(3).

Euroopa Kontrollikoda

12, rue Alcide De Gasperi, 1615 Luxembourg, LUKSEMBURG

1.1.

Aastaaruande selles peatükis:

1.2.

Kontrollikoda esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kinnitava avalduse raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ja selle aluseks olevate tehingute korrektsuse kohta. Kontrollikojal on õigus lisada avaldusele erihinnang ELi iga suurema tegevusvaldkonna kohta (4). Erihinnangu ülesanne ei ole sama mis auditiarvamusel. Erihinnangu esmane otstarve on juhtida eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutavate institutsioonide ja teiste sidusrühmade tähelepanu olulistele küsimustele, mis on omased konkreetsele poliitikavaldkondade rühmale. Iga erihinnangu järeldus põhineb poliitikavaldkondade rühma tasandil kogutud üldisel auditi tõendusmaterjalil.

1.3.

Euroopa Liidu raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse kontrollimise eesmärk on saada piisavat asjakohast tõendusmaterjali, mille alusel teha järeldusi selle kohta, millises ulatuses on tulud, kulud, varad ja kohustused nõuetekohaselt kajastatud ning kas konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanne (vt väljavõtet lisas 1.3 ) kajastab õigesti finantsolukorda 31. detsembri 2012. aasta seisuga ning tulusid, kulusid ja rahavooge lõppenud eelarveaastal (vt punktid 1.9 ja 1.10).

1.4.

2012. aasta konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute korrektsuse auditeerimise eesmärk on saada piisavat asjakohast tõendusmaterjali, mille alusel otsustada, kas tehingud on kooskõlas kehtivate määruste või lepinguliste sätetega ning õigesti arvutatud (tulemuste ülevaade on toodud punktides 1.11–1.35 ja üksikasjad 2.–9. peatükis).

1.5.

Komisjoni talituste aasta tegevusaruannete ning vastava koondaruande läbivaatamise eesmärk on hinnata, kas neis antakse õiglane hinnang finantsjuhtimise kvaliteedile (kaasa arvatud allesjäänud veamäärale) ja kas nad aitavad seeläbi kujundada arvamust ELi raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ning tulude ja kulude korrektsuse kohta (vt punktid 1.36–1.45 ja sellega seotud tähelepanekud 2.–9. peatüki jaos „Süsteemide mõjusus”).

1.6.

Tehingute korrektsuse läbivaatamise metoodikat on ajakohastatud ja ühtlustatud. Kontrollikoja tehingute valim hõlmab nüüdsest ainult vahe- ja lõppmakseid ning ettemaksete tasaarvestusi (kuludena kajastatud maksed). Poliitikavaldkondade rühmade „Välissuhted, välisabi ja laienemine” (7. peatükk) ning „Teadusuuringud ja muud sisepoliitika valdkonnad” (8. peatükk) tehingud vaadatakse nüüd sarnaselt teiste poliitikavaldkondade rühmadega läbi siis, kui ELi vahendite saajad on tegevust alustanud või kulusid kandnud ning komisjon on andnud oma nõusoleku sellele, et läbiviidud tegevus või kantud kulud annavad aluse makse tegemiseks ELi eelarvest. See on kooskõlas aluslepingus kontrollikojale pandud kohustusega kontrollida kulusid siis, kui need on kantud. Vaatamata selle muudatusele auditeeritakse kõiki makseid, välja arvatud ettemaksed, nende tegemise aastal. See hõlmab makseid, mida on kasutatud vara soetamiseks (ning kujutavad endast seega eelarvekulu, kuid mitte tekkepõhist kulu). Metoodika edasiarenduse mõju käsitletakse punktides 1.14 ja 1.15 ning joonisel 1.1 .

1.6.

Komisjon leiab, et kontrollikoja kõnealusel uuel tõlgendusel on oluline mõju (vt vastused punktidele 1.7, 1.12, 1.14 ja 1.19–1.35). Seepärast on väga tähtis, et kasutatakse üheseid selgitusi, meetodeid ja termineid, mis võimaldavad sidusrühmadel tehtud muudatustest aru saada ja hinnata nendest tulenevat mõju.

1.7.

Selline valimikontrolli metoodika on kooskõlas tekkepõhise raamatupidamisarvestuse põhimõtetega (5). Meetodi plussiks on ka see, et nii koostöös liikmesriikidega kui muul viisil hallatavaid valdkondi kontrollitakse võrreldavatel alustel. Lisaks on auditeeritavad andmekogumid aastast aastasse järjest stabiilsemad, kuna kaob ettemaksete kõikuvate määrade mõju. Ettemakseid kontrollitakse ka edaspidi nii ettemaksete tasaarvestuste korrektsuse kui raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsusega seotud töö käigus.

1.7.

Komisjon tunneb heameelt selle üle, et audit katab ka eelmistel aastatel tehtud ettemaksete tasaarvestused. Komisjon leiab, et see võimaldab mitmeaastaste korrigeerivate mehhanismide mõju rohkem arvesse võtta. Finantsmääruse artiklis 32 on sätestatud, et sisekontroll tähendab „kõigil juhtimistasanditel rakendatavat protsessi ning see on loodud piisava kindluse tagamiseks järgmiste eesmärkide saavutamisel: [- - -] d) pettuste ja eeskirjade eiramiste ennetamine, tuvastamine ja kõrvaldamine ning pettuste ja eeskirjade eiramiste kõrvaldamise suhtes võetavad järelmeetmed”.

Komisjon kontrollib hoolikalt kontrollikoja metoodika arenemist, pidades silmas võimalikku mõju hinnangulisele veamäärale (vt vastus punktidele 3.9 ja 4.8).

1.8.

Kontrollikoda on pärast põhjalikke läbirääkimisi eelarvepädevate institutsioonidega ühtlustanud ka oma hankevigade käsitlemise metoodikat. Varem käsitleti tõsiseid vigu kvantifitseeritavate vigadena, kui vea oli teinud liikmesriigi ametiasutus või rahvusvaheline organisatsioon. Kontrollikoda liigitas kõik ELi institutsioonide või asutuste tehtud vead mittekvantifitseeritavaks ja ei arvestanud neid seega hinnangulise veamäära arvutamisel. Alates 2012. aastast käsitletakse mis tahes asutuse tehtud tõsist hankeviga kvantifitseeritavana. Kontrollikoda ei rakenda aga seda käsitlusviisi tagasiulatuvalt ELi institutsioonide ja asutuste hangetele, mis toimusid enne 2011. aastat (6).

1.9.

Kontrollikoja tähelepanekud käsitlevad Euroopa Liidu eelarveaasta 2012 konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannet, mille on koostanud komisjoni peaarvepidaja ja heaks kiitnud komisjon vastavalt finantsmäärusele (7) ning mille kontrollikoda sai koos peaarvepidaja esitiskirjaga kätte 29. juulil 2013. Konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanne koosneb:

1.10.

Kontrollikoja auditiga leiti, et 2012. aasta konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandes ei esinenud olulisi väärkajastamisi (vt ka lisa 1.2 ).

1.11.

Kontrollikoda esitab erihinnangud tulude kohta 2. peatükis ja kulude kohta 3.–9. peatükis (vt tabel 1.1 ).

1.12.

2012. aasta audititulemused näitavad, et tulud (139 541 miljonit eurot) ning haldus- ja muude kulude poliitikavaldkondade rühma tehingud (9 985 miljonit eurot) ei sisaldanud olulisel määral vigu ning läbivaadatud järelevalve- ja kontrollisüsteemid olid mõjusad (vt tabel 1.2 ja punktid 2.40–2.42 ning 9.17). Kõik tegevuskulusid hõlmavad poliitikavaldkondade rühmad olid olulisel määral vigadest mõjutatud (vt punktid 3.35, 4.42, 5.62–5.63, 6.39–6.40, 7.25–7.26 ja 8.39–8.40). Kulukohustused ei olnud olulisel määral vigadest mõjutatud.

