22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/43

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta (1);

—

võttes arvesse nõukogu 3. novembri 1992. aasta direktiivi 92/91/EMÜ puurides maavarasid kaevandavate tööstuste töötajate ohutuse ja tervisekaitse tõhustamise miinimumnõuete kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (IPPC direktiiv) (3);

—

võttes arvesse nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (keskkonnamõju hindamise direktiiv) (4), mida on muudetud direktiividega 97/11/EÜ (5), 2003/35/EÜ (6) ja 2009/31/EÜ (7);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv) (8);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1406/2002 (muudetud), millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet (9);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 2038/2006 Euroopa Meresõiduohutuse Ameti laevareostuse vastase tegevuse mitmeaastase rahastamise ja määruse (EÜ) nr 1406/2002 muutmise kohta (10);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (11);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi tegevuse kohta naftamaardlate uurimisel ja nafta tootmisel Euroopas (12);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Avamerel nafta ja gaasi tootmise ohutusega seotud probleemid“ (KOM(2010)0560);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 11 ja 191;

—

võttes arvesse Deepwater Horizoni juhtumit, mis tõi kaasa traagilisi inimkaotusi ja suurt keskkonnakahju;

—

võttes arvesse BP Deepwater Horizoni naftalekke ja avamerepuurimise küsimustega tegeleva USA riikliku komisjoni lõpparuannet;

—

võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) (13);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja tööhõive- ning sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0290/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 194 kinnitatakse selgesõnaliselt liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, võttes samas arvesse ka solidaarsust ja keskkonnakaitset;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191 on kinnitatud asjaolu, et liidu keskkonnapoliitika eesmärk peab olema kaitstuse kõrge tase ning see peab põhinema ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille kohaselt tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma;

C.

arvestades, et kohalikud nafta ja gaasi allikad aitavad märkimisväärselt kaasa Euroopa praeguse energiavajaduse katmisele ning neil on praegu väga tähtis osa energiajulgeoleku ja energia mitmekesisuse tagamisel;

D.

arvestades, et suureneb avameretegevus ELiga külgnevatel aladel, mille suhtes ei kehti ELi õigus, kuid kus iga õnnetus võib mõjutada ELi territooriumi, ja arvestades, et paljud nendest aladest on praegu poliitiliselt ebastabiilsed;

E.

arvestades, et juba on olemas laiaulatuslik rahvusvaheline õigusnormistik ja rahvusvahelised konventsioonid, mis hõlmavad meresid, sh Euroopa veealasid;

F.

arvestades, et ÜRO mereõiguse konventsioon loob õigusraamistiku, millele peab vastama ookeanil ja merel toimuv tegevus, sh mandrilava ja majandusvööndi piiritlemine;

G.

arvestades, et tuleb tagada nafta ja maagaasi maardlate uurimise ohutus ja terviklikkus ning Euroopa kodanike ja keskkonna maksimaalne kaitse;

H.

arvestades, et õnnetuse mõjud võivad olla piiriülesed ning seetõttu on õigustatud ELi eelnevalt ettevalmistatud saastele reageerimise strateegia kasutamine, milles võetakse arvesse õnnetusjuhtumeid ELi vetest väljaspool;

I.

arvestades, et Deepwater Horizoni naftaleke näitas äärmuslikes oludes nafta käitlemise võimalikke katastroofilisi tagajärgi keskkonnale ja inimestele ning tohutuid majanduslikke kulusid, mis on seotud sellise keskkonnamõjuga;

J.

arvestades, et mõned BP Deepwater Horizoni naftalekke ja avamerepuurimise küsimustega tegeleva USA riikliku komisjoni mõned soovitused peegeldavad paljusid tavasid, mis on valitsenud ELi osades vähemalt 20 aastat;

K.

arvestades, et Mehhiko lahe puurimisplatvormi Deepwater Horizon naftalekke tõttu tuleb ELil kiiresti ja vastavalt vajadusele põhjalikult läbi vaadata oma vastavad õigusaktid ja õiguslik regulatsioon, mis käsitleb ettevaatusprintsiipi ja põhimõtet, et tuleb võtta ennetavaid meetmeid avamerel nafta ja gaasi tootmise ning puurimistegevuse kõigis aspektides, sealhulgas seoses nafta ja gaasi ohutu edasitoimetamisega merepõhjas või allpool merepõhja tema territooriumil paiknevates veealustes torujuhtmetes; arvestades, et parlament tunneb sellega seoses heameelt, et komisjon soovib kiiresti täita ELi kehtivates õigusaktides olevad lüngad;

L.

arvestades, et Mehhiko lahe katastroof on sundinud tööstust ja pädevaid asutusi looma foorumeid, nagu GIRG (14) ja OSPRAG (15), et teha katastroofist järeldused, ning arvestades, et paljud nendest algatustest on juba andnud konkreetseid tulemusi;

M.

arvestades, et riiklikud naftaettevõtted annavad 52 % maailma naftatoodangust ja 2007. aastal kontrollisid nad 88 % teadaolevatest naftavarudest, ning arvestades, et nende tähtsus rahvusvaheliste naftaettevõtete suhtes suureneb märgatavalt;

N.

arvestades, et liikmesriikide erinevad reguleerimismehhanismid raskendavad ohutusmeetmete terviklikkuse tagamist, suurendavad ettevõtjate kulusid ning kahjustavad siseturu nõuetekohast ja sujuvat toimimist;

O.

arvestades, et vastavalt tõenditele võib loa andmise protsessi lahutamine tervishoiu ja ohutuse hindamisest hoida ära võimalikud huvide konfliktid või segaduse eesmärkide suhtes;

