6.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 255/3

1.

Ettepandud määrus on osa laiematest rahvusvahelistest jõupingutustest varipanganduse õigusraamistiku välja töötamisel. Nagu rõhutatud eurosüsteemi vastuses Euroopa Komisjoni rohelisele raamatule varipanganduse kohta (edaspidi „eurosüsteemi vastus”), on EKP väga huvitatud varipanganduse arengutest selle võimaliku mõju tõttu finantsstabiilsusele (2).

2.

Konkreetsemalt rahaturufondide reguleerimise osas andis Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) 2012. aasta oktoobris välja soovitused (3), mida seejärel toetas finantsstabiilsuse nõukogu (FSB). Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRN) võttis aga 2012. aasta detsembris vastu komisjonile adresseeritud poliitika soovitused (4) Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (CESR), Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) eelkäija, võttis 2010. aastal vastu suunised Euroopa rahaturufondide ühtse määratlemise kohta (edaspidi „CESRi suunised”) (5), mida EKP on ka järginud, täpsustades rahaturufondide määratlust statistika eesmärgil (6).

2.1.

Ettepandud määrus on kooskõlas rahaturufonde käsitlevate rahvusvaheliste poliitikastandarditega (12). Nagu märgitud eurosüsteemi vastuses, tõi finantskriis esile rahaturufondide sektorist tulenevad finantsstabiilsuse või süsteemsete riskidega seonduvad probleemid, mida tuleb hoolikalt kaaluda.

2.2.

Sarnaselt hoiustajate hoiuseid kaasavatele pankadele ootavad ka rahaturufondid oma osakuomanikelt vajaduse korral kohest likviidust, muutes piirid pankade ja rahaturufondide vahel häguseks. Arvestades asjaolu, et ka rahaturufondid tegelevad lõpptähtaja ümberkujundamisega (13), võib ootamatu ja suur osakute tagasivõtmine osakuomanike poolt sundida rahaturufonde vähendama oma investeeringuid rahaturuinstrumentidesse. Kuna rahaturufondidel ei ole, erinevalt pankadest, avalikku turvavõrku (näiteks keskpanga rahastamine ja hoiuste tagamine), võivad rahaturufondide osakuomanikud, kes soovivad saada esimese reageerija eelist, halvimal juhul kaotada usalduse rahaturufondi. See võib aga lõppkokkuvõttes põhjustada investorijooksu rahaturufondidele ja hoitavate varade realiseerimist madalama hinna eest. Asjaomane risk on eriti suur püsiva puhasväärtusega rahaturufondide puhul, kuna võib tekkida kahtlus, et asjaomased rahaturufondid ei ole oma ärimudeli tõttu võimelised osakuid nimiväärtuses lunastama.

2.3.

Finantsstabiilsuse seisukohast pärsiks investorijooks rahaturufondidele rahaturgude toimimist, aitaks kaasa finantsriskide levimisele ja võimendamisele kogu rahandussüsteemis ning avaldaks peamiselt mõju finantsvahendusettevõtetele (näiteks pangad), mis kasutavad rahaturufonde lühiajalise likviidsuse allikana.

2.4.

Lisaks spondeerivad rahaturufonde mitmed suured Euroopa pangad. Selline olukord võib tekitada finants- ja maineriski sponsoritele, kes võivad seetõttu olla sunnitud asjaomaseid rahaturufonde toetama ning lõpuks ka päästma. Üheks rahaturufondide õigusraamistiku reformimise põhjuseks ongi rahaturufondide vastastikune seotus muude finantsvahendusettevõtetega.

3.1.

Rahvusvaheline kogukond on üksmeelel püsiva puhasväärtusega rahaturufondidest tulenevate riskide maandamise olulisuse osas (14). Finantsstabiilsuse nõukogu toetab IOSCO pingutusi (15), pakkudes välja kaks alternatiivi nimetatud riskide maandamiseks: a) kaotada rahaturufondide sellised omadused, mis suurendavad rahaturufondide vastuvõtlikkust investorijooksudele, kehtestades püsiva puhasväärtuse mudeli ümberkujundamise nõude, või b) võimaldades rahaturufondidel kasutada püsiva puhasväärtuse mudelit, eeldusel, et nad vastavad nõuetele, mis on samaväärsed pankade usaldatavusnõuetega.

3.2.

Kuigi üldjoontes võivad konkreetsed poliitikameetmed erineda, sõltuvalt konkreetse turu eripäradest, on oluline saavutada sisuline lähenemine rahvusvahelisel tasandil ning tagada, et õiguskordade erinevus suuremates riikides, eelkõige Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides (kus on asutatud väga suur osa maailma rahaturufondidest), ei suurendaks õigusnormide erinevuste ärakasutamise riski. Ameerika Ühendriikides analüüsivad pädevas asutused siiani erinevaid lähenemisvõimalusi, alates püsiva puhasväärtusega fondide kohustuslikust ümberkujundamisest kuni likviidsustasude ja tagasivõtmisväravate kehtestamisega (16).

