52010PC0433

[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 16.8.2010

KOM(2010) 433 lõplik

2010/0232 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ ja 2006/48/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega

SEK(2010) 981 SEK(2010) 979

SELETUSKIRI

ETTEPANEKU TAUST

Ligikaudu 20 aastat tagasi hakkasid tekkima finantskontsernid, kelle ärimudelis on ühendatud finantsturu erinevate sektorite teenuste osutamine ja toodete pakkumine. Neid kontserne teatakse finantskonglomeraatidena. Konglomeraadid võivad hõlmata pankasid, kindlustusandjaid, investeerimisühinguid ning võimalik, et ka varahaldusettevõtjaid. Erinevad eksperdirühmad arutasid mitu aastat rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil seda, kuidas selliste konglomeraatide üle asjakohaselt järelevalvet teostada. Arutelude põhjal avaldati 1999. aastal ühisfoorumi[1] koostatud põhimõtted finantskonglomeraatide järelevalve kohta[2]. Seda arvesse võttes kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/87/EÜ[3] (edaspidi „finantskonglomeraatide direktiiv”) täiendav järelevalve kontserni tasandil. Täiendava järelevalve eesmärk oli kontrollida kahekordsest finantsvõimendusest (st kapitali mitmekordsest kasutamisest) tulenevaid võimalikke riske ja nn kontserniriske (levikuriskid, juhtimise keerukuse, kontsentratsiooni ja huvide konfliktiga seotud riskid), mis võivad tekkida, kui mitmed erinevate finantsteenustega seotud tegevusload on ühendatud.

Kui pangandus- ja kindlustusdirektiivide eesmärk on arvutada klientide ja kindlustusvõtjate kaitsmiseks piisavad kapitalipuhvrid, siis finantskonglomeraatide direktiiviga reguleeritakse kontserniriskide täiendavat järelevalvet. See tähendab, et finantsüksused, kellel on vastastikune suhe, mis mõjutab nende mõlema riskiprofiili, peavad kuuluma järelevalve alla. Sel viisil täiendatakse finantskonglomeraatide direktiiviga sektoripõhiseid direktiive, pangandusdirektiivi 2006/48/EÜ[4] (edaspidi „kapitalinõuete direktiiv”) ja erinevaid kindlustusdirektiive, mida kõiki saab kohaldada üksiku ettevõtja tasandil (tegevusluba omava üksuse lõikes) ning konsolideeritud tasandil (koondatakse kõik need tegevusluba omavad juriidilised isikud, kelle suhtes on kohaldatav sama direktiiv).

Finantskonglomeraatide direktiivi uuesti läbivaatamine oli ette nähtud mõni aasta pärast selle rakendamist. 1988. aasta Baseli lepingu läbivaatamine 2004. aastal, selle rakendamine Euroopas 2006. aastal kapitalinõuete direktiiviga ning kindlustusandjatele Solventsus II-ga[5] kehtestatud ulatuslik uute eeskirjade kogum kajastavad hiljutist arengut, mis käsitleb kontserne, kuhu kuuluvad juriidilised isikud tegutsevad samas sektoris (panganduses või kindlustuses). Kuni Solventsus II rakendamiseni täiendab finantskonglomeraatide direktiiv praegu kehtivaid kindlustusdirektiive, eelkõige kindlustuskontserni direktiivi[6] (edaspidi „kindlustuskontserni direktiiv”).

Komisjon kavatseb jätkata kahes etapis. Käesolevas ettepanekus käsitletakse läbivaatamise käigus ja finantskonglomeraatide ühiskomitee[7] analüüsi alusel tuvastatud kõige kiireloomulisemaid tehnilisi küsimusi, sealhulgas varasemate läbivaatamistega tuvastatud tehnilisi küsimusi. Kõnealuste võimalike muudatuste mõju hindamiseks küsiti nõu ja konsulteeriti sidusrühmadega[8]. 2010. aasta teises pooles korraldatakse põhimõttelisem arutelu G20 arengute taustal seoses täiendava järelevalvega. Kõnealuses arutelus keskendutakse tõenäoliselt järelevalve ulatuse ja kapitaliga seotud küsimustele.

HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Finantskonglomeraatide direktiivi läbivaatamine algas tegelikult 2008. aastal ning oli käesoleva õigusakti ettepaneku aluseks. Teatavaid tehnilisi küsimusi käsitleti juba komisjoni 2009. aasta oktoobris esitatud ettepanekus raamdirektiivi kohta,[9] mis kaasneb määrustega, millega luuakse uued Euroopa järelevalveasutused.

Finantskriisi ajal on nn kontserniriskid materialiseerunud kõikides finantsvaldkondades, mis rõhutab täiendava järelevalve olulisust vastastikuste seoste puhul finantskontsernis ning finantseerimisasutuste vahel. Praeguse läbivaatamisega sarnaseid algatusi tehti Ameerika Ühendriikides ja Austraalias[10] vastavalt ühisfoorumi põhimõtetele.

Käesoleva õigusakti ettepaneku eesmärk on muuta kindlustuskontserni direktiivi, finantskonglomeraatide direktiivi ja kapitalinõuete direktiivi, et kõrvaldada sektoripõhiste direktiivide soovimatud tagajärjed ja tehnilised puudused ning tagada, et finantskonglomeraatide direktiivi eesmärgid tegelikult saavutatakse.

Konsulteerimise tulemused

Nõuande küsimine finantskonglomeraatide ühiskomiteelt (JCFC)

Finantskonglomeraatide ühiskomitee esitas 2009. aasta jaanuaris oma järeldused vastusena kolmandale nõuandetaotlusele, mille komisjon oli esitanud Euroopa finantskonglomeraatide komitees (EFCC) esindatud rahandusministritele. Järeldustes käsitletud peamised teemad on konglomeraatide kõrgeima tasandi järelevalve, riskipõhine määratlemine, selge kuulumine direktiivi reguleerimisalasse ja konglomeraatide määratlemise alla ning osaluste selge järelevalvealane käsitlemine.

Komisjoni töörühma kohtumised ja finantskonglomeraatide ühiskomitee avalik arutelu

Komisjoni töörühma kohtumised liikmesriikidega toimusid 18. juunil ja 23. novembril 2009 ning 21. jaanuaril 2010. Finantskonglomeraatide ühiskomitee korraldas avaliku arutelu 8. juulil 2009. Kõnealused arutelud sidusrühmadega kinnitasid tuvastatud probleemide olulisust ning arutelude käigus selgus, et konglomeraatide tõhus järelevalve võib eeldada veelgi rohkemate küsimuste arutelu, nt erinevused kapitali kõlblikkuse puhul erinevates sektorites ning võimalikud moonutused, mis tulenevad erinevate meetodite kasutamisest kapitali arvutamisel. Ka komisjoni algatused alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate suhtes tõstatasid küsimusi selle kohta, kas suurte keerukate finantseerimisasutuste kontserniriski täiendava järelevalve ulatusse peaksid lisaks varahaldusettevõtjatele kuuluma ka muud sidusettevõtjad.

Suunatud konsulteerimine seoses finantskonglomeraatide direktiivi läbivaatamisega

2009. aasta novembris algatatud suunatud konsulteerimisele laekunud vastused sisaldasid 18 konglomeraadi, ühe ametiasutuse, kahe assotsiatsiooni, ühe ühenduse ja ühe uurimiskeskuse seisukohta,[11] mis oli kooskõlas selle peamiste sihtrühmade piiratud arvuga ning küsimuste tehnilise iseloomuga. Algatust üldiselt toetati ning vastajad nõustusid peamiste probleemidega, mis on järgnevalt loetletud, ning ka komisjoni talituste soovitustega nende lahendamiseks:

- pangandus- ja kindlustusdirektiivide sektoripõhiste kõrgeima tasandi sätete kohaldatavus segafinantsvaldusettevõtjate tasandil;

- selgus selle kohta, kas varahaldusettevõtjad kuuluvad täiendava järelevalve ulatusse või ei;

- konglomeraatide riskipõhisema määratlemise lubamine;

- selgus osaluste käsitlemise kohta täiendava järelevalve puhul.

Siiski esines lahkarvamusi seoses kapitali määratluse sektoriülese ühtlustamisega, mis on olnud arutlusel alates 2008. aasta aprillist, mil finantskonglomeraatide ühiskomitee esitas nõuande kapitali kohta. Euroopa finantskonglomeraatide komitees osalevad liikmesriigid teatasid, et eelistavad kõnealuste ettepanekute edasilükkamist seni, kuni sektoripõhised arutelud panganduse ja kindlustuse küsimustes on lõpetatud. Kõnealuses konsulteerimises osalejad juhtisid tähelepanu ka raskusele eristada veelgi täpsemalt finantskonglomeraatide varahaldusettevõtjate oma varaga tehtavaid tehinguid ja muid tehinguid. Lisaks leidis kinnitust, et osaluste käsitlemine täiendavas järelevalves ei olnud küsimus, mida oleks olnud vaja praeguses etapis täielikult lahendada.

Hilisemate läbivaatamiste võimalike küsimuste puhul keeldusid vastajad üldiselt kaalumast sektoriülest tasustamispoliitikat[12], kuid toetasid algatusi kapitali valdkonnas, nt seoses kõlblikkuse sätete järjepidevusega ning ka finantskontsernide riskiprofiile mõjutavate reguleerimata üksuste arvessevõtmist.