P.

arvestades, et riiklikud reguleerivad asutused peavad enne litsentsi ja puurimistöödeks lõpliku loa andmist hindama rahalist elujõulisust ja suutlikkust ning kindlustama piisavate rahaliste vahendite, sh vastutuskindlustuse ja ühenduse fondide olemasolu;

Q.

arvestades, et juba on olemas erinevaid rahvusvahelisi foorumeid, näiteks NSOAF (16), kus seadusandjad saavad vahetada parimaid tavasid;

R.

arvestades, et Euroopa Komisjon juba osaleb ELi nimel Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioonis (OSPAR) (17), mis on piirkondlik konventsioon Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitsmiseks;

S.

arvestades, et on olemas õnnetusjuhtumitest teatamise mehhanismid, kaasa arvatud OSPARi iga-aastane aruanne heitmete, lekete ja õhuheite kohta, ning arvestades, et mitteregulatiivseid kanaleid, nagu NSOAFi nn ohutusbülletäänid, saab kasutada sellistest juhtumistest saadud õppetundide levitamiseks;

T.

arvestades, et arvukates kehtivates kokkulepetes, nagu OCESi kokkulepe (18), on juba täpsustatud menetlused rahvusvaheliseks reageerimiseks rahvusvahelise tähtsusega lekete korral;

U.

arvestades, et ELi masinadirektiiv kehtib üldiselt avamerel asuvate nafta- ja gaasipuurimisseadmete kohta, kuid sellest on välja jäetud ujuvad merepuurplatvormid ja nendel asuvad seadmed;

V.

arvestades, et Euroopa Meresõiduohutuse Amet juba osutab komisjonile tehnilist abi ELi mereohutuse alaste õigusaktide väljatöötamisel ja rakendamisel ning talle on antud tööülesandeid naftasaastele reageerimise, satelliitseire ning laevade kaugtuvastuse ja kaugseire alal;

W.

arvestades, et vastutus igasuguse naftareostuse puhastamise ja tekitatud kahju hüvitamise eest põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 191, milles kehtestatakse põhimõte, et saastaja maksab, ning seda vastutust kajastatakse teisestes õigusaktides, nagu keskkonnavastutuse direktiiv ja jäätmedirektiiv;

X.

arvestades, et Põhjamere kohta on juba olemas naftasaaste vabatahtliku hüvitamise kava,

1.

tunnistab, et süsivesinikuvarude uurimise ja kasutamise litsentside ning muude lubade väljastamine on liikmesriikide eesõigus ning igasugune tegevuse peatamine jääb asjaomase liikmesriigi otsustada; rõhutab siiski, et loaandmismenetlus peab vastama teatavatele ELi ühistele kriteeriumidele, ning toonitab asjaolu, et liikmesriigid peaksid süsivesinikuvarude uurimise ja kasutamise lubade väljastamisel kohaldama ettevaatusprintsiipi;

2.

rõhutab seetõttu, et kuigi kogu ELis on vaja kindlustada kõrged ohutusstandardid, oleks üle-Euroopalise moratooriumi kehtestamine igasugusele uuele süvamere naftapuurimistegevusele ELi vetes siiski ebaproportsionaalne reaktsioon;

3.

rõhutab, et iga liikmesriigi õigusaktide ja eeskirjadega tuleb kindlustada, et kõik käitajad esitaksid riskil põhineva ja kohaspetsiifilise riskianalüüsi, mis kohustab neid täielikult tõendama asjaomastele tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnaasutustele, et kõiki kohaspetsiifilisi ja muid riske on arvesse võetud ja kõigi rajatiste puhul rakendatakse kontrolli;

4.

rõhutab, et kõikides liikmesriikide õigusaktide ja eeskirjade kogumites tuleks kohaldada mõjusat korda, mis oleks kooskõlas praeguse parima tavaga, mille kohaselt kõikide naftapuurimise taotlustega käib kaasas riskianalüüs, mis tuleb heaks kiita enne tegevuse alustamist, sh sõltumatu kolmandate isikute poolt läbiviidav järelevalve ja korrapärased kontrollid, mida regulaarselt ja sobiva ajavahemiku tagant teostavad sõltumatud eksperdid; rõhutab, et puurimistöödele eelnevad nn regulatiivsed pidepunktid ning samuti iga käitise ülevaatamine sõltumatute ekspertide poolt sobivate ajavahemike järel tagab veelgi kindlamini, et kõigi riskidega on arvestatud ja neid on leevendatud;

5.

nõuab, et igast riskianalüüsist kujuneks muutuv ja arenev dokument, et materiaal-tehniliseks või seadmete muudatuseks oleks vajalik asjaomaste pädevate asutuste heakskiit, ning rõhutab, et kõik riskianalüüsid tuleks vähemalt iga viie aasta järel läbi vaadata, sh sõltumatute reguleerivate asutuste poolt; rõhutab, et kõik kohapealsed menetlused ja seadmed, mis on mõeldud võimalikele plahvatustele reageerimiseks, peavad olema kantud riskianalüüsi;

6.

tunnistab, et juba on olemas eeskirjade ja parimate tavade kogum ja on veendunud, et igasugune eriotstarbeline uus ELi õigusakt võib destabiliseerida kehtivat eeskirjade kogumit, mistõttu võidakse eemalduda riskianalüüsil põhinevast äraproovitud lähenemisviisist, samuti rõhutab, et uute õigusaktidega tohi üritada dubleerida või ohustada olemasolevat parimat tava;

7.

