27.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 225/223

—

küsib, kas programmile valitud nimi „Tervis majanduskasvuks” ei taanda kogu tegevust vaid rahvamajanduse kasule, asetamata huvi keskpunkti inimest;

—

tervitab programmi üldisi eesmärke;

—

kahtleb, kas kavandatud finantsvahendid kogusummas 446 miljonit eurot ajavahemikuks 2014–2020 on piisavad, kuigi neid on suurendatud võrreldes eelmiste programmidega. Väljendab kahetsust, et pidades silmas rahvamajanduslikku kasu, mis tuleneb haiguskulude ja haiguste tõttu töölt puudumise vältimisest, ei otsustanud komisjon suurema summa kasuks;

—

tervitab põhimõtteliselt seda, et finantstoetust antakse vaid siis, kui võib tuvastada selge ELi lisaväärtuse, ja tuletab meelde, et seda innovatiivset lisaväärtust tuleb määratleda lähtuvalt patsientidest ja mitte ainult ärilistest eesmärkidest ja pidades silmas tervishoiukulusid;

—

on arvamusel, et meetmete kaasrahastamine tuleb korraldada sarnaselt struktuurifondidele, et võimaldada nõrgema struktuuriga piirkondadele asjakohast toetust;

—

ootab seega, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja valitsusvälised organisatsioonid kaasataks programmi, projektide ja uuringute ettevalmistamisse, elluviimisse, hindamisse ja analüüsimisse.

Raportöör

Tilman TÖGEL (DE/PES), Saksi-Anhalti liidumaa maapäeva liige

Viitedokument

Programm „Tervis majanduskasvuks”, ELi kolmas mitmeaastane tegevusprogramm tervishoiu valdkonnas aastateks 2014-2020 –

COM(2011) 709 final

1.

Regioonide Komitee toetab jõupingutusi ja algatusi, mis on suunatud sellele, et tagada Euroopas rahvatervishoid ja kohandada seda vastavalt uusimate teadusuuringute tulemustele inimeste hüvanguks. See peab olema ELi, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi tervishoiupoliitika ja tervishoiusektori kõigi osalejate eesmärk.

2.

Regioonide Komitee rõhutab siinjuures, et jätkusuutlikus tervishoiupoliitikas tuleb alati arvesse võtta tervist edendavaid ja haigusi ennetavaid tegureid, nagu sotsiaalne olukord, eluviis, kultuur, haridus, keskkonnamõjud ja sotsiaalsed raamtingimused. On vaja koordineeritud innovatsiooni kõigis sotsiaalse mõõtmega valdkondades, et riskitegureid võimalikult vara märgata ja nende negatiivseid mõjusid võimalikult vara ennetada püüda.

3.

Regioonide Komitee näeb programmi rõhuasetuses ohtu, et tervishoiualast ebavõrdsust nähakse vaid ebavõrdses juurdepääsus teatud raviprotseduuridele. Nii võivad varju jääda jõupingutused selle ebavõrdsuse põhjuseks olevate sotsiaalsete lõhede kõrvaldamiseks.

4.

Kõnealuse programmiga viidatakse pealkirjas sisalduvale majanduskasvule, mida kuidagi ei defineerita. Selle kasutamine programmi eesmärgina on senikaua küsitav, kuni puudub selle mõiste määratlus. Ka siis, kui programmi prioriteedina edendatakse tervishoiu valdkonnas tegutsejate vaheliste kommunikatsioonimehhanismide innovatsiooni, tuleb peatähelepanu suunata inimesele ja tema tervisele. Tuleb küll igati esile tõsta seost majanduskasvu ja tervishoiu valdkonnas tehtavate investeeringute vahel, kuid ettepanekus on seda üle tähtsustatud. See toob kaasa ohu, et tervishoiuinvesteeringuid vaadeldakse ainult majanduslikust aspektist, ja viib järelduseni, et ELi tasandil ei tehta piisavalt jõupingutusi elanike füüsilise ja vaimse heaolu nimel.

5.

Regioonide Komitee väljendab sellega seoses taas kord muret, et riikliku finantssüsteemi konsolideerimismeetmed võetakse tavaliselt avaliku sektori investeeringute arvelt ja puudutavad seega ka tervishoiusüsteemide kvaliteeti ja stabiilsust. Regioonide Komitee jaoks on prioriteet tervishoiuteenuste tagamine. Komitee lähtub sellest, et sünergiaid, mis võivad tekkida avaliku ja erasektori partnerlustest, võib rakendada ka selles programmis, et tervishoiusüsteemid oleksid valmis tulevasteks väljakutseteks.

