29.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 36/145

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 17. jaanuari 2013. aasta (1), 6. septembri 2007. aasta (2) ja 10. juuli 2008. aasta (3) resolutsioone,

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi Rahvavabariigi vahel sõlmitud partnerlus- ja arengualast koostöölepingut (4),

—

võttes arvesse Bangladeshi parlamendis 1973. aastal vastu võetud rahvusvahelise kriminaalkohtu seadust, millega nähakse ette isikute vahistamine, vastutuselevõtmine ja karistamine genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja muude kuritegude eest vastavalt rahvusvahelisele õigusele,

—

võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 22. jaanuari 2013. aasta avaldust seoses Bangladeshi rahvusvahelises kriminaalkohtus langetatud surmaotsusega ja 2. märtsi 2013. aasta avaldust seoses vägivallaga Bangladeshis,

—

võttes arvesse 7. veebruari 2013. aasta ühisavaldust, mille koostasid ÜRO eriraportöör kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal ning ÜRO eriraportöör kohtute ja advokaatide sõltumatuse alal,

—

võttes arvesse ÜRO põhikirjas sätestatud põhimõtteid, inimõiguste ülddeklaratsiooni, 1993. aasta Viini deklaratsiooni ja inimõiguste maailmakonverentsi tegevuskava ning 1995. aasta sotsiaalse arengu Kopenhaageni deklaratsiooni ja sellega seotud tegevuskava,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et ELil on Bangladeshiga head, pikaajalised suhted, sealhulgas partnerlus- ja arengualase koostöölepingu kaudu;

B.

arvestades, et valimiskampaania ühe keskse lubaduse täitmiseks moodustas Awami Liiga valitsus eesotsas Sheik Hasinaga sõjakuritegude kohtu, et see menetleks endise Ida- ja Lääne-Pakistani vahel 1971. aastal üheksa kuud väldanud iseseisvussõja käigus toime pandud massimõrvu, milles tapeti 300 000 kuni 3 miljonit inimest ja vägistati umbes 200 000 naist;

C.

arvestades, et ühest ajaloo rängimast massimõrvast saadud trauma vaevab veel 40 aastat hiljem paljusid Bangladeshi elanikke, kellele kohtuprotsessid peaksid pakkuma kaaluka tõehetke ja hüvituse nende kannatuste eest;

D.

arvestades, et 21. jaanuaril 2013 kuulutas Bangladeshi rahvusvaheline kriminaalkohus (RKK) välja kohtuotsuse Abdul Kalam Azadile 1971. aasta iseseisvussõjas sooritatud inimsusevastaste kuritegude eest ja mõistis ta tagaselja surma;

E.

arvestades, et kui RKK Abdul Qader Mollah’ 5. veebruaril 2013 eluks ajaks vangi mõistis, vallandas see Dhaka Shahbaghi linnajaos peamiselt noorte emotsionaalsed, kuid üldiselt rahumeelsed meeleavaldused; arvestades, et see nn Shahbaghi liikumine nõudis otsuse muutmist surmanuhtluseks ning usuäärmuslusest vaba poliitikat ja ühiskonda;

F.

arvestades, et nende protestide järel lisas valitsus 1973. aasta RKK seadusesse sätte, millega hagejatel võimaldatakse kohtu otsus edasi kaevata; arvestades, et seega võidakse Abdul Qader Mollah’ kohtuotsus muuta surmanuhtluseks; arvestades, et selline tagasiulatuva jõuga seadusandlus rikub õiglase kohtupidamise norme, õõnestab RKK tegevuse seaduslikkust ning rikub rahvusvahelise õiguse põhimõtet, mis keelab kedagi kaks korda samas asjas vastutusele võtta (ne bis in idem – mitte kaks korda samas asjas), mis on sätestatud ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (artikli 14 lõige 7), millega Bangladesh on ühinenud;

G.

arvestades, et mitmed valitseva partei Awami Liiga juhid, nende seas ka siseminister, on toetanud Shabaghi liikumise nõudmisi, väites et partei Jamaat-e-Islami tuleks keelustada ja sellega seotud meediakanalid sulgeda;

H.

arvestades, et 28. veebruaril 2013 mõistis RKK oma otsusega surma Jamaat-e-Islami partei aseesimehe Delwar Hossain Sayeedi, keda süüdistati muu hulgas hindu vähemuse tagakiusamises;

I.

arvestades, et selle värskeima kohtuotsuse järel olukord halvenes ning Jamaat-e-Islami partei toetajate vägivaldsetes meeleavaldustes hukkus üle 60 inimese; arvestades, et vabaühenduste teatel avas politsei Jamaati liikmete ja toetajate rünnakutele vastates muu hulgas tule lahingupadrunitega;

J.