toetab komisjoni soovi kooskõlastatult liikmesriikidega muuta miinimumstandardid ELis rangemaks; on veendunud, et kõikides õigusaktides tuleks käsitleda ohutust ja keskkonnaprobleeme ja kõigil avamere nafta- ja gaasitootmise aladel tuleks kohaldada kõrgeimaid ohutus- ja keskkonnastandardeid; nõuab sõltumatu kolmanda osapoole kaasamist, et suurendada õnnetuse korral kooskõlastamise taset; soovitab selle rolli andmist Euroopa Meresõiduohutuse Ametile;

8.

nõuab keskkonnamõju hindamise direktiivi (19) reguleerimisala laiendamist selliselt, et see hõlmaks avamereprojektide kõiki etappe (uuringu- ja tootmisetapp), ning nõuab eritingimuste kehtestamist keskkonnamõju hindamisele süvavete, keeruliste puuraukude ja probleemsete puurimistingimuste korral ning nafta/gaasi edasitoimetamise korral merepõhjas/allpool merepõhja paiknevates veealustes torujuhtmetes; on arvamusel, et lisaks peaks komisjon tagama, et riiklike asutuste heakskiidetud avamereprojektide keskkonnamõju hindamine sisaldaks korda, mida käitajal tuleb järgida kasutuselt kõrvaldamise etapis; palub komisjonil vaadata läbi keskkonnamõju hindamist käsitlevad õigusnormid ja kehtestada nõue, et keskkonnamõju hindamise menetlused tuleb tellida kliendist sõltumatutelt ekspertidelt;

9.

kutsub komisjoni üles uurima praegust reguleerivat raamistikku seoses olemasoleva puurimisinfrastruktuuri kasutuselt kõrvaldamisega ja selgitama vajaduse korral õigusaktide kaudu ettevõtjate kohustust tagada ohutu demonteerimine ning nende vastutust kasutuselt kõrvaldamisest tingitud keskkonnakahju korral ja keskkonnakahju korral, mida puurplatvormid põhjustavad pärast kasutuselt kõrvaldamist;

10.

palub komisjonil kaaluda õigusaktides sisalduvate, maismaal esineva ohu ohjeldamist puudutavate usaldusväärsete põhimõtete (Seveso II (20) ja III (21)) laiendamist avamerel nafta ja gaasi tootmist käsitlevatele õigusaktidele; seni ning juhul, kui komisjon ei algata selliseid uusi konkreetseid õigusakte, palub komisjonil uuesti läbi vaadata direktiivi Seveso III ettepanek, et laiendada direktiivi reguleerimisala ka naftapuurtornidele ja veealustele torujuhtmetele, mis paiknevad merepõhjas/allpool merepõhja ja nafta- või gaasileiukohtade uurimise kõikidele etappidele kuni puuraugu kasutuselt kõrvaldamiseni; väljendab heameelt Seveso II direktiivi läbivaatamist käsitleva komisjoni seletuskirja üle, milles komisjon teatab, et ta leiab kõige asjakohasema lahenduse keskkonnakaitsealaste õigusaktide tugevdamiseks;

11.

märgib, et tööstusheidete direktiivi põhisätteid ei kohaldata avamerel nafta ja gaasi tootmisele (22); soovitab, et komisjon lisaks I lisa punkti 1 alapunktile 5 „avamerel nafta ja gaasi tootmise”, kui osa esimesest reguleerimisala läbivaatamisest, mis tuleb lõpule viia 31. detsembriks 2011, ning soovitab, et saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli Euroopa büroo määratleks avamerel nafta ja gaasi tootmiseks parimad võimalikud tavad;

12.

on rahul komisjoni kavatsusega vaadata läbi direktiiv 92/91/EMÜ ning nõuab ühistel standarditel põhinevat lähenemisviisi, et vältida ühe ettevõtte piires eri paikades tegutsevate töötajate erinevat kohtlemist; lisaks nõuab läbipaistvaid, tõhusaid ja kooskõlastatud eeskirju kõigi töötajate jaoks, kes tegelevad avamerel nafta ja gaasi tootmisega, samuti nii kehtivate õigusaktide tulemuslikkuse kui ka nende edasise ühtlustamise võimaluste hindamist;

13.

palub Euroopa Liidul edendada kogu nafta- ja gaasitööstuse sektoris Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteeme käsitlevate suuniste (ILO-OSH 2001) kohaldamist;

14.

hoiatab siiski, et õigusaktide tõhusus sõltub lõppkokkuvõttes selle rakendamise tõhususest asjaomaste Euroopa ja riiklike asutuste ja organite poolt, kes rakendavad, haldavad ja jõustavad asjakohaseid õigusakte; on veendunud, et komisjon peab jääma aktiivseks ja tagama, et liikmesriikide asutused järgiksid nõudeid;

15.

rõhutab, et võrreldes rahvusvahelise ja Euroopa tasandiga on mõnes liikmesriigis juba olemas suurepärased turvamehhanismid;

16.

rõhutab, kui oluline on korrapärase, mitmekesise ja range kontrolli läbiviimine kohalikke olusid tundvate sõltumatute ja asjakohase koolituse läbinud spetsialistide poolt; on veendunud, et ka käitajapoolse kontrolli korra üle peab järelevalvet teostama kolmas isik; toetab mõnede liikmesriikide poolt juba võetud meetmeid, et suurendada rangete kontrollimiste arvu; rõhutab, kui tähtis on riiklike asutuste sõltumatus ja võimalike huvide konfliktide läbipaistev lahendamine, millega inspektorid seoses võimalike tulevaste tööandjatega võivad kokku puutuda;

17.

märgib, et kogenud inspektorite rakendamiseks on vahendid piiratud ja nõuab täiendavaid investeeringuid, et arendada välja kõiki liikmesriike hõlmav kvalifitseeritum inspektorite võrgustik; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi liikmesriikide aitamiseks nende oma järelevalveasutuste väljaarendamisel;