1.12.

Komisjon jätkab oma järelevalverolli teostamist, eelkõige rakendades finantskorrektsioone ja sissenõudeid tasemel, mis vastab kindlaks tehtud eeskirjade eiramiste ja puuduste tasemele. Liidu finantshuvide kaitsmise õigusraamistikust ning seotud menetluste keerukusest tulenevalt on paratamatu, et paljudes valdkondades parandatakse vead alles mitu aastat pärast nende esinemist. Seepärast leiab komisjon, et kontrollikoja iga-aastast representatiivset veamäära tuleks käsitleda selles kontekstis. Sel põhjusel kasutab komisjon ise tavaliselt jääkvigade määra, mille puhul võetakse arvesse finantskorrektsioone ja sissenõudeid mitmeaastase rakendusaja vältel, sealhulgas mõnikord tulevaste aastate eest. Peale selle võtab komisjon 2012. aasta hinnangulise veamäära taseme hindamisel arvesse aasta jooksul tehtud kindlamääraliste korrektsioonide mõju, mis on kontrollikoja veamäära hinnangust välja jäetud.

Komisjon on seisukohal, et jääkvigade määr annab täpse ülevaate sellest, mil määral on ELi eelarve pärast järelevalve- ja kontrollisüsteemide rakendamist jätkuvalt mõjutatud kulutustest, mis on tehtud õigusvastaselt.

1.13.

Kontrollikoja hinnangul olid kuludena kajastatud maksed tervikuna olulisel määral vigadest mõjutatud ning kuludena kajastatud maksete läbivaadatud järelevalve- ja kontrollisüsteemid kokkuvõttes osaliselt mõjusad (vt tabel 1.2 ).

1.13.

See ei tähenda, et kõik aastal T rakendatud sissenõuded ja finantskorrektsioonid saaks lahutada aastal T esinenud vigadest. Küll aga näitab see, et hinnates üldise sisekontrollisüsteemi tõhusust ELi eelarve kaitsmisel mitme aasta lõikes, tuleb arvesse võtta nii veamäärasid kui ka sissenõudeid/finantskorrektsioone.

1.14.

Selle aasta tulemused näitavad taas üldiste hinnanguliste veamäärade kasvu. Kõige tõenäolisem vigade kogumäär on tõusnud 3,9 protsendilt 4,8 protsendini. Kõik tegevuskulusid sisaldavad valdkonnad aitasid veamäära kasvule kaasa, kusjuures kõige rohkem vigu sisaldas poliitikavaldkondade rühm „Maaelu areng, keskkond, kalandus ja tervishoid” (4. peatükk).

1.14.

Seepärast on ELi konsolideeritud raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute üldine veatase komisjoni hinnangul üldjoontes kooskõlas kontrollikoja viimase kolme aasta kohta esitatud veamääradega. See tuleneb tugevdatud kontrollisätetest programmitöö perioodil 2007–2013 ning komisjoni rangetest katkestamise/peatamise/finantskorrektsioonide/sissenõuetega seotud tegevuspõhimõtetest juhul, kui tehakse kindlaks puudusi.

1.15.

Kõige tõenäolisema veamäära muutus, mille võib panna kontrollikoja valimikontrolli metoodika muutmise arvele (vt punktid 1.6 ja 1.7), ei ületa 0,3 protsendipunkti. Metoodika muutmine on peamine kindlakstehtav põhjus, miks suurenes peatükkide 7 („Välissuhted, välisabi ja laienemine”) ning 8 („Teadusuuringud ja muud sisepoliitika valdkonnad”) hinnanguline veamäär.

1.15.

1.16.

Kontrollikoja arvutuste kohaselt on koostöös liikmesriikidega hallatavate kulutuste vigade hinnanguline kogumäär 5,3 % ja muul viisil hallatavate tegevuskulude (8) veamäär 4,3 %.

1.16.

1.17.

Eri poliitikavaldkondade rühmade veatüüpide analüüs näitab, et toetuskõlblikkuse vead moodustavad üle kahe kolmandiku vigade hinnangulisest kogumäärast: riigihanke-eeskirjade tõsine rikkumine (1,4 protsendipunkti), täiesti toetuskõlbmatud projektid/tegevused või toetusesaajad (1,1 protsendipunkti) ja väljamaksetaotlustes sisalduvad rahastamiskõlbmatud kulud (1,0 protsendipunkti) ja põllumajandusmaa ebakorrektne deklareerimine (0,8 protsendipunkti) (vt joonis 1.2 ).

1.17.

1.18.

Üldise hinnangulise veamäära läbilõige peatükkide kaupa näitab, et 5. peatüki („Regionaalpoliitika, energeetika ja transport”) vead moodustavad üldisest hinnangulisest veamäärast üle kahe viiendiku, 3. peatüki („Põllumajandus: turg ja otsetoetused”) vead veerandi ning 4. peatüki („Maaelu areng, keskkond, kalandus ja tervishoid”) vead üle kuuendiku (vt  joonis 1.3 ).

1.18.

1.19.

Lõpuleviidud (9) finantskorrektsioonide summa oli 2012. aastal 3,7 miljardit eurot, mis on üle kolme korra suurem kui 2011. aasta summa (1,1 miljardit eurot). Sissenõuete summa – 678 miljonit eurot – jäi enam-vähem samale tasemele (2011. aastal 733 miljonit eurot) (10). Suurem osa 2012. aasta korrektsioonidest on seotud programmitöö perioodiga 2000–2006. Aastaaruande käesolevas osas käsitletakse finantskorrektsioonide ja sissenõuete tegemise mehhanisme ning seda, kuidas kontrollikoda sissenõuete ja finantskorrektsioonide mõju arvestab. Kontrollikoda teeb finantskorrektsioonide mõju üle pidevat järelevalvet (11). 2012. aastal järgitud lähenemisviis vastab 2009. aastal kasutusele võetud lähenemisviisile.

1.19.–1.35.

Komisjon jätkab oma järelevalverolli teostamist, eelkõige rakendades finantskorrektsioone ja sissenõudeid tasemel, mis vastab kindlaks tehtud eeskirjade eiramiste ja puuduste tasemele. Liidu finantshuvide kaitsmise õigusraamistikust ning seotud menetluste keerukusest tulenevalt on paratamatu, et paljudes valdkondades parandatakse vead alles mitu aastat pärast nende esinemist. Seepärast leiab komisjon, et kontrollikoja iga-aastast representatiivset veamäära tuleks käsitleda selles kontekstis.

1.20.

Komisjoni ja liikmesriikide käsutuses on mitmeid mehhanisme, mille abil vähendada veariski enne toetusesaajate poolt deklareeritud kulude heakskiitmist komisjoni poolt. Mehhanismid hõlmavad kontrollisüsteemide heakskiitmist, väljamaksetaotluste halduskontrolli, kohapealset kontrolli (nt põllumajandusettevõtete inspekteerimine), rahastamiskõlblike kulude tõendamist sõltumatu asutuse poolt ja liikmesriikidele tehtavate maksete katkestamist või peatamist.

1.21.

Pärast maksete tegemist ja vahendite kasutamise heakskiitmist teevad nii komisjon kui liikmesriigid kontrollisüsteemide toimimise ja deklareeritud kulude järelkontrolli. Järelkontrollil võib olla kahte liiki finantstagajärgi: toetusesaajatele esitatavad sissenõuded ja finantskorrektsioonide rakendamine liikmesriikide ametiasutuste suhtes.

1.21.

Lisaks kontrollikoja nimetatud finantstagajärgedele võivad liikmesriigid teatavates poliitikavaldkondades rakendada korrektsioone ka rahastamiskõlbmatute kulutuste järgnevast maksetaotlusest väljajätmise teel ning kasutada sel viisil vabanenud vahendeid muude, rahastamiskõlblike projektide jaoks. Sellisel juhul on toetusesaajatelt korrigeeritud summade sissenõudmine riiklik küsimus, sest ELi eelarve on kaitstud ja õigusvastased summad seda enam ei mõjuta.

