25.8.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 248/68

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik” ”

KOM(2010) 642 lõplik

2011/C 248/12

Raportöör: Carmelo CEDRONE

9. novembril 2010 otsustas Euroopa Komisjon konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmisel teemal:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik””

KOM(2010) 642 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 31. mail 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 472. istungjärgul 15.–16. juunil 2011 (16. juuni istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 133, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 14.

1.   Järeldused

1.1   Lühidalt öeldes toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni esitatud põhipunkte ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas:

—	Euroopa lisandväärtuse tugevdamine;

—	juhtimise tugevdamine;

—	juhtimise sujuvamaks ja lihtsamaks muutmine;

—	korralduse parandamine.

1.2   Komitee usub, et need eesmärgid on saavutatavad juhul, kui samal ajal võetakse järgmised meetmed:

—	parandatakse strateegilist kavandamist, aidates liikmesriikidel viia lõpule institutsioonilised reformid, mida on vaja haldussuutlikkuse suurendamiseks;

—	ELi vahendid keskendatakse mõnele prioriteetsele eesmärgile;

—	suurendatakse majanduslikku ja ühiskondlikku kaasatust ning sotsiaalpartnerite osalemist ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel;

—	reformid viiakse läbi täiendavuse ja kaasrahastamise põhimõtete alusel;

—	mõjuhinnangud muudetakse kohustuslikuks.

1.3   Ei tohiks unustada, et ühtekuuluvuspoliitika koos arengu ja piirkondadevaheliste erinevuste vähendamisega peaks aktiivselt kaasa aitama kodanikele osutatavate teenuste ning kodanike majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamisele.

1.4   Seda on lihtsam saavutada juhul, kui parandatakse üldist majanduslikku olukorda ja äriühingute, eriti VKEde, mikroettevõtete ja käsitööndusettevõtete toimimise keskkonda. Seepärast tuleb otse kaasata kõnealuseid mõne konkreetse piirkonnaga seotud ettevõtteid, eelkõige ELi prioriteetsetes sektorites tegutsevaid äriühinguid esindavad organisatsioonid ning ametiühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

1.5   Jätkuvalt paremat määratlemist vajavaterritoriaalse ühtekuuluvuse ning lisaks mingi ala, piirkonna või sektori sisese ühtekuuluvuse valdkonnas võiks olla kasulik seada prioriteediks (vastavalt 3. eesmärgile) piiriülese ja piirkondadevahelise koostöö arendamine, suunates rohkem vahendeid piirkondade territoriaalsele ühtekuuluvusele ja europiirkondade (Läänemere piirkond, Vahemere piirkond, Aadria mere piirkond, Aadria mere ja Doonau äärsete Alpide piirkond, Atlandi kaar) makropiirkondlikule strateegiale.

1.6   Komitee usub, et komisjon ja liikmesriigid peaksid võimalikult palju pingutama hea tava alase teabevahetuse edendamiseks ja aitama kohalikel asutustel programme juhtida, sh sisemise reformiprotsessi kaudu, samuti asjaomaste sektorite reformi kaudu.

1.7   Ainult seeläbi, et saadakse rohkemteadmisi investeeringute tulemuste kohta, millest praegu teatakse liiga vähe, ja tehakse konkreetseid mõjuhinnanguid, on võimalik määrata kindlaks Euroopa 2020. aasta strateegiaga seoses kinnitamist vajavad prioriteedid ning tagada temaatilise kontsentreerumise eesmärgi saavutamine.

1.8   Samuti nõustub komitee sellega, et tuleks arvestada kiiresti kasvavate sektorite jaotumist piirkondades üle kogu Euroopa, mis on jagatud lähenemise, ülemineku, konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgiga hõlmatud aladeks. Siiski on veel lahendamata probleem seoses vahendite jaotusega vaeste piirkondade (80 % rahalistest vahenditest) ja muude (ülejäänud 20 %) piirkondade vahel, ehkki see aitaks lahendada kaasrahastamise probleemi.

1.9   Komitee usub, et väga tähtis on kooskõlastada kõiki komisjoni nimetatud ettepanekuid ja poliitikasuundi: Euroopa 2020. aasta strateegiat, ühtekuuluvuspoliitikat, ÜPPd, energiapoliitikat, transporti, keskkonda, teadusuuringuid jne, eriti Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastatud meetmete puhul, samuti seetõttu, et Euroopa Sotsiaalfond peaks keskenduma Euroopa tööhõivestrateegiale, sotsiaalmeetmete kava rakendamisele, kvaliteetsele koolitusele, noortele suunatud algatustele ja ühtekuuluvuspoliitika osaliste koolitusele Euroopas.

