52011DC0638

MIS ON EELARVETOETUS JA MIKS EL SEDA KASUTAB?

Eelarvetoetus hõlmab partnerlusel ja vastastikkusel vastutusel põhinevat valdkondlikku dialoogi, rahaülekandeid partnerriigi riigikassa kontole, tulemuste hindamist ja suutlikkuse arendamist. Seda ei tuleks näha omaette eesmärgina, vaid vahendina parema abi andmiseks ja jätkusuutlikku arengu eesmärkide saavutamiseks, edendades partnerriikide isevastutust arengupoliitikas ja reformides, samuti rakendades abi tõhususe tegevuskava ning Monterrey konsensuses (2002), Euroopa arengukonsensuses (2005), abi tulemuslikkuse Pariisi deklaratsioonis (2005) ja Accra tegevuskavas (2008) sätestatud kohustusi.

Eelarvetoetus on ELi partnerriikidele suunatud igakülgse arengupoliitika oluline vahend. Komisjon tagab, et ELi eelarvetoetus[1] on kooskõlas ELi välistegevuse üldiste põhimõtete ja eesmärkide (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 21) ning arengupoliitikaga (Euroopa Liidu lepingu artikkel 208).

Pärast eelarvetoetust käsitleva teatise[2] avaldamist 2000. aastal, võttis komisjon uuendusena kasutusele tulemusnäitajatel põhineva lähenemisviisi. Nagu võis arvata, suurenesid isevastutus ja aruandekohustus 2008. aastal kasutusele võetud aastatuhande arengueesmärkide lepingute tulemusena veelgi.

ELi eelarvetoetus ei ole lihtsalt blankotšekk ja seda ei anta igale riigile. Määravad on asjaomased aluspõhimõtted ning pakme keskmes on valdkondlik dialoog. Peale selle peavad enne programmi algust ja selle kestel olema täidetud abikõlblikkuse kriteeriumid ning enne maksete tegemist peavad olema täidetud vajalikud tingimused. See tagab, et vahendeid kasutatakse ettenähtud otstarbel ning et need leevendavad riske ja loovad stiimuleid tulemuste parandamiseks. Samuti loob eelarvetoetus partnerriikidele stiimuli täiustada oma valitsussüsteeme.

Toetudes viimase kümne aasta kogemustele ja sidusrühmade üleskutsetele täiustada eelarvetoetuse mehhanismi, otsustas komisjon 2010. aasta lõpus käivitada konsultatsioonid kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tuleviku teemal[3].

Käesolevas teatises esitab komisjon uue eelarvetoetuse poliitika ja poliitilised ettepanekud ELi koordineeritud lähenemisviisi kohta. Selle eesmärk on kohandada eelarvetoetuspoliitikat muutuva poliitilise keskkonnaga, k.a Lissaboni lepinguga, et muuta ELi eelarvetoetus veelgi tõhusamaks. Ka liikmesriigid võivad kaaluda nende soovituste kohaldamist oma kahepoolse eelarvetoetuse suhtes, et saavutada ELi kui terviku koordineeritud lähenemisviis.

TÄNAPÄEVANE LÄHENEMINE EELARVETOETUSELE

Toetumine edule

ELi eelarvetoetus peaks jätkuvalt tagama kõrge prognoositavuse, panema suure rõhu riiklikele arengustrateegiatele ja tulemustega seotud väljamaksetele. Komisjon jätkab ka edaspidi tulemustepõhist eelarvetoetuste andmist ning kavatseb edusammude hindamist ja tulemuste seiret veelgi tugevdada, sealhulgas kasutades protsessi- ja väljundinäitajaid, et paremini näidata ja jagada teavet selle kohta, kuidas ELi eelarvetoetus aitab kaasa partnerriikide arengule. ELi meetmete läbipaistvuse suurendamine ja tulemuste parem teatavakstegemine aitab säilitada avalikkuse toetust arenguabile.