3.3.

Ettepandud määrusega kehtestataks puhasväärtuse puhver, et maandada püsiva puhasväärtusega rahaturufondide finantsstabiilsuse riske ning vältida ümberkujundamist muutuva puhasväärtusega rahaturufondiks. EKP märgib, et puhasväärtuse puhvri loomise eesmärgiks ettepandud määruses (17) on püsiva puhasväärtusega rahaturufondide vastupidavuse ja investorite kiirete tagasivõtmistaotluste rahuldamise võime suurendamine. EKP tuletab meelde, et ESRN on varasemalt soovitanud püsiva puhasväärtusega rahaturufondide kohustuslikku ümberkujundamist (18) ning välistanud alternatiivi, mille kohaselt kohaldataks kapitalinõudeid, kuna see tooks niigi kontsentreeritud ärivaldkonnas kaasa veelgi suurema konsolideerimise ning makrotasandi usaldatavusjärelevalve seisukohast seega ka suurema riskikontsentratsiooni (19). EKP märgib, et Euroopa Komisjon põhjendab puhasväärtuse puhvri loomise võimalust vajadusega vältida seda, et püsiva puhasväärtusega rahaturufondide üldine ujuvus ei põhjustaks häireid reaalmajanduse rahastamises (eelkõige üksustele, mis sõltuvad rahaturufondides hoitavast lühiajalisest võlast) (20). EKP arvates on käesolev ettepanek samm püsiva puhasväärtusega rahaturufondidest tulenevate riskide maandamise suunas, mis on kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu poolt toetatud IOSCO soovitustega. EKP märgib, et komisjoni kavandatav määruse läbivaatamine asjakohasuse seisukohalt kolme aasta möödumisel määruse jõustumist (21) annab võimaluse asjaomast küsimust ning ESRN soovituste rakendamist uuesti hinnata.

3.4.

Puhvri teatud aspektid vääriksid siiski edasist analüüsi.

4.1.

EKP toetab asjaolu, et ettepandud määrus piirab püsiva puhasväärtusega rahaturufondidele välise toetuse andmist puhasväärtuse puhvriga (23). Samuti toetab EKP asjaolu, et rahaturufondid, mis ei ole püsiva puhasväärtusega rahaturufondid, võivad välist toetust saada vaid likviidsuse tagamiseks teatud eriolukorras, asjaomase rahaturufondi pädeva asutuse nõusolekul, ning, juhul kui välise toetuse andja suhtes kohaldatakse usaldatavusnõudeid, usaldatavusjärelevalve asutuse nõusolekul (24).

Selles osas tuleks tagada, et grupi rahaturufondide valitseja teavitaks emaettevõtja riskijuhtimissüsteemi kohaselt ja regulaarselt, ning et mistahes teave likviidsusprobleemidest, mis võivad tekitada välise toetuse vajaduse, edastatakse viivitamatult pädevatele usaldatavusjärelevalve asutustele.

EKP arvates peaks selline väline toetus olema rangelt erandlik. Mõjude ülekandumise ohu vähendamiseks peaks rahaturufondide osakute tagasivõtmisega seotud probleeme peamiselt lahendama muul moel, näiteks tagasivõtmistaotluste ajutise peatamisega vastavalt eurofondide direktiivi sätetele (25), või nn tagasivõtmisväravate kehtestamisega (26).

4.2.

Pealegi võivad liikmesriikide asutused käsitleda erinevalt eriolukordi, mille puhul rahaturufondid, mis ei ole püsiva puhasväärtusega rahaturufondid, võivad saada välist toetust (27), eelkõige juhul kui risk on riigiülene ja laia mõjualaga. Rahaturufondide osas võivad pädevate asutuste rahaturufondi stabiilsusega seonduvad kaalutlused olla olulisemad kui sponsorpanga stabiilsusega seonduvad kaalutlused. Et tagada nimetatud sätte ühetaoline kohaldamine liikmesriikides, võib kaaluda liidutasandi koordineerimise võimalust.

6.1.

EKP toetab kõlblikkuse kriteeriumide erandeid kõrge krediidikvaliteediga instrumentidele, mille emitent või tagaja on liikmesriigi riiklik asutus, piirkondlik või kohalik omavalitsus või keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism või Euroopa Investeerimispank (28). Nimetatud erandid on kooskõlas samalaadsete eranditega, mida võimaldatakse valitsusega seotud üksustele hiljutistes finantsstabiilsuse nõukogu soovitustes väärtpaberite rahastamistehingute suhtes kohaldatavate miinimumstandardite kohta (29). EKP märgib, et asjaomaseid erandeid tuleb järjepidevalt kohaldada valitseja sisemises hindamismenetluses (30).

6.2.

