52013DC0199

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE JA EURORÜHMALE

Määruse (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta) kohaste põhjalike analüüside tulemused

1.           Sissejuhatus

Praeguse majandus- ja finantskriisi tõttu on käimas meie majanduse põhjalik ümberkorraldamine. Sellega peaks ELis kaasnema uus majanduse juhtimine, mille puhul võetakse arvesse meie majanduste omavahelist seotust ning mis loob aluse tulevaseks arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduskasvuks ja konkurentsivõimeks.

Kuna meie majandused on tihedalt seotud, on varasemate probleemide kõrvaldamine ja ELi suunamine jätkusuutlikumale arenguteele liikmesriikide ja ELi institutsioonide ühine ülesanne.

Kriisile eelnenud kümnendi jooksul ei pööratud ELi tasandil piisavalt tähelepanu eri liikmesriikide majadussuundumustele. See oli osaliselt tingitud sellest, et alahinnati ühe liikmesriigi majanduspoliitika ülekanduvat mõju teiste liikmesriikide majandustele. Ülekanduv mõju oli eriti tugev euroalas, kuna ühist vääringut kasutavate liikmesriikide majandused on omavahel tihedalt seotud. Kuid see oli tingitud ka sellest, et ELil puudusid vahendid sellise tasakaalustamatuse kindlakstegemiseks, ennetamiseks ja vajaduse korral korrigeerimiseks. See võimaldas tasakaalustamatusel kontrollimatult suureneda, mis mõjutas negatiivselt nii mitme liikmesriigi majandust kui ka majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist.

Selleks et võtta õppust mineviku õppetundidest ja hoida ära sarnase olukorra kordumist, on EL loonud uue majanduse juhtimise süsteemi. Kõnealuse uue töökorra osana on seadusandja komisjoni ettepanekul näinud ette makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse, et teha kindlaks, hoida ära ja kõrvaldada probleemid varajases etapis (määrus (EL) nr 1176/2011, edaspidi „määrus”). Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus koos tugevdatud stabiilsuse ja kasvu paktiga, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik riigi rahandus, on ELi tugevdatud majanduse juhtimise keskne osa.

Kuigi liikmesriikide ja ELi tasandil võetud otsustavad poliitikameetmed aitavad ELi majanduse uuesti tasakaalu viia ning majandusnäitajad osutavad, et varasem konkurentsivõime vähenemine on järk-järgult pöördunud, põhjustab viimastel aastatel mõnes ELi liikmesriigis tekkinud tasakaalustamatus jätkuvalt suuri probleeme. Eelkõige pärsib ajutiselt majandusaktiivsust ja tööhõivet vajadus saada kontrolli alla avaliku ja erasektori jätkusuutmatule tasemele jõudnud võlakoormus ning parandada tulude ja kulude tasakaalu. Mõnes riigis raskendab olukorda majanduse sügav struktuurne jäikus, mis piirab kohandumisvõimet ja on veelgi suurendanud talumatult kõrget töötuse taset. Kõnealuseid tegureid on käsitletud komisjoni 2013. aasta talveprognoosis, kus on märgitud, et tagasipöördumine jätkusuutliku majanduskasvu teele saab olema järkjärguline.

Kuigi olukord eri liikmesriikides on erinev, tuleks reformidega jätkata kõigis liikmesriikides. Struktuurireformid võtavad aega, et toetada majanduskasvu ja töökohtade loomist, mis omakorda vähendaks survet riigi rahandusele. Seepärast täiendavad usaldusväärne keskpika perioodi eelarvestrateegia ja laiaulatuslikud struktuurireformid üksteist. Uute ELi majanduse juhtimise vahendite eesmärk on aidata valitsustel teha kindlaks põhiprobleemid ja nendega viivitamata tegeleda, kohaldades asjakohast ja riigipõhist poliitikat laiemas Euroopa raamistikus. ELi institutsioonid ja liikmesriigid teevad tihedat koostööd, võttes arvesse euroala ja ELi kui terviku omavahelist seotust, mis nõuab põhjalikumat ja jagatud otsustamisprotsessi.

See on terviklik lähenemisviis, mida komisjon kohaldas 2013. aasta majanduskasvu analüüsi[1] koostamisel majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta praeguse kolmanda tsükli alguses. Selle protsessi osana analüüsis komisjon häiremehhanismi aruandes[2] olukorda kõigis liikmesriikides,[3] et teha makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames näitajaid koondava tulemustabeli alusel kindlaks võimalik makromajanduslik tasakaalustamatus. Kõnealuse tulemustabeli on ette näinud komisjon pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, samuti Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga. Kõnealuste näitajate alusel analüüsitakse majandusolukorda kõigis liikmesriikides seoses sisemise tasakaalustamatusega (nt erasektori ja avaliku sektori võlatase, eluasemehinnad, töötus) ja välise tasakaalustamatusega (nt jooksevkonto, rahvusvahelised varad ja kohustused ning konkurentsivõimenäitajad). Selle tulemusel valiti välja 14 liikmesriiki, kelle kohta koostatakse põhjalik analüüs.

Kõnealuse protsessi raames tuvastatud tasakaalustamatuse põhjused, laad ja raskusaste erinevad eri liikmesriikide lõikes ning vajavad riigipõhist lähenemisviisi. Poliitikameetmete võtmine märkimisväärse kohandamise toetuseks on eriti oluline nendes liikmesriikides, kus on esinenud püsiv ja suur jooksevkonto puudujääk ning konkurentsivõime vähenemine. 2012. aasta detsembris avaldatud põhjaliku uuringu raames käsitles komisjon ka suure ja püsiva jooksevkonto ülejäägi põhjusi[4]. Kuigi jooksevkonto ülejääk peaks osutama tugevale konkurentsivõimele, võib see kajastada ka turutõrkeid või sisenõudluse nõrkust ja investeerimisvõimaluste puudumist. ELis täheldatud makromajanduslik tasakaalustamatus on tinginud vahendite väärpaigutuse jooksevkonto ülejäägiga riikides, mis mõjutab negatiivselt majanduskasvu.