EL peaks jätkama dünaamilise lähenemisviisi kohaldamist abikõlblikkuse kriteeriumidele, keskendudes edusammudele usaldusväärsete ja asjakohaste reformistrateegiate rakendamises. Komisjon kavatseb täiustada oma abikõlblikkuse kriteeriume, nende hindamist ja vahendite eraldamist, et tagada eelarveprotsessi suurem tõhusus poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Komisjon hoidub kehtestamast kolmandatele riikidele antavale ELi eelarvetoetusele ühtseid eesmärke. Ta on seisukohal, et eri abiandmise viiside osakaalu saab kõige paremini kindlaks määrata abiportfelli põhise lähenemisviisiga, mille raames kasutatakse mitut abiandmise viisi, mis sõltuvad partnerriigi eripäradest ja kokkulepitud arengueesmärkidest.

Komisjon tugevdab ELi eelarvetoetuse riskihaldusraamistikku kooskõlas kontrollikoja soovitustega. See hõlmab korruptsiooni- ja pettusevastases võitluses saavutatud edusammude hoolikat seiret, et tagada jätkusuutlik areng.

Reageerimine uutele arenguprobleemidele ja -eesmärkidele

Uus lähenemisviis peaks tugevdama ELi ja partnerriikide vahelist lepingulist suhet ELi eelarvetoetuse alal, et ehitada üles ja tugevdada demokraatlikke süsteeme, püüelda jätkusuutliku majandusarengu poole ja kõrvaldada vaesus. See lähenemisviis peab põhinema vastastikusel vastutusel ning pühendumisel ühistele põhiväärtustele: inimõigustele, demokraatiale ja õigusriigi põhimõttele. See peaks võimaldama eelarvetoetuse suuremat diferentseerimist, lastes ELil paremini reageerida partnerriigi poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele kontekstile. Lähenemisviis nõuab tihedat koordineerimist komisjoni talituste, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide vahel.

Komisjon on pühendunud ELi eelarvetoetuse läbipaistvuse ja vastutuse tugevdamisele, võttes kasutusele konkreetse, eelarve läbipaistvuse ja järelevalvega seotud abikõlblikkuse kriteeriumi. Samuti on komisjon pühendunud asjakohase teabe avaldamisele ELi eelarvetoetusega seotud tegevuse kohta.

EL peaks pakkuma eelarvetoetust kui muutuste kandjat järgmiste probleemide lahendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks.

Inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamine

Pühendumus sellistele põhiväärtustele nagu inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on äärmiselt oluline igasuguse partnerluse ja koostöö jaoks ELi ja kolmandate riikide vahel.

Üldist eelarvetoetust vaadeldakse tema olemuse tõttu kaudse tunnustusena sellele, et partnerriigi poliitiline suundumus tervikuna on õige ja poliitiline juhtimine korras. Seepärast tuleks üldist eelarvetoetust anda juhul, kui valitseb vastastikune usaldus ja ollakse kindlad selles, et abi kasutatakse selliste väärtuste edendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks, mida EL jagab ja mis lähendavad partnerriiki rahvusvahelistele normidele.

ELi üldist eelarvetoetust andes on komisjoni eesmärk edendada siseriiklikku vastutust ja tugevdada riiklikke kontrollimehhanisme kui juhtimise täiustamise ja põhiväärtuste järgimise alust.

Juhtudel, kus partnerriigi pühendumus põhiväärtustele märgatavalt langeb, tuleb ELi ja liikmesriikide tasandil määratleda piisav ja kooskõlastatud strateegia olukorra lahendamiseks ning seda rakendada. Kui ei ole ilmselge, et ELi finantshuvide ja maine kaitsmiseks on vaja üldise eelarvetoetuse andmine koheselt katkestada, peaks reaktsioon langusele olema progressiivne ja proportsionaalne. Kui see on asjakohane, tuleks koos ELi ja liikmesriikidega ning koostöös muude ELi-väliste abiandjatega töötada välja meetmed mõju piiramiseks vaestele elanikkonna rühmadele. See võiks hõlmata kindlasummalise makse suuruse kohandamist ja/või vahendite ümberpaigutamist valdkondlikesse programmidesse, nende suunamist sihtrühmadele valitsusväliste organisatsioonide kaudu või tugevdades muid abiandmise viise, näiteks projekte.

Et neid põhjalikke muutusi paremini arvestada, peaks ELi üldist eelarvetoetust nimetama tulevikus „hea valitsemistava ja arengu lepinguteks” .