2.   Ettepanekud

2.1   Poliitilised ettepanekud

2.1.1   Euroopa 2020. aasta strateegia: komitee arvates ei saa ühtekuuluvuspoliitika olla ainult Euroopa 2020. aasta strateegia teostamise vahend; vastupidi, selleks et olla usaldusväärne, peaks ühtekuuluvuspoliitika kindlustama endale sõltumatu rahastamise eurovõlakirjade väljastamise kaudu.

2.1.2   Ühtekuuluvuspoliitikas ei tohi loobuda selle peamistest eesmärkidest, nagu inimeste- ja piirkondadevaheline solidaarsus ning areng.

2.1.3   Euroopa tippkohtumine: ühtekuuluvuspoliitikat ja kõiki selleks eraldatud rahalisi vahendeid tuleks kord aastas käsitleda ja uurida sellele pühendatud Euroopa tippkohtumisel. Seda on vaja nii majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse strateegilise tähtsuse tõttu kui ka selle seotuse pärast makromajanduspoliitikaga Euroopa majandusliku ja sotsiaalse juhtimise kontekstis.

2.1.4   Stabiilsuspakt ja sanktsioonid: komitee arvates tuleks rohkem keskenduda stiimulitele ja vähem sanktsioonidele, et mitte karistada veelgi rohkem neid piirkondi, mille võlakoormus on suurem ja mis seega on haavatavamad. Vastupidi, võib loota, et käimasoleva stabiilsuse ja kasvu pakti reformi kava raames jäetakse eelarvest välja need investeeringud teadusuuringutesse, haridusse ja koolitusse, mida ei loeta jooksvateks kuludeks. Selle eesmärk on mitte karistada kõige vaesemaid piirkondi, kes vajavad ELi toetust kõige rohkem.

2.1.5   Valitud prioriteetide arv peaks olema piiratud, võttes arvesse erinevate fondide eesmärke ja 2020. aasta strateegia eesmärke. Need peaksid olema seotud eelkõige ühtse turu väljakujundamisele suunatud poliitikaga, mille suunas tuleb ühtekuuluvuspoliitikas muu hulgas püüelda. Prioriteedid tuleks valida Euroopa tippkohtumisel, millele eelneksid kõikidel tasanditel konsultatsioonid avaliku sektori sidusrühmadega ning sotsiaal- ja majanduspartneritega.

2.1.6   Sotsiaal- ja majanduspartnerlusest ning hea tava levitamisest samal ajal või koos avaliku sektori üksuste vaheliste lepingutega peaks saama tavapärane ja kohustuslik kord, mida kohaldataks igasuguses ühtekuuluvuspoliitika määratlemise, rakendamise ja hindamise protsessis. Sellisena peaks see olema otseselt eeltingimustega seotud. Komitee soovib, et üldise määruse artiklis 11 sätestatud põhimõtet, milles määratletakse partnerlust reguleerivad reeglid, laiendataks kõigile struktuurifondidele.

2.2   Praktilised tegevusettepanekud

2.2.1   Kaasrahastamise korda tuleks kujundada vastavalt ühtekuuluvuspoliitikaga hõlmatud alade ja piirkondade arengutingimustele ning seal kättesaadavatele rahalistele ja sotsiaalsetele vahenditele, lähtudes eelkõige sissetulekute suurusest, mille arvutamise kriteeriumid tuleks läbi vaadata, (1) ja piirkondade eelarvest.

2.2.2   Eeltingimuste süsteemi eesmärk peaks olema eesmärkide saavutamiseks tehtavate kulutuste tulemuslikkuse tõstmine, mis muudaks asjaomased asutused tõhusamaks ja võimaldaks rahalisi vahendeid võimalikult kasulikult kasutada; seejuures tuleks näiteks hoiduda diskrimineerimast kõige suurema võlakoormusega piirkondi.

2.2.2.1   Liikmesriike tuleks julgustada viima läbi institutsioonilisi reforme, mis on vajalikud selleks, et tagada struktuuriline kohandamine, innovatsiooni edendamine ja töökohtade loomine sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks. Samuti peab komitee möödapääsmatuks seda, et sellise poliitika elluviimine käib käsikäes kõikide tasandite sotsiaal- ja majanduspartneritega, mis oleks toetuse eraldamise üheks eeltingimuseks.

