2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/13

—

kutsub üles tugevdama ELi suunavat poliitikat ja võtma kasutusele uued ELi reguleerimisvahendid, millega seatakse igale tegevusvaldkonnale selged ja täpsed tõhususeesmärgid, mille määravad iga valgala jaoks kindlaks asjaomased liikmesriigid ise;

—

taotleb komisjoni algatuse ehitiste tõhusa veekasutuse kohta integreerimist hoonete energiatõhusust käsitlevasse direktiivi, ent jättes võimaluse võtta seda valikuliselt arvesse geograafilistes piirkondades, kus esineb veepuudus;

—

soovitab vastu võtta sellise õigusakti, millega määratakse ELi tasandil ühtlaselt kindlaks kvalitatiivsed piirmäärad, et tagada igas tegevusvaldkonnas vee asjakohane taaskasutamine veevarude ringlussevõtt, võttes samas arvesse liikmesriikide iseärasusi;

—

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi käsitlema teadlikku riskijuhtimist kui kõige tõhusamat sekkumisvahendit äärmuslikele kliimanähtustele reageerimiseks. Nende tagajärgede piiramiseks tehtavad tulevased investeeringud peaksid olema suunatud eelisjärjekorras rohelise ehk keskkonda säästva infrastruktuuri rajamisele;

—

toob esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulise rolli keskkonnaandmete kogumisel ning teeb ettepaneku muuta praegune Euroopa põuavaatluskeskus Euroopa veevarude vaatluskeskuseks;

—

teeb ettepaneku, muuhulgas direktiivi 2000/60/EÜ rakendamisega seonduvate nõuete taustal, seada veevarude säästvale majandamisele järgmised konkreetsed ja kontrollitavad eesmärgid 2020. aastani kestvaks perioodiks: 1) suurendada vee kokkuhoidu 20 % võrra kõigis kasutusvaldkondades; 2) suurendada taastatavate vooluveekogude arvu 20 % võrra, muuhulgas eesmärgiga vähendada üleujutusohtu; 3) suurendada 20 % võrra põllumajanduses või tööstuses taaskasutatava vee mahtu. Komitee loodab antud küsimuses linnapeade pakti otsesele osalusele.

Raportöör

Nichi VENDOLA (IT/PES), Apuulia maavanem

Viitedokument

Eesistujariigi Ungari 29. oktoobri 2010. aasta kiri

1.

avaldab heameelt, et eesistujariik Ungari on komiteelt taotlenud arvamuse koostamist teemal „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll jätkusuutliku veemajanduse edendamisel”, ning loodab, et komitee kaasatakse tulevikus senisest ulatuslikumalt veevarude säästva majandamise alaste poliitiliste ja programmiliste valikute tegemisse, kuna ta esindab institutsioonilisi osalejaid, kes vastutavad kõnealuste otsuste rakendamise ja üldisemalt loodusvarade kaitse eest, arvestades nende osa säästva arengu mudelite määratlemisel;

2.

kiidab heaks ÜRO 28. juuli 2010. aasta resolutsiooni, milles joogivesi kuulutati üldiseks võõrandamatuks inimõiguseks loomuliku ja loogilise jätkuna õigusele elule. Resolutsioonis on kirjas järgmine: „tunnistab õigust turvalisele ja puhtale joogiveele ning sanitaariale inimõigusena, mis on elu ja kõigi inimõiguste täieliku kasutamise esmatähtis eeltingimus” (1);

3.

on seisukohal, et veevarud kui inimkonna piiratud ühisvara, mis on elusolendite ja looduslike ökosüsteemide ellujäämise jaoks esmatähtis, ei peaks alluma turu loogikale ega konkurentsireeglitele. Kõikidel inimestel tuleb teadliku kohustusena austada ja kaitsta seda vara tulevaste põlvkondade hüvanguks;

4.

tunnistab vee eetilist ja ökotsentrilist mõõdet ja seega mis tahes (elusa või elutu) moraalse kogukonna kohustust austada oma loomupäraseid veevajaduse õigusi ning peab hädavajalikuks määratleda ühised veevarude majandamise mudelid, kuna tegemist on esmatähtsa avaliku ja üldhuvi pakkuva teenusega. Kõnealuste mudelitega tuleb tagada veevarude majandamise täielik jätkusuutlikkus ja selle järjepidev kaasamine kõikidesse poliitikavaldkondadesse, mis on suunatud säästvale arengule;