ELi valdkondliku eelarvetoetuse andmisel keskendub komisjon üldjuhul nendele valdkondadele, kus poliitika ja reformid toetavad eeldatavalt rohkem arengut ja vaesuse leevendamist ning kus muudatusi kaasa toovad meetmed on tugevamad ja suunatud elanikkonna põhivajaduste rahuldamisele (näiteks sellised põhiteenused nagu tervishoid, haridus, vesi ja sanitaaria). Enamasti on valdkondliku eelarvetoetuse programmide kaudu elanikkonnani jõudmiseks tõhusam kasutada valitsuse rakendusmehhanisme. See annab ka võimaluse parandada programmide jätkusuutlikkust, muutes valitsussektori rakendusstruktuuri tõhusamaks ja tulemuslikumaks. Valdkondlik eelarvetoetus on seega ka edaspidi kasulik vahend isegi juhul, kui tingimused ei võimalda kasutada hea valitsemistava ja arengu lepingut, sest valdkondlik eelarvetoetus on sageli parim abi andmise mehhanism ning seda saab kasutada valitsemistava parandajana. ELi valdkondliku eelarvetoetuse hindamist poliitilise juhtimise seisukohast tuleb hoolikalt tasakaalustada elanikkonnale teenuste osutamise ja kaitsmise vajadusega. Kui aga poliitiline juhtimine oluliselt halveneb, peaks EL hindama ümber kogu koostöö kolmanda riigiga, kaasa arvatud valdkondliku eelarvetoetuse.

Finantsjuhtimise, makromajandusliku stabiilsuse, kaasava majanduskasvu ning korruptsiooni- ja pettusevastase võitluse täiustamine

Eelarvetoetust, eriti „hea valitsemistava ja arengu lepinguid”, tuleks kasutada põhiliste valitsussüsteemide tugevdamiseks, nagu riigi rahanduse juhtimine ja avalik haldus. See peaks edendama makromajanduslikku stabiilsust ja eelarve jätkusuutlikkust, muutes süsteemid tõhusamaks ja vastutusel põhinevamaks, ning tagama eelarvevahendite jaotamise protsessi kõikehõlmavuse ja läbipaistvuse. See peaks kõrvaldama piirangud jätkusuutliku arengu teelt ja edendama keskkonnahoidlikku majandust, sh avalike hüvede ja loodusvarade kaitset ja säästvat kasutamist, tagades samal ajal majanduskasvust saadava kasu laiema jagunemise elanikkonna lõikes.

Osana sellest põhiliste valitsussüsteemide, eelkõige hangete täiustamise eesmärgist aitab eelarvetoetus kaasa korruptsiooni ja pettusega seotud kuritegude vastasele võitlusele. Partnerriigid peaksid kohustuma teavitama komisjoni ja kõiki partnereid tervikuna sellest, kui riiklikele ametiasutustele on teatatud võimalikest pettuse- või korruptsioonijuhtudest. Alati kui võimalik, ja ilma et see piiraks läbiviidavaid uurimisi, tuleks asjaomase riikliku uurimisorgani leide ja kavandatavaid meetmeid jagada komisjoni ja kõigi partneritega tervikuna.

Valdkondlike reformide edendamine ja valdkondlike teenuste pakkumise täiustamine

Edendades partnerriigi valdkondliku strateegia alusel teenuste pakkumist või reforme konkreetses valdkonnas (või mitmes omavahel seotud valdkonnas), võib valdkondliku eelarvetoetuse andmine olla otsustava tähtsusega valitsuse toimimise ja valdkondlike eesmärkide saavutamise suutlikkuse suurendamises.

Tuleks määratleda selged eesmärgid, peamiselt kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse ja kasutatavuse parandamiseks ning eriti naabruspoliitika riikides partnerluskava toetamiseks. Valdkondlikud eritingimused peaksid tagama regulaarse valdkondliku dialoogi, sealhulgas valdkonnale eraldatavate eelarvevahendite, reformide elluviimise, institutsioonide ja süsteemide tugevdamise, valdkonna eesmärkide saavutamisel tehtavate edusammude ja teenuste tõhusa pakkumise üle. Rõhk asetatakse kohapealsete teenuste pakkumisega seotud küsimustele, eelkõige vaeste kaitse, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja lastega seotud küsimustele ning suutlikkusele kasutada ära valdkondlike teadusuuringute tulemusi, samuti kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu tingimuste loomisele inimarengu nimel.