18.

rõhutab vajadust süsteemide järele, millega nähakse ette kontrolliasutuste tõhus kontrollitegevus, mille käigus kasutatakse uuenduslikke meetodeid, nagu tööaja või päästeoperatsioonide eriauditid, ning luuakse võimalus töötajate tervishoiu- ja ohutustingimuste rikkumise eest karistusi määrata;

19.

märgib, et käitajapoolse kontrollimise korra üle peab toimuma nii kolmanda osapoole järelevalve kui ka kontrollimine ELi tasandil, samuti tuleb ELi tasandi kontrolli ja laevade auditit laiendada avamere nafta- ja gaasiplatvormidele;

20.

tunnistab, et mõne vähem ulatuslikuma operatsiooni korral võivad liikmesriigid saavutada mastaabisäästu ühiste järelevalveasutustega;

21.

rõhutab, et ELi tooteid käsitlevate õigusaktide mis tahes laiendamise käigus avamereplatvormide seadmetele tuleks arvesse võtta asjaolu, et arvestades tehnoloogia kiire arenguga, võivad üleliia normatiivsed spetsifikatsioonid kiiresti ajakohasuse kaotada;

22.

on mures, et ELi tasandi nn kontrollijate kontrollija ei anna piisavat lisandväärtust, et õigustada pädevatelt riiklikelt asutustelt nappide reguleerimisvahendite äravõtmist; tunnistab siiski, et Euroopa Meresõiduohutuse Ametil on märkimisväärseid kogemusi, millest võib naftatööstusega seotud õnnetuste ennetamise-, järelevalve- ja avastustegevuse juures abi olla, ning leiab, et kogu ELis tuleks omavahel kooskõlastada andmete vahetamine, parimate tavade jagamine ja reageerimiseks kasutatavate ressursside koordineerimine; kutsub komisjoni üles uurima, kas avamerel töötamist reguleeriv üle-euroopaline asutus, mis ühendaks riiklikke seadusandjaid (sarnaselt elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametile (BEREC) sidesektoris), võiks luua lisandväärtust ning tugevdada kõrgeimate standardite jõustamist ja rakendamist kogu Euroopas;

23.

rõhutab piirkondlike algatuste kui mitmepoolse tegevuse esimese astme tähtsust ja on veendunud, et sellised foorumid, nagu Põhjamerel avameretegevust reguleerivate asutuste foorum, tuleks luua ka Vahemere, Läänemere ja Musta mere piirkonna liikmesriikide jaoks, et jälgida miinimumstandardite vastuvõtmist ja jõustamist; seoses sellega kiidab heaks komisjoni algatuse asutada Vahemerel avameretegevust reguleerivate asutuste foorum ja julgustab ELi mittekuuluvaid riike selles osalema; on seisukohal, et ELi jaoks vastu võetud standardid ja eeskirjades tuleks arvesse võtta keskkonnaalaseid kaalutlusi, mis seonduvad süsivesinike uurimisega ELi mittekuuluvates piirkondades;

24.

tunnistab, et erinevatel merealadel valitsevad erinevad tingimused, kuid on veendunud, et vajaduse korral peaksid foorumid omavahel piirkondlikke algatusi kooskõlastama, et tagada parima tava kasutamine ELi tasandil; rõhutab, et komisjon peaks nendes foorumites mängima aktiivset rolli;

25.

kiidab heaks komisjoni algatuse korraldada Euroopa Liidu / Põhjamerel avameretegevust reguleerivate asutuste foorumi ühised kohtumised, kuna see annab võimaluse vahetada parimaid tavasid üle kogu ELi; rõhutab, et osavõtjad peaksid neid kohtumisi väärtustama;

26.

pooldab rahvusvahelise nafta- ja gaasiettevõtjate ühenduse otsust asutada Mehhiko lahe katastroofi järel ülemaailmne tööstuse reageerimisrühm; nõuab tungivalt, et see tegutseks informatsiooni jagades ja ametivõimudega suheldes läbipaistvalt;

27.

rõhutab, et töötajate kaasamise programmidest on ohutuse küsimustes kasu; pooldab ettevõtjate, töötajate ja riiklike pädevate asutuste tugevaid sidemeid ning ühiseid algatusi tervishoiu, ohutuse ja keskkonnakaitse valdkonnas;

28.

rõhutab, et avamerel nafta ja gaasi tootmisega kaasnevad suured ohud töötajate tervisele ja ohutusele, mille põhjuseks on aeg-ajalt äärmuslikud keskkonnatingimused, 12-tunnised vahetused ja isoleeritus, ning tõdeb, et selliseid erilisi töötingimusi ja eelkõige psühholoogilist stressi reguleeritakse ja tuleb jätkuvalt reguleerida, et kaitsta töötajaid ja viia miinimumini inimlike eksituste võimalus; seetõttu soovitab luua töötajate jaoks nende riskidele vastav kindlustus;

29.

arvab, et tööandjate ja ametiühingute kaasamise ning töötajate aktiivse osaluse tagamise teel tuleb välja arendada ennetav tervishoiu ja ohutuse kultuur, eelkõige nendega nõu pidades, kaasates neid ohutusmenetluste väljatöötamisse ja rakendamisse ning teavitada neid võimalikest ohtudest; rõhutab, et tähtis on katsetada ja jälgida neid menetlusi kogu käsuliini ulatuses tagamaks, et ka tippjuhid saaksid õnnetuste või ohutusega seotud tõrgete puhuks väljaõppe ning kannaksid nende eest vastutust;

