31.7.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 229/72

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike suhtes perekonna taasühinemise õiguse kohaldamise kohta (direktiiv 2003/86/EÜ)”

KOM(2011) 735 (lõplik)

2012/C 229/14

Raportöör: Cristian PÎRVULESCU

15. novembril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike suhtes perekonna taasühinemise õiguse kohaldamise kohta (direktiiv 2003/86/EÜ)”

COM(2011) 735 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 18. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 481. istungjärgul 23.–24. mail 2012. aastal (23. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 131, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 8.

1.   Sissejuhatus

1.1   Nii Stockholmi programmis kui ka Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis käsitatakse perekonna taasühinemist kui valdkonda, kus ELi poliitikat tuleks edasi arendada, eriti integratsioonimeetmete alal. 2003. aastal kiideti heaks ühtsed Euroopa sisserändeeeskirjad, millega reguleeritakse ELi tasandil tingimusi, mille alusel kolmandate riikide kodanikud saavad kasutada õigust perekonna taasühinemisele.

1.2   Direktiivis on sätestatud, millistel tingimustel on kolmanda riigi kodanikul võimalik siseneda liikmesriiki ja seal elada, kui ta ühineb pereliikmega, kes on kolmanda riigi kodanik ja elab juba seaduslikult liikmesriigis. Direktiivi ei kohaldata ELi kodanike suhtes.

1.3   Komisjon osutas esimeses direktiivi kohaldamist käsitlevas aruandes [COM(2008) 610 final] liikmesriikide rakenduslikele probleemidele ja direktiivi puudustele.

1.4   Komisjon peab vajalikuks algatada perekonna taasühinemise õiguse teemal avalik konsulteerimine, milles keskendutakse teatavatele direktiivi reguleerimisalasse kuuluvatele küsimustele. See on rohelise raamatu eesmärk. Sidusrühmadel palutakse vastata mitmesugustele küsimustele, mille eesmärk on tõhustada ELi tasandil perekonna taasühinemise eeskirju.

1.5   Konsulteerimise käigus saadud vastuste põhjal otsustab komisjon, milliseid poliitilisi järelmeetmeid on vaja võtta (nt muuta direktiivi, koostada tõlgendavad suunised või säilitada praegune olukord).

2.   Üldised märkused

2.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust korraldada laiaulatuslik avalik konsulteerimine perekonna taasühinemist puudutava direktiivi osas. Kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajana pakub komitee abi nende konsultatsioonide korraldamisel ja esitab omandatud kogemustel põhineva arvamuse.

2.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab muret, märkides, et praeguses poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses kontekstis on sisserännet puudutavad arutelud väga tundlikud. Finants- ja majanduskriis on nõrgestanud üksikisikute vahelist solidaarsust ning viinud diskursuse ja poliitiliste meetmete radikaliseerumisele. Tuleb rõhutada, et demograafiliste ja majanduslike väljavaadete tõttu tuleb Euroopal end avada kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad elada ELis. Euroopa ühiskond peab jääma avatuks hoolimata tööturul toimuvatest kõikumistest. Kuigi vajalik, võib sisserändepoliitika raames perekonna taasühinemist käsitlev arutelu küsimärgi alla seada kehtivad eeskirjad ja tavad, millest paljud kujutavad endast olulisi etappe kõnealuse poliitika eesmärkide saavutamisel.

2.3   Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee toetab seda arutelu ning ühtlasi asub tegutsema eesmärgiga, et kodanikuühiskonna organisatsioonide hääl oleks selles valdkonnas edasiviiv konstruktiivne tegur. Millised ka ei oleks Euroopa ühiskonna ees seisvad poliitilised või majanduslikud väljakutsed, on vaja kaitsta ja tugevdada Euroopa ülesehitamise aluseid, sealhulgas eelkõige põhiõigusi.

2.4   Komitee hindab Euroopa Komisjoni avatust kodanikuühiskonnale ja akadeemilisele ringkonnale, kes on korduvalt kritiseerinud direktiivi sisu ja rakendamist. Komitee rõhutab selles osas Euroopa integratsioonifoorumi positiivset mõju, mis hõlbustab struktureeritud dialoogi Euroopa institutsioonide ja sidusrühmade vahel, kes on tegevad rände ja integratsiooni küsimuses.