Mõju hindamise tulemus

Mõju hindamises on välja töötatud 17 poliitikavalikut, neid on hinnatud ja võrreldud silmas pidades analüüsis määratletud küsimuste käsitlemist. Käesolevas osas kirjeldatakse eelistatud poliitikameetmete oodatavat mõju igas valdkonnas.

Täiendav järelevalve valdusettevõtja tasandil ning järelevalvealane koostöö

Selleks et ühtlustada järelevalvevolitused konglomeraadi kõrgeimal tasandil, välistada volituste kadumine kontserni struktuuri muutumisel ja järelevalve dubleerimine konglomeraadi tasandil ning lihtsustada kõige olulisemate järelevalveasutuste koostööd, hinnati positiivselt järgmisi muudatusi:

- hõlmata kõrgeima tasandi valdusettevõtjad, kes kuuluvad panga- ja kindlustuskontserni ning on klassifitseeritud segafinantsvaldusettevõtjana, et endise finantsvaldusettevõtja või kindlustusvaldusettevõtja suhtes kohaldatavad sätted ja õigused ei kaoks juhul, kui kontserni ja selle valdusettevõtja klassifikatsioon muutub teises sektoris omandamise tulemusena;

- piirata termini „asjaomane pädev asutus” mõistet, et see hõlmaks ainult lõplike emaettevõtjate järelevalveasutusi üksikus sektoris ja muid pädevaid asutusi, keda lõplike emaettevõtjate järelevalveasutused käsitlevad asjaomastena.

Finantskonglomeraatide määratlemine

- Peeti kasulikuks kõikidel juhtudel hõlmata varahaldusettevõtjad täiendava järelevalvega, milles oleks abiks suunised hõlmamise näitajate kohta.

- Selleks et vähendada parameetrite ebamäärasust ning tegeleda konglomeraatide riskipõhise määratlemise puudumisega, hinnati positiivselt suuniseid olemasoleva väljaarvamisvõimaluse kohaldamise kohta suuremate kontsernide puhul vastavalt finantskonglomeraatide direktiivi artikli 3 lõikele 3. Sellega peaks kaasnema võimalus arvata täiendavast järelevalvest välja kontsernid juhul, kui väikseima sektori omatavad varad on allpool absoluutset künnist, milleks on 6 miljardit eurot.

Osalused

Osaluste igapäevase käsitlemise probleemiga täiendava järelevalve raamistikus, mida raskendab asjaolu, et äriühinguõigusega võib vähemusosanikul olla keelatud juurdepääs sellisele teabele, mis ei ole kättesaadav teistele aktsionäridele, tuleks tegeleda suunistes osalemise käsitlemise kohta erinevates olukordades.

Eelistatud poliitikavalikute mõju

Positiivse hinnangu saanud poliitikamuudatused peaksid eeldatavasti tugevdama täiendava järelevalve raamistikku, millega kaasneks tõhusamad riskijuhtimise stiimulid ja tavad. See peaks aitama tugevdada ELi finantskontsernide rahvusvahelist konkurentsipositsiooni. Need valikud peaksid aitama piirata finantsstabiilsusega seotud ohte ja võimalikke kulusid ühiskonnale. Seoses üksikute sidusrühmade ja süsteemsete probleemidega hinnati oodatavat mõju järgmiselt.

- Täiendavast järelevalvest võib välja arvata teatavad väiksemad ELi finantskontsernid, kellel on lihtne struktuur ja mitte rohkem kui mõni tegevusluba mõlemas sektoris ning seega saaksid nad kasu nõuete täitmisega seotud kulude vähenemisest. See võimalus võib olla kättesaadav ligikaudu kümnele väiksemale finantskontsernile, kelle varade kogusumma on ligikaudu 69 miljardit eurot. Nõuete täitmisega seotud kulud võivad aga suureneda suuremate kontsernide jaoks, kellel on rohkem kui sada tegevusluba ja kes tegutsevad mõlemas sektoris, sest sellised kontsernid, omades finantssektoris varadena kuni 9 triljonit eurot, võidakse kaasata täiendava järelevalve ulatusse. Nõuete täitmisega seotud kulud võivad suureneda ka nende finantskontsernide jaoks, kelle struktuuridesse kuulub varahaldusettevõtja ning kes määratletakse finantskonglomeraadina pärast konglomeraatide määratlemise protsessi kavandatud muudatusi. Äsja täiendava järelevalve ulatusse lisatud finantskontsernide puhul peaksid nõuete täitmisega seotud kulud olema tähtsusetud, võrreldes nende kontsernide üldise suurusega.

- Igal juhul eeldatakse, et nõuete täitmisega seotud kulud korvatakse täielikult hüvedega, mis saadakse tõhusamast riskijuhtimisest. Lisaks on oodata positiivset mõju suuremast nähtavusest ja usaldusest turgudel, mis peaks tulenema konglomeraadina määratlemisest. Kõnealused hüved peaksid suurendama suurte ELi kontsernide rahvusvahelist konkurentsivõimet.

- Konglomeraatide määratlemise protsessi positiivseks peetud muudatuste tulemusena muutub täiendava järelevalve ulatus asjakohasemaks ning peaks tõhustuma järelevalveasutuste tehtav finantskontsernide riskide järelevalve. Koos sujuvama järelevalvega konglomeraatide kõrgeimal tasandil ning paremate järelevalvemeetmetega tuvastamaks leviku, kontsentratsiooni ja keerukuse probleeme ning huvide konflikte äriühingutes, mis on seotud konglomeraadiga osaluste kaudu, peaks see aitama kaasa finantsstabiilsuse tagamisele.

- Suurem selgus sätetes, millega reguleeritakse varahaldusettevõtjate hõlmatust määratlemisel ja seoses täiendava järelevalvega, peaks looma selles valdkonnas võrdsed tingimused.

- Asjaomaste finantskontsernide klientide jaoks peaks mõju kuludele olema tühine, võttes arvesse määratletud poliitikavalikutega seotud lisakulude puhasmõju olulisuse üldist madalat taset.

ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Kuna vajalikud muudatused tuleb teha mitmes kehtivas direktiivis, siis muutmisdirektiiv on kõige sobivam vahend. Muutmisdirektiivil peaks olema muudetavate direktiividega sama õiguslik alus. Seepärast on ettepaneku aluseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 53 lõige 1, mis on asjakohane õiguslik alus finantseerimisasutusi ja finantskonglomeraate käsitlevate eeskirjade ühtlustamiseks. Liikmesriigid ei suuda kavandatud meetme eesmärke täielikult saavutada ning Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt on need seega paremini saavutatavad Euroopa Liidu tasandil. Üksnes Euroopa Liidu õigusaktidega saab tagada, et enamas kui ühes liikmesriigis tegutsevate finantskonglomeraatide suhtes kohaldatakse samu nõudeid ja järelevalvet; kusjuures käesoleval juhul tagades, et sätted on täpsustatud ning sektoripõhiste direktiivide varasemate muudatustega tahtmatult loodud järelevalvealased puudused kõrvaldatakse. Käesoleva ettepaneku sätted ei lähe kaugemale, kui on vajalik seatud eesmärkide saavutamiseks.

MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta Euroopa Liidu eelarvet[13].

ETTEPANEKU ÜKSIKASJALIK SELGITUS

Kõrgeima tasandi järelevalve – käesoleva ettepaneku artiklid 1 (kindlustuskontserni direktiiv) ja 3 (kapitalinõuete direktiiv) Kindlustuskontserni direktiivi artikkel 1, artikli 2 lõige 2, artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõige 2, artikli 10 lõige 2 ning mitmed sätted I ja II lisas Kapitalinõuete direktiivi artiklid 4, 71, 72, 84, 105, 125, 126, 127, 129, 141, 142 ja 143

Käesoleva ettepaneku peamine eesmärk on tagada asjakohane täiendav järelevalve, st kõrvaldada täiendavas järelevalves puudused, mis tekkisid tahtmatult määratluste tõttu sektoripõhistes direktiivides, nimelt kapitalinõuete direktiivis ja kindlustusdirektiivides. Arvestades et sektoripõhiste direktiivide kohaselt kohaldatakse konsolideeritud/kontserni järelevalvet üksnes finantsvaldusettevõtjate/kindlustusvaldusettevõtjate suhtes ning sektoripõhistes sätetes ei osutata segafinantsvaldusettevõtjatele, siis niipea kui finantsvaldusettevõtja/kindlustusvaldusettevõtja struktuur muutub ja temast saab segafinantsvaldusettevõtja, kohaldatakse finantskonglomeraatide direktiivi kohaselt üksnes täiendavat järelevalvet ning kaob konsolideeritud/kontserni järelevalve lõpliku emaettevõtja tasandil. Järelevalveasutused peavad seega valima (kas kohaldada kontserni määratlemisel finantskonglomeraadiks väljaarvamist või mitte), kas nad soovivad jätkata ettevõtjate klassifitseerimist finantsvaldusettevõtjate/kindlustusvaldusettevõtjatena selleks, et säilitada konsolideeritud/kontserni järelevalve või soovivad nad kohaldada „üksnes” täiendavat järelevalvet vastavalt finantskonglomeraatide direktiivile. Konsolideeritud/kontserni järelevalve säilitamine tähendab, et ei saa hõlmata täiendavat ohtu, mis tuleneb teise sektoriga ühendamisest. Täiendava järelevalve kasutamine tähendab siiski aga seda, et puudub kogu see järelevalvealane teave, mis saadakse konsolideeritud/kontserni järelevalvega. Sellest tulenevalt ei pruugi sektoripõhise järelevalve jätkuv kohaldamine piisavalt käsitleda täiendavaid usaldatavusnormatiivide täitmisega seotud riske, mis tulenevad kontserni suuruse ja keerukuse astme suurenemisest. Samuti võib praeguse korraga kaasneda erinevused finantskonglomeraatide järelevalvealases käsitluses (mis põhineb pigem struktuuril kui riskiprofiilil).