Käesolevale teatisele lisatud põhjalike analüüside alusel on komisjon teinud kindlaks, et tasakaalustamatus esineb kõigis häiremehhanismi aruandega hõlmatud riikides: Belgias, Bulgaarias, Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Maltal, Madalamaades, Sloveenias, Soomes, Rootsis ja Ühendkuningriigis[5]. Punktis 2 esitatakse kokkuvõtlikult kõnealuse analüüsi üldjäreldused. Punktis 3 esitatakse peamised järeldused riikide lõikes[6]. Punktis 4 esitatakse lühikokkuvõte ja ELi majanduse juhtimise protsessi edasised sammud.

2.           Põhjalike analüüside peamised riigiülesed järeldused

Makromajanduslik kohandamine on edenemas, kuid selle laad ja kiirus on eri liikmesriikides erinev. Kohandamist on käsitletud põhjalikes analüüsides, kus on esitatud asjakohased andmed ja analüüsitud põhitegureid, nagu jooksevkonto puudujäägi vähenemine, tööjõu ühikukulu ühtlustamine, ülemääraste eluasemehindade korrektsioon ja erasektori võlakoormuse vähenemine. Võttes arvesse erinevaid probleeme ja tasakaalustamatust, peaks majanduskasv eri liikmesriikides olema järgmistel aastatel jätkuvalt erinev[7].

Nõrk majandusaktiivsus ja ebakindlad majandusväljavaated võivad olla mõnel juhul suurendanud riske ja riikide vahel ülekanduvat mõju, mis tulenevad analüüsitud makromajanduslikust tasakaalustamatusest. Enamikul juhtudel ei ole kohandamisprotsess veel lõpule viidud. Eelkõige on jätkuvalt probleeme seoses kuhjunud väliskohustustega (suur ja negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ning netovälisvõlg), erasektori kõrge võlatasemega ja olukorraga eluasemeturul mõnes liikmesriigis. Nende probleemide lahendamisest sõltub, kas kõrge võlatasemega majandused suudavad kasvada ja olla konkurentsivõimelised, tagada finantsstabiilsuse ja vähendada töötust. Mitmes liikmesriigis tuvastatud makromajanduslikku tasakaalustamatust tuleb tähelepanelikult jälgida ja vähendada struktuurireformide otsustava läbiviimise teel. Paljud meetmed, mida tuleb võtta välise ja sisemise tasakaalustamatuse sujuvaks vähendamiseks, edendavad ka majanduskasvu keskpikas perspektiivis. Seega hõlmab ELi strateegia keskpika perioodi majanduskasvu ja investeeringute edendamiseks poliitikameetmeid, mida tuleks võtta makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Eelkõige jõuti põhjalike analüüside käigus järgmistele järeldustele.

· Välispositsioonide kohandamine on käimas, kuigi netoväliskohustuste kõrge taseme tõttu on mõni liikmesriik jätkuvalt haavatav.

· Hoolimata ekspordinäitajate paranemisest, mis tuleneb kulupõhise konkurentsivõime suurenemisest, peavad mitu liikmesriiki suurendama jõupingutusi konkurentsivõime edendamiseks või taastamiseks nii siseturul kui ka maailmaturul.

· Mittekulupõhise konkurentsivõime tegurid on jätkuvalt esmatähtsad, nt tuleb võtta meetmeid seoses ekspordi struktuuri ja tehnoloogilise sisuga, ekspordi geograafilise mitmekesistamisega, ettevõtete struktuuriga, imporditud ekspordisisuga, vahesisendite rolliga ning investeeringutega teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni.

· Mitme liikmesriigi erasektori finantsvõimendus on vähenemas, kuid erasektori võlatase on jätkuvalt kõrge ja finantsvõimenduse vähendamise surve on tugev.

· Eluasemeturud on kohandumas mitmes riigis, kus enne kriisi leidis aset buum eluasemeturul. Võttes arvesse jätkuvalt haavatavat pangandussektorit, karmistunud laenutingimusi ja majanduslikku ebakindlust, ei saa välistada jätkuvat kohandumist allapoole.

3.           Tulemused liikmesriikide lõikes

Selles punktis esitatakse põhjalik analüüs liikmesriikide lõikes ja vastavalt määrusele märgitakse juhud, mil komisjoni arvates esineb tasakaalustamatus ja mil sellist tasakaalustamatust peetakse ülemääraseks.

BELGIAS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu makromajanduslikele suundumustele kaupade välise konkurentsivõime valdkonnas ja ülemäärasele võlatasemele, eriti seoses avaliku sektori kõrge võlataseme mõjuga reaalmajandusele.

Kulupõhise ja mittekulupõhise konkurentsivõime püsiva vähenemise tõttu on Belgia ekspordi turuosa pikka aega vähenenud. Belgia kaupade eksport on järk-järgult ümber suunatud dünaamilisema majandusega piirkondadele. Samal ajal jätkatakse spetsialiseerumist kulutundlikele vahetoodetele, mis rõhutab kulutegurite mõju Belgia eksporditulemustele, pidades silmas, et tööjõukulude kasv ületab kaubanduspartneritest riikide vastavat suundumust. Eelmisel aastal tegi valitsus teatavaks meetmed laieneva palgalõhe piiramiseks ja hakkas neid rakendama. Kõnealune korrigeerimine peaks aga parimal juhul kujunema aeganõudvaks, mis tähendab, et probleemid jäävad keskpikas perspektiivis püsima, samas kui mitmed kaubanduspartnerid jätkavad konkurentsivõimet edendavate reformide elluviimist. Mittekulupõhise konkurentsivõime seisukohast tuleks muu hulgas võtta meetmeid, et parandada teadusuuringute kasutamist uute tehnoloogiliselt keerukamate toodete väljatöötamiseks. Konkurentsivõime üldine vähenemine süvendab avaliku sektori kõrgest võlatasemest tulenevaid probleeme, kuna see vähendab majanduskasvu väljavaateid. Avaliku sektori kõrge võlatase muudab Belgia haavatavaks finantsturgude ebastabiilsusest, kusjuures finantssektori ees võetud märkimisväärsed tingimuslikud kohustused kujutavad täiendavat riski. Pikemas perspektiivis tuleb rahanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks võtta arvesse ka elanikkonna vananemise mõju eelarvele.