2.2.3   Toetust vajavate piirkondade valiku traditsioonilisi kriteeriume tuleks täiendada muude näitajatega, nagu tööhõive, vaesus ja koolis käijate osakaal, haridustase, erialane väljaõpe, teenused ja keskkonnasäästlikkus.

2.2.4   Mõjuhinnangutest peab saama ühtekuuluvuspoliitika keskne osa – mitte ainult eeltingimuste üks vorm – eesmärgiga hinnata tulemuslikkust ja seda, mil määral on sihid saavutatud. Seda tuleks teha ELi tasandil määratletud ühiste näitajate abil, mis muudetakse kogu ELis kohustuslikuks.

2.2.4.1   Kuigi tulemustepõhine analüüs pakub palju suuremat huvi kui finantsjuhtimise järelevalvel põhinev analüüs, nõuab selle ettevalmistamine pikka ettevalmistusaega ja täpsete kriteeriumide määratlemist. Meetme – eriti kui tegemist on mittemateriaalse meetmega, nagu koolitus või investeeringud arengusse – tulemusi saab mõõta üksnes pikema aja vältel. Tulemustepõhisele analüüsile üleminekuks on vaja projekti eestvedajaid ja haldusorganeid eelnevalt koolitada ning komitee teeb ettepaneku proovida ajavahemikus 2011–2013 seda võimalust teatud piirkondades, mis valitakse välja olemasoleva partnerluspõhise valitsemise kvaliteedi alusel.

2.2.5   Lihtsustamisest peaks saama ühtekuuluvuspoliitika peamine eesmärk. Selle võiks saavutada haldusmenetluse ja raamatupidamiskorra lihtsustamisega, järelevalve- ja hindamiskriteeriumide parandamise ja tõhustamisega ning kavade ja/või projektide esitamisega kaasnevate menetluste arvu vähendamisega. Raamatupidamiskorra võiks läbi vaadata ühiselt kõigi huvirühmadega ja koostöös kontrollikojaga.

2.2.5.1   Konkreetsemalt tuleks haldusformaalsuste ainult ühel korral täitmise (one stop shop) põhimõtet rakendada nii projekti esitamise etapis, ühtlustades erinevate fondide ametlikud menetlused, kui ka kontrollimise etapis, mil ühtlustatakse finants- ja programmide eeskirju ning viiakse läbi üksainus kontroll, mis on kehtiv kõigi asjaomaste asutuste jaoks.

2.2.5.2   Eri programmide vaheline koostoime: selguse, lihtsuse ja tõhususe huvides on vaja püüelda selle poole, et samu inimesi puudutavad ja sama piirkonda hõlmavad programmid – nii Euroopa, riiklikud ja piirkondlikud programmid ja ELi mitmesugused rahastamisvahendid – üksteist rohkem täiendaksid. Koostoime puudumine on üks struktuurifondide vahendite ja kõigi ELi programmide vähese kasutamise ja väikese mõju põhjuseid.

2.3   Koolitus on veel üks põhivahend, mis on vajalik ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide, sh rahaliste vahendite parema kasutamise saavutamiseks.

3.   Sissejuhatus

3.1   Ühtekuuluvuse ja solidaarsuse põhimõte on Euroopa Liidu toimimise lepingu kaks alussammast. Lepingu artiklis 174 on sätestatud: „Selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks”.

3.2   Arvestades kaht hiljuti toimunud laienemist, on lepingus veel üks eriti tähtis säte: „Iseäranis taotleb liit eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades”.

3.3   Eriti just ELi nimel tegutsejad ei tohi kunagi unustada neid kaht põhimõtet, mis on Euroopa rahvaste ja piirkondade integratsiooni aluseks.

3.4   Järgmisel aastal esitab Euroopa Komisjon ettepaneku Euroopa tulevase eelarve kohta pärast 2013. aastat (sellekohane teatis avaldati juba 19. oktoobril 2010), kuid mõnede valitsuste üleskutse nõukogule (2010. aasta detsembris) mitte suurendada ELi eelarvet ei tõota head, isegi kui sellega koos esitatakse õigusakti ettepanek struktuurifondide kohta.

3.5   Sellises kontekstis koostatigi uues sõnastuses Euroopa Komisjoni viies ühtekuuluvuspoliitika aruanne ja selle järeldused, mis on tihedalt seotud Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

4.   Komisjoni teatis: kokkuvõte

4.1   Viienda aruande järeldustes käsitleb Euroopa Komisjon mitmeid teemasid tavalisest teistsuguse lähenemisviisiga ning üritab anda vastuseid ja soovitusi, oodates samal ajal, et lõppeksid konsultatsioonid, mille komisjon algatas aruande kohta esitatud 13 küsimusega.

