This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0194
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL Final Report on the implementation of the EU Food Facility
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Lõpparuanne ELi toiduainete rahastamisvahendi rakendamise kohta
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Lõpparuanne ELi toiduainete rahastamisvahendi rakendamise kohta
/* COM/2013/0194 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Lõpparuanne ELi toiduainete rahastamisvahendi rakendamise kohta /* COM/2013/0194 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA
NÕUKOGULE Lõpparuanne ELi toiduainete rahastamisvahendi
rakendamise kohta Lühendite
loetelu AFSI AGIR Sahel AU-IBAR CSP/RSP DEVCO EAF EL FAO FSTP IFAD MFF NGO NSA PSNP SHARE SWD ÜRO UNHLTF UNRWA WB WFP || L’Aquila toiduga kindlustatuse algatus (L’Aquila Food Security Initiative) Saheli vastupanuvõime algatuse ülemaailmne liit (Alliance Globale pour l’Initiative Résilience) Aafrika Liidu Aafrika Loomsete Ressursside Büroo (African Union Interafrican Bureau for Animal Resources) riigi/piirkonna strateegiadokument (Country/Regional Strategy Paper) arengu ja koostöö peadirektoraat – EuropeAid Euroopa Arengufond Euroopa Liit ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon toiduga kindlustatuse temaatiline programm (Food Security Thematic Programme) Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond mitmeaastane finantsraamistik (Multi-annual financial framework) valitsusväline organisatsioon (Non-Governmental Organisation) valitsusväline osaleja (Non-State actor) tootmise miinimumtaseme tagamise turvavõrgu programm (Productive Safety Net Programme) Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamine (Supporting Horn of Africa Resilience) komisjoni talituste töödokument (Staff Working Document) Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ÜRO kõrgetasemeline töökond (United Nations High-Level Task Force) ÜRO Abi- ja Tööorganisatsioon (United Nations Relief and Works Agency) Maailmapank (The World Bank) Maailma Toiduprogramm (World Food Programme) 1. Sissejuhatus 2008. aastal muutus
toiduhindade pikaajaline langustendents ja põhitoiduainete hinnad tõusid
järsult. Selle tagajärjel tabas nälg rohkem kui 100 miljonit inimest
arengumaades. Kõrged ja muutlikud toiduhinnad halvendasid eeskätt kõige
haavatavamate inimeste toiduga kindlustamatuse olukorda ning põhjustasid mitmes
riigis toidukriisist tingitud rahutusi. 2008. aasta juulis toimunud
G8 tippkohtumisel teatas komisjon oma kavatusest luua ühe miljardi euro
suurune toiduainete rahastamisvahend ulatuslikuks reageerimiseks toiduhindade
kriisile. ELi olemasolevate vahendite[1]
kaudu toimuvat reaktsiooni oligi vaja tõhustada, et tulla toime sellisest
majandusvapustusest tulenevate vajadustega. 16. detsembril 2008 loodi
toiduainete rahastamisvahend (rahastamisvahend kiireks reageerimiseks
toiduainete hinnatõusule arengumaades). ELi toiduainete
rahastamisvahendi näol oli tegemist esimese suure rahalise reaktsiooniga toidukriisile
ning see aitas tugevdada rahvusvahelist koordineerimist ÜROs ja G8s. Enamjaolt
täiendas toiduainete rahastamisvahend komisjoni 3,9 miljardi dollari suurust
toetust L’Aquila toiduga kindlustatuse algatusele (AFSI). 2009. aasta juulis G8
juhtide käivitatud AFSI maht on 22 miljardit dollarit, millega kolme aasta
jooksul toetatakse säästvat põllumajandust ja toiduga kindlustatust
arengumaades. Nende kohustuste järelmeetmena käivitas EL hiljuti kaks uut
algatust Aafrika Sarve ja Sahelit tabanud ulatuslikele toidukriisidele reageerimiseks (SHARE[2] ja AGIR[3] Sahel). Peale selle on komisjon vastu võtnud uue
poliitilise raamistiku, et tugevdada kõige haavatavamate inimeste ja
kogukondade vastupanuvõimet tulevastele kriisidele[4]. Kolme aastat (2009–2011) hõlmanud ELi toiduainete rahastamisvahend oli
peamiselt suunatud hädaabi ja keskpika kuni pikaajalise arengukoostöö vahele
jäävale ajavahemikule. Selle eesmärgid olid järgmised:
·
soodustada
põllumajanduse tootlikkuse suurendamist sihtriikides ja -piirkondades; ·
leevendada toiduainete hindade tugevast
kõikumisest kohalikele elanikele tulenevaid