BULGAARIAS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu ettevõtlussektori finantsvõimenduse vähendamise mõjule, samuti välispositsioonide jätkuvale kohandamisele, konkurentsivõimele ja tööturule.

Bulgaarias tekkis tasakaalutamatus kiiresti majandusbuumi jooksul, mis leidis aset ELiga liitumise ajal. Järelejõudmise protsessi kontekstis soodustas suur väliskapitali sissevool sisemajanduse ülekuumenemist ja buumi eluasemesektoris. Alates kriisi puhkemisest on Bulgaaria kiiresti vähendanud finantsvõimendust ja võtnud meetmeid finantsstabiilsuse säilitamiseks. Kuigi Bulgaaria jooksevkonto seisund paranes kiiresti ja oluliselt, peaks mõõdukas puudujääk püsima, kuna majanduse elavnemisega kaasneb impordi suurenemine. See aeglustab netovälisvõla kohandamist. Kulupõhise konkurentsivõime ja ekspordi kasvu toetamiseks tuleb tagada, et tööjõu ühikukulu suurenemine oleks kooskõlas tootlikkuse suurenemisega. Finantssektorivälise ettevõtlussektori ülemäärane võlatase, sealhulgas hilinenud maksete suurenemine, osutab, et finantsvõimenduse vähendamise surve pärsib dünaamilisemat majanduskasvu. Tööturu madala kvalifikatsiooniga segmenti on kriis eriti valusalt tabanud ja see vajab suuremat tähelepanu. Töötus on järsult suurenenud ning tuleks võtta meetmeid, et hoida ära töötuse muutumine struktuursemaks. Oskuste nõudlusele mittevastavus kajastub selles, et mõnes sektoris on tekkimas tööjõupuudus, mis osutab vajadusele võtta vastu laiaulatuslik aktiivse tööturu-, haridus- ja regionaalpoliitika pakett. Edasiste sammudena peaks Bulgaaria suurendama tööturu kohandumisvõimet, et võimaldada sujuvat finantsvõimenduse vähendamist ettevõtlussektoris ja hoida ära jätkusuutmatu tasakaalustamise taasteke.

TAANIS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu edasisele kohandumisele eluasemeturul, kodumajapidamiste ja erasektori kõrgele võlatasemele ning välise konkurentsivõime teguritele.

Taani eksporditulemused on olnud nõrgad seoses tööjõu ühikukulu suurenemisega, mis on tingitud kiirest palgakasvust ja eelkõige nõrgast tootlikkuse kasvust. Lisaks on nõrgad eksporditulemused osaliselt tingitud ebasoodsast ekspordituru struktuurist. Viimastel aastatel on olukord selles osas teataval määral paranenud, kuid praeguses etapis on keeruline hinnata, kui jätkusuutlik ja kestev see on. Võttes arvesse, et Taanis on suur ja kasvav jooksevkonto ülejääk, ei osuta need suundumused riskidele lühiajalises perspektiivis. Madalad intressimäärad ja eluasemehindade kiire kasv finantskriisile eelnenud aastatel soodustasid kodumajapidamiste võlakoormuse suurenemist jätkusuutmatule tasemele. Kuigi selle suundumuse pöördumine on alanud ja riske aitab piirata ka kodumajapidamiste suur netovarade positsioon, peaks kohandumisprotsess kestma küllaltki pikka aega. See võib ohustada majandus- ja finantsstabiilsust.

HISPAANIAS esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus. Kuigi kohandumine on käimas, tuleb vajaliku korrigeerimise ulatust silmas pidades võtta jätkuvalt tugevaid poliitikameetmeid. Väga kõrge sise- ja välisvõla tase ohustab jätkuvalt majanduskasvu ja finantsstabiilsust. ELi tasemel ja Hispaanias võetud otsustavad poliitikameetmed on märgatavalt kohandanud kapitalivoogusid ning vähendanud rahastamiskulusid ja otseseid riske. Samas on viimase aasta suundumused, sealhulgas majandustegevuse täiendav aeglustumine, töötuse kasv ja vajadus riigi toetuse järele mitmete pankade rekapitaliseerimisel, toonud esile tasakaalustamatuse negatiivse mõju majanduskasvule, tööhõivele, riigi rahandusele ja finantsstabiilsusele.

Hispaaniat mõjutavad suured ja omavahel tihedasti seotud välised ja sisemised tasakaalunihked. Tugev kapitali sissevool buumiaastatel soodustas suure väliskohustuste netopositsiooni teket ning tekitas suure mulli eluaseme- ja ehitussektoris. Pärast mulli lõhkemist ohustas pangandussektori riskipositsioon kaheldava väärtusega kinnisvara ja ehitussektori varade suhtes finantsstabiilsust. Kõnealuseid riske pangandussektoris on aidanud tulemuslikult piirata finantssektori abiprogramm, kõige haavatavamate pankade rekapitaliseerimine ja restruktureerimine ning regulatiivse ja järelevalveraamistiku tugevdamine[8].

Välise tasakaalustamatuse kohandamine on käimas, kuid mitte veel lõpule viidud, pidades silmas, et Hispaania peab tagama jooksevkonto püsiva ülejäägi, et vähendada väliskohustuste netopositsiooni. Praegu võib osa jooksevkonto seisundi ja kulupõhise konkurentsivõime paranemisest olla tingitud tsüklilistest teguritest. Bilansside kohandamine erasektoris on edenemas, kuid võib jätkuvalt pärssida majanduskasvu ja eelarveväljavaateid keskpikas perspektiivis. Eluasemeturg ei ole veel stabiliseerunud. Toote- ja tööturu jäikus tingib kõrget ja kasvavat töötust ning takistab üldiselt majanduse kohandumist. Üldiselt on Hispaania jäänud haavatavaks võimalikest reaalmajanduse ja finantsturgude vapustustest ning võib negatiivselt mõjutada ülejäänud euroala. Nende probleemide lahendamiseks tuleb jätkata meetmete võtmist toote- ja teenuseturgude, tööturu, finantssektori ja riigi rahanduse valdkonnas.