Tagamiseks, et saab rakendada kõiki vajalikke järelevalvevahendeid, lisatakse käesoleva ettepanekuga mõiste „segafinantsvaldusettevõtja” sektoripõhiste direktiivide nendesse asjaomastesse sätetesse, milles käsitletakse konsolideeritud/kontserni järelevalvet.

Finantskonglomeraatide direktiivi artiklid 3 ja 30 – konglomeraadi määratlemine

Sätetest, millega reguleeritakse finantskonglomeraatide määratlemist, tuleneb kolm alaprobleemi.

- Esiteks ei nõuta direktiiviga varahaldusettevõtjate arvessevõtmist künnise arvutamisel. Varahaldusettevõtjad on eurofondide (vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad) valitsejad vastavalt eurofondide direktiivile[14]. Eurofondid ja nende valitsejad ei ole praegu finantskonglomeraatide direktiivis sektoripõhise usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvega hõlmatud, kuigi finantskonglomeraatide direktiiviga on ette nähtud võimalus kaasata varahaldusettevõtjad täiendava järelevalve ulatusse (artikkel 30).

- Teiseks saab künnise arvutamine põhineda erinevatel parameetritel varade ja kapitalinõuete puhul. Sätted on ebaselged selle kohta, kuidas teha arvutusi siis, kui näiteks raamatupidamisarvestuses käsitletakse varasid erinevalt (vt punkt i artikli 3 lõike 5 kohta).

- Kolmandaks ei ole künnise tingimused (künniste fikseeritud summad) riskipõhised ning künnise arvutamisel ei võeta arvesse eeldatavaid kontserniriske. See tähendab, et väga väikeste kontsernide suhtes, kellel on mõni tegevusluba igas sektoris, kohaldatakse täiendavat järelevalvet; kusjuures samal ajal suurimaid ja kõige keerukamaid kontserne saab tehniliselt jätta konglomeraadina määratlemata. Selle tulemusena võivad praegused määratlemist käsitlevad sätted kahjustada direktiivi peamiste eesmärkide tegelikku saavutamist.

Kõnealuste puuduste kõrvaldamiseks nähakse käesoleva ettepanekuga ette järgmised muudatused:

i) varahaldusettevõtjad lisatakse artikli 3 lõikesse 2 ning artikli 30 lõikesse c; artikli 3 lõikega 5 nähakse ette alternatiivse näitajana „valitsevate varade kogumaht”; ning sätestatakse võimalus võtta vastu suunised artikli 3 lõigete 2 ja 5 kohaldamise kohta;

ii) artikli 3 uue lõikega 3a sätestatakse väiksemate kontsernide väljaarvamine täiendava järelevalve alt ning võimaldatakse anda suunised väljaarvamise kohaldamiseks väiksemate kontsernide puhul;

iii) artikli 3 lõige 3 sõnastatakse ümber, et nõuetekohaselt eristada tingimusi, mida kohaldatakse 6 miljardi euro künnisest allapoole jäävate või seda ületavate kontsernide suhtes ning lisatakse nõuded võimalikele suunistele seoses väljaarvamise kohaldamisega suuremate kontsernide suhtes, et nii tagada võrdsed tingimused.

Finantskonglomeraatide direktiivi artikli 3 lõige 4 – osaluste käsitlemine

Osaluste järjepidevat käsitlemist igapäevase täiendava järelevalve käigus raskendab asjakohase teabe puudumine, et nõuetekohaselt hinnata kontserniriske. Näiteks juhul kui panga juhitud konglomeraadid ei saa teavet riskide kohta seoses osalusega kindlustusandjates ja edasikindlustusandjates, ei saa need konglomeraadid esitada oma järelevalveasutustele tõendeid selle kohta, et nende üksuste juhtimine ja sisekontroll on konsolideerimist silmas pidades integreeritud piisava tasemeni. Sel juhul on vaja, et kontsern arvab oma kapitalist sellised osalused maha.

Kuigi küsimust seoses teabega vähemusosaluste kohta ei ole veel täielikult analüüsitud, on käesolevas ettepanekus esimeseks sammuks täiendava järelevalve alt väljaarvamise kehtestamine juhul, kui osalus on ainus määratlemise alus (artikli 3 lõike 5 uus punkt c). Seni kuni siseriiklikud äriühinguõiguse sätted võivad takistada nõuete täitmist, on artiklite 7 ja 8 kohaselt lubatud erikäsitlus, silmas pidades riskikontsentratsiooni ja kontsernisiseste tehingute nõudeid, ning seda võib suunistega täpsustada. Suunistega võib toetada ka järelevalveprotsessi järjepidevat kohaldamist, sealhulgas osaluste erikäsitlust, nagu on sätestatud finantskonglomeraatide direktiivi artiklis 9, kapitalinõuete direktiivi artiklis 124 ja Solventsus II artiklis 36.

Muud küsimused

Finantskonglomeraatide direktiivi artiklid 1 ja 2 – määratluste ajakohastamine

Artiklid 1 ja 2 tuleb ajakohastada, sest direktiive on kehtetuks tunnistatud ja uuesti sõnastatud. Kuna uuestisõnastatud kindlustusdirektiiviga (Solventsus II) tunnistatakse eelmised direktiivid kehtetuks alles alates 1. novembrist 2012, siis säilitati viited esialgsetele kindlustusdirektiividele, mis on seega ikka veel jõus.

Finantskonglomeraatide direktiivi artikli 2 lõige 17 – asjaomaste pädevate asutuste määratluse muutmine ja järelevalvealane koostöö

Finantskonglomeraatide direktiiv täiendab krediidiasutuste direktiivi ja kindlustusdirektiive seoses täiendava järelevalvega kontserni kõrgeimal tasandil. Sel eesmärgil sisaldab see ka sätteid koostöö kohta kontserni erinevate järelevalveasutuste vahel. Finantskonglomeraatide direktiivis on määratletud asjaomane pädev asutus ning nõutakse, et koordinaator (kõrgeima tasandi järelevalveasutus) konsulteerib asjaomase pädeva asutusega teatavates järelevalvealastes küsimustes. Praegused sätted annavad siiski võimaluse tõlgendada erinevalt seda, milliseid ametiasutusi võib pidada asjaomasteks pädevateks asutusteks. Laiendatud tõlgendamise tulemusena on suur arv ametiasutusi, kellega koordinaator peab finantskonglomeraadi tasandil konsulteerima. See aga võib kahjustada koordinaatori ja asjaomaste pädevate asutuste kolleegiumi töö koordineerimise tõhusust ja tulemuslikkust.

Finantskonglomeraatide direktiivi artikli 6 lõige 4 ja I lisa – kolmanda arvutamismeetodi väljajätmine

Finantskonglomeraatide direktiivi I lisa II osas on esitatud kolm meetodit kapitali arvutamiseks konglomeraadi tasandil. Finantskonglomeraatide ühiskomitee 2008. aasta analüüsist selgus, et kolmanda kõlbliku arvutamismeetodiga saadud tulemused on alati oluliselt erinevad 1. meetodi (konsolideerimine) ja 2. meetodiga (mahaarvamine ja liitmine) saadud tulemustest. Seepärast tuleks kolmas meetod välja jätta. Piirdudes kõlblike arvutusmeetodite puhul konsolideerimise ning mahaarvamise ja liitmisega, viiakse finantskonglomeraatide direktiiv kooskõlla sektoripõhiste direktiividega, mida see täiendab.

Finantskonglomeraatide direktiivi artikkel 2 – edasikindlustusandjate hõlmamine

Kui direktiivis 2005/68/EÜ kehtestati edasikindlustusandjate suhtes tegevusload ja järelevalve, siis lisandusid edasikindlustusandjad reguleeritud üksuste hulka, mis saavad olla finantskonglomeraadi osa. Sellest tulenevalt on vaja finantskonglomeraatide direktiivi lisada viide edasikindlustusandjatele. Viited on lisatud artikli 2 lõigetesse 4, 7, 8, 14 ja 16.

Finantskonglomeraatide direktiivi artikli 3 lõige 8, artikli 7 lõige 5, artikli 8 lõige 5, artikli 9 lõige 6, artikli 11 lõige 4 ja artikli 11 lõige 5 – teatavate valdkondade suuniseid käsitlevate sätete kehtestamine

Selleks et võimaldada järelevalvetavade edasist lähendamist, kehtestatakse, et Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus (edaspidi „Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee”) võivad anda välja suunised kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse loomise määruse[15] IV peatüki 2. jao ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse loomise määruse[16] IV peatüki 2. jaoga.