4.2   Peamised käsitletavad teemad

4.2.1   Ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisandväärtuse tugevdamine

4.2.1.1   Komisjon teeb ettepaneku saavutada see eesmärk järgmiste meetmete abil:

—	strateegilise kavandamise tugevdamine;

—	ressursside suurem temaatiline kontsentreerimine;

—	suutlikkuse suurendamine tingimuste ja stiimulite, sh kaasrahastamise ja stabiilsuse pakti kaudu;

—	hindamise, mõju ja tulemuste parandamine;

—	uute rahastamisvahendite kasutamine. (vt komisjoni viis esimest küsimust)

4.2.2   Ühtekuuluvuspoliitika juhtimise tugevdamine

4.2.2.1   Selle eesmärgi võib saavutada järgmiste meetmete abil:

—	kolmanda mõõtme, st territoriaalse ühtekuuluvuse lisamine;

—	avaliku ja erasektori partnerluse tugevdamine. (vt kuues ja seitsmes küsimus)

4.2.3   Tõhus ja lihtne juhtimissüsteem

4.2.4   Selle võib saavutada järgmiste meetmete abil:

—	finantsjuhtimine;

—	halduskoormuse vähendamine;

—	finantsdistsipliin;

—	finantskontroll. (vt 8., 9., 10. ja 11. küsimus)

4.2.5   Ühtekuuluvuspoliitika struktuur

(vt 12. ja 13. küsimus)

4.3   Edasised sammud

4.3.1   Komisjon ütleb, et võib küsimuste vastuste alusel viiendas aruandes sisalduvaid ettepanekuid kohandada.

5.   Euroopa Komisjoni teatis: üldised märkused  (2)

5.1   Seoses ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtusega esitatakse komisjoni viiendas aruandes ettepanekud paljude väga ambitsioonikate reformide kohta, mille eesmärk on liikmesriikide fondide kasutamise suutlikkuse suurendamine ja halduse lihtsustamine. Komitee nõustub kavandatud reformide puhul komisjoni üldise lähenemisviisiga.

5.2   Sellist püüet tuleks jätkata ja hinnata, kuid on oht, et see osutub ebapiisavaks, kui mõnda tagasihoidlikult esitatud ettepanekut ei muudeta praktilisteks otsusteks ja meetmeteks, eriti mis puudutab tihedat ja peaaegu ainulaadset seost struktuurifondide ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel.

5.3   Komisjoni jõupingutustele vaatamata ei ole olukorra analüüs realistlik, ehkki kasutati (mõnevõrra üldist) konsultatsiooni, milles jäetakse kesksed probleemid tähtsuselt teisele kohale.

5.4   Näiteks kavatsus usaldada majanduskasvu vedamise ülesanne peamiselt ühtekuuluvuspoliitikale näib olevat väga ambitsioonikas ja kiiduväärne projekt, tingimusel et ühtekuuluvuspoliitikat radikaalselt reformitakse ja selle elluviimise toetuseks võetakse kestvaid järelmeetmeid. Lisaks sellele vajab liit ühist majanduspoliitikat.

5.4.1   Kui seda ei juhtu, siis on oht, et ettepanek osutub illusoorseks või vähemalt piiratuks. Seega tuleks kõnealuse eesmärgi saavutamise toetamiseks ja ühtekuuluvuse põhimõttest mitte loobumiseks tagada, et Euroopa 2020. aasta strateegial oleksid oma rahalised vahendid, mida võiks hankida muu hulgas ka Euroopa laenudega, ja et see lähtuks samast põhimõttest. Lisaks sellele tuleks võrdsetel alustel kaasata kõik ELi muud poliitikavaldkonnad, sh ÜPP. Ainult nii saavad struktuurifondid säilitada oma algse otstarbe regionaalarengut soodustavate mehhanismidena. Komitee väljendab kahetsust, et viiendas aruandes ei käsitleta maaelu arengu poliitikat, nii nagu ühises põllumajanduspoliitikas ei räägita ühtekuuluvuspoliitikast.

5.5   Oma teatises täheldab komisjon õigesti, et akadeemilised ringkonnad on ühtekuuluvuspoliitika meetmete lisaväärtuse üle korduvalt aru pidanud ja jõudnud empiiriliste analüüside tulemusel sageli järeldusele, et nende poliitikameetmete mõju on raske hinnata. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et sotsiaalse ühtekuuluvuse näitajad ei ole alati sobivalt valitud. Komitee hinnangul tuleks neid küsimusi senisest tähelepanelikumalt analüüsida.