Märkimisväärne tulude puudujääk, mis tuleneb majanduse tasakaalustamisest, suurematest sotsiaalkulutustest ja pankade rekapitaliseerimise kuludest, on tinginud valitsemissektori eelarve puudujäägi suurenemise ja riigivõla kiire kasvu. Ülemäärase eelarvepuudujäägi jätkusuutlikuks kõrvaldamiseks keskpika perioodi jooksul tuleb samaaegselt vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust, jätkates struktuurireformide läbiviimist, et edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning vähendada struktuurset jäikust, mis takistab kohandamist.

PRANTSUSMAAL esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu kaubandusbilansi ja konkurentsivõime halvenemisele, mida mõjutavad nii kulupõhised kui ka mittekulupõhised tegurid, võttes arvesse halvenevat välispositsiooni ja suurt avaliku sektori võlga. Prantsusmaa majanduse suurust silmas pidades on eriti oluline võtta meetmeid, et vähendada võimalikku negatiivset mõju Prantsusmaa majanduse ning majandus- ja rahaliidu toimimisele.

Suurenev kaubavahetuse puudujääk kajastab ekspordi turuosa pikaajalist vähenemist, mis on seotud nii kulupõhise kui ka mittekulupõhise konkurentsivõime püsiva nõrgenemisega. Palgad on kasvanud kiiresti ning tekitanud surve hindadele ja ettevõtete kasumlikkusele. Eraettevõtete väike ja vähenev kasumlikkus (eelkõige tootmissektoris) on mitte ainult soodustanud nende kõrget võlataset, vaid veelgi olulisem on, et see võib olla piiranud ka nende suutlikkust teha uuendusi ja tugevdada mittekulupõhist konkurentsivõimet. Muud tegurid, sealhulgas eksportivate ettevõtete arvu vähenemine, on kõnealuseid konkurentsivõimeprobleeme süvendanud. Eelkõige Prantsusmaa tööturu jäikus, mis on soodustanud tööjõukulude kasvu, võib olla vähendanud majanduse kohandamise võimalusi ja piiranud tootlikkuse kasvu. Lisaks konkurentsivõimeprobleemidele muudab avaliku sektori kõrge võlatase Prantsusmaa haavatavaks võimalikest vapustustest finantsturgudel ja võib pärssida erasektori investeeringuid.

ITAALIAS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb laiaulatusliku reformikava raames pöörata jätkuvalt tähelepanu eksporditulemustele ja nende aluseks olevale konkurentsivõime vähenemisele, samuti avaliku sektori kõrgele võlatasemele väikse majanduskasvu tingimustes, et eelkõige Itaalia majanduse suurust silmas pidades vähendada võimalikku negatiivset mõju Itaalia majanduse ning majandus- ja rahaliidu toimimisele.

Võttes arvesse kõrgendatud riskikartlikkust finantsturgudel, mõjutab Itaalia avaliku sektori kõrge võlatase negatiivselt riigi majanduse kasvuväljavaateid mitmel viisil. Eelkõige väljendub see võla teenindamiseks vajaliku kõrge maksukoormusena, Itaalia pankade rahastamisprobleemidena, mis kanduvad edasi erasektorisse, suurema makromajandusliku ebakindlusena ning väga piiratud võimalustena vastutsüklilise eelarvepoliitika kohaldamiseks ja majanduskasvu edendavate avaliku sektori kulutuste tegemiseks. Selleks et püsivalt vähendada kõrget avaliku sektori võla suhet SKPsse, on Itaalia järginud eelarve märkimisväärse konsolideerimise strateegiat, kuid tagasihoidlikud kasvuväljavaated teevad suure esmase ülejäägi saavutamise ja hoidmise keeruliseks, kuid seda enam oluliseks. Itaalia väline konkurentsvõime on alates 1990ndate aastate lõpust vähenenud ning see kajastub ekspordi turuosa märkimisväärses kahanemises. Stagneerunud tootlikkus tööjõukulude kasvu tingimustes on tinginud tööjõu ühikukulu suurenemise võrreldes teiste ELi riikidega ning Itaalia nominaalse tegeliku vahetuskursi märkimisväärne tugevnemine aastatel 2003–2009 nõrgendas kulupõhist konkurentsivõimet veelgi. Kõrge maksukoormus, eelkõige tööjõu ja kapitali puhul, mõjutab samuti negatiivselt konkurentsivõimet. Lisaks mõjutab Itaalia eksporditulemusi endiselt ebasoodne toodete spetsialiseerumine ning riigi nõrk inimkapital takistab liikumist tehnoloogiliselt arenenuma spetsialiseerumismudeli suunas. Institutsionaalsed ja regulatiivsed tõkked, ebasõbralik ettevõtluskeskkond ning teatavad ettevõtete struktuurile iseloomulikud omadused takistavad paljude Itaalia ettevõtete kasvu, piirates tootlikkuse kasvu ja rahvusvahelist laienemist. Kõnealused tegurid piiravad ka välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu ja seega jääb kasutamata veel üks oluline võimalus tootlikkuse parandamiseks. W-kujuline majanduslangus on oluliselt nõrgendanud Itaalia pangandussektori suutlikkust toetada kohandamist, mida on vaja tasakaalustamatuse vähendamiseks.

UNGARIS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Selleks et vähendada olulisi ohtusid majanduse toimimisele, tuleb eelkõige pöörata jätkuvalt erilist tähelepanu sellise suure negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni käimasolevale kohandamisele, mis on suuresti tingitud erasektori finantsvõimenduse vähendamisest avaliku sektori kõrge võlataseme ja nõrga majanduskeskkonna kontekstis.