5.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad avaliku ruumi haldamise eest. See tähendab, et nad on vastutavad jätkusuutliku veemajanduse seisukohalt oluliste poliitikavaldkondade eest, sh ruumiline planeerimine, infrastruktuur, liikuvuse poliitika, lubade väljastamine, põllumajandus ja maastikuhooldus, kohandumine kliimamuutustega, kaitse üleujutuste eest ning turism. Samuti vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sünergiate eest nende poliitikavaldkondade vahel ja nende tegevus on seega määratluse kohaselt terviklik, arvestades territoriaalset planeerimist, mis hõlmab samuti piisavat sotsiaalset ja majanduslikku arengut piirkondades. Paljud neist kannavad lisaks sellele arvukates ELi riikides vastutust riikliku veevarustuse ja reovee käitluse eest. Seetõttu on esmatähtis, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tihedalt kaasatud Euroopa tulevase veepoliitika kujundamisse;

6.

nõustub sellega, et Euroopa Liidul tuleks käivitada uus veevarude Euroopa etapp, ja loodab, et üldsuse ulatusliku kaasamise tagamiseks antakse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kaasarääkimisõigus ja tagatakse neile võimalus aktiivseks osalemiseks juba olemasolevate (vee raamdirektiiv, põhjaveedirektiiv, üleujutuste direktiiv ning veepuudust ja põuda käsitlev strateegia) või koostamisel olevate (ELi ettepanekud ja eesmärgid kliimamuutustega kohanemiseks) direktiivide ja strateegiate uuestimääratlemisel, kooskõlastamisel ja ühtlustamisel alates Euroopa veekogude kaitse projekti väljatöötamisest;

7.

leiab, et inimtegevusest tulenev suurenenud surve veevarudele, millega kaasnevad negatiivsed tagajärjed (ökosüsteemide kadumine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, mulla veepidamise võime vähenemine, mulla kvaliteedi halvenemine, samuti kliimamuutused jne), nõuab mitte enam valdkondliku, vaid tervikliku lähenemisviisi alusel majandamis- ja kaitsemeetmete võtmist, mis peavad hõlmama paljusid ELi poliitikavaldkondi: veemajandus, energeetika, põllumajandus, transport, jäätmekäitlus, turism, kliimamuutuste vastane võitlus ja nendega kohanemine;

8.

loodab, et liikmesriigid määratlevad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetusel selge vee hinnapoliitika, milles austatakse riikide ja kohalikke ametipädevusi ning arvestatakse lisaks küsimusega seonduvatele sotsiaal- ja keskkonnaaspektidele erinevate geograafiliste ja kliimatingimustega. Selline poliitika peaks lisaks vee raamdirektiivis (2000/60) juba sisalduvale põhimõttele „saastaja maksab” (polluter pays) juhinduma vajaduse korral progresseeruvat hinnakujundust kasutades ka põhimõttest „raiskaja maksab” (over user pays), kuna see võib aidata taastada vähenenud kasutatavat keskkonda. Kui seda meedet toetatakse veel asjakohase keskkonnahariduse kampaaniaga, viib see üha teadlikuma veevarudega ümberkäimiseni, sh seoses väga saasteohtlike toodete kasutamisega (nt ravimijäägid, kosmeetikatooted, pestitsiidid), ning võiks endaga kaasa tuua ka majanduslikust seisukohast tõhusama ja tulemuslikuma veevarude majandamise;

9.

omistab teadusteadmistele ja tehnoloogilisele innovatsioonile võtmerolli veeringluse majandamise eesrindlike tavade määratlemisel, kuna need on esmatähtsad eeltingimused uute infrastruktuurimeetmete kavandamisel. Samas võivad ka teadus ja uuendustegevus olla kasvu ja töökohtade loomise mootor rohelises tööstuses;

10.

leiab, et veega seotud küsimused tuleb asetada laiemasse konteksti. See hõlmab veepuudust ja üleujutusi, aga ka teisi veega seotud ja kliimamuutustest tulenevaid kõige tuntumaid ohtusid nagu sademete intensiivsus ja merepinna tõus ja veel teadmata ohtusid;

