7.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 174/43

Raportöör:

Linda Gillham (UK/AE), Runnymede'i volikogu liige (UK/AE)

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ (pakendite ja pakendijäätmete kohta), et vähendada õhukeste plastkandekottide tarbimist

COM(2013) 761 final – 2013/0371 (COD)

1.

tunnistab, et kergus, tugevus ja vastupidavus lagunemisele on omadused, mis on teinud plastkandekottidest äriliselt eduka toote, ning on aidanud samas kaasa nende laialdasele levikule. Iga ELi kodanik kasutas 2010. aastal hinnanguliselt 198 plastkandekotti, neist umbes 90 % olid õhukesed plastkotid, mida korduskasutatakse harvem kui paksemaid kotte ning visatakse sagedamini ära.

2.

täheldab, et õhemate kui 50 mikronit plastkandekottide kaubanduslikud eelised (kergus, tugevus ja vastupidavus lagunemisele) on alati viinud ja viib jätkuvalt nende kottide vähese taaskasutuseni ning vee- ja maismaareostuseni kogu planeedil;

3.

märgib, et plastkottide sattumine vee ökosüsteemidesse ei ole ainult rannikuriikide probleem, vaid puudutab ka suurte järvedega riike, kuna märkimisväärne kogus maismaalt pärit jäätmeid liigub edasi jõgede kaudu. Äravisatud plastkandekott võib looduses väikeste tükkidena vastu pidada sadu aastaid ja selliste kottide väga laialdast ja üha suurenevat kasutamist peetakse suureks ülemaailmseks probleemiks.

4.

märgib, et plastkandekotte käsitatakse pakendina vastavalt pakendite ja pakendijäätmete direktiivile (direktiiv 94/62/EÜ). Plastkandekotte võib turule tuua vaid siis, kui nad vastavad olulistele nõuetele, mis puudutavad pakendite minimeerimist, ohtlike ainete piiramist ning sobivust kordus- ja taaskasutamiseks, sealhulgas ringlussevõtuks, jäätmete energiakasutuseks, kompostimiseks ja biolagundamiseks. Siiski ei ole ELis ühtegi konkreetselt plastkandekottidele suunatud õigusakti või poliitikat;

5.

tunnistab, et liikmesriigid on rakendanud mitmesuguseid meetmeid plastkandekottide kasutamise vähendamiseks, alates vabatahtlikest kokkulepetest kuni fiskaalmeetmeteni (Belgias, Iirimaal, Taanis) ja mitte-biolagunevate kandekottide selge keelamiseni, nagu näiteks Itaalias. Mõned liikmesriigid on saavutanud juba suurepäraseid tulemusi plastkottide kasutamise vähendamise alal. Hinnanguliselt kasutab Taani ja Soome kodanik aastas neli plastikkotti, ent Poola, Portugali ja Slovakkia kodanike puhul ulatub see arv 466-ni.

6.

avaldab kiitust nendele liikmesriikidele, kes on vähendanud õhukeste plastikkottide iga-aastast kasutamist inimese kohta. Kindlasti on põhjust õppida mitmetes liikmesriikides võetud edukatest meetmetest. Komitee innustab riikide valitsusi ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kogu maailmas nende meetmetega tutvuma;

7.

rõhutab, et 2020. aasta eesmärkideni jõudmiseks tuleb kõiki plastijäätmeid hallata ressursina, nagu on ette nähtud ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas;

8.

leiab oma hiljutiste arvamuste (1) valguses, et Euroopa Komisjon ei ole õhukeste plastkandekottide kasutamise takistamisel piisavalt ambitsioonikas ja kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles kaaluma:

9.

leiab, et nende meetmete kombinatsioon, sealhulgas liikmesriikidele kavandatud võimalus kohaldada erandina artiklist 18 turupiiranguid, kujutab endast tõhusamat lähenemisviisi. Need meetmed oleksid vastastikku toetavad, kusjuures majanduslikke vahendeid on kõige sobivam rakendada riiklikul ja piirkondlikul tasandil, kuid ambitsioonikas eesmärk ELi tasandil on oluline rakendamise tagamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks (2);

10.

toetab pakutud määratlust, mis põhineb paksusel 50 mikronit. See on sobiv parameeter, et vähendada õhukeste plastikkandekottide kasutamist, mõjutamata samas korduvkasutusega „eluaegsete kandekottidena” tuntud kottide tarvitamist. Kõigist Euroopa Liidus kasutatavatest plastkandekottidest moodustavad hinnanguliselt 90 % kotid, mis on õhemad kui 50 mikronit ning mida korduskasutatakse harvem kui paksemaid plastkandekotte ja visatakse ka sagedamini ära (3);

11.

rõhutab kavandatava direktiivi mõistete ja reguleerimisala tähtsust soovimatute tagajärgede vältimisel näiteks teiste materjalide, paksemate, kuid siiski ühekordse kasutusega plastkottide ja teiste samalaadse funktsiooniga plastikkottide kasutuselevõtmisel, mis ei pruugi anda soovitud tagajärgi keskkonnale ja võib suurendada pakenditootmise mahtu;