6.   Konkreetsed märkused (komisjoni esitatud nelja eesmärgi kohta)

6.1   Seoses strateegilise kavandamise tugevdamise eesmärgiga, mis tuleks saavutada strateegilise raamistiku kontekstis, seisneb komisjoni ettepaneku uudsus eeskätt selles, et tuleb tagada ühtsus ja luua paremini toimiv seos Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ja riiklikul tasandil tegevusprogrammide abil kavandatud meetmete vahel.

6.2   Komitee toetab seda uuendust, kuid usub, et peamine lahendamist vajav probleem puudutab liikmesriikides koostatud ja ELiga kooskõlastatud riigi rahanduse stabiliseerimise aastaste tegevuskavade (riiklike reformikavade) ja ühtekuuluvuspoliitika vahelist seost. See on väga oluline teema, arvestades liikmesriikide haldussüsteemide ja riigivõla suuruse erinevust.

6.3   Lisaks sellele ei ole veel otsustatud, kas ühtekuuluvuspoliitika peaks prioriteetide ja elluviidavate meetmete valiku mõttes jääma põhimõtteliselt sõltumatuks poliitikasuunaks või tuleks see allutada riigi tasandil vastu võetud majanduspoliitilistele otsustele, mis puudutavad riigivõla kontrolli all hoidmist. Komitee usub, et peamised ELi institutsioonid (Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu) ja riigiasutused peavad väga tõsiselt selle probleemiga tegelema, et leida viise ühtsuse säilitamiseks Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ja ühtekuuluvuspoliitika uue juhtimise vahel, mida siiski ei tohi strateegiale allutada.

6.4   Veel üks tähtis aspekt seoses strateegilise kavandamisega puudutab komisjoni ettepanekut võtta kasutusele uus eeltingimuste süsteem eesmärgiga määratleda põhimõtted, mida liikmesriigid peavad järgima ja kohaldama, et muuta ühtekuuluvuspoliitika tõhusamaks. Arvestades paljude riikide kriitikat, on selge, et komisjon on püüdnud sätestada tingimused, mille abil saaks tagada, et investeeringud oleksid tõhusamad. Siiski ei tohi menetlused muutuda koormavaks ja piirkondi ei tohi karistada asjade eest, milles nad süüdi ei ole (riigieelarve puudujääk).

6.5   Komitee peab kiiduväärseks komisjoni kavandatud rahastamise kättesaadavuse ja vahendite haldamise tagamise miinimumtingimusi ning vajalike reformide läbiviimiseks liikmesriikidele stiimulite andmist. Samuti usub komitee, et komisjoni ja liikmesriikide peamised jõupingutused peaksid olema suunatud eelkõige nende institutsioonide ja sektorite sisemise reformiprotsessi algatamisele, mida ühtekuuluvuspoliitika kõige enam mõjutab (keskkond, tööturg, haridus, erialane koolitus, innovatsioon).

6.6   Vaid kõige tõsisemate rikkumisjuhtumite korral ja/või ühtekuuluvuspoliitika põhimõtete ja sätete mittejärgimisel võiks komisjon kaaluda liikmesriikide vastu sanktsioonide või sarnaste meetmete kasutamist, mille tulemusel peatatakse ELi-poolne rahastamine või makstud summade tagastamine.

6.7   Veel üks positiivne aspekt on komisjoni ja liikmesriikide toetatav ettepanek suunata ühtekuuluvuspoliitika vahendid piiratud arvule prioriteetidele (vt ka arvamus ECO/230), sest ühtekuuluvuspoliitikal pole piisavalt vahendeid, et rahastada vähem arenenud piirkondade paljusid vajadusi. Komitee usub, et ühtekuuluvuspoliitika võib olla tulemuslikum, kui see suunata selliste materiaalsete ja mittemateriaalsete algatuste toetamisele, millel on suur majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne mõju.

6.8   Siiski on prioriteetide määratlemine ja rahastatavate algatuste arvu piiramine üks kõige raskemaid lahendamist vajavaid probleeme, arvestades paljude piirkondlike ja riigiasutuste üleskutseid liikuda hoopis vastupidises suunas.

6.9   Sellega seoses võib tõelist lisaväärtust anda partnerlus, nagu komitee on tihti ka varem öelnud (3). Seepärast tervitab komitee komisjoni ettepanekut tingimusel, et ei peeta silmas vaid avaliku sektori partnerlust, vaid eelkõige majanduslikku, sotsiaalset ja kodanikuühiskonna partnerlust koos huvitatud sotsiaal- ja kodanikuühiskonna partnerite kaasamisega kõigis etappides ja kõigil tasanditel ning neile hääleõiguse andmist. Lisaks oleks mõistlik eraldada kõnealustele pooltele raha tehnilise abi rahastamiseks.