30.

kutsub ettevõtjaid üles kohustuma kõigis oma organisatsioonides, nii avamerel kui ka bürookeskkonnas, järgima tõelist ohutuskultuuri; seetõttu pooldab korrapäraste koolitusprogrammide korraldamist kõigile alalistele ja lepingulistele töötajatele ning tööandjatele;

31.

palub komisjonil kaaluda võimalust kehtestada ohtude vältimiseks ja vähendamiseks ühtsed kõrged ohutusnõuded ja -süsteemid, et minimeerida riske ning võimaldada vajadusel kiiret ja tulemuslikku reageerimist; nõuab samuti koolitusnõuete kehtestamist ELi liikmesriikides ohtlikke tööülesandeid täitvatele töötajatele, sealhulgas töövõtjatele ja alltöövõtjatele ning nende nõuete ühtlustamist, et tagada nõuete ühtne rakendamine kõigis Euroopa vetes; palub komisjonil koos rahvusvaheliste partneritega aktiivselt uurida võimalust käivitada töötervishoiu ja -ohutuse eeskirjade alane ülemaailmne algatus, milles nähtaks ette ka eeskirjade regulaarne ajakohastamine vastavalt tehnika arengule;

32.

palub, et liikmesriigid lubaksid korraldada ainult sertifitseeritud ettevõttesiseseid või -väliseid koolitusi;

33.

väljendab heameelt pädevate riiklike asutuste personalile mõeldud rahvusvaheliste vahetusprogrammide ja ühiste koolituskavade üle ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema algatusi toetavaid ettepanekuid;

34.

nõuab rangete ohutus-, tervisekaitse- ja koolitusnõuete kohaldamist alltöövõtjate suhtes, kellel peab olema oma vastutusvaldkonnas hooldus- ja ehitusülesannete täitmiseks nõutav kutsekvalifikatsioon; nõuab töötajate, sh töövõtjate ja alltöövõtjate, samuti töötajate organisatsioonide teavitamist kõigist tööga seotud riskidest enne tööde teostamist;

35.

rõhutab, et äärmiselt suured tervise- ja ohutusriskid ähvardavad ka töötlemisprotsessi muude etappidega hõivatud töötajaid nii avamererajatistel kui ka maismaal; palub liikmesriikidel laiendada oma õigusnorme ka nendele töötajatele;

36.

nõuab, et avamerel nafta ja gaasi tootmisega tegelevatele töötajatele võimaldataks korrapäraselt eriravi ja tervisekontrolli; soovitab kontrollida töötajate vaimset ja füüsilist tervist vähemalt kord aastas;

37.

nõuab, et kinnitataks mehhanism töötajate kogetavate riskide hindamiseks ning et hindamise tulemusi võetaks arvesse töötajatele palga arvestamises;

38.

kutsub ettevõtjaid üles järgima parimat tava tööohutusesindajate osas; töötajad peaksid saama valida tööohutusesindaja, kes on kaasatud tegevuse ja otsuste langetamise protsessi kõigil tasanditel; on arvamusel, et töötajatel peaks olema võimalik pädevatele ametiasutustele turvanõuete rikkumisest anonüümselt teada anda, ning samas peaksid nad olema kaitstud ahistamise eest;

39.

pooldab suuremate jõupingutuste tegemist parimate tavade vahetamisel liikmesriikide vahel reguleerimise, standardite ja menetluste ning õnnetusjuhtumitest teatamise ja nende ohjamise valdkonnas, sh teaduslikud arvamused, käitamisohutus ja keskkonnakaitse-eeskirjad, riskijuhtimine, reageerimismenetlused jne;

40.

tunnistab, et teavet juba vahetatakse nii reguleerimisrühmade kui ka kaubanduspartnerluste ja ühisettevõtete kaudu; on veendunud, et ohutus ei ole kellegi ainuõigus;

41.

kutsub riiklikke pädevaid asutusi õnnetusjuhtumitest teavitamise kaudu saadud teavet koondama, jagama ja avaldama, võttes sealjuures nõuetekohaselt arvesse ärihuvisid, et õnnetusjuhtumitest saaks õppust võtta; tunnistab, et olemasolevate tavade ja õnnetusjuhtumitest teavitamise koondamine ja täiendav kooskõlastamine võivad aidata tagada läbipaistvust ja järjepidevust üle kogu ELi; kõnealust teavet tuleks jagada võimalikult kiiresti pärast õnnetusjuhtumit ning see peaks muu hulgas sisaldama andmeid personaliga toimunud õnnetusjuhtumite, masinarikete, süsivesinike heite ja muude murettekitavate vahejuhtumite kohta; pooldab rahvusvahelisi algatusi, sh G20 töörühma, mis aitavad tagada ülemaailmsel tasandil laialdast õnnetustest teavitamist ja vajalikke parandusmeetmeid;

42.

on veendunud, et komisjon peaks hindama olemasolevate teabekanalite tõhusust, ratsionaliseerimise vajadust ja/või vajadust kehtestada uued rahvusvahelised eeskirjad, võttes nõuetekohaselt arvesse sellega kaasnevat halduskoormust;

43.

märgib, et puurimisluba ja puurimisega nõusoleku andmine on kaks eri asja ja et loa omanik ei tohi olla puurimist teostav ettevõte; on veendunud, et pärast loa andmist ja enne puurimistegevuse alustamist tuleb ette näha nn regulatiivsed pidepunktid;

44.