2.5   Komitee arvamuse kohaselt on vajalik, et direktiivi ja selle mõju käsitlev arutelu keskenduks rakendamise praktilistele eeskirjadele ja et hilisemas faasis määratletaks sidusrühmadega uuesti konsulteerides sekkumise viis ja vahendid.

2.6   Direktiivi üle käivas arutelus tuleks arvesse võtta arvukaid rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone, millega kaitstakse eraelu, samuti perekonda ja pereliikmeid, eelkõige lapsi. Õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele on põhiõigus ja seda tuleks käsitleda kui sellist, olenemata vastava isiku rahvusest. See on otseselt või kaudselt sätestatud eri dokumentides: inimõiguste ülddeklaratsioonis (artiklid 12, 16 ja 25), lapse õiguste konventsioonis, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (artikkel 7), Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (artiklid 8, 9, 24 ja 25) ja Euroopa sotsiaalhartas (artikkel 16).

2.7   Komitee arvates on vajalik ja asjakohane asuda direktiivi arutama, arvestades perekonna taasühinemise kohta kogunenud kogemuslikke andmeid, aga ka selleks, et direktiiv peaks sammu tehnoloogiliste ressurssidega, mida oleks võimalik kasutada jooksvates menetlustes elamislubade väljastamisel (nt DNA testid). Muuhulgas tuleks arvesse võtta ka Euroopa Kohtu kohtupraktikat.

2.8   Kuigi rände kohta leidub palju asjakohaseid andmeid, leiab komitee, et väga tundlike teemade kohta, nagu pettusjuhtumid või sundabielud, ei ole piisavalt andmeid poliitikakavandamise suunamiseks. Samuti soovitab komitee jätkata jõupingutusi eelkõige kvalitatiivsete andmete kogumiseks neis tundlikes ja samal ajal tähtsates valdkondades.

3.   Konkreetsed märkused

3.1   Reguleerimisala. Kes saab direktiivi alusel taotleda perekonna taasühinemist?

1.   küsimus

—

Artikli 3 kohaselt peab isikul taotluse esitamise ajal olema põhjust eeldada, et ta saab alalise elamisõiguse. Artikli 8 alusel võidakse temalt taasühinemise tegelikuks lubamiseks ühtlasi nõuda ooteaja möödumist. Kas nimetatud kriteeriumidel põhinev lähenemisviis on õige ja võimaldab kõige paremini kindlaks määrata, kes saab taotleda perekonna taasühinemist?

3.1.1   Komitee leiab, et kriteerium „põhjus eeldada” on õiguslikus mõttes liiga ebamäärane ja võib viia kitsendava tõlgenduseni. Seetõttu soovitab komitee säilitada ühe- või mitmeaastase kehtivusajaga elamisloa omamise tingimuse, ent välja jätta teine tingimus, mis puudutab põhjust eeldada.

3.1.2   Samuti võib probleemseks osutuda minimaalne ooteaeg. Õigus perekonnaelule ja õigus eraelu puutumatusele on põhiõigused. Komitee leiab, et kõnealuse õiguse rakendamine peab võimaldama taotlejal, nagu määratletud direktiivis, alustada perekonna taasühinemise menetlust elamisloa saamise hetkest alates ja et minimaalse riigis elamise perioodi kriteerium tuleb kõrvaldada.

3.1.3   Komitee mõistab, et staatuse ja neile osutatava kaitse aspektist tehakse vahet kõrgelt kvalifitseeritud ja madalama kvalifikatsiooniga sisserändajate vahel. Siiski juhib komitee tähelepanu asjaolule, et Euroopa majandus vajab võrdselt mõlemaid kategooriaid ning et õiguse osas era- või perekonnaelu kaitsele ei või kvalifikatsiooni alusel teha mingit vahet.

3.2   Millised pereliikmed saavad taotluse esitajaga ühineda? Perekonna tuumikut käsitlevad kohustuslikud sätted

2.   küsimus

—	Kas on seaduspärane, et liikmesriik kehtestab abikaasadele vanuse alampiiri, mis erineb tema enda õiguses sätestatud täisea piirist?

—	Kas perekonna taasühinemise eeskirju kuritarvitavate sundabielude sõlmimise ärahoidmiseks oleks võimalik kasutada ka muid meetmeid ja kui jah, siis milliseid?