6.10   Komitee nõustub vajadusega reformida täiendavuse ja kaasrahastamise põhimõtet, mille jaoks on välja pakutud reformid, et siduda mõlemad vajadusega näha ette rahalise osaluse tase, mis on diferentseeritud, „et võtta paremini arvesse arengutaset, ELi lisaväärtust, meetmete tüüpi ja abi saajaid”.

6.11   Samuti tervitab komitee ettepanekut luua piirkondade kolmas tasand, kuhu kuuluksid piirkonnad, mille praegune majanduslik olukord asetab nad tasemele, mis on kõrgemal kui 75 % ELi keskmisest, kuid jääb ikkagi allapoole 100 % (90 %), sest see võiks aidata lihtsustada järelevalvet ja kaasrahastamise põhimõtte järgimist, arvestades võimalust laiendada vahendite kasutamist kõigile piirkondadele, ehkki väiksemal määral.

6.12   Seoses täiendavuse põhimõttega peaksid paremini olema kindlaks määratud meetmete tüübid, mille puhul on vajalik riiklik rahastamine, täpsustades, millist lisaväärtust need pakuvad, kuidas need mõjutavad tööhõivet ja stimuleerivad majanduskasvu. Liimesriikides rahastatavate prioriteetide ja meetmete arvu vähendamine peaks soodustama täiendavuse põhimõtte kohaldamist, muutes selle paindlikumaks.

6.13   Teise põhimõtte osas võiks sätestada erinevad kaasrahastamise tasemed, mis oleksid madalamad nende piirkondade puhul, mis asuvad kõige rohkem allpool ELi keskmist, selge eesmärgiga soodustada konkreetsete kohaliku arengu meetmete rahastamist, ja kõrgemad nende piirkondade puhul, mille tase on ELi keskmisele lähemal.

6.14   Kolmas oluline eesmärk on seotud ühiste programmide juhtimise menetluse lihtsustamisega. Selles küsimuses valitseb kõikides liikmesriikides üksmeel ja komitee on oma arvamustes seda alati pooldanud, et lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamist. Kõnealuse eesmärgi raames arvestataks eri liikmesriikide ja piirkondade erinevaid eeskirju (haldus-, raamatupidamiseeskirjad jne), pidades ühtlasi silmas, et pidevad muutused, eriti kui need kattuvad, põhjustavad takistusi ja viivitusi.

6.15   Komitee leiab, et ettepanek paluda programmide juhtimise eest vastutavatel asutustel esitada ELi kaasrahastatud kulude kohta aastaaruanded (koos sõltumatu audiitori arvamusega) on täiesti kohatu ja seda oleks raske rakendada, arvestades ELi projektide lepingute sõlmimisel nõutavate menetluste praeguseid meetodeid ja tähtaegu.

6.16   Kui siiski on eesmärk suurendada riiklike ja piirkondlike asutuste kohustusi, eriti valdkondades, kus programmide rakendamisel on suurimad raskused ja/või viivitused, võiks tulemuste järelevalve ülesande anda Euroopa tasandil akrediteeritud sõltumatutele asutustele pärast vähemalt kahe aasta möödumist programmiperioodi algusest. Haldusvastutuse või oodatud tulemustest olulise kõrvalekalde korral võiks komisjon tuvastatud rikkumise tõsiduse alusel otsustada, kas programm lõpetada, peatada maksed või nõuda väljamakstud summade tagastamist.

6.17   Riigi- ja piirkondlikud asutused peavad tõendama oma võimet kaasrahastatud kulutusi tõhusalt kavandada ja hallata. Seda ei ole võimalik saavutada mitte kuluperioodide kontrolli kiiremini läbi viies (nõudes aastaaruandeid), vaid kontrollides, et tehtud või kavandatavate investeeringute kvaliteet on tagatud, et meetmete rakendamise tähtaegadest peetakse kinni ning et on kohaldatud tulemuslikke hindamis- ja kontrollimenetlusi.

