iseloomustab erainvesteeringute vähesus, jätab vahendite liiga piiritletud kontsentreerimine majanduskasvu- ja arenguvõimalustest ilma piirkonnad ja sektorid, mis muidu võiksid ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kasu saada ja mis aitaks neil järele jõuda ning anda positiivse panuse integreeritud arengusse.

4.5.

Ehkki ühtekuuluvuspoliitika mõju kohta esitatakse mitmeid näitajaid, on investeeringute tegelikku mõju raske kvantifitseerida, millest nähtub, et näitajate valik ei ole olnud kõige kohasem. Komiteel on heameel näha, et selles vallas toimuvad muutused, mis väljenduvad kavatsuses määratleda selged, mõõdetavad eesmärgid ja tulemused. Partnerluslepingutes sätestatud prioriteete, näitajaid ja sihte tuleb pidevalt jälgida, et vajaduse korral saaks võtta parandusmeetmeid, millega tagatakse, et liikmesriigid vastutavad tulemuste eest ja et võetakse järelmeetmeid.

4.6.

Kuid näitajate valikul ei peaks piirduma üksnes kvantitatiivsete näitajatega. Ehkki kvantiteet on majanduskasvu mõõtmiseks ideaalne, on arengu puhul vaja ka kvalitatiivseid näitajaid, mida ei tohi unarusse jätta.

4.7.

Teatises nimetatakse linnu majanduskasvu mootoriks. Nemad saavad umbes poole olemasolevatest ERFi vahenditest. Linnadesse investeerimist ja linnade hoogustavat potentsiaali tuleb tervitada, kuid mitte pimesi. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et nende investeeringutega peab olema ettevaatlik, et vältida ebasoovitava tsentraliseerimise suundumuse intensiivistumist. Kuigi linnade tõmbejõud võib tõepoolest ergutada arengut, vastab tõele ka see, et ülerahvastus süvendab vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Lisaks ohustab ebapiisav investeerimine äärepoolsematesse piirkondadesse sealsete elanike elukvaliteeti, mille tagajärjel üha enam inimesi suundub suurlinnadesse ja hääbub tegevus ELi arengu seisukohalt olulistes põllumajandus-, kalandus- või tööstussektorites.

4.8.

Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suurema kaasamise tähtsus tõstetakse esile, kuna see on ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõte. Seda silmas pidades avaldas komisjon 2014. aasta jaanuaris delegeeritud määruse, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend (6). Nimetatud dokumendi analüüsist nähtub, et see ei sisalda ühtegi olulisemat uuendust kehtivate tavadega võrreldes. Loetletakse partnerite valimise ja kaasamise aluspõhimõtted ning mõned head tavad, kirjeldamata ühtegi siduvat mehhanismi, mille abil sotsiaalpartnerid saaksid jälgimist teostada. Tegelikult on paljudes liikmesriikides sotsiaalpartneritel otsustamisel vaid sümboolne roll: toimuvad konsultatsioonid, kuid kohalikku olukorda tundvate ja probleemidega kõige paremini kursis olevate poolte arvamust ei võeta kuulda. Neile raskustele vaatamata kinnitab komitee oma toetust Euroopa partnerluse käitumisjuhendi laialdasele rakendamisele.

4.9.

Komitee on juba varem väljendanud oma veendumust, et kõigi partnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasamine programmide ja projektide ettevalmistamisse, teostamisse ja järelhindamisse aitab parandada nende kvaliteeti ja tõhusat rakendamist (7).

4.10.

Bürokraatiat tuleb vähendada. Rakendades auditis esitatud soovitusi, peaksid programmid keskenduma pigem saavutatud tulemuste järelevalvele kui saavutamise viisile, kasutades selleks keerukat haldusmenetlust, mis nõuab tohutuid ja kulukaid nii avaliku kui ka erasektori struktuure. Bürokraatia on tõeline takistus paljude ettevõtjate osalemise, aga ka tõhusa avaliku halduse seisukohast. Menetluste, eekirjade ja vormide lihtsustamine ja standardimine ei ole mitte üksnes võimalik, vaid ka soovitav.

5.1.

Ehkki hea juhtimistava tähtsust ja mõju majanduskasvule käsitletakse kahte moodi, on üha enam inimesi veendumusel, et tugeva majanduskasvu eeltingimusteks on hea juhtimistava ja tõhusad ametiasutused. Komitee jagab seda seisukohta.

5.2.

Õiguskindluse ja sõltumatu kohtusüsteemi tagamine ning kohane ja stabiilne reguleerimine vähendavad ebatõhusat haldust ja loovad stabiilsustunde, soodustades investeeringuid, millel on ühtekuuluvuspoliitikale otsene mõju.

5.3.

Komitee toetab seisukohta, et ühtekuuluvuspoliitika peaks sisaldama hea juhtimistava põhimõtet, nagu see on kajastatud OECD esitatud tõhusate avalike investeeringute aluspõhimõtetes, sest seda on kõigil vaja. Projektide rakendamine ja uute ettevõtete loomine on mõnes liikmesriigis lihtsam kui teises. Erinevused tuleb kaotada, kuna nõrk juhtimine ei mõjuta pelgalt siseturgu, vaid ka ELi ühtset turgu, luues takistusi teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatele.

5.4.

Mõnes liikmesriigis on vaja paremat kooskõlastamist piirkondlikul tasandil või hoopis tõhusat piirkondlikku valitsust, mis oleks sillaks riigi ja kohaliku tasandi vahel ja suudaks visandada piirkondlikke strateegiaid, mis on piirkondliku arengu ja lähenemise jaoks olulised. Sageli ei suuda keskvalitsus piirkondade vajadusi ja prioriteete väljendada ja mõnikord ei anna ta piirkondlikele asutustele vajalikku võimutäiust. Viimased on vaid riigi poliitilise võimu hääletorud, pakkumata piirkonna jaoks lisaväärtust.

5.5.

Hea juhtimistava puhul ei tohi unustada, et tõhusam avalik haldus saavutatakse ainult siis, kui ametiisikute koolitamine käib käsikäes poliitilise tahtega viia läbi vajalikud regulatiivsed muutused.