22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/17

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 67 ja artikli 81 lõike 2 punkti g;

—

võttes arvesse oma 23. aprilli 2008. aasta seisukohta nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu direktiiv vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (1);

—

võttes arvesse 20. aprillil 2006. aastal, 4. oktoobril 2007. aastal ja 23. mail 2011. aastal õiguskomisjonis toimunud kuulamisi;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (2);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0275/2011),

A.

arvestades, et õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamine on Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise poliitika üks peamine eesmärk; arvestades, et selles kontekstis peaks õiguskaitse kättesaadavuse kontseptsioon hõlmama ka üksikisikute ja ettevõtjate juurdepääsu adekvaatsetele vaidluste lahendamise menetlustele;

B.

arvestades, et direktiivi 2008/52/EÜ eesmärk on edendada vaidluste rahumeelset lahendamist, soodustades vahendusmenetluse kasutamist ning tagades tasakaalu vahendus- ja kohtumenetluste vahel;

C.

arvestades, et vahendusmenetluse kui traditsioonilise vastandlikkusel põhineva lähenemisviisi elujõulise alternatiivi kättesaadavuse hõlbustamiseks ning tagamaks, et Euroopa Liidus vahendusmenetlust kasutavad pooled saaksid kasu etteaimatavast õiguslikust raamistikust, kehtestatakse direktiivis eelkõige tsiviilmenetluse aspekte käsitlevad ühised põhimõtted;

D.

arvestades, et lisaks prognoositavusele on direktiivi eesmärk luua raamistik, millega säilitatakse vahendusmenetluse peamine eelis – paindlikkus; arvestades, et liikmesriigid peaksid kõnealuse direktiivi rakendamiseks siseriiklikke õigusakte koostades juhinduma neist kahest nõudest;

E.

arvestades, et direktiiv 2008/52/EÜ on pakkunud huvi ka naaberriikidele ja sellel on olnud tõendatav mõju sarnaste õigusaktide kehtestamisele mõnes kõnealustest riikidest;

F.

arvestades, et liikmesriigid peavad saavutama vastavuse kõnealusele direktiivile enne 21. maid 2011. aastal, välja arvatud artikli 10 osas, mille puhul oli nõuetele vastavuse kuupäev 21. november 2010; arvestades, et praeguseks on enamik liikmesriike teatanud, et nad on rakendamisprotsessi lõpule viinud või viivad selle lõpule tähtajaks, ning vaid üksikud liikmesriigid ei ole veel direktiivi sätetele vastavusest teatanud, nimelt Tšehhi Vabariik, Austria, Soome ja Rootsi;

G.

arvestades, et Euroopa Parlament peab oluliseks uurida, kuidas on liikmesriigid kõnealust õigusakti rakendanud, vaadata, mida vahendusmenetluse valdkonna töötajad ja kasutajad sellest arvavad, ning teha kindlaks, kas ja kuidas seda saaks parandada;

H.

arvestades, et sel eesmärgil tuleks läbi viia liikmesriikide peamiste regulatiivsete lähenemisviiside põhjalik analüüs, et teha kindlaks head tavad ja teha järeldusi Euroopa tasandi mis tahes täiendavate meetmete kohta;

I.

arvestades, et komisjoni Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas (KOM(2010)0171) nähakse ette vahendusmenetluse direktiivi rakendamist käsitleva teatise esitamine 2013. aastal;

J.

arvestades, et tasub hinnata seda, kuidas liikmesriigid on rakendanud vahendusmenetluse direktiivi põhilisi sätteid seoses kohtute võimalusega teha pooltele vahetult ettepanek kasutada vahendusmenetlust (artikkel 5), konfidentsiaalsuse tagamise (artikkel 7), vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete täidetavuse (artikkel 6) ja vahendusmenetluse mõjuga aegumistähtaegadele (artikkel 8);

K.

arvestades, et komisjon on lisanud oma 2011. aasta tööprogrammi seadusandliku ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kohta,

1.

tõdeb, et direktiivis sätestatud konfidentsiaalsuse nõue oli teatavate liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides juba olemas: Bulgaaria tsiviilkohtumenetluse seadustikus on esitatud, et vahendajad võivad keelduda andmast tunnistusi vaidluse kohta, mida nad on vahendanud; Prantsusmaa ja Poola seadustes, mis käsitlevad vahendusmenetlust tsiviilasjades, on kehtestatud sarnased sätted; märgib, et liikmesriikide hulgas on Itaalia võtnud omaks range lähenemisviisi vahendusmenetluste konfidentsiaalsuse osas, samas kui Rootsi vahendusmenetlust käsitlevates eeskirjades on esitatud, et konfidentsiaalsus ei ole automaatne ning nõuab sellekohast pooltevahelist kokkulepet; on seisukohal, et ühtlasem lähenemisviis näib olevat vajalik;

2.