—	Kas teil on selgeid tõendeid, et sundabielud kujutavad endast probleemi? Kui jah, siis kui suur on selle probleemi ulatus (esitage statistika) ja kas see on seotud perekonna taasühinemise eeskirjadega (täiseast erineva vanuse alampiiri kehtestamisega)?

3.2.1   Komitee on seisukohal, et vanuse alampiiri käsitlevad sätted kujutavad endast vahendit, mis on ühtaegu ebatõhus võitluses sundabielude vastu ja tõenäoliselt rikub ka põhiõigust perekonnaelule. Üks võimalus oleks viia pärast perekonna taasühinemist liikmesriigi territooriumil läbi abielu hindamine uurimise ja/või intervjuude kaudu. Selleks et suurendada võimalusi tuvastada sundabielusid, mis puudutavad peaaegu eranditult naisi, soovitab komitee kavandada stiimulite süsteemi inimestele, kes tunnistavad, et neid sunniti abielluma. Üks võimalik, ent kindlasti mitte ainuke lahendus oleks anda asjaomastele isikutele vähemalt üheks aastaks elamisluba. Komiteel ei ole selgeid tõendeid sundabielude kohta; ta soovitab, et Euroopa Komisjon ja muud spetsialiseeritud asutused osaleksid asjakohaste andmete hankimises.

3.   küsimus

—	Kas teie arvates on põhjust nimetatud erandid (nt üle 15aastaseid lapsi käsitlev erand) säilitada, kuigi liikmesriigid neid ei kohalda?

3.2.2   Komitee leiab, et nimetatud kaht erandit ei ole vaja säilitada. Esimest erandit, mis puudutab nõuet, et üle 12aastased lapsed vastaksid integreerumistingimusele, on kasutanud ainult üks liikmesriik. Pealegi on oht, et vajalikud integreerumistingimused on määratletud vastuoluliselt ja meelevaldselt, mis võib mõjutada isikute õigusi, kes on kaitsetus olukorras – näiteks alaealised. Teine erand seoses üle 15aastaste lastega põhjustab samuti tõenäoliselt probleeme. Seda erandit ei ole kasutanud ükski liikmesriik. Nõuda alaealiselt muid põhjuseid peale perekonna taasühinemise tekitab eetilisi probleeme, arvestades, et taasühinemine toimub rahvusvaheliste lastekaitset käsitlevate konventsioonide poolt kehtestatud seaduse põhjal.

3.3   Muid pereliikmeid käsitlevad vabatahtlikud sätted

4.   küsimus

—	Kas muid pereliikmeid käsitlevad sätted on piisavad ja küllalt laia ulatusega, et võtta arvesse mitmesuguseid perekonna määratlusi, mis erinevad perekonna tuumiku mõistest?

3.3.1   Need sätted ei ole piisavad, sest puudub ühtne perekonna määratlus, mis oleks kohaldatav nii kolmandates riikides kui ELi liikmesriikides. Kuigi ELil puudub õiguslik alus perekonna määratlemiseks, on tal vahendid diskrimineerimise vältimiseks. Perekondade taasühinemist puudutavad eeskirjad peaksid olema piisavalt paindlikud, et hõlmata eri tüüpi riiklikult tunnustatud peremudeleid (sh samasooliste isikute ühendused, ühe vanemaga pered, tsiviilpartnerlused jne) ja et võtta arvesse ka muid sugulussuhteid.

3.3.2   Kuivõrd enam kui pooled liikmesriigid on kasutanud vabatahtlikku sätet ja lisanud taasühinemist taotleva isiku ja/või tema abikaasa vanemad muude pereliikmete hulka, leiab komitee, et on otstarbekas säilitada see vabatahtlik säte. Sellega antakse liikmesriikidele võimalus laiendada perekonna taasühinemist soovi korral ka teistele pereliikmetele, sealhulgas nt abikaasa vanematele, kellel võib olla tähtis osa lapselaste emotsionaalses ja intellektuaalses arengus.

3.4   Perekonna taasühinemise õiguse kasutamise nõuded - Integratsioonimeetmed

5.   küsimus

—	Kas nimetatud meetmed aitavad integratsioonile tõhusalt kaasa? Kuidas seda praktikas hinnata?

—	Millised meetmed on integratsiooni seisukohast kõige tõhusamad?