11.

juhib tähelepanu sellele, et praeguses kliimamuutuste alases arutelus ei peeta veevarusid veel esmatähtsaks ökosüsteemi osaks, mille säilitamine ja kaitse on kliimamuutuste vastase võitluse ja nendega kohanemise mis tahes meetme esmatähtsad eeltingimused, ning kinnitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valmidust etendada vastutusrikast ja ettevaatavat osa kliimamuutuste leevendamiseks võetavate meetmete koostamisel ja rakendamisel (2);

12.

on teadlik asjaolust, et kliimamuutuste mõjul on hüdroloogilisele tasakaalule kõikjal Euroopa Liidus märkimisväärsed sotsiaalmajanduslikud tagajärjed. Näiteks ägenevad ja sagenevad äärmuslikud kliimanähtused, mille ohjamiseks on vaja terviklikku ja solidaarset lähenemisviisi, mis hõlmab kõiki ELi poliitikavaldkondi vaatamata asjaomase subjekti või sektori geograafilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele mõõtmele. Seepärast ongi vaja tugevdada teaduslikku koostööd ELi, liikmesriikide ja piirkondlikul tasandil, et uurida põhjuse/mõju seoseid, mis muudavad kliimanähtused (üleujutused ja põuad) Euroopas järjest äärmuslikumaks;

13.

on teadlik erinevast mõjust, mida kliimamuutused avaldavad veevarudele ELi eri piirkondades. Selle tulemusena valitsevad Euroopa Liidu piirkondade vahel veeprobleemide vallas suured erinevused, seda nii vee hulga (üleküllus või puudus) kui ka aastaaegade osas, millal need probleemid esile kerkivad (kevadised üleujutused või suvised põuad). Kohanemismeetmed, milles tuleb arvestada ELi piirkondade erinevate geograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete eripäradega, peavad olema paindlikud ja nende rakendamisel tuleb rangelt järgida subsidiaarsuse põhimõtet (3);

14.

on teadlik sellest, et kliimamuutused muudavad ja mõjutavad – kuigi erineval määral – vee kättesaadavust Euroopa piirkondades ning põhjustavad eri kasutajate vahel uusi, teravnenud konflikte ja tõenäoliselt rände suurenemist, eelkõige äärepoolseimates piirkondades, mille geograafiline asukoht on väga haavatav;

15.

leiab, et kuigi EL tegutseb pühendunult inimtegevuse põhjustatud kliimamuutuste vastase võitluse üldpoliitikas, on veevarude nõuetekohane majandamine vältimatu ja tõhus vahend CO2 heitkoguste vähendamiseks ja säästva arengu mudelite edendamiseks, mis soodustab loodus- ja energiavarude tõhusat kasutamist;

16.

on arvamusel, et usaldusväärsete menetluste väljaselgitamine veevarude oodatava kättesaadavuse hindamiseks on vältimatu teabeelement ELi vee- ja keskkonnapoliitiliste meetmete nõuetekohasel määratlemisel. Komitee on teadlik vajadusest viia kokku kogu Euroopale rakendatud kliimamudelitest ning piirkondlikul ja kohalikul tasandil kasutatud hüdroloogilistest mudelitest saadud tulemused;

17.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles suurendama keskkonnasäästliku energia (green power) tootmist ning rakendama ellu kõik meetmed, millest võib olla kasu CO2-vabade hüdroelektrijaamade ehitamiseks seal, kus morfoloogilised ja keskkonnatingimused, eelkõige ökoloogiline tasakaal ja Euroopa Liidu vee raamdirektiivi sätted, nagu ka majanduslikud tingimused ja vesistute laevatatavus seda lubavad;

18.

kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et piirata vee soojusreostust ja vähendada nii palju kui võimalik vee kasutamist tööstus- ja energiarajatistes jahutuse eesmärgil, eriti juhul kui see tekitab probleeme seoses vee kättesaadavuse, bioloogilise mitmekesisuse või rahvatervisega;

19.