negatiivseid mõjusid kooskõlas üldise toiduga kindlustatuse eesmärkidega,
sealhulgas toitumisvajadusi käsitlevate ÜRO standarditega, ja ·
tugevdada tootmisvõimsust ja
põllumajandussektori juhtimist, et suurendada meetmete
jätkusuutlikkust. Võttes arvesse
kõnealuseid eesmärke, olid toiduainete rahastamisvahendist toetuse saamiseks
abikõlblikud kolme liiki meetmed: meetmed põllumajandusliku tooraine ja
teenuste kättesaadavuse parandamiseks, turvavõrgumeetmed ja muud
riigi vajadustel põhinevad väiksema ulatusega meetmed, mille eesmärk oli
suurendada tootmist. Käesolevas aruandes on esitatud teavet
mitmesuguste võetud rakendusmeetmete, tulemuste ja tõenäolise mõju ning
peamiste saadud kogemuste kohta, aga ka soovitused ELi praeguste ja edaspidiste
toiduga kindlustatuse programmide parandamiseks. Käesolevale aruandele on lisatud komisjoni
talituste töödokument, milles on üksikasjalikumalt kirjeldatud võetud meetmeid
ja nende lühiajalist mõju[5]. 2. Kavandamine ja rakendamine 2009. aasta märtsis esitas komisjon Euroopa
Parlamendile ja nõukogule toiduainete rahastamisvahendi rakendamise üldise kava,
mis sisaldas sihtriikide nimekirja ning ülevaadet rakendamiseks abikõlblike
üksuste vahel ette nähtud tasakaalust. Selle kohaselt oli rahaliste vahendite
esialgne jaotus järgmine: i) 920 miljonit eurot kavatseti eraldada soovituslike
kriteeriumite põhjal välja valitud 50 riigile; ii) 60 miljonit eurot kavatseti
kasutada piirkondliku tasandi meetmeteks Aafrikas ja iii) 20 miljonit eurot
jäeti toetusmeetmeteks. 2010. aasta maiks olid vahendid täielikult
eraldatud. Kiire heakskiitmisprotsess saavutati suuresti
tänu komisjoni loodud töökonnale, kiirmenetluste kasutamisele ning Euroopa
Parlamendi paindlikkusele, kes nõustus kasutama oma kontrolliõiguse
teostamiseks lühendatud ajavahemikke. Kui valdav osa meetmetest rakendati kavandatult,
siis tehti rakendamise käigus üldisesse kavasse ka mitu muudatust, mis hõlmasid
5,2 % ELi toiduainete rahastamisvahendi väärtusest[6]. Rakendamine
ei olnud võimalik Komooridel ning üksikute riikide puhul eraldisi kas vähendati
(nt Madagaskar, Guinea, São Tomé ja Príncipe) või suurendati (nt Sambia).
Eelarvetoetuse programme ei olnud võimalik algselt kavandatud viisil rakendada,[7] teiselt poolt kasvas esialgsete kavadega võrreldes valitsusväliste
organisatsioonide ja ELi liikmesriikide ametite kaudu suunatud toetus. Suurem osa tegevusi lõppes 2011. aastal. Üksikud meetmed viidi aga lõpule alles 2012. aasta esimesel
poolel[8].
31. detsembriks 2010 oli ELi toiduainete rahastamisvahend lepingutega hõlmatud:[9] sõlmitud oli 179 lepingut
232 projekti kohta. Eelarvetoetuse valdkonna tegevust ning projekte
rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega, samuti toetusmeetmeid, on
keskselt hallanud arengu ja koostöö peadirektoraat – EuropeAid, samas kui
projektid valitsusväliste organisatsioonide ja liikmesriikide ametitega anti 2010.
aasta jaanuaris haldamiseks üle ELi delegatsioonidele. Komisjon on 983,7
miljoni euro suuruse kogusumma peaaegu 100 % ulatuses välja maksnud
(välja arvatud toetusmeetmete puhul). Selline kõrge määr saavutati tänu
kiirmenetluste kasutamisele, põhjalikule järelevalvele ja ümberjaotamise
paindlikkusele. Määruses nähti maksimaalselt 2 % ELi toiduainete
rahastamisvahendist (st maksimaalselt 20 miljonit eurot) ette toetusmeetmeteks,
sealhulgas ELi delegatsioonide ajutiste töötajate palkamiseks, järelevalveks,
auditeerimiseks, hindamiseks, uuringuteks, konverentsideks ja tehniliseks
abiks. Lõpuks kasutati sel eesmärgil 17,3 miljonit eurot. Lisaks toetusmeetmete
kasutamisele paigutas komisjon algatuse käivitamiseks ümber kümme ametikohta
peakorteri tasandil. 3. Järelevalve, auditeerimine ja
hindamine Toiduainete rahastamisvahendi üle on teostatud
põhjalikku järelevalvet: 176 projekti (rohkem kui 75 % toiduainete
rahastamisvahendi projektidest) on jälgitud tulemustele orienteeritud
seiresüsteemi abil ja väliseksperdid on koostanud 236 järelevalvearuannet,
mida on analüüsinud komisjoni töötajad Brüsselis ja ELi delegatsioonides ning
mida on enamikul juhtudel jagatud nii rakendamises osalevate partnerite kui ka