1.22.

Sissenõudeid esitavad nii liikmesriikide ametiasutused (komisjoni ja liikmesriikide koostöös hallatavate kulutuste puhul) kui komisjon (eelkõige valdkondades, kus komisjonil on kulutuste haldamise eest ainuvastutus, nagu teadusuuringud ja suur osa välisabist). Sissenõudmine tähendab, et toetusesaaja maksab saadud toetuse osaliselt või täies mahus tagasi asutusele, kes makse tegi. Nii saab vabanenud vahendid enamikus eelarvevaldkondades teistele toetusesaajatele ümber suunata (12).

1.22.

1.23.

Koostöös liikmesriikidega hallatavate kulutuste puhul võib komisjon finantskorrektsioone algatada, kui tegemist on tõsiste puudustega või kui liikmesriik ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohust eeskirjade vastaselt tehtud kulusid avastada ja parandada.

1.24.

Käsitletavad probleemid on tihti seotud sisekontrollisüsteemide puudustega või ELi eeskirjade mittetäitmisega mõne programmi haldamisel, millel on ilmne finantsmõju (st võimaldab rahastamiskõlbmatute kulude tegemist). Finantskorrektsiooni summa võib arvutada läbivaadatud üksikjuhtude või kontrollitulemuste ekstrapoleerimise põhjal. Kui kumbagi neist meetoditest ei ole võimalik kasutada, siis rakendatakse kindla määraga korrektsiooni.

1.25.

Finantskorrektsioonide mõju liikmesriikidele (13) sõltub kohaldatavast korrast:

1.25.

Finantsmääruse artikli 80 lõikes 4 on sätestatud järgmine:

„Komisjon kohaldab liikmesriikide suhtes finantskorrektsioone, et arvata liidu rahastatavatest kuludest välja sellised maksed, mis on tehtud kohaldatavat õigust rikkudes. Komisjon võtab finantskorrektsioonide puhul aluseks kindlaks tehtud põhjendamatult kulutatud summade suuruse ja nende rahalise mõju eelarvele. Kui neid summasid ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, võib komisjon kohaldada ekstrapoleeritud või kindlamääralisi korrektsioone vastavalt valdkondlikele eeskirjadele.

Komisjon võtab finantskorrektsiooni summa üle otsustades arvesse kohaldatava õiguse rikkumise olemust ja raskusastet ning rahalist mõju eelarvele, sealhulgas juhtimis- ja kontrollisüsteemide puuduste korral. Finantskorrektsioonide kindlaksmääramise kriteeriumid ja kohaldatava menetluse võib sätestada valdkondlikes eeskirjades [- - -]”.

Finantskorrektsioonide eesmärk ei ole liikmesriike karistada, vaid tagada, et eelarve on kaitstud (st et ELi eelarvest tehtud kulutused on korrektsed), arvates välja õigusvastaselt tehtud kulutused.

a)

põllumajanduse puhul tehakse vastavusotsuste alusel finantskorrektsioone (punkti 4.26 alapunkt b), mis tehakse asjaomase liikmesriigi toetuse vähendamise näol (14);

b)

ühtekuuluvuspoliitika puhul sõltub finantskorrektsioonide mõju sellest, kas liikmesriik nõustub komisjoni esitatud korrektsiooniga või mitte (15):

b)

Mõlemal juhul (punkti 1.25 alapunkti b alapunktid i ja ii) kannab liikmesriik rahastamiskõlbmatuks loetud kulutuste ELi kaasrahastamise kaotamise tagajärjed oma riiklikust eelarvest, välja arvatud juhul, kui tal on võimalik asjaomased summad üksikutelt toetusesaajatelt sisse nõuda.

1.26.

Põllumajanduse valdkonnas peavad liikmesriigid eeskirjadevastaselt tehtud kulude eest makstud hüvitise sisse nõudma, (16) kuid komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonidega nähakse harva ette toetuse tagasimaksmist põllumajandustootjate ja teiste toetusesaajate poolt (17).

1.26.

1.27.

Ühtekuuluvuspoliitikas peavad projektides tuvastatud eeskirjade eiramise suhtes finantskorrektsioone tegema liikmesriigi ametiasutused (18). Nagu allpool kirjeldatakse, on toetusesaajatele esitatavate sissenõuete maht vägagi erinev (vt selgitused 1.2 ja 1.3).

1.27.

1.28.

Kõik kontrollikoja auditi ajal liikmesriikide poolt esitatavad sissenõuded võetakse arvesse ja vastavaid summasid veamäära arvutamisel ei arvestata.

1.29.

Paljud finantskorrektsioonid tehakse mitu aastat pärast vahendite eraldamist (vt kontrollikoja eriaruanded nr 7/2010 põllumajanduse kohta (19) ja nr 3/2012 struktuurifondide kohta (20)). Võib aga siiski tuua märkimisväärseid näiteid finantskorrektsioonide tunduvalt kiiremast rakendamisest komisjoni poolt 2012. aastal. Samuti on allpool toodud näiteid, mis annavad ülevaate mõningatest käsitletud probleemidest (vt selgitused 1.1–1.3).

1.29.

Komisjon jätkab eelkõige ÜPP reformi rakendamise ettevalmistamise raamistikus oma jõupingutusi menetluse parandamiseks ja kiirendamiseks, võttes arvesse kvaliteedinormide säilitamise vajadust ja liikmesriikide õigust esitada vastuseid.

Struktuurifondide puhul tehti otsus kahe kolmandiku ajavahemikku 2000–2012 käsitlevate kumulatiivsete finantskorrektsioonide kohta pärast komisjoni 2008. aasta tegevuskava vastuvõtmist. See näitab, et menetlused on kiirenenud, nagu komisjon on endale kohustuseks võtnud.

1.30.

Kontrollikojal on hea meel, et komisjon rakendas Rumeenia, Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia finantskorrektsioone kiiremini. Kontrollikoda võtab arvesse edusamme, mis on tehtud seoses Hispaania pikaajalise finantskorrektsiooniga. Finantskorrektsioonide ajastusest ja iseloomust sõltub nende mõju eelarvele, liikmesriikidele, toetusesaajatele ja kontrollikoja tööle.

1.31.

Kontrollikoda analüüsis korrektsioonide mõju oma auditijäreldustele:

a)

Hispaania finantskorrektsioon (vt selgitus 1.1) käsitleb enne 2008. aastat tuvastatud probleeme. Makseid tehakse edasi aga ka 2013. aastal (ja võimalik, et ka järgmistel eelarveaastatel) ning neid võib kontrollikoda uurida oma tavapärase audititsükli raames;

a)

Peale selle märgib komisjon, et ühtekuuluvuspoliitikaga seotud makseid, vigasid ja korrektsioone tuleb käsitleda programmide mitmeaastases kontekstis. Komisjon on eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooni taotletud aruandes hiljuti tõestanud, et 2000.–2006. aasta programmide puhul moodustavad komisjoni finantskorrektsioonid vähemalt 5,6 % ERFi eraldistest (ja 31. märtsi 2013. aasta seisuga 6,2 %), võttes arvesse ka liikmesriikide tehtud täiendavaid finantskorrektsioone ja asjaomast Hispaaniat käsitlevat finantskorrektsiooni.

b)

Rumeenia ESFi ja Tšehhi ERFiga seotud korrektsioonid olid kindla määraga. Tehtud korrektsioonid ei hõlma toetusesaajatele esitatavaid sissenõudeid (vt selgitus 1.2) ega üksikasjalikku korrektsiooni projektide tasandil. Seega sisalduvad kontrollikoja leitud vead endiselt liikmesriikide poolt hüvitamiseks deklareeritud kuludes (21);

b)

c)

Rumeenia ERFiga seotud korrektsioon ja osa Slovakkia ERFiga seotud korrektsioonist (vt selgitus 1.3) tehti 2012. aastal ning need hõlmasid üksikasjalikke korrektsioone projektide tasandil. Kontrollikoda võttis seda korrektsioonist mõjutatud projektide läbivaatamisel arvesse ning ei kvantifitseerinud selliste projektide vigu, mistõttu neid veamäära arvutamisel ei arvestatud (22).

c)

1.32.