soovitab kõikides liikmesriikides lahutada loa andmine tervishoiu- ja ohutusalastest ülesannetest; on veendunud, et komisjon peaks töötama koos liikmesriikidega, et luua ühised, läbipaistvad ja objektiivsed loa andmise kriteeriumid, mis tagavad, et loa andmine on eraldatud tervishoiu- ja ohutusalastest ülesannetest, et vähendada huvide konflikti ohtu;

45.

märgib, et märkimisväärne hulk rajatisi ELi vetes vananevad; kiidab heaks katsetused parandada olemasolevatel platvormidel varade terviklikkust;

46.

on seisukohal, et nafta- ja gaasiettevõtjatelt tuleb tegevusloa väljastamise käigus ja avamereprojektide kogu toimimisaja vältel (uuringute, tootmise ja kasutuselt kõrvaldamise etapid) nõuda piisava rahastamisvõime tõendamist, millega on tagatud nende konkreetse tegevuse tulemusel tekkiva keskkonnakahju (sealhulgas ulatusliku mõjuga, kuid väikese tõenäosusega sündmustest põhjustatud kahju) likvideerimine ja hüvitamine kas antud tööstusharu mõne kohustusliku vastastikuse garantiiskeemi kaudu, kohustusliku kindlustuse kujul või mõne kombineeritud skeemi kaudu, mis tagab rahalise tagatise;

47.

pooldab konkreetseid tegevuskohapõhiseid valmisolekukavasid, milles oleks välja toodud ohud, võimalike saasteallikate hinnang ja mõju, olukorrale reageerimise strateegia üldjooned ja võimalike rõhuvähenduspuuraukude puurimise kavad; soovitab, et käitajad, kes saavad loa, peaksid loa saamise tingimusena viima läbi keskkonnamõju hindamise ning esitama oma valmisolekukavad vähemalt kaks kuud enne tegevuse alustamist; keeruliste puurkaevude või probleemsete kaevandamistingimuse korral tuleks valmisolekukava hinnata, selle üle nõu pidada ning see tuleks heaks kiita samaaegselt teiste regulatiivsete heakskiidumenetlustega (nt keskkonnamõjude või puuraukude projekteerimisega seotud menetlused); mingil juhul ei tohi tegevust alustada enne valmisolekukava heakskiitmist liikmesriigi poolt, kus tegevust hakatakse läbi viima; riiklik pädev asutus peab valmisolekukavad avaldama, võttes nõuetekohasel määral arvesse andmekaitset;

48.

kutsub liikmesriike üles koostama, muutma või ajakohastama riiklikke valmisolekukavasid, milles täpsustatakse käsuliinid ja -mehhanismid seoses riiklike ja ettevõtete vahendite kasutamisega lekke korral; kutsub liikmesriike üles tegema omavahel ja ELiga piirnevate riikidega koostööd piirkondlike valmisolekukavade koostamiseks; nõuab nende kavade edastamist Euroopa Meresõiduohutuse Ametile;

49.

märgib, et hiljutised sündmused on rõhutanud ohtusid, mida kujutavad endast meretranspordi ja merekeskkonna jaoks nafta- ja gaasivarude uurimine ning nafta ja gaasi tootmine avamerel; on arvamusel, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti reageerimissuutlikkust tuleb selgesõnaliselt laiendada nii, et see hõlmaks kõnealuste tegevuste põhjustatud saaste ennetamist ja sellele reageerimist;

50.

soovitab, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti andmekogud, mis käsitlevad olukorrale reageerimise vahendeid, peaksid hõlmama kõiki asjakohaseid avalikke ja ettevõtete vahendeid, et Euroopa Meresõiduohutuse Amet saaks vajadusel suurõnnetuse korral paremini täita koordineerivat rolli;

51.

soovitab, et kõikvõimalike lekete sulgemiseks saadaval olevad seadmed peaksid moodustama olulise osa valmisolekukavadest ning olema kättesaadavad rajatiste läheduses, et suurõnnetuse korral saaks neid kiiresti kasutusele võtta;

52.

nõuab tungivalt, et ettevõtted jätkaksid vahendite eraldamist teadus- ja arendustegevusele, mis on seotud õnnetuste ennetamise ja nende tagajärgede kõrvaldamise uue tehnoloogiaga; rõhutab, et enne kui katastroofile reageerimise tehnoloogia lisatakse heakskiidetud valmisolekukavasse, tuleb seda sõltumatult testida, hinnata ja heaks kiita;

53.

peab oluliseks viia läbi sihtotstarbelisi ja uuenduslikke teadusuuringuid, et puurimisplatvormidel toimuva tegevuse ja seiskamiste jälgimiseks saaks hakata kasutama automaatsüsteeme, mis aitaks suurendada puurimise, käitlemise ning tuleohutussüsteemide usaldatavust äärmuslikes ilmastikuoludes;

54.

pooldab keemiliste dispergaatorite ranget kontrolli, jätkuvat katsetamist ja keskkonnamõju hindamist (samuti selliste hädaolukorras toimimise kavade hindamist, milles nähakse ette keemiliste dispergaatorite kasutamine), et tagada lekke korral nende sobivus ja hoida ära kahjulik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale; kutsub komisjoni üles tagama kõnealuste kemikaalide mõju põhjalikuma uurimise, vajadusel ELi teadusprogrammide kaudu;

55.

tunnistab, et põhiliselt vastutavad suurõnnetustele reageerimise eest ettevõtjad; väljendab heameelt ettevõtjate ühisalgatuste üle, mille eesmärk on välja töötada, koondada ja võtta kasutusele vahendid naftaleketega võitlemiseks; rõhutab, et avalik sektor täidab olulist rolli katastroofile reageerimise reguleerimises, ohutuses ja koordineerimises;

56.