12.

toetab korduvkasutusega kandekottide väljaarvamist vähendamise eesmärkide ja võimalike keelustamiste alt, kuid usub, et majanduslikke vahendeid tuleks kohaldada ka korduvkasutusega kandekottidele ning soovib nende lisamist kõnealuse direktiivi mõistete ja reguleerimisala juurde sellel konkreetsel otstarbel;

13.

märgib, et jaemüüjad vahetavad „eluaegseid kotte” sageli tasuta välja ja seda tuleks soodustada. Selle meetmega saaks loodusvarasid väärtustada ja muuta käitumist, mille kohaselt kotte peetakse jäätmeteks;

14.

soovib selgitust, kas väga õhukesed plastkotid (alla 10 mikroni), mida kasutatakse värske või toore inim- või loomatoidu pakkimiseks, kuuluvad ka pakutud mõiste alla. Üldiselt arvatakse need plastkandekotte käsitlevate meetmete alt välja praktilisuse, hügieeni ja toiduohutuse põhjustel (eelkõige juhtudel, kui neid kasutatakse toore liha pakkimiseks). Sellegipoolest on aga ehk vaja need lisada ELi plastkottide kasutamise takistamise/vähendamise eesmärkidesse, et vältida soovimatuid muutusi tarbijakäitumises (4).

15.

soovib samuti selgitust, miks õhukeste plastkandekottide mõistes on piirdutud plastkottidega, selle asemel et jätta materjal lahtiseks ja hõlmata ka ühekordse kasutusega kotte, mis on valmistatud paberist, taimsest materjalist või tärklisest, et võidelda jätkusuutmatute tarbimisharjumuste vastu ja tõsta ressursitõhusust;

16.

märgib sellega seoses, et Euroopa Komisjoni poolt läbi viidud mõjuhinnangus leitakse, et iga kasutamata jäetud 1 000 ühekordse kasutusega plastkoti kohta kasutavad inimesed keskmiselt 127 paberkotti. Mõjuhinnangus oletatakse, et 50 % mujal kui supermarketis kasutatavatest plastkottidest asendatakse paberkottidega, kui need ei kuulu kõnealuse direktiivi alla. Nii on juhtunud juba nt Iirimaal (5);

17.

tervitab praegu käimasolevat jäätmepoliitika läbivaatamist Euroopa Komisjoni poolt ja ootab rohkem selgust selle kohta, missuguseid positiivseid ja negatiivseid mõjusid keskkonnaletoovad kaasa uued tehnoloogiad, millega väidetavalt toodetakse okso-biolagunevaid, biolagunevaid ja kompostitavaid kotte. Samuti on vajalik mõista nende mikroskoopiliste osakeste mõju elule meres;

18.

on tungivalt vastu biolagunevate ja kompostitavate plastkandekottide väljaarvamisele kõnealuse direktiivi mõistest ja reguleerimisalast. Regioonide Komitee väljendab taas muret nende kottide eksitava märgistuse ja määratluse ning vaid osalise keskkonnasõbralikkuse pärast (6). Peale selle ei vähendaks üleminek biolagunevatele kottidele äravisatavate kottide hulka. Samuti võib see tekitada omavalitsustele probleeme plastide ringlussevõtu menetlustes ja loob segadust seoses kodudes ja ettevõtetes toimuva kompostimisega;

19.

kordab üleskutset keelustada okso-biolagunev plast, kuni edasised uuringud ei ole tõestanud nende toodete lisaväärtust;

20.

leiab, et tootedisain on äärmiselt oluline tegur jäätmete vähendamisel. Komitee leiab, et kui praeguses ökodisaini direktiivis keskendutakse vee- ja energiatarbimisele, siis direktiivi läbivaatamisel võiks nüüd laiendada selle reguleerimisala, et hõlmata taaskasutus, parandus ja ringlussevõtt, andes tarbijale nõu kandekoti vastupidavuse kohta;

21.

pooldab seda, et uute disainilahenduste kasutuselevõtul kehtestatakse ringlussevõetava materjali miinimumkoguse nõue, tunnistades samas, et mõni toidu valdkonda ja isiklikku tervishoidu puudutav kasutusviis eeldab materjalilt eristandardeid;

22.

toetab ELi tasandi poolt igale liikmesriigile seatud vähendamise eesmärki jõuda direktiivi vastuvõtmisele järgneva üleminekuperioodi jooksul eesmärgini viia plastkottide tarbimisee piir aastas 35-ni inimese kohta. See võrdub 80 %-lise vähendamisega võrreldes ELi keskmisega ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastikottide tarbimisega 2010. aastal ning mõned liikmesriigid on selle juba saavutanud või ületanud;

23.

tervitab kavandatud sätet, millega võimaldatakse liikmesriikidel keelustada õhukesed plastkandekotid oma territooriumil erandina direktiivi 94/62/EÜ artiklist 18. See uus säte näitab, et aina enam riike, piirkondi ja linnu kogu maailmas on keelustanud õhukesed plastkotid või on kaalunud nende keelustamist, ja nende arv tõuseb järjest;