Põllumajanduskulutuste puhul on komisjoni vastavusotsused suunatud liikmesriikidele ja nende põhjal ei esitata üldjuhul sissenõudeid toetusesaajatele (vt punkt 1.26); lisaks kajastavad nad varem tehtud kulusid (vt 4. peatüki punkt 4.28). Selliste finantskorrektsioonide toime on seega liiga hiline, et mõjutada kontrollikoja hinnangulist veamäära vaatlusaluse aruandlusaasta kohta.

1.32.

1.33.

Komisjoni algatatud finantskorrektsioonid, mis on viinud projektikulude üksikasjaliku korrigeerimiseni või tagasimaksmiseni aasta jooksul, on 2012. aasta hinnangulist veamäära vähendanud. Kindla määraga finantskorrektsioonid, mis ei põhjusta eeskirjadevastaste kulude eemaldamist kuludeklaratsioonist või nende korrigeerimist projekti tasandil, ei mõjuta kontrollikoja hinnangulist veamäära.

1.33.

Vt vastused punktidele 1.29–1.31.

1.34.

Komisjon teeb suuri jõupingutusi, et kindlaks teha ja parandada mittetoimivaid järelevalve- ja kontrollisüsteeme, nagu ELi õigusaktid ette näevad. Komisjon ei saa teha rohkemat ega sundida liikmesriike toetusesaajatele sissenõudeid esitama.

1.34.

2013. aasta juulis vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioonis ühtse sisekontrolli raamistiku kohta nõuti finantsmääruse artikli 32 lõike 5 ranget kohaldamist, milles on sätestatud järgmine: „Kui vigade esinemise määr on rakendamise jooksul püsivalt kõrge, tuvastab komisjon kontrollisüsteemide nõrkused, analüüsib võimalike parandusmeetmete kulu ja neist saadavat kasu ning võtab või teeb ettepaneku võtta sobivad meetmed, nt kohaldatavate sätete lihtsustamine, kontrollisüsteemide parandamine ja programmi […] ümberkorraldamine”.

Tulenevalt eelkõige personali kavandatavast vähendamisest, ajavahemiku 2014–2020 seadusandliku menetlusega kaasnevatest raskustest seoses kavandatud lihtsustamise tagamisega ning eesmärgiga tagada kontrollide kulutasuvus leiab komisjon, et eriti liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise valdkonnas ei tohi kõnealuse uue nõude rakendamine piirduda meetmetega, milles pööratakse tähelepanu üksnes iga-aastasele veamäärale avalduva mõju saavutamisele lõplike toetusesaajate tasandil. Liikmesriikide tasandi finantskorrektsioonid ja sissenõuded, mida rakendatakse terve mitmeaastaste programmide kestusaja jooksul, on alati tähtsad tegurid, mida tuleb arvesse võtta, nagu ka pidevad jõupingutused eeskirjade lihtsustamiseks ning süsteemide ümberkorraldamiseks ja tugevdamiseks.

1.35.

Komisjon on teinud programmitöö perioodiks 2014–2020 ettepaneku, mille kohaselt viib pärast riigi ametiasutuste aasta raamatupidamisandmete kokkuvõtte esitamist avastatud eeskirjade eiramine automaatselt ELi toetuse netovähendamiseni, stimuleerides seega liikmesriike kontrolli tõhustama (23). Ettepaneku heakskiitmise korral kaalub kontrollikoda selle mõju oma metoodikale.

1.35.

1.36.

Komisjon delegeerib igapäevase eelarvehalduse komisjoni peadirektoraatide peadirektoritele ja Euroopa välisteenistuse peadirektorile (peadirektorid (24)). Komisjoni ülesandel peavad peadirektorid aasta tegevusaruandes esitama kinnituse alustehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta (25). Kinnituse koostamist käsitlevate komisjoni juhiste kohaselt peavad peadirektorid esitama selles märkuse, kui toimunud on sündmus, millel on komisjoni mainele tõsised tagajärjed, või kui hinnangulise veamäära mõju on ka pärast tehtud finantskorrektsioonide ja sissenõuete mahaarvamist endiselt oluline.

1.37.

2012. aastal kinnitasid kõik peadirektorid, et neil on „piisav kindlus selle kohta, et talituse tegevustele eraldatud vahendeid on kasutatud eesmärgipäraselt ja kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega ning et kasutuselolevad kontrolliprotseduurid annavad vajaliku tagatise alustehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta”. 14 peadirektorit esitasid aga kulutuste suhtes kokku 23 kvantifitseeritud reservatsiooni (vt tabel 1.3 ). Lisaks esitas eelarve peadirektoraadi peadirektor, nagu eelmiselgi aastal, märkuse tulude kohta.

1.38.

Kolme peadirektoraadi (26) suhtes kohaldas siseauditi talitus nn piiratud kontrolli. Sellest tulenevalt esitas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat suuremad reservatsioonid kui varem. Ka arengu ja koostöö peadirektoraat EuropeAid ning teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat esitasid varasemast suuremad reservatsioonid, ehkki need ei ole seotud siseauditi talituse piiratud kontrolli järeldustega. Kõiki aasta tegevusaruannete kohta esitatud soovitusi 2012. aasta tegevusaruannetes ellu ei viidud ja siseauditi talitus jätkab laiaulatuslikumat peadirektoraatide kontrollimist seoses 2013. aasta tegevusaruannetega.

1.38.

1.39.

Komisjon võttis 2012. aasta haldustegevuse koondaruande (edaspidi „koondaruanne”) (27) vastu 5. juunil 2013. Koondaruanne on:

1.39.

1.40.

Koondaruanne ei pea sisaldama otsesõnalist kinnitust selle kohta, et vahendeid on kasutatud kooskõlas määrustega, mida ELi õigusaktid praegu ELi vahendite haldamise eest vastutavate riiklike asutuste suhtes ette näevad (28).

1.40.

1.41.

Koondaruandes on kokku võetud (29) aasta tegevusaruannetes esitatud nn veariski sisaldavad summad (vt tabel 1.3 ). Veariski sisaldava summa terminit koondaruandes ei määratleta ja peadirektoraadid arvutavad seda erinevalt (30). Kokku hindab komisjon veariski sisaldava summa suuruseks 1,9 % (2,6 miljardit eurot) kuni 2,6 % (3,5 miljardit eurot) aasta maksete kogusummast. Seega tunnistab komisjon, et kulude veamäär on tõenäoliselt olulise suurusega. Komisjoni kvantifitseeritud veariski sisaldavat summat ei saa kontrollikoja hinnangulise veamääraga otse võrrelda. Koondaruandes öeldakse aga, et mitme valdkonna, eelkõige maaelu arengu veariski sisaldavad summad on tõenäoliselt alahinnatud siseauditi talituse tuvastatud usaldusväärsusprobleemide tõttu. Seetõttu lisas komisjon oma koondaruandesse kesktalitustele mõeldud juhise vaadata üle veariski sisaldavate summade hindamiseks kasutatud eri lähenemisviisid (vt 30. joonealune märkus).

1.41.

Nagu on täpsustatud komisjoni koondaruandes, on komisjon teadlik kontrollikoja tõstatatud küsimustest ja võtab meetmeid riskisumma arvutamise metoodikate ühtlustamiseks.

Arvesse on vaja võtta asjaolu, et olemasolevad probleemid on peamiselt põhjustatud liikmesriikide edastatud ebausaldusväärsetest veamääradest. Komisjon teeb suuri jõupingutusi selleks, et parandada nende usaldusväärsust, eelkõige neid ülespoole parandades, kui seda peetakse vajalikuks (vt vastused punktidele 3.31–3.36, 4.38–4.39 ja 6.35–6.39).