on seoses veekriiside mõju leevendamise meetmetega seisukohal, et üksnes seal, kus nõudlus vastab umbkaudselt veevarude kättesaadavusele, saaks kohanemismeetmena kaaluda uusi investeeringuid antud piirkonna veeinfrastruktuuri, kuna kohalikele tingimustele vastavate uute ja mitmesuguste tehnoloogiliste ja haldusalaste lahendustega võib veevarude kättesaadavus suureneda ilma, et oleks vaja täiendavalt vett koguda;

20.

on teadlik kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesandest veeringluse kui veevarude majandamise strateegia juhtpõhimõtte keskse tähtsuse propageerimisel, et edendada tõhusaid ühiseid lahendusi kohanemiseks kliimamuutustega ja soodustada erinevate tingimustega piirkondade vahel vastastikust kogemuste tutvustamist;

21.

on arvamusel, et veevarude majandamise parandamisele suunatud meetmete ja algatuste kavandamist tuleb tingimata kujundada mitme eesmärgiga protsessina, milles võetakse arvesse otseselt või kaudselt huvitatud isikute paljusust ning milles lähtutakse veevarude kui avaliku ressursi, õigluse, keskkonnakvaliteedi, rahvatervise, vee sotsiaalse rolli ja ühiskonna turvalisuse põhimõtetest;

22.

on teadlik sellest, et veevarude nõuetekohane ja keskkonnaeetikat austav kasutamine on võimalik siis, kui – kättesaadavuse ja majandusliku tasuvuse korral – kasutatakse parimaid meetodeid vee kogumisel, jaotusel ja kasutamisel ning kui range ja paindliku majandamismudeli abil tasakaalustatakse keskpikas perspektiivis keskkonnaalased ning majandus- ja sotsiaalse arengu nõudmised;

23.

pooldab ELi suunava poliitika tugevdamist ja selliste uute reguleerimisvahendite kasutuselevõttu, millega seatakse igale tegevusvaldkonnale (kodumajapidamised, tööstus, põllumajandus, kalakasvatus, vesiviljelus, turism ja hüdroenergeetika) selged ja täpsed tõhususeesmärgid, mille määravad iga valgala jaoks kindlaks asjaomased liikmesriigid ise;

24.

peab valgalade majandamiskavade abil tehtavat veevarude kasutamise kavandamist, isegi, kui liikmesriikide eripära arvestades on liikmesriikide ajalised prioriteedid erinevad, vältimatuks menetluseks, mille käigus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad solidaarselt, jätkusuutlikult ja kooskõlas vee raamdirektiivi põhiideega luua koostoimet, täites võimalikult palju keskkonnafunktsioone, ohverdamata taastumisvõimet pikas perspektiivis ning piiramata loodusvara juurdepääsetavust õiguspäraseks ja kaitsmist väärivaks kasutamiseks;

25.

leiab, et valgaladevahelisi veevarude ülekandeid, kus prioriteetsed on ühe ja sama liikmesriigi sees tehtavad ülekanded, tuleb tõlgendada osana terviklikust piirkondlikust majandamisstrateegiast, mis tuleb koostada selliselt, et tagatakse hüdroloogiline, hüdrogeoloogiline, keskkonna- ja sotsiaalmajanduslik säästlikkus, ning mis on suunatud piiratud loodusvara õiglasele jaotusele ja mille kohta tuleb läbi viia põhjalikud mõjuhinnangud;

26.

on seisukohal, et suureneva veenõudluse ja piirkondlike eripäradega kohanemise strateegiate nõuetekohaseks määratlemiseks on esmatähtis veesüsteemide põhjalik tundmine tervikuna alates looduslike veekogude hüdroloogilisest dünaamikast kuni veekogumis-, transpordi- ja kasutussüsteemide tõhususe hindamiseni;

27.

kutsub üles võtma ELi mitmeaastase finantsperspektiivi (2013–2020) raames vastu uued investeerimisprogrammid, mis pikaajalisi meetmeid soodustades lubavad liikmesriikidel koostada uusi veeinfrastruktuuri tugevdamise kavasid üksnes pärast veemajandusalase struktureeritud tegevuskava vastuvõtmist ja elluviimist. Magestamine on energiamahukas protsess. Seetõttu tuleks seda ühe variandina kaaluda ainult olukordades, kus eelised on suuremad kui märkimisväärne negatiivne keskkonnamõju. Komitee soovitab selle jaoks kasutada mitmetasandilist valitsemisstruktuuri, et optimeerida kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemist riiklike programmide väljatöötamisel;