6.18   On ka muid tähtsaid uuendusi, mida komitee samuti toetab. Eriti järgmised:

—	uute finantskorraldusvahendite arendamine ja nende rakendamine sektorites, kus neid seni ei ole kasutatud (linnatransport, teadus- ja arendustegevus, energia ja keskkond, telekommunikatsioon jne);

—	avaliku ja erasektori partnerluse uute vormide kasutuselevõtt;

—	kõigi struktuurifondide strateegiate läbivaatamine, võrreldes neid Euroopa Sotsiaalfondiga ja hinnates panust, mille strateegia võiks anda Euroopa tööhõivestrateegia rakendamisse;

—	rohkem tähelepanu linnapiirkondadele;

—	stiimulite kasutuselevõtt, edendamaks reforme, mis aitavad liikmesriikidel ja piirkondadel ELi vahendeid tõhusamalt kasutada;

—	ühtekuuluvuspoliitika eelarvest reservi moodustamine, mis jaotatakse ära piirkondade vahel, kus Euroopa strateegias sätestatud eesmärkide saavutamisel on saadud kõige paremaid tulemusi.

6.18.1   Komitee usub, et kõigi nende uuenduste puhul tuleks juhtumipõhiselt hoolikalt määratleda eesmärgid, hinnata kättesaadavaid vahendeid ja rakendamise meetodeid ning sätestatud tähtaegu.

6.18.2   Hoolikalt tuleks kaaluda nende ettepanekute ühtsust ja jätkusuutlikkust, arvestades poliitika reformi nelja peamist eesmärki ja nende kohaldatavust piirkondades ja territooriumidel, mis majandusarengu, tootmise tõhususe, sotsiaalse kaasatuse ja elukvaliteedi poolest jäävad ikka veel tunduvalt allapoole ELi keskmist.

6.19   Komisjon teeb taas ettepaneku kohaldada uue finantsperspektiivi puhul kriteeriumit 75 % ostujõu pariteetides väljendatud keskmisest SKPst elaniku kohta, et konvergentsikriteeriumi alusel määratleda, kas piirkond on abikõlbulik. Kuid komitee teeb ettepaneku kaaluda muid näitajaid, mis võimaldavad paremini peegeldada ELi üksikute piirkondade objektiivseid tingimusi.

7.   ELi eelarve, ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia

7.1   2013. aasta järgse ELi eelarve väljavaade ei ole sugugi optimistlik. See sai täiesti selgeks 2010. aasta lõpus toimunud tippkohtumisel. Mõned riigid (ainult mõned?), kes esitavad kriisist tulenevatele kokkuhoiumeetmetele viidates ettekäändeid vahendite eraldamise suurendamisest (v.a sümboolsest suurendamisest) keeldumiseks, unustavad, et ühtekuuluvuspoliitikale kulub vähem kui 1 % SKPst, samas kui mõned liikmesriigid on investeerinud u 24 % SKPst pankade päästmisse!

7.2   Komitee leiab, et Euroopa 2020. aasta strateegia, millega liit näib siduvat kõik oma lootused, on tõepoolest tähtis. Siiski on oht, et strateegia võib läbi kukkuda, kui puudub piisav otsene rahastamine. Soovitav oleks seda teha Euroopa võlakirjade kaudu. Lisaks tasuks kahe poliitikasuuna ühendamise edendamiseks säilitada nõrgemate ühtekuuluvuspoliitika piirkondade osas teatud paindlikkus vastavalt nende konkreetsele olukorrale.

7.3   Kõnealust integratsiooni oleks lihtsam läbi viia, kui tuntaks paremini territooriumide vajadusi ja prioriteete, mida on võimalik hõlmata Euroopa 2020. aasta strateegiaga, selleks et saavutada temaatilise kontsentreerumise eesmärk.

8.   Ühtekuuluvuspoliitika tulevik pärast 2013. aastat: strateegilised suunad

8.1   Komisjoni esitatud ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta järgmisel programmiperioodil koos 2020. aasta strateegia eesmärkidega osutavad positiivsele arengule, mille komitee, nagu juba öeldud, suuremas osas heaks kiidab, niivõrd kui see on suunatud ELi ühe kõige tähtsama majandusliku ümberjaotamisega seotud poliitikasuuna tulemuslikumaks muutmisele. Siiski peab nende eesmärkide saavutamiseks olema lisaks juba nimetatule täidetud mitu strateegilist põhitingimust.

8.2   Esiteks on komitee seisukohal, et komisjonilt ja liikmesriikidelt nõutav panus võib viia reaalsete tulemusteni, tingimusel et selle kavaga koos vaadatakse üldisemalt läbi Euroopa majanduse juhtimise struktuur ja eesmärgid, mida EL kavatseb nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil saavutada. See läbivaatamine on eriti vajalik, arvestades kriisi ja rünnakuid riigivõla vastu, mis sunnivad ELi uuendama ka oma rahapoliitikat, mis on seni olnud kohandatud pigem rikkamate piirkondade vajadustele (stabiilsus) ja vähem arenenud piirkondade vajaduste (majanduskasv) kahjuks.