Uuritakse ka tulemuspõhiseid lähenemisviise, toetudes eri suurusega maksete kogemusele ning võttes arvesse iga riigi arengutaset ja rahastamisvajadusi.

Komisjon kavatseb valdkondlikku eelarvetoetust paremini ära kasutada valdkondlike puuduste kõrvaldamiseks, reformide edendamiseks ja elanikkonnale teenuste pakkumise parandamiseks. Selleks et neid põhjalikke muutusi paremini arvestada, peaks ELi valdkondlikku eelarvetoetust nimetama tulevikus „valdkondliku reformi lepinguteks” .

Riiklike struktuuride ülesehitamine nõrgestatud riikides ning väikeste saareriikide, ülemeremaade ja -territooriumide arenguprobleemide lahendamine

Nõrgestatud partnerriikide puhul tuleb võtta meetmeid, mis aitaksid neil tagada riigi esmatähtsad funktsioonid, toetada üleminekut hädaabilt arenguabi andmisele, edendada juhtimist, inimõigusi ja demokraatiat ning pakkuda elanikkonnale põhiteenuseid. Sellised olukorrad nõuavad ühtset, sidusat ja koordineeritud lähenemisviisi, mille jaoks eelarvetoetus on määrava tähtsusega. Koos muude abiandmise viisidega (humanitaarabi, vahendite ühendamine, projektiabi, tehniline abi jne) peab sellega kaasnema tugevdatud valdkondlik dialoog.

Otsus anda ELi eelarvetoetust tuleks teha iga konkreetse juhtumi puhul eraldi, tuginedes eeldatava kasu ja võimalike ohtude hindamisele. Komisjon tagab, et need otsused võtaksid arvesse üldist poliitilist ja julgeolekuolukorda, finantsriske ja sekkumatajätmisest tulenevat võimalikku kahju. Muutuste dünaamikat tuleks võimaluse korral alati hinnata ELi ja liikmesriikide ühisanalüüsi alusel. Sellest peaks lähtuma ka tegevuse koordineerimisel peamiste arengupartneritega. Eelistada tuleks ELi eelarve järkjärgulist ja etapiviisilist kasutamist, et kohanduda parimal viisil konkreetsete asjaoludega ja hallata riske.

Selleks et nimetatud meetmeid paremini kajastada, tuleks neid edaspidi nimetada „riigi ülesehitamise lepinguteks” .

EL pöörab tähelepanu ka väikestele saareriikidele ning ülemeremaadele ja -territooriumidele. Võttes arvesse kõrget vastutuse taset ja pühendumust nende struktuurilisele vastuvõtlikkuse ja kliimamuutuse, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja muude keskkonnašokkidega seotud probleemide lahendamisele, võib eelarvetoetusel olla neile oluline mõju. Eelarvetoetus võib pakkuda tõhusat lahendust neile laiahaardelistele, pikaajalistele ja struktuurilistele probleemidele ja ohtudele.

Siseriikliku tulu kasutuselevõtmise parandamine ja abist sõltuvuse vähendamine

Komisjon kavatseb ELi eelarvetoetuse, eelkõige hea valitsemistava ja arengu lepingute kavandamisel panna suurema rõhu siseriikliku tulu, k.a loodusvaradest saadava tulu kasutuselevõtmisele. Õiglased ja läbipaistvad maksusüsteemid on keskse tähtsusega kodanikuühiskonna ja riigi ülesehitamise edendamise jaoks ning need suurendavad siseriiklikku vastutust ja osalemist poliitilises elus. Sellest hoolimata, et EL on pühendunud prognoositava abi andmisele eelarvetoetuse kaudu, peaks see abi täiendama (mitte asendama) partnerriigi jõupingutusi siseriiklike tulude kasutuselevõtmiseks.