arvestades, et teadete kohaselt ründasid Jamaati aktivistid ja osa Bangladeshi Natsionalistliku Partei toetajaid hiljaaegu enam kui 40 hindu templit ning hindude kodusid ja kauplusi kogu Bangladeshis, jättes sajad inimesed kodutuks; arvestades, et Bangladeshi hindu ja muud vähemused (näiteks Ahmadiyya moslemid) on korduvalt pidanud taluma vägivalda ja tagakiusamist, eriti 1971. aasta iseseisvussõja ajal ning 2001. aasta valimiste järel, ning et seetõttu lahkus aastatel 2001–2011 Bangladeshist umbes 900 000 hindut;

K.

arvestades, et RKKs on praegu pooleli mitmed muud kohtuasjad ning on tõsine oht, et nende kaebealustele võidakse määrata süüdimõistvad ja surmaotsused;

L.

arvestades, et ÜRO eriraportöör kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal ning ÜRO eriraportöör kohtute ja advokaatide sõltumatuse alal, samuti inimõigusorganisatsioonid on väljendanud muret kohtu väidetavate puuduste pärast seoses õiglase kohtupidamise ja korrakohase kohtumenetlusega ning eriti asjaoluga, et üks protsess toimus tagaselja;

1.

on tõsiselt mures seoses Bangladeshis hiljuti RKK otsuste järel toimunud vägivallapuhangutega ning avaldab kurbust neis hukkunute pärast;

2.

avaldab kaastunnet selles vägivallas hukkunute ja vigastatute omastele ja lähedastele;

3.

tunnistab leppimise, õigluse ning 1971. aasta iseseisvussõjas sooritatud kuritegude eest vastutuselevõtmise vajalikkust; rõhutab sellega seoses RKK tähtsust;

4.

kinnitab veel kord oma otsustavat vastuseisu surmanuhtlusele kõikjal ja mis tahes asjaoludel;

5.

kutsub Bangladeshi ametivõime üles kõik surmaotsused ära muutma, tuginema positiivsele asjaolule, et 2012. aastal ei toimunud ühtegi hukkamist, ning esimese sammuna teel surmanuhtluse kaotamise suunas kehtestama ametliku moratooriumi surmaotsuste täideviimisele;

6.

taunib selliseid teatatud puudusi RKK toimimises nagu väidetav tunnistajate hirmutamine, ahistamine ja sunnitud kadumised, samuti tõendid kohtunike, prokuröride ja valitsuse ebaseaduslikust koostööst; eelkõige nõuab, et õiguskaitseasutused tugevdaksid meetmeid tulemusliku tunnistajakaitse tagamiseks;

7.

palub Bangladeshi valitsusel tagada, et RKK järgiks rangelt riiklikke ja rahvusvahelisi õigusstandardeid; rõhutab sellega seoses vaba, õiglase ja läbipaistva kohtumenetluse tagamist ning ohvrite õigust kaitsele, tõele, õiglusele ja hüvitusele;

8.

palub Bangladeshi valitsusel kahekordistada pingutusi korra ja õigusriigi põhimõtete jõustamiseks; tuletab valitsusele meelde, et ta peab täitma oma rahvusvahelised kohustused inimõiguste valdkonnas;

9.

mõistab otsustavalt hukka Jamaat-e-Islami toetajate ja temaga seotud isikute vägivalla õiguskaitsjate, RKK otsuste pooldajate ning usu- ja rahvusvähemuste vastu; taunib resoluutselt igasugust valimatut vägivalda tavakodanike kallal;

10.

väljendab muret ohvrite suure arvu pärast; kutsub valitsust üles nõudma julgeolekujõududelt, et need rangelt täidaksid oma kohustust tegutseda maksimaalse vaoshoitusega ja mitte kasutada surmavat jõudu, ning uurima põhjalikult kõigi meeleavaldustel tapetute surma asjaolusid;

11.

nõuab Bangladeshi ametivõimudelt tungivalt kõigi väidetavate piinamise ja väärkohtlemise juhtude erapooletut uurimist ja nende eest vastutavate isikute kohtu alla andmist;

12.

nõuab tungivalt, et kõik Bangladeshi poliitilised liidrid maandaksid pingeid edasise vägivalla vältimiseks ja keelaksid oma toetajatel mis tahes vägivallaaktides osaleda; kutsub kõiki riigi poliitilisi parteisid omavahel dialoogi alustama;

13.

palub ajakirjandusel hoiduda sõjaka vägivalla õhutamisest; nõuab tungivalt valitsuselt selle tagamist, et ajakirjanikud ja toimetajad saaksid avaldada oma arvamust vabalt ja ilma et neid ahistataks, hirmutataks, vahistataks või piinataks;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Bangladeshi valitsusele ja parlamendile.