Kõnealused suunised peaksid kajastama käesoleva direktiivi täiendavat iseloomu. Näiteks kui hinnatakse riskikontsentratsiooni kontserniüleselt, võttes arvesse mitut tüüpi riske, mis võivad materialiseeruda kogu kontsernis (intressipositsiooni risk, tururisk jne), siis peaks see hindamine täiendama näiteks suurte riskide konkreetset järelevalvet vastavalt kapitalinõuete direktiivis sätestatule. Suunistega võib toetada ka erinevate järelevalvealaste läbivaatamisprotsesside järjepidevat kohaldamist, sealhulgas osaluste erikäsitlust, nagu on sätestatud finantskonglomeraatide direktiivi artiklis 9, kapitalinõuete direktiivi artiklis 124 ja Solventsus II artiklis 36.

Viidete ajakohastamine erinevates artiklites

Finantskonglomeraatide direktiivi artikleid 1 ja 2, artikli 6 lõikeid 3 ja 4, artiklit 19 ja artikli 21 lõiget 2 ning kapitalinõuete direktiivi artikli 143 lõiget 3 on muudetud, et ajakohastada viiteid ja sõnastust.

2010/0232 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ ja 2006/48/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 53 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust,[17]

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu riikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet, on antud pädevatele asutustele finantssektoris täiendavad volitused ja vahendid nende mitmete reguleeritud üksuste kontsernide järelevalveks, mis tegutsevad finantsturu erinevates sektorites. Kõnealuseid kontserne, mida kutsutakse finantskonglomeraatideks, ohustavad seega kontserniriskideks kutsutavad riskid, mis on seotud kontserni üle kontrolli omamisega ning sisaldavad levikuriske (riskide levimine kontserni ühest osast teise), riskide kontsentreerumist (sama tüüpi risk materialiseerub kontserni erinevates osades samal ajal), mitme erineva juriidilise isiku juhtimise keerukust ja võimalikke huvide konflikte ning probleeme, mis kaasnevad kõigile oma reguleeritud üksustele regulatiivse kapitali jaotamisega, millega võidakse vältida kapitali mitmekordset kasutamist. Täiendavat järelevalvet tuleks kohaldada konglomeraatide suhtes lisaks üksiku üksuse, konsolideeritud või kontserni järelevalvele ilma, et see oleks dubleeriv või mõjutaks kontserni ning olenemata kontserni õiguslikust struktuurist.

2. On asjakohane tagada järjepidevus direktiivi 2002/87/EÜ, nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ[18] eesmärkidega, et võimaldada kindlustuskontsernide järelevalve ning kindlustuse ja muude üksuste asjakohane täiendav järelevalve segafinantsvaldusettevõtja struktuuris. Sel põhjusel tuleks muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/78/EÜ kindlustusandjate või edasikindlustusandjate kontserni kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusseltside täiendava järelevalve kohta[19] selleks, et määratleda ja hõlmata segafinantsvaldusettevõtjad. Õigeaegse ja ühtse järelevalve tagamiseks tuleks muuta direktiivi 98/78/EÜ, olenemata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (uuesti sõnastatud))[20] peatsest kohaldamisest.

3. On vaja, et finantskonglomeraadid määratletakse kogu Euroopa Liidus vastavalt neid ohustavate kontserniriskide ulatusele, mis põhineb ühistel suunistel, mille on välja andnud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus vastavalt määruse (EL) nr ../.. (millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus)[21] artiklile 42 ja määruse (EL) nr ../.. (millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus)[22] artiklile 42, pärast koostööd Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitees. Samuti on oluline, et vastavalt kõnealustele suunistele kohaldatakse nõudeid seoses täiendava järelevalve kohaldamisest väljaarvamisega riskipõhiselt. See on eriti oluline suuremate rahvusvaheliselt tegutsevate konglomeraatide puhul.

4. Kontserniriskide ulatuslik ja piisav jälgimine suurtes keerukates rahvusvaheliselt tegutsevates konglomeraatides ning kontsernide kontserniülese kapitalipoliitika järelevalve on võimalik ainult siis, kui pädevad asutused koguvad järelevalvealast teavet ning kavandavad järelevalvemeetmeid lisaks oma volituste riigisisesele ulatusele. Seepärast on vaja, et pädevad asutused koordineerivad rahvusvaheliste konglomeraatide täiendavat järelevalvet pädevate asutuste vahel, keda käsitletakse konglomeraatide täiendava järelevalve puhul kõige olulisemana. Finantskonglomeraatide asjaomaste pädevate asutuste kolleegium peaks kajastama käesoleva direktiivi täiendavat iseloomu ning sellisena peaks lisama väärtust olemasolevatele konglomeraatide panganduse alarühma ja kindlustuse alarühma olemasolevatele kolleegiumidele ilma neid jäljendamata, dubleerimata või asendamata.

5. Suurte, keerukate ja rahvusvaheliselt tegutsevate konglomeraatide täiendav järelevalve vajab Euroopa Liidu tasemel koordineerimist, et aidata finantsteenuste siseturul stabiilsust luua. Seetõttu tuleb pädevatel asutustel kokku leppida, millist järelevalve käsitlust selliste konglomeraatide puhul kohaldada. Selliste ühiste käsitluste jaoks peaksid Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus vastavalt määruse (EL) nr ../.. (millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus)[23] artiklile 42 ja määruse (EL) nr ../.. (millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus)[24] artiklile 42 ning pärast koostööd Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitees välja andma ühised suunised, et tagada panganduse, kindlustuse ja finantskonglomeraatide direktiividega ette nähtud järelevalvevahendite ja –volituste ulatuslik ja ettenägelik raamistik. Suunised, mis käesoleva direktiivi kohaselt välja antakse, peavad kajastama direktiivi täiendavat iseloomu ning täiendama sektorispetsiifilist järelevalvet, mis on ette nähtud direktiividega 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ, 93/22/EMÜ, 98/78/EÜ, 2000/12/EÜ, 2004/39/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/138/EÜ.

6. On tõesti vaja jälgida ja kontrollida võimalikke kontserniriske, mida konglomeraatidele põhjustab teistes äriühingutes osalemine. Selliste juhtumite jaoks, kus käesoleva direktiiviga ette nähtud konkreetsetest järelevalvevolitustest jääb väheseks, tuleks järelevalveasutustel välja töötada alternatiivsed meetodid asjaomaste riskide käsitlemiseks ja vajalikuks arvessevõtmiseks, eelistatavalt võiks seda tööd läbi viia Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee foorumil. Kui osalus on ainus finantskonglomeraadi määratlemise element, tuleks järelevalveasutustel lubada hinnata, kas kontserni ähvardavad kontserniriskid, ning vajaduse korral kontsern täiendava järelevalve alt välja arvata.

7. Teatavate kontsernistruktuuride suhtes puudusid järelevalveasutustel praeguse kriisi ajal volitused, sest direktiivide kombinatsioon oli sundinud neid valima sektorispetsiifilise või täiendava järelevalve vahel. Kuigi direktiiv tuleks uuesti täielikult läbi vaadata seoses kontserne käsitleva tööga G20s, tuleks vajalikud järelevalvevolitused taastada niipea kui võimalik.

8. Asjakohane on tagada järjepidevus eesmärkide suhtes, mis on sätestatud direktiivis 2002/87/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivis nr 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuesti sõnastatud)[25]. Seetõttu tuleks direktiivi nr 2006/48/EÜ muuta, et määratleda ja kaasata segafinantsvaldusettevõtja mõiste.

9. Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet arvestades saab kavandatavate meetmete eesmärki, nimelt finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalve parandamist, saavutada üksnes liidu tasandil. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

10. Seepärast tuleks direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ ja 2006/48/EÜ vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 98/78/EÜ muudatused

Direktiivi 98/78/EÜ muudetakse järgmiselt.

11. Artiklile 1 lisatakse järgmine punkt:

„m) „segafinantsvaldusettevõtja” – direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 15 määratletud segafinantsvaldusettevõtja;”.

12. Artikli 2 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Kõigi kindlustus- või edasikindlustusseltside suhtes, kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusselts või kolmanda riigi edasikindlustusselts, kohaldatakse täiendavat järelevalvet nii, nagu on sätestatud artikli 5 lõikes 2 ning artiklites 6, 8 ja 10.”

13. Artikli 3 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Täiendav järelevalve artikli 2 tähenduses ei tähenda mingil juhul, et pädev asutus peab teostama järelevalvet kolmanda riigi kindlustusseltsi, kolmanda riigi edasikindlustusseltsi, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segakindlustusvaldusettevõtja üle eraldi.”

14. Artikli 4 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Kui kahes või enamas liikmesriigis tegevusluba omavate kindlustus- või edasikindlustusseltside emaettevõtja on üks ja seesama kindlustusvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusselts, kolmanda riigi edasikindlustusselts, segafinantsvaldusettevõtja või segakindlustusvaldusettevõtja, võivad liikmesriikide pädevad asutused kokku leppida, kes neist vastutab täiendava järelevalve eest.”

15. Artikli 10 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Artikli 2 lõikes 2 nimetatud juhul hõlmab arvutus kõiki kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusseltsi või kolmanda riigi edasikindlustusseltsi sidusettevõtjaid nii, nagu on sätestatud II lisas.”

16. I ja II lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi I lisale.

Artikkel 2

Direktiivi 2002/87/EÜ muudatused

Direktiivi 2002/87/EÜ muudetakse järgmiselt.