Ressursirikastes riikides peaks EL suurendama toetust igakülgsetele reformikavadele, mis edendavad loodusvarade paremat haldamist, läbipaistvust ja vastutust kooskõlas ELi kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamise poliitikaga[4].

Aidates partnerriikidel lahendada siseriiklike tulude kasutuselevõtmisega seotud probleeme, aitab EL kaasa nende iseseisvuse suurendamisele ja pikaajalise abist sõltuvuse vähendamisele.

ELI KOORDINEERITUD LÄHENEMISVIIS

ELi koordineeritud lähenemisviis eelarvetoetusele peaks esmalt suurendama selle arengu- ja reformipoliitikale kaasaaitamise viisi tulemuslikkust ning reageerima ühtselt ja järjekindlalt ettetulevatele probleemidele. EL peaks tegema liikmesriikidega koostööd, eelkõige „ELi ühtse hea valitsemistava ja arengu lepingu” väljatöötamise nimel. Koos tegutsemine suurendaks võimendusefekti poliitilises ja valdkondlikus dialoogis ning ELi ja liikmesriikide kahepoolse eelarvetoetuse mõju partnerriikide arengule. Koordineerimisel tuleks lähtuda järgmistest põhimõtetest:

- Iseseisev otsustamine , et ELi liikmesriigid säilitaksid vajaliku otsustamisõiguse eelarvetoetusega seotud tegevuse üle ministeeriumide tasandil ja et EL saaks pidada kinni õiguslikult siduvatest lepingutest ja finantsmäärustest.

- Süstemaatiline teabevahetus kui miinimumnõue, mille lõppeesmärk on tegevuse koordineerimine ja ühtne lähenemisviis eelarvetoetuse mehhanismidele.

- ELi-poolne koordineerimine peaks toetama laiema abiandjate ringi ning partnerriigi enda algatusel toimuvat koordineerimist.

- Koordineerimine tähendab nii peakorteri kui ka kohapealse tasandi kaasamist ning see põhineb olemasolevatel asutustel, koostöömehhanismidel ja õigusraamistikel.

Kooskõlas nimetatud põhimõtetega peaks EL:

- andma ühiselt esialgse hinnangu partnerriigi pühendumusele ELi põhiväärtustele selleks, et leida ühine lähenemisviis;

- kui see on asjakohane, ühiselt diagnoosima abikõlblikkuse tingimusi ja andma neile hinnangu;

- ühtlustama niivõrd kui võimalik riski hindamise vahendid ja edendama koordineeritud dialoogi leevendusmeetmete üle;

- viima ühiselt läbi hindamised riigi tasandil ja regulaarsed eelarvetoetusega seotud tegevuse hindamised;

- tagama partnerriikidega valdkondliku poliitilise dialoogi tulemuslikkuse saavutamiseks oskusteabe kõrge taseme, sealhulgas kasutades delegeeritud koostööd ja vahendite ülekandmise kokkuleppeid;

- osalema üheskoos kõrgetasemelises poliitilises dialoogis, mis hõlmab ka põhiväärtuste ja hea valitsemistava lepingu asjakohase täitmise seiret;

- hoidma ühiselt kohalikke sidusrühmi kursis tehtud väljamaksetega ja väljamaksete tegemise tingimuste täitmisega.

ÜLESEHITUS JA RAKENDAMINE

EL peaks hindama, kas on täidetud partnerriigiga hea valitsemistava ja arengu lepingute sõlmimise eeltingimused, s.o kas järgitakse põhiväärtusi, nagu inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted, või kas on võetud selge suund rahvusvaheliste standardite täitmisele ja kas leping võiks toimida sellist arengut kiirendava tegurina.

Selleks et alustada tõeliselt kõrgetasemelist poliitilist ja valdkondlikku dialoogi riikidega, kes vastavad üldisemas plaanis eelarvetoetuse saamise ning konkreetsemalt hea valitsemistava ja arengu lepingute sõlmimise tingimustele, tuleb riigiti ja piirkonniti nii taseme kui ka oskusteabe seisukohalt läbi vaadata ELi delegatsioonide inimressursid. Selleks moodustab komisjon nii peakorteris kui ka delegatsioonides piirkondlikud kõrgemate ametnike töörühmad, milles osalevad komisjoni asjaomased talitused ja Euroopa välisteenistus. Need töörühmad konsulteerivad vajaduse korral ka liikmesriikidega.