Eelkõige on Ungari kohandamas välis- ja sisevõla (avaliku ja erasektori võlg) kõrget taset ning peaks seda jätkama keskpika perioodi jooksul. Kolmandat aastat järjest on seoses jooksevkonto ülejäägiga paranenud rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon. See on peamiselt tingitud vähenevast sisenõudlusest, mis tuleneb erasektori (peamiselt kodumajapidamiste sektori) finantsvõimenduse vähenemisest. Samas on ettevõtete laenupakkumise kiire vähenemisega (mida on võimendanud poliitiline ebakindlus ja finantssektori kõrged lisamaksud) kaasnenud enneolematult madalal tasemel investeeringud. See on suurendanud Ungari haavatavust, veelgi vähendanud potentsiaalse majanduskasvu väljavaateid ja tinginud töötuse kõrge taseme, mis muudab kohandamise ja eelarve konsolideerimise keerulisemaks. Avaliku sektori võlg, mis võrreldes naaberriikidega on suhteliselt suur, on vähenenud. See on seotud paljude eelarve konsolideerimise meetmetega, samuti kohustusliku erapensioniskeemi kaotamisest saadud ühekordsete tuludega. Sellest hoolimata võivad poliitikakeskkonna ebakindlus ja väike majanduskasvu potentsiaal koos välisvaluutas nomineeritud võla suure osakaaluga ning avaliku ja erasektori kõrge võlakoormusega oluliselt mõjutada Ungari rahastamistingimusi, mis võivad tulevikus muutuda keerulisemaks.

MALTAL esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb pöörata jätkuvalt tähelepanu riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele, samas kui väga suur finantssektor ja eelkõige tugev seos riigisisesele turule orienteeritud pankade ja kinnisvaraturu vahel võib ohustada finantsstabiilsust ning vajab pidevat seiret.

Riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ohustavad prognoositavad kõrged elanikkonna vananemisega seotud kulud ja muud märkimisväärsed tingimuslikud kohustused. Kuigi kinnisvaraturul ei paista olevat otsest buumi tekkimise ja sellele järgneva mulli lõhkemise ohtu, on turu nõuetekohase toimimise tagamine äärmiselt oluline finantsstabiilsuse kindlustamisel. Seepärast on oluline korrapäraselt jälgida suundumusi kinnisvaraturul. Väga suurest finantssektorist tulenevaid ohtusid riigi finantsstabiilsusele ei tuleks ülehinnata, võttes arvesse rahvusvahelisele turule orienteeritud pankade väga piiratud mõju riigi majandusele, kuid oluline on jätkata rahvusvaheliste pankade ja riigisiseste nišipankade tegevuse korrapärast jälgimist. Peamiste riigisiseste pankade stabiilsust aitaksid edendada täiendavad meetmed laenukahjumite katteks moodustatavate eraldiste suurendamiseks, et vähendada pankade riske kinnisvarasektori suhtes.

MADALMAADES esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb pöörata tähelepanu makromajanduslikele suundumustele seoses erasektori võlaga ja finantsvõimenduse vähendamise survega, samuti veel olemasolevale ebatõhususele eluasemeturul. Kuigi jooksevkonto suure ülejäägiga ei kaasne samalaadseid riske nagu suure puudujäägi puhul, jälgib komisjon jätkuvalt ka jooksevkonto suundumusi Madalmaades.

Viimastel aastakümnetel on teatav jäikus ja turgu moonutavad stiimulid mõjutanud rahastamist eluasemeturul ja sektoripõhist säästmist. Finantseerimisasutuste bilansis on liiga suur osakaal eluasemelaenudel, kuna kodumajapidamised on kinnisvara väärtusele tuginedes oluliselt võlakoormust suurendanud. Samal ajal on mittefinantsettevõtete säästmine alates 1990ndate aastate keskpaigast struktuurse ülejäägiga. See on tinginud märkimisväärse ja alalise jooksevkonto ülejäägi koos kodumajapidamiste koguvõla ja -varade kõrge tasemega. Praeguses etapis pidurdab majandustegevust eluasemeturu mõju reaalmajandusele, mis eelkõige avaldub negatiivse mõjuna jõukusele ja usaldusele.

SOOMES esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb pöörata jätkuvalt tähelepanu jooksevkonto positsiooni märkimisväärsele halvenemisele ja nõrkadele ekspordinäitajatele, mis on tingitud tööstuse ümberkorraldamisest ning kulupõhise ja mittekulupõhise konkurentsivõime teguritest.

Konkurentsivõime vähenemine nõrgestab riigi majandusseisundit ning võib ohustada heaolu ja elustandardit tulevikus, pidades silmas, et elanikkonna vananemine juba põhjustab sellega seoses probleeme. Soome on kiiresti kaotanud turuosa maailmaturul ning jooksevkonto positsioon on halvenenud, jõudes 2011. aastal isegi puudujääki, mis peaks prognooside kohaselt veelgi suurenema. Jooksevkonto positsiooni halvenemine näib olevat peamiselt tingitud mittekulupõhise konkurentsivõime vähenemisest ja vajaliku restruktureerimise edasilükkumisest mõnes sektoris. Lisaks vähendab kulupõhist konkurentsivõimet tööjõu ühikukulu märkimisväärne suurenemine, mis on tingitud palgakokkulepetest, mis täielikult ei kajastanud tootlikkuse vähenemist kriisi ajal ja/või tootlikkuse suundumusi eri sektorites. Soome ekspordib vahe- ja kapitalikaupasid peamiselt arenenud, aeglaselt kasvava majandusega riikidesse ning tööstust võivad negatiivselt mõjutada energiahindade tõus ja sellega kaasnev kaubandustingimuste halvenemine. Samas näivad eluasemeturuga ja kodumajapidamiste võlakoormusega seotud riskid olevat suhteliselt piiratud. Peamised probleemid on selles osas seotud Soome kodumajapidamiste finantsseisundiga, mida iseloomustab madal säästmismäär ja üldine netolaenupositsioon.