28.

nõustub sellega, et tõhusa veekasutuse saavutamist peetakse kokkuhoiumeetmetes (veepoliitiliste lahenduste tähtsusjärjekord (water hierarchy) (4) prioriteetseks, ning kiidab komisjoni algatust ehitiste tõhusa veekasutuse kohta, mis tuleks integreerida hoonete energiatõhusust käsitlevasse direktiivi, (5) et edendada ökoloogilise jätkusuutlikkuse põhimõttele toetuvaid linnastuid ja ehituslahendusi. Ehitiste tõhusat veekasutust peaks võtma valikuliselt arvesse geograafilistes piirkondades, kus esineb veepuudus;

29.

kohustub kaasa aitama tavapäratute veevarude kasutamisele, edendades taaskasutust ja ringlussevõttu kõigis valdkondades selle kaudu, et arvestatakse liikmesriikides valitsevaid erinevaid tingimusi ja eesmärke ning edendatakse seda, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võtavad kasutusele ja seostavad omavahel majandus- ja maksuvahendeid jätkusuutliku tootmistegevuse toetamiseks ja vajaduse korral samuti põhjavee kasutamise vähendamiseks;

30.

peab vajalikuks lisada uude ühisesse põllumajanduspoliitikasse veevarude majandamise eeskujulike tavade levitamist soodustavad vastavusnõuete põhimõtted, mis kohustavad määratlema asjaomase piirkonna vee kättesaadavusele vastavad põllukultuuride viljelemistavad ja niisutusmeetodid;

31.

teeb ettepaneku kasutada osa uuele ühisele põllumajanduspoliitikale eraldatavatest vahenditest selleks, et soodustada vee kokkuhoidu põllumajanduses, võttes kasutusele majandus- ja maksuvahendeid, millega soodustada veekasutuse seisukohast väga tõhusate põllukultuuride viljelemist („best crop per drop”) ning et edendada meetmeid, mis on suunatud põllumajandusmaa säilitamisele ja keskkonnaalasele taastamisele selliselt, et soodustatakse metsa- ja märgalade säilitamist ning piiratakse mulla kvaliteedi halvenemist ja erosiooni, ennetades niiviisi kõrbestumise edenemist ja rannikualade põhjavee sooldumist;

32.

leiab, et ei saa enam edasi lükata sellise õigusakti vastuvõtmist, millega edendatakse veevarude tõhusat kasutust taaskasutamise ja ringlussevõtu abil ning millega määratakse ELi tasandil ühtlaselt kindlaks kvalitatiivsed piirmäärad, et tagada igas tegevusvaldkonnas ja igasugustes tingimustes vee asjakohane taaskasutamine. Sellega tagatakse, et vee ringlussevõtu ja taaskasutamise teema käsitlemisel jõutakse eesmärkide osas ühele nõule ning ollakse samas teadlik sellest, et liikmesriikide erinevate tingimuste tõttu ei ole meetmete rakendamise nõuded igal pool samasugused;

33.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles selgitama teadlikus riskijuhtimises välja kõige tõhusama sekkumisvahendi äärmuslikele kliimanähtustele reageerimiseks ning vaatama kaugemale hädaolukordade juhtimise optimeerimise eesmärgist (from crisis management to risk management);

34.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nende vastavate volituste ja pädevuste raames üles aitama kooskõlas üleujutuste direktiivi (2007/60) artikliga 7 senisest paremini kooskõlastada kodanikukaitse operatiiv-tehniliste struktuuriüksuste ning üleujutusriskide ennetamise ja juhtimisega tegelevate keskkonnaosakondade või -agentuuride tegevust, et soodustada teadmiste ja oskusteabe tutvustamist. Samuti kutsub komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles võimalusel ergutama rahvusvahelisi sünergiaid (liikmesriikide või liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel) seoses rahvusvaheliste valglapiirkondadega kooskõlas üleujutuste direktiivi artikliga 8 (2007/60/EÜ);

35.