17. Artiklid 1 ja 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Sisu

Käesoleva direktiiviga nähakse ette eeskirjad selliste reguleeritud üksuste täiendavaks järelevalveks, mis on saanud loa vastavalt direktiivi 73/239/EMÜ artiklile 6, direktiivi 79/267/EMÜ artiklile 6, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ[26] artiklile 5, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ[27] artiklile 6 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ[28] artiklile 14 ning mis kuuluvad finantskonglomeraati.

Käesoleva direktiiviga muudetakse ka vastavate valdkondade eeskirju, mida kohaldatakse nende direktiividega reguleeritud üksustele.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „krediidiasutus” – direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 lõikes 1 määratletud krediidiasutus;

2) „kindlustusselts” – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktides 1 ja 2 määratletud kindlustusandja;

3) „investeerimisühing” – direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud investeerimisühing, sealhulgas direktiivi 2006/49/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis d osutatud ettevõtjad;

4) „reguleeritud üksus” – krediidiasutus, kindlustusselts, investeerimisühing või edasikindlustusselts;

5) „varahaldusettevõtja” – direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis b määratletud fondivalitseja ning samuti ettevõtja, kelle registrijärgne asukoht on väljaspool Euroopa Liitu ning kellel oleks vaja luba, kui ta registrijärgne asukoht oleks Euroopa Liidus;

6) „edasikindlustusselts” – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktides 4 ja 5 määratletud edasikindlustusandja;

7) „valdkondade eeskirjad” – liidu õigusaktid, milles käsitletakse reguleeritud üksuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet, mis on sätestatud eelkõige direktiivides 2004/39/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/138/EÜ;

8) „finantssektor” – ühest või mitmest järgmisest üksusest koosnev sektor:

a) krediidiasutus, finantseerimisasutus või krediidiasutuse abiettevõtja direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punktides 1, 5 ja 21 määratletud tähenduses;

b) kindlustusandja, edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktides 1 ja 2, artikli 13 punktides 4 ja 5 ning artikli 212 lõike 1 punktis f määratletud tähenduses;

c) investeerimisühing direktiivi 2006/49/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis b määratletud tähenduses;

9) „emaettevõtja” – seitsmenda nõukogu 13. juuni 1983. aasta direktiivi 83/349/EMÜ (konsolideeritud aastaaruannete kohta)[29] artiklis 1 määratletud emaettevõtja ning iga ettevõtja, kellel on pädevate asutuste arvates valitsev mõju mõne teise ettevõtja üle;

10) „tütarettevõtja” – direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 1 määratletud tütarettevõtja ning iga ettevõtja, kelle üle emaettevõtjal on pädevate asutuste arvates valitsev mõju; kõiki tütarettevõtjate tütarettevõtjaid käsitletakse esialgse emaettevõtja tütarettevõtjatena;

11) „osalus” – neljanda nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiivi 78/660/EMÜ (mis käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid)[30] artikli 17 esimeses lauses määratletud osalus või äriühingus vähemalt 20% hääleõiguse või kapitali otsene või kaudne omamine;

12) „kontsern” – ettevõtjate rühm, mis koosneb emaettevõtjast, selle tütarettevõtjatest ja üksustest, milles emaettevõtjal või selle tütarettevõtjatel on osalus, samuti ettevõtjad, mis on üksteisega seotud direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõike 1 mõistes, ning kõik nende allrühmad;

13) „märkimisväärne seos” – olukord, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on seotud osaluse või kontrolli (direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 1 määratletud suhe emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel või samasugune suhe mis tahes füüsilise või juriidilise isiku ja ettevõtja vahel) kaudu või asjaolu kaudu, et mõlemad või kõik on ühe ja sama kolmanda isikuga kontrollisuhte kaudu alaliselt seotud;

14) „finantskonglomeraat” – punktis 12 määratletud kontsern või allkontsern, mis vastab artikli 3 kohaselt järgmistele tingimustele:

a) kontserni eesotsas on artiklis 1 määratletud reguleeritud üksus või vähemalt üks kontserni tütarettevõtjatest on artiklis 1 määratletud reguleeritud üksus;

b) kui kontserni eesotsas on käesoleva direktiivi artiklis 1 määratletud reguleeritud üksus, siis on see kas mõne finantssektori üksuse emaettevõtja, finantssektori üksuses osalust omav üksus või üksus, mis on finantssektori üksusega seotud direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses;

c) kui kontserni eesotsas ei ole artiklis 1 määratletud reguleeritud üksus, toimub kontserni tegevus peamiselt finantssektoris artikli 3 lõike 1 tähenduses;

d) vähemalt üks kontserni kuuluv üksus tegutseb kindlustussektoris ja vähemalt üks pangandus- või investeerimisteenuste sektoris;

e) kontserni kuuluvate ja kindlustussektoris tegutsevate üksuste ning pangandus- ja investeerimisteenuste sektoris tegutsevate üksuste konsolideeritud ja/või koondatud toimingud on märkimisväärsed artikli 3 lõike 2 või 3 tähenduses.

15) „segafinantsvaldusettevõtja” – emaettevõtja, välja arvatud reguleeritud üksus, mis moodustab koos oma tütarettevõtjatega, millest vähemalt üks on Euroopa Liidus asuva peakontoriga reguleeritud üksus, ja muude üksustega finantskonglomeraadi;

16) „pädevad asutused” – liikmesriikide siseriiklikud asutused, millele on õigus- või haldusnormidega antud volitused teostada järelevalvet krediidiasutuste või kindlustusseltside või edasikindlustusseltside või investeerimisühingute üle kas individuaalselt või kontserni tasandil;

17) „asjaomased pädevad asutused” –

a) liikmesriikide pädevad asutused, mis vastutavad sektoris kontserni tasandil järelevalve eest, mida teostatakse finantskonglomeraati kuuluvate reguleeritud üksuste ning eelkõige sektori lõpliku emaettevõtja üle;

b) artikli 10 kohaselt määratud koordinaator, kui see erineb punktis a osutatud asutustest;

c) muud asjassepuutuvad pädevad asutused, kui seda peavad vajalikuks punktides a ja b osutatud asutused;

18) „kontsernisisesed tehingud” – kõik tehingud, mille puhul finantskonglomeraati kuuluvad reguleeritud üksused sõltuvad oma kohustuste täitmisel otseselt või kaudselt teistest samasse kontserni kuuluvatest ettevõtjatest või mõnest muust füüsilisest või juriidilisest isikust, kes on kõnealusesse kontserni kuuluvate ettevõtjatega seotud märkimisväärse seosega, olenemata sellest, kas need kohustused on lepingulised või lepinguvälised ja kas nendega kaasneb tasu või ei;

19) „riskikontsentratsioon” – kõik riskipositsioonid, millega kaasnev võimalik kahju on piisavalt suur, et ohustada finantskonglomeraati kuuluvate reguleeritud üksuste maksevõimelisust või üldist finantsseisundit; selliseid riskipositsioone võib põhjustada vastaspoole risk/krediidirisk, investeerimisrisk, kindlustusrisk, tururisk, muud riskid või nende riskide kombinatsioon või vastastikune mõju.”

18. Artiklit 3 muudetakse järgmiselt.

a) Lõikele 2 lisatakse järgmine kolmas lõik:

„Artiklis 30 määratletud varahaldusettevõtjad lisatakse sektorile, millesse nad kontsernisiseselt kuuluvad; kui nad ei kuulu kontsernisiseselt ainult ühte sektorisse, lisatakse nad väikseimale finantssektorile.”

b) Lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Valdkonnaüleseid toiminguid loetakse märkimisväärseteks artikli 2 lõike 14 punkti e tähenduses, kui kontserni väikseima finantssektori bilansimaht on suurem kui 6 miljardit eurot.

Kui kontserni puhul ei ole lõikes 2 osutatud künnis saavutatud, võivad asjaomased pädevad asutused ühisel kokkuleppel otsustada, et kontserni ei käsitata finantskonglomeraadina. Nad võivad ka otsustada, et artiklite 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata, kui nad leiavad, et kontserni kaasamine käesoleva direktiivi reguleerimisalasse või selliste sätete kohaldamine ei ole vajalik või et see oleks täiendava järelevalve eesmärkide seisukohast ebasobiv või eksitav.

Käesoleva lõike kohastest otsustest teatatakse teistele asjaomastele pädevatele asutustele.”

c) Artiklile 3 lisatakse järgmine lõige 3a:

„3.a Kui kontsern saavutab lõikes 2 osutatud künnise, kuid väikseim sektor ei ületa 6 miljardit eurot, võivad asjaomased pädevad asutused ühisel kokkuleppel otsustada, et kontserni ei käsitata finantskonglomeraadina. Nad võivad ka otsustada, et artiklite 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata, kui nad leiavad, et kontserni kaasamine käesoleva direktiivi reguleerimisalasse või selliste sätete kohaldamine ei ole vajalik või et see oleks täiendava järelevalve eesmärkide seisukohast ebasobiv või eksitav.