kohalike ametiasutustega. Projektidele antud hinnangud on olnud väga
head: 70 % projektidest sai hindeks „väga hea ja hea”, 23 % toimis „probleemidega”
ja üksnes 7 % puhul on nimetatud „suuri raskusi”[10]. Need
hinded on sarnased 2011. aastal tulemustele orienteeritud seiresüsteemi alusel
hinnatud ELi projektide üldistele keskmistele tulemustele[11]. Projektide hilisemas rakendamisetapis korraldati sageli ka
teistkordselt kontrolli, mille eesmärk oli mõõta tulemuste saavutamisel tehtud
edusamme ja kontrollida soovituste täitmist. Peale selle esitasid rakendamises osalevad
partnerid korrapäraseid eduaruandeid ja spetsiaalsed lõpparuanded;[12] partnereid külastati ka
kohapeal ning nendega korraldati korrapäraseid kooskõlastuskohtumisi. Kogu
järelevalve käigus saadud teave on koondatud interaktiivse vahendina välja
töötatud üldisesse juhtimise tulemustabelisse, mida komisjon ja ELi
delegatsioonid kasutasid järelevalveteabe reaalajas ajakohastamiseks. Sõltumatuid hindamisi korraldati kolmel tasandil: i) projekti tasandil
rahvusvaheliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja
liikmesriikide ametite rakendatud projektide puhul, ii) rakendamises
osalevate partnerite tasandil (nt FAO[13],
AU-IBAR) ja iii) ELi toiduainete rahastamisvahendi üldtasandil[14]. ELi toiduainete
rahastamisvahendi lõpphindamine teostati 2011.–2012. aastal komisjoni
hindamismetoodika põhjal. Hinnangus jõuti järeldusele, et komisjoni tegevus
toiduainete rahastamisvahendi rakendamisel oli tõhus ja tulemuslik, meetmed
olid asjakohased ja projektidel oli abisaajatele selgelt positiivne mõju. Pikema
rakendamisaja ning piiratuma geograafilise ulatuse korral oleks mõju aga võinud
olla veelgi suurem. Peale selle avaldas Euroopa Kontrollikoda hiljuti
eriaruande Sahara-taguses Aafrikas toiduga kindlustatuse tagamiseks antava ELi
toetuse mõjususe kohta, milles muu hulgas soovitatakse ELil uurida võimalust
luua püsiv rahastamisvahend, millega reageerida võimalike tulevaste
toidukriiside tagajärgedele arengumaades[15]. 4. Tulemused ja tõenäoline mõju Lühikesest kestusest
hoolimata jõuti toiduainete rahastamisvahendiga rohkem kui 59 miljoni otsese
abisaajani ning selle ülekanduv mõju avaldus 93 miljonile kaudsele
abisaajale, kellest enamik olid haavatavad väiketootjad ja nende pered[16]. Meetmed olid vastavuses partnerriikide poliitika ja prioriteetidega
ning neid rakendati kooskõlastatult, täiendavalt ja järjepidevalt
selliste ELi toiduga kindlustatuse vahenditega nagu toiduga kindlustatuse temaatiline programm ning ELi liikmesriikide ja
teiste rahastajate programmid. Rohkem kui 65 %
meetmete puhul laiendati käimasolevat tegevust, kasutades võimaluse ja
vajaduse korral täiendavaid rahalisi vahendeid olemasolevate
rakendusstruktuuride kaudu. See võimaldas kiirelt reageerida ja sobis
toiduainete rahastamisvahendi lühiajalise kestusega. Kuna tegemist oli
osaga ÜRO kõrgetasemelise töökonna koordineeritud
rahvusvahelisest reaktsioonist toiduhindade kriisile, kasutati peaaegu
60 % vahendeid ÜRO asutuste kaudu. See võimaldas aegsat
ja kohandatud reageerimist tänu nende asutuste ulatuslikule kohalolekule,
mis tegi toiduainete rahastamisvahendi riikide tasandil hästi nähtavaks.
Toiduainete rahastamisvahendil oli tähtis osa ka komisjoni ja ÜRO Roomas
paiknevate asutuste[17] vahelise partnerluse tugevdamisel, mille
tagajärjel kirjutati lõpuks alla kavatsuste deklaratsioonile luua toiduga
kindlustatuse ja toitumise valdkonnas programmilise koostöö raamistik[18]. Meetmeid on rakendanud ka üle 425
valitsusvälise osaleja, kellest enamik olid kohalikud ja riigipõhised
osalejad. Rohkem kui kahe kolmandikuga neist sõlmisid lepingu ÜRO asutused, samas
kui konkursikutse alusel tegutseva 124 osalejaga sõlmis lepingu komisjon. Allpool on tutvustatud toiduainete
rahastamisvahendi meetmete peamisi saavutusi, tulemusi ja lühiajalist mõju
kõigi kolme määruses kindlaks tehtud meetmete liigi puhul. 4.1. Meetmed
põllumajandusliku tooraine ja teenuste kättesaadavuse parandamiseks Suurem osa toiduainete
rahastamisvahendi meetmeid (62 %) oli suunatud väiketootjate
põllumajandusliku tootmise ja/või tooraine kättesaadavuse parandamisele.