on seisukohal, et veepoliitika peaks tuginema kolmele järgmisele elemendile, milleks on vee kogumine, hoidmine ja drenaaž (storing, containing and drainage), mille eesmärk on vähendada veeringluse tippkoormust. See võimaldab üleliigset vett ära juhtida loomulikul viisil, tagades samas piisava veekoguse kättesaadavuse veepuuduse tingimustes;

36.

peab vältimatuks selliste meetmete prioriteetseks seadmist, mille eesmärk on äärmuslike kliimanähtuste tagajärgede ennetamine ja piiramine looduskeskkonna kasutamise ja taastamise kaudu. Komitee on teadlik sellest, et taolised meetmed, millega säilitatakse bioloogiline mitmekesisus ja taastatakse jätkusuutliku maakasutuse abil valgalade looduslik hüdroloogiline režiim, kujutavad endast lisaks järjest suuremale pinnase katmise ohjamisele äärmiselt tõhusat vahendit ka kliimamuutuste tagajärgede leevendamiseks;

37.

on seisukohal, et üks ennetav meede on luua rohkem ruumi veesüsteemile. Näiteks võiks see hõlmata täiendavate avalike vesistute loomist, kuid samuti ruumi mitmekordset kasutust, mille kohaselt antakse veele ruumi kombinatsioonis teiste kasutusotstarvetega, nagu eluasemed, tööhõive, liikuvus, puhkus ja loodus. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on siin võtmeroll;

38.

loodab, et EL ja liikmesriigid omistavad asjakohast tähtsus ELi solidaarsusfondile, mis on majandusliku ja sotsiaalse solidaarsuse asendamatu vahend äärmuslike kliimanähtuste esinedes, ning et nad kohandavad juurdepääsureegleid ja haldusviise selliselt, et fondi saaks maksimaalselt ära kasutada;

39.

leiab, et kooskõlas vee raamdirektiivi ja üleujutuste direktiiviga on keskkonna-, piirkondliku ja majandusanalüüsi viiteüksuseks oleva valgala kavandamise meetod õige ja asjakohane lähenemisviis, et tagada kõikjal ELis veevarude kaitse ühtlane tase;

40.

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes on kodanike häälekandjad ning nende nõudmiste esindajad, peaks valgalade majandamiskavades ja veevarude ühisel majandamisel olema kavandaja, rakendaja ja kontrollija ülesanne, jättes ELi ja liikmesriikide – vastavalt nende pädevustele – ülesandeks poliitiliste suuniste ja haldusprioriteetide määratlemise;

41.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust kontrollimisel ja järelevalves veeressursside alaste ELi poliitikameetmete rakendamise edenemise üle, kuna vaid kohalike kogukondade otsese ja aktiivse osalemisega saab tagada kaitsemeetmete edu, tekitades piirkonda kuuluvuse tunde ja soodustades olemasolevate loodusvarade teadlikku austamist;

42.

kutsub üles kasutama juba olemasolevaid või varsti valmivaid õigus- ja finantsvahendeid (valgalade majandamiskavad, maaelu arengu- ja ühtekuuluvusprogrammid, struktuurifondid jne), mille abil juhitakse valglapiirkondade veevarude majandamist, hinnates terviklikult ja vastastikust sõltuvusest lähtuvalt kõiki sellega seonduvaid aspekte (veevarude kvaliteet ja suurus, laevandus ja transport, energia), sh seoses piiriüleste veekogude ühise majandamisega;

43.

peab hiljutist ELi Doonau piirkonna strateegiat kordamist väärivaks riikidevahelise koostöö ja veevarude majandamise mudeliks, mis on kooskõlas vee raamdirektiivi põhiideega ja sotsiaalmajanduslikust seisukohast täiesti jätkusuutlik. Komitee loodab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasatakse otseselt strateegia elluviimisse;

44.

toob esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulise rolli keskkonnaandmete kogumisel (6) (mille teostamisse peaks olulise panuse andma programm GMES), ning teeb ettepaneku muuta praegune Euroopa põuavaatluskeskus Euroopa veevarude vaatluskeskuseks, laiendades selle ametipädevust ka Euroopa veevarude seisu kohta olemasoleva teabe valideerimisele ja ühtlustamisele;