6.

tunnustab ja toetab Euroopa Komisjoni jõupingutusi jätkata kõnealuse ELi tegevusprogrammiga „Tervis majanduskasvuks” tervishoiuprogramme strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide kohaselt. Eriti tervitatav on keskendumine innovatiivsetele ja jätkusuutlikele tervishoiusüsteemidele, ressursside paremale kasutamisele, tervist edendavatele meetmetele, haiguste ennetamisele ja piiriülestele võrgustikele terviseohtude vältimisel ja nendega võitlemisel;

7.

küsib, kas programmile valitud nimi „Tervis majanduskasvuks” ei taanda kogu tegevust vaid rahvamajanduse kasule, asetamata huvi keskpunkti inimest. Nii ei vasta programmi nimi artiklis 4 nimetatud eesmärkidele, nagu lõikes 2 toodud eesmärk „Paremate ja ohutumate tervishoiuteenuste laialdasem kättesaadavus kodanike jaoks” ja lõikes 4 sätestatud eesmärk „Kodanike kaitsmine piiriüleste terviseohtude eest”;

8.

palub komisjonil kaaluda, kas programmile valitud nimi ei diskrimineeri haigeid ja puudega inimesi, sisendades neile, et vaid terved inimesed saavad majanduskasvule kaasa aidata ja on seega rahvamajandusele kasulikud. Sealjuures jääb arvesse võtmata, et ka need inimesed võivad võrdselt tööelus osaleda ja seega majanduslikult väärtusliku panuse anda, kui neid tugimeetmete abil selle juures toetatakse;

9.

sedastab sealjuures, et programmi sisuline seos Maailma Terviseorganisatsiooni strateegiaga „Tervishoid 21 – tervis kõigile 21. sajandil” ei ole selgesti nähtav ning programmi eesmärgid ei ole võrreldavad. Maailma Terviseorganisatsioon rõhutab tervishoiustrateegia eesmärkides tungivat vajadust tagada sotsiaalsete ja majanduslike võimaluste võrdsus kogu rahvastiku tervise parandamiseks. Samas nõuab ta eelkõige eriti palju abi vajavate ja haiguse all kannatavate inimeste heaks võetavate meetmete koondamist, teenuste lünkade kõrvaldamist ning tervishoiualase ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemist (Maailma Terviseorganisatsiooni 51. assamblee deklaratsiooni „Tervishoid 21” sissejuhatuse punkt II). Need aspektid programmis puuduvad ja selles rõhutatakse ühekülgselt rahvamajanduse arengut. Komitee ootab komisjonilt tihedat koostööd Maailma Tervishoiuorganisatsiooni regionaalkomiteega uue Euroopa tervishoiustrateegia „Health 2020” väljatöötamisel;

10.

tervitab asjaolu, et kõnealuse programmiga jätkatakse käimasolevat teist tegevusprogrammi, mis kestab aastani 2013, ja esimest tegevusprogrammi (2003–2007);

11.

kritiseerib sellega seoses nende programmide hindamise puudumist ja märgib, et vaid finantsselgituse punktis 6.5.3 toodud „Ülevaade 2003.-2007. aasta rahvatervise programmi järelhindamisest ja 2008.-2013. aasta terviseprogrammi vahehindamisest” ei ole piisav, et hinnata kontrollikoja soovitusi ja soovituste rakendamist selles programmis;

12.

tervitab programmi artiklis 2 formuleeritud üldisi eesmärke:

13.

märgib, et tunneb sellega seoses puudust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajalikust kaasamisest, kuna reeglina on nende pädevuses hea tervise tagamiseks vajalike tingimuste loomine ning tervishoiuteenuste vajaduspõhine tagamine ja tervishoiu korraldamine, ning eelnevast konsulteerimisest huvigruppidega;

14.

ootab seega, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja valitsusvälised organisatsioonid kaasataks programmi, projektide ja uuringute ettevalmistamisse, elluviimisse, hindamisse ja analüüsimisse;

15.

märgib kriitiliselt, et määruse ettepanekus esitatakse mõned uued mõisted ja vahendid, mille sisu ja ulatus on vaid osaliselt mõistetav. Esimesena nimetatud eesmärk on välja töötada „ühised vahendid ja mehhanismid nii inim- kui ka finantsressursside vähesuse käsitlemiseks ning soodustada innovatsiooni tervishoius”. Ent ei ole piisavalt selge, millised neist vahenditest ja mehhanismidest tuleks välja töötada. Uued vahendid ja mehhanismid ei tohiks viia topeltstruktuuride, -kulude ega halduskoormuse kasvuni;

16.

toetab programmis väljendatud kavatsust suunata poliitilisi otsustajaid ning tervishoius ja tervishoiuasutustes töötajaid tervishoiu valdkonnas välja töötatud vahenditest, mehhanismidest ja suunistest tulenevate innovatiivsete ja kvaliteetsete toodete ja teenuste ülevõtmisele. Sellega hoitakse pikas perspektiivis kulusid kokku ja tõstetakse samaaegselt tervishoiusüsteemide tõhusust ja jätkusuutlikkust. Komitee ärgitab keskpikas perspektiivis kaaluma premeerivat ja toetavat stiimulite süsteemi, mis neid mõjusid võimendaks;