1.42.

Komisjoni koondaruandes võrreldakse veariski sisaldavate summade koguväärtust nelja viimase aasta finantskorrektsioonide keskmise mahuga ja märgitakse, et nelja viimase aasta finantskorrektsioonide ja sissenõuete keskmine summa on sarnane 2012. aasta veariski sisaldavate summadega. Selline võrdlus tuleb panna konteksti:

1.42.

—

kontrollikoda käsitles punktides 1.19–1.35 finantskorrektsioonide ajastust ning nende mõju liikmesriikidele ja toetusesaajatele;

—

—

koondaruandes nenditakse, et kasutatud meetodite ning ELi vahendeid haldavate teiste asutuste poolt komisjonile esitatud puudliku teabe tõttu on tõenäoline, et veariski sisaldavate summade suurust on alahinnatud näiteks ühtekuuluvuspoliitika (vt 5. peatüki punktid 5.57 ja 5.58) ja maaelu arengu (vt 4. peatüki punkt 4.38) puhul;

—

—

finantskorrektsioonist tulenevalt esitab asjaomane liikmesriik tavaliselt uute kulude deklaratsiooni, mis võib omakorda vigu sisaldada.

—

1.43.

Koondaruandes ei piirduta üksnes seaduslikkuse ja korrektsuse käsitlemisega. Teised olulised teemad hõlmavad komisjoni talitustele antavaid juhtnööre tulemusraamistiku parandamiseks, et saavutada „kogu organisatsioonis tulemuslikkusele suunatud kultuur” (31). Lisaks väljendab komisjon muret selle üle, et mitut valdkondlike õigusaktide ettepanekut, mis ta on esitanud uueks programmitöö perioodiks eesmärgiga tagada lihtsam õigusraamistik, ei ole ellu viidud.

1.44.

Koondaruandes kõrvutatakse eeskirjadevastaselt kasutatud vahendite mahtu finantskorrektsioonide mõjuga. Kontrollikoda leiab, et need arvud tuleb konteksti asetada. Koondaruandes endas märgitakse, et esitatud arvud näitavad üldist riskitaset tõenäoliselt tegelikust väiksemana. Kontrollikoda on näidanud finantskorrektsioonide olemuslikku piiratust vigade parandamise vahendina (vt punktid 1.19–1.35). Finantskorrektsioonid võivad kulutuste kvaliteedi parandamist oluliselt stimuleerida, kuid nende rolli kulutuste korrektsuse tagamisel ei tohi ülehinnata.

1.44.

Komisjon kohaldas seotud summade kvantifitseerimiseks konservatiivset lähenemisviisi. Komisjon hõlmas oma analüüsi üksnes sellised finantskorrektsioonid (2012. aastal ligikaudu 3,7 miljardit eurot) ja sissenõuded (2012. aastal ligikaudu 0,7 miljardit eurot), mida ta ise rakendas, ning käsitles otseselt vigasid või veaohtu, mis on põhjustatud liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemide puudustest (2012. aastal kokku 4,4 miljardit eurot).

Kõnealuse lähenemisviisi kohaselt ei hõlmanud komisjon:

1.45.

On küsitav, kas koondaruanne on nii sise- kui välisaruandluse eesmärkide saavutamiseks jätkuvalt sobiva ülesehitusega. Koondaruanne valmib vastavalt finantsmääruses sätestatud ajakavale, kuid liiga hilja, et kontrollikoda sellele oma töös kuigivõrd toetuda saaks. Seda ei avaldata koos konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandega. See ei pea sisaldama ega sisalda sõnaselget kinnitust, nagu muudes valdkondades (32).

1.45.

Komisjon leiab, et üheskoos täidavad iga-aastased tegevusaruanded ja koondaruanne kontrollikoja määratletud sise- ja välisaruandluse eesmärgid. Iga-aastased tegevusaruanded koostatakse piisavalt varakult, et kontrollikoda saaks neid arvesse võtta, ja need sisaldavad sõnaselget kinnitust, mis on võrreldav muudes valdkondades antavaga. Koondaruanne on iga-aastaste tegevusaruannete kokkuvõte ning dokument, millega kolleegium võtab poliitilise vastutuse ELi toimimise lepingu artikli 317 alusel.

Iga-aastased tegevusaruanded ja koondaruanne on avalikud dokumendid, mis on kõikidele sidusrühmadele hõlpsalt kättesaadavad. Komisjon järgib kontrollikoja soovitust luua konsolideeritud raamatupidamisaruannete juurde link lehekülgedele, kus on avaldatud koondaruanne ja iga-aastased tegevusaruanded.

1.46.

2012. aastal ei saanud komisjon olemasolevast eelarvest kõiki maksetaotlusi rahuldada. Olukorda mõjutas muu hulgas kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute ja makseteks ettenähtud assigneeringute vahelise erinevuse suurenemine ning varasemate aastate täitmata kulukohustuste kogunemine (33).

1.46.

Komisjon kasutas eelarve maksimaalseks täitmiseks kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, mis hõlmasid finantsmääruses hiljuti kehtestatud aasta lõpus tehtavaid ülekandeid. See võimaldas koondada kõikide eelarverubriikide all kasutamata vahendid ja teha detsembri lõpus regionaalpoliitika raames 211 miljoni euro ulatuses makseid.

1.47.

ELi lõpliku eelarve alusel said institutsioonid võtta kulukohustusi summas 148,7 miljardit eurot (34) ja teha makseid summas 136,8 miljardit eurot (35).

1.48.

Assigneeringud kasutati täiel määral ära. Kulukohustusi võeti summas, mis moodustas kasutada olnud kogusummast 99,6 % (2011. aastal 99,3 %), ja makseid tehti ettenähtud eelarvest 99,1 % ulatuses (2011. aastal 98,6 %).

1.49.

Kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute summa, mille suhtes kehtib finantsraamistiku kulukohustuste ülempiir, oli 0,8 miljardit eurot väiksem kui ülempiir. Muud kulukohustused, mis koosnesid vahenditest, mille suhtes finantsraamistiku ülempiir ei kehti, olid kokku 1,2 miljardit eurot (36). Makseteks ettenähtud assigneeringute puhul jäi kõikide kasutatud vahendite kogusumma 5,6 miljardi euro võrra alla ülempiiri.

1.50.

Tulud ületasid makseid (37) 2012. aastal 1 miljardi euro võrra (38) (2011. aastal 1,5 miljardi euro võrra). Ülejääki (39) kasutatakse liikmesriikidelt 2013. aastal kogutava omavahendite summa tasaarvestamiseks.

1.51.

Nagu kontrollikoda eelarveaasta 2011 aastaaruandes märkis, (40) on komisjonil järjest keerulisem kõiki aasta jooksul laekuvaid maksetaotlusi makseteks ettenähtud eelarveassigneeringutest rahuldada. 2012. aastal taotles komisjon neljandas kvartalis täiendavaid maksete assigneeringuid. Komisjon taotles 23. oktoobril 2012. aastal esitatud paranduseelarvega nr 6 makseteks ettenähtud assigneeringuteks 9 miljardit eurot, millest eelarvepädevad institutsioonid rahuldasid 12. detsembril 2012. aastal 6 miljardit eurot. Maksete tegemise surve kajastub ka täitmata kulukohustuste summa suurenemises (vt punktid 1.54 ja 1.55).

1.51.

1.52.

Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute maht on kogu ajavahemiku 2007–2013 vältel püsinud finantsraamistikus kindlaksmääratud ülempiiri lähedal, samas kui makseteks ettenähtud assigneeringute maht on igal perioodil olnud alla ülempiiri (vt tabel 1.4 ). Sellest tulenevalt ületas ajavahemikul 2007–2013 kasutada olnud kulukohustuste assigneeringute kumulatiivne kogusumma sama ajavahemiku maksete assigneeringute kumulatiivse kogusumma 114 miljardi euro võrra. Seda on 64 miljardit eurot rohkem kui nende kahe kogusumma 50 miljardi euro suurune vahe, mis on kavandatud finantsraamistikus.