Eelarvetoetuse saamise kriteeriumid

i) Komisjon kohaldab jätkuvalt kolme kehtivat eelarvetoetuse saamise kriteeriumi, tugevdades samal ajal iga kriteeriumi järgmisi aspekte:

Stabiilne makromajanduslik raamistik . Komisjon pöörab erilist tähelepanu sellele, kas eelarvepoliitika ja eesmärgid on kooskõlas makromajandusliku stabiilsusega ning kas neid juhitakse eelarve läbipaistvuse ja riigivõla jätkusuutlikkuse usaldusväärsete eeskirjade kohaselt. Suurendatakse tähelepanu ka siseriiklike tulude kasutuselevõtmisele, mis on makromajanduslikke abikõlblikkuse kriteeriume (eelarvepoliitika) ja riigi rahanduse juhtimisega seotud abikõlblikkuse kriteeriume (maksuhaldus) hõlmav oluline valdkondadevaheline küsimus. Hindamine toimub kooskõlas ELi maksu- ja arengupoliitikaga[5].

Riiklik/valdkondlik poliitika ja reform . Need peaksid keskenduma jätkusuutlikule majanduskasvule ja vaesuse vähendamisele kooskõlas teatises „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks”[6] esitatud poliitikaga. Peale selle nõuab sidusa ühiskonna loomine kõrget õiguse ja õigluse taset maksude kogumisel ja kulude jaotamisel (vaeste kaitse, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja lastega seotud küsimused), tõhusat sotsiaalkaitset ja edusamme tööhõive ja töökohtade kvaliteedi parandamisel.

Riigi rahanduse juhtimine. Enne eelarvetoetuse programmi käivitamist hindab komisjon partnerriigi institutsioonilist raamistikku, õigus- ja haldusnorme ning riigi rahanduse juhtimise süsteemi toimivust, et tuvastada alus , millel dünaamiline lähenemisviis põhinema hakkab. Peamiste reformidega seotud küsimused lahendatakse programmi rakendamise käigus valdkondliku dialoogi, suutlikkuse arendamise ja väljamaksete tingimuste kindlaksmääramise kaudu.

Komisjon võib igal konkreetsel juhul otsustada, kas riigi rahanduse juhtimise nõrkuse tõttu on asjakohane nõuda enne eelarvetoetuse andmise alustamist mingeid lühiajalisi meetmeid, mis on sätestatud partnerriigi enda riigi rahanduse juhtimise reformistrateegias.

Kõnealuse kriteeriumi raames peaks pöörama suuremat tähelepanu sellisele olulisele aspektile nagu korruptsiooni ja pettuste vastane võitlus. Komisjon keskendub omalt poolt eriti korruptsioonivastasele võitlusele ning edendab korruptsioonivastaste sätete tugevamat kasutamist. Partnerriigid peavad tegelema aktiivselt võitlusega korruptsiooni ja pettuste vastu ning neil peavad olema asjakohased ja tõhusad mehhanismid pettuste ja korruptsiooni ärahoidmiseks ja tuvastamiseks (sh piisavad kontrolliorganid ja õigussuutlikkus), samuti peavad nad reageerima asjakohaselt ja omama tõhusaid sanktsioonimehhanisme. Kui need tingimused ei ole täidetud, võidakse ELi eelarvetoetuse andmine katkestada.

ii) Komisjon võtab kasutusele ka uue eelarvetoetuse saamise kriteeriumi

Eelarve läbipaistvus ja järelevalve. Eelarve tõhusama järelevalve tagamiseks on äärmiselt oluline eelarvealase teabe kättesaadavus avalikkusele. Komisjon määratleb kõige asjakohasema eelarveteabe alusel selle abikõlblikkuskriteeriumi hindamise lähtepunkti. Riigid peavad näitama, et nad juba pakuvad avalikkusele asjaomast teavet või on võtnud tulemuslikke meetmeid, et hakata seda lähimal ajal tegema. See võib tähendada ka statistikasüsteemi ja eriti eelarveandmete kvaliteedi hindamist. Lisaks kohaldab komisjon dünaamilist lähenemisviisi, keskendudes usaldusväärse, eelarveteabe täieliku avalikustamise järkjärgulisele saavutamisele suunatud reformi rakendamisele. Komisjon võtab selle kriteeriumi kohaldamisel arvesse ka nõrgestatud riikide, väikeste saareriikide ning ülemeremaade ja -territooriumide erijooni.