17.

toetab eesmärki parandada piiriülest juurdepääsu meditsiinialastele eksperditeadmistele ja teabele konkreetsete haiguste kohta ning välja töötada ühiseid lahendusi ja suuniseid tervishoiu ja patsientide turvalisuse kvaliteedi parandamiseks. Tervishoiupoliitikas osalejaid ja otsustajaid ning tervishoiutöötajaid tuleb julgustada kasutama ELi viitevõrgustikesse kogutud teavet ja rakendama väljatöötatud suuniseid. Sealjuures tuleb samuti kaaluda vahetusprogramme, mis on suunatud tervishoiuvaldkonna eri ametialadele, näiteks arstidele, meditsiiniõdedele, hooldajatele, hooldajaabidele ja tervishoiuspetsialistidele;

18.

nõustub nõudmisega edendada koostööd tervishoiutehnoloogia hindamise alal ja kasutada e-tervishoiu potentsiaali ning nõuab, et kavandatud koostöös elektrooniliste patsiendiregistrite alal võetakse arvesse andmekaitse sätteid ja nõudeid, arsti ametisaladuse hoidmist ja patsientide autonoomiat;

19.

peab õigeks lähenemiseks keskendumist end õigustanud meetmete ja projektide ülevõtmise määratlemisele, levitamisele ja edendamisele, et edendada tervist ja ennetada haigusi, mis tekivad muu hulgas suitsetamise, vale toitumise, liikumisvaeguse, alkoholi kuritarvitamise ja kaitsmata sugulise läbikäimise tagajärjel. Komitee ootab peale selle, et tegeletaks ka järjest sageneva vastupanuvõimega antibiootikumidele ja selle seosega antibiootikumide kasutamisega loomapidamises, eriti suurfarmides, ning vajadusega ennetada haigusi vaktsineerimise abil. Siiani käsitlemata jäänud tervisealase ebavõrdsuse, psüühilise tervise, tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite ja heaolu teemaga tuleb samuti programmis tegeleda, pidades silmas praegust finants- ja majanduskriisi;

20.

toetab artikli 4 lõikes 1 määratletud abikõlblikke meetmeid, eriti pidades silmas koostöö arendamist tervisetehnoloogia hindamisel ning e-tervishoiu rakenduste koostalitlusvõime suurendamist, et tugevdada patsientide õigusi;

21.

kutsub lisaks tervisetehnoloogia hindamise valdkonnas tehtavale koostööle üles viima läbi tervisemõju hinnanguid (Health Impact Assessments), eelkõige seoses käimasolevate ja uute elluviidavate strateegiate, kavade ja programmidega tervishoiusektoris ja sellest väljaspool;

22.

palub kaaluda, kas ELi tasandil koordineeritud meetmete väljatöötamisel piiriüleste ravivõimaluste kasutamiseks võiks kaasata peale liikmesriikide, patsiendiühingute ja huvigruppide ka asjaosaliste eneseabirühmi;

23.

toetab teadmiste edastamist, mida programmis olulisel määral edendatakse, ja märgib, et sealjuures peaks olema oluline eesmärk juurutada otsustajates ja otsuseid ettevalmistavates institutsioonides metoodilisi oskusi töötada riiklikul ja piirkondlikul tasandil välja individuaalseid teemapõhiseid lahendusi, mida saab rakendada konkreetse riigi ajalooliselt kujunenud struktuurides ja süsteemides;

24.

tervitab meetmete suunitlust tasakaalustada tööjõupuudust tervishoiu ja hoolduse valdkonnas ja lähtub sellest, et tervishoiu valdkonnas tööjõu jätkusuutlikuks säilitamiseks võetavaid meetmeid ei õõnestata püüdlustega meelitada tööjõudu teistest liikmesriikidest;

25.

juhib antud kontekstis tähelepanu sellele, et tervishoiu- ja hooldusspetsialistide koolitamine tuleb edaspidi kooskõlla viia 21. sajandi nõudmistega, nagu märgitud ajakirja Lancet aruandes „Eine neue globale Initiative zur Reform der Ausbildung von Gesundheitsfachleuten” („Ülemaailmne algatus tervishoiuspetsialistide koolitamise reformimiseks”). Lisaks nõuab komitee asjaomastes ELi organites dialoogi jätkamist tervishoiuspetsialistide koolitamise ümberkorraldamise üle;

26.