1.53.

Muud tegurid, mis avaldasid 2012. aasta eelarvest maksete tegemiseks survet, olid liikmesriikide sagenenud väljamaksetaotlused programmitöö perioodi eelviimasel aastal (41) ja reaktsioon ühtekuuluvuspoliitika vahendite aeglasele rakendamisele käimasoleval programmitöö perioodil. Seetõttu esitati paranduseelarved, mille alusel paigutati maksete (aga mitte kulukohustuste) assigneeringud ümber teistesse eelarverubriikidesse ja tühistati osa maksete assigneeringutest.

1.53.

Paranduseelarve hõlmas üksnes maksete assigneeringuid: täiendavaid kulukohustuste assigneeringuid ei olnud vaja, sest need määratakse kindlaks mitmeaastases finantsraamistikus.

1.54.

Komisjoni täitmata eelarvelised kulukohustused, (42) mille makset ja/või vabastamist ei ole veel tehtud, suurenesid 10 miljardi euro võrra (5 %) 217 miljardile eurole ning nende maht on võrdne kahe aasta ja kolme kuu liigendatud kulukohustustega (43) või kahe aasta ja seitsme kuu liigendatud maksetega 2012. aasta kasutuskiiruse juures.

1.55.

Suurem osa täitmata kulukohustustest on seotud rubriigiga 1b (ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks) (vt joonis 1.4 ). Selles valdkonnas oli täitmata kulukohustuste summa 140 miljardit eurot (44) (64,1 % kõigist täitmata eelarvelistest kulukohustustest), mis vastab kahe aasta ja kaheksa kuu kulukohustustele või kahe aasta ja 11 kuu maksetele (2011. aastal kolme aasta ja kahe kuu maksetele) 2012. aasta kasutuskiiruse juures. Täitmata kulukohustuste osakaal aastaeelarvetes on siiski sarnane ka teistes valdkondades, kus kasutatakse liigendatud assigneeringuid. Maksetele vastavate aastate arvu vähenemine võrreldes 2011. aastaga tuleneb peamiselt 4,4 miljardi euro eraldamisest ühtekuuluvuse maksete assigneeringuteks paranduseelarvest nr 6. Hoolimata maksete assigneeringute summa suurenemisest oli 2012. aasta lõpus täitmata 16,2 miljardi euro (45) väärtuses maksetaotlusi (2011. aasta lõpus 10,7 miljardit eurot ja 2010. aasta lõpus 6,4 miljardit eurot). Seega on summa, mis tuleb järgmiste aastate eelarvetest maksetele eraldada, kolme viimase aasta jooksul märkimisväärselt suurenenud.

1.55.

1.56.

Kulukohustuse likvideerimine makse tegemisega ei tähenda tingimata kulude kirjendamise protsessi lõppu. Komisjon kirjendab lõplikud kulud alles siis, kui tegevus on läbi viidud, komisjoni sellest teavitatud ja tegevus heaks kiidetud. Tabel 1.5 näitab selliste väljamakstud eelmaksete mahtu, mille lõplikku kasutamist toetusesaajate poolt ei ole komisjon veel heaks kiitnud ega kinnitanud. 2012. aasta lõpus oli eelmaksete brutosumma 80,1 miljardit eurot (46).

1.56.

1.57.

Kulukohustuse võtmisest kulude heakskiitmiseni kulub keskmiselt kõige rohkem aega rubriigis 4 (EL kui ülemaailmne partner), kus tavapärase tegevuse puhul kulub kulukohustuse võtmisest kuni lõplike kulude kirjendamiseni komisjoni poolt kolm aastat ja 11 kuud (47). Eelmaksete tasaarvestamiseks kuluv tarbetult pikk aeg võib suurendada vigade või kahju riski (vt 7. peatüki selgitus 7.1).

1.57.

1.58.

Peamised tegurid, mis suurendasid survet maksete tegemiseks 2012. aasta eelarvest, olid punktis 1.52 osutatud tasakaalustamatuse olulised erinevused ning vajadus lahendada kasutamata kulukohustuste jäägi probleem. Eelarvest maksete tegemiseks avaldatava surve tõttu on ülioluline, et komisjon kavandaks makseteks vajaminevad summad keskmises ja pikas perspektiivis. Lisaks täitmata eelarvelistest kulukohustustest tulenevate rahavoo nõuete täitmisele tuleb järgmiste aastate eelarvetest rahastada makseid liidu bilansis kajastatud kohustuste täitmiseks (48). Kõiki neid tegureid arvestades läheb tulevaste väljamaksete katmiseks seisuga 31. detsember 2012 vaja ligikaudu 313 miljardit eurot.

1.58.

1.59.

Kontrollikoda on seisukohal, et komisjon peaks koostama ja avaldama pikaajalise rahavoo prognoosi tulevikus makseteks vajaminevate summade kohta, et aidata edaspidiseid vajadusi kindlaks teha, eelarve prioriteete kindlaks määrata ja tagada, et vajalikud maksed saab teha heakskiidetud aastaeelarvetest. Analüüsis tuleks arvesse võtta, millises ulatuses peab EL eelmakseid tegema ning täitma edaspidised maksevajadused, mis tulenevad liidu bilansis juba kajastatud kohustustest.

1.59.

Komisjon analüüsib, kuidas oleks kõige parem koostada ja avaldada pikaajaline rahavoo prognoos, mis hõlmab ka liidu bilansis juba kajastatud kohustusi.

2.1.

Käesolevas peatükis esitatakse erihinnang tulude kohta, mis koosnevad omavahenditest ja muudest tuludest. Põhiteave 2012. aasta tulude kohta on esitatud Tabelis 2.1.

2.2.

Omavahendid on ülekaalukalt eelarveliste kulutuste peamiseks rahastamisallikaks (92,4 %). Omavahendite kolm liiki on: (1) liikmesriikide kogurahvatulul põhinevad omavahendid, traditsioonilised omavahendid (impordi tollimaksud ja suhkru tootmismaks) ning liikmesriikide kogutud käibemaksupõhised omavahendid.

2.3.

Kogurahvatulul põhinevad omavahendid tulenevad ühtse määra kohaldamisest liikmesriikide kogurahvatulule. Käesoleva aasta kogurahvatulul põhinevate omavahendite osamaksed (97 856 miljonit eurot, mis moodustab 70,1 % tuludest) põhinevad kogurahvatulu prognoositud andmetel (2). Neid andmeid saab muuta vaid nelja aasta jooksul (3). Muudatusi võetakse arvesse liikmesriikide varasemate aastate kogurahvatulu saldode ja kohanduste (4) arvutamisel, millel on samuti oma osa eelarvetuludes. Omavahendite korrektsusega seotud peamine risk on, et nende aluseks olev statistika ei ole kas kooskõlas ELi eeskirjadega või ei ole selle töötlemisel lähtutud ELi eeskirjadest.

2.4.

Pärast traditsiooniliste omavahendite, käibemaksupõhiste omavahendite ja muude tulude kogusumma arvesse võtmist kasutatakse kogurahvatulu põhiseid omavahendeid ELi eelarve tasakaalustamiseks. Mõne liikmesriigi kogurahvatulu tegelikust väiksemana või suuremana näitamise (kuigi see ei mõjuta kogurahvatulul põhinevate omavahendite kogusummat) korral suurenevad või vähenevad teiste liikmesriikide osamaksed senikaua, kuni kogurahvatulu andmed on parandatud.

2.5.