Põllumajandusliku tooraine jagamine moodustas FAO ja valitsusväliste
organisatsioonide rakendatud projektide suurima elemendi. Sihtrühma kuulunud
põllumajandustootjatele jagati 124 600 tonni sertifitseeritud ja parandatud
kvaliteediga seemet ning 950 000 tonni väetist. Selle valdkonna puhul oli põhiprobleem
kalendrist tulenevate põllumajanduslike vajaduste täitmine vaatamata siduvatele
hankemenetlustele ja piiratud kättesaadavusele kohalikul turul. Nagu
rakendamises osalevad partnerid teatasid, kasvas põllumajanduslik tootmine
mitmesuguste projektide tulemusel keskmiselt 50 % (jäädes
vahemikku 20–100%) ja leibkondade iga-aastane sissetulek keskmiselt peaaegu
290 eurot (jäädes vahemikku 40–2 100 eurot). Guatemalas parandasid FAO ja Maailma
Toiduprogramm üheskoos 14 000 väiketootja põllumajanduslikku tootlikkust
ja turustustegevust. Alta Verapazis kasvas põllumajandustootjate maisitoodang keskmiselt
2,1 tonnilt hektari kohta keskmiselt 3,5 tonnini hektari kohta. Kuna mõni
tootja viis oma korralduse heale tasemele ja täitis rahvusvahelised
kvaliteedinormid, suutsid leibkonnad saavutada keskmiselt 20 % toodangu ülejäägi. Toodangut suurendasid
ka loomapidajatele suunatud projektid, mille raames
anti neile kokku 834 000 looma (kariloomad, kitsed, sead ja kanad). Tootlikkuse
seisukohast saavutati oluline mõju tänu põllumajandusliku tootmise
mehhaniseerituse suurendamisele (näiteks Sambias edendas raskete atrade
asemel kergemate külviseadmete kasutamine soolist võrdõiguslikkust, sest
istutamine ja rohimine on traditsiooniliselt naiste töö) ja suremuse
vähendamisele loomade vaktsineerimise abil. AU-IBAR rakendas 28 Sahara-taguses Aafrika
riigis projekte „Vaktsiinid unarusse jäänud loomahaiguste kontrollimiseks
Aafrikas” (VACNADA). Nelja loomade nakkushaiguse vastu vaktsineeriti kokku
44,6 miljonit looma, mille tagajärjel vähenes järsult nende haiguste
esinemine sihtpiirkondades. Vaktsineerimise teel saavutatud suurem immuunsus
võimaldas loomapidajatel (eriti väiketootjatel, kelle jaoks vaktsineerimine
ei ole taskukohane) hoida oma karjad alles, müüa ülejääk ning katta sellest
majapidamis- ja ettenägematuid kulusid. Projektiga parandati ka tootmisvõimsust
(mõnel juhul 100 %) ning valitud vaktsiinide kvaliteeti, tarnides
varustust ja ajakohastades vaktsiine tootvate laborite vahendeid, mida täiendasid
koolitused veterinaarteenuste osutamise suutlikkuse suurendamiseks. Enamiku projektide puhul on seemnete/väetiste
ja loomade jagamisega kaasnenud tööriistade, vaktsiinide ja
põllumajandusmasinate jagamine. Abisaajad on saanud üle 88 000 masina
ja saagikoristusjärgse rajatise. Eelkõige põllumajandustoodete turustajate
kaudu loodud partnerlused erasektoriga toetasid lisaks tooraine
kättesaadavuse ja ringlusse laskmise parandamisele ka kohaliku majanduse
edendamist. Mitu projekti oli seotud tootmise mitmekesistamisega (nt
aiandus Bangladeshis, väikeloomade kasvatamine Tansaanias, kalatiigid,
jahubanaanide või köögiviljade keskmise suurusega tootmine Haitil), mis tagas abisaajatele
juurdepääsu mitmekülgsemale toidule. Peale selle tõhustati projektidega
turu jaoks tootmist, pakkudes varem toetustest elanud leibkondadele väikest rahalist
sissetulekut. Etioopias rakendatud projektiga „Self Help
Africa” suurendati 17 500 leibkonna jaoks põllumajanduslikku tootmist
35 %, jagades neile 606 tonni parandatud kvaliteediga seemet, 29 tonni
loomasööta, 278 000 loomade ravimit (antibiootikumid ja
antihelmintikumid), masinaid (seemnepuhastid, niisutuspumbad, meiereiseadmed)
ning ehitades 16 seemnehoidlat. Abisaajate iga-aastane sissetulek on
kasvanud vahemikus ligikaudu 290–1500 eurot. Tegevus hõlmas ka suutlikkuse
suurendamist põllumajanduse tootlikkuse jätkusuutliku kasvu toetamiseks.