24.

tunnistab, et selliste riiklike turustamispiirangute kehtestamisel peab järgima Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 34 kuni 36 sätteid. See tähendab, et peavad olema täidetud teatud tingimused – see keelustamine ei tohi olla diskrimineeriv teatud tüüpi õhukeste plastkottide suhtes ning see ei tohi endast kujutada liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist. Sellega seoses leiab komitee, et kõik praegu kättesaadavad õhukesed plastkotid tuleks keelustada 2020. aastaks;

25.

kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima võimalusi kehtestada ELi tasandil 2020. aastaks keeld kasutada jaekaubanduses õhukesi plastkandekotte (7). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima võimalikke konflikte siseturu ja rahvusvahelise kaubanduse eeskirjadega, mis võivad tuleneda pakendite ja pakendijäätmete direktiivi õigusliku aluse muutmisest, vajamineva üleminekuaja pikkuse muutmisest ja vajadusest kombineerida keelustamist korduvkasutusega plastkottidele tasu määramise ja muude, soovimatute tagajärgede vältimiseks mõeldud meetmetega;

26.

soovitab, et selliste keeldude kehtestamise kaalumisel peaksid liikmesriigid kaasama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajaid;

27.

kutsub üles rakendama „saastaja maksab” põhimõtet (8) ja märgib, et liikmesriigid, kes on edukalt vähendanud plastkottide tarbimist, on kehtestanud majanduslikud vahendid (maksud/lõivud). Seda on näha näiteks Iirimaal lõivude ja Taanis plastkottide maksu abil saavutatud tulemustest (9);

28.

kordab, et õhukeste plast- ja muude kandekottide tasuda jagamise keelustamine on andnud positiivseid tulemusi terves reas piirkondades ja seda tuleks seetõttu kaaluda (10);

29.

leiab, et ettepanekus sisalduvate vahendite kasutamise innustamine ei ole piisav ja kutsub üles kavandatud direktiivi muutma, asendades liikmesriikide innustamise nende kohustusega kasutada majanduslikke vahendeid plastkottide tarbimise vähendamiseks ja tagada, et plastkandekotte ei jagata tasuta. See kohustus võib toetuda ka pakendite ja pakendijäätmete direktiivi artiklile 15, milles innustatakse majandushoobade kasutamist üldiselt;

30.

rõhutab, et majanduslike vahendite rakendamine tuleks jätta liikmesriikide või asjaomaste seadusandlike volitustega piirkondade otsustada;

31.

rõhutab, et majanduslike vahendite tõhususe jaoks on määrava tähtsusega järgmised tegurid:

32.

leiab, et majanduslike vahendite kehtestamise kohustust tuleks kohaldada kõigile plastkandekottidele ja mitte ainult õhukestele, et innustada plastkandekottide korduskasutamist üldiselt ja seetõttu, et korduvkasutusega plastkandekotte praktikas enamasti nagunii tasuta ei jagata. Korduvkasutusega kotte aga võiks algne jaemüüja tasuta välja vahetada;

33.

usub, et vabatahtlikud algatused liikmesriikide tasandil, sh jaemüüjate vastutus toodete tagasivõtmise eest, võiks aidata teatud plastijäätmete käitlemise kulu edasi kanda jäätme- ja keskkonnavaldkonna ametiasutustelt kogu väärtusahelale;

34.

rõhutab majanduslike vahendite potentsiaali, toomaks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tulu, mida võib kasutada rakendamise ja jõustamisega seotud halduskulude hüvitamiseks ning prügi koristamise aktsioonide ja keskkonnaprojektide jaoks vahendite eraldamiseks;

35.

kordab oma üleskutset Euroopa Komisjonile kaaluda, kuidas saaks kõige paremini kohaldada tootjate laiendatud vastutust ELis plastijäätmete vältimise ja haldamise alal (11);

36.

soovib, et Euroopa Komisjon kaaluks viitamist tootjate laiendatud vastutusele, et hõlmata kulude täielikku sisestamist ja vastutust seda tüüpi plastidega tegelemise eest, kaasa arvatud jäätmete tasu ning kanda need kulud kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt jäätmekäitluse osas üle tootjatele;

37.

tervitab keskkonnavoliniku ettepanekut panna alates sellest aastast alus Euroopa koristuspäeva algatusele;

38.

kinnitab taas oma toetust sellele ja samalaadsetele algatustele, mille kaudu teadvustatakse, kui suur väljakutse on kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele keskkonda sattuv prügi. See on eeltingimus käitumise muutmiseks, et vähendada järjest suurema prügi tekitamise mõju keskkonnale ja säilitada loodusvarasid;

39.

tunnistab, et kuigi plastprahi üha kasvav maht kogu maailma merekeskkonnas on alarmeeriv, nendib komitee, et suurem osa jäätmetest, mis jõuavad kontrollimata merre, pärinevad maismaalt. Plastijäätmeid ei tohi lubada mitte üheski keskkonnas!