Käesoleva lõike kohastest otsustest teatatakse teistele asjaomastele pädevatele asutustele.”

d) Lõikele 4 lisatakse järgmine punkt c:

„c) jätta kõrvale vähemusosaluse väikseimas sektoris, kui selline osalus on finantskonglomeraadi määratlemise ainus element.”

e) Lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5. Lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks võivad asjaomased pädevad asutused erandjuhtudel ja ühisel nõusolekul asendada bilansimahul põhineva kriteeriumi ühe või mitme järgmise parameetriga või lisada neist ühe või mitmed, kui nad leiavad, et need parameetrid on käesoleva direktiivi kohase täiendava järelevalve jaoks eriti olulised: tulude struktuur, bilansivälised toimingud, valitsetav vara.”

f) Lisatakse järgmine lõige 8:

„8. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus annavad välja ühised suunised, mille eesmärgiks on lähendada järelevalvetavasid käesoleva artikli lõigete 2, 3, 3a, 4 ja 5 kohaldamisel.”

19. Artikli 6 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„3. Lõike 2 esimeses lõigus osutatud kapitali adekvaatsuse nõuete arvutamisel hõlmatakse järgmised üksused täiendava järelevalvega I lisas määratletud viisil ja ulatuses:

a) krediidiasutus, finantseerimisasutus või krediidiasutuse abiettevõtja;

b) kindlustusselts, edasikindlustusselts või kindlustusvaldusettevõtja;

c) investeerimisühing;

d) segafinantsvaldusettevõtja.

4. Kui finantskonglomeraadi täiendavate kapitali adekvaatsuse nõuete arvutamisel kasutatakse käesoleva direktiivi I lisas osutatud 1. meetodit (raamatupidamise konsolideerimine), kasutatakse kontserni kuuluvate üksuste omavahendite ja maksevõimelisuse nõuete arvutamiseks vastavaid valdkondade eeskirju konsolideerimise vormi ja ulatuse kohta, nagu on sätestatud eelkõige direktiivi 2006/48/EÜ artiklites 133 ja 134 ning direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 221.

Kui kasutatakse I lisas osutatud 2. meetodit (mahaarvamine ja liitmine), võetakse arvutamisel arvesse suhtelist osa, mis kuulub emaettevõtjale või ettevõtjale, kellel on osalus kontserni teises üksuses. „Suhteline osa” tähendab märgitud kapitali osa, mida nimetatud ettevõtja otseselt või kaudselt valdab.”

20. Artiklile 7 lisatakse järgmine lõige 5:

„5. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus annavad välja ühised suunised, mille eesmärgiks on lähendada järelevalvetavasid täiendava järelevalve kohaldamisel riskikontsentratsioonile, nagu on sätestatud lõigetes 1–4. Nad annavad välja konkreetsed ühised suunised lõigete 1–4 kohaldamiseks finantskonglomeraadis osalusele juhtudel, mil liikmesriigi äriühinguõigus takistab artikli 14 lõike 2 kohaldamist.”

21. Artiklile 8 lisatakse järgmine lõige 5:

„5. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus annavad välja ühised suunised, mille eesmärgiks on lähendada järelevalvetavasid täiendava järelevalve kohaldamisel kontsernisisestele tehingutele, nagu on sätestatud lõigetes 1–4. Nad annavad välja konkreetsed ühised suunised lõigete 1–4 kohaldamiseks finantskonglomeraadis osalusele juhtudel, mil liikmesriigi äriühinguõigus takistab artikli 14 lõike 2 kohaldamist.”

22. Artiklile 9 lisatakse järgmine lõige 6:

„6. Pädevad asutused ühtlustavad käesolevas artiklis sätestatud sisekontrollimehhanismide ja riskijuhtimistoimingute täiendava järelevalve kohaldamise direktiivi 2006/48/EÜ artikli 124 ja direktiivi 2009/138/EÜ artikli 36 kohase järelevalvemenetlusega. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus annavad välja ühised suunised, mille eesmärgiks on lähendada järelevalvetavasid täiendava järelevalve kohaldamisel käesolevas artiklis sätestatud sisekontrollimehhanismidele ja riskijuhtimistoimingutele ning tagada kooskõla järelevalvemenetlusega, mis on sätestatud direktiivi 2006/48/EÜ artikliga 124 ja direktiivi 2009/138/EÜ artikliga 36. Nad annavad välja konkreetsed ühised suunised käesoleva artikli kohaldamiseks finantskonglomeraadis osalusele juhtudel, mil liikmesriigi äriühinguõigus takistab artikli 14 lõike 2 kohaldamist.”

23. Artiklile 11 lisatakse järgmised lõiked 4 ja 5:

„4. Koordinaator asutab asjaomaste pädevate asutuste kolleegiumi, et lihtsustada käesolevas jaos nõutavat koostööd ning lõigetes 1, 2 ja 3 ja artiklis 12 loetletud ülesannete täitmist, ja tagab konfidentsiaalsuse nõuet kohaldades ja kooskõlas liidu õigusaktidega vajaduse korral asjakohase koordineerimise ja koostöö kolmandate riikide asjaomaste pädevate asutustega.

Kolleegiumi asutamise ja töö aluseks on lõikes 1 osutatud kirjalik koordineerimiskord. Koordinaator otsustab, millised muud pädevad asutused kolleegiumi koosolekul või mõnes muus tegevuses osalevad.

5. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus annavad välja ühised suunised, mille eesmärgiks on järelevalve koordineerimiskordade kooskõla vastavalt direktiivi 2006/48/EÜ artiklile 131a ja direktiivi 2009/138/EÜ artikli 248 lõikele 4.”

24. Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

Koostöö kolmandate riikide pädevate asutustega

1. Direktiivi 2006/48/EÜ artikli 39 lõikeid 1 ja 2, direktiivi 98/78/EÜ artiklit 10a ja direktiivi 2009/138/EÜ artiklit 264 kohaldatakse koos vajalike muudatustega finantskonglomeraati kuuluvate reguleeritud üksuste täiendava järelevalve teostamise vahendeid käsitlevate kokkulepete sõlmimise suhtes ühe või mitme kolmanda riigiga.

2. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 kohaldamist, tutvub komisjon Euroopa panganduskomitee, Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomitee ning finantskonglomeraatide komitee abiga põhjalikult lõikes 1 nimetatud läbirääkimiste tulemustega ja nendest tuleneva olukorraga.”

25. III peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

„KOMISJONILE ANTUD VOLITUSED, KOMITEEMENETLUS JA ÜHISTE SUUNISTE VASTUVÕTMINE”

26. Lisatakse järgmine artikkel 21b:

„Artikkel 21b

Ühised suunised

Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus annavad välja ühised suunised, millele on osutatud artikli 3 lõikes 3, artikli 7 lõikes 5, artikli 8 lõikes 5, artikli 9 lõikes 6 ning artikli 11 lõikes 5, kooskõlas määruse (EL) nr ../.. (millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus) artiklis 42 ning määruse (EL) nr ../.. (millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus) artiklis 42 sätestatud menetlusega ning pärast koostööd Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitees.

27. Artikli 30 esimesele lõigule lisatakse järgmine punkt c:

„c) artikli 3 lõikes 2 sätestatud määratlemisprotsessiga.”

28. I lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi II lisale.

Artikkel 3

Direktiivi 2006/48/EÜ muudatused

Direktiivi 2006/48/EÜ muudetakse järgmiselt.

29. Artiklile 4 lisatakse järgmine punkt 49:

„49) „segafinantsvaldusettevõtja” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ (milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet)[31] artikli 2 punktis 15 määratletud segafinantsvaldusettevõtja;”.

30. Artikli 71 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Ilma et see piiraks artiklite 68, 69 ja 70 kohaldamist, peavad krediidiasutused, kes on liikmesriigis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või liikmesriigis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all, täitma artiklites 75, 120, 123 ja 5. jaos sätestatud kohustusi artiklis 133 ettenähtud ulatuses ja viisil vastavalt kõnealuse finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud finantsseisundile.”

31. Artikli 72 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Krediidiasutused, mida kontrollib Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, peavad täitma 5. peatükis sätestatud kohustusi vastavalt kõnealuse finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud finantsseisundile.

Emaettevõtjatena tegutsevate ELi finantsvaldusettevõtjate või emaettevõtjatena tegutsevate ELi segafinantsvaldusettevõtjate olulised tütarettevõtjad avaldavad XII lisa 1. osa punktis 5 ettenähtud teabe individuaalselt või osaliselt konsolideeritult.”

32. Artikli 84 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6. Kui IRB meetodit soovivad kasutada Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus ja tema tütarettevõtjad või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja ja tema tütarettevõtjad, või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja ja tema tütarettevõtjad, peavad nende erinevate juriidiliste üksuste pädevad ametiasutused tegema artiklite 129–132 kohaselt tihedat koostööd.”

33. Artikli 105 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„3. Kui täiustatud mõõtmismudelil põhinevat meetodit soovivad kasutada Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus ja selle tütarettevõtjad või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad, või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad, peavad nende erinevate juriidiliste üksuste pädevad ametiasutused tegema artiklite 129–132 kohaselt tihedat koostööd. Asjaomane taotlus peab sisaldama X lisa 3. osas loetletud punkte.

4. Kui Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus ja selle tütarettevõtjad või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad kasutavad täiustatud mõõtmismudelil põhinevat meetodit ühtsetel alustel, võivad pädevad ametiasutused lubada, et emaettevõtja ja tütarettevõtjad vastavad X lisa 3. osas sätestatud aktsepteeritavuse kriteeriumidele ühise arvestuse põhjal.”