Suutlikkuse suurendamine oli seotud mitmesuguste meetmetega, mis hõlmasid põllumajandustootjatele
põllumajandus- ja niisutustehnikaid käsitleva koolituse pakkumist; samuti
suurendati kohalike põllumajandustootjate rühmade ja tootjate ühistute
suutlikkust. Koolitused ei olnud suunatud mitte üksnes põllumajandustootjatele,
vaid ka valitsusametnikele ja teistele sidusrühmadele. Mitmesugusest koolitustegevusest
sai kasu peaaegu 2,5 miljonit abisaajat. Kasulikuks nõuannete
esitamise kanaliks osutusid sellised nõustamismetoodikad nagu
põllumajandustootjate välikoolitused ja maaelu edendajate kasutamine, mille
kaudu tutvustati põllumajandusettevõtetes kohapeal säästva tootmise
tõhustamist, häid põllumajandustavasid, keskkonda säästvat põllumajandust,
mullaviljakuse säilitamist, väikesemahulist niisutamist, põllukultuuride
mitmekesistamist jne. Sambias kasvas toidu tootmine tänu
põllumajandusliku tooraine paremale kättesaadavusele ning keskkonda säästva
põllumajanduse põhimõtete edendamisele. Põllumajandustootjate välikoolituse
nõustamispäevade jooksul andsid 400 piirkondlikku põllumajandusnõustajat
keskkonda säästva põllumajanduse alaseid teadmisi edasi 28 juhtivale
põllumajandustootjale, kes omakorda koolitasid igaüks välja 15 osalevat
põllumajandustootjat. Sel viisil jõuti ligi 180 000 põllumajandustootjani.
Keskkonda säästvate põllumajandustavade
levitamise tulemusel suurenes maisi tootmine keskmiselt 30 %, 2
tonnilt hektari kohta 2,6 tonnini hektari kohta. Lisaks toiduainete
rahastamisvahendi kaudu projekti suunatud 16,9 miljoni euro suurusele summale
kavandatakse panustada veel 11,1 miljonit eurot (mida rahastatakse Euroopa
Arengufondist), et keskkonda säästvaid põllumajandusmeetodeid riigis veelgi
laiemalt levitada. 4.2. Turvavõrgumeetmed ja
toitumisalased meetmed Turvavõrgu tüüpi meetmed, milleks eraldati kokku
ligikaudu 138 miljonit eurot, võimaldasid abisaajatel toime tulla kõrgete
toiduhindadega eelkõige töö eest sularahas/toidus tasumise projektide ja kupongisüsteemide
kaudu. Maapiirkondade (ja mõnikord ka linnapiirkondade) vaesed elanikud on
saanud kasu turvavõrgumeetmetest (nt tootmise miinimumtaseme tagamise
turvavõrgu programm Etioopias) ning töö eest sularahas või toidus tasumise
projektidest (nt Sierra Leones, Pakistanis). Turvavõrgumeetmeid rakendasid
sularaha või toidu jagamises kogemusi omavad partnerid, näiteks Maailmapank,
ÜRO Abi- ja Tööorganisatsioon ja Maailma Toiduprogramm, aga ka valitsusvälised
organisatsioonid, kes kasutasid veerandi nende kaudu suunatud summast töö eest
sularahas tasumiseks (57 miljonit eurot). Enamikul juhtudel on sellisest tegevusest
saadav lisasissetulek aidanud abisaajatel toime tulla toiduhindade kriisiga,
aga mõnel juhul ka neid toiduainete rahastamisvahendi rakendamise ajal tabanud
loodusõnnetustega (põuad, üleujutused). Peale selle suurendati sellega kõige
vaesemate elanike vastupanuvõimet ning hoiti ära nende tootmisvahendite
(loomad, väikemasinad) müümine, tänu millele leibkonnad suutsid pärast kriisi oma
olukorda parandada. Bangladeshis sai töö eest toidus ja sularahas tasumise
kavadest kasu 607 000 inimest tänu sellele, et kehvematel perioodidel
pakuti 121 000 marginaalsele või maata põllumajandustöötajale lühiajalist
tööd; ehitatud ja taastatud on 989 üleujutustele vastupidavat
põllumajandusega seotud rajatist, mis hõlmavad tõkketamme, juurdepääsuteid,
maapinna ja taimelavade tõstmist ning niisutusseadmeid ja millega kaitstakse
1,7 miljonit inimest. Väga konkreetsetel juhtudel jagati kõige haavatavamatele
inimestele ka toitu, kas siis tasuna töö eest või isegi toiduabina. Näiteks ÜRO
Abi- ja Tööorganisatsioon jagas 34 500 tonni toitu okupeeritud Palestiina
aladel ja Maailma Toiduprogramm jagas 96 600 tonni toitu riikides, mille
mõnes piirkonnas esines suur toidupuudus (nt Pakistan, Bangladesh ja Guatemala).