Riskijuhtimine

Komisjoni talitused ja – kui see on asjakohane – Euroopa välisteenistus töötavad välja täiustatud riskihaldusraamistiku, mis on kohandatud eelarvetoetuse erilisele riskiprofiilile, hõlmates poliitilist juhtimist, makromajanduslikku stabiilsust, arendusriski, riigi rahanduse juhtimist ning korruptsiooni- ja pettusevastast võitlust. See raamistik saab oluliseks lisavahendiks programmide kavandamisel, koostamisel ja rakendamisel ning valdkondliku dialoogi suunamisel. Raamistik määrab kindlaks komisjoni jaoks vastuvõetavad riski tasemed ning võimaldab selle alusel riske tuvastada, hinnata ja hallata. Riskile reageerimise ja selle leevendamise meetmete ettepanekutes lähtutakse põhimõttest, et ettepaneku eeldatav kasu oleks tasakaalus riski suurusega.

Kui palju tuleks partnerriigile ELi eelarvetoetust anda?

Komisjon viib läbi järgmiste vajadustel ja tulemustel põhinevate kriteeriumide laiaulatusliku kvalitatiivse hindamise:

- Partnerriigi rahastamisvajaduste hindamine tema keskpika perioodi eelarveraamistiku ja/või riiklike/valdkondlike arengustrateegiate alusel.

- Partnerriigi valmidus paigutada riigieelarve vahendid kooskõlas arengustrateegia ja -eesmärkidega.

- Eelarvetoetusest partnerriigi poliitiliste eesmärkide saavutamisele tuleneva konkreetse lisaväärtuse tulemuslikkus, kulutasuvus ja mõju.

- Varasemad väljamaksed ja nende ärakasutamine ning mil määral on seni saavutatud eelarvetoetuse kokkulepitud eesmärgid.

- Partnerriigi arengustrateegia orienteeritus tulemustele, sh selle seiresüsteem.

Valdkondlik dialoog

ELi partnerriikidega peetavad poliitilised dialoogid peaksid olema omavahel kooskõlas. Komisjon tihendab valdkondlikku dialoogi, et tagada peamiste reformide arutelu ja täielik varustamine vajalike vahenditega, eesmärkide tuvastamine ja tulemuste hindamine. Strateegilisema ja sihipärasema dialoogi keskmes peaksid olema poliitikameetmed ja kontrollitavad tulemused.

Valdkondliku dialoogi ulatus üksikriigi tasandil sõltub eelarvetoetuse konkreetsetest eesmärkidest ning hõlmab abikõlblikkuse kriteeriume. Komisjon suurendab jätkuvalt tulemusliku valdkondliku dialoogi jaoks vajalikku oskusteavet, sõlmides delegeeritud koostöölepinguid ja/või kiites heaks vahendite ülekandmise kokkuleppeid liikmesriikidega.

Tulemuste stimuleerimine ja nendega seotud tingimused

Eelarvetoetuse raames tuleks abikõlblikkustingimuste täitmisega seotud põhiväljamaksed ka edaspidi kombineerida tulemuspõhiste väljamaksetega, mis sõltuvad tulemusnäitajatest. Näitajad tuleks võtta asjaomase riigi riiklikust ja/või valdkondlikust arengupoliitikast või reformikavast ning need peaksid üldjuhul koosnema protsessi-, väljundi- ja tulemusnäitajatest. Näitajad ja eesmärgid tuleks iga-aastase läbivaatuse käigus läbi vaadata ning neid võib kogemuste najal kohandada. Hea valitsemistava ja arengulepingutesse võib lisada demokraatiat ja inimõigusi toetavaid tingimusi.