tõdeb, et direktiivi artikli 6 kohaselt on enamikus liikmesriikides olemas menetlus vahendusmenetluse tulemusel saavutatud kokkuleppele samasuguse õigusjõu andmiseks nagu see on kohtuotsusel; märgib, et see saavutatakse kas kokkuleppe esitamisega kohtule või kokkuleppe notariaalselt kinnitamise teel ning et näib, et mõned siseriiklikud seadusandjad on valinud esimesena mainitud lahenduse, samas kui paljudes liikmesriikides on seevastu notariaalne kinnitamine siseriikliku õiguse alusel samuti võimalik: näiteks kui Kreeka ja Sloveenia õiguses on sätestatud, et vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe võivad jõustada kohtud, on Madalmaades ja Saksamaal võimalik pöörata kokkulepped täitmisele notariaalaktidena ning teistes liikmesriikides, sh Austrias, saab neid praeguses õiguslikus olukorras pöörata täitmisele notariaalaktidena, vaatamata sellekohase selgesõnalise sätte puudumisele asjaomases siseriiklikus õiguses; palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid, kes veel ei täida direktiivi artiklit 6, teeksid seda viivitamata;

3.

on arvamusel, et artikkel 8, milles käsitletakse vahendusmenetluse mõju aegumistähtaegadele, on oluline säte selles osas, et sellega tagatakse, et pooltelt, kes püüavad vaidlust lahendada, valides vahendusmenetluse, ei võeta hiljem õigust kohtu poole pöördumisele vahendusmenetlusele kulutatud aja tulemusena; märgib, et liikmesriigid ei näi olevat tõstatanud selle punkti osas mingit erilist küsimust;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et mõni liikmesriik on otsustanud minna direktiivi põhinõuetest kaugemale kahes valdkonnas, nimelt vahendusmenetluses osalemise rahaliste soodustuste ja kohustuslike vahendusmenetluse nõuete osas; märgib, et seda laadi siseriiklikud algatused aitavad vaidluste lahendamist tulemuslikumaks muuta ja vähendavad kohtute töökoormust;

5.

tõdeb, et artikli 5 lõike 2 alusel on liikmesriikidel lubatud muuta vahendusmenetluse kasutamine kas enne kohtumenetlust või selle ajal kohustuslikuks või kehtestada selle suhtes ergutusi või karistusi, eeldusel, et see ei takista pooli kasutamast oma õigust kohtute poole pöörduda;

6.

tõdeb, et mõni Euroopa riik on teinud mitmeid algatusi rahaliste soodustuste pakkumiseks pooltele, kes otsivad juhtumite puhul abi vahendusmenetluselt: Bulgaarias hüvitatakse pooltele 50 % riigilõivust, mis on juba makstud vaidluse kohtule esitamise eest, kui nad lahendavad vaidluse edukalt vahendusmenetluse käigus, ja Rumeenia õigusaktides on sätestatud kohtulõivu täielik hüvitamine, kui pooled lahendavad poolelioleva õigusvaidluse vahendusmenetluse abil; märgib, et sarnane säte on esitatud Ungari õigusaktides ning et Itaalias on kõik vahendusmenetluse aktid ja kokkulepped tempelmaksudest ja tasudest vabastatud;

7.

tõdeb, et kõrvuti rahaliste soodustustega on teatavad liikmesriigid, kelle kohtusüsteemid on ülekoormatud, kasutusele võtnud eeskirjad, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kohustuslik; märgib, et sellistel juhtudel ei saa vaidlusi esitada kohtule lahendamiseks enne, kui pooled on püüdnud lahendada probleeme vahendusmenetluse teel;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et kõige ilmekam näide on Itaalia õigusakt nr 28, mille eesmärk on sel viisil parandada õigussüsteemi ja tuua leevendust äärmiselt ülekoormatud Itaalia kohtutele, vähendades kohtuasjade arvu ja lühendades keskmiselt üheksa aastat kestvat perioodi, mis kulub tsiviilkohtumenetluse lõpule viimiseks; märgib, et ei ole üllatav, et kõnealuse valdkonna töötajad ei ole seda hästi vastu võtnud ja on selle õigusakti kohtus vaidlustanud ja isegi streikima asunud;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et lahkarvamustest hoolimata näivad liikmesriigid, kelle siseriiklikes õigusaktides minnakse vahendusmenetluse direktiivi põhinõuetest kaugemale, olevat saavutanud olulisi tulemusi tsiviil- ja kaubandusasjades vaidluste kohtuvälise käsitlemise edendamisel; tõdeb, et eelkõige Itaalias, Bulgaarias ja Rumeenias saavutatud tulemused tõendavad, et vahendusmenetlus võib tuua kaasa kulutasuva ja kiire kohtuvälise vaidluste lahendamise, kohandades menetlusi vastavalt osapoolte vajadustele;

10.