Kuigi EKP toetab ettepandud määrust finantsstabiilsuse seisukohast, osutab EKP siiski vajadusele hoolikalt hinnata ettepandud meetmete koosmõju rahaturufondide vahendustegevusele liidu rahandussüsteemis. Eelkõige on võimalik, et rahaturufondide võime tegutseda vahendajana väheneb, kuna rahaturufondid on sunnitud hoidma olulist osa oma varadest (30 %) päevase ja nädalase tähtajaga varades (31), samas kui hetkel sellist piirangut ei ole. Lisaks võib hiljaaegu kehtestatud likviidsuskattekordaja (32), mis kohtleb äriühingutelt saadud rahalisi vahendeid soodsamalt kui varahaldurite hangitud rahalisi vahendeid, suurendada pankade motivatsiooni hankida rahalisi vahendeid otse äriühingutelt. Tulevikus võib stabiilse netorahastamise regulatsioon mõjutada ka pankade ja rahaturufondide vahelisi suhteid. Seetõttu soovitab EKP ettepandud määruse mõjusid täiendavalt hinnata pankade vahendustegevuse ning probleemide osas, mis võivad tekkida ühest vahendustegevust käsitlevast korrast teise üleminekul. Eelkõige tuleks hinnata, kas rahaturufondide rahaliste vahendite ülekandmine pangandussüsteemi on oluline, ning kas see lühiajalisi rahaturge ka tegelikult mõjutaks (33).

6.3.

Pealegi on rahaturufondidel oluline roll väärtpaberistatud lühiajaliste varade (näiteks varaga tagatud kommertsväärtpaberite) turu peamise investorina. Varaga tagatud kommertsväärtpaberite turg on oluline lühiajalise krediidi vahendamiseks reaalmajandusse, s.t kaubanduskrediidiks. Ettepandud määruses sätestatakse nõuded väärtpaberistatud varade kõlblikkuse kohta rahaturufondide investeeringuteks, sealhulgas nõuded alusvara tüübi, krediidi- ja likviidsusriski ja lõpptähtaja piirmäärade kohta (34). Kuigi EKP tunnistab, et nimetatud nõuded suurendavad rahaturufondide investeerimisportfellide läbipaistvust ning parandavad krediidi- ja likviidsusriski juhtimist, soovitab EKP kaaluda varaga tagatud kommertsväärtpaberite investeeringute suhtes ette pandud piirangute eeliseid võimalike mõjude vastu väärtpaberistamise turgude toimimisele ja ulatusele.

6.4.

Komisjon on varem märkinud, et reformi elluviimise kulude tõttu võivad paljud hetkel tegutsevad fondid turult lahkuda (35), mis võib omakorda kaasa tuua veelgi suurema kontsentreerumise niigi kontsentreeritud turul (36). Rahaturufondide seotuse tõttu pankade lühiajalise rahastamisega võivad ülejäänud rahaturufondid sellises olukorras muutuda süsteemselt veelgi olulisemaks, eelkõige selles osas, mis puudutab rahapoliitika ülekandemehhanismi. Ka neid aspekte tuleks täiendavalt kaaluda.

8.1.

Ettepandud määruse jõustudes võib liidus rahaturufondina asutada, turustada ja valitseda vaid ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja (40). Rahaturufondide mõiste määratlus EKP rahaloomeasutuste statistika kogumise kontekstis on kooskõlas CESRi suunistega, mis tagavad rahaturufondide ühtse käsitluse statistika kogumisel ja järelevalve teostamisel. Seetõttu võivad teatud ajaperioodil pärast ettepandud määruse jõustumist (41) ja EKP statistikaraamistikus täiendavate muudatuste tegemist kehtida erinevad määratlused järelevalve teostamise ja EKP statistika kogumise kontekstis. Selles osas sätestab määrus (EL) nr 1071/2013 (EKP/2013/33) kohustuslikud kriteeriumid rahaturufondide määratlemiseks statistika eesmärgil, sõltumata sellest, kas nimetatud kriteeriume kohaldatakse liikmesriikide tasandil järelevalve teostamisel.

8.2.

Ettepandud määruse kohaselt peavad rahaturufondide valitsejad esitama pädevatele asutustele teavet kord kvartalis. Asjaomane teave tehakse seejärel kättesaadavaks ESMA-le, et luua keskne andmebaas kõikidest liidus asutatud, valitsetavatest või turustatavatest rahaturufondidest. EKP-l on nimetatud andmebaasile juurdepääs vaid statistiliste andmete saamiseks (42). Kuigi EKP toetab asjaomast sõnaselget viidet, võib tekkida vajadus laiemaks juurdepääsuks rahaturufondide andmetele, et tagada Euroopa Keskpankade Süsteemi kaasabi i) rahandussüsteemi stabiilsusega seotud poliitika tõrgeteta teostamisele ning ii) EKP analüütiline ja statistiline tugi ESRN-le (43).