Traditsiooniliste omavahendite kindlaksmääramise ja kogumisega tegelevad liikmesriigid. Kolmveerand kogutud summadest makstakse ELi eelarvesse (16 454 miljardit eurot, mis moodustab 11,8 % tuludest), ülejäänud veerand jääb kogumiskulude katteks liikmesriikidele. Kõik liikmesriigid saadavad komisjonile igakuiselt määratud maksude aruande (A-kontode aruanne) ja kord kvartalis aruande nende määratud maksude kohta, mida ei ole kantud A-kontodele (B-kontode aruanne) (5). Traditsiooniliste omavahenditega seotud peamisteks riskideks on Euroopa Liidu jaoks kogutavate maksude terviklikkus, täpsus ja õigeaegsus.

2.6.

Käibemaksu- ja kogurahvatulu põhised omavahendid on osamaksed, mis tulenevad ühtse määra kohaldamisest liikmesriikide ühtlustatud käibemaksubaasile (14 648 miljardit eurot, mis moodustab 10,5 % tuludest). Käibemaksupõhiseid omavahendeid puudutavateks peamisteks riskideks on liikmesriikide esitatud ühtlustatud käibemaksubaasi andmete täielikkus ja täpsus ning liikmesriikide osamaksete õigeaegsus.

2.7.

Ühendkuningriigil võimaldatakse korrigeerida eelarvelist tasakaalustamatust („Ühendkuningriigi korrigeerimine”), mis tähendab tema poolt kogurahvatulul põhinevatesse omavahenditesse tehtavate maksete vähendamist (6). Lisaks kasutatakse Saksamaa, Madalmaade, Austria ja Rootsi puhul käibemaksupõhiste omavahendite ühtse määra vähendamist ning Madalmaade ja Rootsi puhul vähendatakse ajavahemikul 2007–2013 kogurahvatulul põhinevaid iga-aastaseid brutomakseid (7). Siin on peamiseks riskiks võimalikud vead komisjoni tehtavates arvutustes, eelkõige tuleneb see Ühendkuningriigi korrigeerimise arvutamise keerukusest.

2.8.

Muud auditeeritud tulud koosnevad peamiselt varasemate aastate eelarveülejääkidest, liidu/ühenduse kokkulepete (k.a EFTA) alusel tehtud osamaksetest, viivistest ja trahvidest. Muid tulusid ohustavateks riskideks on trahvide komisjonipoolne haldamine ning liidu/ühenduse kokkulepete alusel tehtud osamaksete arvutamisel tekkida võivad vead.

2.9.

Kontrollikoja üldist auditi lähenemisviisi ja metoodikat kirjeldatakse 1. peatüki lisa 1.1 2. osas . Tulude valdkonna auditi puhul tuleb märkida järgnevaid asjaolusid:

2.10.

Auditis võeti lähtepunktiks kogurahvatulu 2012. aasta andmete kokkulepitud prognoosid ning hinnati nende töötlemiseks kasutatavaid komisjoni andmetöötlussüsteeme, mille abil arvutatakse lõplikel eelarvekontodel kajastatavad summad. Seega uuris kontrollikoda eelarve koostamist ja nimetatud prognoosidel põhinevate liikmesriikide osamaksete korrektsust.

2.11.

Kontrollikoda hindas komisjoni järelevalve- ja kontrollisüsteeme, mille otstarve on anda piisav kindlus kogurahvatulul põhinevate omavahendite korrektse arvutamise ja laekumise kohta. Audit hõlmas ka komisjonipoolset kogurahvatulu reservatsioonide haldamist 2012. aastal. Kontrollikoda ei saa anda hinnangut liikmesriikide ja komisjoni vahel kokku lepitud andmete kvaliteedi kohta.

2.12.

Küll aga uuris kontrollikoda, kui mõjusalt kontrollis komisjon ajavahemikku 2002–2010 puudutavaid kogurahvatulu andmeid (10). Komisjon oli oma töö lõpetanud jaanuaris 2012. Kontrollikoja töö keskendus aastatele 2002–2007, mille kohta käivad andmed (koos 2008. aasta andmetega) muutusid 2012. aastal lõplikeks. Lõplikke andmeid ei ole enam võimalik kogurahvatulul põhinevate omavahendite kohandamise eesmärgil muuta (välja arvatud erireservatsioonidega hõlmatud diskreetsed elemendid, mida kajastatakse punktis 2.25). Kirjeldatud tööd võetakse arvesse ka komisjoni järelevalve- ja kontrollisüsteemide hindamisel.

2.13.

Kontrollikoda hindas järelevalve- ja kontrollisüsteeme valitud liikmesriikides (Belgia, Poola ja Soome), kust on kokku pärit umbes 13 % traditsioonilistest omavahenditest. Samuti vaatas kontrollikoda läbi nende raamatupidamissüsteemid (A- ja B-kontod) ning kontrollis traditsiooniliste omavahendite voogu nende kindlaksmääramisest kuni komisjonile deklareerimiseni selleks, et saada piisav kindlus kajastatud summade täpsuse ja täielikkuse kohta. Auditi hõlmas tollimaksu soodusmäärade kohaldamisel kasutatavate impordideklaratsioonide peamiste andmete (sooduskoodid ja päritoluriik) usaldusväärsuse kontrollimiseks kasutatavate peamiste kontrollimehhanismide testimist, tollivormistuse järgsete auditite ja riskianalüüsi kontrollimist ning külastatud liikmesriikides importimise etapis teatamisvabastuste andmise kontrolli.

2.14.

Kontrollikoda hindas ka komisjoni järelevalve- ja kontrollisüsteeme, sealhulgas komisjoni kontrollkäike liikmesriikidesse, lootusetute summade mahakandmise protseduuri ning komisjoni enda ja kontrollikoja varasemate leidude põhjal meetmete võtmiseks kasutatavat protseduuri.

2.15.

Kontrollikojal ei ole võimalik raamatupidamise aastaaruande aluseks olevate tehingute auditiga hõlmata deklareerimata või tollijärelevalvet mitte läbinud importi.

2.16.

Käibemaksupõhised omavahendid pärinevad liikmesriikides tegelikult kogutud käibemaksul, mida on makromajanduslikku statistikat ja prognoose kasutades kohandatud (harmoniseeritud käibemaksubaas). Auditi lähtepunkt oli liikmesriikide ettevalmistatud harmoniseeritud käibemaksubaas ning töö käigus hinnati komisjoni andmetöötlussüsteeme, mille abil arvutatakse lõplikel eelarvekontodel kajastatavad summad. Seega uuris kontrollikoda ELi eelarve koostamist ja liikmesriikide osamaksete korrektsust.

2.17.

Kontrollikoda hindas komisjoni järelevalve- ja kontrollisüsteeme, mille otstarve on anda piisav kindlus käibemaksupõhiste omavahendite korrektse arvutamise ja kogumise kohta. Kontrollikoda hindas seda, kuidas komisjon oli liikmesriikides kontrollinud harmoniseeritud käibemaksubaase ja hallanud reservatsioone. Liikmesriikide esitatud andmeid ja statistikat auditi käigus otseselt ei testitud.

2.18.

Tehingute testimise tulemused on kokkuvõtlikult esitatud lisas 2.1. Kontrollikoja auditeeritud 55 tehingust ei olnud ükski vigadest mõjutatud.

2.19.

Kontrollikoja auditiga leiti, et komisjon ei olnud teinud vigu liikmesriikide edastatud kogurahvatulu andmetel põhinevate liikmesriikide osamaksete arvutustes ja maksetes (enamik neist põhines kogurahvatulu 2012. aasta prognoositud andmetel). Küll aga leidis kontrollikoda puudusi komisjoni lähenemisviisis ja kontrolliprotsessis (vt punktid 2.28–2.30). Nimetatatud puudustel ei olnud olulist mõju kogurahvatulul põhinevate omavahendite kajastatud summale (vt punkt 2.30).

2.20.

Kontrollikoda leidis, et kokkuvõttes vastasid komisjoni väljastatud sissenõudekorraldused liikmesriikide esitatud A-kontode aruannetele.