tõdeb, et kohustuslik vahendusmenetlus näib saavutavat Itaalia õigussüsteemis oma eesmärki kohtutes ülekoormuse vähendamise teel; rõhutab siiski, et vahendusmenetlusi tuleks edendada mitte kohtumenetluse kohustusliku osa, vaid elujõulise, säästliku ja kiirema alternatiivina kohtumenetlusele;

11.

tunnustab Bulgaaria vahendusmenetlust käsitleva seadusega sätestatud rahaliste soodustuste abil saavutatud edukaid tulemusi; tunnistab siiski, et need tulenevad ka niisugusest pikaajalisest vahendusmenetluse vastu tuntavast huvist, mida Bulgaaria õigussüsteem on üles näidanud selles osas, et vahenduskogukond on eksisteerinud alates 1990. aastast ja vaidluste lahendamise keskus, kus vahendajad töötavad vahetuste alusel, on alates 2010. aastast pakkunud igapäevaselt tasuta vahendusteenuseid ja teavet osapooltele menetluses olevates kohtuasjades; märgib, et Bulgaarias on vahendatud kahte kolmandikku esitatud kohtuasjadest ja pooled neist kohtuasjadest on edukalt lahendatud vahendusmenetluse käigus;

12.

märgib ühtlasi Rumeenia vahendusmenetlust käsitleva seaduse edukaid tulemusi: lisaks rahalisi soodustusi käsitlevatele sätetele on loodud ka vahendusnõukogu – siseriiklik vahendusega tegelev asutus, mis eksisteerib eraldi iseseisva juriidilise isikuna; see on täielikult pühendunud vahendustegevuse edendamisele, koolitusnormide väljatöötamisele, koolituskursuste pakkujate ettevalmistamisele, vahendajate kutsekvalifikatsioone tõendavate dokumentide väljastamisele, eetikakoodeksi vastuvõtmisele ja täiendavate õigusaktide ettepanekute koostamisele;

13.

usub, et kõike eelnevat arvesse võttes on liikmesriigid tervikuna suures osas saavutanud direktiivi 2008/52/EÜ rakendamise 21. maiks 2011. aastal ning et kuigi liikmesriigid kasutavad erinevaid regulatiivseid lähenemisviise ja mõned riigid on natuke maha jäänud, jääb kehtima asjaolu, et enamik liikmesriike mitte üksnes ei vasta direktiivi nõuetele, vaid on tegelikkuses nendest ees;

14.

rõhutab, et pooled, kes on valmis töötama oma juhtumi lahendamise nimel, töötavad tõenäoliselt rohkem teistega koos kui teiste vastu; usub, et seetõttu on kõnealused pooled sageli avatumad teise poole seisukoha arvestamise ja vaidluse aluseks olevate probleemidega tegelemise suhtes; leiab, et selle lisakasu on sageli poolte suhte säilitamine sellisena, nagu see oli enne vaidlust, mis on eriti tähtis lastega seotud perekondlikes küsimustes;

15.

julgustab komisjoni uurima oma tulevases teatises direktiivi 2008/52/EÜ rakendamise kohta ka neid valdkondi, kus liikmesriigid on otsustanud laiendada direktiivi meetmeid väljapoole selle ette nähtud kohaldamisala;

16.

rõhutab alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide tarbijasõbralikke omadusi, mis pakuvad kohandatud praktilist lahendust; nõuab sellega seoses, et komisjon esitaks kiiresti alternatiivse vaidluste lahendamise kohta seadusandliku ettepaneku;

17.

märgib, et lahendusi, milleni jõutakse vahendusmenetluse tulemusena ja mille pooled on ise välja töötanud, ei suudaks kohtunik ega vandekohus pakkuda; usub seetõttu, et vahendusmenetluse abil saavutatakse tõenäoliselt mõlemale poolele kasulik või mõlemaid pooli rahuldav tulemus; märgib, et selliselt saavutatud kokkuleppe aktsepteerimine on tõenäolisem ja vahendusmenetlusega saavutatud kokkulepete järgimine on tavaliselt kõrge;

18.

usub, et vaja on suuremat teadlikkust vahendusmenetlusest ja selle paremat mõistmist, ning nõuab täiendavaid meetmeid, mis on seotud koolituse, vahendusmenetlusest teadlikkuse tõstmise, ettevõtjate poolt vahendusmenetluse kasutamise suurendamise ja vahendaja kutsenõuetega;

19.

leiab, et liikmesriikide asutusi tuleks julgustada arendama programme, et edendada piisavaid teadmisi alternatiivsest vaidluste lahendamisest; on seisukohal, et kõnealused meetmed peaksid puudutama vahendusmenetluse peamisi eeliseid (kulusid, edumäära ja ajakasutuse tõhusust) ning olema suunatud juristidele, notaritele ja ettevõtjatele, eriti VKEdele, ning samuti akadeemikutele;

20.

tunnistab, et on tähtis luua vahendaja ühtsed kutsestandardid, et edendada vahendusmenetluse paremat kvaliteeti ja tagada kutsealase väljaõppe ja akrediteerimise kõrged standardid kogu liidus;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.