34. Artikli 125 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Kui krediidiasutuse emaettevõtja on liikmesriigis või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, teostab konsolideeritud järelevalvet pädev ametiasutus, kes sellele krediidiasutusele artikli 6 alusel tegevusloa välja andis.”

35. Artikkel 126 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 126

1. Kui kahes või enamas liikmesriigis tegevusluba omavate krediidiasutuste emaettevõtja on üks ja sama liikmesriigis või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, teostab konsolideeritud järelevalvet krediidiasutuse üle pädev ametiasutus, kes on selleks volitatud liikmesriigis, kus see finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutati.

Kui kahes või enamas liikmesriigis tegevusluba omavate krediidiasutuste emaettevõtjaks on mitu finantsvaldusettevõtjat, mille peakontorid asuvad erinevates liikmesriikides, kusjuures krediidiasutused asuvad igas kõnealuses riigis, teostab pädev ametiasutus konsolideeritud järelevalvet krediidiasutuse üle, mille bilansimaht on suurim.

2. Kui mitme Euroopa Liidus tegevusluba omava krediidiasutuse emaettevõtjaks on üks ja sama finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ja ükski nendest krediidiasutustest ei ole tegevusluba saanud liikmesriigis, kus kõnealune finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutati, teostab konsolideeritud järelevalvet pädev ametiasutus, kes andis tegevusloa suurima kogubilansi mahuga krediidiasutusele, keda loetakse käesoleva direktiivi kohaldamisel Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olevaks krediidiasutuseks.

3. Teatavatel juhtudel võivad pädevad ametiasutused kokkuleppeliselt vabastada krediidiasutuse lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudmiste täitmisest, kui nende kohaldamine ei oleks asjakohane, võttes arvesse krediidiasutusi ja nende tegevuse suhtelist olulisust eri riikides, ja määrata konsolideeritud järelevalvet teostama mõne muu pädeva ametiasutuse. Sellisel juhul peavad pädevad ametiasutused enne otsuse tegemist andma Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevale finantsvaldusettevõtjale või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevale segafinantsvaldusettevõtjale või suurima kogubilansi mahuga krediidiasutusele võimaluse selle otsuse kohta oma seisukoht esitada.

4. Pädevad ametiasutused teatavad komisjonile kõikidest lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvatest kokkulepetest.”

36. Artiklit 127 muudetakse järgmiselt:

a) lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Vajaduse korral võtavad liikmesriigid tarvilikke meetmeid, et võtta finantsvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad konsolideeritud järelevalve alla. Ilma et see piiraks artikli 135 kohaldamist, ei tähenda finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja finantsseisundi konsolideeritus mingil juhul, et pädevatelt ametiasutustelt nõutakse järelevalve teostamist eraldi iga finantsvaldusettevõtja üle.”;

b) lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Liikmesriigid näevad ette, et konsolideeritud järelevalve eest vastutavad pädevad ametiasutused võivad tütarettevõtjatelt, mille krediidiasutuse või finantsvaldusettevõtjana või segafinantsvaldusettevõtjana tegutsev emaettevõtja ei ole võetud konsolideeritud järelevalve alla, nõuda artiklis 137 nimetatud teavet. Sellisel juhul kohaldatakse kõnealuses artiklis sätestatud teabe edastamise ja kontrolli korda.”

37. Artikli 129 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevate krediidiasutuste ja Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevate finantsvaldusettevõtjate või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevate segafinantsvaldusettevõtjate kontrolli all olevate krediidiasutuste konsolideeritud järelevalve eest vastutav pädev ametiasutus peab lisaks käesoleva direktiivi sätetest tulenevatele kohustustele täitma järgmisi ülesandeid:”

38. Artikli 129 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Kui Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus ja tema tütarettevõtjad või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad ühiselt esitavad taotluse artikli 84 lõikes 1, artikli 87 lõikes 9 ja artiklis 105 ja III lisa 6. osas nimetatud loa saamiseks, konsulteerivad pädevad ametiasutused omavahel, et otsustada, kas taotletud luba anda ja millistel tingimustel seda tuleks teha.”

39. Artiklid 141 ja 142 asendatakse järgmistega:

„Artikkel 141

Kui käesoleva direktiivi kohaldamisel soovivad ühe liikmesriigi pädevad ametiasutused erijuhtudel kontrollida mõnes teises liikmesriigis asuva krediidiasutuse, finantsvaldusettevõtja, finantseerimisasutuse, krediidiasutuse abiettevõtja, segavaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, artiklis 137 nimetatud tütarettevõtja või artikli 127 lõikes 3 nimetatud tütarettevõtjaga seotud teabe vastavust, peavad nad taotlema selle kontrollimist asjakohase liikmesriigi pädevate ametiasutuste poolt. Asutustel, kes on sellise taotluse saanud, tuleb oma pädevuse piires teabe vastavust ise kontrollida või lubada seda teha taotluse esitanud asutustel, audiitoril või eksperdil. Taotluse esitanud pädev asutus võib soovi korral kontrollis osaleda, kui ta ise kontrolli ei teosta.

Artikkel 142

Ilma et see piiraks kriminaalõiguse sätete kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et artiklite 124–141 ja käesoleva artikli rakendamiseks kehtestatud õigus- või haldusnorme rikkuvate finantsvaldusettevõtjate, segafinantsvaldusettevõtjate ja segavaldusettevõtjate või nende tegevjuhtide suhtes võib rakendada sanktsioone või meetmeid, mille eesmärgiks on lõpetada tuvastatud rikkumine või kõrvaldada selle põhjused. Tagamaks, et need sanktsioonid või meetmed annaksid soovitava tulemuse, teevad pädevad ametiasutused tihedat koostööd, eriti kui finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja juhatus või peaettevõtja ei asu selle ettevõtja peakontori asukohas.”

40. Artikli 143 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Kui krediidiasutuse suhtes, kelle emaettevõtja on kolmandas riigis asuva peakontoriga krediidiasutus või finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, ei kohaldata konsolideeritud järelevalvet vastavalt artiklitele 125 ja 126, kontrollivad pädevad ametiasutused, kas kolmanda riigi pädevad ametiasutused kohaldavad krediidiasutuse suhtes konsolideeritud järelevalvet, mis on samaväärne käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtetest lähtuva järelevalvega.

Kontrollimist teostab emaettevõtja või Euroopa Liidus loa saanud reguleeritud üksuse taotluse korral või omal initsiatiivil pädev ametiasutus, kes vastutaks konsolideeritud järelevalve eest, kui kohaldataks lõike 3 sätteid. See pädev ametiasutus konsulteerib muude asjassepuutuvate pädevate ametiasutustega.”

41. X lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi III lisale.

Artikkel 4Ülevõtmine

42. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [30. aprilliks 2011]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad neid norme alates [1. juulist 2011].

Kui liikmesriigid võtavad need normid vastu, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi otsustavad liikmesriigid.

43. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv jõustub [kahekümnendal] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Artikkel 6

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Direktiivi 98/78/EÜ I ja II lisa muudetakse järgmiselt.

A. I lisa muudetakse järgmiselt.

44. Punkti 2.1. muudetakse järgmiselt:

a) teine taane asendatakse järgmisega:

„– kindlustus- või edasikindlustusselts on kas kindlustus- või edasikindlustusseltsiga samas liikmesriigis registrijärgse asukohaga kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja sidusettevõtja ning nii kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat kui ka seotud kindlustus- või edasikindlustusseltsi võetakse arvutamisel arvesse.”

b) viies lõik asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid võivad kindlustus- või edasikindlustusseltsi korrigeeritud maksevõimelisuse arvutamisest loobuda ka siis, kui kindlustus- või edasikindlustusselts on mõnes muus liikmesriigis registrijärgse asukohaga teise kindlustusseltsi, edasikindlustusseltsi või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja siduskindlustusselts või sidusedasikindlustusselts ja kui asjaomase liikmesriigi pädev asutus on andnud nõusoleku ülekanda täiendav järelevalve asukohariigi pädevale asutusele.”

45. Punkt 2.2 asendatakse järgmisega:

„2.2 Vahendavad kindlustusvaldusettevõtjad

Kui arvutatakse sellise kindlustus- või edasikindlustusseltsi korrigeeritud maksevõimelisust, kellele kuulub kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja vahendusel osalus seotud kindlustusseltsis, seotud edasikindlustusseltsis või kolmanda riigi kindlustusseltsis või kolmanda riigi edasikindlustusseltsis, võetakse vahendava kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja seisundit arvesse. Ainult käesolevas lisas kirjeldatud üldpõhimõtete ja meetodite kohase arvutamise eesmärgil käsitletakse kõnealust kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat nii, nagu oleks tema näol tegemist kindlustus- või edasikindlustusseltsiga, kelle puhul kehtib maksevõimelisuse nullnõue ja kelle suhtes kohaldatakse samu tingimusi, nagu on direktiivi 73/239/EMÜ artiklis 16 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/83/EÜ[32] artiklis 27 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/68/EÜ[33] artiklis 36 sätestatud seoses solventsusmarginaali jaoks sobivate elementidega.”