soovitab pöörata rohkem tähelepanu süstemaatilisele koolitusele, eriti katastroofile reageerimise seadmete praktilise kasutuse alasele väljaõppele;

57.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et loa andmise süsteem hõlmaks rahastamisvahendite kaitsmist, mis sobib selle tagamiseks, et suurte õnnetusjuhtumite korral saab kohe rakendada vajalikke rahastamisvahendeid, et hüvitada majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnakahju, mille kutsus esile nafta- või gaasileke;

58.

tunneb heameelt komisjoni jõupingutuste üle laiendada Euroopa Meresõiduohutuse Ameti pädevust selliselt, et see ei hõlmaks mitte ainult laevu, vaid ka avamererajatisi;

59.

märgib, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ekspertteadmiste ja vahendite kasutamine määratakse kindlaks läbivaadatud Euroopa Meresõiduohutuse Ameti määrusega, kuid seda tuleks sõnaselgelt laiendada nii, et see hõlmaks nafta ja gaasi otsingutest põhjustatud saaste ennetamist ja sellele reageerimist, ning see peaks vajadusel olema kättesaadav kogu Euroopa Liidus ja naaberriikides;

60.

on veendunud, et ELi tasandil väljaarendatud reageerimis- ja järelevalvevahendeid, st Euroopa Meresõiduohutuse Ameti valve-naftatõrjelaevade võrgustikku ning CleanSeaNeti naftalekke kontrollimise ja avastamise süsteemi saab kasutada avamere rajatistel toimuvate vahejuhtumite/õnnetuste korral;

61.

soovitab kasutada Euroopa Meresõiduohutuse Ameti teenust CleanSeaNet, et jälgida naftaplatvorme ja ebaseaduslikku heidet laevadelt; tunnistab, et 50 % praegu CleanSeaNeti poolt edastatud kujutistest saab kasutada naftaplatvormide järelevalveks;

62.

soovitab seetõttu Euroopa Meresõiduohutuse Ameti valve-naftalekkele reageerimise valvelaevade teenustevõrgustiku kasutamist pärast järgmiste asjaoludega arvestamist:

63.

kordab komisjonile esitatud palvet teha võimalikult pea ettepanek ELi kodanikukaitse mehhanismil põhineva ELi kodanikukaitseüksuse loomiseks ja koos liikmesriikidega Euroopa tegevuskava väljatöötamiseks, mis ühendaks konkreetseid mehhanisme, millega määratakse kindlaks vastumeetmed, mida EL saab võtta avamererajatiste, sealhulgas allpool merepõhja paiknevate veealuste gaasi/nafta torujuhtmete tekitatud ulatusliku reostuse korral;

64.

tunnustab järelevalve- ja teabekeskuse (23) rolli liikmesriikide ja ettevõtete hädaolukorras reageerimise süsteemide täiendamisel;

65.

toetab innovaatilisi teenuseid, mis on suunatud merendussektorile; tunneb heameelt komisjoni ja liikmesriikide arutelu uue e-merenduse alase algatuse üle, mis rajaneb SafeSeaNeti projektil ning on veendunud, et see võiks tuua avamere nafta- ja gaasitööstusele edasist kasu ohutuse alal;

66.

rõhutab, et iga mereala jaoks peab olema alati saadaval piisaval hulgal seadmeid, et suurtele, halvima stsenaariumiga naftaleketele saaks reageerida konkreetsel merealal ja mitte ainult ELi vetes;

67.

kutsub komisjoni üles tagama, et teatises „Merealased teadmised 2020” (24) kavandatud mereandmete parema haldamise käigus ning määruse ettepanekus, millega luuakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm (25), võetakse arvesse vajadust pidada saasteriskide üle asjakohast järelevalvet, et ohu korral saaks vajaliku tegevussuuna õigeaegselt kindlaks määrata;

68.

palub komisjonil koostada ettepanek avaliku litsentsi alusel töötavate avamererajatiste käitajate kogutud teaduslikult põhjendatud teadmiste kättesaadavaks tegemiseks pädevatele asutustele, kasutades seoses teatisega „Merealased teadmised 2020” väljatöötatud standardeid ja protokolle, et hõlbustada avalikku kontrolli ja edendada merekeskkonnaalaseid teadmisi;

69.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid jälgiksid finantsgarantii mehhanismide – ka kolmandatele isikutele tekitatava kahju kindlustamise vajaduse – kaalumisel seda, et nad seaksid kindlustustariifid vastavalt tegelikule ohule, mis tekib puurimise ja käitlemisega seotud raskustest, et mitte tõrjuda turult välja luba taotlevaid VKEsid, kuid tagaksid sealjuures siiski vastutuskindlustuse olemasolu;

70.

rõhutab, et kuigi finantstagatisi on põhimõtteliselt võimalik anda kindlustuse või ettevõtetevaheliste vastastikuste süsteemide kaudu, on oluline tagada, et käitajad tõendaksid, et neil on finantstagatised, mis katavad suurõnnetuse korral kõik puhastus- ja hüvitamiskulud, ning et riske ja vastutust ei suunataks väiksematele ettevõtetele, mis õnnetuse korral ennast suurema tõenäosusega maksejõuetuks kuulutavad; nõuab, et ühiste süsteemide kehtestamisel säilitataks stiimuleid kõikide tegevuste puhul riskidest hoidumiseks ja kõige kõrgemate võimalike ohutusstandardite järgimiseks;

71.

tunnustab ühenduse fondide, nt Põhjamere OPOLi, kasutegurit ja nõuab selliste vahendite asutamist iga ELi mereala jaoks; nõuab käitajate kohustuslikku osalemist nendes fondides ja õiguskindluse tagamist, et pakkuda liikmesriikide, merendussektori, eriti kalurite, ja maksumaksjate rahustamiseks mõeldud turvaabinõusid;