8.3   Teine tingimus on seotud kava ühe keskse ideega vaadata läbi ühtekuuluvuspoliitika, st vajadusega saavutada eri struktuurifondide toimiv ja strateegiline kooskõlastamine, mis praegu praktiliselt puudub. Seetõttu peaks piirkondlikul tasandil vajalike meetmete valik ja sellega seotud rahastamine toimuma osana dialoogist ja töömeetodist, mida ei koostata mitte ainult koos liikmesriikidega (partnerluslepingud) ning sotsiaal- ja majanduspartneritega, vaid ka viie struktuurifondi tehnilise toe ja vahendite abiga, et moodustada erinevate fondide kooskõlastamiseks ja haldamiseks üks juhtiv asutus.

8.4   Kolmandaks tingimuseks on erinevate ühtekuuluvuspoliitika meetmete ja muude seotud poliitikavaldkondade (keskkonna- ja energiapoliitika, teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika, tööhõivepoliitika jne) vahelise kooskõlastamise ja koostoime saavutamine ning seega kooskõlastamine ka ELi muude rahastamisvahenditega (Euroopa Investeerimispank, innovatsiooni, infrastruktuurivõrgustike, telekommunikatsiooni arendamise jms rahastamine). Ühtekuuluvuspoliitikast peab saama üldisem vahend, millega soodustatakse piirkondade arengut laiemalt ja kasutatakse mitmesuguseid sektoripõhiseid meetmeid ja (ka erasektori pakutavat) rahastamist ning mis on kujundatud piirkonna konkreetsete vajaduste järgi.

8.5   Neljas tingimus puudutab võimalust töötada Euroopa majanduse juhtimise uue lähenemisviisi osana välja tugevdatud koostöövorme, mis puudutavad ühiseid eesmärke seoses konkreetse sektori või makropiirkonna või sellise tegevuse arendamisega, mida liikmesriigid peavad strateegiliselt tähtsaks. See vahend, mida on seni vähe kasutatud, kuigi see on sätestatud aluslepingus, soodustaks otsustusprotsessi ja võimaldaks palju kiiremini saavutada paremaid tulemusi tänu osalevate liikmesriikide vahelisele võimalikule koostoimele ja mastaabisäästule.

8.6   Viies tingimus, mis puudutab samuti kooskõlastamist, on seotud vajadusega käivitada võimalikult kiiresti, s.o enne ühtekuuluvuspoliitika uue programmiperioodi algust, institutsioonidevaheline kooskõlastamine (komisjoni, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja nõuandvate organite: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ning sotsiaal- ja majanduspartnerite vahel). Eesmärgiks peaks olema arutelu soodustamine ja ELi institutsioonide ühtekuuluvuspoliitika tuleviku alaste seisukohtade tutvustamine, enne kui pädevad asutused esitavad heakskiitmiseks lõplikud ettepanekute eelnõud. See kooskõlastamine peab olema pidev ja kaasnema programmi rakendamise ja tulemuste hindamisega.

8.7   Komitee toetab ühenduse algatatud programmide (taas)käivitamist kohe pärast struktuuripoliitika vahekokkuvõtte tegemist. Selliste oma tõhusust tõestanud programmide nagu URBAN, EQUAL, Interprise jt lõpetamine oli kaotus nii temaatilise territoriaalse koostöö kui ka sotsiaalse innovatsiooni seisukohast, kuna neid ülesandeid ei täideta praegu ei vahendite süvalaiendamise ega millegi muuga.

8.8   Komitee loodab siiski, et viienda aruande järelduste järgselt võetavate meetmetega esitab komisjon tulevast reformi silmas pidades veelgi julgemad ettepanekud, millega võetakse varasemaga võrreldes täiesti uus suund.

---

(1)  Vt komitee selleteemaline arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ostujõu pariteetide alusandmete esitamise ning nende arvutamise ja levitamise ühiseeskirjad”, ELT C 318/08, 23.12.2006, lk 45.

(2)  KOM(2010) 642 lõplik.

(3)  Vt järgmised komitee arvamused: „Programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja programme käsitlevate läbirääkimiste tulemused”, ELT C 228, 22.9.2009, lk 141; „Kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel, tuginedes 2007.–2013. aasta perioodi headele tavadele”, ELT C 44/01, 11.2.2011, lk 1; „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames”.

---