Rohkem kui kolmandik projektidest (37 %)
hõlmas toitumisalaseid meetmeid. Toiduainete
rahastamisvahendi abil parandati kõige haavatavamate inimeste, eeskätt laste
toitumisalast olukorda. Mitu meedet olid spetsiaalselt suunatud alla kuue aasta
vanustele lastele ning rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele, et leevendada
toiduhindade kriisi mõju. Näiteks Nigeris, Malis ja Libeerias on jagatud üle 25 000
tonni täisväärtuslikke toiduaineid, samas kui 141 000 abisaajale,
enamjaolt emadele, meditsiinitöötajatele ja parameedikutele, pakuti toitumise
parandamise võimalusi käsitlevat koolitust. Malis sai enam kui 11 miljonit 6–59 kuu
vanust last A-vitamiini lisandit; Nigeris sai 1 300 000 last
kasu emadele suunatud alatoitumise vältimisega seotud teavitamise ja
teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu. Guatemalas said 100 000
last vanuses 6–36 kuud ning 50 000 rasedat ja rinnaga toitvat naist täiendavaid
toiduportsjoneid, samas kui 8 000 elatuspõllumajandusega tegelevat
põllumajandustootjat said toiduportsjoneid koolitustegevuses osalemise eest. 4.3. Muud väiksema ulatusega
meetmed, mille eesmärk on suurendada põllumajanduslikku tootmist Paljud projektid hõlmasid muid tootmise
parandamisele suunatud elemente, millega pöörati tähelepanu näiteks
saagikoristusele järgnevatele kadudele, vee kättesaadavusele ja säilitamisele
või turule pääsemisele. Kokku taastati või niisutati 315 350 hektarit
põllumajandusmaad ning remonditi või ehitati 13 656 tammi, veepaisu ja
mikrotammi ning üle 10 600 km teid (peamiselt juurdeveoteid). Muud
väiksema ulatusega meetmed olid seotud mikrokrediidi andmise ning
seemnekeskuste ja uurimisrajatiste ehitamisega. Põhja-Afganistanis osales 4 880 peret taristu-
ja veevaldkonna programmis, mille puhul töö eest tasuti sularahas ja mille käigus
ehitati ja taastati 107 km teid ja 1 057 km niisutuskanaleid ning tehti
põllumajanduslikult kasutatavaks 3 164 hektarit maad, parandades
seeläbi põllumajanduse tootlikkust ning juurdepääsu küladele ja turgudele,
eriti talvel. Selle tulemusel sai taastatud ja vastselt ehitatud taristust ja
üleujutuste eest kaitse tagamiseks võetud meetmetest kasu 218 000 inimest
ning 6 500 pere jaoks on nüüd kättesaadav ohutu joogivesi. Muu tegevus hõlmas mitmesuguseid valdkondi,
sealhulgas kalandust (Kambodža, Filipiinid, Guinea (Conakry), Mosambiik),
põllumajandust linnakeskkonnas (Kenya), poliitilise raamistiku toetamist
(Nepal), seemnete paljundamist (Burkina Faso, Niger, Nepal, Mosambiik) või
keskkonda säästvat põllumajandust (Sambia). Toiduainete rahastamisvahend avaldas
positiivset mõju rohkem kui 59 miljonile otsesele abisaajale, tõhustades
väikeste põllumajandustootjate jätkusuutlikku põllumajanduslikku tootmist, vähendades
saagikoristusele järgnevaid kadusid ja hõlbustades turule pääsemist.
Meetmetega parandati väiketootjate maa, loomade ja vee majandamise suutlikkust,
mis võimaldas neil suurendada ja mitmekesistada oma sissetulekuallikaid.
Ühtlasi aitas toiduainete rahastamisvahend parandada toidu kättesaadavust
ning tugevdada kõige haavatavamate inimeste, eeskätt naiste ja laste toidu- ja
toitumisalast olukorda. 5. PEAMISED SAADUD KOGEMUSED JA SOOVITUSED Saadud kogemused 1. EL tõestas oma suutlikkust
luua ja tõhusalt rakendada 1 miljardi euro suurune toiduainete
rahastamisvahend. Selle jõulise sammuga asetas EL end säästliku
põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse valdkonna rahastajate esirinda.
Sellest ajast on EL olnud suurim rahastaja toiduga kindlustatuse valdkonnas,
mis L’Aquila toiduga kindlustatuse algatuse ning G8 toiduainetega kindlustatuse
uue liidu algatuse kaudu on jätkuvalt üks rahvusvahelise tegevuskava prioriteet. 2. Toiduainete rahastamisvahendi
edukas rakendamine tulenes suuresti selle kiirest loomisest, ulatusest ja
eelkõige selle reageerimisvõimest. Keskne roll oli asjaolul, et komisjon ja
ÜRO moodustasid kaks sihtotstarbelist töökonda asjakohaste töökogemuste ja
eriteadmiste kasutamiseks. 3. Põhieesmärk oli kiirelt reageerida
toiduhindade kriisi tagajärgedele, mitte niivõrd selle põhjustele.