—	Kas teie arvates tuleks integratsioonimeetmed ELi tasandil täpsemalt kindlaks määrata?

—	Kas te pooldate liikmesriiki sisenemisele eelnevaid meetmeid?

—	Kui jah, siis millised kaitsemehhanismid tuleks kehtestada, et sellised meetmed ei looks tegelikkuses põhjendamatuid tõkkeid perekonna taasühinemisele (nt ebaproportsionaalsed tasud või nõuded) ja et võetaks arvesse asjaomase isiku võimeid (nt vanust, kirjaoskamatust, puuet, haridustaset)?

3.4.1   Komitee on seisukohal, et integratsioonimeetmed on tervitatavad, juhul kui need ei ole kavandatud või rakendatud perekonna taasühinemise takistuseks, vaid perekonna taasühinemist taotleva isiku ja tema pereliikmete hüveks. Komitee leiab, et integratsioonimeetmeid tuleb rakendada vastuvõtva riigi, s.t Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, mitte kolmandate riikide territooriumil.

3.4.2   Kolmandate riikide kodanike integreerimise tegevuskava pakub kasutamiseks välja nn tööriistakasti (Integration Toolbox). Kõnealuse tööriistavaliku kontekstis tuleb komitee arvates keskenduda keeleõppele, samuti formaalsele ja mitteformaalsele õppele. Komitee on korduvalt väljendanud seisukohta, et haridus on integratsiooni keskne aspekt. Nende vahendite kasutust tuleb kohandada pereliikmete demograafilistele ja sotsiaalmajanduslikele eripäradele. Soovitatav on kaasata alaealised lapsed formaalseisse ja mitteformaalseisse haridusprogrammidesse ning täiskasvanud ja eakad keeleõppe ja kutsekvalifikatsiooni, samuti e-kaasatuse programmidesse. Need meetmed võivad aidata pereliikmeid panustada vastuvõtva riigi ning samuti oma päritolumaa majandusse ja ühiskonda.

3.4.3   Komitee leiab, et tuleks vältida liikmesriiki sisenemisele eelnevaid meetmeid. Ideaalsel juhul on ELi territooriumil taasühinenud pere liikmetel keeleoskus ja kultuuriline või haridusbaas, mis lihtsustab nende integreerumist, ent selle omandamist ei tohiks seada taasühinemise tingimuseks. Peale ülemääraste takistuste probleemi (nt kulud), on tõenäoline, et ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel puudub piisav institutsiooniline infrastruktuur, et ellu viia liikmesriiki sisenemisele eelnevaid meetmeid. Asjaolu, et integratsioonimeetmed on korraldatud vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, võib pereliikmetele pakkuda kõrgemal tasemel kaitset, taasühinemist taotlevate isikute suuremat toetust ja paremat integratsioonivõimalust. VVOdel võib integreerimisel olla oluline roll, ent peamine roll jääb siiski ametiasutuste kanda, kellel on õiguslik vastutus ja vajalikud ressursid integratsiooni tagamiseks.

3.5   Vastuvõtuvõimega seotud ooteaeg

6.   küsimus

—	Kas kõnealuse erandi säilitamine, mis võimaldab ette näha kolmeaastase ooteaja alates taotluse esitamisest, on direktiivi kohaldamiseks vajalik ja põhjendatud?

3.5.1   Kuivõrd ainult üks liikmesriik on kasutanud nimetatud erandit, arvab komitee, et seda ei ole alust säilitada. Peale selle peab elamisloa väljastamise otsus arvesse võtma individuaalseid asjaolusid, mitte vastuvõtuvõimet. Vastuvõtuvõime on varieeruv ja poliitikast tulenev, mis võib vajadusel muutuda.

3.6   Pereliikmete sisenemine liikmesriikide territooriumile ja seal elamine

7.   küsimus

—	Kas tuleks ette näha erisätted olukorra jaoks, kus perekonna taasühinemist taotleva isiku elamisloa kehtivusaja lõpuni on jäänud alla aasta, kuid see on juba pikendamisel?

3.6.1   Perekonna taasühinemist taotleva isiku ja pereliikmete elamisload peavad olema sama kehtivusajaga. Enne kõigi elamislubade tähtaegade möödumist ning nende ajavahede vältimiseks võiks olla võimalik esitada pereliikmete ühistaotlus.