tervitab kõiki artikli 4 lõigetes 2 ja 3 nimetatud meetmeid kodanikele juurdepääsu parandamiseks paremale ja turvalisemale tervishoiule ja haiguste ennetamiseks, ning ootab, et lisaks viitevõrgustike ja/või -keskuste loomisele – eelkõige Euroopas harva esinevate haiguste uurimiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks –, oskusteabe edastamisele ja tervishoiualaste teadmiste süsteemile töötataks eelkõige välja suunised antibiootikumide ettevaatlikuks kasutamiseks ja seotaks sellega meetmed, mis hõlmaksid elanike üldist ettevaatlikku ümberkäimist ravimitega, eriti käsimüügiravimitega;

27.

tunnustab eesmärki kaitsta kodanikke piiriüleste terviseohtude eest, töötades välja ühiseid kontseptsioone vastupanuvõime tugevdamiseks ja koordineerimiseks tervishoiuga seotud hädaolukordades. Seejuures tuleb lähtuda arusaamast, et kontseptsioonide väljatöötamisel tuleb austada riiklikke ja piirkondlikke pädevusi ning et piiriülese koostöö loomisel tuleb neid pädevusi austada;

28.

viitab sellega seoses selgelt oma ootusele, et piirkondlikul ja kohalikul tasandil struktureeritud pädevused tervishoiu ja kodanikukaitse alal liikmesriikides eeldavad kindlasti nende tasandite kaasamist meetmete väljatöötamisse, rakendamisse, hindamisse ja analüüsimisse;

29.

juhib samuti tähelepanu töötajate tervise edendamise olulisusele. Seega peaksid liikmesriigid muutma tervise edendamise majandus- ja tööelus oma tervishoiupoliitika lahutamatuks koostisosaks;

30.

kahtleb, kas kavandatud finantsvahendid kogusummas 446 miljonit eurot ajavahemikuks 2014–2020 on piisavad, kuigi neid on suurendatud võrreldes eelmiste programmidega. Väljendab kahetsust, et pidades silmas rahvamajanduslikku kasu, mis tuleneb haiguskulude ja haiguste tõttu töölt puudumise vältimisest, ei otsustanud komisjon suurema summa kasuks;

31.

ootab, et õigupoolest liiga nappe vahendeid jaotataks läbipaistvalt ja tasakaalustatult ning et komiteed kaasataks õigeaegselt jaotamiskriteeriumide väljatöötamisse, eelkõige artikli 11 lõikes 1 nimetatud iga-aastaste tööprogrammide puhul;

32.

nõuab, et teenuste hankelepingutele kulutatavad vahendid oleksid üldisest eelarvest selgesti eraldatud ja et liikmesriikidel, piirkondadel ja teistel huvitatud osalistel oleks juurdepääs teenuste hankelepingute tulemustele;

33.

tervitab programmi avamist ka kolmandatele riikidele, kuna eelkõige piiriülese tervishoiu, spetsialistide puuduse ja kodanikukaitse teemadel tuleb mõelda piirideta;

34.

viitab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse positiivsete mõjude ja võimaluste sidumisele ja kasutamisele eelkõige liikmesriikide piirialadel;

35.

tervitab põhimõtteliselt seda, et vastavalt artikli 7 lõikele 2 antakse finantstoetust vaid siis, kui võib tuvastada selge ELi lisaväärtuse, ja tuletab meelde, et seda innovatiivset lisaväärtust tuleb määratleda lähtuvalt patsientidest ja mitte ainult ärilistest eesmärkidest ja pidades silmas tervishoiukulusid;

36.

kahetseb siiski, et ainult finantsselgituste punktis 6.5.2 on seda lisaväärtust lahti seletatud, viidates vajalikule ELi kooskõlastusele, juhtimisele ja edendamisele, et saavutada programmi eesmärke. Need on aga juba eeldus, et õigustada vastavalt artiklis 168 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele tegutsemist ELi, st riigiülesel tasandil;

37.

märgib, et finantsselgituste punktis 6.5.2 formuleeritud ELi lisaväärtuse aspektid kui „meetmed, mille tulemusel võidakse luua võrdleva analüüsi süsteem; mastaabisäästu suurendamine dubleerimisest põhjustatud raiskamise vältimise ja rahaliste vahendite kasutamise optimeerimise teel,” vajavad kontrollitavat alust, et seda lisaväärtust tuvastada;

38.

on arvamusel, et meetmete kaasrahastamine vastavalt artikli 7 lõikele 3 tuleb korraldada sarnaselt struktuurifondidele, et võimaldada nõrgema struktuuriga piirkondadele asjakohast toetust;

39.

väljendab heameelt kavatsuse üle lihtsustada taotluste esitamise ja haldusmenetlusi ning märgib, et praeguse programmi (2007–2013) halduskoormus on juba viinud programmi vähese kasutuseni.