Prognoositavus

Komisjon muudab ELi eelarvetoetuse programmid prognoositavaks, tagades abikõlblikkuse tingimuste ja nende hindamisprotsesside võimalikult täpse sõnastamise. Peale selle võtab komisjon eelarvetoetust tulemuslikult kasutanud riikides pikemaajalisi kohustusi, võttes arvesse seoses aastatuhande arengueesmärkide lepingutega saadud kogemusi.

Siseriikliku ja vastastikuse vastutuse tugevdamine

Eelarvetoetuse siseriiklikku ja vastastikust vastutust tuleks veelgi tugevdada:

- suurendades eelarveprotsessi avatust, läbipaistvust ja vastutust;

- toetades osaliste kaasamisel põhinevat lähenemisviisi eelarvetoetusele;

- integreerides süstemaatiliselt riiklike seadusandlike ja järelevalveasutuste, samuti kohaliku tasandi asutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide toetusprogramme;

- suurendades läbipaistvust, avaldades asjakohast teavet eelarvetoetuse rahastamislepingute kohta ja ülevaateid tulemustest.

Suutlikkuse arendamine

Suutlikkuse arendamise vajadusi hinnatakse süstemaatiliselt, et suurendada valitsuse suutlikkust rakendada poliitikat ja pakkuda lõppkasutajatele teenuseid, et edendada kõigi siseriiklike sidusrühmade aktiivset osalemist ja et tugevdada riigi statistikasüsteemi. Komisjon toetab suutlikkuse arendamist vastavalt nõudlusele, sidudes selle selgete väljunditega ning kasutades ühtlustatud ja nõuetele vastavaid algatusi.

Seire, hindamine ja teavitamine

Partnerriigil peaks olema usaldusväärne ja toimiv tulemuste seire ja hindamise süsteem. Puuduste tuvastamise korral tuleks leppida kokku seire ja hindamise süsteemi tugevdamises. Komisjon pöörab erilist tähelepanu järgmistele aspektidele:

- Seire ja hindamise süsteemi institutsiooniline ülesehitus.

- Olemasolev, poliitika arengueesmärkide ja põhiprotsessidega seotud seire- ja hindamiskava.

- Andmete (sh ametliku statistika, infosüsteemide, näitajate (sisend, protsess, väljund ja tulemus) ja aruandlusdokumentide) kvaliteet, regulaarne kättesaadavus ja usaldusväärsus.

- Suutlikkuse arendamine seire- ja hindamisfunktsioonide toetamiseks.

Seire- ja hindamissüsteem peaks aitama tugevdada siseriiklike sidusrühmade mõju ja nende seaduslikku rolli partnerriigi eelarveprotsessis ja tagada eelarvetoetust käsitleva, faktidel põhineva ja kontrollitava teabe avalikustamise.

EL peaks andma paremini teavet nii ELi kui ka kahepoolse eelarvetoetuse kohta, kusjuures teavitamine peaks põhinema analüüsil, tulemuslikkuse hindamisraamistikel, tegelike hindamiste tulemustel ja omandatud kogemustel.

KOKKUVÕTE

Komisjon kutsub nõukogu üles kinnitama kavandatud teatise, mille eesmärk on:

- muuta ELi eelarvetoetus tõhusamaks ja tulemuslikumaks arengueesmärkide saavutamisel, ja kinnitama tehtud ettepanekud kahepoolse eelarvetoetuse kohta,

- et nii ELil kui ka liikmesriikidel oleks võimalik kasutada ELi koordineeritud lähenemisviisi eelarvetoetusele.

Käesolevas teatises sätestatud juhtpõhimõtted kaasatakse programmitöösse ja ELi eelarvetoetuse rakendamisse.

[1] Määratluse kohaselt vastutab eelarvetoetuse eest komisjon.

[2] KOM(2000) 58, 2.2.2000.

[3] KOM(2010) 586, 19.10.2010.

[4] KOM(2011) 25, 2.2.2011, ja nõukogu dokument 7029/11, 10.3.2011.

[5] KOM(2010) 163, 21.4.2010, ja nõukogu dokument 11082/10, 14.6.2010.

[6] KOM(2011) 637.