3.7   Varjupaigaküsimused – Direktiivi kohaldamise välistamine täiendava kaitse korral

8.   küsimus

—	Kas nende kolmanda riigi kodanike suhtes, kes saavad täiendavat kaitset, tuleks perekonna taasühinemise korral kohaldada samuti perekonna taasühinemise direktiivi?

—	Kas perekonna taasühinemist käsitleva direktiivi kohaldamise korral tuleks täiendavat kaitset saavatele pagulastele võimaldada soodsamaid tingimusi, vabastades nad teatavate nõuete (majutuse, haiguskindlustuse ja stabiilse ja korrapärase sissetuleku olemasolu nõue) täitmisest?

3.7.1   Komitee leiab, et täiendava kaitse saajaile tuleks perekonna taasühinemise direktiivis rakendada soodsamaid sätteid ning seega laiendada direktiivi kohaldamisala ka neile. Täiendava kaitse saajad on pärit piirkondadest ja riikidest, kus inimeste turvalisus ja heaolu on ohus. Seetõttu on veelgi enam vaja liikuda nende kahe staatuse standardiseerimise suunas.

3.8   Muud varjupaigaküsimused

9.   küsimus

—	Kas liikmesriikidele peaks jääma võimalus kohaldada direktiivi soodsamaid sätteid ainult nende pagulaste suhtes, kellel olid peresuhted olemas enne nende sisenemist liikmesriigi territooriumile?

—	Kas perekonna taasühinemise õigust tuleks laiendada ka muudele pagulase ülalpeetavatele pereliikmetele ja kui jah, siis mil määral?

—	Kas pagulastelt peaks endiselt nõudma tõendeid majutuse, haiguskindlustuse ja sissetulekuga seotud tingimuste täitmise kohta, juhul kui nad esitavad perekonna taasühinemise taotluse pärast kolme kuu möödumist pagulasstaatuse saamisest?

3.8.1   Komitee leiab, et pere määratlus ei peaks sisaldama ajalist kriteeriumi. Mõned inimesed loovad pere vastuvõtvas liikmesriigis ja mitte kolmandas päritoluriigis. Pere ühendamine peab olema võimalik olenemata sellest, millal ja kus see loodi. Pere taasühinemist tuleks laiendada, nii et hõlmataks kõige erinevamaid inimeste kategooriaid, pidades silmas eelkõige lapsi, kes on juba vanemad kui 18 aastat, või õdesid-vendi, arvestades seejuures päritoluriigiga seotud riskifaktoreid ja kultuurilisi tegureid. Teiseks tuleks kõrvaldada kindlaksmääratud tähtaeg perekonna taasühinemise taotluse esitamiseks või tähtaega pikendada, et võimaldada potentsiaalsetel taotlejatel võtta ühendust nende pereliikmetega, kes võivad asuda kaugetes piirkondades, ja täita kõik vajalikud dokumendid vastavalt nõuetele. Võiks kaaluda tähtaja määramist vastavalt ajutise elamisloa kehtivuskuupäevale (nt 6 kuud).

3.9   Pettus, kuritarvitamine ja menetlusküsimused – Vestlused ja uurimised

10.   küsimus

—	Kas teil on selgeid tõendeid, et pettusjuhtumid kujutavad endast probleemi? Kui suur on selle probleemi ulatus (esitage statistika)? Kas te leiate, et vestlusi ja uurimisi (sealhulgas DNA teste) käsitlevate eeskirjade sätestamine aitaks pettusjuhtumite kõrvaldamisele oluliselt kaasa?

—	Kas teie arvates tuleks vestluste või uurimiste korraldamist ELi tasandil täpsemalt reguleerida? Kui jah, siis milliseid eeskirju te kavandaksite?

3.9.1   Komiteel ei ole selgeid tõendeid pettusjuhtumite kohta. Komitee leiab, et intervjuud ja uurimised on õigustatud, kui nad ei muuda võimatuks perekonna taasühinemise õiguse kasutamist.