SLOVEENIAS esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus. Tasakaalustamatuse kiire suurenemise peatamiseks ja selle vähendamiseks tuleb võtta kiireloomulisi poliitikameetmeid. Seni on erasektori ja avaliku sektori võlatase olnud allpool tulemustabeli ohukünnist ning netovälisvõlg on samuti suhteliselt mõõdukas. Kiirenevate negatiivsete majandussuundumuste kontekstis on aga ettevõtete ülemäärasest võlakoormusest ja finantsvõimenduse vähendamisest (sealhulgas vastastikusest seosest riigivõla tasemega) finantssektori stabiilsusele tulenev oht märkimisväärne. Kõnealuseid riske võimendavad töö- ja kapitaliturgude piiratud kohandumisvõime ning majandusstruktuur, mida iseloomustab suur riigi omandus. Kohatine ebakindlus poliitika suhtes ja õiguslikud tõkked reformidele on takistanud Sloveenial asjakohaselt vähendamast tasakaalutamatust ja edendamast kohandumisvõimet, suurendades seega haavatavust riigivõla rahastamise suurenenud pingete korral.

Sloveenial on jätkuvalt probleeme varasema majandusbuumi tagajärgedega. Ettevõtete võlatase on ikka veel jätkusuutmatult kõrge, mistõttu on viivislaenude maht jätkuvalt suurenemas. Kuigi Sloveenia pangandussektor on suhteliselt väike (vähem kui pool euroala keskmisest), on peamised pangad jätkuvalt halvenevat laenuportfelli silmas pidades alakapitaliseeritud ning nende sõltuvus riigipoolsest rahastamisest kujutab endast majandusele suurt ohtu. Samas on riigil endal rahastamisprobleeme. Käimas on vajalik finantsvõimenduse vähendamine, kuid seda pidurdab töö- ja kapitalituru ebatõhusus ning väga madal toodangu tase. Ettevõtete tuginemine pangalaenudele ja keeruline riigi osaluse struktuur takistavad kohandamist ja moonutavad vahendite jaotust. Varasem kulupõhise konkurentsivõime vähenemine ei ole pöördunud ja praegune miinimumpalga poliitika võib tingida täiendavat konkurentsivõime vähenemist tulevikus, kui tööturg hakkab elavnema. Kohandumise puudumine, nõrk kulupõhine konkurentsivõime ja riigi omandusse kuulumine pärsivad erasektori investeeringuid ja välismaiseid otseinvesteeringuid. Ekspordi turuosa on vähenenud ja eksporditulemused on märkimisväärselt nõrgemad kui teistes liikmesriikides. Kõnealuste probleemide lahendamiseks tuleb võtta kiireloomulisi meetmeid finantssektori, riigi omanduses olevate ettevõtete ja mikromajanduslike reformide valdkonnas, et hoida ära tõsise tasakaalustamatuse järsk suurenemine jätkusuutmatule tasemele.

Korduvad probleemid riigivõla rahastamisel rõhutavad vajadust jätkata eelarve konsolideerimist koos struktuurireformidega. Finantsstabiilsuse ja makromajanduslike näitajate jätkusuutlikuks parandamiseks on vaja ühtset strateegiat, mis hõlmab riigi rahandust.

ROOTSIS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb pöörata jätkuvalt tähelepanu makromajanduslikele suundumustele seoses erasektori võlaga ja finantsvõimenduse vähendamisega, samuti veel olemasolevale ebatõhususele eluasemeturul. Kuigi jooksevkonto suure ülejäägiga ei kaasne samalaadseid riske nagu suure puudujäägiga liikmesriikides, jälgib komisjon jätkuvalt jooksevkonto suundumusi Rootsis.

Finantssektorivälises ettevõtlussektoris on finantsvõimendus teataval määral vähenenud. Hiljutised reformid ettevõtete maksustamise valdkonnas peaksid veelgi vähendama ettevõtete võlataset, piirates rahvusvaheliste ettevõtete maksude minimeerimist. Kodumajapidamiste võlg on stabiliseerunud, kuid peamised mõjutegurid (võlguoleku soodustamine eluaseme maksustamisel ja aeglane hüpoteeklaenude tagasimaksmise tempo) on jäänud. Ka madalad hüpoteeklaenude intressimäärad soodustavad võla suurenemist. Teisest küljest ei osuta erinevad kodumajapidamiste finantsvõimenduse näitajad ega krediidipakkumise ja -nõudluse tingimused vahetule finantsvõimenduse vähendamise survele. Eluasemeturg on olnud viimasel aastal stabiilne ja mure võimaliku ülehindamise pärast on taandunud. Samas jääb eluasemeturg võimalikuks ebastabiilsuse allikaks tulevikus. Hoolimata mõnest hiljutisest meetmest jääb pakkumist eluasemeturul piirama tülikas planeerimisprotsess, piiratud konkurents ehitussektoris ja üüriturgude reguleerimine. Kõnealune ebatõhusus koos võlguoleku soodustamisega eluaseme maksustamisel soodustavad eluasemehindade tõusu ja kodumajapidamiste võlakoormuse kasvu.

ÜHENDKUNINGRIIGIS esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta poliitikameetmeid. Eelkõige tuleb pöörata jätkuvalt tähelepanu sellistele makromajanduslikele suundumustele kodumajapidamiste võla valdkonnas, mis on seotud hüpoteeklaenude kõrge tasemega ja eluasemeturu eripäraga, samuti ebasoodsatele suundumustele välise konkurentsivõime puhul, eelkõige seoses kaupade ekspordiga ja nõrga tootlikkuse kasvuga.