Toiduainete rahastamisvahendiga parandati aga ka vaeste inimeste ja kogukondade
valmisolekut toime tulla järgmiste kriisidega, mis oli väga kasulik, sest mitut
Sahara-taguse Aafrika riiki on sellest ajast saadik uuesti tabanud
toidukriisid, tingituna mitmest omavahel seotud tegurist, sealhulgas
vaesus, kliimaga seotud ohud, kõrged ja kõikuvad toiduhinnad, surve
loodusvaradele (sealhulgas sobimatud maa valdamise süsteemid), kiire
demograafiline kasv, nõrk valitsemine ja poliitiline ebastabiilsus. Sellised
tegurid avaldavad kõige sagedamini ja kõige suuremat mõju just kõige
haavatavamatele inimestele, eriti Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas. 4. Kuna toiduainete
rahastamisvahendi puhul keskenduti põllumajandusliku tootmise tõhustamisele,
tõi see kaasa tootlikkuse kasvu kohalikul tasandil. Kõnealused meetmed ei kõrvalda
aga partnerriikide vajadust tugevdada oma pikaajalist toetust säästlikule põllumajandusele
ja toiduga kindlustatusele. 5. Suhteliselt lühikesest rakendamisajast
tingituna oli programmide eesmärkide saavutamine mõnikord probleemne. Tugevdada
tuleb lühiajaliste ja keskpikkade kuni pikaajaliste meetmete omavahelist kooskõlastamist,
nagu on juba tehtud SHARE ja AGIR Saheli puhul. 6. Peale selle olid toiduainete
rahastamisvahendi meetmed suunatud peamiselt toidu kättesaadavusele ja
sellele juurdepääsule. Kui toidu kättesaadavus on suur probleem, siis täisväärtusliku
toidu kättesaadavus on paljudes partnerriikides veelgi tõsisem mure. Suuremat
tähelepanu oleks võinud pöörata emade ja laste alatoitumusele. 7. 2012. aastal on Aafrika Sarve
ja Sahel piirkonnas toidukriiside tõttu kannatanud peaaegu 30 miljonit inimest,
mis rõhutab ELi vajadust säilitada oma suutlikkus kiiresti reageerida. Vastavalt
Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa Parlamendi soovitustele teeb komisjon kindlaks
selleks kõige sobilikumad võimalused, lähtudes finantsmääruse ja
finantsraamistiku muudatustest. Soovitused EL peaks suurendama oma abi jätkusuutliku
põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse valdkonnas. Ajavahemiku 2014–2020
geograafiliste programmide koostamise raamistikus tuleks teha järgmist. 1. Poliitilises dialoogis
partnerriikidega peaks EL keskenduma säästlikule põllumajandusele ja
toiduga kindlustatusele ning veelgi enam toetama partnerriikide poliitikat
ja prioriteete toidukriise soodustavate alusteguritega toimetulemisel. 2. ELi abi puhul tuleks
pöörata eritähelepanu toiduga kindlustamata riikidele. Täiel määral tuleks
kasutada toiduga kindlustatuse struktureeritud hindamist, mille komisjon on sel
eesmärgil välja töötanud. 3. Toiduga kindlustatuse ja
toitumisalase kindlustatuse valdkonnas antava ELi abi keskne eesmärk on
parandada nende inimeste, kogukondade ja partnerriikide vastupanuvõimet, kelle
puhul risk on kõige suurem. Sellise vastupanuvõimele suunatud lähenemise
raamistikus peaks EL ulatuslikumalt toetama haavatavuse vähendamist,
suurendades partnerriikide suutlikkust vältida tulevasi vapustusi ja nendeks ette
valmistuda ning toimuvatele kriisidele reageerida. Täpsemalt tähendab see katastroofiriski
juhtimisega seotud tegevuse tõhustamist, eelkõige katastroofialdistes
partnerriikides. 4. Toiduainete rahastamisvahendi
rakendamisest, aga ka SHARE ja AGIR Saheli algatuste käivitamisest saadud
kogemuste põhjal peaks EL toidukriisi käes kannatavate partnerriikide
toetamiseks kasutama olemasolevaid vahendeid ja hiljuti tekkinud võimalust luua
struktuurse lähenemise edendamiseks usaldusfonde. 5. ELi reaktsioon
toidukriisidele kavandatakse vastavalt kriisi laadile ja selle kontekstile, kasutades
võimaluse korral olemasolevaid riiklikke ja piirkondlikke struktuure ja olemasolevat
suutlikkust. Sellise lähenemisviisi puhul pööratakse suurt tähelepanu
isevastutusele, võttes arvesse ühelt poolt toiduga kindlustatuse ning
teiselt poolt valitsemise, riigi ebakindluse ja rahu kindlustamise
omavahelist seotust, eelkõige ebastabiilsetes riikides ja pideva toiduga
kindlustamatuse kontekstis. 6. JÄRELDUS JA EDASISED MEETMED Toiduainete rahastamisvahendi kaudu, millega
oluliselt hõlbustati ÜRO koordineeritud reaktsiooni, suutis EL kiiresti ja
tõhusalt vastata 2007/2008. aasta toiduhindade kriisi tagajärgedele. Ühe
miljardi euro suuruse toiduainete rahastamisvahendiga on otseselt aidatud 59
miljonit inimest 49 arenguriigis. Selle kaudu on suudetud toetada väikeste
põllumajandustootjate tootlikkust, suurendades nii toodangut kui ka
sissetulekuid. Turvavõrgumeetmed on leevendanud toiduhindade tõusu mõju
elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele. Muude meetmetega on laiemalt
toetatud põllumajanduse tootmisbaasi. Sellest seisukohast on toiduainete
rahastamisvahendiga saavutatud märkimisväärseid tulemusi jätkusuutliku põllumajandusliku
tootmise suurendamisel, saagikoristusele järgnevate kadude vähendamisel ja
turule pääsemise hõlbustamisel. Samuti on toiduainete
rahastamisvahend aidanud seada põllumajanduse jätkusuutliku arengu ja
toiduga kindlustatuse ülemaailmses arengukavas prioriteetsele kohale. See
on soodustanud pidevat rahvusvahelist tähelepanu sellistel foorumitel nagu
maailma toiduga kindlustatuse komitee, G8 ja G20, rõhutades põllumajandusliku
tootmise ja tootlikkuse jätkusuutliku suurendamise vajadust ning aidates üleilmse
turuteabe parandamise teel tugevdada ülemaailmseid juhtimismehhanisme[19]. Kuigi toiduainete rahastamisvahendi eesmärgid
suudeti suures ulatuses täita, tuleb toiduga kindlustamatuse lahendamiseks teha
veelgi enam tööd, eelkõige väikeste sissetulekutega katastroofialdistes
riikides. Toiduainete rahastamisvahendi raames saadud kogemustele tuginedes tuleks
tugevdada ELi toetust põllumajanduse jätkusuutlikule arengule ja toiduga
kindlustatusele kui kesksele koostöövaldkonnale riikidega, kus esineb pidevat
toiduga kindlustamatust. Ajavahemiku 2014–2020 ühiste programmide
koostamise raamistikus on ELi delegatsioonidele antud konkreetsed juhised
tagada, et säästliku põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse prioriteetidele
pööratakse tähelepanu, eelkõige toiduga kindlustatuse ja toitumisalase
kindlustatuse struktureeritud hinnangute põhjal välja valitud 52 partnerriigis.