45.

leiab, et on vaja tagada järjepidevus, läbipaistvus ning keskkonna- ja veevarude seisu alaste andmete ja näitajate usaldusväärsus, et anda ökosüsteemi teenustele sotsiaalmajanduslik mõõde ja võtta ELis tõhusalt kasutusele SKT näitajast kaugemale vaatav keskkonnastrateegia (7);

46.

soovib juhtalgatusele „Ressursitõhus Euroopa” viidates anda – muu hulgas Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi tegevuse kaudu – nii lähenemisviisi määratlemisel kui ka operatiivsete vahendite valimisel panuse Euroopa Komisjoni veevarude, energia- ja jäätmekäitluse alastesse meetmetesse, olles teadlik, et nendega seonduvad keskkonnaaspektid on omavahel tihedalt seotud;

47.

tuletab meelde, et vee kvaliteediga seotud poliitika mõjutab kättesaadavaid veekoguseid ja nende võimalikku kasutust, ning palub seepärast nimetatud aspekti tähelepanu alt mitte välja jätta. Sellega seoses tuleks vastavad meetmed võtta võimalikult varases etapis, eriti tootepoliitika valdkonnas, et elutsüklianalüüsi ja keskkonnamõju hindamiste abil uurida toodete mõju vee kvaliteedile;

48.

kohustub pöörama võimalikult suurt tähelepanu sellele, et muu hulgas kliimamuutuste mõjul esinevate äärmuslike kliimanähtuste (üleujutused ja põuad) tagajärgede piiramiseks ELis ja liikmesriikides tehtavad tulevased investeeringud oleksid suunatud eelisjärjekorras rohelise ehk keskkonda säästva infrastruktuuri (kontrollitult üleujutatavad lammid, looduslikud reservuaarid, metsastamis- ja mäestikalade säilitamise meetmed, kaldavööndite ja märgalade taastamine, nõlvade korrastamine ja kindlustamine jne) rajamisele, et tagada asjaomaste piirkondade veevarude kaitse ja samas säilitada bioloogiline mitmekesisus, taastada loodusvarad ja pakkuda uusi turismi- ja tööhõivevõimalusi. Kui nn rohelise infrastruktuuri meetmed ei ole asjakohased või need on kohalike olude tõttu teostamatud, on vajalikud nn halli infrastruktuuri meetmed (tehispaisud, kraavid, tammid jne), et kaitsta piirkonda, inimesi ja majandust üleujutuste eest;

49.

pooldab teadusuuringute raamprogrammi raames teadus- ja tehnoloogiasiirde meetmete soodustamist, millega toetada selliste uute tehnoloogiate arendamist, mille abil suurendada mitte ainult Euroopa konkurentsivõimet, vaid ka tõhusust ja uuendusmeelsust veevarude majandamises;

50.

kinnitab oma märkusi seoses võimalusega tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otsene juurdepääs kasvuhoonegaaside heitkoguste piirangutest saadavatele rahalistele vahenditele, et rahastada kohalikke programme kliimamuutuste vastu võitlemiseks, (8) kohustudes kasutama osa kõnealustest vahenditest algatuste käivitamiseks, et suurendada inimeste teaduslikkust vee tegelikust väärtusest, võttes kasutusele toodete vee jalajälje, soodustades keskkonnajuhtimissüsteemidega (EMAS) liitumist veemahukate tootmisprotsesside vallas ning korraldades teavitamis- ja keskkonnaalase hariduse kampaaniaid lastele juba eelkoolieast saadik;

51.

teeb ettepaneku, muuhulgas direktiivi 2000/60/EÜ rakendamisega seonduvate nõuete taustal, seada veevarude säästvale majandamisele järgmised konkreetsed ja kontrollitavad eesmärgid 2020. aastani kestvaks perioodiks: 1) suurendada vee kokkuhoidu 20 % võrra kõigis kasutusvaldkondades; 2) suurendada taastatavate vooluveekogude arvu 20 % võrra, muuhulgas eesmärgiga vähendada üleujutusohtu; 3) suurendada 20 % võrra põllumajanduses või tööstuses taaskasutatava vee mahtu. Komitee loodab antud küsimuses linnapeade pakti otsesele osalusele.