Eelkõige on Ühendkuningriigil probleeme seoses vajadusega vähendada finantsvõimendust ja säilitada finantsstabiilsus ilma investeeringuid ja majanduskasvu pärssimata. Kodumajapidamiste võla suurenemise peamine põhjus oli kõrged ja volatiilsed eluasemehinnad, mis on seotud ebapiisava ja jäiga pakkumisega eluasemeturul. Kodumajapidamiste finantsvõimenduse vähenemine jätkus 2012. aastal ja eluasemehinnad langesid veelgi, kuid see ei pruugi jätkuda, kui majandus hakkab elavnema ja eluasemetehingute maht taastub tavapärasele tasemele. Võetud on poliitikameetmeid, mille eesmärk on suurendada elamuehitust, kuigi ei ole veel selge, kas need osutuvad tõhusaks. Kõrgete eluasemehindade ning muutuva intressimääraga hüpoteeklaenude laialdase ja kasvava kasutamise tulemusel on kodumajapidamised eriti haavatavad intressimäärade muutusest. Ühendkuningriigi ettevõtete võlatase on mõõdukalt kõrge, kuid mõnedel ettevõtetel on raskusi investeeringute asjakohasel rahastamisel. Samuti seisab Ühendkuningriik silmitsi kahe väljakutsega – säilitada teenuste ekspordi kriisieelne dünaamilisus ja edendada selle aluseks olevaid tootlikkuse tegureid tööstussektorites, et taastada väline konkurentsivõime, mis oli kriisile eelnenud aastatel osaliselt kaduma läinud. Kaubanduse netopositsioon oli 2012. aastal prognoositust halvem. Avaliku sektori koguinvesteeringud on jätkuvalt väikesed, samuti pole selge millal ja mil määral hakkavad suurenema erasektori investeeringud. Praeguse poliitika puhul saab krediidivoog taastuda tavapärasele tasemele ainult siis, kui üldised makromajanduslikud tingimused paranevad. Jätkuvalt esineb lünki ja nende täitmiseks on vaja märkimisväärseid pikaajalisi investeeringuid. Võttes arvesse Ühendkuningriigi majanduse suurust, võib tasakaalustamatus kanduda üle teistesse Euroopa riikidesse.

4.           Kokkuvõte

Komisjoni analüüsi põhjal võib järeldada, et Sloveenias on kiiresti tekkimas ülemäärane makromajanduslik tasakaalutamatus, mis praegu on veel juhitav. Sloveenia peaks kiiresti ja otsustavalt jätkama alustatud reformide elluviimist ning nägema järgmise riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammiga ette laiaulatuslikud ja üksikasjalikud poliitikameetmed kõnealuse suundumuse peatamiseks ja ümberpööramiseks.

Komisjoni analüüsi põhjal võib järeldada, et hoolimata 2012. aastal tehtud märkimisväärsetest edusammudest esineb Hispaanias jätkuvalt ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus. Hispaania peaks jätkama reformidega, nähes järgmise riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammiga ette laiaulatuslikud ja üksikasjalikud poliitikameetmed.

Komisjon on valmis tegema kõnealuse kahe liikmesriigiga tihedat koostööd asjakohaste meetmete väljatöötamisel, järgides täielikult riiklikke menetlusi ja võttes asjakohaselt arvesse riigisiseste sidusrühmade seisukohti. Komisjon hindab kõnealuseid poliitikameetmeid mais Euroopa poolaasta raames, et teha kindlaks, kas need on asjaomaseid probleeme silmas pidades asjakohased. Kõnealuse hinnangu alusel kaalub komisjon, kas tuleks astuda täiendavaid samme ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus raames.

Samuti kutsub komisjon 11 liikmesriiki, kus esineb tasakaalustamatus, mida ei peetud ülemääraseks (nimelt Belgia, Bulgaaria, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Ungari, Malta, Madalmaad, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik), üles võtma põhjalike analüüside tulemusi arvesse riiklike reformikavade ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammide koostamisel. Selle alusel esitab komisjon Euroopa poolaasta raames 29. mail kõnealuse tasakaalustamatuse korrigeerimiseks ja uue tasakaalustamatuse ärahoidmiseks poliitikasoovitused.

Samuti hindab komisjon Eurostati kinnitatud 2012. aasta tegelike andmete ning komisjoni talituste 2013. aasta kevadprognoosi alusel 29. mail uuesti olukorda ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste raames ja vajaduse korral esitab nõukogule vastuvõtmiseks asjakohased soovitused.

Lisa: 2013. aasta makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus

2013. aasta häiremehhanismi aruanne. Euroopa Komisjon esitas 28. novembril 2012 teise häiremehhanismi aruande (2013. aasta häiremehhanismi aruanne),[9] mis koostati vastavalt määrusele (EL) nr 1176/2011. Häiremehhanismi aruanne on esmane vahend selliste liikmesriikide kindlakstegemiseks, kelle puhul tuleb teha põhjalikum analüüs, et määrata kindlaks, kas esineb tasakaalutamatus või ülemäärane tasakaalustamatus[10]. 2013. aasta häiremehhanismi aruandes on hinnatud olukorda kõigis liikmesriikides, välja arvatud neljas riigis, kus rakendatakse makromajandusliku kohandamisprogrammi kohaselt laiaulatuslikke reforme (Kreeka, Iirimaa, Portugal ja Rumeenia)[11]. Selles jõuti järeldusele, et põhjalik analüüs tuleb koostada Belgia, Bulgaaria, Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose, Ungari, Malta, Madalamaade, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi kohta. Need on samad 12 liikmesriiki, kelle puhul tehti eelmise Euroopa poolaasta raames 2012. aasta mais kindlaks, et esineb tasakaalustamatus,[12] lisaks Malta ja Madalmaad. Kuigi 2013. aasta häiremehhanismi aruandes jõuti järeldusele, et puudub vajadus koostada põhjalikku analüüsi teiste liikmesriikide kohta, esitab komisjon majandus- ja eelarvepoliitika tugevdatud koordineerimise Euroopa poolaasta raames riigipõhised soovitused kõigile liikmesriikidele[13].