Kõnealused prioriteedid peaksid kajastuma ELi delegatsioonide peetavas poliitilises
dialoogis, milles rõhutatakse pikaajalist mõju ja isevastutust,[20] eelkõige pikaajalise
jätkusuutlikkuse seisukohast. Sellega seoses peaks EL keskenduma toiduga
kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse valdkonnas kõige halvemas
olukorras olevatele riikidele, kasutades pikas perspektiivis struktuurse
haavatavuse vähendamiseks tõhusaimaid olemasolevaid rahastamisvahendeid ning
soodustades kõige vaesemate leibkondade, riikide ja piirkondade vastupanuvõimet
tulevastele toidukriisidele, olenemata selliste kriiside laadist. [1] Haavatavate riikide jaoks mõeldud FLEX-mehhanism (500
miljonit eurot), Euroopa Arengufondi B-assigneeringud (185,9 miljonit eurot),
toiduga kindlustatuse temaatiline programm (50 miljonit eurot) ning
humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat (210 miljonit eurot). [2] Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamine (Supporting
Horn of Africa Resilience – SHARE). [3] AGIR – Saheli vastupanuvõime algatuse ülemaailmne liit. [4] COM(2012) 586. [5] Komisjoni talituste töödokument (2013) 107. [6] Komisjoni talituste töödokument (2013) 107. [7] Eelarvetoetuse programmid olid kavandatust ebaolulisemad
Komooridel, Madagaskaril, Nigeris, Etioopias ja Sambias. [8] Komisjon lubas väga väikest arvu projekte pikendada kuni
31. detsembrini 2012 tingituna vahendite ümbersuunamisest hästi toimivale
projektile (Sambia) või keerulistest asjaoludest (Mali, Jeemen, Afganistan ja
Kõrgõzstan). [9] Välja arvatud 5,8 miljonit eurot Sambia puhul, mille
suhtes sõlmiti leping 2011. aastal. [10] Tulemustele orienteeritud seire lõpparuanne on kättesaadav
arengu ja koostöö peadirektoraadi – EuropeAid veebisaidil. [11] 2012. aasta aruanne Euroopa Liidu arengu- ja
välisabipoliitika ning selle rakendamise kohta 2011. aastal, SWD(2012) 242
(final). [12] Aruannetel põhinevad koondandmed on esitatud punktis 4
„Tulemused ja tõenäoline mõju”. [13] „European Union Food
Facility. Foundations for future action. FAO Initial Review of
Selected Projects”, http://www.fao.org/fileadmin/user_upload/ISFP/EuFF_web.pdf. [14] Lõpphinnang toiduainete rahastamisvahendile:
http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/intervention-areas/ruraldev/food_intro_en.htm. [15] Eriaruanne nr 1 „Euroopa Liidu arenguabi mõjusus toiduga
kindlustatuse tagamiseks Sahara-taguses Aafrikas”, 2012, Euroopa Kontrollikoda. [16] See arv ei hõlma eelarvetoetuse meetmeid ega piirkondlike
organisatsioonide tegevust. [17] FAO, Maailma Toiduprogramm ja Rahvusvahelise
Põllumajanduse Arengu Fond. [18] Kavatsuste deklaratsiooni „Programmiline koostöö toiduga
kindlustatuse ja toitumise valdkonnas” allkirjastasid komisjon ning FAO,
Maailma Toiduprogramm ja Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond 27. juunil
2011. [19] Näiteks on G20 toiduhindade volatiilsust ja põllumajandust
käsitleva tegevuskava raames 2011. aasta juunis käivitatud põllumajandusturu
infosüsteemi eesmärk parandada ülemaailmse turu läbipaistvust ja seda
käsitlevat teavet ning tugevdada poliitika kooskõlastamist,
http://www.amis-outlook.org. [20] Kooskõlas abi tõhusust käsitlevas Pariisi deklaratsioonis,
Accra tegevuskavas ja ELi tööjaotusealases tegevusjuhendis sisalduvate
põhimõtetega.