2.21.

Kontrollikoja auditiga leiti, et liikmesriikide osamaksete arvutamisel ja maksmisel vigu ei esinenud.

2.22.

Kontrollikoja auditiga ei leitud vigu muude tulude tehingute maksete arvutamisel. Küll aga leidis kontrollikoda haldusalaseid puudusi komisjoni protseduurides, mida kasutati ühe EFTA riigi osamakse ühe osa arvutamiseks (11).

2.22.

2.23.

Kontrollikoda kontrollis järelevalve- ja kontrollisüsteeme ning töö tulemused on kokkuvõtlikult esitatud lisas 2.2.

2.23.

2.24.

Reservatsiooni (12) abil saab liikmesriigi edastatud kogurahvatulu andmete kahtlusi tekitanud osa parandamiseks n.-ö. avatuna hoida ka pärast õigusaktides sätestatud nelja-aastase tähtaja lõppemist. Reservatsioonide kasutamine on seega osa sisekontrolliprotsessist. Komisjon ja liikmesriigid peaksid püüdma lahendada kahtlusi tekitavad elemendid nii kiiresti kui võimalik (13).

2.24.

2.25.

Komisjon asendas kõik ELi esimese 25 maa kohta kehtivad üldreservatsioonid 103 erireservatsiooniga (14). ELi esimese 15 liikmesriigi puhul hõlmavad erireservatsioonid ajavahemikku 2002–2010 ning EL esimese 10 liikmesriigi puhul ajavahemikku 2004–2010. Kuigi komisjoni protseduurides neid ei käsitleta, kehtestati kuus horisontaalset erireservatsiooni (15) ka ELi esimesele 25 liikmesriigile. Kontrollikoda leidis puudusi selles, kuidas komisjon kogurahvatulu andmeid kontrollis (punkti 2.28 alapunkti b teine ja kolmas taane; ning punkt 2.29).

2.25.

2.26.

2012. aastal ei tühistatud ühtegi nimetatud kogurahvatulu andmete erireservatsiooni. Lisaks kehtisid 2012. aasta lõpu seisuga endiselt kaks kogurahvatulu erireservatsiooni (16), mis hõlmasid ajavahemikku 1995–2001. Olukord liikmesriikide kaupa on esitatud tabelis 2.2 . Komisjon ei hinda reservatsioonide potentsiaalset mõju.

2.26.

Kuna rahvamajanduse arvepidamine on keeruline kontrollimehhanism, ei saa eristada üksikute komponentide mõju ja seega ei ole võimalik reservatsioonide potentsiaalset mõju täpselt kvantifitseerida (sageli ei ole lihtne kindlaks teha, kas see on positiivne või negatiivne).

2.27.

Komisjon kehtestas 2008. aasta kohta üldreservatsiooni Kreeka kogurahvatulu andmete kohta, kuna liikmesriik ei esitanud vastavaid andmeid Eurostatile tähtaegselt (22. septembriks 2012). Vastasel juhul oleks aasta 2008 muutunud lõplikuks ning selle kohta käivaid andmeid ei oleks saanud enam parandada.

2.28.

Kontrollikoda uuris, kui mõjusalt kontrollis komisjon ajavahemiku 2002–2007 (suletud aastad) puudutavaid kogurahvatulu andmeid (töö lõpetati 2012. aastal) ning leidis, et:

a)

Eurostat ei kavandanud ega prioriseerinud asjakohaselt oma tööd, sest liikmesriikides tehtava kogurahvatulu andmete koostamisega kaasnevaid riske ei olnud piisavalt hinnatud ning kontrollitavate valdkondade valikul ei kasutatud piisavalt tasuvuse põhimõtet (17);

a)

b)

Eurostat ei näidanud, et ta oleks teostanud järjekindlat kontrollimist, sest:

—

otsese kontrollimise teostamisel leiti puudusi. Eurostat kasutas analüüsitavate valdkondade valimisel erinevaid kriteeriume, mis ei olnud alati dokumenteeritud; puudusid tõendid selle kohta, et Eurostat oleks alati üle vaadanud liikmesriikide statistikaametite kontrollid, millega uuriti valitud komponentide hindamiseks kasutatud sisendandmeid;

—

—

ei esitatud tõendeid selle kohta, et liikmesriikide erireservatsioonide kehtestamisel oleks kasutatud tasuvuse põhimõtet;

—

—

mõned horisontaalsed erireservatsioonid olid kehtestatud ebaasjakohaselt. Näiteks kooperatiivses omandis olevate eluruumide käsitlemisel, mille puhul 14 liikmesriiki teatasid, et neil sellised tehingud puuduvad; ning vähese või puuduva füüsilise kohaloluga üksuste käsitlemisel, millel mõju kogurahvatulule on väike.

—

2.29.

Kontrollikoda leidis ka liikmesriikide rahvamajanduse arvepidamise hinnangutes probleeme, mida Eurostat ei olnud avastanud. Mõned neist (18) oleks pidanud kaasa tooma komisjonipoolsete täiendavate riigipõhiste erireservatsioonide kehtestamise, mõned (19) aga näitasid, et reservatsioonide kehtestamisel ei oldud liikmesriigiti järjekindlad.

2.29.

2.30.

Kuigi see ei mõjutaks kogurahvatulul põhinevate omavahendite arvutust eelarveaastaks 2012, oleks see muutnud liikmesriikide osamaksete suurust ajavahemikul 2002–2007 (20).

2.30.

2.31.

Kõigis külastatud liikmesriikides leiti kontrollikoja auditi käigus (vt punkt 2.13) puudusi liikmesriikide tollijärelevalve tollivormistuse järgseid auditeid ja riskianalüüsi puudutavas töös. Kui riiklik tollijärelevalve on vaid osaliselt tõhus, suureneb risk, et kogutud traditsiooniliste omavahendite summad võivad olla ebatäpsed.

2.31.

2.32.

Komisjon ja liikmesriik töötavad aastaaruannetes 2010 ja 2011 Belgia süsteemides leitud puuduste lahendamise kallal. Eelarve peadirektoraadi 2012. aasta tegevusaruanne sisaldab nüüd reservatsiooni Belgia arvestusandmete usaldusväärsuse kohta.

2.32.

2.33.

Lisaks leidis kontrollikoda väiksemaid puudusi ka kahe teise külastatud liikmesriigi (Poola ja Soome) A- ja B-kontosid käsitlevates süsteemides.

2.33.

2.34.

2012. aastal kehtestas komisjon 54 ja tühistas 57 reservatsiooni. Komisjoni andmetel vähendas kontrollitud liikmesriikides tühistatud reservatsioonide puhasmõju käibemaksupõhiseid omavahendeid umbes 4 miljoni euro võrra (21). Aasta lõpu seisuga kehtis kokku 153 reservatsiooni (vt tabel 2.3 ). Komisjoni kehtestatud reservatsioonidest 44 on seotud käibemaksualaste õigusaktide rikkumisega. Need reservatsioonid saab tühistada alles peale seda, kui rikkumismenetlus on lõpetatud ning nende poolt vastavate aastate käibemaksubaasile avaldunud mõju on kindlaks määratud. 17 reservatsiooni kehtestasid liikmesriigid ise.

2.35.

Kontrollikoda määratleb pikaajalisteks reservatsioonideks reservatsioonid, mis on kehtestatud vähemalt 10 aastat varasema aasta kohta, st need, mis on kehtestatud 2003. või varasemate aastate kohta, ning mis 2012. aasta lõpu seisuga endiselt kehtisid. Nimetatud küsimuses on olukord tervikuna püsinud eelmiste aastatega võrreldes muutumatuna. Aasta lõpus kehtis 16 pikaajalist reservatsiooni (mõned neist veel 1995. aasta kohta), 2011. aasta lõpus oli neid 15. Viis pikaajalist reservatsiooni olid seotud rikkumistega ning kolm olid kehtestanud liikmesriigid ise.

2.35.