72.

rõhutab, et selliste skeemide, nagu OPOLi vabatahtlikkus piirab õiguslikku kontrolli nende üle ja seetõttu on veendunud, et selliseid fonde saaks tugevdada, kui muuta nendes osalemine üheks litsentsi saamise tingimuseks;

73.

rõhutab, et sissemaksed peavad põhinema konkreetse tegevuskoha riskitasemel ja valmisolekukavadel ning olema nendega vastavuses;

74.

on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi (26) kohaldamisala tuleks laiendada selliselt, et mereveele ja bioloogilisele mitmekesisusele põhjustatud igasuguse kahju puhul järgitakse ja kohaldatakse rangelt „saastaja maksab” põhimõtet, et nafta- ja gaasiettevõtteid saaks nende põhjustatud keskkonnakahju eest vastutusele võtta ja nad hüvitaksid võimalikud kahjud;

75.

nõuab keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamist ja selle reguleerimisala laiendamist kõikidele ELi merealadele merestrateegia raamdirektiivi (27) tähenduses;

76.

palub, et komisjon alandaks keskkonnavastutuse direktiivi alusel kahjukünniseid ja jõustaks range vastutuse, mis hõlmaks kõiki mereveele ja bioloogilisele mitmekesisusele tekitatud kahjusid;

77.

on seisukohal, et komisjon peaks kontrollima, kas keskkonnavastutuse raames on võimalik luua naftakatastroofide hüvitusfond, mis sisaldab kohustuslikke finantstagatisi;

78.

soovitab liikmesriikidel kaaluda selliste hooletuse ja eeskirjade eiramise vastaste hoiatavate meetmete võtmist ja tugevdamist, nagu trahvid, lubade tühistamine ja töötajate kriminaalvastutusele võtmine; juhib sellegipoolest tähelepanu asjaolule, et selline mehhanism kehtis USAs enne naftaplatvormi Deepwater Horizon leket;

79.

rõhutab, et enne puurimist tuleks ühetähenduslikult kindlaks määrata rahaliselt vastutavad pooled;

80.

nõuab tungivalt, et ettevõtted rakendaks vähemalt ELi keskkonna- ja ohutusstandardeid või neile võrdseid standardeid, ükskõik millises maailma paigas nad ka ei tegutseks; on teadlik, et on raske kohustada ELi ettevõtteid kogu maailmas tegutsedes järgima ELi standardeid, kuid kutsub komisjoni üles uurima, millised mehhanismid võiksid olla kohased kindlustamaks, et ELi ettevõtted töötavad kogu maailmas vähemalt ELi standardite kohaselt; on veendunud, et ettevõtete vastutus peaks olema selles valdkonnas peamiseks edasiviivaks jõuks ja et liikmesriikide litsentsimiskord võiks lubade andmisel arvesse võtta maailmas toimunud õnnetusjuhtumeid, mis puudutavad ettevõtteid, kui nende õnnetusjuhtumite kohta on olemas põhjalikud ülevaated; kutsub komisjoni üles koos ülemaailmsete partneritega edendama selliste kõrgete standardite järgimist;

81.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid osaleksid G20 raamistikus ka edaspidi avameretegevust käsitlevates algatustes, võttes seejuures arvesse ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS);

82.

märgib ÜRO Keskkonnaprogrammi poolt OSPARi, Barcelona ja Helsingi konventsiooni raames algatatud kehtivate õigusaktide tähtsust, kuid tõdeb, et praegune rahvusvaheline õigus ei paku täielikku või järjekindlat raamistikku avamere naftapuurimise ohutus- ja keskkonnastandarditele ja seda võib olla raske jõustada;

83.

rõhutab, kui tähtis on täielikult jõustada 1994. aasta ratifitseerimata Vahemere avamere protokoll, mis taotleb uurimis- ja käitlemistegevusest tuleneva saaste eest kaitsmist;

84.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks aktiivselt koostööd muude ELi merealadega piirnevate riikidega, et nii reguleeriva raamistiku kui ka järelevalvega oleks tagatud sama kõrge ohutuse tase;

85.

palub ELil teha koostööd asjaomaste kolmandate riikidega, kelle kodanikud ELi avamere nafta- ja gaasitootmisrajatistel teenuseid osutavad, samuti nende riikide töötajate ja tööandjate organisatsioonidega tagamaks, et ELi vetes tegutsevates kolmandate riikide ettevõtted järgiksid ELi töötingimuste ning tööohutuse ja töötervishoiu alaseid õigusakte;

86.

kutsub komisjoni üles algatama arutelu ka kolmandaid riike hõlmavate keskkonnakahjude eest vastutamise ja finantstagatiste valdkonna õigusaktide üle;

87.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks partnerite ja naaberriikidega, et jõuda Arktikas kõigile toimingutele kehtiva erikorrani, pöörates hoolikat tähelepanu avamere tegevuste keskkonnasäästlikkusele ja vajalikkusele sellises haavatavas ja ainulaadses keskkonnas;

88.

pooldab rahvusvahelisi kahepoolseid partnerlusi Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade abil, mis muu hulgas julgustavad kolmandaid riike võtma vastu kõrgeid ohutusstandardeid; julgustab riike, kes ei ole veel Euroopa naabruspoliitikat täielikult aktiveerinud, seda tegema;

89.

toetab ettevõtete juhitavaid projekte ekspertteadmiste edasiandmiseks eelkõige riikidele, kelle reguleeriv raamistik ei ole nii väljaarenenud;

90.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.