Põhjalikud analüüsid. Põhjaliku analüüsi käigus uuritakse makromajanduslikke suundumusi, et teha kindlaks tasakaalustamatus, selle põhjus, laad ja raskusaste, ning eelkõige see, kas kõnealune tasakaalustamatus on ülemäärane makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse määruse tähenduses. Põhjalik analüüs hõlmab suurt hulka küsimusi, mis annavad tunnistust makromajanduslike suundumuste põhjalikumast seirest ELi tasandil, et toetada olemasoleva tasakaalustamatuse sujuvat korrigeerimist ja uue tasakaalustamatuse ärahoidmist. Põhjalikus analüüsis võetakse arvesse mitmesuguseid kättesaadavaid statistilisi andmeid ja muud teavet ning komisjoni talituste ja liikmesriikide ühist metodoloogilist tööd[14]. Põhjalike analüüside ja käesoleva teatise koostamisel tehti vastavalt õigusaktides ettenähtule eriotstarbelisi kontrollkäike, sealhulgas peeti arutelusid liikmesriikide ja muude sidusrühmadega.

Poliitikasoovitused ja nende järgimine. Põhjalike analüüside ning 30. aprilliks esitatavate riiklike reformikavade ja stabiilsus- või lähenemisprogrammide hinnangu põhjal esitab komisjon 29. mail poliitikasoovitused, mille peab vastu võtma nõukogu. Liikmesriikide puhul, kus esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, moodustavad kõnealused soovitused (makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse ennetavate sätete alusel) osa Euroopa poolaasta terviklikust makromajanduslikust järelevalvest. Kui komisjon leiab, et liikmesriikides, kus esineb ülemäärane tasakaalustamatus, võetud poliitikameetmed ei ole asjakohased, soovitab komisjon nõukogule esitada asjaomastele liikmesriikidele soovitus parandusmeetmete võtmiseks. Seejärel peaksid asjaomased liikmesriigid esitama makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse ennetavate sätete alusel parandusmeetmete kava. Komisjon ja nõukogu hindavad parandusmeetmete kava ning komisjon jälgib tähelepanelikult selle rakendamist, kusjuures asjaomased liikmesriigid ja komisjon avaldavad korrapäraselt aruandeid.

[1]               COM(2012) 750, 28.11.2012.

[2]               COM(2012) 751, 28.11.2012.

[3]               Välja arvatud kohandamisprogrammi kohaldavad riigid.

[4]               Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat: „Current Account Surpluses in the EU”, European Economy 9/2012.

[5]               Põhjalikku analüüsi ei ole avaldatud Küprose kohta, võttes arvesse eurorühma ja Küprose ametiasutuste vahel sõlmitud poliitilist kokkulepet makromajandusliku kohandamisprogrammi ja ametliku rahastamise põhielementide kohta. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust ei kohaldata kohandamisprogrammi kohaldavate riikide suhtes, kuna kõnealused riigid on tugevdatud majandusjärelevalve all makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, mis on seotud neile antava rahalise abiga. Selle põhimõtte kinnitusena võeti vastu kahe seadusandliku ettepaneku pakett, mis koosneb kahest määrusest, millega veelgi tugevdatakse majandus- ja rahaliidu majanduslikku alust. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse rakendamine on peatatud ka Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Rumeenia puhul.

[6]               Käesoleva teatisega järgitakse määruse (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse määrus) artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid, millega on ette nähtud, et juhul kui komisjon jõuab põhjaliku analüüsi tulemusel järeldusele, et esineb tasakaalustamatus, teavitab ta sellest Euroopa Parlamenti, nõukogu, eurorühma ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu. Põhjalikud analüüsid avaldatakse kooskõlas artikli 5 lõikega 3 käesoleva teatisega samal ajal. Samuti teavitatakse kooskõlas artikli 7 lõikega 1 juhtudest, mil komisjon peab tasakaalustamatust ülemääraseks.

[7]               Vt komisjoni talituste talveprognoos, mis avaldati 22. veebruaril 2013, European Economy, 1(2013).

[8]               Vt komisjoni talituste aruanded Hispaania finantseerimisasutuste rekapitaliseerimise finantsabiprogrammi kohta, European Economy-Occasional Papers, 118, 121, 126 ja 130.

[9]               COM(2012) 751 final.

[10]             Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse määruse artikli 2 lõigete 1 ja 2 kohaselt on tasakaalustamatus igasugune suundumus, mille tagajärjeks on makromajanduslik areng, mis mõjutab või võib mõjutada negatiivselt liikmesriigi, majandus- ja rahaliidu või liidu kui terviku majanduse nõuetekohast toimimist; ülemäärane tasakaalustamatus on tõsine tasakaalustamatus, sealhulgas tasakaalustamatus, mis ohustab või võib ohustada majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist.

[11]             Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Rumeenia kohta vt viimaseid vastavusaruandeid, European Economy-Occasional Papers, vastavalt 123, 127, 124 ja 116.

[12]             Vt European Economy-Occasional Papers, 99–110, ja komisjoni teatis „Stabiilsus-, kasvu- ja tööhõivemeetmed”, COM(2012) 299 final, 30.5.2012.

[13]             Vt makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse põhjendusi ja menetluse üksikasjalikku kirjeldust dokumendis „The Surveillance of Macroeconomic Imbalances in the Euro Area,” Quarterly Report on the Euro Area, 1(2012):7–15.

[14]             Metodoloogiline töö keskendus välisele tasakaalustamatusele, sealhulgas jooksevkonto ülejäägile (vt nt „Current Account Surpluses in the EU”, European Economy, 9(2012)), kulupõhisele ja mittekulupõhisele konkurentsivõimele ning välisele jätkusuutlikkusele (vt nt „The Dynamics of International Investment Positions”, Quarterly Report on the Euro Area, 3(2012):7-19), kaubavahetusele („A Closer Look at Some Drivers of the Trade Performance at Member State Level”, Quarterly Report on the Euro Area, 2(2012):29-39), palganormidele (vt nt ”Labour Market Developments in Europe-2012”, European Economy, 5(2012)), eluasemehindadele (vt nt „Assessing the Dynamics in House Prices in the Euro Area”, Quarterly Report on the Euro Area, 4(2012):7-18), erasektori ülemäärasele võlatasemele ja finantsvõimenduse vähendamisele (vt nt „Indebtedness, Deleveraging Dynamics and Macroeconomic Adjustment”, European Economy-Economic Papers, 477, avaldatakse 2013. aastal)).