B. II lisa muudetakse järgmiselt.

46. II lisa pealkiri asendatakse järgmisega:

„NENDE KINDLUSTUSE- JA EDASIKINDLUSTUSSELTSIDE TÄIENDAV JÄRELEVALVE, MIS ON KINDLUSTUSVALDUSETTEVÕTJATE, SEGAFINANTSVALDUSETTEVÕTJATE, KOLMANDA RIIGI KINDLUSTUSSELTSIDE VÕI KOLMANDA RIIGI EDASIKINDLUSTUSSELTSIDE TÜTARETTEVÕTJAD”

47. Punkti 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„1. Kui tegemist on kahe või enama artikli 2 lõikes 2 nimetatud kindlustus- või edasikindlustusseltsiga, mis on kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusseltsi või kolmanda riigi edasikindlustusseltsi tütarettevõtjad ja mis on asutatud eri liikmesriikides, tagab pädev asutus käesolevas lisas kirjeldatud meetodi järjekindla kohaldamise.”

48. Teine ja kolmas taane ning kolmandale taandele järgnev lõik asendatakse järgmisega:

„– kui kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusseltsi ja veel ühe või mitme samas liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusseltsi emaettevõtja on üks ja sama kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusselts või kolmanda riigi edasikindlustusselts ja seda kindlustus- või edasikindlustusseltsi võetakse arvesse ühe nimetatud seltsi käesolevas lisas sätestatud arvutuste puhul,

- kui kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusseltsi ja veel ühe või mitme samas liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusseltsi emaettevõtja on üks ja sama kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusselts või kolmanda riigi edasikindlustusselts ja artikli 4 lõike 2 kohaselt on sõlmitud kokkulepe, millega kantakse käesoleva lisa kohane täiendava järelevalve teostamine üle teise liikmesriigi järelevalveasutusele.

Kui teistel kindlustusvaldusettevõtjatel või kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusseltsidel on kindlustusvaldusettevõtjas või kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusseltsis järjestikused osalused, võivad liikmesriigid kohaldada käesolevas lisas sätestatud arvutamist ainult kindlustus- või edasikindlustusseltsi lõpliku emaettevõtja tasemel, kelleks on kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusselts või kolmanda riigi edasikindlustusselts.”

49. Punkt 3 asendatakse järgmisega:

„3. Pädevad asutused tagavad, et I lisas kirjeldatud arvutustega analoogilised arvutused tehakse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasemel.

Analoogia seisneb I lisas kirjeldatud üldpõhimõtete ja meetodite kohaldamises kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusseltsi või kolmanda riigi edasikindlustusseltsi tasemel.

Ainult kõnealuse arvutuse eesmärgil käsitletakse emaettevõtjat nii, nagu oleks tegemist kindlustusseltsiga, kelle suhtes kohaldatakse järgmisi tingimusi:

- maksevõimelisuse nullnõuet, kui tegemist on kindlustusvaldusettevõtjaga või segafinantsvaldusettevõtjaga,

- I lisa punktis 2.3 sätestatud põhimõtete kohaselt kindlaks määratud maksevõimelisuse nõuet, kui tegemist on kolmanda riigi kindlustusseltsiga või kolmanda riigi edasikindlustusseltsiga,

- solventsusmarginaali jaoks sobivana käsitletakse samu elemente, mis on sätestatud direktiivi 73/239/EMÜ artikli 16 lõikes 1 ja direktiivi 79/267/EMÜ artiklis 18.”

II LISA

Direktiivi 2002/87/EÜ I lisa punktis „II. Tehnilised arvutusmeetodid” asendatakse 3. meetod ja 4. meetod järgmisega:

„3. meetod: kombineeritud meetod

Pädevad asutused võivad lubada 1. ja 2. meetodi kombineerimist.”

III LISA

Direktiivi 2006/48/EÜ X lisa 3. osa 3. punkti alapunkt 30 asendatakse järgmisega:

„30. Kui ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus ja selle tütarettevõtjad või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad kavatsevad kasutada täiustatud mõõtmismudelil põhinevat meetodit, peab taotlus sisaldama operatsiooniriski katva kapitali kontserni erinevate üksuste vahel jagamise metoodika kirjeldust.” [pic][pic][pic]

[1] G10 ühiskomitee – Baseli pangandusjärelevalvekomitee, Rahvusvaheline Kindlustusjärelevalve Assotsiatsioon ja Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon.

[2] Supervision of Financial Conglomerates (finantskonglomeraatide järelevalve), 19. veebruar 1999, vt http://www.bis.org/publ/bcbs47.pdf?noframes=1.

[3] ELT L 35, 11.02.2003, lk 1.

[4] Kapitalinõuete direktiiv koosneb järgmisest kahest direktiivist: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuestisõnastamine) (ELT L 177, 30.6.2006, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/49/EÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta (uuestisõnastamine) (ELT L 177, 30.6.2006, lk 201).

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, 25. november 2009, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (uuesti sõnastatud), ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/78/EÜ, 27. oktoober 1998, kindlustusandjate või edasikindlustusandjate kontserni kuuluvate kindlus- ja edasikindlustusseltside täiendava järelevalve kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 1).

[7] Finantskonglomeraatide ühiskomitee on nn Lamfalussy struktuuri 3. tasandi komitee finantskonglomeraatide valdkonnas ning Euroopa finantskonglomeraatide komitee on vastavalt finantskonglomeraatide direktiivile 2. tasandi komitee.

[8] Täiendavat teavet leiab konglomeraatide veebisaidilt: http://ec.europa.eu/internal_market/financial-conglomerates/supervision_en.htm .

[9] KOM(2009) 576 (lõplik), ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 1998/26/EÜ, 2002/87/EÜ, 2003/6/EÜ, 2003/41/EÜ, 2003/71/EÜ, 2004/39/EÜ, 2004/109/EÜ, 2005/60/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/65/EÜ seoses Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele antud volitustega.

[10] Austraalia usaldatavusnormatiivide järelevalve asutus kaalub, kuidas teostada järelevalvet ja kontrollida nende riskide võimalikku levikut, mis pärinevad finantskontsernide reguleerimata üksustest, vt http://www.apra.gov.au/media-releases/10_06.cfm .

[11] (Mittekonfidentsiaalsed) sidusrühmade vastused on kättesaadavad veebisaidil: http://ec.europa.eu/internal_market/consultations/2009/fcd_review_en.htm .

[12] Pangandussektori tasustamispoliitikat käsitleti direktiivi ettepanekuga, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega (KOM/2009/362). Sarnane ettepanek on kavandatud seoses tasustamispoliitikaga kindlustussektoris.

[13] Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteele seoses suunistega antud ülesanded on hõlmatud tema kavandatud volituses ja sellega ei kaasne mis tahes konkreetset või täiendavat mõju eelarvele.

[14] Nõukogu direktiiv 85/611/EMÜ, 20. detsember 1985, avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, EÜT L 375, 31.12.1985, mis on kehtetuks tunnistatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/65/EÜ, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, ELT L 302, 17.11.2009, lk 32.

[15] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus {KOM (2009) 499 lõplik} {KOM (2009) 500 lõplik} {KOM (2009) 502 lõplik} {KOM (2009) 503 lõplik} {SEK(2009) 1233} {SEK(2009) 1234} {SEK(2009) 1235} /* KOM/2009/0501 lõplik – COD 2009/0142 */

[16] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus {KOM (2009) 499 lõplik} {KOM (2009) 500 lõplik} {KOM (2009) 501 lõplik} {KOM (2009) 503 lõplik} {SEK(2009) 1233} {SEK(2009) 1234} {SEK(2009) 1235} /* KOM/2009/0501 lõplik – COD 2009/0143 */

[17] ELT C […].

[18] ELT L 35, 11.2.2003, lk 1.

[19] EÜT L 330, 5.12.1998, lk 1.

[20] ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.

[21] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus {KOM (2009) 499 lõplik} {KOM (2009) 500 lõplik} {KOM (2009) 502 lõplik} {KOM (2009) 503 lõplik} {SEK(2009) 1233} {SEK(2009) 1234} {SEK(2009) 1235} /* KOM/2009/0501 (lõplik) – COD 2009/0142 */

[22] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus {KOM (2009) 499 lõplik} {KOM (2009) 500 lõplik} {KOM (2009) 501 lõplik} {KOM (2009) 503 lõplik} {SEK(2009) 1233} {SEK(2009) 1234} {SEK(2009) 1235} /* KOM/2009/0501 lõplik – COD 2009/0143 */

[23] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus {KOM (2009) 499 lõplik} {KOM (2009) 500 lõplik} {KOM (2009) 502 lõplik} {KOM (2009) 503 lõplik} {SEK(2009) 1233} {SEK(2009) 1234} {SEK(2009) 1235} /* KOM/2009/0501 lõplik – COD 2009/0142 */

[24] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus {KOM (2009) 499 lõplik} {KOM (2009) 500 lõplik} {KOM (2009) 501 lõplik} {KOM (2009) 503 lõplik} {SEK(2009) 1233} {SEK(2009) 1234} {SEK(2009) 1235} /* KOM/2009/0501 lõplik – COD 2009/0143 */

[25] ELT L 177, 30.06.2006, lk 1.

[26] ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

[27] ELT L 177, 30.6.2006, lk 1.

[28] ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.

[29] EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1.

[30] EÜT L 222, 14.8.1978, lk 11.

[31] ELT L 35, 11.2.2003, lk 1.

[32] EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1.

[33] ELT L 323, 9.12.2005, lk 1.