—

Komitee ei poolda DNA teste. Kuigi tegemist on teaduslikult põhjendatud usaldusväärse viisiga tõestada bioloogilise sidemed inimeste vahel, ei võta see siiski arvesse kõiki emotsionaalseid, sotsiaalseid ja kultuurilisi sidemeid, mis võivad tekkida pere liikmete vahel, ilma et oldaks tingimata bioloogiliselt seotud. Adopteerimise korral ei ole DNA testid asjakohased. Lisaks sellele võib DNA test paljastada väga delikaatseid perekondlikke olukordi (mahavaikitud lapsendamine, truudusetus). Seega on DNA testid selgelt vastuolus õigusega eraelu puutumatusele ja võivad viia isiklike tragöödiateni, mille põhjustamist oma tegevuse kaudu peaksid ametiasutused vältima. Seetõttu peab komitee vajalikuks kehtestada uurimist ja intervjuusid reguleerivad eeskirjad, mis hõlmavad täies ulatuses olemasolevaid vahendeid, nii õiguslikke kui tehnoloogilisi. Sel eesmärgil võib olla asjakohane kaasata Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Komitee on valmis tegema koostööd Euroopa institutsioonide ja muude asutuste ning organisatsioonidega selliste eeskirjade sätestamiseks. Samuti juhib komitee tähelepanu proportsionaalsuse põhimõttele. Perekonna taasühinemist ei saa käsitada kriminaalõigusliku küsimusena.

3.10   Mugavusabielu

11.   küsimus

—	Kas teil on selgeid tõendeid, et mugavusabielud kujutavad endast probleemi? Kui te olete mugavusabielusid tuvastanud, siis kas te peate nende kohta statistikat?

—	Kas mugavusabielud on tingitud direktiivi sätetest?

—	Kas kontrolle käsitlevaid direktiivi sätteid saaks rakendada tõhusamalt ja kui jah, siis kuidas?

3.10.1   Komiteel ei ole selgeid tõendeid mugavusabielude kohta. Tulevased eeskirjad kontrollide, inspekteerimiste ja intervjuude kohta võivad kaasa aidata selle nähtuse vähendamisele. Komitee rõhutab, et kõnealused eeskirjad tuleks määratleda koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, et tagada, et need ei riku asjaomaste isikute põhiõigusi.

3.11   Tasud

12.   küsimus

—	Kas menetluse käigus makstavaid haldustasusid tuleks reguleerida?

—	Kui jah, siis kas tuleks seda teha kaitsemehhanismide või täpsemate suuniste kujul?

3.11.1   Komitee arvates on põhjendamatu, et tasutavad kulud ei ole ühtsed. Seetõttu on vaja kehtestada nende kulude piirmäär, et mitte mõjutada negatiivselt kõnealuse direktiivi kohaldamist. Komitee arvates tuleks kaaluda, kas kehtestada ühtne alammäär või määrata kõik tasud kindlaks vastavalt tulule elaniku kohta – või muule näitajale – kolmandas riigis. Kuna taasühinemise taotlus on individuaalne menetlus, võiks kaaluda, kas poleks kasulikum määrata ülemmäär vastavalt iga taotleja sissetulekule (nt protsent aasta keskmisest tulust). Alaealised peaksid maksma vähendatud lõivu või olema vabastatud kogu tasust.

3.12   Menetluse kestus ja haldusotsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg

13.   küsimus

—	Kas direktiivis haldusasutustele taotluse läbivaatamiseks ette nähtud tähtaja pikkus on põhjendatud?

3.12.1   Komitee arvates on vaja muuta direktiivi, et kooskõlastada tavad ja ühtlustada need liikmesriikide tasandil. Seepärast soovitab komitee lühendada tähtaega 9 kuult 6 kuule.

3.13   Horisontaalsätted

14.   küsimus

—	Kuidas oleks tegelikkuses võimalik nimetatud horisontaalsätete kohaldamine tagada ja seda hõlbustada?

3.13.1   Komitee on arvamusel, et kõige asjakohasem vahend horisontaalsete sätete rakendamiseks, mis on nii alaealise lapse parimates huvides kui ka kooskõlas kohustusega vaadata iga taotlus ükshaaval läbi ning võimaldab kõrvaldada muid perekondade taasühinemise problemaatilisi aspekte, on kehtestada spetsiifilised ja ühtsed eeskirjad, mis reguleerivad kõikvõimalikke uuringuid, inspekteerimisi ja küsitlusi. Need eeskirjad peavad olema proportsionaalsed ja austama põhilisi inimõigusi.

---